Eesti levimuusika 80ndatel (2)

7
PÄRNU SÜTEVAKA HUMANITAARGÜMNAASIUM
Laur Juhan Luuk
Eesti levimuusika 80ndatel
Aastatöö
Tertia aste
Juhendaja : Mati Põdra
Pärnu 2008
Sisukord
Sissejuhatus 4
1. Eelnenud kümnendid eesti muusikas 5
1.1.Kujunemine 5
1.2.Kahekümnendad aastad 5
1.3.Kolmekümnendad aastad 5
1.4.Neljakümnendad aastad 5
1.5.Viiekümnendad aastad 6
1.6.Kuuekümnendad aastad 6
1.7.Seitsmekümnendad aastad 6
2.Ühiskondlik taust 1980ndatel 8
2.1.Maailmas 8
2.2.Eesti NSVs 8
2.3. Muusika ja muusikavoolud maailmas 9
2.4.Muusikavoolud Eesti NSVs 9
3.Eesti tuntuimad lauljad ja ansamblid 11
3.1. Solistid 11
3.1.1.Tõnis Mägi 11
3.1.2.Jaak Joala 12
3.1.3.Ivo Linna 14
3.1.4.Anne Veski 15
3.1.5. Tarmo Pihlap 15
3.1.6. Silvi Vrait 16
3.2.Eesti tuntumad levimuusika koosseisud 17
3.2.1.Fix 17
3.2.2. Apelsin 18
3.2.3.Rock Hotell 19
3.2.4. Ruja 20
3.2.5.Magnetic Band ja Gunnar Grapsi Grupp 22
3.2.6.Ultima Thule 23
3.2.7. Singer -Vinger 24
3.2.8. Laine 24
KOKKUVÕTE 26
Kasutatud kirjandus 27
LISAD 28
SUMMARY 30

Sissejuhatus

Käesolevas aastatöös tuleb juttu Eesti levimuusikast 80-ndatel aastatel. Need aastad on kindlasti ühed parimad ja viljakamad eesti muusika ajaloos, kuna Nõukogude Liit hakkas vaikselt taanduma ning võimalusi bändi tegemiseks oli juba võrdlemisi palju. Olles ka varem enam või vähem tutvunud tolle aja muusikaga, tundsin ma, et just see võiks olla minu aastatöö teemaks.
Olles ise suur muusika austaja ning julgedes väita, et minu lemmikartistid Eesti muusikas jäävad just sinna ajajärku otsustasingi üritada nende kümnendite kohta rohkem teada saada ja loodetavasti pakkuda huvi ka lugejale.
Töö eesmärgiks olen seadnud uurida, millised nägid välja tolle aja bändid, kuidas nende tegemisega hakkama saadi ja kui kaugele oli võimalik jõuda levimuusika tegemisega.
Kasutatud kirjanduse nimekiri on kesine, suurem osa materjalist oli kättesaadav vaid ühest raamatust, kuna rohkem ei ole antud teema kohta materjale üldse välja antudki. Kuna 80-ndatel oli bände ja soliste juba niivõrd palju, olin sunnitud tegema oma valiku ja kirjutama enda arust kuulsamatest ja parematest tegijatest.

Eelnenud kümnendid eesti muusikas

Arvates, et muusikast ülevaate andmisel on tähtis ka kerge eellugu ja ülevaate andmine eelnevatest aastakümnenditest, üritangi seda Anne Ermi raamatu „Polkast rokini 2“, lehekülgede 8-13 abil teha.

Kujunemine

Eesti levimuusika hakkas kujunema euroopa ja ammerika muusikaliste eeskujude najal. Kahel esimesel aastakümnel kõlas Eestis peamiselt välismaise päritoluga levimuusika. Oma oli vaid arranžeering esitajate tarbeks. (Erm 1989, lk 8)

Kahekümnendad aastad

Kahekümendatel aastatel tegutses Eestis tosina jagu korralikku tantsuorkestrit. Kuulsaim neist oli „The Murphy Band“, mis Viktor Kompe juhatusel , esimese Eesti levimuusikakollektiivina esines ka välismaal. See orkester saatis heliplaatide lindistamisel ka paljusid soliste. ( ibid : 8)

Kolmekümnendad aastad

Huvi džässi ja lööklaulude vastu kasvas jõudsasti. Populaarseks said Kurt Strobeli ja John Pori orkestrid , kelle kontserte edastati ringhäälingust iga nädal. Kümnendi keskel lisandusid neile veel „Merry Pipers“ ja kümnendi lõpul ka „ Kuldne 7“, mida peeti oma aja parimaks ning stiilseimaks džässorkestriks. Laulusolistide arv küündis juba kahekümneni. Laululoojatest said tuntuks Paul Tammekivi, Arnold Siirak ja Priit Veebel . Nad hakkasid ka juba rahvalaule ja -viise kasutama, salvestades sellega end ka rahva mällu. Algust tegid ka Boris Kõrver ja Raimond Valgre , kellest on saanud innustust mitmed põlvkonnad heliloojaid nende järel. (ibid: 8)

Neljakümnendad aastad

Eesti Nõukogude Liiduga liitmine andis muusikakultuurile uue hoo ja suuna. Mõjutajatest lisandusid nõukogude estraadimuusika ja popkultuur. Populaarsust kogus džäss. Aktiivselt kirjutasid muusikat heliloojad nagu Boris Kõrver, Edgar Arro , Leo Tauts ja Harri Kõrvits ning esimesed lood tulid ka Valter Ojakäärult, Uno Naissoolt, ülo Raudmäelt jt. Katkes Raimond Valgre elutee (1949. aastal, kui ta oli 36-aastane). (ibid: 9-10)

Viiekümnendad aastad

Heliloojate loometegevust aktiviseerisid Eesti Raadio ja Üleliidulise Raadio tellimused . Muusikasse tõid uusi jooni konservatooriumi lõpetanud Uno Naissoo , Arne Oit, Valter Ojakäär ja Gennadi Podelski. Laulude kõrval kirjutati ka instrumentaalpalu. Naissoo džässiloomingus sai peatähtsaks rahvuslik koloriit. Levimuusikale andsid tooni ka ringhäälingu kollektiivid, nag Eesti Raadio naisansambel, Eesti Raadio naistrio, Eesti Raadio vokaalduett, Eesti Raadio meesansambel ja Eesti Raadio instrumentaalansambel. Esinesid ka paljud solistid, eesotsas Heli Läätse, Artur Rinne ja Kalmer Tennosaarega. (ibid: 10)

Kuuekümnendad aastad

Lisandus veel kaks ringhäälingu kollektiivi- Eesti Raadio meeskvartett ning Eesti Raadio kerge muusika orkester. Samuti olid populaarsed Eesti NSV Riikliku Filharmoonia estraadikollektiivid eesotsas estraadiorkestriga ja ansambliga „Laine“. Aktiivselt kirjutasid muusikat paarkümmend professionaalset heliloojat ning kirjutati palju. Taodeldi rahvuslikkust, mis iga helilooja loomingus isikupärasel viisil väljendus. Toimuvad džässfestivalid võitsid autoriteedi liidus ja kaugemalgi ning kulmineerusid suurejoonelise „Tallinn 1967“ nimelise festivaliga. Välismaiste eeskujude eeskujul hakkasid tekkima kitarriansamblid, mis esialgu tõesti küll jäljendamisest kaugemale ei jõudnud. (ibid: 10-11)

Seitsmekümnendad aastad

Esimesel poolel jätkus laululoomise õitseng. Filharmoonia lauluvõistluse kõrvale tekkis ka Eesti Raadio mitmevooruline lauluvõistlus „Tippmeloodia“. Arne Oidi surm 1975 ja ansamblimuusika kasvav mõju vähendasid klassikalise laulužanri osatähtsust. Džässmuusika festivalide ärakeelamise ja orkestripalade vähese tellimise tõttu jäi ka instrumentaalmuusika tagasihoidlikuks. Uut põlvkonda huvitas kõige enam just rokkmuusika . Kasvas ka interpretatsiooni meisterlikkus selles žanris. Kujunema hakkas eesti muusika oma nägu. Oli ansambleid, mis jäid truuks ühele põhiliinile, oli selleks siis kantri , rock'n'roll, džässrokk või mis iganes. Oli ka selliseid punte, mis üritasid ühendada enda muusikas erinevaid suundi. 1979ndal aastal pandi alus ka eesti ansamblimuusika esindusüritusele- Tartu muusikapäevadele. Seitsmekümnendate aastate lõpul saavutasid üleliidulise tuntuse ja tunnustatuse lauljad Jaak Joala ja Tõnis Mägi, tehes sellega tee lahti ka teistele solistidele ja ansamblitele. (ibid: 11-12).

Ühiskondlik taust 1980ndatel

Maailmas

1980ndatel aastatel käis maailmas veel Külm sõda. Laiemas tähenduses peetakse külmaks sõjaks mistahes poliitilist sõda. Kitsamas tähenduses mõistetakse Külma sõja all konkreetset ajaloolist sündmust, milleks oli Ida—Lääne poliitiline, ideoloogiline ja majanduslik konflikt Teise maailmasõja järgsel rahuperioodil. Üheks peamiseks Külma sõja väljendusvormiks oli võidurelvvastumine, mis kulmineerus 1980ndal aastal USAs nn tähesõdade programmi väljatöötamisega. Hirmkallis plaan jäi aga siiski teostamata, kuid sellega oli USA oma üleolekut Nõukogue Liidu üle näidanud, kuna NL-l ei oleks selle projekti rahastamiseks kindlasti vahendeid jätkunud.
( Cold War)

Eesti NSVs

Kaheksakümnendatel aastatel suurenes elanikkonna rahulolematus nõukogude võimuga. Dissidendid saatsid ÜRO-sse ja lääneriikidele kirju, et teadvustada Eestist kui okupeeritud riigist. 1980 aastal ilmus "40-ne kiri", milles 40 eesti kultuuritegelast astusid üles Eesti rahvuse ja kultuuri kaitseks. Ebaefektiivne majandamine oli viinud kogu riigi kriisini - ei jätkunud vajalikke tarbekaupu (defitsiit) ega toitu. 1985ndal aastal algas Nõukogude Liidus perestroika , mis tähedas Gorbatšovi võimuletulekuga kaasnevat suuremat liberaalsust ja ka vabadust. Esialgu oli eesmärgiks Nõukogude Liidu välja viimine majanduslikust ja välispoliitilistest ummikutest, säilitades samal ajal sotsialistliku ühiskonna. Liidus suurenes sõnavabadus ja vähendati salastatust ehk tsensuur vähenes ning inimestele hakati rääkima ka loodusõnnetustes, kuritegudest ja muust sarnasest. Tolle aja poliitikat iseloomustasid peaasjalikult tagurlikkus ja vastuolulisus. Kõik see aitas kaasa rahvusteadvuse kasvule ning oma kultuuri elavnemisele. 1987 aastal toimub esimene poliitiline demonstratsioon Tallinnas Hirvepargis, mille organiseerivad poliitilised dissidendid. Mõeldakse välja Isemajandava Eesti arengukava (IME),
mis suurendaks Eesti majanduslikku iseseisvust. Luuakse Rahvarinne ja järgneb tohutu rahvusluse laine. 16. nov. 1988.a. nõutakse eesti poliitilist iseseisvumist.1988. aastal alanud rahvuslikku liikumist nimetatakse ärkamisajaks ja ka "laulva revolutsiooni" ajaks. (Nõukogude Liidu lagunemine )

Muusika ja muusikavoolud maailmas

Edetabeleid hakkasid vallutama filmimuusika hitid . “Eye of the Tiger “ filmist „ Rocky III“ ja „Flashdance… What a Feeling “ filmist „Flashdance“ on vaid kaks näidet. Muusikast sai äärmiselt oluline turustamisvahend filmitegijatele, televisiooni-produtsentidele ning pea kõigele müüdavale, mida reklaamiti kasutades hitlugusid või populaarseid esitajaid. Toimus kaks olulist uuendust- MTV ja CD kasutuselevõtt. USA edetabeleid hakkasid vallutama Inglismaa hitid. (Pop music)
Muusika muutus järjest mitmekülgsemaks ja liigirikkamaks. 80ndate keskpaigas hakkas jalgu alla saama ka klubimuusika. Peamisteks vooludeks olid new wave , heavy metal , hip-hop muusika, tehno-pop muusika, alternatiiv rokk ja „uued“ kantri kõlad.
Rokis tulid sisse uued harud: Glam metal (nt Mötley Crüe), mida iseloomustab bändiliikmete šokeeriv välimus, vastava käitumine ning laulude sisuks oli enamasti seks, joomine, narkootikumid ja ebausk ; instrumentaalne rokk ( esindajaks nt Joe Satriani), mida iseloomustab minimaalne või üleüldse laulu puudumine, kuid see-eest meisterlik pillikäsitlus. Lõpuks alternatiivmuusika ja indie liikumine, mille alla liigitati kõik nn meinstriim žanritesse mitte mahtuv muusika ehk põhimõtteliselt jangle pop, gothic rock, college rock ja indie rock. Alternatiivmuusika esindajatest tooks näiteks ansambel the Smiths'i ja R.E.M‘i. Käima läks ka Ameerika trash metal gigant Metallica . (Rock diversifies in the 1980s)

Muusikavoolud Eesti NSVs

Džässitegevust virgutasid filharmoonia kontserdid, esinemisvõimaluste avardumine ning mitmed džässfestivalid. Eesti muusikud esinesid edukalt mitte ainult Nõukogude Liidus, vaid ka Euroopas. Eesti džässi tolleaegne tase oli hea, kuid järelkasvu puudus hakkab ennast tunda andma nii tegijate kui kuulajate hulgas. (Erm 1989, lk 13)
Üha enam mitmekesistus ansamblimuusika. Kõrgel tasemel heliloojad andsid bändile oma näo ja originaalsuse. Kui anded ja oskused kasinaks kippusid jääma kimbutas ansamblit küll pigem ühekülgsus. Samuti osutas mitmetele kollektiividele karuteene laienev kontserttegevus ning kiire kommertsedu taotlus. Otsingujulgus ja oma võimete poolik rakendamine sai takistuseks mitmele bändile. Uus ja edumeelne võeti vastu Tartu muusikapäevadel, mitte aga alati igapäevases kontsertelus. (ibid: 13)
Eelnev on vaid põgus ülevaade ning kuigi sellest võiks kirjutada veel mitu aastatööd, ei ole see siiski minu teema ning lugeja võib soovi korral täiendavat materjali ise otsida.

Eesti tuntuimad lauljad ja ansamblid

Solistid

Eestlasi on ikka laulurahvaks peetud ja eks on ka põhjust. 80ndatel ümritses inimesi levimuusika juba igast suunast : eeter ja ekraan, heliplaadid ja –kassetid, kontserdid, koolipeod, söögikohad jne. Kuna tollal oli juba soliste ja häid lauljaid niivõrd palju, et neist kõigil ei jõua ma siinkohal peatuda , siis esitaksin, enda arvates, ainult tuntumad ja paremad esitajad , kes paistsid silma just solistidena muusikakoosseisude kõrvalt. Alljärgnev on refereeritud Anne Ermi „Polkast Rokini 2“ lehekülgedelt 70-91, täiendavat materjali Tõnis Mägi kohta Berk Vaheri ja Tõnis Mägi raamatust „Müümata naer“.

Tõnis Mägi

Sündinud 1948. aastal, juured on Saaremaal. Esimesed esinemised estraadilaval algasid 1966. aastal ansamblis Rütmikud. Seal elas ta üle biitlite vaimustuse ja n.-ö. laulis hääle lahti. Ise on ta selle kohta öelnud raamatus „Müümata naer“ järgmist: „Kui ühel õhtul hilja vaikselt raadiot kuulasin, tuli „Love me do“- absoluutselt teine maailm! Järgmisel päeval kooli poisid arutasid: „Kas kuulsite seda?“ Kõik olid korraga jaburad, ja seda üle kogu maailma. Õpiti ära kaks duuri , kolmas takkapihta. Sellise "haridusega" sai juba bändi teha – nagu hiljem punkarid. Oli meeletu tahtmine pilli mängida, laulda .“ ( Vaher , Mägi 2006, lk 58)
Teine ansambel oli Baltika , kus olid koos mitmekülgsete huvidega head pillimehed, kes andsid talle rohkesti uusi kogemusi. Laiemale publikule sai Tõnis Mägi tuttavaks 1971 . aastal Eesti Televisiooni saate „Tere tulemast “ kaudu. Repertuaar küll esialgu ei erinenud teiste noorte solistide omast, kuid juba oli tunda tema hääles rokilikku vitaalsust ja sugestiivsust, mis ennustas omanäolise solisti kujunemist. Teda ei rahuldanud estraadi kuldne kesktee . Hing ihkas enamat . Ta otsis seda jõulisusest, soul ’i pingeväljendusest, bluusi tundesügavusest. (Erm 1989, lk 71)
Ta enda hingmuusika esimeseks plahvatuseks oli „Pimedale muusikule“, mille ta pühendas hetkel lemmikuteks olnud pimedatele muusikutele (nt Ray Charles, Jose Feliciano, Stevie Wonder) ning mis tõi talle võidu filharmoonia laulvõistlusel. Üleliiduline tunnustus tuli Kesktelevisiooni saadete „Art Loto “, „Šire krug “ ja „Goluboi ogonjok“ vahendusel. Ansamblitega Laine, Music- seif ja Ultima-Thule esines ta kõigis liiduvabariikides, aga ka Soomes, Ungaris, Poolas, Tšehhoslovakkias, ja ikka saavutas ta kuulajatega vahetu kontakti. 1983. aastal esindas ta ka NSV Liitu rahvusvahelisel lauluvõistluse „ Bratislava lüüra“. (ibid: 71-72)
Tõnis Mägi lauludemaailm on mitmekihiline ja – vastavalt oma väärtushinnangutele, muusika ja esinemissituatsiooni muutumisele – alati teisenev. Seitsmekümnendatel aastatel laulis ta rohkesti eesti heliloojate laule, omasemad olid A. Valkoneni ja G. Tanieli mõttetihedad laulud. Koostööperioodil ansambliga Laine oli repertuaar mitmekülgsem- lauldi kõike muusikalimeloodiates rock'n'roll’ini, põhimõttel: „Igaühele midagi“. Mägi eelistas alati sõnumiga laule ning aastatega on üha tähtsamaks muutunud ta enda sõnum. Laule on sündinud tal üle kuuekümne ringis , nende seas kargeid ballaade , valusaid bluuse, käredaid rokilugusid. Neis väljendub soov, et armastaksime ja hoiaksime tõelisi väärtusi, mis meile on antud- oma maad, kodu, kalleid inimesi.
Kõigis Tõnis Mägi ettevõtmistes on tunda oma joont, tugevat isikupära. Tema hääle tunneb ära tuhandete seast. Oma eesmärgiks ei sea ta anda edasi muusika välist ilu, vaid püüab avada laulu hinge, luua tugevaid karaktereid. Tõnis Mägi ei ole lihtsalt laulja vaid ka loovmuusik ja instrumentalist. (ibid:72)

Jaak Joala

Sündinud 1950. aastal. Tema muusikaalne erudeeritus sai alguse kodust- ema muusikateadlane ning isa laulja, kes kuulasid kodus heliplaatidelt sümfooniaid, oopereid, romansse.
Kõigepealt saigi talle tuttavaks just klassikaline muusika. Noorukieas oli tal soov saada flöödimängijaks, kuid muusikaõpingute ajal sattus ta biitmuusika lummusesse. Esimene ansambel, kus Joala laulis oli Kristallid , mille kavas olid Olav Ehala esimeste laulude kõrval ka esimesed rhythm and blues 'i lood. Esmakordselt televisioonis esines ta 16-aastaselt. Kustas Kikerpuu, kes tollal televisiooni ansamblit juhatas, oskas noore solisti annet hinnata ja kutsus teda tihti saadetesse esinema ning koostöö ei katkenud ka Joala sõjaväeteenistuse ajal. (Erm 1989, lk 75)
Televisioon ja raadio aitasid kaasa noore laulja superstaari kuulsuse kiirele kasvule. Romantilise hõnguga laulud, mida ta tollal laulis, saavutasid suure populaarsuse. Ligi kümme aastat tegeles ta eesti uudisloomingu interpreteerimisega. Heliloojaid hämmastas noore laulja hingestatus, musikaalsus ja esinemiskultuur. Talle kirjutati mitmeid ilusa meloodilise arendusega, jõulise kulminatsiooniga laule, kus oli võimalik näidata hääle kandvust, ulatust ja ilu.
Peale Arne Oidi surma ja tema lauluvõistluse maine langemist tõmbus ta koduvabariigi kontsertelust tagasi. Pealegi tõotas vene heliloojatega alanud koostöö uusi loomingulisi perspektiive. Seitsmekümnendate lõpul alustas ta koostööd ansambliga Radar, mille repertuaar erines sellest, mida ta siiani oli viljelenud . Olulisemaks said moodne kõlapilt, elektroonilised kõlad ja efektne arranžeering. Koos Radariga algas ka Joala järjepidev kontserttegevus Nõukogude Liidu ulatuses. Ta võitis kõige laiem kuulajaskonna sümpaatia ja oli kaheksakümnendate küsitluste põhjal kõige populaarsem nõukogude laulja. Sellega andis ta kindlasti juurde eesti levimuusika prestiižile üldse ja ka julgustas teisi artiste alustama kontserttegevust üleliidulisel areenil. (ibid: 75-76)
1981. aastal omistati Jaak Joalale Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetus. Samal aastal iseloomustas NSV liidu rahvakunstnik Muslim Magomajev teda Sovetskaja Kulturas järgmiselt: „Tal on hea lavaline välimus, hoogne ja väga estraadilik laulmismaneer… Aga peamine, mis temas köidab, on selge, kõlav, kandev hääl, mida ta eeskujulikult valitseb, vaba hingamine , mida ei ole kaugeltki igal vokalistil… Peaaegu alati laulab ta kaunilt, ilmekalt- see tähendab hingega.“ Vokaalne ja tõlgituslik meisterlikkus on talle edu toonud mitmetel rahvusvahelistel laulvõistlustel ja gastrollidel. Temast, kui lauljast, on tehtud kolm muusikafilmi ja telefilm.
1984. aastast esines Jaak Joala ansambli Laine koosseisus . Ta ei esinenud enam ainult vokalistina vaid mängis ka klahvpille või basskitarri ning vajadusel ka flööti. Aja jooksul muutus ka Joala esitusviis, see ei olnud üheselt lüüriline. On lugusid , milles ta kasutab ka käredamat ja karmimat tämbrit. Samas oskas ta alati valida mida ja kuidas, oskas ta alati olla moodne ja samas soliidne . (ibid: 76)

Ivo Linna

Sündinud 1949. aastal Saaremaal. Estraadilaval alustas esinemist Kingissepa linna esimese kitarristide ansambliga. Tartus ülikooliõpingute ajal osales ta biitansamblite Müstikud ja Süstem tegevuses. Tudengina esines ta esmakordselt ka televisioonis. Ajateenistuse ajal Tallinnasse sattudes kutsuti teda juba sagedamini telesaadetesse esinema. (Erm 1989, lk 72-73)
Läbi nn „telemaagia“ oli uue põlvkonna muusikutest esimesena kuulajate-vaatajate südamed võitnud Jaak Joala. Linna valis selleks oma tee, milleks oli elurõõmus muusika. Vokaalse meisterlikkuse saavutamiseks kulus mitu head aastat, kui Apelsini aegadeks oli temast saanud juba mitmekülgne solist . Eelnimetatud ansambliga esines ta ka juba mitmel pool liiduvabariikides. Eesti Raadio estraadiorkestri solist oli ta 1985ndast aastast. Paljud tuntud heliloojad usaldasid oma laulude interpreteerimise just Ivo Linnale ja nad ei pidanud pettuma.
Seitsmekümnendate aastate lõpuks oli tekkinud Apelsini kõrvale ka teine ansambel Rock Hotel ja kuna esinemised läksid aina tihedamaks, siis tuli otsustada ühe kasuks. Selleks oli Rock Hotel, mille muusika oli südamelähedasem ning mille, kui harrastusansambli, kõrvalt jäi aega ka teistlaadset muusikat laulda. (ibid: 73-74)
Kaheksakümnendate alguses oli Ivo Linna Eestis vajalikum, kui kunagi varem, kuna Tõnis Mägi ja Jaak Joala olid läinud n.-ö. suurele ringile ning mitmed vanema põlvkonna lauljad olid aktiivsest kontserttegevusest tagasi tõmbunud. Seetõttu oli kodus vägesid väheks jäänud, kuid kontserte, mis esitamist vajasid, jätkus. Ta interpreteeris erinevates stiilides lugusid ikka maitsekalt ja säraga. Ivo Linna juhtis teles ka mitmeid saateid. Ta suhtles avalalt ja lihtsalt publikuga ning oli ikka vaimukas. Selle pärast teda armastatigi. (ibid: 74)

Anne Veski

Sündinud 1956. aastal. Teeneline laulja, kes estraadilavale astus paljude jaoks „Roosiaia kuningannana“, tehes seda tõesti tõelise kuningannale kohase enesekindluse , sarmi, lavalise vabaduse ja tantsuoskusega, mida TPI majandusteaduskonna lõpetanud neiult küll keegi oodanud ei oleks. Koolipäevil oli ta esinenud ka Rapla Keskkooli ansamblis ja kultuurimaja ansamblis Omega , kõrgkooli ajal ka ansamblis Union. Professionaalse laulja teed alustamaks andis julgust juurde ka lauluvõistluse „Kaks takti ette“ võidetud laureaaditiitel. (Erm 1989, lk 80)
Seitsmekümnendate aastate lõpul ja kaheksakümnendate alguses laulis ta ansamblis Vitamiin . Selle koosseisuga esines ta ka Eesti Televisioonis muusikafilmis „Laulud lumes“. 1981-1982 esines ta ansambliga Music-Seif. Sedamööda, kuidas sagenesid ringreisid liiduvabariikides, esinemised üleliidulses televisioonis ja raadios, kasvas ka tema üleliiduline tuntus. 1983ndal aastal algas Veski koostöö ansambliga Nemo. Kontsertreiside geograafia avardus iga aastaga. Anne Veski laulis kõigis liiduvabariikide pealinnades ning ikka ja alati saatis teda edu ja publiku menu . (ibid: 80)
Aastatel 1980-83 ja 1985 hääletasid Eesti Raadio noortesaate „Soovid, soovid“ kuulajad Anne Veski meie parimaks lauljaks. 1982. aastal saavutas ta A. Oidi nimelisel lauluvõistlusel esimese koha. 1984. aastal hinnati ta interpretatsiooni Sopoti rahvusvahelisel lauluvõistlusel kahe esikohaga. Erinevate saavutuste ja laialdase kontserttegevuse eest pälvis Veski Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetuse. Esimeste nõukogude artistina esines ta ansambel Nemoga ka Tai kuningriigis. Kuid mis oli Anne Veski fenomen ? Ei erakordset repertuaari, enneolematut lauluhäält ega vapustavat lavastust. Ta oli lihtne, loomulik ja meisterlik ning oma laule laulis ta selgelt, puhtalt ja elurõõmsalt. (ibid: 81-82)

Tarmo Pihlap

Sündinud 1952. aastal ning surnud 1999ndal aastal diabeetilisse ketoatsidoosi. Alustas oma muusikateed Tartus. Lastemuusikakooli lõpetas ta viiuli erialal. Biitmuusikaga tutvus ansamblites Varjud , Jüngrid ja Meloodia, kus ta mängis kitarri ning löökpille. Viimast õppis ta kaks aastat ka Tallinna Muusikas. (Erm 1989, lk 77-79)
1972. aastal kutsuti ta eesti estraadi esindusansamblisse Laine. Sellega algasid kontsertresisid ja ka solistitee, kuna Laine neiude riiete vahetamise ajal tuli ka trummimehel vahepeale laulda. Mõne aasta pärast vahetaski ta trummipulgad lauljaameti vastu. Ta hakkas laulma ansamblites ning populaarne repertuaar ja arvukad esinemised tegidki tast peagi kodupubliku soosiku.
Seitsmekümnendate aastate lõpul ja kaheksakümnendate alguses laulis ta ansamblis Fix, lühemat aega kuulus ta ka ansamblitesse Maraton , Apelsin ja TPI. Nagu teisedki tuntub solistid on ka tema laulnud Kustas Kikerpuu ansamblites ja Eesti Raadio estraadiorkestri solistina . 1986ndal aastal lõpetas Pihlap Tallinna Muusikakooli estraadiosakonna laulmise erialal ja samal astus ta ka konservatooriumi lauluklassi.
Tal oli laulukunstis sees oma joon- toredasti esitas ta kantrilaule, interpreteeris meisterlikult lüürilist ja dramaatilist- nii vanemat kui uuemat- levirepertuaari. Vokaaltehnika erilisemad võtted ei olnud samuti tema jaoks probleem, olgu siis tegu falsetiga, joodeldamisega või mõne muu omanäolise efektiga . Ei jätnud ta unarusse ka pillimängu- tihti saatis ta end kitarri või bandžoga, klaveri või viiuliga. Proovis ta ka laululooja ametit ning 1986ndal aastal pälvis tema enda sõnade ja viisiga laul „Selgeks jääb taevakaar“ Ajalaulu preemia A. Oidi nimelisel lauluvõistlusel. (ibid: 79)

Silvi Vrait

Sündinud 1951. aastal. Lauljateed alustas Tartus. Esimene ansambel, kus ta inglise filoloogia tudengina laulis oli Viker -5. Ülikooli päevil laulis ta tihti kursuseõhtutel, hiljem püsivamalt ülikooli kohviku muusikutega ja ansamblitega „Suusk“ ja „ Intarsia “. Esialgse tütarlapseliku maneeri vahetas ta peatselt täishääle vastu. Repertuaari otsis neiu Vrait mitte lööklaulude vaid keerukamate ja huvitavamate lugude seast. Peale ülikooli läks ta Retla 8-klassilisse kooli inglise keele õpetajaks, kuid ka siis ei katkenud tema side Tartu muusikutega. (Erm 1989, lk 89-90)
1975. aastal pakkus Silvi Vraidile koostööd ansambel Fix, mille muusikud olid juba kaua noorel ja andekal neiul silma peal hoidnud . Järgmised üheksa Tartu perioodi kõige viljakamat aastat olid seotud just selle pundiga. Esineti Eestis ja liiduvabariikides, Soomes, Kuubas, Portugalis ja ka Saksa LV-s. Näitlejaoskusi andis koostöö Ülo Vilimaaga ning enesteostuse võimalusi pakkus ka Vanemuise teater. Fixi aegu kujunes ka tema laulurepertuaar välja, mis kätkes tegelikult küll praktiliselt kogu lauluvara, mida pakub esitajale levimuusikamaailm. (ibid: 90-91)
1984. aastal kolis Vrait elama Tallinnasse. Seal avanesid võimalused koostööks erinevate kollektiividega ja süveneda rohkem eri stiili muusikasse. Koos pianist Jaak Jürissoniga esitab ta intiimsemaid laule; Kukerpillidega ehtsat kantrit; A. Pilliroo , H. Aniko ja L. Saarsalu ansamblitega nin H. Zeigeri big-bändiga džässilaule. Eesti Raadio estraadiorkestriga ja Tõnis Kõrvitsa ansambliga on Silvi Vrait tutvustanud peamiselt eesti heliloojate uusi laule, kuid mida ta ka ei laulaks- kõik jõuab publikunisisemise sära ja hingestatusega. Suure ulatusega varjundirikas ja tundeküllane hääl, intonantsioonitäpsus, stiilitaju ja loomupärane musikaalsus lubavad tal interpreteerida väga eriilmelist muusikat.
Ta on võitnud mitmeid lauluvõistlusi, parimaks lauljaks tunnistatud mitmeid kordi Tartu muusikapäevadel ning ka kuulajate lemmikuks on teda mitmeid kordi küsitluste käigus hääletatud. Kaheksakümnendate lõpul tegutses ta Eesti NSV Riikliku Filharmoonia solistina, laulis varietees Olümpia ning jagas laulupedagoogina kogemusi Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri üliõpilastele. (ibid: 91)

Eesti tuntumad levimuusika koosseisud

Fix

Ansambel Fix hakkas eksisteerima aastal 1968, olles vanim järjepanu töötav vokaalinstrumentaalansambel, mis on läbi mänginud paljud stiilid. Eesti levimuusikat hakkas ta oluliselt rikastama pärast tööle asumist RAT Vanemuise juures seitsmekümnendate lõpul. Esitatavad kontsertetendused, muusikalavastused ja ka lavastatud rokkooper nõudsid mängu- ja laulutehnika ning näitlejameisterlikkuse täiustamist. (Erm 1989, lk 112-113)
1979. aastal pälvis ansambel sisuka esinemise eest neljandal estraadikunstnike konkursil diplomi . Peagi peale seda algasid kontsertreisid liiduvabariikidesse. Iga aastaga katsid nad gastrollidega järjest enam Nõukogude Liidu kaardist, kuid esineti ka Soomes, Portugalis, Kuubas ja Saksa LV-s. (ibid: 113)
Ansamblist on saanud tuule tiibadesse Silvi Vrait, Novella Hanson, Priit Pihlap, Vello Toomemets ja Jüri Rosenfeld, koostööd on teinud ka Tarmo Pihlap. Läbi aegade ansambli muutumist kajastavad kolm ilmunud LP-d. Esimesel plaadil on peamiselt kantrilood, teisel domineerib rokiliin ning kolmandal pakutakse juba võrdlemisi kirju kava. Fix’i trumbiks on läbi aegade olnud intonatsioonitäpne mitmehäälne laul, hea ansamblitunnetus ja omalooming. (ibid: 113-114)
1981. aastal lahkusid ansamblist esimesed loomingulised liidrid Priit Pihlap ja Juhan Sütt, aasta hiljem ka Vello Toomemets. Vajadus tekkis väljenduslaadi uuendamise vastu, mis sai teoks ühinemisel ansambliga Repriis, millega töötas Fix’i endine muusikaline juht Väino Land . Sündis Fix’i suur koosseis, mille puhkpillirühm võimaldas ka džässilaadsemat muusikat või džässrokki teha. 1983. aastal on Fix jällegi väikeses koosseisus, mille peamine muusika looja oli Viljo Tamm. Lugusid kirjutasid ka tugevad instrumentalistid-improvisaatorid Evald Raidma ja Viktor Vassiljev . 1987. aastaks oli koosseis järgmine Viktor Vassiljev ( vokaal , kitarr ), Väino Land (löökpillid), Alar Madisson (vokaal), Kanni Kutman (vokaal), Evald Raidma (vokaal, kitarr), Madis Kütt ( basskitarr , vokaal) ja Viljo Tamm (vokaal). Heli eest hoolitses Andres Korotov. (ibid: 114)

Apelsin

Eesti levimuusika söötijäänud huumori- ja satiirimaad asus 1974. aastal harima ansambel Apelsin. Menu näitas, et sellisest muusikast tunti puudust. Esialgses populaarsuses mängis kindlasti oma rolli üllatus- ja uudsusmoment, kuid mehed sihtisid ajutisest menust kõrgemale. Enesekriitilisus ja nõudlikkus muusika, tekstide, esituse ja salvestuste suhtes tagasid kuulajaskonna püsiva huvi. Ka muusikavaliku kunsti näisid Apelsini mehed hästi tundvat. Algusest peale oli repertuaar internatsionaalne. Kava oli kirju, kuid seda tervikuks aitasid siduda vahetekstid, milles ilmnes ka meeste sõnaseadmisoskus ja näitlejameisterlikkus. Kuigi esitati erinevatest žanritest muusikat- rahvaviisidest rokilugudeni, jäi Apelsini muusikuile siiski kõige südamelähedasemaks kantri. (Erm 1989, lk 124)
Suurem osa pillidest on naturaalpillid. See võimaldas saavutada arranžeeringutes reljeefse ja selge kõlapildi. Kuna enamuses oli tegu meistripillidega, siis lisas see kõlale kordumatu tämbrilise värvingu.
Repertuaari oli neil aukohal ikkagi oma muusika, millele tegi tee lahti Tõnu Aare kujundlike ballaadidega. Neil oli eredaid instrumentaalpalu ja laule. Oma paladega lisasid värvi Vello Toomemets, Ivo Linna, Priit Pihlap ja Jaan Arder . Et laulusõnum kannaks, on hoolt kandnud Ott Arder ja Henno Käo. (ibid: 124-126)
Väljapoole koduriiki esinema ei kiirustatud, kuid üksikud salvestused Kesktelevisioonile tegid Apelsini siiski ka laiemale kuulajaskonnale tuttavaks. Paljud nõukogude ansamblid kopeerisid nende lavalist olemist ja muusikaliste naljade viskamist.
Aja jooksul koosseis muutus. Solistidena on seal laulnud Ivo Linna, Jaan Arder, Priit ja Tarmo Pihlap, kuid staažikaim ansambli solist on ikkagi Mati Nuude. Suupilli, bandžot, balalaikat ja kitarri mängis Tõnu Aare. Ansambli raudvarasse kuulus kindlasti trombonist Ants Nuut, keda hinnati ka joodeldamisoskuse ja huumorisoone tõttu. 1987. aasta seisuga oli koosseis järgmine: Andres Loigom (kitarr ja vokaal), Hillar King (basskitarr ja vokaal), Meelis Laido ( klahvpillid ), Indrek Hiipus (löökpillid) ja Vello Jurtom (kitarr ja vokaal). Viimane oli ka ansambli direktor. Seitsmekümnendate ja kaheksakümnendate jooksul saadi valmis kolme heliplaadiga. (ibid: 126)

Rock Hotell

Ansambel tuli kokku 1978. aastal. Esialgne koosseis oli Heigo Mirka, Andres Põldroo, Margus Kappel , Harri Kõrvits ja Ivo Linna. Esialgu tuldi kokku harrastusansamblina, et oma lõbuks laulda-mängida, kuid see ei jäänud kauaks kitsasse ringi. Debüüt televisioonis toimus 1979. aastal, kus saates „Muinaslugu muusikas“, kus tutvustati rock'n'roll’i eredamaid näiteid oma repertuaarist . (Erm 1989, lk 133)
Nende muusika võitis paljude südamed, kuna muude, mingil märal juba küllastunud, muusikastiilide kõrval mõjus nende tehtav üllatavalt värskelt ja elutervelt. Need lihtsad laulud olid mõistetavad laiale auditooriumile. Priit Aimla, Ott Arderi ja Henno Käo eestindused ning paljudel juhtudel isegi uued tekstid olid vaimukad ja samas banaalsustesta. Nende musitseerimisrõõm ja stiilipuhas esitus ei jätnud kedagi. Ka aastate möödudes ei muutunud nende sära kulumisläikeks ning just seepärast olidki nad eesti muusikas kõrge taseme sümboliks.
Kõik Rock Hotel‘i muusikud olid oma pilli virtuoosid, andekad improvisaatorid ning asjatundjad paljudes levimuusika stiilides, mis tõstis ka ansambli prestiiži. Neil ilmus kaheksakümnendate jooksul kolm LP-d, millest viimasel teeb kaasa ka 1986. aastal ansambliga liitunud puhkpillirühm. Raske pole märgata, kuidas ansambel on aegade jooksul muutunud. (ibid: 134-135)
Rock Hotel’i mõju eesti kuulajaile on raske alahinnata. Suur osa nende lauludest kuulusid Eesti Raadio soovikontsertide raudvarasse. Rock Hotel oli 1980. – 1984. aastatel noortesaate „Soovid, soovid“ kuulajate lemmikansambel. 1986.aastal hinnati ansambel Tartu muusikapäevadel ekspertide poolt parimaks. Samas puhkes samal aastal ka ajakirjanduses poleemika nende kontserttegevusele antud kõrgete hinnangute üle- väideti, et retro , mille sümbol Rock Hotel oli, takistab levimuusika progressi . Aastaks 1987 oli koosseis järgmine: Tiit Kõrvits (kitarr), Heigo Mirka (basskitarr), Margus Kappel (klahvpill), Harri Kõrvits (löökpillid) ja Ivo Linna (vokaal) ning puhkpilli rühmas Tarmo Marken ( trompet ), Jaan Rajala (trompet), Väino Põllu ( tromboon ) ja Ülari Kirsipuu (saksofon). Oli ka teine löökpillimängija Aleksander Vilipere ning heli eest hoolitses Priit Kuulberg. (ibid: 135)

Ruja

Moodustatud aastal 1971. Äärmisel oluline ansambel eesti roki arengupildis. Tugevalt ja tuntavalt rahvuslik ansambel. Ruja muusikutel oli oma tunnetuslik suhtumine maailma, sõnum ning missioon . Tinglikult võiks Ruja tegevuse koosseisude järgi jagada nelja perioodi, kuid kuna esimesed kaks jäävad seitsmekümnendatesse, siis peatun neil vaid võimalikult põgusa ülevaate andmiseks . (Erm 1989, lk 142)
Esimene periood oli aastatel 1971-1976. Ansambli koosseisu kuulusid heliloja, pianist ja Ruja asutaja ning liider Rein Rannap, Urmas Alender (vokaal), Andres Põldroo (kitarr), Tiit Haagma (bassikitarr) ja Andrus Vaht (löökpillid). 1973. aastal vahetus soolokitarrist- tuli Jaanus Nõgisto.
Teine periood oli aastatel 1976-1979. Looming oli intellektuaalsem. Koosseisu kuulusid nüüd loomingulise tuumiku moodustanud pianist Margus Kappel ja Jaanus Nõgisto, basskitarri mängis nüüd Priit Kuulberg ja löökpille Ivo Varts. Vokalist oli endiselt Alender. Ilmus N.Liidu ajaloo esimene heliplaat rokkmuusikas.
Kolmas periood oli aastatel 1979-1983. Peamine muusika autor oli taas Rannap, sõnade koha pealt oli abiks Ott Arder, kes oskas noortepäraseid, lihtsaid ja vaimukaid värsse kirjutada. Lihtsuse poole liikus ka nende muusika, põhinedes nüüd valdavalt poprütmidel. Ansamblil kujunes enda, peamiselt koolinoortest koosnev, kuulajaskond. Samas oli repertuaaris ka tõsisemaid, sõnumiga laule. Kolmanda perioodi kokkuvõtteks sai LP, millel basskitarri mängib Tiit Haagma, löökpille Jaan Karp ning teised tegijad olid samad. (ibid: 142-143)
Neljas periood oli aastatel 1984-1988. Tunnusteks muusikas olid uusromantiline tundetasand, väljendusjulgus ning püsiväärtusega teemade eelistamine. Kõik läbi käinud muusikud on Ruja loomingulisust mõjutanud. Urmas Alenderi siiras ja sügav lüürika ei jäta kedagi külmaks. Endiselt on ta ansamblis sõnumivahendaja, aga ka paljude tekstide ja laulude autor. Nõgisto isepärane kitarrimäng on alati rujalik lisaväärtus, samuti on ka tema sulest paar lugu sündinud. Igor Garšnek rikastas ansambli kõlavälju elektrooniliste tämbritega. Tema loomingus on tunda nii hevihingust kui romantilist mõtteviisi. S. P. Gulliver oli korraliku tehnilise pagasiga basskitarrist. Kindla trummikarkassi loob Arvo Urb. 1987. aastast tegi Ruja koostööd Eesti NSV Riikliku filharmooniaga, viies oma muusikat ka väljapoole Eestit. Et ka sõnum pärale jõuaks tõlgiti paljud laulud ka vene keelde. Samast aastast alates esines ansamblis ka Indrek Patte teise vokalistina. Koostööd tehti ka Siiri Sisaskiga. Korduvalt oldi hinnatuimate seas Tartu Levimuusikapäevadel. (ibid: 143-144)

Magnetic Band ja Gunnar Grapsi Grupp

Magnetic Band aastatest 1977-1985 ja Gunnar Grapsi Grupp aastatest 1985-1989, olid mõlemad ühe ja sama loomingulise liidri ansamblidja seetõttu ka tihedasti omavahel seotud. Gunnar Grapsi Grupp (GGG) pandi kokku peale Magnetic Band’i esinemiskeelu saamist. Graps õppis lastemuusikakoolis tšellot, kuid Tallinna Muusikakooli lõpetas 1977. aastal löökpillide erialal.
Magnetic Band’i ajaks oli Graps juba kõvade bändikogemustega laulja-trummar. Esialgu ajas ta edasi Ornamendi (oma eelmise ansambli) liini, esitades džässroki laadis kompositsioone. Rahvale see eriti peale ei läinud- tundus populaarseks muutunud diskomuusika kõrval keerulisevõitu olevat. Ansambli tolleaegne muusika on säilinud plaadil „ Trubaduur magistraalil“. (Erm 1989, lk 144)
Et publikust mitte päris ilma jääda, tuli ta rahva soovile vastu ja hakkas viljelema poproki suunda, mis sisaldas erinevaid kõla- ja rütmielemente. Sellel ajal valmis ka Grapsi kuulsaimad bluusid, mis olid kontsertidel menunumbriteks. Ta sai nendes lugudes näidata head vokaalivalitsemist ja ka head suupillimängu. Siira nukruse kaudu leidis ta ka tee kuulajate südametesse. Tuli välja ka esimene ja edukas LP, mis sai nime laul „ Roosid papale“ järgi. Nende aastate kulminatsiooniks kujunes esinemine üleliidulise ansamblite festivalil „Kevadrütmid 1980“, kus Magnetic Band jagas esikohta Moskva ansambli Mašina vremeni’ga.
Siis hakkas ansambli repertuaari ilmestama ka hevi. Sestpeale läks ansambli sound järjest käredamaks ning kohati päris metalseks. See pani alla hea põhja GGG tekkimisele, enne mida tekkisid Magnetic Band’is kriisiperiood: vahetusid muusikud, ei toimunud loomingulist arenemist, esinemiste tase oli eba ühtlane. (ibid: 145-146)
Tekkis GGG e Gunnar Grapsi Grupp, mis saavutas lühikese ajaga suurema populaarsuse, kui Magnetic Band’il iialgi olnud oli. Juba aasta peale ansambli moodustamist (1986. aastal) oli GGG ajakirja Noorus küsitluse põhjal populaarseim eesti ansambel, popsolistidest oli Graps neljas. Kuigi peamiselt oli kavas hevi, ei puudunud GGG repertuaarist ka lüürilisem pool, mille pisut müstilise sisuga tekstid nõuavad edasimõtlemist ning veensid, et kivilinnade trubaduur oli hingelt romantik ning ka vaimsete väärtuste hindaja. Ta jäi ikkagi truuks oma kargele ja käredale muusikale - talle jäid võõraks ajastunud väikekodanlik maailmataju ning kommertslik suhtumine muusikasse. Ta on olnud eeskujuks paljudele hilisematele hevimuusikutele. Rahvast lummas tema pingestatud laul ja meisterlik pillikäsitlus. GGG koosseisus olid veel (bändi algusest) bluusikitarrist Sulev Kuusik ning 1987. aastast kitarrivirtuoos Juri Stihhanov ja täpne basskitarrist Jüri Roosa. Grapsi kõrvalt mängis ansamblis trumme ka Arvo Urb. Selles koosseisus, esineti ka mitmel pool väljaspool Eestit. (ibid: 146)

Ultima Thule

Ultima Thule on loodud aastal 1987. Nende repertuaaris on aukoht oma muusikal . Selles solistideansamblis olid koos loominguliselt võimekad muusikud.
Tolleaaegne Ultima Thule kitarrist Riho Sibul on mitmekülgselt andekas ja suurte kogemustega muusik. Ta oli mänginud enne Ultima Thulet ka ansmblites Magnetic Band, Haak, Propeller , In Spe, Kaseke, Music-seif, Laine 84, V.S.P Projekt, Lainer, Kobrin Blues Band, A (viimases kolmes ka laulja rollis) ning trios Ain Varts — Margus Kappel — Riho Sibul. Ta on olnud kõigis nendes ansamblites just seepärast, et tema improvisatsioonides pole tehnikat tehnika pärast, vaid kõik on allutatud loomingulisele mõttestatusele. Korduvalt on ta tunnustust leidnud Tartu muusikapäevadel. (Erm 1989, lk 154)
Teine kitarrist, Vjatšeslav Kobrin, sai sammuti tuntuks 1986. aasta Tartu muusikapäevadel ja Pärnu džässfestivalil oma „Blues Bandiga“. Ka tema on tugeva temperamendi ja loominguandega kitarrist. Klahvpillidel Aare Põder ja basskitarril Raul Vaigla olid varem koos mänginud mitmetes ansamblites, seal hulgas ka V.S.P Projekt, mis 1986. aasta Tartu muusikapäevadel tunnistati tugevaimaks instrumentaalansambliks. Põder ja Vaigla tehnilist taset hinnati kõrgelt juba 1983. aasta muusikapäevadel, kui nad tunnistati mõlemad oma instrumendil parimaks. Mõlemad on oma ideid lisanud ka Ultima Thule muusikasse. Kollektiivi kokkuliitjaks oli aga Tõnis Mägi, kes nagu teisedki ansambliliikmed hindas intensiivselt läbitunnetatud, isikupärast ja väljendussuutlikku muusikat.
Ultima Thule muusikuid ühendas armastus rhythm and blues’i vastu, mis kaheksakümnendate lõpus ka nende kontserdikava valitsevaks stiiliks oli. Sõnade autorid olid Ott Arder, Vladislav Koržets, Hardi Volmer , Peep Ilmet ja Joel Sang , kes hoolitsesid Ultima Thule lauludes äärmiselt olulise punkti – sõnumi – eest. (ibid: 155-156)

Singer-Vinger

Singer-Vinger hakkas tegutsema 1986. Aastal. Nad olid sotsiaalse vaatenurga pilaansambel. Sinna kogunes Turisti loominguline tuumik - Hardi Volmer (vokaal), Roald Jürlau (kitarr) ja Erik Olle (basskitarr). Uute liikmetena tulid juurde Mihkel Raud (kitarr), Rein Joasoo (löökpillid) ja Madis Lepasoo (klahvpillid). Hiljem vahetusid veel Raud ja Lepasoo Elmu Värgi ja Avo Ulviku vastu. (Erm 1989, lk 160)
See andekas kollektiiv esitab omaloomingut, mis ei mahu eriti ühegi traditsioonilise suuna alla. Singer-Vinger on kaugelt üle kasvanud pungi primitiivsusest. Hardi Volmer on küpsenud rokksatiiri meistriks, kelle sõnakujundid on lakoonilised ja löövad. Ta vaatab pungile ja teistelegi subkultuuridele irooniaga. Teine tekstide autor on veel Villu Kangur . Kandvat sõna toetab taustana värvikas kõlapilt. Singer-Vinger on kaugelt üle kasvanud pungi primitiivsusest. (ibid: 160-161)

3.2.8. Laine

1960. aastal helilooja Gennaadi Podelski poolt moodustatud kollektiiv. See ansambel oli palju aastaid ainsaks eesti levimuusikaansmbliks, mis esines Nõukogude Liidus ja mujalgi välismaal esines. Aastate jooksul on Laine muutnud vastavalt hetke moevooludele muusikas. (Erm 1989, lk 108)
Alustas ansambliga kaheksa neidu a capella lauludega. Keerukate vokaalharmooniate meisterliku esitusega seati kvaliteedilatt kohe kõrgele. Aja jooksul tegi Laine läbi noorenduskuure ja koosseisumuutusi. Laine repertuaar oli lai ja mitmekesine . Läbi lauldi praktiliselt kõik levimuusika stiilid diskost rokini välja. Mehisemaid toone on aja jooksul lisanud Tõnis Mägi, Jaak Joala, Vello Orumets, Tarmo Pihlap jt. Ka estraaditants oli iga kontserdi lahutamatu osa.
1980. aastal omistati ansamblile ENSV teenelise kollektiivi aunimetus. 1981. aastal kutsuti kahekümnenda tegutsemisaasta puhul uuesti kokku Laine esialgne koosseis- Laine 1, mis tegutses kolm aastat, kui lõpetas tegevuse G. Podelski surmaga. Lühikest aega tegutses Laine ka segaansamblina. Alates 1984. aastast olid nad tuntud kui Jaak Joala saateansambel. Kahekümne tegutsemisaasta jooksul on sealt välja kujunenud nii ansamblilauljaid kui soliste. (Erm 1989, lk 108-109, Ojakäär 2008, lk 453)

KOKKUVÕTE

Oma eesmärgiks seadsin välja uurida, millised nägid välja tolle aja bändid, kuidas nende tegemisega hakkama saadi ja kui kaugele oli võimalik jõuda levimuusika tegemisega ning selle ka saavutasin. Kui oli tahet ja musikaalsust siis sai ka ansambli kokku panna ja vastavalt enda maitsele muusikat teha. Kuna võimalused olid võrreldes varasemaga niivõrd paranenud , siis ei olnud enam probleemiks pillide hankimine ja sellest tulenevalt ka bändi tegemine enam eriliseks probleemiks. Samuti oli side välismaailmaga oli hõlbustunud ja ka välismaa artistide lugude saamine ei olnud takistuseks. Vastata sellele, et millised nägid välja 80-ndate bändid ei ole enam nii kerge ja seda mitte selle pärast, et selle kohta oleks raske vastest leida, vaid kuna stiile oli juba niivõrd palju ja vastavalt sellele ka erineva imidžiga bände- hevist kantrini, džässist retroni. Samuti sain vastuse küsimusel, et kui kaugele oli võimalik levimuusika tegemisega jõuda. Kasvõi Tõnis Mägi näitel võime öelda, et oma ala tegija võis jõuda parajasti nii kaugele, et kuuendik maailmast kuulab iga päev tema muusikat, ükskõik kas siis uisuväljakutel, staadionikontsertidel või restoranides.
Töö kirjutaminega omandasin uusi kogemusi ja teadmisi aastatöö kirjutamise ning ka teema kohta. Ainsana kahetsen ma viivitamist selle alustamisega, kuna oleks tahtnud teemasse rohkemgi süveneda ja välja uurida.

Kasutatud kirjandus

Erm, A. 1989. Polkast rokini 2. Tallinn: Perioodika raamatukirjastamisgrupp.

Mägi, T., Vaher, B. 2006. Müümata naer. Tallinn: Kirjastus Ilo.

Ojakäär, V. 2008. Sirp ja Saksofon. Tallinn: Kirjastus Ilo.

Anonüümne. Pop music.
http://en.wikipedia.org/wiki/Pop_music#1980s

Anonüümne. Rock diversifies in the 1980s.
http://en.wikipedia.org/wiki/Rock_music#Rock_diversifies_in_the_1980s

Anonüümne. Cold War.
http://en.wikipedia.org/wiki/Cold_War

Anonüümne. Nõukogude Liidu lagunemine.
http://miksike.com/docs/referaadid2005/noukogude_liidu_lagunemine_evelin.ht m

LISAD

Tõnis Mägi Vene estraadil 1980
Ruja 1982
Anne Veski 1980
Fix 1986
Ivo Linna aastaid hiljem (2006)
Tarmo Pihlap 1989

SUMMARY

ESTONIAN POPMUSIC IN THE 80-s
Laur Juhan Luuk
My year paper ’s topic is Estonian popmusic in the 80-s. These years are definitely on of the best and richest in the Estonian music history. Soviet Union was about to pull back and possibilities to make a band were better than ever before . I had was already a little bit hep to these years’s music and I felt that this should be my year paper’s topic.
I made my purpose to find how did the bands look like and how they managed to make it these days . Also what could estonian musicians achieve with popmusic.
All the questions got their answeres, with help of some books. The work went mainly without any obstacles.
I found out that making the band wasn’t much of a problem, because it was easier to get instruments and songs from foreign artists. So if you were musical and wanted , than you coud make band. Also I learned, that better artist could make it quite far with popmusic. Soviet Union covered about one sixth of world, so if you were loved there , you were a total megastar .
For me it was very interesting to write this year’s paper and I learned a lot. I only regret that I didn’t start writing it earlier, so that I would have more time to deepen more to this topic.