Teine maailmasõda (0)

TALLINNA VANALINNA ÕHTUKOOL
12K KLASS
Kaisa Tilga
TEINE MAAILMASÕDA
Referaat
Tallinn 2015
Sisukord
Sissejuhatus...............................................................................................3-4
Hispaania kodusõda ......................................................................................5
Austria anšluss , Müncheni Sobing ...............................................................6
Tšehhoslovakkia häving, Molotovi-Rippentropi pakt..................................7
Poola purustamine, Kummaline sõda, Välksõda läänes...............................8
Lahing Inglismaa vastu, Saksamaa vallutab Balkani poolsaare...................9
Sõjategevus maailma teisel rindel, Sõda merel ja õhus..............................10
Baaside lepingud , Soome talvesõda ......................................................11-15
Nõukogude okupatsioon Eestis, Saksamaa rünnak NSV Liidule.........15-17
Stalingradi lahing, Maailm sõjas...........................................................17-21
Saksamaa purustamine...............................................................................21
Kohtumõistmine süjakuritegude üle...........................................................22
Kokkuvõte..................................................................................................23
Kasutatud materjalid...................................................................................24
2
Sissejuhatus
Demokraatia nõrgenemine või asendumine diktatuuriga teravdas rahvusvahelist olukorda ning tekitas uusi konfliktikoldeid. Kõigepealt varises kokku Versailles ´ süsteem. 1935. aastal tühistas Saksamaa ühepoolselt Versailles´ lepingu, kehtestas üldise sõjaväekohustuse ning asus uuesti looma lennuväge ning sõjalaevastikku, mis tal seni oli keelatud. Lääneriigid suhtusid Saksamaa relvastumisse järeleandlikult, Suurbritannia sõlmis Saksamaaga koguni kokkuleppe, millega seati Saksa sõjalaevastiku tonnaaži piirmääraks 34% Briti laevastiku tonnaažist. Samal aastal otsustasSaarimaa elanikkond referendumil, et liitub uuesti Saksamaaga, 1936. aasta 7. märtsil viis Hitler oma väed demilitariseeritud Reini tsooni. See tekitas protesti , kuid ei saa ju sõda alustada ainult sellepärast, et sakslased viisid oma väed omaenda territooriumile! Hitleri-Saksamaaga jätkati suhtlemist nagu normaalse riigiga. Seda, et Hitleri režiimi rahvusvaheliselt respekteeriti, näitasid 1936. aasta Berliini olümpiamängud, kuhu sõitsid kohale paljude riikide sportlased , sealhulgas ka nn rassivõõrad. Saksamaa olümpiakoondisesse määras Hitler isegi ühe juuditarist vehkleja. Lääne üldsust, keda häirisid nn Nürnbergi seadused, mis asetasid juudid „väljapoole Saksa rahva ühendust“ ning keelasid juutide ja nn aarialaste vahelised abielud, ülalmainitud tõsiasi arvatavasti rahustas. Juutide hävitamine polnud veel alanud, esialgu neid vaid vallandati riigiteenistusest, heideti välja kutselistest ja teistest organisatsioonidest jms.
Hitleril ei olnud tegelikult jõudu lääneriikidega sõdida, ning kui lääneriigid oleksid sündmustesse sekkunud , oleks Hitler andnud käsu viivitamatult tagasi tõmbuda. Lääneriigid piirdusid aga protestidega, mis diktaatori jultumusele ainult hoogu lisasid. 1935. aastal astus Saksamaa välja Rahvasteliidust ning loobus 1936. aastal Locarno lepingu täitmisest, see andis märku kavast asuda revideerima Euroopa riikide piire .
Saksamaa edusammudest sai innustust Itaalia, kes 1935. aastal ründas Etioopiat (Abessiiniat). Rahvasteliit kehtestas Itaalia vastu majandussanktsioonid, kuid need ei suutnud agressorit oluliselt takistada. Ägeda vastupanu järel löödi aafriklaste väed puruks ning Itaalia vallutas Etioopia .
Hitlerlaste tegevus sundis Inglismaa ja Prantsusmaa valitsust mõtlema selle peale, kuidas luuakollektiivse julgeoleku süsteem ehk riikide liit, mis suudab peatada Saksa ekspansiooni. Prantsusmaa üritas sõlmida liidulepinguid Saksamaa idanaabritega, s.o Kesk-Euroopa riikidega, keda ähvardas Saksa agressioon . Inglismaa soovis läheneda Itaaliale, kasutades ära tõsiasja, et Mussolinile ei meeldinud Saksamaa plaan liita endaga Austria.
Esialgu näis , et lepituspoliitika on edukas. 1936. aastal sõlmisid Saksamaa ja JaapanKominterni-vastase pakti, mis oli suunatud Nõukogude Liidu vastu. Järgmisel aastal ühines paktiga Itaalia, hiljem veel ka teisigi riike. 1938.-1939. aastal toimusid NSV Liidu ja Jaapani vägede vahel Mongoolias sõjalised kokkupõrked, mis lõppesid Nõukogude poole võiduga. Sedalaadi vastasseisudele vaatamata ühendas maailma erinevaid diktatuure vaenulikkus oma peavaenlaste, s.o lääne demokraatia vastu. Ning ühel hetkel osutus see omavahelistest vastuoludest suuremaks .
1935. aastal sõlmiti vastastikuse abi leping NSV Liidu ja Prantsusmaa vahel. Nüüd pidi nii Prantsusmaa ka NSV Liit abistama Tšehhoslovakkiat kolmanda suurriigi rünnaku puhul. Seega tunnistas Prantsuse valitsus, et Saksa agressiivsust on ilma NSV Liidu osavõtuta võimatu ohjeldada. Pärast 1933. aastat tunnustasid
NSV Liitu mitmed uued lääneriigid. 1934. aastal kehtestati diplomaatilised suhted Nõukogude Liidu ja USA vahel. Samal aastal sai NSV Liit Rahvasteliidu liikmeks. Nõukogude valitsus tegi jõupingutusi selleks, et olla Lääne silmis respekteeritav riik. Hävitades opositsionääre, väitis Stalin , et just nimelt nemad olid soovinud maailmarevolutsiooni, tema ise aga vaid „sotsialismi ülesehitamist ühes riigis“.
3
1936. aastal vastu võetud Stalini konstitutsioon , milles deklareeriti õigusi, vabadusi ning üldist ja võrdset valimisõigust, pidi samuti looma Lääne üldsusele Nõukogude Liidust sündsa pildi.
Suurem osa lääneriikide elanikkonnast soovis väga omada nii tugevat liitlast, mistõttu justkui unustati miljonid kollektiviseerimise ohvrid, jäeti märkamata 1932.-1933. aastate näljahäda; ei pööratud tähelepanu sellele, et NSV Liidus puudusid igasugused kodanikuõiguste tagatised ning kaitse julgeolekuorganite omavoli eest. Tõelist usaldust Nõukogude juhtkonna suhtes Läänes muidugi ei olnud, kuid üha rohkem levis veendumus , et tahes- tahtmata tuleb valida Stalini ja Hitleri vahel.

4
Hispaania kodusõda
1936-1939
Hispaania kodusõjas käis kahe vastandliku ideoloogia, fašismi ja sotsialismi võitlus. Fašism saavutas võidu, millele järgnes 36 aastat diktatuurirežiimi.
Enne Esimest maailmasõda saatis Hispaania oma ekspeditsiooniväed Marokosse Põhja-Aafrikas, et tugevdada seal oma positsiooni. 1921. aastal said Hispaania väed berberite juhi Abd el- Krimi jõududelt lüüa ja Hispaania suutis berberid alla suruda alles 1927. aastal. Marokos 1923. aastal saadud sõjaline kaotus tõi kaasa fašistlik-sõjaväelise diktatuuri eesotsas kindral Primo de Riveraga.
Primo de Rivera valitses Hispaaniat kuni 1930. aastani, mil ta kukutati . Järgmisel aastal tuli kuningas Alfonso XIII vastu nõudmistele korraldada valimised. Võidu sai vabariiklik partei ja monarhia kukutati. Ülestõusud toimusid ka Astuurias ja Kataloonias ning veebruaris tuli võimule uus rahvarinde valitsus.
Manuel Azaña uude valitsusse kuulus sotsialistliku töölispartei ja kommunistliku partei liikmeid. Ühiselt püüti vastu seista katoliku kiriku mõjule Hispaania riigiasjade ajamisel. Armee ja fašistid toetasid aga kirikut.
FAŠISM SOTSIALISMI VASTU
17. juulil 1936. aastal alustasid kindralid Hispaania Marokos ülestõusu. Kindral Francisco Franco juhtimisel ja natsionalistide ehk falangistide partei toetusel tungisid mässulised Hispaaniasse. Francot abistasid ka Itaalia ja Saksamaa fašistlikud valitsused. Nii sai alguse ränk kodusõda. 1936. aasta lõpuks oli suurem osa Lääne- ja Lõuna-Hispaaniast natsionalistide kontrolli all.
IDEOLOOGIATE VÕITLUS
Vabariiklased , keda toetas Nõukogude Liit, hoidsid enda käes põhjas ja läänes paiknevaid alasid, kus oli rohkem linnu, nende hulgas ka Barcelona, Bilbao , Madrid ja Valencia. Natsionalistid hõivasid Bilbao 1937. aastal. Sama aasta 27. aprillil ründasid natsionaliste toetavad Saksa pikeerivad pommituslennukid Baskimaal Guernica linna, kus surma sai sadu tsiviilisikuid. See oli esimene kord, kui sõja ajal kasutati pommitamist tsiviilelanike vastu ja sellest sai pöördepunkt nüüdisaja sõjas.
Kodusõda oli tegelikult fašismi- ja sotsialismiideede võitlustanner. Vabatahtlikud paljudest riikidest, kes toetasid üht või teist poolt, sõitsid Hispaaniasse, et võidelda oma poliitiliste ideaalide eest.
Umbes 75000 inimest oli juba saanud surma, enne kui vabariiklaste jõud jaanuaris 1939. aastal Barcelonas ja märtsis Madridis natsionalistidele alistusid. Kindral Franco kuulutati „kuningriigi caudillo -ks ja riigipeaks“.
Franco keelas igasuguse opositsiooni falangistide parteile, taastas katoliku kiriku mõjuvõimu ja tema initsiatiivil astus Hispaania Rahvasteliidust välja. Ehkki Franco pooldas Hitlerit, säilitas ta Teise maailmasõja ajal Hispaania neutraliteedi. Franco valitses Hispaaniat kuni oma surmani 1975. aastal, mil monarhia ja demokraatia riigis taastati.
5
Austria Anšluss
1938. aastaks olid Hitleri positsioonid nii Saksamaal kui ka rahvusvahelises poliitikas sedavõrd tugevnenud, et ta võis asuda ellu viima oma maailmavallutuskava. Hitleri esimeseks ohvriks sai Austria. 1938. aasta veebruaris esitas Hitler Austriale ultimaatumi, nõudes vangistatud natside vabastamist ning nende juhi nimetamist valitsuse etteotsa . Austria ei suutnud agressorile vastu seista ning alistus. Pealegi paljudele austerlastele meeldisid natsid . 13. märtsil 1938. aastal marssisid Saksa väed riiki ning järgmisel päeval teatati Austria Saksamaaga liitmisest, mis sai tuntuks kui anšluss (saksa keeles liitmine ). Selle kinnitamiseks korraldati 4. aprillil 1938. aastal Saksa salapolitsei kontrolli all rahvahääletus , mis näitas austerlaste toetust ühinemisele. Lääne suurriigid ei söandanud Austria maailmakaardilt kadumise pärast tõsiselt protesteerida, ainsa riigina maailmas ei tunnustanud anneksiooni Mehhiko .
Müncheni sobing
Austria liitmine Saksamaaga tekitas demokraatlikes maades suurt ärevust. Hakati mõistma, et Hitleri rahustamine polegi nii lihtne, samas ei söandatud tema vastu välja astuda. Lääs oli sõjaväe arendamise hooletusse jätnud ega olnud sõjaks valmis.
Hitler valmistus samal ajal ründama järgmist maad, milleks ta valis Kesk- ja Ida-Euroopa ainsa demokraatliku riigi Tšehhoslovakkia. Tšehhoslovakkial oli kehtiv kaitseleping Prantsusmaaga , mistõttu tema ründamine võinuks paisata kogu Euroopa sõtta. Ettekäändena Tšehhoslovakkia ründamiseks kasutas Hitler selle lääneosas nn Sudeedimaal elavate sakslaste olukorda: tšehhid olevat neid taga kiusanud. Septembris 1938. aastal nõudis Hitler Tšehhoslovakkialt Sudeedimaa loovutamist, ähvardades keeldumise korral sõjaga. Tšehhoslovakkia lükkas sakslaste nõudmised tagasi ning kuulutas välja mobilisatsiooni. Euroopa seisis taas sõja lävel.
Lääneriigid lootsid aga endiselt Hitleriga kokku leppida. Eriti aktiivselt tegutses selles suunas Briti peaminister Neville Chamberlain . 29. septembril 1938 sõlmisid Inglismaa, Prantsusmaa, Itaalia ning Saksamaa Münchenis kokkuleppe, mis kohustas Tšehhoslovakkiat loovutama Sudeedimaa, kuid tagas ülejäänud Tšehhoslovakkia puutumatuse. Üksi jäetud tšehhid ei söandanud suurriikide diktaadile vastu hakata ning alistusid.
Läänes võeti Müncheni leping vastu vaimustusega. Londonis juubeldavatele rahvamassidele esinedes teatas Neville Chamberlain, et ta tõi „rahu kogu meie põlvkonnale“. Rahul oldi lepinguga ka Ameerika Ühendriikides.
6
Tšehhoslovakkia häving
Pärast Müncheni kokkuleppe sõlmimist ütles rahustamispoliitikat teravalt kritiseerinud Briti konservatiiv Winston Churchill : „Münchenis oli meil valida sõja ja häbi vahel. Me valisime häbi ja saame ka sõja“
Möödus vaid paar kuud ning Churchilli ennustus hakkas täituma. Hitler võttis Müncheni lepet kui märki lääne nõrkusest. 23. märtsil 1939. aastal esitas Saksamaa ultimaatumi Leedule ja viis oma väed Klaipedasse (Memel). 14. märtsil 1939 kuulutas Hitleri õhutusel end iseseisvaks Slovakkia ning järgmisel päeval hõivasid Saksa ja Ungari väed ülejäänud Tšehhoslovakkia. Iseseisev Tšehhoslovakkia riik lakkas olemast. Märtsi lõpul nõudis Hitler endale ka Danzigit (Gdanskit). Oli selge, et järgmine ohver on Poola.
Tšehhoslovakkia hävitamisega sai lääneriikide mõõt aga täis. Hitler pidas demokraatlike riike liiga nõrgaks ega eeldanud, et need söandavad talle vastu astuda. See oli viga. 31. märtsil 1939 teatasid Suurbritannia ning Prantsusmaa, et kaitsevad Poola puutumatust, ja alustasid läbirääkimisi NSV Liiduga, lootes ka teda Saksamaa-vastasesse liitu kaasata. Inglased kehtestasid üldise sõjaväekohustuse ja asusid valmistuma sõjaks.
Endalegi ootamatult oli Hitler sattunud keerulisse olukorda. Teda ähvardas sõda kahel rindel. Ründamaks Poolat, vajas ta kindlat seljatagust. Seda võis talle pakkuda ainult NSV Liidu juht Stalin.
Molotovi-Ribbentropi pakt
Lääneriikide ebaõnnestunud poliitika tõttu olid 1939. aasta suveks kõik trumbid Stalini kätte läinud. Nõukogude Liit oli juba mõnda aega valmistunud sissetungiks Euroopasse, selleks oli üles ehitatud maailma suurim armee. Stalin oli jõudnud veendumusele, et rahu tingimustes ei õnnestu kommunistidel kusagil võimule tulla. Seetõttu lootis ta Euroopa riigid üksteisega sõtta lükata, et neid piisavalt nõrgestada, ning siis sobival hetkel ülekaalukate jõududega ise sekkuda ja kogu Euroopa vallutada.
1939. aasta suvel olid liidust Staliniga huvitatud nii lääne demokraatlikud riigid kui ka Hitler. Oma hinna üleskruvimiseks pidas Stalin kogu suve Prantsusmaa ja Inglismaaga läbirääkimisi, luues samal ajal salajasi kontakte Hitleriga. Stalin oli veendunud, et kui ta lükkab tagasi Hitleri ettepaneku mittekallaletungilepingu sõlmimiseks, ei söanda Hitler Poolat rünnata. Stalin vajas maailmarevolutsiooni süütamiseks aga uut maailmasõda, mistõttu ta nimetas Hitlerit „revolutsiooni jäälõhkujaks“.
23. augustil 1939 sõlmiti maailma suureks üllatuseks Moskvas Saksamaa ja NSV Liidu mittekallaletungileping, mis on allakirjutajate järgi läinud ajalukku kui Molotovi-Ribbentropi pakt (MRP). Vastsed sõbrad lubasid teineteist 10 aasta jooksul mitte rünnata ega osaleda teisele poolele vaenulikus sõjalises liidus. Lepingu lahutamatuks ja kõige olulisemaks osaks oli salajane lisaprotokoll, kus diktaatorid Ida-Euroopa ära jagasid. Nõukogude Liit sai Saksamaalt loa Soome, Eesti ja Läti ning Bessaraabia ( Rumeenia osa) anastamiseks, Poola pidi pooleks jagatama. Kuu aega hiljem sõlmitud lisaprotokolliga müüs Saksamaa NSV Liidule ka Leedu, saades selle eest vastutasuks algul NSV Liidu mõjusfääri kuulunud Poola territooriumi. MRP sõlmimine tähendas, et uus maailmasõda võis alata .
7
Poola purustamine
MRP-ga sai Hitler vabad käed Poola ründamiseks. Sõjaplaan rajanes veendumusel, et Poola õnnestub purustada enne, kui lääneriigid jõuavad oma jõud mobiliseerida. Hitleri käsul organiseeriti Saksa-Poola piiril provokatsioone. Süüdistades Poolat Saksamaa ründamises, tungis Hitler Poolale 1. septembril 1939 sõda kuulutamata kallale. 3 sept. 1939 kuulutasid Prantsusmaa ja Suurbritannia Saksamaale sõja, kuid tegelikult siiski sõtta veel ei sekkunud.
Saksa väed kasutasid avanenud võimaluse kiirelt ära. Võrreldes Poola armeega polnud Saksamaa sõjavägi mitte ainult suurem, vaid ka parem. Poola ratsaväe vastu paiskasid sakslased tankid., Poola lennuvägi hävitati juba esimesel päeval. Õhus täieliku kontrolli omandanud Saksa õhujõud ( Luftwaffe ) pommitasid halastamatult Poola üksuste ühendusteid ning tagalat, puhastades oma soomusjõududele teed. Poola armee üritas taanduda maa idaossa, kuid 17. sept. 1939 tungis Poolale kallale ka NSV Liit, hõivates Ida-Poola. 6. oktoobriks oli sõjategevus lõppenud. Saksa ja NSV Liidu väed pidasid ühise võiduparaadi: Poola riik oli lakanud eksisteerimast. 1939. aasta novembris ründas NSV Liit MRP-le tuginedes Soomet, 1940. aastal võttis Rumeenialt ära Bessaraabia.
Kummaline sõda 1939-1940
Poola kiire purustamine vapustas lääneriike, kuid ei sundinud neid Saksamaaga rahu sõlmima . Saksamaa paiskas oma väed kiirelt läände, kus mõlemad pooled kindlustasid Prantsuse-Saksa piirile rajatud Maginot´ ja Siegfriedi kaitseliinil. Sõjategevus soikus, algas nn kummaline sõda, kus kumbki pool erilist aktiivsust ei ilmutanud.
Mõnevõrra aktiivsem tegevus käis merel, kus Saksa laevastik üritas läbi lõigata Inglismaa varustusteid, kandes seejuures aga tõsiseid kaotusi. Et laevastikul oleks rohkem tegevusvabadust, andis Hitler käsu vallutada Norra. 9. aprillil 1940 hõivas Saksa armee vastupanuta Taani ning ründas Norrat. Kuigi ka Norrat tabas Saksa rünnak ootamatult, osutasid norrakad sakslastele ägedat vastupanu, mis võimaldas kuningaperekonnal Norrast lahkuda. Siiski õnnestus sakslastel küllalt kiiresti enamik Norrast enda kätte saada. Põhja-Norras maabus Inglise-Prantsuse dessant , mistõttu siin jätkusid ägedad lahingud 1940. aasta suveni, mis järele jäänud dessantlased evakueeriti ja Norra lõplikult alistati.
Välksõda läänes
Samal ajal Taani ja Norra vallutamisega oli Hitler viimas lõpule ettevalmistusi välksõjaks (Blitzkrieg) läänerindel. Väejuhatus oli välja töötanud plaani, mille kohaselt tuli Saksa vägedel anda esiteks löök Belgia ja Hollandi pihta, meelitades nii Prantsuse-Inglise põhijõud Belgiasse, et tõrjuda siit otsekui 1914. aasta Schlieffeni plaani matkivat pealööki. Tegelikult pidid Saksa armee põhijõud hõivama väikese Luksembrugi, tungima üle Ardennide, mööduma Maginot´ liinist ja jõudma lääneliitlaste põhijõudude selja taha, et need ühe hoobiga purustada.
10. mail 1940 ründasidki sakslased Belgiat ja Hollandit, kasutades selleks laialdaselt langevarjuüksusi, mis ootamatu löögiga vallutasid piirikindlused. Tõhusalt toetas Saksa soomusjõudude edasiliikumist lennuvägi, mis oli juba harjunud maavägedega ühiselt tegutsema.
Prantsuse ja Briti armee polnud 1940. aasta suvel veel sõjaks valmis. Soomusjõud olid nõrgad, sakslastele jäi selgelt alla ka lennuvägi. Oma ülesannete kõrgusel polnud ka liitlaste väejuhatus, kes uskus, et Hitler kordab 1914. aasta Saksa sõjaplaani, ning langes Hitleri ülesseatud lõksu.
8
12.-13. mail ületasid sakslased liitlasvägede selja taga mitmes lõigus Maasi jõe, avades tee märkamatult üle Ardennide liikunud tankidiviisidele, mis prantslaste kaitse läbi murdsid ning nende tagalasse tungisid. Soomusüksuste edasitungi toetas lennuvägi, eriti sööstpommitajad Stukad, mis iga vastupanukatse eos maha surusid. Enne kui vastased millestki aru said, olid nende põhijõud sisse piiratud. Suure vaevaga suutsid inglased juuni alguseks enamiku oma vägedest Dunkerque´i kaudu Prantsusmaalt evakueerida, kogu sõjavarustus langes aga sakslaste kätte.
Sakslaste edu õhutas sõtta astuma ka Itaaliat, mille sõjaline panus jäi siiski väikeseks. Prantsusmaa segi paisatud sõjajõud üritasid sakslastele küll veel vastupanu osutada, kuid nende vaim oli murtud . 22. juunil 1940 sõlmiti taas Compiegne ´i metsas Saksa ja Prantsusmaa vahel vaherahu . Kaks kolmandikku Prantsusmaad, sealhulgas Pariis, sattus Saksa okupatsiooni alla. Okupeerimata lõunaosas moodustati saksameelne nn Vichy valitsus eesotsas marssal Petainiga. Alistumist mittetunnustav kindral Charles de Gaulle lõi Inglismaal liikumise Vaba Prantsusmaa ning jätkas võitlust Hitleri vastu.
Lahing Inglismaa vastu
Prantsusmaa alistamise järel jätkas vastupanu vaid Suurbritannia, mille peaministriks oli saanud Winston Churchill. Viimane lükkas tagasi Hitleri rahuettepanekud ning lubas sõda kõike välja pannes jätkata. Nii ei jäänud Hitleril üle muud, kui alustada ettevalmistusi dessandiks. Selle edukaks teostamiseks tuli aga kõigepealt purustada Briti õhujõud. 16. juulil 1940 andis Hitler käsu Suurbritannia Luftwaffe jõududega põlvili suruda.
Kuigi tegemist oli raske ülesandega, olid sakslased edus kindlad. Luftwaffe oli lahingutes karastunud, tema käsutuses oli rohkeim lennukeid kui inglastel. Inglastel oli puudus väljaõppinud pilootidest, seetõttu olid nende kaotused suuremad. Samas olid inglased suutnud välja arendada Saksa hävitajatega võrdse hävituslennuki Spitfire . Ka suutsid nad Inglismaa kaitsel oskuslikult kasutada radarit. Kuigi mõnel hetkel olid sakslased edule väga lähedal, õnnestus Inglise õhujõududel siiski „lahingus Inglismaa pärast“ peale jääda. Olulist osa etendasid nende poolel võitlevad Poola, Tšehhi ja teiste sakslaste anastatud maade lendurid. Septembri keskpaigaks oli Luftwaffe kandnud sedavõrd suuri kaotusi, et Hitler andis käsu dessant Inglismaale edasi lükata. Hitler oli saanud Teises maailmasõjas esimese tõsisema tagasilöögi.
Saksamaa vallutab Balkani poolsaare
Pärast ebaõnnestumist Inglismaal pöördus Hitleri tähelepanu itta . Oktoobris 1940 oli Itaalia alustanud sõjakäiku Kreeka vastu, kuid saanud lüüa. Oma liitlaste päästmiseks oli Hitler sunnitud sekkuma. Saksamaa meelitas või sundis endaga liituma Ungari, Rumeenia ja Bulgaaria . Saksa mõju alla langes ka Jugoslaavia , kuni 1941. aasta märtsis tuli riigipöördega Jugoslaavias võimule läänemeelne valitsus. 6. aprillil 1940 ründas Saksamaa liitlaste toetusel Jugoslaaviat ja lõi selle kiiresti puruks. Samal päeval alanud sõjakäik kreeklaste ja neid toetavate Inglise vägede vastu kujunes pikemaks ja kaotusterohkemaks, kuid aprilli lõpuks oli ka Kreeka vallutatud.
Järgnevalt asus Hitler taotlema võimu Vahemere üle. Selleks tuli Inglise vägedelt vallutada kaks Vahemerd kontrollivat saart – Malta ning Kreeta . 20. mail 1941 ründasid Saksa langevarjuüksused Teise maailmasõja suurimas õhudessantoperatsioonis Kreetat ja inglased sunniti taanduma. See ei andnud siiski sakslastele loodetud strateegilist ülekaalu Vahemerel. Vallutada oleks tulnud ka Malta, mis jäi aga alistamatuks.
9
Sõjategevus maailmasõja teistel rinnetel
1940. aastal kandus sõjategevus Euroopast ja Aasiast ka Aafrikasse. Itaalia alustas septembris1940 Liibüast rünnakut Briti vägedega mehitatud Egiptuse vastu, kuid ei saavutanud suurele ülekaalule vaatamata edu. 7. detsembril 1940 alustasid Briti väed Aafrikas vastupealetungi ning lõid Itaalia üksused täielikult puruks, vallutades suure osa Liibüast. Lahe kuuga liikusid Briti väed edasi 650 km, võtsid 130 000 vangi ning kaotasid alla tuhande mehe. Inglased ründasid Itaalia teisigi Aafrika kolooniaid ning vallutasid need.
Liitlaste kokkuvarisemise vältimiseks tuli seni aafrika lahingutesse sekkumast tõrkunud Hitleril Mussolini palvele vastu tulla ja saata Aafrikasse eraldi selleks sõjakäiguks moodustatud Aafrika korpus. Selle etteotsa määrati Prantsuse kampaanias silma paistnud Erwin Rommel , kes sai peagi tuntuks Kõrberebase nime all. 1941. aasta märtsis asusid Rommeli väed vasturünnakule ning surusid Briti üksused tagasi. Rommel kasutas rünnakul osavalt tankiüksusi, tungides nendega sügavale vastase tagalasse ning tekitades seal paanikat. Briti peamine tugipunkt Aafrikas, Egiptus , sattus ohtlikku olukorda.
Sõda merel ja õhus
Teise maailmasõja tulemust mõjutas oluliselt sõjategevus merel ja õhus. Prantsusmaa sadamad oma kontrolli alla saanud Hitler alustas 1940. aastal intensiivset allveesõda Atlandi ookeanil , üritades läbi lõigata Inglismaa varustusteid. Inglismaa oli pea täielikult sõltuv kaupade sisseveost ning seetõttu kujutas allveesõda talle tõsist ohtu. Inglaste õnneks polnud Saksamaal allveesõja pidamiseks esialgu piisavalt allveelaevu, kuid Saksa allveelaevnikud kompenseerisid selle tõhusa taktikaga. Kõige ägedamaks muutus allveesõda 1942. aasta algul, Inglismaa varustamine oli tõsiselt häiritud.
Siiski suutsid liitlasväed lõpuks peale jääda. Esiteks suutsid liitlased ehitada kaubalaevu kiiremini kui sakslased neid hävitada. Teiseks võimaldas sakslaste salakoodi Enigma murdmine tõhustada võitlust ka Saksa allveelaevadega, lisaks õpiti nende vastu kasutama lennuväge.  Saksa allveelaevad hakkasid kandma suuri kaotusi. Kuigi allveesõda jätkus täie hooga sõja lõpuni, ei suutnud see liitlasi enam oluliselt ohustada.
1942.-1943. aastal omandas järjest suurema tähtsuse ka liitlaste õhusõda Saksamaa vastu. Saavutanud ülekaalu õhus, asusid liitlasväed Saksamaad süstemaatiliselt puruks pommitama. Hukkus palju tsiviilelanikke, see omakorda murendas moraali rindel.
10
Baaside lepingute sõlmimine Eesti ja NSV Liidu vahel
1939. aasta sügisel, kui puhkes Saksamaa-Poola sõda ja sellest kasvas välja Teine maailmasõda, kuulutas Eesti koos teiste Balti riikidega end neutraalseks.
Kuid see ei tähendanud 23. augustil 1939 Molotovi-Ribbentropi pakti sõlminud Saksamaa ja Nõukogude Liidu silmis midagi, sest pakti salajase lisaprotokolliga oli Eesti juba loetud Nõukogude Liidu mõjusfääri kuuluvaks. Septembri lõpus asus NSVL tegutsema, et Balti riike enda mõjule allutada.
Eesti puhul andis tegutsemiseks hea ettekäände Tallinnas interneeritud Poola allveelaeva "Orzel"põgenemine 18. septembril.
22. septembril nõudiski Moskva Eestilt luba sõjaliste baaside rajamiseks viimase territooriumile, kuna väikeriik ei suutvat ise oma neutraalsust kaitsta ning destabiliseerib nõnda olukorda Läänemerel. Eestile avaldati läbirääkimistel tugevat survet, korduvalt rikuti õhu- ja merepiiri ning väideti, et Eesti vetes lasti põhja Nõukogude aurik "Metallist". Väidetavalt oli Nõukogude võimudel ka plaan Eesti sõjaliseks vallutamiseks.Siiski lubas NSVL Eestile, et lepinguga nõustumise korral säilitatakse Eesti suveräänsus .
Eesti riigijuhid otsustasid siiski Nõukogude survele järgi anda ning 28. septembril sõlmiti vastastikkuse abistamise leping, mis üldiselt on tuntud baasidelepinguna. Sellega loovutas Eesti Nõukogude vägedele sõjaväebaaside loomiseks territooriumi Saaremaal, Hiiumaal ja Paldiski linnas.
Eestisse marssis esialgsete lepingute järgi 25 000 punaarmeelast, hiljem nende arv aga ilmselt kasvas.
Baasivägede sissemarss algas 18. oktoobril. Eesti sisemisesse valitsemisesse otseselt esialgu ei sekkutud ja Eesti ise püüdis omalt poolt teha kõik, et selleks mitte põhjust anda: Nõukogude Liitu ei kritiseeritud isegi siis, kui ta Soomele kallale tungis ja Talvesõja algatas. Juba varem, 12. oktoobril, oli vahetunud ka Eesti valitsus: sisepingete maandamiseks asus peaministriks Jüri Uluots, kes kaasas enda kabinetti ka mõningaid Pätsile seni oponeerinud tegelasi ning püüti saavutada rahvuslikku üksmeelt, kuigi demokraatia taastamiseni siiski ei jõutud.
Soome talvesõda
1939. aasta oktoobris esitas Stalin Soomele nõudmise sõlmida Soome ja N. Liidu vahel vastastikuse abistamise pakt. Soomele esitatud nõuded olid üsnagi kaugeleulatuvad. Moskva nõudis Karjala maakitsusel oleva Soome riigipiiri nihutamist tükk maad lääne poole, et viia Leningrad kahurite laskeulatusest välja. Piiri nihutamise tegelikuks põhjuseks oli vajadus - tagada ohutu varustustee lääneliitlaste abi vastuvõtuks Murmanski sadama kaudu sõja puhkemisel Saksamaaga.
Soome lahes nõudis N. Liit Soomelt mõnede saarete loovutamist ning Kalastaja poolsaarel asuva Soome ainsa jäävaba sadama Petsamo rendile andmist. Nõudmiste krooniks oli Soome lahe suudmes asuva Hanko sadama loovutamine Vene mere- ja lennuväebaaside tarbeks.
Soome tankitõrje suurtükk
N. Liidu ettepanekud ei olnud Soomele vastuvõetavad. Soome valitsus leidis, et vastastikuse abistamise pakti sõlmimine ei sobi kokku Soome neutraliteediga, kuna loodavad baasid piiraksid riigi suveräänsust ja ohustaksid tema iseseisvust. Samas oldi aga valmis N. Liiduga arutama piiride õgvendamist ja territoriaalküsimusi.
11
Alanud läbirääkimised katkesid 13. novembril. Soome valitsus asus Karjala piirialadel oma väekontingenti tugevdama ja viis läbi üldmobilisatsiooni. Alustati ka suuremate linnade evakueerimist. Soome Cajanderi valitsus sai aga Nõukogude ajakirjanduse ründeobjektiks. Kõigele lisaks toimus 26. novembril Manila küla piirkonnas intsident, mis kiirendas avalikku konflikti. Nimelt teatas N. Liidu valitsus, et Manila külas õppustel olnud punaväelaste keskele olevat langenud mõned kahurimürsud ning neli punaväelast saanud ja surma ja üheksa haavata . Toimunus süüdistati Soomet talle esitati noot, milles nõuti, et Soome tõmbaks oma väed piirist 25 km kaugusele. Soome valitsus lükkas protesti tagasi ja tegi ettepaneku, korraldada juhtunu kohta ühine juurdlus . Nõukogude valitsus keeldus.
Hiljem toimunu kohta andmeid kogudes sai selgeks, et tegemist oli Nõukogude provokatsiooniga, mille korraldas Leningradi sõjaväeringkonna staabi luureosakond. Saanud sõjaväeringkonna ülema Meretskovi ja Leningradi oblasti keskkomitee sekretäri Þdanovi allkirjadega erivolitused, andis luureosakonna ülem polkovnik Tihhomirov punaarmee 221. suurtükiväerügemendi ühele patareile käsu tulistada oma kütidiviisi 329. rügemendi 4. roodu positsioone Manila küla lähistel. Kuna punaväelasi tulistanud patarei asus piirikõveriku tõttu sihtmärgist põhja pool, jäeti mulje, et tulistamine toimus Soome territooriumilt . Järgmisel päeval teatas Leningradi sõjaväeringkonna staap, et soomlased on tunginud kallale Nõukogude piirivalvele, süvendades nii Manila juures toimunud provokatsiooni.
28. novembril teatas V. Molotov , et N. Liit katkestab mittekallaletungilepingu Soomega . Päev hiljem katkestas Moskva Soomega diplomaatilised suhted. 30. novembril 1939 alustas Punaarmee Soome tuhande kilomeetri pikkusel idapiiril üheaegselt kaheksas lõigus pealetungi. Algas 105 päeva kestnud ja Soomele väga raske Talvesõda.
Salajase operatiivkäsu Soome vallutamiseks olid Nõukogude väekoondised saanud juba 20. novembril. Selleks oli Soome piirile koondatud neli armeed . Neist suurim oli 7. armee, kuhu kuulus 12-14 kütidiviisi, üks soomusvägede korpus ja hulk üksikuid soomusbrigaade kokku umbes tuhande tankiga. See armeeüksus pidi andma pealöögi Leningradi suunast, vallutama Karjala Kannase ja suunduma seejärel Helsingi peale. 7. armee tegevust pidi toetama 8. armee, andes oma seitsme diviisi ja kahe soomusbrigaadiga abilöögi põhja pool Laadoga järve, et haarata Karjala Kannast kaitsvaid Soome üksusi seljatagant. Põhjas asunud 9. armee ülesandeks oli tungida läbi Kesk-Soome Botnia lahe rannikule , ning katkestada ühendusteed Rootsiga . Seda lööki pidi toetama 14. armee, kes pidi Jäämere rannikul ära lõikama läbi Petsamo sadama toimivad Soome ühendusteed välismaailmaga.
Marssal Mannerheimi memuaaride andmetel ründas N. Liit Soomet kokku 45 diviisiga, kus oli kokku umbes1 miljon meest. Tanke oli venelastel 3000, millest hävitati umbes 1600. Eriti aktiivne oli lennuvägi, kuhu kuulus ligi 2500 lennuki ja kelle tegutsemist soodustasid lähedal asuvad lennuväljad, ka Eestis asuvates baasides. Nimelt leiti esimesel sõjapäeval Helsingile sooritatud õhurünnaku ajal alla tulistatud vene lendurite taskutest eesti raha, mis tunnistas, et lennukid olid tulnud Eestis asunud baasidest. Sellega rikkus N. Liit Eestiga sõlmitud lepingut.
Soomlastel oli esialgu vastase tugevatele jõududele vastu panna ainult üheksa diviisi, kus oli kokku vaid 175 000 meest. Vähe oli suurtükke, Peaaegu täielikult puudusid soomusüksused. Tankitõrjeks kasutati õhutõrje 37-millimeetriseid automaatkahureid, mida samuti nappis. Olemasolevast 96-st lennukist oli suurem osa vananenud tüüpi. Sõja kestel suurenes lennukite arv 287-ni. Õhutõrje väeosades oli veelgi halvem, kuna olemasolevaid üksikuid õhutõrjepatareisid kasutati linnade ja eluliselt vajalike keskuste kaitseks. Puudus oli laskemoonast. Jalaväele jätkus seda vaid paariks kuuks, suurtükiväele aga vaid kolmeks nädalaks. Samal ajal olid Soome enda sõjatööstuse võimalused äärmiselt piiratud. Raskusi oli ka kütteõlidega.
12
Inglismaa ja Prantsusmaa kavandasid relvastatud interventsiooni Soome abistamiseks. Nende 57.000-meheline ekspeditsioonikorpus oli juba Inglismaa sadamates laevadele paigutatud, kuid Rootsi ja Norra valitsused keeldusid kategooriliselt ekspeditsioonivägede läbilaskmisest oma territooriumide kaudu.
Vaatamata Soome valitsuse korduvatele palvetele jäi Rootsi ebasõbralik hoiakSoome suhtes püsima kuni Talvesõja lõpuni. Seetõttu jäi Soomel väga vajalik välisabi saamata.
Neis tingimustes kujunes soomlaste põhiprobleemiks maapiiride kaitsmine. Jõudude vahekorra tõttu oli seegi ülejõukäiv. Elavjõult ületasid Nõukogude relvajõud soomlasi umbes neli korda, suurtükiväe osas umbes 7-8 korda. Lennuväes oli vahekord üks kümne vastu, kuna soomusvägede osas polnud vahekord üldsegi võrreldav. Nõukogude väejuhatusel olid varuks 170 miljoni elanikuga suurriigi tohutud reservid 4 miljoni elanikuga väikese Soome vastu. Soomlastele läks appi palju eestlasi. Kuna talv oli väga külm ja Soome laht üleni kinni külmunud, võidi laht ületada suuskadel.
Nõukogude väejuhatuse arvestuste kohaselt pidi Soome vallutatama paari nädalaga. Sellest lähtudes tehti väekoondistele ülesandeks liikuda juba esimesel lahingupäeval kogu rinde ulatuses 20-25 kilomeetrit edasi. Väejuhatuse optimismi jagas nähtavasti ka Nõukogude valitsus, kes veel enne tõelise olukorra selgumist mängis välja oma poliitilise kaardi. Nimelt teatas Moskva juba pealetungi teisel päeval ametlikult "Soome demokraatliku rahvavalitsuse" moodustamisest eesotsas soome tuntud kommunisti Otto Kuusineniga, kes alates 1918. aastast elas N. Liidus. 2. detsembril sõlmis Kuusise "valitsus" Balti eeskujul N. Liiduga vastastikuse abistamise pakti, täites sellega ka kõik Moskva territoriaalsed nõudmised.
Oletatavasti oli see samm mõeldud soomlaste üksmeele lõhestamiseks, kuid tegelikkus kujunes hoopiski vastupidiseks. 1. detsembril moodustatud Risto Ryti uus valitsus võis Helsingis tegutseda teadmises, et soome rahvas on üksmeelsem kui kunagi varem. Selle tõenduseks oli rahvaväe vapper ja meeleheitlik võitlus oma kodumaa eest, mis äratas imetlust kogu maailmas.
Olles veendunud, et N. Liiduga otsestes läbirääkimistes kokkuleppele jõuda pole võimalik, ning tundes võitluse ebavõrdsust, pöördus Ryti valitsus 4. detsembril 1939 abi saamiseks Rahvasteliidu poole, kes kutsus kokku liidu nõukogu ja täiskogu . N. Liit keeldus aga Genfi tulemast, väites, et temal ei ole Soome valitsusega (mõeldes O.Kuusineni valitsust) mitte mingisuguseid konflikte. Samasuguse selgituse oli Moskva andnud ka teistele lepitajatele riikidele. Rahvasteliidu täiskogu otsusel mõisteti N. Liidu tegevus hukka ja ta heideti Rahvasteliidust välja. Soomele lubati nii materiaalset kui ka moraalset toetust.
Rahvasteliidu täiskogu koosolekul ilmnes aga suure kurioosumina, et Soome lähimad naabrid Rootsi, Norra ja Taani keeldusid kõigist N. Liidu vastu suunatud aktsioonidest, ega võtnud ka osa hääletusest N. Liidu väljaheitmise küsimuses.
Soomele tõttasid appi tuhanded vabatahtlikud paljudest riikidest, kellede arv ulatus 11.500 meheni. Otsesest abistamisest võtsid osa 26 riiki. Lennukite, tankide ja muu sõjavarustuse suurimaiks tarnijaiks olid Ameerika Ühendriigid , Prantsusmaa, Inglismaa, Itaalia, hispaania j.t. Samal ajal keelas president Roosevelt toorainete ja tööstusseadmete ekspordi N. Liitu ja andis Soomele 30 miljonit dollarit laenu.
Eesti rahvas elas vennasrahva võitlusele kaasa suure sümpaatia ja poolehoiuga. Kuigi propagandatalituse poolt saadud keelu kohaselt ei tohtinud eesti ajakirjandus kommenteerida Soome Talvesõda, ega teha mitte mingisugust kriitikat agressorist N. Liidu aadressil, tõttasid paljud eesti mehed valitsuse näilisest hoiakust hoolimata vabatahtlikena võitlevale Soome rahvale appi. Kokku võitles vennasrahva vägede koosseisus üle 2000 eesti vabatahtliku , kes täie mehisusega punaarmee rünnakuid tõrjudes tasusid Eesti Vabadussõjas soomlaste poolt meile osutatud abi eest meie auvõlga.
13
Suurele ülekaalule vaatamata ei suutnud Nõukogude 7. armee ettenähtud graafikut täita. 20-25 km läbimiseks kulus nõutud päeva asemel terve nädal. Jõudnud suure hilinemisega soomlaste kaitsepositsioonide ette, rauges pealetung hoopis. Tulemusteta jäid ka rünnakud soomlaste positsioonidele Taipala piirkonnas. Detsembri teisel poolel nurjus ka pealetung Viiburi suunas.
Punaarmee ebaedu oli seda märkimisväärsem, et Soome peamistele positsioonidele olid suunatud kõik 7. armee 14 diviisi koos rohkearvuliste soomus - ja tehniliste väeosadega .
Pärast olukorra stabiliseerumist Karjala Kannasel elavnes sõjategevus Soome idapiiril, Laadoga järvest Põhja-Jäämereni. Siin rakendas Nõukogude pool sõjategevusse suuremad jõud, kui Soome kindralstaap olemasoleva teedevõrgu järgi oli arvestanud . Kuid ka Punaarmee juhtkonna arvestused osutusid ekslikeks. Laiadel teedeta aladel tekitas väekoondiste varustamine suuri raskusi. Pealegi ei saanud Punaarmee siin oma arvulist ja tehnilist ülekaalu maksma panna. Olles sunnitud kasutama hõredat teedevõrku, anti soomlastele tahtmatult võimalus pealetungivaid Nõukogude väeosi üksikult lüüa.
Detsembri teisel poolel läks soomlastel korda vaenlaste pealetung nii põhjas, kus nõukogude 14. armee ründas Petsamot, kui ka Kesk-Soomes ja Karjala Kannasel peatada. Kõikjal oli vaenlasele tekitatud suuri kaotusi nii elavjõus kui ka tehnikas. Samal ajal saadi rohkesti mitmesugust sõjasaaki, mis oli suureks abiks relvade, laskemoona ja varustuse täiendamisel. Soomlased kasutasid lahingutes edukalt "konesid", millele venelastel polnud võrdset. 40 kraadises pakases külmusid tuhanded nõukogude sõdurid surnuks.
Soomlaste edu jätkus ka jaanuaris. Laadoga järve põhjaranniku ja Syskyjärvi vahel piirati sisse 8. armee kaks soomusbrigaadidega tugevdatud eliitdiviisi, millest üks hävitati täielikult, teine aga jätkas piiramisrõngas vastupanu sõja lõpuni. Sama saatus tabas põhjas Nõukogude 54. diviisi, mis pääses hävingust vaid rahu sõlmimise tõttu.
Jaanuaris toimusid Nõukogude väejuhatuses ümberpaigutused ja sõjaväe ülemjuhatajaks sai K.Voroðilov. Karjala Kannasel asus vägesid juhatama marssal Timoðenko, kes seni oli olnud rinde ülemjuhataja. Laadoga järve ja Jäämere vahel olev rinne anti marssal Sterni juhtida. Samaaegselt tugevdati väekoondisi kogu rinde ulatuses. Selle tulemusel jäid Leningradi, Moskva ja Volga sõjaväeringkonnad tegevväeosadest tühjaks. Neid oli veel vaid Balti riikidesse rajatud baasides. Uusi diviise Soome rindele tuli hakata vedama kaugemalt, isegi Siberist ja Kaug-Idast. See oli Nõukogude väejuhatusele üks kõige kriitilisemaid perioode kogu sõjategevuse vältel, kuna väikseimgi häire vägede kohaletoimetamisel võinuks põhjustada kogu ettevõtmise läbikukkumise.
Jaanuari lõpuks rakendati soomlaste vastu kokku 45 diviisi. Neist 25 diviisi Karjala Kannasel ja 20 diviisi idarindel. Tankide arvu suurendati 3000-ni, lennukite arv aga tõusis 1500-ni. 1. veebruaril Karjala Kannasel alanud pealetungil oli vastase jõud kahekordistunud, kuna soomlased olid oma räsitud diviise saanud täiendada vaid osaliselt. Nüüd oli jõudude suhteks: üks Nõukogude diviis soomlaste ühe pataljoni vastu. Väljastpoolt polnud abi loota , kuna Rootsi ei andnud luba Prantsuse ekspeditsioonivägede läbimarsiks. Oli täiesti mõistetav, et neis tingimustes pidi soomlaste kaitserinne Karjala Kannasel ülekaalus olevate Punaarmee üksuste tugevale survele järele andma. Märtsi algul tekkis kriitiline olukord Viiburist lääne pool, kus vastane üritas korduvalt üle tugevasti kinni külmunud Viiburi lahe ning Soome lahes olevatelt saartelt rünnata Soome mandriala.
Vahepeal olid Soome ja N. Liidu vahel alanud läbirääkimised. Nende toimumiseks tegi väga palju soome kirjanik Hella Wuolijoe, kes kasutas ära oma tutvust N. Liidu Stockholmi suursaadiku Aleksandra Kollontaiga. Samal ajal tõrjusid soomlased tagasi kõik Punaarmee ägedad rünnakud. Lõpuks oli Soome sunnitud tunnistama vaenlase ülekaalu ja 12. märtsi õhtul 1940. aastal kirjutati Moskvas alla rahuleping . 13. märtsil kell 11 päeval lõppes sõjategevus kõigil rinnetel, olles ühtekokku kestnud 105 päeva.
14
Sellest hoolimata olid Soome relvajõud täitnud üliraske ülesande. Peetud sõda läks ajalukku Talvesõja nime all. Täites oma kohustust kodumaa vastu kaotasid soomlased selles sõjas 24.923 inimest langenutena. Haavata sai 43.557 inimest. N. Liidu poolt avaldatud ametlikel andmetel kaotas Punaarmee Talvesõja lahingutes kokku 148.000 meest. Tegelikult arvatakse hukkunute arv ulatuvat 300.000 meheni, kuna haavatute arv oli veelgi suurem.
Sõlmitud rahulepingu kohaselt oli Soome sunnitud loovutama N. Liidule suure osa Karjalast, Viiburi, Käkisalmi ja Sortavala linna ning mereväebaasi Hankol. Pool miljonit elanikku olid sunnitud lahkuma oma kodudest ja asuma elama Soome. N. Liidule jäid ka Petsamo niklikaevandused Kirde-Soomes.
Talvesõja lahingud näitasid ilmselgelt, et Punaarmee lahinguline ettevalmistus oli 1939. aastal sedavõrd nõrk, et see ei võimaldanud nii elavjõus kui ka tehnikas ülekaalukaalus olevatel jõududel mõjule pääseda. Punaarmee juhtide unistus "välksõjast" sakslaste eeskujul varises kokku juba sõja esimestel päevadel . Kavatsetud lühike sõjaretk, mis pidi arvestuste kohaselt hõlmama nn. "kohaliku aktsioonina" vaid Leningradi sõjaväeringkonda, kujunes tegelikult kogu riiki kurnavaks sõjaks, mis sidus suure osa N. Liidu relvajõududest.
Soome tuli sellest sõjast välja kangelasrahvana. Hinnates Talvesõda sisuliselt, jääb kehtima tõde, et ainult niisugune rahvas väärib vabadust, kes on valmis seda ka kaitsma. Soome rahvas oli valmis oma vabadust kaitsma. Kuigi rahutingimused olid karmid, säilitas Soome oma iseseisvuse ja loobus sõlmimast N. Liiduga nn. vastastikuse abistamise pakti, mis sai saatuslikuks Balti riikidele, nende hulgas ka Eestile.
Nõukogude okupatsioon Eestis 1940-1941
Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941) oli Eesti ala okupeerimine NSV Liidu poolt Teise maailmasõja käigus. See algas 17. juunil 1940 Nõukogude vägede sissetungiga Eestisse ja lõppes Saksa okupatsiooni algusega Eestis juulis 1941.
Eesti okupeeriti 100 000 Nõukogude sõjaväelase poolt 17. juunil 1940. Seejärel lavastati "rahvademokraatlik riigipööre ", seati ametisse NSV Liidu nukuvalitsus Eestis, valiti kiirkorras, mittevabalt ja vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega Riigivolikoguuus koosseis, kuulutati Eesti nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks ning "otsustati" paluda Eesti vastuvõtmist NSV Liidu koosseisu. Kõik need sündmused olid Nõukogude Liidu poolt instseneeritud ja lakkamatu sõjalise jõuga ähvardades Eestile peale sunnitud.
Saksamaa rünnak NSV Liidule
MRP-ga lubasid Saksamaa ja Nõukogude Liit teineteist mitte rünnata, kuid kumbki ei kavatsenud tegelikkuses seda sätet täita. Algul puudutas see eelkõige Nõukogude Liitu, kes plaanis oodata ära, mil Saksamaa ja Suurbritannia on omavahelistes lahingutes ehk nõrgestanud ja sekkuda Saksamaa vastu sõtta suure propagandakäraga "Euroopa vabastajana". Kui Nõukogude Liit okupeeris 1940. aasta kevadsuvel aga Bukoviina , mis asus Rumeenias asuvatest Saksamaa naftavarudest vaid paarisaja kilomeetri kaugusel, avas see Saksamaa silmad.
15
Selle tulemusena hakkas Saksamaa aduma Nõukogude poolt lähtuvat ohtu ning hakkas senini Suurbritannia vastu kavandatud sõja plaanimise asemel kavandama sõda Nõukogude Liiduga.
Nii tekkis 1940. aasta kevadsuvel plaan Barbarossa – Saksamaa poolne ennetav rünnakuplaan Nõukogude Liidu vastu, et hoida ära Nõukogude Liidu poolt kavandatav esmarünnak Saksamaa vastu. 22. juunil 1941 tungis Saksamaa kallale Nõukogude Liidule, ennetades arvatavat Nõukogude Liidu rünnakut Saksamaa vastu umbes kahe nädala võrra. Oletatav Punaarmee rünnakupäev Päev "M" oli 6. juuli 1941.
Saksa saadik Moskvas von Schulenberg andis 1941. aasta 22. juuni varahommikul kell 4.30 Molotovile üle dokumendid , millega Saksamaa kuulutas Nõukogude Liidule sõja. Sama tegi ka Saksa välisminister Joachim von Ribbentrop, kes Berliinis andis Nõukogude Liidu suursaadik Dekanozovile üle samasisulised dokumendid.
Põlev Nõukogude tank
Nõukogude Liidus hakati sõjategevust Teise maailmasõja Saksa-Nõukogude Liidu vahelisel Idarindel nimetama Suureks Isamaasõjaks, vaikides maha selle rünnaku tegelikud põhjused ja endapoolsed Saksamaa-suunalised ründekavatsused koos sellega kaasnenud grandioossete ettevalmistustega.
Hitler ennetas kommuniste kõigest paari nädalaga, teades, et kui Stalin ründab esimesena, pole Euroopal mingit lootust. Esimeses vahetult Nõukogude Saksamaa piiril olnud 170 Punaarmee diviisist purustati täielikult juuli 1941 keskpaigaks (kolme nädalaga) 28 diviisi. 70 diviisi kaotasid oma koosseisust ja tehnikast üle 50%. Eriti suuri kaotusi kandsid Läänerinde väed kuhu kuulus 24 purustatud diviisi 28-st. Selle rinde ülejäänud 20 diviisi olid kaotanud 50...90 % oma koosseisudest ja tehnikast.
Oma rünnakuga võttis Hitler Stalinilt võimaluse vallutada kogu Euroopa. 1941. aastal liikusid Saksa väed ida suunas keskmiselt 25–35 km päevas, kirde suunas 25–30 km päevas, kagu suunas 16–20 km päevas.
Sakslased pealetungil
16
Purustades sõja esimeste nädalate jooksul tohutud vene väeüksused, langes saksa arhiivide andmetel esimestel sõjakuudel vangi 3,9–4,2 miljonit punaarmeelast. Punaarmee lihtsalt keeldus kommunismi nimel võitlemast. Enamik järele jäänud 1,2 miljonist sõdurist langes rindel. Komissarid hakkasid tõkendvägedega tapma kõiki Nõukogude soldateid, kes tõrkusid edasi tormamast. 1941. aasta lõpuks oli Punaarmee kaotanud kogu oma esimese ešeloni väed, mis olid hästi väljaõpetatud ja komplekteeritud parima ohvitseridekaadriga.
Saksamaa sõjalised kaotused samal ajal olid 40% tanke sellest lahingukaotused 20%, 900 lennukit, 4 miinitõrjelaeva 2 torpeedokaatrit ja 1 hävitaja Läänemerel. Umbes 100 000 sõdurit ja ohvitseri langenute ja haavatutena ning 27 teadmata kadunut.
Kuna ei Nõukogude Liit ega ka Saksamaa ei olnud kumbki valmistunud kaitseks, vaid ainult ründeks, sai tohutu eelise 1941. aasta suvel see, kes ründas esimesena. Seepärast hõivas Saksamaa suure osa NSV Liidu Euroopa osast, sealhulgas ka Baltimaad . Saksamaa rünnakutempo rauges alles 1941. aasta teisel poolel, kui põrkuti kokku Punaarmee teise ja kolmanda ešeloni vägedega kelle olemasolust saksa luurel aimugi ei olnud. Omad raskused tekitas ka karm talv milleks saksa armeel puudus varustus . Saksamaal ei õnnestunud kiirkampaania käigus vallutada ei Moskvatega ka Leningradi. 1941. aasta lõpus toimus Moskva all esimene murdelahing, millega Punaarmee sundis sakslased pealinna alt taganema. Umbes samal ajal algasid USA ja Suurbritannia regulaarsed suuremahulised abisaadetised Nõukogude Liidule (nn lend-lease), mis andsid suure panuse Nõukogude sõjalise võimsuse tugevdamisele ning Nõukogude Liidu edasisele edule sõjas.
Stalingradi lahing
Stalingradi lahing, Teise maailmasõja suurimaid strateegilisi operatsioone, toimus 17. VII 1942 – 2. II 1943. Alustanud rinde lõunaosas pealetungi, jõudsid Saksaväed 23. augustil Stalingradist põhja pool Volgani, tungisid 13. septembril Stalingradi ja vallutasid suurema osa linnast. 19. november asus Punaarmeevastupealetungile, 23. novembril piirati ümber sakslaste 300 000-meheline grupeering. 10.–26. jaanuari pealetungiga ümberpiiratud väed tükeldati ja sunniti 2. veebruaril kapituleeruma.
Maailm sõjas
Totaalne sõda
II maailmasõda kujunes juba algusest peale totaalseks sõjaks: selles olid ühel või teisel kombel sunnitud osalema kõik sõtta haaratud riikide kodanikud. Esimene maailmasõda oli peamiselt puudutanud rindel võidelnud sõdureid , nüüd kadus aga rinde ja tagala vahe. Tsiviilisikud said sõjategevuse osaks, kandes mõnel maal sõduritega võrreldavaid kaotuseid.. Sõjas edu saavutamiseks pommitasid mõlemad võistlevad pooled tsiviilobjekte lootuses hävitada vastane moraalselt. Liitlaste õhurünnakud Saksamaa vastu ei suutnud purustada Saksamaa tööstuslikku potentsiaali, kuid tekitasid raskeid kaotusi tsiviilelanikkonna seas. Kurikuulsaks sai pommirünnak Dresdenile 1945. aasta kevadtalvel, kui hukkus 35 000-50 000 inimest.
17
Eriti raskeks kujunes nende inimeste olukord, kelle kodumaa oli okupeeritud. Tavaliselt seadis uus võim maa vallutamise järel ametisse nukuvalitsuse, mis koosnes võõra võimuga koostööd tegevatest inimestest ehk kollaborantidest. Selliseid aktiivselt võõra võimu teenistusse astunud tegelasi leidus kõikides riikides. Tavaliselt põhjendati säärast käitumist vajadusega ka raskes olukorras ning ebameeldivaid kompromisse tehes oma maa ja rahva huvide eest seista. Tegelikult aidati aga nõnda kaasa totalitaarsete režiimide kuritegudele. Lääne-Euroopas langesid kollaborandid sõja lõpul üldise hukkamõistu alla, neid vahistati ning anti kohtu alla, silmapaistvamad kollaborandid hukati.
Aktiivsete kollaborantide osakaal polnud elanikkonnas suur, väike oli ka vastupanuliikumisesvahetult osalejate arv. Enamik inimesi jäi toimuva suhtes passiivseks, üritades kõigele vaatamata normaalset elu jätkata. Nii ei leidnud võõra võimu surve alla sattunud inimrühmad, näiteks juudid, mitmel pool piisavalt toetust ja abi. Totaalse sõja tingimustes inimeste ette seatud valikud polnud kerged. Tihti ei tulnud neil valida mitte hea ja halva, vaid halva ja veel halvema vahel.
Eriti keeruliseks muutis otsustamise asjaolu, et võideldes ühe totalitaarse suurvõimu vastu, tuli demokraatlikel lääneriikidel kasutada teise totalitaarse suurvõimu abi. Mitmed riigid ja rahvad olid sõjas sunnitud osalema poolel, mis polnud neile kuidagi meele järele, või võitlema võõraste ideede eest. Näiteks oli natsliku Saksamaa liitlaseks sõjas NSV Liidu vastu demokraatliku riigikorralduse säilitanud Soome.
Totaalsest sõjast ei jäänud eemale ka naised, kes pidid rindele saadetud meeste asemel asuma tööle nii tööstusettevõtetes kui ka põllumajanduses. Paljudes maades tõi sõda naistele erilisi kannatusi. Neile langesid osaks „etniline puhastus“, massilised vägistamised ning muu vägivald . Neis kuritegudes olid süüdi paraku mõlemal poolel võidelnud riigid. Nii aitas II maailmasõda ühelt poolt kaasa naiste iseseisvumisele, teisalt põhjustas aga uusi traumeerivaid kogemusi
Totaalse sõja osaks oli ka inimeste vaenamine rahvustunde järgi. Seda tehti erilise järjekindlusega totalitaarsetes riikides, paraku ka demokraatlikes maades. Näiteks pandi Ameerika Ühendriikides koonduslaagritesse jaapani päritolu kodanikud. Terrori eest üritasid inimesed põgeneda sõjas neutraalseks jäänud riikidesse, lootes leida sealt varjupaika sõjakoleduste eest.
Ent sõja mõjudest ei jäänud puutunmata ka neutraalsed riigid. Näiteks Šveitsi pankadesse üritasid oma varandust toimetada nii juudid, keda natsid taga kiusasid, kui ka natsistlikud sõjakurjategijad. Arutelu, kas Šveitsi peab kandma moraalset vastutust natside kulla peitmise eest, kestab senini.

„ Uus kord“ Euroopas. Holokaust
1942. aasta suveks oli Saksamaa ja Itaalia võimu alla langenud 12 Euroopa riiki, kus kehtestati range okupatsioonirežiim, majandus ja ressursid pandi teenima Saksa sõjamasinat. Niipea, kui tekkis vähemgi kahtlus tsiviilelanikkonna tõrksuses või vastupanus rakendati kõhklematult terrorit. Saksa propaganda kuulutas avalikult, et sõda bolševismiga on nüüd ja edaspidi barbaarne ning selles sõjaseadused ei maksa. Okupeeritud NSV Liidu alad jagati kaheks riigikomissariaadiks:Ostlandiks ning Ukrainaks. (Eesti kuulus esimesse). Mitmed ikestatud rahvad olid lootnud, et Saksamaa toetab nende iseseisvuspüüdlusi, kuid peagi sai selgeks, et Hitler ei kavatse kellelegi sõltumatust pakkuda.
Kurvad tagajärjed olid sakslaste halval suhtumisel Vene sõjavangidesse. Esimesel sõja-aastal võetud miljonitest vangidest suri enamik nälga ja haigustesse . Paljusid vange kasutati orjatöödel Saksa tööstusettevõtetes. Hiljem taipasid sakslased, et venelasi saab kasutada võitluses Stalini vastu, ning asusid neist kindral Andrei Vlassovi juhtimisel moodustama omaette üksusi. Kui oli juba hilja , sest venelaste suhtumine sakslastesse oli märkimisväärselt halvenenud. Sakslased suutsid rikkuda ka oma suhted ukrainlastega, kelle iseseisvuspüüdlusi nad ei tunnustanud.
18
Eriti jõhkralt käitusid sakslased juutidega. Juutide massilise mõrvamisega alustasid sakslased kohe idasõjakäigu algul. Poolas, Valgevenes ja Ukrainas elanud juudid suleti getodesse. 21. jaanuaril 1942 Wannsees toimunud nõupidamisel langetati otsus transportida kõik Euroopa juudid itta, kus algas nende hävitamine Oswiecimi ( Auschwitzi ), Maidaneki jt surmalaagrite gaasikambrites. Kui sakslased üritasid 1943. aastal hävitada Varssavi juudi getot, puhkes seal ülestõus, mis aga halastamatult maha suruti. Hiljem laienes sakslaste hävitustöö Ungarisse, Itaaliasse ja teistesse okupeeritud riikidesse. Ungaris rahvusvaheliste abiorganisatsioonide esindajana tegutsev krahv Wallenberg üritas hukkamisele määratud juute sakslaste käest välja osta ning päästis tuhandeid inimesi. Kui Punaarmee Ungari vallutas, arreteerisid Nõukogude julgeolekuorganid Wallenbergi ja ta kadus teadmatusse. Natsionaalsotsialistlik režiim jätkas juutide hävitamist sõja lõpuni. Kokku hukkus juutide hävitamispoliitika ehk holokausti tagajärjel ligi 6 miljonit inimest.
Nõukogude Liidu kuriteod
Julmalt käitus vallutatud aladel ka Nõukogude Liit. Punaarmee hõivanud Poolast, Lääne-Ukrainast ja Lääne-Valgevenest küüditati 1940-1941 Siberisse üle miljoni inimese, Katõni lähedal metsas lasti maha üle 20 000 Punaarmee kätte vangi langenud Poola sõduri ja ohvitseri. Balti riikidest küüditati 1941. aasta suvel Siberisse üle 50 000 inimese. Sõja edenedes läks NSV Liit üle tervete rahvaste etnilisele puhastusele. Selle ohvriks langesid näiteks Krimmi tatarlased ja tšetšeenid, kes kõik Siberisse küüditati.
Väga halvasti suhtuti ka Punaarmee kätte langenud Saksa vangidesse, kellest suur osa kas tapeti või kes surid kurnatusest juba enne Siberi vangilaagritesse jõudmist. Palju paremini ei käitutud aga ka sakslaste kätte vangi langenud punaväelastega. Stalini korralduse kohaselt peeti neid reeturiteks ning nende omakseid, kes elasid Nõukogude vägede kontrollitaval territooriumil, hakati represseerima. Kui vangi langenud punaväelased õnnestus Saksa vangist isegi põgeneda, saadeti ta vangilaagrisse või karistusüksuse ehk trahvipataljoni koosseisus rindele tagasi.
Punaarmee liikumist läände saatsid massilised vägivallaaktid kohalike elanike kallal. Eriti ulatuslikuks muutusid need Saksamaa territooriumil, kus kohalikke inimesi, sealhulgas naisi ja lapsi surmati tervete külade viisi. Sõja viimaste kuude jooksul vägistasid punaarmeelased Saksamaal ligi 2 miljonit naist. Venelaste vabastatud maades algasid viivitamatult arreteerimised, tihti paigutati vangid samadesse koonduslaagritesse, mis olid kasutusel juba natside valitsemise ajal.
Vastupanuliikumine Lääne-Euroopas
Saksamaa poliitika okupeeritud riikides tekitas Lääne-Euroopas vastupanuliikumise, mida lääneriigid igati toetasid. Prantusmaal kandis vastupanuliikumine nimetust la Resistance . Vastupanuliikumine aitas liitlasi luureandmetega, toimetas maalt välja liitlaste lendureid, kes olid alla tulistatud, ning pani toime sabotaažiakte. Lääneliitlastega koostööd tegevate partisanide kõrval tekkis paljudes maades ka kommunistlik vastupanuliikumine ning nende kahe suuna suhted polnud alati kõige paremad.
Väga tugevaks kujunes vastupanuliikumine Balkani poolsaarel, eriti Kreekas ja Jugoslaavias. Lääne orientatsiooniga partisanide kõrval kerkisid siin esile kommunistide üksused. Eriti mõjukaks partisanijuhiks kujunes Jugoslaavias tegutsev Josip Broz Tito , kelle tegevusele sakslased isegi suuri jõude rakendades piiri ei suutnud panna.
19
Vastupanuliikumine tugevnes Saksamaalgi, kuid enamik vastupanurühmi avastati kiiresti ning hävitati. Kindralite hulgas levis rahulolematus Hitleriga. Vandenõulased kavatsesid Hitleri kukutada, sõlmida läänes separaatrahu ning üritada idas peatada Punaarmee pealetung enne, kui see jõuab Saksa piirini . 20. juulil 1944 asetas krahv Klaus von Stauffenberg Hitleri peakorterisse pommi, lootes Saksamaa saatust muuta. Hitler sai aga vaid kergelt vigastada ning vandenõu paljastati. Järgnenud puhastuse ohvriks langesid teiste seas paljud Saksa kõrgemad sõjaväelased, näiteks Saksa legendaarsemaid väejuhte Rommel (Kõrberebane).
Igapäevaelu II maailmasõja ajal
Sõda tõi tsiviilelanikkonnale kaasa hulgaliselt spetsiifilisi probleeme, nagu tikkude, küünalde ja suhkru puudus, raskused kütte, jalavarjude ja rõivaste hankimisega. Et tagada nappide ressursside enamvähem ühtlane jaotus, kehtestati enamikus riikides kaardisüsteem. Kaardiga saadav leib, sool, suhkur, või jms oli küll vähene, kuid garanteeritud. Kõik riigid lähtusid põhimõttest, et mis tahes ressursi jagamisel on eesõigus sõjatööstusel ja sõjaväel. Kui nahksaapaid kõigile ei jätkunud, siis järelikult läksid need sõdureile ja tsiviilelanikud kandsid puukingi või valmistasid jalanõusid koguni õlgedest, nagu näiteks ka Eestis. Suhkru neelas lõhkeaine tööstus, bensiini tankide ja lennukite kütusepaagid.
Loogiliseks tagajärjeks oli see, et tsiviilelanikud hakkasid oma riideid ja jalanõusid, tääkimata maiustustest või kohvist, ühe suuremas ulatuses hankima sõjaväelt. Ida-Eurooas kujunes sõjaväest järk-järgult ainus süsteem, kus veel midagi kvaliteetset saada oli. Pärast sõja lõppu kandsid isegi paljud naised kalifeepükse ja säärsaapaid, kodudes leidus sõduritekke, katelokke, kaitsevärvi bensiinikanistreid jms.
Raskustele vaatamata üritasid inimesed ka II maailmasõja ajal jätkata normaalset elu. Sõja eri etappidel oli olukord riigiti üsna erinev. Sõja algul sattus suhteliselt keerulisse olukorda mere tagant sisseveetavatest kaupadest sõltuv Inglismaa. Kuigi tarbimine langes ning paljud luksuskaubad kadusid tootmisest, mõjutas kaubanappus inimesi siiski vähe. Moodsate riiete ja muu sellise hankimiseks pidid Inglismaa naised sõja-aastail kasutama üsna leidlikke võtteid. Näiteks kui sukki saada ei õnnestunud, joonistati jalgadele sukajutid.
Hoopis raskemaks kujunes olukord 1941. aastal Nõukogude Liidus. Siingi rakendas valitsus kõik jõud rinde teenistusse, kuid kuna esmatarbekaupade tootmine polnud niigi kuigi efektiivne ega piisav, jäi tsiviilelanikkond peaaegu näljapajukile. Olukord oleks kujunenud lausa katastroofiliseks, kui seda poleks kergendanud lääneriikide abisaadetised, eriti populaarsed olid Ameerika konservid. Olulist abi saadi ka rõivastuse osas.
Kõige kergemalt lootis sõda pidada Saksamaa, mis esilagu võiski vallutatud maade ressursside arvel üsna lahedalt elada. Oma pisku pidi sellesse andma ka Eesti. Hitler suutis kuni 1942. aastani pidada kinni põhimõttest, mille järgi ei tohtinud sõda alandada sakslaste elatustaset või vähendada tarbekaupade tootmist. Ka leidis Hitler, et Saksa naine peab püsima kodus, aga mitte töötama tehases. Kaotused rindel sundisid Saksamaad siiski senist kurssi muutma ning teiste riikide kombel rahuldama sõjalisi vajadusi tsiviilelanike arvelt. Muu hulgas tähendas see ka naiste tööle rakendamist. Kuid sõja käigu muutmiseks sellest enam ei piisanud. Taanduma löödud Saksamaa oli sunnitud leppima keemiatööstuse loodud nn ersatskaubaga, paljud toiduained, näiteks naturaalne kohv, muutusid tõeliseks harulduseks. Ometi suutis Saksamaa sellel korral hoiduda näljast ning tagada kuni sõja lõpuni elanike miinimumtasemel varustamine.
20
Kõige kergemalt möödus seegi maailmasõda Ameerika Ühendriikidele , kus majandus arenes sõja tõttu kiires tempos . Õitses ka põllumajandus, sest sellele avanes riigi poolt Euroopasse veetava toiduabi tõttu tohutu turg . Uue hoo sai sisse Ameerika kultuuriekspansionism. Ameerika filmid levisid üle maailma – isegi Stalin armastas oma erakinos vaadata Hollywoodis toodetud „Suurt valssi“ Miliza Korjusega peaosas - , moodne muusika vallutas natside keelust hoolimata ka Saksamaa.
Selle kõrval toimus omalaadne sõjaaegne kultuurivahetus , mis avaldus eriti kirkalt muusikas. Näiteks Saksa sõdurilaul „Lily Marleen “ levis kõikide sõdivate rahvaste keeltes, seda laulsid teine teisel pool rindejoont kaevikutes nii sakslased kui ka näiteks inglased või prantslased. Väga menukas oli ka inglaste pilkelaul „ Siegfried Line“. Venelaste populaarsemaks panuseks kujunes „Katjuuša“ (Katjake). Vastaspoole muusikat kuuldi nii raadiost, sõjavangidelt kui ka otse rindel, kus polnud haruldane, et pärast kahuritule-ettevalmistuse lõppu pandi ründaja poolel kaikuma võimsad valjuhääldajad mõne eriti inspireeriva palaga. Näiteks tungis Nõukogude armee sageli peale „Püha sõja „ helide saatel.

Saksamaa purustamine
1945 veebruaris toimus Jaltas konverents , millest võtsid jällegi osa Stalin, Roosevelt ja Churchill. Seal kooskõlastati Saksamaa purustamine ning sõjajärgne maailmakorraldus. Määrati kindlaks kaÜhinenud Rahvaste Organisatsiooni asutamiskonverentsi aeg ja koht, milleks sai 1945 aprillisSan Francisco. Konverentsi viimasel päeval kirjutasid osalejad alla ÜRO põhikirjale, mis jõustus 24. oktoobril 1945. Sama aasta kevadtalvel alustati Saksamaa lõplikku purustamist. Selleks ajaks oli riik jäänud ilma liitlastest ning võimsad õhurünnakud purustasid Saksa linnu. Aprillis alistusid Itaalias viimased Saksa üksused. Samal kuul kohtusid Nõukogude Liidu ja lääneliitlaste väed Jalta konverentsil määratud joonel – Elbe jõel.
7. – 8. mail 1945 kirjutasid Saksa ülemjuhatuse esindajad (Hitler oli selleks ajaks enesetapu teinud) alla Saksamaa tingimusteta kapituleerumise aktile. Järgnevatel päevadel purustas Punaarmee viimased Saksa üksused Tšehhis. Sõda Euroopas oli lõppenud.
Saksamaa jagati Suurbritannia, Prantsusmaa, USA ja Nõukogude Liidu vahel okupatsioonitsoonideks ning Berliin neljaks sektoriks. 1945juulis toimunud Potsdami konverentsil arutasid neli riiki Saksamaa sõjajärgse haldamise küsimusi .
Jaapani purustamine
Pärast Saksamaa alistumist muutus peamiseks sõjatandriks Kaug–Ida. USA jätkas vastaste hõivatud alade tagasivallutamist. Ehkki Jaapani olukord oli lootusetu, ei nõustunud ta kapituleerumisega. Seepeale otsustas USA kasutada tuumapommi, mis heideti kahele Jaapani linnale – Hiroshimale ja Nagasakile. 260 000 inimest sai surma ning jaapanlaste vastupanu oli murtud.
21
Paks mees (Fat man)
Üks kahest Jaapanile visatud tuumapommist
Nõukogude väed tungisid Mandžuuriasse ja Koreasse, purustades Jaapani miljonilise armee. Pärast seda olid juhid nõus tingimusteta alla andma ning2. Septembril 1945 allkirjastasid Jaapani ning USA esindajad Ameerika sõjalaeva Missouri pardal Jaapani kapitulatsiooniakti . Teine maailmasõda oli ametlikult lõppenud.
Kohtumõistmine sõjakuritegude üle
Pärast sõja lõppu korraldati Saksamaal Nürnbergis kohus sõjasüüdlaste üle, seda tehti vastavalt Potsdami konverentsi otsusele. 24 Saksamaa riigitegelast ja sõjaväelast astusid Rahvusvahelise Sõjatribunali ette. Neid süüdistati vallutussõdade pidamises, sõjaroimades ning kõige rängemates inimsusevastastes kuritegudes. 12 Saksamaa kõrget riigiametnikku mõisteti surma, teised said pikaajalisi vanglakaristusi.
Sõjakuritegudes süüdistatavad astusid kohtu ette ka Prantsusmaal, Belgias ja Hollandis. Nõukogude Liidus peeti kohut vaenlasega koostööd teinute üle, kuid umbusaldati ka neid, kes olid saatuse tahtel jäänud Saksa okupatsiooni alla. Eriti puudutas see Ida-Euroopa neid alasid, mis NSV Liit oli Teise maailmasõja ajal vallutanud. Rahvusvahelise sõjakohtu alla anti ka hulk Jaapani riigijuhte, keda süüdistati vallutussõdade ettevalmistamises ja pidamises.
Nürnbergi protsessi käigus karistati Saksamaa poolseid sõjakurjategijaid, kuid Nõukogude Liidu poolsed sõjakurjategijad jäid tollal täiesti karistamata. Nürnbergis süüdistavate arglikud katsed avalikustada protsessi käigus Nõukogude Liidu tegelikud plaanid ja näidata ka Nõukogude Liidu süüd sõja vallapäästmises jäid tollal praktiliselt ilma tähelepanuta. Nii leviski maailmas väärteave Teise Maailmasõja põhjuste ja vallapäästjate üle, mis on paljuski levinud kuni tänapäevani. Vaid Nõukogude Liidu kokkuvarisemine 1991. aastal on seda olukorda mingil määral muutnud, kuigi mitte olulisel määral.
Nii on senini peetud kohut vaid ühe poole – Saksamaa – sõjakurjategijate üle. Nürnbergi- laadne kohtuprotsess Nõukogude Liidu liidrite üle seoses nendepoolsete sõjakuritegudega Teises maailmasõjas on senini pidamata.
22
Kokkuvõte
Tänavu möödus seitsekümmend aastat Teise Maailmasõja lõppemisest Euroopas.
25. aprillil 1945 kohtusid Elbe jõe ääres asunud Torgau juures USA ja Nõukogude Liidu väed. Selle kohtumisega oli Saksamaa lõigatud pooleks. 29. ap- rillil andsid alla kõik Itaalias võidelnud Saksa väeosad. 30. aprillil võttis Hitler endalt elu ja Saksa relvajõudude juhtimine läks suurad- miral Karl Dönitzi kätte. 4. mail kirjutati Lüneburgi nõmmel alla kõikide Saksa vägede allaandmisele Hollandis, Loode-Saksamaal ja Taa- nis.
Teise Maailmasõja esimene lõpupunkt pandi kapitulatsiooniaktile allakirjutamisega Saksamaa poolt 7. mai hommikul kell 2.41 Prantsusmaal, Reimsis. Selle dokumendi järgi oli sõjalõpu ajaks märgitud 8. mai kell 23.01. Järgmisel päeval, 8. mail kirjutas Berliinis kapitulatsiooniaktile alla Nõukogude Liidu esindaja.
Kuigi suuradmiral Dönitz püüdis kuni viimase minutini teha eraldi rahu USA ja Briti vägedega, jätkates samal ajal sõda Idarindel, kuid lääneriigid sellega ei nõustunud. Seejärel püüdsid sakslased saavutada lääneliitlastega kokkulepet, et Idarindel võidelnud Saksa väed ei peaks alla andma Nõukogude vägedele. Kuid ka see ettepanek lükati kategooriliselt tagasi, kuna lääneliitlaste ja Nõukogude Liidu vahel kehtis kokkulepe, et kõik Punaarmee vastu võidelnud Saksa väeosad kapituleeruvad Nõukogude vägedele.
Kuna Reimsis kapitulatsiooniaktile allakirjutamise ja tegeliku sõja lõpu vahe oli 44 tundi ja 20 minutit, siis on avaldatud arvamust, et sellega püüdsid lääneliitlased anda Saksa vägedele võimalust lääneliitlastele alistumiseks.
Tegelikult aga oli see ajavahe tingitud vajadusest anda Nõukogude Liidu esindajale aega kohalejõudmiseks, et alla kirjutada kapitulatsiooniaktile. Ometi anti selle, ligi kahe päeva pikkuse ajavahega tahtmatult paljudele Saksa väeüksustele võimalus anda end vangi lääneliitlastele.
Teine maailmasõda oli globaalne sõjaline konflikt mis oma suurte ohvrite arvu ja materiaalse kahjuga oli ajaloo suurim sõda. See algas 1939 aastal Euroopas natsi Saksamaa ja Inglise-Prantsuse-Poola koalitsiooni vahel, kuid lõpuks levis üle kogu maailma. 1945. aastal sõja lõppedes jäid maailma valitsema kaks suurvõimu - Ameerika Ühendriigid ja Nõukogude Liit.
Võrreldes varasemate sõdadega, osales Teises maailmasõjas väga palju tsiviilelanikkonda. Samuti oli see sõda erinev selle poolest, et kadusid piirid sõjaväe ja tsiviilisikute vahel, mistõttu tsiviilohvrite arv oli peaaegu võrdne rindel võidelnud sõjaväelaste arvuga.
Oluliseks põhjuseks sõja puhkemisel oli natsi Saksamaa suhtumine erinevatesse rassidesse ja inimgruppidesse (juudid, mustlased , homoseksualistid jt.), aga ka kommunistliku Venemaa soov – allutada kommunistlikule diktatuurile kogu Euroopa. N. Liidu välispoliitilise eesmärgi oli Stalin määranud ära ühe lausega:
“Meie välispoliitika on selge ja lihtne – see taotleb kommunistliku diktatuuri maksmapanekut kogu maailmas.”
Aastaid kestnud sõda sünnitas maailmale kaks täiesti uut tüüpi radikaalset relva: aatompommi ja suure tegevusraadiusega raketi. Põhiline sõjapidamine toimus aga samade , kuid täiustatud relvadega, millega võideldi juba Esimeses maailmasõjas. Suur areng toimus samuti uut tüüpi lennukite, tankidega.
23
Kasutatud materjalid
http://entsyklopeedia.ee/artikkel/teine_maailmas%C3%B5da2
http://miksike.ee/docs/referaadid2006/hispaania_kodusoda_evelinviks.ht m
http://www.syg.edu.ee/oppematerjalid/ajalugu_liis_madisson/sammhaaval_sojani.html
http://www.histrodamus.ee/?event=Show_event&event_id=3249&layer=195&lang=est#3249
http://www.hot.ee/vaikal/soome.html
http://et.wikipedia.org/wiki/N%C3%B5ukogude_okupatsioon_Eestis_%281940%E2%80%931941%29
http://entsyklopeedia.ee/artikkel/stalingradi_lahing1
http://et.wikipedia.org/wiki/Teine_maailmas%C3%B5da
http://www.hot.ee/ajalugu08/lopp.ht m
https://www.google.ee/search?q=teine+maailmas%C3%B5da&espv=2&biw=1366&bih=623&source=lnms&tbm=isch&sa=X&ei=vYw4VfScHMuPsgGZ6oCABw&ved=0CAYQ_AUoAQ
https://www.google.ee/search?q=teine+maailmas%C3%B5da&espv=2&biw=1366&bih=623&source=lnms&tbm=isch&sa=X&ei=vYw4VfScHMuPsgGZ6oCABw&ved=0CAYQ_AUoAQ
„ Lähiajalugu I Gümnaasiumile“
Koostanud : Mart Laar ja Lauri Vahtre
24