Gooti stiil Inglismaal, Itaalias ja Eestis (2)

KOOL
Nimi
GOOTI STIIL
Referaat
Juhendaja : Nimi
Koht 2010

SISUKORD

SISUKORD 2
SISSEJUHATUS 3
1. GOOTI ARHITEKTUUR 4
1.1Kirikud 5
1. 3 Gooti arhitektuur Itaalias 8
1.4 Gooti arhitektuur Eestis 9
Eestis juurdus gooti arhitektuur mõned aastakümned pärast siinsete alade allutamist ristiusule ehk ca 1250 -80ndatel aastatel. 13. sajandi lõpul oli gooti arhitektuuritehnika siinmail romaani stiili lõplikult võitnud ja oli kasutusel kuni 1520 -40ndate aastateni, mil ta tasapisi hakkas taganema renessansi ees. Praktiliselt kõik Eesti keskaegsed kirikud, linnused jm ehitised on ehitatud gooti stiilis teravkaarmotiivi kasutades. 9
Põhja-Eesti paepiirkonnas juurdus gootika Lääne-Euroopaga võrreldes veidi lihtsustatud ja massiivsemal kujul. Suuri aknapindu, õhulisi võlve, ehisfiaale, välimisi tugikaari jm elemente kas ei kasutatud või kasutati haruharva. Isegi Lõuna-Eesti tellisehituse piirkonnas olid siinsed tolle aja ehitised tihti küllaltki massiivsed (nt Tartu Jaani kirik ja Toomkirik ). 9
Gootika tõusis neogootikana (pseudogootikana) Eestis taas au sisse peamiselt 19. sajandil. Neogootika varaseimad suursugused näited on 1830ndatel aastatel varemeist taastatud Oleviste kirik Tallinnas ning Peterburi arhitekti Andreas ( Andrei ) Stackenschneideri poolt 1830ndatel aastatel projekteeritud Keila -Joa mõis. Samas kasutati teravkaartel põhinevaid neogooti elemente mõningate mõisate kõrvalhoonetes veel 18. sajandi lõpulgi. 19. sajandi lõpul, historitsismi hiilgeajal, oli neogooti stiil Eesti arhitektuuris teiste neostiilide kõrval üsna sageli kasutatav. 20. sajandi esikümnendil stiil hääbus, jäädes mõningal määral kasutatavaks vaid sakraalarhitektuuris (eriti vanade kirikute rekonstrueerimisel). ( http://et.wikipedia.org/wiki/Gooti_stiil ) 9
KASUTATUD ALLIKAD 13
Lisa 1 14
Lisa 2 15
Lisa 3 16
Lisa 4 17
Lisa 5 18
Lisa 6 19

SISSEJUHATUS

Keskaja teine suur kunstistiil oli gootika. See sündis Prantsusmaal ning seal loodi ka kõige kaunimad gooti stiilis kunstiteosed. Prantsusmaalt levis gootika teistessegi tolle aja Lääne-Euroopa kultuuriringi kuuluvatesse maadesse, kestes üldjoontes 12.-16. sajandini. Kõige varem – juba 15. sajandil - loobuti gootikast Itaalias.
Nimi anti gooti stiilile alles hiljem kunagise germaanlaste hõimu gootide järgi, kuigi neil tegelikult selle stiiliga midagi tegemist polnud. See esialgu pilkena mõeldud nimetus pidi tähendama barbaarset ja metsikut. Meie ajal peetakse gooti stiili aga just millekski ülimalt peeneks, kauniks ja imetlusväärseks.
Gooti ajastuks astus feodaalide, talupoegade ning vaimulike kõrvale uus – linnakodanike seisus: käsitöölised ja kaupmehed. Uued linnad, inimeste liikuvam eluviis, suurenev toredusiha – kõik see avaldas mõju kunstile, kuid siiski on gooti stiili suurimad saavutused endiselt seotud ristiusu kirikuga (Viirand 1982:69).
Gooti stiili arengus eristatakse kolme etappi:

Varagootika – XII sajandi lõpp ja XIII sajandi algus;

Küpsgootika – XIII ja XIV sajand;

Hilisgootika – XV ja XVI sajand (Viirand 1982:214).

1. GOOTI ARHITEKTUUR

Arhitektuur jäi endiselt juhtivaks kunstiliigiks. Sakraalarhitektuuri kõrval kasvas pidevalt ilmaliku ehituskunsti tähtsus. Gooti arhitektuuri süsteem arenes välja romaani stiili süsteemist. Põhiprobleemiks jäi ka nüüd kirikute katmine vastupidava laega . Kõige olulisemaks sai gooti süsteemile teravkaare ja roidvõlvide kasutuselevõtt. Teravkaare raskus on suunatud rohkem ülalt alla, mitte niipalju külgedele kui ümarkaarel. Teravkaar ongi gooti stiili kõige silmatorkavam tunnus. Traveesid kaeti endiselt ristvõlvidega, kuid võlv ei olnud kõikjal ühepaksune. Tema selgrooks said kaks diagonaalset, travee kohal ristuvat teravkaart, mida nimetataksegi roieteks. Nendevahelised osad (võlvsiilud) võid laduda hoopis õhukesed. Sellega vähenes tunduvalt võlvide kaal ja koondus põhiliselt ainult võlviku nelja nurka. Sinna ehitati võimsad piilarid, mis võtsid vastu võlviroiete vertikaalse surve. Võlvide külgsurve tasakaalustamiseks ehitati vastu kiriku välisseina traveede nurkade kohale tugikaared, mis andsid surve edasi massiivsetele tugipiitadele. Kokkuvõttes meenutas gooti katedraali ( katedraal = toomkirik, peakirik ehk piiskoplik kirik) konstruktsioon nagu mingi hiigellooma skeletti. Ehitust kandsid piilarid, tugipiidad , tugikaared, vööndkaared ja võlvroided. Võlvsiilud ja seinad olid konstruktiivses mõtted teisejärgulise tähtsusega, ainult täitematerjal, ja ehitust võib kujutleda ka ilma nendeta ( Kangilaski 1967:214-216).

Kirikud

Gooti kirikute põhiplaaniks jäi juba ammu tuntud pikihoonest ja transeptist moodustuv „ladina rist“. Transept ei eendunud tavaliselt nii palju kui romaani stiili ajal, vaid liitus terviklikumalt pikihoonega. Mõnel juhul transeptiharud lühenesid niivõrd, et ei eraldunud peaaegu üldse pikihoonest (näiteks Notre-Dame Pariisis). Pikihoone oli 3- või 5-lööviline ja basilikaalse ülesehitusega. Ka transept oli tavaliselt mitmelööviline. Kesklöövi tähtsus tõusism ta oli külglöövidest tunduvalt laiem ja kõrgem. Gooti konstruktsioon võimaldas ju võlvida ka laiu lööve. Külglöövid olid nii kitsad ja madalad, et nende võlvid ei vajanud erilist tugisüsteemi. Külglöövid jätkusid teisel pool transepti , kooris, moodustades nn. kooriümbriskäigu. Koori lõpmik oli harilikult polügonaalne. Krüpte tavaliselt enam ei ehitatud ja koori põrand oli samal tasapinnal pikihoone põrandaga. Ühe või paari apsiidi asemel oli kooril mitu väikest väljaehitust, kabelit , mis kokku moodustasid kabelitepärja. Pärja keskmine kabel, mis asus kiriku pikiteljel, oli teistest pisut suurem ja kandis nime Maarjakabel. (Kooriümbriskäiku ja kabelitepärga võis kohata ka juba mõne romaani kiriku juures).
Ruumi selline jaotus sidus kogu kirikuruumi ühtseks tervikuks. Võrreldes romaani kirikuga mõjus ruum õhulisemana, avaramana ja vabamana. Kooriruumi ei vastandanud enam muule kirikuosale. Piilarid ja vööndkaared ei eraldanud enam niivõrd traveesid ning pilk võis peatumatult haarata kõike kuni Maarjakabeli akendeni. Kiriku interjööri põhisuund polnud siiski mitte kooriruumi poole, vaid üles. Kõige tähtsam polnud selle aja usus mitte „ vahendaja “ – preester, vaid iga üksiku kirikusviibija „vahetu seos“ jumalaga – nii vähemalt lootsid tellijad. Aga see, mida kunagi peeti tungiks jumala poole, mõjub tänapäeval just puhtinimlike taotluste haarava ja üleva väljendusena. Teravad kaared , kõrged võlvid, mis tunduvad veelgi kergematena kui nad tegelikult olid, piilareid liigendavad vertikaalsed turbad (poolsambakesed), üldse kõigi detailide vertikaalne suunitlus nagu kaotaks kivide raskuse. Kõik lausa tormab ülespoole ja mõjub avarana ning õhulisena. Lõpuks – last, not least – ei või me unustada valguse tohutut mõju gooti kiriku interjööris. Kuna konstruktsioon enam ei vajanud massiivseid seinu, võis suurema osa neist asendada akendega. Milline vahe on raskepärase, kindlusetaolise ja süngevõitu romaani kiriku ja kerge, lausa helgena mõjuva gooti katedraali vahel.
Vertikaalne tendents domineeris ka kirikute välisvaates. Tugikaarte ja tugipiitade raskust varjasid nende tippudelt ülespürgivad tornikesed (nn. fiaalid) ja paljud raiddetailid (ristlillikud, krabid jne). Kirikutel oli tavaliselt kaks suurt torni peafassaadi (läänefassaadi) kõrval ja veel üks väike haritorn nelitise kohal. Peafassaadis oli kolm suurt teravakaarelist portaali. Vastavalt löövidele oli keskmine portaal avaram. Portaalide kohal kõrgusid teravad kitsad ehisviilud (nn. vimpergid). Portaalid nagu kutsusid sisse astuma , nad koosnesid mitmest „üksteise sisse“ astetatud järjest vähenevast portaalist, moodustades perspektiivportaali. Keskmise portaali kohal asus ümmargune roosaken, veel kõrgemal ulatus üle kogu fassaadi rida skulptuure teravakaarelistes niššides – nn. kuningategalerii. Tornikiivrid jäid sageli keskajal lõpuni ehitamata.
Ülaltoodud kirjeldusele vastavad aga üksnes Pariisi ümbruse (gooti stiili sünnipaiga) kirikud, (näiteks Reims ’is, Amiens ’is, Chartres ’is, Beauvais’s) (Lisa 4 ja 5), samuti Pariisi Notre-Dame (Lisa 3), mis püstitati kõpse gooti stiili päevil. Tüüpilised gooti stiili näited on ka Kölni (Lisa 1), Strassburgi ( Strasbourg ) ja Regensburgi katedraalid Saksamaal. Valdav enamus gooti ehitusi nii Prantsusmaal kui ka teistes maades erinevad sellest tüübist vähemal või suurel määral. Iga maa tõi midagi omapärast gooti stiili ja kõigis maades eraldatakse veel mitmeid ehituskunsti koolkondi. Sageli lihtsustati ülalkirjeldatud tüüpi, näiteks ehitati kahe torni asemel üks läänetorn (näiteks Freiburgi ja Ulmi kirikud Saksamaal), jäeti ära kabelitepärg või kooriümbruskäik, vähendati tugisüsteemi jne. Väiksemates kirikutes polnud tugikaarte ja tugipiitade järele üldse vajadust. Lihtsustamine (redutseerimine) oli aga ainult üks tee erinevuste tekkimiseks. Normandia ja Inglise kirikud erinevad teistest oma suurte nelitistornidega (näiteks katedraalid Coutances’is ja Salisburys). Gooti stiili edasises arnegus kasvas kodakirikute osatähtsus, eriti Saksamaal. Suuri erinevusi võis olla ka detailides ja dekooris (Kangilaski 19768:216-218).
1.2 Gooti arhitektuur Inglismaal
Gooti stiil levis kogu katoliiklikus Euroopas. Ilmselt sobis gootika hästi nii usuliste tunnete kui ka linlaste tugevneva iseteadvuse väljendamiseks. Gootika tehnilisi uuendusi õpiti prantsuse meistritelt ja seda levitasid ka mungaordud , eriti tsistertlased . Siiski kujunes gootika Euroopa eri osades omapäraseks ja selle stiili mälestusmärgid on tänapäeval kõikjal hinnatud kui oma kultuuri monumendid.
Inglise gootika alguseks loetakse Canterbury katedraali ümberehitust 1175. aastal ühe prantsuse meistri osavõtul. 13. sajandil ehitati Londonis üsna prantsusepärases stiilis Westminster Abbey . See on Inglise kuningate kroonimiskirik ning samuti kuningate ja suurmeeste matmispaik. 12. sajandi lõpul ja 13. sajandi algupoolel levis aga ka omapärane inglise varagootika. Sellel on rida erijooni – kirikud on suhteliselt pikad ja madalad, mistõttu tugikaari polnud üldse vaja või lisati need hiljem. Kirikute idaots (koor) lõpeb sirgelt . Rikkalikult dekoreeritud läänefassaad varjab kiriku struktuuri. Kõige kõrgem torn on tavaliselt nelitise kohal. Inglise varagootika võimsaimaks näiteks peetakse Salisbury katedraali (Lisa 2), kahe kaugele eenduva transepti, sirge koorilõpmiku ja hiiglasliku nelitistorniga ehitist.
Umbes 1250-1350 loodud inglise gootikat nimetatakse dekoreeritud stiiliks. Kirikute siseruum muutub avaramaks ja vööndkaared lamedamaks. Koori idaseina tehakse suur aken. Stiili nimetuse põhjustab ehisdetailide rohkus. Tihti on nad vähe seotud konstruktsiooniga. Võlvidele lisatakse dekoratiivseid roideid, tekivad fantastilised lehvik -, täht- ja võrkvõlvid, mis Prantsusmaal levivad alles hilisgootika perioodil. Dekoreeritud stiili kuulsaim näide on Yorki katedraal.
Inglise hilisgootikas moodustub võlviroietest fantastiliselt rikkalik võrgustik. Seda nn. perpendikulaarset stiili esindab näiteks Gloucesteri katedraali koor. Inglise ilmaliku gootika headeks näideteks on Cambridge ’i ja Oxfordi kolledzite hooned (Kangilaski 2003:241-143).

1. 3 Gooti arhitektuur Itaalias

Itaalia gootika kasutas selle stiili tehnilisi saavutusi tagasihoidlikult. Itaalias jäid tugevaks romaani stiili ja varakristliku arhitektuuri traditsioonid. Itaalia kirikute tugusüsteeme on lihtne, vertikaalsust on vähem rõhutatud ja mõnikord on kesklööv võlvimata ( puulaega ). Kirikutel pole torne, kuid kiriku kõrval seisab eraldi kellatorn. Sage on kuppel nelitise kohal. Siiski jõudis gootika mõju Itaaliasse varakult, eriti tsistertslaste vahendusel. Tsistertslaste arhitektuuri lihtsus meeldis uuele, 13. sajandil tekkinud frantsisklaste ordule. Nende ehitatud on kahekorruseline, kuid ühelööviline San Francesco kirik Assisis.
Itaalia kirikute sidet gootikaga rõhutavad teravad kaared ja kooriakende kuju. Pikihoone valgmiku aknad on Itaalia kirikutes aga tihti väikesed ja ümmargused. Puulaega on ka Orvieto toomkirik, mille fassaadi muudavad gootipäraseks teravnurksed viilud. Nagu paljudel Itaalia kirikutel on siin välisvaadete kaunistamiseks kasutatud mitmevärvilist marmorit. Hilisgootika suurteos on viielööviline basilikaalne Milano katedraal (Lisa 6) (Kangilaski 2003:143-144).

1.4 Gooti arhitektuur Eestis

Eestis juurdus gooti arhitektuur mõned aastakümned pärast siinsete alade allutamist ristiusule ehk ca 1250-80ndatel aastatel. 13. sajandi lõpul oli gooti arhitektuuritehnika siinmail romaani stiili lõplikult võitnud ja oli kasutusel kuni 1520-40ndate aastateni, mil ta tasapisi hakkas taganema renessansi ees. Praktiliselt kõik Eesti keskaegsed kirikud, linnused jm ehitised on ehitatud gooti stiilis teravkaarmotiivi kasutades.

Põhja-Eesti paepiirkonnas juurdus gootika Lääne-Euroopaga võrreldes veidi lihtsustatud ja massiivsemal kujul. Suuri aknapindu, õhulisi võlve, ehisfiaale, välimisi tugikaari jm elemente kas ei kasutatud või kasutati haruharva. Isegi Lõuna-Eesti tellisehituse piirkonnas olid siinsed tolle aja ehitised tihti küllaltki massiivsed (nt Tartu Jaani kirik ja Toomkirik).

Gootika tõusis neogootikana (pseudogootikana) Eestis taas au sisse peamiselt 19. sajandil. Neogootika varaseimad suursugused näited on 1830ndatel aastatel varemeist taastatud Oleviste kirik Tallinnas ning Peterburi arhitekti Andreas (Andrei) Stackenschneideri poolt 1830ndatel aastatel projekteeritud Keila-Joa mõis. Samas kasutati teravkaartel põhinevaid neogooti elemente mõningate mõisate kõrvalhoonetes veel 18. sajandi lõpulgi. 19. sajandi lõpul, historitsismi hiilgeajal, oli neogooti stiil Eesti arhitektuuris teiste neostiilide kõrval üsna sageli kasutatav. 20. sajandi esikümnendil stiil hääbus, jäädes mõningal määral kasutatavaks vaid sakraalarhitektuuris (eriti vanade kirikute rekonstrueerimisel). ( http://et.wikipedia.org/wiki/Gooti_stiil )

2. GOOTI SKULPTUUR
Skulptuuri alal tähendab gootika märgatavat edasiminekut täiuslikuma ja looduslähedasema kujutusviisi poole. Juba kõige varasemates gooti kujudes tundub, nagu hakkaksid figuurid end välja suruma romaanipäraselt jäigast reljeefipinnast. Areng läkski selles suunas, et taas tekkis ümarplastika nagu antiikajal. Seejuures jäi siiski enamik skulptuure seotuks ehitistega. Kujud toetavad seljaga vastu seina ning seetõttu saab neid vaadata ainult eestpoolt . Need rikkalikult volditud rüüdes saledad , pikad, nõtkelt painduvad kujud mõjuvad tänapäeval kindlasti hingelähedasemalt kui antiikaegsed kreeka skulptuurid . Tervelt 2500 üksikfiguuri kaunistab Reimsi katedraali. Need on eri meistrite loodud sügavalt hingestatud, elavalt loomulikes poosides staatuad kujutavad endast üllamaid näiteid gooti skulptuurist Prantsusmaal.
Nüüd muutus eriti sagedaseks madonna kujutamine. Selles leebelt naeratavas ning Kristus-last süles hoidvas jumalaemas pidid kehastuma üheaegselt nii maine kaunidus kui ka taevane headus. Tänu inimlikult mõistetavale sisule korrati madonnakujusid paarisaja aasta vältel üha uuesti ja uuesti. Samal ajal sai kombeks ka Kristuse kannatuslugude kujutamine. Nende juures ei põrgatud tagasi ei sünguse ega eemaletõukavalt mõjuva tõetruuduse ees.
Huvitavaid töid lõid saksa kujurid. Rikkalikud on Strasbourg’i katedraali skulptuurkaunistused, esile tõstetakse Bambergi ( Saksa FV-s) ja Naumburgi (Saksa DV-s) katedraalides leiduvaid töid, eriti just viimasest kiriku toetajaid, mehist Ekkahardi ning tema õrna abikaasat Utat.
Saksamaal hakati värvitud puuskulptuuridega kaunistama tiibaltareid. Need altarid meenutavad õhukesi kappe, mille sisemust ja uksi , nn. tiibu (mõnikord on neid mitugi paari ülekuti) katavad maalingud ning pühakute hingestatud ilmed. Altarite värvimisel eriti tihti kasutatud punane, sinine ja kuld lisavad neile veelgi mõjujõudu (Viirandi 1982:74-75).
3. GOOTI MAALIKUNST
Gooti maalikunsti kõige silmapaistvamaks osaks tuleb lugeda klaasimaali, vitraažkunsti. Seda tunti juba ammu, kuid nüüd omandas see erilise tähtsuse. Gooti kirikute konstruktsioon oli ju säärane, et vaba seinapinda õieti ei kujunenudki – tugisüsteemi vahel asusid hiiglaslikud aknad. Seetõttu jäi tagaplaanile romaani ajastul õitsenud seinamaalikunst. Kuid siiski viljeldi seinamaali innukalt väikestes kirikutes, kus tugisüsteem polnud täielikult välja arendatud. Selliseid kirikuid leiame näiteks Soomes. Suurtes katedraalides aga jäid aknad peamiseks maalikunstnike tegevusväljaks. Aknad kujundati eri värvi klaasitükkidest, mida omavahel ühendasid seatinaribad, langedes kokku kujutiste kontuuridega. Ainult väiksemad detailid kanti värviga klaasile. Klaaside värvid olid väga puhtad ja intensiivsed ning tänu aknaid läbivale valgusele omandasid nad erilise sära ja hõõguvuse. Kirikuid täitis fantastiline , lausa „ebamaine“ valgus, mis oli suurepärases kooskõlas interjööri meeleolu ja vaimulaadiga. Kujutised, mida me akendel näeme (enamasti inimfiguurid), on juba tehnikast tingituna lihtsad ja monumentaalsed. Värvidega ei püütudki edasi anda kõiki looduses nähtavaid nüansse, vaid arvestati ainult dekoratiivset üldmuljet. Hilisgootika päevil püüti värve muuta looduslähedasemaks, kujutisi detailirikkamaks ja liigutusi mitmekesisemaks. Sellised taotlused olid õigupoolest vastuolus klaasimaali spetsiifikaga – püüti leida lahendusi, mis on võimalikud üksnes tahvelmaalis. Seetõttu on loomulik, et klaasmaalikunstis algas langus, ja küllalt pikaks ajaks.
Tahvelmaal selle sõna otseses mõttes hakkas levima just hilisgootika päevil. Tahvelmaal oligi juba uue, looduslähedasema kunstistiili ettekuulutaja – võimaldab ju tahvelmaal edasi anda elu mitmekesisust ja peeni nüansse. XIV-XV sajandil kasutati tahvelmaale peamiselt altarite juures. Üheks levinumaks selleaegseks altaritüübiks olid tiibaltarid, mis meenutasid suurt kappi mitme paari ustega. „ Ustel “ olid maalid (tavaliselt õlivärvidega), lõpuni avatud altari keskel asus skulpturaalne või samuti maalitud kompositsioon. Põhja-Saksamaalt on mõned niisugused altarid jõudnud ka Eestisse. Maalide temaatika oli religioosne (kõige tavalisemalt stseenid pühakute elulugudest või Kristuse kannatusloost). Inimesed on kujutatud XV sajandi rõivastuses, valitsevad lokaaltoonid, ruumikujutus on enamasti tinglik . Näod ja poosid on ilmekad , kuid sageli maneerlikud ja kuidagi moonutatud (Viirandi 1982:221-222).
KOKKUVÕTE
Keskaja ehituskunstis oli kõige tähtsamaks tööks kirikute püstitamine, kusjuures raskusi valmistas tollal just kirikute katmine tugeva ja tulekindla laega. Romaaniaegsed silinder - ja ristvõlvid nõudsid oma raskuse tõttu liiga massiivseid ja umbseid välismüüre - nendesse ei saanud teha suuri aknaid ja kirik jäi nii alati hämaraks. Eelkõige viimast puudust asutigi kõrvaldama gooti ajal ning sellega muudeti kogu ehituslaadi. Gooti kirikute väliselt kõige silmatorkavamaks tunnuseks on nende teravkaarsed aknad, ukseavad jms.
Kirikusse sisenejat haaras võimas kõrgustunne ning eriline salapärane meeleolu. Värvilisest klaasist akendesse sisse voolav hõõguvpunaselt ning sügavsiniselt kiirgav valgus muutis kõik ebamaiseks – keskaja uskliku jaoks kindlasti taevalikuks. Kiriku sisemusele andsid vaheldust ja kergust külglöövide peal asuvad sammaskäigukesed, mis avanesid kesklöövi poole. Gooti katedraalide sõrestikule toetuv ülesehitus oli lausa geniaalne. Täiuslikkuse saavutas gootika Põhja-Prantsusmaa suurtes katedraalides – Pariisi, Reimsi, Chartres’i ja Amiens’i peakirikutes. Sealne gootika vastab eelpool toodud kirjeldustele.
Gootika levis pea terves Euroopas, kuid omandas erinevates maades erisuguseid jooni. Näiteks inglise ehitistel puudub prantslaslik kõrgussepürgimine. Itaalias ei kodunenud gootika üldse.( http://paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/gootika/arhitektuur.ht m)

KASUTATUD ALLIKAD

Viirand, Tiiu. 1982. Kunstiraamat noortele. Tallinn: Kunst
Kangilaski, Ott ja Jaak. 1967. Kunsti kukeaabits. Tallinn: Kunst
Kangilaski, Jaak. 2003. Kunstikultuuri ajalugu. Tallinn: Kunst
http://et.wikipedia.org/wiki/Salisbury_katedraal 05.02.2010
http://et.wikipedia.org/wiki/Reimsi_katedraal 11.02.2010
http://et.wikipedia.org/wiki/Notre-Dame 11.02.2010
http://et.wikipedia.org/wiki/Milano_toomkirik 11.02.2010
http://paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/gootika/arhitektuur.ht m 17.02.2010
http://et.wikipedia.org/wiki/Gooti_stiil 17.02.2010
LISAD

Lisa 1

Kölni katedraal

Lisa 2

Salisbury katedraal

Lisa 3

Pariisi Jumalaema kirik (Notre-Dame de Paris )

Lisa 4

Reimsi katedraal (Cathédrale Notre Dame de Reims)

Lisa 5

Amiens’i katedraal

Lisa 6

Milano toomkirik (Duomo di Milano)
19