Saksa ordu (0)

Saksa ordu
Referaat
7 – Klass
2013
Sisukord:
1. Ordu loomine ja selle esimesed aastad.
2. Ordu valduste laienemine selle tegevuse esimestel kümnenditel.
3. Saksa ordu laienemine Ida-Euroopasse.
4. Saksa ordu õitseaeg kuni 15. sajandi alguseni .
5. Preisimaa ja Liivimaa kaotamine.
6. Saksa ordu tegevus 16. sajandist tänapäevani.
Ordu loomine ja selle esimesed aastad.
Saksa ordu asutati 1190. aastal Kolmanda ristisõja käigus Akko linna piiravate ristisõdijate laagris Jerusalemma kuningas Friedrich II soosingul hospidalivennaskonnana, mis tegeles haavatute ja vaeste eest hoolitsemisega. Selle liikmeteks olid algusest peale eestkätt rüütliseisusest ja Saksamaalt pärinevad isikud.
On teada, et sakslased olid oma hospidali Jeruusalemma rajanud juba 12. sajandi alguses, kuid see kadus tõenäoliselt juba enne 1187. aastat, mil Egiptuse ja Süüria sultan Saladin linna vallutas.
Pärast kolmandat ristisõda tegutses Saksa hospidaliordu Akkos, pakkudes linnas ja selle ümbruskonnas tegutsevatele palveränduritele ja ristisõdijatele öömaja, kehakinnitust, hingehooldust ja ravi.
Aastal 1198 kinnitas paavst Saksa ordu vaimulikuks rüütliorduks.
Selle tunnusmärgiks sai must rist valgel mantlil.
Saksa ordu lipp .
Ordu valduste laienemine selle tegevuse esimestel kümnenditel.
Esialgu omas Saksa ordu valduseid Akko linna ümbruses, tema valdusesse läksid mõningad linnused linna lähikonnas.
Saksa Ordu esimesed valdused väljaspool Palestiinat asusid Lõuna – Itaalias, sest alates esimestest ristisõdadest soetasid kõik Püha Maa kloostrid , kirikud ja ordud endale Itaalia lõunapiirkondades valdusi.
Lõuna – Itaalia oli kuni 14. sajandini Euroopa majanduse ja kaubanduse sõlmpunkt ning Apuulias ning Sitsiilias, olid suurimad Palestiinasse suundumiseks kasutatavad sadamad :
Bari, Barletta, Brindisi ja Messina.
Itaalias andis Saksa ordule esimesed valdused keiser Heinrich VI 1197. aastal :
Palermo linnas asuva tsistertslaste mahajäetud kloostri ja maavaldused Apuulias.
Orduvennad asusid seega Sitsiiliasse juba enne seda, kui nende vennaskond muudeti ametlikult rüütliorduks. Heinrich VI andis ordule laialdased õigused :
orduvennad olid vabastatud enamikust Sitsiilia kuningriigis kehtivaist maksudest ning nende üle ei võinud kohut mõista keegi peale nende meistri Palermos.
Aastatel 1202 – 1206 oli ordul endiste väepealike Wilhelm Capparone ja Dipold von Schweinspeunti suur poolehoid. Neil oli mõjuvõimu Saksa – Rooma keisri Heinrich VI ja tema järglase keiser Friedrich II juures. Aastatel 1208– 1214 ei lisandunud ordule keisri poolt orduvendadele ühtegi privileegi, kuna keisrivõimu pärast toimus võimuvõitlus Otto IV ja Friedrich II vahel. Olukord paranes , kui keiser ja paavst asusid ette valmistama Seitsmendat ristisõda. Tänu sellele laienesid aastatel 1217 – 1221 ordu privileegid olulisel määral.
Orduvennad kasutasid ära Sitsiilias Messina sadama strateegilise positsiooni ning said keisrilt selle sadama kasutamie eest renti, 1219 aastal sai ordu Friedrich II – lt Palermo linnast veidi ida pool asuva Püha Johannese leprosooriumi (ospedale di San Giovanni dei Lebbrosi) tingimusel, et ta vallutab piirkonna, kuna see oli muutunud Friedrich II vastaste tugipunktiks. Sitsiilias oli tegemist tõenäoliselt esimestese korraga, mil Saksa Ordu pidas sõda Euroopa pinnal
Saksa ordu laienemine Ida – Euroopasse.
Saksa ordu ei olnud Pühal Maal võrreldes johanniitide ja templivendadega oma orduvendade väikese arvu tõttu kuigi konkurentsivõimeline.
1211 . aastal kutsus Ungari kuningas András II ordu Transilvaaniassse. Ordu püüdis sinna luua Ungarist sõltumatut võimu, mistõttu tal tekkisid vastuolud nii kuninga kui ka Ungari aadli ja vaimulikkonnaga ning 1225. aastal pidi Saksa ordu Transilvaaniast lahkuma .
1223. aastal andis Masoovia hertsog Konrad ordule Kulmimaa (Chełmno), et nood Masooviale vaenulikud paganlikud preislased alistaks. Vallutanud 1283. aastaks Preisimaa, rajas Saksa ordu sinna tugeva riigi, mis muutus ohtlikuks mitte ainult naabruskonna paganarahvastele, vaid ka Poolale. Preisimaa saksastus saksa talupoegade kolonisatsiooniga 17. sajandiks täielikult.
1237. aastal ühines Saksa orduga Mõõgavendade ordu, mille baasil moodustati Saksa ordu Liivimaa haru ehk Liivi ordu. Liivi ordu vallutas 1290. aastaks kogu tänase Läti ala, misjärel keskaegse Liivimaa piirid olid fikseeritud.
Saksa ordu õitseaeg kuni 15. sajandi alguseni.
Kuni 1291 . aastani asus ordu kõrgmeistri residents Akkos, linna langemise järel viidi see üle Veneetsiasse ning 1309. aastal Marienburgi. Viimane oli Saksa ordu keskuseks kuni 1457. aastani, mil selleks sai Königsberg. 1525. aastal asus ordukeskus ümber Saksamaale Mergentheimi ning 19. sajandil Viini.
1291. aasta järel, kui Akko moslemite kätte langes, toimusid murrangulised sündmused kõigi kolme suure rüütliordu ajaloos. Templiordut tabas peatselt ( 1305 – 1312 ) hukk ning hospitaliidid olid sunnitud algselt Rhodose ja 16. sajandil Malta saarele ümber asuma.
14. sajandi algul pääses Saksa ordu napilt Templiordu saatusest. Franciscus de Moliano korraldas inkvisitsiooni ja kuulas üle orduvaenulikke Liivimaa vaimulikke. Ordut süüdistati ketserluses, jumalateotamises, vastristituile kirikute ehitamise takistamises, koostöös venelaste ja paganatega, kuritegudes vastristitute ja vaimulike vastu ja reetmises. Ordu pandi korduvalt kirikuvande alla. Ainult suure vaevaga suutis ordu oma
seisundi säilitada. ( Anti Selart. Liivimaa ja Vene 13. sajandil. Tartu 2002. Lk. 248–250. )
Saksa ordu jaoks oli 14. sajand õitseaeg. Preisimaal arenes kaubandus, mis võimaldas ehitada võimsaid ordulinnuseid ja õitsvaid kaubalinnu. Samas toimus pidevaid sõjakäike leedulaste vastu, millest lisaks ordurüütlitele võtsid osa ka ilmalikud rüütlid Prantsusmaalt, Itaaliast, Inglismaalt, Saksamaalt ja mujalt. Selline " ristisõjaturism " kestis kuni 15. sajandi alguseni.
Ordu suurim territoriaalne ulatus oli 14. ja 15. sajandi vahetusel, kui lisaks eelpool loetletud valdustele kuulusid ordu võimu alla veel Neumark Brandenburgis, Žemaitija ja Ojamaa.
Samal ajal oli ordu välispoliitiline olukord muutunud komplitseerituks, kuna 1386. aastal sõlmitud Krevo uniooniga sõlmiti Poola ja Leedu personaalunioon ning Leedu suurvürst Jogaila võttis vastu ristiusu. See tähendas, et ordul kadus ideoloogiline põhjus ristisõdadeks Leedu vastu.
Saksa ordu languse alguseks loetakse 1410. aastal Poola – Leedu ühisväele kaotatud Tannenbergi (Grünwaldi) lahingut. 1422. aastal oli ordu sunnitud Melno rahuga Žematijast loobuma .
Preisimaa ja Liivimaa kaotamine.
15. sajandi keskel Saksa ordu ja Preisimaa seisuste liidu ning viimastega liidus olnud Poolaga toimunud Kolmeteistaastase sõja ( 1454 – 1467 ) tagajärjel kaotas Saksa ordu Lääne - Preisimaa ja selle Preisimaa haru eesotsas kõrgmeistriga muutus Poola kuningriigi vasalliks. Saksa ja Liivimaa harusid see sõda otseselt ei mõjutanud, sest nad olid 15. sajandi jooksul kõrgmeistrist sisuliselt iseseisvunud. Edaspidi püüdis ordu saavutada Poolast võimalikult suurt iseseisvust, kuid 1519 – 1521 toimunud Poola – ordu sõja ehk Ratsanikesõja järel oli selge, et ordu ei suuda Poola – Leedu ühisriigi vastu sõjalise jõuga enam midagi ette võtta.
1525. aastal sekulariseeris kõrgmeister Albrecht von Hohenzollern Saksa ordu Preisimaa haru ja selle asemele moodustati Poola vasallriik, Preisi hertsogiriik pealinnaga Königsbergis. Ordu kõrgmeistri kohusetäitjaks määrati 1527 . aastal, pärast lühiajalist võimuvõitlust Liivi ja Saksa orduharu meistrite vahel, Saksa orduharu meister. 1562. aasta järel, kui ka Liivi ordu sekulariseeriti, jäigi ordust alles vaid selle Saksa haru.
Saksa ordu tegevus 16. sajandist tänapäevani.
Alates 16. sajandi teisest poolest tegutses Saksa ordu aktiivseimalt Austrias, kus võideldi Osmanite riigi sissetungiga Euroopasse. Ordu oli väga tihedalt seotud Habsburgide dünastiaga, enamik selle kõrgmeistreid pärinesid viimasest. 1809. aastaks sekulariseeriti ordu valdused Napoleon I käsul ka Saksamaal, ainult Austrias jäid nad püsima.
Hitleri – Saksamaa okupatsiooni ajal Austrias ( 1938–1945 ) peatati ordu tegevus, kuid pärast Teist maailmasõda see taastus. Alates 1929. aastast on Saksa ordu puhtalt vaimulik ordu.