Fotograafia (0)

SISUKORD

FOTOAPARAAT JA FOTOGRAAFIA
Fotograafia
Fotograafia üldiselt
Fotograafia ajalugu
Fotoaparaat
Fotoaparaadi mõned tehnilised alused
Objektiiv
Säritus
Katik
Fotoalased mõisted
Kasutatud Kirjandus


FOTOGRAAFIA
Fotograafia üldiselt
Vanemas keelepruugis õeldakse foto asemel päevapilt, s.o päikese tehtud pilt. Niiviisi see ongi: fotograafia leiutati möödunud sajandi algupoolel tänu valgustundlike materjalide avastamisele.
Silm ja Kaamera näevad maailma põhimõtteliselt ühtviisi. Mõlemas on ehituselt üllatavalt sarnased. Vaateväljaks asuvalt esemelt lähtuvad valguskiired läbivad silma läätse ja jõuavad valgustundlikule tagaseinale, nn. Võrkkestale: me näeme ümbritsevat maailma.
Ka fotoaparaadis läbivad valguskiired objektiivis leiduva läätsede süsteemni ning jõuavad kaamera tagaseinal asuva valgustundliku kihini, kuhu kantakse üle eseme ümberpööratud kujutis. Silmas toimub teravustamine läätsedele teise kuju andmisega, objektiivis läätsede liigutamisega. Valguse hulka reguleeritakse mõlemal juhul läbilaskeava suuruse muutmisega. Silmas tekkinud kujutis muutub inimesele tajutavaks närvisüsteemi abil, fotograafias keemilise töötlemisega.
Negatiivkujutise tekkimine. Säritamisel avame katiku ning objekti valguskujutis mõjutab filmi. Seejuures toimuvad emulsioonis leiduva valgustundliku hõbeda kristallides teisenemised. Ilmutamisega tehakse need muutused nähtavaks: valguse mõjule allunud hõbehalogeniid muudetakse metalseks hõbedaks. Et nähtavaks muudetud hõbedakujutis valguse edasisele mõjule alluks ega kaoks, selleks kujutis kinnistatakse: valgusest mõjustamata hõbehalogeenid eemaldatakse emulsioonist, metalne hõbe jääb.
Objekti heledad osad, nn. helendid, on ka optilises kujutises heledamad ning mõjutavad säritamise ajal filmi rohkem; ilmutamisel muutuvad need kohad tugevalt tumedaks. Tumenditega on vastupidi: varjukohad ei peegelda valgust a nendes kohtades jääb film valgusest mõjutamata ning ilmutamisel ei teki seal metalset hõbedat ega tumenemist. Helendite ja tumendite vahepealsetest aladest tekivad negatiivile pooltoonid.
Positiivkujutise saamine. Negatiivist saab kopeerimisega piiramata hulga positive . Tavaliselt tehakse need fotopaberile. Paljundamisel asetatakse negatiivi fotokiht a paberi emulsion vastastikku; kontaktkopeerimisel on need otseses kokkupuutes, suurenduskopeerimisel asuvad teineteisest eemal. Läbi negatiivi fotopaberile juhitud valgus mõjutab paberi valgustundlikku kihti erinevalt olenevalt negatiivi tumedates kohtades ja tumendid negatiivi läbipaistvate alade kohal vastavuses objektide helendite, tumendite ja pooltoonidega.
Tulemuseks ongi päevapilt.
Fotograafia ajalugu
Fotograafia ajalugu on lühike, aga samas ka pikk, kui arvata sisse aeg, millal juba teati, et väiksest avast läbinud valgusega saab luua pildi. Ometi on fotograafia hulgaliselt levima hakanud alles päris viimastel aastakümnetel.
Kreeka filosoof Aristoteles (384- 332 eKr) pani juba tähele nähtust, et väiksest avast läbides valguskiired murduvad ja moodustavad nende teele jäävale pinnale ümberpööratud kujutise. ’’ Camera Obscura ’’-t hakati kasutama alles 16. sajandil. valgustihe kamber , mille ühes seinas on väike ümmargune avaa. Kui ava ees paikneb mingi valgust kiirgav või peegeldav ese, siis tekib ava vastas olevale seinale selle ümberpööratud kujutis. Nööpnõelaaugukaamera, on sellesama "Camera Obscura" vähendatud teisend.
Seda kes tegi esimese foto, seda päris täpselt ei teata tänini. Prantsusmaal katsetasid ühiselt Joseph Nicepce ja Louis Daguerre fotograafia vallas, kuid L. Daguerre avalikustas nende katsetuste tulemused alles pärast J. Niepce 'i surma aastal 1839. Inglismaal William Fox Talbot leiutas umbes samal ajal esimese negatiiv- ja positiivprotsessi. Nii sai ühest negatiivist teha soovitatud arvu positiivkoopiaid. Põhimõtteliselt on tegu sama protsessiga, mida kasutatakse fotograafias tänapäevani.
Victoria-ajastul sai fotograafia tuule tiibadesse entusiasmiga, mida on täna raske ette kujutada.
1853 . aastaks oli ainuüksi New Yorgis , Londonis ja Pariisis umbes 80 fotoateljeed. Õues pildistamine nõudis algusaastail palju pingutust, mida on isegi raske ette kujutada, kui praegu võime kaamera lihtsalt väikese kaamera kotiga kaasa võtta või tasku panna.
Esimesed rändfotograafid, kes käisid pildistamas maastiku, loodust või mida iganes, vajasid hoburakendit, et vedada ülimalt raskeid fotoplaate, pimiktelke, milles kanti fotoplaadile valgustundlik emulsioon otse võtteplatsil, ning lisaks tripoodi ja rasket puit kaamerat. Mõned kunagised fotograafid, tänapäeva pressifotograafide eelkäijad, käisid lahinguväljadel või mägedes 45-kilogrammise seljakotiga. Mathew Brady taolised mehed, kes Ameerika kodusõda jäädvustasid, pidid olema kehaliselt väga tugevad kui ka hästi andekad.
Kuigi selline vanaaegne fototehnika tundub praeguste digitaalsete peegelkaamerate kõrval väga algeline ja kohmakas, pildistasid meie esiisad arhiivide viisi ilusaid ja tehniliselt silmapaistvaid pilte. Klaasplaadid ehk nedatiivfilmid mis hiljem olid 10 x 8 tollise formaadiga nedatiivfilmid, suutsid jäädvustada eriliselt peeneid detail- ja tooninüansse, aga selline pildistamisviis oli väga keeruline, kuna see oli kallis ja aeganõudev ning üldiselt jäi see rahvale kättesaamatuks.
George Eastman korraldas 1888. aastal revolutsiooni, tehes fotograafia oluliselt kättesaadavamaks. Firma nimega Kodak mis oli Eastmani oma, hakkas müüma kaameraid, milles oli 100 pildi jagu filmi. Kui film sai täis pildistatud, saadeti kaamera Kodakisse negatiivi ilmutamiseks ja piltide tegemiseks tagasi. Kodaki põhiline tunnuslause "Teie pildistage, meie teeme kõik ülejäänud" oli sensatsiooniliselt edukas. Kui avastati värvusnegatiivfilm, siis muutus fotograafiamaailm ning hakati jäädvustama igapäevaelu ehk pühasid, pidusi, portreid jne.
Kindlasti kõige suurem tehnoloogiline hüpe oli digifotograafia , mis demokratiseeris meediumi veelgi, muutes selle nii lihtsamaks kui ka odavamaks ja kergemaks töödelda. Hoolimata sellest, et fotograafia kiiresti areneb jääb tema põhiprintsiip ikkagi samaks- suurepärased pildid sünnivad valguse, objektiivi ja loova vaimu ühendusel.

FOTOAPARAAT
Mõned Fotoaparaadi tehnilised alused

Objektiiv
Hea foto tunnuseks on eelkõige teravus . Seda võib saavutada üksnes kvaliteetse ja korralikult hooldatud objektiivi abil. Objektiiv on kaamera kallim osa. Selle raamistusele märgitakse nimetus, fookuskaugus , maksimaalne suhteline ava, tehasenumber ja tingtähistus ka mud spetsiaalteavet. Täiendavad andmeid objektiivi kohta leiate kataloogist, tema tegelikud omadused selguvad alles proovimisel ja töö käigus.
Objekti teravustamiseks ja vajaliku teravussügavuse endmiseks on objektiivil nihutuskeermed ja muudetava avaga diafragma . Et teravustamine ja suhtelise ava muutmine alluks fotograafi kontrollile , on objektiivil vastavad skaalarõngad. Teravustamisrõngale on märgitud pildistusobjekti võimalikud kaugused meetrites, jalgades või sümbolites. Diafragmarõngalt leiame avaarvud. Teravussügavuse skaala abil võime teada saada teravuse piirid antud situatsioonis.

Säritus
Särituseks nimetatakse fotomaterali mõjutamist valgusega. Valgustundliku materjali pinnale langeva valgusenergia hulka nimetatakse säriks (valgussärituseks), mis määratakse optilise kujutise valgustiheduse ja valguse toime kestuse korrutisena. Valgustehnikas mõõdetakse valgustihedust ehk valgustatust luksides ja valgustushulka ehk säri lukssekundeis.
Fotograafias on valgus ja säri lähedased mõisted. Valgusest oleme huvitatud esemete valgustamisel: valguse intensiivsusega loome pildistataval objektil helendeid ja tumendeid. Valgustundliku kihi säritamisel juhime valgust otsekui kahe ohjaga: meie kontrolli all peab olema mõjuva valguskiirguse tugevus ja kestus. Korraliku pildi saamikseks peab säri antud tingimustes olema paras . Väga suure liigsäri korral same ühtlaselt tumeda fotokihi, liiga kasin säri ei põhjusta aga peaaegu mingeid muutusi.
Katik
Katiku ülesanne on kindla ajavahemiku vältel filmile valgust lasta. Katikud on läbi teinud keeruka arengu. Kui sajandi algul võeti objektiivi esiotsa sulgev kaas säritamise ajaks käega ära, siis modernset katikud juhitakse elektroonika abil. Katiku juhtimiseks on kaamera varustatud särituskesttuste skaalale järgmised tähised (või osa neist) : 8, 4, 2, 1, 2, 4, 8, 15, 30, 60, 125, 150, 500, 1000, B. Esimesed neli numbrit (8, 4, 2 ja 1) näitavad täis-sekundeid; oma värvilt erinevad nad ülejäänutest. Järgmised numbrid tähistavad sekundi murdosi; nende puhul on märgtud ainult murru nimetaja ilma lugejata (näit.: 15=1/15 s). B tähistab pikka säriaega, mille puhul katik jääb avatuks seni, kuni päästik vabastatakse. Avaarvude ja säriaegade jaded on omavahelises sõltuvuses. Kui teatud motiivi puhul ei soovita säri muuta, siis diafragmaskaalat ühe jaotuse võrra teisele poole pöörama. Näiteks kui ava 8 ja säriaeg 1/125 s on sobivad, siis ava 11 ja aeg 1/60 s ning ava 5,6 ja aeg 1/250 s sobivad samuti.
On olemas mitmeid katikud. Nüüdisaegsetel kaameratel kasutatakse põhiliselt kesk- või pilukatikut. Keskkatik asub objektiivi läätsede vahel või taga. Pilukatik asub vahetult filmi ees.

Fotoalased mõisted
Autoportree - foto, mille inimene on teinud iseenesest, kasutatakse aegvõtet. Kuid võib teha ka peegli abil
Camera Obscura - valgustihe kamber, mille ühes seinas on väike ümmargune ava. Kui ava ees paikneb mingi valgust kiirgav või peegeldav ese, siis tekib ava vastas olevale seinale selle ümberpööratud kujutis.
Diafragma - objektiivi läbivate valguskiirekimpude ristlõiget ahendav seadis, millega saab vähendada filmi valgustatust säritamisel ja suurendada teravussügavust.
Diapositiiv - slaid- läbipaistval värvuseta põhimikul olev positiivkujutis vastu valgust vaatamiseks või ekraanile näitamiseks
Diaprojektor- projektsiooniaparaat, millega näidatakse slaide.
Fookuskaugus - optikasüsteemi peapunkti ja fookuse vaheline kaugus.

Fotoemulsioon - koosneb zelatiinist ja selles ühtlaselt jaotunud hõbehalogeenide kristallidest.

Halogeenlamp - hõõglamp, mille kvartsklaasist kolvis on väike hulk halogeeni.

Kaader - filmilindi lõik, millele on jäädvustatud tegevustiku üks  osa.

Kadreerimine - foto piiride määramine ja formaadi valimine
Katik - avab ja suleb pääsu võtteobjektist lähtuvale ja läbi objektiivi fotomaterjalile suunduvatele valguskiirtele
Kompositsioon - foto või filmikaadri struktuur, üksikosade vahekord , elementide vastastikune asetus , mis tuleneb teose sisust ja laadist ning oluliselt mõjutab tema mõistmist.

Mikrovõtted - fotovõtted, mis tehakse läbi mikroskoobi ja annavad objektidest vähemalt 10 korda suurendatud kujutusi.

Mitmekordne säritamine - kombineeritud pildistamise meetod, mille puhul ühele ja samale kaadrile jäädvustatakse mitmekordse säritamise teel mitu eri objektide kujutist.

Negatiiv - fotokujutis, mille heleduse suhteline jaotus (läbivas valguses) võtteobjekti omale vastupidine (must-valges filmi puhul). Värvifilmi puhul on fotokujutis, mille iga elemendi värvus on võtteobjekti vastava elemendi täiendvärvus. Värvinegatiiv koosneb  kollasest, purpursest ja taevasinisest osakujutisest.

Objektiiv - optikasüsteem, mis moodustab võtte- või vaatlusobjekti poole pööratud optikariistaosa ning tekitab objekti tõelise või näilise kujutise. Objektiivide põhiparametriteks on fookuskaugus, vaatenurk, lahutusvõime, töökaugus ja täisava

Panoraamfilm - film, mis on jäädvustatud harilikult kolmele 35-mm filmile ja mis projekteeritakse kolme projektori abil suurele silinderekraanile

Panoraamfotoaparaat - normaalobjektiiviga fotoaparaat, millega saab teha laiu võtteid (võttenurk üle 100 kraadi)

Peegelkaamera - sisseehitatud peegelnäidikuga fotoaparaat

Positiiv - fotokujutis, millel on samasugune optilise tihedusega iseloomustatav elementide värvus nagu võtteobjektil

Statiiv- seadeldis fotoaparaadi  asendi fikseerimiseks (tripoodid, monopoodid)


Kasutataud kirjandus
A. Reinsalu - ‘’Algajale fotograafile’’
http://www.foorumid.org/index.php?topic=7.0
http://www.wix.com/liln2nnu/j/fotograafia-ajalugu
http://fotokala.ee/fiki/index.php/Esileht
9