Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Marjad - referaat". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
marjad, maas, maasika, mahl, sõstra, astelpaju, marjade, vaarika, viljad, pohl, vitamiin, viinapuu, pohla, vilju, maasikad, põõsas, sinika, rabamuraka, mage, võima, mustikas, marjadest, hape, mageda, pooles, vaarikas, rabamurakas, jõhvikas, fragaria, ravimina, moos, keedist, leesika, viinapuud, viinamari, viinamarjad, põhjamaa, köök, rubusnüüd tonnide kaupa kasutame. Vana-aja tohtrid pöörasid erilist tähelepanu taimeravile ja toitumisele. Enamasti ravitseti haigusi dieedi ja ravimtaimede abil. Tänapäeval põhjustavad peaaegu poole kõigist surmajuhtumitest haigused, mis on otseselt seotud ebaõige toitumisega. Meie kasinad teadmised toiduainete ravi- ja profülaktilistest omadustest ei võimalda neid ratsionaalselt kasutada haiguste raviks ja tervise taastamiseks. Puuviljad ja marjad sisaldavad palju vitamiine ja mineraalaineid, lisaks vett ja kiudaineid. Rasva sisaldavad nad vähe. Iga päev peaks sööma vähemalt 2 portsjonit (kokku ligi 200 g) värskeid puuvilju ja marju. Toon välja viis suurepärast põhjust, miks nautida päevas vähemalt 2 portsu puu- ja köögivilju : *Nad on täis vitamiine ja mineraale ning fütoühendeid. *Nad aitavad teil hoida tervislikku kehakaalu. *Nad on suurepäraseks kiudainete allikaks.
Kuivatatud ploomid on tuntud mustade ploomidena. 12. Kirsside koristus- ja säilitusnõuded. Maguskirsside saak valmib jaanipäeva paiku. Koristusaeg kestab sageli augusti esimese nädala lõpuni. Varased hapukirsid hakkavad valmima juuli algul. Hilised augusti keskpaigas. Enne täisküpsust korjatud kirssidel puudub järelvalmimine. Poolvalminuna maha võetud kirsid jäävadki poolvalminuteks.' Kirsse koristatakse kuiva ilmaga. Märjalt korjatud viljad lähevad kergesti hallitama. Koristatakse käsitsi. Viljavarrega korjatud kirsid säilivad kauem. Neid on kergem transportida. Õrna konsistentsiga ja heledat värvi kirsse tuleb äärmiselt hoolikalt koristada. Kirsid korjatakse väikestesse plastämbritesse. Kallatakse seejärel ettevaatlikult 3  4 kg mahutavatesse kastidesse. Tööstusvilju võib panna suurematesse kastidesse. Lühiajaline värskelt säilitamine
- marjakasvatus võimalik taastada lühikese ajaga 2. Tähtsaimad marjakultuurid Euroopas ja Eestis. Eestis ning mujal Euroopas tähtsaimad marjakultuurid on: - punane - must - valge sõstar 3. Sõstarde majanduslikult tasuv kandeiga. Majanduslikult tasuv kandeiga: - mustal sõstral kuni 12 aastat - punasel ja valgel sõstral kuni 25 aastat 4. Punase sõstra toiteväärtus (olulisemad toitained, mineraalained, vitamiinid). Marjad sisaldavad: vett  84 g valke  1,4 g rasvu  0,20 g süsivesikuid  13,8 g tuhka  0,66 g kiudaineid  4,3 g energiat  56 kcal Mineraalainete sisaldus 100 grammis marjades: kaaliumi  275 mg kaltsiumi  33,0 mg
Eelistab niiskeid ja mõõdukalt varjulisi kasvukohti. Levinud laialdaselt metsa- ja metsatundravööndis nii Euraasias kui ka Põhja-Ameerikas, Euroopas, ka kaugemal lõunas. Eestis sage. Varred ja oksad on teravakandilised. Lehed helerohelised, munajas  ümmargused, alusel ahenevad või veidi südajad, servad peenesaagijad. Talveks lehed varisevad. Kerajad õied on rohekasvalged, punaka varjundiga, enamasti üksikult lühikese kõverdunud rao otsas lehekaenlas. Õitseb mais, juunis, marjad valmivad juulis  augustis. Sageli saab esimesi mustikaid maitsta koos metsamaasikatega juba juuli lõpus. Mustika välimus ei vaja ilmselt lähemat tutvustamist. Vahest peab aga siiski rääkima tema eristamisest sinikast. Sinikas on teine meie looduslik liik, kes kuulub mustika perekonda. Neil kahel taimel on küllaltki palju erinevusi. Esiteks on mustikas heleroheline, sinikas aga sinakasroheline. Teiseks on mustika marjad tumesinised või peaaegu mustad, sinika omad aga selgesti helesinised
05.15. 1. Metsa kõrvalkasutusest 1920-30ndail aastail  Metsa kõrvalkasutuse kohta enne sõda publitseeritud andmed puuduvad. Hiljuti selgus aga,et metsandusteaduskonna arhiivis on olemas mahukas Kadaja käsikiri 1938.-1939. a. tehtud uurimusest metsamarjade, seente ja sarapuupähklite korjamise, turustamise ja ekspordi kohta. Nimetatud uurimuse käigus arvutati välja riigimetsades leiduvate marja-alade pindala suurus, samuti marjade keskmine kogusaak, hinnati korjatud marjade kogust ning turgudel müüdavate marjade, seente ja pähklite hulka. Metsamarjadest korjati keskmisel saagiaastal ära ligi 70%. Enam korjatud metsamarjad olid jõhvikas, metsvaarikas ja mustikas. Korjajateks olid valdavalt inimesed, kelle töökoormus talus oli teistest veidi väiksem (käsitöölised, vallavaesed. Metsamarju kasutasid kondiitri-, šokolaadi- ja kompvekitööstused, mahla-,
1. SISUKORD 1. Sisukord 2. Sissejuhatus 3. Mis on soo ? 4. Soo taimestik 5. Soo marjad 5.1 Sinikas 5.2 Murakas 5.3 Jõhvikas 6. Soo samblad 6.1 Karusammal 6.2 Soosammal 6.3 Soovildik 6.4 Turbasammal 7. Soo taimed 7.1 Alpi jänesvill 7.2 Sookail 7.3 Küüvits 7.4 Pikaleheline huulhein 7.5 Ümarleheline huulhein 8. Kokkuvõte 9. Lisad 10.Kasutatud kirjandus 2. SISSEJUHATUS Valisin enda töö teemaks sootaimed , kuna olen alati huvitunud, mis soos kasvab
aineid. Mürgid putukate vastu on enamasti nõrgatoimelised. Sellest toituda mitmekesiselt. Isegi lehmad karjamaal ei söö järjest, et ei saaks mingit mürgitust. Eestis arvestada et siinsed marjad on lindude toit. Toit mis mõeldud imetajatele on aafrikas, ahvidele. Kolmas grupp on mõeldud ehk sigadele. Marjade puhul 2 tüüpi marju: Marjad tervelt söömiseks  võivad kiirendada seedimist et sa ei jõuaks neid ära seedida. Nende mürgisus avadub kõhulahtisusena. Mõned marjad ka nii,et alguses hea maitse aga aja pärast maitse muutub ebameeldivaks, et ei sööks põõsast tühjaks. Matseerumine  Rakkude üksteisest lahkumine(valminud viljad muutuvad jahuseks- raku vakuool on hapu, raku kest aga magus) tekib maos ülehappelisus, ja läheb minema. Loeng 5 Metsataimed Metsas on parimadmuuukas, metsmaasikad ja kuumaasikad. Lisaks on eesti metsades kõrge maasikas  aedmaasika eelane. Seda kasvatati enne kui nüüdset
Kambja Põhikool Magesõstar referaat Koostaja:Ants Rootslane Magesõstar Mage sõstral on rohkem rahvapäraseid nimetusi, kui enamikul teistel meie taimedel, sest ta sarnaneb hea söögimarja  punase sõstraga. Nii põõsa kuju, kui lehed ja marjad on sarnased. Kui aga punaseid marju maitsma minna, siis tunneb katsetaja, et teda on petetud. Mage sõstra marjad on täiesti magedad, maitsetud, lääged. Sellest ongi talle tekkinud hulk eesnimesid. Nimelt põhinimi on sama, mis punasel sõstral, kuid selle ette on pandud maitset meeldetuletav mage, imal, lääge, mähk- või nende murdelised varjundid. Ka nimi "naistemarjapuu" olla tulnud sellest, et taime marjad pidid olema nii magedad nagu naine. Samuti on levinud eesnimed, mis rõhutavad aiamarjaks sobimatust: looma-, lehma- ja teised liited.Inimene
Tänapäeval kasutatakse jalakat hoonete kaunistusmaterjalina, mööblitööstuses ja puuskulptuuride nikerdamisel. Jalakalehti ja noorte jalakate koort kogutakse talveks loomasöödaks. Jalakaniinega arstiti vanasti kõhulahtisust, lööbeid , suupõletikke. Kenad haljastuspuud. 3. Jugapuu (Taxus baccata) Euroopas vanimate puude eluiga küündib 4000 aastani (pikima elueaga okaspuu). Okkad lamedad, pealt tumedad, alt heledad. Okaspuudest kõige varjutaluvam. Viljad valmivad suve lõpus . Jugapuu on mürgine puu (viljad, okkad, puit) Hobusele piisab surmavaks annuseks 500g okkaid. Viljadel on mürgised ainult seemned. Vanasti oli jugapuu tuntud hea vibude ja ambude materjalina. (sitke puu) Tehti ka vankrikodaraid. Lihtrahvasd ehtis jugapuuga kalme. Istutamiseks sobivaim aeg aprilli lõpp- mai algus. Pistoks(20cm oksajupp) juurdub kergesti, kasvatatakse ka seemnetest. (sügisel mulda). Jugapuu on kahekojaline. Noor taim tuleb talveks kinni katta
MUSTIKAS Mustika välimus ei vaja ilmselt lähemat tutvustamist. Vahest peab aga siiski rääkima tema eristamisest sinikast. Sinikas on teine meie looduslik liik, kes kuulub mustika perekonda. Neil kahel taimel on küllaltki palju erinevusi. Esiteks on mustikas heleroheline, sinikas aga sinakasroheline. Teiseks on mustika marjad tumesinised või peaaegu mustad, sinika omad aga selgesti helesinised. Viljade värvist on need kaks taime endale nimed saanud. Veidi erinev on nende viljade kuju: mustikal ümmargused, sinikal piklikud. Kolmandaks on mustika võrsed, erinevalt sinika omadest, kolme-nelja esimese aasta jooksul helerohelised ja teravalt kandilised. Ning lõpuks on sinika puhmas mustika omast tunduvalt suurema kasvuga. Mustika marjad on sinika omadest maitsvamad ning väärtuslikumad. Nii on mustikas meie
4.2. Kibuvits (Rosa) orjavits, okasroos, kibusk, haukaküüds, koidukannid, pistlik. Laialdaselt kasutatakse kibuvitsa paljunemisvahendid. Õitest tehakse kuulsat roosiõli, mida kasutatakse meeldiva roosiõielõhna saamiseks. Peale õli eemaldamist saab õielehtedest veel moosigi keeta, nii et õied võib täielikult ära kasutada. Eriti rohkesti tarvitatakse aga kibuvitsade marju. Botaanikud ütlevad, et need ei olegi tegelikult marjad, vaid imeliku nimega viljad: tõrsikud. See on lihaka viljalihaga vili, mille siseküljel on pähklikesed. Kuid 10 see ei vähenda nende väärtust. Nad sisaldavad rohkest mitmeid vitamiine, eriti aga vitamiini C. Nii kuulub kibuvitsamari ka vitamiinitee koostisse. Tee valmistamiseks tuleb võtta pool teelusikatäit kibuvitsamarju ja samapalju musti sõstraid või pihlakaid. Marjadele valatakse klaas keevat vett ja seejärel lastakse sellel tund tõmmata
Nimi: Kaldin Raidväli Grupp: K113 Kool: Tartu khk Millise marjaga on tegemist ? 1.Valdav osa läheb veini valmistamiseks, umbes kümnendik tarbitakse toorelt ja veelgi väiksemast osast valmistatakse rosinaid. Värvus võib olla kollakasrohelisest kuni sinakasmustani. Ka suurus ja kuju võivad olla erinevad. Tavaliselt on neis seemned, kuid aretatakse ka seemneteta sorte. Süüakse värskelt, suurepäraselt sobivad nad ka juustuvaagna, salatite, tortide ja muu garneerimiseks. Marjade toiduenergia oleneb suurel määral nende suhkrusisaldusest. Suhkrutest on enam glükoosi ja fruktoosi. Sisaldavad palju K, vitamiin C sisaldus on väga madal. Rosinaid saadakse seemneteta õhukesekooreliste viinamarjade kuivatamisel kas päikese käes või kunstlikus soojuses. Rosinate tähtsaks kvaliteedinäitajaks on suhkrusisaldus, mis peab olema kõrge. Esile tuleb tõsta rosinate suurt kaaliumisisaldust. Korindid on väikestest tumedatest marjadest valmistatud rosinad
. Jõhvikas - rahvakeeli kuremari, karbalad, pluukna ja rabamari. Harilik jõhvikas on kanarbikuliste (Ericaceae) sugukonda kuuluv igihaljas kääbuspõõsas, mis on tuntud oma hapumaitseliste punaste marjade poolest. Jõhvikas on samuti hapulembene taim nagu mustikas, pohl ja rododendron, kuid erinevalt eelmistest meeldib jõhvikale liigniiske kasvukoht. Looduslikult enamasti rabas kasvava jõhvika kultuuristamise alguseks peetakse aastat 1810 USA-s Massachussets'is. Eestis alustati kultuuristamisega 1967.aastal Nigula Looduskaitsealal Henn ja Juta Vilbaste käe all. Esimene istandik loodi Eestis 1969.aastal. Meil kultiveeritakse hariliku jõhvika (O. palustris) sorte, USA-s ja Lääne-Euroopas suureviljalist jõhvikat (O.macrocarpus)
tugevasti harunenud roheliste teravakandiliste võrsetega heitlehine kääbuspõõsas. Lehed on puhasrohelised, munajad, veidi nahkjad ja peensaagja servaga. Õied rohekasvalged, roosaka varjundiga, urnjad, asetsevad üksikult lühikese kõverdunud rao otsas lehtede kaenlas. Õitseb mais-juunis. Marjaaeg juulis-augustis. Kasvab niiskemates metsades, metsa- ja rabaservadel. Tavaline kogu Eestis. Mustikas on kõrge väärtusega marjataim. Tema tumesinised marjad on meeldiva magusa maitsega. Sisaldavad suhkruid (5-7%), pektiinaineid, orgaanilisi happeid (õun- ja sidrunhapet 1%), parkaineid (7%) pürokatehhiinide rühmast. Küllaldaselt on ka väärtuslikke vitamiine: C- vitamiini, karotiini, PP-vitamiini, B2- ja B1-vitamiini. Lehed sisaldavad parkaineid (kuni 20%), arbutiini (1,6%), glükosiidi mürtilliini (1%), glükosiidi neomürtilliini, flavonoide, orgaanilisi happeid. Marjadest valmistatakse toormoosi, kompotte, keediseid, džemme ja mahla
E ESTI VABARIIK R ÄPINA AIANDUSKOOL V AARIKAS ISESEISEV TÖÖ K OOSTAS: LEA VARTSUN 1AK2 R ETSENSEERIS: R ÄPINA 2009 SISSEJUHATUS Arvatakse, et vaarikas on üks vanemaid marjakultuure. Esmased kirjalikud andmed vaarika kultuuristamise kohta pärinevad 16. saj keskpaigast Inglismaalt, Prantsusmaalt ja Saksamaalt. Esimesed vaarikasordid hakkasid levima 18. sajandi lõpul. Eestlaste esivanemad korjasid metsast vaarikaid tõenäoliselt ammu enne seda, kui hakkasid neid koduaedades kasvatama. Rahvameditsiinis kasutatakse vaarika vilju, lehti, õisi ja varsi. Marjad on väga maitsvad. Süüakse värskelt ja tehakse keediseid, kompotte, mahla, siirupit. Rikkad mõnede vitamiinide ja mikroelementide poolest
et ei vigastataks varsi ja juuri. Leesika varred on puitunud, tugevasti harunenud, lamavad või roomavad ja võivad juurekaelast ulatuda pea 2 m kaugusele. Lehed on paksud, nahkjad, enamasti kaheaastased, äraspidimunajad e. tilga kujulised, sujuvalt aheneva alusega, lehe alumisel küljel näha peenike võrgustik. Õied valged, kellukjad 3-10 kaupa tipmistes kobarates. Õitseb mais, viljad - luuviljad - valmivad augustis. Leesika helepunaseid kobaras asuvaid vilju võib pidada pohladeks kuni maitsmiseni. Siis selgub, et maitse on teine - jahukas ja maitsetu ning suure lapiku seemnega. Seemnetega paljuneb harva, vegetatiivselt läheb edasi varreharude abil. Kasutamine: marju üldiselt ei kasutata, üksnes Norras ja ka Venemaa põhjarahvaste hulgas on leesika marju lisatud leivataignale. Marjad kuivatatakse ja jahvatatakse, nii
mõni lind on marja ära söönud ja tema väljaheited satuvad seemnete arenguks sobivasse kohta. Hoopis sagedam on mustikal vegetatiivne paljunemine. Emastaimel tekivad mulla sees roomavad võsundid. Need otsivad endale sobiva koha, kasvatavad lisajuured alla ja maapinnale kerkibki uus põõsas. Nii tekkinud taimede eluiga on tavaliselt kuni kümme aastat. Selle aja jooksul annavad nad aga alguse juba hulgale uutele mustikataimedele Mustika marjad on maitsvad ning väärtuslikud. Need on meie metsade ühed parimad marjad ja juulikuus võime heades mustikametsades alati marjulisi kohata. Mustikamarjadel on palju kasutus võimalusi. Neist võib teha moosi, mahla, kisselli või kompotti. Kõige kasulikumad on aga värsked mustikad. Neid süüakse sageli koos suhkru ja piimaga. Marju võib ka kuivatada. Töödeldud ja kuivatatud marju kasutatakse ravimina. Lehti tuleb korjata õitsemise ajal, sest siis on neil suurem ravitoime
Aedmaasikas Maasikas on üks väärtuslikumaid ja hinnatumaid marjakultuure. Varajase saagikande alguse, suure ja püsiva saagikuse, viljade varavalmivuse, nende meeldiva välimuse, hõrgutava aroomi ja suurepäraste maitseomaduste tõttu on maasikast saanud paljude marjakasvatajate lemmik kultuur. Maasikat saab kiiresti ja kergesti paljundada. Ta annab suure saagi juba järgmisel aastal pärast istutamist. Maasika viljad valmivad Eestis kasvatatavatest marjakultuuridest kõige varem. Maasika marjad sisaldavad rohkesti inimorganismile vajalike ning kergesti omastavaid suhkruid, orgaanilisi happeid, mineraalaineid, vitamiine ja teisi toitaineid. Eriti hinnatav on maasikamarjade C-vitamiini sisaldus, mille poolest maasikas on musta sõstra järel teisel kohal. Kõige tervislikumad ja väärtulikumad on maasikaviljad värskelt süües. Lauamarjana ei suuda maasikat ületada ükski marjakultuur.
eriti, ainult võsunditest on seeme) kastmist Pidev umbrohu Puudub sügavpuhkus Piisavalt niiskust, kuni hävitamine Tavaliselt marjad viljade moodustumiseni Kasvamise käigus valmivad juulis Õitsemise ajal ei kasteta tulnud võsundid tuleb Võsundid kasvavad ära lõigata, sest see
Kännasmustika puhul tuleb nii koduaeda kui ka tootmisistandikku valida sellised sordid, mis on hea külmakindlusega ning varase saagivalmimise ajaga (Raamets, H., Eestis aretati oma mustikasort, Aialeht 02.09.2011). Eraldi teema on kultuurmustika sortide kasvatamine rododendronitega koos turbapeenras iluaia osana. Mustikas on dekoratiivne nii kevadel õitsemise ajal kui suvel rohelise lehestiku pärast ja eriti muidugi suve lõpus ilusate marjade ajal. Mustika taimed võivad rodopeenras korralikus pinnases ja rikkalikku valguse korral kanda nii palju marju, et põõsast ennast pole marjade tagant nähagi (Rodoaed koduleht, http://www.rodoaed.ee/mustikas-ja- kultuurmustikas-kasvatamine-ja-kasutamine/ (22.05.2013)). 3 Eestis kasvatamiseks sobivaid sorte `Northblue` - selekteeritud 1973. aastal Minnesota ülikoolis
neeruhaiguste, stenokardia, hüpertooniatõve ning kõigi selliste haiguste puhul, millega kaasneb hapniku-vaegus. Ravimitoormena kasuta- takse õisi (õisikuid) koos nahkjate kattelehtedega, teatud otstarbeks ka lehti. Harilik saar Rahvameditsiinis tarvitatakse koort, seemneid ja lehti. Noorte lehtede vann võib aidata näiteks liigese- la lihasevalu korral. Soovitatakse noori vilju isegi süüa. Nad on eelkõige vitamiin C allikaks. Söömiseks tuleks viljad esmalt marineerida. Harilik tamm Tõrudest tehakse ravitoimega kohvi. Ravimina on laiemalt levinud noorte tammede koor, millest tehakse kas pulbrit või keedist. Selle sissevõtmisel saab abi kõhulahtisuse korral, suu ja kurgu loputamisel aga vabanetakse suus olevatest põletikest, naha peale määrides aitab lööbeid kõrvaldada, põletushaavu parandada ja jalgade higistamist vähendada. Toomingas
täit hiilgust. Lisaks veel rahvapärased nimed must lepp, emalepp, soolepp, seatamm. Kasvab peamiselt niisketes metsades, jõeservades ja puisniitudel. Sanglepal on tumepruun või hallikas, vahel peaaegu must ja väga paks koor, lehetipp on tömp või sageli isegi sisselõikega. Kui me puud veel lähemalt silmitseme, näeme, et kuigi lepp pole okaspuu, on tal siiski küljes käbid. Neid käbisid on aga isegi ravimina kasutatud. Väikeste tumepruunide käbide sees on peidus viljad, pähklikesed, mis on vaevalt paari millimeetri suurused ja seetõttu õige kergelt lendavad tuulega jõeveele, ujuvad kaugemale ja sobivas kohas kasvavad neist uued sanglepad. Isasõied on neil urbadena, mida paljud on märtsikuus tuppa toonud ja pärast kirunud, miks kõik kollast tolmu täis on. 4 Sanglepa käbisid on kasutatud ravimina (väikeste tumepruunide käbide sees on peidus viljad, pähklid). Pilt 1
Kahekojalised- taimel on kas emas- või isasoksad. Funktsionaalsed emas- ja isasõied- neil on taandarenenud kas ema või isasõied ja nad toimivad ühesoolistena. Viljastumine jaotatakse: · Isesteriilsus on sordi võimetus viljastuda oma õietolmuga · Isefertiilsus on taime võime viljastuda oma õietolmuga · Partenokarpia on taime võime moodustada vilju ilma viljastumata.tekivad seemneteta viljad. Tekkimise alusel · Paljasvili- luuviljad · Rüüsvili · Koguvili Ehituse alusel Õunvili- seemned koondunud vilja keskel olevasse seemnekambrisse Luuvili- on üheseemneline vili, mille seemet katab tugev luu. Mari- viljalihas on hajali palju seemneid, mari võib olla kas paljasvili või rüüsvili. Tsitrusvili-on näärmelise väliskestaga Pähekel-on üheseemneline kuivvili, viljakest puitub täjelikult Vilja tunnused
Sissejuhatus Mina valisin oma referaadi teemaks kukerpuu, sest see on väga mitmekülgne taim. Referaadi käigus soovin uurida põhjalikumalt kukerpuu otstarbeid, kasvutingimusi ja omadusi. Proovin leida vastuse küsimusele kas kukerpuu sobib Tartu Erakooli õuesõppeklassi. 3 Omadused Pikkus  2-5 meetrit. Laius  2 meetrit. Õied ja viljad  Õitseb mais-juunis. Õied kollased, 4-6 cm pikkustes rippuvates kobarates. Vili umbes 1 cm pikkune punane piklik lihakvili (mari) 2-3 seemnega, valmib septembris-oktoobris. Seemned piklikud, tugeva pruunika kestaga. Putuktolmneja. Lehed  Pikkvõrsetel vahelduvalt, lühivõrsetel kimpudena, lühivõrsete alusel asteldeks muundunud lehed - vanematel okstel kolmeharulised, noortel hargnemata, 1-2 cm pikad
Nõmmemetsad jaotuvad kaheks kanarbiku-ja samblikumännikud. Kanarbiku kasvukohatüüpi metsades on puudest põhiliigiks mänd, kuid leidub ka kuuske ja kaske. Alusmets peaaegu puudub. Alustaimestikus domineerib peamiselt kanarbik, mõnes kohas ligi 50%, kuid esineb ka pohla, mustikat, sinikat, sookailu, kohati leesikat ja mets-hiirehernest. Sambliku kasvukohatüüpi metsad on põuakartlikud ja happelised. Puuliikidest domineerib mänd. Alusmets peaaegu puudub. Alustaimestikus esinevad kanarbik, pohl, leesikas ja ka mustikas. Nõmmemetsa kõige kuivemates paikades ei ole metsa all peaaegu ültse rohelust, liival laiub vaid hallikirju samblikevaip. Enamik samblikest on põdrasamblikud. Nime on nad on saanud sellest, et on põhjapoolsetel aladel tähtsaks toiduks põhjapõdrale ehk porole. Kui sajab vihma imavad samblikud endasse rohkesti vett ja muutuvad pehmeks ning vetruvaks. Kui valitseb pikk vihmata aeg, muutuvad põdrasamblikud krõbekuivaks ja hapraks
pinnast. Happeline pinnas on aga ju just okasmetsades, sest varisenud okaste lagunemisel tekibki happeline huumus. Huumus meeldib lainjale kaksikhambale väga. Harilik mustikas:Mustika välimus ei vaja ilmselt lähemat tutvustamist. Vahest peab aga siiski rääkima tema eristamisest sinikast. Sinikas on teine meie looduslik liik, kes kuulub mustika perekonda. Neil kahel taimel on küllaltki palju erinevusi. Esiteks on mustikas heleroheline, sinikas aga sinakasroheline. Teiseks on mustika marjad tumesinised või peaaegu mustad, sinika omad aga selgesti helesinised. Viljade värvist on need kaks taime endale nimed saanud. Veidi erinev on nende viljade kuju: mustikal ümmargused, sinikal piklikud. Kolmandaks on mustika võrsed, erinevalt sinika omadest, kolme-nelja esimese aasta jooksul helerohelised ja teravalt kandilised. Ning lõpuks on sinika puhmas mustika omast tunduvalt suurema kasvuga. Paluhärg-hein:Palu-härghein ei ole ehk nii tuntud kui harilik
männid. Põõsarinne on hõre, koosnedes pihlakast, paakspuust ja magedast sõstrast. Ka rohurinne on üsna liigivaene. Laante kasvupaigaks on viljakad lubjavaesed liivased ja savised mullad. Eestis jaotatakse laanemetsad kaheks  liigivaesteks männi- ja kuusemetsadeks ning liigirikkaiks kuusemetsadeks. Mõlemad on levinud enamasti Lõuna-Eestis. Liigivaesed laanemetsad on jäänukid varasematest taigametsadest, kus kasvavad taigametsadele iseloomulikud liigid: harilik mustikas, pohl, leseleht, laanelill, harakkuljus, kattekold ja ohtene sõnajalg. Liigirikkad kuuse- ja kuuse-segametsad on kujunenud kunagistest tamme- segametsadest. Neid iseloomustavad salumetsade vähenõudlikumad liigid: ussilakk, võsaülane, jänesesalat, sõrmtarn. Puurinne sisaldab kõige enam harilikku kuuske (lisa 1), kuid kasvab ka harilikku mändi (lisa 3), arukaske (lisa 2), harilikku haaba, harilikku tamme. Põõsarinne on hõre ja koosneb harilikust sarapuust (lisa 4), harilikust
Viljakande algus 4 aastal. Keskmine talvekindlus. Isetolmleja. 6 Pirn ’Moskovskaja (Pyrus communis ’Moskovskaja ) Keskmise suurusega hea maitsega pirnid. Saagikus väga hea. Talvekindlus hea Harilik vaarikas ´Glen Ample´ (Rubus idaeus ´Glen Ample´) Viljad suured kuni väga suured, koonilised ja hästiliitunud osaviljadega. Hea korjatavuse, käitlemis- ning talvekindlusega. Sobib hästi lauamarjaks ja kannatavad hästi transporti. Viljad hakkavad valmima juuli lõpus. Väga saagikas, aga vajab rohkelt kastmist ja väetamist. Taimed on tugeva ja püstise varrestikuga, millel ogad peaagu puuduvad. Taim vajab toestust. Üsna vastupidav antraknoosile, kuid haigestub mõningal määral varrepõletikku. Harilik vaarikas ´Polka´ (Rubus idaeus ´Polka´) Tumepunane, väga maitsev mari. Marja keskmine kaal 4-5 grammi. Suured koonilise kujuga tumepunased viljad on erakordselt ilusad. Talub hästi transporti. Sobib
Droog  rakis ehk tallus. Toime eripära  köhavastane, põletikuvastane, valuleevendav, antibiootiline. Kogutud köokõrva toime püsib kuni neli aastat. Kasutamine  vesitõmmisena, lima tõttu kasutatakse välispidiselt suu limaskestapõletiku ja haavade korral. Mõru maitse aitab suurendada söögiisu, stimuleerib seedetegevust, normaliseerib seedehäireid. Islandi käokõrva ekstrakti on kasutatud looduslike köhapastillide Islamint ja Islamoos valmistamisel. * Metsmaasikas; Droog  Viljad (marjad), lehed, õied. Toime eripära  marjad tugevadavad verd, suurendavad südame jõudlust, vett ja saasteaineid väljutav. Masikad korrastavad soolade ainevahetushäireid, mõjuvad soodsalt seedetegevusele, suurendavad kudede regeneratsioonivõimet. Marjad võivad põhjustada allergiat. Lehtedel ja õitel on tugev põletikuvastane ja rahustav ning ainevahetust parandav toime. Kasutamine  värskeid marju kasutatakse kehvveresuse ja vitamiinipuuduse korral,
Harilik mustikas (Vaccinium myrtillus) Mustikas on kuni 40 cm kõrgune kääbuspõõsas. Ta on heleroheline ja marjad tumesinised või peaaegu mustad. Mustika võrsed on kolme-nelja esimese aasta jooksul helerohelised ja teravalt kandilised. Mustikas kasvab happelistel, niiskematel muldadel ja mõõdukalt varjatud metsades. Sinakasmustad marjad sisaldavad umbes 7% parkaineid. Mõlemasugulised kaheli õiekattega õied, nii kroon kui tupp liitlehised. Tupp väike, ebamääraste tipmetega ja lainja servaga. Kroon on kupjas, rohekasvalge kuni roosakas, 4...7 mm. Õied asuvad üksikult lühikestel raagudel aastavanustel võrsetel. Õitseb mai lõpust juunini. Vili on tavaliselt ümmargune, harvem piklik või pirnikujuline, söödav, rohkete seemnetega lihakas mari.
Teda ei häiri soode happeline keskkond ja kuum päikesepaiste. Ainus, mida jõhvikas kardab, on inimese poolt ettevõetavad kuivendustööd. Kuivendamise tagajärjel ta hukkub. Miks on vaja seda taime säilitada? Ilmselt ei esita küll keegi endale niisugust küsimust, kuid rääkigem siiski tema väärtustest lähemalt. Peale selle, et ta on kaunis imeilusate pisikeste roosade õitega rabataim, on tal ka väärtuslikud marjad. Vahel peetakse neid hapudeks ja ebameeldivateks, kuid süüakse lootuses peletada vitamiinipuudust. Arvatakse ju, et igas hapus marjas on rohkesti vitamiini C, nagu kibuvitsa viljadeski. Jõhvikates on küll mitmeid vitamiine, kuid vitamiini C tegelikult mitte eriti palju. Kuidas siis nii? Siinkohal peab selgitama, et hapu maitse ei ole tingitud alati nimetatud vitamiinist. Hapu maitse annavad mitmesugused happed, sealhulgas ka vitamiin C, mis on samuti üks hape. Kuid jõhvikate
Astelpaju- Hippophae rhamnoides Omadused Vanas Kreekas olevat võidusõiduhobustele söödetud astelpaju lehti, et nende karv säravalt läikivaks muutuks ning tõlkes tähendabki astelpaju nimetus- Hippopha rhamnoides- läikivat hobust. Astelpaju on väärtuslik ravimtaim ning toidulisand. Astelpaju viljades on suurel hulgal erinevaid vitamiine. Eestis on astelpaju hakatud kasvatama üsna suurtel pindadel ja katsetöö on näidanud, et viljade kvaliteet sõltub oluliselt sordi omadustest. Eriti oluline on iseäranis oranzide viljade suur karotinoidide sisaldus. Karotinoidid on inimesele vajalikud antioksüdandid, mida muust toidust oluliselt ei saa. Astelpaju vilju, mahla, lehti, koort ja seemnetestsaadud õli on ravivahendina tarvitatud iidsetest aegadest. Astelpaju (Hippopha÷ rhamnoides) on kuni 6 m kõrgune 2-7 cm pikkuste tugevate asteldega põõsas
Nii valgeid kui punaseid veine). Võrreldes Chablis`ga on Cotes de Beaune Chardonnay vein palju täidlasem ja kreemisem, sageli on lausa võid tunda. Cotes de Chalonnais ja Macon pakuvad lihtsamaid ja odavamaid burgundereid. Burgundia alla arvatakse ka Beaujolais. Champagne  kõige põhjapoolsem ja jahedam Prantsusmaa veinipiirkond. Sampanja on jook, mille teine käärimine toimub pudelis. Loire`i org Alsace  marjad on pigem Saksa päritolu Jura veinid on kanged, teravad ja Savoie  mäestikuveinid Bordeaux  veinid on tavaliselt valmistatud viinamarjasortide segust, punaseid veine: Cabernet Sauvignon, Merlot, Cabernet Franc, valgeid veine: Sauvignon Blanc, Semillon, Muscadelle Edela-Prantsusmaa  Bergerace (pakub samadest sortidest valget ja punast veini mis Bordeaux, aga odavam, kuid mitte tingimata halvem)
annaabi.ee 
