Fotograafia referaat/mõisted (3)

Fotograafia on kogum protsesse, mille abil jäädvustatakse valgustundliku materjali või valgustundliku elektroonilise seadme abil reaalsetest objektidest tõepäraseid ja detailseid kujutisi. Seadet, mida kasutatakse kujutise jäädvustamiseks, nimetatakse fotokaameraks ehk fotoaparaadiks. Saadud tõepärast kujutist nimetatakse fotoks ning kujutise salvestamist fotoaparaadiga nimetatakse fotografeerimiseks ehk pildistamiseks.
Esialgu oli fotograafia eesmärk jäädvustada inimesi ja loodusvaateid tunduvalt lühema ajaga kui seda suutis kunstnik. Arenedes ja täiustudes muutus fotograafia eraldi kunstiliigiks. Samal ajal laienes tunduvalt fotograafia abil lahendavate ülesannete ring. Tänapäeval on fotograafia muutunud näiteks üheks peamiseks teaduslik-tehniliseks informatsiooni hankimise ja talletamise vahendiks . Trükinduses rakendatakse fotograafiat jooniste, fotode jms. reprodutseerimiseks, valguskopeerimisel ja reprograafias jm. dokumentatsiooni paljundamiseks. Laialdast rakendamist leiab fotograafia meditsiinis, kriminalistikas, sõjanduses ja mujal. Rakendusaladest sõltumata saab fotograafiat jagada mitmeks alaliigiks. Nii näiteks eristatakse must-valget ja värvilist fotograafiat; harilikku ja ruumilist (stereofotograafia) jne.  Tänapäeva fotograafia põhiprobleem on hõbedat sisaldavate valgustundlike ainete asendamine hõbedata ainetega. Probleemi aktuaalsus tuleneb kahest põhjusest: esiteks maailma hõbedavarud on ammendumas ja teiseks hõbedahalogeniide sisalduvatel valgustundlikel kihtidel on mõned puudused (nt. teralisest ehitusest tulenev mitteküllaldane lahutusvõime), mille tõttu ei saa fotograafiat kasutada paljudes teadus- ja tehnikaharudes.
Suure panuse fotograafia arengusse on andnud vene fotograafid ja leidurid. Põhimõttelise muudatuse fotoaparaadi ehituses tegi 1847.a. S.Levinski, kes võttis kaameras kasutusele lõõtsa, mis pani aluse kokkupandavate fotoaparaatide loomisele. 1854.a. sai I.Aleksandrovski patendi stereofotoaparaadile. 1870.a. lõi D.Jezutsevski hulga origonaalseid fotoaparaadi lisaseadmeid, mis hõlbustasid fotograafi tööd. 1877 .a. valmistas L.Varnerke fotoaparaadi, milles fotomaterjalinakasutati paberlinti. 1890 töötas N.Apostoli välja kaheobjektiivilise peegelkaamera prototüübi. 1896.a. valmistas I.Karpov esimese peegelkaamera " Refleks ". 1902 .a. leiutas A.Popovitski fotoaparaadi, milles harilikku objektiivi asendas sfääriliste peeglite süsteem ja laialilükatava varjuki.
Kaamera obskura ( camera obscura ) on tänaste fotoaparaatide ja digitaalkaamerate eelkäija. Esimesena kirjeldas camera obscura't rohkem kui 2300 aastat tagasi Aristoteles . Camera obscura praktilist kasutamist – läbi väikse ava pimekambri seinale projekteeruva maja, väljaku, või maastiku peegelpildi paberile joonistamist – selgitas 15. sajandil mitmes oma töös leiutaja ja kunstnik Leonardo da Vinci.
Kulus aga siiski mitu sajandit enne, kui teooriat hakati praktiliselt kasutama. Giovanni Battista della Portra poolt 1558. aastal kirjeldatud camera obscura konstruktiivseid põhimõtteid täiendas 1568 aastal  Daniele Barbaro, kes võttis kasutusele koondava läätse ja nii oligi fotoaparaadi eelkäija sündinud.
Teine tähtis täiustus tuli Egnatio Danti’lt, tema konstrueeritud, peegliga varustatud camera obscura puhul oli võimalik joonistada istudes mugavalt seadme taga. Vennad Johannes ja Peeter Parikas kirjeldavad camera obscura tööpõhimõtet 1911. aastal väljaantud "Fotograafia Õpperaamatus" nii: "Optikalise pildi saamiseks mõikab juba auguke pimedakstehtud toa aknaluugis. Kuidas niisugune pilt sünnib, näitab joonistus . Igaühte meile nähtavat, s.o. valgustatud asja wõib omale kui suur hulka valgustatud punktisid ette kujutada, mis igasse külge valguskiiresid välja saadavad , nende kiirte läbi, mis meie silma sattuvad saabki asi meile nähtavaks. Niisama lähevad igast asja punktist valgusekiired läbi aknaluugi augukese ja sealt otse edasi, kuni eesoleva seinani ning valgustavad seal igaüks oma punkti pilti. Kõikide punktide pildid kokkuvõetult annavad asja joonistuse ja nii ilmub seinale ümberpööratud puu kuju. Selle peale vaatamata, kui kaugel asi ise on, suureneb või väheneb selle kujutis seda mööda, kui kaugel või ligidal tagumine sein august on. Niisama oleneb pildi selgus augu suurusest ära, mida väiksem auk, seda teravam , kuid seda nõrgemalt valgustatud pilt. "Pimekambri tööpõhimõtet rakendasidki esimestena maalikunstnikud . 17. ja 18. sajandil kasutati sellisel tööpõhimõttel töötavaid joonistuskaste maastikest ning linnavaadetest täppisjoonistuste tegemisel. Paljud tollal trükis ilmunud graafilised pildid valmisid samuti fotoaparaadi eelkäija, objektiiviga varustatud camera obscura mattklaasil. Ka maadeuurijad võtsid avastusretkedele kaasa analoogsed seadmed ning väljaõppinud graafikud, kes olid võimelised joonistama nii suure täpsusega, et valmistöid on raske joonistusteks pidada, pigem sarnanevad need eritehnikas valmistatud fotodega.
Dagerrotüüpia on 1839 esitatud esimene laiemalt levinud fotograafilise kujutise tekitamise meetod, mis põhines hõbehalogeniide sisaldavate valgustundlike materjalide kasutamisel. Töödeldes hõbeplaadi hoolikalt poleeritud pinda joodiauruga, tekitati sellele valgustundlik hõbejodiidikiht. Valguse toimel moodustus selles kihis peitekujutis, mis ilmutati elavhõbeda auruga. Elavhõbe sadestus nendesse kohtadesse, kus säritamisel oli tekkinud peitekujutis ja moodustas hajusalt valgust peegeldava valge amalgaami. Seal, kuhu valgust ei olnud langenud, paljastus naatriumtiosulfaadi lahusega kinnistamisel peeglina läikiv hõbedapind. Positiivkujutis oli nähtav ainult kindla nurga all. Dagerrotüüpia peapuudused olid fotoplaatide vähene valgustundlikus ning võimatus saada kujutistest koopiaid . Dagerrotüüpiat rakendati peamiselt portreede tegemiseks kuni kolloodiumprotsesse leiutamiseni.
Optiline kiirgus on elektromagnetkiirgus lainepikuste vahemikus 0,5 nm – 0,5 mm. Teaduslik – tehnilises kirjanduses nimetatakse optilist kiirgust ka valguseks, kuigi ajalooliselt pole see termin tähendanud kogu optilist kiirgust, vaid ainult nähtavat kiirgust, mida inimsilm tajub vahetult ja mille lainepikkuste vahemik on 380-760 nm. Optiline kiirgus hõlmab peale nähtava kiirguse infrapunakiirgust ja ultravioletkiirgust.
Füüsikaharu, mis käsitleb optilist kiirgust, selle levimist mitmesugustes keskkondades ja selle ning aine vastastikust mõju, nimetatakse optikaks. Optilise kiirguse põhiline iseärasus väljendub tema laineliskorpuskulaarses dualismis, see tähendab selles, et tal on üheaegselt laine- ja osakeseomadused. Optilise kiirguse laineomadused ilmnevad valguse difraktsiooni, valguse interferentsi, valguse polarisatsiooni jmt nähtuste korral, aga näiteks valgusekiirgumist, fotoefekti ja optiliste spektrite teket on võimalik seletada ainult eeldusel , et optiline kiirgus on elektromagnetkiirguse kvantide – footonite – voog. Optilise kiirguse laineomadustel põhineb optilise kujutise tekkimine optikariistades, mille lineaarmõõtmed on kiirguse lainepikkusest palju suuremad, kvantomadustel optilise kiirguse toime mitmesugustesse valgustajuritesse, seal hulgas fotomaterjalidesse.
Optilist kiirgust liigitatakse tekke, spektraalkoostise, polarisatsiooni, hajumisastme jms järgi. Vaakumis on optilise kiirguse levimise kiirus umbes 3*10(astmel 8) m/s, igas muus keskkonnas sellest väiksem. Keskkonna murdumisnäitaja, mille määrab vaakumis leviva optilise kiirguse kiiruse ja vaadeldavas keskkonnas leviva optilise kiirguse kiiruse suhe, on üldjuhul erisuguste lainepikkuste korral erisugune; see põhjustab valguse dispersiooni.
Valge valgus on keeruka spektraalkoostisega elektromagnetkiirgus, mille mõjul inimsilmas tekib neutraalne värvusaisting. Niisuguse aistingu tekitab kõrge temperatuurini kuumenenud läbipaistmatu keha (näiteks Päikese või volframniidiga hõõglambi) kiirgus. Valge valguse aistingut võib saada ka põhivärvuste (näiteks punase, rohelise ja sinise) või põhi- ja täiendusvärvuse (näiteks sinise ja kollase) kindlas vahekorras segamisel . Terve spekter , mis sisaldab teatavates vahekordades kõigi lainepikkusega kiiri (komponente) vahemikus 380-760 nm, loob taju valgest valgusest. Valge valguse näiteks on loomulik päevavalgus või ka luminofoorlampide nii nimetatud päevavalguslampide valgus.
Valge valgus on liitvalgus, mis koosneb värvilistest valgustest. Spekter vikerkaarevärviline riba. Spekter tekib siis, kui valge valgus murdub läbi prisma , sest eri värvi valgused murduvad prismas erinevalt. Kõige rohkem murdub violetne, kõige vähem punane valgus. Spektri värvid on punane, oranž, kollane, roheline, helesinine, sinine ja violetne. Valgusfiltriks nimetatakse läbipaistvat keha, millega eraldatakse valgusi. Värviline pind peegeldab seda värvi valgust, mis värvi ta ise on ja neelab kõik ülejäänud värvi valgused.
Valguse allikad. Suunatud valgus sobib hästi vormi ja kontuuri iseärasuste rõhutamiseks. Niisuguse valguse allikas võib olla päike või prozektor, mille valguskiired langevad objektile ühest suunast paralleelsetena. Varjud eseme pinnal ja ka eseme enda vari taustal on väga teravad .  Niisugune valgus toob hästi esile objekti pinnafaktuuri ja tekitab ka mittepeegeldavatel pindadel helke. Seetõttu ei sobi suunatud  valgus enamasti peegelduvate pindadega esemete pildistamiseks  
Hajutatud valgus saadakse pilves taeva, hajutava kattega valgusti jt suure pinnaga valgusallikatega. Hajutatud valgus tekitab objekti suurtel pindadel ühtlase helenduse, helendusintervall on väike. Seetõttu ei sobi hajutatud valgus kontrasti ja vormide  esiletõstmiseks, on aga väga vastuvõetav peegelduvate pindade puhul. Kasutatakse ka pinnafaktuuri peensuste varjamiseks, nt  nahakurdude maskeerimine portree pildistamisel. Niisugust valgust kasutatakse alati siis, kui tahetakse üksikasjade mõju vähendada,  mistõttu seda kasutatakse edukalt suurte pindade loomiseks fotol .  
Otsevalgus on suunatud või hajutatud valgus, mis valgusallikast otsejoones objektile langeb.  Otsevalgus on kaudsest valgusest   intensiivsem ja valgustab objekti kontrastirikkamalt.  
Kaudvalgus valgustab objekte heledate pindade ja ekraanide vahendusel. Kaudvalgus on alati hajutatud, seega viimase kõige  äärmuslikum vorm. Kui otsevalguse allika ümberpaigutus muudab objekti ruumilisust, siis kaudvalguse korral jääb niisugune mõju  peaaegu märkamatuks. Kaudvalgusega võib saada väga palju nüansse.
Põhivalgus on domineeriv valgus, mis määratleb tumendite ja helendite põhilised asukohad ning paneb aluse objekti edasisele modelleerimisele. Kõik teised valgused peavad sellele alluma. Põhivalguseks võib olla nii päike kui ka tehisvalgus, välklamp  kaasaarvatud.  
Tasandav valgus on mõeldud objekti varjudes olevate osade valgustamiseks ning põhivalguse poolt skitseeritu esiletõstmiseks. Normaaljuhul ei tohi tasandav valgus anda märgatavaid varje ega helke ning kujutab endast seetõttu hajutatud valgust. Tasandava  valgusena võib kasutada päevavalgust ja igasugust tehisvalgust.  
Efektvalgus suunatakse näiteks ruumi seinale või põrandale, et tekitada seal sobiva kuju, värvuse ja intensiivsusega helke, mis imiteerivad välise valgusallika valgusefekti. Ei tohi muuta objektile põhivalguse ja tasandava valgusega antud üldilmet. Seda kasutatakse aktsentide loomiseks  ning meeleolu tekitamiseks. Tavaliselt rakendatakse selleks kitsa valgusvihuga prozektorit, mis lülitatakse sisse pärast tasandava  valguse seadmist. Kasutatakse portree pildistamisel.  
Taustavalgus modelleerib tagapõhja. Sellega antakse taustale soovitav tonaalsus ning vajaduse korral luuakse seal ka erineva  heledusega pindu. kasutatakse ka põhivalgusena siluettfoto pildistamisel.
Loomulik valgus on valgus, mille tekitavad looduslikud valgusallikad. Pildistamisel ja filmimisel kasutatakse kõige rohkem otsest, atmosfääris hajunud pilvedelt ja maapinnal olevatelt esemetelt peegeldunud päikesevalgust. Loomuliku valguse peamine iseärasus on tema intensiivsuse ja kontrastsuse ning valguse spektraalkoostise ebapüsivus, võttevalgustuse seisukohast ka valguse võtteobjektile langemise suuna muutumine päeva jooksul. Loomuliku valguse ebapüsivus oleneb niihästi seaduspärastest teguritest kui ka juhuslikest asjaoludest ning valguse peegeldumisest maapinnalt.
Loomuliku valguse eripäraks on suur muutlikkus, päeva kestel muutub pidevalt horisontaalselt ja vertikaalselt paiknevate pindade valgustihedus, päikesekiirte suund, spektraalne koostis ning valgustuse kontrastsus . Loomuliku valguse iseloom sõltub päikese kõrgusest taevavõlvil, ilmastikust ja pilvitusest.  Päikesepaistelise ilmaga on pildistatavad objektid valgustatud suunatus valgusega, mille suund on kogu nähtavas ruumis ühesugune ning mis annab ühtlase maksimaalse valgustiheduse. Niisugune valguse-varju loomulik valgustus toob hästi esile esemete ruumilise kuju, pinnafaktuuri. Pildistamissuuna valikul tuleb arvestada päikesekiirte suunda objektiivi optilise telje suhte ning nurka, mille all pildistatavad objektid on valgustatud. Sompus ilmaga kaasneb tavaliselt värvustonaalne, praktiliselt varjudeta valgustus. Kui pildiväljas on suhteliselt hele taevas, siis kujutise kontrastsus oleneb objekti toonide gradatsioonist. Looduse, nt. maastiku pildistamisel, tuleb kannatlikult oodata soodsa valgushetke saabumist, võtta arvesse esemete varje, pilvede kuju ja nende kompositsioonilist paiknemist pildiväljas. Pildistuspunkti ja hetke valikul tuleb valgustingimuste kõrval arvestada ka õhuvinet, peegeldusi veelt või märjalt maapinnalt, tuulehoogusid jne
Kunstvalgus. Pildistamisel on valgustus kõige tähtsaimaks kujutus- ja väljendusvahendiks. Suunatud valgusega võib esile tuua võetava objekti kuju, joonistada välja kontuurjooned, rõhutada pinnaehitust, suunata objekti üksikute alade varjutamise või valgustamisega tähelepanu kõige tähtsamale. Valgustuse põhiülesandeks on avada võetava süzee ideeline ja kunstiline sisu. Paigutades valgusallikat suuna ja kõrguse suhtes, lahendame täiesti kindla kujutava ülesande, nt. luua näol kavatsetud valgusjoonis, seada võetaval objektil vajalik valgusefekt jm. Valgustuse paiknemine pildistamisel toimub valguse põhiliikide järgi.
Hõbehalogeniidid on hõbeda ja halogeenide keemilised ühendid. Hõbedahalogeniidid on valgustundlikud . Fotograafias kasutatakse hõbebromiidi AgBr , hõbejoniidi AgI ja hõbekloriidi AgCl, mis on fotoemulsiooni koostisained. AgCl ja AgI on väiiksema valgustundlikusega kui AgBr, kuid nende lisamine AgBr-le suurendab selle valgustundlikust. Fotomaterjali säritamisel toimub selle valgustundlikus kihis halogeenide fotolüüs, milletulemusena moodustub peitekujutis. Vees halogeenid peaaegu ei lahustu, kuid mõningaid aineid sisaldavates lahustes moodustavad nad hästi lahustuvaid ühendeid. Seda rakendatakse fotomaterjalide kinnistamisel.
Ekspositsioon ehk säritus on vajalik valgusenergia hulk, mis on nõutud konkreetse valgustundliku materjali konkreetsetes valgustingimustes valgustamiseks ( mustvalge , värviline, digisensor jne). Seda materjali iseloomustab valgustundlikus. 25 kuni 6400 ASA (ka GOST ja DIN). (diafragmaarvude järgi ka selle vahed kahekordsed – 25, 50, 100 jne 1600, 3200, 6400).  Eksponomeeter mõõdab seda konkreetset valguse hulk konkreetsetes tingimustes.  Eksponomeeter mõõdab langevat valgust - (objekti juures suuname kaamera poole) üldvalgus ja punktvalgus (peegeldav valgus, suuname objekti poole, pole täpne). Inimese silm kõige täpsem 1/1000, fotofilm 1/200, paber 1/50 – tekivad kaod. Väiksema tundlikkusega annab edasi paremini toone, suuremaga on kontrastsem. 100 v 200 ASA on kõige paremad.
Säriaeg on ajavahemik , mille kestel valguskiired mõjuvad fotomaterjali valgustundliku kihi mingile osale, andes talle vajaliku särituse. Säritus sõltub võtteobjekti valgustatusest, kasutatava fotomaterjali valgustundlikkusest ja objektiivi diafragmaarvust. Pildistamisel valgusfiltriga, mille tegud on q, tuleb ka säriaega suurendada q korda. Säriaja arvväärtus määratakse sellekohaste tabelite või särimõõdiku abil. Säritamisel ei kasva ega kahane valgustundliku kihi punktide valgustatus hetkeliselt, vaid järk-järgult, sest katiku avamiseks ja sulgemiseks on vajalik teatav aeg. Sellepärast kasutatakse absoluutse ja efektiivse säriaja mõisteid. Absoluutne säriaeg on ajavahemik, mille jooksul valgustundlik kiht saab samasuguse särituse kui absoluutse säriaja puhul, kuid eeldusel, et valguskiirte juurdepääsu fotomaterjalile saab avada ja sulgeda silmapilkselt. Efektiivne säriaeg on alati lühem kui absoluutne säriaeg; nende omavahelist suhet nimetatakse katiku optiliseks teguriks .
Diafragma on objektiivi läbivate valguskiirekimpude ristlõiget ahendav seadis. Diafragmaga saab vähendada fotomaterjali valgustatust säritamisel ja suurendada teravussügavust. Ta kujutab endast harilikult objektiivi sisse paigutatud valgustihedat tõket. Kasutatavaim on iirisdiafragma, mille valgusava moodustavad liikuva kroonrõngaga seostatud sirbikujulised lamellid sujuvalt kas kokku või laiali ja vastavalt sellele kas avardavad või ahendavad valgusava.
Diafragmaava muudetakse automaatselt või käsitsi sõltuvalt säriajast või võttetingimustest. Käsitsi saab diafragmat seada mitmel viisil, kuid rakendatavaim on diafragmaava muutmine objektiivi raamistusele paigutatud, diafragmamehhanismiga ühendatud ja diafragmaarvude skaalaga varustatud seaderõnga pööramise teel. Peegelkaamerates kasutatakse peamiselt hüppavat diafragmat. Lähteasendis on niisugune diafragma täielikult avatud. Päästikule vajutamise järel, kuid enne katiku rakendumist võtavad diafragma lamellid hüppeliselt etteseatud diafragmaarvule vastava asendi. Mõne diafragma seademehhanism on blokeeritud päästikuga ja nupule vajutamisel muutub diafragmaava vedru abita. Projektsiooniobjektiividel diafragma puudub.
Optiline süsteem (peegel, lääts, prisma jne.) transformeerib lainefronti ehk geomeetrilise optika keeles: muudab kiirte levikusuunda. Mingi ese koosneb paljudest elementidest - eseme punktidest, millest igaüks kiirgab ruumi sfäärilise laine. Kui optilisele süsteemile langev sfääriline laine transformeerub jälle sfääriliseks, on meil tegemist ideaalse optilise süsteemiga e. ideaalse süsteemi korral jääb homotsentriline kiirtekimp peale süsteemi läbimist homotsentriliseks. Optilist süsteemi läbinud kiirtekimbu tsentrit I nimetatakse punkti S kujutiseks. Ideaalse optilise süsteemi korral on punktallika S kujutis I samuti punkt, meil on tegemist stigmaatilise kujutisega. Esemeruumi punkti S ja kujutiseruumi punkti I nimetatakse kaaspunktideks. Analoogiliselt defineeritakse kaassirged, kaastasandid jne.
Fookuskaugus on optikasüsteemi peapunkti ja fookuse vaheline kaugus. Eristatakse eesmist - ja tagumist fookuskaugust. Keerukate optikasüsteemide fookuskaugus oleneb komponentide fookuskaugustest ja vastastikusest asendist. Fookuskaugus on pöördvõrdeline esemeruumi keskkonna murdumisnäitajaga. Kui optikasüsteemi ümbritsev õhk, on eesmine ja tagumine fookuskaugus võrdsed. Fookuskaugusest olenevad optikasüsteemi suurendus, valgusjõud jt karakteristikud.
Kui kaamera on objektile suunatud, siis väga kaugel asuvalt objektilt lähtuvad valguskiired sisenevad objektiivi paralleelselt optilise teljega. Läbinud läätse, koonduvad nad ühte punkti nagu suurendusklaasi puhulgi. Kaamera tagaseinal moodustub punktikujuline kujutis. Seda nimetatakse fotooptikas fookuseks .
Lõpmatusele seatud objektiivi korral on tulipunkti tasandil , see on kaamera tagaseinal, kõik kauged objektid teravalt kujutatud. Filmitasandi ja objektiivi ühe peatasandi vahemik kujutab endast fookuskaugust. Peatasandeid on kaks, nad kujutavad endist teoreetilisi mõisteid. Normaalobjektiivis asuvad nad üpris lähestikku, diafragma lähedal. Diafragma paikneb objektiivi keskel läätsede vahel. Lõpmatusele seatud objektiivi korral saab teravalt pildistada üksnes kaugeid esemeid. Lähemate objektide jaoks tuleb filmi objektiivist kaugemale viia, milleks objektiivi nihutatakse ettepoole . Kui esemele aparaadiga veelgi läheneda ning samal ajal kujutisekaugust suurendada, saabub teatud momendil seis, kus ese ja tema optiline kujutis on võrdse suurusega. Siis asuvad nad mõlemad objektiivist ühesugusel kaugusel, mis on võrdne kahekordse fookuskaugusega. Kui objektiivi väljalüket veelgi suurendada, muutuvad kujutise mõõtmed negatiivil suuremaks eseme tegelikest mõõtmetest. Eseme kaugus on sellisel juhul fookuskauguse ja kahekordse fookuskauguse vahemikus, kujutisekaugus on aga suurem kahekordsest fookuskaugusest.
Sügavus teravus on esemeruumi kahe tasandi vahemaa , mida mõõdetakse piki võtteobjektiivi optilist telge ja mille ulatuses esemed kujutavad fotomaterjali valgustundlikul kihil küllalt teravalt.
Pildistamisel võivad tekkida erinevad olukorrad, mõnikord on vajalik, et nii esiplaan , põhimotiiv kui ka taust kõik mis on, ühesõnaga kõik mis on pildil oleks nõelterav. Esineda võib ka vastupidine olukord, tähtis on vaid põhidetaili teravus, kõik muu on aga segava asjaoluga ja peaks olema võimalikult ebaterav. Juhul kui soovime pildistamisel muuta  teravalt jäädvustatava ala suurust saame seda teha nii objektiivi suhtelise ava muutmisega, kui ka objektiivi fookuskauguse valikuga. Kui seda on vaja teha kiiresti ja ilma objektiivi vahetamise võimaluseta, saab seda teha väga lihtsalt, objektiivi suhtelise ava muutmisega. Mida väiksem on objektiivi suhteline ava, seda kitsam on mistahes kujutisepunkti moodustavate valguskiirte filmitasapinnale langemise nurk ja seetõttu joonistuvad erinevatel kaugustel asuvad detailid teravamalt, kui objektiivi lahtise ava korral. Seega, kui pildistamisel on vaja saavutada suurt sügavusteravust tuleb ava vähendada nii palju kui võimalik. Ning vastupidi, kui on vajalik väike sügavusteravus, siis tuleb pildistada võimalikult lahtise avaga. Sügavusteravust mõjutab ka objektiivi fookuskaugus. Pildistades objekti samalt kauguselt ja sama suhtelise avaga, kuid erinevate objektiividega võime tõdeda, et mida suurem on objektiivi fookuskaugus, seda väiksem on ala, mis jäädvustub fotole teravana. Seega, mida suurem on objektiivi fookuskaugus, seda väiksem on sügavusteravus. Selle tõsiasjaga tuleb pildistamisel arvestada. Kui soovime pilti, millel oleks terav nii põhimotiiv, esiplaan kui taust peaksime valima võimalikult lühema fookuskaugusega objektiivi ja juhul kui soovime vähendada tagaplaanil asuvate objektide mõju peame kasutama pikema fookuskaugusega objektiive. Fotoaparaadi abil saadava kujutise sügavusteravus, ehk erinevatel pildistuskaugusel asetsevate objektide teravalt jäädvustava ala ulatus sõltub paljudest teguritest, nagu objektiivi fookuskaugus, objektiivi suhteline ava ja pildistamistulemuse suurendusaste ning objektikaugus. Sügavusteravust saab visuaalselt kontrollida peegelkaameraga pildistades, selleks on tänapäevastel kaameratel olemas lüliti, mis suleb objektiivi diafragma valitud avaväärtuseni ja nii on lihtne olukorda mattklaasil kontrollida. Enamike objektiividel on olemas ka sügavusteravuse skaala, seegi on mugav abiline ja eriti siis, kui kasutate käsitsi teravustamist.  Sügavusteravuse piirid on ka matemaatiliselt määratavad vastavate valemite abil, kuid tänapäeval on vajaduse korral seda lihtsam teha mõne internetilehe sügavusteravuse kalkulaatori abil.
Bajonettliide on liide, mis võimaldab objektiivi kiiresti fotoaparaadi või ilmikaameraga ühendada. Ühendamine toimub kahest detailist koosneva sõlme abil; üks neist detailidesta sub objektiivi raamistusel ja sellel on väljaulatuvad tihvtid või hambad, teine paikneb aparaadi kerel ning selles on süvendid. Objektiivi kinnitamisel lähevad tihvtid või hambad vastavatesse tihenditesse või pööramisel lukustuvad nt. Vedru või riivi abil. Bajonettliide on kasutusel peamiselt professionaalfilmikaamerates, kuid tihti kasutatakse seda ka kesk- ja mõningates väikeformaadilistes fotoaparaatides.
Fotograafia väljendusvahendid on võtted ja meetodid, mis vastavalt autori loomingulistele kavatsustele võimaldavad saavutada fotokunsti teoste kunstilist terviklikkust ja väljendusrikkust. Fotograafia väljendusvahendid aitavad avada kujutatavate nähtuste olemust ja luua vastavaid kunstilisi kujundeid. Peamised fotograafia väljendusvahendid on joon-, valgus- ja toonkompositsioon, värvifotograafias ka värvilahendus. Joonkompositsiooni abil saavutatakse selline kujutis, mille puhul kõik pildi joonelemendid moodustavad harmoonilise terviku; selle tekkele aitavad sageli kaasa kordused, sobivad rakursid jms. Valguskompositsioon luuakse valgustonaalsuste sobiva jaotamisega pildil, valguse-varju vormide ja kontrastide kasutamisega esemete mahulisuse, nende pinnafaktuuri, ruumi sügavuse, õhutaja jms. edasiandmiseks . Toonkompositsiooni määravad domineeriva tooni heledus, heleda ja tumeda jaotus pildipinnal, toonide üleminekud ning kontrastid. Värvifotograafias arvestatakse värvuste ja nende varjundite koosmõju, millega saavutatakse mitmekesiseid värvilahendusi.
Mitmesugused fotograafia väljendusvahendid võimaldavad luua tasapinnalisi ja ruumilisi kompositsioone, lahendada neid heledas ja tumedas tonaalsuses, graafilises ja plastilises maneeris jne. Fotograafia väljendusvahendite valik oleneb suurel määral loomingulisest eesmärgist, pildistatavast süžeest ja žanrist, millesse loodav foto kuulub. Näiteks ateljee fotoportree puhul rakendatakse sageli suletud, tasakaalustatud kompositsiooni; fotoreportaaži korral eelistatakse vabamat, hõredamat ülesehitust ning kasutatakse kompositsiooni dünaamilisust rõhutavaid võtteid. Inimese iseloomu iseärasused ja näovormide plastika nõuavad ühel juhul rõhutatult kontrastset valgus-varju, teisel juhul pehmet toonide üleminekut. Realistlikus fotokunstis ei ole fotograafia väljendusvahendid eesmärk omaette , vaid nad aitavad suurendada foto välist ilmekust ning avada selle sisu.
Staatiline fotograafia on see kus pildistatakse liikumatuid, paigal olevaid asju. Näiteks portreed, natüürmordid, maastikuvaated jne.
Dünaamiline fotograafia on see, kus pildil antakse edasi oma tundeid, emotsioone ja liikumist. Selleks võib olla ka portree, kui inimene sellel näiteks naerab või nutab , sest ta näitab oma emotsioone.
Tonaalsusedastus on võtteobjekti detailide erisuguste heleduste kujutamine fotokujutise vastavate detailide erisuguste tumenditena. Tonaalsusedastuseks nimetatakse ka protsessi tulemust, mida subjektiivselt hinnatakse vaataja taju järgi, objektiivselt võtteobjekti heleduste ja positiivkujutise heleduste suhte põhjal. Neid suhteid väljendab graafiliselt niinimetatud edastuskõver logB või positiivkujutise optilise tiheduse sõltuvus logB-st. Tonaalsusedastuse kvaliteeti näitab edastuskõvera hälve ideaalsele tonaalsusedastusele vastavast sirgjoonest. Mustvalge negatiiv-positiivprotsessi korral kasutatakse nelja kvadrandiga graafikut. Neljandasse ja kolmandasse kavdranti konstrueeritakse vastavalt negatiiv- ja positiivmaterjali tunnuskõver, teise kvadranti joonestatakse koordinaatide alguspunktist lähtuv, telgede suhtes 45 kraadi all kulgev abisirge, mis lihtsustab positiivkujutise optilise tiheduse väärtuste ülekandmist esimesse kvadranti, kuhu konstrueeritakse edastuskõver. Tunnuskõverate konstrueerimisel loetakse säritatava materjali valgustatus võrdeliseks võtteobjekti heledusega. Niisugune sõltuvus kehtib seda täpsemalt, mida rohkem on võimalik vältida valguse hajumist kaamera objektiivis ja fotomatejali valgustundlikus kihis. Õigeks tonaalsusedastuseks ei tohi negatiivmaterjali kasulik fotograafiline ulatus olla väiksem võtteobjekti heledusvahemikust. Säritus peab võttel olema selline, et fotomaterjali tumendid vastaksid tunnuskõvera kasutatavale lõigule.
Goldbergi reegli kohaselt tagab võtteobjekti heleduste õige edastuse resultantgamma väärtus 1. praktikas kaldutakse sellest siiski kõrvale,s est kui y=1, võib fotokujutisel täheldada helendite detailide kadu, järelikult kontrastsuse vähendamist
Objekt ja taust. Kuigi lähipildistamisel on pildistatav objekt pildistajale suhteliselt lähedal, ei määra pildistamiskaugus veel seda, kas tegemist on lähipildistamisega või mitte. Kriteeriumiks lähipildistamise määratlemisel on pildistatava objekti ja temast filmi peale jääva kujutise suuruse vahekord. Nii eristataksegi kolme mõistet: lähipildistamine, makropildistamine ja mikropildistamine. Lähipildistamine on selline pildistamine , kus pildistusobjekti ja filmil tekkiv kujutise suuruse vahekord on 0,1× kuni 1,0×. Ehk objekt jääb filmile kümme korda vähendatuna kuni sama suurelt kui ta tegelikkuses on. 35 mm filmi puhul, mille kaadri suurus on 24x36mm tähendab 0,1× suurendust, et filmi peale jääv vaateväli on 24x36cm. 1,0× suurendust tähendab, et pildistatav objekt jäädvustatakse filmile elusuuruses ja pildi peale jääb vaateväli suurusega täpselt 24x36mm.
Makropildistamine on selline pildistamine, kus pildistatavat objekti juba suurendatakse. Filmil tekkiv kujutis on kuni 10× suurem pildistatavast objektist.
Mikropildistamine on pildistamine, kus pildistatavat suurendatakse filmile enam kui 10×.
Objekt ja taust teevad koostööd, ja objektil on alati taust. On väga palju võimalusi nende eksponeerimiseks ja neid koos tööle panna.
Inimtüüp. Inimene kui vorm. Inimene kui individuaalsus . Inimesi on palju erinevaid. Ka pildistada saab neid mitmet  erinevat moodi. Pildistades saab inimest võtta näiteks kui objekti või kui tegelast. Kui ta on objekt või vorm, on ta osa keskonnast . Kui aga kujutada inimest kui tegelast või indiviidi saab kujutada tema tundeid, emotsiione,väljaelamisi jne.  Inimene kui vorm on tihti aga mitte alati kokku sulanud teda ümbritsevaga, ta on üks osa sellest. Inimene kui individuaalsus on tihti pildi põhiteemaks aga sama hästi võib ta olla ka üks osa teda ümbritsevast keskonnasta ja ikka välja tuua midagi endast. On väga palju võimalusi kuidas inimest pildi peal kasutada ja siin annab väga palju mängida paljude elementidega ja kasutada oma kujutlusvõimet, mis kehtib tegelikult kogu fotograafia kohta.
Kasutatud kirjanud :
« Foto- ja filmitehnika entsüklopeedia »  Tõlke kirjandus ; 1988
«  Algajale fotograafile » Armult Reinsalu ; 1987
Internet  :
http://www.prn.ee/margit/abi/ajalugu.html
http://www.maksifoto.ee/index.php?main=39