Fotograafia referaat (0)

EUROAKADEEMIA  
Kujunduskunsti teaduskond 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Kerly Aavik 
IV kursus 
FOTOGRAAFIA  
Referaat 
 
 
 
 
Õppejõud: Igor  Ruus  
 
 
 
 
 
 
Tallinn 2014 
 
 
Sisukord 
 
Sissejuhatus ................................................................................................................................ 3 
1. 
Kaamera  obskura ................................................................................................................ 4 
2. 
Valgus ................................................................................................................................. 4 
2.1 
Valge valgus ................................................................................................................ 4 
2.2 
Optiline kiirgus ............................................................................................................ 5 
2.3 
Valguse allikad ............................................................................................................ 6 
2.4 
Värvustemperatuur ...................................................................................................... 6 
2.4.1 
Kompenseerivad filtrid  – Valge tasakaal (White  Balance  – WB)........................ 7 
2.5 
Klassikaline  valgustusskeem  ....................................................................................... 7 
3. 
Optiline kujutis ................................................................................................................... 8 
4. 
Optiline süsteem ................................................................................................................. 9 
5. 
Fotokaamerate enimlevinud formaadid ja  klassifikatsioon  .............................................. 10 
6. 
Fotofilmide formaadid ...................................................................................................... 11 
7. 
Objektiivid ........................................................................................................................ 11 
7.1 Normaalobjektiiv  ............................................................................................................ 11 
7.2 Objektiivide tüübid, fookuskaugus  ................................................................................ 12 
7.3 Objektiivi teravussügavus ja valgusjõud ........................................................................ 13 
7.4 Diafragma  ....................................................................................................................... 14 
7.5 Bajonett  .......................................................................................................................... 15 
8. 
Ekspositsioon  ................................................................................................................... 15 
8.1 Särituse aeg .................................................................................................................... 15 
9. 
Fotomaterjali valgustundlikkus ........................................................................................ 16 
10. 
Pildistamine  värvimaterjalidele segavalgusel ............................................................... 17 
11. 
Reproduktsioonide pildistamine .................................................................................... 18 
12. 
Effektsed fotofiltrid  ....................................................................................................... 18 
13. 
Digitaalse fotograafia  printsiibid  ................................................................................... 19 
Kokkuvõte ................................................................................................................................ 21 
Kasutatud kirjandus .................................................................................................................. 22 
 
 
 
2 
 
Sissejuhatus 
 
Käesolevas referaadis tutvustatakse fotograafia olemust, ajalugu ja peamisi põhitõdesid. 
Võimalikult selgeks on püütud teha valguse tähtsus fotograafias, miks see oluline on, miks 
seda kasutatakse ning kuidas lisavalgust juurde anda. Välja on toodud ka fotokaamera 
tähtsamad osad, mille töö põhimõtted on seletatud nind ka visuaalselt näidatud. Kuna 
fotokaameratele saab juurde paigaldada igasuguseid lisaseadmeid, siis on lühidalt ka neid 
kirjeldatud.  
Põhiliselt üritatakse selgeks teha, kuidas kasutada kaamerat vastavates olukordades , mida 
tähendavad mingid kindlad numbrid ja miks nende suurust muuta.  
 
 
3 
 
1.  Kaamera obskura 
 
Kaamera obskura ehk pimekamber  on pime ruum, mille seinas olev väike ava annab 
vastasseinale ümberpööratud kujutise ava ees olevatest valgustatud esemetest või maastikust. 
Camera  obscura on fotoaparaadi eelkäija 
 
Antud seadet saab juba fotoaparaadiks kutsuda. Hiljem täiendus see, mil sinna lisati  objektiiv , 
mis muutis pildi selgemaks. Pildi teravussügavuse parandamiseks lisati diafragma ning pilt 
keerati otseks peeglite abil. 
2.  Valgus 
 
Meie silm tajub elektromagnetilist kiirgust lainepikkusega ligikaudses vahemikus  
400 kuni 780 nanomeetrit. See üliväike osa elektromagnetilisest spektrist ongi  
valgus. Kunstliku ja loomuliku allikad ei saada välja mitte ainult nähtavat kiirgust,  
vaid ka infrapuna - (IR) ja ultraviolettkiirgust (UV), mis asuvad nähtava spektri  
kummaski otsas. 
 
2.1  Valge valgus 
Valgus,  mille   osadeks    jagades   tekivad  kõik  teised  põhivärvid.  Kuni   Isaac   Newtoni  töödeni 
valguse  spektri  uurimisel,   arvas   enamus  teadlasi,  et  valge  värvus  on  põhivärvus,  millest 
tekkisid kõik teised värvused. Siis kui valgele  valgusele  midagi lisati.  Newton  tõestas, et see 
ei ole nõnda, kui lasi valgel valgusel läbida kahte prismat. Kui  prisma  lisaks valgele valgusele 
midagi,  peaks  teine  prisma   omalt   poolt  veel  midagi   lisama   ja  veel  rohkem  värve  tekitama. 
4 
 
Tegelikult  jagas  esimene  prisma  valge  valguse  osadeks  ja  teine  prisma  ühendas  tekkinud 
valguse, mida murdes läbi prisma  valguslained  murduvad erinevalt, sellepärast lahutub valge 
valgus erivärvilisteks valgusvöötideks ehk valgus murdub põhivärvideks. 
 
 
2.2  Optiline kiirgus 
Optilise kiirguse allikateks on laserdioodid ja valgusdioodid. Jaguneb ultravioletkiirguseks, 
nähtavaks valguseks ja infrapunakiirguseks. 
Laserdioodid tekitavad koherentse valgussignaali, mistõttu seda saab kasutada nii  multi - kui 
monomoodiliste fiibrite juures. Laserdioodi võimsus on suurem kui LED- dioodil , samuti on 
laserdioodi signaali  spekter  kitsam. Miinusteks on tema temperatuurisõltuvus ja märgatavalt 
kõrge hind. 
LED- diood ei tekita koherentset valgussignaali ning ka tema signaali spekter on laiem kui 
laserdioodi korral. Seetõttu ei sobi LED-diood kasutamiseks monomoodilistes, vaid ainult 
multimoodilistes fiibrites. 
 
Laserdioodi väljundkarakteristik ei ole päris lineaarne, kuid digitaaledastuse korral ei ole see 
suureks takistuseks. Ebalineaarsuse kompenseerimiseks paigutatakse laseri väljundisse 
tavaliselt  fotodiood , mille kaudu juhitakse laserit tagasiside abil ning  saavutatakse lineaarne 
väljundkarakteristik. 
5 
 
2.3  Valguse allikad 
Jagunevad kaheks: 
-  Loomulik valgus -  valgusallikaks on päike. Päikesevalgus võib langeda otse 
pildistatavale subjektile või hajutatuna läbi pilvekihi. Ka sinisest taevast kiirgav valgus 
on pärit päikesest, mis on hajunud atmosfääris. Samuti kuuvalgus öösel on kuu pinnalt 
peegeldunud päikesevalgus. 
-  Kunstvalgus - valgusallikaks võib olla: elav tuli, hõõglamp, välklamp, 
gaaslahenduslamp . Kunstvalgus on enamasti peamiseks valguseks siseruumides. 
Lisavalgus pildistamisel on enamasti mingit liiki kunstvalgus. 
2.4  Värvustemperatuur 
Värvustemperatuur. Kui põlematut objekti kuumutatakse, eraldab see valgust. Temperatuuril 
1000 ºC hakkab metallitükk punaselt hõõguma. Temperatuuri tõustes muutub valgus 
kollaseks. Sama põhimõte toimib hõõglambi puhul. Elektrivool  tõstab hõõgniidi temperatuuri 
ja see hakkab hõõguma. Sellise valguse kirjeldamiseks kasutavad füüsikud mustkiirgurit.  
Valgusallika värvustemperatuur on temperatuur, milleni mustkiirgur  tuleb kuumutada, et see 
eraldaks sama spektrijaotusega valgust. Teiste sõnadega võib mustkiirgurit kirjeldada ka 
kehana, mis on võimeline neelama kogu valguskiirguse, mille ta vastu võtab, ja muutma  selle 
soojuseks, et jõuda värvustemperatuurini, mida väljendatakse kelvinites (K). 
Värvustemperatuur annab valguse kvaliteedi kohta olulist teavet. Kui värvustemperatuur 
tõuseb, muutub kiirgava valguse värv soojadest toonidest (punased) külmemateks (sinised).  
 
Hõõglamp 
 
Päevavalgus 
6 
 
2.4.1  Kompenseerivad filtrid – Valge tasakaal (White Balance – WB) 
 
Valge tasakaalu kasutatakse värvide reguleerimiseks, et tagada valgete objektide  ilmumine  
valgena. Objekte võib valgustada palju erisuguseid valgusallikaid, sh päikesevalgus, 
hõõglambid ja luminofoorvalgustus, millel on erinev värvitemperatuur. Ehkki palja silmaga 
vaadatuna tunduvad need erinevad valgusallikad andvat sama värvivalgust,  eraldavad need 
tegelikult eri varju või värviga valgust. Näiteks muutub päikesevalgus soojemaks 
(punasemaks) või jahedamaks (sinisemaks) olenevalt päevaajast. Seetõttu ilmub värvivalgus 
õhtuti teistmoodi kui värvivalgus päeva ajal. 
Digitaalkaamera pildiandur esitab neid värvierinevusi, nagu need on. Selle tulemusena näib 
foto värvi täiendava töötlemiseta muutuvat valgusallika kohaselt. Automaatne valge tasakaal 
töötleb automaatselt pilti soovimatute pildinihete eemaldamiseks, näiteks muudab 
hõõglampide valguses tehtud pildid sinisemaks, et korrigeerida seda tüüpi valgustuse punakat 
nihet. Harilikult tekitab automaatne valge tasakaal soovitud tulemusi, ilma et fotograaf peaks 
muret tundma valgustuse tüübi pärast. Siiski saab fotograaf valida paljude fikseeritud valge 
tasakaalu valikute seast, et tagada õige seade valimine keerulistes valgustustingimustes. 
 
 
 
2.5  Klassikaline valgustusskeem 
 
Eristatakse  suund- ja hajuvalgustust. Suundvalguse korral langeb valgus 
võtteobjektile võtteaplaadi optilise telje suhtes teatava  nuga all. Suundvalgustus 
tekitab nn. nähtava valgustuseefekti, mis jätab vaatajale otseselt või kaudselt  mulje 
mingi välise loodusliku või toovad esile nii objekti ennast kui ka pindu, millele need 
7 
 
varjud langevad. Et valgus langeb võtteobjektile kaldu, annab kujutis hästi edasi 
objekti pindade struktuuri. Võtteobjekti üksikute osade värvust või tooni saab 
vajaduse korral reprodutseerida  tegelikust erinevalt, see annab fotograafile 
täiendavaid loomingulisi võimalusi. Tehislikuks suundvalgustuseks kasutatakse 
tavaliselt prožektoreid. Klassikaliseks loomulikuks suundvalgustuseks loetakse 
valgustust , mida tekitab otsene päikesekiirgus. 
Hajuvalgustuse korral langeb võtteobjektile tavaliselt eest ja ülalt ühtlane  hajutatud valgus, 
mis tekitab objekti elementide praktiliselt ühesuguse valgustatuse. Objekti elementide kuju 
toovad kujutisel esile nende elementide värvuse ja peegeldusvõime erinevused. Objekti ja 
selle elementide mahtu ning pindade struktuuri annab kujutis hajuvalguse puhul halvasti 
edasi. 
 
Klassikaliselt juhindutakse loomulikust valgusest. Väiksem key (võtmevalgus) ja suurem fill  
(täitevalgus). Key on joonistav valgus, mille abil tuuakse välja pildistatava subjekti 
vorm(ruumiline kuju). Ühtlasi on key valgusskeemi kõige võimsam valgus. Fill täidab varje  
seal, kuhu key valgus ei ulata. Fill on key-st mõnevõrra nõrgema valgusega  ja võiks olla 
hajuvalgus. Vajadusel võib kasutada kontravalgust ja taustavalgust. 
3.  Optiline kujutis 
 
Optiline kujutis ehk foto on ese või hingeline  olend, mida asutakse kaadrisse võtma. Optiline 
kujutis saadakse peene  elektronkiire  põrkumisel vastu ekraani, mille luminofooriga kaetud 
kiht jätab elektronkiire liikumise teest nähtava jälje. Elektronikahuris moodustunud peen 
suunatud elektronkiir liigub ekraanil  vastavalt hälvitussüsteemi toimele. 
8 
 
Elektronkiirt on võimalik fokuseerida kas elekri- või magnetvälja toimega. Kaasaegsetes 
elektronkiiretorudes kasutatakse ainult esimest. Fokuseerimissüsteemis toimub katoodi poolt 
emiteeritud elektronide kiirendamine ja koondamine  ekraanile  fokuseeritud peeneks kiireks. 
See toimub ebaühtlase elektrivälja abil, mis tekitatakse negatiivselt pingestatud tüürelektroodi 
ja positiivselt pingestatud anoodide vahel. Tekkiva ebaühtlase elektrivälja abil kujundatakse 
kahe läätsesüsteemi abil optiline kujutis. 
Niisiis koosneb fokuseerimissüsteem nagu kahest läätsesüsteemist. Kumbki süsteem 
omakorda koosneb koondavast ja hajutavast läätsest. Tervikuna  on aga mõlemad 
läätsesüsteemid koondava toimega. Esimene läätsesüsteem on lühikese fookuskaugusega. 
Teine läätsesüsteem on pika fookuskaugusega (fokuseerib kiire ekraanile).  Fookuse  
reguleerimine toimub esimese anoodi pinge reguleerimisega. 
4.  Optiline süsteem 
 
Optlisse süsteemi kuuluvad peegel , lääts ja prisma. See süsteem muudab kiirte  levikusuunda.  
Mingi ese koosneb paljudest elementidest - eseme punktidest, millest igaüks kiirgab ruumi 
sfäärilise laine. Kui optilisele süsteemile langev sfääriline laine transformeerub jälle 
sfääriliseks, on meil tegemist ideaalse optilise süsteemiga e. ideaalse süsteemi korral jääb 
homotsentriline kiirtekimp peale süsteemi läbimist homotsentriliseks. Optilist süsteemi 
läbinud kiirtekimbu tsentrit I nimetatakse punkti S kujutiseks. Ideaalse optilise süsteemi korral 
on punktallika S kujutis I samuti punkt, meil on tegemist stigmaatilise kujutisega.  
Kujutis võib olla tõeline (joonis 1) või näiv (joonis 2). 
 
Joonis 1: Optilise süsteemi läbimisel tekib tõeline kujutis. 
9 
 
 
Joonis 2: Optilise süsteemi läbimisel tekib näiv kujutis.  
Sõltumata sellest, kas kujutis on tõeline või näiv, kutsub tajuri T koste (silmas - 
valgusaistingu , fotoaparaadis - filmi tumenemise, CCD - kaameras - laengu kogunemise jne.) 
esile tema valgustundliku elemendini P jõudev kiirgusvoog. Seega on näiv kujutis sama 
reaalne nagu tõeline kujutis. Ainus erinevus tõelisest kujutisest seisneb selles, et 
paigutades I asukoha ekraanile, ei teki ekraanil kujutist.  
5.  Fotokaamerate enimlevinud formaadid ja klassifikatsioon 
 
Klassifitseerimine suuruste järgi: 
a.  Suureformaadiline  –  kasutatakse  väga  kvaliteetsete  fotode  saamiseks,  mida 
saab suurendada. 
b.  Keskmise  formaadiline  –  kasutatakse  reklaamfotode,  arhitektuurifotode  jms 
tegemiseks 
c.  Väikese  formaadiline  (enam  levinud)  –  kasutavad  nii  profi-  kui  ka 
amatöörfotograafid. 
d.  Mini formaadiline – kasutatakse erahobiks. 
 
Fotokaamerad jaotatakse veel:  panoraamkaamera (objektiiv liigub telje suhtes), 
allveekaamera (saab väga sugavale minna), veekindel kaamera (kuni 5m sügavusele) 
ja laiformaadiline kaamera ( kaadri suurus on standarrne, kuid horisontaalselt laiem). 
 
10 
 
6.  Fotofilmide formaadid 
 
Rullfilmi kaamerates kasutatakse 60, 35 ja 16mm laiust filmi.  
Kaadriformaadi järgi: 
  suurformaat (90x120 ja rohkem) 
  keskformaat (45x60; 60x60; 60x70; 60x90mm), 
  väikeformaat (24x24; 28x28; 24x32; 24x36mm) 
  poolformaat (18x24mm) 
  pisiformaat (14x20; 13x17; 10x14mm) 
 
Jagunevad  täis-  ja  poolkaadriks.  Täiskaadriks  kutsutakse  vana  filmikaadrit  36  x  25  mm  ja 
sama suurt digifotoaparaadi sensorit. Selline on vaid vähestel peegelkaameratel. Enamikul on 
sensor väiksem, näiteks 22 x 15 mm. Et seda kompenseerida, pead minema kas kaugemale või 
kasutama laiema vaatenurgaga objektiivi. 
 
7.  Objektiivid 
 
Objektiiv on fotokaamera väga oluline osa, mis tekitab objekti tõelise või näilise 
kujutise ekraanile, valgustundlikule fotomaterjali kihile  või sensorile. Peegelkaameratel on 
võimalik vastavalt vajadusele objektiivi vahetada. 
 
7.1 Normaalobjektiiv 
 
Fookuskaugus sõltub filmikaadri või pildisensori suurusest. Normaalobjektiiv ei suurenda ega 
vähenda kujutist. Tavaliselt on võttenurk 46kraadi (sama, mis inimese silmal) ja 
fookuskaugus on 50mm. 
11 
 
7.2 Objektiivide tüübid, fookuskaugus 
 
Lainurk: 80mm 
 
 
  Fiksobjektiivid – kindel fookuskaugus. Näiteks: 14, 28, 50, 85, 200mm. Reeglina on 
nad parema optilise kvaliteediga ja ka kallimad. Kuna fookuskaugus on fikseeritud, 
siis suumimiseks peab ennast objektile lähemale või kaugemale viima. Sobib hästi 
portreefotodeks. 
  Suumobjektiivid – fookuskaugust saab muuta. Näiteks: 24-70, 70-200, 100-400mm. 
Annab fotograafilem võimaluse teha erineva suumiga  fotosid .  
  Teleobjektiivid – eriti suure fookuskaugusega. Võimaldavad pildistada kui objekt on 
väga kaugel. Neid kasutavad näiteks loodus ja spordifotograafid. 
 
 
 
12 
 
  Lainurkobjektiivid – väike fookuskaugus. Võmaldab pildistada väiksese  vahemaa  
pealt, mahutades kaadrisse väga laia ala. Eriti suure nurga pildistamist võimaldavad 
kalasilmaobjektiivid. Lainurkobjektiivid moonutavad pilte. 
 
 
  Spetsiaalobjektiivid: 
o  Makro-objektiivid – fookuskaugus 50 kuni 200mm. Võimaldab teha 
lähivõtteid mõnekümne cm kauguselt . Eesmärk on saavutada kujutisi 
elusuurusena. 
o  Tilt- shift -objektiivid – sõltumatu nihutus- ja kallutussüsteem. Selle kaugu saab 
eraldi muuta perspektiivi- kui ka teravussügavust. 
 
 
o  KIT-objektiivid – tavaliselt kaameraga kaasa tulevad keskpärase kvaliteediga 
objektiiv. 
7.3 Objektiivi teravussügavus ja valgusjõud 
 
Teravussügavus on lihtsalt öeldes näiliselt teravalt kujutatud ala pildil. Absoluutselt  terav on 
pildil ikkagi see, mis pilti tehes teravaks on säritatud. Kui teravussügavus on suur, siis on 
teravad ka kaugemal olevad objektid. Kui aga teravussügavus väike, siis on pildil terav vaid 
see, millele teravus on seatud ja kõik sellest kaugemale või lähemalt jääb on udunu või kaob 
sootuks. 
13 
 
Teravussügavus sõltub kolmest asjast: 
-  Ava suurus 
-  Objekti fookuskaugus 
-  Objektiivi teravustatud kaugus 
 
  Mida väiksem on ava, seda suurem on teravussügavus.  
  Mida pikem on objektiivi fookuskaugus, seda väiksem on teravussügavus. Seega 
laiobjektiiviga pildistased on teravus suurem ja teleobjektiiviga väiksem.  
  Mida lähemale teravustada, seda väiksem teravussügavus. Meeles tuleb pidada, et 
lähivõtteid tehes on teravussügavus väga väike. 
 
7.4 Diafragma 
 
Diafragma on objektiivi läbivate valguskiirekimpude ristlõiget ühendav metalllehtedest 
seadis, millega saab vähendada filmi valgustatust säritamisel ja suurendada teravussügavust. 
 
14 
 
7.5 Bajonett 
 
-  Pr k tääk. Bajoneti abil kinnitatakse objektiiv kaamera kere külge. Erinevate tootjate 
kaameratel on need erinevad. 
8.  Ekspositsioon 
Ekspositsioon ehk säritus on vajalik  valgusenergia  hulk, mis on nõutud konkreetse 
valgustundliku materjali  konkreetsetes valgustingimustes valgustamiseks ja seda mõõdetakse 
eksponomeetriga. 
Põhimõte säritamisel on ühesugune nii filmi- kui digikaamera puhul. Mõlemal juhul on 
oluline filmile/sensorile langev valgushulk, mis sõltub nii objektiivi avast, kui ka ajast, mille 
jooksul valgust registreeritakse – säriajast. See valgushulk, mis satub filmile/sensorile ava ja 
säriaja kombinatsioonina, annabki säri. Säri võib olla õige või vale. Viimasel juhul on pilt kas 
liiga hele (saanud liiga palju valgust) või liiga tume (saanud liiga vähe valgust). Siiski pole 
alati nii lihtne määrata, millal on säri õige ja millal vale – see sõltub ka fotograafi nägemusest 
ja taotlustest.  
Nii on juba filmifotograafia aegadel kujunenud mõisted High key ja Low key – esimesel  
juhul on tegu teadliku ja taotlusliku ülesäriga, kus pildil on ainult heledad toonid, ja teisel  
juhul taotlusliku alasäriga, kus peaaegu kogu pilt on tumedates toonides.  
 
 
 
8.1 Särituse aeg 
 
Särituse aeg on aeg, mille jooksul kaamera katik on avatud, et lasta valgust sisse. Säriaega 
mõõdetakse sekundi murdosas või lausa sekundites. Sõltuvalt kaamerast on lõoge kiirem 
15 
 
säritusaeg näiteka 1/8000sek ja pikem 30sek. Murdosa  sekundeid kuvavad kaamerad kahte 
moodi. Näiteks läbi pildiotsija kuvatakse murdosa täisnumbritega 60, siis LCD kuvab selle 
1/60. Täissekundeid kuvatakse 1’’, 2’’...30’’. 
Absoluutne säriaeg on  ajavahemik , mille jooksul valgustundlik kiht saab samasuguse särituse 
kui absoluutse säriaja puhul, kuid eeldusel , et valguskiirte juurdepääsu fotomaterjalile saab 
avada ja sulgeda silmapilkselt. Efektiivne säriaeg on alati lühem kui absoluutne säriaeg; nende 
omavahelist suhet nimetatakse katiku optiliseks teguriks .  
 
Mida lühem on säriaeg, seda vähem on pildil liikumist. Pika säriaja juures võib pildistatav 
liikuda ning pildile jääb udune kujutis. 
9.  Fotomaterjali valgustundlikkus 
 
Fotomaterjal on fotokujutise saamiseks tarvilik valgustundlik materjal. Fotomaterjali 
moodustab valgustundlikke ühendeid sisaldava emulsioonikihiga kaetud või nende 
ühenditega  immutatud alus ehk põhimik. Keemilise koostise järgi eristatakse 
hõbehalogeenid- ja hõbedata fotomaterjale. Esimesed sisaldavad valgustundlikku 
komponendina hõbehalogeniidi, teised raua, kroomi, diasooniumi vm. ühendeid. 
Valgustundlikkus on fotomaterjali võime reageerida teataval kindlal viisil optilisele 
kiirgusele, ka selle võime  kvantitatiivne  mõõt, mis määratakse kindlal viisil säritatud 
ja töödeldud fotomaterjali fotokihtide optilise tiheduse järgi. Valgustundlikut valge 
valguse suhtes nimetatakse üldiseks valgustundlikuks, monokromaatilisekiirguse 
suhtes spektraaltundlikkuseks, värvilist (kollast, oranži või punast) valgusfiltrit 
läbinud valguse suhtes efektiivseks. Pildistamisel on kõige tähtsam üldine 
valgustundlikkus, mida väljendab valgustundlikusarv. 
Käsitsi ilmutamisel on materjalid ja negatiivid väga  valgustundlikud . Ilmutamisel kasutatakse 
ainult infrapuna valgust. Kasutatakse spetsiifilisi fotomaterjale, mida kasutatakse fotokujutiste 
tekitamiseks, valgustundlikuks aineks on enamikul juhtudel hõbedasoolad. On olemas 
mustvalge  ja värvilise kujutise tekitamiseks mõeldud fotomaterjalid. Kuna erinevad 
fotomaterjalid nõuavad erinevaid säilitustingimusi on oluline nende identifitseerimine. 
16 
 
10. 
Pildistamine värvimaterjalidele segavalgusel 
 
Värvusfotograafias kasutatakse kolmekihilist fotomaterjali. Ülemine emulsioonikiht 
on tundlik sinise, keskmine kiht sinise ja rohelise ja alumine sinise ja punase värvi 
suhtes. Pildistamisel säritatakse keskmine kiht ainult rohelise kiirgusega, sest sinise 
kiirguse neelab ülemise ja keskmise kihi vahel paiknev kollane  filterkiht , samal 
põhjusel säritatakse alumine kiht ainult punase kiirgusega. Nii tekib ühekordse 
säritamise tulemusena filmi kihtides kolm peitekujutist. Värviilmutamisel 
moodustavad peitekujutised kolm lahutatud värvuste täiendvärvustega 
negatiivkujutist, mis koosnevad vastavalt kollasest, purpurist ja taevasinisest 
värvainest. Seega koosneb kujutis värvinegatiivil objekti värvuste täiendvärvustest. 
Värviline kujutis tekib ilmutusaine oksüdatsiooni saaduste reageerimisel 
fotomaterjali emulsioonikihis olevate värvikomponentidega. Säritatud alas  muutuvad 
hõbehalogeenid ilmutusaine metallides hõbedaks,  kusjuures ilmutusaine ise 
oksüdeerub. Ilmutusaine oksüdatsiooni saadused  toimivad värvikomponentidesse, 
moodustades värvaineid, mille kogus on võtdeline kujutises sisalduva hõbeda 
hulgaga . Värvained ladestuvad metallilise hõbedaga kaetud kujutise osadele. Tekkiv 
värviline kujutis ühtib mustvalge kujutisega. Edasisesl töötlemisel pleegiti ja 
kinnitisega muutub metalliline hõbe lahustuvaks ühendiks, mis kõrvaldatakse 
pesemisel ning emulsioonikihti jääb ainult värvainest kujutis. Vätviliselt negatiivilt 
saadakse kolmekihilise positiivmaterjalile värvipositiivid. Need taasloovad objeti 
värvuse kolme värvilise osakujutise abil. 
 
17 
 
11. 
Reproduktsioonide pildistamine 
 
Reproduktsioon on maalist, graafilisest lehest, fotost vms trükitehniliselt või elektro- või 
fotograafiliselt valmistatud koopia. 
Kui pildistada originaalist reproduktsiooni, siis on oluline, et koopia oleks originaaliga 
võimalikult sarnane. Siiski on reproduktsioon ainult üks ilus asi, millel puudub autori 
signatuur, mille tõttu puudub tal ka väärtus. Selle tõttu võib teda nimetada sisuliselt ka lihtsalt 
plakatiks. 
 
12. 
Effektsed fotofiltrid 
 
Peale digitaalsete filtrite on võimalik ka käsitisi kaamera ette  filter  paigaldada.  
Fotograafiline filter on tavaliselt klaasist või akrüülplastikust valmistatud fototarvik, mille 
eesmärgiks on muuta läbi objektiivi fotoaparaadi sensorile langevate valgusosakeste koostist. 
Fotograafilised filtrid jaotatakse oma kuju järgi kaheks suureks  grupiks : 
a.  Ümarad filtrid - Filter koosneb  filtrist  endast ning filtrirõngast. viimane on valmistatud 
enamasti alumiiniumist ning on varustatud keermega. Selle abil kinnitatakse 
filter objektiivi ette. Kuna objektiive on nii suurema kui ka väiksema diameetriga, siis 
ei sobi üks filter ühe filtrikeermega igale objektiivile. Nagu filtrite nii on ka 
objektiivide tehnilistes andmetes alati ära näidatud filtrikeere. Viimane on alati 
märgitud ka objektiivile ning samuti objektiivikorgi siseküljele. Mõõt on antud 
millimeetrites.  
 
18 
 
b.  Kandilised filtrid – koosneb filtrihoidjast ning filtrist endast. Esimene on valmistatud 
enamasti plastikust ning kinnitub objektiivi külge samamoodi, nagu ümarfiltrid – 
filtrikeermega. Erinevate keermetega objektiivide puhul tuleb kasutada erinevaid 
filtrihoidjaid. Filtrid on aga võimalik osta juba kõik ühes mõõdus. 
 
Peale kuju jagunevad filtrid ka nende kasutusala järgi: 
1. Kaitse- ja UV-filtrid 
2. Polarisatsioonifiltrid 
3. Värvustasakaalu muutvad filtrid 
4. Mingit kindlat värvi neelavad  filtrid 
5. Kontrastsust võimendavad filtrid 
6. Infrapunafiltrid 
7. Neutraalhallid filtrid 
8. Mitmesuguste efektide saavutamiseks vajalikud filtrid. 
13. 
Digitaalse fotograafia printsiibid 
 
Tänapäeval on põhiliselt kasutuses ja ka müügil digitaalsed fotoaparaadid. Peamine erinevus 
tavafotokaameraga on see, et digikaameral jäädvustatakse kõik fotod digitaalse anduri abil 
mõnele mäluseadmele. See võimaldab pilte koheselt vaadat, muuta ja vajaduselt kustutada . 
Lisaks sellele saab digitaalkaameratega salvestada ka kõrgresolutsioonilisi videoid. 
Vastaval sellele kuidas ja mis meetodite abil pildid saadakse, saab kaamerad jagada 
tööpõhimõtte järgi  gruppidesse : 
19 
 
  Kompaktkaamerad 
  Peegelkaamerad 
  Hübriidkaamerad 
  Muud 
Sõltumata kaamera tüübist on foto salvestamiseks vajalikult komponendid ja etapid sarnased. 
Läbi objektiivi saabuvale valgusele reageerib sensor. Sensorist saadud signaali töötleb 
protsessor, mis mahemälu kaudu salvestab pildi teatud suuruse ja formaadiga mälukaardile. 
Kasutades USB, HDMI, LAN või WiFi ühendus, saab digiaparaati kontrollida arvuti kaudu 
või sinna pilte salvestada.  
 
 
 
20 
 
Kokkuvõte 
 
Fotograafia populaarsus tõuseb pidevalt. Tänapäeval peab juba iga teine peegelkaamera 
omanik ennast fotograafiks. Tegelikult peitub selles alas palju rohkem kui pealt näha. Tõeline 
fotograaf oskab kaamerat kasutada oma täies ulatuses, teades kõike alustadest kaamera enda 
eripäradest, lõpetades sellest kuidas valgust enda kasuks ära kasutada ja suutes, kõiki 
tingimusi arvesse võttes, teha omapäraseid fotosid. 
 
 
 
21 
 
Kasutatud kirjandus 
1.   http://metshein.com/index.php/graafika/digifotograafia 
2.   http://www.eha.ee/raamatud/eksponeerimisjuhis/Lisa3.pdf 
3.   http://et.wikipedia.org/wiki/Valge#Valge_valgus 
4.  „I AM PHOTOGRAPHER  – Peegelkaamera töövihik“ – Aivar Pihelgas 
5.   https://nikoneurope-et.custhelp.com/ 
6.   http://et.wikipedia.org/wiki/Elektronkiiretoru 
7.   http://www.physic.ut.ee/instituudid/efti/loengumaterjalid/optika/geoopt/GO1/pt1u.htm 
8.   http://www.fak.ee/?//388/3/115/ 
9.   http://www.tlu.ee/~snezkov/ftp/Digifoto/TUND3/sari_uuendatud.pdf 
10.  http://fotoparand.org.ee/wp/wp -
content/uploads/2013/05/KKonsa_Fotomaterjalid_Arhivaalide-ja-trukiste-
sailitamine_2008_lk96-104-.pdf 
11.  http://blog.photopoint.ee/filtrid-fotograafias/ 
 
22