Referaat rock-muusikast ja Rock Hotelist (0)

Kool
Rock Hotel
Refereaat
Koostas: Nimi
2012
Sisukord
Rock- muusika ........................................................lk 3-4
Rock Hotel.............................................................lk 5-7
Rock Hoteli koosseis.............................................lk 8-9
ROCK- MUUSIKA
 
Üldlevinud arvamuse kohaselt tuleks rock-muusika sünniajaks lugeda 1954. aastat, mil Bill Haley koos oma ansambliga Comets plaadistas pala “Rock Around the Clock ”. Aasta hiljem kujunes sellest esimene spetsiaalselt noortele adresseeritud poplaul. Siit alates hakati üha enam tegema jõupingutusi noore, kooliealise kuulaja võitmiseks.
Rock-muusikaga kaasas käivaid nähtusi võis märgata juba 1940. aastate algul. Rock-muusika sünnil oli mitmeid eeldusi. Nii tegi kitarr 40-ndail aastail läbi tormilise arengu. Kõigepealt tuli Charlie Christian mõttele asetada oma kitarri külge väike mikrofon, et mäng oleks paremini kuulda. Hiljem ehitas Les Paul õõnsa kõlakastita täispuidust elektrikitarri sellisena, nagu seda tänapäeval tunneme.
Rock’n’roll’i ja rock-muusika sünnile aitas kaasa ka II maailmasõda. Sõjaväes toimus nii mustade kui valgete noormeeste muusikaliste traditsioonide segunemine . Sõjajärgsel perioodil (1946-1958) kahekordistus USA-s keskkooliõpilaste arv, mis aitas samuti kaasa rock’n’roll’I ja rock-muusika sünnile. Klassikalise rock’n’roll’I esimene kuldaeg kestis aastatel 1954-1958. 1950.aastatel oli rock’n’roll’I suurkujude rivi võimas. Fats Domino on tuntud laulu “Blueberry Hill ” järgi. Bo Diddley taotles sound ’i kaasaegses mõttes. Bill Haley kasutas laulutekstides mingit igapäevases elus esinevat argoo -kõnekäändu, mis jäi kuulajaile hästi meelde.
Tollal läksid ka moodi laiad lotendavad pintsakud ja peenikesed lipsud . Little Richardi laulus oli tuntav tema afroameerika päritolu ja gospelikogemused. Chuck Berry jäi kõigile meelde oma “pardikõnnakuga” mida ta laval harrastas. Carl Perkins oli musta nahavärvusega rockabilly esindaja. Rock’n’roll’i esitajatest oli kõige metsikum Jerry Lee Lewis , kes mängis klaverit küünarnukkide ja jalgadega klahve tagudes. See kuulus tema lavashow juurde. Buddy Holly oli aga tagasihoidlikum.
Rock’n’roll’i kroonimata kuningas oli aga 1935.aastal sündinud Elvis Presley . Alustanud kantrilauljana olid tal kõik rock’n’roll’i tähele vajalikud eeldused: mustadelt muusikutelt saadud rhytm and blues ’i kogemused, nende laulustiil, rütmitaju, noorus, kena välimus ning mässuline sarm , mis teismelisi eriti võlus. Tema parimad salvestused olid “Heartbreak Hotel”, “ Hound Dog” ja “Love Me Tender”. Oma elu lõpuperioodil töötas Presley varieteeartistina Las Vegases .
 
1960. aastate algul tekkis uptown rhythm and blues, mida toetasid firmad, mis avaldasid palju mustade muusikute heliplaate. Elektrikitarripop pakkus vahelduseks instrumentaalmuusikat, kus esiplaanil oli soolokitarr . Siin kujunes välja rock-ansambli koosseis: soolokitarr, basskitarr , rütmikitarr, trummid . Esimene sellise koosseisuga ansambel oli The Shadows.
1960.aastate algul Lõuna-Californias kujunes välja surf -muusika. Sellele oli omane mitmehäälne vokaalpartii ja falsettlaul (laulmisviis kõrges registris, mille puhul laulja häälepaelad võnguvad). Tuntuim ansambel oli The Beach Boys, mis kujunes omamoodi “ameerika biitliteks”.
ANSAMBEL ROCK HOTEL
Rock Hotel loodi 1978. a. septembris koosseisus Ivo Linna (solist), Andres Põldroo (kitarr), Margus Kappel (klahvpillid), Heigo Mirka ( bass ), Harri Kõrvits (löökriistad).
Rock Hoteli algkoosseis aastast 1978:
 
 
Heigo Mirka
Harri Kõrvits
Margus Kappel
Ivo Linna
Andres Põldroo
 
Ansambli konkreetse tekkepõhjuse pakkus Eesti Televisiooni saatesari "Muinaslood muusikas", mis käsitles meelelahutuslikus vormis popmuusika ajalugu ja mille ühes saates oli vaja esitada head rock'n'rol´li. See ongi jäänud Rock-Hotel'i põhisuunaks, kuigi on lindistatud ka eesti autorite originaalloomingut.
Esimene esinemine oli 20.10.1978 Kunstiinstituudi saalis. 1983. lahkus ansamblist Andres Põldroo ja uueks kitarristiks tuli Tiit Kõrvits. 1986. lisandus ansamblisse saksofonist Ülari Kirsipuu , kes lahkus ansamblist 1996 ning lõi oma ansambli. Aastatel 1986 ja 1987 esines koos põhikoosseisuga puhkpillikvartett koosseisus Jaan Rajala ( trompet ), Tarmo Marken (trompet), Ülari Kirsipuu (tenorsaksofon) ja Hendrik Nagla (baritonsaksofon).
Ansambli põhirepertuaari moodustavad 50- date ja 60-date aastate palad valsist rock’n’roll´ini. Vähesel määral on ka omaloomingut.
Rock Hotel on esinenud oma 33. tegutsemisaasta jooksul peaaegu kõikidel esinemislavadel üle Eesti ning paljudes välisriikides. Nendest kaugemad ja eksootilisemad on Angoola , Laos, USA.
Plaatidest on välja antud 3 kauamängivat mida mitteametlikel andmetel on müüdud üle miljoni ning 3 CD plaati .
Ansambli suure populaarsuse tingib ühest küljest tugev instrumentaalne tase, teisest küljest aga IVO LINNA (sündinud1949) külgetõmbejõud.
Nende lihtsad laulud olid mõistetavad laiale auditooriumile. Priit Aimla , Henno Käo, Ott Arderi eestindused ning uued tekstid olid vaimukad ja banaalsuseta. Ansambli nakatav musitseerimisrõõm ja stiilipuhas esitus ei jätnud kuulajaid ükskõikseks. Aastate möödudeski pole Rock Hoteli sära kulumisläikeks muutunud. Just seetõttu on ansambel eesti levimuusika kõrge taseme sümboliks. Kõik Rock Hoteli muusikud on oma pilli virtuoosid, andekad improvisaatorid, asjatundjad paljudel levimuusika stiilides, mis tõstab ansambli prestiiži.
Anne Erm, raamat "Polkast rokini" 1989
VÕRU ajaleht 06.05.1981"ROCK-HOTEL" TÄHT LANGEB autor Vahur Kersna:
"Rock-Hotel" alustas aastat kolm tagasi, kobapeale kokkuklopsitud paroodiapundina (TV saatesarjas "Muinaslood muusikas"), vajutas aga kogemata õigele nupule. Menu oli äkiline ja ootamatu , tõus peadpööritav. Rock'n'roll põletas värskelt ja tuliselt. Peale selle - poisid mängisid hästi, mängisid lõbusalt, ei mõjunud pealetükkivalt ega üleolevalt. Sõnaga - omad poisid. Ivo Linna kasvatas laval tiritamme, üks hitt vahetas välja teise, teismelised tantsisid higistes saalides end oimetuks. Saal ja lava mõistsid teineteist ega nõudnud teiselt seda, milleks see võimeline polnud.
Aeg aga läks muidugi omasoodu. " Ruja " ja "Rock-Hoteli" konkurentsist kasvas välja teismeliste "Ruja" armastus. "Rock-Hotelil" ei jätkunud jõudu ja vaimukust selles võistluses lõpuni vastu panna. Ning kes teab - soovisidki nad seda nii väga. Kuulsuse magushapu koorem on raske vedada. Kuigi kohati meeldiv, väsitab see jubedalt. Ja mis põhiline - tundub, et tegijate endi hoog hakkab maha käima. Mängimise rõõm on otsa saanud, jäänud on mängimise töö. Leib. Viimased löögid jahtuvale rauale…
Ühest "Rock-Hoteli" õhtust sain osa päris hiljuti . Öö ja päev, lõpp ja algus. Säde on kustunud, täht langeb…Väljast paistab kõik nagu korras olevat, pasunad hüüavad edasi ning mitte halvasti. Kuid pole enam seda mis "Rock-Hoteli" kunagi muusikataevasse paiskas. Pole värskust, pole rõõmu ja tahet seda muusikat teha, pole tahtmist kaasa haarata, põlema panna. Muusika on ümaraks kulunud, seda mängitaksegi ümaralt, üle nurkade voolavalt lõdvalt…Ei mingit pingutust, automaatika mängib automaatset soundi automaatsetele kuulajatele.
Seda on võimalik mõista. Usun, et "Rock-Hotelli" üleastumise arv jõuab juba neljakohalise numbrini. Kujutage hetkeks ette, mis on selle taga! Mõelge, mille eest te oleksite igal õhtul laulma "…ma ootan purpurtundi…"! Mõelge, kui kaua te laulaksite seda kõrvuliigutavale publikule mõnuga ja kunas hakkab see teid endid tüütama?! Mina eriti kaua ei suudaks ja sellepärast imetlen hotelli-poiste vastupidavust . Ja kuigi ma tean, et see on nende leib, ometi küsin ma - MIKS nad edasi mängivad? Aga vist ei sõltu see enam neist - viiest mitte enam väga noorest mehest. Meelelahutusmasin on käima lükatud ning niikaua , kui tal veel veidikenegi hoogu jätkub, teda pidama ei saa…
"Rock-Hoteli" põlvkond ei unusta teda. Barettide, tukkade ja masendavalt sarnaselt make upitud teismeliste põlvkond. Ühel ilusal päeval ta lihtsalt kaob. Aga ta on olnud, on jätnud jälje kellegi noorusesse, mälestustesse, maailmatajumisse. Ivo Linna - ka kümne aasta pärast vaatavad noored emad talle vargsi tänaval järele ning naeratavad nukralt omaette :" Mu jumal, kuidas ma olin küll temasse armunud…"
"Rock-Hotel" on olnud sõbraks. Ta on aidanud sul mõista armastust, on sind lohutanud, mõistnud sinu muret, naernud koos sinuga maailma jaburuste üle või siis visanud kõigele hoopis käega ja olnud lihtsalt lõbus. Nüüd on tema aeg ümber saamas, tema ei ole enam tema. Ja miks ta rühib veel edasi teel, mis kuhugi ei vii - seda ma ei tea. Ausõna: Sest raud on juba jahtunud ning viimased löögid sellele kõlavad õõnsalt…
20.10.2008 sai Rock Hotel 30-aastaseks. Juubeliks ilmus Rock Hotelist väike raamatukene milles on intervjuud osalistega, pressis avaldatud nupukesi ja palju pildimateriali. Raamatu kokkupanija on Mihkel Truman .
Elwood muusik andis välja kolmikplaadi Rock Hoteli tuntumate lugudega läbi aastate. Juubelituuri kontserdid toimusid 14 -20. oktoobril 2008. Koos Rock Hotelliga olid laval veel bändi truud abilised: Ülari Kirsipuu, Anneli Kadakas ja Margus Jürisson ning külalised: Henrik Sal- Saller , Kaire Vilgats, Dagmar Oja.
ROCK HOTELLI KOOSSEIS  
Läbi aegade Rock Hotellis mänginud ja asendanud pillimehed:
Andres Põldroo kitarr
Ülari Kirsipuu sax & kitarr
Jaan Rajala trompet
Tarmo Marken trompet
Henrik Nagla bariton sax
Sulev Sommer tenor sax
Väino Põllu tromboon
Olav Ehala klahvpillid
Aleksander Vilipere löökriistad
Jaan Karp löökriistad
Mart Pauklin kitarr
Uno Lättemägi kitarr
Valmar Väljaots akordion
Vello Toomemets viiul
Tõnis Kõrvits klahvpillid
Läbi aegade Rock Hotellis helimehed ja transamehed:
Raivo Sersant - heli
Hans Brümmel - heli
Priit Kuulberg - heli
Silver Rästa - heli
Priit Hinnov – heli
Raivo Lugima - transa
Aap Koha - transa
Peeter Kondratjev - transa
Kent Parika - transa
Hendrik Toompere - transa
Tiit Vilu - transa
Raul Rosimannus – transa
Jüri Eisen - transa
Peep Reisser - transa
Erko Maiberg - transa
Rasmus Kagge - transa
Raivo Korint - transa
Erkki Malm - transa
Stig Rästa - transa
Härmo Kaul - transa
Neikko Lattu - transa
Robert Mirka - transa
Urmas Kesa - transa
Timo Mäe – heli/ transa
Ats Treimaa –heli/ transa
4