Fotograafia referaat (5)

Euroülikool - Kultuur-Kunst - Fotograafia

3 KEHV

EUROAKADEEMIA
KUJUNDUSKUNSTI TEADUSKOND
Siia Pista Oma Nimi
SK II
FOTOGRAAFIA
REFERAAT
Õppejõud: Õppejõu Ees-ja Perenimi
Tallinn 2011
Sisukord

Kaamera obskura………………………………………………………………………….…3

Optiline kiirgus…………………………………………………………………………….4-5

Valge valgus…………………………………………………………………………….……6

Valguse allikad……………………………………………………………………….……7-9

Optiline kujutis…………………………………………………………………………..10-11

Optiline süsteem…………………………………………………………………………….12

Fotoaparaatide enamlevinud formaadid ja klassifikatsioon ………………………………...13

Fotofilmide formaadid……………………………………………………………………...14

Normaal objektiiv …………………………………………………………………………...15

Objektiivide tüübid, fookuskaugus …………………………………………………………16

Objektiivi teravussügavus ja valgusjõud…………………………………………………....17

Bajonett ……………………………………………………………………………………..18

Fotoemulsioon ……………………………………………………………………………....19

Fotomaterjali valgusetundlikkus……………………………………………………………20

Ekspositsioon ……………………………………………………………………………….21

Diafragma …………………………………………………………………………………..22

Särituse aeg…………………………………………………………………………………23

Klassikaline valgustus skeem………………………………………………………………24

Reproduktsioonide pildistamine ……………………………………………………………25

Värvustemperatuur, kompenseerivad filtrid ………………………………………………..26

Pildistamine värvimaterjalidele segavalgusel………………………………………………27

Effektsed fotofiltrid …………………………………………………………………….28-30

Digitaalse fotograafia printsiibid …………………………………………………………..31

Kasutatud kirjandus……………………………………………………………………….32

Kaamera obskura
Obskura ehk pimekamber . Pime ruum, mille seinas olev väike ava annab ava vastasseinal ümberpööratud kujutise ava ees olevatest valgustatud esemetest või maastikust.
Esimesed andmed pärinevad 5. sajandist e. Kr. Esimesed olid suured- kas kogu ruum või telk . Kaasaskantavad ilmusid 18. sajandil.
Kaamera obskura ava suurusest oleneb kujutise kvaliteet. Suur ava annab heleda, aga vähe terava kujutise. Mida väiksem ava, seda teravam kujutis.
Maalikunsti arengut mõjutas väga suurel määral camera lucida avastamine. Peegli abil projetseeriti lõuendile kujutis objektist, mis siis võimalikult autentsena sealt maha joonistati. Sarnasel põhimõttel töötab ka peegelkaamera , ainult et tegemist on camera obscura ehk pimeda kambriga.
Camera obscura on sisuliselt iga fotoaparaat , kus on salvestav meedium. Nii võib see olla ka pelgalt plekkpurk või karp, kuhu on tehtud imepisike ava ja sisse pandud valgustundlik film või paber. Seda kutsutakse pinhole kaameraks, mida saab hea tahtmise juures ka vabalt ise valmistada.
Peegelkaamera ehk SLR ( single lens reflex) puhul pääseb valgus läbi objektiivi peeglile , peegeldudes sealt mattklaasile ning sealt omakorda pentaprismale, mis võimaldab pildistatavaid asju õigetpidi näha ja teravustada.
Vajutades kaamera päästikule, tõuseb peegel üles ja avaneb katik , et lasta objektiivi kaudu tulevat valgust filmile või digisensorile. Vastavalt määratud avale ja säriajale jõuab 35 mm filmile või digisensorile kindel kogus valgust ja nii tekibki foto. Kusjuures enne ühe objektiiviga peegelkaameraid olid kasutusel kahe objektiiviga TLR ( twin lens reflex) kaamerad, millest üks võimaldas teha pilti ja teine kaadrit eelnevalt näha.

Optiline kiirgus
Allikateks on laserdioodid ja valgusdioodid.
See on elektromagnetkiirgus , mille lainepikkus on vahemikus 100nm- 1mm. Optilise kiirguse spekter jaguneb ultravioletkiirguseks, nähtavaks valguseks ja infrapunakiirguseks.
Laserdioodid tekitavad koherentse valgussignaali, mistõttu seda saab kasutada nii multi - kui monomoodiliste fiibrite juures. Laserdioodi võimsus on suurem kui LED- dioodil , samuti on laserdioodi signaali spekter kitsam.
LED- diood ei tekita koherentset valgussignaali ning ka tema signaali spekter on laiem kui laserdioodi korral. Seetõttu ei sobi LED-diood kasutamiseks monomoodilistes, vaid ainult multimoodilistes fiibrites.
Erinevalt LED-dioodist, kus valgussignaali võimsus väljundis sõltub lineaarselt sisendvoolust, on laserdiood lävelise iseloomuga – lineaarsus on tagatud alates teatud sisendvoolu läviväärtusest Is. Laserdioodi miinusteks on tema temperatuurisõltuvus ja märgatavalt kõrgem hind võrreldes LED-dioodiga.
Laserdioodi väljundkarakteristik ei ole päris lineaarne, kuid digitaaledastuse korral ei ole see suureks takistuseks. Küll aga põhjustab karakteristiku ebalineaarsus häirivaid moonutusi analoogedastuses (kaabeltelevisioon). Ebalineaarsuse kompenseerimiseks paigutatakse laseri väljundisse tavaliselt fotodiood, mille kaudu juhitakse laserit tagasiside abil ning saavutatakse lineaarne väljundkarakteristik.

Valge valgus
Valgus, mille osadeks jagades tekivad kõik teised põhivärvid. Kuni Isaac Newtoni töödeni valguse spektri uurimisel , arvas enamus teadlasi, et valge värvus on põhivärvus, millest tekkisid kõik teised värvused. Siis kui valgele valgusele midagi lisati. Newton tõestas, et see ei ole nõnda, kui lasi valgel valgusel läbida kahte prismat. Kui prisma lisaks valgele valgusele midagi, peaks teine prisma omalt poolt veel midagi lisama ja veel rohkem värve tekitama. Tegelikult jagas esimene prisma valge valguse osadeks ja teine prisma ühendas tekkinud valguse, mida murdes läbi prisma valguslained murduvad erinevalt, sellepärast lahutub valge valgus erivärvilisteks valgusvöötideks ehk valgus murdub põhivärvideks.

Valguse allikad
Valgus on seotud elektromagnetlainete spektri nähtava osaga, mille lainepikkus on vahemikus 0,4 - 0,7 μm ja sagedus 750 - 430 THz. Suuremate lainepikkustega laineid kutsutakse infrapunasteks, mikro - ja raadiolaineteks. Väiksematele lainepikkustele vastavat kiirgust kutsutakse ultraviolet -, röntgen- ja gammakiirteks.
Jagatakse kaheks:

Looduslik valgus- päike

Kunstlik valgus- hõõglambid
- gaasilahenduslambid
- LED lambid
Suunatud valgus sobib hästi vormi ja kontuuri iseärasuste rõhutamiseks. Niisuguse valguse allikas võib olla päike või prozektor, mille valguskiired langevad objektile ühest suunast paralleelsetena. Varjud eseme pinnal ja ka eseme enda vari taustal on väga teravad. Niisugune valgus toob hästi esile objekti pinnafaktuuri ja tekitab ka mittepeegeldavatel pindadel helke. Seetõttu ei sobi suunatud valgus enamasti peegelduvate pindadega esemete pildistamiseks.
Hajutatud valgus saadakse pilves taeva, hajutava kattega valgusti jt suure pinnaga valgusallikatega. Hajutatud valgus tekitab objekti suurtel pindadel ühtlase helenduse, helendusintervall on väike. Seetõttu ei sobi hajutatud valgus kontrasti ja vormide esiletõstmiseks, on aga väga vastuvõetav peegelduvate pindade puhul. Kasutatakse ka pinnafaktuuri peensuste varjamiseks, nt nahakurdude maskeerimine portree pildistamisel. Niisugust valgust kasutatakse alati siis, kui tahetakse üksikasjade mõju vähendada, mistõttu seda kasutatakse edukalt suurte pindade loomiseks fotol .
Otsevalgus on suunatud või hajutatud valgus, mis valgusallikast otsejoones objektile langeb. Otsevalgus on kaudsest valgusest   intensiivsem ja valgustab objekti kontrastirikkamalt.
Kaudvalgus valgustab objekte heledate pindade ja ekraanide vahendusel. Kaudvalgus on alati hajutatud, seega viimase kõige äärmuslikum vorm. Kui otsevalguse allika ümberpaigutus muudab objekti ruumilisust, siis kaudvalguse korral jääb niisugune mõju peaaegu märkamatuks. Kaudvalgusega võib saada väga palju nüansse.
Põhivalgus on domineeriv valgus, mis määratleb tumendite ja helendite põhilised asukohad ning paneb aluse objekti edasisele modelleerimisele. Kõik teised valgused peavad sellele alluma. Põhivalguseks võib olla nii päike kui ka tehisvalgus, välklamp kaasaarvatud.
Tasandav valgus on mõeldud objekti varjudes olevate osade valgustamiseks ning põhivalguse poolt skitseeritu esiletõstmiseks. Normaaljuhul ei tohi tasandav valgus anda märgatavaid varje ega helke ning kujutab endast seetõttu hajutatud valgust. Tasandava valgusena võib kasutada päevavalgust ja igasugust tehisvalgust.
Efektvalgus suunatakse näiteks ruumi seinale või põrandale, et tekitada seal sobiva kuju, värvuse ja intensiivsusega helke, mis imiteerivad välise valgusallika valgusefekti. Ei tohi muuta objektile põhivalguse ja tasandava valgusega antud üldilmet. Seda kasutatakse aktsentide loomiseks ning meeleolu tekitamiseks. Tavaliselt rakendatakse selleks kitsa valgusvihuga prozektorit, mis lülitatakse sisse pärast tasandava valguse seadmist. Kasutatakse portree pildistamisel.
Taustavalgus modelleerib tagapõhja. Sellega antakse taustale soovitav tonaalsus ning vajaduse korral luuakse seal ka erineva heledusega pindu. kasutatakse ka põhivalgusena siluettfoto pildistamisel.
Loomulik valgus on valgus, mille tekitavad looduslikud valgusallikad. Pildistamisel ja filmimisel kasutatakse kõige rohkem otsest, atmosfääris hajunud pilvedelt ja maapinnal olevatelt esemetelt peegeldunud päikesevalgust. Loomuliku valguse peamine iseärasus on tema intensiivsuse ja kontrastsuse ning valguse spektraalkoostise ebapüsivus, võttevalgustuse seisukohast ka valguse võtteobjektile langemise suuna muutumine päeva jooksul. Loomuliku valguse ebapüsivus oleneb niihästi seaduspärastest teguritest kui ka juhuslikest asjaoludest ning valguse peegeldumisest maapinnalt.
Loomuliku valguse eripäraks on suur muutlikkus, päeva kestel muutub pidevalt horisontaalselt ja vertikaalselt paiknevate pindade valgustihedus, päikesekiirte suund, spektraalne koostis ning valgustuse kontrastsus . Loomuliku valguse iseloom sõltub päikese kõrgusest taevavõlvil, ilmastikust ja pilvitusest. Päikesepaistelise ilmaga on pildistatavad objektid valgustatud suunatus valgusega, mille suund on kogu nähtavas ruumis ühesugune ning mis annab ühtlase maksimaalse valgustiheduse. Niisugune valguse-varju loomulik valgustus toob hästi esile esemete ruumilise kuju, pinnafaktuuri. Pildistamissuuna valikul tuleb arvestada päikesekiirte suunda objektiivi optilise telje suhte ning nurka, mille all pildistatavad objektid on valgustatud. Sompus ilmaga kaasneb tavaliselt värvustonaalne, praktiliselt varjudeta valgustus. Kui pildiväljas on suhteliselt hele taevas, siis kujutise kontrastsus oleneb objekti toonide gradatsioonist. Looduse, nt. maastiku pildistamisel, tuleb kannatlikult oodata soodsa valgushetke saabumist, võtta arvesse esemete varje, pilvede kuju ja nende kompositsioonilist paiknemist pildiväljas. Pildistuspunkti ja hetke valikul tuleb valgustingimuste kõrval arvestada ka õhuvinet, peegeldusi veelt või märjalt maapinnalt, tuulehoogusid jne
Kunstvalgus- pildistamisel on valgustus kõige tähtsaimaks kujutus - ja väljendusvahendiks. Suunatud valgusega võib esile tuua võetava objekti kuju, joonistada välja kontuurjooned, rõhutada pinnaehitust, suunata objekti üksikute alade varjutamise või valgustamisega tähelepanu kõige tähtsamale. Valgustuse põhiülesandeks on avada võetava süzee ideeline ja kunstiline sisu. Paigutades valgusallikat suuna ja kõrguse suhtes, lahendame täiesti kindla kujutava ülesande, nt. luua näol kavatsetud valgusjoonis, seada võetaval objektil vajalik valgusefekt jm. Valgustuse paiknemine pildistamisel toimub valguse põhiliikide järgi.
Hõbehalogeniidid on hõbeda ja halogeenide keemilised ühendid. Hõbedahalogeniidid on valgustundlikud . Fotograafias kasutatakse hõbebromiidi AgBr , hõbejoniidi AgI ja hõbekloriidi AgCl, mis on fotoemulsiooni koostisained. AgCl ja AgI on väiiksema valgustundlikusega kui AgBr, kuid nende lisamine AgBr-le suurendab selle valgustundlikust. Fotomaterjali säritamisel toimub selle valgustundlikus kihis halogeenide fotolüüs, milletulemusena moodustub peitekujutis. Vees halogeenid peaaegu ei lahustu, kuid mõningaid aineid sisaldavates lahustes moodustavad nad hästi lahustuvaid ühendeid. Seda rakendatakse fotomaterjalide kinnistamisel.
Loomulik valgustus on inimesele vastuvõetavam, see stimuleerib organismi elutegevust, inimesele jääb seos loodusega, väliskeskkonnaga. Pikka aega pimedates ruumides või öövahetuses töötajatel häirub organismi bioloogiline tasakaal ultraviolettkiirguse puudumise tõttu- tekib nn “bioloogiline pimedus”.

Optiline kujutis
Optiline kujutis ehk foto. Ese või hingeline olend, mida asutakse kaadrisse võtma.
Optiline kujutis saadakse peene elektronkiire põrkumisel vastu ekraani, mille luminofooriga kaetud kiht jätab elektronkiire liikumise teest nähtava jälje. Elektronikahuris moodustunud peen suunatud elektronkiir liigub ekraanil vastavalt hälvitussüsteemi toimele.
Elektronkiirt on võimalik fokuseerida kas elekri- või magnetvälja toimega. Kaasaegsetes elektronkiiretorudes kasutatakse ainult esimest. Fokuseerimissüsteemis toimub katoodi poolt emiteeritud elektronide kiirendamine ja koondamine ekraanile fokuseeritud peeneks kiireks . See toimub ebaühtlase elektrivälja abil, mis tekitatakse negatiivselt pingestatud tüürelektroodi ja positiivselt pingestatud anoodide vahel. Tekkiva ebaühtlase elektrivälja abil kujundatakse kahe läätsesüsteemi abil optiline kujutis.
Niisiis koosneb fokuseerimissüsteem nagu kahest läätsesüsteemist. Kumbki süsteem omakorda koosneb koondavast ja hajutavast läätsest. Tervikuna on aga mõlemad läätsesüsteemid koondava toimega. Esimene läätsesüsteem, mis kujuneb tüürelektroodi ja esimese anoodi vahel, on lühikese fookuskaugusega. Teine läätsesüsteem, mis tekib kahe anoodi vahel, on pika fookuskaugusega (fokuseerib kiire ekraanile). Fookuse reguleerimine toimub esimese anoodi pinge reguleerimisega, mille pinge on 0,125...0,25 Volti teise anoodi pingest . Teise anoodi pinge poolt tekitatav elektriväli on põhiline elektronide kiirendaja. Tema väärtus sõltub elektronkiiretoru mõõtmetest ja liigist ja on vahemikus 1,5...25 kV. Elektronid kui samanimelised laengud tõukuvad omavahel. See ilmneb elektronide suurte tiheduse puhul kiires, mil tekib kiire hajumine . Sellest tulenevalt on elektronide poolt "joonistatud" joon ekraanil kiire suure helenduse korral halvemini fokuseeritud. Kuna kiire voolu ( heleduse ) reguleerimine toimub tüürelektroodi pingega, siis heleduse reguleerimisel kipub muutuma ka fookus . Selle nähtuse vastu aitab täiendava, nn. kiirendusanoodi A1 kasutamine, mis paigutatakse tüürelektroodi ja esimese anoodi vahele ja millele antakse püsivalt positiivne pinge.
Objektiiv on kaamera 'silm' ja seetõttu on selle omadused üheks kõige tähtsamaks asjaks, mis määravad pildi kvaliteedi. Iga pildistamisolukorra jaoks on olemas sobiv objektiiv. Selleks, et edukalt pildistada, on väga tähtis aru saada sellest, kuidas objektiivid mõjutavad tehtavat pilti. Et tekiks kujutis, peab valgus läbima objektiivi. Seega mida parem on objektiiv, seda parem on ka foto. Kõrgeima optilise kujutise saamiseks kasutatakse endiselt klaasist läätsi. Osades fotoaparaatides(peamiselt siiski kompaktkaamerad) kasutatakse siiani ka plastmassist läätsi, aga plastmassist läätse kvaliteet võrreldes klaasiga ei ole kaugelti mitte nii hea.
Objektiivi lahutusvõime on üks tähtsamaid parameetreid, sest enamikel juhtudel on vajalik, et kujutisel oleks võimalik eraldada võimalikult palju detaile. Objektiivi lahutusvõimet väljendatakse joonte arvuga kujutise ühe millimeetri kohta. Lahutusvõime ei sõltu ainult objektiivi kvaliteedist, vaid ka valitud diafragmaarvust ja filmimaterjali omadustest. Lahutusvõime praktiliseks mõõtmiseks kasutatakse vastavaid testtabeleid. Kuigi teoreetiliselt objektiivi lahutusvõime väheneb, kui vähendame suhtelist ava, pole see praktikas aga siiski mitte nii. Asi on nimelt selles, et mistahes optilisel süsteemil on teatud optilised moonutused, mis vähendavad objektiivi eraldusvõimet. Optilised moonutused on aga vähendatavad diafragmeerimise abil. Nii ongi tänased objektiivid konstrueeritud nii, et maksimaalne lahutusvõime saavutatakse mitte täisava, vaid mingi keskmise avaarvu, tavaliselt 8, 11 või 16 puhul.
Objektiivikonstruktsioonidel esinevad erinevad optilised moonutused, mis vähendavad kujutise teravust või rikuvad selle geomeetriat. Sfäärilise aberratsiooni, kromaatilise aberratsiooni, distorsiooni, anastigmatismi ja muude probleemide käsitlemine väljub selle õpetuse raamidest ja juhul kui see kellelegi huvi pakub, siis sellekohast kirjandust on raamatukogudes virnadena. Praktilisusest lähtudes tasuks objektiivi valikul pöörata tähelepanu näiteks sellele, et lainurkobjektiiv ei tumendaks kaadrinurki ega kõverdaks sirgjooni. Kõikide objektiivide, eelkõige aga teleobjektiivide puhul, on tähtis et kujutise kontrastsus oleks piisav. Loomulikult on parimad need objektiivid, mille kujutis on terav nii pildivälja keskel kui kaadri äärtes ja nurkadeski. Tänapäeval toodetavatel objektiividel on optilised moonutused viidud minimaalseks, nii, et paljudel juhtudel on raske erinevusi hoomata. Siiski võib odavamate toodete kasutamisel tõdeda, et parimat kvaliteedi hindamise vahendit kui raha pole veel leiutatud. Seega, kui tegemist pole kunstiliste kavatsustega tuleks just objektiivi valikule pöörata suurt tähelepanu ja kalli kaamera ostjale saab nii teoreetiliselt kui praktiliselt soovitada vaid originaalobjektiivide kasutamist.

Optiline süsteem
Selleks on peegel, lääts, prisma.
Optilise süsteemi põhiparameetriteks on fookusekaugus, suurendus ja valgusjõud.
Optiline süsteem muudab kiirte levikusuunda. Mingi ese koosneb paljudest elementidest - eseme punktidest, millest igaüks kiirgab ruumi sfäärilise laine. Kui optilisele süsteemile langev sfääriline laine transformeerub jälle sfääriliseks, on meil tegemist ideaalse optilise süsteemiga e. ideaalse süsteemi korral jääb homotsentriline kiirtekimp peale süsteemi läbimist homotsentriliseks. Optilist süsteemi läbinud kiirtekimbu tsentrit I nimetatakse punkti S kujutiseks. Ideaalse optilise süsteemi korral on punktallika S kujutis I samuti punkt, meil on tegemist stigmaatilise kujutisega. Esemeruumi punkti S ja kujutiseruumi punkti I nimetatakse kaaspunktideks. Analoogiliselt defineeritakse kaassirged, kaastasandid jne.
Kujutis võib olla tõeline:
Optilise süsteemi läbimisel tekib tõeline kujutis: I-s koonduvad kiired. S - allikas; I - kujutis; - lainefrondi kõverusraadius; T- kiirguse vastuvõtja (tajur).
Kujutis võib olla näiv:
Optilise süsteemi läbimisel tekib näiv kujutis: I-s lõikuvad kiirte pikendused .

Fotoaparaatide enamlevinud formaadid ja klassifikatsioon
Klassifitseerimine suuruste järgi:

Suureformaadiline

Keskmise formaadiline

Väikese formaadiline (enam levinud)

Mini formaadiline (erahobi jaoks)
Suureformaadilisi kaameraid kasutatakse siis, kui tahetakse teha kvaliteetseid fotosid , mida saab suurendada.
Väikese formaadilist kaamerat kasutavad nii amatöörid kui ka professionaalid.
Samuti klassifitseeritakse fotoaparaate ka pikslite järgi.
Klassifikatsiooni järgi jagatakse fotoaparaadid formaadi , katiku ja teravuse järgi. Mida suurem on formaat , seda suuremale materjalile pilt tuleb, ja on kõige kvaliteetsem. Keskformaati kasutatakse reklaamfotode, arhitektuurifotode jms. tegemiseks. Väikses formaat on kasutusel amatööridel ja ajakirjandusfotode tegemiseks. Minikaamerad sobivad kõige rohkem erahobiks.
Katik võimaldab säritada valgustundlikku materjali. Keskkatik on katik, mille valgussulgurid avavad objektiivi valgusava keskmest (objektiivi optilisest teljest ) ääre suunas ja sulevad selle vastupidises suunas. Pilukatik on katik, mis laseb säritamisel valguse valgustundlikule fotomaterjalile kas kahe valgussulguri vahele jääva pilu vahelt või ühes sulguris oleva ava kaudu.
Mehhaanilise teravustamine toimub diafragma ja särituseaja kaudu. Diafragma ülesanne on piirata valguse kogust, mis läbib objektiivi. Mida väiksem on ava, seda rohkem on pilt teravam. Mida väiksem on säritusaeg, seda teravam on pilt.
Fotokaamerad jaotatakse veel peegel-, panoraam-, allvee-, veekindel- ja polaroidkaamerateks

Fotofilmide formaadid
Rullfilmikaamerates kasutatakse 60, 35, 16 mm laiust kassettidesse paigutatud või poolisele keritud filmi ja monoprotsesskaameraid (kasutatakse erilisi fotokomplekte, mida töödeldakse pärast säritamist fotoaparaadis endas), kaadri formaadi järgi suurformaat (90x120 või rohkem mm), keskformaat (45x60, 60x60, 60x70, 60x90 mm), väikeformaat (24x24, 28x28, 24x32, 24x36 mm), poolformaat (18x24 mm) ja pisiformaat (14x20, 13x17, 10x14 mm).
Jagunevad täis- ja poolkaadriks. Täiskaadriks kutsutakse vana filmikaadrit 36 x 25 mm ja sama suurt digifotoaparaadi sensorit. Selline on vaid vähestel peegelkaameratel. Enamikul on sensor väiksem, näiteks 22 x 15 mm. Et seda kompenseerida, pead minema kas kaugemale või kasutama laiema vaatenurgaga objektiivi.

Normaal objektiiv
Normaalobjektiiv on objektiiv, mille fookuskaugus on ligikaudu võrdne kaadrivälja diagonaaliga (vaatenurk 2ω lg. 45 – 50º). Normaalobjektiivide hulka kuutuvad näiteks kõik väikekaamerate objektiivid, mille fookuskaugus on umbes 50 mm.

Objektiivide tüübid, fookuskaugus
Objektiive eristatakse lääts-(levinumad), peegel- ja peegel-läätsobjektiivideks. Objektiivid koosnevad raamistustest (objektiivi raamistus) ning sellesse monteeritud optilisest komponentidest (läätsedest, peeglitest) ja mehaanilistest sõlmedest (nt. diafragma- ja katikumehhanismist). Otstarbelt jagunevad objektiivid pikksilmade, teleskoopide ja binoklite objektiivideks, mis annavad vähendatud kujutise, mikroskoopide objektiivideks, mis annavad suuendatud kujutise, ning fotoobjektiivideks, filmikaamera objektiivideks ja projektsiooniobjektiivideks.
Fookuskaugus on optikasüsteemi peapunkti ja fookuse vaheline kaugus. Eristatakse eesmist fotokaugust (esemeruumis asetseva fookuse ja peapunkti vahelist kaugust) ning tagumist fookuskaugust (kujutiseruumis asetseva fookuse ja peapunkti vahelist kaugust). Keerukate optikasüsteemide fookuskaugusest oleneb komonentide (läätsede ja peeglite ) fookuskaugutest ja vastastikusest asendist (ekvivalentfookuskaugus). Fookuskaugus on pöördvõrdeline esemeruumi (kujutiseruumi) keskkonna murdumisnäitajaga. Kui optikasüsteemi ümbritseb õhk (eseme- ja kujutiseruumi keskkond on ühesugune), on eesmine ja tagumine fookuskaugus võrdsed. Fookuskaugusest olenevad optikasüsteemi suurendus, valgusjõud jt. karakteristikud.

Objektiivi teravussügavus ja valgusjõud
Tõeliselt fookuses on digisensorist ainult ühel kindlal kaugusel asetsev pind, sellest ees- ja tagapool on fookusest väljas, mingi piirini paistab ala veel selge. Selle terava vahemaa piiride vahel olevat ala nimetatakse teravussügavuseks. Valgusjõud iseloomustab kujutise valgustatust objektiga võrreldes.
Teravussügavus on esemeruumi kahe tasandi vahemaa, mida mõõdetakse piki võtteobjektiivi optilist telge ja mille ulatuses esemed kujutavad fotomaterjali valgustundlikul kihil küllalt teravalt. Pildistamisel võivad tekkida erinevad olukorrad, mõnikord on vajalik, et nii esiplaan , põhimotiiv kui ka taust kõik mis on, ühesõnaga kõik mis on pildil oleks nõelterav. Esineda võib ka vastupidine olukord, tähtis on vaid põhidetaili teravus, kõik muu on aga segava asjaoluga ja peaks olema võimalikult ebaterav. Juhul kui soovime pildistamisel muuta teravalt jäädvustatava ala suurust saame seda teha nii objektiivi suhtelise ava muutmisega, kui ka objektiivi fookuskauguse valikuga. Kui seda on vaja teha kiiresti ja ilma objektiivi vahetamise võimaluseta, saab seda teha väga lihtsalt, objektiivi suhtelise ava muutmisega. Mida väiksem on objektiivi suhteline ava, seda kitsam on mistahes kujutisepunkti moodustavate valguskiirte filmitasapinnale langemise nurk ja seetõttu joonistuvad erinevatel kaugustel asuvad detailid teravamalt, kui objektiivi lahtise ava korral. Seega, kui pildistamisel on vaja saavutada suurt sügavusteravust tuleb ava vähendada nii palju kui võimalik. Ning vastupidi, kui on vajalik väike sügavusteravus, siis tuleb pildistada võimalikult lahtise avaga. Sügavusteravust mõjutab ka objektiivi fookuskaugus. Pildistades objekti samalt kauguselt ja sama suhtelise avaga, kuid erinevate objektiividega võime tõdeda, et mida suurem on objektiivi fookuskaugus, seda väiksem on ala, mis jäädvustub fotole teravana. Seega, mida suurem on objektiivi fookuskaugus, seda väiksem on sügavusteravus. Selle tõsiasjaga tuleb pildistamisel arvestada. Kui soovime pilti, millel oleks terav nii põhimotiiv, esiplaan kui taust peaksime valima võimalikult lühema fookuskaugusega objektiivi ja juhul kui soovime vähendada tagaplaanil asuvate objektide mõju peame kasutama pikema fookuskaugusega objektiive. Fotoaparaadi abil saadava kujutise sügavusteravus, ehk erinevatel pildistuskaugusel asetsevate objektide teravalt jäädvustava ala ulatus sõltub paljudest teguritest, nagu objektiivi fookuskaugus, objektiivi suhteline ava ja pildistamistulemuse suurendusaste ning objektikaugus. Sügavusteravust saab visuaalselt kontrollida peegelkaameraga pildistades, selleks on tänapäevastel kaameratel olemas lüliti, mis suleb objektiivi diafragma valitud avaväärtuseni ja nii on lihtne olukorda mattklaasil kontrollida. Enamike objektiividel on olemas ka sügavusteravuse skaala, seegi on mugav abiline ja eriti siis, kui kasutate käsitsi teravustamist. Sügavusteravuse piirid on ka matemaatiliselt määratavad vastavate valemite abil, kuid tänapäeval on vajaduse korral seda lihtsam teha mõne internetilehe sügavusteravuse kalkulaatori abil.

Bajonett
Tuleneb prantsuse keelsest sõnast ja tähendab otsetõlkes tääki. Kaameral on see aga n-ö ,, tagumik `` ehk siis see osa, mis läheb kaamera kere külge. See võimaldab objektiivi kiiresti fotoaparaadi või filmikaameraga ühendada. Ühendamine toimub kahest detailist koosneva sõlme abil; üks neist detailidest asub objektiivi raamistusel ja sellel on väljaulatuvad tihvtid või hambad, teine paikneb aparaadi kerel ning selles on süvendid. Objektiivi kinnitamisel lähevad tihvtid või hambad vastavatesse tihenditesse või pööramisel lukustuvad nt. Vedru või riivi abil. Bajonettliide on kasutusel peamiselt professionaalfilmikaamerates, kuid tihti kasutatakse seda ka kesk- ja mõningates väikeformaadilistes fotoaparaatides.

Fotoemulsioon
Fotoemulsioon koosneb želatiinist ja selles ühtlaselt jaotunud hõbehalogeenide (AgHal) mikrokristallidest. Põhimikule kantud ja seal kuivatatud fotoemulsioon moodustab fotomaterjali valgustundlikku kihi. Fotoemulsioon on üldkasutatav traditsiooniline nimetus, rangelt võetuna pole tegemist emulsiooni , vaid suspensiooniga. Fotoemulsiooni valmistamise protsess on keeruline. Kõigepealt toimub emulgeerimine – hõbehalogeenide suspensiooni moodustumine želatiini kolloidlahuses, sellele jägnevad esimene, nn. füüsikaline, ja teine nn. keemiline valmimine, mille käigus fotoemulsioon omandab valgustundlikkuse jt. fotograafilised omandused ning mehhaanilise tugevuse, elastsuse, võime püsida põhimikul ja taluda lagunemiseta lahuste toimet fotomaterjalide töötlamisel.

Fotomaterjali valgusetundlikkus
Käsitsi ilmutamisel on materjalid ja negatiivid väga valgustundlikud. Ilmutamisel kasutatakse ainult infrapuna valgust. Kasutatakse spetsiifilisi fotomaterjale, mida kasutatakse fotokujutiste tekitamiseks, valgustundlikuks aineks on enamikul juhtudel hõbedasoolad. On olemas mustvalge ja värvilise kujutise tekitamiseks mõeldud fotomaterjalid. Kuna erinevad fotomaterjalid nõuavad erinevaid säilitustingimusi on oluline nende identifitseerimine.
Sagedamini erinevate fotomaterjalide iseloomustamine põhimikutüüpide alusel: metall , klaas, paber ja polümeer.
Fotomaterjal on fotokujutise saamiseks tarvilik valgustundlik materjal. Fotomaterjali moodustab valgustundlikke ühendeid sisaldava emulsioonikihiga (fotokihiga) kaetud või nende ühenditega immutatud alus ehk põhimik. Keemilise koostise järgi eristatakse hõbehalogeenid- ja hõbedata fotomaterjale. Esimesed sisaldavad valgustundlikku komponendina hõbehalogeniidi, teised raua, kroomi, diasooniumi vm. ühendeid (hõbedata fotograafia).
Valgustundlikkus on fotomaterjali võime reageerida teataval kindlal viisil optilisele kiirgusele, ka selle võime kvantitatiivne mõõt, mis määratakse kindlal viisil säritatud ja töödeldud fotomaterjali fotokihtide optilise tiheduse järgi. Valgustundlikut valge valguse suhtes nimetatakse üldiseks (fotograafiliseks) valgustundlikuks, monokromaatilisekiirguse suhtes spektraaltundlikkuseks, värvilist (kollast, oranži või punast) valgusfiltrit läbinud valguse suhtes efektiivseks. Pildistamisel on kõige tähtsam üldine valgustundlikkus, mida väljendab valgustundlikusarv (see on kantud ka fotomaterjali pakendile või passi). Selle järgi valitakse säritusparameetrid (säriaeg, diafragmaarv). Erialases kirjanduses nimetatakse üldist valgustundlikkust (vastavas kontekstis) sageli lihtsalt valgustundlikuks.

Ekspositsioon
Ekspositsioon ehk säritus on vajalik valgusenergia hulk, mis on nõutud konkreetse valgustundliku materjali konkreetsetes valgustingimustes valgustamiseks (mustvalge, värviline, digisensor jne). Seda materjali iseloomustab valgustundlikus. 25 kuni 6400 ASA (ka GOST ja DIN). (diafragmaarvude järgi ka selle vahed kahekordsed – 25, 50, 100 jne 1600, 3200, 6400). Eksponomeeter mõõdab seda konkreetset valguse hulk konkreetsetes tingimustes. Eksponomeeter mõõdab langevat valgust - (objekti juures suuname kaamera poole) üldvalgus ja punktvalgus (peegeldav valgus, suuname objekti poole, pole täpne). Inimese silm kõige täpsem 1/1000, fotofilm 1/200, paber 1/50 – tekivad kaod. Väiksema tundlikkusega annab edasi paremini toone, suuremaga on kontrastsem. 100 v 200 ASA on kõige paremad.

Diafragma
Diafragma on objektiivi läbivate valguskiirekimpude ristlõiget ahendav seadis. Diafragmaga saab vähendada fotomaterjali valgustatust säritamisel ja suurendada teravussügavust. Ta kujutab endast harilikult objektiivi sisse paigutatud valgustihedat tõket. Kasutatavaim on iirisdiafragma, mille valgusava moodustavad liikuva kroonrõngaga seostatud sirbikujulised lamellid sujuv
alt kas kokku või laiali ja vastavalt sellele kas avardavad või ahendavad valgusava.
Diafragmaava muudetakse automaatselt või käsitsi sõltuvalt säriajast või võttetingimustest. Käsitsi saab diafragmat seada mitmel viisil, kuid rakendatavaim on diafragmaava muutmine objektiivi raamistusele paigutatud, diafragmamehhanismiga ühendatud ja diafragmaarvude skaalaga varustatud seaderõnga pööramise teel. Peegelkaamerates kasutatakse peamiselt hüppavat diafragmat. Lähteasendis on niisugune diafragma täielikult avatud. Päästikule vajutamise järel, kuid enne katiku rakendumist võtavad diafragma lamellid hüppeliselt etteseatud diafragmaarvule vastava asendi. Mõne diafragma seademehhanism on blokeeritud päästikuga ja nupule vajutamisel muutub diafragmaava vedru abita. Projektsiooniobjektiividel diafragma puudub.

Särituse aeg
Säriaeg on ajavahemik , mille kestel valguskiired mõjuvad fotomaterjali valgustundliku kihi mingile osale, andes talle vajaliku särituse. Ava ja säriaja koostoimel sensorile jõudva valguse hulka nimetatakse säritusajaks. Fotot tehes määrab säriaeg, kui kauaks katik jääb avatuks. Säriaega mõõdetakse sekundites ja sekundite murdosas. Säritus sõltub võtteobjekti valgustatusest, kasutatava fotomaterjali valgustundlikkusest ja objektiivi diafragmaarvust. Pildistamisel valgusfiltriga, mille tegur on q, tuleb ka säriaega suurendada q korda. Säriaja arvväärtus määratakse sellekohaste tabelite või särimõõdiku abil. Säritamisel ei kasva ega kahane valgustundliku kihi punktide valgustatus hetkeliselt, vaid järk-järgult, sest katiku avamiseks ja sulgemiseks on vajalik teatav aeg. Sellepärast kasutatakse absoluutse ja efektiivse säriaja mõisteid. Absoluutne säriaeg on ajavahemik, mille jooksul valgustundlik kiht saab samasuguse särituse kui absoluutse säriaja puhul, kuid eeldusel , et valguskiirte juurdepääsu fotomaterjalile saab avada ja sulgeda silmapilkselt. Efektiivne säriaeg on alati lühem kui absoluutne säriaeg; nende omavahelist suhet nimetatakse katiku optiliseks teguriks .

Klassikaline valgustus skeem
Sünnimaaks Saksamaa 20. Sajandi I pool.
Seda kasutatakse ateljees, kinnises ruumis pildistamiseks.
Klassikalises valgusskeemis on 7 valgusallikat.

Foonivalgus

Täiendvalgus

Joonistav valgus

Üldvalgus

Kontravalgused

Modelleeriv valgus
Eristatakse suund- ja hajuvalgustust. Suundvalguse korral langeb valgus võtteobjektile võtteaplaadi optilise telje suhtes tatava nuga all. Suundvalgustus tekitab nn. nähtava valgustuseefekti, mis jätab vaatajale otseselt või kaudselt mulje mingi välise loodusliku või toovad esile nii objekti ennast kui ka pindu, millele need varjud langevad. Et valgus langeb võtteobjektile kaldu, annab kujutis hästi edasi objekti pindade struktuuri. Võtteobjekti üksikute osade värvust või tooni saab vajaduse korral reprodutseerida tegelikust erinevalt, see annab fotograafile täiendavaid loomingulisi võimalusi. Tehislikuks suundvalgustuseks kasutatakse tavaliselt prožektoreid. Klassikaliseks loomulikuks suundvalgustuseks loetakse valgustust , mida tekitab otsene päikesekiirgus.
Hajuvalgustuse korral langeb võtteobjektile tavaliselt eest ja ülalt ühtlane hajutatud valgus, mis tekitab objekti elementide praktiliselt ühesuguse valgustatuse. Objekti elementide kuju toovad kujutisel esile nende elementide värvuse ja peegeldusvõime erinevused. Objekti ja selle elementide mahtu ning pindade struktuuri annab kujutis hajuvalguse puhul halvasti edasi – tal puudub sügavus ja reljeefsus, niisugust kujutist ja seetõttu ka hajuvalgust nimetatakse mõnel juhul lamedaks. Loomuliku hajuvalgustuse klassikaline näide on valgustus sombusel päeval, kui taevas on lauspilves. Tehislikuks hajuvalgustuseks kasutatakse tavaliselt haju - või (eelistavalt) varjuvabu valgusteid. Kasutada saab ka muid valgustusvahendeid, kui nende valgus läbib hajuteid või on suunatud mingile hajutavalt peegeldavale pinnale (näiteks valgele toalaele) ning võtteobjektile langedes paktiliselt ei tekita varje, seejuures on aga tegemist suhteliselt suurte valguskadudega. Hajuvalgust kasutatakse laialdaselt mitme kaameraga filmimisel ning televisioonis, kus võttepunktid, -suunad, -mastaabid ja rakursid pidevalt muutuvad ning kus ka kujutise valguse-varjujoonis seetõttu pidevalt, sageli ettenähtamatult ja ebasoodsalt muutub.

Reproduktsioonide pildistamine
Reproduktsioon on joonise, maali, foto, dokumndi vms fotograafiliselt või trükitehniliselt valmistatud koopia ka niisuguse koopia valmistamine.
Kui pildistada originaalist reproduktsioon, siis oluline on see, et koopia oleks originaaliga väga sarnane. Siiski on reproduktsioon ainult üks ilus asi, millel puudub autori signatuur. Tänu sellele puudub tal ka väärtus. Selle tõttu võib teda nimetada sisuliselt ka lihtsalt plakatiks.

Värvustemperatuur, kompenseerivad filtrid
On temperatuur, milleni mustkiirgus tuleb kuumutada, et see eraldaks sama spektrijaotusega valgust. Teiste sõnadega võib mustkiirgurit kirjeldada ka kehana, mis on võimeline neelama kogu valguskiirguse, mille ta vastu võtab ja muutma selle soojuseks, et jõuda värvustemperatuurini, mida väljendatakse kelvinites.
Filtreid kasutatakse, et luua leidlikke effektpilte.

Pildistamine värvimaterjalidele segavalgusel
Värvifitomaterjalidele pildistamisel on väga tähtis näitaja värviedastuse kvaliteet. See sõltub värvifotomaterjali tunnussuurusest (valgustundlikkustasakaalust, kontrastsustasakaalust), igas fotokihis moodustuvate värviainete omadustest, võtteobjektiivi värvusest, säritusvigadest jt. teguritest. Värvimaterjalide fotograafiline ulatus ei ületa hrl. 0,9 – 1,0, seepärast tuleb nendega töötades valida säitusparameetrid palju täpsemalt kui mustvalges fotograafias. Värviedastust on võimalik parandada, kui värvikopeerimisel kasutada maskfilme ja subtraktiivseid valgusfiltreid.

Effektsed fotofiltrid
Fotofiltreid kasutatakse, et muuta foto effektsemaks.
Põhilised filtrid:
1.Värvilise filmi jaoks:
Polarisatsiooni filter
Valgus on teataval moel korrastatud ehk polariseeritud , kui selle elektriväli on orienteeritud mingil kindlal moel. Kui nüüd valguse teele asetada selline seade, mis laseb läbi vaid kindlal viisil orienteeritud elektriväljaga valgust, siis valib seade temale langevast valgusest välja mingi eelistatud tüüpi valguse. Sellist seadet nimetatakse polarisatsioonifiltriks, mis kujutab endast kahe kaitseklaasi vahele paigutatud polaroidkilet. Kile koosneb kas ühtmoodi orienteeritud kristallidest või pikkadest molekulidest. Fotograafias kasutatakse polarisatsioonifiltrit, et fotosid teatud mõttes ebasoovitavast valgusest puhastada . Eelkõige tahetakse vabaneda soovimatutest peegeldustest mitmesugustelt pindadelt. Kui valgus pinnalt peegeldub, muutub tema polarisatsioon, võrreldes otse tuleva valgusega. Nii saabki filter peegeldunud valgusest osa välja korjata. Samas suurendab ta kontraste, teeb näiteks taeva tumedamaks, kuna osa sealt tulevast valgusest ei pääse filtrist läbi.
Põhiliselt valmistatakse kaht tüüpi filtreid: ringpolarisatsiooni ja lineaarpolarisatsiooni filtreid. Esimesi peaks kasutama isefokuseeruvate kaamerate või punktmõõtmist võimaldavate kaamerate puhul. Polarisatsioonifilter vähendab valgushelke ning suurendab värvide küllastatust ja selgust, võimendades näiteks taeva värvi. Ent sellega pildistamisel tuleb arvestada valguskaoga 1,5-2 avapunkti võrra. Polarisatsioonifiltriga pildistades tuleb seda aeglaselt pöörata ning jälgida ühtlasi värvuste ja helkide muutumist. Suurim efekt saavutatakse, kui valgusallikas on objektiivi teljega teljega 90-kraadise nurga all. 35 mm lühema fookuskaugusega lainurkobjektiividega pildistades on võimalik, et taevas paistab ühes pildi servas tumedam , kui teises. Selleks et vähendada peegeldusi, peaks peegeldava pinna ja objektiivi telje vaheline nurk olema umbes 30 kraadi. Polarisatsioonifilter vähendab peegeldusi mittemetalsetelt pindadelt nagu klaas, vesi, portselan , värvitud pinnad. Ent paljud pol.filtrid annavad pildile külma sinaka varjundi, mistõttu võiks koos nendega kasutada ka sooja tooni andvaid filtreid.
Warm -up filter
Need on oranžid filtrid, mis lisavad pildile soojust. Neid on saadaval nii keeratavaid, kui ruudukujulisi. Warm-up filtrid on ühed populaarsemad , kuna nad on kasutatavad väga paljudes situatsioonides : maastikuvõtted, portreed, arhitektuur jt. Maastikuvõtete puhul päikeselisel päeval jääb pildile domineerima helesinine taevas mis muudab pildi igavaks ja tuimaks. Warm-up filter on ideaalne sellise pildi elavdamiseks. Ta suudab elavdada ka varahommikust halli ja õhtust päikeseloojangut. Portreede puhul jääb inimese nahk tihti kahvatu, eriti kui sa pildistad väljas pilvise taeva all või vilus. Jällegi tuleb appi warm-up filter, et lisada nahale loomulikku roosakat jumet. Need on küll põhilised kasutusalad aga nagu teada mõjub silmale alati paremini soojades värvides pilt kui külm ja tuim . Seega võid kasutada warm-up'i kõikjal, kus meeldib et efekti saavutada. Warm-up filtreid toodetakse kahes seerias 81 ja 85 ning erinevad tugevusastmed on toodud tähtedega A (nõrgeim) kuni EF (tugevaim). 81 seeria filtrid on paremad igapäevaseks kasutamiseks. Kui sa viid filtriga tehtud pildid ilmutusse, peaksid seda ka mainima, kuna muidu teeb masin ise automaatselt ja efekt läheb kaduma
Kiilfiltrid ehk Graduated
Kiilfiltreid on kahte sorti: neutraalseid, mis säilitavad loomulikud värvid, tumendades heleda taeva ning värvilisi, mis tumendavad taeva ja muudavad ka selle tooni. Neid toodetakse kahes- kolmes erinevas tumedusastmes. Kiilfiltreid kasutatakse väga palju maastike pildistamisel, mil on tihtipeale vaja tasakaalustada taeva heledus ja maastiku tumedamad toonid. Põnevaid efekte saavutatakse ka mitut filtrit üheskoos kasutades. Ruudukujuliste kiilfiltrite puhul on otstarbekas kasutada filtrihoidjat , millesse saab üheaegselt asetada mitu filtrit. Automaatteravdusega kaamerate puhul, mille esimene lääts teravdamisel pöörleb, tuleks minna käsitsi teravdamisele alles siis, kui pildi teravus on paigas, asetada kohale filter. Säriaega tuleks määrata ilma filtrita , mõõtes valgust pildi tumedamate osade järgi, kuid filtrite kasutamise saab selgeks ikkagi ise katsetades. Maastike pildistamisel kasutatakse tavaliselt väikest ava, näiteks f16 või f22. Sellega kaasneb oht, et filtri tumendatud osa üleminek heledale jääb pildil selgelt nähtavaks. Seda ohtu saab vähendada, seades ülemineku kohati horisondiga või kasutades lainurkobjektiivi veidi suurema avaga, näiteks f8 või f11.Kõige paremini on filtrite toime näha positiiv filmi puhul, sest negatiivfilmile jäävaid efekte võidakse laboris positiivprotsessiga mahendada või hoopis kaotada
Hajutajad ja pastellfiltrid (Diffuser)
UV filter
UV filtreid kasutatakse peamisel kõrgmägedes ja merel, kus puhta õhu tõttu on UV kiirte osatähtsus suurem. Nende silmale nähtamatute kiirte suhtes on igasugune tavaline fotoemulsioon tundlik. Et UV kiirtel on lühem lainepikkus, võib nende poolt tekitatav kujutis olla negatiivi tasandist natuke eespool ning muuta sel teel pildi ebateravaks.
Toonivad filtrid
Tähefiltrid ( Star )
Eriefektide filtrid
Optilisi efekte tekitavad filtrid
2. Must-valge filmi jaoks:
Must-valges fotograafias pidurdavad filtrid värvusi, filter laseb läbi need kiired, missugune värvus tal on ja neelab vastandvärvuse kiiri. Mustvalgete piltide jaoks on põhiliselt neli filtrit- punane, oranž, kollane ja roheline. Kõik need filtrid lisavad pildile erinevaid halltoone. Nt. Kui sa pildistad taevast mis on sinine ja kus on valged pilved , jääb kokkuvõttes pildile ikka valge taevas, kuna toonide intensiivsuse vahe on nii väike. Pilvede esiletoomiseks võib filtrite abil taevale antav halltoon fotol varieeruda valgest kuni mustani. Sinise filtri kasutamine jätab taeva valgeks, tumepunane teeb aga mustaks ning kollased ja oranžid võimaldavad igasuguseid vahepealseid toone. Must-valges fotograafias tekib vajadus ühe või teise värvitooni mõju tagasisurumiseks, mida saab teha erinevate filtrite abiga. Filter annab efekti ainult siis, kui negatiivmaterjal on tundlik kiirte suhtes. Filtreid rakendatakse must-valges fotograafias kolmel eesmärgil: objekti eri värvusega osade edasiandmiseks normaalsetes heledusvahekordades, heledusvahekordade muutmiseks vastavalt loomingulistele kavatsustele ja pildistamisraskustest ülesaamiseks (nt. vanadel dokumentidel leiduvate värviliste laikude kõrvaldamine). Heade tulemuste saamiseks peavad säritus, negatiivmaterjali valgustundlikkus ning värvustundlikkus ja ilmutamine olema kooskõlla viidud kasutatava filtriga.
Kollane
Kasutatakse kui on vaja eraldada sinist värvust kollasest või kõrvaldada ultraviolettkiirguse mõju, seega siis peamiselt pilvede esiletoomiseks ning merele ja mägedes. Kollase filtri rakendamisel on vaja säritust suurendada suhteliselt vähe 1,2-2 korda
Oranž
On kollasest tugevam, seda kasutatakse peamiselt sinise ja tugevama filtri korral ka rohelise spektrivärvi tõkestamiseks, nagu näiteks kaugete vaadete pildistamisel läbi õhuvine. Säritust tuleb keskeltläbi suurendada 3 korda
Punane
Siniste ja roheliste kiirte tõttu ei joonistu loodusfotodel välja varjund. Seda asjaolu kasutatakse ööefektidega piltide tegemiseks päeval. Sinised ja rohelised esemed antakse fotol edasi väga tumedana, punased aga väga heledatena. Läbi õhuvine pildistamine on tagajärjekam punase filtriga. Säritust peab suurendama vähemalt 4 korda
Sinine
Tugevdab kaugete vaadete puhul õhuvinet, seega aitab luua õhuperspektiivi. Filter teeb fotol punased värvused tumedaks ning sinised heledaks. Rakendatakse siis, kui tahetakse huuli, tedretähti või päevitust esile tõsta. Säritust tuleb suurendada 1,5-2 korda
Roheline
Kasutakse peamiselt looduses taimestiku paremaks detailiseerimiseks. Säritust tuleb suurendada 1,5 korda.

Digitaalse fotograafia printsiibid
Digitaalkaameral nagu ka traditsioonilisel kaameral on objektiiv ja pildiotsija. Aga digitaalkaameral on filmi asemel valgustundlik elektrooniline kiip (CCD). Kui valgus langeb kiibile, tekivad elektrilised signaalid, mille kaamera muundab digipildiks. Pildid säilitatakse mälukaardil. Tänu sellele saab teha ka palju pilte ja nende hulgast valida omale sobiv, mitte sobivad saab kohe kustutada.
Kastatud kirjandus

[WWW] http://et.wikipedia.org/wiki/Digitaalfotograafia (29.09.10)

Täielik fotograafia kursus . Autorid John Garrett ja Graeme Harris. Ilmunud aastal 2009

Odav ja lihtne digifoto. Autor Tiit Tilk. Ilmunud aastal 2006

Digitaalfotograafia käsiraamat. Autor Tom Ang. Ilmunud aastal 2008

500 kompositsioonvõtet ja nõuannet fotograafidele. Autor Lee Frost . Ilmunud 2009

.DOC Laadi alla originaalfail 32 lk · .doc · 161 allalaadimist

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 32 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2011-01-10 Kuupäev, millal dokument üles laeti

161 laadimist Kokku alla laetud

5 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

santeri Õppematerjali autor

Väga korralik ja põhjalik fotograafia referaat. Sisearhitektide teine kursus.

fotograafia referaat valge valgus kaamera obscura optiline süsteem digifotograafia digitaalse fotograafia printsiibid

Kasutatud allikad

https://et.wikipedia.org/wiki/Digitaalfotograafia

Sarnased õppematerjalid

doc

Fotograafia

EUROAKADEEMIA KUJUNDUSKUNSTI TEADUSKOND HELINA POOM SK II FOTOGRAAFIA REFERAAT Õppejõud: I. Ruus Tallinn 2010 2 SISUKORD SISUKORD................................................................................................................................3 SISSEJUHATUS....................................................................................................................... 4 1. Kaamera obskura................................................................................................................

Fotograafia

pdf

Fotograafia referaat

EUROAKADEEMIA Kujunduskunsti teaduskond Kerly Aavik IV kursus FOTOGRAAFIA Referaat Õppejõud: Igor Ruus Tallinn 2014 Sisukord Sissejuhatus ................................................................................................................................ 3 1. Kaamera obskura ................................................................................................................ 4 2. Valgus ..................................................................................................................

Fotograafia

doc

Fotograafia referaat/mõisted

Fotograafia on kogum protsesse, mille abil jäädvustatakse valgustundliku materjali või valgustundliku elektroonilise seadme abil reaalsetest objektidest tõepäraseid ja detailseid kujutisi. Seadet, mida kasutatakse kujutise jäädvustamiseks, nimetatakse fotokaameraks ehk fotoaparaadiks. Saadud tõepärast kujutist nimetatakse fotoks ning kujutise salvestamist fotoaparaadiga nimetatakse fotografeerimiseks ehk pildistamiseks. Esialgu oli fotograafia eesmärk jäädvustada inimesi ja loodusvaateid tunduvalt lühema ajaga kui seda suutis kunstnik. Arenedes ja täiustudes muutus fotograafia eraldi kunstiliigiks. Samal ajal laienes tunduvalt fotograafia abil lahendavate ülesannete ring. Tänapäeval on fotograafia muutunud näiteks üheks peamiseks teaduslik-tehniliseks informatsiooni hankimise ja talletamise vahendiks. Trükinduses rakendatakse fotograafiat jooniste, fotode jms. reprodutseerimiseks, valguskopeerimisel ja reprograafias jm

Fotograafia

docx

Fotograafia põhimõisted

Fotograafia põhimõisted. 1.Mis funktsioon on fotoaparaadi diafragmal? Kirjelda lühidalt tööpõhimõtet. Diafragma-reguleerib optikasüsteemi(objektiivi) valgusjõudu,seega kujutise heledust-Odavatel kompaktkaameratel on tavaliselt filseeritud diafragma. Tõsisematel fotokaameratel saab diafragmaava muuta. 2. Mida määrab ISO arv? Mis on sellega kaasnev mõju fotole? Too näide kõrgest ISO-st. ISO arv määrab seda,kui valgustundlik on ISO tundlikkus(50,80,100) seda rohkem valgust on vaja,et pilti saada.Mida kõrgem on ISO tundlikkus(3600,6400...)seda vähem on valgust pildi tegemiseks vaja . Iga fotokaamera omanik saab määrata,missugust ISO tundlikkust pildistamisel kasutada.Kui seadistame kaameral kõrgema ISO tundlikkuse,hakkab pildi kvaliteet langema. 3. Kirjelda lühidalt, millised seaded valib kaamera kasutades ,,sportreziimi"? Spordireziim lähtub eeldusest,et tegu on kiiresti liikuvate objektidega.Selleks on vajalik lühike säriaeg,mis tähendab suuremat ava ehk v

Digitaaltehnika

docx

Fotograafia

Paljundamisel asetatakse negatiivi fotokiht a paberi emulsion vastastikku; kontaktkopeerimisel on need otseses kokkupuutes, suurenduskopeerimisel asuvad teineteisest eemal. Läbi negatiivi fotopaberile juhitud valgus mõjutab paberi valgustundlikku kihti erinevalt olenevalt negatiivi tumedates kohtades ja tumendid negatiivi läbipaistvate alade kohal vastavuses objektide helendite, tumendite ja pooltoonidega. Tulemuseks ongi päevapilt. Fotograafia ajalugu Fotograafia ajalugu on lühike, aga samas ka pikk, kui arvata sisse aeg, millal juba teati, et väiksest avast läbinud valgusega saab luua pildi. Ometi on fotograafia hulgaliselt levima hakanud alles päris viimastel aastakümnetel. Kreeka filosoof Aristoteles (384- 332 eKr) pani juba tähele nähtust, et väiksest avast läbides valguskiired murduvad ja moodustavad nende teele jäävale pinnale ümberpööratud kujutise. ''Camera Obscura''-t hakati kasutama alles 16. sajandil

Füüsika

doc

Fotograafia küsimused ja vastused

Mis funktsioon on fotoaparaadi diafragmal? Kirjelda lühidalt tööpõhimõtet. Kasutatakse objektiivi valgusjõu ja sügavusteravuse muutmiseks. Diafragma (koos katikuga) doseerib valguse hulka, mis pääseb kaamerasse. Koosneb tavaliselt metall-lamellidest ja reguleeritakse käsitsi või elektroonika abil. Mida määrab ISO arv? Mis on sellega kaasnev mõju fotole? Too näide kõrgest ISO-st. ISO arv näitab seda, kui valgustundlik on kaamera sensor. Mida madalam on ISO tundlikkus (50, 80, 100), seda rohkem valgust on vaja, et pilti saada. Mida kõrgem on ISO tundlikkus (3600, 6400, ...) seda vähem valgust on pildi tegemiseks vaja. Kvaliteetse kujutise saab kasutades madalat ISO tundlikkust. Sõltuvalt kaamerast on see tavaliselt kas 80, 100 või ka 200. Kui seadistada kaameral kõrgema ISO tundlikkuse, siis hakkab pildi kvaliteet langema. Mida nõrgemat signaali võimendada, seda rohkem hakkab see signaal sisaldama soovimatut informatsiooni müra. Kirjelda lühidalt, millised

Arvutiõpetus

doc

Fotograafia eksam

Maris Savik / 2011 Marise ülivõimas konspekt, mille abil hakkab ka blond fotograafiat mõistma 1) Kaameraid kategoriseeritakse kujutise nägemise poolest NELJA(4) kategooriasse a) DIRECT VISION/RANGEFINDER CAMERA - ehk KOMPAKTKAAMERAD ja digikompaktid - tekib parallaks- silm ja objektiiv näevad erinevat asja b) TWIN-LENS REFLEX (TLR) - kaameral on kaks objektiivi- ühest näed sina, teisest näeb film (parallaks) - kaameras on 45-kraadi all ka peegel - KESKFORMAAT ehk kasutab 120mm filmi kõige tihedamini - kuna on kaks objektiivi, on vähem müra pildis, sest peegel ei pea liikuma, et varjata valguse pääsemist filmile "valel hetkel", lisaks on kiirem - pildikujutis on nähtav ka pildistamise ajal, sest vaateotsija ja filmi objektiivid on teineteisest eraldatud ja valgus ei pääse kuskilt kaamerasse

Fotograafia

docx

Fotograafia põhitõed algajatele: lihtsad nipid, kuidas pürgida staarfotograafiks

Fotograafia põhitõed algajatele © M. Vill Pildistamise põhitõed 14. nov 2009 Nädalad fotokoolis on toonud palju uut infot. Kibelen fototeemadel kirjutama, aga raske on olnud otsustada, kust alustada. Niisiis mõtlesin alustada päris algusest ehk pildistamise põhitõdedest, liikudes aegamööda kaugemale ja sügavamale. Mulle tundub, et praegusel hetkel on suht lihtne pildistama hakata. Digikaamerad, kus tehtud foto kohe näha on, ning automaatreziimid, mis meie eest enamik otsuseid foto tegemisel vastu võtavad, on laialt levinud. Selleks aga, et pildistada tõeliselt osata, ei ole oluline ainult pildi kompositsioon ja huvitav teema, esmatähtis on tunda oma kaamerat ja teada, mis pildi teket mõjutab. Sellega seoses on minu esimene soovitus alustavale fotograafile keera oma kaamera esialgu manuaalreziimile (M). Kelle kaameral sellist v?

Astroloogia

Rohkem sarnaseid