Kuldne kolmik (0)

KULDNE KOLMIK 2.
1. ANTS LAIKMAA
Ants Laikmaa (kuni 1935. a. Hans Laipman) sündis 1866. a. 5. mail Läänemaal Vana-Vigalas Araste külas Paiba talus Hans Laipmani ja Leenu Redlichi neljateistkümnenda lapsena. 1883. a. oktoobris toimus Provintsiaalmuuseumis maalikunstinäitus, peamiselt saksa kunstnike töödest. Seal Kanuti gildimaja saalides nägi ja koges noor Laikmaa esmakordselt elus, mida maalikunst kõike suudab.
1891. aasta sügisel asus kahekümneviieaastane Ants Laikmaa teostama hullumeelset plaani: kõndida Riiast jalgsi Düsseldorfi, et seal maalikunstnikuks õppida. Rongisõiduks oleks tal raha olnud küll, kuid tema võttis nõuks talitada omamoodi. Kuus nädalat hiljem jõudis Ants Düsseldorfi. Äsjase kogemuse põhjal võis ta nüüd end kindlamana tunda: suutis ta niimoodi siia tulla, peab ta suutma selles võõras linnas kuidagiviisi ka jalad alla saada. Äärelinnas leidis ta endale odava toa ning hakkas ümberkaudsetele inimestele portreid joonistades raha koguma. 1892. a. algul võis tulevane kunstnik akadeemias nõutava sisseastumismaksu tasuda ja korrapäraseid õpinguid alustada.
1899. a. oli eesti kunsti ajaloos otsekui veelahkmeks. Kevadel oli Peterburis surnud Johann Köler. Selle mehe kogu tegevus oli langenud aega, kus väheste eestlastest kunstnike loomingujõud pidi endale rakendust otsima väljaspool kodumaad . Nüüd aga vajas Eesti kedagi, kes olemasolevaid jõude kohapeal koondaks ja uusi ette valmistaks. 1899. a. sügisel sõitis Laikmaa tagasi kodumaale , kindlaks kavatsuseks eesti kunstile eesõigus kätte võidelda. Enesekindla ja energilise kunstniku asumine Tallinnasse ei saanud siin kuidagi märkamata jääda.
Esimeseks asjaks Tallinnas oli korraldada Steinfelsi kunstikaupluses oma töödest väljapanek, millest informeeriti ka “ Teataja ” lugejaid. See väljapanek sai suurem kui tavaliselt: tervenisti kolmteist portreed, millest osa küll visandid ja stuudiotööd. Nii tahtis Laikmaa tähistada oma Tallinnasse asumist ja kunstikursuste algust. Üldmulje pidi olema küllaltki imponeeriv — väljapandud tööde hulgas olid ka autoportree, “Lääne neiu ” ja Edith Schlaffi portree.
1903. a. ilmus Laikmaa üleskutse “Teatajas”. Selles ütleb ta, et on vaja luua ülemaaline kunstiselts, mis teeniks kogu rahvast ja aitaks rahuldada kunstivajadusi sisukate näituste korraldamise kaudu. Peale artikli ilmumist sõitis kunstnik Peterburi, et seal õppivate noorte eesti kunstnikega välja töötada seltsi põhikiri. Vaatamata tehtud ettevalmistustele ei saanud kunstiseltsi asutamine sedapuhku teoks. Vanemad ja tuntumad kunstnikud — A. Weizenberg ja A. Adamson — jäid algatuse suhtes ükskõikseks ja skeptiliseks.
Elama otsustas Laikmaa asuda Soome Viiburisse või selle ümbruskonda. Sealt sõitis ta saabuvaks talveks Peterburi, kus tal arvukate tutvuste tõttu oli võimalus portreetellimusi hankida. Suviti elas ta Imatral ja Vallinkoskil. Soome- aastatest saavad alguse Laikmaa maastikumaalid , mis tõusevad, osaliselt portreemodellide puudumise tõttu, juhtivaks žanriks. Need tööd kõnelevad muudatustest Laikmaa kunstilistes tõekspidamistes. Soome kunstis tooniandvate prantsuse koolitusega meistrite , eriti P. Halose tööde mõjutusel, tuli Laikmaa teostesse postimpressionismi jooni. Seetõttu määrab ühe osa maastike — “Saima maastik ”, “Laadoga maastik põldudega”, “Tukaharju” — üldilme stiliseeriva, dekoratiivse kallakuga käsitluslaad. Majade ja puude lihtsustatud vorme toonitab must tugev kontuurjoon, põllud on liigendatud erivärvilisteks dekoratiivseteks pindadeks. Seevastu teine osa maastikke — “Maastik Imatral”, “Vallinkoski” — on kantud suveheledast impressionistlikust nägemisviisist. Laikmaa portreed A. Hankost, õest Annist , samuti “Soome tööline” ei erine varasematest oma käsitluslaadilt.
Eestisse jõudis Laikmaa 1913. a. kevadel. Esimene suvi kodumaal möödus peamiselt Saaremaal. Laikmaa matkas ringi, tegi väiksemaid etüüde, kujutas rannamotiive ja iseloomulikke pukktuulikuid, aga ka Muhu - ja Pöide kirikut. Need ja veel järgnenud aastate maastikupildid ilmutavad teostuslikku sarnasust lõunas väljakujunenud stiilile . Sügisel saadi ka ateljeekool jälle käima — pärast rohkem kui kuus aastat kestnud vaheaega. Õpilaste arv ei olnud esialgu suur, kui nende hulgas oli võimekaid ja heade eeldustega noori. Peale O. Kallise tulid Kunstiseltsi kursustelt Laikmaa juurde üle veel A. Tuul, A. Krims, A. Mülber jt. Kunstnik korraldas koos õpilastega ekskursioone Peterburi, Moskvasse, Helsingisse.
Tasapisi hakkas aga halvenema vanameistri tervis. 1930. a. kevadel Tartus tööretkel olles oli ta hetkeks kokkukukkumise äärel ning paigutati seetõttu haiglasse. Suvistepühiks lubati Laikmaal Taeblasse sõita, kus ta järgneva suve jooksul lootis end üles turgutada, jätkates ravi kodusel teel. Aga inimesel, kes harjunud aina tõttama-toimetama, oli hirmus raske leppida oma jõuetusega, sammu aeglusega. 1932. a. kevadel lõpetas Laikmaa oma ateljeekooli tegevuse, likvideeris senise elamise -olemise Tallinnas ja siirdus päriseks oma tallu Taeblas.
Tema tuntumad tööd:
autoportree (1902),"Lääne neiu" (1903)," Vigala taat" ( 1904 )
ANTS LAIKMAA Varakevadine maastik. Läänemaa motiiv
August Kitzbergi portree (1915)
Marie Underi portree (1904)
2. KRISTJAN RAUD
Kristjan Raud (1865-1943) kuulub eesti kunstnike vanemasse teedrajavasse põlvkonda. Tema loomingu, pedagoogilise ja muinsuskaitsetegevusega ning mõtteavaldustega on seotud enam kui pool sajandit eesti kunsti- ja kultuuriajaloos. Olles Eesti Muuseumi Ühingu asutajaliige, oli Kristjan Raud ka üks Eesti Kunstimuuseumi rajajatest 1919. aastal. Tema rahvusromantiline ja müstilis-sümbolistlik looming on võrreldav põhjamaiste meistrite Akseli Gallen -Kallela või Gerhard Munthe omaga läinud sajandi viimastel aastakümnetel. Enamus Kristjan Raua loodud taiestest on pliiatsi- ja söejoonistused. Tema joonistuste muinasmaailmas on esmakordselt nähtava kuju saanud kummalised olendid, tondid ja kratid ning personifitseerunud loodusjõud, lood lendavatest järvedest. Nagu eesti folklooripärandiski, leidub ka tema joonistustes üsna vähe kergeid ja mängulisi toone.
Kristjan Raud on tuntud oma rahvusromantiliste pliiatsi- ja söejoonistustega. Ta illustreeris rahvuseepost "Kalevipoeg".Ta õppis kunsti Peterburis Peterburi Kunstide Akadeemias, Düsseldorfis ja Münchenis.Kristjan Rauda on kujutatud Eesti 1-kroonisel paberrahal. Kristjan Raua majamuuseum avati 1984. aastal Nõmmel rahvusromantilises stiilis majas , mis oli kunstnik Kristjan Raua (1865–1943) kodu 1929. aastast kuni surmani.Ta rajas Tartusse ateljee .
Kristjan Raud jumaldas joonistamist, kuigi oli õppinud ka maalimist ja muid kunstitehnikaid. Joonistades sai ta kõige kiiremini oma rohkeid ideid paberile panna. Mõtte kiireks kinnipüüdmiseks piisas vaid paberist ja pliiatsist. Ja joonistada ta oskas! Pole just palju kunstnikke, kes suudaksid joonistamisest nii palju välja võluda kui tema.
Kristjan Raua looming oli põnev ja mitmekülgne, pidevalt muutuv ja arenev.
Põhiliselt kasutas ta sütt või pliiatsit, vahel ka tušši, guašši või muid värve. Rahvakunsti mõttelaad ja ilumeel said tema loomingu aluseks.
Sajandi lõpus tegi ta realistlikke olustikupilte. Hilisemad joonistused käsitlevad üldinimlikke igipõliseid teemasid nagu igatsus, armastus ja üksindus.
Kristjan Raua tähtsaim loominguallikas oli „Kalevipoeg“ (Lisa1). Esimesed Kalevipoja-ainelised joonistused valmisid juba 1913-1917. Raud suutis tabada eepose meeleolu ja vaimu, väljendada rahva unistusi ja tõekspidamisi. Tema loodud muinasmaailm on suursugune , ülev ja monumentaalne. Kristjan Raua teostega illustreeriti „Kalevipoja“ 1935. aasta juubeliväljaanne.
Kristjan Raud tõestas oma loominguga, et realism ei olegi ainult tegelikkuse mahajoonistamine, vaid seda saab kujutada palju huvitavamalt ja mitmekülgsemalt. Kui kõik tema eelkäijad Eestist olid tegelikkust kujutanud nii, nagu see paistis väljastpoolt, siis Kristjan Raud kujutas seda seestpoolt, andes edasi ka selle sügava olemuse. Ta kujutas küll loodust ja külaelu, inimeste igapäevatoimetusi ja suhtlemisi, kuid lähtus seejuures olukordade meeleolust, inimeste mõtetest ja tunnetest.
Ajaga muutuvad Kristjan Raua pildid lihtsamaks. Ta ei joonista enam nii palju täpseid pisiasju, kui oma realistliku loomingu alguses. Olukordade sügavuse kujutamine on neist tähtsam. Kujutatud vormid muutuvad üldistatumaks, isegi veidi kandiliseks. Kuid inimesed piltidel on endiselt oma inimlike tegevuste ja suhete maailmas
Kristjan Raua loomingus on olulisel kohal ka inimese suhe millegi temast suurema ja võimsamaga - kõiksusega. Tema piltidele ilmub see võimsa kujundina. Pildi kompositsioon (ehk selle osade suurused ja paigutus) on siis hoopis teistsugune. Kunstnik puhastab pildipinna täielikult juhuslikest ja argistest momentidest, et sellega kõiksusele rohkem ruumi anda. Inimene muutub piltidel suure kõiksuse väikeseks osakeseks. Tema pildid muutuvad sümbolistlikeks.
Vanavara ja rahvaloomingut kogudes ning "Kalevipoega" kujundades puutus Kristjan Raud palju kokku rahvamuistendite ja muinaskangelastega. Pikka aega pühendas ta end selliste teemade kujutamisele. Talle meeldisid teemad muinasjuttudest, lugulauludest, eestlaste imelistest juhtumistest, salapärastest olevustest ja muinaskangelastest. Kunstnik kogus andmeid nende väljanägemise kohta ja joonistas siis oma piltidele. Mõnikord mõjutasid tema joonistusi rahvuslike puutööde lihtsustatud, tahumatud vormid. Sellepärast ongi pilved , puud ja inimesedki tema piltidel veidi kandilised. Palju mõjutusi sai kunstnik samal ajal Euroopas valitsenud erinevaist kunstivooludest, kuid sellegipoolest jäi Kristjan Raud kunstnikuna täiesti omanäoliseks.
Kokku on tema loomingust alles umbes 900 teost. Varasemad aastast 1885, viimased 1943.
Kristjan Raud Kalevipoja surm
Kristjan Raud Laotus . Tsüklist "Inimene ja öö"
3. NIKOLAI TRIIK
Nikolai Voldemar Triik (7. august 1884 Tallinn – 12. august 1940 Tallinn) oli eesti maalikunstnik, graafik ja pedagoog.Nikolai Triik õppis Tallinna Nikolai I gümnaasiumis ja Aleksander II linnakoolis, mille lõpetas 1901. aastal.
Aastal 1901 astus Peterburi parun Alexander Stieglitzi asutatud kunsttööstuskooli, mille nimekirjast Nikolai Triik kustutati 1905. aastal õpilasstreigist osavõtu pärast.
Jätkas kunstiõpinguid Tallinnas Ants Laikmaa ateljeekoolis ning 1906. aasta algusest Peterburis Josef Braszi ateljees.
1906. aasta kevadel sõitis Helsingisse, veetis koos Konrad Mäe ja Aleksander Tassaga suve Ahvenamaal ning sügisel astus Soome Kunstiühingu kooli. Aasta lõpul siirdus Pariisi, kus õppis Filippo Colarossi vabaakadeemias (Académie Colarossi), Académie Julian 'is ning aastal 1907–1908 École des Beaux -Arts'is Gabriel Ferrier'i juures.
1907. ja 1908. aasta suvel viibis Norras. 1908. aasta sügisel läks uuesti Peterburi ning täiendas end vabakuulajana Nikolai Roerichi juhendamisel Kunstide Edendamise Seltsi kunstikooli juures.
Aastani 1910 elas vaheldumisi Peterburis ja Tartus, kus oli innukalt tegev kunstielu arendamisel (kogus Eesti Rahva Muuseumile rahvakunstiesemeid ja aitas 1910. aastal korraldada eesti kunsti näitust).
Aastatel 1910–1911 juhatas ajakirja "Noor-Eesti" kunstiosakonda. Aastal 1910 sõitis Kopenhaagenisse ja sealt Berliini, kus jätkas enesetäiendamist ja loometööd. Eestisse naasis 1913. aastal.
Naasnuna töötas õpetajana Tallinnas Eesti Kunstiseltsi kunstikursustel, 1914. aastast Tallinna Kunsttööstuskooli ning mitme üldhariduskooli õpetajana.
Oli aastast 1916 Eesti Kunstiseltsi nõukogu liige, 1919–1920 Haridusministeeriumi kujutavate kunstide toimkonna juhataja, osales 1919. aastal Eesti kunsti ülevaatenäituse ettevalmistamisel ja esines samal näitusel.
Aastast 1920 kunstiühingu "Pallas" liige.
Aastal 1921 siirdus Tartusse, asus tööle kunstikoolis "Pallas", juhatas seal aastatel 1922–1926 oma maaliateljeed ning oli ajuti ka graafikaõpetaja. Konrad Mägi haiguse ajal oli ajutiselt kooli juhataja kohusetäitja (1924–1925).
Aastatel 1926–1928 oli Tallinnas vabakunstnik. 1928 naasis Tartusse "Pallasesse" – esmalt graafika õppejõuna, järgmisest aastast maaliateljee juhatajana. Aastal 1933 sai Nikolai Triik professori tiitli.
1940. aasta veebruaris läks halva tervise tõttu kunstikoolist "Pallas" pensionile ja asus elama Tallinna sugulaste juurde, kus peagi suri.
Nikolai Triik on maetud perekonnakalmistule Leetse -Lepikul.
Ta on tuntud eelkõige portretistina, tema Juhan Liivi, Ants Laikmaa, Oskar Lutsu jt portreed kuuluvad meie kunstiklassikasse.
Kunstiloos omavad silmapaistvat kohta ka kunstniku ekspressiivse koloriidilahendusega portreemaalid aastatest 1910-1915. Nikolai Triiki tuntakse kui sugestiivsete psühholoogiliste portreede loojat.
Nikolai Triigi õpingute aeg 1905. aastal Ants Laikmaa ateljeekoolis oli lühiajaline. Laikmaa stuudium pani suurt rõhku tööle elava modelliga ja maastikule. Ta õpetas õpilasi esmalt üldvormi paika panema ning nähtut valgustugevuse ning erineva tonaalsusega modelleerima. Toompea vaadet esineb ka teiste Laikmaa õpilaste töödes. Just Laikmaa ateljeekoolis maalis Triik pastellidega, hiljem on ta antud tehnikat viljelenud vaid paaril korral. Vaade Toompeale oma maalilisuse ning kohatises abituses on meistri katsetuste ja enesotsimiseaega kuuluv töö. Samas on antud linnavaates näha meistri hilisemale loomingule iseloomulikku juugendlikku kontuuri. Nii varajasi Triigi maale kohtab väga harva.
Kunstnik jäädvustas oma maales ka oma kodakondseid, nende tööde hulka kuulub ka “Jakob Evaldi portree”, millest valmis kunstnikul kaks varianti. Neist esimene, 1915. aastal maalitud, kuulub Tartu Kunstimuuseumi kollektsiooni. Tegu oli Triigi sugulastega, nimelt oli kunstniku ema Anna neiupõlve nimi Evald ning Jakob oli kunstniku vanaisa. Viimase juures Leetse-Lepikul veetis kunstnik oma noorpõlve suved , kus käis vanaisaga koos merel, seal valmisid ka mitmed Triigi rannikuvaated. Kunstnik kujutab oma vanaisa väärika mehena istumas leentoolis. Erakordse skulpturaalse jõulisusega on vormitud vanamehe pea, kelle ilmes on eneseteadvust ja elutarkust. Maali kordusvariant on esimesega küllalt sarnane, erinevused on vaid üksikutes detailides.
Ta töötas õpetajana Tallinnas Eesti Kunstiseltsi kunstikursustel, 1914. aastast Tallinna Kunsttööstuskooli ning mitme üldhariduskooli õpetajana.
Portreed:
* Konrad Mäe portree. Õli. 1908
* Ants Laikmaa portree. Õli. 1913
* Oskar Lutsu portree. Süsi. 1928
* Gustav Suitsu portree. Süsi. 1933
* Juhan Liivi portree. Õli. 1934
* Aleksander Tassa portree. Õli, lõuend. 1905
Maalid:
* Mererand. Õli. 1905
* Talvine Tartu Emajõega. 1935
* Sõttaminek. Õli, lõuend. 1909
* Tõusva nooruse ees. Tempera , paber. 1909
* G. Suits " Tuulemaa " illustratsioon. 1913
* Märter. Kavand. Süsi, paber. 1913
* Katastroof. Süsi, paber. 1917
Tušijoonistused:
* Katastroof. Tušš, guašš, paber. 1917
* Ulguv koer. Tušš, seepia , guašš, paber. 1921
* Suurlinn. Tušš, seepia, pliiats , guašš, paber. 1913
* Jaht . Tušš, seepia, tempera, lakk , papp. 1913
Akvarellid:
* Deemon . Akvarell , tempera, paber. 1911-1912
* Deemon ja Tamara . Akvarell, tempera, paber. 1911-1912
* Surm ja väsinu. Akvarell, tempera, paber. 1911-1912
* Surma lõikus. Akvarell, tempera, paber. 1911-1912
* Surma viis I. Akvarell, tempera, paber. 1911-1912
* Tamara tants I. Akvarell, tempera, paber. 1911-1912
* Tamara tants II. Akvarell, tempera, paber. 1911-1912
Trükised:
* Tulekandja. Albumi "Noor-Eesti" I, kaas. Trükis. 1905
* Album "Noor-Eesti" III, kaas. Trükis. 1908
* Ajakiri "Noor-Eesti", kaas. Trükis. 1910-1911
* G. Suits "Tuulemaa" kaas. Trükis. 1913
* Album "Noor-Eesti" V, kaas. Trükis. 1915
* Album "Siuru" I, kaas. Trükis. 1917
* M. Under "Eelõitseng", kaas. Trükis