Levimuusika (4)

Levimuusika ajalugu 1
LEVIMUUSIKA AJALUGU
MUUSIKAÕPETUSE KONSPEKT 8 KLASSILE
ÕISMÄE HUMANITAARGÜMNAASIUM
KOIDU ILMJÄRV
Õismäe Humanitaargümnaasium 06.09.06 Koidu Ilmjärv Levimuusika ajalugu 2
SISUKORD 1. Mis on levimuusika. lk. 3 2. Lööklaul ehk hit, evergreen . lk. 5 3. Folkmuusika. lk. 6 4. County ja western . lk. 7 5. Tin Pan Alley popmuusika . lk. 9 6. Muusika ja äri. lk. 11 7. Rhythm and blues . lk. 12 8. R ock’n’roll. lk. 14 9. 50-ndate aastate lõpp Ameerika popmuusikas . lk. 17 10. 60-ndate aastate mustade popmuusika- soul lk. 18 11. Briti 60-ndate aastate pop- ja rockmuusika . lk. 19 12. 1960-ndate aastate psühhedeeliline rockmuusika. lk. 21 13. 70-ndate aastate popmuusika (Heavy rock, lk. 23 inetllektuaalne rock, jazzrock , disco , punk , new wave) 14. 80-ndate aastate popmuusika kuni sajandivahetuseni lk. 27 (Rap, reggae , pop hause, trance, trash, speed metal ) 15. Levimuusika Eestis lk. 29 16 Kasutatud kirjandus. lk. 32
Õismäe Humanitaargümnaasium 06.09.06 Koidu Ilmjärv Levimuusika ajalugu 3
1. MIS ON LEVIMUUSIKA. Levimuusika algusaegadesse kuuluvad kõigepealt mitmesugused praktilist kasutust leidvad muusikavormid (tarbemuusika): marsid ja tantsumuusika . Kõik levimuusika žanrid on läbi teinud su ured m uudatused. E i saa võrrelda 150 aasta van ust S traussi valssi tänapäevase diskohitiga, kuigi mõlemad kuuluvad tantsumuusika valdkonda . Üsna vana on ka ajaviitemuusika. See hõlmab salongi –, restorani-, ja puhkpilli- muusikat ning populaarset klassikalist muusikat. Salongimuusika sai oma nime ja olemuse 18 sajandil prantsuse suurkodanluse salongidest, kus seltskondlikku vestlusse põimiti muusikalist meelelahutust. Mida jõukam majahärra, seda kuulsamad virtuoosid esinesid tema salongides. 19 sajandil levis niisugune seltskonnaelu vorm teistessegi maadesse ja laiematesse jõukama kodanluse kihtidesse. Palgatud kunstniku asemel esines siis tavaliselt majaproua või tütar, enamasti kergemate klaveripaladega, vahel lauluga klaveri saatel. Seoses sellega tekkis eriline, eelistatavalt sentimentaalne või illustratiivne klaveriliteratuur. Ajapikku sai kombeks, et ka keskklassi peretütred pidid peale näputöö oskama klaverit mängida, nii hästi või halvasti, kui see neil välja kukkus. 19 sajandi lõpupoole hakati salongimuusikat üha enam mängima kohvikutes ja restoranides. Tagasihoidlikumad lokaalid piirdusid duo ( klaver , viiul ), või trioga (viiul, klaver, tšello), jõukam ad p erem eh ed palkasid v äikese salongiorkestri. Repertuaar koosnes esialgu enamasti klassikaliste palade ja ooperimuusika töötlustest. Peagi tekkis ka spetsiaalne salongirepertuaar, mida trükiti tohutul hulgal. Salongiorkestrid esinesid veel hotellides ja promenaadi kontsertidel , mida korraldati kuurortides puhkajate lõbustamiseks. 20 sajandi teise aastakümne alguses mängis ainuüksi Saksamaal ligi 20 000 muusikut salongiorkestrites. Tollal hakkas üha enam nende repertuaaris kohta omama tantsumuusika, kuni restoraniorkestrid muutusidki väikesteks tantsuorkestriteks. Tähtsat osa etendavad levimuusikas laulud ja tantsud kergesisulise muusikateatri lavalt, mis 19 sajandil olid pärit peamiselt laulumängudest, farssidest ja muudest lihtsakoelistest teatritükkidest. Siis tuli operett , mis eriti rikkalikult toitis 20 sajandi alguse levimuusikat, ja muusikal , mis vallutas sajandi teise poole. Kui operett ja muusikal on välja kujunenud selgete tunnusjoontega kerge muusika- teatrite žanriks, siis niisugused lavakunsti žanrid n agu v arietee, revüü, kab aree, m usic- hall, estraad ja tsirkus on omavahel põimuvate elementidega segavormid, mille juured ulatuvad kaugele minevikku. Varietee ja revüü eelkäija on prantsuse rahvalikesse naljamängudesse pikitud laulude põhjal iseseisvaks žanriks kujunenud laulum äng - vodevill (vaudeville). Nimetus tekkis arvatavasti sõnad est “voix de ville”( pr “linna hääl”), kun a n en de laulude päevakajalisus ja moraliseeriv sisu kajastas tõepoolest linnarahva häält. Vodevill on ka koomilise ooperi eelkäija. Kandunud Põhja- Ameerikasse, sai vodevill seal koos briti music- hall´ iga sealse varieteekunsti ja muusikali taimelavaks. V arietee (pr “variete”- mitmekesisus) on lavakunsti vorm, mis koosneb üksteisega üsna lõdvalt seotud üksiknumbritest, pakkudes laulu, instrumentaalmuusikat, tantsu, sõnakunsti, akrobaatikat, žongleerim ist, m ustkunsti jne. R evüü (pr “revue”- ülevaade, paraad) on erinevalt varieteest – üksikutest piltidest koosnev, kuid mingi läbiva sõnalis- muusikalise juhtmõttega seotud etendus, kusjuures raskuspunkt on just muusikal. Revüüdest on pärit suur hulk saksa ja ameerika lööklaule.
Õismäe Humanitaargümnaasium 06.09.06 Koidu Ilmjärv Levimuusika ajalugu 4
E sim ene kabaree (pr “cabaret”- kõrts), “Chat Noir” avati P ariisis 1881 aastal. Kabareekunst oli algselt seotud tihedasti kirjandusliku algmega- prantsu se šansoon, mis leidis oma kodu kabarees, on traditsiooniliselt pannud rõhku kõrgetasemelisele tekstile , väärisluulele. Music- hall (ingl –muusikasaal) kujutab endast varieteed briti moodi. 1832 aastal avati L an cashire’i krahv konna linnas B oltonis esim ene inglise varieteeteater “Star Music Hall”. K uid enne seda oli music- hallis viljeldav ajaviide õitsenud niisugustes väikestes joogikohtades nagu pub ( lüh public house- kõrts, õllebaar), kus märjuke külaliste hääled tihti ühislauluks liitis, vabaõhulavadel, mis olid teemajade suveaias ja mujal. Neis lõbustusasutustes oli enamasti koomikat, mis avaldus veiderdamises, kahemõttelistes laulutekstides. Music- halli seinte vahel tõmmati see kõik teatavatesse raamidesse, kuid rahvalik vaba õhkkond valitses saalis edaspidigi, avaldudes selleski, et publik refrääni kaasa laulis . Levimuusika alla kuulub ka folkmuusika- kas autentse rahvamuusika tänapäevase esitusena, või enamasti nüüdisautorite- esitajate originaalloominguna. Vahest suurima osa nüüdismuusikast võtab enda alla lööklaul (sks. Schlager- tõmbe number, minev kaup, ingl hit, hit song- löök, lööklaul). T erm in šlaager tuli kasutusele esialgu m is tahes h ästi m ineva kaub a tähistam iseks.1880 hakati V iinis šlaagriks nimetama menukat laulu, tantsupala või operetiviisi. Lööklaul on lihtsalt populaarne laul, mis oma arenguloo jooksul on muutunud koos laia publiku maitsega. Lööklaulu kõrval on hulk teisi laululiike. Osa neist on piirdunud kitsama rahvusliku levikuga, nagu p rantsuse šansoon (pr “chanson”- laul) või saksa gassenhauer (tänavalaul). L aiem a leviku ga olid kupleed (pr “couplet” – salm), mis rändasid laulumängust ja vodevillist 19 sajandi kabareesse ja teistesse etendustesse. Uuemad nähtused levilaulus on aktuaalsed massilaulud ja poliitilised laulud, mis levisid koos töölisliikumise tõusuga. Filmimuusika eksisteeris tummfilmi ajal illustratiivse saatemuusikana, mida ekraani all asuvas ruumis mängis pianist nn tapöör (sageli improviseerides) , väike ansambel või orkester. Orkestrid kasutasid muuhulgas spetsiaalseid filmisituatsioonide jaoks trükitud noote nn kinoteegi kataloogist, kus olid näiteks m ärksõnad “põ gen em ine”, “tagaajam ine“, “hirm ”, “torm ” jm s. S ajandivahetusel hakkas Wurlitzeri kompanii USA-s tootma kinooreleid, millel oli eriti palju registreid kõlaefektide saavutamiseks. Helifilm tõi kaasa muusikafilmi ning operettide, muusikalide ja revüüde filmi- versiooni. Filmimuusika paralleelvormiks on kujunenud televisioonimuusika. Afroameerika muusika mõjul tekkis 20 sajandi levimuusika tähtsaim mõjutaja- džäss kogu om a stiililises kirevuses. P ärast II m aailm asõda hakkas džässi , aga ka laiem as mõttes levimuusikat üldse , mõjutama ladinaameerika tantsumuusika Kuubast, Jamaikalt, Brasiiliast. Alates 50ndate aastate teisest poolest hakkas levimuusika raskuspunkt nihkuma džässilt rockile. Lõpuks võib veel märkida nn taustmuusikat, TV reklaamklippide illustreerimiseks, samuti funktsionaalset muusikat. Viimane on orienteeritud avalikes paikades teatavale psüühilisele ja füsioloogilisele mõjule. See mõjub märkamatult, alateadlikult ja peab tekitama mingi heaolutunde.
Õismäe Humanitaargümnaasium 06.09.06 Koidu Ilmjärv Levimuusika ajalugu 5
2. LÖÖKLAUL e. HIT, EVERGREEN Igal ajastul on olnud oma löökpalad- 17 sajandil menuett ja teised tantsud, 18 sajandil serenaad, 19 sajandil valsid ja operetiviisid. 20 sajandil moodsal tantsumuusikal põhinevad laulud. Lööklaulude laialdane levik sai alguse Ameerikat helifilmide vahendusel, kahekümnendatel- kolmekümnendatel aastatel, mil lööklaulu esitajate seas olid esikohal filminäitlejad. Paljud ameerika lööklaulud olid pärit muusikalidest, mis samuti filmidena levisid. Ekraani kaudu said filmid kiiresti tuntuks ka Euroopas, seda eriti Inglismaa, kus polnud keelebarjääri. Raadio ja televisiooni kättesaadavaks muutunisega laiematele rahvahulkadele levis lööklaul just nende kanalite kaudu. Olulisel kohal on siin heliplaatide ja – lintide müük. Lööklaulu ilmet on määranud vastaval ajal moes olnud muusikastiil . Kahekümnendatel, kolmekümnendatel, neljakümnendatel oli mõjutajaks jazz . Kolmekümnendate populaarsemaks lööklaulude esitajaks oli Bing Grosby (1904- 1977), kelle esituses sai tuntuks J. B erlin i “W h ite C h risth m as” sam anim elisest filmist. Neljakümnendatel- viiekümnendatel saavutas enneolematu kuulsuse Frank Sinatra (s.1915) Saksamaal nim etatakse lööklaulu laagriks. T untum ad šlaagrilauljad olid film inäitlejad Zarah Leander (1902- 1981) ja Marlene Dietrich (1901- 1992). Populaarseim sõjaaegne šlaager oli “Lili Marleen”. (O riginaal pärineb m uide m itte II, vaid juba I maailmasõja ajast, kui H ans L eip kirjutas luuletuse “L ied ein es jungen W achtpostens- L ili M arleen”- e. k. – “N oore vahisõduri lu gu – L ili M arleen”. 1937 aastal kirjutas sellele meloodia Rudolf Zink, kuid menu ei saabunud. Hiljem kirjutas sellele tekstile viisi Norbert Schulze. Ka see variant ei saavutanud kohe edu. Selle laulu soostus plaadistam a plaadifirm a “E loctrola”. K ui II m aailm asõda oli juba puhken ud, m uutus toormaterjal heliplaatide tootmiseks üha haruldasemaks. Alates 1941 aasast tuli Saksamaal ühe uue plaadi ostmiseks kõigepealt kaks vana ära anda. Seepärast oli Belgradis baseerunud saksa sõdurite raadiojaamale kingitus sõpradelt saadud kastitäis plaate Viinist, mis Viini raadiole kasutuks osutusid. Olles saadetisega tutvunud, avastas keegi, et “L ili M arleen ” sobiks päris hästi sõdurisaadete tunnusmeloodiaks, mida mängida igal õhtul 21.57. Tulemus oli uskumatu. Laul sai populaarseks nii saksakeelses variandis Lale Anderseniga kui ka inglisekeelses Marlene Dietrichiga. Vist ainus, kellele laul ei meeldinud oli Saksa propagandaminister Goebbels, kes väitis 1942 aasta lõpul, et “L ili M arleen” on liiga sentim entaaln e, ega sobi vägede võitlusvaimu hoidmiseks. Järgnesid sanktsioonid: tähtajatu esinemiskeeld lauljale, keeld mängida seda laulu raadios, käsk heliplaadifirmadele hävitada kõik matriitsid mainitud lauluga. Kuid siiski laul säilis. Peale sõja lõppu laulis Lale Andersen seda endise eduga.) Alates kuuekümnendatest on enamus lööklaule võrsunud rock- muusikast. Lööklaule on alati loodud teadlikult, arvestades valitseva enamuse maitset , et oleks kindlustatud edu ning koos sellega ka turg. Lööklaul vastab nii sõnade (ka moesolevad väljendid), m eloodia, rütm i kui ka harm oonia osas m om endi “norm idele”. E t läb ilöök oleks kindlam, koolitatakse vastavaid lauljaid. Nii mõnegi staariim age’i on loonud produtsent, kes taipab, m ida vaja teh a, et laulja “m üüks”. Ja kui laulja “m üüb”, on k a laulu edu kindlustatud. Lööklaule on tulnud ja läinud, mõned neist on jäänud, saanud “evergreenideks”, m is on aastaküm n ete järelgi hin natud. N äiteks biitlite -“Y esterday”, “M ichelle”, “A ll M y L ov ing”; J. B erlin -“W hite C hristm as”; C h. C haplini- “S m ile”.
Õismäe Humanitaargümnaasium 06.09.06 Koidu Ilmjärv Levimuusika ajalugu 6
3. FOLKMUUSIKA T äpses tõlkes tähend ab “folkmuusika” nii autentsest m uusikalist folkloori (peam iselt vokaalset ja mitte väga arhailist) kui ka rahvamuusikale lähedast kaasaegset laulu, mida saadetakse rahvalikel pillidel. Omaette žanrina v aadeldakse folkmuusikat tavaliselt alles alates viiekümnendatest aastatest. Seda põhjusel, et siis hakkasid folklaulud levima heliplaatide vahendusel. Folkmuusika on lihtne ja arusaadav, rahulik ja tasakaalukas. Pearõhk on siin asetatud tekstile ja meeleolule ning oluline koht on sotsiaalsel teemal ja oma sõnumi edastamisel. Folklaulu esitatakse ühe laulja või väikese ansambli poolt, saateks naturaalsed pillid - kitarr , bandžo, suupill, viiul. F olklaulu repertuaari kuulub nii uuem at folkloori, omaloomingut kui ka teiste heliloojate laule. Folkmuusika alla paigutatakse ka ühiskondlik- poliitilise sisuga protestilaul, mis toob esile mitmesuguseid ühiskonna pahesid nagu sõda, rassism, looduse kahjustamine jne. Enamik folklauljaid on olnud väljapaistvad inimõiguste eest võitlejad. Protestilaule lõi ja esitas legendaarne USA töölislaulik Joe Hill (1879- 1915). Tema tööd jätkas neegerlaulja Paul Robeson (1898- 1976), kellel 1950 anti rahupreemia progressiivsete ideede propageerimise eest. Tänapäeva folkm uusika “isaks” loetakse P ete S eeger’it (s.1919), kes kutsus üles avastama oma maa rahvamuusika rikkusi. (Tema isa Charles Seeger oli muusikaprofessor, dirigent ja etnoloog, kes hakkas esimeste hulgas süstemaatiliselt koguma ameerika rahvamuusikat.) Tema esituses on tuntud laul “Where Have All th e F low ers G on e” (“K uhu küll kõik lilled jäid”). Joan Baez (s. 1941) on ise ennast pidanud rohkem poliitikuks kui muusikuks- lauljaks. T em a esituses sai väga tuntuks laul “We Shall Overcome” (“M e võidam e”). Mõnda aega esines J. Baez koos Bob Dylan’iga (s. 1941, õige n im i R obert Zimmermann) . Kuulus on Bob Dylan’i laul “Blowin´in the Wind” (“V astust teab vaid tuul”). T untud nim ed folkm uusikas on veel “The Kingston Trio” ja John Denver (1943). 60- ndate kõige menukam folk- rock duo oli Simon ja Garfunkel- laul “Sounds of S ilen ce”. Tänapäeval on protesti osakaal laulutekstide väiksem, iseloomulik on akustilise kitarri mõõdukas kasutamine-laulja Susanne Vega. Eestis hakati folklauluga tegelema kuuekümnendatel aastatel tudengite seas. Seitsmekümnendatel esitasid folklaulu mitmed noored näitlejad. Üheks esimeseks eestvedajaks folklaulu propageerimisel oli Peeter Tooma, talle järgnesid Tõnu Tepandi, Priit Pedajas, Andres Ots, Tarmo ja Toomas Urb, Urmas Alender jt. meie folklauljad on kõige enam esitanud omaloomingulisi laule eesti luuletajate tekstidele, armsamaks sõnade autoriks Hando Runnel, Juhan Viiding, Jaan Kaplinski.
Õismäe Humanitaargümnaasium 06.09.06 Koidu Ilmjärv Levimuusika ajalugu 7
4. COUNTRY JA WESTERN Meie sajandi keskel kerkis jazziliku lööklaulu kõrvale countrylaul, mis juba pikemat aega oli Ameerikas täitnud kohaliku levikuga rahvaliku laulu osa. Kaugemas minevikus tähistas countrylaul endast niinimetatud Metsiku Lääne asukate rahvaloomingut. Country muusika esialgne nimetus oli country and western, mis viitas sellele, et tegemist oli kahe lähedase muusikaliigiga. Country music (maa muusika) tähistab põhiliselt Tennessee osariigis levinud rahvalikku muusikat. Western music (lääne muusika) kujutab ennast aga Lääne – Texases ja Californias loodud kauboilaule. ( Kauboi on tegelikult pärit Mehhikost. Nimelt olid Lääne- Texase lagendikel esimesteks karjusteks mehhiko ratsurid- vaquero’d. A lles 30 aastat hiljem tulid sellele tööalale esim esed am eeriklased. Viimaseid meelitas läände tegelikult kuld , mida Californias, Sacramento orus leidis 1848 aastal James Marshall.) Kauboi töö oli tegelikkuses päris raske. Suurte karjade ühest paigast teise ajamine ja nende eest hoolitsemine oli füüsiliselt raske töö oma üksluise ja üksindusega. Seetõttu olid enamus kauboilaule lüürilise iseloomuga igatsevad unistused, või lausa nukrad. Igavust aitasid peletada naljalaulud. Levinumateks pillideks olid kitarr ja suupill. Naabruses asuvast Mehhikost tuli lauludesse hispaania mõjutusi. Countrymuusika teise, põhilise pooluse juured on inglise, iiri ja šo ti asunike folklooris. Nendest maadest välja rännanud ja Ameerikas A p alatši mäestikku elama asunud inimesed, on oma kunagise kodukoha rahvamuusika säilitanud üllatavalt ehedan a. S ealseid m aaelanikke nim etati “hillbilly’ deks ” ja vastav alt sellele ka sealset m uusikat alguses “hillbilly’ks”. H iljem nim etati see lihtsalt üm ber “m aam uusikaks” ehk “county’ks”. C o untrylaulu iseloom ustab nobedasõrm ne bändžom äng, maamehelikult karune viiuldamine ja terava , ninahäälega laulmine. Eriti ilmekalt avaldub see kantrimuusika alaliigis, nn. bluegrass – muusikas. (Bluegrass on preeriarohi sinitarn. Kentucky osariigi hüüdnimi: The Blue - Grass State) Bluegrass on elav, tantsuline muusika, Laiemalt sai see kantrimuusika stiil tuntuks tänu mandoliinimängija ja laulja Bill Monroe (s. 1911) ansam blile “Bluegrass Boys” (asutatud 1945). N ad hak kasid viljelem a ehedat A palatši countrym uusika stiili. Läbi aastakümnete on countrylaulud säilitanud oma traditsioonilisi tunnusjooni. Nende meloodia on voolav, kergesti lauldav ja väljendusrikas. Kõlalt on nad m ažoorsed. M inoorseid countrylaule kohtab harva. K antrilaulud e rütm on tavaliselt kerge swingiga. Kuuekümnendate aastate lõpul oli countrymuusika viimaseks sõnaks saanud “N ashville sound”, m is püüdis eri suundi taas ühe nim etaja alla viis. Nashville sai countrymuusika vaimseks ja majanduslikuks keskuseks. See linn kujunes USA muusikatööstuses tähtsuselt teiseks linnaks. Linnas oli 40 heliplaadistuudiot, 53 plaadifirmat, 400 kirjastust, 7 heliplaadivabrikut, 1500 kutselist interpreeti ja sama palju heliloojaid. 1925 aastal alustas N ashville’I raadiosaatja W S M countrym uusika saatesarja, m is esialgu k andis nim etust “B arnd ance”, hiljem – “Grand Ole Opry” Countrylaulud on enamasti igapäevase, olustikulise sisuga. Koduselt lihtne on ka nende esituslaad- see ongi nende tohutu populaarsuse põhjuseks. Countrylalude populaarsuse rajas Jimmie Rodgers (1897- 1933). Jäänud 4- aastasel t emata, reisis ta koos raudteel töötava isaga läbi palju linnu ja osariike, tutvus
Õismäe Humanitaargümnaasium 06.09.06 Koidu Ilmjärv Levimuusika ajalugu 8
põhjalikult lihtsate inimeste elu ja lauludega. Alates esimesest heliülesvõttest 1927 aastal kuni varase surmani (tuberkuloos) salvestas ta 113 laulu. Juba laulja eluajal oli neid umbes 20 miljonil heliplaadil. Tema esituslaad hõlmas mitut ameerika rahvaliku muusika alaliiki: tänavalaulukesi, ehtsat folkloori, neegribluesi, countrylaule, ballaade, jazzi . S ageli kasutas E uroopast pärit “jo odeldam ist”. Countrylaulude üldrahvalik levik algas Teise Maailasõja päevil. Suur osa ameerika rindesõduritest olid maapoisid. Nende lemmikmuusika oli see, mida pakuti raadiosaates “Grand Ole Opry”. Countrymuusika üks heledamaid tähi oli Hank Williams (1923- 1953). Tema laule “Y ou r ch eatin ’ h eart”, “Hey good lookin´”, “Jambalaya”, “Cold, cold heart”, “R am b lin ’ m an ” laulsid teisedki kuulsad lauljad . Viie- ja kuuekümnendate aastate soositumate lauljate hulka kuulus Jim Reeves (1923- 1964) Mõiste countyrock tekkis 60-70-ndate aastate vahetusel. Selle stiili kõigi aegade edukaim aks esindajaks o n ansam bel “The Eagles”. 1976 aastal ilm unud L P -d “ Hotel California ” m üüdi 11 m iljonit plaati . H uvitav laulja oli ka Johnny Cash (s. 1932), kes pakkus kuulajatele pehmekõlalist countryrocki. 1965 aastal sai kuldplaadi lauluga “I W alk th e lin e”. Omaloodud laule ligi 500. Mõned kauboilaulud on üle ookeani ja läänemere vete jõudnud ka Eestimaa randa ja siin juurdunud rahvalike lauludena. S ellised on näiteks “Postipoiss” ja “Mulgimaa”(tegelikult C . E rardi ja F . T reffo rdi laul “Sitked sellid seal Läänes”. Lisaks sellele on countrylaul mõjutanud ka eestlaste musitseerimist. Palju on asutatud kantrim uusikat viljelevaid ansam bleid, tuntum ad neist on “Kukerpillid” ja “Justament”. M itm ed eesti heliloojad on kirjutanud countrystiilis laule. V iim astel aastatel on korraldatud ka countrymuusika festivale.
Õismäe Humanitaargümnaasium 06.09.06 Koidu Ilmjärv Levimuusika ajalugu 9
5. TIN PAN ALLEY POPMUUSIKA 1880 aastate alguses asutas keegi Charles K. Harris töökoja “L aulud tellim ise peale”. T a m än gis bandžot ja kirjutas laule kõigiks sündm usteks (pulm ad, m atused)1892 sai üks tem a lauludest paljudes riikides lööklauluks “After the Ball” (pärast balli), mille nooti esimese müügiloleku nädalaga müüdi 25000 USA dollari eest, ning seda on peetud esimeseks tõeliseks pophitiks kergemuusika ajaloos. Kuigi autor ei tundnud nooti ja lasi selle teistel üles kirjutada, avaldas ta käsiraam atu “How To Write A Popular Song” (“K uidas kirjutada populaarset laulu”). T a andis selles raamatus näpunäiteid:  Laulu sisu tuleb otsida ajalehe avaldatud tõsilugude hulgast.  Autor peab olema tuttav moesoleva muusikastiiliga.  Tekstis ei tohi olla slängi.  Tähtis on tunda autorikaitse seadust. Idee muusikalise masstoodangu valmistamiseks ja valmislaulude müügiks oli pärit Euroopast, kus tänavakaupmehed ja suured noodikirjastajad tegid head äri ooperiaariate lihtsustatud versiooniga. Ameerika lööklaulubisnessi hüüdnimeks on saanud Tin Pan Alley ( plekkpannide allee). New Yorgi Viienda ja Kuuenda Avenüü vahel on 28 tänav, kus aastatel 1900- 1930 asus enamik USA muusikakirjastusi. Tolleaegses ajakirjanduses võrreldi kirjastuste ametiruumidest kostvat klaveriklimberdamist plekkpannide kolinaga. See nimetus oli algselt poolpilkav nimetus, mis üldistas süsteemi, kui niisugust, mitte ei osutanud mingile konkreetsele tänavale või kohale. TPA (Tin Pan Alley) iseloomulikud jooned:  Laulude masstoodang. (Meelelahutuskohtades vajati odavat ja köitvat muusikat. Tähelepanu aitas võita köitev tekst ja refrään.)  Muusikatoodangu turustamine.  Kirjastajate ja autorite organiseerimine. (Näiteks ASCAP- American Society of Comporses, Authors and Publishers. Loodi 1914. Aastal 1917 saavutas selle, et restoranipidajad hakkasid maksma autoritele tasu nende muusika kasutamise eest.) Kuidas levis muusika ja kuidas kontrollis seda TPA:  Trükitud noodid - kirjastajad said noodimüügi pealt tohutut kasumit. Nad kontrollisid nii tootmist kui ka laulude õigusi.  Heliplaadid - hakkasid levima alates selle sajandi algusest, buum aastatel 1920. Plaatide tootmine oli kulukam kui nootide väljaandmine. TPA saavutas ka siin kontrolli oma toodangu autoriõiguste üle.  Raadio- alates 1920 aastast USA-s kommertsraadio (just siis muutusid raadiovastuvõtjad piisavalt odavaks, et muutuda luksuskaubast kättesaadavaks ka laiadele massidele.) põhiline muusikalt teenimise allikas nihkus taas plaatidelt esitamisõigustele ja autoritasudele.  Helifilm – esim ene helifilm “Jazz Singers” aastal 1927. 1920- 1930 aastatel kujunes välja popmuusika süsteem ligikaudu sellisel kujul, nagu me teame seda praegu. Tekkis tööjaotus:  Kutselised lauljad- esinejad.  Plaadifirmade võrk.  Produtsendid.  A and R (Artists and Repertoire) osakond plaadifirmas, mis tegeleb uute potentsiaalselt edukate esinejate otsimisega ning neile repertuaari otsimisega.  Kriitikud ja muusikale spetsialiseerunud väljaanded.  E detabelid (1935 esim en e raadios, 1940 ajakirjas “Billboard”)
Õismäe Humanitaargümnaasium 06.09.06 Koidu Ilmjärv Levimuusika ajalugu 10
 Staarisüsteem (1930 esimene staar , kes sai kuulsaks tänu plaatidele, mitte kontsertesinemisega oli Bing Crosby).  Kommertsraadio ja helifilm, kui muusika levikut ja laiemat tarbimist soodustavad tegurid. 1930ndatel aastatel olid peamised laulutoodangu tarbijad:  Plaadifirmad (selle asemel, et teenindada olemasolevat publiku maitset, üritasid nad reklaamikampaaniate abil seda maitset ise soovitavas suunas vormida, sellega manipuleerida).  Kommertsraadio- (1930 aastate lõpuks kõige tähtsam meedium. Selle aja muusika headuse määras mitte selle sobivus kontserdilavale, vaid raadiosobivus.)  Helifilm - ( Filmide tunnusmeloodia aitas reklaamida filmi ning vastupidi- filmi kaudu hitiks saanud laulu aitas müüa plaate. TPA- le olid kasulikud mõlemad variandid.)  Muusikalid ja kontserttegevus – (Selleks ajaks kõige ebaolulisem osa.) 1950ndatel aastatel andis TPA noortemuusikale massilisuse ning võimalikult suure läbimüügi huvides sündsa väljanägemise. Parimad lauludekirjutajad olid seotud suurte plaadifirmadega, kellega koostööst võis loota suuti kasumeid 1960ndate aastate alguses kasvas tänu TPA- poolsele kvaliteedikontrollile popmuusikas järsult muusika produtsentide osatähtsus.
Õismäe Humanitaargümnaasium 06.09.06 Koidu Ilmjärv Levimuusika ajalugu 11
6. MUUSIKA JA ÄRI Praeguseks ajaks on muusika muutunud väga suures osas tööstuslikuks kaubaks. Sellele on suuresti kaasa aidanud tehnoloogia areng, mis eeldab pidevalt uue kauba tootmist ja sellele tarbijaskonna leidmist. Muusikatööstuse kõige enam levinud produktiks on heliplaat, mille tootmisest võtavad osa helilooja , lu uletaja, pillim ehed, laulja, arranžeerija , kirjastaja, produtsent ja kauplus. Tööjaotus kõigi asjaosaliste vahel on järgmine:  helilooja loob muusikala,  luuletaja loob sõnad,  arranžeerija on seadnud pala vastavale pillide koosseisule,  kirjastaja on trükkinud noodid,  pillimehed mängivad muusikapala,  laulja laulab meloodia,  produtsent on korraldanud helisalvestuse,  plaadifirma on valmistanud plaadi,  kauplus on selle müüki võtnud.
2% - produtsendile 3% - plaadifirma kasum 6% - lauljale 7% - tootmiskulud Siit tuleneb heliplaadi müügihind. Siin on 9% - heliloojale, luuleajale toodud heliplaadi müügihinna ligilähedane 10% - helisalvestuskulud protsentuaalne kalkulatsioon. 17% - muud kulutused 18% - käibemaks 28% - kaupmehele
Alles pärast seda, kui tootmiskulud on müügitulude kaudu tasakaalustunud, saab produtsent kasumit. Seetõttu on firmad huvitud võimalikult suure hulga heliplaatide turustamisest. Muusikute teenistus heliplaatidelt sõltub suures osas sellest, kui kasuliku lepingu on nad firmaga sõlminud. Superstaarid võivad niimoodi teenida miljoneid, mõned teenivad vaevu äraelamiseks raha. EAÜ – Eesti Autorite Ühing on autorite ja kirjastajate vabatahtlikul liikmelisusel põhinev organisatsioon , mis esindab oma liikmeid ja kaitseb nende õigusi. See organisatsioon asutati 1991 aastal. Teose autoril (autoritel) tekib teose loomisega autoriõigus sellele teosele. Kõik isikud, kes soovivad autori teoseid kasutada, peavad selleks autoriõiguse valdajalt luba küsima ja kokku leppima tasu suhtes. Nendel autoritel, kes soovivad, et suhetes teoste kasutajatega esindaks neid EAÜ, on võimalus astuda EAÜ liikmeks. EAÜ põhitööks ongi litsentside väljastamine neile, kes soovivad muusikateoseid kasutada. Olulisemad teoste kasutajad on raadio- ja telejaamad, kontsertide korraldajad, kinod, diskoteegid, baarid jne. Muusikakasutajate poolt m akstud tasud jaotab E A Ü ära heliloojate, arranžeerijate, tekstiautorite ja kirjastajate vahel. Saadud summa üks enamlevinud jaotusi autorite vahel on järgm ine: m uu sika 28,2% , tekstiautor 18, 75% , arranžeerija 1 9, 63% ja kirjastaja 33,33%. Praegu on EAÜ-s üle 600 autori, kootöölepingute kaudu teiste autorite ühingutega kogu maailmas esindab EAÜ umbes 1,8 miljoni autori ja kirjastaja huve.
Õismäe Humanitaargümnaasium 06.09.06 Koidu Ilmjärv Levimuusika ajalugu 12
7. RHYTHM AND BLUES Rhythm and blues (rütm ja bluus) – oli ameerika musta elanikkonna 20 sajandi keskpaiga muusika. Nagu nähtub nimetusest, oli selles muusikaliigis kaks komponenti- rütm ja blues. Ehtne blues oli ameerika laiema avalikkuse tähelepanust kõrvale jäänud. Bluesid kõlasid vaid maal ja linnade neegrigetodes. Mõned heliplaadifirmad neid siiski ka salvestasid, kuid ostjateks olid ainult mustad. Ameerika valge elanikkond seda muusikat ei ostnud, sest sellesse suhtuti kui rassimuusikasse ( race music), alaväärtuslikku neegrimuusikasse. (Muusikutega toimunud juhtumused Ojakäär “P opm uusika” lk. 102.) Taolisi heliplaate hakati nimetama koguni rassiplaatideks (race records). Neljakümnendate aastate lõpul hakkasid traditsioonilisele bluusile lisanduma kaasakiskuvad rütmid. Üks sellise suuna mõjukas muusik oli John Lee Hooker (1948 aastal tehtud plaadilt laul “ Boogie chillen”- e. k. “B oo gie lapsed”). Tooni andev bluesiviljeleja oli ka Big Bill Broonzy (1893- 1958). Suur Bill (Big Bill) oli tema hüüdnimi muusikasõprade seas, tema õige eesnimi oli aga Lee Conley. Lisaks lauljakuulsusele hinnati teda kui head kitarristi, kes oma karedatele lauludele ise saateid tegi. Kitarriga ringirändavate bluesilauljate hulgas oli palju pimedaid kerjuslaulikuid- ei saanud nad ju muud tööd teha- ja nende nime juurde kuulus lisand blind (pime). Tuntumad neist olid Blind Blake (umbes 1890- 1930), Blind Willie Johnson (1902- 1949). Blind Lemom Jeffersoni õpilane S am L igh tn in ’ H op k in s (1912) sai tuntuks viiekümnendatel aastatel ja on heliplaadistuudiote arvult pea kõige viljakam bluesilaulja. Riley B. King (1925), paremini tuntud B. B. Kingi nime all, oli juba kakskümmend kaks aastat bluesilaulu ja – mänguga leiba teeninud, kui laiem publik lõpuks avastas. B. B: Kingi muusika saavutas laiema kõlapinna tegelikult alles pärast rhythm and bluesi esimest õitseaega, valmistades ette selle suuna taassündi kuuekümnendate aastate teisel poolel. 1966 aastal omista USA Discjockey Association temale “bluesikuninga” tiitli. B. B. King oli oma kinnitust mööda palju õppinud kitarristi- laulja Aaron T- Bone Walkeri (1909- 1975) käest. Viimane oli kolmekümnendate aastate keskel pannud aluse elektriliselt võimendatud kitarri võidukäigule, tehes sellega teoreetiliselt võimalikuks rock’i ilmaletuleku. Aastatel 1939- 1940 esines ta juba tüüpilise rockmuusiku maneeris (kuigi vastav termin tekkis alles viisteist aastat hiljem): liikus mängu ajal tantsiskledes laval ringi, hüpates osavasti üle kitarrijuhtme, laskus vahel spagaati ja mängis kukla taha tõstetud pilli, kordagi rütmis eksimata. Rhythm and bluesi ning countrymuusika esiletulekuga langes ühte varem valitsenud bigbändide õitseaja lõpp. Kui varem oli publiku peamine huvi koondunud orkestritele ja nende instrumentalistidele, siis nüüd astuvad esiplaanile laulusolistid ja vokaalansam blid. K õige m enukam aks kujunes an sam bli “The Platters” 1 953 aastal alanud tegevus. See ansambel töötas välja oma stiili, mis vastas võimalikult laiale maitsele. Selle tulemusena saadeti seitsme aasta jooksul turule neliteist lööklaulu, mis ületasid miljonilise läbimüügi. Enamik rhythm and bluesi ansambleid pakkus põhiliselt lööklaule, mitte bluesi. Siiski olid need ansamblid uue popmuusika rajajad, otsides muide agarasti igasuguseid plaadistamistehnilisi uuendusi- üks neist oli mitmekordne pealelaulmine. Omamoodi fenomen oli Fats Domino (s. 1928), rhythm and bluesi kõige menukam laulja. 1949 aastal plaadistatud lauluga “The Fat Man” sai ta U S A plaaditurul ülemvõimu kogu afroameerika muusika osas. Tema joonistas välja rock’n’rolli üldise mudeli, mida teised agarasti kopeerima asusid. Olles ise tubli pianist, tunnetas Fats
Õismäe Humanitaargümnaasium 06.09.06 Koidu Ilmjärv Levimuusika ajalugu 13
Domino hästi muusika instrumentaalset külge, pala kui terviku üldist meeleolu. Tema laulude mõjul läksid moodi vokaalsete osade vahele paigutatud tenorsaksofoni soolod. Üks nähtusi, mis andis võlu nii rhythm and bluesile kui ka hiljem rock’n ’rollile, oli boogie- woogie (bugi- v ugi) (ansam bel “The Virtuous”- “Guitar boogie shuffle”). See kujutas endast klaverimängu stiili, mis sajandi algul oli USA-s levima hakanud. Boogie- woogile on iseloomulik kindlakujuliste bassikäikude kordumine. (Näide 7 klassi õpikus “H elisev M aailm ” lk. 100.)
Õismäe Humanitaargümnaasium 06.09.06 Koidu Ilmjärv Levimuusika ajalugu 14
8. R O C K ’ N ’ R O L L Tänapäevasele rockmuusikale pani aluse 1950 aastate keskel ilmunud rock ’n ’roll. Seetõttu ongi tollal kasutusele võetud nimetuse esimene pool jäetud tähistama praegusegi rütmimuusika avaldusvorme. 50-ndate aastate algul hakkas Ameerikas üha enam valgeid noori huvi tundma mustade muusika vastu. Neid tõmbas ligi see, mis tollases popmuusikas ja country ja westernis puudu jäi- tõelisust kajastavad tekstid, lihtne ning peenutsemata musitseerimine ja muidugi rütm. Selle huvi rahuldamiseks hakati otsima ja ostma spetsiaalselt afro- am eerika turu jaoks toodetud h eliplaate (nn. “race records”) nin g käima neegrigetode tantsusaalides. Valgete noorte vaimustus rhythm and bluesist viis selleni, et nad ka ise sellist muusikat mängima hakkasid. Tekkis nii- öelda “valge” ja “m usta” m uusika sulam . ”V alge” ro ck’n’roll arenes “m ustast” rh ythm and bluesist, lisades sellele “v alge” countrymuusika ja popmuusika elemente. II maailmasõjal oli rock i’n ’rolli sünnis oma osa. Ameerika Ühendriikides kutsuti armeesse nii musti kui valgeid noormehi väga erinevates paikadest. Sõjaväes toimus nende muusikaliste traditsioonide segunemine. Sõjajärgse perioodi tähtsamaid ühiskondlikke muutusi USA-s oli keskkooliõpilaste kahekordistumine aastail 1946- 1958. R ock’n’rolli žanri ristiisa au päris endale üh e C levelandi raadiosaatja töötaja Alan Freed (1922- 1965), kelle toimetada oli õhtune klassikalise muusika programm. 1952 aastal uuris ta ühe heliplaadikaupluse omaniku palvel valge noorsoo muusikalist maitset ja avastas, et noorukeid erutas just rhythm and blues, mida üldiselt peeti täiseti võõraks valgete kultuurile. Freed palus ülemuselt luba panna oma klassikalise m uusika saate lõppu erisaade rütm im uusikast. S aate nim eks sai “M oon d oog’s rock and roll party” (F reed võttis varjunikes M oondog - e. k. –“kuukoer”. R ock and roll tähendab tõlkes “kõikum ine” ja “pöö rlem ine”. S õ nal rock oli am eerika n eegrislän gis algselt samasugune kahemõtteline, armatsemisega seotud tähendus nagu sõnal jazz. Hiljem laienes selle sõna mõiste tantsimisele. Saate pealkiri tähendab umbkaudu “M oondog’i” tantsupidu.) Rockmuusika sünnil oli mitmeid eeldusi. Nii tegi kitarr läbi tormilise arengu. Kõigepealt tuli Charlie Christian mõttele asetada oma kitarri külge väike mikrofon, et ta mäng oleks paremini kuulda. Veidi hiljem ehitas Les Paul aga juba õõnsa kõlakastita, täispuidust elektrikitarri sellisena, nagu me seda tänapäeval tunneme. Les Pauli ideid on muusikailmas veelgi toiminud. Katsetades lindistusel mitmekordse pealemänguga, tuli ta mõttele konstrueerida mitmerealine magnetofon. Esimene 16 realine salvestussüsteem valmiski 60-ndail aastail Les Pauli stuudios Engelwoodis, USA-s. Umbes samal ajal hakati vinüülmaterjalist tootma heliplaate. Muusika levikule aitas kaasa elektroonika tormiline areng. R ock’n’rolli algp eriood i vaieldam atu valitseja oli Fats Domino. Tema pisut külmetunud kõlaga madalat häält püüdsid matkida paljud tolleaegsed moelauljad. Mida aga tähendas must nahavärvus, seda näitas kujukalt 1955 aastal plaati lauldud “A in ’t T h at a S h am e” (“K as pole häbi”). L aulul oli suur m enu, kuid v eel enne, kui ta jõudis populaarsuse tippu. Tuli turule sama laulu versioon (cover version- menuka laulu heliplaadistamine teiste lauljate poolt) P at B oon ei’lt , mis ületas müügiarvult peagi originaali. E sim ene valge rock ’n’ro lli viljeleja oli Bill Haley (s. 1927). Ta on väitnud, et tema oligi see. K es leiutas rock’n’rolli ja et A lan F reed andis tem a m uusikale nim e. Töötanud 6 aastat ringhäälingu muusikatoimetaja, õppis ta tundma kuulajate maitset
Õismäe Humanitaargümnaasium 06.09.06 Koidu Ilmjärv Levimuusika ajalugu 15
ja oska hangitud teadmisi ka praktikas kasutada. 1945 aastal tõi Bill Haley oma ansam bliga “The Comets” välja pala “Rock Around the Clock” (“Ö öpäevan e rock”), m ida algul nagi ei m ärgatudki. A lles aasta hiljem , kui see lu gu oli saanud teemalauluks film is “Blackboard Jungle ” (“K lassitahvlite džungel”), toim us plahvatus. Film peegeldas üsnagi naiivselt USA teismeas koolinoorte mässumeeleolusid. Sellest kujunes esimene spetsiaalselt noortele adresseeritud poplaul. Siit algas suund, milles loojad , esitajad ja tootjad suunavad oma peamised jõupingutused just noore, kooliealise kuulaja võitmiseks. Bill Haley kontsertidelt sai alguse publiku kummaline käitumine. See ei väljendunud mitte ainult lärmitsemises, vaid ka istmete lõhkumises, isegi kogu saali rusudeks peksmises. Eriti võõrastav oli seejuures asjaolu, et seda tegid “kultuursed” valged noorukid. Musta publiku ekstaas (kreeka k. ekstasis- vaimustus, ägedus) väljendub muusikalises kaasaelamises- rütmilises õõtsumises, muusika taktis käteplaksutamises. See kuulub afro- ameerika rahvalike muusikatraditsioonide hulka. Valge publik aga väljendas ja teeb seda kahjuks tänaseni, om a vaim ustust välise poosiga. R ock’n’rolli viljelejad hakkasid ka ekstravagantselt (prantsuse k. extravagant- liialdav, ebaharilik) riietuma. Moodi läksid laiad lotendavad püksid ja pintsakud , kaela pandi kingapaelu meenutavad lipsud jne. Kõik – kingadest kuni soenguteni oli väljakutsuvalt erinev tollasest arusaamast. See mõjus üsna ärritavalt alalhoidlikuma mõttelaadiga ameerika kodanikele ning seetõttu alustati sellise käitum ise ja rock ’n’rolli vastu k oolides ja kirikutes lailaulatuslikke kampaaniaid. Kuid erilist tulemust see ei andnud. S oodustavaks asjaoluks rock’n ’rollile sai äriline külg - see muusika tõotas plaadifirmadele muinasjutulisi kasumeid. 1955 aastal kerkis esile Little Richard (õige nimega Richard Penniman- s. 1935). Tema lauludes olid selgelt tuntavad tema afro- ameerika päritolu ja poisikesena saadud gospellaulu kogemus. Valgetele lauljatele jäi see esituslaad kättesaamatuks, kuid kergem oli imiteerida tema esinemise välist külge, mis oli küllaltki teatraalne- puusade hööritamine, karglemine, metsikud karjed, falsetihäälega huilgamine, ekstaasi simuleerimine. Peale muu kasutas Little Richard laval ka ekstravagantset jumestust, kandis pikka, tupeeritud soengut ja tema riietuses oli laiad kottpüksid, läikiv satäänist kuub ja isegi karusnahkne mantel. Tihti rebis ta rõivad seljast ja saatis saali. E sim ene kuulus laul “Tutti Frutti”, m ille tekstis oli palju m õttetuid silpe (“W op -bop-a-lou-bop, a-lop-bam-boom ”). Chuck Berry (s. 1931)- laulja, kitarrist , pianist, menukas helilooja, jäi kõigile m eelde om a “pardikõnn akuga”, m ida ta laval h arrastas. P aljud on kinnitanud, et kui polnuks must, ületanuks ta populaarsuselt Elvis Presley . Tema lauldud laule on rockmuusika kullafondis palju- “Maybellene”, “Sweet Little Sixteen” (“K ena väik e kuueteistaastane “), “Schooldays” (“K oolipäevad ”). R ock’n’rolli valgetest estiajatest oli kõige m etsikum ja ohjeldam atum Jerry Lee Lewis (s. 1935).Tema esimene lööknumber “W h ole lotta sh ak in ’ goin on ” tekitas kuuem iljonilises läbim üügis av aldava kõm ulaine. E detabelisse jõudis ka “G reat B alls O f F ire”. A ndes 250 k ontserti aastas, tegi ta igaüh est tillkuse m aavärisem ise. T a mängis klaverit küünarnukkide ja jalgadega, kord valas ta bensiini klaverisse ja süütas selle põlema. Buddy Holly seevastu oli tagasihoidlik, raamatupidaja välimusega prillikandja noorm ees, kuid just teda on paljud hilisem ad superstaarid (ka “T h e B eatles”) nimetanud oma suureks eeskujuks. R ock’n’rolli kroonimata kuningas Elvis Presley (1935- 1977) oli üles kasvanud maal usklike vanemate ainsa lapsena. Kaheksa aastaselt tuli ta võitjaks laste lauluvõistlusel, üheteistkümnesena mängis kitarri ja laulis koolipidudel. Pärast
Õismäe Humanitaargümnaasium 06.09.06 Koidu Ilmjärv Levimuusika ajalugu 16
keskkooli lõpetamist, elades juba Memphises (linn USA idaosas), töötas ta kinos kohanäitajana ning hiljem veoautojuhina. 1953. aastal otsustas Presley kinkida emale sünnipäevaks heliplaadi enda lauldud lauluga. S elle tagi ta M em phises , väikese plaadifirm a “Sun” stuudios. K ui noorm ees järgmisel aastal sama sooviga stuudiosse läks, meenus firmaomanikule Sam Phillisele tema hääl ja firma otsustas noormehega plaadi teha. Esimene katse ei õnnestunud, kuid järgmised läksid juba kenasti korda. Peagi oli Elvis Presley countrymuusika valdkonnas kohaliku edetabeli juht. Alustanud countrylauljana, olid tal kõik rock’n’rolli tähele vajalikud eeldused: kodukand i m ustadelt m uusikutelt am m utatud rhythm and blues, nende laulustiil, eksimatu rütmitaju ning noorus, kena välimus ja mingi mässuline sarm, mis rahutuid teismelisi võlus. Pärast seda, kui üks tema laul jõudis 1955 aastal 15-le kohale kogu USA-d hõlmavas edetabelis, huvitus temast suur plaadifirma RCA Victor, juba järgmisel aastal müüdi Presley plaate üle 10 miljoni. Väga palju kunstniku elus, eriti rahalistes küsimustes, sõltub m änedžerist (inglise k. manager- elukutselise muusiku, sportlase jt. esindaja, majandusjuht). Enne RCA V ictoriga lepin gu sõlm im ist oli E lvis P resley m änedžeriks Tom Parker. Tema tegi E lvis P resley’st k a film inäitleja. A lates 1956 aastast vänd ati Presley osavõtul umbes 30 filmi. Muusikakriitikud on arvamusel, et Presley parimad salvestused pärinevad 1950- ndatest aastatest: “Heartbreak Hotel” (“S üdam etem urdm ise hotell”), “Hound Dog” (“Jahikoer”), “Love Me Tender” (“A rm asta m in d hellalt”). Võttes kokku E lvis P resley teened ro ck’n’rollis, v õib öelda, et tem a tegelik väärtus ja populaarsus ei ole kooskõlas. Lauljana ei kujutanud ta midagi erakordset- tal puudus loominguline anne. Vähemalt osa tema nime kandvaid laule kujutas endast Presley m änedžeri poolt heliloojatele pealesunnitud kaasautorlust. O m eti oli publik sel ajal oodanud ilmselt just niisugust lemmikut. Äri käis ja käib ka pärast Presley ootamatut surma täie hooga. 1975-ks aastaks oli Presley plaate müüdud üle 300 miljoni, tema aastasissetulek oli umbes 5 miljonit dollarit. K lassikalise rock’n’rolli esim ene kuldaeg kestis um bes 1954 - 1958. Selle aja jooksul jõudsid rock’n’rolli teism elised saada täpselt n ii palju vanem aks, et nende huvi pöörduks millegi uue poole. Pealegi pidi terve rida tuntud muusikuid muusikast kõrvale astuma: Elvis Presley kutsuti sõjaväkke, Jerry Lee Lewis ja Chuck Berry läksid pahuksisse seadusega, Buddy Holly hukkus lennuõnnetusel, Bill Haley populaarsus hakkas kahanema koos tema eluaastatega.
Õismäe Humanitaargümnaasium 06.09.06 Koidu Ilmjärv Levimuusika ajalugu 17
9. 5O-NDATE AASTATE LÕPP AMEERIKA POPMUUSIKAS 50-ndate lõpupoole hakati muusikas otsima uusi väljundeid. Toimus eemaldumine varastele rock’n ’rolli hittidele iseloom ulikust m ässulisusest, energiast ja väljakutsuvast esituslaadist.  Laulutekstides teismeliste temaatika (põhiliselt romantiline armastus)  Esitajad valiti tihti välimuse järgi  Laulude autoritena hakkasid taas domineerima kutselised spetsialistid. Frankie Avalon- “Venus”- tüüpiline teismeliste- popi hitt , mis on kaugenenud rock’n’rolli ägedusest, ent omab teatud stilistilisi sarnasusi. “The Everly Brothers”- laul “Bye, Bye, Love”. R ock’n’rolli instrum entalistide esilekerkim ine 50 -ndate lõpus oli suuresti seotud asjaoluga, et uue noortemuusika esialgne energia hakkas laiadele massidele vastuvõetavaks lihvimise protsessis kaduma. Osa publikust otsis muusikat, mis oleks endiselt äge ning avastas instrumentaalgrupid, kellest suurem osa oli mänginud tantsusaalides, kus polnud vaja silmas pidada raadiokõlblikkust. Laulja rolli täitis nendes gruppides saksofon või elektrikitarr , m is esitas m eloodiat. A nsam bel “The Champs”- loo ga “Tequila” oli esim ene U S A edetabelis tippu tõusnud instrumentaalhitt. T üdrukute grupp “The Shirelles” - laul “B ab y It’s Y ou ”. T üdrukute p opm uusika tegelikud kangelased olid produtsendid ja m änedžerid, kes tegid neid gru pp e – valisid välja esinejad ja laulud , lõid im idži, korraldasid reklaam i, m üüsid plaadid ning korjasid kasumi. Twist (väänlemine)- 19 59 aastal ilm us ühe H an k B allardi’lt lugu p ealkirjaga “The Twist”. T elesaate juht Dick Clark oli hakanud twistist tegema uut noorte moetantsu. Tal oli olemas pala, kuid ei olnud sobivat lauljat. Õnnelik juhus viis ta kokku tumedanahalise nooruki Ernest Evansiga, kes sai maailmale tuntuks Chubby Checkeri nime all. See nooruk hakkas telesaate noortele õpetama laulu saatel tvisti põhiliigutusi (viska sigar maha ja püüa seda kustutada). Temast sai otsekohe Mister Twister. Lihtne twist levis New Yorgist kulutulena üle kogu maailma ning paari aasta vältel aset leidnud tantsumaania oli suurim pärast swingi ja enne 70 aastate discot. Selle tantsuga leppisid ka vanemad aastakäigud. Seega olid nn. lahtised (tantsijad ei hoia üksteisest kinni) tunnustust leidnud. Surf - muusika kujunes välja 60-ndate aastate algul Lõuna Californias, kus surfingut ehk lainelaual sõitmist kõige enam harrastatakse. Tegelikult sündis tollal lausa omaette surf- kultuur vastava slängi, riietustiili, muusika ja filmidega. Muretule ja mažoorsele surf- muusikale oli iseloomulik mitmehäälne vokaalpartii ja falsettlaul (falsett- laulmisviis kõrges registris, mille puhul laulja häälepaelad võnguvad). T untuim ansam bel oli “The Beach Boys”, m is kujunes om am oodi am eerika biitliteks. A nsam bli “T h e Beach Boys nimigi on võetud samast ainevaldkonnast ja tõlkes tähendab “S upelranna poisid”. T egem ist oli algul perekonna ansam b liga. Skiffle . Traditsionaalse jazzi kõrval saavutas viiekümnendate aastate teisel poolel suure soosingu skiffle. S kiffle’it m än giti peamiselt omavalmistatud või kohapeal kombineeritud pillidel: kammipillil, kraabiti sõrmkübaraga rütmi lainelisel pesulaual, löödi rütmi tühjal kohvril või toolipõhjal jne. Taolisesse ansamblisse kuulus ka kitarre, bändzosid, suupille ja muid rahvalikke pille. S kiffle’i põhim õte oli jagada mängu- ja laulurõõmu võimalikult paljudele.
Õismäe Humanitaargümnaasium 06.09.06 Koidu Ilmjärv Levimuusika ajalugu 18
1O. 60-NDATE AASTATE MUSTADE POPMUUSIKA- SOUL 1960-ndate aastate musta muusika märksõna on soul ja funk. 1920-ndatel aastatel oli musta muusika üldnimetajaks plaadiümbrisel valgete jaoks sildike race records. Kuigi rockmuusika raskuspunkt kaldus 60-ndatel aastatel Suurbritanniasse ja sealsed ansamblid käisid ridamisi Ameerikat vallutamas, oli ka USA muusikatööstus oma trump- samale ajale langes soulmuusika kõrgperiood. Soul on vahetult seotud ameerika mustade muusikaga- gospeli ning rhythm and bluesiga. Souli isa tiitlit kannab õigusega laulja Ray Charles (s. - 1932), kes 50-ndate aastate keskpaigas ühendas gospeli ja maalähedase bluesi. Ta mängis klaverit, saksofoni ja trompetit. Kuueaastaselt pimedaks ja 15 aastaselt vanemateta jäänud nooruk õppis varakult tundma elu varjukülgi. Teinud 17- aastaselt oma esimese singli, kujunes ta pianisti ja lauljana peagi isikupäraseks muusikuks. Aastail 1960- 1975 sai ta 8 Grammy- auhinda. Soulmuusika laiemale levikule aitasid kaasa kaks 1959 aastal asutatud heliplaadifirm at “T am la M otow n ” D etroitis ja “Stax” M em phises, m is koondasid enda ümber suure hulga souli staare (Aretha Franklin, Roberta Flack, Diana Ross jt.). Eraldi märkimist väärib Stevie Wonder, kes tegi oma esimese hiti juba 13 aastasena 1963 aastal. Tema muusikat iseloomustas Eric Clapton: “A lati, kui arv an end olevat hakkama saanud hea plaadiga, panen mängima mõne Stevie Wonderi oma ja see toob mind taas pilvedest maa peale.” Valge soul- (blue- eyed soul) kasvas välja afro- ameerika muusikast, mis on valgetele muusikutele, eriti lauljatele suureks pähkliks. Instrumentalistidel läks mängimine kergem. Selle suuna silmapaistvaim esindaja oli Janis Joplin (1943- 1970). Ta ei jäljendanud kedagi, vaid oli ise originaal . Funk- Jam es B row n ’i laulu “P ap a’s G ot A B ran d N ew B ag “ oli esim ene funkhitt, mis 1965 aastal jõudis USA edetabelisse. Funki rütm rõhutatum, terav - torkivam. Hiljem on funk mõjutanud nii rockmuusikat, discot, kui ka hip- hop’i.
Õismäe Humanitaargümnaasium 06.09.06 Koidu Ilmjärv Levimuusika ajalugu 19
11. BRITI 60-NDATE AASTATE POP- JA ROCKMUUSIKA 1950 –ndatel aastatel peeti Suurbritanniat üldiselt rockmuusika ääremaaks ning selleks oli ka põhjust. Üksikud tähed olid vaid Elvis Presley imiteerijad, jõudmata kunagi samale tasemele. Cliff Richardi (õige nimega Harry Webb- s. 1940) esiletõus oli siiski paljutõotav, sest laulu “Move It” (”L ase käia”) võib pidad a juba ehtsaks briti biidiks. 1950-ndate teisel poolel tekitas Inglismaal elevust ka skiffle, mida võib nimetada igam eh e m uusikaks. K o olipõlves m än gisid skiffle’it ka biitlid , C liff R ichard ja mitmed teised hilisemad kuulsused. Briti 60-ndate aastate rockmuusika võib jagada kaheks: 1) mersey beat, mida mängisid põhjapoolsetes tööstuslinnades esile kerkinud ansamblid ja 2) Londoni rhythm and blues. Mersey beat sündis sellistes linnades nagu Manchester, Sheffield ja ennekõike muidugi Liverpool. Läbi Liverpooli voolava Mersey jõe järgi on kogu stiil oma nime saanudki. Seda iseloomustas lihvitud mitmehäälne vokaalpartii ning ansamblimängijate endi kirjutatud tekstide ja muusika kasutamine. Liverpooli ansam blitest sai tuntuks eelkõige “The Beatles”, m is alustas 1959 aastal koosseisus John Lennon, Paul McCartney , George Harrison, Stuart Sutcliffe ja Pete Best. Sutcliffe lahkus omal soovil kaks aastat hiljem ja tema asemel hakkas basskitarri mängima McCartney. 1962 aastal trummar Pete Besti asemele tuli Ringo Starr. E sim ese plaadistatud lauluga “Love Me Do” (“A rm asta m ind”) äratasid nad tähelepanu, kuid järgmised salvestused tõid kaasa vapustava edu. Nad vallutasid ka USA edetabelid, mis oli esmakordne eurooplaste poolt. Alguse sai nähtus, mida on nim etatud “biitlim aaniaks”. S elle kõrgpunkt oli 1964, kui M elbourne’i ko gunes n eid kuulama 200 000 kuulajat , kellest 40 said vigastada ja viidi haiglasse. 1966 aastal loobuti ringreisidest. Otsust mõjutas ka see, et muusika läks järjest keerulisemaks ja tolleaegsete tehniliste võimaluste juures oli vajalikku soundi kontserdilaval võimatu saavutada. Ansambel peitus koos helirežissööriga stuudiosse ning tulemuseks olid salvestused, mis on jäänud rockmuusika ajalukku. Teravamalt hakkas eristuma ansambli liikmete oma loominguline käekiri. See sai ka põhjuseks, miks ansambel 1969 aastal lagunes. Ansambli liikmete edasine saatus oli erinev. Loomulikult alustasid kõik oma sooloprojekte. Lennon tegi 70-ndatel mitmeid sooloplaate ja just siis, kui tundus, et ta on jälle tõusuteel, saabus traagiline lõpp. 8 detsembril 1980 aastal mõrvas New Yorgis John Lennoni maniakk, kes arvas, et kuulsa inimese tapmisega võib ise ka kuulsaks saada. Biitlitest edukaim on olnud Paul McCartney, kes kirjutab menulugusid siiani. Biitlite muusika muutus nagu ühe inimpõlve muusikaliseks sümboliks. Muusikaliselt pakkusid nad midagi uut. Neil oli omapärane vokaal - ja instrumentaalkõla, laulude lihtsad meloodiad olid meeldejäävad. Biitlitel säilis järjepidevus eelnenud perioodiga, mistõttu nende muusika võtsid hästi vastu ka alahoidliku hingelaadiga kuulajad. Londoni rhythm and blues- briti rocki teine peasuund arenes välja 60-ndate aastate algul Londonis, kus ameerika blues ja rhythm and blues saavutasid noorte seas üllatavalt suure populaarsuse. Algul jäi Londoni rhythm and blues siiski mersey- beat ansamblite varju, kuni oma esimese hitini jõudis ansam bel “The Rolling Stones”. S ealt alates hakkas “T he R olling S tones” tõsiselt pürgim a briti rocki juhtansam bliks. B iitlitega on neid raske võrrelda, kuna nende stiililised erinevused on üsna suured. Biitlid olid oma
Õismäe Humanitaargümnaasium 06.09.06 Koidu Ilmjärv Levimuusika ajalugu 20
tegutsemise algperioodil rõhutatult korrektse välim usega, “T he R olling S tones’i” liikmed jätsid aga endast teadlikult lohaka ja mässulise mulje. Kui biitlid hilisemal perioodil rõhusid stuudiotööle, siis “S tones” eesotsas m õjuvõim sa lau lja “M ick Jagger’iga on läbi aegade olnud edukas kontsertansambel.
Õismäe Humanitaargümnaasium 06.09.06 Koidu Ilmjärv Levimuusika ajalugu 21
12. 1960 AASTATE PSÜHHEDEELILINE ROCKMUUSIKA Kuuekümnendate aastate keskel ilmnes selgesti, et popmuusikal polnud mitte ainult meelelahutuslik funktsioon, vaid et temas peegeldusid ka mitmed ajastule iseloomulikud tendentsid. Rock tõi esile hulga uusi autoreid ja interpreete, kellele varasemate aastate popmuusika kirjutamata seadused midagi ei tähendanud. Uusi laule ei loonud Tin Pan Alley käsitöölised ega vanad tunnustatud meistrid, vaid noored asjaarmastajad, kes nägid ümbritsevat elu lihtrahva silmadega. Neid uusi suundi ei tervitanud popmuusikabisness mitte vaimustunult. Seni ei tohtinud muuta midagi, kui see kujutas tulusat müügiartiklit. Selle tõttu oli ametivõimude esimene reaktsioon ka biitlite suhtes eitav. Armastus tuli alles hiljem, suurte rahadega. Selleks ajaks oli juba selgesti märgata , et popmuusika polnud üksnes meelelahutustööstuse osa, vaid ka nn. arvamustööstuse tähtis tööriist. Raadio, televisioon, filmid, heliplaadid, ajakirjandus, mitmesugused lõbustusasutused, isegi mõned tarbeesemed ja rõivastus kandis popmuusika märki. 60 aastate pinnas (Vietnamis peetav mõttetu sõda, hariduse ja sellele vastava töö leidmine, vägivald, seaduseväänamine, vale ja võltsmoraal, protest valitseva korra vastu – need noorte probleemid), millest võrsusid kuuekümnendate aastate teisel poolel noorsooliikumised oma naiivsete ideaalide ja ohtlike pahedega. Nende ideoloogia väljendajaks sai rockmuusika. Protest sellise elukorralduse vastu sai kaks vormi: passiivne ja aktiivne. Esimene väljendus hipide liikumises, teine püüdis leida tuge ka vägivallast. Nimetus hippie on tuletatud ameerika kolmekümnendate aastate slängisõnast hip (ka hep), mis tähendab: tark, taiplik, arusaav. Hipster oli isik, keda ei pimestanud asjade väline sära. Viiekümnendatel sai aga hippie tühise edvistaja halvustajaks nimetuseks. V anem a põlvkonn a suus sai sellest sõim usõna “pikajuukseliste logardite” häbimärgistamiseks. Hipide keskuseks sai San Francisco . Peamiselt heal järjel olevatest kodudest lahkus hulgaliselt noori, kes asutasid kommuune, pere- ja sugukondi, elades juhuslikes eluasemetes. Nad võtsid ühiskonna suhtes seisukoha- meie ei sega teid, teie ei sega meid. Lipukirjaks kuulutati armastus, rahu ja valgus, mida sümboliseerisid lilled. John Phillipsi laul “If Y ou ’re G oing To San Francisco” sai 1967 aastal hipidele peaaegu hümniks. Seljas kanti lihtsaid töörõivaid, kuid paljud armastasid ehtida end kaelaskantavate kellukeste, helmeste ja amulettidega. 1967 aasta tõi kaasa ohtliku nähtuse: massilise uimastite tarvitamise, mis oli tõusnud juba mingi kultuse tasemele. Uimastid olid olnud ameerika ühiskonna salapaheks juba rohkem kui veerand sajandit ning röövinud jazzmuusikutegi hulgast mitu silmapaistvat annet. Hallutsinatsioone esilekutsuvate narkootikumide toimes hakati nägema lahendust ülepääsmatuna paistnud probleemidele. Ilmale tuli rocki kõige ebardlikum vorm: psychedelic rock (hinge kahekordistav, avardav. Kreeka keeles psyche- hing ja delos- selge, nähtav.). [Variantnimed: acid rock (slängis uimasti ) -, head music.] Ülistatud “teadvuse avardum ine” (psühhedeelia) oli tõelik kust m oonutav haiglane sonim ine, psühhoosi seisundis või hallutsinatsiooni mõju all viibimine. Sellise seisundi saavutamiseks keerasid mõned rockmuusikud helitugevuse maksimumini. Sellest saigi muusika tähtsaim komponent. Niisugune muusika ristiti heavy rock’iks. Kõlapildis said tähtsa koha efektiseadmed. Võeti kasutusele light show: laval näidati filmilõike, vilgutati valgust.
Õismäe Humanitaargümnaasium 06.09.06 Koidu Ilmjärv Levimuusika ajalugu 22
1968- 1969 aastal puhkes valla tõeline uimastiepideemia, millega kaasnes kuritegevuse ohjeldamatu tõus. 15 – 35 aastaste elanike hulgas oli narkomaania kõige sagedasemaks surma põhjuseks. Uimasite kõrvale tekkis india päritoluga religioossete ja filosoofiliste õpetuste levitamine. Selle kõrvale veel hipide Jeesuse kultus (Andrew Lloyd Webberi ja Tim R ice’I rock oop er “Jesu s ch rist S u p erstar”). Hipide vastandpooluseks olid pahempoolsed äärmuslased, noored anarhistid ja musta vähemuse sõjakad esindajad. Aktiivsusega paistis silma noorsoogrupp, mis sageli kaldus huligaansusesse ja kuritegevusse. N iisu gu sed olid am eerika “põrguinglid” ja inglise tsiklijõugud. Saksamaal nimetati neid rocker’iteks. Need olid enamuses väikese hariduse ja piiratud silmaringiga töölisnoored. Hipide liikumisega peaaegu üheaegselt kerkis esile mõiste underground (maa-alune). Nii hakkasid end nimetama need ameerika rockansamblid, kes taotlesid lööklauludest ja kommetsrockist erinevaid suundi. Sel perioodil said alguse rock- festivalid. Seni on suurem W ood stock ’is 1969aastal peetud festival, kus mängis 32 ansamblit ja solisti ja publikuks oli 400 000 kuulajat. P sühhedeelikute acid ro ck’i tippgrupiks sai 19 65 aastal S an F ranciscos asutatud “Jefferson Airplane” (laul “White Rabbit”). S kandaalset kuuslust taotlev ansam bel “The Doors” (laul “Light My Fire”) sai noorte rock’ifanaatikute, nn. teenybopper’ite lemmikuks. Selles ansamblis tegutses Jim Morrison (1943- 1971) Pöördepunkti instrumentaalses rockis kujutas Jimi Hendrix (1942- 1970) (lugu “Voodo Chile”).
Õismäe Humanitaargümnaasium 06.09.06 Koidu Ilmjärv Levimuusika ajalugu 23
13. 70-NDATE AASTATE POPMUUSIKA. Eelmiste aastakümnetega võrreldes on seitsmekümnendate aastate popmuusika üldpilt eriti kirju. Soliste ja ansambleid on lisandunud enneolematu hulk. Igaüks neist oli sunnitud pakkuma midagi uut. Kui see natukenegi teisest erines, püüti talle anda uus stiilinimi. Sealjuures ei lisandunud midagi põhimõtteliselt uut- kõik sai alguse eelnevail aastakümneil. HEAVY ROCK Heavy rock hakkas arenema 60-ndate aastate lõpul ja on säilitanud oma koha rockimaailmas tänaseni. Juba alguses kasutati sellega paralleelselt nimetusi hard rock ja heavy metal. Põhilised tunnused on jõuline korduv motiiv basskitarripartiis ja kitarri madalatel keeltel, jõuline laulustiil, ühtlane ja enamasti sünkopeerimata trummipartii, iseloomulike helimuundurite (ingl. k. overdrive- ületüürimine) kasutamine elektrikitarri puhul ning loomulikult maksimumini viidud helitugevus. H ard rock’i juured on rh ythm and bluesis (näiteks “The Rolling Stones”). K uigi hard rock levis üle kogu maailma, olid selle stiili kõrgemad ripud siiski Inglismaal. A nsam bli “Deep Purple” 1970 -ndal aastal ilm unud L P “In Rock” oli kahtlem ata üks hard rocki nurgakividest. “D eep P urple’iga” sam aaegselt algas ka ansam b li “Black Sabbath” võidukäik, kes tõi heavymuusikasse tänaseni väga populaarsuse okultismi (õpetused üleloomulikest ja tunnetamata jõududest, näiteks maagia, astroloogia jt.) teema. Nn. briti heavy uut lainet esindavad n äiteks ansam bli “Def Leppard”, “Iron Maiden” ja “Saxon”. A ustraaliast on pärit ansam bel “AC/DC”. K a sup ergrupp “Led Zeppelin” liigitatakse tihtipeale heavyansam blite hulka, kuid see pole päris täpne, kun a “L ed Z epp elin ’i” muusikas kohtab traditsioonilise bluesi mõjusid rohkem, kui heavyansamblite puhul. INTELLEKTUAALNE ROCK 60-ndate aastate lõpul hakkas rockmuusika otsima ideid rocki peasuunast üha kaugemal olevatest muusikalistest allikatest: lisaks bluesile ka jazzmuusika teistest vormidest, erinevate maade rahvamuusikast ning isegi klassikalisest muusikast. Sellise arengu kaks tähtsamat eeldust olid: 1) pillimeeste üldise mängutaseme tõus 2)stuudioelektroonika ja instrumentide täiustamine, mis võimaldas ka väikese koosseisuga saavutada varem mõeldamatuid kõlavärve. Peale oli kasvanud uus muusikute põlvkond. Veidi rohkem kui kümne aasta jooksul oli rock’ist saanud üldiselt om aks võetud nähtus, m is tõm bas enda poole ka suurt osa noorest haritlaskonnast. S ellest ka nn. intellektuaalse ro ck’i m än givate ansam blite tõusuperiood 70-ndate aastate alguses. Vaadeldes kasvõi selle stiili tuntumaid esindajaid “Emerson, Lake and Palmer”, “Yes”, “Gensis”, võib m ärgata teatud kindlaid seaduspärasusi. Lisaks ühisele päritolule (Suurbritannia) olid mitmed muusikud saanud tihti professionaalse ja isegi klassikalise koolituse. Üha enam hakati tähelepanu pöörama elektrooniliste pillidele. Ideid ammutati ka klassikalisest muusikast (Bach, Mussorgski, Brahms, Sibelius). 1970 aastal moodustas Keith Emerson trio, kuhu kuulusid veel Greg Lake ( basskitarr , vokaal) ja Carl Palmer (trummidel). Aasta hiljem kuulutati nad ajakirja “M elod y M aker” lu gejate arvam use põhjal m aailm a parim ateks pillimeesteks. Ü hiseid jooni eeln eva an sam bliga oli ansam blil “Y es”. A nsam bli üheks eestvedajaks oli klahvpillimängija Rick Wakeman (õppinud Londoni Kuninglikus Muusikaakadeemias).
Õismäe Humanitaargümnaasium 06.09.06 Koidu Ilmjärv Levimuusika ajalugu 24
Intellektu aalsele rock’ile on üldiselt iseloom ulik suundum us väljuda tav apäraste lugude raamidest. Plaatidel kasutati pikemaid kompositsioone kui tavalised mõneminutilised laulud. A nsam bel “Genesis” on ilm selt kõige m enukam aid intellektuaalse rock’i ansam bleid. Seal tegutsenud muusikutest on nüüdseks eduka soolokarjääri teinud laulja Peter Gabriel ning trummarina alustanud Phil Collins. “Pink Floyd” on küllaltki lähedane eelm ainitud intellektuaalse rock ’i ansam blitele. H eliplaadiga “Dark Side Of the Moon ” (“K uu varjatud külg”) jõudis esim ese haripunktini ansambli püüdlemine nn. mixed media (mittemuusikaliste väljendusvahendite – video, müra , kasutamine muusikas) poole. Muusika ilmestamiseks kasutati rohkesti heliefekte tavaelust (tuntuim kahtlemata kassamasina klõbin palas “Money”). T eine ülim enukas album pärineb aastast 1979 ja kannab nime “T h e W all” (“M üür”), m illest ansam bel am m utas ideid ka om a m en ukate kontsertide lavakujunduseks: kivihaaval üleslaotav müür varjab ansambli publiku eest ja lõpuks variseb tükkideks. Intellektuaalse rocki keskus paiknes 70-ndate aastate alguses Suurbritannias. USA muusikaturg oli suhteliselt konservatiivsem, kuid leidus sealgi erandeid. Frank Zappa oli üks neist. Ka Zappa uuris põhjalikult klassikalist muusikat ning temagi jahmatas kõiki oma pikkade kompositsioonidega. Kui inglise ansambleid iseloomustas meeskonnatöö, siis Zappa puhul oli ansambel ainult saatevahend. JAZZROCK Mõiste jazzrock hakkas levima 60-ndate aastate lõpus seoses ansam bliga “Blood, S w eet, an d T ears” ja “Chicago”, m is olid om a koosseisult ühenduslüliks traditsioonilise rockansambli ja suure jazzorkestri vahel. Tavapärase rütmigrupiga liitus 3-4 m ängijast koosnev puhkpillirühm , kus lisaks juba rock’n’rolli aegadest kasutatud saksofonile olid juurde tulnud trompetid ja tromboon. Põhirolli mängivad siin jazztaustaga muusikud. Esimese tippmuusikuna astus jazzi radadelt kõrvale Miles Davis. 70-ndate aastate keskpaigast oli jazzrock asendunud mõistega fusion (ingl. k. sulam). Nimevahetus oli igati õigustatud, sest suur osa selle suuna tuntumatest esindajatest ei piirdunud ainult jazzi ja rocki ühendamisega, vaid said ideid mujaltki. Näitena võib tuua Chick Corea, kelle loomingut mõjutas tugevalt Ladina- Ameerika muusika. Ainulaadne isiksus fusionmuusikute hulgas on John McLaughlin , kes on tuntud oma kiindumuse poolest idamaisesse muusikasse. Aastail 1971- 1974 juhtis ta orkestrit “Mahavishnu Orchestra”, kuhu kuulusid praeguseks m aailm a nim ekam aid trummareid Billy Cobham ja klahvpillimängija Jan Hammer (kirjutas muusika seriaalile “Miami Vice”). DISCO Kõige üldisemalt võib diskomuusikat käsitleda kui helikandjatelt (CD-d, kassetid) tantsimiseks ettemängitavat muusikat. Elav musitseerimine diskodel on harv, sest tantsuplatside omanikel on kasulikum palgata üks diskor mitme muusiku asemel. Teiseks on kõlapilt kindlam, kui see oleks otsesel musitseerimisel. Nii nagu rockmuusika tervikuna oma olemuselt pärineb afro- ameerika muusikast, nii ka diskomuusika lähtub samast allikast. 70-ndatel aastatel oli diskomuusika gospelist ja soulist lähtuv mustade muusika. Peatselt hakkasid diskomuusika võimalused huvitama ka valgeid muusikuid. Pärast mõnede ameerika ansamblite edu jõudis diskolaine ka Euroopasse, kus diskomuusika keskseks maaks sai Saksamaa. Hakati kirjutama muusikat ekstra tantsusaalidele. Oluline oli muusikas rütm- paarisosaline pulss sellele tugineva rütmikaga. Tüüpilised diskolood on 4/4 taktimõõdus , tempo kiire. Helipildis domineerivad basskitarr ja basstrumm- nende
Õismäe Humanitaargümnaasium 06.09.06 Koidu Ilmjärv Levimuusika ajalugu 25
raudne m ütsum ine on andnud aluse “vaibakloppim isele”. T ähtis oli eelkõige tantsitavus, mitte meloodia ja harmoonia . Diskorid olid kuulajate- tantsijate maitsekujundajad. Eurodisko- mustade funkilik diskomuusika, valgete rütm (Boney M), tantsiti lahus. E uroopa diskom uusikas on eriline koht rootsi ansam blil “A B B A ”. Heliloojad Benny Andersson ja Björn Ulvaeus ei lähtunud oma loomingus raudsest rütmist. Nende lauludes on esiplaanil kaunis meloodia, põnev harmoonia ja oluline laulutekst. PUNK Kuuekümnendate aastate teisel poolel, innustatuna briti biidi menust, imiteerisid paljud ameerika ansamblid biitleid. Kümned tuhanded koolipoisid üritasid samamoodi kuulsaks saada. K una tavaliselt kasutati harjutusruum ideks keldreid ja autogaraaže, hakati niisuguseid, enamasti üsnagi oskamatuid ansambleid nimetama garaažibändideks. In glism aal tekkis om akorda ka pub- rock – algajad amatöörbändid mängisid kohalikes lokaalides. Public house, lühendatud pub, on odav lihtrahva kõrts, kus kindel külastajaskond käib aega veetmas. Niisugused bändid nii siin- kui sealpool ookeani valdasid üsnagi kesiselt oma pille, kuid ometi tekkis neile kohalik toetajaskond. K indlustam aks endale om a territoorium i suures rockm uu sikadžunglis loodi peagi oma muusikaline usutunnistus, mis sai aluseks seitsmekümnendate aastate punkrockile. (Ameerika slängis on punk’ il küm m ekond vastet- pisisuli, kogemusteta nooruk, vilets mängija, tänavapoiss. Omadussõnana- halb, alaväärtuslik.) Punki puhul tuleb rõhutada tema protestivaimu ühiskonna juhtivate kihtide poolt kehtestatud norm ide vastu. m uusika pidi šokeerim a om a ülim a lihtsuse ja agressiivsusega. Tunnuseks oli kiire tempo (vähemalt 140 lööki minutis), stabiilselt tugev helivõimendus, rõhutatult rohmakas mängulaad ning sirgjoonelised ja teravad tekstid. Punk- m ood kujunes L ondonis, kus rock’ i produtsent Malcolm Robert Andrew Edwards (Malcolm McLaren) ja ta kaaslane Vivienne Westwood 1971 aastast pidasid pisikest rõivapoodi nim ega “Let It Rock”. S eal m üüdi riideid, m ida teistes poodides polnud- põlve kohalt kokkunööritud säärtega “o rjapükse” ja m uud kraam i, mille iseloom sobis hästi kokku teismeliseikka jõudnud baby- boomi’ I – põlvkonna enesedefineerimise taotlusega. 1975. aastal kinnitasid omanikud oma poekese fassaadile kümne jala kõrgused fluorestseeruvad roosad plastiktähed SEX. Kohast sai kiiresti punkarite kohtumispaik. Kui sellesama McLareni poolt kokku pandud popbändi “Sex Pistols” laulja John Lydon/Johnny Rotten samal aastal oma lühikeste püstiaetud juustega meedia fookusesse jäi, oligi punk- moe- ajastu alanud. Tema kaaslanna aga pani õpetajaameti maha ja hakkas ansambliliikmete peal oma ekstravagantset moeloomingut katsetama. Punk- moe generatsiooni, kes sündis optimistliku ja unistava hipiaja varjust, võib vaadelda kui anti- hipisid: ilusate laulude ja tagasi looduse rüppe eluhoiaku asemele astus kavatsetud pahelisus, agressiivne lodevus ja kolmeduuri amatöörm uusika. 1977 . A astal kujunes punk’ i noorsoo tunnuseks mohikaanlaste soengustiil, millest sai hiljem kogu punk- moe identiteet. Rõivastus, mida enamasti iseloomustatakse kui anarhistlikku, tekkis tihti juhuslikult kombineeritud nahkpükstest, koolipintsakust ja katkikäristatud särkidest koos needitud kaelarihmade, haaknõelte, lukkude ja kettidega. Lõdvalt rippuv lips, tanksaapad, ebakorrapäraste äärtega T- särgid ja kitsad treeningpüksid olid hiljem malliks ka pärismoele. Punk- look’ i võim endam isele aitasid kaasa plaadiümbrised, plakatid, ansamblite perform ance’id . [A jakiri “N ael” juuli 2000, E esti K unstiakadeem ia – Anne Metsis ] Tuntumaiks punk- rocki esindajaks sai inglise ansam bel “Sex Pistols”. B riti punk koondas endasse vähem varaka noorsoo protestimeeleolusid. See seisnes kõige selle
Õismäe Humanitaargümnaasium 06.09.06 Koidu Ilmjärv Levimuusika ajalugu 26
eitam ises , m ida im etles “parem publik”. P rotest väljendus ka v älistes tunnustes- riietuses, soengus, atribuutikas, kõnepruugis. Suured plaadifirmad ei tundnud huvi sedalaadi muusika vastu. Valmis olid riskima väikesed , nn. sõltumatud plaadifirmad. Nende firmade tegevus aitas mitmekesistada rockmuusika turgu ja võimaldas suurtele firmadele paremat ülevaadet uutest suundadest. Eesti punkansamblid ja lauljad: “J. M. K. E.” (V illu T am m e), “Vennaskond” (T õnu T rubetsk y), “Velikie Luki, Onu Bella
P unk’ i iseloom ustus:  Lärmakas  Lihtne  Kiire tempo  Tugev helivõimendus  Teravad tekstid  Mängida osati ainult paari akordi  Viisipidamine polnud oluline  Kohati puudus rütmitunne  Sai kiireti kuulsaks  Tuli palju muusikaga tegelevaid noori
NEW WAVE N üüd tõusid esiplaanile U S A solistid ja ansam blid: “Blonie”, “Talking Heads” jt. Briti saartel läks samas suunas oma ansambliga Bob Geldof, kes 80-ndate aastatel sai kuulsaks mitmete heategevuslike mammutkontsertide korraldamisega, mille eest löödi ta rüütliks. K a ansam bel “Police” oli p ärit In glism aalt nin g m uusikaliselt oli kahtlemata üks new wave esindajaid. Suuresti tänu pilkupüüdvale liidrile Sting’ile vallutas ansambel popturu kõige laiemas mõttes.
Õismäe Humanitaargümnaasium 06.09.06 Koidu Ilmjärv Levimuusika ajalugu 27
14. 80-NDATE AASTATE POPMUUSIKA KUNI SAJANDIVAHETUSENI RAP Heliplaaditööstuse areng tekitas uue nähtuse ka seltskondlikus elus – nimelt diskoteegid (inglise k. disc - ketas), kus tantsiti ja lõbutseti diskori valitud ja kommenteeritud plaadimuusika saatel. Diskoteekide tekkele aitas kaasa helisalvestustehnika areng. Tihti oli plaadimuusika kvaliteet parem, kui elava esituse oma. 70-ndate aastate lõpul äratas New Yorgi diskoteekides suurt tähelepanu muusikastiil, mis oma nime sai ameerika slängisõnast rap (lobisema).[ Kasutatakse ka tõlget –RAP- rhytmically axentreated poetry -rütmiliselt aktseteeritud poeesia.] Mustad diskorid olid välja arendanud rütmilise kiirkõne. Sinna juurde kuulus manipuleerimine heliplaadiga- selle alla pandi viltketas, mis võimaldas plaati mängu ajal käega peatada ja rütmiliselt edasi- tagasi liigutada (inglise k. scratching- kratsimine). Kasutati ka kahte grammofoni- ühel instrumentaalpala, teisel meloodiline laul. Sinna peale rääkis diskor. Diskori rütmilist kõnet saatis trummide ja bassi motoorika, samuti käte plaksutamine, vahelehüüded, naer. Rütmilise kõne teema ei olnud oluline, peaasi, et kõlas efektselt. Stuudiotes hakkasid diskorid endale ise muusikat miksima. Iseloomult on rapmuusika agressiivne. REGGAE Kuuekümnendate aastate keskel levis Jamaical rockmuusika eriliik reggae, mis kujutas endast üheaegselt nii tantsumuusikat kui ka mustanahaliste rahvusliku vabadusliikumise protestiväljendust. Enamik rege- muusikuid tunnustas kohalikku rastafariusundit, mis oli vabadusliikumise vaimne jõud. (Rastafarid – mustanahalised, kellel palju patsikesi.) Reggae eelkäijaks oli Jamaical levinud popmuusika vorm ska, mis ühendas endas USA afro- ameerika popmuusika ja kohalike muusikapärimuste elemente. Rastafari - usund nägi Aafrika kontinenti kõigi mustade tõotatud maana- olid ju Põhja-, Kesk- ja Lõuna- Ameerika mustade elanike esivanemad Aafrikast toodud orjad. Suur tähtsus on reggael rütmil. Trummikomplektis kasutatakse spetsiaalseid kõrgema kõlaga trumme, rütmikitarrist varieerib oma mängu osavate sünkoopidega. Basskitarri partii on vaheldusrikas, selles on ootamatuid pause ja rõhulisi lööke rõhutul taktiosal. Klaveri asemel kasutatakse tavaliselt elektriorelit. Laulule annab erilise kõla kohaliku aktsendiga inglise keel. Tuntuim rege- muusik oli Bob Marley (1945-1981). Third world – kaasaegsem, elektroonilisem Raggamuffin- räppimise stiil. Need, kes seda tegid olid raggamuffinid Dub (duubel, dubleerimine) – puhtalt Jamaica nähtus. Diskorid tegid oma versioone hittidest. Nad kasutasid musta lindipõhja, et sinna peale rääkida (toasting). Instrum entaalset osa nim etati “dub”. Dance Hall reggae- tantsusaalides mängitud hitid. Mc- (master of ceremoni)- juhtis tantsuõhtut, laulis. See jõudis reggae nimedesse.
1965 1970 1980 1990
SKA DUB REGGAE DANCE JUNGLE HALL REGGAE TOASTIN G RAGGAMAFFIN
Õismäe Humanitaargümnaasium 06.09.06 Koidu Ilmjärv Levimuusika ajalugu 28
HOUSE- tekkis 1985 Chicagos. Ühe produtsendi kätetöö. Alguses polnud teksti üldse, oli ainult rütm. Kasutati näidiseidtuntud muusikapaladest. House- pärit slängist (maja, kus toimub pidu). Enamus tantsumuusikat mängiti stuudio. Parameetriteks rütmi stoilisus, hüpnootilisus. Muusika ühendab endas salsat, latinot, diskot, jazzi, souli, funki. ACID HOUSE- 1987 väga pop Inglismaal. Oli lubatud peaaegu kõik- sämplerid, fantaasia. See psühhodeelia element, ECSTASY- katkematu muusika, mis peab tantsija viima transsi. Karmid, valjud ja väänlevad samplingud tekitavad hüpnootilise efekti. Kasutatakse sünteesi kujul keemilise hapete mulksuvaid hääli. Suur muutus tantsumuusika ajaloos. HIP HOUSE- sulam rapi vokaalist ja house’i rütm idest. ITALO HOUSE- kavalad tootmise tehnikad, tabavad meloodiad, ergutavad klaveri viisijupid ja A m eerikalikud vokaalid. Itaallased loovad uue m uusika žanri, m illes kasutavad väga palju klaverit. Praeguseks on selle asemele tekkinud techno ja trans POP HOUSE- et tavalised pop artistid oleks tantsupõrandal rohkem vastuvõetavad, segati need house’iga. S aadi pop house.
NEW AGE MUSIC- uue ajastu muusika- on tulemas uus ajastu, ufoloogia. Rahulikkus, lõõgastum ine. M õnel puhul nim etatakse “N ew A ge H ouse’iks”.
TECHNO- mõjutajaks saksa elektroonilise muusika ansambel “K raftw erk” (m asinlik, robotlik). Puhas rütmiga segatud kommertslike helide kogum.
TRANCE- uusim techno variant, tantsitav ambient sugulane
AMBIENT- 1993, B riti m eedia loob uue väljendi “Intelligentne techno”, m ida tuntakse ka nim e “E lektroonilise ku ulamise muusika (EKM) nime all. AMBIENT HOUSE- tugitoolimuusika, lõõgastumiseks (greg. koraal).
TRASH. SPEED METAL- tekkis 80 algul San Franciscos. Mõjutaja inglise heavy- metal, garaažirock- noored harjutasid garaažides, m ängida ei osanud, aga võim u keerasid lõppu- tuli välja piisavalt vastik lärm. Kuna kõlaliselt oli erinev, haarati sellest kinni. Meloodiat ja harmooniat pole vaja. Oluline on rütm ja vasturütm. (Trash- piitsutama, ratsutama.) Speed metal- kommertslikum vorm, mõningad meeleoluelemendid.
WORLD MUSIC- teistest kultuuridest pärit muusika aktsepteerimine lääne popis. WOMAD- lühend, organisatsioon. 1981- m oodustati ”W orld of M usic, A rt and D ance”. Korraldas Peter Gabriel. Kutsus kokku erinevaid muusikuid. Praegu on see organisatsioon, kes organiseerib üle maailma festival. Suur maailmamuusika propageerijaid.
JUNGLE- hip- hop, m illele on lisatud m õni trum m i rütm .on tekkinud underground rave’I muusikast nimega hardcore, mis kujunes Acid- H ouse’st. S elles on kom bineeritud kiire tem po ja Hardcore tegemise oskused koos samplingute ja bassi lõikudega Jamaica raggae muusikast. Techno alamliik. Kolksuvad metalsed helid, mis loovad sünge meeleolu.
DRUM AND BASS - loodi 90 alguses ja ühendab endas Hip- hopi, Jungli, Techno (parimad bassid on selt üle võetud) ja H ouse . D ’n’b on väga lähedane jungliga. V arajast D ’n’b’ssi ja Jungel’it levitati suurelt osalt läbi P iraat raadiojaam ade.
BREAKBEAT - techno alamliik. Võib kirjeldada, kui kiirendatud hip- hop’i. K una breakbeat on umbes 130- 200 lööki minutis, see tähendab 2 korda kiirem kui reggae muusika, siis on täiesti tavaline, et breakbeat’is m ängib taustaks reggae m uusika. N äiteks “P rod igy” laulul “Out of space” on taustaks pandud m ängim a reggaet. V õrreldes jungel’iga on atm osfäär mahedam, energilisem, rõõmsam.
Õismäe Humanitaargümnaasium 06.09.06 Koidu Ilmjärv Levimuusika ajalugu 29
15. LEVIMUUSIKA EESTIS
Eesti levimuusika algusaastaks võib lugeda aastat 1925, kui Kurt Strobeli eestvõtm isel loodud ansam bel “The Murphy Band ” m ängis T allinna R aekoja platsil asunud kohvikus Marcelle tantsumuusikat. See oli tantsusugemetega jazzmuusika. Rohkem levis tollane popmuusika noorem linnarahva hulgas, kõlades peamiselt restoranides. Algul ei kiitnud kriitikud sellist käratsevat muusikat heaks. 1930. aastate teisel poolel kirjutasid oma menukad lööklaulud Boris Kõrver ja Raimond Valgre. Kui mitte varem, siis alates R. Valgrest võib kindlalt alata eesti levimuusika ajaarvamist. Pöördumatu jälje jättis kultuuri ja muusikasse II Maailmasõda ja Eesti olek Nõukogude Liidu koosseisus. 1954 aastal Bill Haley om a palaga “Rock Around the Clock” andis stardipaugu rock’n’roll’ile. E estis aga oli sel ajal keeruline poliitiline olukord. R ahvusvahelised suhted avaldasid otsest mõju ka kultuuripoliitikale. Peale sõda olid Nõukogude Liidu suhted Ameerikaga küllaltki soojad. Eesti kinodes näidati ameerika filme ja muusikud järgisid suunda, mis oli saanud trendiks. Swingivaimustuses loodi ansambleid- orkestreid- “Kuldne 7” , “R ü tm ik u d ”, “M ik id ”. M ärkim isväärne oli “R ütm ikute” koosseis, sest kõik selle liikmed- Arne Oit, Uno Naissoo , Valter Ojakäär, Gennadi Podelski, Erich Kõlar, Vallo Järvi- on hiljem ühel või teisel viisil mõjutanud eesti popmuusika arengut. Muutuse tõi 1949 aasta, mil algas nn. Külm sõda Nõukogude Liidu ja läänemaailma vahel. Kõik sealne kuulutati halvaks ja kahjulikuks. Keelatud oli mängida saksofoni- Eesti Raadio orkestrist visati välja kõik saksofonid. Ka nimetus muudeti Eesti Raadio Estraadiorkestriks. Jazzmuusikutel tuli hakata tegutsema n-ö. põranda all. Paljud noored jazzihuvilised koondusid Uno Naissoo eestvedamisel loodud Swing C lu b ’i. T ingim ustes, kus juba jazz oli põlu all, m uutus rock’n’roll’i tulek E estisse mõeldamatuks. Kontaktid välismaailmaga 1950-ndate aastate keskel peaaegu puudusid. S eepärast on m õistetav, m iks rock’n’roll’i esim ene tõusulaine U S A -s möödus eesti popmuusikast sinna jälgi jätmata. Märgatavat mõju hakkasid avaldama alles 60- ndate aastate briti biitansamblid. Üht- teist muutus 1950- ndate aastate lõpul. Moskvas korraldati ülemaailmne noorsoofestival. Et sinna saabus hulgaliselt nii välisesinejaid kui ka külalisi, kõlas jälle keelu all olnud jazz. Eestit esindasid seal teiste seas Uno Naissoo ansambel “Metronoom” nin g hilisem ad tuntud solistid Heli Lääts ja Kalmer Tennosaar. Vahelüliks varasemate jazzorkestrite ja 60- ndatel aastatel loodud kitarriansamblite vahel oli Emil Laansoo, kes virtuoosse pillimehe ja eksperimentaatorina katsetas juba siis stuudios mitmekordset pealemängu. Ansambel mängis väga mitmesugust muusikat ja oli saatjaks paljudele lauljatele, kes hiljem endile solistina nime tegid. 60- ndate aastate popmuusikavoolud võib jaga jazz- , biit- ja estraadimuusikaks. Jazzmuusika muutus keerulisemaks ja eraldus tantsumuusikast. Sellele kohale tuli biit. S eda tulekut võib võrrelda rock’n ’roll’i läbim urdega m ujal. “T h e B eatles” jt. eeskujul tekkis ka meil poisiohtu asjaarmastajatest hulk kitarriansambleid. Lõpuks olid teismelised leidnud oma musikaalse väljundi. Eesti popmuusikute uus põlvkond koosneski põhiliselt keskkooliõpilastest, kes meisterdasid endale ise pille ja neil mängides omandasid ka muusikalised teadmised. Repertuaari hangiti välismaistest raadiojaamadest. “Ju u n iorid ” (kogunesid 1963 sügisel) – pretendeerib meie esimese biitansambli nimetusele. Nendega koos sai laval esineda ka nooruke Tõnis Mägi.
Õismäe Humanitaargümnaasium 06.09.06 Koidu Ilmjärv Levimuusika ajalugu 30
1964. aastal alustasid Tallinna 2 Keskkooli “R eal” ning R aplas “O m ega” - viimasega sai lavaristsed Anne Veski . 1965 – “V irm alised ”, “R ü tm ik u d ”, “O p tim istid ”, “T oon ik a”, “P eoleo ”. “Virmalised” oli 60 - ndate aastate populaarsemaid. Seal olid vennad Toivo ja Ülo Kurmet. 68. Aastal liitus nendega bassi mängima Jaak Joala . “Optimistides” alustasid m uusikuteed Toomas, Harry ja Tiit Kõrvits , Heigo Mirka, Vello Salumets . Ansambel oli esimene, kes esines ka kodust kaugemal. “Rütmikute” solistiks oli “Juuniorides” alustanud Tõnis Mägi, trummarina Paap Kõlar. “Peoleo” p anid kokku K unstiinstituudis Taivo Linna, Eino Mäelt, Henno Käo. Neid võib pidada kantriansamblite eelkäijaks Eestis. 1966- “A n d rom eed a” - asutati 7 keskkooli poiste poolt eesotsas Peeter Randmaga. Tegutseti aastani 1974. Selle aja jooksul jõudis ansamblis kaasa teha üle 40 muusiku- Peep Mandre, Urmas Alender, Priit Pedajas, Paul Mägi, Jaak Jürisson. T allinna 16 K eskkooli ansam blina alustasid “Mikronid”. S ellesse bändi kuulus Gunnar Graps. T allinna 42 K eskkooli ansam bli “Toomapojad” rep ertuaaris oli palju m eloodilisi laule, mistõttu olid nad populaarsed ka vanema kuulajaskonna hulgas. “K ristallid ” - selles ansamblis jõudsid osaleda Marju Kuut, Olav Ehala, Jaak Joala, Toivo Unt, Boris Lehtlaan. Estraadimuusika - laia kuulajaskonna hulgas kõige populaarsem. Kuulsaim selles vallas Georg Ots (1920- 1975). Tänu loomupärasele andele võis ta laulda nii ooperit, kui estraadi . 1960 aastatel jätkasid edukat lauljateed Artur Rinne, Uno Loop, Kalmer Tennosaar, Heli Lääts. Neile lisandusid Voldemar Kuslap, Helgi Sallo, Vello Orumets, Els Himma, Tiiu Varik, Heidy Tamme. Omaette huvitav nähtus 1960 aastatel oli ER meeskvartett koosseisus Uno Loop, Kalju Terasmaa, Arved Haug, Eri Klas . Koos tegutseti aastatel 1960- 1964. Sellele ansamblile järgnes “C ollage”. 1960 aastate lõpupoole sai ülipopulaarseks Eesti Televisiooni saatesari “H orosk oop ”. Selle kaudu said televaatajad hinnata ka välismaise estraadi uuemaid laule meie parimate stuudiomuusikute ja lauljate esituses. Tähtis koht 60- ndate aastate eesti estraadimuusikas oli võistluskontsertidel. Idee pärineb Arne Oidilt. 1970- ndatel sai biitmuusikast rockmuusika. Koolibändides alustanud pillimehed tahtsid teha midagi muud kui kopeerida lääne ansamblite lugusid. Peale oli kasvanud uus põlvkond kuulajaid, kes leidsid, et uute ansamblite muusika sobib ka lihtsalt kuulamiseks. Paranes ka instrumentide ja helitehnika kvaliteet. Eestisse jõudis viimane popmuusika moeröögatus- süntesaator. Elektroonilise rocki alustalaks sai ansam bel “Mess” (Sven Grünberg). “Ruja” - kuna ansambli klahvpillimängijate (Rein Rannap, Margus Kappel) sulest ilmus enamik originaalloomingut, siis nende vahetumisega kaasnesid ansambli muusikas alati märgatavad stiilimuutused. Ansambli hingeks oli laulja Urmas Alender. Heavy- rocki tuntum atest esindajatest “M agn etic B an d ” ja “G G G ”. Tartu popgruppe esindas “F ix”, seal osalesid teatud aegadel lauljad Silvi Vrait, Novella Hanson, Priit ja Tarmo Pihlap, Vello Toomemets. Jazzrocki ja fusion’i harrastajatest ansam bel “Psycho”. N em ad said kuulsaks m ängides instrum entaalm uusikat. S ellest ansam blist kasvas välja ans. “Radar”.
Õismäe Humanitaargümnaasium 06.09.06 Koidu Ilmjärv Levimuusika ajalugu 31
1974 aastal asutatud ansam bel “A p elsin ” saavutas kiiresti populaarsuse- lisaks muusikalisele professionaalsusele ka efektne lavashow. (Tõnu Aare, Ants Nuut, Ivo Linna, Mati Nuude, Jaan Arder, Gunnar Griik.) 1978-“Vitamiin”-Raul Sepper, Mait Maltis, Joel Steinfeldt, Anne Veski, Marju Länik, Siiri Sisask, Mikk Targo, Peeter V ähi . Iseloomulik joon eesti 1970- ndate aastate popmuusikas oli kantriansamblite esiletõus. A nsam bel “Kukerpillid” tuli kokku aastal 1972 koosseisus Taivo Linna, Toomas Kõrvits, Toomas Veenre, Vello Salumets, hiljem Tiit Kõrvits, Ike Volkov. Selle ansambli muusika toetub eesti rahvaliku laulu traditsioonile kui ka ameerika kantristiilile. 1970- “Palderjan”, k elle koosseisus laulis Tarmo Pihlap, järgmisena alustas ansam bel “Justament”, eesotsas Toomas Lunge ja Jaan Elgulaga. 1980 aastad- eesti ansamblite vallutusretk itta. Jaak Joala, Tõnis Mägi, Anne Veski, Marju Länik olid lausa superstaarid, kelle vene heliloojad pakkusid laulmiseks omi laule. 80- ndatel toimunud Tartu muusikapäevad tõid palju uut muusikat. Esile kerkisid mitmed uue põlvkonna noored heliloojad- enamasti klassikalise koolitusega, mis kajastus nende loomingus- Rein Rannap, Erkki-S ven T ü ü r, Igor G aršn ek , A lo Mattiisen. Menukas oli Peeter Volkonski. Endale varem erinevates ansamblites nime teinud muusikud (Heigo Mirka- “P sycho ”, Harri Kõrvits - “R adar”, Margus Kappel - “R uja”, Ivo Linna- “A pelsin”, Andres Põldroo – “O rnam ent” lõ id 1970 lõpul ansam bli “Rock Hotel”. Mängiti rock’n’roll’i ja sellele stiililt lähedast muusikat. “Karavan” - solist Karl Madis. Selle ansambli repertuaaris oli palju professionaalselt seatud lääne ansamblite lugusid. Punkmuusikat esitlesid Eestis esmakordselt vanemad muusikud. Ain Varts, Riho Sibul, Priit Kuulberg, Peeter Volkonski m oodustasid ansam bli “Propeller”. Kui 1987 hakkasid eesti sisepoliitilises elus toimuma muudatused, algas vabadusliikumine, puudutas see otseselt ka muusikat. 1988 kirjutas Alo Mattiisen “Viis ärkamisaegset laulu”, m is jaatasid varjam atult m eie rahvuslikku eneseväärikust. 80- ndate aastate teisel poolel alustasid tegevust mitmed heavy- rocki mängivad ansam blid. “M etallisti” liidriks oli kitarrist Mihkel Raud, kes hiljem küll oma ansam bliga “Mr. Lawrence” h eavy’st eem aldus. “Singer- Vingeri” võik s paigutada heavy- ja punk- rocki vahepeale, ansambli lauljaks ja liidriks oli Hardi Volmer. 90- ndate aastate esimene pool näitas, et eesti popmuusikas on ring täis saanud- jälle sai tooniandvaks eeskätt tantsumuusika (disko, techno, hip- hop, või lihtsalt tümps). Oluliseks on olnud nii laulukirjutajatele, kui lauljatele osalemine Eurovisiooni lauluvõistlusel. Iga aastakümme on toonud eesti muusikaase midagi uut, iga kümnendi muusikal on oma iseloomulik, kordumatu nägu.
Õismäe Humanitaargümnaasium 06.09.06 Koidu Ilmjärv Levimuusika ajalugu 32
16. KASUTATUD KIRJANDUS
1. “D žässm u u sik a” - Valter Ojakäär- Tallinn 1966 2. “Muusika IX” (õpik) - Eve Karp- Tallinn1998 3. “Muusikaõpik” IX klass- A nu S epp, Igor G aršnek, Jaak O jakäär - kirjastus Avita 1996 4. “L au lik ” V II- VIII klass A nu S epp, Igor G aršnek, Jaak O jak äär - kirjastus Avita 1995 5. “Helisev Maailm” (m u usikaõpik V -VI klass)- Raimo Kangro - Tallinn “K oolibri” 1994 6. “Helisev Maailm” (m u usikaõpik V II klass)- Raimo Kangro- Tallinn “K oolibri” 1996 7. “Helisev Maailm” (m uusikaõpik V III klass)- Raimo Kangro- Tallinn “K oolibri” 1998 8. “Popmuusikast” – Valter Ojakäär- Tallinn 1978 9. “Vaibunud viiside kaja” - Valter Ojakäär- Tallinn 2000 10. “Rock- rapsoodia” – Vello Salumets- Eesti Entsüklopeediakirjastus , Tallinn 1998 11. “Jazziraamat”- Joachim E. Berendt- kirjastus “V agabund” 1999 12. “Jazz, The Rough Guide” - Jan Carr, Digby Fairweather, Brian Priestley- 1998 London 13. “Rock Of Ages- History Of Rock And Roll”- Ed Ward, Geoffrey Stokes, Ken Tucker- England- 1987 14. “Reggae, The Rough Guide”- Steve Barrow, Peter Dalton- London 1997 15. “Nael”(M uusik aajakiri)- nr. 1, nr.2, nr. 3- 2000 -UP Kirjastus Tallinn 2000 16. I. M ihkelsoni loen gu “Populaarmuusika” konspekt – Tallinn Eesti Muusikaakadeemia 2000 17. “T h e L arou sse E n clyclop ed ia of M u sic” - Geoffrey Hindley, Antony Hopkins – London 1997 18. “Beatles: ühe ansambli anatoomia” - Markku Koski Tallinn 19. “Polkast rokini” 2 – Anne Erm- Tallinn 1989
Õismäe Humanitaargümnaasium 06.09.06 Koidu Ilmjärv