Näitus ''Noorte kujurite ühing Vikerla 1917- 1918'' Rühmitus loodi 1917. aasta 23/26. novembril ja sai tegutsemiseks aega täpselt aasta, kuni Vabadussõja alguseni. Ühingusse kuulusid Balder Tomasberg, Aleksander Mülber, Oskar Kallis, Aleksander Krims, Roman Haavamägi, Välko Tuul ja Paul Liivak. A.Vabbe ja V. Ormissoniga ühte põlvkonda kuuluvad noored ei jätnud maha mingit selgelt sõnastatud programmi. H. Raudsepp on neid sidunud tõekspidamistelt siurulastega ja nende loomingust võib leida jälgi sümbolismist kuni kubismini. Kahjuks on tegemist ,,kadumaläinud põlvkonnaga", sest O. Kallis ja V. Tuul surid paar kuud pärast rühmituse loomist. B.Tomasberg, keda peeti andekaimaks, hukkus Vabadussõjas, A. Mülber kadus 1921
simbolismo Birgit Riimann Click to edit Master text styles Second level Maalikunst Third level Fourth level Fifth level Luule Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level Click to edit Master text styles Second level Skulptuur Third level Fourth level Fifth level Click to edit Master text styles Second level Proosa Third level Fourth level Fifth level Click to edit Master text styles ...
iseloomulikke pukktuulikuid, aga ka Muhu- ja Pöide kirikut. Need ja veel järgnenud aastate maastikupildid ilmutavad teostuslikku sarnasust lõunas väljakujunenud stiilile. Sügisel saadi ka ateljeekool jälle käima -- pärast rohkem kui kuus aastat kestnud vaheaega. Õpilaste arv ei olnud esialgu suur, kui nende hulgas oli võimekaid ja heade eeldustega noori. Peale O. Kallise tulid Kunstiseltsi kursustelt Laikmaa juurde üle veel A. Tuul, A. Krims, A. Mülber jt. Kunstnik korraldas koos õpilastega ekskursioone Peterburi, Moskvasse, Helsingisse. Tasapisi hakkas aga halvenema vanameistri tervis. 1930. a. kevadel Tartus tööretkel olles oli ta hetkeks kokkukukkumise äärel ning paigutati seetõttu haiglasse. Suvistepühiks lubati Laikmaal Taeblasse sõita, kus ta järgneva suve jooksul lootis end üles turgutada, jätkates ravi kodusel teel. Aga inimesel, kes harjunud aina
pukktuulikuid, aga ka Muhu- ja Pöide kirikut. Need ja veel järgnenud aastate maastikupildid ilmutavad teostuslikku sarnasust lõunas väljakujunenud stiilile. Sügisel saadi ka ateljeekool jälle käima — pärast rohkem kui kuus aastat kestnud vaheaega. Õpilaste arv ei olnud esialgu suur, kui nende hulgas oli võimekaid ja heade eeldustega noori. Peale O. Kallise tulid Kunstiseltsi kursustelt Laikmaa juurde üle veel A. Tuul, A. Krims, A. Mülber jt. Kunstnik korraldas koos õpilastega ekskursioone Peterburi, Moskvasse, Helsingisse. Tasapisi hakkas aga halvenema vanameistri tervis. 1930. a. kevadel Tartus tööretkel olles oli ta hetkeks kokkukukkumise äärel ning paigutati seetõttu haiglasse. Suvistepühiks lubati Laikmaal Taeblasse sõita, kus ta järgneva suve jooksul lootis end üles turgutada, jätkates ravi kodusel teel. Aga inimesel, kes harjunud aina tõttama-toimetama, oli hirmus raske leppida oma jõuetusega,
iseloomulikke pukktuulikuid, aga ka Muhu- ja Pöide kirikut. Need ja veel järgnenud aastate maastikupildid ilmutavad teostuslikku sarnasust lõunas väljakujunenud stiilile. Sügisel saadi ka ateljeekool jälle käima -- pärast rohkem kui kuus aastat kestnud vaheaega. Õpilaste arv ei olnud esialgu suur, kui nende hulgas oli võimekaid ja heade eeldustega noori. Peale O. Kallise tulid Kunstiseltsi kursustelt Laikmaa juurde üle veel A. Tuul, A. Krims, A. Mülber jt. Kunstnik korraldas koos õpilastega ekskursioone Peterburi, Moskvasse, Helsingisse. Tasapisi hakkas aga halvenema vanameistri tervis. 1930. a. kevadel Tartus tööretkel olles oli ta hetkeks kokkukukkumise äärel ning paigutati seetõttu haiglasse. Suvistepühiks lubati Laikmaal Taeblasse sõita, kus ta järgneva suve jooksul lootis end üles turgutada, jätkates ravi kodusel teel. Aga inimesel, kes harjunud aina tõttama-toimetama, oli hirmus raske leppida
1900 Eestisse, Tallinna 1900 Saksamaal ja Pariisis maailmanäitusel Noorte Kujurite Ühing Vikerla Noorte Kujurite Ühing Vikerla on kindlasti üks vähemtuntumaid kunstnikerühmitusi meie kunstiloos. Ühing loodi 1917. aasta 23/26. novembril ning sai tegutsemiseks aega täpselt aasta. Nagu te näete on tegemist peamiselt maalikunstnikega, sõnal „kujur“ oli tookord üldisem tähendus. Ühingusse kuulusid Balder Tomasberg, Aleksander Mülber, Oskar Kallis, Aleksander Krims, Roman Haavamägi ja Välko Tuul. Alfred Vaga nimetab oma 1923. aastal avaldatud artiklis vikerlaseks ka Paul Liivaku, keda tegelikult hakatakse arvustustes märkima alles 1920. aastal. 1917-18 oli ta veel Riigi Kunsttööstuskooli õpilane, mis polnud loomulikult ühingu tegevustest osavõtmiseks mingiks takistuseks. Vikerlaga seotud dokumente pole palju. Nad ei jätnud endast maha mingit programmi, ainult ajalehes ilmunud ühingu loomisteates jõudsid nad lühidalt oma tõekspidamisi selgitada
rannamotiive ja iseloomulikke pukktuulikuid, aga ka Muhu- ja Pöide kirikut. Need ja veel järgnenud aastate maastikupildid ilmutavad teostuslikku sarnasust lõunas väljakujunenud stiilile. Sügisel saadi ka ateljeekool jälle käima -- pärast rohkem kui kuus aastat kestnud vaheaega. Õpilaste arv ei olnud esialgu suur, kui nende hulgas oli võimekaid ja heade eeldustega noori. Peale O. Kallise tulid Kunstiseltsi kursustelt Laikmaa juurde üle veel A. Tuul, A. Krims, A. Mülber jt. Kunstnik korraldas koos õpilastega ekskursioone Peterburi, Moskvasse, Helsingisse. Tasapisi hakkas aga halvenema vanameistri tervis. 1930. a. kevadel Tartus tööretkel olles oli ta hetkeks kokkukukkumise äärel ning paigutati seetõttu haiglasse. Suvistepühiks lubati Laikmaal Taeblasse sõita, kus ta järgneva suve jooksul lootis end üles turgutada, jätkates ravi kodusel teel. Aga inimesel, kes harjunud aina tõttama-toimetama, oli hirmus raske leppida oma
teinud ka illustratsioone usuõpetuse lugemikule. Tema looming mõjutas tugevalt teiste graafikute loomingut, nt Mugasto, Laigo, Otto Krusten(karikaturist). EV ajal tervikuna oli graafika väga populaarne 2 ms vahelisel perioodil. Karikaturistid tegid endale eraldi nime. Tartus tekkis Eesti Kunstnikkude Rühm, kes jätkas tegevust Tallinnas ning kelle liikmetes on nähtud konstruktivistlikku suunda, nt Ole, Olvi, Vahtra, Veeber, Krims, Laarmann ja Akberg. 30ndatel aastatel sai Euroopas tervikuna valitsevaks traditsiooniline, realistlikku tüüpi kunst, uuenduslikud liikumised taandusid. Eesti kunstis domineeris rahulik kunst, kujutati igapäevaseid motiive. Laias laastus jagatakse Eesti kunstnikud 3e suurde rühma. 1) Valisid väga eestilikud motiivid, külaelu, rannarahvaelu, näiteks Johannes Võerahansu ,,Lammaste pügamine" ja ,,Õuel" ning Erik Haamer ,,Põud", ,,40ndatel aastatel evakueeritavad" ning Nõmmik
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
