tekkimisele. Pseudouudised ja üleüldine kõmuajakirjandus kajastab eelkõige kuulsuste eraelu. Kuulsus on ajakirjaniku jaoks kui kaup või produkt, mida saab turustada ja lugejale ette serveerida. Tänapäeva kuulsus pärineb üldiselt spordi-, poliitika- või meelelahutusmaailmast. Staari eraelu tõmbab rohkem tähelepanu, kui tema professionaalsed ja erialased saavutused. See toob kaasa omakorda efekti, kus lugeja tõlgendab meedias esitatut kui tõde ning see hakkab mõjutama meediatarbija arusaama inimesest. Meediatarbijaid huvitab, kas kuulsa inimese taga peitub ka nn. tavaline inimene, ja just seda kollane meedia lugejatele pakubki. Telemaastikul jooksvates reklaamides on hakatud kasutama stereotüüpset lähenemist. Näiteks õllereklaami kavandades eeldatakse, et reklaami sihtgrupp on täisealised mehed, mistõttu rõhutatakse seal maskuliinsust ja mehelikkust. Reklaamil järgi peab mees olema „õllesõber“ ja veetma rohkelt aega sõpradega televiisorist sporti vaadates
tolerantsus ning sõltumatu info edastamine, see ei ole absoluutne. 8. Massikommunikatsiooni reguleerimise viisid · Tururegulatsioon - tarbija mõjutab oma valikutega reklaamiandja huvisid · Riigipoolne regulatsioon - tsensuur ja sõnavabadus · Eneseregulatsioon ajakirjanduse eetikakoodeks, ajakirjanduskriitika, ajakirjanike organisatsioonid · Rahvapoolne regulatsioon meediatarbija on organiseerunud ja esitab nõudmisi (Kansan Radioliitto) 9. Mis iseloomustab meediat, kui tööstusharu? Ajakirjandus on jagunenud meediagruppideks ja kontsernideks, mille rõhk on kasumi ja turuosa suurendamisel. Kasumit saab suurendada rohkemate reklaamidega, sest nende eest saadakse reklaamiraha. Samuti toob kasumit konkureeriv ja hea peatoimetaja. Ajalehe kolletumine tõstab lugejaskonda ja samuti kasumit. Lisaks suurendab
Meediasõnumites peituvad alati väärtushinnangud ja meedia kaasamine lapse kasvatusse ning selle sisu analüüsides, arendatakse lapse võimet näha asju ja olukordi teise inimese vaatenurgast (mis on omakorda aluseks empaatiatundele) (Väärtused koolieelses eas: väärtuskasvatus lasteaias 2010). Meediakasvatust uueks suunaks on kujunemas mitte niivõrd lapse kaitsmine meediaga kaasnevate ohtude eest, kuivõrd ettevalmistus meediakirjaoskuse ja aktiivse meediatarbija ning looja kujundamiseks. (Vinter et al. 2010) Täiskasvanud peavad lapsele selgitama teleris või internetis nähtut ning neile selgeks tegema, mis on õige ja mis on vale. Last saab mõjutada teda arutlema meelitades, kommenteerides, oma arvamust öeldes ning ka lapse seisukohta kuulates. (Väärtused koolieelses eas: väärtuskasvatus lasteaias 2010). Kuna meediast saab lapse igapäevaelu suur osa juba esimesel eluaastal, siis arvavad
öelnud, et laste juurdepääsu meediale tuleb piirata. Seda saavad teha nii lapsevanemad kui ka telekanalid. Näitena BBC ja ETV kasutatav kella 21 piir, mis tähendab, et enne seda kellaaega tuleb arvestada võimaliku lastest vaatajaskonnaga, aga pärast seda kellaaega on saated mõeldud täiskasvanutele. Samuti on on Raag märkinud, et lapsele tuleb võimaldada juurdepääs ainult sellele meediale, mida ta suudab analüüsida. See omakorda tähendab pidevat tööd lapse kui meediatarbija kriitikameele arendamiseks. Suuremas osas tulevadki probleemid lapse suutmatusest seostada meediat ja tegelikkust. Laps võtab lavastust tegelikkuse pähe. (Aaremäe, 2009, 59.) Reklaami nägema hakkavad lapsed juba varakult, ehk siis paarikuuselt, kui vanematega mööda poode ringi käiakse. 2-3 aastaselt oskab laps ära tunda tuttava pakendi ning tegelased mänguasjadel ja riietel. Reklaami hakkavad lapsed mõistma ja eraldama teistest telesaadetest 5-7 eluaasta vahel
annaabi.ee 
