Kuldne kolmik: Ants Laikmaa, Kristjan Raud, Nikolai Triik (0)

Keila Hariduse Sihtasutus
                     KULDNE KOLMIK
           Ants Laikmaa , Kristjan Raud, Nikolai Triik
                                                                           Koostaja: Tuuliki Kupper 12.B
                                                                                              
Keila 2013
SISSEJUHATUS
Kuldsesse kolmikusse kuulusid: Kristjan Raud (söejoonised, esimene illustreeritud Kalevipoeg), Ants Laikmaa ( pastellid , portreesid, aga ka maastikke), Nikolai Triik (Õlimaalid, pisut sütt, nendest tuntuim Juhan Liivi portree).
Nad on jätnud jälje Eesti kultuurilukku loomingulise tegevusega, pedagoogilise tegevusega ja näituste  korraldamisega.
Laikmaa õppis Düsseldorfis.. Tallinnasse tagasi tulnud avas ateljee kooli Pikale tänavale(hiljem kolis Tatari tänavale) Korraldas õpilastööde näitusi; Laikmaa majamuuseum asub Tallinnas.
Kristjan Raud on tuntud oma rahvusromantiliste pliiatsi- ja söejoonistustega, aga on teinud ka mõne üksiku pildi värvidega. Ta illustreeris rahvuseepost "Kalevipoeg". Ta õppis kunsti Peterburis Peterburi Kunstide Akadeemias , Düsseldorfis ja Münchenis. Kristjan Rauda on kujutatud Eesti 1-kroonisel paberrahal. Tema majamuuseum asub Nõmmel. Ta rajas ka Tartusse ateljee.
Nikolai Triik töötas õpetajana Tallinnas Eesti Kunstiseltsi kunstikursustel, 1914. aastast Tallinna Kunsttööstuskooli ning mitme üldhariduskooli õpetajana. Aastal 1933 sai Nikolai Triik professori tiitli .
Ants Laikmaa
(kuni 1935. a. Hans Laipman) sündis 1866. a. 5. mail Läänemaal Vana-Vigalas Araste külas Paiba talus Hans Laipmani ja Leenu Redlichi neljateistkümnenda lapsena. Peale esimese naise Triinu Redlichi surma võttis Hans naiseks tolle noorema õe Leenu. Aja jooksul oli neil kokku tervenisti kuusteist last, kellest aga täiskasvanuikka jõudsid vaid kolm: Mai, Bernhard ja Hans.
1883. a. oktoobris toimus Provintsiaalmuuseumis maalikunstinäitus, peamiselt saksa kunstnike töödest. Seal Kanuti gildimaja saalides nägi ja koges noor Laikmaa esmakordselt elus, mida maalikunst kõike suudab. Näitus andis niipalju hoogu, et ta oma senised katsetused kokku korjas ja nendega kubermangugümnaasiumi joonistusõpetaja, Düsseldorfist Tallinna tulnud Th. A. Sprengeli juurde nõu küsima läks. Sprengel leidis nendes katsetustes midagi olevat ja ei pidanud ülearuseks õhutada tundmatut algajat kunsti alal edasi õppima. See oli nagu esimene teednäitav valguskiir , sinnapoole polnud teda varem mitte keegi osanud suunata.
1891. aasta sügisel asus kahekümneviieaastane Ants Laikmaa teostama hullumeelset plaani: kõndida Riiast jalgsi Düsseldorfi, et seal maalikunstnikuks õppida. Rongisõiduks oleks tal raha olnud küll, kuid tema võttis nõuks talitada omamoodi. Ta lihtsalt ei tahtnud ülepeakaela kihutada maale, kuhu pidi jääma pikkadeks õpinguaastateks, vaid sammuda jalamehena läbi Saksamaa, saada lähemalt tundma sealset elu-olu. Sellel pikal rännakul oli tal ka küllalt aega aru pidada kogu oma senise elukäigu ja väljavaadete üle. Kuus nädalat hiljem jõudis Ants Düsseldorfi. Äsjase kogemuse põhjal võis ta nüüd end kindlamana tunda: suutis ta niimoodi siia tulla, peab ta suutma selles võõras linnas kuidagiviisi ka jalad alla saada. Äärelinnas leidis ta endale odava toa ning hakkas ümberkaudsetele inimestele portreid joonistades raha koguma. 1892. a. algul võis tulevane kunstnik akadeemias nõutava sisseastumismaksu tasuda ja korrapäraseid õpinguid alustada.
1899. a. oli eesti kunsti ajaloos otsekui veelahkmeks. Kevadel oli Peterburis surnud Johann Köler. Selle mehe kogu tegevus oli langenud aega, kus väheste eestlastest kunstnike loomingujõud pidi endale rakendust otsima väljaspool kodumaad. Nüüd aga vajas Eesti kedagi, kes olemasolevaid jõude kohapeal koondaks ja uusi ette valmistaks. 1899. a. sügisel sõitis Laikmaa tagasi kodumaale , kindlaks kavatsuseks eesti kunstile eesõigus kätte võidelda. Enesekindla ja energilise kunstniku asumine Tallinnasse ei saanud siin kuidagi märkamata jääda. Juba esimestel kuudel esines ta “ Olevikus ” üsna kriitiliste avaldustega Tallinnas tegutsevate baltisaksa kunstnike aadressil. Kõigest pidi näha olema, et see uustulnuk pole mitte kompromissiotsija või vähenõudlik leplikkuse kuulutaja, vaid võitleja — kõrgemate kunstikriteeriumide ja rahvusliku kultuuriprogrammi nimel.
1903. a. jaanuaris ilmus ” Teataja ” esiküljel kuulutus , et küllaldase hulga soovijate korral tahab kunstnik Tallinnas “figura-maalimise, joonistuse- ja maalimisekursust “ anda. Esialgu oli kursus kavandatud kaheksanädalasena, kuid ühtlasi märgitud, et seda soovi korral pikendatakse. Juhendamist lubati iga päev, “nii kaua kui valge on, misläbi igaühel võimalik on oma töötundisid ja nende kestvust enda tahtmise järgi valida”. Kirjad osavõtu sooviavaldustega ei jäänud tulemata ja ümberasumine Tallinnasse oli seega otsustatud. Märtsikuu lõpus koliski Laikmaa Tallinnasse ning üüris endale Pikal tänaval von Nottbecki majas kohased töö- ja eluruumid. Tema kasutuses olid teisel korrusel asuvad nelja suure aknaga avar võlvlaega saal, mis sobis hästi ateljeeks, ja samas kõrval asuvad söögi- ja magamistuba . Esimeseks asjaks Tallinnas oli korraldada Steinfelsi kunstikaupluses oma töödest väljapanek, millest informeeriti ka “Teataja” lugejaid. See väljapanek sai suurem kui tavaliselt: tervenisti kolmteist portreed, millest osa küll visandid ja stuudiotööd. Nii tahtis Laikmaa tähistada oma Tallinnasse asumist ja kunstikursuste algust. Üldmulje pidi olema küllaltki imponeeriv — väljapandud tööde hulgas olid ka autoportree, “Lääne neiu” ja Edith Schlaffi portree. Kohe järgmisel nädalal alustati Pikal tänaval ka joonistus - ja maalimiskursustega. Õpilasi oli kogunenud kakskümmend: oli seitse sakslast, nende seas paar-kolm aadlikku, üks venelane, kaheteistkümne eestlase hulgas leidus ametnike, õpetajate ja kodanlikest perekondadest preilide kõrval ka linnakehvistust pärit noor inimesi.
Juba ateljeekooli algaastatel hakkas Ants Laikmaa peas tekkima mõte luua eesti oma kunstiselts — rahvuslike kunstijõudude koondamiseks, vastastikuse koostöö arendamiseks ja sidemete loomiseks rahvaga. 1903. a. ilmuski Laikmaa üleskutse “Teatajas”. Selles ütleb ta, et on vaja luua ülemaaline kunstiselts, mis teeniks kogu rahvast ja aitaks rahuldada kunstivajadusi sisukate näituste korraldamise kaudu. “ Kunst on kõikide päralt,” esitas Laikmaa rõhukalt oma demokraatliku põhimõtte. Peale artikli ilmumist sõitis kunstnik Peterburi, et seal õppivate noorte eesti kunstnikega välja töötada seltsi põhikiri. Vaatamata tehtud ettevalmistustele ei saanud kunstiseltsi asutamine sedapuhku teoks. Vanemad ja tuntumad kunstnikud — A. Weizenberg ja A. Adamson — jäid algatuse suhtes ükskõikseks ja skeptiliseks.
Elama otsustas Laikmaa asuda Soome Viiburisse või selle ümbruskonda. Sealt sõitis ta saabuvaks talveks Peterburi, kus tal arvukate tutvuste tõttu oli võimalus portreetellimusi hankida. Suviti elas ta Imatral ja Vallinkoskil. Soome- aastatest saavad alguse Laikmaa maastikumaalid , mis tõusevad, osaliselt portreemodellide puudumise tõttu, juhtivaks žanriks. Need tööd kõnelevad muudatustest Laikmaa kunstilistes tõekspidamistes. Soome kunstis tooniandvate prantsuse koolitusega meistrite, eriti P. Halose tööde mõjutusel, tuli Laikmaa teostesse postimpressionismi jooni. Seetõttu määrab ühe osa maastike — “Saima maastik ”, “Laadoga maastik põldudega”, “Tukaharju” — üldilme stiliseeriva, dekoratiivse kallakuga käsitluslaad. Majade ja puude lihtsustatud vorme toonitab must tugev kontuurjoon, põllud on liigendatud erivärvilisteks dekoratiivseteks pindadeks. Seevastu teine osa maastikke — “Maastik Imatral”, “Vallinkoski” — on kantud suveheledast impressionistlikust nägemisviisist. Laikmaa portreed A. Hankost, õest Annist , samuti “Soome tööline” ei erine varasematest oma käsitluslaadilt.
Eestisse jõudis Laikmaa 1913. a. kevadel. Esimene suvi kodumaal möödus peamiselt Saaremaal. Laikmaa matkas ringi, tegi väiksemaid etüüde, kujutas rannamotiive ja iseloomulikke pukktuulikuid, aga ka Muhu - ja Pöide kirikut. Need ja veel järgnenud aastate maastikupildid ilmutavad teostuslikku sarnasust lõunas väljakujunenud stiilile. Sügisel saadi ka ateljeekool jälle käima — pärast rohkem kui kuus aastat kestnud vaheaega. Õpilaste arv ei olnud esialgu suur, kui nende hulgas oli võimekaid ja heade eeldustega noori. Peale O. Kallise tulid Kunstiseltsi kursustelt Laikmaa juurde üle veel A. Tuul, A. Krims, A. Mülber jt. Kunstnik korraldas koos õpilastega ekskursioone Peterburi, Moskvasse, Helsingisse.
Tasapisi hakkas aga halvenema vanameistri tervis. 1930. a. kevadel Tartus tööretkel olles oli ta hetkeks kokkukukkumise äärel ning paigutati seetõttu haiglasse. Suvistepühiks lubati Laikmaal Taeblasse sõita, kus ta järgneva suve jooksul lootis end üles turgutada, jätkates ravi kodusel teel. Aga inimesel, kes harjunud aina tõttama-toimetama, oli hirmus raske leppida oma jõuetusega, sammu aeglusega. 1932. a. kevadel lõpetas Laikmaa oma ateljeekooli tegevuse, likvideeris senise elamise -olemise Tallinnas ja siirdus päriseks oma tallu Taeblas.
Tuntumad tööd:
Marie Under ( 1904 )                                                  Autoportree( 1902 )
Nikolai Triik
1884. aastal Tallinnas sündinud Nikolai Triik on üks meie esimesi linnakeskonnast pärit kunstnikke. 1901. aastal siirdus ta Peterburi parun A. Stieglitzi kunsttööstuskooli. Selles koolis õppisid väga paljud eesti esimese põlve kunstnikud. Kool valmistas ette joonistusõpetajaid ning tehnilisi joonestajaid, valitses akademistlik vaim. Kõik õppurid kiitsid aga sealset suurepärast raamatukogu. Pärast 1905. aasta revolutsioonilisi rahutusi kustutati N. Triik õpilaste nimekirjast. Ka Triigi esimesed esinemised jäävad sellesse keerulisse ja rahutusse aega. Ta tegi ajalehtedele suurepäraseid poliitilise sisuga karikatuure, kuid erilist tähelepanu äratas tema romantiline ratsanik Tulekandja noort rahvusromantilist kultuuriintelligentsi ühendava rühmituse Noor-Eesti esimese albumi kaanel. N. Triik rändas koos Konrad Mägi ja Aleksander Tassaga Soome – Ahvenamaale. 1906. aasta lõpus, pärast abiellumist Peterburi rikka vabrikandi kunstnikust tütre Valentina Grekovaga, sõitis N. Triik koos naisega Pariisi. Seal õppis ta F. Colarossi vabaakadeemias ja Ecole des Beaux -Arts’is ning külastas vaimustunult muuseume. Kahel suvel sõitis maalima võrratu maastikuga Norrasse. Tolleaegse loomingu tippsaavutus on portree istuvast Konrad Mäest – kerge juugendliku joonega äärmiselt sugestiivne ning mõjukas maal, kus avaldus N. Triigi suurepärane portretisti talent. Tema varasemale loomingule avaldasid suurt mõju Edward Munch , Gerhard Munthe ning Ferdinand Hodler. See ilmnes rahvusromantilistes muistendiainelistes kompositsioonides nagu "Sõttaminek" ja "Lennuk". Pärast Pariisi vaheldumisi Eestis ja Peterburis elanud kunstnik lahkus 1910 . aasta näitusel vanameelsete akademistidega plahvatanud konflikti tõttu taas välismaale. 1911–12 lõi ta oma parimad sümbolistlikus laadis tööd "Deemon", "Surma viis" ja "Surma lõikus". Samal ajal Berliinis elades puutus ta kokku saksa ekspressionismiga. N. Triigi töödesse ilmusid veelgi teravamad emotsioonid – ahastus , hirm, iha, ja eredamad värvid. Seal loodud portree kunstnik A. Laikmaast kuulub kindlasti eesti kunsti paremikku. Ääretult haaravad on ka vabagraafilised joonistused "Märter", "Jaht", "Katastroof". 1913. aastal tuli ta Eestisse tagasi ja kujunes siin üheks nõutavaimaks portretistiks. Loomingus võttis maad teatud rahunemine, tasakaalukus, soliidsus. Ta maalis hiilgavaid elusuuruses portreid mitmetest tookordsetest seltskonnadaamidest, tegi söega hulga tundlikke, suurepärase karakteritabamisega portreid kultuuritegelastest ning võttis aktiivselt osa kunstielu organiseerimisest. Tema maalides ja joonistustes väljendusid üksteisesse sulades pea kõik moodsamad kunstivoolud. Kuid 1919. aastal I Eesti kunsti ülevaatenäitusel süüdistasid populistidest kriitikud 35-aastast N. Triiki peaaegu et akademismis. See oli muidugi liialdus, kuid kunstniku loomingusse tõi see kaasa vaikiva ajastu. 1921 kolis Triik Tartusse ja asus kunstikool "Pallase" õppejõu kohale. 1933. aastal saab temast Eesti esimene kunstiprofessor. Nikolai Triik suri 1940. aastal.
Tehtud tööde näited:
Vaade Toompeale                                                            Jakob Evaldi autoportree
Kristjan Raud
Kristjan Raud sündis 22. oktoobril 1865 aastal talupoja perekonnas Viru-Jaagupi kihelkonnas. Tal oli kaksikvend Paulus (kunstnikuna tuntud kui Paul Raud). Kooliaeg algas vendadel 1874 Koervere külakoolis (1a), edasi 1875-78 Viru-Jaagupi kihelkonnakoolis, 1878-81 Rakvere Kreiskoolis ja seejärel Tartu Reaalkoolis. Reaalkooli ajal püüdsid vennad ka kunsti õppida.
1883 jättis Kristjan Reaalkooli pooleli ja läks üle seminari . Seminari ajal tutvus kunstitegelastega ja originaalteostega. Peale seminari alustas tööd kooliõpetajana. Eestis sai ta aru, et venestamispoliitika ei soodusta kultuuri arengut – kultuuri kustumine, ärkamisaja meeleolude langus. Otsustas Peterburi kasuks, kus sai endale pedagoogi koha. Peterburis tutvus ta J. Köleriga, kes soovitas minna õppima Kunstiakadeemiasse.
1892-1897 õppis ta Peterburi Kunstiakadeemias, kuni mõistis , et akadeemia on liiga kinni akademismis.
Saanud oma tööde müügist ja parun Meyendorfi kaudu raha, läks 1897- 1898 Düsseldorfi Kunstiakadeemiasse, kus talle ka ei meeldinud.
1899. aastal läks ta Münchenisse kunstikooli , kus tema suhtumine kunsti muutus. Ta hakkas harrastama sümbolismi ja uusromantismi ning juugendit, kujutas tundeid ja meeleolusid. 1903 lõppesid ta rahalised võimalused ja ta läks ema juurde Rakverre.
1904 kolis Kristjan Tartusse. Seal hakkas ta edendama eesti kujutavat kunsti. Osales "Noor-Eesti", Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi ja Eesti Kunstiseltsi tegevuses. Tema algatusel loodi põllumeeste seltsi juurde rahvariiete ornamentide kogu, “Käsitööleht” ning ta korraldas ka vanavara kogumist.Kristjan Raud jumaldas joonistamist, kuigi oli õppinud ka maalimist ja muid kunstitehnikaid. Joonistades sai ta kõige kiiremini oma rohkeid ideid paberile panna. Mõtte kiireks kinnipüüdmiseks piisas vaid paberist ja pliiatsist. Ja joonistada ta oskas! Pole just palju kunstnikke, kes suudaksid joonistamisest nii palju välja võluda kui tema.
Kristjan Raua looming oli põnev ja mitmekülgne, pidevalt muutuv ja arenev. Põhiliselt kasutas ta sütt või pliiatsit, vahel ka tušši, guašši või muid värve. Rahvakunsti mõttelaad ja ilumeel said tema loomingu aluseks. Sajandi lõpus tegi ta realistlikke olustikupilte. Hilisemad joonistused käsitlevad üldinimlikke igipõliseid teemasid nagu igatsus, armastus ja üksindus.
Kristjan Raua tähtsaim loominguallikas oli „Kalevipoeg“. Esimesed Kalevipoja-ainelised joonistused valmisid juba 1913-1917. Raud suutis tabada eepose meeleolu ja vaimu, väljendada rahva unistusi ja tõekspidamisi. Tema loodud muinasmaailm on suursugune , ülev ja monumentaalne. Kristjan Raua teostega illustreeriti „Kalevipoja“ 1935. aasta juubeliväljaanne.
Kristjan Raud tõestas oma loominguga, et realism ei olegi ainult tegelikkuse mahajoonistamine, vaid seda saab kujutada palju huvitavamalt ja mitmekülgsemalt. Kui kõik tema eelkäijad Eestist olid tegelikkust kujutanud nii, nagu see paistis väljastpoolt, siis Kristjan Raud kujutas seda seestpoolt, andes edasi ka selle sügava olemuse. Ta kujutas küll loodust ja külaelu, inimeste igapäevatoimetusi ja suhtlemisi, kuid lähtus seejuures olukordade meeleolust, inimeste mõtetest ja tunnetest.
Ajaga muutuvad Kristjan Raua pildid lihtsamaks. Ta ei joonista enam nii palju täpseid pisiasju, kui oma realistliku loomingu alguses. Olukordade sügavuse kujutamine on neist tähtsam. Kujutatud vormid muutuvad üldistatumaks, isegi veidi kandiliseks. Kuid inimesed piltidel on endiselt oma inimlike tegevuste ja suhete maailmas
Kristjan Raua loomingus on olulisel kohal ka inimese suhe millegi temast suurema ja võimsamaga - kõiksusega. Tema piltidele ilmub see võimsa kujundina. Pildi kompositsioon (ehk selle osade suurused ja paigutus) on siis hoopis teistsugune. Kunstnik puhastab pildipinna täielikult juhuslikest ja argistest momentidest, et sellega kõiksusele rohkem ruumi anda. Inimene muutub piltidel suure kõiksuse väikeseks osakeseks. Tema pildid muutuvad sümbolistlikeks.
Vanavara ja rahvaloomingut kogudes ning "Kalevipoega" kujundades puutus Kristjan Raud palju kokku rahvamuistendite ja muinaskangelastega. Pikka aega pühendas ta end selliste teemade kujutamisele. Talle meeldisid teemad muinasjuttudest, lugulauludest, eestlaste imelistest juhtumistest, salapärastest olevustest ja muinaskangelastest. Kunstnik kogus andmeid nende väljanägemise kohta ja joonistas siis oma piltidele. Mõnikord mõjutasid tema joonistusi rahvuslike puutööde lihtsustatud, tahumatud vormid. Sellepärast ongi pilved , puud ja inimesedki tema piltidel veidi kandilised. Palju mõjutusi sai kunstnik samal ajal Euroopas valitsenud erinevaist kunstivooludest, kuid sellegipoolest jäi Kristjan Raud kunstnikuna täiesti omanäoliseks.
Tööd:
Kalevipoja surma                                                          Kalev kosjas
Kasutatud materjal:
1. Läänemaa muuseum
http://www.muuseum.haapsalu.ee/index.php?lk=11004
2. Vikipeedia
http://et.wikipedia.org/wiki/Ants_Laikmaa
http://et.wikipedia.org/wiki/Kristjan_Raud
http://et.wikipedia.org/wiki/Nikolai_Triik
3. Kultuur
http://www.kultuur.info/yritus.html?id=32665&tekst=Kristjan%20Raud&kokku=1
4.    E-kunstisalong
http://www.e-kunstisalong.ee/?e=oksjonid&o=11&num=32
5. Miksike
http://www.miksike.ee/docs/referaadid2006/kristjan_raud_liissandre.ht m