TELEMEEDIA MÕJU EESTI LASTELE (0)

Pedagoogika - Pedagoogika

5 VÄGA HEA

Punktid

Esitatud küsimused

Keskustega Kui aga selleks aega ei jää?
KUIDAS MÕJUVAD MULTIFILMID JA FILMID LASTELE?
Kuigi vaatavad samu filme?
Kuidas saavad vanemad veel vältida televisiooni negatiivset mõju lastele?

Lõik failist

TALLINNA ÜLIKOOLI PEDAGOOGILINE SEMINAR
Alushariduse ja täiendusõppe osakond
Moonika Tanila
TELEMEEDIA MÕJU EESTI LASTELE
Referaat
Juhendaja : Jane Rätsep
Tallinn 2013
Sisukord

1. Sissejuhatus

Teema valikul oli suur roll minu perel. Minu abikaasa armastab väga teleri ees istuda. Olen üritanud talle selgitada, millist mõju avaldab see lastele, kes tahtmatult jäävad samuti teleri ette vaatama. Selle tööga saan ma ehk veidigi tähelepanu suunata meedia avaldavatele mõjudele. Loodan südamest, et tema suhtumine telerisse muutub.
Teisteks põhjusteks on juhtumid ja kogemused minu omas rühma lastega. Tihti kuulen õhtuti vanemate lubadusi vaadata mõnda seriaali või multifilmi. Kuna ma ise seda teemat nii hästi veel ei vallanud, ei osanud varem sellele ka erilist tähelepanu pöörata. Põhiliseks põhjuseks oli aga juhtum, kus lapsed mängisid pidevalt Kättemaksukontorit ja ma kaks poissi omavahel suudlemas leidsin: nii oli ju seriaalis olnud. Esialgu ei osanud kuidagi reageerida, siis aga selgitasin, et see mis telerist tuleb, seda ei tasu päris tõesena võtta ja suunasin teistele mängudele. Mõni aeg hiljem avastasin nad jälle seda sama mängu mängimas. Tol hetkel ei osanud ma vist leida parimaid sõnu selgitamaks, et nii päris ei tehta .
Veel on mul tuua näide lapsest kes teab täpselt mis päeval mis seriaal on ja seda kõike kellaajaliselt. Õhtuti ema tulekul küsib ta alati, kas täna on see seriaal. Kohmetunult vaatab siis ema minu poole ja üritab selgitada, et ega ta ei luba tegelikult seriaale vaadata ja kui siis on ta ise kõrval ja selgitab. Lapse käitumisest aga on aru saada, et tegelikkuses on laps vaadanud kõiki neid seriaale ja teab täpselt toimuvast.
Üheks valiku põhjuseks võiksin veel välja tuua seiga, kus sattusin lugema Perefoorumist reklaami mõjust ja sellest, kuidas reklaammuusika paneb lapsed ennast kuulama ning kuna see haakus minu käsitletavaga, siis sooviks oli see kindlasti töösse kaasata.

2. Telemeedia tulek

1884. aastal leiutas noor saksa insener Paul Nipkow mehhaanilise pildilaotusseadme- spiraaljoonel paiknevate ruudukujuliste avadega ketta, mida televisiooni algaastail kasutati telepildi moodustamiseks ja taasesituseks. Hiljem asendas algelisi mehhaanilisi pildilaotusseadmeid elektroonika , millega oluliselt tõusis pildi kvaliteet, esimesed televiisorid tekitasid pildi, mis oli rohkem aimatav kui vaadatav. Mõistet “ televisioon ” hakati maailmas laialdasemalt kasutama juba aastal 1908. (Televisiooni ajalugu.)
Esimese liikuva pildi ülekandmist esitleti Briti Kuninglikule Instituudile (ja kurioosiumina ühele (sic!) ajakirjanikule) 1926. aastal. Tegu oli maailma esimese televiisori avaliku esitlusega. Kaubanduslikult oli teler saadaval alates 1930 ndate aastate lõpust. 1928.aastal alustas New Yorgis tööd maailma esimene telejaam, Euroopa esimene telejaam alustas tööd 1932. aastal Londonis. (samas).
Vahemärkusena, esimest korda näidati reklaami televisioonis 1941. (samas).
Enne Teist Maailmasõda olid töötavad telejaamad lisaks ka Saksamaal ja Venemaal.
Eestisse jõudis televisioon 1930ndal aastal, kui V. Jaaksoni poolt konstrueeritud vastuvõtjaga õnnestus püüda Moskva , Londoni ja Berliini saatjate signaali.
Esimene kodumaine saade anti eetrisse 19. juulil 1955ndal aastal, selleks ajaks püstitatud Tallinna telemasti saatjaga. (samas).
Koos Eesti riigi taasloomisega saame rääkida ka kommertstelevisiooni pealetungist ning meedia suunatust ärihuvidele.
Televisiooni tähtsust tänases hetkes on vist küll raske ülehinnata. Alles inimpõlv tagasi olid inimesed, kellel polnud kodus televiisorit täiesti tavalised , n.ö „keskmised“ kodanikud. Praeguseks moodustavad ilma televiisorita inimesed grupi, kes sihilikult väldivad televisiooni mõju, olles kursis ühiskonnas toimuvaga mõne muu meediakanali (ajalehed, Internet ) kaudu, või siis erakud, kellele ei lähe korda ühiskonnas toimuv ja selle kajastamine TV-s. (Televisiooni ajalugu.)
Kas need lõputud tehnikavõimalused on last arendavad või kahjulikud? Iga ema ja isa tahaks oma lapsele pakkuda arendavat keskkonda. Kuna tänapäeval on vanemate elutempo kiire, siis olulised infovahendajad on telesaated ja Internet, vaba aja sisustamiseks erinevad video- ja arvutimängud. Seoses tehnoloogia võimekamaks muutumisega on loodud mugavamad õppimistingimused, et soodustada veelgi infohankimise ja omandamise hõlpsust. (Aruksaar, 2012.)
Algselt olid massimeedia liikideks, mis lapsi mõjutasid raadio ja trükised (lastele suunatud koomiksid ja raamatud).
Nüüdseks on telereid kodus juba enamasti mitu ja need on muutunud tavaliseks tarbeesemeks.
Juba telerite pealetungi algul oli probleemiks Briti laste liigne telerite ees istumine , milleks oli tollal umbes 2 tundi päevas. Uuritud on noorte inimeste ajakasutust ja selgus, et teleri vaatamine on suurim meediakasutuse kategooria. Telerivaatamine on eri riikides märkimisväärselt sarnane, enamasti on keskmine vaatamisaeg 1,5- 2,5 tundi. Suurbritannias tehtud küsitluse põhjal ütles enamik lastest (üle 80% vanusegrupis 7-12 aastat), et vaatas televiisorit eemisel õhtul ning tavaliselt vaatab 3-6 saadet igal õhtul. Paljud 9- aastased ja peaaegu kõik vanemad lapsed olid televiisorit vaadanud pärast südaööd. Seega ei vaata lapsed ainult lastesaateid. Põnevikud, draamad ja komöödiad on olnud populaarsed lapseea keskpaigast saati. (Oja, 2011.)
Samal ajal on televiisori vaatamine saanud elu vältimatuks osaks, eestlane vaatab telerit keskmiselt 4 h päevas ja analooglevilt digilevile üleminek oli lausa riikliku tähtsusega prioriteet riigieelarves. Selline domineeriv meedium kujundab kahtlematult nii laste kui täiskasvanute väärtushinnanguid ja maailmavaadet , sest vahendab meile teatud sorti reaalsust, mõjutab meie ostukäitumist ning kujundab meie teadmisi ja suhtumist ümbritsevasse.
Üsna levinud seisukoha kohaselt ei saa televiisorivaatamisvõimaluseta laps areneda täisväärselt, ähvardab sotsiaalne tõrjutus ja ealisest arengust mahajäämine. Ometi leidub hulk vanemaid, kes üldise arvamusega ei nõustu ning usaldadavad enda teadmisi, kogemusi ja vaistu. Kuigi tegemist ei ole meil veel väga levinud mõtteviisiga, tasub siiski tähele panna selliste lapsevanemate argumente. (Oja, 2011.)
Televisiooni- eelset perioodi on nimetatud „kuldseks ajaks”, kuna siis oli täiskasvanute ja laste maailm lahus, laste mõtetes valitses süütus ja harmoonia . Televisioon avab lastele ülearu lihtsalt täiskasvanute maailma ja seega põhjustab „lapsepõlve kadumise” Televisioon mõjub sotsialiseerijana kui jutuaines laste omavahelises suhtlemises. Et olla teistele hea vestluskaaslane, püütakse teadlikult kursis olla nende telesaadetega, mis on kaaslaste silmis populaarsed.
2006. aastal avaldatud ülevaatlikust uuringust laste meediatarbimise kohta selgub , et suurem osa 7-17 aastastest noortest vaatab päevas televiisorit 2-2,5 tundi. 28 protsenti lastest veedab teleri ees rohkem kui neli tundi. See tähendab, et kui laps alustab televiisori vaatamist 3 aastaselt ja kulutab sellel päevas keskmiselt 2 tundi, siis 18. sünnipäevaks on ta selle ees veetnud rohkem kui aasta oma elust. (Veidenbaum, 2003.)

3. Televisooni mõju kognitiivsele ja füüsilisele arengule

Paljud uurijad leiavad, et lapse arengu seisukohalt ei tähenda teler vaid müra ja segajat, vaid midagi oluliselt hullemat, vaatamise ajaks võetakse lapselt võimalus tegeleda millegi märksa väärtuslikumaga. Enamik muudest tegevustest: lugemine, ülesannete lahendamine, mängimine, vestlemine vanematega, isegi magamine on oluliselt sisukamad ja tervislikumad. Uuringud kinnitavad, et ülemäärane telerivaatamine mõjub õppeedukusele pärssivalt, seega kui eesmärgiks on head õpitulemused, ei tohiks lubada lastel piiramatult teleri ees istuda. Igapäevane pikaajaline telerivaatamine tekitab vaimset loidust ja pidurdab kehalist arengut, muuhulgas soodustab ülekaalu teket. Väga tähtis on juba varakult kehtestada telerivaatamise reeglid. Peaks piisama tunnist vaatamisest päevas. Kujutlusvõime ja loovuse arenemise seoses on telepilt liiga intensiivne. Näiteks animafilmi, milles on reeglina kasutusel erksad värvid ja võrreldes reaalse maailmaga ei näe laps pooltoone, varje jms. Taas on tegemist liigselt tugeva ärritajaga ning laps, kes on telepildile iseloomuliku visuaali sees, on ühtlasi ka väga tugevate aistingute käes: „Tajutava mõtestamine, selle tähenduseni jõudmine on aga aeganõudev, sest eeldab seoste loomist aju teiste keskustega. Kui aga selleks aega ei jää?“ (Oja, 2011, 14).
Liigne telerivaatamine võib mõjutada ka lapse suhtlemisoskust ja keeletaju. Kraavi arvates võib põhjuseks pidada matkimist: „Ja muidugi televiisori sõnavara on piiratud, seal ei ole midagi parata. Need laused on piiratud. Ja seda kindlasti ka suuremate laste puhul. See, mida nad loevad ja missugused sõnad, millised väljendid sealt tulevad – see ei ole mitte see ilus ja rikas emakeel , mida me tahaksime.“ (samas, 14).
TV kontrollib lapse aega, tähelepanu ja harjumusi. Kogu see protsess nõrgestab isiksuse loomulikku arengut ja võib kahjustada ka iseloomu kujunemist.
Lapsed veedavad teleri ees märkimisväärse osa päevast. Tartu „ Karoliine ” lasteaias läbi viidud küsitlustel ilmnes , et 3- 7 aastased lapsed vaatavad televiisorit keskmiselt 1- 2 tundi päevas, nädalavahetustel rohkem. Äärmuslik oli ühe vanema vastus, et tema poeg istub teleri ees umbes viis tundi päevas. Ka 1– 2 tundi on suur osa päevast ning seeläbi on TV‘l võimas roll laste käitumise ja väärtushinnangute kujundamisel ning võistluses vanematelt ja sõpradelt saadavate mõjutustega. Vanemad ja sõbrad on lastel erinevad, televisioon aga kõigi jaoks üks. Seetõttu on ta mõju kergemini tuvastatav. (Veidenbaum, 2003.)

4. Tardunud pilgu fenomen

Telepildi negatiivset mõju lapse füüsilise arengule aitab lahti seletada „tardunud pilgu“ fenomen. Telepilt sunnib nägemisaistingu ebaloomulikku sundseisundisse, tekitades nö tardunud pilgu. Silmade tardumus kandub üle kehale ning ka vaimule, mille tulemusel surutakse alla aktiivsus, tahe , tunded ja mõte. Laps ei ole mitte mini- täiskasvanu, vaid samastab end jäägitult sellega, mida maailm talle pakub ja vormib end läbi suunatud tegevuste ja nende muljete, mida ta vastu võtab, ning meelemuljed vormivad lapsi vähemalt kuni kümnenda eluaastani. Sel ajal pannakse alus täiskasvanuea võimetele. Nende arenguks, vajab laps oma fantaasiarikkuse väljaelamiseks vaba ja spontaanset mängu. Kuid teleri ette tardunud laps ei saa maailmast reaalseid teadmisi, mistõttu areneb tal väiksem lugemisvõime, piiratum võime eristada tegelikkust fantaasiast, kesisem kujutlusvõime, pelglik maailmanägemus ning suurem rahutus ja agressiivsus .
Praksisele tuginedes toob Teeäär välja, et võrreldes 20 aasta taguse ajaga on tänastel lastel oluliselt nõrgenenud suutlikkus jälgida kõnet ja etteloetavat teksti. Kraav nendib ekspertintervjuus, et väga palju räägitakse tänapäeva lapse keskendumisvõime vähenemisest ja enamasti peetakse selle põhjuseks kasvatusvigu. (Oja, 2011, 14.)
Tema arvates „üks viga on täiesti kindlasti see, et last õpetatakse väiksest peale ennast välja lülitama. Kogu aeg on ümberringi hääled. Kui sa tahad seal elada, siis sa pead oskama hääli mitte kuulata. /---/ Kogu aeg on üks akustiline tapeet, nagu öeldakse. /---/ Algusest peale, laps lihtsalt peab õppima ära selle, et ta ei kuula! Me õpetame lapsi mitte kuulama. Õpetame just nimelt mööda kuulama, mitte kuulama. Ta kuulab nii kaua, kui huvitav on, mingisugune hetk aega ja siis juba läheb.“ (Oja, 2011, 15.)
Ka viitab ta asjaolule, et keskendumisvõime on kindlasti üks, mis „hävineb intensiivse stimulatsiooni käes“ ja toob ka ühe näite: „ ...visuaalsest stimulatsioonist hüpnotiseeritud seisundist on väga raske, pea võimatu, panna last nautima seda, et nüüd loeme juttu .“ (samas, 15).
Keskendumisprobleemide võimalikku ilmnemist kinnitavad ka uuringud. On leitud, et väikelapsena teleri ees veedetud tundide arv on seostatav keskendumisraskuste ja tähelepanuprobleemide tekkega noorukieas. Avaldatu on väga kõnekas, sest uuringu käigus välistati mitmed muud tegurid, mis võinuks tulemusi mõjutada – näiteks soolised iseärasused, kognitiivne võimekus lapseeas , majanduslik taust jms.
Tänapäeva televisioonile on omane kiire, agressiivne montaaž ja ründav helipilt. Tootmisel rõhutakse refleksile, mis tavaolukordades hoolitseb kõrgenenud tähelepanu eest, kui on kuulda ootamatut müra või kui vaatevälja servas midagi liigub. Ootamatud liigutused on märk ohust, mille peale aktiveerib keha jõu võimalikuks põgenemiseks või kõrvalepõikeks, eraldades hormoone. Sarnane mehhanism toimib ka ekraani ees ning mida järsem on ootamatu muutus, seda intensiivsem on reaktsioon. Kuid erinevalt loomulikest olukordadest vaataja ei põgene, vaid naudib hirmu nagu erutusvahendit. Erutav toime lahtub kiiresti, tekkinud harjumus sunnib aga teletootjaid suurendama veelgi enam montaaži intensiivsust ning rünnakut vaatajale. (samas, 15.)
Ka Teeäär on seisukohal, et mida väiksem laps, seda rohkem mõjutab teda sensoorne kogemus, mis saadakse läbi vilkuva, plinkiva ja helendava ekraani (Oja, 2011, 16).
Eelkirjeldatud mehhanismi võib lugeda ka osaliselt sõltuvuse algatajaks , sest inimesele on omane soov kogeda siduvat seisundit uuesti. Sõltuvuse tekitamise konteksti asetub ka mitmete uurijate poolt kirjeldatud telepildi toime põhimõte. Audiovisuaalne pilt võimaldab haarata tähelepanu katkendlikult ja lühiajaliselt, pakkudes kohest rahulolu. Teler õpetab lapsele, et kui sulle ei meeldi see, mida sa näed, katkesta tegevus ja liigu edasi. Ära tegele asjadega, mis ei ole koheselt nauditavad.
Küsimusele, kas piiranguteta telerivaatamine lapseeas võib panna aluse sõltuvuskäitumisele, vastab Teeäär samuti jaatavalt ja viitab sealjuures Tallinna Hasartmängusõltuvuse Nõustamiskeskuses tehtud uuringutele, milles ilmnes, et piiranguteta telerivaatamine ja väga varajane arvutikasutus (3- 4 aastaselt) on hilisema hasartmängusõltuvusega positiivses korrelatsioonis. (Oja, 2011, 16.)
Millised võivad olla telepildi varjatud mõjud, mida meediakorporatsioonid vaatajate sidumiseks läbi viivad, näitab Jaapani populaarse animesarja „Pokemon“ 38. osa ümber toimunu (Oja, 2011, 17).
1997. aasta detsembris ilmnesid Jaapanis järjekordse osa eetriajal sadadel lastel umbes 20 minutit peale seeria algust erinevad haigusnähud. Lastel hakkas halb, nad vaevlesid peavaludes, oksendasid, esines ka krampe ja pisaratevoolu, raskematel juhtudel isegi teadvusekaotust. Väidetavalt kannatas mitmesuguste haigusnähtude käes üle kuuesaja 3- kuni 20-aastast last ja noorukit, neist üle saja olid veel päev hiljemgi epilepsia-laadsete sümptomitega arstide kontrolli all. Haigestumise põhjuseks peetakse stseeni, kus toimus plahvatus ja ühe tegelase silmist sähvis viie sekundi jooksul punaseid välgunooli. Multifilmis vaatamisest kõige enam kannatada saanud lapsed olid transilaadses seisundis, nad ei suutnud korralikult hingata ning kurtsid, et silme ees virvendab pidevalt too tegelane. Mõnel lapsel ilmnesid haigusnähud siis, kui juhtunut näidati taas teleuudistes. Meedikute hinnangul oli tegemist fotosensitiivse epilepsiaga, millel on ka grupihüsteeria tunnused. Tavaliselt mööduvad taolised haigusnähud kiiresti, kuid asjatundjad hoiatavad, et lapsevanemad ei tohiks lubada lastel vaadata liialt kaua telekat, mängida video- või arvutimänge.
Üldjuhul ei olevat sellise haigushoo tagajärjed ohtlikud, kuid raskematel juhtudel võib kõrvalmõjuna esineda isegi osalist mälukaotust (Oja, 2011).

5. Kuidas mõjuvad multifilmid ja filmid lastele?

Perefoorumeid lugedes riivab üsna tihti silma teema vägivaldsetest multifilmidest või fantaasiafilmidest, millesse laps siis „upub“. Drastilisemad on näited, kus kuue-aastane poiss üritas mänguhoos oma Mustamäe korteri teise korruse rõdult naabrite rõdule hüpata, nagu Ämblikmees äsja nähtud mutifilmis. Paraku jäi hüpe iidoli omast nõrgemaks ning lõppes jalaluumurruga. Lasnamäe traumapunkti arstide sõnul pole see juhtunu ainus multifimist inspireeritud õnnetus. Iga aasta suureneb juhtumite arv, milleks üheks põhjuseks võivad olla vägivaldsed filmid. Arstide sõnul on ohtlik eelkõige asjaolu, et kuni 8- 9 eluaastani on lapsel raskusi reaalsuse ja fantaasia eristamisega. Sestap juhtubki, et laps viskub juskui Mootorratturhiir autode alla või hüppab rõdult nagu Ämblikmees. (Mae, 2012.)
Kristina Veidenbaumi (2003) jahmatas intervjuulõik 7-aastase Maarjaga, milles kajastus soov võimu ja tugevuse järele, kuid mis näitas ühtlasi, kuidas filmidest saab õppida sotsiaalset käitumist. Küsimusele, millised on tema lemmiktegelased seriaalidest sai Veidenbaum vastuseks, et „need, kes ainult tülitsevad, sest siis saab ka õppida tülitsemist, et siis õega tülitseda”. Küsimuse peale, kas õde on suur tülitseja, vastas 7 aastane Maarja, et „ei, lihtsalt mina lähen talle kallale ja ta hakkab mind ka tülitsema ja siis ma saan neid sõnasid öelda.”
Pole oluline, kas see, kelle moodi väike laps olla tahab on inimene või hoopis mõni kummaline elukas või loom. Näiteks võib tuua 3- aastase Kädi, kes soovib olla suureks saades Teletupsu moodi, sest „Teletups on armas“, või 5- aastase Heili, kes tahaks sarnaneda Digimoniga. (Veidenbaum, 2003.)
6– 7-aastased eelistavad lastesaadetele täiskasvanute sarju ja sealjuures on oluline nähtut neile selgitada. Lasteaiaõpetajad on kimpus sellega, et poisid ja tüdrukud kipuvad kõike televiisorist nähtud seksuaalseid tegevusi jäljendama. Tallinna ülikooli õppejõud Kristi Vinter (2010) meenutas, kuidas lasteaiaõpetajatega vesteldes selgus, et lapsed vaatavad pornofilme ja mängivad seal nähtud stseene ise läbi. „Tüdrukutel tõmmatakse seelikuid alla, vaadatakse seal koos kuidagi nokusid . Mängumajas oli suvel juhtum, et lapsed olid kodus rääkinud, et üks poiss näitas nokut ja ütles, kuhu see panna tuleb,” jutustas üks pedagoogidest. See on aga teise sõnul lausa leebe näide. „Meil oli päris suur probleem eelmisel aastal, et poisid võtsid üksteisel suhu.” Intervjuud olid ajendiks Tallinna ülikoolis õppinud Triin Rassi magistritööle „Televisiooni võimalikud mõjud 6– 7- aastaste laste seksuaalsust puudutavate arusaamade kujunemisele”. (Must, 2012.)
Uurimuste kohaselt sisaldab iga kümnes teleprogramm seksuaalse alatooniga tegevusi, 20% videoid on erootilise sisuga ja kaks kolmandikku Hollywoodi filmidest pole soovitatavad alla 16-aastastele (Vinter jt, 2010).
Keskmiselt veedab laps alates kuuendast eluaastast elektroonilise meedia (peamiselt teleri) seltsis 5,5 tundi päevas. Üllatasid laste väited, et nad jälgivad neile selgelt mitteeakohaseid, täiskasvanutele suunatud saateid regulaarselt ja eelistavad neid lasteprogrammidele. Toodi näiteid nagu „Kättemaksukontor”, „Saladused”, „Seks ja linn” ja „Vali mind”. Üks õpetaja rääkis lapsest, kes teadis sõna- sõnalt peast Jussikese multifilme. Samas olid nii lapse vanemad kui ka õpetaja mures, laps elaski ainult ekraanimaailmas ning tema sotsiaalsed oskused olid kesised. Seksuaalse alatooniga saated on lastele atraktiivsed eelkõige seetõttu, et pakuvad uusi teadmisi. „Saab väga palju seksist teada, see „Seks ja küla” ju seletab ja siis sa suurena tead, kuidas mehega käituda,” põhjendas üks uurimuses osalenud tüdruk. (Must 2012)Selgus ka, et seksuaalse alatooniga mänge mängisid eelkõige tüdrukud, nemad olid algatajateks ja ka osalejateks. Lapsed teadvustasid endale teatud telesaadete ealist mittesobivust ja vaatasid neid vanemate eest varjatult. Kuigi suur osa lastest väitis, et on seksi teleekraanilt näinud, selgus vastustest küsimusele „Mis seks olla võiks?”, et tegelikkuses arusaam puudub ning seksina tõlgendatakse kõike, mis liigitub lapse jaoks kategooriasse „täiskasvanutele”. (Vinter jt, 2010.)
Uuringud on Rassi sõnul tõestanud, et noorukid, kes puutuvad pidevalt kokku taoliste TV programmidega, käituvad seksuaalses plaanis 9–17 kuud oma tegelikust vanusest vanematena. „See võib kaasa tuua varajase seksuaalelu alguse, vabameelsema suhtumise seksuaalellu ning seksuaalpartnerite arvukuse,” nentis ta. (Must, 2012.)
Rass täheldas ka, et suhe võib juba lasteaialastele tähendada pelgalt seksuaalset läbikäimist, mis ei eelda pühendumist ega ka armastust. „Pigem domineerivad laste mängudes paralleelsuhted ja reetmine ning vabameelsus,” märkis ta. See ei tähenda, et lapsevanemal tuleks nn seksijutte algatada ja juba eelkoolieas põhjalikke loenguid pidada. Aga koos telerit vaadates võiks vanem last jälgides tabada hetke, kui taoliste stseenide selgitus on asjakohane. Kindlasti peaks aeg, mille laps televiisori seltsis veedab, alluma vanema kontrollile. BBC's kehtib kella 21 piir: enne seda peavad kõik saated olema vaadatavad ka pere noorimatele (Aaremäe, 29, 59). Siiski tähendab see eeldust , et vanemad suudavad lapsi kontrollida pärast seda kellaaega. Eestis kehtib praegu eneseregulatsioon, mis tähendab, et telekanalitelt endilt eeldatakse teadlikkust. Samal ajal kui alkoholi- ja tubakatootereklaame piirata on üsna lihtne, ei ole see nii ühene seksuaalsuse võimaliku tsensuuri puhul. Jääb alles suur oht ületada terve mõistuse ja sõnavabaduse piir: näiteks, kas armastusest rääkimine võib mingil hetkel jääda komblusnormidest väljapoole? Loomulikult ei saa last televiisorist täiesti eemale hoida, vaid vanemad peavad oma perest lähtudes teadvustama, kas ja milline mõju on telerist nähtav lapsele. (Must, 2012.)

6. Telesaated ja lapse agressiivsus

On levinud arvamus, et vägivallasaated õhutavad agressiivselt käituma. Miks siis kõik lapsed ei käitu agressiivselt, kuigi vaatavad samu filme? Siin on oluline, missugused tunded lapse käitumist suunavad: kas käitumise on põhjustanud viha, jonn või hirm, mis sunnib enda kaitseks ründama. Erinevad tundeseisundid väljenduvad otseselt käitumises. Sagedasem laste käitumist mõjutav tunne on hirm. Poisid tahavad valdavalt olla tugevad ja mehised. Kuidas sa väljendad äkki oma hirmu, et ma ei julge või ei saa hakkama. Kui sellises tundeseisundis laps on näinud filmides , et tugevust ja võimu on võimalik väljendada teistele haiget tegemisega, siis see lähebki käiku. Sisimas ollakse aga ebakindel ja hirmunud. (Veidenbaum, 2003.)
Empaatiatunne on talle võõras, sest puudub puude iseenda tunnetega. Selline laps on vanemate poolt tundekasvatuslikult hooletusse jäetud, üksi oma tunnetega. Laps tunneb end halvasti, seda väljendada ta aga ei oska.
Juhuslikult nähtud agressiivse sisuga film või arvutimäng annab talle idee, et tahaks ka nii teha.
Jõuame tagasi lapse esimestes eluaastates toimivasse lape ja vanema suhetesse.
Agressiivsuse põhjusi on aga veel teisigi. Saated mõjutavad lapse agressiivsust tõenäoliselt siis, kui lapsel puudub tema jaoks oluliste täiskasvanute hoolitsus ja armastus või täiskasvanud ei käitu lapse suhtes hoolivalt. (Veidenbaum, 2003.)
Kui laps ei ole kogenud hoolivust ja mõistmist enda suhtes, ei oska ta seda väljendada ka teiste suhtes. Laps ei ela vaakumis . Varem või hiljem puutub ta elus kokku igasuguste situatsioonidega olgu nii päris elus kui filmides. Vanema roll on olla lapsele nii üldiste normide ja tavade, kui ka eetiliste tõekspidamiste kujundaja. Vanem kujundab lapsele piltlikult öeldes selle filtri, mis on lubatav, mis mitte, mis on reaalne, mis mitte. TV võib aidata lapse arengut juhtida soovitud suunas, kuid võib ka psüühilisele arengule kahju tekitada, olenevalt nendest „filtritest“, mis tal täiskasvanute suunatud kasvatusega kujunenud on. See oleneb ka tema varajases lapsepõlves kujunenud või kujunemata baasturvalisusest, vanemliku hoolimise ja armastuse olemasolust või puudumisest, täiskasvanu enda piiridest ja nende seadmisest ka lapsele, vanema tarkusest tõlgendada lapsele elus toimuvat kas lubatu või lubamatuna. ( Raudla , 2012.)
Tõnu Lehtsaar toob välja, et meediavägivald vähendab tundlikkust reaalse vägivalla ja kaastunnet vägivallaohvrite vastu. “Olles virtuaalse vägivallaga „ harjunud “, väheneb emotsionaalne reaktsioon reaalsele vägivallale. See omakorda suurendab tõenäosust muutuda ise vägivaldseks ning pidada seda tavapäraseks. Kõige mõjusam on vägivald, mis on reaalsusele suhteliselt sarnane. See tähendab, et lapsed eristavad vägivalda anima - ja õudusfilmides, kuid on suhteliselt vastuvõtlikud vägivallale mänguja dokumentaalfilmides.“ (Raudla, 2012.)
80nendate keskel Helsingis läbi viidud eksperiment kinnitas, et televägivalla nägemine muudab laste käitumist. Juhuslikult valitud lapsed jagati kahte rühma, esimestele näidati vägivalda sisaldavat filmi ning teistele sellist, kus vägivalda ei esinenud. Hiljem koos mängides olid vägivaldset filmi näinud lapsed märgatavamalt agressiivsemad. Teisalt ollakse seisukohal, et televisioon on ainult üks mitmest lapse arengut mõjutavast tegurist; lisaks veel vanemad, eakaaslased, kool jne. TV ei loo uusi hoiakuid, vaid võimendab varem olemas olnuid. Üheski uurimuses ei ole väidetud, et televisioonis esitatud vägivalla vaatamine oleks lapse psüühilise arengu seisukohalt ohutu või tähtsusetu. Puudub üksmeel, kui suurt ohtu vägivallaga seotud meelelahutuste jälgimine siiski kaasa toob. 1972. aastal tegi esinduslik USA uurimisrühm ettekande, milles öeldi, et nende uuringute põhjal õhutab televisioonis näidatav vägivald inimesi agressiivselt käituma. Hiljem uuringutulemuste kohta täiendava kommünikee esitanud komitee nõudis, et lisataks juurde: tõenäoliselt muutub agressiivsus suuremaks nendel noortel, kes juba varem on vägivallaaltid, ja et mõju sõltub ka keskkonnast. Komitee kaheteistkümnest liikmest viis olid seotud mingi kommertstelevisioonistuudioga.
Pärast seda on rohkem mainitud kommünikeed kui uurimust ennast. Hilisemad uurimused on järjekindlalt kinnitanud väidet, et vägivallasaated õhutavad agressiivselt käituma. Uurimusi üksikasjalikumalt loetlemata võib kokku võttes öelda: palju vägivallastseene sisaldavaid sarjafilme vaadanud lapsed käituvad kooliõues oma kaaslastega agressiivselt ning mitte ainult uuringute tegemise ajal, vaid ka palju nädalaid, koguni pool aastat hiljem. Kui nad olid olnud agressiivsed juba varem, siis muutusid nad veelgi agressiivsemaks.
Teleri vaatamise ja agressiivse käitumise seoste kohta ei saa teha usaldusväärseid järeldusi läbilõikeuuringute põhjal, selguse saamiseks on vaja pikaajalisi vaatlusi . Ühes põhjalikus, vaatluste alusel tehtud uurimuses on väidetud, et poisid, kes 8-aastasena vaatasid meelsasti vägivallafilme, olid eakaaslastest agressiivsemad nii uuringute ajal kui ka kümme aastat hiljem. Lapsepõlveaastail ilmnenud huvi vägivallasaadete vastu ennustas tema tulevast agressiivsust kindlamalt kui tema hilisem elukord või perekonna sotsiaalmajanduslik seisund.
Tavaline inimene ei näe igapäevaelus nii palju vägivalda, et. ta selle suhtes tundetuks muutuks. Tundetuks võib ta muutuda üksnes teabevahendites, ennekõike televisioonis esitatava vägivalla tagajärjel. Vägivallaga harjumine ilmneb muulgi moel kui emotsionaalse hoolimatusena. Inimesed, kes on kuriteofilme harva vaadanud, reageerivad vägivallastseene vaadates tugevasti ka füsioloogiliselt. Palju vägivalda vaadanutel ei ole vastavaid füsioloogilisi reageeringuid täheldatud.
Vägivallaga harjumist on tõdetud ka lastega tehtud katsete puhul. Paljud teadlased on tähele pannud , et kui laps, kes on vaadanud palju vägivallasaateid, näeb kahte kaklevat last, ei reageeri ta vähemalgi määral. Vähe vägivallasaateid jälginud laps seevastu kohkub ja kui ta ei julge ise sekkuda, siis kutsub täiskasvanud appi.
Niisiis vanemad, kes lasevad lapsel vaadata palju vägivallasaateid, aitavad vägivalla üldisele levikule kaasa, ehkki nende enda lapse käitumine ei muutugi. (Keltikangas- Järvinen.)

7. Reklaami mõju lapsele

Mis puudutab lastele suunatud ärihuvisid, on võrreldes muu maailmaga Eestis olukord parem. Lapsed on Eestis väike sihtgrupp , televaatajate hulgas on lapsi 13-15%, seega umbes 180 000 (Aaremäe, 2009, 58).
2004 aastal tehtud uurigu tulemused laste kui sihtgrupi haaramisest näitasid, et suudeti haarata vaid maksimaalselt pool sihtgrupist. Teine oluline tõik kohalikus kontekstis on see, et lapsed ei langeta olulisi rahakulutamise otsuseid iseseisvalt, mistõttu otseselt neile suunatud reklaam Eestis on väheefektiivne. Tõestuseks, et me näeme televiisorist peamiselt täiskasvanutele suunatud reklaame . Järelikult peavad telekanalid arvestama sellega, et televiisori ette on oodatud eelkõige lapsevanemad, sest neile saab reklaamitavat müüa. Ilmar Raag on konverentsil „Meie lapse mured“ öelnud, et laste juurdepääsu meediale tuleb piirata. Seda saavad teha nii lapsevanemad kui ka telekanalid. Näitena BBC ja ETV kasutatav kella 21 piir, mis tähendab, et enne seda kellaaega tuleb arvestada võimaliku lastest vaatajaskonnaga, aga pärast seda kellaaega on saated mõeldud täiskasvanutele. Samuti on on Raag märkinud, et lapsele tuleb võimaldada juurdepääs ainult sellele meediale, mida ta suudab analüüsida. See omakorda tähendab pidevat tööd lapse kui meediatarbija kriitikameele arendamiseks . Suuremas osas tulevadki probleemid lapse suutmatusest seostada meediat ja tegelikkust. Laps võtab lavastust tegelikkuse pähe. (Aaremäe, 2009, 59.)
Reklaami nägema hakkavad lapsed juba varakult, ehk siis paarikuuselt, kui vanematega mööda poode ringi käiakse. 2-3 aastaselt oskab laps ära tunda tuttava pakendi ning tegelased mänguasjadel ja riietel. Reklaami hakkavad lapsed mõistma ja eraldama teistest telesaadetest 5-7 eluaasta vahel. Kahe-kolmene suudab juba logo ära tunda ja sellega vanemate käest neid tooteid nuruda. (Aaremäe, 2009, 60.)
Lapsed õpivad reklaamidest, käitumismudeleid. Eesti lapsed on reklaamiga nii harjunud, et ei kujuta elu ilma selleta ette. Televiisorist nähtud reklaam jääb lastele palju paremini meelde kui täiskasvanule, kuna lapsed vaatavad televiisorit palju tähelepanelikumalt ja süvenenumalt. Ajakirjas „Pere ja Kodu“ oli üks lugejatest kirjutanud: “Lausa hämmastav oli jälgida meie seitsmekuust beebit- kui telerist tuli reklaamipausi eelne kõll, jättis beebi kõik muu, isegi rinnaimemise pooleli ja vaatas ainiti telekat. Kui paus oli läbi, toimetati oma asju edasi“. (Aaremäe, 2009, 64.)
Arvatavasti on reklaami vaatamise põhjuseks reklaamiaegne muusika (sealhulgas muust programmist valjem helinivoo) ning kirevad värvitoonid, mis on reklaamidele omased . Alates viiendast eluaastast tekivad lastel esimesed sõbrasuhted. Tavaliselt on laste seas populaarne see, kellel on viimase moe mänguasi. (Aaremäe, 2009, 68.)
Täiskasvanute roll mängude mõjutamisel avaldub ka mänguasjade tootmises: on ju Teletupsud, Barbie ’d, Miki - Hiired ja Pokemonid täiskasvanute looming. Välja kujunevad moemänguasjad: „Karoliine” lasteaias selgus, et praegu on popp omada Beebi Bo’d (nii kutsuvad teda lapsed, aga poes on nukukarbi peale kirjutatud Baby Born), mida ka teleris reklaamitakse. (Veidenbaum, 2003.)
Mänguasi, mis on kujunenud paljude tüdrukute kodus lausa elementaarseks, on Barbie- nukk. Mitte ainuüksi selle omamine ei ole moeasi, Barbie- maailmas on välja kujunenud omaette trendid, mis muutuvad koos aja ja täiskasvanute moega. Barbie- nuku juurde kuuluvad mitmesugused atribuudid. Mida rohkem neid on, seda uhkem : Barbie- maja, rõivad, vahendid soengute tegemiseks jne. Barbie on naiseliku ilu ideaal, laps saab tema peal katsetada erinevaid soenguid ja rõivaid. Põhjusel, et Barbie on ilus, et tal on kaunid juuksed, et tal on palju ilusaid riideid , mida lastel pole, avaldasid mitmed tüdrukud soovi sarnaneda Barbie- nukuga.
Populaarsed mänguasjad, mida lapsed tunnevad ka kui lastesaadete või filmide tegelasi, on Teletupsud, Digimon, Pokemon, Miki, Pluuto, Karupoeg Puhh, Pipi , Roosa Panter , kass Garfield, Lõvikuningas, Tom ja Jerry . Sellistel tegelastel on tähtis koht mänguasjade seas, kuna nad on kergemini identifitseeritavad, neil on oma kindlad nimed ning nad on kõikidele tuttavad. Mõne tavalise kaisukaru või jänkuga võrreldes on neist lihtsam rääkida ja nendega uhkeldada. Telerist nähtud saated ja filmid võimendavad mänguasjade tuntust ning samas laste vajadust nende järele.
Uuringud näitavad, et ainult üks kolmandik 4-6 aastastest lastest saavad reklaami vaadates aru, et midagi tahetakse müüa. Eriti ahvatlevaks teeb toote see, kui reklaamijaks on lemmiksaate tegelane. (Veidebaum, 2003.)

8. Lapsevanem ja telemeedia

Kahjuks ei suuda vanemad tihtipeale oletada, kuidas nende lapsed ühele või teisele saatele reageerivad. Täiskasvanud kalduvad alahindama laste võimalikke hirmureaktsioone televisioonist nähtule. Täiskasvanud vaatavad televiisorit kodus palju, paljudes kodudes mängib see kogu aeg taustaks ja seetõttu on võimatu last mitteeakohastest saadetest eemal hoida või üldse teada, mida ta parasjagu televiisorist näinud on. Pahatihti lubatakse liiga palju televiisorit vaadata juba päris väikestel lastele, kasutades lapsehoidjana telerit, mille ees laps istub mitu tundi päevas.
Üle poole vanematest ei ole kunagi reguleerinud lapse telerivaatamist. Kas siis põhjuseks kiirustav elustiilis, või vabakasvatuse? Saab ju öelda: lapsel on õigus ise otsustada, mida ja kuidas ta vaatab. (Taimalu, 2012.)
Kuid siiski oleks väga oluline, kui telerit vaadates istuks lapse kõrval ka ema või isa, nii saab vanem lapsega nähtut arutada ja võimalikke kahjulikke mõjusid vähendada. Ehk teisisõnu: last näidatava suhtes „ vaktsineerida ”. Nii ei lase laps end mõjutada võimalikest hirmutavatest stseenidest, sest ta teab, et see ei ole päriselt või et seda ei saa temaga juhtuda. (Taimalu, 2012.)
Meedia, sh televisiooni mõju lastele sõltub vanemate kehtestatud reeglitest. Paljud uurijad on aga paraku leidnud, et lastel lubatakse televiisorit vaadata väga palju üksi, järelevalveta ning pahatihti on lapsel isiklik teler juba omaenda toas.
Kuidas saavad vanemad veel vältida televisiooni negatiivset mõju lastele? Üks võimalus on lubada lastel vaadata ainult eakohaseid saateid: miks mitte valida üheskoos telekavast välja sobiv, eelistades näiteks loodusfilme vägivaldsetele multikatele? Teine võimalus on piirata telerivaatamise aega sõltuvalt vanusest. Kindlasti ei tohiks kodus teler pidevalt mängida, see tuleks lahti teha konkreetse saate vaatamiseks. Kolmas võimalus on pakkuda lastele telerivaatamise kõrval välja muid tegevusi: lapsed, kellel on hobisid, vaatavad telerit vähem. Ja neljandaks peaksid vanemad ise oma teleritarbimise harjumustega lastele eeskujuks olema, olles valivad ning piirates televisioonile kuluvat aega. Näiteks täiskasvanutele mõeldud saateid võiks lindistada ja vaadata neid ajal, mil lapsed magavad.
Paraku lubavad paljud vanemad lastel vaadata mitteeakohaseid saateid, mille sisu lapsed ei mõista. Paljud lapsed näiteks vaatavad koos vanematega uudistesaateid, kus edastatakse pilte hirmutavatest sündmustest: kuriteod, vägivald, (loodus)katastroofid, sõjad. Nii nimetasid Eesti lapsed lisaks muudele täiskasvanute saadetele hirmutavateks ka uudistesaateid, aga ka näiteks selliseid tõsielusaateid nagu „Kuritöö ja karistus” ja „ Kriminaalne Venemaa”. Kahjuks toodi esile ka mitmeid lastele adresseeritud saateid: multifilmid „Digimon”, „Lumivalgeke”, „Tom Sawyer ”, „Pöial-Liisi”, „Mulan”, „Raudhiiglane”, „Tom ja Jerry”, „Tondipüüdjad”, filmid „Pipi”, „Kapten Grant ”, „Kapten Konks ”, „101 dalmaatsia koera” ja eesti originaalsaated „Nõiakivi” ja „Vahva rätsep”. (Taimalu, 2012.)
Seda teemat uurinud on öelnud, et kaitsmaks lapsi kahjulike mõjude eest ei piisa enam sellest, kui tagatakse lapse ohutus kodu lähiümbruses, sest ohud ja ähvardused turvalisusele leiavad tänapäeva tehnoloogia abil lapse üles ka tema kodunt.
Seega, ärgem süüdistagem ainult elutut ekraani meie kodus, vaid mõelgem, mida saaksime ise teisiti teha vähendamaks tagajärgi, mida see lastele võib põhjustada. (Taimalu, 2012.)
Erinevate teoreetikute käsitlused on kohandatud kolme üldisemasse strateegiasse:
Aktiivne vahendus (active mediation). Vanem selgitab meedia sisu selle kasutamise ajal (vaadates, lugedes, kuulates). See hõlmab nii positiivset lähenemist (õpetlikkuse momendid) kui ka negatiivset suhtumist (sisu kriitika).
2. Piirav vahendus (restrictive mediation). Vanem kehtestab reeglid, mis reguleerivad meediakasutust, sh piirangud ajale, kasutuskohale või sisule (nt piirates kokkupuudet vägivaldse või seksuaalse sisuga). Kindlasti arutatakse teabe tähendust ja mõju.
3. Koosvaatamine (co-viewing). Vanem on meediakasutuse juures, jagades seda lapsega kui ühist tegevust ja kogemust, kuid ta ei kommenteeri sisu ega mõju.
Üsna levinud on arvamus, et telepildil ei ole kahjustavat mõju, kui vaatamise juures viibib lapsevanem või keegi täiskasvanu, kes jagab selgitusi. Asjatundjad on sellise nö kontrollitud vaatamise suhtes siiski kriitilised . Kraav on põhjendanud, et laps on televiisorit vaadates sedavõrd keskendunud, et vanema seletused ei pruugi temani jõuda ning samuti ei suuda laps ühtaegu tähelepanu jagada – vaadata pilti ja kuulata vanemat . Teadlane toob näiteks õhtuse telerivaatamise, kui vanem istub teleri ees ja laps mängib tema juures: „Vanemad arvavad , et laps ei näe ega kuule , sest on pühendunud mängule. Ometi võib jääda lapse mällu mõni pilt või lause kasvõi arstisaatest, mõni hirmutav mõte – ja ta mõtleb sinna juurde terve loo. Seevastu ettelugemisel saab lapsega läbi arutada kõik hea ja halvaga seotud teemad ja laps seedib need küsimused ära. Kui samu teemasid teleka ees arutada, ei jõua see lapsele pärale, sest pildimuljed on liiga eredad ja teravad , tempo jõulisem ja laps ei jõua haarata tervikut.“ (Oja, 2011.) Ka Teeäär on seisukohal, et alla 5-aastane laps ei ole veel võimeline jälgima kahte tegevust korraga ning seega võib tüüpiline soovitus vaadata koos vanemaga olla teatud kontekstis eksitav ja ebapiisav. Koosvaatamine on formaalne, kui vanem samal ajal ei tunneta, kuivõrd laps tema kõnet jälgib ja kas temaga on võimalik dialoogi pidada: „Tõepoolest, vanem istus kõrval, vanem rääkis, aga laps ei registreeri. Tal on üks kanal korraga.“ (Oja, 2011).
Küsitletud lapsevanemad on üldjuhul orienteeritud telepildi välistamisele väikelapse meediaruumist, seega võib öelda, et tegemist on piirava vahenduse jõulisema erivormiga, püütakse välistada väikelapse kokkupuude telemeedia sisuga täielikult, mistõttu seda strateegiat võiks nimetada välistavaks vahenduseks (exclusive mediation).
Alla kahe aasta vanused lapsed ei tohiks üldse TV saateid vaadata. Hoolimata sellest, et rida TV-saateid on suunatud just sellele vanusegrupile, on uuringud aju varajase arengu kohta näidanud, et väikelapsed vajavad otsest vanematepoolset sekkumist selleks, et lapse aju saaks areneda normaalselt ja kujuneksid välja õiged sotsiaalsed, emotsionaalsed ja tunnetuslikud oskused. (Mae, 2012.)

9. Kas teleri keelamine on trend või ratsionaalne käitumine?

Vastates küsimusele, kuivõrd on telemeedia keelustamine ratsionaalne käitumine (läbimõeldud ja teadlik kasvatuse osa) või lihtsalt trend, võib kindlalt öelda, et intervjueeritud lapsevanemate puhul ei ole tegemist mingi ajutise suuna jälgimisega. Kõik küsitletud hindasid telemeedia sisu väikelapsele sobimatuks ja kahjustavaks ning seda nii lapse vaimse kui füüsilise arengu seoses. Seetõttu võib väita, et telerivaatamise keelu rakendamine oli läbimõeldud ja teadlik kasvatuse osa. Sellise ratsionaalse käitumise kasuks räägivad ka küsitletute üldised hoiakud televisiooni võimaliku positiivse mõju suhtes. Leitakse, et laps ei õpi ega arene ühesuunaliselt „magnetofonilindilt sõnu kuulates“, vaid ainult läbi positiivse suhtlemise ja eeskuju. (Oja, 2011.) Telemeediat ei peeta arvestatavaks infokanaliks, vaid pigem pelgaks meelelahutuseks . Pereelu seisukohast väärtustatakse pigem laste suunamist loovtegevustesse, füüsilist aktiivsust ja koos veedetud aega (nn kvaliteetaeg). Telerivaatamist peetakse pigem aja raiskamiseks nii laste kui täiskasvanute kontekstis. Teadliku kasvatuse domineerimise kasuks räägib ka mitmes intervjuus mainitud tervisliku toitumise aspekt, mida võib samuti lugeda tavapärasemast informeeritumaks ellusuhtumiseks. Kõrvutades seda asjaolu faktiga, et lapsevanemad on ka ise kriitilised telemeedia tarbijad ning lähtuvad isiklikes valikutes ennekõike saate sisust, võib öelda, et intervjueeritutele on iseloomulik läbimõeldud lähenemine pereelule tervikuna. Seda kinnitab ka alternatiivsete tegevuste väärtustamine. (Oja, 2011.)

10. Kas saame öelda, et TV mõju on ainult halb?

Televisiooni potentsiaalse hariva mõju üle on arutletud palju. Väidetavalt ei saa televisioon põhimõtteliselt õpetada, kuna telerivaatamine on meelelahutuslik tegevus. Vaataja on passiivne, erinevalt õppimiseks tarvilikust aktiivsest hoiakut. Infovoo üle puudub kontroll ning tagasiside. Levinud on ka arusaam, et kirjalik õppimine on tulemuslikum kui suuline . Siiski leiti, et telesaadetel võib olla ka arendav mõjul. Näitena tuuakse kuidas lapsed õppisid telerivaatamise käigus võõrkeelseid sõnu ( Kruuse , 2011). Samuti on hariva sisuga lastesaate Sesame Street võrdlev uuring näidanud, et lapsed, kes vaatasid saadet rohkem, olid koolitulemustes edukamad.
Türgis läbi viidud uuringust ilmnes, et õpetliku sisuga lastesaated võivad teatud määral täita koguni eelkooli kohta. Vaatlus viidi läbi emade ning nende sügisel esimesse klassi minevate laste peal. Ühel grupil paluti vaadata hariva sisuga lastesaadet „Kas sa mängiksid minuga?“ („Benimle Oynar mısın?”) iga päev. Teisel grupil paluti vaadata samal ajal meelelahutuslikku saadet. Kolmandale grupile räägiti saatest, kuid otseselt ei palutud seda vaadata.
Tulemused näitasid, et lapsed, kes vaatasid saadet rohkem olid oluliselt edukamad aritmeetikas ja silbitamises ning nende sõnavara oli suurem. Suhteliselt rohkem oskusi omandasid need lapsed, kelle varasem ettevalmistus kooliks oli nõrgem. Lisaks arendas saade uurijate hinnangul laste tunnetuslikke võimeid ja sotsiaalseid oskusi. Tulemus näitab uuriate arvates, et tänu televisiooni suurele kättesaadavusele on harivate lastesaadete abil võimalik õpetada ka vaesematest peredest pärit lapsi.
Nagu näeme, seondub massimeediaga palju negatiivset, kuid ei saa unustada ka positiivset. Tänu tehnika arengule on erivajadustega lastel võimalus end väljendada, ning õppimisvõimalused on interneti avastamisega suurenenud. (Aruksaar, 2012.)
Meediatarbimisest tulenevate mõjude kohta on avaldatud mitmeid, kohati vastukäivaid arvamusi . Väidetakse, et hariva sisuga ja mõõdukas meedia tarbimine toetab laste arengut. Õpetlike lastesaadete vaatamist on seostatud nii sõnavara arendamisega, uudishimu, loovuse ning parema õppeedukuse, suurema ambitsioonikuse ja raamatuhuviga. Nimetatakse veel sisu üle arutlemist ning valikute tegemise suunamist, kasutamist õppetegevuste impulsina (multifilmide lavastamine pärast vaatamist), sisu loomist (filmi tegemine koos lastega), meediaga seotud elukutsete tutvustamist ning meediavahendite kasutamist mängudes ja õppetegevustes ( ehitame televiisori, mikrofoni kasutamine jms). Järgnev näide iseloomustab õpetajate rühmaintervjuus valdavalt esile kerkinud arusaama meediakasvatusest. „... vahel on tast ikka kasu ka. Näiteks meil ei ole võimalust minna kohapeale vaatama, kuidas tehakse leiba. Vaatasime seda DVD pealt.” (Vinter jt, 2010). Positiivseks pidasid õpetajad meedia õpetlikku ja teadmisi avardavat potentsiaali. Näiteks vaatab osa lapsi loodussaateid ning on uhked, et teavad fakte looduse kohta. Sarnaseid arendavaid võimalusi pakub lasteaiaõpetajate arvates ka internet, kus on reaalajas võimalik jälgida nii loomade elu kui ka loodusnähtusi või õppida tähti virtuaalse aabitsa „Virbits” abil. Õpetajate meelest innustab meedia lapsi loovust arendavat tegevust järele proovima. Näitena toodi lastesaatest „Saame kokku Tomi juures” ajendatud meisterdamissoov või lastesaatest „Tweenie põngerjad” kuuldud mängude ja laulude vastastikune õpetamine. Veel märgiti meediat keeleõpetajana nii eesti- kui ka võõrkeelsete väljendite omandamisel. Kasulikuks peeti, et meedia suurendab lastes huvi võõrkeelte vastu ning motiveerib lapsi keelt õppima. Seega nähti ekraanimeedia positiivsete aspektidena laste silmaringi avardumist ja õppimisvõimalusi, samuti õhutust loovtegevustele ning võõrkeelte vastu huvi tekitamist. (Vinter, 2010.)

11. Kokkuvõte

Seda teemat käsitleda võttes ei oodanud ma oodata nii drastilisi näiteid. Olin eelnevalt oma arvates juba teadlik telemeedia ohtudest, aga nüüd suhtun neisse veelgi kriitilisemalt. Teemat põhjalikult uurides leidsin, et minu skeptilisus teleri suhtes oli õigustatud. Abikaasa arvamust teleri suhtes ma muuta küll ei suutnud, aga oma isklikele lastele oli see järelemõtlemiseks küll. Enam ei kosta teleri häält tagatoast, vaid pannakse pildikast kinni, kui just midagi päriselt huvitavat ei tule. Saadete valikul ollakse samuti teadlikumad. Mis kõige tähtsam, kell 21.30 pannakse teler kinni, olenemata kui huvitav saade parajasti käib. Tähtsustatakse rohkem kosutavat und, kui magamata tunde.
Kõige enam pakkus mulle huvi K. Vinteri, K. Kruuse ja A. Siibaku 2010. Aastal ilmunud artikel „Meedia mõjud lasteaialaste loovmängudele“. Vältimaks selliste näidete kordumist enda rühmas, oskan nüüd rohkem tähelepanu pöörata ja ennetustööd teha ning kasvõi lastevanemate koosolekul teemast rääkida. Tänu uurimistööle oskan nüüd teemat varasemast paremini käsitleda ja võibolla nii mõndagi lapsevanemat mõtlema panna.
Põhiliseks kirjandusallikaks mida uurisin ja mis pakkus huvi, oli Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi tudengi E. Oja bakalurusetöö. Leidsin, et tema töö hõlmab just minu teemat ja oli väga huvitavalt üles ehitatud.

12. Kasutatud kirjandus

Aaremäe, H. (2009). Reklaamist küllastunud lapsepõlv. Tartu: Atlex.
Aruksaar, R. Televisiooni mõju lapsele [2012, jaanuar 2] http://www. lasteaed .net/2006/04/28/televisiooni-moju-lapsele/
Keltikangas- Järvinen, L. Televisioon kui lapse sotsiaalsuse mõjutaja. Agressiivne laps [2012, jaanuar 2] http:// raulpage .org/agressiivne/agress9.html
Mae, S. Abi lapsevanemale ja arstile. Laps ja massimeedia. [2012, jaanuar 1] http://www. terviseleht .ee/200118/18_massimeedia.php
Must, M. (2012, 21. august). Telesaated moonutavad laste arusaama seksist. Eesti Päevaleht. [2012, jaanuar 1] http://www .epl.ee/news/eesti/telesaated-moonutavad-laste-arusaama-seksist.d?id=64847378
Oja, E. (2011). Lapsevanemate arvamused telemeedia negatiivsest mõjust väikelapsele. [Bakalaureusetöö]. Tartu: Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituut. [2012, jaanuar 1] http://hdl.handle.net/10062/18024 2011
Raudla, E. Arvuti ja televisiooni mõju lapsele. [2012, jaanuar 2] http://viljandimaa.ee/ noustamiskeskus/artiklid/arvuti-ja-televisiooni-moju-lapsele/
Salutee, S. (2012). Eesti Televisiooni lasteprogramm 2011. aasta sügishooajal. [Bakalaureusetöö]. Tartu: Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituut [2012, jaanuar 1] http://hdl.handle.net/10062/25865
Taimalu, M. (209, 21. mai) Televiisor lapsehoidjaks? Eesti Päevaleht. [2012, jaanuar 1] http://www.epl .ee/news/arvamus/ merle -taimalu-televiisor-lapsehoidjaks.d?id=51169111
Televisiooni ajalugu. http://chimeira.wikispaces.com/Televisiooni+ajalugu [2012, jaanuar 1]
Veidenbaum, K (2003). Tahan saada Teletupsuks! Televisiooni mõjust lasteaialaste loovmängudele. Rmt. Hiiemäe, M., Labi, K. (Toim). Teekond. Pro Folkloristika X. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum. [2012, jaanuar 2] http://www.folklore.ee/era/nt/PF10/10Veidenbaum.ht m
Vinter, K., Kruuse, K., Siibak, A. (2010). Meedia mõjud ja meediakasvatus eelkoolieas. Haridus 4, 11 – 17. [2012, jaanuar 1] http://haridus.opleht.ee/Arhiiv/4_2010/lugu2.pdf
23

Lae alla, et näha rohkem ▪ ▪ ▪

Vasakule

Paremale

TELEMEEDIA MÕJU EESTI LASTELE #1

TELEMEEDIA MÕJU EESTI LASTELE #2

TELEMEEDIA MÕJU EESTI LASTELE #3

TELEMEEDIA MÕJU EESTI LASTELE #4

TELEMEEDIA MÕJU EESTI LASTELE #5

TELEMEEDIA MÕJU EESTI LASTELE #6

TELEMEEDIA MÕJU EESTI LASTELE #7

TELEMEEDIA MÕJU EESTI LASTELE #8

TELEMEEDIA MÕJU EESTI LASTELE #9

TELEMEEDIA MÕJU EESTI LASTELE #10

TELEMEEDIA MÕJU EESTI LASTELE #11

TELEMEEDIA MÕJU EESTI LASTELE #12

TELEMEEDIA MÕJU EESTI LASTELE #13

TELEMEEDIA MÕJU EESTI LASTELE #14

TELEMEEDIA MÕJU EESTI LASTELE #15

TELEMEEDIA MÕJU EESTI LASTELE #16

TELEMEEDIA MÕJU EESTI LASTELE #17

TELEMEEDIA MÕJU EESTI LASTELE #18

TELEMEEDIA MÕJU EESTI LASTELE #19

TELEMEEDIA MÕJU EESTI LASTELE #20

TELEMEEDIA MÕJU EESTI LASTELE #21

TELEMEEDIA MÕJU EESTI LASTELE #22

TELEMEEDIA MÕJU EESTI LASTELE #23

TELEMEEDIA MÕJU EESTI LASTELE #24

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 24 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2013-03-29 Kuupäev, millal dokument üles laeti

41 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

moonikaT Õppematerjali autor

Kontrollitud

PDF

TXT

telemeedia reklaami mõju lapsele lapse käitumine

Sarnased õppematerjalid

Meedia kui kasvatusprobleem

...................................................11 KASUTATUD KIRJANDUS..........................................................................................12 2 SISSEJUHATUS Tehnika areng viimastel aastatel on olnud kohutavalt kiire iga päev mõeldakse välja uusi vahendeid meie elu kergemaks tegemiseks ning täiendatakse vanu. Meedial on alati olnud suur mõju meie elule ning aastatega on see ainult kasvanud. Võime rääkida tänapäeval juba internetiühiskonnast ning televiisor ja raadio on elementaarsed esemed iga inimese kodus. Meedia on üha kättesaadavam ka lastele ning see on omakorda andnud alust arvukatele uuringutele selle võimalikest mõjudest lapse arengule. Meedia rolli suurenemine meie laste kasvatuses toob kaasa ka mitmeid ohte, mida varasemalt poleks ettegi kujutanud. Kahjuks ei saa meie lasteaiaõpetajad erialast

Internetipsühholoogia põhiprobleemid

LÄHTE ÜHISGÜMNAASIUMI ÕPILASTE ETV, TV3 JA KANAL 2 TARBIMISE HARJUMUSED

Lähte Ühisgümnaasium LÄHTE ÜHISGÜMNAASIUMI ÕPILASTE ETV, TV3 JA KANAL 2 TARBIMISE HARJUMUSED Uurimistöö Autor: Kristiina Anton Juhendaja: Gerli Lokk Lähte 2015 SISUKORD SISSEJUHATUS...............................................................................................................2 1. TELEMEEDIA OLEMUS.............................................................................................4 1.1. Telejaamade jagunemine......................................................................5 1.2. ETV, Kanal 2 ja TV3 üldiseloomustus....................................................7 2. TELEMEEDIA AJALUGU EESTIS.............................................................................8 3. EESTI TELEVAATAJATE TÜPOLOOGIA..........................................................

MULTFILMIKANGELASTE MÕJUST 11. KLASSI ÕPILASTELE

väikeseid meedia-poolseid mõjutusi, näiteks valime ilmateate järgi riideid, ostame midagi reklaami mõjul. Samas väidab teadlane, et vägivalla ja ebesatappude kajastamine meedias näib ajendavat neid tegusid jäljendama (McQuail, 2000: 373). Sellest väites tulenevalt soovisime teada saada, kuidas multifilmi tegelaste käitumine, muuhulgas ka see, mis mõnikord on mõningase vägivallaga seotud, võib vaatajaid mõjutada. Kuidas tunnetavad seda mõju 11.klassi õpilased, kuigi selge on, et nende multifilmide vaatamise kõrgajad on jäänud aastate taha. Kas lapsepõlves kogetu omab mingit mõju ka gümnaasiumis õppides? Kuidas ühised lemmikangelased mõjutavad jututeemat või käitumismalle? Nendele küsimusele vastuse saamiseks viisime läbi küsitluse 2012. aasta kevadel. Panime küsimustiku internetti ja palusime enda kooli 11.klassi õpilastel küsimustele vastata. Meie küsimustiku täitis ära kolmkümmend neli õpilast

LAPS, VÄÄRKOHTLEMINE JA VÄGIVALD

suguelunditega, lapse suguelundite vaatamine ilma füüsilise kokkupuuteta ja lapse kasutamine lapspornograafia valmistamiseks. (Viide: http://et.wikipedia.org/wiki/Lapse_seksuaalne_kuritarvitamine ) Laste seksuaalne väärkohtlemine on lapse või noore kaasamine seksuaalsesse tegevusse, mida laps/noor ise ei ole võimeline mõistma, millega ta ei nõustu ning mis on vastuolus ühiskonnas aktsepteeritavate väärtushinnangutega ja normidega. Eesti karistusseadustiku järgi on karistatav seksuaalvahekorras olemine alla 14aastase lapsega. Laste seksuaalse väärkohtlemise võib jagada seksuaalseks ärakasutamiseks ja seksuaalvägivallaks. Seksuaalvägivald võib mõjuda negatiivselt ohvri seksuaalelule, põhjustada ärevust või depressiooni, selle tagajärjed võivad mõjutada ohvri tervet ülejäänud elu. Isegi kui ohvrile ei tehta rünnaku käigus kehaliselt haiget, jätab rünnak talle pikaks ajaks psüühilised armid.

Eelkoolipedagoogika

Rüdiger Penthin, AGRESSIIVNE LAPS 2003

Riskitegur: vanemate psüühilised probleemid, alkoholi ja uimastite kuritarvitamine 35 Riskitegur: töötus, vaesus, kehvad elamistingimused 37 Riskitegur: ebapiisav vanemlik järelevalve ja suunamine 39 ISBN 5-89920-315-3 Riskitegur: massimeedia mõju 42 © 2001, Urania-Ravensburger Dornier-Medienholding GmbH, Berlin MIDA TÄHENDAB TEGELIKULT KASVATUS? 46 © Tõlge eesti keelde. Kirjastus "Kunst", 2003 Ühiselu põhireeglid 48 Trükikoda OÜ "Greif" SISUKORD ESIMENE ELUAASTA 52 SISSEJUHATUS Mida tunneb laps? 52 Suhted ja kasvatus esimesel eluaastal 54

Avalikud suhted

Kes iganes kontrollib meediat-kontrollib ka mõistust

hoopis interneti või ajalehti. Selle kõrval on raadio oma arengus teinud palju vähem sik-sakke. See on palju pikaajalisemalt olnud publikule kättesaadav ning oluline info allikas. Samamoodi nagu televisioonil, oli raadiol oma kõrgaeg, mil raadiosaateid juhtinud tegelasi kõik teadsid, austasid ja ülistasid. See oli aeg, mil televisiooni polnud nii levinud ja raadiol polnud ajalehtede kõrval info edastamises muid olulisi konkurente. Väiksel hulgal saadetel oli suur mõju ja tähendus. Sellele järgnes mitu erinevat etappi, mil saadete ja raadiokanalite hulk kasvas, kuid kantavad väärtused on siiski jäänud samaks. Tänasel päeval pole raadio kaotanud oma tähtsust ja publikut. Endiselt leidub raadiokanaleid, kes juba aastakümneid enam-vähem sama malli järgi tegutsevad ja on sealjuures ka edukad. Nende kõrvale on tekkinud palju erinevatele sihtgruppidele suunatud raadiojaamu. Näiteks peamiselt noortele suunatud kaasaegset muusikat

Ajakirjandusajalugu

Laps ja internet

Juhendaja: Vallo Kelder Tartu 2013 Laps ja internet Meedia vahendusel jõuab meieni suurem osa sellest, mis ümbritsevas maailmas toimub. Ka paljud meie teadmised maailma kohta pärinevad meediast. Televisioon, arvutid, videomängud, DVDd ja muu elektrooniline meedia on osa laste igapäevaelust mis avaldab nende arengule ja käitumisele mõju juba maast madalast. Väikesest peale kasutavad lapsed arvutit, televiisorit ja mobiiltelefoni ning veedavad ekraani ees palju aega. Seetõttu on meedia lapse üheks kogemusruumiks, milles toimub muu hulgas õppimine. Meedia peegeldatud trendid, hoiakud, iidolid, informatsioon jms avaldavad mõju nii lastele kui ka täiskasvanutele. Laps on oma olemuselt uudishimulik. Ta proovib leida vastuseid kõikvõimalikele küsimustele

Tehnoloogia mõju lapsele

EESTI INFOTEHNOLOOGIA KOLLEDZ Tanel Pääro Tehnoloogia mõju lapsele Referaat Juhendaja: Kaido Kikkas Tallinn 2013 Sissejuhatuseks ,,Lapsed on pinnapealsemad kui paarkümmend aastat tagasi. Nende jaoks peavad tekstid olema lühikesed, hakitud, jooniste ja piltidega ..."(Vinter, 2012). Ühiskonnas aset leidvad muutused mõjutavad kõiki inimesi. Inimene on harjunud järgima üldise rahvamassi käekäike. Seega kõigi ühiskonnas toimuvate muutustega, muutuvad ka inimesed. Aga

It eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed...

Rohkem sarnaseid

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri

Kõik kommentaarid

Registreeri ja teeni
10 punkti

Nõustun reeglitega

Konto olemas? Logi sisse

Info

K & V
Mäng
Eraõpetajad
Meist
Kuidas saada punkte?
KKK
Reklaam
Uudistevoog
Sitemap

Kontakt

Saada kiri
kiri

annaabi.ee
Telefon: +372-569-80010
Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
Kasutustingimused
Privaatsustingimused

Sõnastikud

Mõisted Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto

Püsiühendus(es)

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun