Leedu ajalugu (2)

LEEDU SUURVÜRSTIRIIK
Millised riigid mõjutasid peamiselt. Vana-venemaa ja Poola. Vene riik tekkis 9. saj lõpul keskusega Kiievis. Nagu ilmneb vene Letopissidest 10.saj lõpul 11.saj algul ulatusid Kiievi vürsti valutusretked Leedu aladeni. 983 a. Korraldas ta sõjakäigu japiidide vastu, rahvusrühm, kellest suur osa sulas hiljem leedu rahva hulka. 988 võttis Kiievi Vladimir Konstantinoopolist vastu ristiusu ja üritas Konstantinoopolist lähtuvalt laiendada oma piire . 950 Kiievi kroonikates juttu kahest leedu hõimust, kui suurvürsti maksukohuslastest. 11. saj lõpul hakkas Kiievi keskuse võim vähenema ja Leedule said olulisemaks väiksed Vene vürstiriigid naabruses . Juba 12. saj aga nõrgenes aga Kiievi keskvõim sedavõrd, et leedulased hakkasid ise Vana-Vene riigile ohtu kujutama samas aga ka muutus ta Venemaale oluliseks liitlaseks ühiste vaenlaste vastu. Leedulaste sõjakäigud ulatusid Pihkva alla ja Liivimaale. Küll aga osutusid leedulased Vana-Vene riigile oluliseks liitlaseks Mongoli-tatari vallutuste ajal.
Poola hõimude liitume ühtse vürsti alla toimus sarnaselt venemaaga. Piastide dünastia, mis valitses kuni 1350. Esimene kristlasest vürst 966 Mieszko I, kes võttis ristiusu vastu Roomast . A 1000 oli ristiusk Poolas juba sedavõrd levinud, et moodustati omaette piiskopkond . Poola allikates on Leedut mainitud 1009. a paiku seoses kokkupõrkega katoliku misjoniga. Mungad misjoniga tapeti muistse Preisi aladel ja Leedu aladel. Selle eest kuulutas kuningas tasuretke Preisi hõimude ja leedu hõimude vastu. Järgmise kokkupõrke pidasi leedulased 200 a hiljem ristiusulistega juba Saksa Orduga. Vahepeal oli jälle Poolas keskvõimu nõrgenemine ning käisid jälle paganatest naaberhõimude preislaste ja leedulaste rüüsteretki. Poola koosnes Suur-Poola, Väike-poola – Krakov, Masowia-Varssawi ja veel üks. Varssawi vürst kutsus 1225 paganate vastu kaitseks Saksa Ordu. See omas raskeid tagajärgi Leedu Poola suhetele. Saksa Ordu loodi 1190 Palestiinas. Tänuks abi eest kauplesid Teutoonid välja lubaduse asuda Kulmi maal, Visla alamjooksul. Leping 1228 ning pidid 20 a paganlikult Preislased alla heitma ja ristiusku pöörama. Kestis see aga täpselt 50 aastat. Võitlused olid visad ja verised, kasutati ka saksa talupoegade koloniseerimist neile aladele . 1275 rajati Könisbergi linnus, 1276 aga Marienburgi linnus (praguses Poolas). Preislaste alistamisel lõid algul kaasa ka poolakad. Preislaste vallutamise ajaks aga väljus üle euroopalise jõuna arvestatavaks jõuks muutunud Saksa Ordu juba Poola kontrolli alt. Poolal rasked ajad ja kannatasid ka Mongoli-Tatari rünnakute all. Esimene avalik konflikt Poola ja saksa ordu vahel alles 14. saj keskel kui ordu 1388 vallutas Gdanski. Poola rannikuala läks Ordu kätte.
Leedu läänepoolsemaid alu on samuti üritanud ristiusustada Taani riik. Taani on 12. saj teisel poolel ja 13. saj algul rünnanud korduvalt Lääne-Leedut ja tõenäoliselt on hästi lühiajaliselt need alad ka taani võimu all olnud. 13. saj alguseks olid Leedus olemas muinasmaakonnad , kus eesotsas olid juba päritava võimuga vürstid (10 maakonda – 1 neist lietuva). Leedulaste röövretked jõudsid praktiliselt üle aasta jõudnud otsaga välja eesti aladele. Leedulaste röövretked aga hakkasid järjest asenduma vallutusretkedega territooriumi laiendamiseks. Tajudes aga ristiusu ohtu Liivi Ordu poolt, üritasid leedukad ka ühendada balti hõime ja sõlmisid ka rahulepinguid sakslastega. Esimene rahuleping orduga juba 1201. Samas aga toetanud teisi balti hõime võitluses Ordu vastu. 13. saj teiseks pooleks oli Leedu kujunemas konföderatsiooniks, mille eesotsas olid vanemad vürstid. Leedu riigi teket aga kiirendas jõuliselt tegutsev Teutooni (Saksa) Ordu. 1235 Eestis võimutsenud Mõõgavendade ordu riismed ühinesid Saksa Orduga ja moodustus 2 Saksa Ordu osa. Just leedulased Žemaidid koos Semgalitega purustasid Saule lahingus Mõõgavendade Ordu. Just sellel ajal kerkis esile teiste vürstide seas Mindaugas . Tinglikult oli ta 1236 . a Leedu valitseja. Pärit Auštaitjast ja suguluses Žemaicja hõimuga ning resideerus Germale linnuses. Vennad ja vennalapsed ta hävitas teised allutas kolmandatega sõlmis sugulussidemed ning lõpuks saigi leedu valitsejaks. Oli edukas võitluses Saksa Ordu vastu, andis löögi Kurelaste maal paiknenud Saksa ordule. Siiski tekkis tal ka mitu konflikti, eriti Žemaitidega, kes hakkasid tema võimule vastu, kes leidsid tema vastu ka abi isandatelt Riias. Üks Žemaitide vürste ennast isegi ristida , et Ordu toel võimu saavutada. 1251 lasi aga ka Mindaugas ennast ristida, et saada Rooma toetus. Paavst andis ka Kulmi piiskopile korralduse Mindaugas kuningaks kroonida. Saksa Ordu töötas selle vastu ning toimus alles 1253. Tänu sellele sai Mindaugas vastupanu murtud aga vastutasuks loovutas Mindaugas Saksa Ordule osa Žemaicjast. Reaalseks kättesaamiseks aga pidi Ordu kohalike elanike käest selle reaalselt vallutama, et luua ühendus maismaaühendus Preisimaaga. Selle ülesandega aga ordu toime ei tulnud. Väidetavalt oli ka Mindaugas salaja Žemaite aidanud. 1260 lõid Žemaidi Ordu vägesid. Ordu väed olid kogunemas Klaipedasse samal ajal aga tungis 4000 leedu vägi omakorda Kuramaale. Kohe lahingu algul läksid ka Ordu väes vasallidena kaasas olnud eestlased ja kurelased leedulaste poole üle ja ründasid sakslasi seljatagant. Lahingu tulemusel toimused paljud ülestõusud Žemgales, Saaremaal ja ka suur Preisi ülestõus, mis kestis 14 a. Ristisõdijate vastu alustas uuesti lahinguid ka Mindaugas. Siiski sai talle ristimine saatuslikuks, sest 1263 langes ta vandenõulaste ohvriks ning esimene kristlik Leedu riik leidis lõpu. Tegelik põhjus naistes. Peale oma abikaasa surma võttis vägivaldselt naiseks matustele saabunud naiseõe, kes oli tegelikult juba naaberhõimu vürsti Daumantese abikaasaks. Hiljem järjekordse võimuvahetuse ajal põgenes Daumantes Pihkvasse, kus sai hiljem Pihkva üheks hinnatumaks vürstiks. Õigeusu kirik kuulutas Daumanti pühakuks. 1264-1267 Mindaugase ainus ellu jäänud poeg Vaišelga oli aga õigeusku ristitud. Leedu maal valitses aga Vaišelga ajal ja peale seda paganlus .
GEDIMIINID
Mindaugase järgne aeg oli ülemineku aeg. Leedu konföderatsioonist sai suurvürst Gediminase all Leedu riik koos kõigi riigi tunnustega (550). Teiste riikide tunnustus Mindaugase kroonimisega. Seespoolt paganlikule Leedule oli näiliselt uks euroopa poolt avatud samas aga suhtuti sellesse läänest negatiivselt ning pooldati Liivi ordu rünnakuid. Seega oli leedu riik siiski lääne suhtes kaitsepositsioonil kuid avatud tegutsemaks ida suunal. Mindaugase ja tema Teniota püüd kõiki balti hõime ühendada ei realiseerunud kunagi. 1273 Liivi Ordu rajas Daugavpilsi ja mõned aastad enne Klaipeda kindlused, millega surus Liivi Ordu Leedu põhjast piiridesse . Kuna piire polnud idas ja kagus, siis hakkas Leedu Vana-Vene aladele laienema. Etnilise Leedu maadel loodud riik transformeerus aastatega erinevate rahvuste, konfensioonide ja kultuuriga suurvürstiriigiks. 1385 personaalunioon Poolaga ja 1387 tegeliku ristiusu vastuvõtmisega, millele järgnevat aega kutsutakse ka Leedu kuldajaks.
Pukuveras uue dünastia rajajaks, kuigi sai nime tema pojalt Gediminaselt. Pole välistatud sugulus Mindaugasega. Põhiprotsessid – 14. saj Leedus tugevnesid nii talupoegade kui aadlike klassid , võeti kasutusele uued agrotehnilised vahendid, kolmepõllususteem, kasvas viljakus ja seega diferentseerus ühiskond üha rohkem. Kasvas nõudlus importkaupade järele ja seetõttu kasvas kaubandus naabritega . Diferentseerus käsitöö, tuli tollisüsteem, oma mõõtude süsteem jne. Kaubandus ja käsitöö eraldusid põllupidamisest, leidis aset kaupmeeste ja käsitööliste migratsioon.
Leedu ühiskond jäi siiski valdavalt külaühiskonnaks. Mesindus ja kalandus kõrvalharud, eksportisid peamiselt karusnahku ja vaha. Talupidamine rajanes vabadel talupoegadel ning pärandataval eramaal. Hakkasid aga järjest rohkem sattuma aadlike mõju alla. Kujunesid vallad , mida valitsesid vürsti poolt määratud aadlikud . Ilmusid spetsiaalsed koormised, tee- ja sillaehitajate andmine. Valitsejate võõrustamine, kui viibis nende alal. Vabad kodanikud olid kohustatud sõja ajal riigi kaitsele asuma rahuajal aga kindlusi ja kaitserajatisi rajama. Esialgu ei olnud ületamatut seina vaba talupoja ja sõjamehe- aadliku vahel. Pidev sõjaolukord nõudis aadlike ridade täiendamist silma paistnud talupoegade hulgast. Hakkas tekkima ka juriidiline eristamine. Aadli jaoks olid oluliseks sõjalkäik ja saak ning valitsejaga läbisaamisi. Enamuses olid väiksem aadel , kellel oli paari adramaa suurune majapidamine ning paar temast sõltuvuses olnud naabermajapidamist. Hakkasid tekkima ka suuremad aadlikud suuremate, mitme külaga, maavaldustega. Samas kadus aga hõimuvürstide klass. Kui Leedu laiendas oma valdusi venemaa arvelt, siis tekkis kaks aadlike klassi leedulased ja venelased . Neil oli sarnane positsioon riigis, kuid ei sulanud kunagi ühte ning jäid täiesti erinevaks.
Kuni 20. saj välja jäi Leedu vähe linnastunud maaks ning eksisteerinud linnades oli ka väike leedulaste osatähtsus. Leedu suurvürsti kiri Hansalinnadele, kus vürst kutsus Saksa käsitöölisi Leetu . Linnadest Leedus saab rääkida alles 13.saj lõpul ja 14. saj alguses. Vanimad linnad Gernare, Vilnius ja Trakai. Linnad olid üldiselt väikesed ja kindlustamata. Elasid seal kaupmehed ja käsitöölised, kes olid vabad inimesed aga maksid spetsiaalset linnamaksu. 1320 hakkas liikuma Leedu enda raha Litvid. Oluline kaubanduspartner oli Riia mida mööda läks oluline kaubatee läände, teine kaubatee läbi Poola Masowia. Suhted Saksa Orduga komplitseeritud . Venemaa annekteerimine avas aga kaubateed itta – ühendus Musta merega. 13. ja 14. saj on teada hulk Leedu kaupmehi kelle nimesid on Riia võlaraamatus.
Käsitöötoodete kvaliteedi märgatav tõus. Eeskätt ehituse ja relvade valmistamise ajal. Ehitati mitmeid telliskivi kindlustusi. Üks varasemaid telliskiviehitisi Mindaugase katedraal 13. saj keskel. Leedu valitsejad üritasid soodustada kaupmeeste ja käsitööliste migratsiooni ning Gediminase ajal sai sellest selge poliitika. Tekkisid ka mitmed kaupmeeste ja käsitööliste asulad.
Riigi tipus oli suurvürst, kes valitses monarhi ja autokraadina maad, mis nominaalselt oli tema oma. Suurvürst oli ka ülemkohtunik ja ilmselt ka ülempreester. Kohustuseks kaitsta maad ja sõlmida lepinguid. Valitses selge vürstide hierarhia . Diarhia probleem – õige mitme valitseja puhul on näha kaasvalitseja olemasolu. Olulist osa mängis abielupoliitika. 1325 a andis Gediminas oma tütre mehele poola tulevale kuningale Kasimirile.
Vytanis osav sõjamees ja diplomaat , saavutas edu Liivi orduga. 1298 a ühendas Vytenis jõud Riiaga, et võidelda ühiselt Liivi Ordu vastu saades isegi 15 a õiguse oma garnison Riia linna paigutada. Vytenis sekkus ka sõtta Poola trooni pärast. Ta lubas tegutseda ka katoliku munkadel riigis, kuigi ise oli pagan . Sarnaselt – kaitsepoliitika lääne suunas ning ekspansiooni poliitika ida suunas.
Gediminas 1275 a paiku suurvürstiks sai 1316 ja oli Vytanise poolvend . Võitluses Saksa Orduga kasutas nii sõjalisi, kui ka diplomaatilisi vahendeid. Enamik võitlused orduga aga pikki Nemenit. Riia peapiiskopi kaudu saatis Gediminas rea kirju Paavstile ja teistele Lääne-Euroopa valitsejaile, kus süüdistab, et Saksa ordu vägivaldsus piirab Leedu ristiusustamist. Ida poole edukas rahumeelne ekspansioon diplomaatiliste vahendite abil. Oma tütre andmine Poola tulevasele kuningale aitas tal tõmmata Poola appi võitlusse Liivi orduga. Väidetavalt sai surmavalt haavata ühes lahingus Orduga Nemenise all. Pole kindel tema soov Leedut ristiusustamise kohta, kuid oli kindlasti tolerantne katoliiklike munkade vastu. Tõi pealinna Trakaist Vilniusesse.
Legend raudhundist. Nimelt olevat Gediminas magades Vilniuse lähedal orus unes ulguvat raudhunti. Paganlik ülempreester seletas seda ilmutusena, et siia peaks linna rajama, mis saab üle ilma kuulsaks .
Laiendas kaubanduslike sidemeid Lääne-euroopaga. Gediminase ajal suur riik, leedu ajaloolisel alal ning Kaunasest lääne poole jääv ala Balti mereni, Valgevene osa, üks osa Ukrainast koos Kiievi ja Tšornigoviga, ka Galitsja-Volõnja jne, mis oli rahumeelselt ühendatud kohalike hirmus Tatarlasete vastu. Kokku hõlmas gediminase riik umbes 1 miljon ruutkilomeetrit. Peale surma jagas Gediminas riigi valitsemise oma poegade vahel.
Kestututis hõivas aga Jaunutise ala Vilniuse ja andis selle Algirdasele. Kestutis ja Algirdas jäidki võimu suurvürstiriigis jagama . Lasi käiku kuulujutu, et ründab Preisimaad, kuid korraldas hoopis laastava retke Liivimaale. Kestutis keskendus Lääneosa kaitsmisele. 1361 on Kestutis isegi ordu kätte vangi langenud aga sealt pääsenud ja järgmisel aastal koos venna Algirdasega idas juba edukas lahingus Tatarlaste vastu. Ordu sellel ajal võimsuse tipul , tegeleti kolonisatsiooni ja linnade rajamisega. Kestutis tõmmati ka vastasseisu Poolaga Galitsja ja Volõnja pärast. Kestutis oli abielus paganliku preestrinnaga. Viimane vürst, kes põletati paganliku kombe kohaselt.
Algirdas tegeles venemaa osaga ning laiendas edukalt riiki ida suunas. Leedu oli mitu sajandit Moskva peamine rivaal , pretendeerides lagunenud Kiievi-venemaast eraldi jäänud vürstiriikidele. Lõi ka Kuldhordi sisetülide ajal tatarlaste vägesid. Moskva kroonikates aga kirjeldatakse leedukaid veel hullematena kui tatarlasigi. Üritas kolm korda edutult Moskvat vallutada. Tema äi Tveri valitseja, kuid 1365 aastal läks Moskva võimu alla. Tahtis saavutada ka õigeusu metropoliidi nimetamist Kiievisse, mitte Moskvasse. Usuliselt tolerantne. Lubas rajada Vilniusse rajada nii ida kui läänekirikul. Algirdasest jäid maha 12 poega ja 7 tütart, kes vene emade tõttu olid õigeusku ja kellest enamus venestusid.
Algirdase surmale järgnes kodusõda Algirdase vanema poja Jogaila ja Kestutise poja vahel. Jogaila ei sallinud ka võimu jagamist Kestutisega. Sõlmis ka Orduga Kestutise selja taga lepinguid. Kestutis saades teada, Jogaila reetlikkusest hõivas Vilniuse ja saatis Jogaila välja venemaale. Küll aga Jogaila ei andnud järgi ja korraldas uue paleepöörde. Kestutise poeg Vytautas põgenes aga Ordu juurde. Ordu huvitatud Leedu nõrgestamisest asus toetama Vytautast. Saksa Ordu kuulutas koos Vytautasega sõja Leedule ning vallutas suure osa Leedu põlismaadest. Küll aga sai Jogaila Vytautasega kokkuleppele ning lubas tagastada talle põlised Leedu maad jäädes ise ida osale. Vytautas põletaski 3 ristirüütlite kindlust ning naases valitsejana kodumaale .
14. saj lõpul oluline pöördepunkt Leedu ajaloos. Personaalunioon Poolaga, Leedu ristiusustamine ja Jogaila kroonimine Poola kuningaks. Läbirääkimised magnaatide (suurmõisnikud) ja Jogaila vahel. Poola suuraadlikud üritasid selle sammuga vältida Poola troonipärija Ungari vürstitari abiellumist ja troonile saamist Austria Habspurgide dünastia printsiga, mis oli poola mõisnikele vastuvõetamatu. Liit Leeduga tundus neile tunduvalt ahvatlevam. Sooviti teha leping, et Ungari printsess lubatakse hoopis Jogailale ning leedu võtab Poolalt vastu ristiusu ning koos makstakse kompensatsiooni Habspurgidele. Lepped sõlmiti Krevo kindluses. Saades Poola kuningaks lubas ennast anda nii Poola ja Leedu hüvanguks teenistusse. Levinud on arvamus, et kuni Lublini kokkuleppeni oli Leedu suhteliselt autonoomsete õigustega selles riigis. Jogaila ristinimeks sai Wladislaw (II). Poola ja Leedu riiklikud suhted jäid aga suhteliselt ebamääraseks.
Leedus reformid – kõigile katoliku usu vastu võtnud Leedu aadlikele lubati samad õigused, mis Poola aadlikelgi, rajati Vilniuse piiskopkond, kohustati rahvast ristiusku vastu võtma. Rajati Prahas leedu kolleegium, kus õpetati välja usutegelasi Leedu jaoks. Kõik kirikutegelased Leedus pidid oskama Leedu keelt ja pöörduma kirikus koguduse poole leedu keeles. Leedu linnad said Saksa linnaõigused Magdeburgi linnaõigus – Vilnius, Kaunas , Trakai. Jogaila lahkumisel Poolasse tekkisid sisetülid, mille käigus tõusis olulisemaks tegelaseks Kestutise poeg Vytautas. Leedus oli muidu Jogaila poolt asevalitsejaks jäetud Jogaila vend, millega ei leppinud Vytautas. Otsis liitlaseks Saksa Ordu, kellega uuendas kunagist liitu. Vilniust hõivata ta ei suutnud, kuid saavutas olulise ülemvõimu Leedus. Jogaila oli sunnitud Vytautasele andma Trakai vürstkonna ja tegeliku võimu Leedus, lubadusega alluda Poola kroonile. Seejärel põletas Vytautas jällegi 3 ordulinnust ja naases Trakaisse. Jogaila andis Vytautasele eluaegse ja hiljem ka pärandatava suurvürsti tiitli . 1396 põgenes Leetu Kuldhordi Khaan Thokanus, kes purustatud Timuri poolt lubas Vytautasele kogu Venemaa, kui see teda toetab. Vytautas sõlmis vaherahu Orduga ning suunas lahingud itta ja läks Krimmi. Eduka idapoliitika nimel oli ta nõus loovutama osa Leedust . Kokkuleppes Liivi Orduga lubas ta osa Žemaitiast. Žemaitias oli aadli osatähtsus väiksem ja domineerisid vabad ja jõukad talupojad. Hoidsid visamalt kinni paganlikust usust.
Et saada endale tunnustust kui Leedu kuningale üritas meeldida ka Paavstile kuulutades tatarlastele esimese ristisõja, jõudes koos abiväega Ordust kuni Korskla jõeni. Selles lahingus sai Vytautas hävitavalt lüüa ja pidi naasema Leetu.
Edaspidi Saksa Orduga komplitseeritud suhted. Ordu hakkas küll nõrgenema, kuigi näiteks 1393 suutis Gotlandi puhastada mereröövlitest. Vytautas allutas kindlamalt Leedule Smolenski vürstiriigi. Aastatel 1406 -1409 kolm sõjakäiku Moskva vürstiriigi vastu sõlmides lõpuks rahu oma sugulase Vassili I. Leedu dünastilised sidemed venega väga tugevad andes ka 56 õigeuskliku leedu vürsti Venemaale. Peale suhete stabiliseerumist Tatarlaste ja venelastega pöördus jälle Ordu vastu. Žalgerise ka Grünwaldi lahing. 1409 algas Vytautase poolt toetatud Žemaitide ülestõus Ordu vastu, millega algaski Leedu-Poola suur sõda Saksa Ordu vastu. Vytautas kogus Preisimaale Leedu ja Poola ühisväe koos,Tšehhi, Vene ja ka Tatarlaste polkudega Žalgerise lahingus Grünwaldi küla juures (praegune ida-Poola) Saksa Ordu 1410. Žalgeris on tõlge Grünwaldist. Lahingus olidki Saksa Ordu väed vähemuses (u 27 000) meest, kuid paremini varustatud ja õpetatud. Poola-Leedu ühisväge juhtis siiski Wladislaw II. Grünwaldi lahingus langesid ka Ordu juhid, sealhulgas kõrgmeister. 1425 aastal kaotas Lääne Preisi alad ja Ida-Preisi alad jäid Poola vasalliks. 1525 olid sunnitud muutma ilmalikuks Hertsogi´riigiks ja andma selle Poola koosseisu. Toruni rahus loobuas saksa Ordu ka pretensioonidest Žemaitiale. Uuendati ka Poola-Leedu unioonilepingut. Poolas ja Leedus valitseb ühine Gediminide dünastia ja Leedu halduskord kujundatakse Poola malli järgi, suurvürsti tiitel saab pärilikuks.
Vytautas hakkas muutma Žemaitidest talupoegi sunnismaiseks, et tugevdada aadlit ja seejärel tugevdada oma võimu. Küll aga ei läinud see libedalt, sest žemaidi astusid nende muutuste vastu ja tegid ülestõuse. 1422 a Mielno rahuga määrati kindlaks 500 aastaks Leedu läänepiir, millest mõned lõigud püsivad siiani. Suhetes Poolaga üritas Vytautas Leedut ikka valitseda iseseisvalt. Otsis kas püha Saksa- Rooma riigilt toetust Leedu kuningaks kroonimisel. Ühel euroopa valitsejate kokkusaamisel saigi Saksa-rooma riigi keisrilt selleks toetuse. Vilniuses toimusidki kroonimispidustused, kuhu pidid koos kuningakrooniga tulema ka keiser Sigismundi saadikud. Pidustusted 7 nädalat Trakais ja Vilniuses. Poolakad aga ei lasknud läbi keisri saadikuid ning Vytautas sellest vapustatuna haigestus ning saabunud kõrged külalised lahkusid. Poola kuningas kippus Leedus Vytautase kõrval varju jääma. Viis Leedu piirid Musta Mereni, tugevdas aadlit, rajas kirikutevõrgu, soodustas kaubandust, meelitades kohale juute jne. Järeltulevatelt põlvedelt päris liignime Suur. Küll aga Leedu kuulsate valitsejate nimekiri temaga ka lõppes, sest tema järglased ei suutnud enam sellisel tasemel valitseda.
Vytautase surma järel jälle pikem võimuvõitlus. Polnud otsest järglast, sest enamus Gediminidest elas Vene aladel ja olid õigeusklikud. Peale Jogaila surma 1434 a. Oli Gediminide dünastial vaid 2 reaalset troonipärija kandidaati Vytautuse vend Sigismund ning Jogaila vend. Tülitsesid ja kodusõja lõpuks õnnestus peale jääda sigismund. 1434 a Sigismundi privileeg , mis andis Leedu õigeusklikele aadlikele, mis andis samasugused õigused nagu katoliiklikule aadlikule. Pärast võimu stabiliseerimist püüdis Sigismund loobuda vasalli suhetest Poola suhtes. Kuid 1440 a tapeti Sigismund Leedu suuraadlike poolt, kes soovisid tihedamaid sidemeid Poolaga. Juunis 1440 kuulutati Krakowist Leetu saadetud Kasimiras Leedu suurvürstiks, kes veidi aja pärast sai ka Poola kuningaks. Alates sellest Gedimineide dünastia lõppes ja algas Jagelloonide dünastia, ehk Jogila järglased ja samas ka Poola valitsejad. Leedu edaspidi Poola osana .
Arvestus testi vormis.
.......
Leedu Vene Impeeriumi koosseisus .
Leedu oli jagatud kolme suurriigi Venemaa, Preisi ja austri vahel. Kõigepealt jagati Leedu kubermang kaheks. Suuremad muutused toimusid 1803 aastal, mil moodustati Kaunase kubermang ja Vilno kubermang, mida täiendati veel kolme Valgevene maakonna juurde liitmisega. Vilno kubermangus olid leedulased juba vähemuses. Eristaatuse säilitasid Vilniuse ja Kaunase Magistraadid . Üsna varakult hakkas Venemaa korraldama Juutide elu ning just Poola ja Leedu aladel oli nende kogukond suur. 1833 juudi statuut ning ei tohtinud nad maad omada ja tegeleda maaharimise vaid ainult linnades käsitöö ja kaubandusega. Märkimisväärsed muutused leidsid aset aga Preisi võimu alla läinud edela Leedus (Suwalkia). 1803 läks Napoleoni vasallriigi Varssavi Hertsogkonna valdusesse ning 1807 kaotati seal pärisorjus. Lähtudes Liivi- ja eesti kubermangudes toimunud pärisorjuse kaotamisest sooviti ka Leedus pärisorjuse kaotamist aga ei saavutanud edu. Pärast Napoleoni lüüasaamist läks Suwalkia ala koos mitmete Poola aladega Venemaa koosseisu. Halduslikult jäi aga Suwalkia aja seotuks Pool kuningriigiks (Venemaa tsaar oli ka Poola kuningas). 19. saj algul hellitasid paljud Leedu suuraadlikud Leedu Suurvürstiriigi taastamise mõtet lootes selles algselt noorele ja liberaalsele Aleksander I-le. 19. saj algul oli aga Venemaal kasvamise ja rengu aeg ning pehmem poliitika, mis lasi ka Leedul suhteliselt vabalt Venemaa koosseisus eksisteerida. Adam Cakoreski – olnud tsaari lähedane ja Aleksandri valitsuses isegi välisminister. Oli õppepiirkonna kuraator ning tema ajal sai tekkida nn Vilniuse ülikooli renessans . Arenes vabamüürlus ja üliõpilaste salaorganisatsioonid . Õhutati patriootilist vaimu ning Poola-Leedu kuningriigi mõtet. Poliitilise aspekti kõrval oli nendes ringkondades ruumi ka valgustuslikele ideedele. Tsaar aga keelustas hiljem vabamüürluse ja sarnased organisatsioonid, sest tsaarile sai teatavaks nn dekabristliku liikumise tärkamine. 19. saj esimene pool oli ainulaadne periood Leedu rahvuslikule liikumisele kuid maksis lõivu Poola rahvuslikule liikumisele. Tärkas ka suurem huvi Leede keele ja Leedu talupoegkonna vastu.
1808 aastal sooviti isegi avada leedu keele õppetool aga seda ei lubatud. Eriti ilmutati Leedu keele ja talupoegkonna kohta huvi ajaloolise Žemaitia piirkonna aadli hulgas. 1816 avaldati Žemaitias ka esimene leedu keelne Uus Testament . Olulist osa etendas ka Vilniuse Ülikoolis Žemaitia õpilaste ring, kes propageeris Leedu keelt ja rahvust. NT Zimonas Taukantes ja Zimonas Stankevicius – 1829 avaldas ka kogumiku Žemaitia laulud. Samal aastal ka Taukantase üllitis Muistsete Žemaitide ja Leedulaste teod. Oli esimene ajaloolane, kes kirjutas Leedu ajaloost leedu keelest. Taukantese teosed avaldasid leedukeelse haritlaskonna ja haritud talupoegkonna tekkeks sügavat mõju. Oma panuse andsid ka Ida- Preisimaal nn Väike-Leedus tegutsenud haritlased. Eksamil ärge ajage segi Väike-Leedut ja Suwalkiat. Lutvikas Reza avaldas 1818 a leedukeelse teose Aastaajad koos saksakeelse tõlkega. Väike-Leedus ilmus ka esimene leedukeelne perioodiline väljaanne Sündmusi jumalariigis.
Oluline sündmus 1830 a ülestõus, mis mõjutas Venemaa suhtumist Leedu kubermangu. Sai alguse Varssavist , kuna oldi prantslaste suhtes positiivselt meelestatud ning tsaari vastased, sest sooviti vähendada Poole kuningriigi õigusi ning oli haavatud ka poolakate eneseuhkus . See ülestõus levis ruttu ka Poolast Leetu. Leedus oli rahulolematuse peamiseks põhjuseks, sest Leedu kubermangul olid tunduvalt väiksemad õigused kui Poolal. Leedus oli populaarseks juhiks naisväejuht Emilia Plater. Ülestõusust osavõtjate hulk jäi siiski liiga väikeseks, et panna vastu Vene regulaararmeele. Uba juuni keskel 1831 said ülestõusnud Vene vägedelt lüüa ja tõrjuti Ida-Preisimaale. Samuti oli mässu nurjumise põhjuseks mässajate ühtse juhtimise nõrkus ning see, et talupoegkond ei tulnud sellega piisavalt kaasa. Ületõusule järgnesid karmid repressioonid aadliku vastu vangistati või määrati soldatiks ja saadeti sõtta Kaukaasiasse (Käis 50a sõda Tšetšeenide vastu – lõppes 1864). Tuhandeid leedulasi emigreerus aga ka läände. Poliitilise emigratsiooni keskuseks sai Pariis.
Järgnes veel Venestuspoliitika – isevalitsus, usk ja rahu. Leedus teostati depoloniseerimist ehk Poola mõju alt vabastamine ja Vene provintsiks muutmine nii vormilt kui sisult . 1832 suleti Vilniuse Ülikool. Kahe aasta pärast avati kaks eriakadeemiat vaimulik- ja arstiõppe akadeemia. Hiljem siiski üliõpilasi riigivastasuses süüdistades suleti ka arstlik akadeemia ja vaimulik akadeemia viidi üle Peterburi. Seetõttu tuli palju Leedu ja Poola inimesi arstiks õppima edaspidi Tartu. Keelati ka Vilniuses poola keelsete perioodiliste väljaannete ilmumine . Hiljem eemaldati õpeprogrammidest kogu Poola keel ja kirjandus. 1840. aastal kehtestati Leedus Venemaa kubermanguseadustik. Toimus ka üleriiklik aadelkonna revisjon . Leedus ja Poolas ületas aadli protsent tunduvalt süva-Venemaa protsenti. Aadlike protsent 5 aga Venemaal 1 või alla selle. Tiitli kaotas umbes 40000 väike-aadlikku Leedus. Paljud neist küüditati. Süstemaatilise tagakiusamise alla sattus ka Katoliku kirik . 1839 uli Leedus likvideeritud Unilaadi kirik. Vürstiriigi ajast jäänud õigeusu kiriku liit Rooma katoliku kirikuga . Kombestik õigeusu kiriku oma aga allus Rooma paavstile. Unilaate kohustati liituma Moskva õigeusu kirikuga. 1844 a kaotati juudi nn omavalitsused . Juudi elanikkond allutati üldistele seadustele ja juudi lastele avati venekeelsed koolid. Juutidele laiendati ka sõjaväekohustus (varem tasusid vastavad kroonumaksu). Eesmärgiks sulandada juudid vene ühiskonda ja lõpetada ära nende rahvuslik eraldatus.
Olid ka siiski uuenduslikud , moderniseeruvad muudatused. 1840 alustati talurahva reformi, laiendati talurahva omavalitsust ja mindi üle teo-rendilt raha-rendile. Võeti ette ka samme era talupoegade olukorra parandamiseks. Viidi sisse ka inventariraamatute (vakuraamatute) reform, et välistada suvaliste koormiste kehtestamist. Üldiseks eesmärgiks talurahva tugevdamine aadli vastu, sest aadel oli ebalojaalne ja poliitiliselt aktiivne.
Kultuurilise rahvusluse etapp 19. saj teisel poolel. Žemaitija piiskop (1850-75) Motejus Valancius 1801-1875, esimene talupoegade hulgast pärit piiskop. Õppinud Vilniuse ülikoolis ja vaimulikus akadeemias. Suured teened rahvuskeelse hariduse edendamisel . Tema koolide loomise algatusel oskaks peatselt Žemaitias lugeda juba 50% elanikest. Katolikus piirkonnas väga kõrge näitaja. Usuline kuuluvus määras suuresti lugemisoskuse. Luteri kirik tähtsustas pühakirja lugemist inimese enda poolt. 1897 a rahvaloendus Eestis ja Lätis 80% oskas lugeda (10a ja vanemad) pealinnades Moskva ja Peterburg 60%, Leedus üle 50%, mujal katolikus piirkonnas u 50%, juutidel alla 50%, õigeusklikes piirkondades 20% (peamiselt mehed) kõige madalam lugemisoskus muhameedlikes piirkondades.
Motejus teges ka aktiivselt karskusliikumisega, mis muutus tolle aja suurimaks rahvaliikumiseks. Mis muutis talurahva, aadli ja riigi vahelisi suhteid. Kasvas katoliku kiriku mõju rahvale. Talupojad muutusid tänu liikumises kaasalöömisele aktiivse tegevuse poliitikas. Karskusliikumine tõi suurt kahju riigikassale ja keelati 1864. Mässu ajal pidi Valancius elama üle raske olukorra, kuna vaimulikuna pidi panema mässajad kirikuvande alla, kuid elas ise neile kaasa. 1864 a keelas Vene valitsus leedu keelse kirjanduse avaldamise ladina tähtedega. Valancius organiseeris aga ladina tähestikus leedu keelsete kirjutise trükkimist väljaspool Venemaad, Väike-Leedus. Valancius on saanud tunnustust ka ajaloolisena. Oma kaheköiteline ajaloouurimine Žemaitia Piiskopkond. Peetakse ka moodsa leedukeelse proosa isaks.
1863-64 a ülestõus.
1865 a lubati jälle õpetada koolides Poola keelt ja kirjandust. Vene talurahva reform sai ka alguse Leedumaalt. 1861 3. märtsil sai talurahvas isikuvabaduse, kuid nende kasutada olev ning vähenenud maa pidid nad ise välja ostma ja jäid seetõttu ikka seotuks mõisaga.
Ülestõus sai teoks tänu rahutustele Varssavis ja Vilniuses. Poliitilised pinged kasvasid just peale talurahvareformi. Reformist julgustatuna tõusid uuesti esile Leedu ja Poola poliitilised manifestatsioonid. Meeleavaldustel kokkupõrgetes sõjaväega hukkus mitu meeleavaldajat ning kehtestati piirkonnas sõjaseisukord. Moodustati leedu komitee, mille eesotsas olid radikaalid. Leedu provintsikomitee eesotsas oli valgevenelane Konstatin Kalinovski, tema kõrval Antanas Maskevitcius (punane preester ). Üritati haarata kaasa ka talurahvast. Mõõdukama hoiakuga seltskonda hüüti aga valgeteks, kes pigem soovisid aadli õiguste suurendamist, Vilniuse ülikooli taasavamist, hariduse levikut. Radikaalid – punased aga soovisid mässu ja poola-leedu riigi välja kuulutamist. Varssavis moodustatigi ajutine valitsus ja kutsuti leedukaid kaasa. Komitee kuulutas välja Leedu-Valgevene Ajutise Valitsuse. 15000 ülestõusjat (Sygmunt Sierakowsky ja Maskevicius) astusid 100 000 vene sõjaväelase vastu. Kuulutati välja kõikide kodanike võrdsed kodanikuõigused. Küll just punaste poolel olid mõtted iseseisva leedu riigi väljakuulutamisest. Suuremad lahingud 1863 mais Biržai lähedal, kus mässajad said lüüa. Edaspidine võitlus jätkus teatud määral partisanivõitlusena. 1863 detsembril võeti kinni juhid Maskevicius ja Kalinovski ning poodi üles. See ülestõus andis esmakordselt märku Leedu talupoegkonnast kui poliitilisest jõust, kuid samas jäi viimaseks Poola ja Leedu ühisürituseks. See oli suureks löögiks ka aadlile ning edaspidine Vene poliitika mõjutas aadli hääbumist ning uue, talupoegkonna ja lihtrahvaga seotud vaimueliidi esiletõusmist. Talupojad said ka soodsamaid tingimusi riigilt kui teised venemaa talupojad, et neid enda poole meelitada.
Peale mässu määrati Leedu ja valgevene kindralkuberneriks Mihhail Muravjov. Tema käsul hukati üle 200 ülestõusu juhi ja umbes 1400 inimest saadeti Siberisse. Rohkesti põgenes leedukaid üle piiri. Tuhandeid leedukaid aga suunati sunniviisiliselt sõjaväkke. Muravjov algatas Leedus venestamiskampaaniat, vene elmendi suurendamine ja vene keelne kooliõpe. Suurendati ka vene ametnike hulka ja vahetati välja Poola ametnikud. Soodustati venelastele maade andmist, nii aadlikele kui ka lihtrahval. Üritas aga ka talurahva meelsust võita laiendades nende hingemaad Poola aadlike arvelt. Küll aga tema tegevus ladina tähestikus Leedu kirjakeele vastu põhjustas uut pahameelt Leedus nii harituma kui ka lihtrahva hulgas.
Ettepanek laiendada Vene kirillitsat Leede kirjakeele tehti juba enne mässu. Eesmärgiks vähendada aadli ja ka Poola aadli mõju lihtrahvale. 1864 avaldati kirillitsas leedukeelne õpik Žemaitia koolide jaoks, mis anti välja võimude toel. Siiski kukkus see aktsioon läbi ja kokku õnnestus avaldada vaid 50 kirillitsas leedukeelset teost. Muravjov kuulutas ka välja keelu avaldada ladina tähestikus leedu keelseid trükiseid. Hakati ka hävitama juba varem trükituid teoseid. Leedu üldsus reageeris sellele aga hulgalise illegaalse ladina tähestikus trükitud leedukeelsete trükistega. Väljaspool Leedut trükiti sajandi lõpul üle 7000 erineva ladina tähestikus leedukeelse teose. Suurt rolli selle levitamisel etendasid nn raamatukandjad. Selle liikumise ulatuslikkuse ja mõju tõttu mõistis ka Vene valitsus, et nende sõda Leedu kirjakeele vastu sai soovitule hoopis vastupidise tulemuse. 20. saj algul, et sõda ladina tähestikus 7. mai 1904 andis Tsaar Nikolai välja ukaasi, milles taas lubati leedukeelset kirjandust ladina tähestikus. 1879 asutati Väike-Leedus Tilsitis Leedu kirjandusühing. Venestamisperioodil tekkisid ka salakoolid, reaktsioonina katoliiklike koolide sulgemise vastu. Vene koolides käis vaevalt 6-7% koolikohuse alla käivatest lastest.
Agraarpoliitika . 1863 anti välja ukaas Talurahva seaduse redigeerimiseks. Vähendati talurahva koormisi ja tehti nad väike maaomanikeks, kuid maa pidi talupoeg muidugi välja ostma. Erinevalt vene kogukondliku maakasutuse korraldusest valitses Leedus sarnaselt Balti agraarkorrale üksik maakasutus . Vene agraarkord (MIR) omas põhimõtet, et talupojad polnud mitte maa omanikud vai maa kuulus kogukonnale ja seda jagati hingede, ehk maksumaksjate järgi. Kui hingede arv peres muutus, siis vaadati üle ka pere kasutuses oleva maa suurus ja jagati see ümber. Üksiktalupidamiste põhiselt toimus aga põllumajanduse areng tunduvalt kiiremini. Poola aadli või poolastunud Leedu aadli mõisaid konfiskeeriti hoolsalt ja jagati vene aadlile tingimusel, et nad ka ise Leetu elama asuks. Müüdi ka osa mõisaid 1970-tel tingimusel, et oksjonil ei osale katoliiklased. Ka ei lastud leedulastele ja poolakatel omandada mõisaid ja pärandada tohtis neid vaid otseliinis. Ka jõukamatele leedu talupoegadele olid piirangud – ei tohtnid omada rohkem kui 70 hektarit maad. 1897 a loendati Vene riigis 1680 tuhat leedulast. Neist enamus elas kolmes kubermangus Kaunase, Vilno ja Suwalki. Vilniuse kubermangus oli aga leedukaid siis vaid veidi üle 20%. Suwalkis aga üle 50%. Kaunase kubermangus aga suurem enamus. Palju leedulasi elas aga Lõuna-Lätis ja Riias. Leedulasi kiputi palju saatma sõjaväkke ka Kaukaasiasse. Agraarset väljarännet Venemaa idapoolsetele aladele oli leedulaste hulgas vähe.
Suurem leedu emigratsioon oli varem Prantsusmaale ja peale 1864 aasta venestamist aga USA-sse. 19.saj on nimetatud Euroopa sajandiks , sest sellel sajandil oli eurooplaste protsentuaalne osakaal maailma rahvastikust kõige suurem. Sealt sai alguse ka eurooplasete suur väljaränne Ameerikasse. 19.saj lõpuks arvati juba USA-s elavat 55 000 leedulast. Arvatakse, et enne I maailmasõda elas USA-s juba üle 300 000 leedulase. Palju rändas ka välja teistesse riikidesse nt Leedu juutide hulgas oli populaarne väljaränne Lõuna-Aafrika vabariiki. Poliitimmigrandid aga põgenesid rohkem Euroopasse. Inglimaal, Prantsusmaal ja Šveitsis. Kokku arvatakse, et enne I maailmasõda oli leedulasi välja rännanud Vene tsaaririigist umbes 500 000. 75% väljarändest toimus salaja üle Preisi piiri. Eksisteerisid lausa salajased emigratsiooni võrgustikud. Saksa valitsus suhtus sellisesse emigratsiooni soosivalt, sest teenisid emigrantide rändelt kasumit. Peale leedukate rändas välja seda viisi ka juute, poolakaid, lätlasi, ukrainlasi jne. Eesti ja Läti väljaränded toimusid sellel ajal aga rohkem Venemaale Kaukaasiasse – eestlaste väljaränne umbes 20% ja lätlastel 10%. Läti aladel oli tööstus palju arenenum, mis pakkus rohkematele lätlastele töövõimalusi kodumaal. Riia oli impeeriumi suuruselt 4. linn ja linnastumine Lätis juba 40% ja pool sellest Riias. Riias asutati 1864 Polütehnikum ja Riia vaimulik seminar , kus õppis ka palju eestlasi. Nt Päts ja Poska. Leedumaa oli aga üks agraarsemaid piirkondi ja tööstust vähe. Väljarände üks olulisemaid tegureid ka majanduslik sund, kuid ka ikka rahvuslik surve.
Rahvusliku eneseteadvuse tärkamine.
Vaimsete sidemete katkemine Leedu-Poola ühissidemetega, paljuski tänu ka Vene valitsuse survele. Leedu keel hakkas järjest rohkem asendama palju kasutusel olnud poola keelt. Venestamise järgus kerkis esile uus haritlaste kiht, kes rõhutas Leedu rahvuslikku erinemist nii Poola kui ka peale surutud vene rahvuslikkusest. Seda põlvkond nimetatakse ka „Aušra” ( koit ) põlvkonnas. Üks silmapaistvamaid liikmeid arst Jonas Basanavicius ja satiirik Vincas Kudirka. Mõlemad nad pärinevad Suwalkiast. Kui eelmise rahvusliku liikumise etapi peamine osa liidritest oli pärit Žemaitiast, siis uue etapi liidrid olid enamuses pärit just Suwalkiast – mis oli kunagiste muistsete preislaste asuala. Poola alade jagamise järgselt oli see ala olnud 12 a olnud Preisi alluvuses ja 8 aasta Napoleoni mõjualuse Varssavi Hertsogkonna osa. Ka vene võimu ajal säilitas suurema autonoomsuse, kui mida hakati muidugi järk-järgult vähendama. Keskuseks Mariampole linn. Suwalkia sterotüübiks töökas, haritud aga kokkuhoidlik ja isegi kitsi inimene. Kuna enamik haritlastest pärines tollel ajal jõukatest Suwalkia peredest, siis sai just Suwalkia Kapsai dialekt Leedu kirjakeele aluseks. Esiletõusu põhjuseks paremad haridustingimused, Suwalkias oli piiratud kujul lubatud emakeelne kooliõpetus. Vene valitsuse eemärgiks oli võitlus Poola mõju vastu, kuna kuulus Poola ala alla. Suwalki piiskopkonna Seimi vaimulik seminar. Jonas Jablonskis avaldas 1904 a esimese Leedu kirjakeele grammatika.
Jonas Basanavicius, lõpetas Moskva ülikooli meditsiini doktorina. Seal aga avaldas talle ja teistele Moskvas õppinud leedulastele suurt mõju Läti rahvuslikult meelestatud üliõpilased. Praktilise arstiteaduse kõrval pühendus Leedu ajaloo uurimisele ja asutas ka Leetu naastes Õpetatud Leedu Seltsi. Peale lõpetamist siirdus Basanavicius Bulgaariasse ja tegi seal hiilgavat karjääri ning sekkus isegi poliitikasse. Kodumaal aga oli ajakirja Aušra algatajaks 1883- 1886 . Ajakiri propageeris rahvuslikke ideid. Aušrat anti välja Väike-Leedus Tilsistis. Ajakirja toimetajad Jonas Sliupas oli ka üks olulisi kujusid rahvuslikus ärkamises. Aga ka Ida-Preisimaal oli politsei Leedu rahvusliku liikumise suhtes üpris valvas. Seetõttu oligi Šliupas sunnitud emigreeruma Ameerikasse ja kujunes seal välisleedulaste üheks olulisimaks liidriks . Leedu iseseisvumise ajal naases kodumaale. Ausra oli populaarne talupoegkonna hulgas aga ka rahvusliku vaimulikkonna hulgas ning kujunes paljudele inimestele äratajaks. 1888 a asutasid leedu üliõpilased Varrsavis Leedu seltsi. Varssavis õppis ka Vincas Kudirka, kes asutas teise olulise ajakirja Varpas (kell 1889-1906), mis oli suunatud rohkem haritlastele. Selle ajakirja ümber koondunuid hakati kutsumagi kellameesteks. Propageeris ka ilmalikke ideid ja kutsus leedulasi üles osalema uutel aladel nagu riigiteenistuses, tööstuses ja kaubanduses, kus leedulased mängisid veel vähetähtsat rolli. Ründas ka ägedalt tsaarivenemaa venestuspoliitikat. Kudirka oli ka andekas poeet, kirjanduskriitik ja tõlk. Kudirka suri noorelt 41 aastaselt aga jõudis kirjutada enne surma sõnad rahvuslaulule, millest sai hiljem Leedu hümn. 1889 hakkas kellameeste seltskond andma välja ka talupoegkonnale suunatud ajakirja Ukinikas ( Talunik või Peremees ).
Küll aga ka rünnati Varpast ja Ukinikast nende ilmalikkuse pärast kiriklike ringkondade poolt. Vastukaaluks ilmutati kiriklik ärkamisteemaline ajakiri, mille väljaandjaks oli Tumas Vaizgantas. Temast sai üks Leedi Kristlik-demokraatliku partei rajaja ja hiljem ka Kaunase ülikooli rektor. Oli ka üks populaarsemaid Leedu proosakirjanike. Romaan Päikesekiired kirjeldab erinevate Leedu rahvakihtide muutumist 19.saj alul. Rimased ja Nerimased kahe suguvõsa tragöödi I maailmasõja ajal. Rooma paavsti entsüplitka nõudis ka Leedu vaimulikke võtma seisukohta rahvuslikes suhetes. Vaimulik ringkond ei pooldanud aga väga Leedu iseseisvust vaid pigem ikka liitu Poolaga.
PPS Poola sotsialistlik partei – kuulus ka leedulasi. Poola-Leedu kuningriigi sotsiaaldemokraatlik partei Rosa Luxemburg – kujutas ette tulevikku Venemaa koosseisus. Tekkis ka Leedu sotsiaaldemokraatlik partei LSDP. Astus esile rohkem iseseisvana ja rõhutas iseseisvust PPS-ist ning ka Leedu tulevikku iseseisvana. LSDP-s suurenes etniliste leedulaste osakaal ning viis partei lõhenemiseni – iseseisvuse pooldajad ja vene enamlaste pooldajad. V.Mickiavicius – Kapsukas radikaliseerus järjest enam ja liitus hiljem vene enamlastega. Peeti Leedu kommunismi käilakujuks.
20. saj alguse leedus sündis ka liberaalne partei Varpase seltskonnast Leedu Demokraatlik Partei, kelle eesmärgiks oli iseseisev Leedu. Juhiks Kazys Grinus (tulevane leedu presdent) ja Jurgis Šaulys. Kazys samuti Mariampole seminari lõpetanu ning Moskva ülikoolis arstiks õppinu. Peale 1906 a oli Grinus poliitilise tegevuse tõttu korduvalt vahistatud. Oli ka üks 1920 a rajatud Asutava Kogu mõjukamaid liikmeid. 1926 ka president . Hiljem tegutses arstina ja poliitiliselt aktiivne Saksa okupatsiooni ajal. II Maailmasõja ajal pages Leedust USA-sse. Ernestas Kavanauskas oli pärit Põhja-Leedust ja õppis Peterburis inseneriks. Ilmus poliitiliselt esile 1905 ning istus see eest ka veidi vanglas . Oli seejärel enne I maailmasõda Belgias ja Serbias. Naases 1919 osales leedu esindajana Versaille rahukonverentsil ning ka peaminister . Emigreerus samuti 1944 ja suri Pariisis. 1905 hakkas ka Leedu Demokraatlik Partei lõhenema samuti radikaalsemaks sotsiaalsete probleemidega tegelevaks ning rahvuslikumaks tiivaks – Antanas Smeto – hilisem Leedu autoritaarne juht.
1905 a revolutsioon . Leedu oli tollel ajal üks kõige agraarsem piirkond Vene Tsaaririigis. Linnastumine vaid 10% ja nendest pooled juudid. Leedulastest elas linnades vaid 3%. Peamised tööstuskeskused Vilnius, Kaunas, Šiaulia ja Panevezis. Kõige märkimisväärsem osa tööstuslikust piirkonnast asus aga väljaspool tsaaririiki Väike-Leedus Klaipedas. Leedu oli seega tööstuslikult alaarenenud piirkond. 20. saj alul oli maast mõisnike käes kolmandik aga talurahva käes 2 kolmandikku. Eestis seevastu kuulus 60% maast mõisnikele. Seetõttu olid sotsiaalne teravus maal ka väiksem. Ka olid mõisnikud enamuses Poola päritolu, kellega polnud leedu talurahval suurt konflikti. 1905 aastal tehti rahvale uusi järeleandmisi, mais lubati jälle erakoole asutada ja seal õppekeelena emakeelt kasutada. Revolutsioon Leedus oli osa ülevenemaalisest aktsioonist, kuid oma eripäradega. Tipuks tööliste oktoobristreik, kus kokkupõrgetes politseiga sai surma 12 meeleavaldajat. Suund millest juhinduti oli venevastasus. Taotleti leedu katoliiklaste lubamist omavalitsustesse. Nõuti ka maa väljaostumaksu kaotamist, nõuti talupoegadelt karjatuskohtade tagastamist, kroonumaade jagamist, mõisnikke maaomandi piiramist. Sellist suurt mõisate põletamist nagu eestis ja lätis aga ei juhtunud. Kõige aktiivsem oli rahvas edela Leedus Suwalkias, Mariampole piirkonnas. Talupoegade salgad olid seal Vene ametnike rünnatud. Valitsus vastas sellele karistusaktsioonidega. Juutide vastu korraldati pogromme. 1907 a oli piirkond maha rahustatud ja hulk juhte vangistatud või asumisele saadetud. Üheks sündmuse tipuks oli aga Suur Leedu Maapäev, mida ka rahvuslased kohe ära kasutasid. 22. oktoobril kutsuti kokku nõupidamine ja loodi Leedu Komitee, mis tegi pöördumise suuremate autonoomsete õiguste saamiseks ja ühise rahvusliku kubermangu moodustamist. Pöörduti ka rahva poole, et igast piirkonnast valitaks Leedu Maapäevale oma esindajad. 4.-5. detsember Vilniuse Suur Assamblee (Maapäev), mille juhiks oli Jonas Basanavicius. Seal aga hakkasid tooni andma nooremad ja radikaalsemad esindajad. Presiidiumis olid küll esindatud kõik erinevad parteid ja poliitilised liikumised. Deklareeriti kõigi rahvuste võrdsust Leedust, seati eesmärgiks laialdase autonoomia kehtestamine ühises rahvuskubermangus, kus seataks sisse demokraatlik valitsuskord ning suhted teiste tsaaririigi rahvastega oleks föderatiivsel tasemel. Samuti nõuti koolide ametlikuks õppekeeleks Leedu keelt. Hilisem kommunist Mickievicius esitas ka iseseisva leedu vabariigi nõude, kuid saanud siis veel küllaldast toetust. Galvanauskase vedamisel asutati Leedu Talurahvaliit. Katoliiklik liikumine maapiirkondades poloniseerunud vaimulike vastu M.Krupavicius.
1906 aastal õnnestus ka leedulastel 15 saadikut, kellest 8 olid leedulased, saata valitud riigiduumasse. Küll aga ei suutnud midagi korda saata. Kaks esimest riigiduumat aga saadeti liigse radikaalsuse tõttu tsaari poolt laiali. 3. ja 4. riigiduumasse õnnestus leedulastel saada 4 kohta. Petras Leonas ja Martynas Ycias (õppinud Eestis Pärnu gümnaasiumis). Hiljem õppis Tomskis õigusteadust ja valiti seejärel 4. duuma saadikuks. Ycias osales ka aktiivselt veebruarirevolutsioonis ning oli korraks Vene haridusminister. Naases aga Leetu ja hakkas kaubandusministriks ajutise valitsuse ajal. Nende saadikute poolt Leedule taotletava autonoomia suhtes ei saanud aga toetust ei vene liberaalsematelt poliitikutet ega ka Poola saadikutelt. Tegid siiski koostööd Vene kadettidega.
Enne I maailmasõda said vabamalt ja aktiivsemalt areneda erinevad agraarühistud, Leedu väljaanded tulid tagasi Leedusse, 2 esimesel õppeaastal oli koolides lubatud leedukeelne õpetus ning õpilased võisid omavahel suhelda emakeeles. Siiski varem olnud tugeva surve tõttu jäid leedulased oma kirjakeele arenguga eestlastest ja lätlastest paarikümne aastaga maha. Küll aga arenes edukalt teatrikunst . Võeti ette sihipärane kontaktide loomine välisleedulastega. Basanaviciuse initsiatiivil asutati Leedu teaduslik Selts. Ciurlionis s 1865 saavutas rahvusvahelise tuntuse , kuid tõelise tunnustuse saavutas peale surma. Kasvas üles poolakana, kuid avastas hiljem oma Leedu juured. Tema metseen vürst Poginski. Innustus Leedu ajaloost ja poeesiast. Väljendas lisaks muusikale ennast ka maalides . Tema heliloomingust tuntumad Meri ja ..., populaarseim maaliseriaal mere sonaat . Õppis Varssavi Kunstiakadeemias, liitus Vene kunsti hõbeajastu avangardistliku liikumisega MIR Iskustva. Ergutas leedu laulukooride loomist, abiellus Sofia Symangaitega, tuntud poetess. Vaatamata menule oli pidevates rahalistes raskustes ning elu lõpupoolu kannatas vaimuhaiguse all.
Väike-Leedu kultuuriline areng. 19.saj lõpp tugeva germaniseerumine. Usuline erinevus muust Leedust – luterlased . Küll aitas peamist emamaad, loodi mitmeid Leedu kultuuriseltse. Nt Birute selts, Tilsitis tegutses ka Leedu lauluselts korraldas laulupidusid ja muid üritusi. Poliitiliselt ei ületanud Väike.Leedu nõudmised kultuurilisi piire ja ei mõeldud Leedu rahvuslikust iseseisvust.
ESIMENE MAAILMASÕDA
Esialgu ei muutunud poliitilised vaated ja jätkuvalt üritati saavutada rahvuslikku autonoomsust Vene tsaaririigi rüppes. Siiski jäädi esialgu tsaarivalitsusele truuks ja loodeti, et võidukas ja tänulik valitsus annab pärast sõja lõppu Leedule suure autonoomia. Küll aga pöördus Vene vägede sõjaõnn kiiresti ning 1915 muutus Leedu juba sõja tallermaaks ning 1915 lõpuks kaotasid Vene väed ka Vilniuse ja seega lõppes sisuliselt ka tsaarivalitsus Leedus. Sõda avaldas Leedule kurnavat mõju 500 000 kokkuvõtvaid erinevaid inimkaotusi . Küll aga andis aga uusi võimalusi rahvuslikeks liikumiseks. Peterburis asutati Leedu Põgenike Abistamise Komitee, mille esimeheks sai Ycas. Pärast Vilmiuse langemist suundus osa leedu haritlastest Venemaale ning Leedu Komiteest sai Petrogradis midagi Leedu esinduse laadset . Osa haritlasi aga jäi kodumaale ja üritas siin võimaluste kohaselt edasi tegutseda. Sakslased moodustasid siin Leedu-Kuramaa sõjakubermangu, mis moodustas osa Land Ober-Ostist, mis tegutses Saksa sõjaväe kontrolli all. Algul kavatses Saksamaa leedu annekteerida, kuid pärast Ameerika sekkumist sõtta ning Sakslaste olukorra halvenemist otsustati toetada rahvuslikke liikumisi, et saavutada okupeeritud aladel rohkem toetust. Küll aga ka Leedu pagulased tutvustasid liitlastele Leedu iseseisvumise nõudeid ja propageerisid seda. Peale veebruarirevolutsiooni näis, et demokraatlikult Venemaal on tunduvalt rohkem võimalusi võimalikult sõltumatu Leedu tuleviku jaoks. Leedulased pöördusid samal ajal eestlastega ajutise valitsuse poole, et saavutada luba rahvuskubermangu moodustamiseks, mida ka alul lubati, kuid maa oli muidugi Sakslaste käes. Uus ajutine valitsus eesotsas Kerenskiga nii suuri lubadusi ei jaganud. Esimene Leedu seim läks täiega lõhki, sest parempoolsed pooldasid täielikku iseseisvust aga vaskapoolsed laiaulatuslikku autonoomiat. Saksa okupeeritud aladel aga õnnestus isegi koondada rahvuskogu ja kuulutada välja iseseisvusdeklaratsioon . 18.-22. sept 1917 peeti Saksa aladel üle-leedumaaline konverents Leedu tuleviku suhtes. Avas selle doktor Jonas Basanavicius. Konverents võttis vastu Leedu poliitilise tuleviku otsuse, ning võeti eesmärgiks Leedu iseseisvus etnilistes piirides, kuid deklareeriti ka liidusuhteid Saksamaaga. Koostati rahvuskogu Dariba. Oktoobris ja detsembris käisid Dariba esindajad rootsis ja Šveitsis kus kohtuti nii Venemaa ja USA leedulastega, kes tunnustasid Daribat ja iseseisva Leedu otsuse heaks. Novembris tulid Venemaal võimule enamlased 20. oktoobril võttis Dariba vastu deklaratsiooni Vene riigist lahku löömise kohta. Küll polnud aga ka Daribas ühtsust, sest Smetona pooldas koostööd Saksamaaga aga sotsiaaldemokraadid mitte. 19. detsember 1917 teatas vastavalt saavutatud kokkuleppele Saksamaaga Leedu iseseisvusest. Küll aga see akt vähendas dariba populaarsust rahva hulgas, sest iseseisvus kuulutati Saksamaa tingimustel ja piirides. Seetõttu asus Šmetona esimehe kohalt tagasi ja taastati Dariba ühtsus. 16. veebruar 1918 Leedu iseseisvuse välja kuulutamine, kus juba puudusid viited ja seosed Saksamaaga.