Fotograafia (4)

EUROAKADEEMIA
KUJUNDUSKUNSTI TEADUSKOND
HELINA POOM
SK II
FOTOGRAAFIA
REFERAAT
Õppejõud: I. Ruus
Tallinn 2010

SISUKORD

SISUKORD 2
1. SISSEJUHATUS 3
2. Kaamera obskura 4
3. Optiline kiirgus, kujutis ja süsteem 5
4. Valge valgus ja valguse allikad 6
5. Fotoaparaatide enamlevinud formaadid ja klassifikatsioon 7
6. Fotofilmide formaadid 8
7. Objektiivide tüübid, fookuskaugus 10
7. Objektiivi teravussügavus ja valgusjõud 11
8. Bajonett 12
9. Fotoemulsioon 13
10. Fotomaterjali valgustundlikkus 14
11. Ekspositsioon 15
12. Diafragma ja säritusaeg 16
13. Klassikaline valgustusskeem 17
14. Reproduktsioonide pildistamine 18
15. Värvustemperatuur, kompenseerivad filtrid 19
16. Pildistamine värvimaterjalide segavalgusel 20
17. Efektsed fotofiltrid 21
18. Digitaalse fotograafia printsiibid 22
KOKKUVÕTE 23
KASUTATUD KIRJANDUS 24

SISSEJUHATUS

Fotoaparaat võimaldab igal inimesel jäädvustada fotodelel tähelepanuväärseid sündmusi, sugulaste ja sõprade portreesid, ümbritseva maailma nähtusi, looduspilte jms. Fotoharrastajate paljumiljonilisse armeesse kuulub mitmesuguses vanuses ja mitmesuguste elukutsetega, mitmeguste maitsete, iseloomude ja kalduvustega inimesi. Fotograafia keel on kättesaadav ja mõistetav kõigile. Fotoaparaadid on omandanud tohutu populaarsuse, kogu maailmas on neil miljonite inimeste elus kindel koht.

Kaamera obskura

Camera obscura on valgustihe kamber, mille ühes seinas on väike ümmargune ava. Kui ava ees paikneb mingi valgust kiirgav või peegeldav (valgusallikaga valgustatav) ese, siis tekib ava vastas olevale seinale (kui ekraanile ) selle eseme ümberpööratud kujutis jn. Kui ava läbimõõt on ekraani ja ava vahelisest kaugusest 150-200 korda väiksem, siis aberratsioon praktiliselt puudub ja kujutise selgus sõltub ainult valguse difraktsioonist. Suure teravussügavuse tõttu on võimalik ekraani ja ava vahekauguse muutmise teel muuta kujutise mastaapi.
Avasse asetatud koondava läätsega camera obscura on lihtsaim fotoaparaadi prototüüp.

Optiline kiirgus, kujutis ja süsteem

Optiline kiirgus on elektromagnetkiirgus lainepikkuste vahemikus ( tinglikult ) 0,5 nm – 0,5 mm (piirneb ühelt poolt röntgenikiirgusega, teiselt poolt raadiolainetega). Teaduslik-tehnilises kirjanduses nimetatakse optilist kiirgust ka valguseks, kuigi ajalooliselt pole see termin tähendanud kogu optilist kiirgust, vaid ainult nähtavat kiirgust, mida inimsilm tajub vahetult ja mille lainepikkuste vahemik on 380-760 nm. Optiline kiirgus hõlmab peale nähtava kiirguse infrapunakiirguse (lainepikkus üle 760 nm) ja ultraviolettkiirguse (lainepikkus alla 380 nm).
Optilist kiirgust ligitatakse tekke ( soojuskiirgus , luminestsentskiirgus), spektraalkoostise (monokromaatiline valgus, valge valgus), polarisatsiooni (loomulik, lineaarselt, elliptiliselt, osaliselt polariseeritud valgus), harjumisastme (suund-, haju -, segavalgus) jms. järgi. Vaakumis on optilise kiirguse levimise kiirus (valguse kiirus) umbes 3x108 m/s, igas muus keskonnas sellest väiksem. Keskkonna murdumisnäitaja, mille määrab vaakumis leviva optilise kiirguse ja vaadeldavas keskonnas leviva optilise kiirguse kiiruse suhe, on üldjuhul erisuguste lainepikkuste korral (erisuguste spektraalkomponentide jaoks) erisugune, see põhjustab valguse dispersiooni.
Optiline kujutis on valgusmoodustis, mille optikasüsteemi läbimisel tekitavad esemest kiirgunud või sellelt peegeldunud valguskiired. Optiline kujutis reprodutseerib teatava kindla täpsusega (eseme valgustatusele vastava kujutise valgustatusena) eseme kontuure ja detaile. Optilist kujutist saab projiteerida ekraanile, filmilindile, fotokatoodile vm. pinnale, nägemistaju aluseks on silma võrkkestal moodustuv optiline kujutis. Optiliste kujutiste teoorias kujutletakse iga eset oma- või peegeldunud valgust kiirgavate punktide kogumina. Kui on teada, kuidas punkti kujutis optikasüsteemis tekib, saab konstrueerida eseme kui punktide kogumi kujutise.
Optiline süsteem ( peegel , lääts, prisma jne.) transformeerib lainefronti ehk geomeetrilise optika keeles: muudab kiirte levikusuunda. Mingi ese koosneb paljudest elementidest – eseme punktidest, millest igaüks kiirgab ruumi sfäärilise laine. Kui optilisele süsteemile langev sfääriline laine transformeerub jälle sfäärilisteks, on meil tegemist ideaalse optilise süsteemiga e. ideaalse süsteemi korral jääb homotsentriline kiirtekimp peale süsteemi läbimist homotsentiliseks. Optilist süsteemi läbinud kiirtekimbu trentrit I nimetatakse punkti S kujutiseks. Ideaalse optilise süsteemi korral on punktiallika S kujutis I samuti punkt, meil on tegemist stigmaatilise kujutisega. Esemeruumi punktis S ja kujutiseruumi punktis I nimetatakse kaaspunktideks.
Sõltumata sellest, kas kujutis on tõeline või näiv, kutsub tajuri koste (silmas – valgusaistingu , fotoaparaadis – filmi tumenemise, CCD – kaameras – laengu kogunemise jne.) esile tema valgustundliku elemendini jõudev kiirusvoog. Seega on näiv kujutis sama reaalne nagu tõeline kujutis. Ainus erinevus tõelisest kujutisest seisneb selles, et paigutades I asukohta ekraanil , ei teki ekraanil kujutist.

Valge valgus ja valguse allikad

Valge valgus on keeruka spektraalkoostisega elektromagnetkiirgus, mille mõjul inimsilmas tekib neutraalne värvusaisting. Niisuguse aistingu tekitab kõrge temperatuurini kuumenenud läbipaistmatu keha (nt. Päikese või volframniidiga hõõglambi) kiirgus. Valge valguse aistingut võib saada ka põhivärvuste (nt. punase, rohelise ja sinise) või põhi- ja täiendvärvuse (nt. sinise ja kollase) kindlas vahekorras segamisel .
Valgusallikas on objekt, mis kiirgab nähtavas (optilises) spektriosas elektromagnetenergiat. Kõik valgusallikad jagunevad looduslikeks (Päike, Kuu, tähed, atmosfääris toimuvad elektrilahendused) ja tehislikeks ( seadmed või seadised , mis muundavad mingit muud liiki energiat nähtava kiirguse energiaks). Tehisvalgusallikad jaotatakse muundatava energia järgi elektriliseks , keemilisteks, radioaktiivseteks jt. Pildistamisel kasutatavad elektrilised tehisvalgusallikad võib jaotada hööglampideks, gaaslahenduslampodeks (sh. gaaslahendusimpulsslampideks), elektrikaarteks ja plahvatusimpulsslampideks.
Tehisvalgusallikate põhilised valgustehnilised karakteristlikud on valgusvoog, valgusviljakus, valgusjaotus, värvitemp. ja tööiga (keskmine põlemiskestus), elektotehnika , karakteristikud vooluliik, tööpinge ja voolutugevus või tarbitav võimsus, ekspluatatsioonilised karakteristikud (võttevalgustuseks kasutamise seisukohast) süttimiskestus, stabiilsus, müratus, ohutus, vajaliku jahutuse määr, tööasend jt.

Fotoaparaatide enamlevinud formaadid ja klassifikatsioon

Klassifikatsiooni järgi jagatakse fotoaparaadid formaadi , katiku ja teravuse järgi. Mida suurem on formaat , seda suuremale materjalile pilt tuleb, ja on kõige kvaliteetsem. Keskformaati kasutatakse reklaamfotode, arhitektuurifotode jms. tegemiseks. Väikses formaat on kasutusel amatööridel ja ajakirjandusfotode tegemiseks. Minikaamerad sobivad kõige rohkem erahobiks.
Katik võimaldab säritada valgustundlikku materjali. Keskkatik on katik, mille valgussulgurid avavad objektiivi valgusava keskmest (objektiivi optilisest teljest) ääre suunas ja sulevad selle vastupidises suunas. Pilukatik on katik, mis laseb säritamisel valguse valgustundlikule fotomaterjalile kas kahe valgussulguri vahele jääva pilu vahelt või ühes sulguris oleva ava kaudu.
Mehhaanilise teravustamine toimub diafragma ja särituseaja kaudu. Diafragma ülesanne on piirata valguse kogust, mis läbib objektiivi. Mida väiksem on ava, seda rohkem on pilt teravam . Mida väiksem on säritusaeg, seda teravam on pilt.
Fotokaamerad jaotatakse veel peegel-, panoraam-, allvee-, veekindel- ja polaroidkaamerateks

Fotofilmide formaadid

Rullfilmikaamerates kasutatakse 60, 35, 16 mm laiust kassettidesse paigutatud või poolisele keritud filmi ja monoprotsesskaameraid (kasutatakse erilisi fotokomplekte, mida töödeldakse pärast säritamist fotoaparaadis endas), kaadri formaadi järgi suurformaat (90x120 või rohkem mm), keskformaat (45x60, 60x60, 60x70, 60x90 mm), väikeformaat (24x24, 28x28, 24x32, 24x36 mm), poolformaat (18x24 mm) ja pisiformaat (14x20, 13x17, 10x14 mm).
6. Normaalobjektiiv
Normaalobjektiiv on objektiiv , mille fookuskaugus on ligikaudu võrdne kaadrivälja diagonaaliga (vaatenurk 2ω lg. 45 – 50º). Normaalobjektiivide hulka kuutuvad näiteks kõik väikekaamerate objektiivid, mille fookuskaugus on umbes 50 mm.

Objektiivide tüübid, fookuskaugus

Objektiive eristatakse lääts-(levinumad), peegel- ja peegel-läätsobjektiivideks. Objektiivid koosnevad raamistustest (objektiivi raamistus) ning sellesse monteeritud optilisest komponentidest (läätsedest, peeglitest) ja mehaanilistest sõlmedest (nt. diafragma- ja katikumehhanismist). Otstarbelt jagunevad objektiivid pikksilmade, teleskoopide ja binoklite objektiivideks, mis annavad vähendatud kujutise, mikroskoopide objektiivideks, mis annavad suuendatud kujutise, ning fotoobjektiivideks, filmikaamera objektiivideks ja projektsiooniobjektiivideks.
Fookuskaugus on optikasüsteemi peapunkti ja fookuse vaheline kaugus. Eristatakse eesmist fotokaugust (esemeruumis asetseva fookuse ja peapunkti vahelist kaugust) ning tagumist fookuskaugust (kujutiseruumis asetseva fookuse ja peapunkti vahelist kaugust). Keerukate optikasüsteemide fookuskaugusest oleneb komonentide (läätsede ja peeglite ) fookuskaugutest ja vastastikusest asendist (ekvivalentfookuskaugus). Fookuskaugus on pöördvõrdeline esemeruumi (kujutiseruumi) keskkonna murdumisnäitajaga. Kui optikasüsteemi ümbritseb õhk (eseme- ja kujutiseruumi keskkond on ühesugune), on eesmine ja tagumine fookuskaugus võrdsed. Fookuskaugusest olenevad optikasüsteemi suurendus, valgusjõud jt. karakteristikud.

Objektiivi teravussügavus ja valgusjõud

Teravussügavus- esemeruumi teravussügavus on esemeruumi kahe tasandi vahemaa , mida mõõdetakse piki võtteobjektiivi optilist telge ja mille ulatuses esemed kujutavad fotomaterjali valgustundlikul kihil küllalt teravalt (hajumisringi läbimõõt ei ületa lubatavat väärtust). Kui objektiiv teravustatakse hüperfokaalkaugusel paiknevale esemele, asub teravussügavuse piir lõpmatuses, sel juhul võib öelda, et teravussügavus on lõpmata suur.
Pildistamisel on väga oluline õigesti kasutada teravustamist. Nii nt. otsides optimaalse teravustasandi ja muutes sobivalt objektiivi valgusava, on võimalik praktiliselt ühesuguse teravusega kujutada kõiki plaane pildistatava objekti suvalise ulatuse korral, ja vastupidi, piiratud teravustamine võimaldab esile tuua olulist, eraldada seda taustast, kujutades tausta vähem teravalt. Teravustamise määramiseks on võtteobjektiividele kantud spetsiaalne skaala (kaugusskaala).
Kujutiseruumi teravussügavus on kaugus, mida mõõdetakse piki objektiivi optilist telge kujutiseruumis ja mille ulatuses objektiivi tekitatav optiline kujutis on rahuldava teravusega (hajumisringide läbimõõdud ei ületa lubatavat väärtust). Fotoaparaadi kujutiseruumi teravussügavus on seotud esemeruumi teravussügavusega ja määrab objektiivi teravustamise vajaliku täpsuse.
Valgusjõud ehk suhteline ava - geomeetriline suhteline ava on objektiivi sisendava läbimõõdu D ja tagumise fookuskauguse f’ jagatis , seda väljendatakse murruna, mille lugeja on 1. Suhtelise ava maksimaalset väärtust nimetatakse täisavaks, pöördväärtust diafragmaarvuks. Efektiivse suhtelise ava suurus D τ/f’, kus τ on objektiivi läbilaskvustegur. Peegel-läätsobjektiivide suhtelise ava määramisel tuleb arvesse võtta, et niisuguste objektiivide sisendava keskosa on ekraneeritud. Suhtelise ava ruut määrab kujutisetasandi valgustatuse ja seda nimetatakse objektiivi valgusjõuks (geomeetriliseks või efektiivseks).

Bajonett

Bajonett on liide , mis võimaldab objektiivi kiiresti fotoaparaadiga ühendada. Ühendamine toimub kahest detailist koosneva sõlme abil, üks neist detailidest asub objektiivi raamistusel ja sellel on väljaulatuvad tihvtid või hambad, teine paikneb aparaadi kerel ning selles on süvendid. Objektiivi kinnitamisel lähevad tihvtid või hambad vastavatesse süvenditesse ja pööramisel lukustuvad nt. vedru või riivi abil. Bajonett on kasutusel pms. professionaalfilmikaamerates, kuid tihti kasutatakse seda ka kesk- ja mõningates väikeseformaadilistes fotoaparaatides.

Fotoemulsioon

Fotoemulsioon koosneb želatiinist ja selles ühtlaselt jaotunud hõbehalogeenide (AgHal) mikrokristallidest. Põhimikule kantud ja seal kuivatatud fotoemulsioon moodustab fotomaterjali valgustundlikku kihi. Fotoemulsioon on üldkasutatav traditsiooniline nimetus, rangelt võetuna pole tegemist emulsiooni , vaid suspensiooniga. Fotoemulsiooni valmistamise protsess on keeruline. Kõigepealt toimub emulgeerimine – hõbehalogeenide suspensiooni moodustumine želatiini kolloidlahuses, sellele jägnevad esimene, nn. füüsikaline, ja teine nn. keemiline valmimine, mille käigus fotoemulsioon omandab valgustundlikkuse jt. fotograafilised omandused ning mehhaanilise tugevuse, elastsuse, võime püsida põhimikul ja taluda lagunemiseta lahuste toimet fotomaterjalide töötlamisel.

Fotomaterjali valgustundlikkus

Fotomaterjal on fotokujutise saamiseks tarvilik valgustundlik materjal. Fotomaterjali moodustab valgustundlikke ühendeid sisaldava emulsioonikihiga (fotokihiga) kaetud või nende ühenditega immutatud alus ehk põhimik. Keemilise koostise järgi eristatakse hõbehalogeenid- ja hõbedata fotomaterjale. Esimesed sisaldavad valgustundlikku komponendina hõbehalogeniidi, teised raua, kroomi , diasooniumi vm. ühendeid (hõbedata fotograafia).
Valgustundlikkus on fotomaterjali võime reageerida teataval kindlal viisil optilisele kiirgusele, ka selle võime kvantitatiivne mõõt, mis määratakse kindlal viisil säritatud ja töödeldud fotomaterjali fotokihtide optilise tiheduse järgi. Valgustundlikut valge valguse suhtes nimetatakse üldiseks (fotograafiliseks) valgustundlikuks, monokromaatilisekiirguse suhtes spektraaltundlikkuseks, värvilist (kollast, oranži või punast) valgusfiltrit läbinud valguse suhtes efektiivseks. Pildistamisel on kõige tähtsam üldine valgustundlikkus, mida väljendab valgustundlikusarv (see on kantud ka fotomaterjali pakendile või passi ). Selle järgi valitakse säritusparameetrid (säriaeg, diafragmaarv). Erialases kirjanduses nimetatakse üldist valgustundlikkust (vastavas kontekstis) sageli lihtsalt valgustundlikuks.

Ekspositsioon

Ekspositsioon ehk säritus on valgustushulk, ainele mõjuva optilise kiirguse energia pinnatihedus. Särituse H väärtus sõltub valgustatusest E ja säriajast t, kui kogu säritamise kestel E=const, siis H=Et (üldjuhul H=ʃ E(t)dt). Säritust väjendatakse kas valgussuuruste ühikutes või energiaühikutes, rahvusvahelises mõõtühikute süsteemis (SI) vastavalt kas lukssekundites (lx*s) või džaulsekundites ruutmeetri kohta (J*s/m²). Särituse mõistet on mugav tarvitada siis, kui optline kiirgus mõjub ainele teatava aja jooksul, nagu nt. fotograafias ja fotobioloogia.

Diafragma ja säritusaeg

Diafragma on objektiivi läbivate valguskiirekimpude ristlõiget ahendav seadis. Diafragmaga saab vähendada fotomaterjali valgustatust säritamisel ja suurendada teravussügavust. Ta kujutab endast hariliku objektiivi sisse paigutatud valgustihedat tõket. Kasutatavaim on iirisdiafragmad, mille valgusava moodustavad liikuva kroonrõngaga seostatud sirbikujulised lamellid . Kroonrõnga pöördumisel lähevad lamellid sujuvalt kas kokku või laiali ja vastavalt sellele kas avardavad või ahendavad valgusava.
Diafragma ava muudetakse automaatselt või käsitsi sõltuvalt säriajast ning võttetingimustest (võtteobjekti heledusest ja fotomaterjali valgustundlikkusest). Käsitsi saab diafragmat seada mitmel viisil, kuid rakendatavaim on diafragma ava muutmine objektiivi raamistusele paigutatud ja diafragma arvude skaalaga varustarud seaderõnga pööramise teel. Peegelkaamerates kasutatakse pms. hüppavat diafragmat. Lähteasendis on niisugune diafragma täielikult avatud. Päästikule vajutamise järel, kuid enne katiku rakendumist võtavad diafragma lamellid hüppeliselt etteseatud diafragma arvule vastava asendi. Mõne diafragma seademehhanism on blokeeritud päästikuga ja nupule vajutamisel muutub diafragma ava vedru abita . Projektsiooniobjektiividel (välja arvatud reproduktsiooniobjektiivid) diafragma puudub.
Säriaeg on säriuskestus, ajavahemik , mille kestel valguskiired mõjuvad fotomaterjali valgustundliku kihi mingile osale, andes talle vajaliku särituse. Säriaeg sõltub võtteobjekti valgustatusest (heledusest), kasutatava fotomaterjali valgustundlikkusest ja objektiivi diafragmaarvust (säriarv). Pildistamisel valgusfiltriga, mille tegur on q, tuleb ka säriaega suurendada q korda. Säriaja arvväärtus määratakse sellekohaste tabelite või särimõõdiku abil. Säritamisel ei kasva ega kahane valgustundliku kihi punktide valgustatus hetkeliselt (hüppeliselt), vaid järk-järgult, sest katiku avanemiseks ja sulgumiseks on vajalik teatav aeg. Absoluutne säriaeg on ajavahemik säritamise algusest säritamise lõpuni. Efektiivne säriaeg on võrdne ajavahemikuga, mille jooksul valgustundlik kiht saab samasuguse särituse kui absoluutse säritusaja puhul, kuid eeldusel , et valguskiirte juurdepääsu fotomaterjalile saab avada ja sulgeda silmapilkselt.

Klassikaline valgustusskeem

Eristatakse suund- ja hajuvalgustust. Suundvalguse korral langeb valgus võtteobjektile võtteaplaadi optilise telje suhtes tatava nuga all. Suundvalgustus tekitab nn. nähtava valgustuseefekti, mis jätab vaatajale otseselt või kaudselt mulje mingi välise loodusliku või toovad esile nii objekti ennast kui ka pindu, millele need varjud langevad. Et valgus langeb võtteobjektile kaldu, annab kujutis hästi edasi objekti pindade struktuuri. Võtteobjekti üksikute osade värvust või tooni saab vajaduse korral reprodutseerida tegelikust erinevalt, see annab fotograafile täiendavaid loomingulisi võimalusi. Tehislikuks suundvalgustuseks kasutatakse tavaliselt prožektoreid. Klassikaliseks loomulikuks suundvalgustuseks loetakse valgustust , mida tekitab otsene päikesekiirgus.
Hajuvalgustuse korral langeb võtteobjektile tavaliselt eest ja ülalt ühtlane hajutatud valgus, mis tekitab objekti elementide praktiliselt ühesuguse valgustatuse. Objekti elementide kuju toovad kujutisel esile nende elementide värvuse ja peegeldusvõime erinevused. Objekti ja selle elementide mahtu ning pindade struktuuri annab kujutis hajuvalguse puhul halvasti edasi – tal puudub sügavus ja reljeefsus, niisugust kujutist ja seetõttu ka hajuvalgust nimetatakse mõnel juhul lamedaks. Loomuliku hajuvalgustuse klassikaline näide on valgustus sombusel päeval, kui taevas on lauspilves. Tehislikuks hajuvalgustuseks kasutatakse tavaliselt haju- või (eelistavalt) varjuvabu valgusteid. Kasutada saab ka muid valgustusvahendeid, kui nende valgus läbib hajuteid või on suunatud mingile hajutavalt peegeldavale pinnale (näiteks valgele toalaele) ning võtteobjektile langedes paktiliselt ei tekita varje , seejuures on aga tegemist suhteliselt suurte valguskadudega. Hajuvalgust kasutatakse laialdaselt mitme kaameraga filmimisel ning televisioonis, kus võttepunktid, -suunad, -mastaabid ja rakursid pidevalt muutuvad ning kus ka kujutise valguse-varjujoonis seetõttu pidevalt, sageli ettenähtamatult ja ebasoodsalt muutub.

Reproduktsioonide pildistamine

Reproduktsioon on joonise, maali, foto, dokumndi vms fotograafiliselt või trükitehniliselt valmistatud koopia ka niisuguse koopia valmistamine.

Värvustemperatuur, kompenseerivad filtrid

Värvitemperatuur on suurus, mis iseloomustab kiirgusallika kiirguse spektraalkoostist, võrdub mustkiirguri temperatuuriga, mille puhul selle keha kiirgusel on samasugune spektraalkoostis ja energiaspekter kui uuritava keha kiirgusel. Värvitemperatuuri mõõtühik rahvusvahelises mõõtühikute süsteemis (SI) on kelvin (absoluutne temp.).
Kompensatsioonivalgusfiltrid on valgusfiltrid, mida kasutatakse optilise kiirguse energia ümberjaotamiseks spektri ulatuses ja kiirgustajurite spektraaltundlikkuse korrigeerimiseks. Kompensatsioonivalgusfiltritena on kasutusel värvilised absorptsioon - (klaasist ja kiledest) ning interferntsvalgusfiltrid.
Pideva spektriga optilise kiirguse allikate energia ümberjaotamiseks kasutatakse nn. temp.- kompensatsioonivalgusfiltreid, mis võimaldavad muuta (suurendada või vähendada) kiirguse värvitemp.-i.
Valgusfiltrite hulka kuuluvate kilest kompensatsioonivalgusfiltrite puudus on nende kiire pleekimine, mida põhjustab kiirgusenergia neeldumine nendes (eriti ruttu pleegitavad taevassinised ja sinised filtrid). On välja töötatud ning leiavad ühe rohkem rakendamist klaasist interferents - kompensatsioonivalgusfiltrid, mis paistavad silma suure soojataluvuse ja parameetrite püsimuse poolest. Kilest kompensatsioonivalgusfiltritega võrreldes on nende läbilaskvustegur suurem.
Kiirgustarjurite (nt. luksmeetrites ja särimõõdikutes laiali kasutatavate seleenfotoelementide) spektraaltundlikkuse korrigeerimiseks rakendatud ainult klaasist absorptsioonvalgusfiltreid, mis muudavad optilise kiirguse spektraalkoostist ühe või teise komponendi nõrgenemise teel. Vajaliku korrektsiooni saavutamiseks valmistatakse kompensatsioonivalgusfiltrid tavaliselt mitmest värvilisest väga täpse paksusega valgusfiltrist. Sel kombel saab nt. vähendada sinise kiirguse toimet filmi emulsioonisse ja korrigeeida seleentajureid standardi, nn. adapteerunud silma järgi.

Pildistamine värvimaterjalide segavalgusel

Värvifitomaterjalidele pildistamisel on väga tähtis näitaja värviedastuse kvaliteet. See sõltub värvifotomaterjali tunnussuurusest (valgustundlikkustasakaalust, kontrastsustasakaalust), igas fotokihis moodustuvate värviainete omadustest, võtteobjektiivi värvusest, säritusvigadest jt. teguritest. Värvimaterjalide fotograafiline ulatus ei ületa hrl. 0,9 – 1,0, seepärast tuleb nendega töötades valida säitusparameetrid palju täpsemalt kui mustvalges fotograafias. Värviedastust on võimalik parandada, kui värvikopeerimisel kasutada maskfilme ja subtraktiivseid valgusfiltreid.

Efektsed fotofiltrid

Efektivalgusfiltrid on värvilised valgusfiltrid, mis värvipildistamisel võimaldavad tekitada ebatavalisi efekte . Kõige sagedamini kasutatakse efektivalgusfiltreid valgusfiltritena värvilise valguse suunamiseks pildistatava objekti üksikutele osadele, imiteerimaks nt. kaminatule helki või loojuva päikese kiiri . Efektivalgusfiltreid rakendatakse ka võtteobjekti vastava värvusega piirkonna suhtelise heleduse suurendamiseks , kui selle värvus pole fotograafi arvates piisavalt küllastunud.

Digitaalse fotograafia printsiibid

Digtaalfotograafia on fotograafia alaliik , kus tulemuseks on digitaalne pilt, mida võib vaadata arvutiekraanil või mõne muu seadme vahendusel või muuta ta printimise teel paberfotoks. Digitaalfotograafias salvestatakse pilt digitaalse infona.
Digitaalfotograafia eelis võrreldes filmi peale pildistamisega on vahetu tulemus ning operatiivsus. See lubab pilti näha kohe pärast pildistamist, seda edastada ilma füüsilise kohaleviimiseta, töödelda, kasutada ning väljastada füüsilisel kujul.
Need, kes soovivad jäädvustada sadu fotosid digitaalselt, saab näiteks arvutissse salvestada , kuid ei pea välja printima , ja mittevajalikud pildid ära kustutada . Samuti saab ka videot salvestada koos heliga.
Optiline süsteem töötab samamoodi nagu filmkaameratel. Säriaega, diafragmat jms saab ka automaatselt kasutada.

KOKKUVÕTE

Väljendusrikkus, universaalsus ja üldkättesaadavus on andnud fotografiale tohutu populaarsuse ning toonud kaasa fototehnika vahendite rakendamise praktiliselt kõigis inimtegevuse valdkondades. Fototehnika annab igale inimesele võimaluse leida eneses kunstnikku, tunda loomisrõõmu ja määrata oma suhtumist maailma ilusse. Fotokujutiste täpsuse ja objektiivsuse tõttu on fotografeerimisest ja filmimisest saanud üks efektiivsemaid tegelikkuse peegeldamise meetodeid ning fototehnika kuulub meid ümbritseva maailma tunnetamise kõige nüüdisaegsemate vahendite hulka. Humanismi, sõpruse ja üksteisemõismise ideid kajastavad fotod, fotoplakatid ja filmid aitavad olulisel määral kujundada eesrindlikku avalikku arvamust, tõsta ühiskondlikku teadvust ning teha kõigi riikide ja mandrite elanikonna hulgas efektiivset kasvatustööd sõpruse, koostegevuse ja rahu vaimus.

KASUTATUD KIRJANDUS

Eesti Nõukogude Entsüklopeedia. 1988. Foto- ja filmitehnika entsüklopeedia. Valgus, Tallinn.

[WWW] http://et.wikipedia.org/wiki/Digitaalfotograafia (29.09.10)
24