Eesti kunst 20. sajandi alguses (0)

Eesti kunst 20. sajandi alguses
Referaat
Koostaja :

Sisukord

Sisukord 2
1.Kunstielu 20. sajandi algul 3
2. Kristjan Raud 4
3.Paul Raud 5
4.Ants Laikmaa 5
5. Konrad Mägi 7
6. Paul Burman 9
7. Nikolai Triik 10
8. Jaan Koort 13
Kasutatud kirjandus 15

1.Kunstielu 20. sajandi algul

Sajandi algul toimusid eesti kunstis, nii nagu kogu kultuurielus , suured muudatused. Ühiskond oli muutunud juba nii rikkaks, et kunstnikud said Eestis oma töid müüa ning nad ei pidanud võõrsil leiba teenima . Tekkisid esimesed võimalused saada eestikeelset kunstiharidust. Tallinnas avas 1903. a. oma ateljeekooli Ants Laikmaa ja Tartus 1904 . a. Kristjan Raud. See haridus ei asendanud päris korralikku, kõrgemates koolides saadavat, kuid kanged eesti poisid õppisid ise omal käel, reisides palju, eelkõige Pariisi, külastades muuseume ja täiendasid end vabaakadeemiates (kool, kus väikese raha eest võisid kõik käia).
Kunstnikud võtsid koos teiste haritlastega osa 1905. a. revolutsiooni sündmustest, mis kajastus ka nende loomingus. Revolutsioonisündmustes osalemisest oli tegelikult tähtsam igapäevane rahvuslik tegevus, eesti rahva eneseteadvuse tõstmine. Näiteks A. Laikmaa koolitas mitmeid vaeseid eesti poisse tasuta ning ärgitas noort poetessi M. Underit eesti keeles luuletama . Nii Laikmaa kui ka Raud kutsusid rahvast üles säilitama ja koguma vanu esemeid, vanavara . K. Raud oli üks Tartus asuva Eesti Rahva Muuseumi asutajaid (1909. a.).
Kunstnike read olid sedavõrd täienenud, et 1906. a. oli põhjust korraldada esimene eesti kunsti ülevaatenäitus, mis sai teoks Tartus.

2.Kristjan Raud

Kristjan Raud (22. oktoober 1865 Kirikuküla – 19. mai 1943 Tallinn) oli eesti maalikunstnik .
Ta on tuntud oma rahvusromantiliste pliiatsi- ja söejoonistustega. Ta illustreeris rahvuseepost "Kalevipoeg".
1892-7 õppis Peterburi Kunstiakadeemias, 1897 -98 Düsseldorfi Kunstiakadeemias, 1899-1901 Münchenis kunstikoolis ja 1901-3 Kunstiakadeemias.
1904-14 töötas Tartus (avas seal oma stuudio ) ja aastast 1914 Tallinnas.
1919-24 oli haridusministeeriumi muinsusvalitsuse juhataja.
Käis mitu korda Soomes, Saksamaal ja Pariisis. Osales "Noor-Eesti", Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi ja Eesti Kunstiseltsi tegevusest. Oli Eesti Rahva Muuseumi rajajaid.
1937 sai Pariisi maailmanäitusel "Kalevipoja" illustratsioonide eest grand prix.
Söejoonistus oli Rauale eriliselt iseloomulik tehnika. Tema suurmõõtmelisi monumentaalseid söejoonistusi on poeetiliselt nimetatud söemaalideks. Ta pingutas lõuendi alusraamile, nagu tehakse maali puhul ja kruntis lõuendi pinna küllaltki ebatasaselt krobeliseks, et söejoonistus mõjuks elavamalt. Sellistel suurtel söejoonistustel kujutas ta kummalisi muinasolendeid eesti rahvaluulepärandist aga ka vanu taluhooneid, kus need muinaslood sündisid ja põhjaranniku maastikke.
Kristjan Rauda on kujutatud Eesti 1-kroonisel paberrahal.
Tallinnas Nõmmel asub Kristjan Raua majamuuseum .
Kristjan Raual oli kaksikvend Paul Raud.

3.Paul Raud

Paul Raud (1865 – 1930) pani koos oma venna Kristjan Rauaga aluse Eesti rahvuslikule kunstile. Tema portreed järgivad parimat akademistlikku traditsiooni, kujutatavaid on stiliseeritud ja idealiseeritud. Nende puhul on raske rääkida psühholoogilisusest, pigem on kujutatud teatud tüüpe ( talupoeg , seltskonnadaam, haritlane ). Vahetumalt mõjuvad intiimsed ja etüüdlikud kujutised; erand on paruness Natalie von Uexkülli paraadportree , mis on lõpetatud ja läbimõeldud kompositsiooni ning viimistletud detailidega. Samal ajal kui Kristjan Raud mõjub eepiliselt ja monumentaalselt nii suurte söemaalide kui väikevormide puhul on Paul Raua rahvusromantilised kompositsioonid eepilised pigem dramaatiliste lavastuste tõttu, muutudes kohati isegi kitšiks. “Ema viis hälli heinamaale” sisaldab eesti kunstis erandlikke putokujutisi, magusaid punapõski liblikatiibadega, mis mõjuvad keset põhjamaist maastikku üsna absurdselt. Uue dimensiooni Paul Raua suurtele rahvusromantilistele kompositsoonidele annaks camp’i mõiste rakendamine (“Äravalitu”, “Ema viis hälli heinamaale”). Et Paul Raud tegutses portree- ja maastikumaalijana ja et tellijaskonnaks oli põhiliselt saksa aadelkond , jäid tema tööd laiemale avalikkusele tundmatuks.

4.Ants Laikmaa

Ants Laikmaa sündis 5. mai 1866. aastal Vigala vallas. Ta sündis perre neljateistkümnenda lapsena. Isa oli Hans Laipman ja ema Leenu Redlich. Isa oli haritud, töötas talupidajana ja oli ka vallakirjutaja. Ema oli samuti haritud. Oma vaimukuse ja kunstimeele päris ta emalt. Ema suri 1884. aastal, isaga ei saanud ta eriti hästi läbi.
1891 . aastal asus ta Riiast teele Düsseldorfi. Tal oli olemas ka rongisõidu raha, kuid ta tahtis Saksamaad paremini tundma õppida. Enne teele asumist tegi ta kodutalus väikese portree oma õe vennast. Õppis Düsseldorfi Kunsti Akadeemias 1891- 1895 . Ta meeldis Düsseldorfi Kunsti Akadeemias töötanud õppejõududele töökuse ja visaduse poolest. Ta pidi vahepeal õpinguid katkestama rahapuuduse tõttu, kuid tänu abivalmis daami 75 margase toetuse tõttu sai ta õpinguid jätkata 1896- 1897. Laikmaa polnud seal ainuke eestlasest õpilane. Peale selle õppis seal ka 1888. aastal Paul Raud. 1899. aastal tuli ta tagasi Tallinna. Ta tahtis muuta Eesti kunsti populaarsemaks . Sellepärast kõlasid tema suust ka kriitilised avalduse Balti saksa kunstnike nimele . 1903 rajas ta ateljeekooli, mis oli esimene eesti kunstiõppeasutus Tallinnas. Seda pidas ta oma eluülesandeks. Ta rajas veel ühe asutuse selleks oli Kunstiselts 1905-1907 aasta revolutsiooni ajal viibis ta Soomes maapõues. Tegi peale selle reisi ka õppereise näiteks Belgiasse, Hollandisse ja Prantsusmaale. Sel ajal kui ta reisis tegi ta ka mitmeid maastikumaale (nt. Vallinkoski 1908 a.). Laad muutus postimpressionismi mõjul ekspressiivsemaks, pinnakäsitlus stiliseerivaks, koloriidile sai iseloomulikuks kontrastne värvikus.
Tegutses 1913 –1932 aastal Tallinnas loovkunstnikuna ja pedagoogina. Maalis sellel ajal oma esimesed meisterlikud Eesti maastikud, tõi neis esile Läänemaa ja saarte looduse omapära (nt. Taebla - Nõmme 1918; Oru teorehi 1922; jne) Tollaseist portreedest paistavad silma “ Salme ”, “ Kalde ema” jne. Teda hakkasid huvitama ka lillemaalid, eelistas maalida krüsanteeme. Looming arenes alates 1920. a. keskpaigast maalilisuse ja realismi suunas. Sulges 1932 oma ateljeekooli, elas ja töötas sest ajast põhiliselt oma talus Kadarpiku külas. Ta suri 19. XI 1942 Taebla vallas oma talus. Oli üks tähtsamaid kunstnike sel ajal.
„Itaalia poisike”

5. Konrad Mägi

Konrad Mägi sündis mõisa abivalitseja perekonnas.
Mägi õppis 1888–1889 Uderna ministeeriumikoolis, seejärel Tartus Pelbergi algkoolis ja 1891. aastal linnakoolis.
Sai kunstialased algteadmised 1899– 1902 Tartu Saksa Käsitööliste Seltsi joonistuskursustel. Harrastas samal ajal innukalt näitekunsti, viiulimängu ja mitut spordiala.
Jätkas kunstiõpinguid 1903–1905 vabakuulajana Peterburis parun Alexander Stieglitzi kunsttööstuskoolis, keskendus Amandus Adamsoni õpilasena puunikerdusele ja modelleerimisele.
Olles sunnitud õpilasrahutustest osavõtu pärast koolist lahkuma , täiendas end 1905-1906 Jakob Goldblatti ateljees. Kokkupuude moodsa vene kunstiga süvendas soovi pääseda õppima Pariisi. Mägi siirdus esialgu Soome ja veetis 1906. aasta suve koos Nikolai Triigi ja Aleksander Tassaga, kus huvitus maastikumaalist; sügisest õppis Helsingis arvatavasti Soome Kunstiühingu koolis ja teenis ülalpidamist Soome Kirjanduse Seltsis Jakob Hurda rahvaluulekogude ümberkirjutamisega. Soomes said alguse Mäe sidemed "Noor-Eesti" ringkonnaga.
Läks 1907. aasta varasügisel Pariisi, elas kunstnike ja kirjanike koloonias La Ruche ( Mesipuu ), õppis Filippo Colarossi vabaakadeemias (Académie Colarossi) ja Académie de la Grande Chaumière'is joonistamist ning külastas kunstinäitusi ja muuseume.
1908– 1910 elas Norras. 1911. aasta suve veetis Normandias Dieppe'is. Naasis 1912 Saksamaa kaudu kodumaale , Tartusse .
Ta töötas joonistusõpetajana 1913 Tartu linnakoolis, 1914 kutsehariduse Seltsi õhtukoolis, aastast 1914, püsivamalt 1916-1919, pidas ateljeestuudiot.
Tegutses 1919 Eesti Töörahva Kommuuni ja Lõuna-Eesti kunstikaitsetoimkonnas.
Konrad Mägi oli 20. sajandi alguskümnendite värvitundlikumaid eesti maalijaid, kes kujundas oma käsitluslaadi kaasaja moodsa kunsti mõõdukaid suundi tõlgendades. Tema lemmikvärv oli kaadmiumpunane. Looduse kujutajana oli ta suuresti mõjutatav motiivist, uued loodusmuljed põhjustasid stiili muutumise ja panid aluse uuele loomejärgule. Alati pani Mägi maalidele ka taevast.
Ahvenamaal lõi ta hapraid juugendlikke taimevinjette: "Kahekesi" (1908; tušijoonistus).
Pariisis puutus ta kokku impressionismi, neoimpressionismi ja fovistide loominguga, mille mõjul tema värvikäsitus muutus: "Lilleline väli majakesega" (1908–1909), "Norra maastik männiga" (1910).
Mäe Saaremaa–ainelised teosed on esimesed moodsad eesti loodusmaalid.
Aastast 1918 võib märgata ekspressionismi mõju, mille vastuvõttu soodustas Mäe ülitundlikkus ja emotsionaalne reageering ärevatele aegadele: "Pühajärv" (1918–1920), "Otepää maastik" (1918–1920). Ekspressionismist mõjutatud on ka suured figuurikompositsioonid Pietà (1919), " Kolgata " (1921).
Itaalia-reisiga alanud uus loomejärk tõi rahunemise: "Varemed Capril" (1922–1923). Itaalias valmisid Mägi võluvaimad maalid.
Kõrvuti looduspiltidega maalis ta lilli ja portreid. Enamasti kauni välimusega naisemodellid kajastavad juugendlikku iluideaali: Holsti (1916).
Hilistes portreedes väljendub 1920. aastatel tõsinenud meeleolu: "Madonna" (1923–1924). Esimene teadaolev portree on norra tütarlapsest.

6. Paul Burman

Paul Wilhelm Burman (1888-1934) oli eesti maalikunstnik ja graafik , Karl Burman sen. vend
Paul Wilhelm Burman sündis Ukrainas Kamenets-Podolski lähedal baltisaksa juurtega peres. 1892 asus perekond elama Tallinnasse. Kooliaastad möödusid Tallinnas, kus õppis Peetri Reaalkoolis. Paul Burmani tee kunstnikuks on pikk ja kirev : sellesse mahuvad akvarelliõpingud K. A. Winkleri käe all, Ants Laikmaa stuudio, Peterburi Kunstide Akadeemia lahingumaalija F. Raoubaud’ juures, Moskva Stroganovi kunstikool , Riia linna kunstikool ning Académie Russe Pariisis. Teine välisreis toimus Münchenisse. Oli 1914. a. Krimmis ja Saksamaal, 1915. aastast vabakunstnik Tallinnas. Tema linna-, lille- ja maastikupildid on maalilised, koloriidilt vaheldusrikkad, algul impressionistlikud, hiljem rahutult väljendusjõulised. Ta esines näitustel Moskvas, Pariisis, Roomas jm.
Autor: Paul Burman (1888 - 1934)
Teos: "Narva vaade" (u. 1910 - 1913)
Materjal: Õli, lõuend
Mõõdud: 51 x 63 cm
Paul Burmani varase loomingu põhiosa kuulub loomamaalidele ja -joonistustele. Loomingus tervikuna aga moodustavad kõige suurema osa maastikumaalid , rohkesti on varases loomingus ka linnavaateid. Selle ajajärgu puhul on kõneldud temast ka kui eesti kunsti ühest esimesest impressionistist, kelle maale iseloomustavad vabad, voolavad pintslitõmbed ja nüansirikas hele koloriit – maalides kogu motiivi ühe seansiga, saavutas ta talle eriomase vahendituse ning värskuse. Narva vaateid esitas Paul Burman näitustele aastail 1910–1913. Kunstnike grupinäitusel Tallinnas 1913 oli temalt 2 Narva vaadet. Siinse linnavaate puhul paistab tänava sügavuses tõenäoliselt Narva Issandamuutmise (Preobraženski) kirik . Paul Burmani looming oli arvukas, kuid suur hulk tema teostest on läinud kaduma või hoopis hävinud, mistõttu iga maali (uus)avastus on eriliselt ligitõmbav.

7. Nikolai Triik

Nikolai Voldemar Triik (7. august 1884 Tallinn – 12. august 1940 Tallinn) oli eesti maalikunstnik, graafik ja pedagoog.
Nikolai Triigi elu oli paljuski sarnane K. Mäe omaga . Ka tema pidi Peterburis õpingud katkestama ja tema täiendas end mitmel pool Euroopas. Nii Mägi kui ka Triik olid Eesti Vabariigi ajal Tartus asutanud kunstikooli “Pallas” õppejõud, Mägi ka selle esimene juhataja.
Nikolai Triik õppis Tallinna Nikolai I gümnaasiumis ja Aleksander II linnakoolis, mille lõpetas 1901. aastal. Samal aastal astus ta Peterburi parun Alexander Stieglitzi asutatud kunsttööstuskooli, mille nimekirjast Nikolai Triik kustutati 1905. aastal õpilasstreigist osavõtu pärast. Seejärel jätkas ta kunstiõpinguid Tallinnas Ants Laikmaa ateljeekoolis ning 1906. aasta algusest Peterburis Josef Braszi ateljees.
1906. aasta kevadel sõitis Helsingisse, veetis koos Konrad Mäe ja Aleksander Tassaga suve Ahvenamaal ning sügisel astus Soome Kunstiühingu kooli. Aasta lõpul siirdus Pariisi, kus õppis Filippo Colarossi vabaakadeemias (Académie Colarossi), Académie Julian 'is ning aastal 1907–1908 École des Beaux -Arts'is Gabriel Ferrier'i juures.
1907. ja 1908. aasta suvel viibis Norras. 1908. aasta sügisel läks uuesti Peterburi ning täiendas end vabakuulajana Nikolai Roerichi juhendamisel Kunstide Edendamise Seltsi kunstikooli juures.
Aastani 1910 elas vaheldumisi Peterburis ja Tartus, kus oli innukalt tegev kunstielu arendamisel (kogus Eesti Rahva Muuseumile rahvakunstiesemeid ja aitas 1910. aastal korraldada eesti kunsti näitust).
Aastatel 1910–1911 juhatas ajakirja "Noor-Eesti" kunstiosakonda. Aastal 1910 sõitis Kopenhaagenisse ja sealt Berliini, kus jätkas enesetäiendamist ja loometööd. Eestisse naasis 1913. aastal. Naasnuna töötas õpetajana Tallinnas Eesti Kunstiseltsi kunstikursustel, 1914. aastast Tallinna Kunsttööstuskooli ning mitme üldhariduskooli õpetajana.
Oli aastast 1916 Eesti Kunstiseltsi nõukogu liige, 1919–1920 Haridusministeeriumi kujutavate kunstide toimkonna juhataja, osales 1919. aastal Eesti kunsti ülevaatenäituse ettevalmistamisel ja esines samal näitusel.
Aastast 1920 kunstiühingu "Pallas" liige.
Aastal 1921 siirdus Tartusse, asus tööle kunstikoolis "Pallas", juhatas seal aastatel 1922–1926 oma maaliateljeed ning oli ajuti ka graafikaõpetaja. Konrad Mägi haiguse ajal oli ajutiselt kooli juhataja kohusetäitja (1924–1925).
Aastatel 1926–1928 oli Tallinnas vabakunstnik.
1928 naasis Tartusse "Pallasesse" – esmalt graafika õppejõuna, järgmisest aastast maaliateljee juhatajana.
Aastal 1933 sai Nikolai Triik professori tiitli .
1940. aasta veebruaris läks halva tervise tõttu kunstikoolist "Pallas" pensionile ja asus elama Tallinna sugulaste juurde, kus peagi suri.
Nikolai Triik on maetud perekonnakalmistule Leetse -Lepikul.
N. Triik oli põhiliselt portretist. Hea portretist peab olema ka hea psühholoog, et osata näha inimeses varjul olevaid paljusid iseloomutahke. Ning muidugi nii meisterlike oskustega, et oma ideid paberil või lõuendil veenvalt ja kunstipäraselt edasi anda. Juhan Liivist on tehtud portree närvihaiglas. On näha, et luuletaja on haige, aga veelgi enam on Triik rõhutanud tema suurt ja vaikset kurbust ning intelligentsi ja väärikust. Vaatajas tekib luuletaja vastu pigem lugupidamine kui kaastunne . Erna Villmer oli 1913. a. avatud “Estonia” teatri esimene primadonna. Portreel on ta eneseteadev uhke, kuid mitte kõrk. Ta on parajasti esinemas ja on tunda, et ta suudab rahvast kaasa haarata, ennast kuulama panna. Sellesse portreesse on sisse maalitud ka naiselikku õrnust ja leebust.

8. Jaan Koort

Jaan Koort (6. november 1883 Sootaga vald, Tartumaa – 14. oktoober 1935 Moskva) oli eesti kujur, maalikunstnik ja keraamik.Aastatel 1896–1900 õppis ta Tartu linnakoolis. 1901. aastal osales Saksa Käsitöölaste Seltsi joonistuskursustel. Õpinguid jätkas Peterburi Stieglitzi kunsttööstuskoolis (1902–1905).Aastatel 1905–1915 elas Pariisis, kus talle eriti tugevat mõju avaldas "La Ruche" kunstiinimeste koloonia. Neil aastail külastas ta mitmeid kordi ka Eestit.
1915–1916 töötas Moskvas, hiljem 1916–1921 Tartus.
Jaan Koorti kunstipärand kannatab võrdlust kõige väljapaistvamate XX sajandi alguse skulptorite- novaatorite loominguga. Et Koort pole saavutanud nendega võrdset tunnustust, sõltub väikerahva võimalustest ja tahtmisest oma kunsti suurkuju laiemalt tutvustada. Koorti tööd äratasid eesti kunsti välisnäitustel XX sajandi 20.-30. Aastatel kohe tähelepanu. “Põlvitava naise” ostis Luxembourgi muuseum Pariisis, “Naise tanuga” Ateneum Helsingis.
Ta on teinud mitmete tuntud inimeste hauamonumente. Kuulasim neist on Tartus Raadi kalmistul Julius Kuperjanovile loodu. Hauamonumentide arhitektuurse osa on ta loonud ise. Märkimist väärivad C.R. Jakobsoni graniidist hauamonument Kurgjal, A. Kitzbergi ja H. Treffneri pronksbüstid.
Laialdase tunnustuse saavutas kunstnik keraamikuna: “Karjapoisi” viis varianti , “Siga”, “Hüppav Metskits ” jt. Jaan Koorti töid iseloomustab suurejooneline lihtsus ja suursugusus, selles avaldub kunstniku peen maitse ja diskreetsus . Koorti kunst on sügavalt isikupärane ja samaaegselt lahutamatult seotud oma ajastuga.
1935.a. 14. oktoobril tabas keset aktiivset tööd Jaan Koorti ootamatu surm. Ta oli töötuhinas kuumast tsehhist õue läinud, haigestus seejärel kopsupõletikku ja vaatamata kiirele abile suri.
Jaan Koort on maetud Tallinna Rahumäe kalmistule.
Jaan Koorti nime kannab tänav Tallinnas ja Tartus.

Kasutatud kirjandus

http://et.wikipedia.org/wiki/Kristjan_Raud
http://www.virumaateataja.ee/221005/esileht/15027011.php
http://www.muuseum.haapsalu.ee/index.php?lk=11004
http://www.sirp.ee/2002/31.05.02/Kunst/kunst1-2.html
http://eestigiid.ee/index.php?Person=nimi&PYear=aasta&start=30&ItemID=62
http://www.virtuaalmuuseum.ee/NIKOLAITRIIK/docDesc_pub
http://kunstiveeb.arhiiv.ee/elulood/Koort.html
15