Vastus leiad õppematerjalist: Filosoofia eksami kordamisküsimused

Filosoofia eksami kordamisküsimused (0)

1 Hindamata

Esitatud küsimused

Mida saan ma teada?
Mida pean ma tegema?
Millele võin ma loota?
Kui poldi ja mutri vastavus?

KORDAMISKÜSIMUSI 2012 sügissemester
1) Filosoofia määratlemise lähteid ja viise (loeng; Berlin; Danto , 33-87)
Filosoofia kohta on erinevaid arvamusi nt:

kogu aega ja olemist haarav mõtiskelu, inimteadmiste templi nurgakivi .

Keelelisi arusaamatusi ära kasutav pseudoteadus
Küsimused jagunevad:
a) Empiirilised – vastused sõltuvad vaatlusandmetest
b) Küsimused ,millele pole võimalik vastata ei vaatluse ega arvutluse abil – nendega tegeleb filosoofia
c) Formaalsed – vastudes sõltuvad arvutlustest ega ole kammitsetud faktiteadmistest

Kant – tõmbas rajajoone faktide(kogemused, asjad, inimesed, sündmused, omadused, suhted) ja kategooriate(mille kaudu me tunnetame ja kujutleme ja mõtleme) vahel. Õpetas, et kategooriad, mille vahendusel me välismaailma näeme, on kõigi teadvuslike olendite puhul samad – see muudab maailma üheks ja võimaldab suhtlemist.

Kreeka filosoofid ( Aristoteles ) – kõigil asjadel on loodusest sisseehitatud eesmärk

Keskaja kistlased – maailm= hierarhia , milles igale objektile on Looja poolt antud eriline funktsioon

18.-19.saj ratsionalistid – ei näinud eesmärki milleski peale inimese poolt oma vajaduste rahuldamiseks loodu. Ülejäänu = põhjuste ja tagajärje seadused
Filosoofia ei ole empiiriline uurmimus(millegi oleva või olnu või veel tuleva kriitilne vaatlus ) ega formaalne deduktsioon, nagu matemaatika .
Filosoofia aineks pole kogemuse materjal vaid selle NÄGEMISE VIISID, need püsivad või poolpüsivad kategooriad, mille abil kogetut käsitatakse ja liigitatakse.
(Eesmärk /põhjuslikkus, organism/kondised süsteemid/pelk kooslus , aegruumiline kord/ ajatu olemine, kohus/himu, väärtus/fakt)
Filosoofia ülesanne:
1. eraldada need varjatud kategooriad ja mudelid, mille abil inimolendid mõtlevad
2. näidata, mis on neis ebaselget või vasturääkivat
3. välja tuua nendevahelised vastuolud, mis takistavad sobivamate teede rajamist kogemuse korrastamiseks, kirjeldamiseks ja seletamiseks
4. seejärel, juba veel „kõrgemal“ tasandil uurida selle tegevuse enda olemust ning tuua päevavalgele need peitmudelid, mis toimivad filosoofilises tegevuses.
Filosoofide ülesanne – käsitleda kõike, mis ei tundu haaratav teaduslike meetodite või vaatluse abil, et oleks võimalik luua teistsuguseid, seesmiselt vähem vastuolulisi ja vähem moonutatavaid metafoore, kujundeid, sümboleid ja kategooriasüsteeme.
Filosoofia = tarkusearmastus
Kogemus kui igasuguse filosofeerimise lähe:
Leiame end eest maailmas olevana, maailma kogevana
Filosoofia lähteks on EELteaduslik, argine viis kogeda, milles maailm on meile juba valla kätketud.
Filosoofiliste küsimuste esitamine saab alguse siis, kui meie kogemuslik maailm minetab oma enesestmõistetavuse ja harjumuspärasuse. (Karl Jaspers – piirsituatsioonis)
Filosoofia – virgumine , vabanemine seotusest elu hädapärasustega.
IMESTAMINE ja KAHTLEMINE(enesestmõistetavuse kadumine, vajadus uue teadmise järele) = tõuge filosoofilisteks küsimusteks.
Sokrates – filosofeerimine algab teadmisest, et ma ei tea
Filosoofia kui teadus – teadmiste ja väidete süstemaatiline seos.
...kui fundamentaalteadus – põhjuste, aluste, tingimuste, eelduste teadus. Oärib empiirilise kui niisuguse põhjuste, aluste, tingimuste järele, mis ise polegi enam empiirilised.
... kui universaalteadus – käsitleb maailma TERVIKLIKULT.
... kui mõistuteadus – taotleb, et väited oleksid mõistuspärased
... kui kriitiline teadus – seab küsimuse alla kogu meie kogemusmaailma(ideoloogiakriitika, religioonikriitika jne)
Filosoofia määratlusi:
( PLATON : “Filosoofid on need, kes suudavad haarata seda , mis on enesele alati sama. Nad alati armastavad seda teadmist, mis ilmutab neile midagi olemisest; olemist, mida ei muuda ei tekkimine ega kadumine. Pürivad nad siis nõnda olemise enese poole, siis ei saa nad jääda pidama paljude üksikute asjade juures, mida olevaks peetakse; nad peavad hoopis edasi liikuma, laskmata end pimestada, ja nende armastus läheb täide, kui nad on iga selle, mis on – selle loomust haaranud hinge jõul /…/ Nõnda liginevad nad tõelisele olemisele ja segunevad temaga ja sigitavad mõistuse ja tõe.”)
(ARISTOTELES:Teadmine ja tunnetamine selle enese pärast on kõige rohkem omane kõige kõrgemas mõttes teadmise teadusele. Sest see, kes valib teadmise selle enese pärast, see valib eeskätt kõige kõrgema teaduse; see on aga kõige kõrgemas tähenduses teadmise teadus. Kõige kõrgemas tähenduses saame me aga teada esimesi printsiipe ja põhjusi, sest läbi nende ja lähtuvalt neist tunnetatakse teist, mitte aga allutatust lähtuvalt.)
( IMMANUEL KANT : Filosoofia on täiusliku tarkuse idee, mis meile näitab inimmõistuse viimaseid eesmärke. Filosoofiasse kuuluvad koolimõiste kohaselt kaks osa: esiteks, piisav tagavara mõistustunnetusi, teiseks, nende tunnetuste süstemaatiline seotus või nende ühendus terviku idees. Mis aga puutub filosoofiasse selle ilmamõiste poolest, siis saab filosoofiat nimetada teaduseks meie mõistuse kasutamise kõrgematest maksiimidest, niivõrd kui maksiimi all mõistetakse sisemist valikuprintsiipi erinevate eesmärkide vahel. Kuna filosoofia viimases tähenduses on teadus kogu tunnetuse ja mõistusekasutuse suhestatusest inimmõistuse lõppeesmärgiga, millele kui kõige kõrgemale on allutatud kõik teised eesmärgid ning peavad selles ühinema ühtsuseks. Filosoofia ala on selles maailmakodaniku tähenduses kokku võetav neljaks küsimuseks:
1. Mida saan ma teada? (vastab metafüüsika)
2. Mida pean ma tegema? ( moraal )
3. Millele võin ma loota ? ( religioon )
4. Mis on inimene? Antropoloogia )
LUDWIG WITTGENSTEIN: Filosoofia otstarve on mõtete loogiline klaarimine. Filosoofia pole mingi õpetus, vaid teatud tegevus. Filosoofiline teos koosneb olulisel määral seletustest. Filosoofia resultaadiks pole mitte “filosoofilised laused ”, vaid lausete klaarumine. Filosoofia peab mõtted, mis muidu on hämarad ja hägusad, tegema klaariks ja piiritlema teravalt.
2) Ontoloogiline küsimuseasetus eelsokraatilises filosoofias
(loeng; Salumaa)
ONTOLOOGIA – olemiseõpetus – küsib oleva kui oleva järele e. ei päri selle või mõne teise oleva või mõne oleva valdkonna järele.
Argielus me nimetame teatud nähtusi asjadeks(majad, autod, jne). Säärased asjad koosnevad osadest. Neid osi me nimetame jällegi asjadeks: majad koosnevad seintest, akendest, ustest, katustest. Ka nende osade osasid nimetame me asjadeks. Samas käsitame sääraste asjade paljusust koguna, mida samuti saame nimetada asjaks.Tavaseisukohalt siin probleemi pole.
Ontoloogia seisukohalt saaks aga küsida, mis on siin see päriselt olev, mis teistele olevatele, relatiivselt olevatele, mis on pelgalt paistvusena, aluseks on.
Lahendusi:

Minu kehaosad on päriselt olev. Ma ise olen nende osade agregaat ning ühiskond on taoliste agregaatide agregaat.

Ühiskond on päriselt olev. Mina on pelgalt moment, osaaspekt sellest päristisest sotsiaalsest tegelikkusest, sellest “süsteemist”. Mu kehaosad on selle sotsiaalse momendi osad.

Ma ise olen päriselt olev. Mu kehaosad, on see, mis nad on, vaid minu keha orgaanilises ühtsuses. Ühiskond on minusuguste suhetevõrgustik, selle tervik.
Thales = vesi
Anaximandros = apeiron
Anaximenes = õhk / pneuma (hingus)
Pythagoras = arv
Herakleitos = tuli / logos
Parmenides = oleva olemine
Demokritos = aatom
Anaximandros oleva alge (arche) on apeiron (määratlematu, piiritu ), millest on oleva teke, sellest sünnib ka tema hukk paratamatuse (süü) läbi.
Endi ebaõiglusest toovad nad teineteisele õiguse ja karistuse määratud ajal.
SOKRAATILINE MEETOD – õpetusviis, kus küsimuste abil kaevatakse välja vestluskaaslase teadmisi, esinedes ise mitteteadjana. Ei paljasta enda seisukohti. Küsimuste ja vastuste varal toimiv õppeviis. Komponendid ( kasutusviis ja järjekord pole rangelt määratud):

Iroonia – teadmastust teesklev naiivne küsimuste esitamine

Elenktika - saadud vastuste kummutamine nende sisemise vastuolu näitamise teel

Maieutika – sünniabi uute ja paremate vastuste andmisel.
3) Ontoloogiline küsimuseasetus Platonil (loeng; Saarinen , 24-36)
Need, kes on tõeliselt andunud filosoofiale,
tegelevad tegelikult vaid ühe asjaga –
suremise ja surmaga.
(Phaidon 64)
. PLAATONI IDEEDEÕPETUS – 2 maailma: 1.Tõelise tegelikkuse, ideede maailm. 2. Näiva tegelikkuse, tekkivate ja muutuvate ning kaduvate esemete maailm.
Ideed on jäävad, püsimad, muutumatud, iseeneses olevad. Esemed on muutlikud, alatises tekkimises, teisenemises ja hävimises. Kogu tegelikkus on näivuse olemasolu sõltub ideede maailmast, mis on oma ideaalsete kujunditega teda läbi põiminud ja teeb olemasolevaks. Ideed eksisteerivad iseeneses, sõltumatuna muust ja moodustavad muutuvate asjade jäädava olemuse e. Ousia, mida pole võimalik tajuda meeltega , kuid mida iseloomustab surematu ja preeksisteeriv hing kaemuses. Kehalised esemed = ideede ebatäiuslikud koopiad . Ideed ise = paradeigmata e. algkujud.
Kuigi ideed on tabatavad mõtlemise abil, ei saa me mõtlemise abil neid tekitada. Ideed eksisteerivad iseeneses ja on aluseks nähtavatele asjadele, mis on sarnased ja jäljendavad ideid
Inimese hing = surematu ja näinud ideede sündimist siis, kui ta oli ideede riigis. Pärast sündimist on hing aheldatud kehaga ja unustanud selle, kus ta on kunagi olnud ja mida ideede riigis näinud. Teadmiste hankimine = amnesis e. meeldetuletamine. Vastandub emristlikule lähenemisele.
Hilisemalt 3 kategooriat:

Väärtusi sisaldavad ideed, headuse ja ilu ideed

Loodusesemeile vastavad ideed (tuli, vesi)

Maemaatilistele relatsioonidele vastavad ideed (suur väike, üksus, paljus)
Ideed on järjestatud (kõrgemad – madalamad), püramiid, mille tipus on kõrged ideed ( samasus , erinevus) ja all kitsama määratlusega ideed
Platoni ühiskonnakäsitlus – teadmisi ei saa tuletada kogemustest ega üldistamisest, vaid saab ammutada mõtlemisest endast. Ideed on alati olemas ja eksisteerivad lõpmatult. „Ideed“ ühiskonna ja selle funktsioneerimise kohta eksisteerivad „ideede maailmas“ ja neid tuleb lihtsalt meenutada.
Iseloomulik: suund üksikule. Ei lähtu indiviidist vaid pigem ühiskonnast ja selle headusest tervikuna . Ühiskond on nagu organism, mille liikmed täidavad funktsioone. Ühiskond tekib, sest on vajadusi, mida üksikinimene ei saa ise rahuldada.
4) Ontoloogiline küsimuseasetus Aristotelesel (loeng; Saarinen, 46-62)
“On olemas teadus, mis vaatleb olevat olevana ja sellele iseenesest omaseid määratlusi. See teadus ei kattu ühegi teise teadusega , sest mitte ükski teine teadus ei käsitle üldiselt olevat kui niisugust. Pigem lõikavad nad endale olevast ühe osa välja ja uurivad määratlusi, mis sellele osale osaks langeb, nagu näiteks teevad matemaatilised teadused .”
Aristotelese järgi on kogu tegelikkusel kaks momenti:
1. aktuaalne -olemine / aktuaalsus / teostus / teoses-olu (kr. enérgeia) – see on, mille alusel tegelik(kus) on see, mis ta parasjagu on
2. võimalik-olemine (kr. dynamis) – see on, mille alusel on tegelikkusel võimalus saada millekski muuks kui see, mis ta parasjagu on.
Seda nimetatakse potents’iks (lad. potentia – võime, võimalikkus, suutlikkus )
Liikumine - üleminek potentsist aktuaalsuseks. See üleminek eeldab alati põhjust, mis paneb ülemineku toime, s.t eeldab toimepõhjust.
Aristoteles uurib oleva olemist, analüüsides muutusi, mis leiavad aset substantsidel. Liikumine ühest kohast teise on vaid üks sääraseid muutusi.
Teised muutused käivad kvantiteedi (nt suurenema – vähenema), kvaliteedi (nt haigestuma – tervenema), suhete kohta, milles substants viibib (nt lähenema – kaugenema) jne.
Kõigis nendes muutustes muutub substantsi mõni määratlus, samas kui substants jääb iseenda suhtes samaks.
- substants - iseseisev olemine, mis jääb muutustes püsima ja iseendaga võrdseks.
- aktsidendid – määratlused, mis substantsi juures muutuvad ja mida iseloomustab iseseisvusetu olemine. Nad “ ei püsi iseendas ”, vaid on milleski muus, substantsis.
Suhe aktsidentsi ja substantsi vahel on akti ja potentsi suhe:
Substants on potentsis aktsidentside suhtes. Aktsidentsid on aktid , mis määratlevad substantsi.
Nad tingivad teineteist vastastikku:
Substants on tegelik vaid läbivas aktsidentsiaalses määratletuses. Aktsidentsid on tegelikud vaid substantsis.
Kategooria (kr. kategoria – süüdistus, ütlus) tähendab Aristotelesel ütlemisevormi või ütlemiseskeemi. Kõige üldisemad mõisted, mida kasutame asjadest kõneledes. Kategooriad pole mitte ainult ütlemiseviisid, vaid ühtlasi ka olemiseviisid.
“Olevast saab mitut moodi kõnelda, olev on mitut moodi.”
“Me väidame, et kõik see, mis väljendub kategooriates,
eksisteerib omaette .” Kategooriad on seega ontoloogilised alusvormid.
- substants (ousia)
- kvantiteet (posón)
- kvaliteet (poión)
- relatsioon (prós ti)
- kus? (poū)
- millal? (poté)
- asend (keīsthai)
- omamine / seisund (échein)
- tegevus (poieīn)
- tehtavus (paschein)
.................................................
- esimene substants - eraldi eksisteerivad asjad: just see siin; see inimene (siin)
- teine substants - on esmase substantsi olemus, seega liik, mis kuulub individuaalse substantsi juurde: inimene üldse; Mari on inimene
ARISTOTELESE ideeõpetuse kriitika – uurib olevat olevana. Idee teooria raskused on ületamatud. Kuna meeleline maailm peegeldab igavest ja täiuslikku ideede maailma, nõuab iga peegeldus ka selle allikat – ideed. Ei saa seletada meelelise tegelikkuse pidevat muutumist. Ideed eksisteerivad ka eraldi.
Metafüüsika – uurib kõige üldisemaid printsiipe ja põhjuseid. Uurimisvaldkond ei erine ühegi teise teaduse uurimisojektst muu kui üldistusastme poolest.
Kategooriad – iga eeskujulik väide koosneb subjektist ja predikaadist. 1. Kategooria erineb 2.st oma positsiooni tõttu. See on olemise tasand. Apelleeris tervele mõistusele, arvas , et kui ei ole esmaseid substantse ei saa olla ka midagi muud. Substantsid ei ole vaid mass ja on individualiseerivad.
Põhjused – teaduslik teadmine puudutab põhjuseid. Põhjus on vastus küsimusele MIKS, on liikumise allikas. uut moodi väärtused, toimuvad muutused ja liikumine.
Aristotelese eetika – eudaimonistlik. Keskne on vooruseõpetus. Voorused jagunevad:

Vaimsed (tarkus, arukus ) – inimese olemuse määrab mõistusehing, tema õnnestavaim tegevus on kaemuslik mõtlemine.

tahtelised – iseloomulik võime olla mõõdukas ja valida kesktee
Eluviis – õiglus seotud võrdsuspõhimõttega, kuid Aristoteles toetas orjandust ja taotles võrdsust klasside piires.
Mõistus – inimese kõige jumalikum osa. Tähtis on üldine tasakaal, mitte üksikud teod. Ei leidu kohta üksikisiku mina-vormilisele eredusele, tema tahtele ja vabadusele.
5) Mina-filosoofiline küsimuseasetus Sokratesel ja Protagorasel (loeng; Saarinen, 16-21)
Sokrates :
Xenophoni tõlgendus – kes ennast tunneb, see tunneb ka seda, mis on tema jaoks kasulik, ning annab enesele selgesti aru, mida ta suudab ja mida mitte. Tegeledes sellega, mida ta tunneb, rahuldab ta oma vajadusi ja elab õnnelikult, mitte asudes selle kallale, mida ta ei tunne, ei tee ta vigu ning väldib õnnetusi.
Mina-filosoofiline tõlgendus
- oma autonoomia teadvustamine
- enda avastamine mõistusliku ja kõlbelise olendina
Protagoras :
- kõikide asjade mõõt on inimene : olevate, et nad on, olematute, et neid pole.
6) Mina-filosoofiline küsimuseasetus Descartes ’il (loeng; Saarinen, 106-116)
Kahtlemine – mitte kahtlemise enese, vaid tõese ja tõsikindla teadmise pärast
kahtlemine kui inimese mõtlemise viis
kahtlemine, s.t mõtlemine on iseendale vahetult tõsikindel ja selge asi
Cogito ergo sum – mõtlen, järelikult olen
Kogu kahtlemise juures on tõsikindel vaid see, et ma mõtlen; et ma mõtlev asi olen (res cogitans). Seda ma tean vahetu kogemuse ehk hinge intuitsiooni ehk kõigile inimestele omase mõistuse loomuliku valguse (lumen naturale) ehk puhta selge ettekujutuse läbi.
Kõik asjad on vaid pelgad ettekujutused, ent ainult see, mis on tunnetatav selge ja kindlapiirilisena, on ühtlasi tõene. Ja mis on tõene, see ka ühtlasi on olemas.
“mõtlemine”, “mina olen” ei tähenda, et mul on keha, vaid tähendab seda, et mõtlemisel on iseendast oma alus. Mõtlemine on midagi iseseisvat, mis millestki muust ei sõltu seega igasugune tunnetus ja teadmine on võimalik vaid eneseteadvuse tõttu ja tingimusel.
SUBJEKT ------------- OBJEKT
Teadvus = suhe, suunatus, intentsionaalsus
ENESE-TEADVUS kui teadvuse suunatus teadvusele endale: subjektil tekib eneseteadvus .
Igasuguse tunnetus eelduseks on ENESETUNNETUS / ENESETEADVUS.
ERISTUMINE: res cogitans ja res extensa
DESCARTES’I ratsionalism – tähtsad TEADMISED
Kahtlus – kõik on kaheldav, lähtuma peab eeltingimustevabast mõtlemisest. Mõistuse ja jõu piire ei tunnistatud . Vaja leida vaid loogiline üldvõti. Ainus viis mõistust kõigist eksimustest vabastada = täielik kahtlus. Tahtis olla täiesti kahtlusetu, kindla teadmisega.
Tõsikindel teadmine = Descates’i eesmärk. Kahtluste puudumine, Tunnetust tuleb mõõta kõigist tingimustest vaba kindlusega
Cognito ergo sum - mõtlen, järelikult olen olemas. Kahelda saab vaid olemas olles. Ainult mu enda olemasolu on tõsi, pean ise olemas olema seda kahtlust sooritamas
Keha ja hinge dualism – kõik on lõplik. Meeled on eksitatavad, mõtlemine on inimese keskseim ja olulisim osa. Kõik algab mõtlemisest. Inimeses on teinedesest selgelt erinevad AINE(keha) ja HINGE (vaimu) tasandid , mis on tunnetusteoreetiiselt ja metafüüsiliselt lahus. Hing on erinev kehast ja seda on kergem tunnetada, sest hing on ikkagi, kui keha ei ole.
7) Mina-filosoofiline küsimuseasetus Kantil (loeng; Saarinen, 198- 213)
Tunnetusvõime harud:
MEELELISUS / SINNLICHKEIT
Vastasese on antud hinge afitseerimise läbi.
Hinge võime saada afitseeritud
on meelelisus, retseptiivsus.
Vastaseseme toime, meelelisuse aine on taju.
Suhe vastasesemele läbi taju on empiiriline (a posteriori).
Empiirilise kaemuse (mõisteliselt) määratlemata vastasese on nähtumus
Puhtad kaemusvormid on ruum ja aeg.
ARU / VERSTAND
Vastaseset, umbmäärast kaemusmitmekesisust mõteldakse, s.t määratletakse.
Võime vastaseset määratleda iseenesest on aru, võime mõisteteks (reegliteks).
Suhe vastasesemele läbi aru kategooriate on puhas (a priori)
Vastasese kui läbi aru määratletud nähtumus on objekt
Puhtad arumõisted on kategooriad
KANTI teoreetiline filosoofia
Asi iseeneses – tunnetus hõlmab vaid kogetut, mitte asju iseendas vaid kogemust nendes. Vaatluse all inimlikult arukas kogemus.
Aru ja tunnetus hõlmab vaid meelel ilmnevat fenomenaalset maailma ja is aa isegi põhimõtteliselt küündida asjadeni iseendas. Taustaks „Kahe maailma“ õpetus
Tunnetuse võimalikkuse aprioorsed tingimused – Igasugune aistmistegevus eeldab ruumilisuse ja ajalisuse põhimõisteid. Liigendus sünnib aja ja ruumi kaudu, milleta taju ei ole olemas. Taju peab suhestuma inimeadvuse põhiliste toimimisviisidega ja eeldab ümberlükkamatuid üldmõisteid.
Transtsendentaalne filo –(inimlik kogemus) viitab analüüsile, mis puudutab inimliku kogemuse vältimatuid tingimusi. Pürgib paljastama üldkogemuse üldkehtivaid jooni, ilma milleta poleks ta võimalik. Tahab olemasolevast TEADA SAADA, mitte kohut mõista.
Aru kategooriad – 12 tk, kogu iseloomustab idee- inimaru ja mõtlemine toetub taju ületavatele põhimõtetele, mille abil ongi alles võimalik igasuguse tajuaines mõistusliku käsitlemine. Puudutavad meile ilmnevat maailma, mitte asju iseeneses
Mõistuse ideed – aistmise ja tajust kõrgem tasand inimmeele tegevuses on puhas mõistus. Puhta mõistuse ideed, reguleerivad põhimõtted, saavad nii inimlikus reaalsuses . Inimmõtlemises on tähtis roll printsiipidel, mida ei saa põhjendada ega tuletada kogemusest.
Tradits metafüüsika kriitika – Kanti visioon on tugev ja võimas. On vale väita, et on olemas „algne põhjus“, kuid ka see, et seda ei ole. Maailm ei saa olla meie kogemuse objekt, me ei saa mõista maailma tervikuna, ega ka sellest midagi teada. Oleme seotud aru piiridega. Aru ei ole ilma mõisteteta ja mõisted on piiratud kogemusega. Kui inimene lahutatakse metafüüsikast, kaotab ka midagi iseendast. Mõtlemine toodab ideid, millel ei ole vastet reaalsuses.
Kant – moraalil pole seost sellega, kuidas ja kas me maailma kogeme. Moraal on kogemustevaba. Ainult puhtale mõistusele toetudes oleme võimelised teadma, mis on õige ja väär. Reflekteerides moraali üle, oleme võimelised sellest aru saama a priori.
Emotsioonid ning moraalne kohusetunne on erinevad asjad. Moraalseid tegusid tehakse heast tahtest ja kohusetundest (eetika = kohuse -eetika). Kui moraalse teoga kaasnevad muud emotsioonid (armastus), on need pigem head kõrvalproduktid, mitte teo põhjustajad.
Moraali imperatiivid – Kant sõnastas üldised moraaliprintsiibid – hüpoteetilised, katekooriline imperatiiv. Hüpoteetiline imperatiiv – pigem soovituslik käitmusjuhis ja ei kehti moraaliotsusustele. Kui tahad A, tee X.
Kategooriline imperatiiv – absoluutne moraaliseadus. Toimi ainult sellise maksiimi kohaselt, mille kohta saad samal ajal soovida , et sellest saaks universaalne seadus.
Selleks, et teada, milline otsus on moraalselt õige, peab see läbima kategorilise imperatiivi testi.
8) Utilitaristlik eetika ja deontoloogiline ehk kohuse-eetika ( Pojman , 170-190; 215-241)
utilitarism - Teooria, mille järgi õige tegu on selline, mis maksimeerib kasulikkust. Kasulikkus võidakse siinjuures määratleda naudingu (Jeremy Bentham ), õnne (J. S. Mill), ideaalide (G. E. Moore ja H. Rashdall) või huvide kaudu (R. B. Perry ). Utilitarism võetakse sageli lühidalt kokku motoga "võimalikult suuremale hulgale võimalikult palju õnne" (rangelt võttes kehtib see moto küll vaid ühe konkreetse utilitarismi versiooni kohta). Utilitaristid jagunevad teo- ja reegli-utilitaristideks. Teo-utilitaristid arvavad , et õige tegu on selline, mille tulemuseks on parimad tagajärjed, reegli-utilitaristid aga on seisukohal, et õige tegu on selline, mis on kooskõlas niisuguste reeglitega, mille tulemuseks (võrreldes teiste reeglistikega) on parimad tagajärjed. Veateooria ( error theory) kohaselt tuleb moraaliotsustusi põhimõtteliselt tõlgendada kui tõeväärtustega väiteid, mitte kui emotsiooniväljendusi või ettekirjutusi. Moraaliotsustused püüavad osutada moraalifaktidele (omadustele) ning väljendada moraalitõdesid, kuid moraalifakte (omadusi) pole olemas. Järelikult ei saa olla ka moraalitõdesid. Tavamõistuslik moraalimõtlemine, mis eeldab moraalifaktide või –omaduste olemasolu, eksib süstemaatiliselt. Veateooria esitas J. L. Mackie oma teoses Ethics: Inventing Right and Wrong (1977). ülemäärane tegu (supererogatory act) (ld k supererogatus ‘väljaspool kohuse piire’) Tegu, mis ei ole moraaliprintsiipide poolt nõutud, väljub kohustuslikkuse piiridest, ehkki on moraalselt kiiduväärne. Ülemääraseks teoks võib olla nii tegu, mida moraal tavaliselt ei nõua (nt heategevuslik annetamine) kui ka tegu, mida moraal tavaliselt nõuab, kuid mida eriliste asjaolude tõttu ei loeta mõnes konkreetses olukorras kohustuslikuks (lubaduse pidamine sellises olukorras, kus see ähvardab lubajat väga suure või õigustamatu kahjuga). Kuigi enamik moraalisüsteeme peab ülemääraseid tegusid võimalikuks, leidub ka teooriaid (sh enamik klassikalise utilitarismi versioone), mis eitavad nende võimalikkust.
deontoloogiline eetika (kr k deon, ‘kohus, kohustus’) - Eetikasüsteemid, mille järgi moraalse teo enda teatud tunnusjoontel on seesmine (intrinsic) väärtus. Eristub teleoloogilisest eetikast, mille järgi teo moraalsuse lõppkriteeriumiks on mingi teost tulenev mittemoraalne väärtus. Näiteks on deontoloogi jaoks tõe rääkimine õige, isegi kui see võib põhjustada valu või kahju, ja valetamine on väär, isegi kui see võib kaasa tuua häid tagajärgi. eetiline relativism (ethical relativism) Arusaam, mille kohaselt pole olemas üldkehtivaid moraaliprintsiipe; mistahes printsiip on kehtiv vaid konkreetse isiku või kultuuri taustsüsteemis. Eetilist relativismi põhjendamisviise on mitu: võidakse lihtsalt väita, et kuna eri rahvaste kultuurid on erinevad, siis pole olemas universaalseid moraaliprintsiipe. (Siin eeldatakse, et moraaliprintsiibid saavad oma kehtivuse kultuuri heakskiidust). Eetilist relativismi võidakse põhjendada ka sellega, et pole olemas objektiivseid standardeid, mis rakenduksid kõikidele inimestele igal ajal ja igal pool, kuna kõik standardid on sõltuvad väärtustest, väärtused aga erinevad kultuuriti . Eetiline relativism kutsub üles tolerantsusele. Eetilisel relativismil on kaks põhilist alatüüpi: konventsionalism ja subjektivism. Vt ka objektivism ; absolutism.
9) Tõde: tõe korrespondentsiteooria , pragmatismi tõeteooria, tõe koherentsuseteooria ( Meos , 56-64)
Tõe vastavusteooria ehk korrespondentsiteooria (ld co 'koos', respondere 'vastav olema') kohaselt on tõene väide, vastavuses tegelikkusega. Kõnekeeles väljendudes: tõtt räägib see, kes räägib, nagu asjad tegelikult on. Vastavusteooria on argimõtlemisele kõige lähedasem ning seetõttu tundub ta ka ehk kõige loomulikum. Raske on aga lahti seletada, mida tähendab 'vastavus tegelikkusega'. Väide ( otsustus ) on mõte ning tegelikkus on näiteks mingi fakt. Kas väite ja tegelikkuse vastavus on samasugune kui poldi ja mutri vastavus? Kui vastata, et siin polegi midagi seletada - me lihtsalt oskame seda vastavust kindlaks teha, siis tekiks omakorda näiteks küsimus: kuidas me teeme kindlaks mineviku kohta käiva väite tõesuse?
Pragmatismi tõeteooria kohaselt on tõesed uskumused, mis n-ö töötavad. Tõesed on uskumused, millest lähtudes saab sihipäraselt tegutseda. Näiteks on uskumus , et pärnaõietee ravib külmetushaigusest terveks tõene siis, kui sellest lähtudes (st pärnaõieteed juues) inimene saabki terveks. Pragmatismi kohaselt on tõde alati praktiline. Praktiliseks tulemuseks ei tarvitse aga olla mingi käegakatsutav asi, selleks võib olla ka näiteks emotsionaalne rahuldus , heaolu vms. Näiteks on usk sellesse, et elu väärib elamist, tõene siis, kui sellest usust lähtudes inimene tunneb elust rahuldust. Pragmatist ei nõua taolisel juhtumil teoreetilist tõestust, et elu tõesti väärib elamist - teda huvitab vaid, kas see uskumus antud inimese puhul n-ö toimib. Mõnele pakub ehk rohkem rahuldust elada usus, et elu on üks suur ebameeldivus, millel pole mingit õigustust.
Tõe kooskõlateooria ehk koherentsiteooria (ld cohaerentia 'sisemine seos') kohaselt on tõene väide kooskõlas teiste (tõesteks) tunnistatud väidetega. Teiste väidetega kooskõlas olemine tähendabvasturääkivuste puudumist. Tõe kooskõlateooriast lähtumine on täiesti loomulik matemaatikas, kus väite tõesust hinnatakse selle alusel, kas ta järeldub aksioomidest või mitte. Tõe kooskõlateooriast lähtume igapäevaeluski, kui seame kahtluse alla mõne väite. Rääkigu keegi näiteks, et nägi eile tiivulist siga üle Eesti lendamas. Ma ei saa kontrollida väite vastavust faktiga, sest väidetav sündmus toimus eile, kuid ma saan võrrelda väidet olemasolevate seisukohtadega. Siiani pidasin tõeks, et sigadel tiibu pole ning seetõttu võiks väite kuulutada vääraks. Teine võimalus on, et nüüdsest hakkan uskuma lendavate sigade olemasolusse. Nii ühel kui teisel juhul hoolitsen oma seisukohtade kooskõla eest.

.DOCX Laadi alla originaalfail 8 lk · .docx · 33 allalaadimist

10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.

~ 8 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2013-05-18 Kuupäev, millal dokument üles laeti

33 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

einc Õppematerjali autor

filosoofia ontoloogia Sokrates Platon Aristoteles Protagoras Descartes Kant

Sarnased õppematerjalid

doc

FILOSOOFIA arvestus

vabadusele. 6. Descartes’i ratsionalism: tema jaoks olid tähtsad teadmised. Kahtlus: Kõik oli kaheldav, lähtuma pidi eeltingimustevabast mõtlemisest. Ja mõistuse jõu piire ei tunnistatud- oli vaja leida vaid loogiline üldvõti. Ainus viis mõistus kõigist eksimustest vabastada oli tema arvates täielik kahtlus. Ta tahtis olla täiesti kahtlusetu- täiesti kindla teadmisega. Tõsikindel teadmine- tema filosoofia eesmärk. Kahtluste puudumine- kõigist kujuteldavatest tingimustest vaba kindlus- on kriteerum, millega tunnetust tuleb mõõta. Cognito ergo sum- mõtlen, jäelikult olen olemas. Midagi saab tõsikindlalt teada, see ongi see. See tähendas tema jaoks, et saab kahelda vaid olemas olles. Ainult üks asi on tõsi: mu enda olemasolu- pean ise olemas olema seda kahlust sooritamas. Keha ja hinge dualism (kõik on lõplik)- Meeled on eksitavad ja mõtlemine on inimese

Sissejuhatus filosoofiasse

docx

Klassikaline saksa filosoofia

hakkab? Mõisted, mida Kant kasutab, peavad olema formulaseeritud – mis tähenduses need mõistsed on arutluses. Kant kasutab ühte sõna erinevates tähendustes – kompetentne inimene oskab märgata erinevusi. Abstraktsed mõisted. Mida kant silmas peab? Kõiki küsimusi peab siduma omavahel! 1. Seminar. Eessõna. 1-8 lk. Kant reageerib retsensioonile. Tema sõnumit ei märgatud. Püüti leida traditsioonist kedagi, kellega võrrelda. Kant vastandab siin kahte filosoofia praktikat – traditsiooni edasi kandmine ajaloo kaudu; traditsioonile vastanduteks mõistus(traditsiooni kriitiline hoiak). Kant kasutab sõna „mõistus“ erinevalt. Siin tähendab see, et inimtunnetuse võimete kogum – tuleb enda võimeid rakendada ja mitte vaadata, mida varasemad autorid on öelnud. Viimane vastandakse traditsiooniga. Esimene küsilause: kas niisugune asi nagu metafüüsika on üleüldse võimalik? Kas selline küsimus tähendab traditsiooni katkemist

Filosoofia

docx

Lääne filosoofia

Õpetaja ei paljasta enda seisukohti- ta toimib kanalina, mille kaudu teine saab selgeks omaenese mõtted. Filosoof kui vaimne ämmaemand, seda on Sokrates: tema töö on teistele sünnitusabi anda, mitte ise sünnitada. Sokratese puhul eristub filosoofiline tegevus mõistemääratlusena. Filosoofi ülesanne on analüüsida probleemseid mõisteid, otsida loogilist ja süsteemset sirgust tavajuhtudel probleemituks peetavaile mõistele. Mis on teadmine? Filosoofia üks osa on tunnetusõpetus- teooria sellest, mis on teadmine. Selle filosoofia erivaldkonna algallikas on Sokratese küsimus. See vastus nõuab teadmist ennast. Ta pärib seletust, põhjust ja mõistuspärast analüüsi asjadele, mida igapäevases elus peetakse iseenesestmõistetavaks. Teadmine sisaldab mõistelist elementi, mis puudub aistingus. Nii ei saa teadmine olla vaatlus. Teadmine on õige käsitlus või arusaamine koos põhjendusega. Sokrates filosoofi musternäidisena

Filosoofia

doc

Aristoteles ja Sokraates

uute ja paremate vastuste andmisel, kooskõlaliste määratlusteni jõudmisel. Komponentide kasutusviis pole vähemasti Platoni esituses rangelt määratletud ning nende järgnevus ühene, vaid need esinevad kohati paralleelselt ning vajadusel mis tahes järjekorras. Sokraatilist meetodit rakendatakse kõige enam USA ülikoolide õigusteaduskondades, aga ka mõningates psühhoteraapia suundades. Platoni ideeõpetus Platoni filosoofia tuumaks on ideede õpetus. Platoni järgi on olemas kaks maailma: üks on tõelise tegelikkuse, ideede maailm ja teine näiva tegelikkuse, tekkivate ja muutuvate ning kaduvate esemete maailm. Kommentaar: tänapäeva arusaam on vastupidi - reaalseks nimetama näiva tegelikkuse muutuvat maailma. Ideed on jäävad, püsivad, muutumatud, iseeneses olevad ja igavesed. Näiva maailma tajutavad esemed on aga muutlikud, alatises tekkimises, teisenemises ja hävimises. Kogu

Filosoofia

docx

Eksamimaterjal - filosoofia

Metafüüsika ja tema põhiprobleemid Metafüüsikaks nimetatakse filosoofia haru, mis tegeleb reaalsuse ja olemise enese põhimõttelise olemuse ning alusmõistete uurimisega. Kui füüsika uurib reaalsust vaatluste, mõõtmiste ja katsete abil, siis metafüüsika on katse ületada füüsika piirid ning jõuda oletuste, mõtiskluste ja loogiliste järelduste kaudu mittemõõdetava reaalsuseni ning ajatute, muutumatute ja üldkehtivate seaduspäradeni. Metafüüsikaks nimetatakse ka füüsikalise reaalsuse ja teadusliku maailmapildi raamest

Filosoofia

doc

Filosoofia eksami vastused

1. Tunda filosoofia valdkondi (metafüüsika, epistemoloogia, eetika, loogika, esteetika) ning mida nad uurivad. Metafüüsika - küsimine oleva terviku järele, oleva põhjuste ja algupära järele. On Aristotelesest alates esimene filosoofia, seega ka alusteadus kõigile teistele teadustele. Metafüüsika eelnes tunnetusteooriale. Tänapäeval ei ole metafüüsika populaarne, valitseb relativistlik-liberaalne kõigi arvamuste suhtelisus. Kuna maailm ei ole enam metafüüsiliste küsimuste jaoks avatud, siis elab moodne filosoofia igavesti oma lõppu läbi. Käesoleva kursuse lähtekohaks siiski, et metafüüsika on esimene filosoofia -- mitte ainult ajalooliselt, aga ka tähtsuse poolest

Filosoofia

doc

Filosoofia eksami kordamisküsimused

Juhuslikkus paratamatus (täppisteadus juhuslikkust ei aksepteeri) Võimalikkus tegelikkus Kvaliteet kvantiteet Sisemine välimine Olemine saamine Näivus reaalsus Eesmärk vahend Tarkus kaastunne 2.tunnus : "ultimatiivsed väited". Filosoofia on pigem "ükskõik mille teooria" kui "kõige teooria" (omane täppisteadusele). Filosoofia tekke üheks eelduseks oli mütoloogiast vabanemine. Filosoof püüdles tarkuse (teoreetilise tarkuse mõistmise) poole. Enne 17. saj - filosoofia ja teadus sünonüümid. 17. saj alguses tekkisid teadused (Galileo Galilei teleskoop ehk pikksilm; Newton) ning nüüd küsimus, mis tarkuse poole nüüd filosoofia püüdleb? Asemele tekib uut tüüpi filosoofia. Üldse on 3 liiki küsimusi: 1) Saab vastata kogemuse põhjal 2) Saab vastata deduktiivse arutluse teel (matemaatika, loogika) 3) Ei saa vastata ühel ega teisel viisil = FILOSOOFILISED KÜSIMUSED. N: kui

Filosoofia

docx

Filosoofia eksami konspekt 2011

täiuslik, ei saa seal valitseda juhuslikkus ega korrapäratus. Ideed on omavahel kindlas hierarhilises suhtes. Kõrgemaid ideid nimetab Platon sooks: genos ja madalamaid liigiks: eidos. Ideedepüramiid tipneb ühe ideega, mis sisaldab kõiki teisi. Selleks on hüvesuse idee (agathon). See on omakorda transtsendentne teiste ideede suhtes. Siit tuleneb, et põhimõtteliselt on maailm hüveline. Maailm on agathonist teleoloogilises sõltuvuses. Kuigi see sõltuvus vahendatud. Platoni filosoofia tähtsaim osa oli ideeõpetus. Platoni järgi ei ole olemas reaalset mitte eset, vaid selle kehatu olemus ehk idee (eidos). Idee on nagu eesmärk mille poole kõik eksisteeriv püüdleb. Kui asjad tekivad ja hävivad, siis ideed on igavesed. Erinevalt asjadest ei saa ideesid silmaga näha ega katsuda. Neid võib tabada üksnes mõistusega. Kõige tähtsam on Platoni meelest headuse idee. Kes seda suudab mõista, mõistab kõike

Filosoofia

Rohkem sarnaseid