Marjad - referaat (1)

Eesti Hotelli- ja Turismimajanduse Erakool
Hotelliteenindus
HT21
Jekaterina Leonova
Marjad
Referaat kaubad ja laoarvestuses
Juhendaja : Küllike Varik
Tallinn 2008
Sisukord
Sissejuhatus...........................................................................................................3
1. Mis on mari?......................................................................................................4
2. Marjade liigid....................................................................................................4
2.1 Aedmaasikas ................................................................................................4-5
2.1.1 Kuumaasikad ja taasviljuvad maasikad ..................................................................6
2.2 Metsmaasikas..................................................................................................6
2.3 Harilik vaarikas ............................................................................................7-8
2.4 Mustikas .......................................................................................................8-9
2.5 Mesimurakas ..............................................................................................9-10
2.5.1 Põldmurakas...................................................................................................10
2.5.2 Rabamurakas ...................................................................................................11
2.6 Harilik jõhvikas........................................................................................11-13
2.7 Sõstar........................................................................................................13-15
2.8 Pohl ..........................................................................................................15-16
2.9 Astelpaju ..................................................................................................16-17
2.10 Viinamarjad ............................................................................................18-19
3. Retseptid ..........................................................................................................20
4. Hinna tabel.......................................................................................................21
Kokkuvõte...........................................................................................................22
Kasutatud kirjandus.............................................................................................23
Sissejuhatus
Minu referaadi teemaaks on Marjad.
Mis on mari? Igapäevases kõnekeeles nimetatakse marjadeks kõiki väikesi lihakaid ja mahlakaid vilju .
Minu töö on tehtud selleks, et lähemalt tutvuda toidukaupade sortimendiga, omadustega ja nende kasutamise võimalustega toiduvalmistamisel.
See töö hästi sobib tudengitele ning inimestele, kellel on huvi marjade vastu. Referaat aitab mulle paremini orienteeruma marjades.
1. Mis on mari?
Botaanilises keeles on mari paljuseemneline (harva üheseemneline) mitteavanev mahlakas vili, mille vahekest (mesokarp) ja sisekest ( endokarp ) on väga mahlased ja üksnes õhuke väliskest (eksokarp) moodustab tiheda kile. Ta võib tekkida mitmesuguse asetuse ja ehitusega sigimikust. Marjades asuvatel seemnetel on tihe seemnekest . Mari on jõhvikal, mustikal, sõstral, maavitsal, kartulil , maikellukesel jt. Luuvili (drupa) on harilikult üheseemneline vili, mille viljakate on kolmekihiline: seemet ümbritseb puitunud sisekest (nn. Luu e. Kivi), mida katab tavaliselt võrdlemisi paks ja lihakas vahekest, kõige peal on õhuke nahkjas väliskest. Luuviljad on kirsil, ploomil, toomingal. Marjataolised Mitmeseemnelised luuviljad on leedril, paakspuul, leesikal jt. Õunvili on lihakas paljuseemneline sünkarpne vili ja koosneb samuti kolmest kihist . Seesmise kihi moodustavad siin seemnekambrite seinad. Viljad seesmist osa nimetatakse südamikuks. Vilja ülamisse otsa jääb kuivanud õietupp. Õunvili on õunapuul, pihlakal, aroonial, ebaküdoonial jt. Koguluuvili areneb ühe õie mitmest liitumata emakast ja asetseb kumeral õiepõhjal. Niisugune on vaarika vili. Ka maasika vili on koguvili , mille moodustamisest võtab osa mahlakas paisunud õiepõhi. Vilja pinnal asetsevad seemnised.
( Pogen O. ( 1977) Meie marjad )
2. Marjade liigid
2.1 Aedmaasikas
Maasikas on maailma armastatuim ja enim kultiveeritud marjataim ning tema kohta on ka palju huvitavat kirjutada. Eriline koht on sellel marjal Põhjamaades, kus just maasikas toob suure suve.
Aedmaasikad kasvatatakse kultuurtaimena peaaegu kogu maailmas. Ehkki nüüdisaegsed lugematud maasikasordid erinevad üksteisest marjade kuju, värvuse ja suuruse ning veel terve hulga muude omaduste poolest, põlvnevad need kõik ühistest esivanematest, kellest tuleb juttu õige pea ja päris põhjalikult. Ühine on aegmaasikatel ka maapealsete võsunditega toimub paljunemine, rohkete tütartaimede tootmine ning muidugi ka viljade botaaniline eripära. Maasikataime tavainimese poolt marjaks nimetata lihakas viljaosa on tegelikult õiejäänus ehk suureks paisunud õiepõhi, mille pinnale on kinnitunud hulgaliselt pisikesi kestaga kaetud seemneid, mis bootaniliselt kujutavad endast pähklikesi. Maasikvili on kogupähklikese ehk multinucula erijuhtum, olles suures taimeriigis ainulaadne ja esinedes ainult maasikaperekonnas.
Järgneva kolme sajandi jooksul tegeldi maasika aretamistööga väga intensiivselt. Tänaseks on erinevaid liike juba enam kui 2000 ning kõikjal maailmas on olemas kohaliku kliimaga kõige paremini kohanevad ja viljuvad sordid. Maasikas vajab magusamaitse savutamiseks küll rikkalikult päikesepaisted, kuid eriti head maitseomadused pidavad talle andma põhjamaa suvele omane öine temperatuurilangus. Seetõttu on Soomes ja teistes põhjamaades kasvatanud maasikad euroopas eriti kõrgelt hinnatud.
Eestimaitse maasikate suhkrusisaldus jääb vahemiku 6-10 % ja sõltub põhiliselt sordist ning viljade küpsusastmest. Maasikates on kasulike mikroelemente, nagu raud, vask, koobalt, mangaan , tsink ja jood , kuid kahjuks esinevad need kõik organismile raskesti kättesaadaval kujul. Maasikast on leitud A- vitamiini eelühendeid, erinevaid B- rühma vitamiine, vitamiine E ja K ning ka askorbinhapet ehk C- vitamiini.
Parimad maasikad saate oma ajast või ajandist ise korjates. Turule ostma minnes võtke kaasa lai ja madal punutud korv , sest pehme ja umbne kilekött on maasika surm. Valige tugevasti lõhnevat kõvad, kuivad ja erksa värviga marjad. Ärge ostke marju millelt on eemaldatud tupplehed , kuna tavaliselt marjad riknevad tavapärasest veelgi kiiremini. Suuruse järgi valides on igati parim valik keskmise suurusega marjad. Serveerimiseks loputage sõelale pandud marju kõigepealt jäheda veega ja patsutage siis kuivaks.
Külmkapis kaotab maasikas suure osa oma maitsest ja aroomist, viimane kipub pealegi teistele toiduainetele tugevasti külge hakkama. Kui külmkappi panek on mööda pääsmatu, poolitage tupplehtedest puhastatud marjad pikuti ja laduge kihtidena suletavasse plastkarpi, lõikepind ülalpool.
(Marjaraamat, 2006)
2.1.1 Kuumaasikad ja taasviljuvad maasikad ( fragaria vesca var. semperflorens)
Meie aidades on juba kaua kasvatatud juunist kuni semptembrini pidevalt õitsevad ja saaki kandvad kuumaasikat. Mõnikord nimetatakse seda liiki ka alpi maasikaks, kuna teda on leitud looduslikult kasvamas Alpi mäestiku lõunapoolsetel mülvadel.
Kuumaasika uuemaid, spetssiaalselt aretatud kultuursorte on hakatud nimetama taasviljuvateks ehk remontantmaasikateks. Maailma levinuimaks taasviljuvaks sordiks on ’Selva’, mis võib rahvusvaheliselt kanda ka nimetust ’Selvaever’. Sort sobib hästi neile, kes tahavad terve suve maasikamõnusid nautida ega pole huvitatud moosiketmisest.
(Marjaraamat, 2006)
2.2 Metsmaasikas (Fragaria vesca)
Metsmaasika välimus ei vaja ilmselt lähemat tutvustamist. Kuid vahel aetakse ta segamini kahe teise maasikaliigiga. Nendeks on muulukas ja kõrge maasikas. Muuluka viljadel on tupplehed tihedalt ümber, maasikal aga sellest eemalehoiduvad, ka on muuluka mari lapikum ning teise maitsega. Kõrge maasikas on aga suurekasvulisem, viljadki on suuremad ja lehed ning varred palju karvasemad. Metsmaasika kirgaspunased, aromaatsed ja maitsvad marjad sisaldavad suurel hulgal inimorganismile vajalikke aineid ja vitamiine. Maasika seemned sisaldavad hiniinisarnast mõruainet fragariamiini, mis tekitab mõnel inimesele nahalöövet. Selle vältimiseks tuleb maasikaid süüa piima või koorega. Viimased neutraliseerivad fragariamiini toimet. Samal eesmärgil soovitatakse maasikahooajal süüa mett. Metsmaasikad on kõige sobivamad keediste ja džemmide valmistamiseks. Kompoti valmistamiseks metsmaasikad ei sobi, sest marja pinnal olevatest seemnetest läheb kompotivedelikku fragariamiini, mis muudab selle maitse mõrkjaks.
(Köök, juuli-august 2005)
2.3 Harilik vaarikas (Rubus idaeus)
Vaarikas on kõigile tuntud taim. Põhjuseks on tema maitsvad marjad. Ilmselt ei leidu inimest, kellele need vastumeelsed oleksid. Kuid vaarikamarjad pole vaid hea suutäis, need on ka väga kasulikud. Marjades on leitud palju erinevaid happeid , suhkruid, vitamiine, kauni vaarikapunase värvi annavad kokku mitmed erinevad värvained. Vaarikaid on juba väga ammusest ajast kasutatud ravimina . Kõige kasulikumad on vaarikad kohe värskelt süües, kuid neid saab tarbida kogu aasta jooksul. Selleks tuleb korjatud vaarikad laotada paariks päevaks päikse kätte närbuma. Seejärel kuivatatakse nad 40...45 °C juures. Samuti on ju laialt tuntud vaarikatest valmistatud hoidised . Ka kõigil keedistel, mahladel, kompottidel ja siirupitel on raviv ja tervist tugevdav toime.
Kuid ravimina ei kasutata ainult vaarikapõõsa marju. Nii marjadest kui ka vaarika lehtedest ja vartest saab ravimtee . See on muide hea õpetus matkajatele. Metsas on mõnikord raske tee tegemiseks materjali leida. Peaaegu alati leidub aga kuskil lähiümbruses mõni vaarikavälu. Tasub julgelt murda mõned nooremad vaarikavarred, panna teepotti keema ja maitsev ning kasulik tee on mõne minutiga valmis. Nii lehti kui ka varsi saab kasutada ka kuivatatult.
( http://bio.edu.ee/taimed/general/indexnimek.html ) (02.02.2009)
Harilik vaarikas on 1-2, vahel 3 m kõrguseks kasvavate vartega põõsas. Taime varred on esimesel aastal rohtsed ja vahakirmega, teisel aastal hakkavad altpoolt puituma ja ülevalt hargnema. Valkjaspruun koor on alumises osas tihedalt kaetud peente agadega. Varred on kaheaastased, mis tähendab seda, et teisel eluaastal need õitsevad, kannavad vilju ja lõpetavad sellega elutegevuse. Juurtel on selleks ajaks tekkinud aga uued lisapungad, millest järgmisel aastal kasvavad uued varrad.
Mais ja juunis ilmuvad varteharudele valged õied, mida tolmeldavad putukad. Eriti soodsate ilmade korral võivad vaarika viljad küpseda juba juuni lõpupäevadel, tavaliselt toimub see siiski juulis-augustis. Enamasti helepunane, sametja pinnaga, mahlane ja väga maitsev vaarikamari on tegelikult koguluuvili, mis eraldub kergesti õiepõhjast. Kultuursortidel võib viljade värvus olla ka kollane, roosa või mustjas.
Valget kasvukohta eelistavad metsvaarikat kohtab Eestis väga sageli metsades, raiesmikel, metsaservadel ja teede ääres. Metsas on vaarikamarjad maitsvaks toiduks karudele ja mitmetele lindudele, aiamarjadest peavad lugu kuldnokad ja rästad.
(Marjaraamat, 2006)
2.4 Mustikas (Vaccinium myrtillus)
Mustika välimus ei vaja ilmselt lähemat tutvustamist. Vahest peab aga siiski rääkima tema eristamisest sinikast. Sinikas on teine meie looduslik liik, kes kuulub mustika perekonda. Neil kahel taimel on küllaltki palju erinevusi. Esiteks on mustikas heleroheline, sinikas aga sinakasroheline. Teiseks on mustika marjad tumesinised või peaaegu mustad, sinika omad aga selgesti helesinised. Viljade värvist on need kaks taime endale nimed saanud. Veidi erinev on nende viljade kuju: mustikal ümmargused, sinikal piklikud. Kolmandaks on mustika võrsed, erinevalt sinika omadest , kolme-nelja esimese aasta jooksul helerohelised ja teravalt kandilised. Ning lõpuks on sinika puhmas mustika omast tunduvalt suurema kasvuga.
Mustika marjad on sinika omadest maitsvamad ning väärtuslikumad. Nii on mustikas meie metsade üks parimaid marju ja juulikuus võime heades mustikametsades alati marjulisi kohata. Mustikamarjade kasutusvõimalused on väga laiad . Neist võib teha moos , mahla, kisselli või siis hoopis kompotti. Kõige kasulikumad on aga värsked mustikad . Neid süüakse sageli koos suhkru ja piimaga. Marju võib ka kuivatada. Selleks tuleb nad esmalt jätta mõneks päevaks ühekordse kihina päikse kätte närbuma. Seejärel aga tuuakse tuppa ja kuivatatakse pliidil, ahjus või kuivatis. Kuivatamistemperatuur ei tohi olla üle 60 °C, sest muidu mitmed kasulikud ained hävivad. Selliselt töödeldud marju kasutatakse ravimina. Nad aitavad vabaneda mitmetest seedehäiretest, ka lihtsast, kuid äärmiselt ebamugavast kõhulahtisusest. Selline toime on neil tänu parkainetele. Mustikamarju, aga ka lehti võib suure parkainesisalduse tõttu ka naha parkimiseks kasutada. Ravimina kasutatakse mustikalehti, mis sisaldavad parkaineid rohkem kui marjad. ( http://bio.edu.ee/taimed/general/indexnimek.html )
Poes võib osta värsked ja külmutatud mustikat, on olemas mustika püree ja mahl , kuivatatud mustikad võib kasutada lisandina erinevate roadega. Mustikat võib kasutada taretis, yammis, koogis, kukklis jne.
Et külmutada korjatud mustikat on vaja neid küpsetuspaberile panna ja sügavkülmikusse, siis kui nad on külmutanud võib neid sügavkülmikusse konteinerisse panna. Loputada on parem enne kasutamist, mitte enne külmutamist.
Mustika yamm on tehtud mustikast, suhkrust, veest ja puuvilja pektiinist. Premia mustika yamm on tavaliselt tehtud metsik mustikast, üldiselt seda tehakse Maines, Ontarios, Quebecis ja British Columbias. ( http://en.wikipedia.org/wiki/Blueberry )
Huvitav on ka mustika eluring . Talvel näeme, et mustikavarred seisvad täiesti alasti. Seega on ta heitlehine kääbuspõõsas. Kuid huvitav on tema paljunemine. Seemnetega paljuneb ta harva ja seda siis, kui mõni lind on marja ära söönud ja tema väljaheited satuvad seemnete arenguks sobivasse kohta. Hoopis sagedam on mustikal vegetatiivne paljunemine. Emastaimel tekivad mulla sees roomavad võsundid. Need otsivad endale sobiva koha, kasvatavad lisajuured alla ja maapinnale kerkibki uus põõsas. Nii tekkinud taimede eluiga on tavaliselt kuni kümme aastat. Selle aja jooksul annavad nad aga alguse juba hulgale uutele mustikataimedele.
( http://bio.edu.ee/taimed/general/indexnimek.html )
2.5 Mesimurakas (Rubus arcticus)
Mesimurakat tunnevad ilmselt vähesed. Kes on nime kuulnud, need peavad teda ilmselt rabamuraka teiseks nimeks. See oht on seda suurem, et mesimuraka laialt levinud nimi ongi soomurakas. Mesimurakat pole inimesed näinud seetõttu, et Eestis on tal väga üksikud leiukohad. Peamiselt kasvab see liik meist põhja pool külmades tundrates. Haruldase taimena kuulub ta looduskaitse alla. Marjade tugeva meeldiva aroomi pärast peetakse mesimurakat Põhjamaades kõige paremaks liköörivalmistamise marjaks, kuid temast võib taha loomulikult ka moosi , keedist, mahla, siirupit ja muudki head. Mesimurakat on võimalik kasvatada ka peenral, ent istutusmaterjali tuleb otsida lilleäridest, mitte loodusest.
(Köök, juuli-august 2005)
2.5.1 Põldmurakas (Rubus caesius)
Põldmurakas sarnaneb mõnevõrra vaarikale. Kuid erinevalt vaarikast on tema varred tavaliselt maapinnal lamavad. Tegelikult võib põldmuraka välimus sõltuda suuresti kasvukohast. Nii on tihedas varjukas alusmetsas kasvanud põldmurakapõõsad enam-vähem püstised. Varjus kasvavatel taimedel on palju vähem torkivaid ogasid. Muidu leidub põldmurakal ebameeldivaid väikeseid ogakesi nii varrel kui ka leherootsudel.
Põldmarja viljad on suuremad kui hariliku vaarika omad ja koosnevad ka rohkematest luuviljadest. Kuid siiski on vaarikamarjad neist palju väärtuslikumad. Esiteks on põldmarja viljade luukesed üpris suured. Ja teiseks pole viljad ka maitseomadustelt nii head. Põldmarja viljad on veidi hapukad. Kuid keedisteks ja moosideks, samuti marmelaadiks, sobivad üpris hästi. Põldmarja viljadest valmistatakse ka alkohoolseid jooke . Ja lõpetuseks põldmarja viljade kõige suurem erinevus hariliku vaarika omadest: need on valminult musta värvi.
Huvitav lugu on ka põldmuraka tekkimise kohta. Nimelt saadud muiste kord põlluvaras kätte ja tapetud ära. Sooled olla aga jäänud põllunurgale ning neist hakanudki see taim kasvama. Põldudel võib tõepoolest sageli põldmurakat kohata. Rohkem kasvab teda Eesti lääne- ja põhjaosas, kus on palju talle sobivaid lubjarikkaid muldi. Niiskematel paestel põldudel võib põldmurakast isegi tülikas umbrohi saada.
( http://bio.edu.ee/taimed/general/indexnimek.html )
2.5.2 Rabamurakas (Rubus chamaemorus)
Rabamurakas on üks eestlaste lemmiktaimi. Seda tõestavad arvukad rahvapärased nimed. Head rabamuraka tundmist näitab aga suhteliselt vähene nimede kattuvus teiste taimedega. Eks selles kõiges ole süüdi kõik see, mida inimesed temast head saavad. ( http://bio.edu.ee/taimed/general/indexnimek.html )
Rabamurakas on 5-30 cm kõrgune mitmeaastane taim, mis meie murakaliikidest ainukesena on kahekojaline. See tähendab, et taimel on eraldi isas- ja emasõied, kusjuures need asuvad eri taimedel. See tõsiasi teeb marjasaagi tavaliselt enam sõltuvaks tolmeldajatest ja nende lendamiseks sobivast ilmast .
Rabamuraka viljad valmivad juulis ja augustis. Alles kuju võtva marja värvus on rohekaskollane, valmimisjärgus muutub see punaseks ja täisküpsena oranžkollaseks.
Rabamurakas on levinud põhjapoolsetel aladel kõikjal ümber põhjapooluse kuni soode lõunapiirini ekvaatori suunas. Eestis kasvab mandriosa niisketel aladel, eriti siirdesoodes ja rabades ning rabamännikutes küllaltki laialdaselt.
(Marjaraamat, 2006)
2.6 Harilik jõhvikas (Oxycoccus palustris)
Kõik ilmselt tunnevad jõhvikat ja on seda haput marja ka maitsnud. Kuid harva teatakse , et jõhvikamarjad kasvavad puittaimede küljes. Veelgi imelikum võib tunduda tõsiasi, et jõhvikataim on tegelikult kääbuspõõsas. Pole ju tema välimusel mitte midagi ühist põõsaga, pigem sarnaneb liaaniga. Aga nii see on. Jõhvika peened, paremal juhul vaid paari millimeetri jämedused varred on esimesel aastal rohtsed, kuid teisel eluaastal puituvad. Nagu paljudele suurtele põõsastele ja puudelegi kohane, nii hakkab ka jõhvika varre koor vanemas eas kestendama ja eraldub väikeste tükikestena. Nagu aias kasvavate marjapõõsaste mullaga kattunud oksad võtavad juured alla, nii võtavad ka jõhvikavarred. Ainult et jõhvika kasvukohtades ei ole mulda. Nii peab jõhvikas oma väikesed juurekesed suunama paksu turbasamblakihti. Kuid sellise eluga on jõhvikas meie taimede hulgas üks paremini kohastunuid. Ta saab kõik eluks vajaliku kätte turbasamblamättas olevast veest ja õhust. Ta suudab isegi ülespoole kerkida, niipalju kui turbasammal parajasti aastas juurde kasvab. Teda ei häiri soode happeline keskkond ja kuum päikesepaiste. Ainus, mida jõhvikas kardab , on inimese poolt ettevõetavad kuivendustööd. Kuivendamise tagajärjel ta hukkub.
Miks on vaja seda taime säilitada? Ilmselt ei esita küll keegi endale niisugust küsimust, kuid rääkigem siiski tema väärtustest lähemalt. Peale selle, et ta on kaunis imeilusate pisikeste roosade õitega rabataim , on tal ka väärtuslikud marjad. Vahel peetakse neid hapudeks ja ebameeldivateks, kuid süüakse lootuses peletada vitamiinipuudust. Arvatakse ju, et igas hapus marjas on rohkesti vitamiini C, nagu kibuvitsa viljadeski. Jõhvikates on küll mitmeid vitamiine, kuid vitamiini C tegelikult mitte eriti palju. Kuidas siis nii? Siinkohal peab selgitama, et hapu maitse ei ole tingitud alati nimetatud vitamiinist. Hapu maitse annavad mitmesugused happed , sealhulgas ka vitamiin C, mis on samuti üks hape. Kuid jõhvikate hapu maitse on tingitud enamasti hoopis teistest ainetest. Näiteks on neis küllaltki palju sidrunhapet. ( http://bio.edu.ee/taimed/general/indexnimek.html )
Ameerika arstid kandsid jõhvikat kõige kasulikum tervisele toitu nimekirja.
Jõhvika külluses sisaldab antioksedante- aine, mis kaitseb rakkesid negatiivsest mõjutusest vabu radikaale: just nende tõttu juhtub enneaegne vananemine , südame ja veresoonkonna ning onkoloogilised haigused. Just sellepärast ei ole vaja hoolida oma jõudu ja aega, et selle toreda marju korjata.
Jõhvika marjad võivad säilitada sügavkülmikus järgmise sügiseni ja mitte kaotada oma kasulikku omadusi, aga kui teie kümkapp on väga täis, siis vala täis veega jõhvikat ja pane tumeda kuiva kohtasse. Jõhvikates leiduv bensoehape on aga tugeva bakteritevastase toimega ja seetõttu säilivad jõhvikad ka värskena väga kaua. ( http://www.newsland.ru/News/Detail/id/298035/cat/51/ )
Looduses on kõige maitsvamad veidi külma saanud marjad, need aga ei säili hästi. Eriti magusad tunduvad kevadel lume alt välja ilmunud jõhvikad. Kohe suhu pistmiseks on need suurepärased, ainult et kevadeks on neid häid marju vähe alles.
Jõhvikamarjadest saab karastava joogi, mis on muuseas ka vererõhku alandava toimega. Sama morss teeb tuju paremaks ka kõrgest palavikust kurnatud haigetel . Nii et jõhvikavaru peaks kodus alati olemas olema. Temaga liialdada ei tohi vaid maksa- ja maohädade korral, sest neile elunditele on ta sel juhul liiga hapu.
( http://bio.edu.ee/taimed/general/indexnimek.html )
2.7 Sõstar (Ribus)
Sõstar on ühe- või kahekojaliste heitlehiste või igihaljaste lehtpõõsaste perekond sõstraliste (Grossulariaceae) üheperekonnalisest sugukonnast , millest Eestis kasvab looduslikult 4 liiki: sega- ja salumetsades mage sõstar ehk taigmari (R. alpinum), niiskemates salumetsades ja kaldavõsastikes kohati must sõstar (R. nigrum), mandril paiguti karvane sõstar (R. spicatum), metsistunult harva punane sõstar ehk hõrakmari (R. Rubrum).
Eesti marjakasvatuses on sõstar esikohal, on aretatud palju musta ja punase sõstra sorte (viimase muist sorte on kollaka- või valgeviljalised, nn valged sõstrad).
Siin heidame pilgu vaid meie looduses kasvavatele liikidele – karvasele ja magedale sõstrale – ning enamasti aias kasvatatavale punasele sõstrale, mida käsitleme koos temaga ametlikult üheks liigiks peetava valge sõstraga.
Hendrik Relve kirjutab oma teoses „Puude juurde” (1998) sõstraid kirjeldades karvase sõstra kohta, et teda aias ei kasvatata, küll aga leidub seda liiki paljudes kohtades segametsades ja puisniitudel. Karvase sõstra lehe alumine pool on tihedalt karvane. Muus osas on liik üsna sarnane punase sõstraga, mis pole meil looduslik liik, kuid võib vahel looduses leiduda metsistununa. Karvase sõstra marjad on sama moodi punased ja hapu maitsega nagu punased sõstrad, kuid põõsa küljes on neid märksa vähem.
Mageda sõstra kohta kirjutab Osvald Pogen raamatus „Meie marjad” (1977), et see on peamiselt ilutaim. Tema punased kerajad marjad on ebameeldiva lääge maitsega, kuid väga suure karotiinisisaldusega. Toidumarjana leiab vähe kasutamist.
Hendrik Relve on oma hinnangus pisut leebem. Ta kirjutab, et mage sõstar on meie looduses leiduvatest liikidest kõige tavalisem . Seda põõsast leidub paljudes metsatüüpides, puisniitudel, rannavallidel ja mujal. Liigi nimi rõhutab, et muidu karvase ja punase sõstraga sarnaste ja punaste marjadega põõsal on marjade maitse hoopis teistsugune. Need ei tundu keelel üldse hapud , vaid läägevõitu, õigupoolest ilma igasuguse maitseta. Marjade järgi olevat Saaremaal kutsutud magedat sõstart ka naistesõstraks või naistemarjapuuks. Muhus oli ta aga lihtsalt naistemari.
Relve lisab, et karvase sõstra hapusid ja mageda sõstra maitsetuid marju on mingil määral loodusest korjatud seal, kus neid on palju. Marjad valmivad juulis või augusti esimesel poolel. Mageda sõstra marjadest tasub ajada mahla. Mahla ei kõlba ehedana tarvitada, see sobib segamiseks mõne muu, tugevama maitsega mahla, näiteks punase sõstra või põldmarja mahla hulka. Mageda sõstra mahla peaks muu mahla hulgas olema kolmandiku jagu.
Punast sõstart pakub tervise tugevdamiseks ja taastamiseks mitu taimravi käsitlevat autorit ja erinevalt musta sõstra laiast droogivalikust (marjad, lehed, pungad , õied jm) ainult marju, siingi täpseid kasutamiskoguseid soovitamata. Ja kuna valge sõstar loetakse ametlikult punasega ühte liiki kuuluvaks, peaks ta võima ka kõigil juhtudel punasevärvilist asendada .
Punase sõstra marjad valmivad tavaliselt juuli teises pooles või augustis. Marjade ülevalmimisel väheneb kiudaine pektiini hulk, millel on organismi tervise kaitsel üsna oluline roll.
Marju süüakse värskena ja kuivatatuna, neist tehakse mahla (millel võib lasta meega tõmbuda, et haput maitset pisut pehmendada), kompotte, kisselle, moose, morsse, aga ka veine ja nastoikasid. Tervistav toime on hoidistelgi. Marju võib hoida ka koos rootsudega sügavkülmas, et neid talvel värskena tarvitada, eriti palaviku puhul.
Punase sõstra marjad sisaldavad mitmeid vitamiine, neist enam inimorganismile väga vajalikku C-vitamiini ja ka P-vitamiini, suhkruid, orgaanilisi happeid, parkaineid jm komponente. Hulgaliselt on seal ka tervisele turgutavalt mõjuvaid mineraalaineid ehk mikroelemente. Rohkemas koguses on seal kaaliumi , kaltsiumi, fosforit , magneesiumi, väävlit ja naatriumi, aga ka rauda, vaske, mangaani , tsinki jne. Seega on valik üsna rikkalik.
Rahvameditsiinis on kasutatud punase sõstra hoidiseid külmetushaiguste puhul higistama ajava ja palavikku alandava vahendina. Sagedasemaks võtteks on kuumutatud mahla joomine.
Punase sõstra mahl on ka suurepärase antiseptilise toimega ning seetõttu hea vahend kollatõve ja mürgituse raviks. Nii punase kui ka musta sõstra mahl on ideaalsed suu või suguelundkonna (soor ehk suuõõne seentõbi, vaginiit ehk tupepõletik) haiguste korral. Mahl mõjub ka reumaatiliste valude vaigistajana.
Marju soovitatakse süüa toorelt mao ülihappesuse esinemisel. Marjad ja neist tehtud hoidised parandavad ainevahetust ning lihaste ja elundite tegevust.
Punast sõstart (nagu ka musta) soovitatakse kosmeetikas pleegitava maskina tedretähnide korral: marjad surutakse katki ja asetatakse 20–30 minutiks näole, hiljem pestakse sooja veega maha. Sõstramaskid puhastavad suurepäraselt nägu, annavad nahale elastsuse, parandavad ainevahetust.
( http://www.elukiri.ee/0708/tervis/10075169.php )
2.8 Pohl (Vaccinum vitis -idaea)
Pohl on hõredate männimetsade taim. Tema marjade hea maitse üle ei vaidle ilmselt keegi. Kuid pohlamarjad ei ole lihtsalt hea maitsega, vaid ka heade omadustega. Pohlamarjades on inimese jaoks parim suhkrute ja hapete tasakaal. Peale selle leidub pohlades rikkalikult selliseid happeid, mis teevad marjad hästi säilivateks. Seda olete kindlasti isegi märganud. Kui mustikad riknevad soojas seistes mõne päevaga, siis pohlad võivad sageli mitu kuud värsketena seista. Sama lugu on ka mustika ja pohla keedisega.
Pohla puhul ei ole muret, et ta meid või meie riideid liiga ära määriks. Pohl on punase, kuid mitte eriti mahlase ja üldsegi mitte määriva viljalihaga. Samas on pohlamarjadel meie erituselundkonna tööd parandav toime. Viimase toime poolest on aga eriti tuntud pohla lehed. Neist valmistatakse kas teed või keedist. Ravimiks tuleks pohla lehti koguda kevadel pärast lume sulamist. Kuna pohl on igihaljas taim ja tema lehed elavad kuni neli aastat, siis ei ole selles midagi imelikku . Kevadel kogutakse neid lihtsalt seepärast, et siis on neis kasulikke toimeaineid kõige rohkem. Teiseks kuivavad talve üle elanud lehed ka ilusamini ja ei lähe nii sageli mustaks kui suvel korjatud lehed. Ravimina kasutatakse ju ainult korralikke rohelisi lehti.
Kuidas see eluring siis käib? Alustame ühest väikesest taimest. See kasvab algul ilusasti neli või viis aastat. Seejärel tekivad tema varre alusel olevatest pungakestest külgvõsud, mis hakkavad maa sees taimest eemale kasvama. Mõnekümne sentimeetri kaugusel emataimest tekib risoomile üks haru, mis pöördub otse üles. Sellest saab uus põõsake. Põõsake kasvab kolm-neli aastat ja siis viljub. Viljunud vars aga hukkub. Siiski ei ole see veel põõsakese lõpp, vaid tema varre alumisest osast kasvavad uued püstised varred. Kuid samal ajal on risoomist tulnud mullapinnale veel mitmed noored põõsakesed. Nii on ühest emavarrest saanud juba kümneid uusi kääbuspõõsaid. Seega on aeg emal koht noorematele loovutada. Niisugune elutsükkel on ka kõigil arenevatel osapõõsakestel, ükski neist ei ela üle viieteistkümne aasta. Nii on hea pohladele ja ka inimesele, kes saab tänu sellele rohkem marju.
Teadma peab ka pohla ja leesika erinevusi. Nad mõlemad on sarnased punaste marjadega liivikute taimed. Kuid leesika varred lamavad enamasti maas, pohla omad on püstised. Teiseks on pohla marjad hapukad, leesikal jahused. Ja kolmandaks on pohla lehe alumine ots ümar, leesika lehel aga pikalt sujuvalt rootsuks ahenev. ( http://bio.edu.ee/taimed/general/indexnimek.html )
2.9 Astelpaju (Hippophae rbamnoides)
Astelpaju on äärmiselt mitmekesine ja paljulubav põllumajanduskultuur - selle viljelemine on väga keskkonnasäästlik ning suurem osa taimest on erinevatel viisidel kasutatav. Astelpaju on ka tervislik - talle on raske leida raviomaduste poolest võrdset. Seetõttu on lausa kummaline, et Eestis astelpaju nii vähe viljeldakse. Siin me püüamegi aidata seda viga parandada - sest lõppude lõpuks ei kasvanud Eesti territooriumil pärast jääaega muud kui ainult astelpaju, meie välja töötatud võtted tema kvaliteetseks kasutamiseks on aga märksa edasijõudnumad kui toona .
Legendid räägivad, et vanad kreeklased lisanud astelpaju lehti ja noori oksi võistlushobuste sööda hulka, mis hobustele nii hästi mõjunud, et karva kohe läikima löönud. On proovitud tänapäeva hobustegi peal - töötab tõesti. Astelpaju lehed olnud lemmiktoiduks ka lendavale ratsule Pegasusele, siit ka astelpaju nimi Hippophae (kr. k. hippos - hobune; phaos - särav, läikiv).
Marju, lehti, koort ja seemnetest saadud õli on kasutatud juba ammustest aegadest - ravivahendina on astelpaju leidnud mainimist Tiibeti kroonikates juba 800 aastat e. Kr. Vahepeal läänemaailma jaoks unustusehõlma vajunud taim taasavastati 1930. aastate Venemaal, Eestis on hakatud astelpaju tööstuslikult kasvatama ning marjadest saadusi tootma alles viimastel aastatel. ( http://www.astelpaju.ee/sisu.php?id=1 )
Astelpaju marjad on üks täiuslikumaid taimsete vitamiinide allikaid. Viljad sisaldavad C-vitamiini (sõltuvalt viljasordist 150-1600 mg %), vitamiine B1, B2, B6, B15, P, K ja E ning karotinoide. Astelpaju värsketes viljades on rohkesti koliini (110 mg %), flavonoide , kumariine, parkaineid, eeterlikke õlisid, rasvhappeid, mineraalaineid. Komplekti täiuslikkus on läbi aegade toitnud isegi spekulatsioone, justkui oleks mõni antiikmaailma taimeteadlane astelpaju aretanud.
Raviks tarvitatakse astelpaju vilju, mahla, lehti, koort ja seemnetest saadud õli. Astelpaju stimuleerib immuunsüsteemi ja ergutab hormonaalsüsteemi tegevust. Teda soovitatakse tarvitada üldtugevdava vahendina gripi ja teiste külmetushaiguste ajal, pärast operatsioone ja traumasid, asteeniliste seisundite ning intoksikatsioonide korral. Astelpaju tarvitatakse ka reuma ja podagra puhul, veresoonte lupjumise ja vegetatiivse närvisüsteemi häirete korral, klimakteeriliste ilmingute ja häirete leevendamiseks. Astelpaju kiirendab kudede taastumist, seega soovitatakse teda suuõõnehaavandite, mao-ja kaksteistsõrmiku ning soolehaavandite ning pärakuveenikomude ravimiseks. ( http://www.astelpaju.ee/sisu.php?id=2 )
Astelpaju viljelemine on odav võrreldes enamiku teiste kultuuridega:
- Ei toimu energiamahukaid mullaharimistöid, astelpajuistanduste pinnad peetakse muruna;
- Minimaalne mineraalväetiste tarve, analoogselt liblikõieliste taimedega kasvab astelpaju sümbioosis kiirikbakteritega, mille abil saab taim kätte õhus leiduvat lämmastikku;
- Astelpajul puuduvad olulised bioloogilised kahjurid , seda ei pritsita;
- Saagikoristus on mehhaniseeritud. ( http://www.astelpaju.ee/sisu.php?id=3 )
2.10 Viinamarjad
Viinapuud olid ühed esimestest taimedest, kelle inimesed ära "kodustasid". Nende kasutamist on täheldatud juba kiviajal. Viinamarjad aitavad parandada vereloomet. Eriti muskaatsortidel on head fütontsiidsed omadused, nad suudavad pärssida näiteks kooleratekitajate tegevust. Viinamarjadest saab abi bronhiidi , tuberkuloosi, kehvveresuse, astma, unetuse, maomahla kõrgenenud happesuse korral. Rosinad peaksid kuuluma nende inimeste menüüsse, kellel tuleb taluda suuri füüsilisi koormusi. Nad aitavad intensiivistada ka mõttetegevust. Värskeid viinapuulehti võib kasutada nagu teelehtigi - haavale pannes vaigistavad nad verejooksu . Lehtedest valmistatud tõmmistega on ravitud nahahaigusi ja angiini. Viinapuud on soojalembesed taimed, aga pidevalt tehakse intensiivseid pingutusi, et aretada järjest külmakindlamaid ning suvel väiksema soojushulgaga hakkama saavaid sorte. Nii on Eesti aiapidajatelgi võimalus üritada saaki saada isiklikelt viinapuudelt. Järjekindlaks viinapuude propageerijaks on olnud Hr. Jaan Kivistik Räpinast. Täpsemaid näpunäiteid viinapuude kasvatamiseks võite leida mitmetest tema poolt kirjutatud artiklitest ja raamatutest. Alljärgnevalt vaid mõned refereeringud alustuse tarvis. Sordiaretuseks on kasutatud mitmeid viinapuuliike: euroopa viinapuu (Vitis vinifera ssp. sativa ) - soojalembene, marjad maitsvad, vajab väga pehmet talve; põhja-viinapuu (V. labruska) - sültjad, iseäraliku maitsega marjad, suhteliselt külmataluv, pärineb USA kirdeosast ja Kanada kaguosast; kallas-viinapuu (V. riparia) - on väga külmakindel, saab hakkama lühikese kasvuperioodiga, vastupidav haigustele, marjad väikesed, hapud, parkaineterikkad; amuuri viinapuu (V. amurensis) - talub kuni -40 C, juured kuni - 15 C. Marjad enamasti hapud. Eestis levinumad sordid kannatavad külma ligikaudu järgmiselt: vanad oksad kuni - 22 C, 1 aastased oksad kuni - 16 C, juured - 5...-6 C. Õnnestunud õitsemine (viljumine) toimub siis, kui õhusooja on + 15...+20 C. Kasvukoht peab olema võimalikult päikseline ja tuulte eest kaitstud. Sobib hoonete lõuna (ka kagu ja edela) poole vaatava seina äär. Istutatakse vaid 20 cm kaugusele seinast . (Räästavesi ei tohi peale tilkuda!). Muld peab olema viljakas, kohev. Ei tohi olla nätske või soine.
Viinamari on viinapuu mahlakas, suhkru- ja vitamiinirohke vili. Viinamarjuu süüakse nii värskelt kui ka kuivatatult (vt rosin), suurem osa saagist töödeldakse mahlaks ja Veiniks.
Viinapuulehti kasutatakse Kreeka rahvusroa dolmades tegemiseks, mis on riisiseguga täidetud viinamarjalehed. Samalaadset toitu pakub ka kaukaasia köök. Kaubanduses müüakse peamiselt konservitud ja hapendatud viinapuulehti.
Viinapuu on parasvöötme lõunapoolsete alade ja lähistroopika taim. Mõnd külmakindlamat ja varavalmivat viinamarjasorti saab kasvatada ka Eestis tuulevarjulises kohas ja kasvuhoones . Eestis on üldtuntum harilik metsviinapuu; selle iluronitaime tumesinised marjad pole söödavad.
( http://nammy.pbwiki.com/Viinamar i)
3. Retseptid
Minutijäätis
400g aedmaasikat
1.25 dl suhksuhkrut
2 dl sidrunimahla
3 dl rõõskkoort
1. Mõned marjad hoia kaunistamiseks
2. Külmutatud maasikatele lisa suhkur ja purusta 10-15 sekundit, lisa vahukoor , sega 20-30 sekundit.

Täidetud avokaadod

2 avokaadot
3 sl sidrunimahla
2 sl Kreeka pähkli õli
Soola
värskelt jahvatatud musta pipart
1 sl hakitud tilli
200 g suitsulõhet
1. Poolita avokaadod, eemalda kivi ja võta viljalihast jäätiselusikaga pallid (jäta koored alles).
2. Piserda viljaliha sidrunimahlaga üle.
3. Sega õlist, soolast, piprast ja tillist kokku salatikaste.
4. Lõika lõhe õhukesteks ribadeks ja kalla koos avokaadopallidega kastme hulka.
5. Saadud seguga täida avokaadokoored.
6. Enne serveerimist lase roal veidi seista.
4. Hinna tabel
Säästu market
Stockman
Kaubamaja toidumailm
Viinamari hele
Viinamari hele
Viinamari hele
36.90 eek
52.00 eek
47.00 eek
Kokkuvõte
Töö lõppedes võin öelda, et referaat nõudis palju aega, kuid mina sain palju uut infot.
Minu meeles töö sai lõppuks väga sisukas ja kasulik inimestele, kes on huvitatud marjast. Hoolimata sellest, et see töö oli piisavalt raske, usun, et see kogemus aitab mulle paremini tundma marju ja nende kasutamise võimalused toiduvalmistamisel.
Kasutatud kirjandus
Pogen O. ( 1977) Meie marjad
Marjaraamat, 2006
Köök, juuli-august 2005
http://bio.edu.ee/taimed
http://en.wikipedia.org/wiki/Blueberry1
http://www.newsland.ru/News/Detail2
http://www.elukiri.ee
http://www.astelpaju.ee
1 võõrkeelne allikas (English)
2 võõrkeelne allikas ( Russian )
23