Vastus leiad õppematerjalist: Soode taimed

Soode taimed (0)

Põhikool - Loodus - Loodusõpetus

5 VÄGA HEA

Esitatud küsimused

Kuidas tekivad sood mille abil ?
Mis taimed kasvavad meie soodes ?
Miks on vaja seda taime säilitada?
Mis siis selles samblas nii ilusat võiks olla?
Kuidas turvas tekib?
Kuidas siis küüvits paljuneb?

1. SISUKORD

Sisukord

Sissejuhatus

Mis on soo ?

Soo taimestik

Soo marjad

Sinikas

Murakas
5.3 Jõhvikas

Soo samblad
6.1 Karusammal

Soosammal

Soovildik

Turbasammal
7. Soo taimed
7.1 Alpi jänesvill
7.2 Sookail
7.3 Küüvits
7.4 Pikaleheline huulhein
7.5 Ümarleheline huulhein
8. Kokkuvõte
9. Lisad
10.Kasutatud kirjandus
2. SISSEJUHATUS
Valisin enda töö teemaks sootaimed , kuna olen alati huvitunud, mis soos kasvab ning kuidas tekivad sood , mille abil ? Nüüd oli mul suurepärane võimalus teada saada, mille tõttu tekivad sood, mis soos alati pea valutama ajab, kus kasvavad murakad , mis nii hästi maitsevad . Kui kooli tunnis saime teada, et Eestis on palju soid , siis huvitusin, et kuidas saab olla Eestis palju soid, kui olen ise käinud 2 soos , ning juba need olid tohutult suured, täis erinevaid puid ja puhmaid. Tahaksin teada, mis taimed kasvavad meie soodes ? Loodan leida vastuse, seda referaati tehes. Väikest eeltööd tehes, sain teada, et Eestis on võrreldes teiste riikide soodega väga palju erinevaid taimi ning puid. Nüüd tahaksingi kirjutada natukene nendest puudest , põõsastest , mis eristavad meid teistest riikidest .
3.MIS ON SOO ?
Soo on liigniiske ala, kus turbakihi paksus on üle 30 sentimeetri . Liigniiskuse tõttu on lagunemine soos väga aeglane ning osaliselt lagunenud taimede ja loomade jäänused moodustavad turbakihi. Turba tekke kiirus sõltub taimede lagunemise kiirusest. Kergesti lagunevad sõnajalad, osjad; keskmiselt tarnad , villpead; kõige aeglasemalt lagunevad turbasamblad ja puhmad ( kanarbik , leesikas, sookail). Madalsoos on taimede lagunemine kiirem kui rabas, sest seal on lagundajaid rohkem. Taimejäänuste järgi eristatakse üle 50 turba liigi.
Eestis nimetatakse sood mitut moodi. Soo on nii üldine mõiste, kui tähendab ka lagedat rohusood. Soometsa kutsutakse ka loduks. Raba all mõistetakse sambla - või puhmasood. Väga märga laugastega sood kutsutakse märeks.Eestis on soodega kaetud umbes 1/5 maismaast, sellest 40% on rabade all.
Soid võib jaotada nende arenguastme järgi madal- ja siirdesooks ning rabaks. Soodes on enamasti liigniiske, sest vett tuleb rohkem juurde, kui ära aurab. Seetõttu suudavad seal kasvada vaid niiskuslembesed taimed. Sootaimede kasvu pidurdab ainult vee vähene liikuvus ja õhuvaegus.
Inimeste jaoks on sood olulised seal moodustuva turba tõttu. Sellest saab kütet (tavaliselt briketina) ja mitmetele kultuurtaimede kasvupinnast. Turbast toodetakse väetisi, vaikusid, aktiivsütt, piiritust ja värvaineid. Kogu maailmas on turbavarusid umbes 500 miljardit tonni. Eesti oma 2,24 miljardi tonniga on maailmas 18. kohal. Kõige enam leidub meil turvast Ida-Virumaal ning Pärnu maakonnas .
Soode kaudu toimub põhjavee varude taastumine , samuti toodavad seal kasvavad taimed hapnikku. Enamik looduslikke rabasid on looduskaitse all, kuna nende elustikku kuulub rohkesti haruldasi ja ohustatud liike.
4.SOO TAIMESTIK
Sood hõlmavad ühtekokku ligi neljandiku Eesti territooriumist. Kõige levinumad on rabad, milles on aastatuhandete jooksul liigniiskuse ja hapnikupuuduse tingimustes ladestunud paks turbakiht ning seal kasvavail taimedel puudub kontakt mineraalmaaga. Taimestikus domineerivad turbasamblad, mis hoiavad vett käsnana kinni. Seetõttu veetase rabades aasta jooksul oluliselt ei muutu. Rabadele tüüpilisteks puhmastaimedeks on sookail, kanarbik, küüvits ja murakas. Madalsoodes on turbakiht õhuke ja veetaseme kõikumised suured. Taimestikus valitsevad tarnalised ja kõrred, kelle juured ulatuvad mineraalmulda.
Rabastuvates soometsades, siirdesoodes, hakkab tarnade kõrval võimu võtma turbasammal, puudest kasvavad siin kidurad sookased, mõningal määral ka lepad, kuused ja männid. Alusmetsas on märjemates kohtades iseloomulikud lodutaimed, turbasammalde kasvualal saavad kasvada juba rabametsadele iseloomulikud liigid.
Rabametsad on samuti männikud, kuid erinevalt paludest ja nõmmedest ei kasva puud mineraalmaal vaid turbal, mis sageli puude kasvu lämmatab. Alustaimestikus valitsevad tüüpilised rabataimed : turbasamblad, villpead, rabamurakad. Puhmastest on enam levinud sookail ja sinikas, kohati ka kanarbik.
Märgalade taimestik koosneb taimedest , mille juured suudavad pidevat vees olemist. Mõned maailma suurimatest soodest asuvad Lõuna- Aasia piirkonnas. Seal kasvavad mangroovipuud, mille juurestik moodustab ka vee kohale ulatuva tihedalt läbipõimunud rägastiku, kattes tuhandete kilomeetrite ulatuses sealseid rannikualasid. Seal elavad veidrad kalad – mudahüpikud, kes muda sees hüplevad, ja küttkala, kes suust tuleva veejoa abil putukaid okstelt maha paiskab, et siis nad vees kinni püüda. Seal elab ka ahve ning mõned maailma mürgisemad meremaod.
5.SOODE MARJAD
5.1 Sinikas
Sinikas on mustika perekonna taim. Seda näitab tema ladinakeelne nimi “Vaccinum”, mis on sama kui mustikal. Seega peab sinikal ja mustikal ka palju ühist olema. Ja ongi. Kõigepealt on nad mõlemad suvehaljad kääbuspõõsad. See tähendab, et nad lasevad talveks lehed maha. Kuid mõlemal on veel selline ühine omapära, et noorte taimede lehed võivad ka külma talve üle elada. Iseloomulik on veel see, et nii sinika kui mustika marju katab sinakas või valkjas vahakirme. Õiedki on neil väga sarnased. Segamini neid perekonnakaaslasi tavaliselt siiski ei aeta, sest neil on ka piisavalt palju selgeid erinevusi.
Esimeseks erinevuseks on see, et sinika marjad on rohkem sinised kui mustika omad, heledamad . Ka ei ole sinika marjad nii ümmargused. Teiseks on sinika lehed sinakasrohelised, mustika omad aga helerohelised. Kolmandaks on sinika varred juba esimestel aastatel ümmargused ja üsna pruunides toonides. Mustika varred on aga algul kandilised ja enamasti rohelised. Ning neljandaks on sinikataimed tavaliselt peaaegu puusakõrgused põõsad, mustikataimed ei küüni aga põlvenigi. Kes metsas marjul käinud, see teab, et sinikamarjad ka määrivad vähem kui mustika omad.
Kui veel marjadest ja marjulistest rääkida, siis tavaliselt sinikaid ei korjata. Arvatakse, et neis on midagi mürgist. See jutt ei pea paika. Sinika marjad ei ole küll nii maitsvad kui mustika omad, kuid nad on siiski väga väärtuslikud ja neid ei või mitte raisku lasta. Samas võib sinikasaak olla mustika omast ka tuduvalt suurem, isegi kuni 1,2 tonni marju hektarilt. Kuid ega päris ilma asjata ei ole selle taime nimeks ka joovikud saanud. See tuleb sellest, et rohkel söömisel võib ta tõesti mõnedel inimestel kutsuda esile joobe tunde. Harvem võib sinikas ka iiveldust põhjustada. Kuid need nähud avalduvad vaid mõnedel inimestel ja sedagi mitte alati. Midagi mürgist selles taimes pole ja kui teil ka midagi juhtub, siis karta pole vaja. Te lihtsalt saite teada, et teie olete see õnnetu, kel ei tasu enda tarbeks sinikamoosi keeta . Peale hoidiste tegemise on sinikaid kasutatud palju ka veinitööstuses.
Üks erinevus on aga mustika ja sinika vahel veel. See on peidus maa sees. Nimelt sinikal ei arene pikki roomavaid maasiseseid risoome, mille abil kiiresti levida . Seepärast ei kasva sinikas tavaliselt nii massiliselt kui kohati mustikas . Kuid see-eest on sinika levila kogu maailmas mustika omast suurem.
5.2 Rabamurakas
Rabamurakas on üks eestlaste lemmiktaimi. Seda tõestavad arvukad rahvapärased nimed. Head rabamuraka tundmist näitab aga suhteliselt vähene nimede kattuvus teiste taimedega. Eks selles kõiges ole süüdi kõik see, mida inimesed temast head saavad.
Enne viljade valmimist kohatakse rabamurakat harva, sest niisama ei ole tema soistesse kasvukohtadesse asja. Muidugi kui just murakasaaki ennustama ei minda. Saagi ennustamisega võib aga väga kergesti alt minna. Sageli vaadatakse, et kõik on tihedalt suuri õisi täis, tuleb hea muraka -aasta. Kuid nii ei pruugi see olla. Kõigepealt on rabamurakas ainukesena meie murakaperekonna liikidest kahekojaline taim. See tähendab, et tal on eraldi isas - ja emasõied ning need asuvad erinevatel taimedel. Kuna isasõied on suuremad, siis jäävad need inimestele kergemini silma. Isastaimi on tavaliselt ka rohkem, nii et õitsemine ei näita niisama meile sügisese saagi kohta midagi. Tuleb vaadata õie sisse. Isasõitel pole sigimik arenenud ja on palju ilusaid tolmukaid. Emasõitel on aga sigimik suur ja tolmukad kas puuduvad hoopis või on ilma peadeta, öeldakse - kõlutolmukad.
Kuid seegi ei ole veel määrav. Õied peavad ju tolmeldatud saama. Seda teevad rabamurakal ainult putukad. Kõige sagedamini on abilisteks ühed kärbeste ja sääskede sugulased, mitte mesilased ja kimalased, kes sohu nii sageli ei satu. Et marju tuleks palju, selleks peavad saama külastatud paljud õied. Just sellised agarad rohkeid õisi külastavad need soo kahetiivalised putukad ongi. Kuid halvasti on lugu siis, kui ilmataat vingerpussi mängib. Nii võib kevadine hiliskülm õisi kahjustada. Kui aga õitsemise ajal sajab, siis ei saa putukad tolmeldama lennata ja jälle pole saaki loota . Üksik õis on avatud vaid paar päeva, seega peab selle aja jooksul leiduma sobilikku ilma, et temast kasvaks vili.
Kui kõik on hästi läinud ja keegi muraka kahjuritest vilja enne valmimist ära ei söö, siis võib suve teisel poolel marjule minna. Inimene on hinnanud murakamarja väga kõrgelt. Temast saab valmistada moose, keediseid, siirupeid, mahla, kompotti ja kõike muudki , mida üldse marjadest teha annab. Murakast tehtul on omapärane meeldiv aroom ja kaunis oranzkollane värvus. Parima põhjamaise veini või likööri saab siiski mesimurakas marjadest. Kogu murakataim on leidnud mitmesugust kasutamist ka rahvameditsiinis ja isegi teaduslikus arstiteaduses .
Murakamarjad aga ei olegi tegelikult marjad, vaid koguluuviljad. See tähendab, et iga üksiku tera sees on luuseeme. Need seemned idanevad kergesti, kuid samahästi ka hukkuvad. Ellujäämiseks on seemnest tekkinud murakatõusmetel vaid üks võimalus: nad peavad saama kaasa väetisehunniku mõnelt linnult või näiteks karult. Muraka viljad maitsevad paljudele rabade asukatele . Kuid siiski on tal varuks ka kindlam paljunemisviis : maa all on tal pikk ja harunev risoom , mis võib anda rikkalikult uusi taimi .
5.3 Jõhvikas
Rahvasuu on jõhvika kohta öelnud: “Punane poisike soos, jõhvipidi mätta küljes kinni.” Taim on oma nime saanud hobuse sabajõhvi meenutavast niidist, mis marja taimevarredega ühendab. Jõhvika teine rahvakeelne nimi kuremari on tuntud peamiselt Lõuna-Eestis. See lähtub ilmselt tähelepanekust, et kurg ja jõhvikas asustavad samu elupaiku.
Kõik ilmselt tunnevad jõhvikat ja on seda haput marja ka maitsnud. Kuid harva teatakse , et jõhvikamarjad kasvavad puittaimede küljes. Veelgi imelikum võib tunduda tõsiasi, et jõhvikataim on tegelikult kääbuspõõsas. Pole ju tema välimusel mitte midagi ühist põõsaga, pigem sarnaneb liaaniga. Aga nii see on. Jõhvika peened , paremal juhul vaid paari millimeetri jämedused varred on esimesel aastal rohtsed, kuid teisel eluaastal puituvad. Nagu paljudele suurtele põõsastele ja puudelegi kohane, nii hakkab ka jõhvika varre koor vanemas eas kestendama ja eraldub väikeste tükikestena. Nagu aias kasvavate marjapõõsaste mullaga kattunud oksad võtavad juured alla, nii võtavad ka jõhvikavarred. Ainult et jõhvika kasvukohtades ei ole mulda. Nii peab jõhvikas oma väikesed juurekesed suunama paksu turbasamblakihti. Kuid sellise eluga on jõhvikas meie taimede hulgas üks paremini kohastunuid. Ta saab kõik eluks vajaliku kätte turbasamblamättas olevast veest ja õhust. Ta suudab isegi ülespoole kerkida, niipalju kui turbasammal parajasti aastas juurde kasvab. Teda ei häiri soode happeline keskkond ja kuum päikesepaiste. Ainus, mida jõhvikas kardab , on inimese poolt ettevõetavad kuivendustööd. Kuivendamise tagajärjel ta hukkub.
Miks on vaja seda taime säilitada? Ilmselt ei esita küll keegi endale niisugust küsimust, kuid rääkigem siiski tema väärtustest lähemalt. Peale selle, et ta on kaunis imeilusate pisikeste roosade õitega rabataim , on tal ka väärtuslikud marjad. Vahel peetakse neid hapudeks ja ebameeldivateks, kuid süüakse lootuses peletada vitamiinipuudust. Arvatakse ju, et igas hapus marjas on rohkesti vitamiini C, nagu kibuvitsa viljadeski. Jõhvikates on küll mitmeid vitamiine, kuid vitamiini C tegelikult mitte eriti palju. Kuidas siis nii? Siinkohal peab selgitama, et hapu maitse ei ole tingitud alati nimetatud vitamiinist. Hapu maitse annavad mitmesugused happed , sealhulgas ka vitamiin C, mis on samuti üks hape. Kuid jõhvikate hapu maitse on tingitud enamasti hoopis teistest ainetest. Näiteks on neis küllaltki palju sidrunhapet.õhvikates leiduv bensoehape on aga tugeva bakteritevastase toimega ja seetõttu säilivad jõhvikad ka värskena väga kaua.
Jõhvikamarjadest saab karastava joogi, mis on muuseas ka vererõhku alandava toimega. Sama morss teeb tuju paremaks ka kõrgest palavikust kurnatud haigetel . Nii et jõhvikavaru peaks kodus alati olemas olema. Temaga liialdada ei tohi vaid maksa- ja maohädade korral, sest neile elunditele on ta sel juhul liiga hapu.
6. SOOSAMBLAD
6.1 Karusammal
Karusammal on rahva seas sammaldest üks enim tuntud. Ta on inimestele meelde jäänud oma sügavrohelise värvusega. Tihedalt koos kasvades moodustavad karusamblad ülalt vaadates kauni tähemustrilise vaiba. See samblavaip on aga hea ainult vaatamiseks, istuda selle peal tavaliselt ei saa. Põhjuseks on hariliku karusambla kasvukoht. Kui proovite tema meelitavale vaibale istuda, siis tunnete peagi küljealuse märja olevat.
Harilik karusammal on karusammaldest üks niiskemate kasvukohtade taim. Tema esinemist metsas peetaks üheks kindlaks metsa rabastumise tunnuseks. Ta annab märku, et kui ei taheta metsa asemele sood, siis on viimane aeg inimese karm ja ebaõiglane käsi vahele panna. Ebaõiglane seepärast, et kui mets hakkab rabastuma, eks siis ole nii ette nähtud ja inimene ei tohiks looduse loomulikku arengut segada. Kui inimene aga igal pool pidevalt vahele astub , siis võib looduses valitsev tasakaal kaduda ja tagajärjed on ettearvamatud. Harilik karusammal ehk sageli käolina nime all tuntud taim kasvab rabastuvates metsades, harvem rabades. Tema tõsiseks nõudmiseks kasvukoha suhtes peale suure niiskuse on see, et pinnas poleks liiga lubjarikas. Muud tingimused ei saa üldiselt tema levikule takistuseks.
Harilik karusammal on meie sammaldest ka kõige suurema kasvuga. Kui üks taim samblavaibast õrnalt välja tõmmata, siis võib selles veenduda. Tema pikkus on kuni pool meetrit. See sõltub kasvukohast. Mida kiiremini sambla alumine ots laguneb ja mida aeglasemalt ülemine ots kasvab, seda lühem ta on. Karusammal laguneb niiskes üsna aeglaselt ja kasv on tal küllalt kiire. Kokku saamegi pika taime.
Eriti ilusaks teevad aga meie niiskete metsade tavalisema sambla kevadised eoskuprad. Need on tal pikkade harjaste otsas ja eoskupart kattev tanu on kauni kuldkollase värvusega ning narmastunud servaga. Nii seisavad need tihedalt üksteise kõrval nagu tillukesed sõjamehed, kes valmistuvad vallutama uusi alasid, kus kasvada.
6.2 Soosammal
Soosammal on niivõrd ilus sammal , et teda võiks lausa iluaeda kasvama tuua. Seejuures peab arvestama, et kasvab vaid rohke veega kohtades, enamasti sellistes, kuhu kuiva jalaga ligi ei pääse. Nii leidub teda mõnusalt vetruvatel-õõtsuvatel soistel järvekallastel, aga ka siirdesoodes koos turbasammaldega ja madalsoode mätastel ning jõgede kõige vesisematel kallastel. Seega on ta peaaegu nagu veetaim ja endale koju tuues peab ta kindlasti saama väga märja kasvukoha. Üks soov on aga sel sooelanikul veel: et suurepäraselt kasvada, selleks oleks vaja lubjarikast pinnast.
Mis siis selles samblas nii ilusat võiks olla? Kui võtta sõrmede vahele üksik soosambla taim, siis on see üks armetu kiitsakas vibalik , pole tal ei suuremat tegu ega nägu. Kuid lähemalt uurides tuleb ilmsiks tema ilu saladus . Kui olete luubi appi võtnud, siis näete selgesti, et tema lehed paiknevad ümber varre täiesti korrapäraselt viie reana. Sellisena jätavad nad mulje, nagu oleks keegi väike vee- elanik hoolega patse pununud. Kuid samuti võime me märgata, et iga üksik paari millimeetri pikkune leheke on oma tipu huvitavalt konksutaoliselt alla keeranud. Nii tekibki ilus korralik pats. Korrapära lisab veel seegi, et soosambla varred ei harune üldse. Kuid veel ilusama mälestuse võib saada siis, kui vaadata tervet soosambla mätast. See pole mingi imeasi, sest suurte mätastena see taim just tavaliselt kasvab, kuid elamus on see siiski.
Kuna soosambla üksikud taimed on kõik väga peenikesed ja mitteharunenud, siis saavad nad hõlpsasti end teineteise vastu suruda. Nii moodustubki tihe muru. On ju huvitav – muru vee sees. Samas võib see märgade alade muru tunduda kaunimgi meie harilikust murust. Selle põhjuseks on korrapärased tähekesed iga taime tipul. Tähekestena paisatavad ülalt vaadatuna viis rida lehti. Üks ilusamaid asju õõtsikutel on aga soosambla puhasroheline kuni sätendavalt kollakasroheline värvus. Selline see meie niiskete kohtade ilumuru on.
6.3 Soovildik
Soovildik on tüüpiline madalsoode ja rabastuvate või soostuvate metsade ja niitude sammal. Ta kasvab sageli koos turbasamblaga ,jäädes nõrgema kasvu tõttu viimase varju. Kui aga leiate lapikese, kus kasvab soovildik üksi, siis näete, et tema mõõtmed polegi nii tagasihoidlikud. Soovildik võib kasvada kuni viieteistkümne sentimeetri pikkuseks . Turbasambla varju jääb ta rohkem seepärast, et ta on üpris peenike . Kui aga soovildik ise samblamätta kasvatab, siis tihedalt üksteise kõrval kasvades jätab ta üpriski lopsaka sambla ilme. Soovildikul on aga veel üks omapära, mis ei torka küll kuskilt silma, kuid mida on siiski ehk huvitav teada. Nimelt on see sammal leidnud, et talle ei piisa ainult sugulisest paljunemisest ja eoste abil levimisest. Tema juures võib üpris sageli kohata sammalde hulgas suhteliselt haruldast vegetatiivset paljunemist. Soovildik võib levida eriliste sigilehtede abil. Need ujuvad niiskes ümbruses veidi ringi ja sobivates tingimustes arenebki neist uus soovildiku taim.

Turbasammal
Eesti rabades kasvab rohkesti turbasamblaid. Turbasambla liike on Eestis 37, kuid nad on väga sarnased ja nende määramine nõuab mikroskoopi ning seetõttu kõneleme siinkohal turbasambla perekonnast. Nad moodustavad pehme ja vetruva samblavaiba. Sõltuvalt turbasambla liigist ja kasvukohast võivad nad värvuselt olla kas kahvaturohelised, pruunikad või punakad. Valkjas värvus tuleb hästi ilmsiks vaid kuivadel taimedel. Seda seepärast, et valge värv on tingitud rohketest õhuga täidetud rakkudest turbasammalde lehtedes. Kui niiskust on piisavalt, siis imatakse need rakud vett täis. Muidu võib turbasambla värvus kõikuda erkrohelisest kuni tumepunase või pruunini.
Turbasambla imemisvõime võite aga appi võtta ka siis, kui teile ei meeldi, et hommikul on teie toaaknad udused või jäälilledega kaetud. Selleks asetage kuiv turbasammal aknaklaaside vahele. Turbasammal imeb korralikult kõik niiskuse endasse. Suure niiskuseimamisvõime tõttu kasutatakse peamiselt turbasamblast moodustunud turvast ka kariloomadele allapanekuks.
Erinevalt karusamblast pole turbasamblal risoide ja ta vars haruneb. Vart ümbritsevad kimpudena külgharud. Kõige rohkem on oksi varre tipul, kus nad kasvavad tiheda tutina. Nii vart kui ka selle harusid katavad lehed. Kogu taim on kohastunud vee kogumiseks ja säilitamiseks, Turbasammal võib endasse imeda vett kuni 20 korda rohkem, kui ta ise kaalub. Sellist suurepärast imemisvõimet on inimesed ka mitmeti ära kasutanud. Näiteks aitab turbasammal hädast välja, kui teil on lahtise haavaga vigastus, aga pole parajasti vatti või sidet käepärast. Seejuures ei tasu samblatutti karta: ta on praktiliselt puhas, kuna happelises keskkonnas ei ela peaaegu keegi.
Muide, turbasamblad muudavad oma elukeskkonda veel happelisemaks ja tõrjuvad niimoodi enda kõrvalt teised taimed minema. Nii näemegi turbarabas vaid väheseid teisi taimi: soovildikut, raba -karusammalt, jõhvikat, küüvitsat, nokkheina ja veel mõningaid.
Turbasambla lehed on omapärase ehitusega ja koosnevad ühestainsast rakukihist. Selles paiknevad kõrvuti kahesugused rakud. Ühed neist on pikad ja rohelised. Need rakud on elusad ning neis toimub fotosüntees. Teised rakud on ka pikad, kuid tunduvalt suuremad ja värvuseta. Need surnud rakud on veemahutiteks. Rakukesti toestavad spiraalsed või rõngasjad paksendused. Lisaks sellele on rakukestades väikesed avad ( poorid ), mille kaudu pääseb vesi rakkudesse. Kuival ajal tungib surnud rakkudesse õhk ja turbasambla elutegevus aeglustub.
Kuidas turvas tekib? Nagu teada, pole sammaldel juuri ja nad kasvavad pidevalt ülemisest otsast ning alumises osas samal ajal kõdunevad. Turbasammal kasvab otse ülespoole, allapoole jääb aga tihe kiht kõdunenud turbasammaldest. Loomulikult peavad koos turbasamblaga kõdunema ka teised rabataimed, nii et turvas tekib ka neist. Kuna tihedas turbakihis jääb peagi õhku väheseks, siis ei lagune aga taimeosad rabas täielikult ja ei teki mitte muld , vaid just turvas. See koosneb poollagunenud taimeosadest. Nii muudkui turbakihid pakseneb aastast aastasse .
Eesti rabades kasvab turbakiht enamasti kuni 1 mm aastas, kuid aastatuhandete jooksul on ta päris tüsedaks saanud. Meie kõige paksema turbakihi paksuseks hinnatakse 16,6 meetrit, keskmiselt on see siiski kolm kuni neli meetrit. Võrdluseks olgu öeldud, et maailma paksim turbakiht on teada Kreekast , kus selle paksuseks on mõõdetud umbes kakssada meetrit.
Turvast võib kasutada lihtsalt küttematerjalina: kas nii, nagu ta rabast üles võttes on, või siis tihedaks briketiks kokkupressituna. Kuid hoopis suurem väärtus on turbal keemiatööstuse toorainena või turbamudal tervistavate vannide tegemisel. Turvas on Eesti üks väärtuslikemaid maavarasid : maailmas on vähe riike, kus teda leiduks sama palju kui meil. Kuid meiegi turbarabasid ähvardab kuivendamine. Seega peame hoolega hoidma oma üht suurimat loodusrikkust.
7.SOOTAIMED
7.1 Apli jänesvill
Alpi jänesvill on ilus sootaim . Tegelikult ei kasva ta ainult soodes, vaid ka niisketel niitudel ja mõningates metsades. Tihedaid kogumikke moodustab ta aga siiski eelkõige siirdesoodes, kus võime teda massiliselt kohata. Sellistes kohtades on alpi jänesvillal ka oma tähtsus turbakihi moodustajana. Turvast saame aga kasutada nii kütteks, loomadele allapanuks kui ka taimede kasvatamiseks. Muidu pole inimene alpi jänesvillas midagi enda jaoks kasulikku avastanud.
Soode kaunistajana ei saa aga tema väärtust alahinnata. Ta torkab silma oma ilusate õisikute poolest. Kui tunnete villpead, siis teate, kuidas näevad välja tavalised sootaimede valged karvakesed . Kuid alpi jänesvillal on need palju kaunimad kui villpeadel. Mäletatavasti on villpeade karvad sirged ja küllaltki tugevad, jäigad. Jänesvilla karvad on hoopis teistsugused. Need on peenemad ja loogelised, küllaltki pehmed . Neid ei ole ka tavaliselt õisikus nii tihedalt kui villpeadel. Seega jätab alpi jänesvilla õisik palju õrnema mulje. Enamasti on alpi jänesvilla õite karvakesed päris puhasvalged, mitte veidi kollakad või beezikad, nagu villpeadel. Õitsemise ajal on jänesvilla karvakesed loomulikult lühemad, kuid viljumisel võivad need kasvada isegi enam kui kahe ja poole sentimeetri pikkuseks.
Suuruselt jäävad jänesvillad villpeadest tunduvalt maha, nad on enamasti vaid umbes paarikümne sentimeetri pikkused. Kuid niisamuti nagu villpeadel, on ka neil risoom, mille abil taimekogumikud võivad laieneda. Sellise paljunemisviisi tõttu kasvavad alpi jänesvilla taimed enamasti tiheda muruvaibana: väike laiguke siin, teine seal.
Alpi jänesvilla kõrval kasvab meil veel raba-jänesvill. Nende erinevused on väga selgepiirilised. Raba-jänesvilla õisikus pole isegi viljumise ajal valgeid karvakesi peaaegu ollagi. Raba-jänesvillal on vaid mõned üksikud lühikesed karvakesed. Teise erinevusena on raba-jänesvilla kolmekandilised varred täiesti siledad, alpi jänesvilla omad aga veidi karedad.
7.2 Sookail
Sookailu tunneb ilmselt iga inimene – tal on niivõrd iseloomulik tugev ja vänge lõhn. Sookailu iseloomulikemateks tunnusteks on suured valged õiekännased varre ja selle rohkete harude tippudes ning kogu taime katvad roostepruunid näärmekarvad. Kuna sookailu lõhn paneb kergesti pea valutama, ongi ta rahva seas saanud endale nime “päävalurohi”. Kuid peavalu on vaid asja väline külg. Tegelikult on selle lõhna kauaaegne sissehingamine tervisele üpris kahjulik ning võib põhjustada ka raskemaid aju töö häireid, isegi teadvuse kadu. Tugev lõhn tekib eeterlikust õlist, mis sookailul on kergemini lenduv kui ilmselt ühelgi teisel meie taimel.
Sookail kasvab eelkõige rabades ja rabametsades, kuid ka kõikides teistes metsades, kus vaid leidub piisava niiskusega lohukesi. Kui ta õitseb, on sageli terve metsaalune valge, loomulikult ka sookailu lõhna täis. Sobivatel kasvukohtadel on sookail nii tavaline, et temast on püütud juba ammustest aegadest midagi kasulikku saada. Tal on tugev baktereid hävitav toime ja nii on teda kasutatud köha ja teiste hingamisteede haiguste puhul. Kuid sookailust on abi saadud ka liigeste ja lihaste valu korral, kergesti ajab ta naha higile ja soodustab jääkide eritumist uriini kaudu. Siiski peab meenutama, et sookail on väga mürgine ja teda tuleb tarvitada ainult väikestes kogustes . Ravimiks tuleb sookailu ülemisi varretippe koguda suve lõpul ja sügisel, sest siis on mürgiste ainete sisaldus väiksem.
Taime mürgisus on aga mõnel juhul ka kasulik, näiteks kahjurite vastu võitlemiseks. Nii on sookail laialt tuntud hiirte, koide, kirpude ja lutikate peletamise vahendina. Teda on kasutatud isegi taimekaitses .
7.3 Küüvits
Küüvits on tavaline niiskete kasvukohtade, eriti aga rabade kääbuspõõsas. See tähendab, et tema vars on puitunud nagu suurtel põõsastel, ent ta on väga väikesekasvuline. Küüvitsa kõrgus on harilikult viiest kuni neljakümne sentimeetrini. Ilusa taimena on ta alatine soiste alade kaunistaja. Alatine seepärast, et küüvits on igihaljas taim. Tema lehed on kauni sinakasrohelise läikiva pinnaga, nahkjad. Kuid eriti huvitav on vaadata nende lehtede alumist külge. Küüvitsal on see paksu vahakihiga kaetud ning seetõttu üleni valge. Viimane tunnus teeb ta kergesti eristatavaks teistest sootaimedest. Muidu aetakse teda sageli segamini hanevitsaga, keda rahvasuus tuntaksegi tihti küüvitsana. Hanevitsal pole aga lehe alumine külg üldse valge, vaid hoopis rohkete roostekarva laikudega.
Teine tunnus, mis neid kahte taim eristab, on õisikute ehitus. Küüvitsa õied on kuni kuuekaupa koondunud varre tippu, nii et õied asuvad enam-vähem ühel kõrgusel. Hanevitsa õied paiknevad aga varre ühel küljel. Muidu on õite välimus neil üpris sarnane. Küüvitsa õied on muna- kuni peaaegu kerakujulised. Need on peaaegu täiesti suletud, vaid tipul on kitsas sissepääsuava. Sellise õiekrooni kohta öeldakse, et see on kupukujuline. Küüvitsa õit on putukatel väga raske tolmeldada ja nii saavad sellega vaid vähesed putukad hakkama. Küüvitsa õite värvus muutub aja jooksul veidi. Kui nad puhkevad, siis on see ilus roosakaspunane. Järgemööda aga punased toonid järjest nõrgenevad ja valged saavutavad ülekaalu. Lõpuks on küüvitsa õied täiesti lumivalged.
Kui tolmeldajaid on küüvitsal vähe, siis ei arene ka tema seemned korralikult. Kuid see pole veel piisavaks põhjuseks, et seemnelist paljunemist unarusse jätta. Ometigi on seemnete abil levimine küüvitsa juures väga väikese tähtsusega, sest tiheda samblaga kaetud soopinnases on seemnetel raske idaneda. Seda enam, et korralikuks kasvamaminekuks peab taimehakatis leidma üles ka sobiva seeneniidistiku. Seentega koos moodustavad küüvitsa juured mükoriisa – nii on kehvades tingimustes lihtsam toime tulla.
Kuidas siis küüvits paljuneb? Ta teeb seda pinnases olevate rohkete võsunditega. Neil võsunditel areneb rohkesti lisajuuri ja tekkivatest lisapungadest sünnivad uued küüvitsataimed.
Küüvits kasvab peaaegu kõikides soistes paikades, sagedamini aga lagedates rabades, kus tal on vähem konkurente. Sobivates tingimustes võib vahel juuni algul kogu maa küüvitsaõitest särada. Kui aga teised taimed ka hästi kasvavad, siis ei suuda küüvits nende vahel muud kui lihtsalt kiratseda. Teadma peab ka seda, et küüvits on küllaltki mürgine ja seetõttu teda niisama suhu toppida ei tohi. Raskematel juhtudel võivat ta isegi surma põhjustada. Samas on teda kasutatud ka ravimtaimena mõningate naistehaiguste puhul. Küüvitsal on ka suure parkainesisalduse ja temast saab musta värvainet.Küüvitsat kasutati vanasti paljude haiguste puhul. Vana rahvas arvas , et küüvitsa marjad peletavad eemale lutikaid ning küüvitsa varsi tarvitai hambavalu korral
7.4 Pikaleheline huulhein
Huulheinad on Eesti soode ühed huvitavamad taimed, sest nad on putuktoidulised . Putukate püüdmiseks on neil lehtede servas kuni 6 mm pikkused karvad. Kui putukas , näiteks mõni väike sääsk või kärbes, lendab juhuslikult lehele, siis kleepub ta limasse ja mõne aja pärast ümbritsevad teda juba karvakesed, mille abil taim püütud toidu seedib. Putukaid peab see väike rabade taim püüdma seepärast, et soopinnas on väga toitainetevaene.
Pikalehine huulhein erineb meie teistest huulheinadest pikliku kujuga lehtede poolest. Kuna tema lehed on suuremad, siis saab ta ka teistest suuremat saaki püüda, isegi kuni sentimeetripikkuseid putukaid. Ehkki pikalehine huulhein kasvab enamasti ikka turbasamblal, võib teda erinevalt teistest liikidest leida ka päris veest.
Huulheina on nimetatud ka samblamõõtjaks. Turbasamblal kasvades peab ta viimase kasvuga sammu pidama . Seega peab ta igal aastal kasvatama uue võsu ülespoole. Kuna aga soos lagunevad jäänused aeglaselt, siis on sambla sees näha paljude viimaste aastate juurdekasvud ja lehekodarikud, nende järgi saabki mõõta, kui palju on samblakiht mingil aastal paksenenud.
Praegu kasutatakse huulheina suhteliselt vähe, kuid tema kasutamisvõimalused on tegelikult väga rikkalikud. Piiravaks saab taime raske kättesaamine märgadelt sooaladelt ning väike kasv - vajalikku hulka taimi on raske koguda. Mujal maailmas on ta soode vähesuse tõttu üsna haruldane .
Huulheina on Eestis kasutatud silma- ja kõrvahaiguste korral, lehti pandi huultele ohatisest vabanemiseks. Lehed sisaldavad paljusid happeid ja pisikuid hävitavaid aineid. Eriti hästi on neist tehtud ravim mõjunud läkaköha vastu. Varem on huulhein leidnud laia kasutamist ka mujal maailmas: hingamisteede- ja soolehaiguste raviks, krampide vastu, tedretähnide ja konnasilmade eemaldamiseks, närvihaiguste ja peavalu puhul. Norras on teda tarvitatud piima konserveerimiseks, temast on saadud ka punast ja kollast toiduvärvi.
7.5 Ümarleheline huulhein
Ümaralehine huulhein on huulheinadest kõige tavalisem . Teistest liikidest erineb ta ümara kujuga lehtede poolest. See on juba nimest järeldatav. Kuid ümaralehine huulhein on ka meie huulheintest kõige tugevama ravitoimega. Raviomadustega on eelkõige lima, mis on paksu kihina kõikidel tema lehtedel. Samu toimeaineid sisaldab teatavas koguses ka huulheina mahl . Nii kogutaksegi ravimiks kogu huulheina taime.
Kõige enam on teda kasutatud välispidiselt igasuguste nahahädade vastu. Nii on karjused juba ammusest ajast pannud lehti tuulest külmast pragunenud huultele. Samuti aitas ta ohatiste, soolatüügaste, konnasilmade ja veel paljude teiste nahahädade vastu. Noored neiud on huulheina abil püüdnud soovimatutest tedretähnidest vabaneda . Mõne häda puhul aitasid huulheina lehed suurepäraselt, mõnel juhul aga üldse mitte. Huulheina ekstrakti on kasutatud seespidiselt mitmesuguste hingamisteede haiguste raviks. Eriti tüüpiline on ta läkaköha ravimina . Selliste haiguste puhul aitas ta tänu oma väga tugevale baktereid hävitavale toimele. Kuid peale selle on huulheinal ka uriinieritust soodustav ning palavikku alandav toime.
Kuid huulheina lima ei ole karjapoiste jaoks mõeldud. See on taimel putukate püüdmiseks. Kes siis ei teaks, et huulheinad on meie looduse ühed huvitavamad taimed, sest nad on osaliselt loomtoidulised . Huulheinad püüavad tavaliselt kuni kahe millimeetri pikkuseid pisikesi putukaid, kes rabataimede ümber lendavaid . Suuremad on liiga tugevad ja jõuavad end lehepinna limast lahti rabeleda. Kui väike putukas või ämblik satub lehe pinnale, siis annavad lehe pinnal olevad lühikesed karvakesed märku lehe serva pikematele karvakestele, et nood end putukale peale pööraksid. Mõne aja pärast ongi saakloom kaetud ja algab tema seedimine. Kui saak on seeditud, siis sirutuvad karvakesed jälle laiali, tuul viib jäägid minema ja leht ootab uut toitu.
8. KOKKUVÕTE
„ Mööda õõtsuvat sood ja lagetat raba uitas üks muretu olend . Ümariku keha küljes lühikesed käed ja tillukesed jalad. Peas laiad lamedad kõrvad ja suured tumedad silmad. Selg tihedalt karvane . Ise kõndis jalgade peal püsti kui pisike inimene.
Aga inimene see mehike ei olnud.
See oli sookoll . Tal oli kollisüda sees ja kollimõtted peas.
Soo, kus ta elas , oli õige lai ja suur. Kui mõni kõrgemalt vaatas , siis soo paistis talle otsekui vaip , mis täis suuri ning väikesi auke. Rohekas ja roostepruun vaip, üleni auklik. Aukudest vaatasid välja veesilmad. Vahel olid need tumepruunid või mustjas nagu rabavesi, vahel aga sinised või hallid nagu nendes peegelduv taevas. Veesilmad olid soojärved ja laukad . Järvede ja laugaste vahel oli märg, pehme ning õõtsuv maapind . Kergesti rebenev maapind, kuhu suuremad loomad nagu põdrad sugugi ummisjalu peale ei tohi tormata. Nad võiksid mudasse vajuda ja salalaugastesse ära uppuda . Soo on ohtlik. Soo ei taha, et teda tallatakse. Soopind on väga õrn. Sookoll tüma ei kartnud. Soo ja raba olid kolli kodu. Ta toaesist kaunistasid taimed, mis soos kasvasid : lõhnav sookail, küüvits ja kanarbik. Veel olid sinikad ja murakad, pohlad ja jõhvikad.“
( katkend raamatust „sookoll ja sisalik“ )
Õppisin oma referaadist väga palju. Ma ei uskunud , et pooled taimed, mis soos ning rabas kasvavad on ravim taimed. Mulle on eluaeg räägitud, et sinikas on mürgine ning tuleb välja, et tegelikult on väga söödav taim. Sain teada taimedest , millest ma varem kuulnud ei ole nt: sookail ning huulhein . Ma poleks iial arvanud, et Eestis kasvavad taimed, mis on loomtoidulised. Sain palju teada, millised on soode taimed. Kui alustasin referaati oli loodusõpetuse õpikus öeldud, et soode taimestik on liigvaene, kuid kui referaati tegin pidin valima, millest ma kirjutan, niiet ma usun, et soodes kasvab väga palju taimi. Õppisin tööst palju ning olen oma tööga väga rahul.
9. LISAD
Erinevad sood :
Valgemetsa soo
Kikepera raba
Erinevad marjad , mis kasvavad soos :
Sinikas
Rabamurakas
Huvitavaid samblaid :
Karusammal
Soosammal
Omapäraseid taimi :
Alpi jänesvill
Sookail
Minu jaoks kõige huvitavamad taimed soos :
Küüvits
Pikaleheline huulhein
10. KASUTATUD KIRJANDUS

Bio.edu.ee/ taimed
Varrak – „Eesti elus loodus“
T. Kukk – „Eesti taimede kukeaabits“
Estonica .org
Herba. folklore .ee
Google.ee/pildid
Miksike.ee
Ü.Reier – „Murakad“
A.Pervik- „sookoll ja sisalik“
Varrak – „õpilase entsüklopeedia“

.DOC Laadi alla originaalfail 24 lk · .doc · 28 allalaadimist

10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.

~ 24 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2011-03-12 Kuupäev, millal dokument üles laeti

28 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

annakas7 Õppematerjali autor

räägib soo ja raba ( siirdesoo ) taimedest

sootaimed murakas sinikas jõhvikas raba soo

Sarnased õppematerjalid

pptx

RABA-kõrgsoo

RABA Koosluse nimetus, taimekooslus. Rabad ehk kõrgsood on soode arengu kõrgeim aste. Kumer turbakiht on seal nii paks, et taimede juured enam põhjaveeni ei ulatu. Toitaineid saavad taimed rabas vaid sademetest. Rabad jaotatakse rohu- ja puhmarabaks. Rohurabad on märjemad ja lagedamad, kus kasvavad vaid üksikud kõverad rabamännid. Puhmarabad kasvavad kuivematel aladel. Rabasid iseloomustavad rabaveekogud: älved ja laukad. Esimesed neist on rohkemate taimedega. Laukad meenutavad väikesi järvekesi. PUURINNE Puurindes kasvavad hõredalt üksikud harilikud männid, sookased. Click to edit Master text styles

Rohttaimed

docx

Taimed

Taimed Raba taimestik on võrreldes madalsoo ja siirdesoo taimestikuga kõige liigivaesem. Siinsed taimed peavad elus püsima äärmuslikes oludes. Mõned neist hangivad endale toitaineid juurde õige haruldasel viisil, turbasamblad näiteks vihma- ja lumeveest. Huulheinad aga hangivad endale toitaineid putukatest, keda nad püüavad ja söövad. Soos on ka marjataimi: rabamurakas, sinikas ja jõhvikas. Soo taimed on veel sookail ja villpead, kanarbik, huulhein, kollane võhumõõk, küüvits, soopihl, soovõhk, turbasammal, ubaleht. Soos kasvavad puud: Sookask, vaevakask, paju, mänd Sookail (Ledum palustre) Sookailu tunneb ilmselt iga inimene tal on niivõrd iseloomulik tugev ja vänge lõhn. Sookailu iseloomulikemateks tunnusteks on suured valged õiekännased varre ja selle rohkete harude tippudes ning kogu taime katvad roostepruunid näärmekarvad. Kuna sookailu lõhn

Bioloogia

docx

Sootaimed

pikemaks puhul on teateid kasvust üle 3 m). Nad võivad elada üle 50 aasta. Perekond on nii tugevasti spetsialiseerunud lämmastiku omastamisele putukaid seedides, et selle liikidel (vähemalt kääbusliikidel) puudub täielikult ensüüm nitraatreduktaas, mida taimedüldjuhul vajavad nitraatide omastamiseks mullast. RABAMURAKAS Rabamurakas on mitmeaastane kahekojaline rohttaim roosõieliste sugukonnast. Rabamurakas on levinud põhjapoolkeral kuni soode lõunapiirini. Eestis võib kohati esineda massiliselt. Kasvab rabas, siirdesoos ja soometsas; tavaliselt koos männi ja turbasamblaga ning pigem toitainevaestes kohtades. Rabamurakat ohustab rabade kuivendamine. Taim kasvab enamasti 10...25 cm kõrguseks. Vars on püstine; sellele kinnitub tavaliselt 2...4 ümarneerjat 5...7-hõlmalist kergelt voltis tumerohelistlehte. Õied on ühesugulised, 4...6 valge kroonlehega. Õis asub üksikult varre tipus. Õitseb mais ja juunis

Loodusõpetus

pdf

Raba marjad

Rabamurakas: Rabamurakas talub külma alla 40 °C, kuid on tundlik soola ja kuivuse suhtes. Ta eelistab märgi päikesepaistelisi kasvukohti, mille muld on happeline (pH 3,55). Eestis võib rabamurakat esineda kohati massiliselt. Rabamurakas kasvab rabas, siirdesoos ja soometsas. Tavaliselt esineb ta koos männi ja turbasamblaga ning pigem toitainevaestes kohtades. Rabamurakas on levinud põhjapoolkeral kuni soode lõunapiirini. Ta kasvab põhjas kuni 78. ja lõunas kuni 55. põhjalaiuseni, mägedes hajusalt kuni 44. põhjalaiuseni. Eriti tüüpiline on ta Põhja- ja Baltimaadele, kuid kasvab ka Briti saarte nõmmedel, Gröönimaa rannikul, suuremas osas Venemaast ning peaaegu kõikjal Kanada ja Alaska mandriosas. USA-s kasvab rabamurakaid veel Minnesotas, New Hampshire'is ja Maine'is ning pisut ka New Yorgi osariigi mägedes

Bioloogia

pptx

Soo loomad ja taimed

Soo loomad ja taimed Voldemar Saavan 10. klass Mutt (talpa europaea) Muttide nägemine on halb. Mutid halvavad usse enda süljega. Väike-karihiir (Sorex minutus) Väikse-karihiire eluiga on 11-13 kuud. Väikse karihiire süda peksab 1200 lööki minutis. Veelendlane (Myotis daubentonii) Ta kehakaal on 6-10g. Ta on Eestis väheohustatud. Suurkõrv (Plecotus auritus) Eestis on neid vähe. Ta kuulub nahkhiirlaste sugukonda. Halljänes (Lepus europaeus) Halljänesed hüppavad, et rõõmu näidata. Halljänes on taimtoiduline. Valgejänes (Lepus timidus) Põhja-Euroopa kõige põlisem jänes. Rahvapäraselt tuntud kui pikk-kõrv. Orav (Sciurus vulgaris) Oravatel on 4 varvast. Oravatelt varastatekse toitu. Lendorav (Pteromys volans L.) Lendoravad näevad hästi pimedas. Neid on maailmas vähe. Kobras (Castor) Kobrased põgenevad ohu eest vette. Kobrastel on tugevad lõuad. Rändrott (Rattus norvegicus) Rändrottidel on Väga hea lõhnameel. Rändrotid on inimesele

11.klassi bioloogia

pptx

Raba kooslus

Raba kooslus Raba Rabad ehk kõrgsood on soode arengu kõrgeim aste. Raba tekkeviisi ja arenguastme järgi jaotatakse Eesti rabad kolme peamisse kasvukohatüüpi: Nõmmraba Siirderaba Kõrgraba Rabasid iseloomustavad rabaveekogud: älved ja laukad. Rabad jaotatakse rohu- ja puhmarabaks. Puude arvu ja kasvu järgi kaotatakse rabad: Rabamännikud Puisrabad Raba taimekooslus Rabas kasvavate taimede väliskuju, ehituse ja elukestuse eripära järgi võib rühmitada taimed järgmiselt: Turbasamblad

Ökoloogia

doc

Filmi referaat: Elmo Nüganen

4 Sellist suurepärast imemisvõimet on inimesed ka mitmeti ära kasutanud. Näiteks aitab turbasammal hädast välja, kui teil on lahtise haavaga vigastus, aga pole parajasti vatti või sidet käepärast. Seejuures ei tasu samblatutti karta: ta on praktiliselt puhas, kuna happelises keskkonnas ei ela peaaegu keegi. Muide, turbasamblad muudavad oma elukeskkonda veel happelisemaks ja tõrjuvad niimoodi enda kõrvalt teised taimed minema. Nii näemegi turbarabas vaid väheseid teisi taimi: soovildikut, raba-karusammalt, jõhvikat, küüvitsat, nokkheina ja veel mõningaid. Kuidas turvas tekib? Nagu teada, pole sammaldel juuri ja nad kasvavad pidevalt ülemisest otsast ning alumises osas samal ajal kõdunevad. Turbasammal kasvab otse ülespoole, allapoole jääb aga tihe kiht kõdunenud turbasammaldest. Loomulikult peavad koos turbasamblaga kõdunema ka teised rabataimed, nii et turvas tekib ka neist. Kuna tihedas

Film

doc

Eesti soode monitooring

TALLINNA ÜLIKOOL MATEMAATIKA- JA LOODUSTEADUSTE INSTITUUT Referaat Eesti soode monitooring TALLINN 2008 Sisukord 1. Sissejuhatus lk.3 2. Mis on soo? lk 4 3. Soode tüübid lk 4 4. Soode teke ja areng lk 4 5. Soode veereziim lk 5 6. Soode taimestik lk 5 7. Soode loomastik lk 6 8. Soode kasutamine lk 7 9. Inimtegevuse mõju soodele lk 8 10. Soode kaitse lk 8 11. Seire lk 8 12. Kokkuvõte lk 11 13. Kasutatud kirjandus lk 12 2 Sissejuhatus Eesti on väga sooderikas. Sood on alati olnud tähtsad alad uurimistöö tarvis. Nende teaduslik tähtsus tuleneb soode ökosüsteemide ainulaadsetest omadustest haruldaste liikide