Levimuusika (4)

Levimuusika ajalugu 1
LEVIMUUSIKA AJALUGU
MUUSIKAÕPETUSE KONSPEKT 8 KLASSILE
ÕISMÄE HUMANITAARGÜMNAASIUM
KOIDU ILMJÄRV
Õismäe Humanitaargümnaasium 06.09.06 Koidu Ilmjärv Levimuusika ajalugu 2
SISUKORD 1. Mis on levimuusika. lk. 3 2. Lööklaul ehk hit, evergreen . lk. 5 3. Folkmuusika. lk. 6 4. County ja western . lk. 7 5. Tin Pan Alley popmuusika . lk. 9 6. Muusika ja äri. lk. 11 7. Rhythm and blues . lk. 12 8. R ock’n’roll. lk. 14 9. 50-ndate aastate lõpp Ameerika popmuusikas . lk. 17 10. 60-ndate aastate mustade popmuusika- soul lk. 18 11. Briti 60-ndate aastate pop- ja rockmuusika . lk. 19 12. 1960-ndate aastate psühhedeeliline rockmuusika. lk. 21 13. 70-ndate aastate popmuusika (Heavy rock, lk. 23 inetllektuaalne rock, jazzrock , disco , punk , new wave) 14. 80-ndate aastate popmuusika kuni sajandivahetuseni lk. 27 (Rap, reggae , pop hause, trance, trash, speed metal ) 15. Levimuusika Eestis lk. 29 16 Kasutatud kirjandus. lk. 32
Õismäe Humanitaargümnaasium 06.09.06 Koidu Ilmjärv Levimuusika ajalugu 3
1. MIS ON LEVIMUUSIKA. Levimuusika algusaegadesse kuuluvad kõigepealt mitmesugused praktilist kasutust leidvad muusikavormid (tarbemuusika): marsid ja tantsumuusika . Kõik levimuusika žanrid on läbi teinud su ured m uudatused. E i saa võrrelda 150 aasta van ust S traussi valssi tänapäevase diskohitiga, kuigi mõlemad kuuluvad tantsumuusika valdkonda . Üsna vana on ka ajaviitemuusika. See hõlmab salongi –, restorani-, ja puhkpilli- muusikat ning populaarset klassikalist muusikat. Salongimuusika sai oma nime ja olemuse 18 sajandil prantsuse suurkodanluse salongidest, kus seltskondlikku vestlusse põimiti muusikalist meelelahutust. Mida jõukam majahärra, seda kuulsamad virtuoosid esinesid tema salongides. 19 sajandil levis niisugune seltskonnaelu vorm teistessegi maadesse ja laiematesse jõukama kodanluse kihtidesse. Palgatud kunstniku asemel esines siis tavaliselt majaproua või tütar, enamasti kergemate klaveripaladega, vahel lauluga klaveri saatel. Seoses sellega tekkis eriline, eelistatavalt sentimentaalne või illustratiivne klaveriliteratuur. Ajapikku sai kombeks, et ka keskklassi peretütred pidid peale näputöö oskama klaverit mängida, nii hästi või halvasti, kui see neil välja kukkus. 19 sajandi lõpupoole hakati salongimuusikat üha enam mängima kohvikutes ja restoranides. Tagasihoidlikumad lokaalid piirdusid duo ( klaver , viiul ), või trioga (viiul, klaver, tšello), jõukam ad p erem eh ed palkasid v äikese salongiorkestri. Repertuaar koosnes esialgu enamasti klassikaliste palade ja ooperimuusika töötlustest. Peagi tekkis ka spetsiaalne salongirepertuaar, mida trükiti tohutul hulgal. Salongiorkestrid esinesid veel hotellides ja promenaadi kontsertidel , mida korraldati kuurortides puhkajate lõbustamiseks. 20 sajandi teise aastakümne alguses mängis ainuüksi Saksamaal ligi 20 000 muusikut salongiorkestrites. Tollal hakkas üha enam nende repertuaaris kohta omama tantsumuusika, kuni restoraniorkestrid muutusidki väikesteks tantsuorkestriteks. Tähtsat osa etendavad levimuusikas laulud ja tantsud kergesisulise muusikateatri lavalt, mis 19 sajandil olid pärit peamiselt laulumängudest, farssidest ja muudest lihtsakoelistest teatritükkidest. Siis tuli operett , mis eriti rikkalikult toitis 20 sajandi alguse levimuusikat, ja muusikal , mis vallutas sajandi teise poole. Kui operett ja muusikal on välja kujunenud selgete tunnusjoontega kerge muusika- teatrite žanriks, siis niisugused lavakunsti žanrid n agu v arietee, revüü, kab aree, m usic- hall, estraad ja tsirkus on omavahel põimuvate elementidega segavormid, mille juured ulatuvad kaugele minevikku. Varietee ja revüü eelkäija on prantsuse rahvalikesse naljamängudesse pikitud laulude põhjal iseseisvaks žanriks kujunenud laulum äng - vodevill (vaudeville). Nimetus tekkis arvatavasti sõnad est “voix de ville”( pr “linna hääl”), kun a n en de laulude päevakajalisus ja moraliseeriv sisu kajastas tõepoolest linnarahva häält. Vodevill on ka koomilise ooperi eelkäija. Kandunud Põhja- Ameerikasse, sai vodevill seal koos briti music- hall´ iga sealse varieteekunsti ja muusikali taimelavaks. V arietee (pr “variete”- mitmekesisus) on lavakunsti vorm, mis koosneb üksteisega üsna lõdvalt seotud üksiknumbritest, pakkudes laulu, instrumentaalmuusikat, tantsu, sõnakunsti, akrobaatikat, žongleerim ist, m ustkunsti jne. R evüü (pr “revue”- ülevaade, paraad) on erinevalt varieteest – üksikutest piltidest koosnev, kuid mingi läbiva sõnalis- muusikalise juhtmõttega seotud etendus, kusjuures raskuspunkt on just muusikal. Revüüdest on pärit suur hulk saksa ja ameerika lööklaule.
Õismäe Humanitaargümnaasium 06.09.06 Koidu Ilmjärv Levimuusika ajalugu 4
E sim ene kabaree (pr “cabaret”- kõrts), “Chat Noir” avati P ariisis 1881 aastal. Kabareekunst oli algselt seotud tihedasti kirjandusliku algmega- prantsu se šansoon, mis leidis oma kodu kabarees, on traditsiooniliselt pannud rõhku kõrgetasemelisele tekstile , väärisluulele. Music- hall (ingl –muusikasaal) kujutab endast varieteed briti moodi. 1832 aastal avati L an cashire’i krahv konna linnas B oltonis esim ene inglise varieteeteater “Star Music Hall”. K uid enne seda oli music- hallis viljeldav ajaviide õitsenud niisugustes väikestes joogikohtades nagu pub ( lüh public house- kõrts, õllebaar), kus märjuke külaliste hääled tihti ühislauluks liitis, vabaõhulavadel, mis olid teemajade suveaias ja mujal. Neis lõbustusasutustes oli enamasti koomikat, mis avaldus veiderdamises, kahemõttelistes laulutekstides. Music- halli seinte vahel tõmmati see kõik teatavatesse raamidesse, kuid rahvalik vaba õhkkond valitses saalis edaspidigi, avaldudes selleski, et publik refrääni kaasa laulis . Levimuusika alla kuulub ka folkmuusika- kas autentse rahvamuusika tänapäevase esitusena, või enamasti nüüdisautorite- esitajate originaalloominguna. Vahest suurima osa nüüdismuusikast võtab enda alla lööklaul (sks. Schlager- tõmbe number, minev kaup, ingl hit, hit song- löök, lööklaul). T erm in šlaager tuli kasutusele esialgu m is tahes h ästi m ineva kaub a tähistam iseks.1880 hakati V iinis šlaagriks nimetama menukat laulu, tantsupala või operetiviisi. Lööklaul on lihtsalt populaarne laul, mis oma arenguloo jooksul on muutunud koos laia publiku maitsega. Lööklaulu kõrval on hulk teisi laululiike. Osa neist on piirdunud kitsama rahvusliku levikuga, nagu p rantsuse šansoon (pr “chanson”- laul) või saksa gassenhauer (tänavalaul). L aiem a leviku ga olid kupleed (pr “couplet” – salm), mis rändasid laulumängust ja vodevillist 19 sajandi kabareesse ja teistesse etendustesse. Uuemad nähtused levilaulus on aktuaalsed massilaulud ja poliitilised laulud, mis levisid koos töölisliikumise tõusuga. Filmimuusika eksisteeris tummfilmi ajal illustratiivse saatemuusikana, mida ekraani all asuvas ruumis mängis pianist nn tapöör (sageli improviseerides) , väike ansambel või orkester. Orkestrid kasutasid muuhulgas spetsiaalseid filmisituatsioonide jaoks trükitud noote nn kinoteegi kataloogist, kus olid näiteks m ärksõnad “põ gen em ine”, “tagaajam ine“, “hirm ”, “torm ” jm s. S ajandivahetusel hakkas Wurlitzeri kompanii USA-s tootma kinooreleid, millel oli eriti palju registreid kõlaefektide saavutamiseks. Helifilm tõi kaasa muusikafilmi ning operettide, muusikalide ja revüüde filmi- versiooni. Filmimuusika paralleelvormiks on kujunenud televisioonimuusika. Afroameerika muusika mõjul tekkis 20 sajandi levimuusika tähtsaim mõjutaja- džäss kogu om a stiililises kirevuses. P ärast II m aailm asõda hakkas džässi , aga ka laiem as mõttes levimuusikat üldse , mõjutama ladinaameerika tantsumuusika Kuubast, Jamaikalt, Brasiiliast. Alates 50ndate aastate teisest poolest hakkas levimuusika raskuspunkt nihkuma džässilt rockile. Lõpuks võib veel märkida nn taustmuusikat, TV reklaamklippide illustreerimiseks, samuti funktsionaalset muusikat. Viimane on orienteeritud avalikes paikades teatavale psüühilisele ja füsioloogilisele mõjule. See mõjub märkamatult, alateadlikult ja peab tekitama mingi heaolutunde.
Õismäe Humanitaargümnaasium 06.09.06 Koidu Ilmjärv Levimuusika ajalugu 5
2. LÖÖKLAUL e. HIT, EVERGREEN Igal ajastul on olnud oma löökpalad- 17 sajandil menuett ja teised tantsud, 18 sajandil serenaad, 19 sajandil valsid ja operetiviisid. 20 sajandil moodsal tantsumuusikal põhinevad laulud. Lööklaulude laialdane levik sai alguse Ameerikat helifilmide vahendusel, kahekümnendatel- kolmekümnendatel aastatel, mil lööklaulu esitajate seas olid esikohal filminäitlejad. Paljud ameerika lööklaulud olid pärit muusikalidest, mis samuti filmidena levisid. Ekraani kaudu said filmid kiiresti tuntuks ka Euroopas, seda eriti Inglismaa, kus polnud keelebarjääri. Raadio ja televisiooni kättesaadavaks muutunisega laiematele rahvahulkadele levis lööklaul just nende kanalite kaudu. Olulisel kohal on siin heliplaatide ja – lintide müük. Lööklaulu ilmet on määranud vastaval ajal moes olnud muusikastiil . Kahekümnendatel, kolmekümnendatel, neljakümnendatel oli mõjutajaks jazz . Kolmekümnendate populaarsemaks lööklaulude esitajaks oli Bing Grosby (1904- 1977), kelle esituses sai tuntuks J. B erlin i “W h ite C h risth m as” sam anim elisest filmist. Neljakümnendatel- viiekümnendatel saavutas enneolematu kuulsuse Frank Sinatra (s.1915) Saksamaal nim etatakse lööklaulu laagriks. T untum ad šlaagrilauljad olid film inäitlejad Zarah Leander (1902- 1981) ja Marlene Dietrich (1901- 1992). Populaarseim sõjaaegne šlaager oli “Lili Marleen”. (O riginaal pärineb m uide m itte II, vaid juba I maailmasõja ajast, kui H ans L eip kirjutas luuletuse “L ied ein es jungen W achtpostens- L ili M arleen”- e. k. – “N oore vahisõduri lu gu – L ili M arleen”. 1937 aastal kirjutas sellele meloodia Rudolf Zink, kuid menu ei saabunud. Hiljem kirjutas sellele tekstile viisi Norbert Schulze. Ka see variant ei saavutanud kohe edu. Selle laulu soostus plaadistam a plaadifirm a “E loctrola”. K ui II m aailm asõda oli juba puhken ud, m uutus toormaterjal heliplaatide tootmiseks üha haruldasemaks. Alates 1941 aasast tuli Saksamaal ühe uue plaadi ostmiseks kõigepealt kaks vana ära anda. Seepärast oli Belgradis baseerunud saksa sõdurite raadiojaamale kingitus sõpradelt saadud kastitäis plaate Viinist, mis Viini raadiole kasutuks osutusid. Olles saadetisega tutvunud, avastas keegi, et “L ili M arleen ” sobiks päris hästi sõdurisaadete tunnusmeloodiaks, mida mängida igal õhtul 21.57. Tulemus oli uskumatu. Laul sai populaarseks nii saksakeelses variandis Lale Anderseniga kui ka inglisekeelses Marlene Dietrichiga. Vist ainus, kellele laul ei meeldinud oli Saksa propagandaminister Goebbels, kes väitis 1942 aasta lõpul, et “L ili M arleen” on liiga sentim entaaln e, ega sobi vägede võitlusvaimu hoidmiseks. Järgnesid sanktsioonid: tähtajatu esinemiskeeld lauljale, keeld mängida seda laulu raadios, käsk heliplaadifirmadele hävitada kõik matriitsid mainitud lauluga. Kuid siiski laul säilis. Peale sõja lõppu laulis Lale Andersen seda endise eduga.) Alates kuuekümnendatest on enamus lööklaule võrsunud rock- muusikast. Lööklaule on alati loodud teadlikult, arvestades valitseva enamuse maitset , et oleks kindlustatud edu ning koos sellega ka turg. Lööklaul vastab nii sõnade (ka moesolevad väljendid), m eloodia, rütm i kui ka harm oonia osas m om endi “norm idele”. E t läb ilöök oleks kindlam, koolitatakse vastavaid lauljaid. Nii mõnegi staariim age’i on loonud produtsent, kes taipab, m ida vaja teh a, et laulja “m üüks”. Ja kui laulja “m üüb”, on k a laulu edu kindlustatud. Lööklaule on tulnud ja läinud, mõned neist on jäänud, saanud “evergreenideks”, m is on aastaküm n ete järelgi hin natud. N äiteks biitlite -“Y esterday”, “M ichelle”, “A ll M y L ov ing”; J. B erlin -“W hite C hristm as”; C h. C haplini- “S m ile”.
Õismäe Humanitaargümnaasium 06.09.06 Koidu Ilmjärv Levimuusika ajalugu 6
3. FOLKMUUSIKA T äpses tõlkes tähend ab “folkmuusika” nii autentsest m uusikalist folkloori (peam iselt vokaalset ja mitte väga arhailist) kui ka rahvamuusikale lähedast kaasaegset laulu, mida saadetakse rahvalikel pillidel. Omaette žanrina v aadeldakse folkmuusikat tavaliselt alles alates viiekümnendatest aastatest. Seda põhjusel, et siis hakkasid folklaulud levima heliplaatide vahendusel. Folkmuusika on lihtne ja arusaadav, rahulik ja tasakaalukas. Pearõhk on siin asetatud tekstile ja meeleolule ning oluline koht on sotsiaalsel teemal ja oma sõnumi edastamisel. Folklaulu esitatakse ühe laulja või väikese ansambli poolt, saateks naturaalsed pillid - kitarr , bandžo, suupill, viiul. F olklaulu repertuaari kuulub nii uuem at folkloori, omaloomingut kui ka teiste heliloojate laule. Folkmuusika alla paigutatakse ka ühiskondlik- poliitilise sisuga protestilaul, mis toob esile mitmesuguseid ühiskonna pahesid nagu sõda, rassism, looduse kahjustamine jne. Enamik folklauljaid on olnud väljapaistvad inimõiguste eest võitlejad. Protestilaule lõi ja esitas legendaarne USA töölislaulik Joe Hill (1879- 1915). Tema tööd jätkas neegerlaulja Paul Robeson (1898- 1976), kellel 1950 anti rahupreemia progressiivsete ideede propageerimise eest. Tänapäeva folkm uusika “isaks” loetakse P ete S eeger’it (s.1919), kes kutsus üles avastama oma maa rahvamuusika rikkusi. (Tema isa Charles Seeger oli muusikaprofessor, dirigent ja etnoloog, kes hakkas esimeste hulgas süstemaatiliselt koguma ameerika rahvamuusikat.) Tema esituses on tuntud laul “Where Have All th e F low ers G on e” (“K uhu küll kõik lilled jäid”). Joan Baez (s. 1941) on ise ennast pidanud rohkem poliitikuks kui muusikuks- lauljaks. T em a esituses sai väga tuntuks laul “We Shall Overcome” (“M e võidam e”). Mõnda aega esines J. Baez koos Bob Dylan’iga (s. 1941, õige n im i R obert Zimmermann) . Kuulus on Bob Dylan’i laul “Blowin´in the Wind” (“V astust teab vaid tuul”). T untud nim ed folkm uusikas on veel “The Kingston Trio” ja John Denver (1943). 60- ndate kõige menukam folk- rock duo oli Simon ja Garfunkel- laul “Sounds of S ilen ce”. Tänapäeval on protesti osakaal laulutekstide väiksem, iseloomulik on akustilise kitarri mõõdukas kasutamine-laulja Susanne Vega. Eestis hakati folklauluga tegelema kuuekümnendatel aastatel tudengite seas. Seitsmekümnendatel esitasid folklaulu mitmed noored näitlejad. Üheks esimeseks eestvedajaks folklaulu propageerimisel oli Peeter Tooma, talle järgnesid Tõnu Tepandi, Priit Pedajas, Andres Ots, Tarmo ja Toomas Urb, Urmas Alender jt. meie folklauljad on kõige enam esitanud omaloomingulisi laule eesti luuletajate tekstidele, armsamaks sõnade autoriks Hando Runnel, Juhan Viiding, Jaan Kaplinski.
Õismäe Humanitaargümnaasium 06.09.06 Koidu Ilmjärv Levimuusika ajalugu 7
4. COUNTRY JA WESTERN Meie sajandi keskel kerkis jazziliku lööklaulu kõrvale countrylaul, mis juba pikemat aega oli Ameerikas täitnud kohaliku levikuga rahvaliku laulu osa. Kaugemas minevikus tähistas countrylaul endast niinimetatud Metsiku Lääne asukate rahvaloomingut. Country muusika esialgne nimetus oli country and western, mis viitas sellele, et tegemist oli kahe lähedase muusikaliigiga. Country music (maa muusika) tähistab põhiliselt Tennessee osariigis levinud rahvalikku muusikat. Western music (lääne muusika) kujutab ennast aga Lääne – Texases ja Californias loodud kauboilaule. ( Kauboi on tegelikult pärit Mehhikost. Nimelt olid Lääne- Texase lagendikel esimesteks karjusteks mehhiko ratsurid- vaquero’d. A lles 30 aastat hiljem tulid sellele tööalale esim esed am eeriklased. Viimaseid meelitas läände tegelikult kuld , mida Californias, Sacramento orus leidis 1848 aastal James Marshall.) Kauboi töö oli tegelikkuses päris raske. Suurte karjade ühest paigast teise ajamine ja nende eest hoolitsemine oli füüsiliselt raske töö oma üksluise ja üksindusega. Seetõttu olid enamus kauboilaule lüürilise iseloomuga igatsevad unistused, või lausa nukrad. Igavust aitasid peletada naljalaulud. Levinumateks pillideks olid kitarr ja suupill. Naabruses asuvast Mehhikost tuli lauludesse hispaania mõjutusi. Countrymuusika teise, põhilise pooluse juured on inglise, iiri ja šo ti asunike folklooris. Nendest maadest välja rännanud ja Ameerikas A p alatši mäestikku elama asunud inimesed, on oma kunagise kodukoha rahvamuusika säilitanud üllatavalt ehedan a. S ealseid m aaelanikke nim etati “hillbilly’ deks ” ja vastav alt sellele ka sealset m uusikat alguses “hillbilly’ks”. H iljem nim etati see lihtsalt üm ber “m aam uusikaks” ehk “county’ks”. C o untrylaulu iseloom ustab nobedasõrm ne bändžom äng, maamehelikult karune viiuldamine ja terava , ninahäälega laulmine. Eriti ilmekalt avaldub see kantrimuusika alaliigis, nn. bluegrass – muusikas. (Bluegrass on preeriarohi sinitarn. Kentucky osariigi hüüdnimi: The Blue - Grass State) Bluegrass on elav, tantsuline muusika, Laiemalt sai see kantrimuusika stiil tuntuks tänu mandoliinimängija ja laulja Bill Monroe (s. 1911) ansam blile “Bluegrass Boys” (asutatud 1945). N ad hak kasid viljelem a ehedat A palatši countrym uusika stiili. Läbi aastakümnete on countrylaulud säilitanud oma traditsioonilisi tunnusjooni. Nende meloodia on voolav, kergesti lauldav ja väljendusrikas. Kõlalt on nad m ažoorsed. M inoorseid countrylaule kohtab harva. K antrilaulud e rütm on tavaliselt kerge swingiga. Kuuekümnendate aastate lõpul oli countrymuusika viimaseks sõnaks saanud “N ashville sound”, m is püüdis eri suundi taas ühe nim etaja alla viis. Nashville sai countrymuusika vaimseks ja majanduslikuks keskuseks. See linn kujunes USA muusikatööstuses tähtsuselt teiseks linnaks. Linnas oli 40 heliplaadistuudiot, 53 plaadifirmat, 400 kirjastust, 7 heliplaadivabrikut, 1500 kutselist interpreeti ja sama palju heliloojaid. 1925 aastal alustas N ashville’I raadiosaatja W S M countrym uusika saatesarja, m is esialgu k andis nim etust “B arnd ance”, hiljem – “Grand Ole Opry” Countrylaulud on enamasti igapäevase, olustikulise sisuga. Koduselt lihtne on ka nende esituslaad- see ongi nende tohutu populaarsuse põhjuseks. Countrylalude populaarsuse rajas Jimmie Rodgers (1897- 1933). Jäänud 4- aastasel t emata, reisis ta koos raudteel töötava isaga läbi palju linnu ja osariike, tutvus
Õismäe Humanitaargümnaasium 06.09.06 Koidu Ilmjärv Levimuusika ajalugu 8
põhjalikult lihtsate inimeste elu ja lauludega. Alates esimesest heliülesvõttest 1927 aastal kuni varase surmani (tuberkuloos) salvestas ta 113 laulu. Juba laulja eluajal oli neid umbes 20 miljonil heliplaadil. Tema esituslaad hõlmas mitut ameerika rahvaliku muusika alaliiki: tänavalaulukesi, ehtsat folkloori, neegribluesi, countrylaule, ballaade, jazzi . S ageli kasutas E uroopast pärit “jo odeldam ist”. Countrylaulude üldrahvalik levik algas Teise Maailasõja päevil. Suur osa ameerika rindesõduritest olid maapoisid. Nende lemmikmuusika oli see, mida pakuti raadiosaates “Grand Ole Opry”. Countrymuusika üks heledamaid tähi oli Hank Williams (1923- 1953). Tema laule “Y ou r ch eatin ’ h eart”, “Hey good lookin´”, “Jambalaya”,