Kuldse kolmiku panus Eesti kultuurilukku. (0)

Kuldse kolmiku panus Eesti kultuurilukku
Referaat

Sisukord

Sisukord 0
Ants Laikmaa ( 1866-1942 ) 2
Kristjan Raud ( 1865- 1943 ) 8
Nikolai Triik 1884-1940 12
Ants Laikmaa, Kristjan Raua ja Nikolai Triigi tähtsus lisaks oma loomingule 14
Kasutatud kirjandus 16

Ants Laikmaa ( 1866-1942 )

Ants Laikmaa ( kuni 1935 Hans Laipman ) sündis 5. Mail 1866 talurentniku peres Vigala vallas Läänemaal. Isa Hans oli tal tolle aja talupoja kohta küllaltki haritud – õppinud Vigala köstrikoolis. Pikki aastaid pidas ta talupidamise kõrvalt kohaliku vallakirjutaja ametit. Paibast kujunes välja üks omamoodi keskus, valla asjade ajamise koht. Kui oli käes järjekordne asja ajamise päev, siis mõnikord kritseldas väike Ants neidsamu Paiba talu külastavaid maamehi söega valgeks lubjatud ahjule või siis pliiatsiga isa ülearustele paberitele. Põhjendatult võiks toa kodust rehetuba noore Antsu esimeseks kunstikooliks pidada. Ema Leenu oli hakkaja , toimekas, alati kõigest huvitatud, abivalmis, osavõtlik ja rõõmsameelne naine. Just temalt olevat Ants saanud oma vaimukuse ja kunstimeele.
1883. a. oktoobris toimus Provintsiaalmuuseumis maalikunstinäitus, peamiselt saksa kunstnike töödest. Seal Kanuti gildimaja saalides nägi ja koges noor Laikmaa esmakordselt elus, mida maalikunst kõike suudab. Näitus andis niipalju hoogu, et ta oma senised katsetused kokku korjas ja nendega kubermangugümnaasiumi joonistus - õpetaja, Düsseldorfist Tallinna tulnud Th. A. Sprengeli juurde nõu küsima läks. Sprengel leidis nendes katsetustes midagi olevat ja ei pidanud ülearuseks õhutada tundmatut algajat kunsti alal edasi õppima. See oli nagu esimene teednäitav valguskiir , sinnapoole polnud teda varem mitte keegi osanud suunata. Sprengel lubas Antsul isegi oma ateljees harjutamas käia ja oma värve kasutada.
Peale ema surma 1886. a. suvel õnnestus isalt veidi raha nõutada, et sõita Peterburi Kunstide Akadeemia vastuvõtutingimustega lähemalt tutvuma . Ühtlasi käis ta ka nõu küsimas J. Kölerilt, kuid paraku valmistas see käik pettumuse. Kuulus kunstnik ja rahvasõber ei andnud noorele kunstihuvilisele õieti mingit nõu, vaid muudkui kordas, et kunstnikuks saamiseks pidavat palju, palju raha olema.
Hoopiski leidis Ants parema kunstisõbra enda jaoks J.Kleveri, kes tutvudes tema töödega soovitas tingimata edasi õppida. Lisaks kutsus ta Antsu korduvalt oma ateljeesse, mis andis võimaluse jälgida nimeka kunstniku tööd ning kuulda tema arvamusi ja mõtteavaldusi.Kuid siiski polnud otsekohe akadeemiasse vastuvõttu minna taotlema,sest ees oli väeteenistusse minek. Kuid tema väeteenistus Tema Majesteedi keisrinna Kavalergardide polkus ei kestnud kaua, sest Antsuga juhtus õnnetus- ta jäi otse hobuse kapjade alla, nii et tema parem jalg sai vigastada. Ta veetis kuid haiglas. Isegi aasta pärast polnud jalg veel päris ära paranenud ,ta määrati tagavaraväkke. Ta siirdus uuesti Peterburi kindla kavatsusega pühenduda kunstiõpingutele. Kuid seal olles tekkis tal hoopis uus huvi, ta tahtis pääseda Düsseldorfi, kus olid õppinud enamik baltisakslastest kunstnikke.
1891 . a. kevadel saatiski Laikmaa oma viimase aja katsetööd koos nõu küsiva kirjaga ühele Düsseldorfi baltisakslasest professorile Eduard v. Gebhartile, keda tollal peeti saksa kunstis üsna väljapaistvaks jõuks. Gebhart omakorda esitas tööd otse professorite kolleegiumile, kus jõuti soodsale otsusele. Nõnda tuligi Düsseldorfist telegramm: on tunnistatud akadeemiasse vastuvõetavaks. See oli üle ootuste soodne tulemus, millele võis juba mingeid reaalseid plaane ehitada. Isalt, kes oli hiljuti kolmandat korda abiellunud, rahalist abi ei õnnestunud saada. Tuli ilma hakkama saada.
1891. aasta sügisel asus Ants teostama hullumeelset plaani: kõndida Riiast jalgsi Düsseldorfi, et seal maalikunstnikuks õppida. Rongisõiduks oleks tal raha olnud küll,kuid ta lihtsalt ei tahtnud ülepeakaela kihutada maale, kuhu pidi jääma pikkadeks õpinguaastateks, vaid sammuda jalamehena läbi Saksamaa, saada lähemalt tundma sealset elu-olu. Kuus nädalat hiljem jõudis Ants Düsseldorfi.
Hoolikuse ja hasardiga sukeldus mees nüüd akadeemilisse stuudiumi. Õppejõududele paistis ta silma erilise töökuse ja visadusega ning viidi juba paari kuu pärast elementaarosakonna madalamast klassist edasi järgmisse.1893.a. viidi Laikmaa elementaarosakonnast üle ettevalmistusosakonda, kus tuli alustada antiigiklassis kipsi joonistamisest. Ülihoolikas kipsipeade joonistamine polnud tulevasele portretistile kindlasti üleliigne - nõnda õpiti tundma pea ehitust, eraldama hele-tumeduse varjundeid ja omandati kindlat vormitunnetust, kuid töö kipsiga oli ikkagi õige tuim ja üksluine. 1893. a. sügisel tuli õpingud katkestada ja koju sõita - isa oli põduraks jäänud ja arvas , et talle pole enam kuigi kauaks elupäevi antud.Terve talve ja kevade viibis Ants vähktõbise isa juures. Suvel otsustas Ants tagasi Düsseldorfi pöörduda ja läks Tallinnasse ettevalmistusi tegema. Kuid just samal ajal suri ta isa ning maeti ilma Antsu osavõtuta.
Huvitaval kombel aga ei sõitnud noor Laikmaa nüüd tagasi Düsseldorfi, vaid jäi ligi pooleteiseks aastaks kodutallu. Talle meeldis rahva seas ringi liikuda ja tegelda mitmesuguste kultuurielu puudutavate asjadega. Näiteks käis ta Jakob Hurdale ja Jaan Jungile rahvaluulet kogumas ja kirjutas ajalehtedele artikleid.
1896. a. kevadtalvel sõitis Ants tagasi Düsseldorfi. Seal võeti ta uuesti akadeemia õpilaste nimekirja, sedapuhku järguke kõrgemal - natuurklassis. Tööd elava modelliga oli ta ammugi igatsenud ja tema juhendajateks oli nüüd akadeemia paremik . Üsna pea jõudis ta järeldusele, et on akadeemiast saanud peamise, mis tema jaoks sealt saada oli ja et otsiv ning katsetav inimene võib omal käel töötades sama hästi või ehk pareminigi kunstis enese tee leida- Märtsis 1897 lahkus lõplikult akadeemiast, üüris endale ateljee ning alustas tööd vabakutselise kunstnikuna. Peale akadeemiast lahkumist ei muutunud Laikmaa eraklikuks omaette nokitsejaks, vaid suhtles aktiivselt siinsete kunstnike ja kunstiõpilastega, võttis osa akadeemilise kunstnikeühingu „Laetitia“ üritustest.
1897. a. tuli Peterburist Düsseldorfi akadeemiasse õppima Kristjan Raud. Siin kohtus ta esmakordselt Ants Laikmaaga ja peagi said kaks eesti kunsti tulevast suurkuju lähedasteks sõpradeks.
1899. a. sügisel sõitis Laikmaa tagasi kodumaale , kindlaks kavatsuseks eesti kunstile eesõigus kätte võidelda. Esiteks tuli tal kunstnikuna end kodumaal maksma panna, võita enesele koht üldsuse teadvuses, juurutada vähehaaval laiemateski hulkades teadmist, et meil on olemas oma kunstnikud , kes teenivad kõrgeid eesmärke.Laikmaa oli Düsseldorfist tagasi tulles käinud läbi saksa väljapaistvamaid impressioniste koondava rühmituse Sezession näituselt ja jõudnud nüüd veendumusele: kunst nõuab midagi enamat kui osav looduse kopeerimine ja käsitöölik siledus.
1900.a novembri keskpaiku asus Laikmaa teele Müncheni poole, et külastada sõpra Kristjan Rauda ja vaadata üle uus ja paljutõotav saksa kunstikeskus. Pariisis ja Münchenis veedetud kuud tõid murrangu Ants Laikmaa loomingusse - kokkupuuted realismi ja impressionismiga olid temasse jätnud sügava mulje. Juba jõuludel võis rändurit näha kodutalus Paibal, kus nähtavasti enne uut aastat valmis vennatütre portree - südamlik ja erksailmeline Väike Alma . Uus sajand tõi kunstnikule altaripildi maalimise Pärnu-Jaagupi kirikule. Kuna Laikmaa maalikavand teemal Tulge minu juurde… ei leidnud kiriku-eestseisjatelt piisavalt poolehoidu, siis tuli kunstnikul leppida koopia tegemisega Tallinna Toomkiriku altarimaalist.
Juba ammu algatatud mõte - korraldada ka Laikmaa töödest näitus - suudeti lõpuks realiseerida mai alguses. Provintsiaalmuuseumis avatud näitusele oli välja pandud kaks portreed (Tserkessi poiss ja A. Rosenwaldi portree), Gebhardti altarimaali koopia, Laikmaa enda algupärase kompositsiooni kavand, väiksemaid skitse pastellis ja joonistusi. Kuna samaaegselt oli Börsisaalis üleval Saksa kunstnike rändnäitus ligi viiekümne maalija teosega, siis jäi noore kunstniku esimene näitus viimase varju ega äratanud elavamat tähelepanu.
Elades poolteist aastat Haapsalus , püüdis ta vabaneda Düsseldorfi koolituse kammitsaist ja anda kuju omaksvõetud uutele kunstitõekspidamistele.Ta töötas palju ja hoogsalt, keskendudes nüüd üksnes portreežanrile. Sellal kujunes pastell juba Laikmaa meelistehnikaks. Ainult üksikutel juhtudel kasutas kunstnik seepiat, kriiti või sütt, veelgi harvem õlivärve. Haapsalu-perioodi tööde paremik annab juba tunnistust Laikmaa kunstnikukäe enesekindlusest ja üha selgemini väljakujunevast isikupärasest kujutuslaadist. Erilist allakriipsutamist väärib aga, et peale üksikisiku karakteri ja hingelaadi esiletoomise taotles ja suutis kunstnik ka edasi anda midagi hõlmavamat, tähenduselt avaramat. Just selles mõttes ongi väljapaistev tema üldtuntuks saanud Lääne neiu , mis polnud mõeldud lihtsalt ühe Lihula külapiiga näopildina, vaid rohkem juba ühe rahvusliku naistüübi ja -karakteri kehastusena. Portree on pidulikult värvirõõmus, isegi kerge dekoratiivsuse varjundiga, ent mitte odavalt ilutsev. See kaunite värvikooskõladega pilt on otsekui ülistuslaul elluastuvale noorusele, lootuslik ja peaaegu harras.
Haapsalu aastatel külastas Laikmaa ka Helsingit. Eriti Akseli Gallen - Kallela looming pani tema mõtted liikuma rahvuslikult omanäolise kunsti loomise probleemide ümber. Oma mõtete tribüüniks kasutas ta Tallinnas ilmuvat uut ajalehte  Teataja . Nii sattus ta tihedasse kontakti ajalehe ümber koondunud eesti radikaalsete haritlastega ning temas küpses otsus asuda taas Tallinnasse ja alustada kunstipedagoogilist tegevust.
Märtsikuu lõpus koliski Laikmaa Tallinnasse ning üüris endale Pikal tänaval von Nottbecki majas kohased töö- ja eluruumid.  Elav osavõtt kursusest julgustas Laikmaa muutma selle 1903.a.sügisest ateljeekooliks. Võrreldes varasemate saksa kunstiõpetajate joonistustundidega oli Tallinnasse nüüd tekkinud midagi sootuks uut: sisuliselt oli tegu eesti esimese kunstiõppeasutusega. Tööd alustati sügisel seitsmeteistkümne õpilasega, pärast aastavahetusel toimunud edukat õpilastööde näitust lisandus veel viis uut. 1904 . a. sügisel üüriti suurem korter ,kus oli õppetöö jaoks kolm ruumi, sellele lisaks oma toad. Need olid Laikmaale väga hoogsad, sisukad ja tegevusrikkad ajad nii kunstipedagoogina kui ka loova kunstnikuna. Laikmaa regulaarsed kunstikursused ei sarnanenud mõistagi kooliga selle tavalises mõistes - polnud fikseeritud õppeplaani, ei õpetatud üldhariduslikke aineid, ei peetud kunstiajaloo loenguid. Ainsaks õpetajaks oli kunstnik ise ja kogu õppetegevus seisnes praktilises töös, harjutamise ja juhendamise, tulemuste ühise arutlemise ning vestluse vormis. Toda kooli võiks võrrelda vanade renessansimeistrite ateljeedega. Iga õpilast püüdis kunstnik juhendada vastavalt selle võimetele ja arengutasemele, ergutada temas iseseisvat loomingulist alget ja kõigepealt kasvatada kunstientusiasmi.
Töötati ateljeekoolis peamiselt söega, ent kuna õppemeetod pidas silmas eeskätt maalilisust. Laikmaa pidas väga oluliseks, et tehtav töö ei jääks üksnes väikese grupi omaette harrastuseks, vaid et selle tulemused jõuaksid ka laiema avalikkuse ette. Nii korraldaski ta juba 1903.-1904. a. vahetusel Provintsiaalmuuseumi ruumides oma ateljeekooli esimese näituse, kus välja pandud rohkem kui kahesaja töö hulgas olid esitatud ka tema enese uuemad teosed. Näitus äratas tähelepanu ja leidis täit tunnustust ajakirjanduses.
Mõlemal järgneval aastal korraldas kunstnik õpilastööde näituse oma ateljees ja korteris, mis leidsid elavat külastamist ning pälvisid taas esiletõstvaid kirjutisi ajalehtedes. Laikmaa ateljeekooliga oli eesti kultuuriellu tulnud tõsiselt arvestatav tegur, mis äratas lootusi rahvusliku kunsti tuleviku suhtes ja pani mõtteid uues suunas liikuma.
Juba ateljeekooli algaastatel hakkas Ants Laikmaa peas tekkima mõte luua eesti oma kunstiselts - rahvuslike kunstijõudude koondamiseks, vastastikuse koostöö arendamiseks ja sidemete loomiseks rahvaga. Vaatamata tehtud ettevalmistustele ei saanud kunstiseltsi asutamine sedapuhku teoks. Vanemad ja tuntumad kunstnikud - A. Weizenberg ja A. Adamson - jäid algatuse suhtes ükskõikseks ja skeptiliseks. Kuid mõte oli ikkagi idanema pandud ja kunstiseltsi loomine jäi endiselt päevakorda.
Eestimaal hakkasid 1905. a. toimuma tavatud asjad: Tallinna tööliste üldstreik, streigid ja demonstratsioonid teistes linnades, maal mõisatööliste ja talupoegade sagenevad väljaastumised. Ühiskondlik aktiivsus võttis niisuguse ulatuse ja omandas selliseid vorme, millest seni mõeldagi ei võidud. Laikmaa jätkas tööd oma ateljeekoolis, kuid ärev õhkkond ja üksteisele kuhjuvad sündmused kiskusid teda vastupandamatult kaasa. Teataja toimetus, millega tal oli tihe side, sai noil päevil üheks revolutsiooniliseks keskuseks. Rahutud ja ärevad päevad ei jätnud Laikmaale ateljeekooli kõrvalt mahti ulatuslikumaks loominguliseks tööks.
Kuna olukord kodumaal oli ebakindel, sõitis Laikmaa mõneks ajaks Peterburi, kus valmis lapseportree Zina. Tagasi pöördudes sai tema esimeseks mureks ateljeekooli viimine soodsamasse asukohta , see viidi üle Falgi puiestiku äärsele endisesse suveteatri hoonesse
Laikmaast oli saanud mees, keda igal pool tunti ning tunnustati kui kunstnikku ja kui avaliku elu tegelast. Tunnustati ja vajati - tema demokraatlike veendumuste, tema ammendamatuna näiva energia ja iginoorusliku vaimustusvõime pärast.
1907.a jaanuaris valiti ta koos sõber Kristjan Rauaga Eesti Rahva Muuseumi ettevalmistavasse toimkonda. Sai viimaks teoks ka algatus , mille eestvedajaks Laikmaa juba aastaid oli olnud: samal 1907. a. kevadel toimus ateljeekooli ruumides Eesti Kunstiseltsi asutamiskoosolek. Uue seltsi esimeheks valiti enesestmõistetavalt asja algataja A. Laikmaa, asetäitjaks V. Päts. Näis, et võib alata mitmekesine ning sisukas tegevus, kuid paraku ainult näis..
Samaaegselt ei olnud kunstnik ka poliitikast päris kõrvale jäänud. II Riigiduuma valimistel oli ta Dvigateli töölise Paul Pärna valijamees .II Riigiduuma osutus oma koosseisult tsaarivalitsusele vastu- võetamatuks. Rahvaesindus aeti laiali, Tallinnas arreteeriti kokku üle neljakümne inimese, nende seas ka Laikmaa. Pärast kaht ja poolt nädalat kestnud eeluurimisvangistust tehti teatavaks otsus saata kunstnik sõjaseaduse kehtivusaja lõpuni Balti kubermangudest välja. Niisiis oli ateljeekooliga sedapuhku lõpp..Laikmaa tegevus Tallinnas lõppes üleöö, kuid eesti kunstist oli kodumaal saanud arvestatav kultuurikomponent, selle edasisele arengule oli pandud kindel põhi.
Elama otsustas Laikmaa asuda Soome Viiburisse või selle ümbruskonda. Sealt sõitis ta saabuvaks talveks Peterburi, kus tal arvukate tutvuste tõttu oli võimalus portreetellimusi hankida, Soome- aastatest saavad alguse Laikmaa maastikumaalid .Kodumaal suhtuti Laikmaasse endiselt kui eesti kunsti peamisse eestvõitlejasse, kelle poole pöörduti nõu saamiseks.
1908. a. suvel kavatses Laikmaa korraldada kolmekuulised kunstikursused Soomes, kuid pidi plaanile paraku kriipsu peale tõmbama, kuna kohale ilmus vaid üks õpilane. Rahaliselt olid Soome-aastad Laikmaale vägagi rasked. Kõige äärmisemast kitsikust välja pääsenud, hakkas Laikmaa jälle aktiivselt esinema kunstialaste sõnavõttudega kodumaises ajakirjanduses. Kuna eesti kunsti tulevikuperspektiiv oli vahepeal muutunud õige ähmaseks, siis püüdis Laikmaa oma artiklites igati seda ülemäärast pessimismi ja ebakindlust hajutada.
1909. a. hilissügisel sai Laikmaa lõpuks loa kodumaale tagasi pöördumiseks. Siia jäi kunstnik aga väga üürikeseks ajaks, sest ammu oli tal soov reisida Itaaliasse. Välispassi hankimine pealinnas läks tal peatselt korda. 1910 . a. kevadel jõudis rännumees Itaaliasse, peale Itaalia külastas ta veel Roomat, Sitsiiliat, Capri saart , Tuneesiat. Eestisse jõudis Laikmaa 1913. a. kevadel. Kui nüüd tagasi vaadata, siis oli Laikmaa minek välismaale olnud iga mõistliku ja kaine inimese seisukohast puhtakujuline avantüür, sööstmine teadmatusse. Ometi oli see läbi ja lõhki laikmaalik. Sellelt välisreisilt pärineb ühtekokku üle saja töö ehk peaaegu veerand kunstniku kõigist meieni jõudnud töödest. Selle perioodi looming ei ole tähelepanuväärne mitte ainult kvantitatiivselt, vaid ka kvalitatiivselt . Need võõrsil veedetud viljakad aastad oli Laikmaale tõeline avastusretk ja tema sündmusrohke elukäigu üks kõige eredamaid järke. Võib vist isegi öelda: lõunas veedetud aastatel läbis kunstniku elu ja looming oma kulminatsiooni.
Sügisel saadi ka ateljeekool jälle käima - pärast rohkem kui kuus aastat kestnud vaheaega. Õpilaste arv ei olnud esialgu suur, kui nende hulgas oli võimekaid ja heade eeldustega noori. Kodumaises kunstielus seadis Laikmaa eesmärgiks Eesti Kunstiseltsi juhatuse asendamise võimekamate inimestega. Selles küsimuses jagasid tema seisukohti Nikolai Triik ja Kristjan Raud - nendest kolmest saigi eesti kunstielu juhtiv tuumik. 1915. a. sai kunstiseltsi eestseisuse uueks esimeheks K. Menning , kunstinõukogu esimeheks A. Laikmaa, abiks Kr. Raud, sekretäriks N. Triik.
Kunstniku energiat, huvi ja tähelepanu jätkus aga ka muudeks asjadeks. Uuendatud Eesti Kunstiseltsi korraldusel toimus viimaks 1916. a. märtsis- aprillis Kanuti gildi hoones taas ulatuslik näitus, millest võtsid osa peaaegu kõik tolleaegsed arvestatavamad eesti kunstnikud. Vaatajate ja kriitikute tähelepanu keskpunktis olid sel näitusel N. Triigi ja K. Mäe looming, kelle kõrval Laikmaa osa jäi suhteliselt tagasihoidlikuks. Vahetult järgnes näitusele Laikmaa viiekümnes sünnipäev ning kunstniku teened ja isikuomadused pälvisid avalikkuse ees asjakohast hindamist. „Postimehes“ võttis juubeli puhul sõna peatoimetaja J. Tõnisson isiklikult.
1923. a. täitus kakskümmend aastat Laikmaa kunstipedagoogilise tegevuse algusest. Tema juures oli sinnamaale lühemat või pikemat aega õppinud ühtekokku 778 inimest, kellest arvestatavaiks kunstnikeks oli saanud paarikümne ringis . Tekkis loomulik soov teha sellest tööst mingi kokkuvõte. 1923. a. kevadel organiseeriski Laikmaa üsna suurt vaeva nähes oma endiste õpilaste teoste näituse. Välisministeeriumi peosaalis Toompeal esines nelikümmend üks kunstnikku ligemale kolmesaja tööga.
Tasapisi hakkas aga halvenema vanameistri tervis. 1930. a. kevadel Tartus tööretkel olles oli ta hetkeks kokkukukkumise äärel ning paigutati seetõttu haiglasse.
1932. a. kevadel lõpetas Laikmaa oma ateljeekooli tegevuse ja siirdus päriseks oma tallu Taeblas. 1934. a. hilissügisel tabas Laikmaad tervisliku olukorra järsk halvenemine - vasaku kehapoole kergekujuline halvatus - mis viis ta pikkadeks kuudeks Haapsalu maakonna- haiglasse. Ravil oli niipalju tulemust, et mees vähehaaval uuesti käima sai, siitpeale küll üksnes kepi najal.
Ants Laikmaa suri ööl vastu 19. novembrit 1942. Soovi kohaselt maeti ta oma talu maa- alale Tallinn-Haapsalu raudtee lähedusse, sest Laikmaa tahtis ka pärast surma olla kontaktis eluga.
Tuntumad tööd:

• autoportree (1902)
  
• "Lääne neiu" (1903)
  
• "Vigala taat" (1904)
  
• August Kitzbergi portree (1915)
  

Kristjan Raud ( 1865- 1943 )

Kristjan Raud sündis 22. oktoobril 1865 aastal talupoja perekonnas Viru-Jaagupi kihelkonnas. Tal oli kaksikvend Paulus (kunstnikuna tuntud kui Paul Raud). Kooliaeg algas vendadel 1874 Koervere külakoolis (1a), edasi 1875-78 Viru-Jaagupi kihelkonnakoolis, 1878-81 Rakvere Kreiskoolis ja seejärel Tartu Reaalkoolis. Reaalkooli ajal püüdsid vennad ka kunsti õppida.
1883 jättis Kristjan Reaalkooli pooleli ja läks üle seminari . Seminari ajal tutvus kunstitegelastega ja originaalteostega. Peale seminari alustas tööd kooliõpetajana. Eestis sai ta aru, et venestamispoliitika ei soodusta kultuuri arengut – kultuuri kustumine, ärkamisaja meeleolude langus. Otsustas Peterburi kasuks, kus sai endale pedagoogi koha. Peterburis tutvus ta J. Köleriga, kes soovitas minna õppima Kunstiakadeemiasse.
1892-1897 õppis ta Peterburi Kunstiakadeemias, kuni mõistis, et akadeemia on liiga kinni akademismis.  Saanud oma tööde müügist ja parun Meyendorfi kaudu raha, läks 1897- 1898 Düsseldorfi Kunstiakadeemiasse, kus talle ka ei meeldinud.
1899. aastal läks ta Münchenisse kunstikooli, kus tema suhtumine kunsti muutus. Ta hakkas harrastama sümbolismi ja uusromantismi ning juugendit, kujutas tundeid ja meeleolusid. 1903 lõppesid ta rahalised võimalused ja ta läks ema juurde Rakverre.
1904.a kolis Kristjan Tartusse . Seal hakkas ta edendama eesti kujutavat kunsti. Osales "Noor-Eesti", Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi ja Eesti Kunstiseltsi tegevuses. Tema algatusel loodi põllumeeste seltsi juurde rahvariiete ornamentide kogu, “Käsitööleht” ning ta korraldas ka vanavara kogumist.

• 1906 – Tartu Tütarlastegümnaasiumi joonistusõpetaja.
  
• 1907 – avas oma stuudiokooli Tartus.
  
• 1914 – kolis venna juurde Tallinnasse. Hakkas uurima rahvaluulet ja joonistama  muinasjuttude, muistendite ja eepose ainetel .
  
• 1919 – avati Tallinnas Eesti Muuseum, kus Kristjan Raud valiti juhatuse liikmeks. Samal aastal kutsuti ta haridusministeeriumi kunsti- ja muinsusasjade osakonna juhatajaks, kust lahkus mail, 1924 a. ( Tal on suuri teeneid eesti rahvakunsti ja ainelise vanavara kogumise organiseeriana )
  
• 1924 aasta suvel abiellus Elvira Tischleriga (1 tütar, 2 poega ). Töötas edasi joonistusõpetajana.
  
• 1925 – sai Kultuurkapitali tellimuse ja 1926 Kultuurkapitali tööstipendiumi.
  
• 1928 – sai Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapitali poolt korraldatud võistlusel I auhinna “Eesti vanem kosjas”. Asus elama Nõmmele.
  
• 1935 – sai tellimuse “Kalevipoja” illustreerimiseks. 70 a juubelit tähistati suurejooneliselt. Austamisõhtud Tallinna Kunstihoones ja “Pallases”.
  

Aunimetused:

• 1922 – Eesti Kujutavate Kunstnike Keskühingu auliige
  
• 1934 – Eesti Rahvamuuseumi auliige
  
• 1935 – Tartu Ülikooli filosoofia audoktor
  
• 1935 – Tarbekunstide Ühingu auliige
  
• 1939 – Õpetatud Eesti Seltsi auliige
  
• 1940 – nimetati Kristjan Raua nimeliseks kunstiaastaks. Oktoobris määras ENSV valitsus talle eluaegse personaalpensioni (suri 1943).
  

Kristjan Raud kuulub eesti kunstnike vanemasse teedrajavasse põlvkonda. Tema loomingu, pedagoogilise ja muinsuskaitsetegevusega ning mõtteavaldustega on seotud enam kui pool sajandit eesti kunsti- ja kultuuriajaloos.
Kristjan Rauda huvitas A.Böcklin, kes käsitles mütoloogilisi, fantastilisi ja allegoorilisi teemasid realismilähedases stiilis. Saksa, eriti Müncheni sümbolistid arendasid sellist temaatikad edasi, kuid kasutasid tihti ka juugendlikku, stiliseeritud vormi.Kristjan Raud suundus filosoofiliste teemade inimlikku eksistentis üldistavate kujundite otsingule. Selle tulemuseks olid näiteks temperamaal
„ Puhkus rännakul“ ( 1905 )
Ning söejoonistuste tsükkel „ Inimene ja öö“ ( 1907-1909 ),
kus delikaatselt ühendatud üksik ja üldine, maine ja taevane. Tema rahvusromantiline ja müstilis-sümbolistlik looming on võrreldav põhjamaiste meistrite Akseli Gallen-Kallela või Gerhard Munthe omaga läinud sajandi viimasel aastakümnetel.
Enamus Kristjan Rauda loodud taiestest on pliiatsi - ja söejoonistused, vähem õli- ja temperamaale. Tema joonistuste muinasmaailmas on esmakordselt nähtava kuju saanud kummalised olendid, tondid ja kratid ning personifitseeritud loodusjõud, lood lendavatest järvedest. Nagu eesti folklooripärandski, leidub ka tema joonistustes üsna vähe kergeid ja mängulisi toone.
19.saj lõpus tegi ta realistlikke olustikupilte. Hilisemad joonistused käsitlevad üldinimlikke igipõliseid teemasid nagu igatsus,armastus ja üksindus. 1938-1940 joonistas ta üldistusjõulisi, lihtsaid ja kargeid rannakülavaateid. Kristjan Rauda tähtsaim loominguallikas oli eepos „ Kalevipoeg“. Esimesed Kalevipoja ainelised joonistused valmisid juba 1913-1917. Kristjan Raua teostes pääses valitsema pidulik, ülev meeleolu, talupoeglikult arhailine, selge ja monumentaalne käsitluslaad, ilmnes filosoofiline alltekst . Erilise selgusega avaldub tema suurejooneline laad „ Kalevipoja“ juubeliväljaandele, mis ilmus 1935.aastal, loodud teostes „ Linnuse ehitamine“ ja
„ Kalevipoja surm“
temperamaalides „ Kalev kosjas“ (1933 ) ,
„Ohver“ ( 1935)
ja „ Pesu“ (1937 ) Kristjan Raud suutis tabada eepose meeleolu ja vaimu, väljendada rahva unistusi ja tõekspidamisi.
Kristjan Raud tõestas oma loominguga, et realism ei olegi ainult tegelikkuse mahajoonistamine, vaid seda saab kujutada palju huvitavamalt ja mitmekülgsemalt. Kui kõik tema eelkäijad Eestist olid tegelikkust kujutanud nii, nagu see paistis väljastpoolt, siis tema kujutas seda seestpoolt, andes edasi ka selle sügava olemuse. Ta kujutas küll loodust ja külaelu, inimeste igapäevatoimetusi ja suhtlemisi, kuid lähtus seejuures olukordade meeleolust, inimeste mõtetest ja tunnetest.
Ajaga muutuvad Kristjan Raua pildid lihtsamaks. Ta ei joonista enam nii palju täpseid pisiasju, kui oma realistliku loomingu alguses. Olukordade sügavuse kujutamine on neist tähtsam. Kujutatud vormid muutuvad üldistatumaks, isegi veidi kandiliseks. Kuid inimesed piltidel on endiselt oma inimlike tegevuste ja suhete maailmas
Kristjan Raua loomingus on olulisel kohal ka inimese suhe millegi temast suurema ja võimsamaga - kõiksusega. Tema piltidele ilmub see võimsa kujundina. Pildi kompositsioon (ehk selle osade suurused ja paigutus ) on siis hoopis teistsugune. Kunstnik puhastab pildipinna täielikult juhuslikest ja argistest momentidest, et sellega kõiksusele rohkem ruumi anda. Inimene muutub piltidel suure kõiksuse väikeseks osakeseks. Tema pildid muutuvad sümbolistlikeks.Palju mõjutusi sai kunstnik samal ajal Euroopas valitsenud erinevaist kunstivooludest, kuid sellegipoolest jäi Kristjan Raud kunstnikuna täiesti omanäoliseks.
Kokku on tema loomingust alles umbes 900 teost. Varasemad aastast 1885, viimased 1943

Nikolai Triik 1884-1940

1884. aastal Tallinnas sündinud Nikolai Triik on üks meie esimesi linnakeskonnast pärit kunstnikke. 1901. aastal siirdus ta Peterburi parun A. Stieglitzi kunsttööstuskooli. Selles koolis õppisid väga paljud eesti esimese põlve kunstnikud. Kool valmistas ette joonistusõpetajaid ning tehnilisi joonestajaid, valitses akademistlik vaim. Kõik õppurid kiitsid aga sealset suurepärast raamatukogu.
Pärast 1905. aasta revolutsioonilisi rahutusi kustutati N. Triik õpilaste nimekirjast. Ka Triigi esimesed esinemised jäävad sellesse keerulisse ja rahutusse aega. Ta tegi ajalehtedele suurepäraseid poliitilise sisuga karikatuure, kuid erilist tähelepanu äratas tema romantiline ratsanik Tulekandja noort rahvusromantilist kultuuriintelligentsi ühendava rühmituse Noor-Eesti esimese albumi kaanel.
N. Triik rändas koos Konrad Mägi ja Aleksander Tassaga Soome – Ahvenamaale.
1906. aasta lõpus, pärast abiellumist Peterburi rikka vabrikandi kunstnikust tütre Valentina Grekovaga, sõitis N. Triik koos naisega Pariisi. Seal õppis ta F. Colarossi vabaakadeemias ja Ecole des Beaux -Arts’is ning külastas vaimustunult muuseume.
Kahel suvel sõitis maalima võrratu maastikuga Norrasse.
Tolleaegse loomingu tippsaavutus on portree istuvast Konrad Mäest – kerge juugendliku joonega äärmiselt sugestiivne ning mõjukas maal, kus avaldus N. Triigi suurepärane portretisti talent.
Tema varasemale loomingule avaldasid suurt mõju Edward Munch , Gerhard Munthe ning Ferdinand Hodler. See ilmnes rahvusromantilistes muistendiainelistes kompositsioonides nagu "Sõttaminek" ja "Lennuk".
Pärast Pariisi vaheldumisi Eestis ja Peterburis elanud kunstnik lahkus 1910. aasta näitusel vanameelsete akademistidega plahvatanud konflikti tõttu taas välismaale.
1911–12 lõi ta oma parimad sümbolistlikus laadis tööd " Deemon ", "Surma viis" ja "Surma lõikus". Samal ajal Berliinis elades puutus ta kokku saksa ekspressionismiga.
N. Triigi töödesse ilmusid veelgi teravamad emotsioonid – ahastus , hirm, iha, ja eredamad värvid. Seal loodud portree kunstnik A. Laikmaast kuulub kindlasti eesti kunsti paremikku. Ääretult haaravad on ka vabagraafilised joonistused "Märter", " Jaht ", "Katastroof".
1913. aastal tuli ta Eestisse tagasi ja kujunes siin üheks nõutavaimaks portretistiks. Loomingus võttis maad teatud rahunemine, tasakaalukus, soliidsus. Ta maalis hiilgavaid elusuuruses portreid mitmetest tookordsetest seltskonnadaamidest, tegi söega hulga tundlikke, suurepärase karakteritabamisega portreid kultuuritegelastest ning võttis aktiivselt osa kunstielu organiseerimisest. Tema maalides ja joonistustes väljendusid üksteisesse sulades pea kõik moodsamad kunstivoolud.
Kuid 1919. aastal I Eesti kunsti ülevaatenäitusel süüdistasid populistidest kriitikud 35-aastast N. Triiki peaaegu et akademismis. See oli muidugi liialdus, kuid kunstniku loomingusse tõi see kaasa vaikiva ajastu.
1921 kolis Triik Tartusse ja asus kunstikool "Pallase" õppejõu kohale.
1933. aastal saab temast Eesti esimene kunstiprofessor.
Nikolai Triik suri 1940. aastal.
Portreed

• Konrad Mäe portree. Õli. 1908
  
• Ants Laikmaa portree. Õli. 1913
  
• Oskar Lutsu portree. Süsi. 1928
  
• Gustav Suitsu portree. Süsi. 1933
  
• Juhan Liivi portree. Õli. 1934
  
• Aleksander Tassa portree. Õli, lõuend. 1905
  

Akvarellid

• Deemon. Akvarell , tempera , paber. 1911-1912
  
• Deemon ja Tamara . Akvarell, tempera, paber. 1911-1912
  
• Surm ja väsinu. Akvarell, tempera, paber. 1911-1912
  
• Surma lõikus. Akvarell, tempera, paber. 1911-1912
  
• Surma viis I. Akvarell, tempera, paber. 1911-1912
  
• Tamara tants I. Akvarell, tempera, paber. 1911-1912
  
• Tamara tants II. Akvarell, tempera, paber. 1911-1912
  

Tušijoonistused

• Katastroof. Tušš, guašš, paber. 1917
  
• Ulguv koer. Tušš, seepia , guašš, paber. 1921
  
• Suurlinn. Tušš, seepia, pliiats , guašš, paber. 1913
  
• Jaht. Tušš, seepia, tempera, lakk , papp. 1913
  
• Alevi kõrts. Tušš, seepia, guašš, paber. 1913
  

Maalid

• Mererand. Õli. 1905
  
• Lennuk. Tempera, kriit. 1910
  
• Männid. 1931
  
• Talvine Tartu Emajõega. 1935
  
• Sõttaminek. Õli, lõuend. 1909
  
• Tõusva nooruse ees. Tempera, paber. 1909
  
• G. Suits " Tuulemaa " illustratsioon. 1913
  
• Märter. Kavand. Süsi, paber. 1913
  
• Katastroof. Süsi, paber. 1917
  

Trükised

• Tulekandja. Albumi "Noor-Eesti" I, kaas. Trükis. 1905
  
• Album "Noor-Eesti" III, kaas. Trükis. 1908
  
• Ajakiri "Noor-Eesti", kaas. Trükis. 1910–1911
  
• G. Suits "Tuulemaa" kaas. Trükis. 1913
  
• Album "Noor-Eesti" V, kaas. Trükis. 1915
  
• Album "Siuru" I, kaas. Trükis. 1917
  
• M. Under "Eelõitseng", kaas. Trükis
  

Ants Laikmaa, Kristjan Raua ja Nikolai Triigi tähtsus lisaks oma loomingule

Düsseldorfis koolitust saavad Ants Laikmaa ja Kristjan Raud tunnetasid akadeemilise kunsti ahistavaid piire , mille väljendusvahendid neid kammitsesid. Nad tajusid teisenenud väärtushinnanguid, mis tõid muutusi ühiskondlikku ja kultuuriellu. Pööranud selja akadeemilisele koolitusele, valisid nad uue tee, mis tähendas eesti kunstile olulist pööret.Tegu oli lahtiütlemisega traditsioonilisest realiteeditruust kujutamislaadist. Oma mõtete ja ideede väljendamiseks sobiva pildikeele otsinguil pöörati pilk Euroopa kunstis toimuvate muutuste poole ning otsiti nendega kontakti.
Kodumaale naastes lülitusid Raud ja Laikmaa aktiivselt siinsesse kultuuriellu ning asusid toonase ajakirjanduse vahendusel valgustama lugejaskonda kujutava kunsti küsimusis. Nende ülesandeks oli kujutava kunsti liitmine eesti kultuuriruumi, selle vastu huvi äratamine, kohaliku kunstipubliku kasvatamine ning samuti kunstiõpetuse jagamine asjast huvitatutele. Toonane aeg nõudis kultuuriinimestelt aktiivset osalemist seltside töös ning erinevais rahvuslikes ettevõtmistes.
1905. aasta pöörangulised sündmused andsid nende tegemistele ka poliitilise ja ühiskondliku mõõtme. Revolutsiooniline ja rahvuslik vaimsus kääritas nii nooreestlaste kui ka Laikmaa ja Raua hingi, see kõik lõi soodsa pinnase omavaheliseks koostööks ja teineteise mõistmiseks. Alles gümnaasiumipingist tõusnud noormehed leidsid endast paarkümmend aastat vanemates kunstnikes sobilikud koostööpartnerid. Tihedama kontakti otsimise ajendiks oli nooreestlastel oma trükise väljaandmise idee, kus lisaks luulele ja kirjandusele taheti tutvustada ka kujutavat kunsti. Kunstnikud olid isiksustena märksa väljakujunenumad ning nende kunstivaated mõjutasid ka nooreestlaste eelistusi antud vallas, kuna viimaste isiklik kogemus ja teadmised antud alal olid veel üpris haprad .Erinevalt oma vanemaist kolleegidest kunstnikest omasid nemad teavet Euroopas toimuvast vaid kättepuutuva kirjanduse vahendusel.
Raud oli üks eestvedajaid, tänu kellele hakkas Eesti Rahva Muuseum koguma rahvaluule kõrval ka vanavara. Elades aastatel 1904–1914 Tartus, pidas ta siin oma kunstistuudiot ning juhtis1909. aastast Eesti Rahva Muuseumi korjamistoimkonda. Raud tegi kaastööd mitmele hilisemale Noor-Eesti väljaandele ning avaldas ajakirja 5/6 numbris ülevaate „Vene kunstnikud – modernistid”. Tema kujundatud on üks sajandi alguse terviklikuma kujundusega raamatuid „Juhan Liivi luuletused”, mis ilmus Noor-Eesti kirjastuse väljaandel 1909. aastal. Ta osales entusiastlikult esimeste eesti kunstinäituste organiseerimistöös.
Raud püüdis oma kaasaegsetele selgitada, et esemete kaudu väljendasid eestlaste esivanemad nii vaimseid kui ka esteetilisi väärtusi, mõtteid, elukogemusi ja looduskeskkonnaga seotud tähelepanekuid. Kirjutises “ Kunst eesti käsitöös” rõhutas K. Raud, et “ilu loomine on Eestis muistsetel aegadel kõrgemal astmel olnud kui praegu, seda tunnistab rahvaluule, seda tunnistavad endised Eesti ehted ja kaunistatud majaasjad” (Raud 1904). Ta selgitas oma loomekogemuse põhjal, kuidas võisid eestlaste esivanemad leida loodusest ja loodusnähtustest inspiratsiooni ehk kunstniku sõnul loomisevõimu.Raud oli veendunud, et esivanemad lõid oma tunnete ja mõtetega ehk hingega nendest eeskujudest midagi uut, millele nad andsid omalt poolt konkreetse tähenduse. Ta hindas kõrgelt nende loomingulist andekust, peent maitset, värvide harmooniat ning armastusega tehtud tööd. Ta eesmärk ei olnud professionaalse kunstiloomingu kaudu vana aja moodi tagasi tuua, vaid luua kõrgetasemelist ja huvitavat uut kunsti vana aja vaimu eeskujuks võttes. Ta rõhutas, et moderni ei saa ehitada tühjale tuulele,sest tugev tulevik toetub mineviku paremiku vundamendile.
Nii Raud kui ka tema sõber ning mõttekaaslane Ants Laikmaa olid teerajajad ja innovaatorid, kelle sõnavõtud ja kirjutised tekitasid Eesti kultuuriruumis suurt huvi.

Kasutatud kirjandus

http://www.puhkaeestis.ee/et/ants-laikmaa-majamuuseu m
http://www.laikmaa.eu/
http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/ants_laikmaa.ht m
http://web.zone.ee/ekunst/laikmaa.php
http://et.wikipedia.org/wiki/Ants_Laikmaa
http://www.delfi.ee/teemalehed/ants-laikmaa
http://www.tartmus.ee/et/naitused/antslaikmaa.html
http://www.miksike.ee/docs/referaadid2006/kristjan_raud_liissandre.ht m
http://web.zone.ee/ekunst/k_raud.php
http://www.epl.ee/news/kultuur/kristjan-raud-kas-koige-rahvuslikum-kunstnik.d?id=51126878
http://www.tartmus.ee/
http://www.virumaa.ee/2002/05/ve-raud-kristjan-kunstnik/
http://et.wikipedia.org/wiki/Nikolai_Triik
16