Kuldne kolmik (3)

Uurimustöö
Kuldne Kolmik
2010
Sissejuhatus
Kuldsesse kolmikusse kuulusid: Kristjan Raud (söejoonised, esimene illustreeritud Kalevipoeg), Ants Laikmaa ( pastellid , portreesid, aga ka maastikke), Nikolai Triik (Õlimaalid, pisut sütt, nendest tuntuim Juhan Liivi portree).
Nad on jätnud jälje Eesti kultuurilukku loomingulise tegevusega, pedagoogilise tegevusega ja näituste korraldamisega.
Laikmaa õppis Düsseldorfis (kõndis sinna jala). Teda on kutsutud Eesti kunsti kaanekukeks. Tallinnasse tagasi tulnud avas ateljee kooli Pikale tänavale(hiljem kolis Tatari tänavale) Korraldas õpilastööde näitusi; Laikmaa majamuuseum asub Tallinnas.
Kristjan Raud on tuntud oma rahvusromantiliste pliiatsi- ja söejoonistustega. Ta illustreeris rahvuseepost "Kalevipoeg". Ta õppis kunsti Peterburis Peterburi Kunstide Akadeemias , Düsseldorfis ja Münchenis. Kristjan Rauda on kujutatud Eesti 1-kroonisel paberrahal. Tema majamuuseum asub Nõmmel. Ta rajas ka Tartusse ateljee.
Nikolai Triik töötas õpetajana Tallinnas Eesti Kunstiseltsi kunstikursustel, 1914. aastast Tallinna Kunsttööstuskooli ning mitme üldhariduskooli õpetajana. Aastal 1933 sai Nikolai Triik professori tiitli .
Nikolai Triik
(1884-1940)
884. aastal Tallinnas sündinud Nikolai Triik on üks meie esimesi linnakeskonnast pärit kunstnikke. 1901. aastal siirdus ta Peterburi parun A. Stieglitzi kunsttööstuskooli. Selles koolis õppisid väga paljud eesti esimese põlve kunstnikud . Kool valmistas ette joonistusõpetajaid ning tehnilisi joonestajaid, valitses akademistlik vaim. Kõik õppurid kiitsid aga sealset suurepärast raamatukogu. Pärast 1905. aasta revolutsioonilisi rahutusi kustutati N. Triik õpilaste nimekirjast. Ka Triigi esimesed esinemised jäävad sellesse keerulisse ja rahutusse aega. Ta tegi ajalehtedele suurepäraseid poliitilise sisuga karikatuure, kuid erilist tähelepanu äratas tema romantiline ratsanik Tulekandja noort rahvusromantilist kultuuriintelligentsi ühendava rühmituse Noor-Eesti esimese albumi kaanel. N. Triik rändas koos Konrad Mägi ja Aleksander Tassaga Soome – Ahvenamaale. 1906. aasta lõpus, pärast abiellumist Peterburi rikka vabrikandi kunstnikust tütre Valentina Grekovaga, sõitis N. Triik koos naisega Pariisi. Seal õppis ta F. Colarossi vabaakadeemias ja Ecole des Beaux -Arts’is ning külastas vaimustunult muuseume. Kahel suvel sõitis maalima võrratu maastikuga Norrasse. Tolleaegse loomingu tippsaavutus on portree istuvast Konrad Mäest – kerge juugendliku joonega äärmiselt sugestiivne ning mõjukas maal, kus avaldus N. Triigi suurepärane portretisti talent. Tema varasemale loomingule avaldasid suurt mõju Edward Munch , Gerhard Munthe ning Ferdinand Hodler. See ilmnes rahvusromantilistes muistendiainelistes kompositsioonides nagu "Sõttaminek" ja "Lennuk". Pärast Pariisi vaheldumisi Eestis ja Peterburis elanud kunstnik lahkus 1910 . aasta näitusel vanameelsete akademistidega plahvatanud konflikti tõttu taas välismaale. 1911–12 lõi ta oma parimad sümbolistlikus laadis tööd " Deemon ", "Surma viis" ja "Surma lõikus". Samal ajal Berliinis elades puutus ta kokku saksa ekspressionismiga. N. Triigi töödesse ilmusid veelgi teravamad emotsioonid – ahastus , hirm, iha, ja eredamad värvid. Seal loodud portree kunstnik A. Laikmaast kuulub kindlasti eesti kunsti paremikku. Ääretult haaravad on ka vabagraafilised joonistused "Märter", " Jaht ", "Katastroof". 1913. aastal tuli ta Eestisse tagasi ja kujunes siin üheks nõutavaimaks portretistiks. Loomingus võttis maad teatud rahunemine, tasakaalukus, soliidsus. Ta maalis hiilgavaid elusuuruses portreid mitmetest tookordsetest seltskonnadaamidest, tegi söega hulga tundlikke, suurepärase karakteritabamisega portreid kultuuritegelastest ning võttis aktiivselt osa kunstielu organiseerimisest. Tema maalides ja joonistustes väljendusid üksteisesse sulades pea kõik moodsamad kunstivoolud . Kuid 1919. aastal I Eesti kunsti ülevaatenäitusel süüdistasid populistidest kriitikud 35-aastast N. Triiki peaaegu et akademismis. See oli muidugi liialdus, kuid kunstniku loomingusse tõi see kaasa vaikiva ajastu. 1921 kolis Triik Tartusse ja asus kunstikool "Pallase" õppejõu kohale. 1933. aastal saab temast Eesti esimene kunstiprofessor. Nikolai Triik suri 1940. aastal.
Tema loomingud:

Portreed

• Konrad Mäe portree. Õli. 1908
  
• Ants Laikmaa portree. Õli. 1913
  
• Oskar Lutsu portree. Süsi. 1928
  
• Gustav Suitsu portree. Süsi. 1933
  
• Juhan Liivi portree. Õli. 1934
  
• Aleksander Tassa portree. Õli, lõuend. 1905
  

Akvarellid

• Deemon. Akvarell , tempera , paber. 1911-1912
  
• Deemon ja Tamara . Akvarell, tempera, paber. 1911-1912
  
• Surm ja väsinu. Akvarell, tempera, paber. 1911-1912
  
• Surma lõikus. Akvarell, tempera, paber. 1911-1912
  
• Surma viis I. Akvarell, tempera, paber. 1911-1912
  
• Tamara tants I. Akvarell, tempera, paber. 1911-1912
  
• Tamara tants II. Akvarell, tempera, paber. 1911-1912
  

Maalid

• Mererand. Õli. 1905
  
• Lennuk. Tempera, kriit. 1910
  
• Männid. 1931
  
• Talvine Tartu Emajõega. 1935
  
• Sõttaminek. Õli, lõuend. 1909
  
• Tõusva nooruse ees. Tempera, paber. 1909
  
• G. Suits " Tuulemaa " illustratsioon. 1913
  
• Märter. Kavand. Süsi, paber. 1913
  
• Katastroof. Süsi, paber. 1917
  

Tušijoonistused

• Katastroof. Tušš, guašš, paber. 1917
  
• Ulguv koer. Tušš, seepia , guašš, paber. 1921
  
• Suurlinn. Tušš, seepia, pliiats , guašš, paber. 1913
  
• Jaht. Tušš, seepia, tempera, lakk , papp. 1913
  
• Alevi kõrts. Tušš, seepia, guašš, paber. 1913
  Kristjan Raud
  

Elulugu:
Kristjan Raud sündis 22. oktoobril 1865 aastal talupoja perekonnas Viru-Jaagupi kihelkonnas. Tal oli kaksikvend Paulus (kunstnikuna tuntud kui Paul Raud). Kooliaeg algas vendadel 1874 Koervere külakoolis (1a), edasi 1875-78 Viru-Jaagupi kihelkonnakoolis, 1878-81 Rakvere Kreiskoolis ja seejärel Tartu Reaalkoolis. Reaalkooli ajal püüdsid vennad ka kunsti õppida.
1883 jättis Kristjan Reaalkooli pooleli ja läks üle seminari . Seminari ajal tutvus kunstitegelastega ja originaalteostega. Peale seminari alustas tööd kooliõpetajana. Eestis sai ta aru, et venestamispoliitika ei soodusta kultuuri arengut – kultuuri kustumine, ärkamisaja meeleolude langus. Otsustas Peterburi kasuks, kus sai endale pedagoogi koha. Peterburis tutvus ta J. Köleriga, kes soovitas minna õppima Kunstiakadeemiasse.
1892- 1897 õppis ta Peterburi Kunstiakadeemias, kuni mõistis, et akadeemia on liiga kinni akademismis. 
Saanud oma tööde müügist ja parun Meyendorfi kaudu raha, läks 1897- 1898 Düsseldorfi Kunstiakadeemiasse, kus talle ka ei meeldinud.
1899. aastal läks ta Münchenisse kunstikooli, kus tema suhtumine kunsti muutus. Ta hakkas harrastama sümbolismi ja uusromantismi ning juugendit, kujutas tundeid ja meeleolusid. 1903 lõppesid ta rahalised võimalused ja ta läks ema juurde Rakverre.
1904 kolis Kristjan Tartusse. Seal hakkas ta edendama eesti kujutavat kunsti. Osales "Noor-Eesti", Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi ja Eesti Kunstiseltsi tegevuses. Tema algatusel loodi põllumeeste seltsi juurde rahvariiete ornamentide kogu, “Käsitööleht” ning ta korraldas ka vanavara kogumist.
1906 – Tartu Tütarlastegümnaasiumi joonistusõpetaja.
1907 – avas oma stuudiokooli Tartus.
1914 – kolis venna juurde Tallinnasse. Hakkas uurima rahvaluulet ja joonistama  muinasjuttude, muistendite ja eepose ainetel .
1919 – avati Tallinnas Eesti Muuseum , kus Kristjan Raud valiti juhatuse liikmeks. Samal aastal kutsuti ta haridusministeeriumi kunsti- ja muinsusasjade osakonna juhatajaks, kust lahkus mail, 1924 a.
1924 aasta suvel abiellus Elvira Tischleriga (1 tütar, 2 poega ). Töötas edasi joonistusõpetajana.
1925 – sai Kultuurkapitali tellimuse ja 1926 Kultuurkapitali tööstipendiumi.
1928 – sai Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapitali poolt korraldatud võistlusel I auhinna “Eesti vanem kosjas”. Asus elama Nõmmele.
1935 – sai tellimuse “Kalevipoja” illustreerimiseks. 70 a juubelit tähistati suurejooneliselt. Austamisõhtud Tallinna Kunstihoones ja “Pallases”.
Aunimetused:
1922 – Eesti Kujutavate Kunstnike Keskühingu auliige
1934 – Eesti Rahvamuuseumi auliige
1935 – Tartu Ülikooli filosoofia audoktor
1935 – Tarbekunstide Ühingu auliige
1939 – Õpetatud Eesti Seltsi auliige
1940 – nimetati Kristjan Raua nimeliseks kunstiaastaks. Oktoobris määras ENSV valitsus talle eluaegse personaalpensioni (suri 1943).
Loomingust:
Kristjan Raud jumaldas joonistamist, kuigi oli õppinud ka maalimist ja muid kunstitehnikaid. Joonistades sai ta kõige kiiremini oma rohkeid ideid paberile panna. Mõtte kiireks kinnipüüdmiseks piisas vaid paberist ja pliiatsist. Ja joonistada ta oskas! Pole just palju kunstnikke, kes suudaksid joonistamisest nii palju välja võluda kui tema.
Kristjan Raua looming oli põnev ja mitmekülgne, pidevalt muutuv ja arenev.
Põhiliselt kasutas ta sütt või pliiatsit, vahel ka tušši, guašši või muid värve. Rahvakunsti mõttelaad ja ilumeel said tema loomingu aluseks.
Sajandi lõpus tegi ta realistlikke olustikupilte. Hilisemad joonistused käsitlevad üldinimlikke igipõliseid teemasid nagu igatsus, armastus ja üksindus.
Kristjan Raua tähtsaim loominguallikas oli „Kalevipoeg“ (Lisa1). Esimesed Kalevipoja-ainelised joonistused valmisid juba 1913-1917. Raud suutis tabada eepose meeleolu ja vaimu, väljendada rahva unistusi ja tõekspidamisi. Tema loodud muinasmaailm on suursugune , ülev ja monumentaalne. Kristjan Raua teostega illustreeriti „Kalevipoja“ 1935. aasta juubeliväljaanne.
Kristjan Raud tõestas oma loominguga, et realism ei olegi ainult tegelikkuse mahajoonistamine, vaid seda saab kujutada palju huvitavamalt ja mitmekülgsemalt. Kui kõik tema eelkäijad Eestist olid tegelikkust kujutanud nii, nagu see paistis väljastpoolt, siis Kristjan Raud kujutas seda seestpoolt, andes edasi ka selle sügava olemuse. Ta kujutas küll loodust ja külaelu, inimeste igapäevatoimetusi ja suhtlemisi, kuid lähtus seejuures olukordade meeleolust, inimeste mõtetest ja tunnetest.
Ajaga muutuvad Kristjan Raua pildid lihtsamaks. Ta ei joonista enam nii palju täpseid pisiasju, kui oma realistliku loomingu alguses. Olukordade sügavuse kujutamine on neist tähtsam. Kujutatud vormid muutuvad üldistatumaks, isegi veidi kandiliseks. Kuid inimesed piltidel on endiselt oma inimlike tegevuste ja suhete maailmas
Kristjan Raua loomingus on olulisel kohal ka inimese suhe millegi temast suurema ja võimsamaga - kõiksusega. Tema piltidele ilmub see võimsa kujundina. Pildi kompositsioon (ehk selle osade suurused ja paigutus) on siis hoopis teistsugune. Kunstnik puhastab pildipinna täielikult juhuslikest ja argistest momentidest, et sellega kõiksusele rohkem ruumi anda. Inimene muutub piltidel suure kõiksuse väikeseks osakeseks. Tema pildid muutuvad sümbolistlikeks.
Vanavara ja rahvaloomingut kogudes ning "Kalevipoega" kujundades puutus Kristjan Raud palju kokku rahvamuistendite ja muinaskangelastega. Pikka aega pühendas ta end selliste teemade kujutamisele. Talle meeldisid teemad muinasjuttudest, lugulauludest, eestlaste imelistest juhtumistest, salapärastest olevustest ja muinaskangelastest. Kunstnik kogus andmeid nende väljanägemise kohta ja joonistas siis oma piltidele. Mõnikord mõjutasid tema joonistusi rahvuslike puutööde lihtsustatud, tahumatud vormid. Sellepärast ongi pilved, puud ja inimesedki tema piltidel veidi kandilised. Palju mõjutusi sai kunstnik samal ajal Euroopas valitsenud erinevaist kunstivooludest, kuid sellegipoolest jäi Kristjan Raud kunstnikuna täiesti omanäoliseks.
Kokku on tema loomingust alles umbes 900 teost. Varasemad aastast 1885, viimased 1943.
 
Ants Laikmaa
Laikmaa, Ants (1866 -1942), eesti maalikunstnik , Tartu ülikooli audoktor, B. Laipmani vend
Ants Laikmaa (aastani 1935 Hans Laipman) sündis 5. mail 1866. a. Vigala vallas. Õppis aastatel 1891 -93 ja 1896-97 Düsseldorfi Kunstiakadeemias. Töötas 1897-99 Düsseldorfis ja tuli sügisel 1899 Tallinna, tegutses 1900-07 Haapsalus ja Tallinnas loovkunstnikuna. Tegu õppereise Belgiasse, Hollandisse, Prantsusmaale, Austriasse ja Soome. Asutas 1903. a. ateljeekooli (Tallinnas esimene eesti kunstiõppeasutus) ja 1907. a. Eesti Kunstiseltsi. Korraldas näitusi ja vanavara ainelist kogumist. Maalis impressionismimõjulisi psühholoogilisi pastellportreid eesti haritlastest. Oli 1907-09 maapaos, töötas peamiselt Soomes, reisis 1909-13 Lääne-Euroopa kunstilinnades, elas 1910-12 Capril ja Tuneesias; avaldas muljeid ajakirjanduses ("reisikirjad "Teelt"). Lõi neil aastail palju maastikumaale.
Tegutses 1913-32 Tallinnas loovkunstnikuna ja pedagoogina, aastani 1920 ka Eesti Kunstiseltsis, Eesti rahva Muuseumis jm. Maalis sel ajal oma esimesed meisterlikud Eesti maalid, tõi neis esile Läänemaa ja saarte looduse omapära ja mitu autoportreed. Hakkas samal ajal viljelema lillemaali. Looming arenes 1920. aastate keskpaigast maalilisuse ja realismi suunas. Sulges 1932. a. oma ateljeekooli, elas ja töötas sestpeale põhiliselt oma talus Kadarpiku külas (Taeblas), lõi peamiselt realistlikke portreid ja maastikumaale ning avaldas mälestusi.
A. Laikmaa looming ning pedagoogi-, organiseerimis- ja kunstiarvustustöö määrasid oluliselt 20. sajandi alguse eesti kunsti ja kunstielu ilmet.
A. Laikmaa suri 19. novembril 1942. a. ning on maetud Kadarpikule (hauasammas 1956, J. Raudsepp), tema kodus on majamuuseum (asutatud 1955).
Kunstnik Ants Laikmaa (Hans Laipman) sünnikoduks oli Vigala valla Araste küla Paiba talu, Poti-Silla maanteelt 5 km ida suunas. 1860. a. ehitatud elumaja on säilinud, majapidamishooned enamasti hävinud. Kasutatakse aita, mille ühe ukse kohale on kunstniku poolt sisse lõigatud peremärk: vikat , reha, kaks pinta ja tähed H. L. (Laipmanni isa initsiaalid ). Tuhmunud osas on arvatavasti kolmnurkne sirkel ja viljavihk. Elamu seinal on tammest mälestustahvel:"Kunstnik Ants Laikmaa sündis selles majas 5. mail 1866. a."
Ants Laikmaa oli perekonnas 13. laps. Esimese õpetuse sai ta Velise vallakoolis, hiljem õppis Vigalas , Haapsalus ja Lihulas . 1891. a. läks jalgsi Düsseldorfi, et asuda õppima sealsesse kunstiakadeemiasse. 1901. a. korraldas Tallinnas esimese eesti kunstinäituse.
Saatus viis 38aastase kunstniku Ants Laikmaa ja 21aastase abielunaise Marie Hackeri kokku 1904. a. Marie oli tulnud suvepuhkusele oma poolteiseaastase tütrega Moskva kandist, kus tema mehel Carlil oli töökoht. Kaasakiskuva loomuga Laikmaa võitis korrapealt Underi täieliku poolehoiu.
"Noore naise ergas vaim ja elav kunstihuvi soodustasid tutvuse arenemist; loomult impulsiivsena ja trotsides väikekodanlikke eelarvamusi, käis pr. Hacker paaril korral kunstnikku ka tema ateljees vaatamas," kirjutab kirjandusteadlane Endel Nirk raamatus "Kaanekukk".
Kunstniku ja tulevase poetessi vahel sugenes sügav teineteisemõistmine, Nirgi arvates soov Underit portreteerida otse iseenesest. Või nagu sõnastab kirjandusteadlane Rutt Hindrikus: "Underi ja Laikmaa suhe algab modelli suhtena, kujuneb luuleprintsessi ja Kaanekuke eluaegseks sõpruseks."
Armunud Laikmaa maalis 1904. a. suvel Underist kaks portreed. Neist kuulsaim on " Mutti ", mis kujutab säravalt naeratavat noort daami. "Teos on sündinud tõelisest inpiratsioonist ja imetlusest. --- Ülemeeelik elurõõm ja Jugendlust avaldub portrees loomulikult ja siiralt," kirjutab Endel Nirk.
Kui portree oli valmimas, pani Under paberile saksakeelsed värsid.
"Olen see tõesti mina? värske, uljas ja kena, / igas näojoones mängib lapsenaer / Nõnda täis noorusindu ja ülemeelikust / oo, Sina, ma tänan sind, / Kes Sa headuse oled minus ärkvele virgutanud, / --- Hing, mis oli tardunud ja kurb / Puhkes taas õitsele Sinu õnnistusrikkal mõjul".
On imetlusväärne, kui ehedalt suutsid poetess sõnas ja Laikmaa kunstis jäädvustada tunnete tärkamist.
Armastuse mõju oli  suur. Eesti kunstile andis see ühe vaieldamatu śedöövri ja kirjandusele samaväärse luule. Lisaks veel oli just Laikmaa see, kes saatis mõni aeg hiljem temale näha toodud mõne eestikeelse Underi värsi autori enda teadmata ajalehtedele avaldamiseks.
Nii tuli Underi trükidebüüt, küll varjunime Mutti all. See armastus võinuks päädida ka muuga kui kõrge kunstiga. "Laikmaa ja Underi suhe oli teatud perioodil nii produktiivne , et selle tulemuseks oleks võinud peale värsside olla ka üks teine fruktus," kirjutab delikaatselt Hinrikus.
Sel kuumal suvel maalis Laikmaa Underist ka teise, palju vähem tuntud portree. See kujutab kammitsetud noort daami, kellest hoovab kõike muud kui ülemeelikut elurõõmu. Portree sarnaneb väga Underist Moskvas tehtud fotoga aastast 1905. Pole võimatu, et foto on tehtud aasta varem, 1904. Tõenäoliselt on see  Underi pastellportree ajaliselt esimene, maalitud Printsessi ja Kaanekuke tutvuse hakul , mitte kaua aega pärast Underi Moskvast saabumist.
Üksteist aastat hiljem, kui armastusest oli saanud juba sõprus, maalis Laikmaa Underist kolmanda portree, kõige vähem õnnestunuma. Portreteeritava ilmest võib välja lugeda väsimust, võrreldes "Muttiga" on see ilme lausa elutu . Kirg on jahtunud ja asendus hetkeks vastastikuste süüdistustega, mis päädisid 1916. a. algul Underi kirjaga Laikmaale.
Marie Underi ja Ants Laikmaa jäid elu lõpuni suurteks sõpradeks. Kaanekukk võitis ka Underi uue abikaasa luuletaja Artur Adsoni lugupidamise.
Tuntumad tööd:

• autoportree (1902)
  
• "Lääne neiu " (1903)
  
• "Vigala taat" (1904)
  
• August Kitzbergi portree (1915)
  

Pildid
Ants Laikmaa majamuuseum on Ants Laikmaale pühendatud muuseum Taebla vallas Kadarpiku külas.Muuseum asub kunstniku enese kavandatud omapärases rahvusromantilises stiilis hoonetes, kus on tema elu ja tegevust käsitlev väljapanek.
Kristjan Raud:Kalevipoja surm
Ants Laikmaa:Marie Under õnnelikuna
Nikolai Triik:Vaade Toompeale
Kasutatud materjal:

• http://www.eestigiid.ee/?Person=nimi&PYear=aasta&start=120&ItemID=103
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Ants_Laikmaa_majamuuseu m
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Nikolai_Triik
  
• http://modernism.virtuaalmuuseum.ee/NIKOLAITRIIK/
  
• http://www.miksike.ee/docs/referaadid2006/kristjan_raud_liissandre.ht m
  
•