Romaani ja Gooti stiili võrdlus (3)

ROMAANI JA GOOTI KUNSTI Kristin Hansen
VÕRDLUS
Romaani stiil tekkis 10.saj. teisel poolel ja kestis kuni 13.sajandini. Eri maades on see erinevalt kestnud. Prantsusmaal lõppes see 12.saj. teisel poolel, Saksamaal aga 13.saj. keskel. See oli esimene ühtne kunstistiil Lääne-Euroopas. Peale Romaani stiili tekkis Gooti stiil, 12.saj. teisest poolest 16.saj. alguseni . Gooti kunst tekkis ja saavutas täiuslikkuse Prantsusmaal ja levis sealt Inglismaale, Saksamaale, Skandinaaviasse. Itaalias, kus oli tugev antiikkunsti mõju, ei juurdunud gootika kunagi kuigi põhjalikult.
Romaani kunst on saanud oma nime ladina keelest arenenud romaani (itaalia, prantsuse, hispaania) keeli rääkivate rahvaste järgi, kuid nimetus viitab ka sarnasustele Vana Rooma kunstiga. Igal pool ei kutsuta seda romaani keeleks , näiteks Inglismaal nimetatakse seda normanni stiiliks – viikingite järeltulijate järgi, kes selle Põhja-Prantsusmaalt Inglismaale tõid. Romaani kultuuri mõjutused pärinevad antiik-, varakeskaja, bütsantsi ja armeenia kunstist. Gooti stiil on aga oma nime saanud gootide hõimu järgi, kui 16. sajandi Itaalias hakati halvustavalt gootikaks nimetama renessansieelset kunsti, mida peeti metsikuks ja barbaarseks. Stiilinimetusena hakati gootikat kasutama alles 19. Sajandil.
10. sajandil sai Euroopa ühendajaks katoliku kirik . Kiriku võim muutus väga suureks. Usk haaras peaaegu kõiki, nii ülemkihi kui ka alamkihi. Kõikvõimsaks muutunud katoliku kirik oli paradiisiks ning ka kindluseks kurjas maailmas. Kui vaenlased tulid, olid kirikutornid viimaseks peidupaigaks. Seetõttu ehitasidki romaanlased palju kirikuid, enim aga basiilikaid ehk siis pikki hooneid , mis sammastega jagunesid löövideks. Gooti kunsti kutsutakse aga linnade kunstiks, sellepärast et kõige väärtuslikum osa ehitistest koondus nüüd hoopis linnadesse. Gooti ajastul olid keskaegsed linnad, mis olid müüriga piiratud, kaitseks vaenlase vastu. Gooti stiili arengus eristatakse kolme etappi : varagootika (u 1140–1200), kõrggootika (u 1200–1350) ja hilisgootika (u 1350– 1525 ).
EHITUSKUNST
Romaani ajastu eripära avaldus kõige rohkem ehituskunstis. Juhtivaks kunstiliigiks oli arhitektuur , eriti tähtsal kohal oli sakraalarhitektuur ehk kulturistliku otstarbega arhitektuur. See domineeris ilmaliku arhitektuuri üle. Sarnaselt romaani stiilile ilmneb ka gootika omapära esmajoones katoliikliku Euroopa sakraalarhitektuuris, mis mõjutas ka teisi kunstiliike. Sakraalarhitektuuri on tänapäeval ka palju säilinud, profaanarhitektuuri aga vähe.
Romaani kirikud oli suhteliselt madalad, massiivsed, paksude seintega ehitised. Rõhutatakse horisontaaljoont ning dekoratiivseid kaunistusi esineb harva. Romaaniaegsed ehitajad tundsid kaarte ja võlvide ehitust nagu varem elanud roomlased . Siiski arendasid romaanlased välja täiesti uue ja omanäolise ehitusstiili. Selle tunnuseks oli ümarkaar, mida võib kohata ukseavade, akende ja muude ehitusosade juures. Romaanide arhitektuurile olid iseloomulikud paksud müürid, kitsad ning väikesed aknad ja uksed kuna kivimassid olid väga rasked ning seintesse ei saanud teha suuri aknaid ning toetamiseks läks vaja tugevaid sambaid. Tihtipeale asendasid neid hoopis 4-või 8- nurkse läbilõikega tugipostid, nn. piilarid . Gooti arhitektuuri süsteem arenes välja romaani stiili süsteemist. Gootikat iseloomustab erinevalt romaanlastest vertikaalsus ja püüd kõrgustesse. Põhiprobleemiks jäi ka nüüd kiriku katmine vastupidava laega. Kõige olulisemaks teguriks gooti süsteemi väljatöötamisel oli teravkaare ja roidvõlvide kasutuselevõtt. Roidvõlvi ehitades laoti raidkivist või tellisest valmis võlvikut raamivad tugevad vööndkaared. Vööndkaartele toetatakse diagonaalselt roided , nende ristumiskoht kinnitatakse päiskiviga. Roiete vahele ehitatakse õhukesed ja kerged võlvisiilud. Kandvad osad on seega vööndkaared ja roided. Teravkaare raskus on suunatud rohkem ülalt alla, aga mitte niipalju külgedele kui ümarkaarel. Teravkaar ongi gooti stiili kõige silmatorkavam tunnus.
Romaani stiilis oli kõige levinum kapiteel kuupkapiteel. Selle alumised nurgad ümardati. Lööve katsid rasked silindervõlvid või siis ristvõlvid, mis tekivad kahe silindervõlvi ristumisel. Oma raskusega toetub ristvõlv nelja äärmisse punkti, mida piilarite või sammastega toetati. Ristvõlviga kaetud lööviosa nimetatakse traveeks. Traveesid eraldavad vööndkaared. Hoolimata ristvõlvi kasutuselevõtust, jäi endiselt kiriku seintele küllaltki suur kanderaskus. Gooti stiilis kaeti traveesid endiselt ristvõlvidega, kuid enam ei olnud võlv kõikjalt ühepaksune. Tema "skeletiks" said kaks diagonaalset travee kohal ristuvat teravkaart, mida nimetatakse roieteks. Nendevahelised osad (võlvisiilud) võis laduda hoopis õhukesed. Sellega vähenes tunduvalt võlvide kaal ja raskus koondus põhiliselt ainult võlviku nelja nurka. Sinna ehitati võimsad tugipostid (piilarid), mis võtsid vastu võlviroiete vertikaalse surve. Võlvide külgsurve tasakaalustamiseks ehitati vastu kiriku välisseina traveede nurkade kohale tugikaared, mis andsid surve edasi massiivsetele tugipiitadele. Kokkuvõttes meenutas gooti kiriku konstruktsioon nagu mingi hiigelloma skeletti.
Romaani kirikute eeskujuks oli karolingide basiilika . Romaani ehitusmeistrid pikendasid aga pikihoonet teisele poole transepti , nii et transepti ja apsiidi vahele tekkis kooriruum . Koori põrand oli 2-3 astet pikihoone põrandast kõrgem, koori all asus kabel – krüpt ehk matmispaik . Koorosa lõpetab apsiid - poolringilise või hulknurkse põhiplaaniga eenduv kiriku (kabeli) koorilõpmik, altari asupaik . 12. saj. hakkas levima hulknurkne apsiid, mis kujunes kooriruumiga ühtseks ruumiosaks, mida ümbritses sageli ühine kooriümbriskäik. Suurematel kirikutel võis olla mitu transepti ja apsiidi. Transept ulatub pikihoonest välja ja kiriku põhiplaan sarnaneb ladina ristile. Ka Gooti kirikute põhiplaaniks jäi pikihoonest ja transeptist moodustuv ladina rist . Vahel jäi transept aga nii lühikeseks, et ei eendunud peaaegu üldse pikihoonest (näiteks Notre-Dame Pariisis). Pikihoone oli 3- või 5- lööviline ja basilikaalse ülesehitusega. Ka transept oli tavaliselt mitmelööviline. Kesklöövi tähtsus tõusis, ta oli külglöövidest tunduvalt laiem ja kõrgem, sest gooti konstruktsioon võimaldas võlvida ka laiu lööve. Külglöövid oli nii kitsad ja madalad, et ei vajanud erilist tugisüsteemi. Külglöövid jätkusid teisel pool transepti, kooris, moodustades nn kooriümbriskäigu. Koor lõppes tavaliselt polügonaalselt - mitmetahuliselt. Krüpte enam ei ehitatud ja koori põrand oli samal tasapinnal pikihoone põrandaga. Ühe või paari apsiidi asemel oli kooril mitu väikest väljaehitist - kabelit , mis kokku moodustasid kabelitepärja. Keskmine kabel oli teistest suurem ja kandis nime - Maarja kabel. Ruumi selline jaotus sidus kogu kiriku ühtseks tervikuks. Võrreldes romaani kirikuga mõjus ruum palju õhulisemana, avaramana ja vabamana. Teravad kaared , kõrged võlvid ja kõikide muude detalide suundumus ülesse nagu kaotaks kivide raskuse. Kõik lausa tormab ülespoole ja mõjub avara ning õhulisena. Ka valgusel oli tohutu mõju gooti kiriku interjööris. Et konstruktsioon ei vajanud enam massiivseid seinu, võis suurema osa neist asendada akendega.
Romaanlaste eripära seisnes aga ka selles, et kirikuhoonet hakati ühendama tornidega, neist asusid kaks tavaliselt läänes sissekäigu juures üks piki- ja põikhoone ristumiskohal, mida nimetatakse nelitiseks . Tähtis oli ka avanev vaade pealöövile. Trifooium oli paksu müüri sees olev kitsas käik ja see avanes kesklöövi suunas. Trifooriumi asemel võisid olla kitsad süvendid , empoorid. Kesklöövi ja nelitise vahel asus madal vahesein, kus asus kantsel. Gooti stiilis varjasid aga tornid ja raiddetailid tugipiilarite ja piitade raskust. Kirikutel oli tavaliselt kaks suurt torni peafassaadi (läänefassaad) kõrval ja veel üks väike haritorn nelitise kohal. Gooti stiilis olid peafassaadis ka kolm suurt teravakaarelist portaali. Vastavalt löövidele oli keskmine portaal avaram. Portaalide kohal kõrgusid teravad kitsad ehisviilud (vimpergid). Keskmise portaali kohal asus ümmargune roosaken , veel kõrgemal ulatus põiki üle kogu fassaadi rida skulptuure tervakaarelistes nissides - nn kuningategalerii . Tornikiivrid jäid sageli lõpuni ehitamata. Gooti kirikud olid erinevalt romaanide kirikutest sageli ohtrate raidkivikaunistustega. Nende seas võib näha erinevaid ristikulehe, õite ja pungade motiive, rosette , väikesi ehistornikesti, muinasjutulisi koletisi , tulekeele kujundeid, viinapuuvääte jne., rääkimata piiblitegelastest ja pühakutest.
Põhjapoolses Euroopas levis basiilika kõrval teinegi kirikutüüp - kodakirik . Kodakiriku kesklööv on külglöövidest ainult pisut kõrgem ja selle ülaosas aknaid ei ole. Suur osa Eesti maakirikutest on just seda tüüpi.
NÄITED Romaani ehituskunstist:
ITAALIA - Püha Markuse kirik Veneetsias; Pisa katedraali kellatorn; San Miniato al Monte kirik Firenzes
PRANTSUSMAA - Sainte Foy kiriku interjöör. Conques; Cluny kloostri kirik. Arvutirekonstruktsioon; Notre Dame La Grande kirik Poitiers's; Vézelay katedraal Burgundias; Arles ’i kirik, Touluse kirik.
SAKSAMAA - St. Michaeli kirik Hildesheimis; Mainzi, Speyeri ja Wormsi toomkirikud
EESTI - Valjala kirik, Saaremaal; Tallinna vanalinn
INGLISMAA: Toweri linnus
NÄITED Gooti ehituskunstist:
Brüsseli raekoda , Roueni katedraali fassaad, Chartres ’i, Reimsi ja Amiens ’i katedraal Prantsusmaal, Sainte- Chapelle Pariisis; Kölni toomkirik Saksamaal, Doodžide palee Veneetsias; Canterbury katedraal ja Westminster Abbey Londonis.
SKULPTUUR
Lahutamatult kuulus ehitiste juurde skulptuur. Romaanlased eelistasid just reljeefe piiblisündmuste ja pühakulegendidega. Kõige enam kaunistati kirikute sissekäike, nn. portaale, samuti esikülgi (fassaade) ja sambakapiteele. Ka gooti skulptuuri peaülesandeks oli endiselt ehitiste, eelkõige kirikute kaunistamine. Käsikäes ehitusmeistritega töötasid kiviraidurid, kes raiusid välja kõik kirikut kaunistavad plastilised ehitusdetailid - ehisviilud, palestikufiguurid, konsoolid , kapiteelid jne.
Peale kaunistamise oli reljeefidel veel teinegi ülesanne: tolleaegne lihtinimene oli kirjaoskamatu ning tema harimiseks loodigi see kivine ”vaeste piibel ”. Keskaegne kirik pidi olema nagu väike maailma mudel, milles on olemas nii hea kui ka halb ning milles kõigel on oma maagiline tähendus. Kuna kirikus oli palju seinapinda, siis täiendasid skulptuure maalingud . Igal piiblitegelasel oli oma tunnusmärk, mille abil nad ära tunti. Näiteks võtmega mees oli Peetrus ning Püha Barbara kannab käes väikest tornikest. Kuigi romaaniaegsetes skulptuurides püüti edasi anda imelisi või siis õpetlikke ja hirmutavaid lugusid pühakirjast, pääses teinekord nende tööde hulka ka päris elulisi stseene, vahel isegi natukene naljakaid. Kohati mõjuvad need tööd kohmakalt ja abitult, ent ega romaani kujurid püüdnudki loodust täpselt matkida. Nende eesmärgiks oli usuliste elamuste väljendamine ning nii mõnegi töö mõjukust näib ebatäiuslikkus just suurendavat. Romaani stiili ajal eelistati skulptuuris igasuguseid ähvardava sisuga piiblistseene ja kõikvõimalike imede kujutamist. Kõige populaarsem oli Viimse kohtupäeva stseen , mille keskel Kristus mõistab vooruslikud taevariiki, patused aga põrgusse. Ei kujutatud tavalist, igapäevast elu. Skulptuure tehti ka altarite kaunistamiseks või vabalt kiriku siseruumi paigutamiseks. Sagedane motiiv oli rist koos ristilöödud Kristuse figuuriga, mida kutsutakse krutsifiksiks . Romaani skulptuuride proportsioonid olid väga ebaloomulikud, tavaliselt kujutati inimfiguuri väikese peaga ja ülearu pikkade jalgadega. Hoolimata religioonist elasid romaani kunstis edasi ka rahvalikud jooned. Sageli kasutasid kiviraidurid kirikute kaunistamisel fantastilisi loomi, millel polnud midagi ühist ristiusu dogmadega. Kirik suhtus rahavakunsti vaenulikult , nähes selles paganausu kajastust . Sama arvati ka antiikskulptuuri kohta.
Gooti skulptuuri arenemise tähtsamaks jooneks on püüd suurema eluläheduse poole. Selleks hakkasid kiviraidurid üksikuid inimfiguure ümarplastilistena, kiviseinast eraldiseisvatena välja raiuma. Inimese keha proportsioonid muutusid õigeks, liigutused ja poosid loomulikumaks. Rõivad ulatusid maani ning katavad keha endiselt täiesti kinni. Riidevoldid mõjuvad väga loomulikuna, kuid nende vormid, suund ja rütm sõltuvad vähe nende all olevast kehast. Seda parem aga oli kasutada riietust skulptuuri ja arhitektuuri sidujana. Ka skulptuuri temaatikas toimus suur muutus. Gooti plastika lõi imekauneid naisekujusid. Naistele ja armastusele loodi kauneid ülistuslaule.
Gooti skulptuur tegi läbi pika arengutee, milles võib üldjoontes eraldada kolme etappi:
Klassikaline ajajärk (13.sajand), selle perioodi plastika on eriti suursugune , pidulik ja pühalik ning selles mõttes võrreldav kreeka aegse plastikaga. Skulptuuridel oli monumentaalne iseloom ja neid kasutati peamiselt välisarhitektuuri ilmestamiseks. 14. sajandi plastikas võib täheldada teatud paralleele mitmesuguste usuliste ja müstiliste liikumistega. Usuliste motiivide hulgas hakkavad sagenema sellised, kus räägitakse kannatusest, surmast ja piinadest. Eriti innukalt viljeleti Kristuse kannatusloo stseene. Süvenes ka Neitsi Maarja kultus. Kõige levinumateks skulptuurigruppideks saavad Maarja Kristuse surnukehaga nn (Pieta). Kunstis vähenes mõistusliku jutustuse osa ja tugevnes tunnete väljendus. 14. sajandi plastika oli üldiselt väiksemamõõtmeline ja arhitektuurist palju vähem sõltuv kui eelmise perioodi oma. 15. sajandil tugevnesid uuesti realistlikud tendentsid. Itaalias oli sel ajal keskaja kunst juba kadunud või kadumas. Usulise motiivi sisuline tähtsus vähenes. 14. sajandi laad jõudis oma äärmuslikumate avalusteni. Seda perioodi iseloomustab pessimistlik ja meeleheitlik põhitoon. Kannatuste ja piinade kujutamisel jõuti naturalismini, nii et mõni Pieta mõjub lausa võikalt. Eelistati motiive, mis rõhutavad inimese surelikkust ja kaduvikumeeleolusid - sageli kohtame pooleldi lagunenud laipade või skelettide kujutisi. 12.-14. sajandil domineeris kiviplastika, aga 15. sajandist hakkas juhtivale kohale jõudma puunikerdus, eriti Saksamaal, seoses suurte nikerdatud altarite moodiminekuga.
NÄITED Romaani skulptuurikunstist:
Kohut mõistev Kristus. Viimse kohtupäeva stseen Vezelay' Madeline 'i kiriku portaalil; Hingede kaalumine . Vezelay kiriku portaal; Naine ja deemon . Kapiteel Vezelay kirikus; Kristus ristil – krutsifiks; Sainte Trophime kiriku portaal Arles'is; Taavet tapab Koljati. Kapiteel Vezelay kirikus; Naine ja deemon. Kapiteel Vezelay kirikus; Kain tapab Aabeli . Reljeef piiskop Bernwardi ustel ; Aadama ja Eeva paradiisist väljakihutamine Reljeef piiskop Bernwardi ustel.
NÄITED Gooti skulptuurikunstist:
Pühakud Chartres'i katedraali portaalil; Reimsi katedraal. Püha Peetrus; Reimsi katedraal.; Viimsepäeva stseen; Reimsi katedraal. Külgportaali skulptuurid ; Reimsi katedraal. Külgportaali skulptuurid; Reimsi katedraal. Madonna; P ariisi Notre Dame. Madonna; Sünagoog. Strasbourg 'i katedraal; Voorused tallavad patte. Strasbourg'i katedraal; Ekkehard ja Uta. Naumburgi katedraal   
MAALIKUNST
Romaani kirikute seinu katavad maalingud olid samuti naiivselt tõsised, pinnalised ja varjudeta nagu skulptuure katvad maalingud. Tänapäevaks on nad enamasti hävinud või on nende värvid tuhmunud. Erilise pühaliku ja salapärase võlu andsid kirikute poolhämarale sisemusele värvilisest klaasist aknad, nn. vitraažid, mis tol ajal kasutusele tulid. (Kõrgaeg oli vitraažidel gooti ajal). Eri värvi, sügavates ja küllastunud toonides klaasist moodustati pildid, kus piirjoonteks olid tumedad tinaraamid. Ka siin ei leia me ümbritseva elu kujutamist. Peamiselt tehti seinamaale ja miniatuurmaale. Maalikunsti peamisteks teemadeks on mitmesugused imed - pääsemised surmast, haigustest või kurjast vaimust , aga kujutati ka piiblistseene. Eriti rikkalik oli keskaja kunstnike fantaasia kurjade jõudude kujutamisel. Kirikutes võib kohata ka maalitud ornamente. Gooti maalikunsti kõige silmapaistvamaks osaks tuleb lugeda klaasimaali, vitraazikunsti. Gooti kirikute konstruktsioon oli ju selline, et vaba seinapinda õieti ei kujunenudki - seda asendasid hiiglaslikud aknad. Seetõttu jäi seinamaalikunst tagaplaanile. Siiski viljeleti seinamaalikunsti väiksemates kirikutes, kus tugisüsteem polnud täielikult välja arendatud. Suurtes katedraalides jäid aknad peamiseks maalikunstnike tegevusväljaks. Aknad kujundati eri värvi klaasitükkidest; omavahel ühendasid neid seatinaribad, mis langesid kokku kujutiste piirjoonetga. Ainult väiksemad detailid kanti pintsliga klaasile. Klaaside värvid olid väga kirkad ning tänu aknaid läbivale valgusele omandasid nad erilise sära ja hõõguvuse. Kirikuid täitis imeline valgus. Kujutised, mida me akendel näeme, on juba tehnikast tingituna lihtsad ja monumentaalsed. Arvestati ainult dekoratiivset üldmuljet. Siiski polnud vitraazakende peaülesanne mitte kirikute kaunistamine, vaid neid oli võimalik lugeda nagu religioosseid jutustusi, nagu Romaanidel seinamaalinguid. Hilisgootika päevil püüti värve muuta loodulähedasemaks ja kujutisi detailirohkemaks, kuid sellised taotlused olid vastuolus klaasimaali eripäraga. Sealt algaski klaasimaali langus, mis kestis küllalt pikka aega.
Romaanide kunstis õitses aga ka miniatuurmaal . Vanematele koolkondadele lisandusid juurde uued. Raamatumaalides valitses üldjoontes dekoratiivne, lineaarne ja pinnaline laad ning kasutati rohkelt ka ornamentikat. Usulistel teemadel kujutatud piltides on rohkem rõhutatud askeesi ja kannatusi kui varasematel aegadel. Gooti kunstis hakkas levima aga tahvelmaal , just hilisgootia päevil. Tahvelmaal võimaldas edasi anda elu mitmekesisust ja peeni nüansse. 14.-15. sajandil kasutati tahvelmaale peamiselt altarite juures. Üheks levinumaks selleaegseks altaritüübiks olid tiibaltarid, mis meenutasid suurt kappi mitme paari ustega. Nendel tiibadel olid maalid, lõpuni avatud altari keskel asus skulpturaalne kompositsioon . Saksamaal valminud maalide temaatika oli religioosne, enamasti stseenid Kristuse kannatustest või pühakute elulugudest. Inimesi kujutati 15. sajandi rõivastuses, valitsevad olid lokaaltoonid, ruumikujutlus enamasti tinglik . Näod ja poosid olid enamasti ilmekad , kuid sageli kuidagi moonutatud. Gooti ajal viljeldi Itaalias ka seinamaali (freskotehnikat).
Gooti ajastul loodi ka kõrgetasemelisi piltvaipu. Tolle ajastu Euroopa vaibakunsti tipp on Prantsusmaal loodud 6 vaibast koosnev vaibasari „ Daam ükssarvega“. Vaipade punasel taustal seisab noor neid keset aeda täis viljapuid, lilli, linde ja sõbralikke loomi. Need vaibad olid ülistus inimese meeltele.
NÄITED Romaani maalikunstist:
Maarja kuulutus Saint Severe apokalüpsisest; Taaveti lugu Winchesteri piiblist; Halley komeet. Bayeux ' vaip , Kuningas Haroldi kroonimine . Bayeux' vaip; Normannide laevastik ületab La Manche 'i. Bayeux' vaip; Normannide ratsavägi Hastingsi lahingus. Bayeux' vaip;
NÄITED Gooti maalikunstist:
Sainte- Chapelle'i roosaken; Sainte- Chapelle'i vitraaž; Chartres'i katedraal. Nn. kauni klaasakna madonna. Detail; Giotto . Püha Frantsiskus ajab deemonid välja Arezzo linnast; Giotto. Püha Joakimi nägemus; Giotto. Kristuse taganutmine; Vennad Limbourg'id. Mai, Juuni, Oktoober; B. Notke. Surmatants; Konrad Witz. Maagiline kalapüük.
Romaani ja Gooti kunsti võrdlus
Romaani kirikud olid madalad, massiivsed, paksude seintega, rõhutati horisontaaljoont.
Ümarkaar
Gooti kirikuid iseloomustab aga vertikaalsus ja püüd kõrgustesse.
Teravkaar ja roidvõlvide kasutuselevõtt.
Gooti kirik (Reimsi katedraali läänefassaad)
Teravkaar - ukseavade ja akende kohal. (raskus on suunatud ülalt alla)
Kirikutel on tavaliselt 2 läänefassaadi torni, millele lisandub 1 väike torn nelitise kohal.
Peafassaadis on 3 teravkaarset portaali. Portaalide kohal kõrgusid kolmnurksed ehisviilud – vimpergid.
Keskmise portaali kohal asus ümmargune roosaken, kõrgemal asusid pühakute kujud teravkaarelistes nisides – kuningategalerii.
Romaani kirik (Saint Pierre kirik Angouleme'is. 1101-1128. Läänefassaad.)
Ümarkaar – ukseavade ja akende kohal ning muude ehitusosade juures. (raskus on suunatud külgedele)
Kitsad ja väikesed aknad – kivimasside raskuse tõttu.
Nelitistorn – piki- ja põikihoone ristumiskohal.
Valgmik – akenderida
Trifoorium – galeriitaoline
Empoor – külglöövide peal olev galerii
Arkaadid - ehk kaaristu on sammastele või piilaritele toetuvate kaarte rida.
GOOTI KIRIK ROMAANI KIRIK
Ehitist kandsid piilarid, tugipiidad, Ehitist kandsid piilarid või
tugikaared, vööndakaared ja võlviroided. sambad.
Romaani kiriku pealtvaade
Ladina risti kujuga. Pikihoonet pikendati teiselepoole transepti, nii et transepti ja apsiidi vahele tekkis kooriruum. Koori all asus krüpt(matmispaik).
Apsiid – altari asupaik.
Gooti Kiriku pealtvaade
Pikihoonest ja transeptist moodustuv ladina rist. Vahel oli transept väga lühike, ega eendunud pikihoonest üldse.
Kesklööv oli külglöövidest palju laiem ja kõrgem.
Külglöövid jätkusid teisel pool transepti, kooris, moodustades nn kooriümbriskäigu.
Krüpte enam ei ehitatud ja koori põrand oli samal tasapinnal pikihoone põrandaga. Ühe või paari apsiidi asemel oli kooril mitu väikest väljaehitist - kabelit, mis kokku moodustasid kabelitepärja. Keskmine kabel oli teistest suurem ja kandis nime - Maarja kabel.
Romaani skulptuur
Reljeefid piiblisündmuste ja pühakulegendidega. Romaani stiili ajal eelistati skulptuuris igasuguseid ähvardava sisuga piiblistseene ja kõikvõimalike imede kujutamist. Kõige populaarsem oli Viimse kohtupäeva stseen
Rist koos ristilöödud Kristuse figuuriga - krutsifiksiks
Romaani skulptuuride proportsioonid olid väga ebaloomulikud, tavaliselt kujutati inimfiguuri väikese peaga ja ülearu pikkade jalgadega
Gooti skulptuur:
Püüd suurema eluläheduse poole
Ümarplastika – inimesi raiuti kiviseinast eraldiseisvatena välja.
Inimese keha proportsioonid muutusid õigeks, liigutused ja poosid loomulikumaks.
Romaani maalikunst:
maalingud olid samuti naiivselt tõsised, pinnalised ja varjudeta.
Vitraazid, miniatuurmaalid .
peamisteks teemadeks on mitmesugused imed - pääsemised surmast, haigustest või kurjast vaimust, aga kujutati ka piiblistseene, kurjade jõudude kujutamine.
Gooti maalikunst:
Vitraaz, tahvelmaal.
temaatika oli religioosne (kõige tavalisemalt stseenid Kristuse kannatustest või pühakute elulugudest).
Näod ja poosid olid enamasti ilmekad, kuid sageli kuidagi moonutatud