Riigiõiguse kordamine eksamiks (0)

Riigiõiguse kordamine eksamiks 1. Mis on proportsionaalsuse põhimõte? Milline sätestus. Kolm tunnust Proportsionaalsuse põhimõte on tuletatud põhiseaduse § 11- Õigusi ja vabadusi tohib piirata
ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas
vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. 1) Sobivus - abinõu peab olema eesmärgi saavutamiseks sobiv. Sobiv on iga abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Sobivus pole range nõue, piisab sellest, kui abinõu
kas või mingil viisil soodustab eesmärgi saavutamist. Kaitseb ebavajalike piirangute
eest. 2) Vajalikkus (kitsamas tähenduses, kui § 11) - Riigikohtu definitsiooni järgi on abinõu vajalik, kui eesmärki pole võimalik saavutada teise, isikut vähem koormava abinõuga,
mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. 3) Mõõdukus - abinõu mõõdukuse hindamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigustesse sekkumise ulatust ja intensiivsust ja teiselt poolt eesmärgi tähtsust. Mida intensiivsem
on põhiõiguse riive, seda kaalukamad peavad olema õigustavad põhjused. Mõõdukuse
rakendamine ei pruugi olla lõpuni ratsionaalne, kuid see on parim võimalikest, mis
väärtusjurisprudentsist meile antud on. 2.  Kas läänitud isik on põhiõiguste kandja või adressaat. Miks? Põhjenda. *Põhiõiguse adressaat on põhiõigusel rajaneva õigussuhte kohustatud subjekt. Põhiõiguste
adressaate puudutav üldsäte on PS § 14 *Riik on põhiõiguste adressaat nii seadusandlikku, täidesaatvat kui ka kohtuvõimu teostades,
samuti sõltumata sellest, millises vormis (riik kui juriidiline isik oma organite kaudu, muu
avalik-õiguslik juriidiline isik, avalikke ülesandeid täitev eraõiguslik juriidiline isik või muu
erasubjekt) ta oma funktsioone täidab. Riigi kõrval on põhiõiguste adressaadid ka kohaliku
omavalitsuse üksused. *Erasubjektid, kui nad ei täida avalikke ülesandeid, ei ole põhiõiguste adressaadid, kuid nad
on   seotud   põhiõigustega   PS   §   19   lõike   2   kaudu.   Riigil   on   kohustus   tagada   põhiõiguste
kehtivus eraisikute vahelistes suhetes. Läänitud eraisikud - riigivõimu volituste üleandmist eraisikule (notar, kohtutäitur, vandetõlk)
Põhiõiguste adressaat, sest läänitud isikule on üle antud riigivõimu  volitused. Näiteks on
füüsiliseks isikuks, kes teostab teatud avaliku võimu funktsiooni, notar. 3. Mida tähendab paragrahv 3 lg1 lause 1? Riigivõimu teostatakse üksnes PS ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. PS õigusriigi
aluspõhimõtte keskne säte, mis näeb ette seaduslikkuse e legaalsuse põhimõtte, mis koosneb


omakorda PS ülimuslikkuse, üldise seadusreservatsiooni ja seaduse prioriteedi põhimõtetest. Seega kehtib Eestis demokraatlikes  õigusriikides  tunnustatud  põhimõte,  et avaliku  võimu
teostamisel   (nii   seadusandliku,   täidesaatva   kui   ka   kohtuvõimu)   tuleb   järgida   legaalsuse
põhimõtet. Kõik põhilised otsused, mis avalik võim teeb, peavad lähtuma seadustest. Sisuliselt   on   siin   põhimõtteks   "mis   pole   keelatud,   on   lubatud"   (tegemist   pole   küll   täpse
põhimõttega, riigi puhul viitab seaduslikkuse põhimõte pigem klauslile "mis on seadusega
keelatud, on keelatud"). Tulenevalt seaduslikkuse printsiibist ei tohi õigusloovate aktide hierarhias olla alamseisvad
õigusaktid vastuolus kõrgemalseisvate õigusaktidega. 4.   Kuna   võib   Riigikogu   kiireloomulisena   põhiseadust   muuta.   Sätestused põhiseadusest Kiireloomuline võib tähendada vähetähtsaid muudatusi.§ 166. Otsus põhiseaduse muutmise
seaduse eelnõu käsitlemiseks kiireloomulisena võetakse vastu Riigikogu neljaviiendikulise
häälteenamusega. Põhiseaduse muutmise seadus võetakse sel juhul vastu Riigikogu koosseisu
kahekolmandikulise häälteenamusega. 5. Mis vahe on alaealisel ja põhiõigusealisel. Seleta mõisted. Too näited Põhiõigusvõime  tähendab võimet  olla  põhiõiguste kandjaks. See võime on igal füüsilisel
isikul sõltumata east. Iga kodanikust vastsündinu on kõigi põhiõiguste kandja, välja arvatud
põhiseaduse §- dest 57 lg 1; 60 lg 2 ja 156 lg 2 tulenevad õigused. Iga mittekodanikust
vastsündinu on kõigi inimõiguste kandja. Seejuures on põhiseaduse §-d 57 lg 1; 60 lg 2 ja
156 lg  2 lex specialis'ed,  milles  on erandina  ette  nähtud vanuse piir,  millest  alates  saab
füüsiline isik olla vastava õiguse kandja.
Põhiõigusvõimest tuleb eristada põhiõigusealisust. Põhiõigusealisus on füüsiliste isikute võime, põhiõigusi iseseisvalt teostada. Täiskasvanutel,
st. isikutel, kes on vähemalt kaheksateist aastat vanad, on täies ulatuses kõik põhiseadusest
tulenevad õigused peale põhiseaduse §-st 60 lg 2 tuleneva, mille kandjaks saab olla alates
kahekümne esimese eluaasta täitumisest. Täiskasvanud on seega nii põhiõigusvõimelised kui
ka peaaegu täies ulatuses põhiõigusealised.
Teisest küljest ei saa aga alaealised teostada kõiki õigusi täies ulatuses, kuna esiteks võib neil
puududa vastav loomulik võime ja teiseks võivad olla sellele vastu nende vanemad. Pealegi,
oleks säärasel juhul põhiseadusega vastuolus kõik seadused ja seadusest alamalseisvad aktid,
mis piiravad alaealiste vabadust nende ea tõttu, nagu näiteks tsiviilseadustiku üldosa seaduse
§   9.   Alaealisel   võib   niisiis   kõigepealt   puududa   loomulik   võime,   mis   on   vajalik   vastava
põhiõiguse   iseseisvaks   teostamiseks.   Vanemad   kui   seaduslikud   esindajad   teostavad   laste


õigusi laste eest ja laste nimel.
Küsimus,   mida   tohib   alaealine   ette   võtta   iseseisvalt   vastu   vanemate   tahtmist,   on   seotud
põhiseaduse §-st 27 lg 3 tuleneva vanemate õigusega kasvatada oma lapsi ja põhiseaduse §-st
37 lg 3 tuleneva vanemate õigusega omada otsustavat sõna laste hariduse valikul. Alaealise
põhiõiguste teostamise ulatus on seejuures seda suurem, mida vanemaks ta saab. Kaalumisel
tuleb  alati  arvestada ka seda, et põhiõigusealisus on instituut, mis pole loodud alaealiste
vastu, vaid nende huvides ja kaitseks (vaata kommentaari § 11 lause 2 juurde.)
Üldistavalt võib öelda, et elu, tervise ja isikuvabadusega seotud õiguste puhul (§-d 16, 18, 20-
24, 28 lg 1 ja 2) algab põhiõigusealisus sünniga. Teiselt poolt peaks varaliste suhetega seotud
põhiõiguste (§-d 29, 31, 32) iseseisev teostamine algama võimalikult hilja, et kaitsta noort
inimest iseenda eest.
Põhiseaduse § 34 puudutava põhiõigusealisuse kohta ei tulene sellest otsusest aga ei seda, et
kuueteistaastased on põhiõigusealised, ega ka seda, et nad seda ei ole. 6. Mis on piirklausel. Millised on liigid..näited (?) Piiriklauslid   ehk   seadusreservatsioonid   -   põhiõiguse   normid,   mis   annavad   seadusandjale
volituse põhiõiguste piiramiseks. 1)   Lihtsad   piiriklauslid   -   põhiõigusi   tohib   piirata   seadusandja   poolt   määratletud eesmärgil,   mis   ei   ole   põhiseadusega   otseses   vastuolus.   §   32   lg   2,   §   31   -   seotud
peamiselt majanduslike põhiõigustega. 2)   Kvalifitseeritud piiriklauslid - PÕ võib piirata nendel tingimustel, mis on seaduses kirjas. § 26 lause 2, § 34 lause 2, § 36 lause 2, § 43 lause 2, §45 lause 2-Formaalsed -
kehtestab   formaalse   tingimuse,   mida   tuleb   põhiõigust   piirates   järgida   §   36   lg   2-
Materiaalsed - kui piiriklauslid on auklikud. § 43 on esindatud nii formaalne kui ka
materiaalne 3)   Null   piiriklauslid   -   ilma   reservatsioonideta.   Nt   §38   lg1.   Volitus   neid   põhiõigusi piirata   tuleb   teistest   põhiõigustest.   Ei   ole   olemas   absoluutseid   õigusi   s.t   kõigil
vabadustel on kuskil piir. 7. Võimude lahususe printsiip ja tasakaalustatuse põhimõte. Jagunemine Võimude   lahususe   printsiibi   võib   jagada   kaheks:   traditsiooniline   võimude   lahusus   ja
personaalne   võimude   lahusus.   Traditsioonilise   võimude   lahususe   all   mõistetakse
seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu lahusust. Funktsionaalne võimude lahusus §14 -
viitab erinevate riigivõimu funktsioonide lahutatusele erinevate organite vahel. Seadusandlik
võim   kuulub   parlamendile   (§59   Riigikogule)   ,   täidesaatev   valitsusele   (§86   Vabariigi
valitsusele   ning   ka   president   kuulub   täidesaatva   võimu   harusse),   kohtuvõimu   teostavad
kohtud. Võimude lahususe olemuslik osa on erinevate võimuharude õigus otsustada tema
pädevusse kuuluvate küsimuste üle iseseisvalt. Põhiseadus sätestab erinevate  riigiorganite
pädevuse. Siiski tavaliselt see lahusus ei ole täielikult absoluutne. Üks võimuharu võib teise
võimuharu   pädevusse   kuuluvate   küsimustega   teatud   ulatuses   tegeleda.   Näiteks   valitsus
teostab määruste andmisega ka legislatiivfunktsiooni (seadusandlikku funktsiooni).


Igal   põhiseaduslikul   institutsioonil   on   enesekorraldusõigus,   mis   tähendab   et   "riigivõimu
harud   ning   põhiseaduslikud   institutsioonid   peavad   neile   põhiseadusega   otsesõnu   antud
pädevusse teostamise korraldamisel autonoomsed ning neil on üldjuhul õigus ise kindlaks
määrata oma pädevuse teostamise sisemine organisatsioon ja kord" ● Personaalne võimude lahusus eeldab, et ühe võimuharu esindajad ei kuuluks teise võimuharu juurde. Näiteks on selle põhimõtte väljenduseks § 63 lg 1, mis keelab
Riigikogu liikmetel teises riigiametis olemise. 8.   Mis   on   majandusvöönd.   Kuidas   on   majandusvöönd   seotud   riigi territooriumiga Majandusvöönd on väljaspool territoriaalmerd asuv ja viimasega külgnev mereala, kus riik
teostab   oma   suveräänseid   õigusi   ja   jurisdiktsiooni   vastavuses   rahvusvahelise   mereõiguse
üldtunnustatud normidega, EV poolt sõlmitud riikidevaheliste lepingute ja majandusvööndi
seadusega. Majandusvöönd ei ole EV territoorium. EV-l on majandusvöönd piiritletud Soome
Vabariigi, Läti Vabariigi ja Rootsi Kuningriigiga. 9. Mis on põhiõiguste riive. Kas riive on põhiõiguste rikkumine. Näited (?) Põhiõiguse   riive   on   iga   ebasoodus   põhiõiguste   mõjutamine,   põhiõiguse   kandja   kaitstud
tegevuse, omandi või seisundi takistamine, kahjustamine või kõrvaldamine. Ei pruugi olla
õigusvastane. Põhiõiguste rikkumisega on tegemist siis, kui teame, et tegemist oli õigusvastase teoga. Riive
võib   olla   rikkumine,   kui   isikulist   või   esemelist   kaitseala   on   puudutatud   või   kahjustatud
õigusvastaselt. Riive võib olla ka põhiõiguste adressaadi faktiline tegevus või selle kaudne
tagajärg, kui põhiõiguste adressaat (riik) põhiõigust kujundab. Põhiõigusi ei tohi piirata igal mõeldaval põhjusel, vaid ainult neil põhjustel, mida põhiseadus
ise ette annab. See nõue tuleneb otseselt põhiseaduse §-st 11 lause 1 Põhiõiguste   riivete   legitiimsed   põhjused   võib   jagada   kõigepealt   põhiseaduslikeks   ja
põhiseadusest   alamalseisvateks   riive   põhjusteks.   Esimesed   jagunevad   omakorda   kaheks:
spetsiaalsed   põhiseaduslikud   riive   põhjused   ja   üldised   põhiseaduslikud   riive   põhjused.
Viimase liigituse aluseks on põhiõigusnormides sisalduvad seaduse reservatsioonid. põhiseaduse §-s 20 lg 2 esitatud kataloog, kus on loetletud põhiseaduse §-s 20 lg 1 sätestatud
füüsilise vabaduse ja isikupuutumatuse riivamise legitiimsed põhjused 10. Objektiivse ja subjektiivse õiguse tunnused, vahe (erinevus)..


Objektiivne õigus peab kehtimiseks olema läbinud formaalse tee, mis ise on reguleeritud
vastavate seadustega. Objektiivne õigus on kirja pandud õigus, üldiselt võib öelda, et tegu on
õigusnormide kogumiga.
Subjektiivne õigus see eest on õigus kohustatud õiguse subjektilt nõuda millegi tegemist,
mitte tegemist. isaks kohustusele on aga õiguse kandjal kohustuse kandja vastu õigus sellele,
et   viimane   oma   kohustuse   täidaks.   Subjektiivse   õiguse   ja   objektiivse   normi   erinevus   on
selles,   et   viimase   puhul   puudub   õigustatud   subjekt,   kes   saaks   nõuda   kohustuse   täitmist.
Subjektiivne õigus on positiivsest õigusnormist õigussubjektile tulenev ja kuuluv õigustus.
Mis on õigusjärgluse ja õigusliku järjepidevuse vahe? Seleta EV näitel 1940-1992.
Õiguslik   järjepidevus   -   õigussubjekti   juriidiline   katkematus.   Kõik   õigused   ja   kohustused
jätkuvad.
Õigusjärglus on kohustuste ülekandumine teisele inimesele.- Üksikõigusjärglus - üks õigus
või kohustus läheb üle.- Üldõigusjärglus - esineb siis, kui uuel subjektil on kõik eelmise
õigused ja kohustused. (N: pärimine)
Eesti   Vabariigi   õiguslik   järjepidevus   on   üks   1991.   aastal   taastatud   Eesti   omariikluse
õiguslikke põhialuseid. Rahvusvaheliselt käsitletakse Eestit 1918. aastal loodud riigina, mitte
Nõukogude Liidu lagunemisel tekkinud riigina. Aastatel 1940-91 oli Eesti okupeeritud. Seda
põhimõtet on tunnustanud nii lääneriigid kui ka Euroopa Inimõiguste Kohus.
1940-1991 kandsid õiguslikku järjepidevust Eesti välisesindused USAs, Ühendkuningriigis ja
teistes   riikides.   Tegutses   Eesti   pagulasvalitsus,   mida   juhtisid   peaministrid   Vabariigi
Presidendi   ülesannetes.   Välisesinduste   välja   antud   Eesti   Vabariigi   passe   tunnustati
reisidokumendina rahvusvaheliselt.
Põhivabadused - mis need on, kuidas jagunevad, seleta (kitsam/laiem)
Vabaduse mõiste ehk põhivabadus. Kolm vahetegu: 1)  Negatiivne ja positiivne vabadus - vabadus midagi teha või tegemata jätta, neutraalne ja   ei   anna   moraalset   hinnangut.   Positiivne   vabadus   -   seob   selle   valiku   moraalse
hinnanguga. 2)  Õiguslik ja faktiline vabadus - õiguslik siis, kui puuduvad käsud, keelud, õiguslikud takistused   midagi  teha   või  tegemata  jätta.  N:  ettevõtlusvabadus.Faktiline  -  kui  on
võimalus seda faktiliselt/materiaalselt realiseerida. 3)  Tagatud ja tagamata - tagamata siis, kui antakse vabadus/luba, aga võidakse see ka kohe tagasi võtta (N: viisa). Tagatud - luba midagi teha ning ning õigus nõuda selle
loa realiseerimist. Põhivabadus on negatiivne õiguslik tagatud vabadus. Kodanikupõhiõiguste   ja   põhiõiguste   vahe,   ehtsad-   ja   mitteehtsad   kodaniku   põhiõigused.
Seleta lahti, too mõlema kohta PS-st näiteid.
Kodanikupõhiõigused on õigused, mille kandjad on ainult Eesti kodanikud. Mittekodanikud
kodanikupõhiõigustele tugineda ei saa. Kodanikupõhiõigused tulenevad eelkõige PS sätetest,
kus on kasutatud sõnaühendit „Eesti kodanik". Sellisteks säteteks on eelkõige § 30, § 36 lg-d
1 ja 2, § 42, § 48 lg 1 teine lause ning § 54 lg 2. Väljaspool II peatükki  on kodaniku
peamisteks põhiõigusteks § 57 lg 1 ja § 60 lg 2 kehtestatud õigused. Mitteehtsate kodanikupõhiõiguste § 28 lg 2, § 29 lg 1 esimene lause, § 31 esimene lause ning
§   44   lg-d   2   ja   3   kehtivus   laieneb   mittekodanikele,   lisades   ühtlasi   erilise   piiriklausli   ja


võimaldades seadusandjal nende isikulist kaitseala uuesti piirata üksnes Eesti kodakondsuse
puudumisest lähtuvalt. Tegemist on sisuliselt diskrimineerimisvolitusega. 11. Mis on riik? Selgitage kolme riigi mõistet. Riik on paljutähenduslik termin, millele pole ühest vastet. Saab eristada kolme tuntuimat riigi
mõistet:
1) Empiiriline riigi mõiste - toetub Georg Jellineki kolme elemendi õpetusele - territooorium,
rahvas,   suveräänsus.   See   on   riigi   mõiste   väljaspoolt   vaadatuna   vaatleja   perspektiivis.
Territoorium - peab olema osa Maa pinnast, loomulikult eksisteeriv pind, kus riik paikneb, ei
saa olla tehislikult merre loodud (Sealandi vürstiriigi kaasus). Rahvas - füüsilised isikud,
kellel peab olema teatud ühisus, loomulik side (geniune link). Suveräänne võim - võimul
peab olema teatud kaal, faktiline korra tagamise funktsioon. 2)   Juriidiline   riigi   mõiste   -   riik   on   avalik-õiguslik   juriidiline   isik,   millel   on   pädevuse
määratlemise pädevus, õigus luua õigust, mis eristab teda teistest juriidilistest isikutest. See
on riigi mõiste seespoolt vaadatuna osaleja perspektiivis. 3)   Funktsionaalne   riigi   mõiste   (filosoofilises   perspektiivis)   -   riik   on   inimõiguste
realiseerimise institutsioon. 12. Õigusnormi hierarhia EV põhiseaduse järgi. 0. Põhiseaduse aluspõhimõtted
1.  PS 1. ja 15 peatükk ja PS täiendamise seadus
2. PS 2.-14 peatükk ja PS rakendamise seadus
3. Konstitutsioonilised seadused PS § 104 lg 2
4. Lihtseadus
5. Vabariigi presidendi seadlus PS §109 ja §110
6. Vabariigi valitsuse määrus PS §87 lg6
7. Ministrimäärus PS §94 lg 2
8. KOV volikogu määrus
9. KOV valitsuse määrus
10. Halduse indivuduaalakt/kohtuotsus 13. Põhiõiguste ja inimõiguste vahe? Põhiõigust võib käsitleda kolmest kriteeriumist lähtuvalt.
1) Formaalses tähenduses - õigused, mis on sätestatud PS-s, formaalses kitsamas tähenduses
on põhiõigused PS II ptk-is sisalduvad õigused. Laiemas tähenduses on põhiõigused kõik
põhiseaduses olevad subjektiivsed õigused (siis kui isikul on riigi vastu millelegi).
2) Materiaalses tähenduses -õigused, mis kuuluvad riigi põhialuste hulka. See on oluline siis,
kui tuleb kokku uus põhiseaduste konvent kokku. Oluline Eesti põhiseaduses § 10 - kohtutel


on võimalik luua uusi positsioone ja kaitsta neid.
3)   Protseduraalses   tähenduses   -   seostub   kritieeriumiga,   kuidas   põhiseadus   on   muudetav.
Põhiõigused on need õigused, mida ei saa muuta parlamendi lihthäälteenamusega. Inimõiguste  mõiste juures tuleb  eristada kahte  asja:  konventsiooniõigused  ja inimõigused
kitsamas tähenduses - viis inimõiguste tunnust:
1) universaalsus õigusekandja ja adressaadi osas
2)   fundamentaalsus   (inimõigused   kaitsevad   ja   rahuldavad   fundamentaalseid   kaitseid   ja
huvisid)
3) eseme abstraktsus (inimõiguse ese on abstraktne, õigus elule)
4) moraalsus (inimõigused kehtivad moraalselt)
5) prioriteetsus (inimõigused on mõõdupuuks, mille aluselt mõõta põhiseaduse täielikkust ja
headust).
Inimõigused   on liberaalse  traditsiooni  tõrjeõigused,  mis  kaitsevad   elu  ja  vabadust,  kaitse
õigused, poliitilised õigused, sotsiaalsed õigused, menetlusõigused. Inimväärikuse printsiip Inimväärikuse printsiip hõlmab endas mitmeid elemente. Esiteks on üks inimväärikuse element kehalise puutumatuse austus ja kaitse, mis tuleneb
põhiseaduse   §st   18,   mis   sätestab   keelu   kedagi   piinata,   julmalt   või   väärikust   alandavalt
kohelda või karistada. Teiseks elemendiks on inimväärsete elutingimuste tagamine, millega on seotud põhiseaduse §
28 lg 2, mis sätestab õiguse riigi abile puuduse korral. Kolmas inimväärikuse element on inimeste õiguslik võrdsus, mis tuleneb põhiseaduse §st 12
lg 1. Neljas element on isiku identiteedi säilitamine, mille alla kuulub näiteks õigus inimlikule
identiteedile ja informatsioonilisele enesemääramisele. Viienda elemendina on nimetatud igaühe õigust vabalt otsustada. Kuuendaks elemendiks on välja toodud süüpõhimõte, mille kohaselt saab isikut õigusvastase
teo   eest   karistada   üksnes   siis,   kui   ta   on   selle   toimepanemises   süüdi.   Isik   on   teo
toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub käesolevas jaos sätestatud süüd
välistav asjaolu. Seitsmes element on isiku õiguste kaitsele suunatud menetlus, mille üheks osaks on ka õigus
olla ära kuulatud.


Põhiseaduslikkuse järelvalve Põhiseaduse kommentaaridest leiame, et põhiseaduslikkuse järelvalve ülesanded saab jagada
kolme   gruppi,   milleks   on   normikontroll,   riigivõimusiseste   konfliktide   lahendamine   ja
individuaalsete põhiseaduslike kaebuste lahendamine. Põhiseaduslikkuse   järelvalve   all   mõeldakse   tavaliselt   õigusnormide   põhiseaduslikkuse
kontrolli,   mis   põhiseadusvastasuse   tuvastamisel   viib   normi   kehtetuks   tunnistamiseni
institutsiooni poolt, kes normi vastu ei võtnud. Tavaliselt on selleks institutsiooniks tavaline
kohus või põhiseaduslikkuse järelvalve kohus (Eestis Riigikohus). Riigikohus   on   põhiseaduslikkuse   järelvalve   kohtuna   lahendab   lisaks   normikontrollile
mitmeid muid vaidlusi. Seadusega on Riigikohtule pandud ülesandeks Riigikogu, Riigikogu
juhatuse,   Vabariigi   Presidendi   ning   Vabariigi   Valimiskomisjoni   peale   esitatud   kaebuste
lahendamine jne. Riigikogu kontrollib seaduste vastavust põhiseadusele nii enne seaduse vastuvõtmist kui ka
pärast seda. Kui Riigikogu leiab, et eelnõu või juba vastuvõetud seadus on põhiseadusega
vastuolus, saab ta alati normi vastu võtmata jätta, selle kehtetuks tunnistada või seda muuta.
Kui eksliku hinnangu alusel võetakse vastu põhiseadusvastane seadus, kontrollitakse seda
muude subjektide poolt. Riigikogu ei saa iseseisvalt pöörduda Riigikohtu poole hinnangu
saamiseks, kas mõni seaduseelnõu on kooskõlas põhiseadusega. Vabariigi President teostab põhiseaduslikkuse järelvalvet vaid jõustumata seaduste üle pärast
nende vastuvõtmist ja enne väljakuulutamist. Nimelt võib Vabariigi President jätta Riigikogu
poolt vastuvõetud seaduse välja kuulutama ning saata selle Riigikogule uueks arutamiseks ja
otsustamiseks. Kui Riigikogu võtab Vabariigi Presidendi poolt saadetud seaduse muutmata
kujul uuesti vastu, kuulutab VP seaduse välja või pöördub Riigikohtu poole ettepanekuga
tunnistada   seadus   põhiseadusega   vastuolus   olevaks   (§107   lg   2).   Tegemist   on   abstraktse
normikontrolliga. Vastavalt   põhiseaduslikkuse   järelvalve   kohtumenetluse   seaduse   §-le   7   on   kohaliku
omavalitsuse   volikogul   õigus   algatada   järelvalve   õigustloova   akti   üle,   mis   on   vastuolus
kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatistega. Õiguskantsler teostab järelvalvet kõigi õigustloovate aktide üle, seega lisaks seadustele ka
näiteks   määruste   ja   üldise   iseloomuga   käskkirjade   üle.   Samas   ei   saa   õiguskantsler
põhiseaduslikkuse järelvalve korras teostada järelvalvet üksikaktide üle. Rahvusvahelise   õiguse   üldtunnustatud   normide   ja   põhimõtete   ülimuslikkuse
printsiip Põhiseaduse § 3 järgi on rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid Eesti
õigussüsteemi   lahutamatuks   osaks.   Selliste   üldpõhimõtete   all   mõistetakse   rahvusvahelist
tavaõigust, selliseid rahvusvaheliste konventsioonide norme, mida tsiviliseeritud maailm peab


riigile   kohustuslikuks   isegi   siis,   kui   riik   sellega   ühinenud   ei   ole   (näiteks   rassilist
diskrimineerimist keelavad normid). Õiguse üldtunnustatud põhimõtted Ülaltoodud   printsiipidest   tuleks   eristada   veel   õiguse   üldtunnustatud   põhimõtteid   ehk
printsiipe, mis on tuletatud õigusest endast ja millele peab vastama nii seadusandlus kui ka
õiguse rakendamine. Avalik võim on seotud õiguse kui tervikuga, kuhu kuuluvad ka õiguse
üldtunnustatud  põhimõtted, millega  peavad kooskõlas olema nii põhiseadus kui ka teised
õigusaktid. Proportsionaalsuse põhimõte Proportsionaalsuse põhimõte on tuletatud põhiseaduse § 11, mille järgi õigusi ja vabadusi
tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega ning piirangud peavad olema demokraatlikus
ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Asja arutamine mõistliku aja jooksul Antud printsiip kehtib nii kohtumenetluses kui ka haldusmenetluses ja tuleb kohaldamisele
eelkõige siis, kui seaduses pole kirjas asja läbivaatamise tähtaega. Mõistliku aja kriteerium on
hinnanguline ja sõltub antud konkreetsetest asjaoludest (näiteks kohtuasja keerukusest). Valimised 60 lg 2)56,Parlamentaarse korra lahutamatuks osaks on perioodiliselt toimuvad esindusorgani
valimised.   Igaühel   on   õigus   valida   (aktiivne   valimisõigus)   ning   saada   valitud   (passiivne
valimisõigus). Riigikogu valimised on sätestatud pr. 60 lg 1. Õigus valida ja kandideerida ei ole piiramatu põhiõigus. Esiteks sätestab põhiseadus Riigikogu valimistel valimistsensusena kodakondsuse (§56, 57,
60 lg 2). Teiseks on sätestatud vanuseline tsensus: õigus kandideerida on igal vähemalt 21-aastasel
kodanikul (§ 60 lg 2); õigus valida igal vähemalt 18-aastasel kodanikul (§ 57 lg 1). Kolmandaks   on   põhiseaduses   sätestatud   teovõimelisus   (§   57   lg   2)   (teovõime   piiramist
reguleerib TsÜS § 8). Neljandaks võib põhiseaduse kohaselt piirata hääletamist nendel isikutel, kes on kohtu poolt
süüdi mõistetud ja kannavad karistust kinnipidamiskohtades (§ 58) Vabad valimised


tähendab   seda,   et   valimistel   osalemine   on   vabatahtlik   ning   et   vabatahtlik   on   ka   valiku
tegemine. Keelatud on osalemisega või mitteosalemisega ning valikuga seonduda mingeid
sanktsioone või eeliseid (ka isasugune mõjutamine). Üldiste valimiste nõue   viitab   rahva   kõigi   liikmete   osalusõigusele.   Keelatud   on   piirata   mõne   grupi   isikute
osalemist valimisel (valimistsensused), seda nii aktiivse kui ka passiivse valimisõiguse puhul. Otsesed valimised tähendavad   seda,   et   valimistulemused   peavad   selguma   otse   rahva   poolt   antud   häälte
ülelugemisel. Keelatud on valijasmeeste kasutamine. Samas on lubatud mandaatide jaotamine
nimekirjade alusel. Salajased valimised Valimised on salajased seetõttu, et oleks tagatud vaba valiku võimaldamine. Valijaid tuleb
kaitsta nii ühiskondliku kui ka riikliku surve eest. Üldpõhimõttena ei tohi keegi teada saada,
kuidas konkreetne isik hääletas. Propotsionaalsed valimised ja majoritaarsed Propotsionaalsuse põhimõte vastandus teistele sagedasti kasutatavale valimisüsteemile, mis
tugineb   majoritaarsuse   põhimõttele.   Viimasel   juhul   jaotatakse   kogu   valijaskond
valimisringkondadesse, mille arv võrdub valitavate esindajate arvuga. Igas ringkonnas osutub
sellisel juhul valituks üks isik; üldjuhul see, kes kogub absoluutse maksimumi (Üle 50%
häältest). Kui keegi enamust ei kogu, korraldatakse tavaliselt uus valimisvoor kahe enim hääli
saanud  kandidaadi   vahel.  Igast  ringkonnast  valitakse   sellisel   juhul  esinduskogusse  kindel
esindaja. Propotsionaalsuse põhimõtte puhtal rakendamisel antakse hääl üleriigilisele nimekirjale, mis
on tavaliselt koostatud erakondade poolt. Iga nimekiri saab mandaate vastavalt üleriigiliselt
saadud häälte arvule (protsendile). Propotsionaalsuse põhimõte aitab tagada olukorda, kus
parlamendi   koosseis   kajastab   võimalikult   tõepäraselt   kogu   valijaskonna   poliitilisi
tõekspidamisi. Põhiseadus ei nõua puhta propotsionaalse süsteemi kasutamist. Propotsionaalsuse põhimõtet
modifitseerivad   mõnevõrra   näiteks   kandidaatide   ringkondadesse   jagamine,   isiku-ja
ringkonnamandaatide   arvestamine   ning   5%   valimiskünnis   (Riigikogusse   pääseb   vaid
erakond,   kes   kogub   üleriigiliselt   vähemalt   5%   häältest),   samuti   modifitseeritud   d`Hondti
meetod.


Ühetaolised valimised tähendavad seda, et kõigil valijatel on võrdne arv hääli ning et nendel häältel peab olema
võrdne kaal valitava kogu kohtade jaotuse üle otsustamisel. Ühetaolisuse nõue ei tähenda aga
seda, et igaühele tuleb tagada valimiseks absoluutselt võrdsed võimalused. EL esmase õiguse aktid ELi õigusaktid on jagatud esmasteks ja teisesteks. Aluslepingud (esmased õigusaktid) on
kogu   ELi   tegevuse   alus   ja   põhireeglid.   ELi   aluslepingud   on   siduvad   kokkulepped   ELi
liikmesriikide   vahel.   Nendes   sätestatakse   ELi   eesmärgid,   ELi   institutsioone   käsitlevad
eeskirjad,   otsuste   tegemise   põhimõtted   ning   ELi   ja   selle   liikmesriikide   vahelised   suhted.
Aluslepinguid   muudetakse,   et   suurendada   ELi   tõhusust   ja   läbipaistvust,   valmistuda   uute
liikmesriikide ühinemiseks ning lisada uusi koostöövaldkondi. Teisesed  õigusaktid  (määrused,  direktiivid  ja otsused) tulenevad  aluslepingutes  sätestatud
põhimõtetest ja eesmärkidest. EL esmased õigusaktid
*Euroopa Liidu leping (konsolideeritud versioon 2016)
*Euroopa Liidu toimimise leping (konsolideeritud versioon 2016)
*Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamisleping (konsolideeritud versioon 2016)
*Euroopa Liidu põhiõiguste harta (2016) Riigikogu komisjonid Suur   osa   Riigikogu   tööst   tehakse   komisjonides.   Alatised   komisjonid   katavad   riigielu
valdkondade   kaupa   ning   nende   peamine   ülesanne   on   arutada   ja   ette   valmistada
seaduseelnõusid.   Erikomisjonid   moodustatakse   kindlate   ülesannete   täitmiseks.   Kui
lahendamist vajab mõni olulise tähtsusega üksikküsimus, moodustatakse selleks uurimis- või
probleemkomisjon. Iga alatine komisjon töötab läbi kindla valdkonna seaduseelnõud. Eesti liitumisel Euroopa
Liiduga 2004. aastal lisandus senisele kümnele Riigikogu alatisele komisjonile veel üks -
Euroopa Liidu asjade komisjon. Riigikogu komisjonid ja nende töövaldkonnad on järgmised:
*Euroopa   Liidu   asjade   komisjon:   valitsuse   Euroopa   Liidu   suunalise   poliitika   ja   Euroopa
Liidu   algatuste   mõju   pidev   jälgimine,   seisukohtade   kujundamine   oluliste   Euroopa   Liidu
õigusaktide eelnõude suhtes
*Keskkonnakomisjon:   riigi,   keskkonnakaitset,   loodusressursside   kasutamist   ja
loodusobjektide kaitset käsitlevad küsimused ja eelnõud
*Kultuurikomisjon: kultuuri-, haridus- ja teadusvaldkonna küsimused ja eelnõud


*Maaelukomisjon: maaelu, põllumajanduse ning maareformi küsimused ja eelnõud
*Majanduskomisjon: küsimused ja eelnõud, mis on seotud Eesti üldise majanduspoliitika,
ettevõtluse   ja   äritegevusega,   riigi   võetavate   välislaenude   ja   neile   garantii   andmisega,
välislepingute ratifitseerimise, omandisuhete ja elamumajandusega ning transpordi, side ja
telekommunikatsiooniga
*Põhiseaduskomisjon:   põhiseaduse   muutmise   eelnõud   ning   küsimused   ja   eelnõud,   mis
käsitlevad   põhiseaduslike   institutsioonide,   sh   Riigikogu   tegevust,   valimisi,   Eesti
kodakondsust, isikuandmete kaitset ja rahvastiku arvestuse pidamist, avalikku teenistust ning
teisi riigi- ja üldise haldusõigusega seotud teemasid
*Rahanduskomisjon: riigieelarve, maksunduse ja panganduse küsimused ja eelnõud
*Riigikaitsekomisjon:   julgeoleku,   riigikaitse,   kaitseväeteenistuse,   rahvusvahelise   sõjalise
koostöö, küberturvalisuse, strateegilise kauba küsimused ja eelnõud
*Sotsiaalkomisjon: küsimused ja eelnõud, mis käsitlevad sotsiaalkindlustust, töösuhteid ja
tervishoidu, sh pensionikindlustust, peretoetusi ja puuetega inimeste toetusi, töötute sotsiaalse
kaitset, sotsiaalhoolekannet ja lastekaitset, töö- ja puhkeaega ning ravikindlustust
*Väliskomisjon: välissuhtlusega seotud küsimused ja eelnõud
*Õiguskomisjon: tsiviil- ja karistusõiguse valdkonda kuuluvad küsimused ja eelnõud Eesti Advokatuuri aukohus Eesti Advokatuuri aukohus on üks kuuest advokatuuri organist. Aukohtu   peamised   ülesanded   on   advokaatide   ja   nende   töö   kohta   esitatud   kaebuste
lahendamine,   mis   hõlmab   ka   otsuse   tegemist,   ja   teiste   aukohtu   pädevusse   antud   asjade
arutamine. Aukohtu   moodustab   advokatuuri   üldkogu,   kohtunike   täiskogu   ja   Tartu   Ülikooli
õigusteaduskonna  nõukogu poolt neljaks  aastaks valitud  seitsmeliikmeline  koosseis, kuhu
kuulub:
neli advokatuuri üldkogu valitud vandeadvokaati, kes on tegutsenud vähemalt kümme aastat;
kaks kohtunike täiskogu valitud kohtunikku;
üks Tartu Ülikooli õigusteaduskonna nõukogu määratud õigusteadlane. Eesti Advokatuur Advokatuuri   organid   on   üldkogu,   esimees,   juhatus,   revisjonikomisjon,   aukohus   ja
kutsesobivuskomisjon.   Advokatuuri   üldkogu   ja   juhatus   võivad   moodustada   nõuandva
õigusega komisjone, kes ei oma advokatuuri organi õiguslikku seisundit. Valitsuse istungid Vabariigi Valitsuse istungid toimuvad tavapäraselt neljapäeviti algusega kell 10 Stenbocki
majas. Peaminister võib muuta istungi toimumise aega ja kohta. Näiteks võib istungi läbi viia
ka sidevahendite kaudu.


Valitsuse   istungit   juhatab   peaminister,   tema   äraolekul   teda   asendav   minister.   Vabariigi
Valitsus   on   otsustusvõimeline,   kui   istungist   võtab   osa   peale   peaministri   vähemalt   pool
valitsuse   koosseisust.   Valitsuse   istungist   võtab   peale   ministrite   sõnaõigusega   osa
riigisekretär, õiguskantsler ja riigikontrolör. Päevakorrapunktid, mida ükski minister ei soovi aruteluks avada, loeb istungi juhataja vastu
võetuks. Päevakorrapunkti arutamine algab üldjuhul eelnõu esitanud ministri lühiettekandega,
millele järgnevad istungil osalejate küsimused või sõnavõtud. Istungi juhataja võib anda sõna
ka istungi juures viibivatele isikutele.
Valitsuse istungid on kinnised, kui valitsus ei otsusta teisiti. VVS §16 lg1; istungil (iga nädal kell 10.00, ametlikud otsused, keskm 17 päevakorrapunkti,
30   min)   otsustavad   pädevusse   kuuluvaid   küsimusi;   osalemisvõimaluse   tagamine;
otsustusvõimeline   (PM+   pool   valitsuse   koosseisust);   otsused   tehakse   valitsusliikmete
häälteenamusega.   Valitsuskabineti   nõupidamine:   vastavalt   vajadusele,   neljap   kohe   pärast
istungit   või   kell   16.00,   põhimõttelised   küsimused   ja   erimeelsused,   vajadus   pikemaks   ja
põhjalikumaks aruteluks, põhimõttelised otsused, mille alusel valitsus teeb istungil ametliku
otsuse. Sõnaõigusega osaleb riigisekretär ja võivad osaleda õiguskantsler ja riigikontrolör.
Otsused tehakse peaministri või asjaomase ministri ettepanekul. Kui hääletamist ei nõuta, siis
loetakse   otsus   vastus   ühehäälselt.   Istungid   on   kinnised,   protokollitakse   ja   salvestatakse,
õigusaktid antakse elektrooniliselt. Riigikorraldusõiguse põhilised normitüübid Ülesande normid: annavad funktsiooni, näiteks PS §59.
Pädevusnormid: tohib ülesannet täita, näiteks §106 lg1 või §60 lg4.
Volitusnormid: võimaldavad ülesande täitmisega kaasnevat isiku õiguste piiramist, näiteks
§146.
Korraldus- ja menetlusnormid: §60 lg1 l1 Paragrahvi 15 Paragrahvi 15 lg 1 teine lause teine lause sätestab õiguse nõuda asjasse puutuva õigusakti ja
toimingu põhiseadusvastaseks tunnistamist, mida võib nimetada väikeseks põhiseaduslikuks
kaebuseks. Paragrahvi 15 lg 2 algus sisaldab kohtuvõimu objektiivset kohustust järgida PS ja
kordab sellega § 146 teise lause teist poolt, lõike teine pool sätestab kohtuvõimu ülesande ja
kohustuse tunnistada seadus põhiseadusvastaseks. Nõue, et tegemist peab olema oma kohtuasjaga, annab õiguse taotleda põhiseaduslikkuse
järelevalvet   kohtumenetluse   pooltele,   kes   on   põhiõiguste   kandjad.   Põhiseaduslikkuse
järelevalve võib kohus algatada ka menetlusse kaasatud kolmanda isiku taotluse alusel, kui
seadus või muu õigusakt riivab tema mõnda põhiõigust.


Kodakondsus Kodakondsuse omandamiseks on kaks põhimõttelist võimalust: seaduse või haldusakti alusel.
Seaduse alusel kodakondsuse omandamine tähendab seda, et isik saab kodanikuks ilma, et
oleks vaja eraldi riigi sellekohast otsust. Seaduse alusel omandatakse kodakondsus näiteks
sünniga   (nt   Eestis   omandatakse   kodakondsus   seaduse   alusel   juhul,   kui   sündinul   on   üks
vanematest Eesti kodanik § 8 lg 1). Sünniga kodakondsuse omandamisel eristatakse kahte
põhimõttelist võimalust, mis seonduvad ius soli ning ius sanguinis printsiipidega. Ius soli ehk
territoriaalpõhimõte tähendab, et see, kes vastava riigi territooriumil sündinud on, omandab
selle riigi kodakondsuse. Ius sanguinis põhimõte tähendab, et laps omandab sündides oma
vanemate kodakondsuse. Haldusakti   alusel   kodakondsuse   omandamine   eeldab   riigi   sellekohast   otsust.   Peamine
haldusakti alusel kodakondsuse omandamise võimalus on naturalisatsioon - kodakondsuse
omandamine sooviavalduse alusel. Kooskõlas   rahvusvahelise   õiguse   põhimõtetega   topeltkodakondsuse   vältimise   kohta   loeb
kodakondsuse   seaduse   §   29   selle   vabatahtlikuks   kodakondsusest   loobumiseks,   mitte
kodakondsuse äravõtmiseks, seega pole vastuolus PS § 8 lg 3-ga. Õiguse sise- ja välisteooria Õiguse siseteooria kohaselt on olemas ainult üks asi ja selleks on õigus selles ulatuses, milles
ta   võimaldab   isikule   definitiivset   kaitset.   Õiguse   piiri   ei   saa   õiguse   siseteooria   kohaselt
eristada õigusest endast. Õigusel millelegi on lihtsalt kusagil lõpp ja see ongi õiguse piiriks. Välisteooria   järgi   on   olemas   kaks   asja:   õigus   iseenesest   ja   õiguse   piir   ehk   piirang.
Vastupidiselt siseteooriale on õiguse välisteooria kohaselt õigust võimalik ette kujutada ka
ilma igasuguste piiranguteta. Säärasel juhul on tegemist piiramatu õigusega. Välisteooria järgi tuleb kõigepealt määratleda põhiõiguse kaitseala, seejärel küsida, kas seda
kaitseala   on   riivatud,   ning   lõpuks   tuvastada,   kas   kaitseala   riive   on   õigustatud.   (Piltlikult
väljendades   jääb   piirist   sissepoole   õiguse   definitiivse   kaitse   ala,   piirist   väljapoole   aga
definitiivse keelu ala.) Tuvastamisskeemi kolmandal astmel, definitiivse käsu, keelu või loa
väljaselgitamisel,   tuleb   seejuures   rakendada   proportsionaalsuse   põhimõtet   (§   11).   Kuna
õiguse   ulatus   valdaval   enamusel   juhtudest   ei   ole   algusest   peale   selge,   võimaldab   ainult
välisteooria vältida intuitsionismi ning määrata õiguse ulatus kindlaks ratsionaalselt. Sise- ja välisteooria välistavad teineteist, kusjuures kolmandat võimalust ei ole. Põhiõiguste
tuvastamise mudel peab seega vastama ühele kahest teooriast, mitte aga ei kummalegi või siis
mõlemale.


Suur põhiseaduslik kaebus Eestis   ei   ole   otsesõnu   individuaalkaebust   kui   õiguskaitsevahendit   seadustes   kirjas.
Põhiseaduse kommentaaridest leiame, et põhiseaduslikkuse järelvalve ülesanded saab jagada
kolme   gruppi,   milleks   on   normikontroll,   riigivõimusiseste   konfliktide   lahendamine   ja
individuaalsete põhiseaduslike kaebuste lahendamine. Põhiseaduse   kommentaarides   on   avatud   ka   individuaalkaebuse   mõiste,   mille   kohaselt
individuaalne põhiseaduslik kaebus on füüsilise või juriidilise isiku õiguskaitsevahend oma
põhiõiguste   kaitseks.   Klassikalise   individuaalse   põhiseadusliku   kaebusega   saab   isik
võimaluse   esitada   kaebus   põhiseaduslikkuse   järelvalve   pädevust   omavale   kohtule,   kui
avalikku võimu teostav organ või ametiisik on rikkunud isiku põhiõigusi või vabadusi ning
tingimusel, et muud õiguskaitsevahendid puuduvad või on ammendunud. Eeltoodu kinnitab,
et Eesti õiguskorras tunnustatakse suure individuaalkaebuse esitamise eeldusi. 14.   Mitu   PS   jõuga   akti   EV-s   kehtib?   Mitu   korda   on   põhiseadust   muudetud (1992. aasta oma)? Mida ja kuidas muudeti? Põhiseaduslikud aktid on PS ise, PS rakendamise ja täiendamise seadused e kokku 3.
Põhiseadust on viis korda muudetud.
1) KOV volituste pikendamine 4a peale (25.02.2003-17.10.2005) - Kiireloomuliselt.
2) PS täiendamise seadus - Rahvahääletus
3) Eesti keele lause preambulas - eesti keele kaitse 2007 - Kahe koosseisu poolt
4) RK kahe koosseisu poolt kaitseväe reform 2011
5) Valimisea muutmine KOV valimistel. Esimest korda 11.02.2015 ja teist korda 06.05.2015
ning jõustus 13.08.2015. 15. Kas Tartu Ülikool saab olla põhiõiguse kandja? Miks? Tartu Ülikool avalikõigusliku juriidilise isikuna saab olla põhiõiguse kandjaks vastavalt PS §
9   lg   2:   "Põhiseaduses   loetletud   õigused,   vabadused   ja   kohustused   laienevad   juriidilistele
isikutele   niivõrd,   kui   see   on   kooskõlas   juriidiliste   isikute   üldiste   eesmärkide   ja   selliste
õiguste, vabaduste ja kohustuste olemusega. Nt saab olla TÜ põhiõiguse kandja PS § 25
tähenduses: igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja
materiaalse kahju hüvitamisele.Kui juriidilise isiku puhul on kaitstud eravaldkonna huvid, siis
laienevad põhiõigused. 16. Ohvritamm?
Tõlgendamine eseme on sisu ja mõtte avamine. Tõlgendada saab midagi, mis kannab endas
mõtet.
Ohvritamme saab tõlgendada kõige laiemas tähenduses ehk lagrissimo sensu, mis tähendab
tõlgendamist eseme mõttest aru saamisega, mis on valmistatud isiku poolt kasutades oma


võimet siduda esemega mõte.
Tõlgendamine eeldab, et on olemas looja.
Puu tõlgendamine - tuleb diferentseerida, sõltub, kes on selle istutanud. Põhikohustused. Põhikohustus   on   isiku   kohustus   riigi   ees.   Põhikohustus   on   põhiseaduses   ettenähtud
põhiõiguste kandja kohustus. Põhikohustusi saab liigitada laialdaselt kaheks:
1)   eesmärgiks   kindlustada   individuaalset   vabadust   (vanemlik   kohustus,   kohustus   mitte
teotada teise nime)
2)   eesmärgiks   on   kindlustada   üldist   heaolu   (kohustus   jääda   truuks   põhiseadusele).
Põhikohustuste   puhul   on   suurimaks   porbleemiks   see,   et   kas   nad   saavad   olla   otse
kohaldatavad. PS-ga konformne tõlgendus PS konformne e kooskõlaline tõlgendamine puudutab PS-st alamaid akte: seadusi ja määrusi.
Koormavaid õigusnorme tuleb tõlgendada isiku kasuks. Põhiõiguste kolmikmõju teooria §19 lg 2, § 13 lg 1
Otsese kolmikmõju teooria - põhiõigused kehtivad vahetult kahe eraisiku vahel. Üks eraisik
muutub adressaadiks
Kaudse   kolmikmõju   teooria   -   põhiõigused   ei   kehti   vahetult.   Mõju   jaoks   on   olemas
institutsioonid ning need mõjutavad suhteid.
Kaitse käsuteooria - põhiõiguste kolmikmõju tuleneb sellest, et riik on kohustatud kaitsma
isikuid kolmandate isikute rünnete eest.
Kõigis kolmes teoorias on midagi õiget ning nad käsitlevad kolmikmõju erinevaid aspekte.
Lõppastmes on kolmikmõju - eraisikute vahel tuleb õigusliku kaasuse lahendamiseks kaaluda
põhiõiguseid. 17. Kas mittekodanikud saavad valida? Ei   saa,   §   57   Hääleõiguslik   on   Eesti   kodanik,   kes   on   saanud   kaheksateist   aastat   vanaks.
Hääleõiguslik ei ole Eesti kodanik, kes on kohtu poolt tunnistatud teovõimetuks. 18. Mis on põhiõigusest loobumine? Kuidas hinnata loobumist? Õigusest loobumisest võib kõnelda nii laiemas kui kitsamas tähenduses. Loobumine laiemas
tähenduses hõlmab kõik juhud, kui isik jätab oma õiguse teostamata. Näiteks võib põhiõiguse
kandja mitte luua perekonda (§ 27), mitte valida endale tegevusala, elukutset või töökohta (§
29 lg 1), jätta osalemata koosolekutel (§ 47) või mitte astuda ühtegi mittetulundusühingusse
(§   48   lg   1).   Kõigil   neil   juhtudel   ei   ole   aga   tegemist   loobumisega   kitsamas   tähenduses.
Loobumisega kitsamas tähenduses on tegu näiteks siis, kui keegi lubab politseil oma korteri
läbi   otsida,  ilma   et  politseil   oleks läbiotsimisorder   (§ 33),  kui  keegi  lubab  politseil  oma


telefonile   ilma   kohtu   loata   pealtkuulamisseadme   paigaldada   (§   43)   või   kui   üksielav
kahtlusalune loobub põhiseaduse §-s 21 lg 1 l. 3 ettenähtud teavitamisõigusest, et tuttavad ei
saaks teada tema arreteerimisest. Loobumine kitsamas tähenduses hõlmab ainult need juhud,
kui ilma põhiõiguse kandja tahteavalduseta oleks tegu põhiõiguse rikkumisega. Loobumine
põhiõiguse kaitsest on expressis verbis ette nähtud põhiseaduse §-des 18 lg 2; 24 lg 1; 29 lg 2
ja   42,   kus   põhiseaduse   tekstis   on   kasutatud   terminit   "vaba   tahe".   Seega   on   põhiseaduse
kohaselt vähemalt osade põhiõiguste puhul võimalik nende kaitsest loobuda. Kui tõlgendada
seda   kataloogi   nii,   et   põhiõiguse   kaitsest   loobumise   võimalused   on   põhiseaduses
ammendavalt   loetletud,   siis   oleks   kõigi   ülaltoodud   näidete   puhul   loobumine   põhiõiguse
kaitsest   kehtetu   ning   vastavad   põhiõiguse   kandja   tahteavaldusest   lähtuvad   riiklikud
toimingud   põhiseadusega   vastuolus.   Kuid   miks   peaks   veendumuste   kohta   informatsiooni
kogumise   (§   42)   puhul   olema   loobumine   põhiõiguse   kaitsest   kehtiv,   kui   informatsiooni
kogumine   toimub   aga   kodaniku   loal   telefoni   pealtkuulamise   kaudu   (§   43),   siis   kehtetu?
Lisaks   on   ka   põhiõiguse   kaitsest   loobumine   põhiõiguse   teostamise   üks   viise,   kuna
põhiõigused   on   eelkõige   kodanike   individuaalsed   vabadusõigused   riigi   vastu.   Vaba   tahte
klausleid   ei   saa   käsitleda   ammendava   kataloogina   ning   lahendust   tuleb   otsida   teist   teed
mööda. Kindlasti näitavad vaba tahte klauslid, et vastavate põhiõiguste puhul on loobumine
vastava   põhiõiguse   kaitsest   lubatud   ja   seega   kehtiv.   Kui   kedagi   ei   tohi   tema   vaba   tahte
vastaselt   allutada   meditsiini-   ega   teaduskatsetele   (§   18   lg   2),   siis   tähendab   see   seda,   et
vabatahtlike   kallal   tohivad   teadlased   katsetada.   Muudel   juhtudel   on   lahendus   natuke
keerulisem.   Põhiõigused   ei   ole   ainult   üksikisikute   subjektiivsed   õigused.   Põhiõigustel   on
olemas   ka   objektiivne   külg   On   olemas   põhiõiguste   minimaalne   sisu,   mis   on   vajalik
rahumeelseks ühiskondlikuks kooseksisteerimiseks. Põhiõiguste kandjad ei saa minna oma
loobumistes   nii   kaugele,   et   seatakse   ohtu   see   minimaalne   sisu.   Paraku   ei   ole   selle   sisu
kindlaks tegemine lihtne, sest puudub käega katsutav ja kergesti äratuntav miinimum. Kui
kaugele võib põhiõigustest loobumisel minna, tuleb otsustada proportsionaalsuse põhimõtte
alusel. Kaalumisel tuleb seejuures ühelt poolt arvesse võtta põhiõiguse individuaalset külge,
see   tähendab   nõuet,   et   põhiõiguse   kandja   saaks   võimalikult   ulatuslikult   teostada   oma
põhiõigust nii nagu ta seda tahab, ning teiselt poolt mõnda kollektiivset hüve. Kollektiivsetest
hüvedest   tuleb   seejuures   arvestada   eelkõige   demokraatia   põhimõttega.   Näiteks   ei   tohi
demokraatia   printsiibist   lähtudes   loobuda   valimisakti   salajasusest   (§   60   lg   1   l.   4),   sest
garanteeritud   ja   kõigi   poolt   järgitud   salajasuse   nõue   on   üheks   oluliseks   demokraatliku
süsteemi   funktsioneerimise   eelduseks.   Kaalumisel   tuleb   arvestada   ka   riive   intensiivsust,
põhiõiguse   kaitsest   loobumise   kestust,   kaitsest   loobumise   tühistamise   võimalust   ning
loobumise vabatahtlikkuse astet. 19. Seleta sotsiaalriigi aluspõhimõtteid Sotsiaalriigi printsiip tähendab, et riik ei tohi oma kodanikku hätta jätta. Riik peab hoolitsema
nende kodanike eest, kes ei suuda endale ise elatist teenida, ja tagama ka neile äraelamise.
Garantii   sisu  ja   ulatus   on   suuresti   seadusandja   määratleda,   põhiseaduslik   printsiip   nõuab
ainult   üleelamiseks   hädavajaliku   miinimumi   tagamist.   Sotsiaalriigi   printsiibi   põhiliseks
väljenduseks põhiseaduses on § 28.


20. Mis on enamusreegel (vähemusekaitse), kus on see sätestatud, mille allmõiste ta on?
1. Keda on rohkem, otsustavad (nt parlamendi puhul). Akt - seadus või otsus.
Otsuseid on kahte liiki - sisulised ja isiku ametisse nimetamise / valimise otsus.
Reeglite   puhul   võib   ette   tulla   erandeid.   Nt   PS   §   73.   Riigikogu   aktid   võetakse   vastu
poolthäälte enamusega, kui põhiseadus ei näe ette teisiti. (2. Vähemuse kaitse - väljendusvabadus, infovabadus, koosolekuvabadus, erakonnavabadus.
PS   järelevalve   -   olulised   opositsiooni   õigused   -   piisavad   tagatised,   koalitsioon   ei   tohi
jõustruktuure kasutada opositsiooni vastu.)
Kas juriidilised isikud saavad olla põhiõiguste kandjad. Seleta PS-i põhjal/abil.
Jah, saavad. § 9 lg 2 Põhiseaduses loetletud õigused, vabadused ja kohustused laienevad
juriidilistele isikutele niivõrd, kui see on kooskõlas juriidiliste isikute üldiste eesmärkide ja
selliste õiguste, vabaduste ja kohustuste olemusega. 21. Demokraatia printsiip Demokraatia printsiip leiab äramärkimist põhiseaduse § 1, § 3, § 10 ja § 11. Riigikohtu
põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi kohaselt seisneb demokraatia võimu teostamises
rahva osalusel ja oluliste juhtimisotsuste tegemises võimalikult ulatuslikul ja kooskõlastatud
alusel.   Samuti   on   märgitud,   et   demokraatia   põhimõte   on   suunatud   avaliku   võimu
legitiimsusele,   hõlmates   riigiorganite   moodustamist,   legitimeerimist   ja   kontrolli   ning
mõjutades kõiki poliitilise tahte kujundamise astmeid. Demokraatia põhimõte rõhutab teatud
tunnustele   vastava   poliitilise   režiimi   kujundamise   kohustust,   mille   oluliseks   osaks   on
kodanike võimalikult lai kaasatus. Demokraatia põhimõte on sisult väga lai ja kattub suures
osas   teiste   põhiseaduslike   printsiipidega   (õigusriigi   põhimõte,   vabariikluse   printsiip,
seaduslikkuse printsiip). 22. Vabariikluse printsiip Eesti on parlamentaarne vabariik. Vabariiklikele valitsemisvormidele on omane, et riigipea
on perioodiliselt valitav, mis erineb monarhiast selle poolest, et puudub pärandatava võimuga
riigipea   instituut.   Riigivõimu   teostatakse   rahva   poolt   rahva   valitud   esindajate   kaudu.
Põhiseaduse § 65 sätestab, et presidendi valib riigikogu. President on küll täitevvõimuorgan,
kuid   ta   ei   ole   selle   eesotsas   -   ta   on   allutatud   parlamendi   kontrollile   ning   tema
põhifunktsiooniks on riigi esindamine rahvusvahelistes suhetes teiste riikidega.
Unitaarriikluse printsiip
Põhiseaduse § 2 lg 1 ütleb, et Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu
ja   jagamatu   tervik.   Lõike   2   kohaselt   on   Eesti   riiklikult   korralduselt   ühtne   riik,   mille
territooriumi haldusjaotuse sätestab seadus. Seega Eesti on unitaarne riik riikliku korralduse


vormi poolest, mis näitab riigi haldusterritooriumi jaotust, haldusüksuste suhete omavahelist
iseloomu ja suhet terve riigiga. Unitaarsetes riikides on ühtne parlament, seadusandlus ja
kohtusüsteem. Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseadusele ei saa Eesti Vabariigi koosseisus olla
autonoomseid rahvuslik-territoriaalseid üksusi. 23. Võrdse kohtlemise põhimõte Eestis on see põhimõte esmakordselt fikseeritud manifestis „Kõigile Eestimaa rahvastele".
Võrdse kohtlemise põhimõtte järgi tuleb võrdseid olukordi käsitleda ühtmoodi. Samasuguste
olukordade ebavõrdne käsitlemine on diskrimineerimine.
Õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõte
Õiguspärase   ootuse   põhimõtte   järgi   peab   isikul   olema   õigus   realiseerida   oma   õigusi
mõistlikus ootuses, et talle lubatu ka kehtima jääb (näiteks kui isikule on määratud mingiks
ajaks   teatud   soodustus,   siis   antud   põhimõte   aitab   vältida   soodustuse   ennetähtaegset
äravõtmist). Vastavalt õiguskindluse põhimõttele on isikul õigus näiteks vaidlus läbi vaadata
selle esemeks olnud sündmuse toimumise ajal kehtinud seaduse alusel ning tagasiulatuvate
isiku olukorda halvendavate normide rakendamine on kriminaalõiguses keelatud. 24. Õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõte Õiguspärase   ootuse   põhimõtte   järgi   peab   isikul   olema   õigus   realiseerida   oma   õigusi
mõistlikus ootuses, et talle lubatu ka kehtima jääb (näiteks kui isikule on määratud mingiks
ajaks   teatud   soodustus,   siis   antud   põhimõte   aitab   vältida   soodustuse   ennetähtaegset
äravõtmist). Vastavalt õiguskindluse põhimõttele on isikul õigus näiteks vaidlus läbi vaadata
selle esemeks olnud sündmuse toimumise ajal kehtinud seaduse alusel ning tagasiulatuvate
isiku olukorda halvendavate normide rakendamine on kriminaalõiguses keelatud.