varsti tööle hakata ja nüüd peab enne seda hoolega sööma. ,,Kui upud on kahju küll, aga parata pole midagi. Igaüks peab ikka enda eest väljas olema", lausus hobune. Taat siis pöördus viimses hädas härja poole, et äkki tema aitab ta üle oja. Härg, kes oli muidu pahuravõitu loom, oli lahkesti nõus taati aitama, sest teisi peab ju ikka vahel aitama ja võttis taadikese turjale. Hall vanake aga polnud keegi muu kui metsaisa ise. Tänutäheks andis taat härjale sarved kaitseks huntide eest ja lubas, et tänasest päevast alates saab härg endale tagavara koguda ja süüa seda ka magamise ajal. Hobusele aga, kes teda ei aidanud ütles:"et sa söömist tähtsamaks pidasid kui aitamaist, ei pea sinu kõht iialgi täis saama-sa pead sööma alati, kui tööd ei tee. Sellest ajast alates raiskab hobune söömisele kogu oma vähese puhkeaja, härg aga korjab toitu tagavaraks, heidab pikali ja mäletseb magades. 10
Seepärast karjuvatki vint vihma. Tegelikult ei ole vindi laulul ja vihmal mingit seost. ÖÖBIK Põllumees kündis härgadega, kelle nimeks olid Kiri ja Küüt.Härjad olid väga laisad. Põllumees pidi neid kogu aeg tagant sundima:" Kiri! Küüt! Laisk, laisk! Too piits, too piits!" Ööbik kuulis künnimehe hüüdu ja juba järgmisel hommikul laulis ta ise: "Kiri! Küüt! Laisk! Laisk! Too piits, too piits, plaks, plaks, plaks!" Nii laulab ta tänapäevani. LEHELIND Kui Metsaisa lindudele laule jagas, magas väike lehelind selle maha. Teised laulnud, tema aga ei osanud midagi teha. Kord juhtunud ta karja juurde. Sinna tulnud tüdruk lehma lüpsma. Ta lüpsnud ikka "silk, solk, silk, solk". Lind kuulnud ja laulnud järele. Nii sai ta endale laulu.
Teatu putukaid, nt ämblik, mardikas jt peeti tulevikuennustajateks, headeks märkideks. Muttide, hiirte jt allaneelamine andvat jõudu, tugev arstimis- ja nõidumisvahend. Siirdehingeks peeti ka linde, peamiselt tooned, toonekurg. Siirdehing oli ussukultus, mis andvat erilist väge. 10. Suhtumine looduselle. Nagu mina - nii ka teised põhimõte. Kogu loodus elab. Loodustundesse suhtuti hardalt ja anduva austusega, kui omaväärislisse. Metsaisa ja -ema kasvatavad puid ja marju jne, ei olnud midagi ülevat, kõik oli ühtne ja omane kõigile. Vilja elujõudu kehastasid tulupoiss, setudel peko. Looduses võimukohad (peenrad, vared, puud jne), sealt käidi jõudu ohvritega toomas. Enda läheduses hoiti erinevai jõudu omavaid taimi, esemeid jne. 11. Vaim. Kõkkuvõtlikult tõlgitseb mõiste vaim meil eeskätt hinge kõigis selle eri avaldumisvormides, on lihtsalt konkreetne hingejõud, mis elustab niihästi inimest kui ka
Viimaseist põllule jäänud kõrtest tehti lõikuse lõpul Peko vihk, mida hoolega ületalve hoiti. Sellega taheti otsekui alal hoida vilja sigivust ja elujõudu järgnevaks suveks. Haldjaile ohverdati põllupeenral või aianurgas ning metsas mättal või kivihunnikul. Allikate, jõgede ja järvede haldjaile heideti ohvriandidena vette sellised asjad, mis vett ei reosta (metallehted ja raha). Lõuna-Eestis öeldi kaitsevaimude kohta ürgsemaid nimesid, nagu metsaisa, metsaema, metsavana jt. Paiguti esines sama tähendusega ka vaim, näiteks metsavaim, vetevaim jt. (Eesti ajalugu I, 1935). Taara esines ka kaitsevaimu või jumalana. Henrik mainib oma Liivimaa kroonikas Tarapita nimelist jumalat viiel korral. See on ainus mütoloogiline kuju, kellest ta pikemalt kõneleb ainujumalana. Tarapitat tundis Virumaa rahvas saarlaste suure jumalana. On teada ka, et eestlaste appihüüd oli: “Taara avita!” Surnute hinged
3. Oks, pühkimine 4. Peied - looma austamispidu; looma kostitatakse ja ta andestab o püss läks kogemata lahti, püssi tegid Lätlased o riided tagurpidi selga 5. Tuleb anda võimalus pääseda 6. Igal juhul tuleb tabada/loom tuleb kätte maksma [Ants Viires ,,Puud ja inimesed"] Tarbepuu - kõrvallatva (tulioksa)lööb äike Metsarahvas 1. Perekondlik esinemiskuju (hiljem metsaisa, aga algselt) 2. Pikk ja peenike mees (elavad puutüvedes) 3. Peenike ja paks naine/imepeened juuksed 4. Muutlik suurus; eest üks, tagant teine 5. Liigub kohinal (iilingud varahommikul/hämariku tulekul) 6. Asustamata maal 7. Huikab, metsarahva kuljused (kummaline harva esinev hääl) - Hoolitseb loomade eest - Hoolitseb taimede eest - Karjatab karja - Aitab eksinuid - Eksitab - Kutsub külla (ajanihkega jutud) - Aitab heina teha
altõõ). Arvat. gooti laen (vt haldan, sks halten). · eesti emandad-isandad, peremehed-perenaised. Vt liivi lu'm-jema, u'd-jema, tuul-jema, tu'l-jema~äämä, soona-jema, mõtsa-iza; suo-äämä jne. Vadjas: vesi- emä, vesi-ämmä; jõgõõ-emä, jarvi-emä, jarvi-isä, järvõõ peremmeeZ, · vadja jarvi-pappi, saunapappi, saunamakko, saunapekko. Metsahaldja terminoloogiat lms rahvastel: · Eesti: metshaldjas -hallijas, -halgjas, -alijas; metsaisa, metsaema, metsavaim, metsavalitseja, metsakuningas · Vepsa: mecan izhandaizhed, mecan emägaizhed, mec izhand ja toine pol; I. Vinokurova: mec > mechiin'e, korbhiin'e > metsamez > mecizand, mecemag, meclapsed; kukeri (< sm kekri, köyri) · Vadja: meccä-altiaz, meccä-peremmeez, mecää emä, meccäläin, mecää haamo, mecää piru, mecää paha · Soome-karjala: Agricola Tapio, tapio (mets), metsän kultainen kuningas; metsän
Tuginedes eesti rahvapärimusele, oli oluline mitte niivõrd püha puu liik, vaid selle parameetrid: suurus, kuju, lehestik (Viires 2000: 64). Niiviisi sümboliseerivad igihaljad puud nagu mänd, kuusk, jugapuu ja elupuu surematust, viljapuud omakorda eluringi liigkestvust (Torp- Kõivupuu, Hinged puhkavad puudes. Raamatu käsikiri töö autori valduses). Ilmapuu all mõeldi ainult tamme, kaske, lehist, kadakat ja kuuske, mis olevat olnud Metsaema ja Metsaisa vahendajad ning sidusid ilma ja taeva (Heintalu 2006a: 319). Eesti esivanemate õpetuste järgi oli puu elu ka inimeste elu. Ilmapuu juured ja oksad ühendasid maad taevaga, tüvi sümboliseeris aga inimeste igapäevaelu. Igas puuseemnes on potentsiaalselt peidetud võimas puu ehk uus elu. 34 Slaavlaste maailmapuu ühendas samuti endas kolm maailma. Legendide järgi kasvas venelaste maailmapuu ookeani keskel asuval saarel. Maailmapuuks võis olla damaskuse tamm, küpress, kask või õunapuu
annaabi.ee 
