Metsamarjakasvatus eksam vastused (0)

Metsamarjakasvatus
Eksam 08.05.15.
1. Metsa kõrvalkasutusest 1920-30ndail aastail

• Metsa kõrvalkasutuse kohta enne sõda publitseeritud andmed puuduvad. Hiljuti selgus aga,et metsandusteaduskonna arhiivis on olemas mahukas Kadaja käsikiri 1938.-1939. a. tehtud uurimusest metsamarjade, seente ja sarapuupähklite korjamise, turustamise ja ekspordi kohta. Nimetatud uurimuse käigus arvutati välja riigimetsades leiduvate marja-alade pindala suurus, samuti marjade keskmine kogusaak , hinnati korjatud marjade kogust ning turgudel müüdavate marjade, seente ja pähklite hulka. Metsamarjadest korjati keskmisel saagiaastal ära ligi 70%. Enam korjatud metsamarjad olid jõhvikas , metsvaarikas ja mustikas . Korjajateks olid valdavalt inimesed, kelle töökoormus talus oli teistest veidi väiksem (käsitöölised, vallavaesed. Metsamarju kasutasid kondiitri-, šokolaadi- ja kompvekitööstused, mahla-, karastusjookide- ja veinivabrikud, likööri- ja napsivabrikud ning konservitehased. Üsna palju marju osteti kokku väljaveo jaoks. Marjade ja seente ekspordiga tegeles 1938. a. 17 ettevõtet.
  

2. Metsa kõrvalkasutusest 1950- 2000ndail aastail.

• Marjarikkamad metsamassiivid asuvad Ida- ja Lõuna-Eesti piiriäärsetes maakondades, Kesk-Eesti peamised marjavarud on seotud seal asuvate suurte soomassiivide ja neid ümbritsevate metsadega. Aastaid oli Eestis tähtsaimaks kokkuostetavaks metsamarjaks jõhvikas, kasvukohtade pindalaks hinnati 1966.- 1971 . a. 22 705 ha. Mustikametsad moodustavad kogu riigimetsa maast umbes 1.9% ja pohlametsad 1.1%. 1984.-1986. a. tehtud uurimuste kohaselt oli Eestis väga hea saagikusega pohlametsi 222 ha. Väga häid mustikametsi on 778 ha. Sõltuvalt metsade mitmekülgse majandamise edukusest, võib metsa kõrvalkasutusest saadud tulu kogu metsamajanduse kogutulust moodustada küllaltki kaaluka osa.
  

3. Marjavarude uurimise metoodikad ja ettevalmistus uurimistööks.

• Põhjusi miks siiani puuduvad enamus maades usaldatavad andmed taimsete varude kohta on mitmeid. Üheks põhjuseks on see, et uurimine on väga töömahukas ning taimekooslused on ka pidevas muutumises. Teiseks põhjuseks võib lugeda heade ja täpsete, kuid vähe tööd nõudvate varude arvelevõttu soodustavate metoodikate puudumine. Ressursside hindamise metoodikad on enamuses küllaltki palju välitööd nõudvad ja seega väga kallid.
  

Metoodikad, mida kasutatakse:
1. Sammumeetod.
2. Püsiruutude maha märkimine tikkude abil.
3. Ligema naabri meetod.
4. Liikuv kvadrant .
5. Ristimeetod

• Kõige vähem töömahukas meetod on kas ligema naabri – või siis ristimeetod.
  

4. Mustikate või jõhvikate või pohla kultuuristamine.

• Mustikakasvatus
  

Taimeperekond mustikas haarab umbes 400 liiki väga erineva kasvuvormiga taimi mõne sentimeetri kõrgustest roomavatest puhmastest kuni kümnekonna meetri kõrguste puudeni. Sordid
Kännasmustikas – 1-5 m kõrgune põõsas ; Marja läbimõõt 4-12 mm, värvus mustast kuni hallikassiniseni.
Ahtalehine mustikas -10…60 cm kõrged; Marjade läbimõõt on 3-12 mm, värvus läikiv-mustast kuni hallikassiniseni.
Kanada mustikas - Sarnane eelmise liigiga. Põõsad 10…115 cm. Viljad on sinised, kaetud vahakirmega, väiksemad kui ahtalehisel mustikal.
Küülikusilm-mustikas - Põõsaste kõrgus 10…150 cm. Vahakirmega kaetud siniste marjade läbimõõt on 8-10 mm.

• Kultiveerimise ajalugu
  

Põhja-Ameerikas indiaanlased korjasid mustikaid loodusest suurel hulgal ja kuivatasid neid suitsu sees talveks. Kohati olid mustikad neile oluliseks toiduks. Ka Ameerikasse sisserändajad hakkasid pärismaalaste eeskujul mustikaid suurel hulgal korjama ja kasutama nii toiduks, kui ka ravimtaimena. Alates 1880. aastast sai mustikate korjamine ja turustamine arvestatavaks sissetulekuallikas paljudele Kanada piirkonna elanikele. Kännasmustika ja suureviljalise jõhvika kultuuristamise katseid tehti Eestis esmakordselt enne II Maailmasõda Tooma Sookatsejaamas. Katsed katkesid pärast sõda. Sihipärane uurimistöö perspektiivsete sortidega algas alles 1996. aastal EPMÜ aiandusinstituudi ja metsandusliku uurimisinstituudi koostöös.

• Sordiaretus ja sortide kirjeldused.
  

Mustikaliikide sordiaretust alustas 19. ja 20. sajandi vahetusel botaanik F. Coville. Ta ristas kännasmustika erinevaid looduslikke viljakaid kloone omavahel. Tänapäevaks on registreeritud ligikaudu 60 põhja-kännasmustika ja 35 küülikusilm-mustika sorti, lisaks 20 lõuna-kännasmustika, 7 poolkõrge mustika ja 7 ahtalehise mustika sorti.

• Jõhvikakasvatus
  

Perekonda kuulub näiteks suureviljaline jõhvikas, harilik jõhvikas, väikeseviljaline jõhvikas.
Esimese jõhvikaistanduse rajas H. Hall 1816. aastal. Mõni aasta hiljem hakkas jõhvikapõldude pindala Ameerikas kiiresti laienema. Euroopasse jõudis suureviljaline jõhvikas 1840.aastal.

• Sordid
  

"Kuresoo" - meenutab kirssi.
" Nigula " - maitse ja mahla värvus kõikidest sortidest parem.
"Soontagana" - lillakaspunane, ebaühtlaselt värvunud suur mari.
"Maima" - helepunane mari.
"Virussaare" - roosakaspunane ebaühtlaselt värvunud mari.
"Tartu" - tumepunane. Hea säilivus .

• Pohlakasvatus
  

Pohl on kultiveeritavatest metsamarjadest üks uusimaid kultuure. Esimene pohlasort ` Koralle ` selekteeriti juba 1969. aastal Hollandis. Algselt oli see mõeldud haljastuses kasutamiseks. Suurimaks pohlakasvatajaks on Saksamaa, kus on umbes 50 hektarit põlde. Pohlaliike on kaks - harilik pohl ja väike pohl. Viimane kasvab kõrgel mägedes ja tundraaladel. Harilikust pohlast erineb ta ainult tunduvalt madalama kasvu poolest. Pohlakasvatuseks sobivad happelised kerge lõimisega ja vähese toitainetesisaldusega mullad . Eestis oleksid need mitmesugused liivased alad ja ammendatud freesturbaväljad. Pohl on valguslembene ja ei vilju hästi varjus.

• Sordid
  

Koduaeda kaks sorti `Koralle`ja `Erntekrone`. ` Hästi edenevad Rootsi päritolu sordid `Sussi`, `Sanna`, `Ida`ja ` Linnea `. Kahjuks puudub Eestil luba neid paljundada.
5. Kultuuristamise tehnoloogiad nii freesturbaväljal (kui taime seal kultiveeritakse) või mineraalmaal.

• Mustikas
  

Parimaks mustikakasvatuse kohaks on osutunud ammendatud freesturbaväljad. Sobivaks peetakse mulla pH vahemikku 4-5 vahel. Freesturbaväljal kasvatatakse vähesel määral poolkõrgeid mustikasorte. Turbaväljadel ei pea kasutama happelist väetist. Noortele taimedele on oluline lämmastiku andmine, et kasvuhoog sisse saaks. Tuleb vaid jälgida, et väetisekogus ei oleks liiga suur- see teeb kasu asemel kahju. Väetis peab olema ka väga kergesti lahustuv.
Mineraalmullal võib kasvatada mustikat ilma kileta, kuid siis tuleb põõsaaluseid tugevasti multšida, et hoida niiskust ja tõrjuda umbrohtusid.
Jõhvikas
Esimene suurem jõhvikakultuur rajati seemnete külvi teel Pärnumaale. Jõhvikakultuuride rajamisega saavutati üks väga oluline looduskaitseline aspekt – taastati ammendatud freesturbaväljadel rabataimestik ja rahvas sai tagasi paarsada hektarit hävinud jõhvikasoid. Jõhvikakultuuride rajamiseks sobivad suhteliselt kõrge põhjavee ja vähelagunenud turbaga jääkrabad. Taimed istutatakse rappa koos juurtest läbipõimunud turbatükiga pool viltu , sest selline asend hoiab ära taimede maast “väljapunnimise”. Jõhvikakultuuri väetatakse esimesel aastal lämmastikurikka väetisega. Järgnevatel aastatel antakse fosforit ja kaaliumi sisaldavaid väetisi .

• Pohl
  

Pohl on väetamise suhtes veelgi tundlikum kui mustikad. Kui kasvusubstraadiks on freesturvas, siis peale taimede juurdumist umbes kuu aja pärast võiks kasta peenart happelise väetise lahusega. Järgmistel aastatel väetatakse freesturbal kasvavat pohla kevadel enne kasvu algust happelise väetisega. Pohlapeenart on hea igal aastal multšida kas freesturba, lehtpuude või paar aastat seisnud okaspuude saepuruga. Kasutada võib ka metsakõdu .
6. Haruldasi metsamarju.

• Sinine kuslapuu
  

Kasvab Baltikumist kuni Kaug-Idani. Eesti võib leida teda lubjarikaste soode ümbruses. Sinine kuslapuu on 1,5 m kõrgune põõsas. Lehed on kahvaturohelised. Õied on kollased . Eelistab neutraalsepoolset või siis väga kergelt aluselist mulda. Head raviomadused (kõrgvererõhk , südamehaigused ). Marjadel bakteritsiidne toime.

• Südajalehine aktiniidia
  

Kodumaaks on Kaug-Ida ja Hiina. Koor on tal punakaspruun . Õied on valged. Viljad kiivi maitsega. Kasvamiseks eelistab head väetatud mulda, mis ei oleks liiga kuiv, ei salli seisvat kõrget põhjavett. Talub kerget varju.

• Mesimurakas
  

Eestis on teada vaid paar leiukohta, mis on range kaitse all. Pole eriti nõudlik mulla suhtes. Ta kasvab muldadel pH tasemega 4.5-6,5. Eestis puudub tema spetsiifiline tolmeldaja .

• Hiina sidrunväändik
  

Pärineb Kaug-Idast ja Hiinast. Tuntud on ta oma raviomaduste poolest. Taim on meil küllaltki külmakindel. Mullastiku suhtes erilisi nõudmisi taimel pole.

• Harilik taralõng
  

Ravimina on kasutatud kogu taime. Rohelised marjad on mürgised , punased marjad mitte. Eestis on kasutatud haljastuses enamasti harilikku taralõnga, harva ka hiina taralõnga. Kasvab igasugustel muldadel, mis ei ole väga märjad.