FILOSOOFIA arvestus (0)

Sissejuhatus filo ajalukku ARVESTUS
1. Sokraatiline meetod- õpetusviis, kus õpetaja- Sokrates - kaevab küsimuste abil välja vestluskaaslase teadmisi, esinedes ise mitteteadjana. Õpetaja ei paljasta enda seisukohti-ta toimib kanalina, mille kaudu teine saab selgeks omaenese mõtted.
Sokraatiline meetod on küsimuste ja vastuste varal toimuv õppeviis.
See on oma nime saanud Sokratese järgi, kes õpetas küsimuste-vastuste vormis.
Sokraatilise meetodi kolm traditsioonilist komponenti on iroonia ehk vestlusteema vallas teadmatust teesklev ja naiivne küsimuste esitamine, elenktika ehk küsitlusvoorus saadud vastuste kummutamine nende sisemise vastuolu näitamise teel ja maieutika ehk sünniabi uute ja paremate vastuste andmisel, kooskõlaliste määratlusteni jõudmisel. Komponentide kasutusviis pole vähemasti Platoni esituses rangelt määratletud ning nende järgnevus ühene, vaid need esinevad kohati paralleelselt ning vajadusel mis tahes järjekorras.
2. Platoni ideeõpetus: järgi on olemas kaks maailma: üks on tõelise tegelikkuse, ideede maailm ja teine näiva tegelikkuse, tekkivate ja muutuvate ning kaduvate esemete maailm. Ideed on jäävad, püsivad, muutumatud, iseeneses olevad ja igavesed . Näiva maailma tajutavad esemed on aga muutlikud, alatises tekkimises, teisenemises ja hävimises. Kogu reaalne olemine, tegelikkus, asjade ja kehade maailm on näivus. Tema olemasolu sõltub ideede maailmast, ideaalsest olemisest, mis on oma ideaalsete kujunditega teda nagu läbi põimib ning seega õieti teeb olemasolevaks. Ideed eksisteerivad iseeneses, sõltumatult kõigest muust , moodustades muutuvate asjade jäädava olemuse — ousia, mida pole võimalik tajuda meeltega, kuid mida avastab surematu ning preeksisteeriv hing kaemuses. Kehalised esemed on ainult ideede ebatäiuslikud koopiad, jäljendid ja varjud, ideed ise aga on paradeigmata — algkujud.
Kuigi ideed on tabatavad mõtlemise abil ei saa me mõtlemise abil tekitada, sest ideed pole mõisted tänapäevases mõttes, nad on olemas inimese mõtetest sõltumata. Ideed eksisteerivad oma täiuses iseeneses ja on aluseks nähtavatele asjadele, mis on sarnased ideedele, jäljendavad või kopeerivad neid nii palju kui võimalik.
Inimese hing, mis Platoni järgi on surematu, on näinud ideid enne sündimist , siis kui ta oli ideede riigis. Sündimise läbi on hing aheldatud kehaga , on sattunud nagu vanglasse ja unustanud selle, kus ta kunagi on olnud ja mida ta on näinud varem ideede riigis. Kuid nähes ideede jäljendeid muutuvas maailmas, tuleb hingele meelde see, mida ta teadis varem. Seega on Platoni järgi teadmiste hankimine anamnesis — meeldetuletamine. Sellega vastandub Platoni epistemoloogia otseselt empiristlikule lähenemisele. Kui me siin muutuvas maailmas õpime, siis ei õpi me midagi uut ega tee üldistusi mitmekesiste meeleandmete põhjal, vaid õppimise protsessi kaudu üksnes meenutame seda, mida teadsime varem.
Hilisemais dialoogides Platon piiritles ideed kolme kategooriaga: a) väärtusi sisaldavad ideed, headuse ja ilu ideed; b) loodusesemeile vastavad ideed, nagu tule, vee ideed, ja c) matemaatilistele relatsioonidele vastavad ideed, nagu suure ja väikese, üksuse ja paljuse ideed.
Ideed on omavahel järjestatud: ühed on kõrgemad, teised madalamad. Ideede omavahelist suhet võib kujutada ette püramiidina, kus tipu pool asuvad kõrgemad ideed -- nagu samasus , erinevus jms -- allpool aga kitsama määratlusega ideed.
3. Platoni ühiskonnakäsitlus on puht- filosoofiline . Platoni arvates ei saa uusi teadmisi tuletada kogemusest ja selle üldistamisest, vaid teadmisi saab ammutada mõtlemisest endast. Tema arvates saadakse uusi teadmisi neid "meenutades", sest ideed on alati olemas ja eksisteerivad lõpmatult sõltumata meist. Seega "ideed" ühiskonna ja selle funktsioneerimise kohta eksisteerivad selles "ideede maailmas" ja neid tuleb lihtsalt meenutada. Kõik inimesed suudavad "meenutada" erineva väärtusega "ideid"(sõltuvalt sellest, milline vooruse komponent inimeses domineerib , kas mõistus, tahe või meeled, millest tuleb juttu edaspidi) ja "ideede maailmas" valitseb teatud kord, mille alusel osa "ideid" suudab inimene varem "meenutada", osa hiljem. Pole vale väita, et "ideede maailmas" eksisteeris ka ideaalse riigi "idee" ning Platonil tuli see "meelde". Platonit võib seetõttu nimetada ka ratsionalistiks. Induktsiooni kui meetodi tõi filosoofiasse aga juba tema õpilane ja teine kuulus antiikfilosoof - Aristoteles , kes pidas oluliseks faktide kogumist (sh ka vaatlust) ja "fenomenidest" lähtumist, et sel teel teadmiseni jõuda.
Platoni mõttekäiku ühiskonda käsitledes iseloomustab suund üldiselt üksikule. Ta ei lähtu niivõrd indiviidist kuivõrd ühiskonnast ja selle headusest tervikuna . Ühiskond on nagu organism, mille liikmed, kodanikud, täidavad nendele määratud (nendele omaseid, võimetele vastavaid) funktsioone. Tema arvates ühiskond tekibki, sest et on vajadusi, mida üksikinimene ise ei saa rahuldada. Inimene kuulub sellesse süsteemi kui teatud funktsiooni täitja ja ta on osa sellest süsteemist. Taoline inimühiskonna kõrvutamine (bioloogilise) organismiga on hiljemgi kasutust leidnud ( näiteks Spencer, Lilienfeld jt).
4. Aristotelese ideedeõpetuse kriitika
Ta uurib olevat olevana. Aristoteles oli veendunud, et ideede teooria raskused on ületamatud. Kuna meeleline maailm peegeldab igavest ja täiuslikku ideede maailma, nõuab iga peegeldus ka selle allikat- nimelt selle asja ideed. Me ei saa seletada meelelise tegelikkuse pidevat muutumist. Ideed on püsivad, ja nad eksisteerivad ka eraldi. Meelelise maailma objektid ’’jäljendavad’’ ideid, ja saavad nii ’’osalisteks’’ nendes.
Metafüüsika
Uurib kõige üldisemaid printsiipe , kõige üldisemaid põhjusi. Tema uurimisvaldkond ei erine põhimõtteliselt ühegi teise teaduse uurimisobjektist millegi muu kui oma üldistusastme poolest.
Kategooriad- iga eeskujulik väide koosneb subjektist ja predikaadist. Esimene kategooria erineb kõikidest teistest oma positsiooni tõttu. See on olemise tasand. Aristoteles apelleeris rohkem tervele mõistusele. Selle tõttu tema arvates ka, kui ei ole esmaseid substantse (olemise tasandis subjekt ), ei saaks olla ka midagi muud. Substantsid ei kujuta endast massi, vaid on individualiseerivad.
Põhjused- teaduslik teadmine puudutab põhjuseid. Põhjus on vastus küsimusele miks. Põhjus võrdub liikumise allikas. Põhjused on uutmoodi väärtused, toimuvad muutused ja liikumine.
5. Aristotelese eetika on eudaimonistlik. Selles on keskne voorusõpetus. Voorused jagas ta vaimseteks ja tahtelisteks. Et inimese olemuse määrab mõistusehing, siis on tema õnnestavaim tegevus kaemuslik mõtlemine; sellega seostuvad vaimsed voorused, nagu tarkus ja arukus . Eetilisi voorusi iseloomustab võime olla mõõdukas, valida äärmustevaheline kesktee.
Eluviis: õigluse sidus Aristoteles võrdsuspõhimõttega, kuid orjanduse pooldajana taotles ta võrdsust olemasolevate klasside ja ühiskonnakihtide piires.
Mõistus on inimese kõige jumalikum osa. Tähtis on üldine tasakaal, mitte üksikud teod. Aristotelese maailmapildis ei leidu kohta üksikisiku mina-vormilisele eredusele, tema tahtele ja vabadusele.
6. Descartes’i ratsionalism : tema jaoks olid tähtsad teadmised.
Kahtlus : Kõik oli kaheldav, lähtuma pidi eeltingimustevabast mõtlemisest. Ja mõistuse jõu piire ei tunnistatud - oli vaja leida vaid loogiline üldvõti. Ainus viis mõistus kõigist eksimustest vabastada oli tema arvates täielik kahtlus. Ta tahtis olla täiesti kahtlusetu- täiesti kindla teadmisega .
Tõsikindel teadmine- tema filosoofia eesmärk. Kahtluste puudumine- kõigist kujuteldavatest tingimustest vaba kindlus - on kriteerum, millega tunnetust tuleb mõõta.
Cognito ergo sum- mõtlen, jäelikult olen olemas. Midagi saab tõsikindlalt teada, see ongi see. See tähendas tema jaoks, et saab kahelda vaid olemas olles. Ainult üks asi on tõsi: mu enda olemasolu- pean ise olemas olema seda kahlust sooritamas.
Keha ja hinge dualism (kõik on lõplik)- Meeled on eksitavad ja mõtlemine on inimese keskseim ja olulisim osa. Kõik saab alguse mõtlemisest . Substantsi õpetuse järgi on inimeses teineteisest selgelt erinevad aine (keha) ja hinge (vaimu) tasandid. Ühesõnaga hing ja keha on lõigatud eraldi. Nad on üksteisest tunnetusteoreetiliselt ja metafüüsiliselt lahus. Hing on täiesti erinev kehast, seda on kergem tunnetada ka kui keha, sest kui kasvõi ei ole olemas keha, siis hing on ikkagi.
7. Kant ’i teoreetiline filosoofia:
Asi iseeneses- Tunnetus hõlmab vaid kogetut. Tunnetus ei hõlma asju iseendas , vaid kogemust nendes. Tema vaatluse all on inimlikult arukas kogemus.
Aru ja tunnetus hõlmab vaid ja ainult meelele ilmnevat fenomenaalset maailma ning ei saa isegi mitte põhimõtteliselt küündida asjadeni iseendas. Tema taustaks on ’’kahe maailma’’ õpetus.
Tunnetuse võimalikkuse aprioorsed tingumused- Igasugune aistimistegevus eeldab ruumilisuse ja ajalisuse põhimõisteid . Liigendus sünnib aja ja ruumi kaudu. Taju ei ole olemas nendeta. Igasugune taju peab suhtestama inimteadvuse põhiliste toimimisviisidega. Taju eeldab ümberlükkamatuid üldmõisteid.
Transtsendentaalne filo- (inimlik kogemus) Viitab analüüsile, mis puudutab inimliku kogemuse vältimatuid tingimusi. Pürgib paljastama üldkogemuse üldkehtivaid jooni, ilma milleta poleks ta võimalik. Kant tahab olemasolevast teada saada, mitte selle üle kohut mõista.
Aru kategooriad- 12 tki. Kogu iseloomustab idee- inimaru ja mõtlemine toetub taju ületavatele põhimõtetele, mille abil ongi alles võimalik igasuguse tajuaines mõistuslik käsitlemine. Aru kategooriad puudutavad meile ilmnevat maailma, mitte asju iseeneses.
Mõistuse ideed- aistmise ja tajust kõrgem tasand inimmeele tegevuses on puhas mõistus. Puhta mõistuse ideed, reguleerivad põhimõtted, saavad nii inimlikus reaalsuses . Inimmõtlemises on tähtis roll printsiipidel, mida teaduslikult ei saa põhjendada ega tuletada kogemustest.
Tradits metafüüsika kriitika- Kanti visioon on tugev ja võimas. On ühtmoodi vale väita, et on olemas ’’algne põhjus’’, kui esitada, et sellist ei ole. Maailm tervikuna ei saa olla meie kogemuse objekt, me ei saa mõista maailma tervikuna, ega ka sellest midagi teada. Oleme alati seotud oma aru piiridega. Aru ei ole ilma mõisteteta ja mõisted on piiratud kogemusega, millest üle nad ei pääse. Kui inimene lahutatakse metafüüsikast, kaotab ta midagi iseendast. Meie mõtlemine toodab ideid, millele ei ole vastet reaalsuses.
8. Kant uskus, et moraalil pole mingit seost sellega, kas ja kuidas me maailma kogeme. Moraal on kogemustevaba. Üksnes puhtale mõistusele toetudes oleme me võimelised teadma, mis on õige ja mis väär. Reflekteerides moraali üle, oleme võimelised sellest aru saama a priori.
Kanti jaoks olid emotsioonid ning moraalne kohusetunne erinevad asjad. Moraalseid tegusid tehakse heast tahtest ja kohusetundest (sageli nimetatakse Kanti eetikat kohuse-eetikaks). Kui moraalse teoga kaasnevad muud emotsioonid, näiteks armastus, hool, õnnetunne vms, on need pigem head kõrvalproduktid, aga mitte moraalse teo põhjustajad.
Moraali imperatiivid
Kant sõnastas üldised moraaliprintsiibid, ta nimetas need hüpoteetiliseks ning kategooriliseks imperatiiviks. Hüpoteetiline imperatiiv on pigem soovituslik käitumisjuhis ning see ei kehti moraaliotsustustele. Hüpoteetiline imperatiiv on: kui tahad A, tee X. Näiteks: „Kui tahad olla terve, toitu tervislikult ning tee sporti“. Kategooriline imperatiiv on absoluutne moraaliseadus, selle põhivorm on: toimi ainult sellise maksiimi kohaselt, mille kohta sa saad samal ajal soovida, et sellest saaks universaalne seadus.
Selleks, et teada, milline otsus on moraalselt õige, peab see läbima kategoorilise imperatiivi testi. Oletame, et mul on vaja laenata raha ning selleks tuleb mul anda lubadus raha hiljem tagasi maksta, samas ei plaani ma oma lubadusest kinni pidada. Testime seda näidet kategoorilise imperatiiviga: alati, kui keegi vajab raha, peab ta andma võltslubaduse see tagasi maksta. Näeme, et väide ei läbi kategoorilise imperatiivi testi, sest väide kummutab iseennast – lubadus pole lubadus, kui poleks mingit ootust, et see lubadus ka täidetakse ( Pojman 228-229).
9. Nietzsche : selge hoiak oli tal, ja kutsuti natsi vihkajaks. Tema arvates pole olemas ’’kristallpuhast teadust’’. Ja arvas, et reaalsus koosneb vahenditest.
Platonismi ümberpööramine - inimene on ideedega, iseseisev, uus, sõltumatu ja ilma Jumalat. Einevalt Platonist ei pea Nietzsche inimese uhkuseks ja väärtuseks mõistust. Mitte homo sapiens vaid homo natura . Igasuguse tunnetuse paratamatut seotust arendab Nietzsche, kuigi fundamentaalselt ainult. Väitis, et me loome ise reaalsuse, kõige aluseks on loomine ja tahe. Teadvus ise määrab reaalsuse üldiseimad omadused. Ta viib Kanti teema väga äärmusesse. Tema teooria on selgelt inimkeskne.
Nihilism- õpetus, mis keelab inimesel tema peamise väärtuse, uhkuse ja väärikuse. kes kuulutas välja "väärtuste", s.o. kultuuri, moraali ja õiguse ümberhindamise. Nietzsche pidas kristlikke väärtusi nihilistlikeks ja nimetas kristlust nihilistlikuks religiooniks, sest selle meelest on maapealne elu mõttetu, olles vaid ettevalmistus surmajärgseks eluks. Nietzsche nägi väljapääsu nihilismist võimutahte ja sama igavese taastuleku mõtlemises, mida aga suudab mõtelda ja kanda ainult üliinimene .
Üliinimene-inimene sünnib inimesega alles siis, kui ta võtab enda kanda selle ülesande, mis varem oli reserveeritud Jumalale- alles siuis, kui ta loob ise oma väärtused. Nietzsce üliinimene ei esinda mingit tulevast kõrgemat inimrassi. Vaid on metafoor , millega kujundliku keele meister tahab väljendada inimsuse ideaali. Ta on tulevikus samavõrk kui mistahes eesmärk on tulevikus. See on eesmärk ja ideaal, mille suunas liigutakse. Esindab autentset, puhast inimsust.