Teine maailmasõda (0)

Hispaania kodusõda
1936 – 1.aprill 1939
Esimene pärast Esimest maailmasõda puhkenud sõda Euroopas oli Hispaania kodusõda. 1936.aastal võitis Hispaania valimised ning tuli võimule kommunistide ja sotsialistide juhitud Rahvarinne. Ühiskond polaliseerus, levisid kuuldused, et Hispaanias kehtestatakse peagi proletariaadi diktatuur.
1936.aasta juulis puhkes Hispaania koloniaalvägedes Marokos ülestõus, mis haaras kiiresti kogu Hispaania. Vastuhaku juhiks tõusis kindral Francisco Franco . Algas eriti julm kodusõda. Prantsusmaa ettepanekul rakendasid Euroopa riigid Hispaania kodusõja suhtes mittevahelesegamispoliitikat, mis konkreetselt väljendus 27 riigi poolt allakirjutatud lepingus keelata relvade vedu Hispaaniasse.
Kuna diktatuurid ignoreerisid mittevahelesegamispoliitikat, siis see olukorda ei mõjutanud. Itaalia ja Saksamaa toetasid Francot nii varustuse kui ka sõduritega, Rahvarinde valitusele osutas abi NSV Liit, kes suurendas järk-järgult oma mõju Hispaanias, võttes üle koguni sealse julgeolekuteenistuse. Seepeale algas Rahvarindes puhastus, mille ohvriks langesid eeskätt anarhistid . Mõlemal poolel võitles ka vabatahtlikke. Rahvarinde poolel võidelnud interbrigaadidesse kuulus näiteks 35 000 võitlejat. Kokkuvõttes kujunes Hispaania aga polügooniks, kus Saksa, Itaalia ja NSV liit katsetasid uusi relvaliike ja sõjapidamisviise.
Franco väed suutsid samm-sammult oma positsioone parandada ja kontrollisid 1937.aasta lõpuks juba suuremat osa Hispaania territooriumist. 1939.aasta kevadel hõivasid nad Madriidi ning 1. aprillil 1939 kuulutas Franco kodusõja lõppenuks. Hispaanias kehtestati Franco diktatuur.
Austria anšluss
1938. aastaks olid Hitleri positsioonid nii Saksamaal kui ka rahvusvahelises poliitikas sedavõrd tugevnenud, et ta võis asuda ellu viima oma maailmavallutuskava. Hitleri esimeseks ohvriks sai Austria. 1938. aasta veebruaris esitas Hitler Austriale ultimaatumi, nõudes vangistatud natside vabastamist ning nende juhi nimetamist valitsuse etteotsa . Austria ei suutnud agressorile vastu seista ning alistus. Pealegi paljudele austerlastele meeldisid natsid. 13. märtsil 1938. aastal marssisid Saksa väed riiki ning järgmisel päeval teatati Austria Saksamaaga liitmisest, mis sai tuntuks kui anšluss (saksa keeles liitmine ). Selle kinnitamiseks korraldati 4. aprillil 1938. aastal Saksa salapolitsei kontrolli all rahvahääletus , mis näitas austerlaste toetust ühinemisele. Lääne suurriigid ei söandanud Austria maailmakaardilt kadumise pärast tõsiselt protesteerida, ainsa riigina maailmas ei tunnustanud anneksiooni Mehhiko .

Müncheni sobing ja Tšehhoslovakkia häving

Müncheni sobing
Austria liitmine Saksamaaga tekitas demokraatlikes maades suurt ärevust. Hakati mõistma, et Hitleri rahustamine polegi nii lihtne, samas ei söandatud tema vastu välja astuda. Lääs oli sõjaväe arendamise hooletusse jätnud ega olnud sõjaks valmis.
Hitler valmistus samal ajal ründama järgmist maad, milleks ta valis Kesk- ja Ida-Euroopa ainsa demokraatliku riigi Tšehhoslovakkia. Tšehhoslovakkial oli kehtiv kaitseleping Prantsusmaaga , mistõttu tema ründamine võinuks paisata kogu Euroopa sõtta. Ettekäändena Tšehhoslovakkia ründamiseks kasutas Hitler selle lääneosas nn Sudeedimaal elavate sakslaste olukorda: tšehhid olevat neid taga kiusanud. Septembris 1938. aastal nõudis Hitler Tšehhoslovakkialt Sudeedimaa loovutamist, ähvardades keeldumise korral sõjaga. Tšehhoslovakkia lükkas sakslaste nõudmised tagasi ning kuulutas välja mobilisatsiooni. Euroopa seisis taas sõja lävel.
Lääneriigid lootsid aga endiselt Hitleriga kokku leppida. Eriti aktiivselt tegutses selles suunas Briti peaminister Neville Chamberlain . 29. septembril 1938 sõlmisid Inglismaa, Prantsusmaa, Itaalia ning Saksamaa Münchenis kokkuleppe, mis kohustas Tšehhoslovakkiat loovutama Sudeedimaa, kuid tagas ülejäänud Tšehhoslovakkia puutumatuse. Üksi jäetud tšehhid ei söandanud suurriikide diktaadile vastu hakata ning alistusid.
Läänes võeti Müncheni leping vastu vaimustusega. Londonis juubeldavatele rahvamassidele esinedes teatas Neville Chamberlain, et ta tõi „rahu kogu meie põlvkonnale“. Rahul oldi lepinguga ka Ameerika Ühendriikides.
Tšehhoslovakkia häving
Pärast Müncheni kokkuleppe sõlmimist ütles rahustamispoliitikat teravalt kritiseerinud Briti konservatiiv Winston Churchill : „Münchenis oli meil valida sõja ja häbi vahel. Me valisime häbi ja saame ka sõja“
Möödus vaid paar kuud ning Churchilli ennustus hakkas täituma. Hitler võttis Müncheni lepet kui märki lääne nõrkusest. 23. märtsil 1939. aastal esitas Saksamaa ultimaatumi Leedule ja viis oma väed Klaipedasse (Memel). 14. märtsil 1939 kuulutas Hitleri õhutusel end iseseisvaks Slovakkia ning järgmisel päeval hõivasid Saksa ja Ungari väed ülejäänud Tšehhoslovakkia. Iseseisev Tšehhoslovakkia riik lakkas olemast. Märtsi lõpul nõudis Hitler endale ka Danzigit (Gdanskit). Oli selge, et järgmine ohver on Poola.
Tšehhoslovakkia hävitamisega sai lääneriikide mõõt aga täis. Hitler pidas demokraatlike riike liiga nõrgaks ega eeldanud, et need söandavad talle vastu astuda. See oli viga. 31. märtsil 1939 teatasid Suurbritannia ning Prantsusmaa, et kaitsevad Poola puutumatust, ja alustasid läbirääkimisi NSV Liiduga, lootes ka teda Saksamaa-vastasesse liitu kaasata. Inglased kehtestasid üldise sõjaväekohustuse ja asusid valmistuma sõjaks.
Endalegi ootamatult oli Hitler sattunud keerulisse olukorda. Teda ähvardas sõda kahel rindel. Ründamaks Poolat, vajas ta kindlat seljatagust. Seda võis talle pakkuda ainult NSV Liidu juht Stalin .

MRP

Lääneriikide ebaõnnestunud poliitika tõttu olid 1939. aasta suveks kõik trumbid Stalini kätte läinud. Nõukogude Liit oli juba mõnda aega valmistunud sissetungiks Euroopasse, selleks oli üles ehitatud maailma suurim armee . Stalin oli jõudnud veendumusele, et rahu tingimustes ei õnnestu kommunistidel kusagil võimule tulla. Seetõttu lootis ta Euroopa riigid üksteisega sõtta lükata, et neid piisavalt nõrgestada, ning siis sobival hetkel ülekaalukate jõududega ise sekkuda ja kogu Euroopa vallutada.
1939. aasta suvel olid liidust Staliniga huvitatud nii lääne demokraatlikud riigid kui ka Hitler. Oma hinna üleskruvimiseks pidas Stalin kogu suve Prantsusmaa ja Inglismaaga läbirääkimisi, luues samal ajal salajasi kontakte Hitleriga. Stalin oli veendunud, et kui ta lükkab tagasi Hitleri ettepaneku mittekallaletungilepingu sõlmimiseks, ei söanda Hitler Poolat rünnata. Stalin vajas maailmarevolutsiooni süütamiseks aga uut maailmasõda, mistõttu ta nimetas Hitlerit „revolutsiooni jäälõhkujaks“.
23. augustil 1939 sõlmiti maailma suureks üllatuseks Moskvas Saksamaa ja NSV Liidu mittekallaletungileping, mis on allakirjutajate järgi läinud ajalukku kui Molotovi-Ribbentropi pakt (MRP). Vastsed sõbrad lubasid teineteist 10 aasta jooksul mitte rünnata ega osaleda teisele poolele vaenulikus sõjalises liidus. Lepingu lahutamatuks ja kõige olulisemaks osaks oli salajane lisaprotokoll, kus diktaatorid Ida-Euroopa ära jagasid. Nõukogude Liit sai Saksamaalt loa Soome, Eesti ja Läti ning Bessaraabia ( Rumeenia osa) anastamiseks, Poola pidi pooleks jagatama. Kuu aega hiljem sõlmitud lisaprotokolliga müüs Saksamaa NSV Liidule ka Leedu, saades selle eest vastutasuks algul NSV Liidu mõjusfääri kuulunud Poola territooriumi. MRP sõlmimine tähendas, et uus maailmasõda võis alata .

Poola purustamine (1.sept 1939) ja kummaline sõda (1939-1940)

Poola purustamine
MRP-ga sai Hitler vabad käed Poola ründamiseks. Sõjaplaan rajanes veendumusel, et Poola õnnestub purustada enne, kui lääneriigid jõuavad oma jõud mobiliseerida. Hitleri käsul organiseeriti Saksa-Poola piiril provokatsioone. Süüdistades Poolat Saksamaa ründamises, tungis Hitler Poolale 1. septembril 1939 sõda kuulutamata kallale. 3 sept. 1939 kuulutasid Prantsusmaa ja Suurbritannia Saksamaale sõja, kuid tegelikult siiski sõtta veel ei sekkunud .
Saksa väed kasutasid avanenud võimaluse kiirelt ära. Võrreldes Poola armeega polnud Saksamaa sõjavägi mitte ainult suurem, vaid ka parem. Poola ratsaväe vastu paiskasid sakslased tankid., Poola lennuvägi hävitati juba esimesel päeval. Õhus täieliku kontrolli omandanud Saksa õhujõud ( Luftwaffe ) pommitasid halastamatult Poola üksuste ühendusteid ning tagalat, puhastades oma soomusjõududele teed. Poola armee üritas taanduda maa idaossa, kuid 17. sept. 1939 tungis Poolale kallale ka NSV Liit, hõivates Ida-Poola. 6. oktoobriks oli sõjategevus lõppenud. Saksa ja NSV Liidu väed pidasid ühise võiduparaadi: Poola riik oli lakanud eksisteerimast. 1939. aasta novembris ründas NSV Liit MRP-le tuginedes Soomet, 1940. aastal võttis Rumeenialt ära Bessaraabia.
Kummaline sõda
Poola kiire purustamine vapustas lääneriike, kuid ei sundinud neid Saksamaaga rahu sõlmima . Saksamaa paiskas oma väed kiirelt läände, kus mõlemad pooled kindlustasid Prantsuse-Saksa piirile rajatud Maginot´ ja Siegfriedi kaitseliinil. Sõjategevus soikus, algas nn kummaline sõda, kus kumbki pool erilist aktiivsust ei ilmutanud.
Mõnevõrra aktiivsem tegevus käis merel, kus Saksa laevastik üritas läbi lõigata Inglismaa varustusteid, kandes seejuures aga tõsiseid kaotusi. Et laevastikul oleks rohkem tegevusvabadust, andis Hitler käsu vallutada Norra. 9. aprillil 1940 hõivas Saksa armee vastupanuta Taani ning ründas Norrat. Kuigi ka Norrat tabas Saksa rünnak ootamatult, osutasid norrakad sakslastele ägedat vastupanu, mis võimaldas kuningaperekonnal Norrast lahkuda. Siiski õnnestus sakslastel küllalt kiiresti enamik Norrast enda kätte saada. Põhja-Norras maabus Inglise-Prantsuse dessant , mistõttu siin jätkusid ägedad lahingud 1940. aasta suveni, mis järele jäänud dessantlased evakueeriti ja Norra lõplikult alistati.
Välksõda läänes ja lahing Inglismaa pärast 1940
Välksõda läänes
Samal ajal Taani ja Norra vallutamisega oli Hitler viimas lõpule ettevalmistusi välksõjaks (Blitzkrieg) läänerindel. Väejuhatus oli välja töötanud plaani, mille kohaselt tuli Saksa vägedel anda esiteks löök Belgia ja Hollandi pihta, meelitades nii Prantsuse-Inglise põhijõud Belgiasse, et tõrjuda siit otsekui 1914. aasta Schlieffeni plaani matkivat pealööki. Tegelikult pidid Saksa armee põhijõud hõivama väikese Luksembrugi, tungima üle Ardennide, mööduma Maginot´ liinist ja jõudma lääneliitlaste põhijõudude selja taha, et need ühe hoobiga purustada.
10. mail 1940 ründasidki sakslased Belgiat ja Hollandit, kasutades selleks laialdaselt langevarjuüksusi, mis ootamatu löögiga vallutasid piirikindlused. Tõhusalt toetas Saksa soomusjõudude edasiliikumist lennuvägi, mis oli juba harjunud maavägedega ühiselt tegutsema.
Prantsuse ja Briti armee polnud 1940. aasta suvel veel sõjaks valmis. Soomusjõud olid nõrgad, sakslastele jäi selgelt alla ka lennuvägi. Oma ülesannete kõrgusel polnud ka liitlaste väejuhatus, kes uskus, et Hitler kordab 1914. aasta Saksa sõjaplaani, ning langes Hitleri ülesseatud lõksu.
12.-13. mail ületasid sakslased liitlasvägede selja taga mitmes lõigus Maasi jõe, avades tee märkamatult üle Ardennide liikunud tankidiviisidele, mis prantslaste kaitse läbi murdsid ning nende tagalasse tungisid. Soomusüksuste edasitungi toetas lennuvägi, eriti sööstpommitajad Stukad, mis iga vastupanukatse eos maha surusid. Enne kui vastased millestki aru said, olid nende põhijõud sisse piiratud. Suure vaevaga suutsid inglased juuni alguseks enamiku oma vägedest Dunkerque´i kaudu Prantsusmaalt evakueerida, kogu sõjavarustus langes aga sakslaste kätte.
Sakslaste edu õhutas sõtta astuma ka Itaaliat, mille sõjaline panus jäi siiski väikeseks. Prantsusmaa segi paisatud sõjajõud üritasid sakslastele küll veel vastupanu osutada, kuid nende vaim oli murtud . 22. juunil 1940 sõlmiti taas Compiegne´i metsas Saksa ja Prantsusmaa vahel vaherahu . Kaks kolmandikku Prantsusmaad, sealhulgas Pariis, sattus Saksa okupatsiooni alla. Okupeerimata lõunaosas moodustati saksameelne nn Vichy valitsus eesotsas marssal Petainiga. Alistumist mittetunnustav kindral Charles de Gaulle lõi Inglismaal liikumise Vaba Prantsusmaa ning jätkas võitlust Hitleri vastu.
Lahing Inglismaa vastu
Prantsusmaa alistamise järel jätkas vastupanu vaid Suurbritannia, mille peaministriks oli saanud Winston Churchill. Viimane lükkas tagasi Hitleri rahuettepanekud ning lubas sõda kõike välja pannes jätkata. Nii ei jäänud Hitleril üle muud, kui alustada ettevalmistusi dessandiks. Selle edukaks teostamiseks tuli aga kõigepealt purustada Briti õhujõud. 16. juulil 1940 andis Hitler käsu Suurbritannia Luftwaffe jõududega põlvili suruda.
Kuigi tegemist oli raske ülesandega, olid sakslased edus kindlad. Luftwaffe oli lahingutes karastunud, tema käsutuses oli rohkeim lennukeid kui inglastel. Inglastel oli puudus väljaõppinud pilootidest, seetõttu olid nende kaotused suuremad. Samas olid inglased suutnud välja arendada Saksa hävitajatega võrdse hävituslennuki Spitfire . Ka suutsid nad Inglismaa kaitsel oskuslikult kasutada radarit. Kuigi mõnel hetkel olid sakslased edule väga lähedal, õnnestus Inglise õhujõududel siiski „lahingus Inglismaa pärast“ peale jääda. Olulist osa etendasid nende poolel võitlevad Poola, Tšehhi ja teiste sakslaste anastatud maade lendurid. Septembri keskpaigaks oli Luftwaffe kandnud sedavõrd suuri kaotusi, et Hitler andis käsu dessant Inglismaale edasi lükata. Hitler oli saanud Teises maailmasõjas esimese tõsisema tagasilöögi.
Baaside leping, baasid, Talvesõda
Baaside leping
24.september 1939 saadeti Moskvasse välisminister Selter, et sõlmida NSV Liiduga vastastikuse abistamise leping, mille alusel Eesti territooriumile loodetakse SNV Liidu sõjaväebaasid. Keeldumise korral ähvardas Molotov kasutada jõudu. Selter palus aega valitsusega konsulteerimiseks ning naasis Eestisse, kus Eesi juhtkond otsustas NSV Liidu nõudmised vastu võtta. Naaberriikidelt Eesti sõjalist abi ei palunud .
Moskvasse saabunud Eesti delegatsioon ootasid aga uued nõudmised. Süüdistades Eestit alusetult nõukogude kaubalaeva põhjalaskmises, nõudis Kreml, et Eestisse rajatavatesse baasidesse paigutataks 35 000 meest. See oli Eestile vastuvõetamatu ning hetkeks tundus, et asi võib lõppeda sõjaga. Eesti sõjavägi seati lahinguvalmis ning alustati ettevalmistusi üldmobilisatsiooniks. Baasidesse paigutavate meeste hulk polnud Nõukogude poolele ilmselt siiski esmatähtis. Stalin oli nõus seda vähendama 25 000 mehele ning saavutas sellega Eesti nõustumise kõigi teiste nõudmistega. 28.septembril 1939 kirjutas Eesti Moskvas baaside lepingule alla ning 1939.aasta 18.oktoobril alustas Punaarmee oma üksuste paigutamist Eestisse. Pärast Punaarmee baasidesse paigutamist ning sõjalaevastiku saabumist Paldiski ja Tallinna sadamasse ei olnud Eesi enam täiesti sõltumatu riik, kuigi lepingus rõhutati, et see ei riiva mingil moel Eesti riiklikku korraldust.
Talvesõda (30.nov 1939-12.märts 1940)
Kui Teine maailmasõda oli alanud, Poola jagatud ning Baltimaadesse sõjaväebaasid rajatud, esitas Nõukogude Liit ka Soomele karmid nõudmised: loovutada alasid ning sõlmida vastastikuse abistamise leping. Soomlased aga lükkasid NSV Liidu nõudmised tagasi. Nad ei olnud nõus piirimuutustega ega Vene sõjaväebaaside loomisega Soome aladel.
Nüüd alustati Nõukogude Liidus ägedat Soome-vastast kihutustööd. Nõukogude propaganda väitis isegi, et Soome kavatseb oma võimast idanaabrit rünnata. 1939. aasta novembris süüdistas NSV Liit Soomet selles, et tolle suurtükivägi olevat tulistanud Nõukogude vägesid. Tegelikult oli see piiritüli venelaste lavastatud. Soomlased soovisid küll juhtumit põhjalikult uurida, et leida süüdlased, kuid Nõukogude Liit ei olnud sellega nõus. NSVL ütles lahti varem sõlmitud mittekallaletungilepingust ning alustas Soome vastu sõda. Rahvasteliit kuulutas Nõukogude Liidu sõjaalgatajaks ning heitis ta organisatsioonist välja.
Stalin paiskas soomlaste vastu peaaegu pool miljonit meest, 2000 tanki ning 1000 lennukit. Soome sõjaväkke, mille ülemjuhatajaks oli Mannerheim , kuulus 300 000 meest, ligikaudu 100 lennukit ning umbes 50 tanki. Esialgu lootis Nõukogude juhtkond naaberriigi paari nädalaga vallutada ning seal punavõim kehtestada. Soome rahva ja kaitseväe kangelaslikkus ning Punaarmee väejuhtide saamatus tõmbasid Stalini vallutusplaanile kriipsu peale. Vaatamata tohutule ülekaalule ei suutnud Nõukogude sõjavägi kahe kuu jooksul Mannerheimi liini läbi murda. Vene väed kandsid suuri kaotusi: iga langenud soomlase kohta sai surma 4-5 punaarmeelast. Alles siis, kui Stalin vahetas välja väejuhid ning need rakendasid lisajõude, õnnestus Punaarmeel Mannerheimi liin ületada. Kuid kogu Soomet vallutada Stalin enam ei julgenud. Suurbritannia ning Prantsusmaa kavatsesid saata Soomele appi oma väed ning see sundis Stalinit rahulduma vähemaga. Soome valitsus ei tahtnud samuti edasi sõdida, sest kartis , et nende maa muudetakse suurriikidevahelise sõja tandriks. Algasid rahuläbirääkimised ning 1940. aasta 12. märtsil sõlmiti Moskvas rahu. Soomel tuli küll loovutada Karjala maakitsus ja Viiburi linn ning mitmed muud alad, kuid sellest hoolimata võisid soomlased end siiski võitjatena tunda: iseseisev Soome riik jäi püsima. Soomlased ise kommenteerivad Talvesõja tulemusi naljaga pooleks nii: venelased võitsid, soomlased said auväärse teise koha.

Balti riikide okupeerimine ja annekteerimine

Soodne hetk Balti riikide annekteerimiseks saabus 1940.aasta juunis, mil Saksamaa sissetung Prantusmaale oli maailma tähelepanu endale tõmmanud. Eesti blokeeriti maalt, merelt ja õhust.
14.juunil 1940 esitas Nõukogude Liit ultimaatumi Leedu Vabariigile, nõudes luba Punaarmee täiendavate üksuste sissemarsiks ning „ ausalt “ kokkuleppeid täitva valitsuse moodustamiseks. Leedu võttis tingimused vastu ja Leedu okupeeriti (oma valdusse võtma).
Samasugune ultimaatum esitati ka Eestile ja Lätile 16.juuni 1940. Eestilt nõuti riigi piiridele koondatud Punaarmee sisselaskmist ning Nõukogude-meelse valitsuse moodustamist. Eesti ja Läti ei hakanud vastu. Punavägi võttis oma kontrolli alla lennuväljad, sadamad, raudteejaamad, postkontorid.
Seega olid Balti riigid 17.juunist 1940 täielikult okupeetitud ja kaotanud iseseisva riigi tunnused. 21.juuni kukutati Vabariigi valitsus Eestis. Uueks peaministriks sai J.V. Barbarus . Eestist sai Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik ning 6.august 1940 liideti NSV Liiduga.

Sõjategevuse algus Saksamaa ja NSV Liidu vahel

22.juunil 1941 ületasid Saksa väed NSV Liidu piiri. Saksa armee oli jagatud kolmeks väegrupiks- Nord, Mitte ja Süd. Koos Saksamaaga alustas sõda NSV Liidu vastu ka Rumeenia, Itaalia, Soome, Slovakkia, Ungari. Soomlase jaoks tähendas see nö Jätkusõda .
Esialgu läks kõik Hitleri plaanide kohaselt. Piirilähedastele lennuväljadele paigutatud Nõukogude lennuvägi pommitati puruks juba sõja esimestel tundidel ning Luftwaffe saavutas ülevõimu õhus. Saksaarmee tankiüksused tungisid sügavale Punaarmee kaitsesse ning piirasid vastase ümber. Punaväelased andsid end suurema vastupanuta vangi. Baltikumis ja Ukrainas võtsid kohalikud elanikud sakslasi vastu vabastajatena. Punaarmee kandis tohutuid kaotusi, ainuüksi vangi langes 1941.aastal 3,5mln inimest.
Saksavägi Mitte piiras ümber ja hävitas Kiievit kaitsvad Nõukogude väed. Seejärel koondas Hitler väeb Moskva vallutamiseks, selleks toodi osa vägesid Leningradi alt ära, mistõttu Punaarmeel õnnestus sakslaste pealetung Leningradi eeslinnades seisma panna. Leningradi blokaadis suri nälja üle poole mln inimese.
Saksa vägede edasitung muutus üha enam raskemaks. Ennekõike mõjutasid seda läbimatuks muutunud teed, talvekülmad . Teiseks, olid sõdurid sõdimisest väsinud ja kolmandaks oli Punaarmee ehmatusest toibunud ning tugevnenud.
6.detsembril 1941 alustas Punaarmee Moskva all vastupealetungi. Ilmastikuolud olid harjumatult rasked, Saksa üksused kandsid suuri kaotusi ning löödi tagasi. Alles suure vaevaga suutsid nad olukorra stabiliseerida ning Punaarmee rünnaku peatada. Hitleri välksõja plaan oli aga läbi kukkunud.

Jaapani sõttaastumine

1941.aastal avanes maailmas lisaks idarindele veel üks uus sõjatanner. 7.detsembril 1941 ründas Jaapan ootamatult USA mereväebaasi Havail Pearl Harborit. Ameeriklased kandsid suuri kaotusi ning jaapanlased saavutasid Vaiksel ookeanil ülekaalu. Nüüd teatasid ka Saksamaa ja Itaalia, et on USAga sõjajalal. Sõja algus oli Jaapanile edukas. Poole aastaga suutsid nad hõivata kõik lääneliitlaste tähtsamad tugipunktid Kagu-Aasias. Eriti raskeks hoobiks lääneliitlastele oli Filipiinide, Tai ning Singapuri kaotus.
Stalingradi lahing
1942.aasta novembriks oli enamik Stalingradist sakslaste kontrolli all, punaväe kätte oli jäänud vaid väikene kaldarida Volga ääres. Samal ajal oli Punaarmee lõpetamas ettevalmistusi suuremaks pealetungiks, mis suunati eeskätt sakslaste seaks võitleva Rumeenia ja Ungari vastu. Saksa luure informeeris Hitlerit vastase kavatsusest, kuid oma kuid oma peavastase nime kandva linna vallutamisest vaimustusse sattunud Hitler ignoreeris hoiatusi.
19.novembril 1942 alustasid Nõukogude väed Stalingradist põhjas ja lõunas pealetungi ning piirasid Saksa 6.armee. Hitler ei lasknud üksustel piiramisrõngast välja murda, lubades sissepiiratuid varustada õhust. Sellest ei tulnud midagi välja. Lahingud Stalingradi all lõppes 2.veebruaril 1943 sakslaste kapituleerumisega. Sakslased said hoobi, millest ei suutnudki nad toibuda.
Punaarmee suurpealetung 1944. aastal (ka Eesti)
Idarindel algas 1944.aasta Punaarmee rünnakutega nii põhja- kui ka lõunatiival. Põhjas murti läbi Leningradi blokaad , kuid Narva all pandi punaväe edasitung kauemaks kui pooleks aastaks seisma. Suuremat edu saavutas Punaarmee Ukrainas, jõudes välja Rumeenia piirini . 22.juunil 1944 algas Nõukogude vägede pealetung sakslaste tsentri vastu. Hitler oli taandumise ära keelanud. Punaarmee tungis Poolasse, liikudes edasi Varssavi poole. 1.augustil 1944 alustas Poola vastupanuliikumine ülestõusu, lootes pärast sakslaste väljatõrjumist ametisse seada oma rahvusliku valitsuse. See ei sobinud Stalini plaanidega: peatas Punaarmee pealetungi ning laskis sakslastel Varssavi ülestõus maha suruda.
1944.aasta suvel ründasid Nõukogude väed Soomet, murdes läbi Mannerheimi liini, kuid Soome sõjajõud jäid purustamata. 1944 aasta septembris sõlmis Soome NSV Liiduga rahulepingu ja väljus sõjast.
Eesti
Soomlased olid saanud aru, et Saksa kaotab varem või hiljem, kuid Saksa üritas endiselt Punaarmee vastu võidelda. Soomlased üritasid vaikselt sõjast eemalduda, kuid sakslased tegid kõik selleks, et soomlasi sõjas hoida. 14.jaanuaril 1944 murdis Punaarmee läbi Saksa kaitse Leningradi all, kuid Nord taganes uuele kaitseliinile, mitte ei antud koheselt alla. Stalin nõudis Punaarmeelt Narva ja Eesti kiiret vallutamist, lootes nii Soome endale saada. Veristes Narva lahingutes pandi Punaarmee pealetung seisma ning sakslased võitsid mõned kaotatud alad tagasi. Eesti mehi oli saksaarmees 1944 suveks ligi 50%. Eesti rahvuslik vastupanuliikumine oli teinud tubli üleskutsungi selleks.
1944 aasta suvel viis Punaarmee enamiku oma jõududest Narva alt ära, et alustada suurrünnakut. Murti Soome kaitsest läbi. Soome pöördus abipalvega Saksamaa poole, et nad tuleksid appi, tuues Eestist vägesid Soome kaitsmiseks. Seda olukorda kasutas ära Punaarmee, kes viis seejärel peamised ründe üksused Soomest Narva alla, üritades 24.juuli 1944 Eestisse sisse tungida . Punaarmee vallutas Narva, kuid edasitungimised suudeti peatada. Eestlased üritasid peale Soome sõjast väljumist end taasiseseisvaks kuulutada, kuid see ei õnnestunud.
Normandia dessant
Punaarmee edu idarindel soodustas asjaolu, et Hitler pidi kogu 1944.aasta hoidma suure osa üksustest Prantsusmaal, oodates liitlasvägede dessanti. Hitler lootis selle kiirelt purustada ja paisata seejärel kõik jõud idarindele. 6.juunil 1944 maabusid lääneriikide sõjajõud Põhja-Prantsusmaal Normandias. Saksa väejuhatus ei suutnud invasioonile piisavalt kiiresti reageerida ning kuigi liitlaste edasitungi õnnestus mõnda aega pidurdada, varises Saksa kaitse suve lõpuks kokku. Olulist osa selles etendas liitlasjõudude ülekaal õhus. Invasiooni alguses paiskasid liitlasväed 500 Saksa lennuki vastu 11 000 enda oma. 25.augustil 1944 vabastasid liitlasväed Pariisi. Niisama lihtsalt Saksamaale sisse tungida liitlasvägedel siiski ei õnnestunud.
Hitleri-vastase koalitsiooni kujunemine (Atlandi Harta, Teheran, Jalta, ÜRO )
Saksamaa positsioone nõrgendas tema vastaste liitumine. Ametlikult tugines Hitleri-vastane koalitsioon augustis 1941 Roosevelti ja Churchilli poolt alla kirjutatud Atlandi hartale, milles lubati taastada kõigi sõjas okupeeritud riikide iseseisvus . Mõne aja pärast suutis NSV Liit lääneliitlastelt aga välja pressida, et nimetatud põhimõte ei laieneks Molotovi-Ribbentropi pakti tulemusel NSV Liiduga liidetud riikidele. 1943.aasta lõpul toimunud Teherani konverentsil tegid lääneriigid Stalinile järjekordseid järeleandmisi, tunnustades NSV Liitu 1941.aasta piire . Balti riikidele tähendas see sõja lõpu järel taas Moskva võimu alla sattumist, kuigi samas keeldusid lääneriigid Balti riikide annekteerimist õiguspäraseks tunnistamast.
Liitlasvägede edu 1944. aastal tekitas küsimuse, milliseks kujuned maailm pärast Hitleri purustamist. 1945. aasta veebruaris toimus Musta mere ääres Jalta konverents , millel osalesid Stalin, Churchill ja Roosevelt. Konverentsil otsustati, et sama aasta kevadel asutatakse San Franciscos ÜRO. Peale selle lubasid liitlased Kesk- ja Ida-Euroopa maad Moskva meelevalla alla jätta, paika pandi ka okupatsioonid Saksamaal. Jalta konverents oli Stalinile suureks võiduks , siin pandi alus aastakümneid kestnud Euroopa lõhestumisele.
Berliini vallutamine
Lääneliitlaste edu sundis Stalinit kiirustama. 16.aprillil 1945 alustas Punaarmee pealetungi Oderil. Sakslased panid meeleheitlikult vastu ning punavägi kandis meeletuid kaotusi. Nädal aega kestnud lahingutes kurnati kaitsjad välja ning Punaarmee pani oma ülekaalu maksma. 24.aprillil jõuti Berliini ning päev hiljem kohtusid põhjast ja lõumast ümber Berliini läinud Punaarmee üksused Elbe jõel liitlasvägedega.
Hitler andis käsu Berliini viimse võimaluseni kaitsta, linnas algasid tänavalahingud. Lahingutesse saadeti mobiliseeritud poisikesed, kes tankirusikatega vastase tankide vastu paisati. Punaarmee tungis aga edasi kaotustest hoolimata. Olukorra lootusetust mõistnud, lõpetas Hitler oma elu enesetapuga ning 2.mail 1945 Berliin kapituleerus. Punaarmee juhtkond lubas oma vägedel linnas mitu päeva rüüstata.
Saksamaa alistamine. Potsdami konverents
1944.aasta aprillis varises Saksa vägede kaitse kokku ka teistes rindelõikudes. 13.aprillil vallutas Punaarmee Viini, aprilli lõpul andsid sakslased alla Itaalias. Mussolini langes Itaalia partisantide kätte, tema laip poodi jalgupidi üles. 7.mail 1945 teatas Saksa väejuhatus vastupanu lõpetamisest ning 8.mail 1945 kirjutati Berliini lähedal Saksamaa täieliku kapituleerumise aktile. Teine maailmasõda Euroopas oli sellega ametlikult lõppenud. Mõni päev jätkusid lahingud veel Tšehhis.
17.juulist kuni 2. augustini 1945 toimus Potsdami võitjariikide konverents, millel kiideti lõplikult heaks Ida- Preisimaa põhjaosa loovutamine NSV Liidule ning saksa elanike sundevakueerumine võitjateel antud territooriumidelt. Saksamaa jaotati Briti, Prantuse, USA ja NSV Liidu vahel neljaks okupatsioonitsooniks. Kindlaks määrati Saksamaa reparatsioonide maksmise kord. Stalin kinnitas lubadust astuda kiiremas korras sõtta Jaapani vastu, saades selle eest tasuks Sahhalini saare lõunaosa ja Kuriili saared.
Jaapani purustamine
Kuigi Jaapan oli 1944.aastal kandnud raskeid kaotusi, jätkas ta ometi vastupanu. 1945.aasta algul alustasid ameeriklased rünnakut Jaapani saarte vastu. Jaapanlased kaitsesid saari meeleheitlikult, hukkudes pea viimseni. Ameeriklaste kaotuste põhjal aga ennustati, et suuremate saarte vallutamine võib maksma minna kuni miljon Ameerika sõduri elu.
Okinawa vallutamine võimaldas ameeriklastel rajada sinna lennuväebaasid, kust hakati Jaapanit kavakindlalt pommitama. Lühikese ajaga hukkus pommirünnakutes 260 000 tsiviilelanikku. 5. augustil 1945 teatas Jaapani vastu sõtta astumisest ka NSV Liit, rünnates mõne päeva pärast Mandźuuriat. Kuid Jaapan ei mõelnudki alistuda.
Sõja lõpetamiseks lasid Ameerika Ühendriigid käiku uue kohutava purustusjõuga relva – tuumapommi. 6. augustil 1945 heideti selline pomm Hiroshimale ning 9. augustil Nagasakile. Hukkus 300 000 inimest, suurem osa radioaktiivse kiirguse tagajärjel. Tuumapommi kasutuselevõtt murdis Jaapani vastupanu. 10. augustil 1945 alustas Jaapan rahuläbirääkimisi ning 2. septembril 1945 allkirjastati USA lahingulaeva Missouri pardal Jaapani tingimusteta kapitulatsiooni akt.
Pariisi rahukonverents, Nürnberg , Teise maailmasõja tagajärjed
Pariisi rahukonverents
Esimene maailmasõda oli lõppenud kõiki osalisi hõlmava Versailles ’ rahulepingute süsteemiga, pärast Teist maailmasõda üldist rahulepingut aga ei sõlmitud. 1945-1946 Pariisis toimunud rahukonverents arutas läbi rahulepingute projektid 10-20 võitjariiki ning Saksamaa Euroopa-liitlaste – Itaalia, Rumeenia, Bulgaaria , Ungari ja Soome – vahel ning 10. veebruaril 1947 kirjutati rahulepingud alla. Saksamaa liitlased pidid maksma reparatsioone ning loovutama territooriume. Itaalia kaotas Aafrika kolooniad ning väiksemaid alasid Vahemere piirkonnas. Albaania sai jälle iseseisvaks. Ungari suruti tagasi 1938. aasta piiridesse (st Transilvaania anti taas Rumeeniale), Teise maailmasõja ajal võidetud alad pidi loovutama ka Bulgaaria. Rumeenialt võttis NSV Liit Bessaraabia ja Bukoviina , Soomelt Karjala ning Petsamo.
Saksamaaga rahulepingut ei sõlmitud, küll aga hakati sisse nõudma reparatsioone. Saksamaalt võeti kogu Ida-Preisimaa (pool sellest läks NSV Liidule, pool Poolale) ning arvukalt teisi alasid. Jaapaniga sõlmisid võitjariigid, välja arvatud NSV Liit, Poola ja Tśehhoslovakkia, rahu 8. septembril 1951 San Fanciscos.
Nürnberg
Esimese maailmasõja järel oli sõja vallapäästjaid karistatud vaid sümboolselt, nüüd võeti asi tõsiselt ette. 1945. aasta novembris alustas rahvusvaheline tribunal Nürmbergis kohtumõistmist natslike partei-, riigi- ja sõjaväejuhtide üle. Neid süüdistati kuritegudes inimsuse vastu, kohtualuste väiteid, et nad täitsid kõrgemalseisvate organite või isikute käske, ei arvestatud.Vastutus sõja vallapäästmise eest pandi seejuures eranditult Saksamaa juhtkonnale. Protsessil esitatud dokumendid MRP salaprotokolli ning Stalini rolli kohta Teise maailmasõja puhkemises lükati kõrvale.
1946. aasta oktoobris välja kuulutatud kohtuotsuses mõisteti 12 kohtualust surma, kolm said eluaegse vanglakaristuse, neljale määrati tähtajaline vanglakaristus ja kaks mõisteti õigeks.
Teise maailmasõja tagajärjed
Teine maailmasõda põhjustas seninägematuid purustusi ning kaotusi. Kokku hukkus sõjas ligi 60 miljonit inimest, neist kõige rohkem NSV Liidus (üle 20 miljoni) ja Hiinas (10 miljonit). Varasemates sõdades moodustasid enamiku hukkunutest sõdurid, Teises maailmasõjas suurenes aga järsult hukkunud tsiviilelanike arv. Selle põhjuseks oli eriti julmaks ja metsikuks muutunud sõjapidamine ning diktatuuride vägivallapoliitika, holokaust ning genotsiid .
Suurele ohvrite hulgale vaatamata ei toonud ka Teine maailmasõda õiglast maailmakorda. Liveraalne lääne demokraatia saavutas küll võidu Hitleri üle, kuid oli sunnitud läbi sõrmede vaatama kommunistliku diktatuuri mõju kasvule. Balti riigid jäid NSV Liidu võimu alla, tema kontrolli alla läks Kesk- ja Ida-Euroopa, see omakorda tõi kaasa kommunistliku bloki ehk Teise Maailma tekke. Teise maailmasõja tagajärjeks oli esialgu Euroopa ning seejärel kogu maailma lõhestumine ning külma sõja algus.