Gooti stiil (12-16 saj.) (0)

Gooti stiil (12-16 saj.)
Gootika tekkimise aeg langes kokku feodalismi valitsemisajaga. Käsitöölised jagunesid erialade järgi ja hakkasid tootma müügiks. Elavnes nii riigisisene kui ka kaugkaubandus , Idamaadest hakati sisse tooma kalleid luksusesemeid. Gooti kunst tekkis ja saavutas täiuslikkuse Prantsusmaal ning levis sealt eeskätt põhja poole - Inglismaale, Saksamaale ja Skandinaaviasse. Itaalias, kus antiikkunsti mõju oli väga tugev, ei kodunenud gootika tõeliselt kunagi. Nimetust "gootika" hakkas kõigepealt kasutama itaalia kunstiajaloolane ja ehitusmeister GIORGIO VASARI (1511- 1574 ). Sel ajal oli valitsevaks ideaaliks antiikkunst ja terminiga gootika (tuleneb idagermaani hõimu gootide nimest) tähistati halvustavalt kogu keskaegset kunsti Euroopas. See pidi täehndama midagi "metsikut", "kultuuritut" ja "barbaarset". Stiilinimena tuli gootika kasutusse alles 18. sajandil. Ka gootikas oli kunstidest esikohal arhitektuur . Kõige väärtuslikum osa ehitistest koondus nüüd linnadesse. Seepärast on gootikat ka linnade kunstiks nimetatud. Keskaegsed linnad olid kaitseks vaenlase vastu müüriga piiratud. Müür takistas aga linna laienemist. Seetõttu tuli niigi piiratud ruumi kokkuhoidlikult kasutada. Linna keskuseks sai ruudu- või ristkülikukujuline turuväljak, kust hargnesid tänavad linnamüüri suunas. Turuväljaku ääres paiknesid linna tähtsamad hooned - kirik ja raekoda, samuti tsunfti- ja gildihooned. Viimaseid püüti ehitada eriti uhketena, sest nad olid linnakodanluse jõukuse väljendajad. Majad olid suhteliselt kõrged ja kitsad ning asetsesid oma teravaviiluliste fassaadidega tihedalt üksteise kõrval tänava ääres. Heaks näiteks keskaegsest linnast on Tallinna vanalinn.
Nagu romaani stiil, nii oli ka gootika eelkõige sakraalne , s t kiriklik kunst. Kirkikute ja katedraalide ehitamise loovutasid nüüd mungad linna käsitööliste tsunftidele. Gooti arhitektuuri süsteem arenes välja romaani stiili süsteemist. Gootikat iseloomustab vertikaalsus, püüd kõrgusesse. Põhiprobleemiks jäi ka nüüd kiriku katmine vastupidava laega. Kõige olulisemaks teguriks gooti süsteemi väljatöötamisel oli teravkaare ja roidvõlvide kasutuselevõtt.
Roidvõlvi ehitamine - raidkivist või tellisest laoti valmis võlvikut raamivad tugevad vööndkaared. Vööndkaartele toetatakse diagonaalselt roided , nende ristumiskoht "lukustatakse" päiskiviga. Roiete vahele ehitatakse õhukesed ja kerged võlvisiilud. Kandvad osad on seega vööndkaared ja roided. Teravkaare raskus on suunatud rohkem ülalt alla, aga mitte niipalju külgedele kui ümarkaarel. Teravkaar ongi gooti stiili kõige silmatorkavam tunnus. Traveesid kaeti endiselt ristvõlvidega, kuid võlv ei olnud kõikjalt ühepaksune. Tema "skeletiks" said kaks diagonaalset , travee kohal ristuvat teravkaart, mida nimetatakse roieteks. Nendevahelised osad (võlvisiilud) võis laduda hoopis õhukesed. Sellega vähenes tunduvalt võlvide kaal ja raskus koondus põhiliselt ainult võlviku nelja nurka. Sinna ehitati võimsad piilarid , mis võtsid vastu võlviroiete vertikaalse surve. Võlvide külgsurve tasakaalustamiseks ehitati vastu kiriku välisseina traveede nurkade kohale tugikaared, mis andsid surve edasi massiivsetele tugipiitadele.
Kokkuvõttes meenutas gooti kiriku konstruktsioon nagu mingi hiigelloma skeletti. Ehitist kandsid piilarid, tugipiidad , tugikaared, vööndakaared ja võlviroided.
Gooti maalikunsti kõige silmapaistvamaks osaks tuleb lugeda klaasimaali, vitraazikunsti. Seda tunti juba ammu, kuid nüüd omandas see erilise tähtsuse. Gooti kirikute konstruktsioon oli ju selline, et vaba seinapinda õieti ei kujunenudki - seda asendasid hiiglaslikud aknad. Seetõttu jäi seinamaalikunst tagaplaanile. Siiski viljeleti seinamaalikunsti väiksemates kirikutes, kus tugisüsteem polnud täielikult välja arendatud. Suurtes katedraalides jäid aknad peamiseks maalikunstnike tegevusväljaks. Aknad kujundati eri värvi klaasitükkidest; omavahel ühendasid neid seatinaribad, mis langesid kokku kujutiste piirjoonetga. Ainult väiksemad detailid kanti pintsliga klaasile. Klasside värvid olid väga kirkad ning tänu aknaid läbivale valgusele omandasid nad erilise sära ja hõõguvuse. Kirikuid täitis fantastiline , lausa ebamaine valgus. Kujutised, mida me akendel näeme, on juba tehnikast tingituna lihtsad ja monumentaalsed. Arvestati ainult dekoratiivset üldmuljet. Siiski polnud vitraaþakende peaülesanne mitte kirikute kaunistamine, vaid neid oli võimalik "lugeda" nagu religioosseid jutustusi. Hilisgootika päevil püüti värve muuta loodulähedasemaks ja kujutisi detailirohkemaks, kuid sellised taotlused olid vastuolus klaasimaali eripäraga. Sealt algaski klaasimaali langus, mis kestis küllalt pikka aega.
Tahvelmaal hakkas levima just hilisgootika päevil. Võimaldas ju tahvelmaal edasi anda elu mitmekesisust ja peeni nüansse. 14.-15. sajandil kasutati tahvelmaale peamiselt altarite juures. Üheks levinumaks selleaegseks altaritüübiks olid tiibaltarid, mis meenutasid suurt kappi mitme paari ustega. Neil, nn tiibadel olid maalid, lõpuni avatud altari keskel asus skulpturaalne komositsioon. Saksamaal valminud maalide temaatika oli religioosne (kõige tavalisemalt stseenid Kristuse kannatustest või pühakute elulugudest). Inimesi kujutati 15. sajandi rõivastuses, valitsevad olid lokaaltoonid, ruumikujutlus enamasti tinglik. Näod ja poosid olid enamasti ilmekad, kuid sageli kuidagi moonutatud.
Itaalias viljeleti seinamaali (freskotehnikat). Selle suurmeistriks ja ühtlasi ka uue stiili rajajaks oli GIOTTO di BONDONE (1276-1337). Giotto loomingut ja üldse Firenze koolkonda iseloomustab haarav jutustamisoskus ja dramaatika . Inimeste kujutamises on Giotto küllalt looduslähedane, kuid ruumikujutlus ja maastikuline foon on tal keskaegselt tinglik. Siena koolkonna maalijaile on omasem intiimne ja lüüriline kallak, mida esinab näiteks SIMONE MARTINI (u 1283 -1344).
Gooti skulptuuri peaülesandeks oli endiselt ehitiste, eelkõige kirikute kaunistamine. Käsikäes ehitusmeistritega töötasid kiviraidurid, kes raiusid välja kõik kirikut kaunistavad plastilised ehitusdetailid - ehisviilud , palestikufiguurid, konsoolid , kapiteelid jne.
Gooti skulptuuri arenemise tähtsamaks jooneks on püüd suurema eluläheduse poole. Selleks hakkasid kiviraidurid üksikuid inimfiguure ümarplastilistena, kiviseinast eraldiseisvatena välja raiuma. Inimese keha proportsioonid muutusid õigeks, liigutused ja poosid loomulikumaks. Siiski jäi gooti plastika veel täiel määral keskaja kunstiks.
Esimene gooti süsteemiga kloostrikirik ehitati 1144. aastal ja see kandis nime Saint-Denis. Peale selle kuulub varagootika kauneimate kirikute hulka veel Pariisi Notre-Dame (Jumalaemakirik).