Eesti kunst 1918-1940 (0)

KORDAMISKÜSIMUSED
 
 

• Esimesed eestisoost kunstnikud Köler , Weitzenberg, Adamson
  

• 1848 – 1855 õpingud Peterburi Kunstiakadeemias
• 1858 – 1862 Itaalias, Roomas
• 1861 – saab Peterburi Kunstiakadeemia . Algas originaalklassis, siis kipsiklassi, siis natuurini: kõige kõrgemaks astmeks peeti antiikmütoloogiast pärit figuraalkompositsiooni. Keskkond, kust ta välja kasvab, oli iseloomustav vararealism ja romantism .
Maalis "Aleksander II portree" ja "Kristus ristil", mille rahade eest sai Itaaliassa Roomasse minna.
• Akadeemikuks, kui Roomast tagasi tuli. Oli tsaariperekonnas järeltulijate kunstiõpetaja ja portreemaalija.
• 1862 – 1899 elab ja töötab Peterburis
Kõik kolm üpris sarnased: pole keegi jõukast baltusaksastunud perekonnast. Tavalisest talupoja perekonnast. Alustas maalrisellina. Käis ka Peterburis, alguses töötas seal maalrina, hiljem Peterburi Kunstiakadeemiasse.
Lõputööks oli "Herakles toob Kerberose põrguväravast"(1855).
Akvarellitehnika, mida ta Itaaliasse omandama läks, andis talle visandlikuse ja kiire töötamise oskuse.
"Kunstniku sünnikoht" - kaks maali: üks akvarellis ja üks õlis.
"Ketraja. Katkenud lõng" - poseeris õde Liisu.
"Ärkamine nõidusunest" - mütoloogiaaineline. Neiu oli kirstus, kui võttis noormehe käe, vananes kohaselt. Pilt on kadunud ja sellest on järgi vaid hägused ülesvõtted.
• Peterburi patriootide ring - 1850. aastate lõpul tekkis suhteliselt mõjukatest patriootlikest haritlastest nn. Rahvasõprade ehk Peterburi patriootide ring, tänu kellele jõudis1862 Peterburi naasnud ja rühma liidriks tõusnud Johann Köleri eestvedamisel Eesti talurahva hulgas tekkinud sotsiaalmajanduslik liikumine oma palvekirjadega ka keisri ette. Parema elu ja töö otsinguil ning maapuuduse tõttu (1/3 talurahvast oli maata) rändasid eestlased massiliselt välja Venemaale ja Ameerikasse.
• Tema elu lõpuaastakümned ta oli suurtes majanduslikes raskustes.
Johann Köler ( 1826 -1899) oli esimene ennast eestlaseks pidanud maalikunstnik . Maalis lihtsate taluinimeste ja oma vanemate portreid (ilmselt samal ajal, kui ilmus “kalevipoja” esimene vihik – 1857.aastal). 1855. aastal õnnestus tal vaatamata vaesusest lõpetada Peterburi Kunstide Akadeemia, lõputööks klassitsistlikus laadis maalitud “ Herakles toob Kerberose põrguväravast”. Keiser Aleksander II portree eest saadud honorar võimaldas tal Lääne-Euroopas reisida ja peatuda pikemalt Itaalias, kus ta maalis maastikke ja rahvatüüpe. Esimest korda kasutas Köler teose signeerimisel lisanime Wiliandi (mis viitas tema sünnimaale) Pariisis maalitud ristilöödud Kristust kujutaval altaripildil, mis jäi Cesise kirikule. Koju Viljandisse sattus ta uuesti 1863.aastal ja siinne olukord tundus tema jaoks eriliselt masendav. Ta säilitas oma elu lõpuni balti aadli vastase meelsuse. 1863.aastast paaril järgmisel aastal maalis ta osad oma eriti populaarsed teosed (akvarellid “kunstniku sünnikoht”, “Hiiu naised kaevul” jne). Edaspidi elas ta aga Peterburis ja maalis enamasti vene ülikutest paraadportreid. Ta õpetas nii Kunstide Akadeemias kui ka Aleksander II tütrele, suurvürstitar Maria Aleksandrovnale. Talle omistati akadeemiku ja proffessori tiitlid . Soovides eesti talupoegi aidata, üritas ta oma rahaga korraldada väljarännet Krimmi, see ettevõtmine luhtus ja kunstnik kaotas oma varanduse , kuid mälestuseks jäid mitmed suurepärased maastikuvaated Krimmist. Kunstilised vaated tuginesid klassitsismi eetikale, seetõttu ei uskunud ka rahvusliku kunsti võimalikkust, kuna tema arvates oli kunsti eesmärk teenida ilu, mille reeglid on igavesed ja kõigile rahvastele samad. Üheks eeskujuks oli Karl Brüllov. Köleri võimed oleksid sobinud võib-olla rohkem realismile, kuid sellele oli ta teadlikult vatu. Realismi levik ja ühiskondlik tunnustus kibestasid kunstniku viimased eluaastad .
 
AUGUST WEIZENBERG ( 1837 - 1921)
Õpingud:
• 1863-65 Preisi KA Berliinis
• 1865-68 Peterburi KA vabakuulaja, ei lõpetanud kumbagi
• 1870-73 Müncheni KA
Elukohad:
1873-1890 vabakunstnik Roomas - huvitavaim periood. Lemmikmaterjal marmor. Seal leidub seda. Oma suuremad figuraalsed tööd raiub Itaalias. Mõned balti aadlikud toetasid andekat noormeest ja sai minna. Suutis seal endale varsti ateljee hankida ja kujurina läbi luau. Tahus marmorisse ja modelleeris klassikalise kirjanduse tegelasi või abstraktsete ideede allegooriaid. Mõned kujud oli mõeldud paarikaupa vatandama erinevaid printsiipe (tihti on nendes idee väljendamise püüe liiga pealetükkiv). Soov palju jutustada viis naturalistlike detailide kasutamisele ja oli vastuolus klassitsistliku üldkonstseptsiooniga. Paremini on õnnestunud rahulikud poosis üksikfiguurid ja portreed, milles klassitsistlik idealiseerimine taandub loodusvaatluse ees.
1870. aastatel ilmusid tema loomingusse eesti mütoloogia teemad.
1864. aastal oli tema esimene personaalnäitus EEstis.
• 1890 – 1914 Peterburis
• 1914-1921 Tallinnas - Tartuga seob teda, et tema pere ja suguvõsa on sinna maetud . Seal on ka tema valmsitatud skulptuur . Peaks olema kabeli lähedal.
 
Alustab tislerpoisina. Berliini õpingud lõppesid, kuna seal ei saanud stipendiumit.
Esimene eesti soost sculptor. Lähtus klassitsismist. Õppis tisleriks noorena.
Klassitsismist lähtus ka esimene eesti soost skulptor August Weizenberg (1837 – 1921). Weizenberg oli visa ja esialgsest menust liigagi tiivustatud töömees, kes tagus marmorisse ja modelleeris klassikalise kirjanduse tegelasi (“Hamlet”, “Ophelia”, “Leedi Macbeth”) või abstraktsete ideede allegooriaid (“Lootus”, “Surematus”, “Emaarmastus”, nelja aastaaja allegooriad). Mõned kujud on mõeldud paarikaupa kehastama vastandlikke printsiipe, näiteks “Kristus” ja “Barrabas” või “Tasadus” ja “Edevus”.
Roomas töötades säilitas Weizenberg tiheda sideme kodumaaga ja siinse rahvusliku liikumisega, 1870. aastatel ilmusid tema loomingusse eesti mütoloogia teemad. Selleks andsid tõuget kohtumised F. R. Kreutzwaldiga Eestis, aga ka soome skulptori Johannes Takaneni looming, millega Weizenberg puutus kokku Roomas. Eesti – ainelised on veel “Kalevipoeg”, “Koit”, “Hämarik” ja monumendikavand “Vanemuisele”, samuti portreed rahvusliku liikumise tegelastest.
Eesti publik ei suutnud veel pakkuda vaimset ega majanduslikku kandepinda skulptuurikunsti arengule kodumaal. Siin olid Weizenbergi loomingu ainsad finantseerijad baltisakslased, kelle kunstielus Weizenberg, erinevalt Kölerist, ka osales. 1878 esines ta oma töödega Eestimaa Provintsiaalmuuseumis, mis oli Tallinna saksa seltskonna poolt asutatud 1864.a. Seda väljapanekut võib pidada eesti kunstniku esimeseks personaalnäituseks Eestis. Järgnes ridamisi näitusi samas muuseumis ja 1887 ka Tartus. Nende kaudu sai Weizenberg oma loomingut ka eesti publikule tutvustada. Siiski ei teostunud kunstniku paljud plaanid ja monumendikavandid jäid realiseerimata. 1920.a., juba Eesti Vabariigi ajal, püstitati pronksi valatud “ Linda ” Rootsi bastioni harjale, mis seetõttu sai Lindamäe nime. Sinna, leinava “Linda” ümber, kogunesid meeleavaldustele eesti rahvuslased iseseisvuse taastamise algusaegadel 1980. aastate lõpul
AMANDUS ADAMSON (1855 - 1929)
• Õppis 1870-1873 Tallinnas tisler Bergi juures; - tahab saada skulptoriks
• 1873 Peterburi töökodades; 1876- 1879 vabakuulaja
• Peterburi KA (A. F. von Bocki ateljees)
• 1879-87 vabakunstnik Peterburis;
1886-87 Kunstide Edendamise Seltsi koolis puunikerduse õppejõud;
1901-04 A. Stieglitzi kunstööstuskooli õppejõud
• 1887-91 Pariisis, kus tema kunstiline stiil küpses.
• 1907 Peterburi KA akadeemiku tiitel. Tsaarivalitsus tellis temalt mitmeid ausambaid, eriti sõjaväeosadele ja laevadele (ilusaimaks võib pidada 1906. aastal püstitatud “Russalkat”).
• Alates 1918 elas Eestis Paldiskis. Siis telliti temalt monumente Vabadussõjas langenute mälestuseks.
 
Stiili poolt salongirealist (levis Pariisis 19. sajandi viimasel veerandil, monumentaalplastikas nimetatud ka neobarokiks).
Parimad teosed naisfiguurid, milles peitus kehavormide imetlus ja erootika. Adamsoni stiil on voolav, maaliline, elegantne aga mõnikord teatraalselt pealetükkiv. Valitses meisterlikult erinevaid materjale ja skulptuuritehnikaid, eriti osav pirnipuuga.
Paarkümmend aastat noorem skulptor Amandus Adamson (1855 – 1929) eemaldus oma loomingus idealiseerivast, tundekülmast ja staatilisest klassitsismist. Tema stiili nim. Enamasti realistlikuks, kuid see on nn. salongirealism, mis levis Pariisis 19.sajandi viimasel veerandil ning mida eriti monumentaalplastikas on nimetatud ka neobarokiks. Adamsoni stiil küpseski Pariisis, kuhu kunstnik siirdus 1886 mitmeks aastaks. Adamsoni parimad teosed on väikesed naisfiguurid, mille põhisisu on kaunite kehavormide imetlus ja vähevarjatud erootika, näiteks “Laeva viimne ohe”, “Aja lend” või “Laine ainuke suudlus”. Adamsoni stiil on voolav, maaliline, elegantne, aga mõnikord pealiskaudselt teatraalne. Adamson valitses meisterlikult erinevaid skulptuuritehnikaid ja materjale, aga eriti virtuooslik oli ta pirnipuu nikerdajana.
Tsaarivalitsus tellis temalt mitmeid ausambaid, eriti sõjaväeosadele ja laevadele. Nähtavasti ilusaim nende hulgas on 1906 püstitatud “Russalka”, mis Tallinna rannas tänaseni mälestab 1893.a. tormis Soome lahte uppunud samanimelist sõjalaeva.. Adamsoni suurimaks teoseks näis kujunevat monument Romanovite dünastia 300 a. juubeli auks, kuid 1917.a. likvideeris revolutsioon tellija ja lõpetas Adamsoni karjääri Venemaal. Eestis, kuhu kunstnik 1918 tagasi jõudis, telliti temalt monumente Vabadussõjas langenute mälestuseks.
 

• Vennad Rauad
  

PAUL RAUD (1865–1930)- kuulub realistide hulka. See stiil tuli temaga kaasa Düsseldorfi akadeemiast, kuhu pääses õppima paruness N. von Uexkülli majanduslikul toetusel. Kuni I ms-ni oligi tema kunsti peamine tarbija baltisakslaste seltskond . Tal oli baltisakslastele meelepärane stiil: konservatiivne , kuivavõitu ja realistlik . Ta maalis tumedaid, vanameisterlikke esindusportreid aadlikest ja Tallinna ülemkihist.
“ Muhu raugas” ( 1898 ) ja mitmetes maastikumaalides, mida kunstnik maalis vaid enda jaoks on näha ka impressionismi jooni.
1888-1894 Düsseldorfi Kunstiakadeemia
1894 Düsseldorfist kodumaale Paul Raud – uue etapi algus eesti kunstis
1894 kodumaal, Rakveres
1904 Tallinnas vabakunstnik
1914 alates Tallinnas joonistusõpetaja,
alates 1923 Riigi Kunsttööstuskoolis
 
1894 tuli Paul tagasi Eestisse ning üritas teenida leiba portreemaalijana. Ta oli esimene eestlane, kes sellise elukutse valis. Kuna paruness Natalie von Uexküll oli Paul Rauda tema Saksamaa õpinguaastail toetanud, ei väsinud viimane osutamast Uexküllide perekonnale kunstnikuteeneid. 1911. aastast töötas Paul joonistusõpetajana Peterburi Kunstide Akadeemias ning 1914. aastast Tallinna Tütarlaste Kommertskoolis. Kahekümnendatel õpetas Riigi Kunsttööstuskoolis.
 
Pauli seltskondlik suhtlusringkond oli enamasti saksakeelne, sest portreemaali tellijaks oli enamasti saksa aadelkond. Majandusliku kitsikuse tõttu ja kunstniku staatuse säilitamise nimel ei abiellunud Paul Raud kunagi. Pärast ootamatut südamerabandust ja äkksurma ateljee väravas 1930. aastal meenutati kunstnikku eelkõige armastusväärse seltskonnainimesena ja jäeti tegelikult tänaseni väärilise tähelepanuta . Ühe suurima Paul Raua visandite erakogu omanik Helgi Reemets mainis oma eluajal, et Pauli visandeid anti talle Kristjani teostele pealekauba kaasa. Paul Raud jäi ajastu rahvusromantilistes kunstieelistustes esile tõusnud suurema venna varju. Kristjan Raud nagu olekski olnud vanem ja suurem vend, ehkki ta sündis vaid ööpäeva võrra varem.
 
Paul maalis põhiliselt Uexkülli perekonna portreid ja sai tellimusi teistestki mõisatest. Portreede kõrval maalis ta ka talupojaainestikku ja maastikumaale. Tema tööd on vabad, intensiivse laadi ning hea karakteritunnetusega. Eestis sai Paul Raud tuntuks 1909. aasta Tartu kunstinäituse kaudu. Paul Raua etüüde on seostatud impressionistliku vabaõhumaali mõjuga, tema “Lilleniitu” (1906-1914) juugendliku meeleolumaastikuga, kompositsiooni “Ema viis hälli heinamaale” (1912-1919) rahvusromantismiga.
 
Paul Raua portreed järgivad parimat akademistlikku traditsiooni, kujutatavaid on stiliseeritud ja idealiseeritud. Nende puhul on raske rääkida psühholoogilisusest, pigem on kujutatud teatud tüüpe (talupoeg, seltskonnadaam, haritlane). Vahetumalt mõjuvad intiimsed ja etüüdlikud kujutised; erand on paruness Natalie von Uexkülli paraadportree, mis on lõpetatud ja läbimõeldud kompositsiooni ning viimistletud detailidega. Ema portreedest rahvuslikus riietuses on tunda lähedust ja empaatiatunnet, ehkki mitmel puhul on tegemist vaid etüüdidega. Emaduse idealiseeriv romantiline pale on maalitud ka mitmesse hilisemasse töösse.
 
 
KRISTJAN RAUD (1865–1943) –
1892-97 Peterburi KA vabakuulaja – kujutas maalilistes söejoonistustes proosalist kuid sünget külaelu.
1895 saab vabakunstniku nimetuse
1897 õiguse õpetada joonistamist
1897-98 Düsseldorfi KA
1899-1903 Münchenis Anton Ažbé koolis ja Müncheni KA-s (1901-1903)‏, sajandivahetusel Saksamaal kõige uuenduslikum kunstikeskus. Sealne õhkkond aitas tal loobuda realismist ja pöörduda filosoofilisemate teemade juurde, mis olid juugendlikumad ja sümbolistlikumad. („Inimene ja öö“, „Puhkus rünnakul“)
1903 kodumaale, - siin hakkasid üldinimlikud teemad seostuma kohalike rahvuslike probleemidega.
1904-14 Tartus
Alates 1914 Tallinnas
 
Asutas 1904. aastal Tartusse oma ateljeekooli. Oli üks eesti rahvusliku kunstielu aluspanijaid. Eriti oluline oli tema roll kunstiteooria ja kriitika tutvustajana eest ajakirjanduses. Ta oli lisaks veel eesti rahvakunsti väärtustaja ja koguja ning Eesti Rahva Muuseumi aluspanija ja näituste korraldaja.
 
Kristjan (22. oktoober 1865 – 19. mai 1943) ja Paul (23. oktoober 1865 – 22. november 1930) Raud on eesti kunstnikud. Kristjani loomingus on valdav kodumaa ainestik ja laiemalt tuntud on ta 1935. aasta “Kalevipoja” illustratsioonidega. Paul tegutses portree- ja maastikumaalijana, kuid kuna tellijaskonnaks oli põhiliselt saksa aadelkond, jäid tema tööd laiemale avalikkusele tundmatuks.
Vennad õppisid koos Koeravere külakoolis, Viru-Jaagupi kihelkonnakoolis ja Rakvere kreiskoolis. Nende elutee lahknes 1883 Tartu Reaalkoolis, sest Kristjan läks sealt Tartu I (saksa) Õpetajate Seminari. Mõlemad valisid aga kunstnikukutse: Paul lõpetas 1894 Düsseldorfi kunstiakadeemia, Kristjan õppis Peterburi (1893-1897), Düsseldorfi (1897-1898) ning Müncheni kunstiakadeemias (1901-1903). Üldharidust võimaldasid neil saada põllumehest isa ja ema vend Magnus Treublut. Kunstiõpingutes vedas rohkem Paulil, keda toetas pidevalt baltisaksa aadlidaam Natalie von Uexküll. Kuigi Kristjan katsus ise hakkama saada, aidati tedagi. Nii hankis Johann Köler talle suurvürst pavel Aleksandrovitśi kaudu raha õpingute jätkamiseks. 1903 oli Kristjan siiski sunnitud rahapuudusel õpingud Münchenis lõpetama ja asuma kevadel 1904 elama Tartusse.
 
Kristjan Raud on eelkõige eesti rahvusromantsmi suurim nimi, ühtaegu juugendliku sümbolismi huvitavamaid esindajaid, kelle latentne sümbolism on tuntav juba varasemates realistlikes joonistustes.
 
Kristjan Raud jumaldas joonistamist, kuigi oli õppinud ka maalimist ja muid kunstitehnikaid. Joonistades sai ta kõige kiiremini oma rohkeid ideid paberile panna. Mõtte kiireks
kinnipüüdmiseks piisas vaid paberist ja pliiatsist. Pole just palju kunstnikke, kes suudaksid joonistamisest nii palju välja võluda kui tema. Kristjan Raua looming on põnev ja mitmekülgne, pidevalt muutuv ja arenev.
 
Põhiliselt kasutas ta sütt või pliiatsit, vahel ka tušši, guašši või muid värve. Rahvakunsti mõttelaad ja ilumeel olid tema loomingu aluseks. Sajandi lõpul tegi ta realistlikke olustikupilte. Hilisemad joonistused käsitlevad üldinimlikke igipõliseid teemasid nagu igatsus, armastus ja üksindus.
 
Kristjan Raua tähtsaim loominguallikas oli „Kalevipoeg.“ Esimesed „Kalevipoja” ainelised joonistused valmisid juba 1913-1917. Raud suutis tabada eepose meeleolu ja vaimu, väljendada rahva unistusi ja tõekspidamisi. Tema loodud muinasmaailm on suursugune , ülev ja monumentaalne. Kristjan Raua teostega illustreeriti „Kalevipoja“ 1935. aasta juubeliväljaanne. Vanavara ja rahvaloomingut kogudes ning "Kalevipoega" kujundades puutus Kristjan Raud palju kokku rahvamuistendite ja muinaskangelastega. Pikka aega pühendas ta end selliste teemade kujutamisele. Talle meeldisid teemad muinasjuttudest, lugulauludest, eestlaste imelistest juhtumistest, salapärastest olevustest ja muinaskangelastest. Kunstnik kogus andmeid nende väljanägemise kohta ja joonistas siis oma piltidele. Mõnikord mõjutasid tema joonistusi rahvuslike puutööde lihtsustatud, tahumatud vormid. Sellepärast ongi pilved , puud ja inimesedki tema piltidel veidi kandilised. Palju mõjutusi sai kunstnik samal ajal Euroopas valitsenud erinevaist kunstivooludest, kuid sellegipoolest jäi Kristjan Raud kunstnikuna täiesti omanäoliseks.
 
Kristjan Raud tõestas oma loominguga, et realism ei olegi ainult tegelikkuse mahajoonistamine, vaid seda saab kujutada palju huvitavamalt ja mitmekülgsemalt. Kui kõik tema eelkäijad Eestist olid tegelikkust kujutanud nii, nagu see paistis väljastpoolt, siis Kristjan Raud kujutas seda seestpoolt, andes edasi ka selle sügava olemuse. Ta kujutas küll loodust ja külaelu, inimeste igapäevatoimetusi ja suhtlemisi, kuid lähtus seejuures olukordade meeleolust, inimeste mõtetest ja tunnetest.
 
Abieluaastad olid Kristjan Raua loomingus kõige tulemuslikumad. Tema nägemus oma abikaasast on väga täpselt joonistatud Elviira Raua eksliibrisele aastast 1934: pikajuukseline kogu keha varjavas rüüs naisfiguur ilmasambana tähistaeva taustal, pea kohal lilledest aukroon ja kuusirbist aura. Kristjan Raud on abikaasat kujutanud veel ülimalt traagilistel joonistustel , mis loodud pärast vanima poja surma aastal 1941. Lehtedel "Ahastaja," "Mardus," "Lindudele teenäitaja" jt. on leinav emakuju Elvira Raua näojoontega.
 
Kokku on tema loomingust alles umbes 900 teost. Varasemad aastast 1885, viimased 1943.
 
 

• Ants Laikmaa ja rahvusromantism /ateljeekool O. Kallis jt , Vikerla/
  

Ants Laikmaa (5. mai 1866 – 19. november 1942) oli eesti maalikunstnik. Nime eestistamiseni 1935. aastani kandis ta nime Hans Laipman.
Laikmaa õppis 1891 –1893 ja 1896–1897 Düsseldorfi Kunstiakadeemias ning töötas seejärel Düsseldorfis.
1903. aastal asutas ta ateljeekooli ning 1907 Eesti Kunstiseltsi.
Tema korraldatud oli esimene eesti kunsti üldnäitus 1906. aastal Tartus.
Akademistlikule haridusele vaatamata on Laikmaa loomingus tunda impressionismi ja postimpressionismi mõju. 1920ndate keskpaigast muutusid ta maalid realistlikumateks.
1907–1909 oli ta maapaos, elades peamiselt Soomes. 1909–1913 reisis Lääne-Euroopas (elas lühemat aega Capril) ja Tuneesias.
1913–1932 tegutses ta kunstniku ja õppejõuna Tallinnas. 19. novembril 1929 sai ta Tartu Ülikooli audoktoriks.
1932. aastal sulges Laikmaa oma ateljeekooli ning elas sestpeale oma talus Taebla vallas Kadarpiku külas, kuhu on ka maetud. 1955. aastast on tema kodus majamuuseum; 1956. aastal püstitati Laikmaa hauale J. Raudsepa loodud hauasammas.
 
ANTS LAIKMAA (1866-1943) – Sündis Läänemaal talperes. Tahtis mine Peterburgi, kuid ei pääsenud Kunstide Akadeemiasse, läks hoopis Düsseldorfi, kuid sealne elu teda ei köitnud, õpingud jäid katkendlikuks ja lõpuni viimata. Reisis palju ja nägi ka näiteks Viini ja Müncheni kunstinäitusi (k.a Pariisi 1900. a maailmanäitust). Kui ta siis koju naasis, oli tal välja kujunenud väga hoogne ja maaliline joonistusstiil, mida ta kasutas eriti efektselt pastellportreedes. Oli Tallinnas innukas rahvusliku kunstielu eestvedaja.
1903. a hakkas andma kunstiharidust oma ateljeekoolis.
1907. saadeti Eestist välja, oli 6 aastat pagenduses, alguses Soomes, kus valmisid mitmed maastikupildid Viiburi ümbrusest.
1910 reisis Lõuna-Euroopas ja Tuneesias
 
1890-91 õppis Peterburis
1891-93 ja 1896-97 Düsseldorfi Kunstiakadeemias
1897-1899 töötas Düsseldorfis
1900 Eestisse, Tallinna
1900 Saksamaal ja Pariisis maailmanäitusel
 
Noorte Kujurite Ühing Vikerla
 
Noorte Kujurite Ühing Vikerla on kindlasti üks vähemtuntumaid kunstnikerühmitusi meie kunstiloos. Ühing loodi 1917. aasta 23/26. novembril ning sai tegutsemiseks aega täpselt aasta. Nagu te näete on tegemist peamiselt maalikunstnikega, sõnal „ kujur “ oli tookord üldisem tähendus. Ühingusse kuulusid Balder Tomasberg, Aleksander Mülber, Oskar Kallis, Aleksander Krims , Roman Haavamägi ja Välko Tuul. Alfred Vaga nimetab oma 1923. aastal avaldatud artiklis vikerlaseks ka Paul Liivaku, keda tegelikult hakatakse arvustustes märkima alles 1920. aastal. 1917-18 oli ta veel Riigi Kunsttööstuskooli õpilane, mis polnud loomulikult ühingu tegevustest osavõtmiseks mingiks takistuseks.
Vikerlaga seotud dokumente pole palju. Nad ei jätnud endast maha mingit programmi, ainult ajalehes ilmunud ühingu loomisteates jõudsid nad lühidalt oma tõekspidamisi selgitada. Võimalikke vihjeid saab välja lugeda ka Välko Tuule surmateatest. Peamine, mis kõlama jääb on „ kunst kunsti pärast“ ja sarnasuse, kuid mitte samasuse rõhutamine „Noor Eestiga “. Hugo Raudsepp on neid seostanud pigem „Siuruga“. Vikerlased pidasid tähtsaks kõike sisemusest tulvavat, loomulikku ja vähem või rohkem rahvuslikku. Ilmselt olid tollajal veel väga noorte kunstnike tõekspidamised nii kujunemisjärgus, et neid oli täpselt raske sõnastada. Rühmitusena korraldasid nad vaid ühe ürituse – tuluõhtu „Estonias“ ja esinesid 1918. aasta novembris Eesti Kunstiseltsi VI näitusel. Ühingu tegevuse lõpetas samal kuul alanud Vabadussõda , milles langes rühmituse eestvedaja Balder Tomasberg. Juba varem, 1917. aastal oli tiisikusse surnud Oskar Kallis, 1918 märtsis suri kopsupõletikku Välko Tuul.
Pärast sõda jätkasid ellujäänud, kes suurema, kes väiksema eduga tegutsemist, kuid rühmitusest enam ei räägita.
Vikerlaste loomingust võis leida nii sümbolismi, impressionismi, rahvusromantikat kui ekspressionismi. Kunstnikuna oli kahtlemata kõige küpsem Oskar Kallis, ekspressionism ilmus esimesena Aleksander Mülberi loomingusse, arvustustes pannakse pärast O. Kallise surma enim lootust Balder Tomasbergile. Ilmselt mängis ühingus suurt rolli, tänasele kunstiavalikkusele peaaegu tundmatu Välko Tuul. Tuleb tunnistada, et Vikerla legendi teeb kauniks paleus „ … mis küll kõik võinuks olla kui...“ poleksid surnud O. Kallis, V. Tuul ja B. Tomasberg, kui A. Mülber poleks 1921 kadunud jäädavalt Pariisi, kui nad oleksid saanud jätkata võimsa, andeka ja uuendustele avatud olnud rühmana. Oletused teeb põnevaks ka see, et nad olid mitte ainult kunstile pühendunud boheemid, vaid vägagi aktiivselt kunstiellu sekkuvad ja seda organiseerida tahtvad noored.
Kõige kaugemale ehk kõige kaalukamaks jõudis kasvada Aleksander Krims, kelle loomingu hiilgeaeg jääb 1920-30. aastate vahele.
Vikerlastest pole varem ühisnäitust korraldatud, küll on käsitletud pea kõigi loomingut eraldi. Käesoleva näituse puhul ilmub veebruariks ka kataloog .
Näituse idee pärineb Tiiu Talvistult, kes puutus vikerlastega kokku A. Laikmaa ateljeekooli näitust tehes. Lisasin omaltpoolt veel nendega üheealise Herbert Lukk`u ja vaid mõni aasta noorema Eduard Wiiralti. Esimese, kui vähetuntud, kuid äärmiselt huvitava ja paljutõotava kunstniku, kelle elu lõppes samuti Vabadussõjas. Teise kui näite „... mis oleks võinud tulla, kui....“.
 
1903. a. jaanuaris ilmus Teataja esiküljel kuulutus, et küllaldase hulga soovijate korral tahab kunstnik Tallinnas figura-maalimise, joonistuse- ja maalimisekursust anda. Esialgu oli kursus kavandatud kaheksanädalasena, kuid ühtlasi märgitud, et seda soovi korral pikendatakse. Juhendamist lubati iga päev, nii kaua kui valge on, misläbi igaühel võimalik on oma töötundisid ja nende kestvust enda tahtmise järgi valida. Kirjad osavõtu sooviavaldustega ei jäänud tulemata ja ümberasumine Tallinnasse oli seega otsustatud.
 
Märtsikuu lõpus koliski Laikmaa Tallinnasse ning üüris endale Pikal tänaval von Nottbecki majas kohased töö- ja eluruumid. Tema kasutuses olid teisel korrusel asuvad nelja suure aknaga avar võlvlaega saal, mis sobis hästi ateljeeks, ja samas kõrval asuvad söögi- ja magamistuba. Esimeseks asjaks Tallinnas oli korraldada Steinfelsi kunsti- kaupluses oma töödest väljapanek , millest informeeriti ka Teataja lugejaid. See väljapanek sai suurem kui tavaliselt: tervenisti kolmteist portreed, millest osa küll visandid ja stuudiotööd. Nii tahtis Laikmaa tähistada oma Tallinnasse asumist ja kunstikursuste algust.
 
Üldmulje pidi olema küllaltki imponeeriv - väljapandud tööde hulgas olid ka autoportree, Lääne neiu ja Edith Schlaffi portree. Kohe järgmisel nädalal alustati Pikal tänaval ka joonistus - ja maalimiskursustega. Õpilasi oli kogunenud kakskümmend: oli seitse sakslast, nende seas paar-kolm aadlikku, üks venelane, kaheteistkümne eestlase hulgas leidus ametnike, õpetajate ja kodanlikest perekondadest preilide kõrval ka linnakehvistust pärit noor inimesi. Et selles äärmiselt kirevas õpilaskogus saavutada vastastikkust arusaamist, koostöövaimu või teatavat kokkukuuluvustunnet, oli tarvis Laikmaa-taolist tugevat isiksust ja tõelist entusiasti. Ta suutis end nende nii erinevate inimeste seas maksma panna mitte üksnes oma vaieldamatu erialase autoriteediga, vaid samavõrra ja vahest enamgi oma innustuse, esinemislusti, suhtlemise sundimatuse ning nakatava huumoriga - inimliku kütkestavusega.
 
Elav osavõtt kursusest julgustas Laikmaa muutma selle 1903. a. sügisest ateljeekooliks. Võrreldes varasemate saksa kunstiõpetajate joonistustundidega oli Tallinnasse nüüd tekkinud midagi sootuks uut: sisuliselt oli tegu eesti esimese kunstiõppeasutusega. Muidugi mõista võis Laikmaa anda oma kasvandikele üksnes kunstilist algharidust, avada neile ukse edasisteks õpinguteks, aga eelkõige seda oligi tarvis.
 
Tööd alustati sügisel seitsmeteistkümne õpilasega, pärast aastavahetusel toimunud edukat õpilastööde näitust lisandus veel viis uut. 1904. a. sügisel üüriti suurem korter Niine tänava alguses Kotke majas, kus oli õppetöö jaoks kolm ruumi, sellele lisaks oma toad. Maja asus vastu Rannavärava mäge, akendest avanesid ilusad vaated lahele, vanalinnale ja Toompeale. Need olid Laikmaale väga hoogsad, sisukad ja tegevusrikkad ajad nii kunstipedagoogina kui ka loova kunstnikuna.
 
Ateljeekoolis õppimine oli tasuline, kuid et tõsiste eeldustega noored rahapuuduse tõttu kõrvale ei peaks jääma , kehtis viimastele nn. priikool. 1904. a. sügisest tõusiski eestlastest õpilaste osatähtsus ja nad said ateljeekoolis valdava koha, vastavalt sellele pääses ikka selgemini maksvusele ka rahvuslik meelsus. Sellest aga ei sugenenud mingit sallimatust: sakslastest õpilasi ei peletatud eemale, vaid koheldi samavõrdselt eestlastega. Laikmaa regulaarsed kunstikursused ei sarnanenud mõistagi kooliga selle tavalises mõistes - polnud fikseeritud õppeplaani, ei õpetatud üldhariduslikke aineid, ei peetud kunstiajaloo loenguid. Ainsaks õpetajaks oli kunstnik ise ja kogu õppetegevus seisnes praktilises töös, harjutamise ja juhendamise, tulemuste ühise arutlemise ning vestluse vormis. Toda kooli võiks võrrelda vanade renessansimeistrite ateljeedega. Iga õpilast püüdis kunstnik juhendada vastavalt selle võimetele ja arengutasemele, ergutada temas iseseisvat loomingulist alget ja kõigepealt kasvatada kunstientusiasmi.
 
...ateljeekooliga oli eesti kultuuriellu tulnud tõsiselt arvestatav tegur, mis äratas lootusi rahvusliku kunsti tuleviku suhtes...
Mingit diplomit polnud ateljeekooli lõpetamisel ette nähtud: ainult omandatud võimed ja saavutatud tulemused said olla hindamise mõõdupuuks. Kunsti õppimise tuum Laikmaa käsitluses seisnes eeskätt vaimsete jõudude treeningus - eesmärgiks omandada võime kujutatavat süvendatud tajumisega, kogu nägemis- ja ruumimeelega haarata. Tuli lahti saada harjumusest näha kujutatavat esijoones kontuuri kaudu ja õppida nägema vormi. Laikmaa õpetas oma kasvandikke töötama pilguga ja mitte niivõrd paberil. Alles siis, kui vorm on läbi uuritud, tema struktuur ja olemus tabatud, tuleb see julge ning kindla käega paberile panna.
 
Töötati ateljeekoolis peamiselt söega, ent kuna õppemeetod pidas silmas eeskätt maalilisust, siis polnud üleminek pastelli või pintsli kasutamisele enam niivõrd sisuliseks probleemiks, kuivõrd puhttehnilise vilumuse saavutamise küsimus. Laikmaa pidas väga oluliseks, et tehtav töö ei jääks üksnes väikese grupi omaette harrastuseks, vaid et selle tulemused jõuaksid ka laiema avalikkuse ette. Nii korraldaski ta juba 1903.-1904. a. vahetusel Provintsiaalmuuseumi ruumides oma ateljeekooli esimese näituse, kus välja pandud rohkem kui kahesaja töö hulgas olid esitatud ka tema enese uuemad teosed. Näitus äratas tähelepanu ja leidis täit tunnustust ajakirjanduses.
 
Mõlemal järgneval aastal korraldas kunstnik õpilastööde näituse oma ateljees ja korteris, mis leidsid elavat külastamist ning pälvisid taas esiletõstvaid kirjutisi ajalehtedes. Laikmaa ateljeekooliga oli eesti kultuuriellu tulnud tõsiselt arvestatav tegur, mis äratas lootusi rahvusliku kunsti tuleviku suhtes ja pani mõtteid uues suunas liikuma. Seda oligi kunstnik oma üritusega eelkõige silmas pidanud.
 
Varasemate õpilaste hulgast oli üks andekamaid neiu V. Grüner, kelle suhtes kunstnikul tekkinud sügavamaid tundmusi ja kaugemaleulatuvaid lootusi. Tema tunded ei jäänud ilmselt ühepoolseks, kuid oma seisuslikus kõrkuses äärmuseni šokeeritud perekond tunnistas neiu nõdrameelseks ja ta saadeti viivitamata Saksamaale ravile. See seik heitis oma varje Laikmaa kogu edasisele isiklikule elule: tuli ridamisi varieeruvaid vahekordi, kiindumusi või ka pealiskaudsemaid seltskonnaseiklusi. Kindlamat ja püsivamat pidepunkti ei suutnud mees oma tundeelule enam leida.
 
Väga andekas ja loomupäraselt sarmikas oli kursusi neljateistkümneaastaselt alustanud gorodskoi koolipoiss Aleksander Uurits , voorimehe poeg kaugest agulist. Temast sai peagi nii maestro enda kui ka õpingukaaslaste lemmik ja teda hakati kutsuma Printsiks. Kuigi ta hiljem oma kunstiõpinguid Peterburis jätkas ja loomingus väljapaistvat võimekust ilmutas, ei piisanud paraku tema seesmistest jõuvarudest kõigi raskuste ületamiseks, tõeliseks eneseteostuseks kunstnikuna. Teistest
 
Laikmaa varasematest õpilastest, kellele sai osaks pärastpoole eesti kunstis koht leida, tuleb nimetada J. Greenbergi ja L. Oskarit, nendele lisandusid peagi P. Burman , O. Krusten ja O. Kallis. Ka N. Triik ja A. Tassa võtsid lühemat aega osa ateljeekooli tööst.
 
Oskar Kallis (1892-1918) oli Laikmaa õpilastest andekaim. Tegi pastellidega "Kalevipoja"- ainelisi töösid. Tema dekoratiivse stiili eeskujuks võib lugeda Laikmaad, Akseli Gallen-Kallelat ja Gerhard Munthet. Kaunid on päikese-teema käsitlused.
1892-1918
1913-1916 õppis Ants Laikmaa ateljeekoolis
Osales “Vikerla” asutamises (Noorte kujurite ühing 1917-18)
Juugend ja sümbolism
1918 suri Krimmis tiisikusse ( tuberkuloos )
Tema nimelist majamuuseumi pole
 
Aleksander Uurits (1888-1918) alustas kas Laikmaa juures. Sarnaneb loominguga vene rahvusromantikute Nikolai Roerichi Ivan Bilibiniga. Tegi eriti stiliseeritud kontuuridega joonistusi ja raamatuillustratsioone.
 
 
 

• Noor-Eesti põlvkond eesti kunstis /Mägi, Triik, Tassa, Koort/
  

Mägi, Tassa ja Koort alustasid Tartu Saksa Käsitööliste seltsi juures tegutsenud Rudolf Julius von zur Mühleni juures. Hiljem läksid kõik Stieglitzi kooli (Triik 1901, Koort 1902 , Mägi 1903 ja Tassa 1904). Olid sunnitud Vene rahutuste ajal koolist lahkuma . 1906. aastal otsustasid Venemaalt lahkuda. Triik ja Mägi õppisid siis vahepeal ka Helsingis, kuid eesmärk oli kõigil Pariis.
Noor-Eesti oli eelkõige kirjanduslik rühmitus , mis avaldas luulet, proosakirjandust, esseistikat ja kunstikriitikat, kuid taotlesid koostööd ka uuendusmeelsete kunstnikega, avaldasid nende teoste reproduktsioone ja kasutasid neid kujundajatena. Kõige tihedam side Triigiga, kuid ka Koorti ja Tassaga.
Pariisi 1905 Koort, 1906 Triik ning 1907 Mägi ja Tassa.
 
Nikolai Triik ei piirdunud vaid rahvusromaismiga, maalis samal ajal ka üldistava joonega ja ilmeka stiluetiga portreid (mõjutused Ferdinand Hodleri ja Edvard Munchi loomingust ning saksa ekspressionismist). Portreedest tuleb välja ka kujutavate hingeelu .
NIKOLAI TRIIK 1884–1940
1884. aastal Tallinnas sündinud Nikolai Triik on üks meie esimesi linnakeskonnast pärit kunstnikke. 1901. aastal siirdus ta Peterburi parun A. Stieglitzi kunsttööstuskooli. Selles koolis õppisid väga paljud eesti esimese põlve kunstnikud. Kool valmistas ette joonistusõpetajaid ning tehnilisi joonestajaid, valitses akademistlik vaim. Kõik õppurid kiitsid aga sealset suurepärast raamatukogu. Pärast 1905. aasta revolutsioonilisi rahutusi kustutati N. Triik õpilaste nimekirjast. Ka Triigi esimesed esinemised jäävad sellesse keerulisse ja rahutusse aega. Ta tegi ajalehtedele suurepäraseid poliitilise sisuga karikatuure, kuid erilist tähelepanu äratas tema romantiline ratsanik Tulekandja noort rahvusromantilist kultuuriintelligentsi ühendava rühmituse Noor-Eesti esimese albumi kaanel. N. Triik rändas koos Konrad Mägi ja Aleksander Tassaga Soome – Ahvenamaale. 1906. aasta lõpus, pärast abiellumist Peterburi rikka vabrikandi kunstnikust tütre Valentina Grekovaga, sõitis N. Triik koos naisega Pariisi. Seal õppis ta F. Colarossi vabaakadeemias ja Ecole des Beaux-Arts’is ning külastas vaimustunult muuseume. Kahel suvel sõitis maalima võrratu maastikuga Norrasse. Tolleaegse loomingu tippsaavutus on portree istuvast Konrad Mäest – kerge juugendliku joonega äärmiselt sugestiivne ning mõjukas maal, kus avaldus N. Triigi suurepärane portretisti talent . Tema varasemale loomingule avaldasid suurt mõju Edward Munch , Gerhard Munthe ning Ferdinand Hodler. See ilmnes rahvusromantilistes muistendiainelistes kompositsioonides nagu "Sõttaminek" ja "Lennuk". Pärast Pariisi vaheldumisi Eestis ja Peterburis elanud kunstnik lahkus 1910 . aasta näitusel vanameelsete akademistidega plahvatanud konflikti tõttu taas välismaale. 1911–12 lõi ta oma parimad sümbolistlikus laadis tööd "Deemon", "Surma viis" ja "Surma lõikus ". Samal ajal Berliinis elades puutus ta kokku saksa ekspressionismiga. N. Triigi töödesse ilmusid veelgi teravamad emotsioonid – ahastus, hirm, iha, ja eredamad värvid. Seal loodud portree kunstnik A. Laikmaast kuulub kindlasti eesti kunsti paremikku. Ääretult haaravad on ka vabagraafilised joonistused "Märter", " Jaht ", "Katastroof". 1913. aastal tuli ta Eestisse tagasi ja kujunes siin üheks nõutavaimaks portretistiks. Loomingus võttis maad teatud rahunemine, tasakaalukus, soliidsus. Ta maalis hiilgavaid elusuuruses portreid mitmetest tookordsetest seltskonnadaamidest, tegi söega hulga tundlikke, suurepärase karakteritabamisega portreid kultuuritegelastest ning võttis aktiivselt osa kunstielu organiseerimisest. Tema maalides ja joonistustes väljendusid üksteisesse sulades pea kõik moodsamad kunstivoolud . Kuid 1919. aastal I Eesti kunsti ülevaatenäitusel süüdistasid populistidest kriitikud 35-aastast N. Triiki peaaegu et akademismis. See oli muidugi liialdus, kuid kunstniku loomingusse tõi see kaasa vaikiva ajastu. 1921 kolis Triik Tartusse ja asus kunstikool " Pallase " õppejõu kohale. 1933. aastal saab temast Eesti esimene kunstiprofessor. Nikolai Triik suri 1940. aastal.
 
Konrad Mägi lüüriline koloristianne hakkas väljenduma esmalt Norras. Tema loomingus kaks käsitlusviisi: dekoratiivne stilisatsioon ja neoimpressionismile toetuv tundlik ja nõtke loodusvaatlus . Viimane avaldub eredaimalt kodumaa loodusvaadete maalimisel.
KONRAD MÄGI 1878–1925
K. Mägi sündis 1878. aastal Tartumaal. Tema kunstnikutee sai alguse 1899. aastal, mil mööblitööstuses puunikerdust õppiv noormees saadeti Tartusse joonistuskursustele. 1903 asus ta Peterburi A. Stieglitzi kunsttööstuskooli, kus vabakuulajana jätkas eesti soost kunstniku Amandus Adamsoni juhendamisel õpinguid puunikerduse alal. Koos Nikolai Triigi ja Aleksander Tassaga lahkus K. Mägi üliõpilasrahutustest osavõtu pärast 1905. aasta kevadel koolist. K. Mäe sooviks oli õpingute jätkamine Pariisis. Tee sinna kulges läbi Soome. 1906. aasta suve veetis ta koos A. Tassa ja N. Triigiga Ahvenamaal, kust pärinevad tema esimesed maastikumaalid . Pariisi jõuti 1907. aastal septembris, kus asuti elama eesti kunstnike kolooniasse Montparnasse’il.
 
1908. aasta suve saabudes rändas K. Mägi koos A. Tassaga Norrasse, kuhu oli raha puuduse tõttu sunnitud jääma kaheks aastaks. Norra periood kujunes esimeseks tõsisemaks tööperioodiks K. Mäe loomingus. Tema selle aja maalides võib näha impressionistidelt, neoimpressionistidelt ja foovidelt saadud mõjutusi. Iseloomulikud on täppiva pintslitehnikaga lihtsad intiimsed motiivid, kus võib tabada tema hilisemale loomingule omast kirgast, seni põhjamaa loodusega harva seostatavat värvipaletti. Erilistena tõusevad esile ornamentaalse vormiga "Soomaastik", "Norra maastik männiga", mis oma vormilt paigutuvad juugendstiili parimate näidete hulka eesti kunstis, ning sisult haakuvad ajastu romantilis -sümbolistlike taotlustega. 1910. aastal esines ta ligi kahekümne Norra maastikuga Eestis, pannes nii aluse oma tuntusele kodumaal. Samal aastal õnnestus tal uuesti naasta Pariisi, kus seekord täiendas K. Mägi end Academie Russe’is.
 
1912. aastal naasis K. Mägi kodumaale. Esimesed Eestimaa maastikud sündisid Võrumaal. Eriliselt säravateks kujunevad aga kahel järgneval suvel loodud Saaremaa vaated. Tema põhjamaise saare loodusnägemustes on enneolematut värviilu ja tunnetuslikku sügavust. 1914. ja 1915. aastal oli K. Mägi seotud Viljandiga. Siin tärkas temas huvi portreekunsti vastu. Enamasti maalis ta naisi, andes neile tihtipeale eriskummalise ebamaise ilme. Õige pea pöördus ta oma tõelise kutsumuse maastikumaali juurde tagasi. Aastatel 1915–17 maalis ta Lõuna-Eesti maastikke nende iseloomulike tõusude, languste ning arvukate väikeste järvedega mäeküngaste vahel. Järk-järgult taandus eelmistele perioodidele omane rõõmus värvierksus, andes teed ekspressiivsemale, just sinise väljendusjõule rajatud süngemale koloriidile. K. Mäe kaldumine ekspressionistliku eneseväljenduse suunas langes kokku suundumuse laiema levikuga eesti kunstis ja kirjanduses I maailmasõja päevil.
 
1918. aastal võttis K. Mägi osa kunstiühingu "Pallas" asutamisest, ning aasta hiljem samanimelise kunstikooli loomisest. Temast sai esimene koolijuht ja hinnatud maaliõpetaja. Ühteaegu nii rahutu iseloomu kui ka halveneva tervise tõttu sõitis K. Mägi 1921. aastal Saksamaa kaudu Itaaliasse. Sattunud vaimustuse sealse looduse värviilust. Sündisid kaunid Rooma vaated, Capri maastikud, Veneetsia kanalite kujutised. Laiade nurgeliste pintslilöökidega maalitud töödes on K. Mäe uurijad näinud omapärast Cézanne’i laadi tõlgendust. Ekspressionistlikud tendentsid tulid veelkord esile Obersdorfi motiivides, kus kunstnik peatus tagasiteel.
 
K. Mäe viimane loomeperiood on taas seotud kodumaaga. Kunstikooli "Pallas" suvebaasis Saadjärvel maalis ta erakordselt helged, peaaegu läbipaistvad maastikuvaated. Tormiline elu oli murdnud kunstniku tervise. Ta suri 1925. aastal Tartus.
 
Jaan Koort alustas maalijana , kuid kujunes Pariisis skulptoriks. Arenes Auguste Rodini mõju alt Emile Antoine Bourdelle`i ekspressiivsema laadi poole. Pariisis nähtud vanema skulptuuri (eriti egiptuse ja vararenessanssi) ja Aristide Mailloi loomingu mõjul kujuneb välja tema küps stiil, mis ühtne, selge ja kindel vormi poolest ning rahulik ja pisut lüüriline meeleolu. Komaal tegi Nõu kiriku altari puust apostlifiguurid ja I ms ajal palju Moskvas portreid, kuid parimad portreed on kunstniku abikaasast.
Jaan Koort oli mitmekülgselt andekas inimene, mängis viiulit, oskas võõrkeeli, oli aktiivne kunsti ja kunstielu tutvustavate artiklite autor ajalehtedes, kuid ennekõike oli ta kunstnik, kes on jätnud sügava jälje eesti kujutava -ja tarbekunsti ajalukku. Tema maalidest õhkub skulptorile omast monumentaalsust, olgu tegemist natüürmordi, linnavaate või maastikuga. Nimetaksin „Õunad kirjul vaibal” u. 1907 õli, lõuend (EKM), ”Pariisi motiiv ” 1907-1910 õli, lõuend (EKM), ”Maastik heinakuhjaga” u. 1910 õli, lõuend (EKM). Aktikrokiideski on tuntav skulptorile omane nüansirikkus nii joone nõtkuses kui masside ülesehituses. Skulptuuris saame imetleda Koorti oskust avada kujutatavate sisemaailma, olgu nendeks täiskasvanud või lapsed. Moodustavad ju erinevate laste ja abikaasa tundlikud, hingestatud portreed eri materjalides ühe olulisema , õnnestunud osa tema loomingus „Naise pea” 1921 pukspuu (EKM), „Tütarlaps patsidega„ 1930 pronks (TKM). Võib vist lisada, et meie skulptuuri selles osas ongi Koort siiani ületamatu. Koort on ühte tööd teinud erinevates materjalides kindlasti rohkem kui mõni teine meie kujur ja seda eripära on käesoleva näituse ülesehitamisel rõhutatud („Karjapoiss”, ”Nutt”). Näitusel saab näha ka tema töid keraamikas: portreid, loomi, - tarbekunsti esemeid vihjeliselt. Tema eriline huvi keraamika , glasuuridega katsetamisese vastu viisid ta 1934. aastal tööle Moskva lähedale Gželi keraamikatehase kunstilise juhi kohale. Jaan Koort suri Moskvas 14. oktoobril 1935. aastal, urn tuhastatud põrmuga toodi 6. novembril Tallinnasse ja maeti 11. juulil 1976. aastal koos abikaasa Mari Koorti põrmuga Rahumäe kalmistule.
 
ALEKSANDER TASSA 1882–1955
Aleksander Tassa sündis 1882. aastal Tartus. Tema kunstihariduslik tee sai alguse 1897. aastal Tartu Käsitööliste Seltsi joonistuskursustel. 1904. aastal siirdus A. Tassa Peterburi A. Stieglitzi Kunsttööstuskooli, kust koos teiste eestlastega oli sunnitud lahkuma seoses üliõpilasrahutustega 1905 aastal. Seejärel õppis ta mõnda aega kunstnik Ants Laikmaa ateljeekoolis Tallinnas, ning taas Peterburis, sedapuhku J. Goldblatti kunstikursustel. Helsingi ja Ahvenamaa kaudu jõudis A. Tassa koos Konrad Mäe ja Nikolai Triigiga 1907. aastal Pariisi. A. Tassa õppis katkendlikult Witte’i eraakadeemias, H. Anglada-Camarosa ja K. van Dongeni ateljees.
 
1908. aastal viibis A. Tassa koos K. Mäega Norras. Siin valmisid mitmed maastikud, millede ainetel on kujundatud 1909. aastal ilmunud kunstnikke ja kirjanikke koondava rühmituse "Noor-Eesti" III albumi päisliistud. Neis avaldub täielikult A. Tassas peituv sümbolist ja romantik . Nagu tema kirjadest selgub , köitsidki tema tähelepanu sel ajal šveitslane Arnold Böcklin, sakslane Max Klinger, prantslane Gustav Moreau. Õlimaale on sellest ajast suhteliselt vähe säilinud.
 
Pärast viibimist Euroopa erinevais paigus , otsustas A. Tassa nagu enamik eesti kunstnikke, 1913. aastal kodumaale tagasi pöörduda. Seekord asus ta teele koos Anton Starkopfi ja kirjanik Friedebert Tuglasega. Peatuti Ahvenamaal, ning just siin loodu kujunes säravamaks leheküljeks A. Tassa loomingus. Sündisid arvukad akvarelltehnikas teostatud etüüdid omapärastest väänduvatest taimedest ja maani ulatuvate okstega puudest, mitmed järvemaastikud, õlimaalid kividest. Uue joonena nende tööde puhul võime märgata ekspressiivse tundetooni süvenemist. Ahvenamaal asus ta kavandama ka F. Tuglase novellikogu "Õhtu taevas" (1913) kujundust. Erinevate novellide meeleolu kujutamine ühe maastikupildi kaudu esitleb siin selgelt kunstniku arusaamu loodusmotiivi sügavast tähenduslikkusest.
 
1914. aastal sündisid veel mõned tööd raamatuillustratsioonide vallas, kuid üha enam pühendus ta kirjanduslikule tegevusele, millele oli innustust andnud tihe läbikäimine F. Tuglasega. A. Tassa enda 1919. aastal ilmunud fantastiliste novellide kogumik ilmus A. Vabbe kaanekujundusega.
 
I maailmasõja puhkemisel mobiliseeriti kunstnik ja saadeti Kaukaasiasse, kust sattus Türgi rindele. 1918. aastal oli ta taas kodumaal, kus osales kunstiühingu ja kunstikooli "Pallas" asutamisel. 1918–22 oli A. Tassa ühingu juhataja ja 1925–26 kooli õppejõud. Hiljem oli A. Tassa seotud kunstimuuseumiga Tallinnas ja Eesti Rahvamuuseumiga Tartus, etendades olulist osa muuseumitöö korraldamisel Eestis. Uuris eesti raamatuillustratsiooni, eriti puulõikeillustratsiooni ajalugu. Aleksander Tassa suri 1955. aastal Tallinnas.
 

• 1919. aasta esimene eesti kunsti ülevaatenäitus
  

 Vabadussõja ajal, 1919. a juulis korraldati suur eesti kunsti ülevaatenäitus. Sellega tunnustas riik kunsti suurt tähtsust rahvusliku eneseteadvuse loomisel. Näitus aindis ülevaate alates Kölerist ja Weizenbergist, kuid aukoht oli "Noor-Eesti" kunstnikel , nagu Triik (ühtlasi näituse peakorraldaja), K. Raud, A. Laikmaa, K. Mägi, J. Koort.
Seda on käsitletud kui kunstiajaloo ühe perioodi lõpuna. Esindatud oli 49 kunstnikku rohkem kui 400 tööga.

• Vabbe fenomen
  

 Ado Vabbe(1892-1961). Tema maalidel ja joonistustel oli fantaasiat, kergust ja mängulisust. Ta külastas ka Saksamaad ja Itaaliat. Tutvunud „Sinise ratsaniku“ liikmete, eriti Vassili Kandinskiga ja ka futurismi ja ekspressionismiga.
Ado Vabbe (ka Adolf Vabbe; 19. märts 1892 Tapa – 20. aprill 1961 Tartu) oli eesti maalikunstnik, graafik ja pedagoog.
Aastatel 1911–1913 õppis Münchenis Anton Ažbe kunstikoolis. Ajavahemikul 1915–1916 töötas Moskvas.
Aastast 1917 oli ta joonistusõpetaja Narvas Kreenholmi vabrikukoolis ja 1918-1919 Tallinnas Westholmi gümnaasiumis ning kunstihariduse õppejõud õpetajate ettevalmistuskursustel Haridusministeeriumis.
Vabbe osales ka kunstiühingu Pallas asutamises.
Ta oli Eesti Kunstnike Liidu liige.
Eesti kunsti tõi ta esmakordselt futuristlikke elemente.
Matkas 1914. aastal kunstivaradega tutvumise eesmärgil Itaalias. Oli maali- ja graafikaõppejõuks erinevatel aegadel paljudes õppeasutustes, nagu näiteks "Pallas", Konrad Mäe nimeline Riigi Kõrgem Kunstikool, Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti kool, Tartu Riiklik Kunstiinstituut. 1953-1956 juhatas Tallinnas graafika eksperimentaalateljeed.
Alates 1917. aastast kuni 1930ndate lõpuni kujundas ja illustreeris Ado Vabbe üle 60 raamatu, alates luuletuskogudest ja lõpetades teaduslike väljaannetega. Enne I maailmasõda Lääne-Euroopas õppides tekkis tal huvi moodsate kunstivoolude ekspressionismi, kubismi , futurismi ja abstraktsionismi vastu, mille sugemeid võib leida ka tema järgnevas graafilises loomingus.
Varasematel Vabbe illustreeritud raamatutel oli enamasti vaid kaanekujundus ja üks illustratsioon . Seetõttu püüdles ta ikka sügavamatele üldistustele sisu või meeleolu edasiandmisel. Ta kujutas harva otsest situatsiooni, õigemini lõi ta fantaasiaid kirjaniku või poeedi teemal. Sellest johtub ka ta tööde haruldane värskus ja ilu.
Aasta-aastalt tihenes Vabbe koostöö luuletajaga. Sulejoonistus muutus tihedamaks, käsitluslaad natuuritruumaks. Huvi pakuvad 1920-ndate aastate lõpul loodud kujundused, kus domineerib tihe, tugeva ornamentaalse nüansiga ning huvitava põimega suletikand. 1930-ndail aastail ilmub Vabbelt rida toonillustratsioone (käsikirjalise raamatu „Canticum canticorum“ illustratsioonid , 1932 jt). Kuigi tundeküllased ja nüansirikkad, ei paku nad sellist rahuldust kui varasemad tušijoonistused.
Ado Vabbe kui raamatugraafiku areng suundus meeleolukate kubofuturistlike nüanssidega tööde juurest, kus peaosa mängis silueti ja pleki väljendusrikkus, ekspressiivse sulejoonistuseni ja sealt juba toonillustratsioonini. Järjest tõusis otsene side raamatu tekstiga , kuid sellest hoolimata jääb Vabbe raamatugraafilise loomingu kõige värskemaks ja hinnatumaks osaks see, mis ta lõi 1910-ndate aastate lõpul ja 1920-ndate algul.
 
Meeldis eriti siurulastele. Tema maalidele ja joonistustele omane rafineeritud fantaasia , virtuooslik kergus ja vaba mängulisus olid eesti kunstis midagi uut. Vahetult enne sõda oli käinud Saksamaal ja Itaalias, kus tutvus ekspressionismi ja futurismiga. Sõja ajal elas Moskvas, vene avangardi tollases pealinnas ja puutus kokku sealse kubofuturismiga. Tal oli suur roll selles, et kunstikool "Pallas" kujunes niivõrd uuendusmeelseks. Ta oli kunstikool "Pallase" juhataja aastatel 1926-1929.
 

• Ekspressionism eesti kunstis, saksa traditsioon
  

 1920. aastate algupoolel pärinesid peamised eeskujud Saksamaalt. Saksa ekspressionismiga olid seotud. vanematele kunstnikele Mägi ja Triik, oli lähedasem sõjaeelne, romantilisem ja värviküllasem ekspressionism.
 
Tüüpiline 1920.ndate ekspressionistlik maalikunstnik oli Peet Aren (1889-1970). Tema tippteosed on Tallinna-vaated, kus perspektiiv on teravdatud ja moonutatud, ning kriiskavavärvilised majad on kujutatud erinevates suunades vaaruvatena. Piltidel kummaline, pingestatud meeleolu, kuid tema loomingus on ekspressionismile siiski lähenetud rohkem dekoratiivse maneeri kaudu.
 
Anton Starkopf (1889-1966) oli sõja ajal interneerituna Saksamaal, kus sai impullse Wilhelm Lehmbrücki ja Ernst Barlachi loomingust, aga kaudselt ka ekspresstionistlike maalijate figuurikäsitlusest. 1930. aastail muutusid tema teosed pehmevormilisemateks ja dekoratiivsemateks, kuid säilitasid oma ekspressionistliku pateetilisuse.
 
Nooremad pallaslased olid huvitatud aga ka saksa sõjajärgsest ekspressionismist, ja veelgi enam nn uusajalikkusest, mis ühest küljest on ekspressionismi jätk (värvid ja vormid on rohkem meeleolu väljendajad kui nähtava looduse väljendus ), aga ka selle eitus. Sõjajärgselt loobuti minakesksest eneseväljendusest ja ebmäärasest romantilisest tundlemisest ning püüdis kajastada objektiivset tegelikkust. Täpselt, kuivalt ja tihti naturalistlikult kujutati esemete üksikasju. Uusasjalikkuses eristatakse nn versitlikku suunda (George Grosz), mis tahtis olla ühiskonna vastuolude paljastaja ja uusklassitsistlikku suunda (Aleksander Kanoldt), mis rõhutas esemete plastilist vormi ebatavalise, teravdatud, nn. Maagilise valguskäsitlusega. Mõlemat suunda ühendas oma loomingus Otto Dix, kes avaldas palju mõju mitmele noorele eesti kunstnikule. Sealt on pärit inimeste karakteri rõhutamine kuni groteskini, objektida materjali ja vormi toonitamine ning õhu- ja värviprobleemide jätmine tahaplaanile.
 
Aleksander Vardi (1901-1983) maalidel on esemete ja figuuride kontuurid teravad , vormid kalgid, värvid selged, kuid kuivad ja meeleolu karm ning proosaline.
 
Adamson-Ericu (1902-1968) noorpõlvetöödele on omane karikatuursuseni arendatud iseloomustus.
 
Ka graafik Edvard Viiralti (1898-1954) looming oli 20.ndatel osalt veristlikku ilmega. Ta kujutas 20.nadte alguses stipendaadina Dresdenis elatud suurlinnaelu pahupoolt, kuid tema fantaasiaküllane ja groteskne kujutlus ei olnud nii süngelt tõsine nagu sakslastel. Pärast 1925. aastat elas Pariisis ja sealne lõbujanuline atmosfäär soodustas suurlinnaelu kergemeelsemat kujutamist. Viiralti loomingu mitmekülgsus oli ületamatu nii tehniliselt kui sisuliselt. Oli üliviljakas kõigis teemades ja graafikatehnikates. On illustreerinud arvukalt raamatuid, pani aluse vabagraafika eluõigusele ja tähtsusele eesti kunstis.
EDUARD WIIRALT 1898 – 1954
Eduard Wiiralt sündis 1898. aastal Peterburi kubermangus. 1909. aastal naasis ta vanematega Eestisse. 1915. läks ta õppima Tallinna Kunsttööstuskooli, toonasesse Eesti ainsasse kunstiõppeasutusse, mis andis üldise ja kunsttööstusliku keskhariduse. 1919. aastal asus Ed. Wiiralt Tartus õppima vastloodud kunstikooli "Pallas". Sellel ajal valitses "Pallases" saksa ekspressionismi lembus, mis Ed. Wiiralti loomingus avaldus karakteriküllases tüpaažis ja rõhutatud ilmekuse taotluses. Kuigi juba Kunsttööstuskoolis õppides oli Ed. Wiiralt teinud edukalt tutvust erinevate graafikatehnikatega, asus ta "Pallases" hoopis skulptuuri õppima. Tema lemmikalaks kujunes siiski graafika. Noor kunstnik suutis võrdselt vaimustuda nii Ado Vabbe arabesklikust, mitmeid kunstivoole sulatavast loomingust, kui ka vanadest klassikutest, eelkõige Albrect Dürerist. 1922. aasta kevadel saadeti Ed. Wiiralt kooli stipendiaadina end Dresdenisse täiendama, kus tema graafikas tugevnes verismi mõju. Ilmselt puutus ta seal isiklikult kokku Otto Dixiga. O. Dixile iseloomulik nägemuslikkuse ühendamine naturalismiga, inetuse demonstreerimine, küünilise pealispinna all aimatav meeleheide, koos maagilise realismi ja uusasjalikkusega said ka Ed. Wiiralti loomingu tunnusteks. Kuni 1930. aastate alguseni on ta verismi ehedaim väljendaja meie kunstis. Talle omaselt vaatles ta maailma aga sakslastest märksa kainemate, iroonilisemate silmadega. Lõpetanud 1924 hiilgavalt "Pallase" täiendas Ed. Wiiralt end kõikvõimalikes graafikatehnikates. 1925. aastal sõitis ta Pariisi, mis kujunes tema koduks väikeste vaheaegadega elu lõpuni. Wiiralti esimene personaalnäitus toimus 1927. aastal, siis valiti ta ka Sügissalongi liikmeks, kus ta esines regulaarselt.
 
Noore Wiiralti peamiseks kujutamisaineseks on boheemlaslik Pariis oma ööelu, ja põhjakihtidega. Monotüüpia kõrval olid ta meelistehnikateks esialgu puulõige ja -gravüür. Ilmaelu jälgides jäi Ed Wiiralt irooniliseks, halastamatuks vaatlejaks, omamoodi moralistikski. 1930. aastate algul oli Ed. Wiiralt jõudnud oma senise loomingu kõrgpunkti, mille kokkuvõtetena valmisid "Põrgu", "Kabaree" ja "Jutlustaja" – koondpilt inimest muserdavatest jõududest. Pärast neid lehti pöördus kunstnik hoopis poeetilisema käsitluslaadi juurde. Iroonilis-mänglev hoiak jäi koos boheemitseva noorusega seljataha. Tööd omandasid sisemise tasakaalukuse ning klassikalise harmoonia ning selguse. Leebe nukra alatooniga kujutatud inimese ilu ja ühtekuulumine loodusega sai Ed. Wiiralti loomingu põhiteemaks. 1936. aastal toimus Eestis Ed. Wiiralti suur isikunäitus, mis leidis vaimustunud vastukaja ja pani aluse tänaseni kestvale üldrahvalikule tunnustusele. Suur edu saatis teda ka laias maailmas. 1939 viibis ta pikemat aega Marokos, kus valmis mahukas sari berberitest koos sealse looduse ja loomadega .
 
1939. aastal tuli Ed. Wiiralt Eestisse sõjapakku, liitus kergelt kodusesse kunstiellu ja lahkus taas 1943. aastal. 1946 oli ta tagasi Pariisis kus töötas kuni surmani 1954. aastal.
 
Ekspressionismi mõju võib näha ka karikatuuri õitsengus. Suurmeistrid olid Otto Krusten ja Gori.
Krusten - peamiselt ainult kontuuriga joonistatud karikatuurid on ülimalt lakoonilised, täpselt kaalutletud, aga väga ilmekad ja kaalukad.
Gori - emotsionaalsem kunst . Tema kohati naturalismini üksikasjalikes ja vahel räpakana mõjuvates joonistustes on esindatud koomika kogu skaala, leebest huumorist raevuka sarkasmini.
1920.aastate algupoolel pärinesid eesti kunsti peamised eeskujud Saksamaalt. Saksa ekspressionismiga olid seotud mitmed eesti kunstnikud. Vanematele kunstnikele – Triigile ja Mägile – oli lähedasem sõjaeelne, romantilisem ja värviküllasem ekspressionism. Tüüpiline 1920.aastate ekspressionistlik maalikunstnik oli Peet Aren (1889 – 1970).
Nooremad pallaslased olid 1920.aastate alguses huvitatud, kujunenud kahest suunast , üks väljendas ebamäärast, romantilist tundlemist ning püüdis kajastada objektiivset tegelikkust. Täpselt, kuivalt, tihti naturalistlikult kujutati esemete üksikasju. Teiselt , uusasjalikkuses eristatakse nn. veristlikku suunda, mis tahtis olla ühiskonna vastuolude paljastaja ja uusklassitsistlikku suunda, mis rõhutas esemete plastilist vormi ebatavalise, teravdatud, nn. maagilise valguskäsitlusega. Mõlemat suunda ühendas oma loomingus Otto Six.
Kokkuvõttes võib öelda, et 1930.a. domineeris Eestis kunst, mis rahulikult, aga meelelise tundlikkusega kujutas lihtsaid, igapäevaseid motiive . Nagu Pariisis, ei tähendanud “realistlik reaktsioon ” ka Eestis kunstnike isikupära vähenemist. Vastupidi, estetistlik veendumus , et kunsti olemus on vormide vabas mängus, mitte ainult, et lubas, vaid lausa nõudis kunstnikelt originaalset käekirja. Looduslik aine oli põhiliselt ainult ettekäändeks kauni, isikupärase vormi loomisele. Enamik kunstnikke ja ka suur osa publikust harjus just sellel aastakümnel mõttega, et maalimise kvaliteet on tähtsam kui see, mis pildil on kujutatud, et “kuidas” on palju olulisem kui “mis”. Eesti 1930.aastate maalikunstis oli koloriit tähtsam kui joonitus, plastiline modelleering või hele – tumeduse kasutamine. Sellel ajavahemikul sündis väga palju uusi ja andekaid kunstnikke.
 

• Arte- deco ja uusasjalikkus, Pariisi taastulemine
  

Uusasjalikke portreid maalis ka Juhan Muks . "Pallase" ja üldse eest 1920. ndate graafikat mõjustuas rohkem uusasjalikkuse veristlik variant. Domineeris saksa ekspressionismile omane nurgeline ja must-valge kontraste rõhutav , tihti robustne stiil.
 

• Aastaiks oli avangardistlik kunst Ppariisis taltunud ja taandunud. Toimus nn. Realistlik reaktsioon vastukaaluks sõjaeelsele muutusterikkale aastakümnele. Selleks ajaks oli pehmenenud vastuolu ametliku ja sõltumatu kunsti vahel. Paljud " ametlikud " olid hakanud ettevaatlikult kasutama mõndasid moodsa kunsti võtteid ja paljud radikaalsed uuendajad olid vananedes rahulikumaks ja traditsioonilisemaks muutunud. Demokraatlikult meelestatud eestile imponeeris suurem lähedus publikule ja siiras rõõm, mida tavalised inimesed tundsid lihtsast kui ilusast kunstist. Eesti kunstnikud leidsid oma rahvuslikule meelelaadile sobivama, korda ja mõõdukust soosiva eeskuju. 1930.aastatel eesti kunstis toimunud rahunemine peegeldas eesti ühiskonna stabiliseerumist ja iseseisvuse kindlustamist. Kuristik kunstnike ja publiku vahel oli peaaegu ületatud ja eesti kunstikultuur saavutas oma tervikklikkuse ja küpsuse. Kunstniku omapärane stiil muutus tähtsaks ja harjuti mõttega, et maalimise kvaliteet on tähtsam, kui see, mida pildil kujutatud. Koloriit oli tähtsam kui joonistus, plastiline modelleering või hele-tumeduse kasutamine.
  

 
1924.aastal käis A. Vabbe Pariisis ja üle art decole iseloomulike motiivide liikus ka tema kunst maalilise impressionismi suunas. 1920.a kuni 1940. aastani jääb Pariisi kunst eestlastele tähtsaks autoriteediks ja mõõdupuuks.
 
Prantsuse maalilise maalikunsti esimeste taasavastajate hulgas oli oluline Karin Luts (1904-1993). 1920.aastate lõpus maalis ta veel mõned saksa uusasjalikkusest mõjutatud naivistlikud kompositsioonid, aga pärast täiendõpet Pariisis 1928-29 süenes tema huvi rafineeritud värvi- ja faktuuriefektide vastu.
 
Eesti Kunstnike Rühma üks asutajaid Eduard Ole (1898-1995) hakkas 1920. aastate teisel poolel maalima jaapani päritoluga Pariisi kunstniku Tsuguharu Foujita laadis piimja koloriiiga figuraalkompositsioone.
 
Pariisi uusrealism ja hilisimpressionism avaldasid mõju ka mitmete vanemate kunstnike 1930. aastate loomingule. Triik maalis rahulikke, üldistavaid maastikupilte. V. Ormisson rakendas dekoratiivseks stiliseeritud impressionistlikku tehnikat suuremõõtmelistes maastikumaalides.
 
Noorematest olid kõige selgemalt Pariisi koolkonnale orienteeritud kuus maalijat, kelle esteetilise programmi lähedust kinnitas grupinäitus 1939.aastal: Adamson- Eric (šedöövriteks õhulised virtuooslikud Kreeka-reisi pildid), Aleksander Vardi (annab edasi Pariisi bulvarite sumedat valgust), Jaan Grünberg (kasutas eriti küllastatud, tihti kontrastseid värvitoone ja saavutas parimaid tulemusi monotüüpiatehnikas), Kristjan Teder (lillemaal lemmikala), Kaarel Liimand (maalis hoogsate pintslitõmmetega ja jättis valgeid laike mõne puhta värvitooni sisse) ja Karl Pärsimägi (matkis otseselt Matisse `i puhtaid värve ja tasapinnalist dekoratiivsust.
 
Saksamaa eeskuju hakkas tasahilju vähenema ja kunstnike mekaks ja unistuste maaks sai Pariis.
30. a. kunst rahunes ja kujutati lihtsaid igapäevaelu motiive. Oluline oli aga kunstniku originaalne käekiri. Alates 24.a. saavad kunstnike õppe ja tööreisid Pariisi reeglipärasteks. Karin Lutsul(1904-1993) süvenes huvi värvi ja faktuuriefektide vastu.
Eduard Ole(1898—1995) loobus geomeerilistest kompostioonidest ja hakkas kasutama piimja koloriidiga figuraalkompositsioone.
Osadele kunstnikele, eriti noorematele imponeeris maastik. Adamson- Eric, Aleksander Vardi ja Kaarel Liimand. Lillemaaliga tegeles Kristjan Teder. Karl Pärsimägi matkis Matisse´i puhtaid värve ja tasapinnalist dekoratiivsust.
 
Uusasjalikkus: Kubismile ja abstraktsionismile vastukaaluks taheti kunstis näha jälle äratuntavaid asju. Võrdlemisi vaba ümberkäimine vormi ja ruumiga, kuid mitte romantilise enesepaljastuse, vaid sotsiaal- ja inimesekriitika tegemise eesmärgil.
Esindajad Wiiralt, Arkadio Laigo, Natalie Mei, Lydia Mei, Paul Müller,
 
Art deco: nimi leiti alles 1960-ndate keskpaiku. Kõikehaarav dekoratiivne stiil. Võidutses 1925.a Pariisi dekoratiiv- ja tööstuskunsti näitusel.
 
 

• Juugend ja rahvusromantism 20 sajandi alguse esindusarhitektuuris /soomlased ja venelased/
  

 Riia Polätehnilises Instituudis või Saksamaal õppinud arhitektida loomingus segunesid hilisjuugend, Põhjamaade uusklassitsism ja saksa nn heimatstil.
 
Juugend

• Uus projekteerimismeetod – seestpoolt väljapoole
  
• Fassaadide võrdväärsus
  
• Nurgalahendused
  
• Materjali eheduse printsiip
  

 
Rahvusromantism:

• Soome rahvusromantism
  
• Vene “põhjamaine modern”
  
• Heimatstiil
  

 
ARHITEKTID :
Ettevalmistus:
Riia Polütehniline Instituut
Saksamaa erinevad õppeasutused
Üksikud Peterburi koolitusega
Sajandi alguse rahvusvahelised konkursid:
osalesid Soome ja vene arhitektid
 
Georg Hellat (1870-1943)

• Õ ppis 1893-02 Peterburi Tsiviilineneride instituudis
  
• 1908-13 vabakutseline, projekteeris põhiliselt Tartus
  
• 1915 esimene Tallinna linnaarhitekt
  
• Projekteeris: Tartus EÜS; Pärnu “Endla”algkavand; Tartus Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlastegümnaasium; “Säde” seltsimaja Valgas
  

 
Karl Burman (vanem) (1882-1965)
1900 õppis Moskvas G. Strogonovi tehnilise joonistamise koolis
1910-1902 Peterburi Stieglitzi kunsttööstuskoolis
1902-1910 Peterburi KA
1910 alustas tegevust Tallinnas (projekti allkirjastamis õigus 1937)
Ehitused : “Kalevi” seltsimaja; elamud Viljandis ja Pukas; Tallinnas Tatari 21b; Viru 4/Sauna 1, Väike-Karja 1 (koos A. Pernaga); Tartus Eesti Panga hoone (koos A. Matteusega)
 
 
Arhitektuur 1920-1930
1918-36 alustati arhitektide ettevalmistamist Tallinna Tehnikumis. Lõpetas 33 arhitekti.
1921 asutati Eesti Arhitektide Ühing
1920ndatel valitses ekspressionism ja traditsionalism
1929 esimene funktsionalistlik elamu
1930ndate II pool esindustraditsionalism
 
 
Herbert Johanson (1884-1964)
1904-06 ja 1908-10 õppis Riia Polütehnilises Instituudis
1906-08 Darmstadi Tehnikaülikoolis
1809-20 töötas Riias ja Liepajas
1924-44 töötas linnavalitsuse projekteerimisbüroos
Ehitused: Riigikoguhoone , ühistu “Oma Kolle ”, Raua 4 (koos E. Habermanniga), elamu Herne t; Pelgulinna algkool ; funktsionalistlikud elamud - E. Lenderi gümnaasium, prantsuse lütseum, tuletõrje hoone, Metsakalmistu kabel
 
Eugen Habermann (1884-1944)
1902-05 Riia Polütehniline Instituut
1906-09 Dresdeni Tehnikaülikool
1910-11 töötas Liepajas ja Riias
1920-23 töötas koos H. Johansoniga
1921 Eesti Arhitektide Ühingu asutaja
Ehitused: Riigikogu hoone,Lutheri mööblivabriku tööliselamu, ühistu “Oma Kolle”, elamu Raua 4 (Koos H. Johansoniga); Siidisuka linnaosa Kohtla-Järvel; funktsionalistlik Urla maja jt
 
Robert Natus (1890-1950)
1907-14 ja 1918 Riia Polütehniline Instituut
1924 esimene Tallinna Tehnikumi arhitektuurieriala lõpetaja
Avas Tallinnas oma büroo
1939 läks Poznai
Ehitused Põhja-Saksa tellisekspressionismi mõjulised – EKA maja (J. Koorti laternahoidjad), elamu Pärnu mnt ja Roosikrantsi nurgal; Nõmme linnaosa korrastamise kava, projekteeris heimatstiilis maju
 

• Ekspressionism ja traditsionalism 1920ndate arhitektuuris
  

 Stiililiselt oli 1920.ndate arhitektuur traditsionalistlik. Tulid Riias õppinud arhitektid, ja tõid traditsionalismi. See on Eesti kohalik variant Saksa 20.sajandi alguse Heimatschutzi liikumise arhitektuurist . See põlgas ära niiklassikaliste kõrgstiilide moderniseeringud, kui juugendi ja nende omavahelised segud. Põlgab kodanluse senist aadlikultuuri matkimist. Olemuselt tagasivaatav, käsitööd ja isetegemist väärtustav, eluterve ja inimlikku lähedust taotlev elukekskonna ideaal. 1920. aastate eesti traditsionalismi iseloomustavad massiivsed hooned kõrge kelpkatuse all, vähesed ja väikesed tihedaruudulised avad, dekoori pole peaaegu üldse, või ainult mõni napp motiiv.
1920.ndate oluline uuendus oli linnade ehitusaktiivsus. Tallinnasse kutsuti projekteerima Herbert Johanson Eugen Habermanniga, kes olid juba koos viljelenud stiili, mida võib seostada ekspressionismiga.

• Eesti Kunstnike Ryhm
  

 Uudset harmoonilist ja tasakaalukat suunda taotlesid eesti kunstis 1923. aastal loodud Eesti Kunstnike Rühma liikmed, mille liidriteks olid J. Vahtra ja M. Laarman . Nende kubistlik-konstruktivistlik looming tuleb eriti ilmekalt esile 1920. aastate algul trükitud graafika mappides.
1920. a. sai alguse Eesti Kunstnike Rühm, mis peagi tegutses Tallinnas. Nemad vaimustusid ratsionaalsemast ja harmooniat taotlevamast kubismist.
Enne II ms oli Eestis ainus rühm, mis oli rangelt pühendunud ühele kunstivoolule.
Enne EKR oli Eestis juba kubistlikke jooni, see tuli siia Jaan Vahtraga, viljelesid veel Aleksander Mülber, Aleksander Krims ja Kuno Veeber.
Kõrgaeg oli 1924-25, kus korraldati kõige rohkem näitusi. Peaaegu igal pool käisid näitustega kaasas ka selgitavad loengud . Võttis osa 1925.a Eesti II kunsti ülevaatenäitusest, ja hõivas omaette ruumi. Esimestel näitustel kajastunud pildid olid värvirõõmsamad.
Kriitika pööras selle rühma tegevusele päris suurt tähelepanu.
Jaan Vahtra: kui rütm /jooned on õigesti jaotatud, tekib nenede vahel tasakaal
Pärast 1928.aastat tegevus vaibus.
Eesliinil Märt Laarman(1896-1979) ja Arnold Akberg(1894-1984). Ka skulptor Juhan Raudsepp vaimustus kubismist sel ajal.
1923 asutati Tartus EKR – J. Vahtra, E. Ole, F. Hist, J. Raudsepp
1924 EKRi tegevus liigub Tallinna, liitusid M.Laarman ja hiljem H. Olvi, A. Akberg, F. Randel,
E. A.Blumenfeldt
1924 EKR ühisnäitus läti avangardistidega Balti riikidevaheline kunstinäitus
 
 

• Funktsionalism
  

  F. Sai 1930.ndate algupoole ilusamate ehitiste stiiliks. Hästi avaldus uuendusmeelsete ärimeeste villades, aga ka koolide ja haiglate ehitamisel . Kõige järjekindlamalt ja efektiivsemalt viljeles Pärnu arhitekt Olev Siinmaa (projekteerinud mitmed elamud ja rannahooned) Edgar Johan Kuusik esindas funktionalismi nii projekteeria kui ka selle levitajana kirjasõnas.
Stiil oli traditsionalistlik ja ehitati ühepereelamuid ja kortermaju. Õpiti põhiliselt Riias ja Saksamaal. 1930.a võttis maad funktsionalism. Olev Siinmaa ja Olev Soansi Pärnu Rannahoone on eesti arhitektuuri tippteoseid. Edgar Johan Kuusik koos Anton Soansiga projekteerisid Tallinna Kunstihoone( Vabaduse väljakul). Alar Kotli tähtsaim ehitus oli presidendi kantseleihoone Kadriorus ja Toompea lossi Valge saal.
 
Funktsionalismile iseloomulik:
 
Uute ehitusmaterjalide – raudbetoon, teras, klaas laialdane kasutamine
Ebasümmeetriline mahtude jaotus
Siledad, valged dekoorita seinad
Lamedad katused
Lintaknad
Sissepääsu tõmbamine maja alla
 
Esimene lamekatusega maja, mida traditsiooniliselt peetakse esimeseks funktsionalistlikuks ehitiseks Eestis :
 
Herbert Johansoni villa TallinnasToompuiesteel (1929)
Herbert Johanson (1884-1964)
1904-06 ja 1908-10 õppis Riia Polütehnilises Instituudis
1906-08 Darmstadi Tehnikaülikoolis
1809-20 töötas Riias ja Liepajas
1924-44 töötas linnavalitsuse projekteerimisbüroos
Ehitused: Riigikoguhoone , ühistu “Oma Kolle”, elamud Herne t (koos E.                          Habermanniga); Pelgulinna algkool; funktsionalistlikud elamud
 
Arnold Matteus (1897-1896)
1921-25 Karlsruhe Tehnikaülikool
1925-26 töötas Karlsruhes
1926-35; 1941-44 ja 1944-60 Tartu linnaarhitekt
Ehitused: Tartu ujula; Tartu Panga Maja (koos K. Burmaniga); Salme t koolimaja; hotell “Park”; korporatsioon “Sakala”; planeeris Tähtvere aedlinna; Emajõe kaldad ja pargid
 
 
Eugen Habermann (1884-1944)
1902-05 Riia Polütehniline Instituut
1906-09 Dresdeni Tehnikaülikool
1910-11 töötas Liepajas ja Riias
1920-23 töötas koos H. Johansoniga
1921 Eesti Arhitektide Ühingu asutaja
Ehitused: Riigikogu hoone,Lutheri mööblivabriku tööliselamu, ühistu “Oma Kolle”, elamu Raua 4 (Koos H. Johansoniga); Siidisuka linnaosa Kohtla-Järvel; funktsionalistlik Urla maja jt
 
 
Anton Soans 1885- 1966
Lõpetas 1913 Riia Polütehnilise Instituudi
Aedlinnade planeerimise põhimõtted (Haapsalu, Viljandi, Rakvere, eramupiirkond Tartus Ropka linnaosas)
Ehitused Tallinna Kunstihoone (koos E. Kuusikuga); Pärnu rannahotell (koos O. Siinmaaga); Lõuna t 2a Pärnus (projekt A. Soans, sisekujundus O. Siinmaa); projekteeris Tallinna Tööstuspalee (koos A. Kotliga)
 
 

• Realism 1930ndate aastate kunstis /agul, randlased/
  

 
Uusrealism (1929 Pallase lõpetanud Nikolai Kummits, Juhan Nõmmik; 1930ndatel Erich
Leps, Andrus Johani, Kaarel Liimand, Eerik Haamer , Johannes Võerahansu, Richard
Sagrits, Richard Uutmaa, Priidu Aavik jt)
 
TEEMAD – pastoraal (maaelu, Eesti maastik, aguliromantika, randlased)
 
 

• Prantsuse orientatsioon /järelimpressionism, foovide mõju/
  

 
Valguse ja värvi küsimused, poeetiline tegelikkuse kujutus
Ideaaliks – kunst kunsti pärast
Impressionistlik suund – Aleksnder Vardi, Jaan
Grünberg, Adamson-Eric, Johannes
Greenberg, Elmar Kits
 
Fovismi mõjud – Karl Pärsimägi, Endel Kõks
Alates 1920.ndate keskapigast süvenes järk-järgult pr. Orientatioon. Pikemalt elasid Prantsusmaal Juhan Muks, Jaan Grünberg, Kristjan Teder, Karin Luts, Albert Kesner, Karl Pärsimägi, Eduard Wiiralt. Esmajoones huvitas kunstipärand.
Pürsimäe looming oli boheemlaslik, muretu. Katsetas ka Matisse-i stiilis maalidega.
Kristjan Teder-impressionistlik muretus, väga loomulik loodusekäsitlus.
Vardi esindas kõige puhtamat prantsusemõjulist hilisimpressionismi.
Jaan Grünberg oli väga prantsusepäraline.

• Pööre kultuurielus, Pätsi “vaikiv ajastu”, esindustraditsionalism, tellimuskunst
  

1934.a tuli võimule Päts, kes kehtestas autoritaarse režiimi. Kuni 1940. a kestnud periooni nim. Vaikivaks ajastuks. Päts tahtis ehitada riiki, mis oleks ilus - suur ehitusaktiivsus. Tänu jõukuse ja spetsialistide arvu kasvule muutus hüppeliselt 1930.ndate lõpus keerulisemaks hoonete tehniline lahendus ja sisseseade, tunduvalt professionaliseerum ehitiste kavandamine. Eriline tähelepanu riigihoonete ehitamisele. Vaikivat ajastut iseloomustavad klassikast inspireeritud traditsioonilised vormid, mis ehivad järjest uusi materjale ja tehnoloogiaid rakendavaid hooneid .
Vaikival ajastul kujundati välja tugev rahvuslik identiteet . Uued hooned olid Toompea, restaureriti Kadrioru suvelossi.
Loomulikult oli kogu presidendi kantselei Pätsi näoga tellimuskunst. Kunstnikud nägid kurja vaeva, ühendamaks esinduslikku ja rahvuslikku.
 
«Pätsi ajastule oligi iseloomulik, et kõik pidi olema ajalooline ja väärikas. Eesti ajaloos ju ei ole midagi väga heroilist.
Nii segatigi rahvakunstist ja euroopalikust paleearhitektuurist kokku abstraktne segu, mis esmapilgul mõjub suurejooneliselt, kuid tegelikult ei jutusta mitte millestki,» kõlab kunstiajaloolase Mart Kalmu hinnang.