uute ja paremate vastuste andmisel, kooskõlaliste määratlusteni jõudmisel. Komponentide kasutusviis pole vähemasti Platoni esituses rangelt määratletud ning nende järgnevus ühene, vaid need esinevad kohati paralleelselt ning vajadusel mis tahes järjekorras. Sokraatilist meetodit rakendatakse kõige enam USA ülikoolide õigusteaduskondades, aga ka mõningates psühhoteraapia suundades. Platoni ideeõpetus Platoni filosoofia tuumaks on ideede õpetus. Platoni järgi on olemas kaks maailma: üks on tõelise tegelikkuse, ideede maailm ja teine näiva tegelikkuse, tekkivate ja muutuvate ning kaduvate esemete maailm. Kommentaar: tänapäeva arusaam on vastupidi - reaalseks nimetama näiva tegelikkuse muutuvat maailma. Ideed on jäävad, püsivad, muutumatud, iseeneses olevad ja igavesed. Näiva maailma tajutavad esemed on aga muutlikud, alatises tekkimises, teisenemises ja hävimises. Kogu
") (ARISTOTELES:Teadmine ja tunnetamine selle enese pärast on kõige rohkem omane kõige kõrgemas mõttes teadmise teadusele. Sest see, kes valib teadmise selle enese pärast, see valib eeskätt kõige kõrgema teaduse; see on aga kõige kõrgemas tähenduses teadmise teadus. Kõige kõrgemas tähenduses saame me aga teada esimesi printsiipe ja põhjusi, sest läbi nende ja lähtuvalt neist tunnetatakse teist, mitte aga allutatust lähtuvalt.) (IMMANUEL KANT: Filosoofia on täiusliku tarkuse idee, mis meile näitab inimmõistuse viimaseid eesmärke. Filosoofiasse kuuluvad koolimõiste kohaselt kaks osa: esiteks, piisav tagavara mõistustunnetusi, teiseks, nende tunnetuste süstemaatiline seotus või nende ühendus terviku idees. Mis aga puutub filosoofiasse selle ilmamõiste poolest, siis saab filosoofiat nimetada teaduseks meie mõistuse kasutamise kõrgematest maksiimidest, niivõrd kui maksiimi all mõistetakse sisemist valikuprintsiipi
Karl Marxi materialism. Marx annab materialismile uue sisu. Tema tõlgenduse kuulsaim osa on tema materialistlik ajalookäsitlus. Marx kasutab materialismi nagu Thomas Aristotelest- kummalgi juhul i ole filosoofia omaette eesmärk, vaid tee kuhugi edasi. Mõlemad omandavad mingi filosoofilise positsiooni ja mõistelise sõnavara. Marx on omapärane materialist ja kuigi ta annab materialismile uue ühiskondlikmajanduslikult põhjendatud sisu, ei saavuta ta siiski mitte kunagi tõelist filosoofilist sisuliselt selget materialismi käsitlust. Marxi materialism ei kristalliseeru filosoofiliseks tervikuks. Karl Marxi materialistlik ajalookäsitlus
täiuslik, ei saa seal valitseda juhuslikkus ega korrapäratus. Ideed on omavahel kindlas hierarhilises suhtes. Kõrgemaid ideid nimetab Platon sooks: genos ja madalamaid liigiks: eidos. Ideedepüramiid tipneb ühe ideega, mis sisaldab kõiki teisi. Selleks on hüvesuse idee (agathon). See on omakorda transtsendentne teiste ideede suhtes. Siit tuleneb, et põhimõtteliselt on maailm hüveline. Maailm on agathonist teleoloogilises sõltuvuses. Kuigi see sõltuvus vahendatud. Platoni filosoofia tähtsaim osa oli ideeõpetus. Platoni järgi ei ole olemas reaalset mitte eset, vaid selle kehatu olemus ehk idee (eidos). Idee on nagu eesmärk mille poole kõik eksisteeriv püüdleb. Kui asjad tekivad ja hävivad, siis ideed on igavesed. Erinevalt asjadest ei saa ideesid silmaga näha ega katsuda. Neid võib tabada üksnes mõistusega. Kõige tähtsam on Platoni meelest headuse idee. Kes seda suudab mõista, mõistab kõike
Õpetaja ei paljasta enda seisukohti- ta toimib kanalina, mille kaudu teine saab selgeks omaenese mõtted. Filosoof kui vaimne ämmaemand, seda on Sokrates: tema töö on teistele sünnitusabi anda, mitte ise sünnitada. Sokratese puhul eristub filosoofiline tegevus mõistemääratlusena. Filosoofi ülesanne on analüüsida probleemseid mõisteid, otsida loogilist ja süsteemset sirgust tavajuhtudel probleemituks peetavaile mõistele. Mis on teadmine? Filosoofia üks osa on tunnetusõpetus- teooria sellest, mis on teadmine. Selle filosoofia erivaldkonna algallikas on Sokratese küsimus. See vastus nõuab teadmist ennast. Ta pärib seletust, põhjust ja mõistuspärast analüüsi asjadele, mida igapäevases elus peetakse iseenesestmõistetavaks. Teadmine sisaldab mõistelist elementi, mis puudub aistingus. Nii ei saa teadmine olla vaatlus. Teadmine on õige käsitlus või arusaamine koos põhjendusega. Sokrates filosoofi musternäidisena
Sokrates oli vanakreeka filosoof, elas ja õpetas Ateenas. Sokrates tegeles kõlblusse puutuva problemaatikaga ja püüdis selle käigus määratleda kreekalikke voorusi: õiglus, vaprus, vagadus, mõistlikkus jne, mis pidid toonase arusaama järgi tagama inimesele õnneliku elu. Mis on teadmine ja kuidas see toimib ? Platon oli vanakreeka filosoof Sokratese õpilane ja Aristotelese õpetaja ühtlasi ka Ateena Akadeemia rajaja. Platoni õpetus puudutas praktiliselt kõiki filosoofia valdkondi. IDEEÕPETUS: Platoni järgi on olemas kaks maailma: üks on tõelise tegelikkuse, ideede maailm ja teine näiva tegelikkuse, tekkivate ja muutuvate ning kaduvate esemete maailm. Ideed on jäävad, püsivad, muutumatud, iseeneses olevad ja igavesed. Näiva maailma tajutavad esemed on aga muutlikud, alatises tekkimises, teisenemises ja hävimises. Kogu reaalne olemine, tegelikkus, asjade ja kehade maailm on näivus. Tema olemasolu sõltub ideede maailmast,
Oma elu viimastel aastatel pühendus ta tervenisti õppe- ja uurimistegevusele Akadeemias ning kirjutas oma hilisperioodi suurteose "Seadused". Ta suri 80-aastasena 347. aastal eKr. Platon on esimene kreeka filosoof, kelle peaaegu kõik teosed on tervikuna säilinud. Tema looming koosneb peaaegu eranditult dialoogidest. Kolmekümne neljast Platonile omistatud säilinud dialoogist peetakse kahtekümmend viit suure tõenäosusega ehtsaks. ÕPETUSED Ideedeõpetus Platoni filosoofia tuumaks on juba Platoni tuntuima õpilase Aristotelese ja veelgi enam hilisemate Platoni tõlgendajate jaoks ideedeõpetus. Platoni järgi on olemas kaks maailma: üks on tõelise tegelikkuse, ideede maailm ja teine näiva tegelikkuse, tekkivate ja muutuvate ning kaduvate esemete maailm. Ideed on jäävad, püsivad, muutumatud, iseeneses olevad ja igavesed. Näiva maailma tajutavad esemed on aga muutlikud, alatises tekkimises, teisenemises ja hävimises
Metafüüsika ja tema põhiprobleemid Metafüüsikaks nimetatakse filosoofia haru, mis tegeleb reaalsuse ja olemise enese põhimõttelise olemuse ning alusmõistete uurimisega. Kui füüsika uurib reaalsust vaatluste, mõõtmiste ja katsete abil, siis metafüüsika on katse ületada füüsika piirid ning jõuda oletuste, mõtiskluste ja loogiliste järelduste kaudu mittemõõdetava reaalsuseni ning ajatute, muutumatute ja üldkehtivate seaduspäradeni. Metafüüsikaks nimetatakse ka füüsikalise reaalsuse ja teadusliku maailmapildi raamest
Kõik kommentaarid