Koseteadliku kalapüügi korraldamine (0)

1.Mõiste „ Kalandus ” sisu antud õppeaine kontekstis ( L1-1,5)
Kalmaarid , krevetid, molluskid , peajalgsed( kaheksajalad ). Vaalapüük (Norra ja Jaapan).
Lõhi ettekasvatamine kalamajandites.Kalapüügi toimel tekib kalasaak. Kalasaaki kasutatakse kolmel otstarbel (töötlemine tehnoloogilistel eesmärkidel,töötlemine inimtoiduks,töötlemine loomasöödaks).
2.Kala-jt .veeorganismide aastasakid muutumine maailmas alates 1950-ndast aastast, põhjused ja tagajärjed(L 1-1,6-7,9-12)
Hiina kalakasvatus on väga intensiivne. Kalasaagid pole tegelikult suurenendud, vaid kalakasvatuste arvelt. Kalakasvatus on 1/3 kogu kala saagist. Kalakasvatus on just arenenud Aasias , Vietnam ,Tai ,Indias. Euroopas on peamiselt lõhi kasvatamine . Kalapüügiga on hõivatud peaaegu kogu maailmameri. Inimeste arv pidevalt tõuseb ja seetõttu püütavast kalast nimeste vajadusi i ei rahuldata. Võimalus kasvatama hakata meres .Või õpitakse tegema midagi zooplanktonist.
Põhjus: maailmas kasutatav kalapüügi tehnika on nii võrd täiuslik juba . See tõttu kalavarusid vähe . Laevastik on arenenud, lossimisaparatuur arenenud. Ülekasutamine.
Püütakse 200-2500m sügavuselt.
3.Kalavarude seisund maailmas ja kalasaakide edasise suurensamise võimalused ,näited kalavarude üleekspluteerimisest(L 1-1.8-13)
Kalavarude üleekspluteerimine põhjustab ülepüüki.Kolm kala eluiga läheb kalavarude taastumiseks.
Käesoleval ajal on praktiliselt kõik kalapüügiga seotud inimesed, s.h. teadlased veendunud, et veekogude elusressurssid on küll taastuvad , kuid mitte lõpmatud ja vajavad selleks, et rahuldada maailma aina kasvava elanikkonna toiduvajadust ka tulevikus, mõistlikku korraldamist.
Maailm on nüüd silmitsi ülemaailmse kalapüügi kriis enneolematu taseme. Vastavalt ÜRO Toidu-ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO), 70% maailma kaubanduslikult olulist mere kalavarud on täielikult püütud, liiga intensiivselt, või kahanenud. Aastal kolmandik maailma suurima mere püügipiirkondade, saak on vähenenud 20% või rohkem, maksimaalne aastat
Fueled by suurenev nõudlus, kiiresti arenev tehnoloogia ja massiline valitsuse subsiidiumid , globaalse kalalaevastiku on jõudnud, ning paljudes valdkondades ületatud, piirid jätkusuutlikkust ohustamata oluline toiduaine kogu maailma jaoks. Lisaks ülepüügi kulud töökohtade kaubandusliku ja harrastuskalapüügi sektori häirib sotsiaalse ja kultuurilise struktuuri kalurite kogukondade arengumaade ja arenenud riikide sarnased, ning ohustab merekeskkonna bioloogilist mitmekesisust. ÜRO Toidu-ja Põllumajanduse Organisatsioon on hoiatanud, et "kui tööstusliku kalalaevastiku kontrollivad siseriiklike ja rahvusvahelisi eeskirju, ... katastroofilisi sotsiaalseid ja majanduslikke tagajärgi oodata kogu tööstusharu, sealhulgas toidupuuduse rannaäärse arengumaade kui mereannid ette suuremate allikas toidu valgu ... kui ka töökohti. "
Kahe aastaga kukkus kalapüük kokku.Viimasel ajal võib täheldada seda et ülepüügi oht on paljudel sellistel kalaliikidel keda hakati püüdma suht hiljuti ( haid ja raid). Maailma turul suht hinnatud. Mida varem hakkab kalaliik kudema seda kehvem on kalavaru üle püüda. Maailma kalavarud on kasutatud maksimaalselt võimalikul tasandil. Palju on ülepüütud. Varud sõltuvad ka muudest keskkonnatingimustest . Peruu anzoovis sõltub El Ninjost. Mida varem saavad eesti kalad suguküpseks seda rohkem varud kõiguvad. Peipsi tint elab 1 aasta.
4.Kalakasvatuse kogutoodangu muutumine alates 1950-ndast aastast ,kalakasvatuse perspektiivid Eestis ja EL-s ,kasvatamiseks perspektiivsed liigid (L-1,11,23)
Kala poole rohkem tänu kalakasvatustele. Edukalt kasvatatakse Kagu-Aasias krevette. Austreid . Eestis On kalakasvatuse osa väga tühine präägu.Meie madala veeline rannikumeri ei sobi eriti. Kuigi paar lahte on. Kuid need on liiga avatud . Perspektiivset võib saada sisevetes(Audru). 100-150 t kalakasvatusi rajatakse eestis edasi. On häid rannikuid mis ei kasutata. Merekalakasvatus on seotud sellega kas on entusiasmi või mitte. EL-s on keskkonnatingimused riikides erinevad. Põhja riikides väga head perspektiivid (Norra fjordid ,Sotimaa). Lõuna meredes on perspekriivsed austri ,karpide kasvatuste edasi arendamine. Aga ka muude merekalade kasvandused. EL kalakasvatuse arendamisele pöörab väga suurt tähelepanu.
5.Kalapüük maailma siseveekogudes, saagid,prevaleerivad liigid, kalapüük Eesti sisevetes (L1-1,11,14)
Sisevetes kalasaagid olnud stabiilsed kasvanud vähe. 10 % kalasaagist tuleb sisevete kalapüügist. Regioonid : Aasia suured jõed ,Aafrika ,Põhja-Ameerika , Euroopa sisevetes on Peipsi ja Pihkva jrv. Kalasaake eestis annab kõige rohkem Peipsi . Sisevete kalapüügi üheks objektist jõesilm.(80-100 t astas präägu 30-35 t) Püütakse Narva jõest. Pärnumaa jõgedest samuti . Jägalast .
6. Peamised negatiivsed tegurid ,mis on mõjunud maailmamere kalavarusid viimastel kümnenditel(FAO)(L 1-1, 14-15).
Neli peamised tegurid väheneb liikide ja nende kehva taastumist.
1. (suguküpsete kalade ülepüük) on kaasa toonud suurenenud osatähtsus kalapüügi ja arvu suurenemine noorte ja toiduks püütud kala. Üldine viskama määr on 25%, kuid mõnede liikide määr on palju kõrgem, jõudes haripunkti krevetitraalid kui 84% saagi kaalu järgi on visata . Kalad erinevalt imetajad kasvavad pidevalt kaalu pärast lõpptähtaega ja munatoodang suureneb proportsionaalselt kaalule pannes preemia vanemad püüavad säilitada elanikkonnale. Nii et suurendada kalapüügi survet mitte ainult alandab määr langeb, kuid tapmine abiteenuste liike, "kaaspüügi" häirib kogu toiduahelasse.
2. ( reostus ), nii keemiline, ja muda , maismaalt lähtuva hävitab kudemis-ja rannalähedase liike. 70% kaubanduslike liikide kulutada vähemalt mingi osa oma elutsüklist madalas saguaros mis on väga tundlikud mudastumises.
3. (Kalapüügi mõju veekogude ökosüsteemile) nagu kasutada raske traalide hävitab ookeanide põhi ökosüsteem, kus kalad sõltuvad. Uuringud Austraalia näitavad, et isegi 15 aastat pärast sulgemist piirkond kõik kalapüük, merepõhja elupaikade ei toibunud traalpüügi mõju eest. Dynamiting korallriffide ja kasutades mürkained on muidugi tohutult hävitava ökosüsteemi ning võivad takistada kohalike taastamise kala aastakümnete jooksul või kauem.
4. (Kliima muutused): Cooler õhu-ja veetemperatuur rannikuvetes Labradori ajal juba 70-ndate keskpaigani 80's on vähenenud tootlikkuse Cod. Mõju El Nino kohta Peruu kalapüük on hästi dokumenteeritud. Kala saak ulatub 12,3 miljonit tonni aastaks 1970 nii vähe kui 100.000 tonni El Nay aastas. Mis ei ole nii tuntud, kuid tuuakse esile võimaliku kahju kala tootmise ookeanide soe, on suurenenud süsiniku ja langus pärit hapnikku kõrge 1,0 ml / l alla 0.1ml/liter üle 10 aastaseks perioodiks 1979. Vähenemise tõttu anšoovised, esmastele tootjatele, planktoni ja copepods, lõppes nagu Läga mitte toidu kasvava settereaktsiooni teguriga 10. (Cushing'i, 1982) Üks mõju see tulemus aeglus, mida ökosüsteem suudab kohaneda häirete. Muutus temperatuur võib olla suurem pikaajaline mõju üle minnes kalade populatsioonide uus piirkond, kus on rohkem kooskõlas temperatuuriga. See võib tähendada, mille veeväljasurve on tootja ja tarbija seda kogu tootmise süsteem on märgatavalt vähenenud. Muutused tuul mudeleid , mis on põhjustatud kas El Ei või muude kliima tsüklid vähendab Tõusuhoovus piki California Washingtoni, põhjustades drastiliselt vähendada maksumäära säilimist lõhe. Kuna toit kaob muud kalad liiguvad kaugemale avamere, kuid lõhe noorlõhe tulevad läbi jõgede ei ole muud valikut kui jääda rannikuvetes. Mitte ainult nad kannatavad toidupuuduse, kuid linde ära tavaline erinevaid rannikualadel kala saagiks ainult lõhe.
Kriitiline küsimus on, kuidas suur temperatuuri tõus võib Maa veresoonkonna talu enne tuule mudeleid, mis blokeerivad Tõusuhoovus saanud domineeriva või merehoovus viia oma asukoha või suuna jäädavalt.
Kas toetad et toimub globaalne soojenemine või mitte? Kalade kollapseerumine Aasia meres. Nafta katastroofid(tankerid laiali jooksnud) . Läbi toiduahela satuvad raskemetallid ringlusesse.
7.Veorganismide tähtsus inimtoiduna , kalatoodete tarbimine Eestis ja Mujal EL-s (L1, 17-26)
Kaasajal on haritavat maad 44 millionit km2, millelt saadakse kuni 98% maailmas tarbitavast inimtoidust. Ülejäänud 2% saadakse nn. “ookeani põldudelt", mille kogupindalal on aga koguni 360 millionit km2. See on ääretult suur ja tegelikult põhjendamatu kontrast . Aegadest, millal inimene oli jahipidaja ja korilane on põllumajanduse areng olnud drastiliselt kiirem, kui maailmamere resursside kasutuselevõtt.
Samas, “suur sinine põld” on tegelikult peamine allikas bioloogiliselt kõrgeväärtuslike toitainete tootmisel. Valkained, rasvained, mineraalained ja vitamiinid sealhulgas. Suurimat huvi peaksid siinjuures pakkuma just maailmamere elusorganismides leiduvad valkained. Need sisaldavad kõiki inimesele vajalikke amiinohappeid. Praegu aga saame maailmamerest vaid 6 % kogu valkainetest, mida inimkond tarbib. See osak peaks järsult tõusma.
FAO andmetel saadakse 82.2 % maailmamerest hangitavast inimtoidust kaladest, 12.7 % selgrootutest , 4.8 % veetaimestikust ja ülejäänud mereorganismidest (k.a. imetajad) v aid 0.3 %.
Kalad anda oluline toitu sadadele miljonitele inimestele maailmas. Üldiselt mere saak moodustab 16% maailma loomse valgu tarbimist. Üldiselt inimesed arengumaades tugineda kala osana oma igapäevast toitumise palju kõrgemalt kui need, kes elavad arenenud riikides. Näiteks kala moodustab ligikaudu 29% kogu loomset valku toidus Aasia populatsioonid, kuid ainult 7% Põhja-Ameerika. (Lisa Speer et.al, 1995)
Kala sisaldab kuni 20 % valku, mis on täisväärtuslik, nagu ka liha ja munavalk, kuna sisaldab piisavas koguses kõiki asendamatuid aminohappeid . Kalavalgust moodustab sidekude vaid 2-5%, mistõttu kalatoidud on kergesti seeditavad.
Rasvasus on kaladel liigiti erinev. Väherasvased kalaliigid ( tursk , koha, haug , ahven ) sisaldavad rasva alla 1 % ja sobivad hästi dieettoiduks.
Rasvarikas kalaliha on heeringalistel, lõhelastel, angerjal jt. liikidel. See kõigub märgatavalt sesooniti ja näiteks räimel on kevadel rasva 3-4%, sügisel aga kuni 6% ja enamgi. Kuid ka viimane näit jääb tunduvalt alla liha rasvasusele.
Kala sisaldab ka kolesterooli, sõltuvalt rasvasusest. Näiteks lõhe kolesteroolisisaldus on võrreldav juba sealiha vastava näiduga.
RÄIM energia 103 kcal / 100g
Kalarasva koostis erineb märgatavalt teiste loomsete rasvade omast, kuna sisaldab palju pika ahelaga polüküllastumata oomega-3 rasvhappeid . Nimetatud rasvhapped tõstavad kõrge tihedusega lipoproteiinide (HDL) ja alandavad madala tihedusega lipoproteiinide (LDL) ning triglütseriidide taset. Seega, kalatoit vähendab südameveresookonnahaiguste riski, samuti pärsib see trombide teket ning tugevdab immuunosüsteemi.
NB! Kalaõliga tuleb olla siiski ettevaatlik, sest sllega võib kaasneda vere hüübimishäireid ning ka suures koguses A ja D vitamiinid võivad osutuda mürgiseks.
Mineraalained kalades : Kala lihaskoes on palju kaltsiumi(angerjas 430 mg), fosforit (angerjas 390 mg ) ja magneesiumi. Esimest kahte on eriti rohkesti kala luudes . Kalatoite tuleks võimalusel süüa koos luudega. Konservides on luud praktilisel pehmenenud ja kergesti seeditavad.
Mikroelementidest on kalatoitudes eelkõige joodi, seleeni, rauda ja tsinki .
8.FAO Kohuseteadliku Koodeksi koostamise põhjused ja ajajooline taust (L 1-1 , 31-33)
Kalandus, sh akvakultuur, tagab elutähtsa toiduallika, töö, harrastuse ja majandusliku heaolu paljudele inimestele kogu maailmas, ja peaks seepärast olema korraldatud kohuseteadlikul viisil. Käesolev koodeks sätestab kohuseteadliku kalanduse põhimõtted ja rahvusvahelised standardid , tagamaks vee elusressursside kaitse, kasutamise ja arengu, osutades seejuures vajalikku tähelepanu ökosüsteemidele ja looduse mitmekesisusele. Koodeks tunnustab kalanduse majanduslikku, sotsiaalset, keskkonna- ja toitumisalast ning kultuurilist tähtsust ja kõigi kalanduses osalejate huve. Koodeks võtab arvesse kalaressursside bioloogilisi omadusi, nende elukeskkonda ning tarbijate ja teiste kasutajate huve. Riigid ja kõik kalanduses hõivatud on kutsutud käesolevat koodeksit tunnustama ja ellu rakendama .
9.FAO Kohuseteadliku Kalanduse Koodeksi olemus ,ulatus (L1 , 35-36)
1.1 Käesolev koodeks on vabatahtlikuks täitmiseks, kuigi mõned osad põhinevad rahvusvahelise õiguse ettekirjutustel, kaasa arvatud need, mis tulevad ÜRO 10. detsembri 1992. a mereõiguse konventsioonist. Koodeks sisaldab ka norme, mis võivad olla või on juba saanud siduvaks teistele osapooltele kohustuslike õigusaktide jõustumisel, nagu näiteks 1993. a kalapüügilaevade poolt avamerel rahvusvaheliste kaitse- ja reguleerimismeetmete järgimisele kaasaaitamise kokkulepe, mis vastavalt FAO konverentsi resolutsioonile 15/93 paragrahvile 3 on käesoleva koodeksi lahutamatu osa.
1.2 Käesoleva koodeksi mõju on globaalne ning suunatud nii FAO liikmetele kui ka mitteliikmetele, kalapüügiüksustele, piirkonna, alapiirkonna ja maailma organisatsioonidele ning kõigile valitsuse ja valitsusvälistele kalavarude kaitsest ja korraldamisest ning kalanduse arengust huvitatud isikutele, k.a kaluritele. Samuti neile, kes on hõivatud kala ja kalatoodete töötlemise ja turustamisega, ja teistele veekeskkonda kalanduse eesmärgil kasutajatele.
1.3 Käesolev koodeks sätestab kogu kalanduse kaitse-, korraldamis- ja arenguprintsiibid ning standardid. See hõlmab ka kalapüüki, -töötlemist, -kaubandust, -kasvatust, kalandusuuringuid ja kalanduse integreerimist rannavööndi korraldamisse.
1.4 Käesolevas koodeksis esinev termin "riigid" hõlmab Euroopa Liitu tema kompetentsi kuuluvates küsimustes, ja termin "kalandus" hõlmab nii kalapüüki kui ka kalakasvatust.
FAO- ÜRO Toidu ja põllumajandus organisatsioon.
FAO koodeks hakkab kehtima kui ta on sõlminud leppe.
ÜLDPÕHIMÕTTED
6.1 Riigid ja vee elusressursside kasutajad peavad kaitsma veeökosüsteeme. Õigus püüda kala sisaldab kohustust teha seda mõistlikult, tagades vee elusressursside efektiivse kaitse ja korraldamise.
6.2 Kalanduse korraldamine peaks tagama kalavarude kvaliteedi, mitmekesisuse ja vajalikes kogustes kättesaadavuse praegustele ja tulevastele põlvkondadele, et tagada toiduga varustamine, vaesuse leevendamine ja säästlik areng. Korraldamismeetmed peaksid tagama mitte üksnes püügiobjektiks olevaid liike, vaid ka samasse ökosüsteemi kuuluvaid, nendega kaasnevaid või püügiobjekti liikidest sõltuvaid liike.
6.3 Riigid peaksid vältima ülepüüki ja liigseid püügivõimsusi ning rakendama meetmeid selleks, et püügivõimsus oleks vastavuses kalavaru taastumisvõime ja selle säästliku kasutamisega. Riigid peaksid kaitsma populatsioone , kuni see on võimalik ja vajalik.
6.4 Kalanduse kaitset ja korraldamist puudutavad otsused peaksid põhinema parimal kättesaadaval teadusmaterjalil, võtma arvesse traditsioonilisi teadmisi kalavarudest ja nende paiknemisest, aga ka keskkonna-, majandus- ja sotsiaalseid faktoreid. Riigide prioriteediks peaks olema uuringud ja andmete kogumine, et täiustada teaduslikku ja tehnilist käsitlust kalandusest ning selle vastastikusest toimest ökosüsteemiga. Kuna veeökosüsteemid ületavad riigipiire, peaksid riigid edendama kahe- ja mitmepoolset teaduskoostööd.
6.5 Riigid, regionaalsed ja subregionaalsed kalandusorganisatsioonid peaksid parimat kättesaadavat teadusmaterjali arvesse võttes rakendama ulatuslikult ennetuslikku lähenemisviisi vee elusressursside kaitsel , korraldamisel ja kasutamisel , hoidmaks ja säilitamaks veeressursse ja -keskkonda. Adekvaatse teadusliku info puudumine ei tohi põhjustada püügiobjektideks olevate, nendega kaasnevate või sõltuvate ja püügiobjektideks mitteolevate liikide ning nende keskkonna kaitsmata jätmist.
6.6 Selleks, et säilitada looduse mitmekesisus , kaitsta populatsiooni struktuuri ja veekeskkonda ning tagada kala kvaliteet, tuleks arendada ja kasutusele võtta selektiivsed ja keskkonnaohutud püügivahendid ja -viisid. Seal, kus kasutatakse selektiivseid ja keskkonnaohutud püügivahendeid ja -viise, peab neid kalanduse kaitse- ja korraldusnõuete kehtestamisel tunnustama ja tähtsustama. Riigid ja veeökosüsteemide kasutajad peaksid vähendama raiskamist, püügiobjektiks mitteolevate liikide (nii kala kui ka teiste liikide) püüki ja toimet assotsieeruvatele ja sõltuvatele liikidele.
6.7 Kalapüüdmine, -käitlemine, -töötlemine ning kala ja kalasaaduste laialijaotamine peaks tagama toodete toiteväärtuse, kvaliteedi ja ohutuse, vähendama raiskamist ja viima miinimumini negatiivse toime keskkonnale.
6.8 Kriitilises seisundis olevad kala elupaigad mere ja mageveelistes ökosüsteemides, nagu märgalad, mangroovid, korallrifid , laguunid, turgutus- ja kudemisalad, peaksid olema kaitstud ja taastatud niipea kui võimalik ja seal, kus vajalik. Eriti hoolikalt tuleb kaitsta kalade elupaiku hävitamise, degradeerumise, saastamise ja muude kahjustavate inimmõjude eest, mis seavad ohtu kalavarude tervisliku seisundi ning eluvõime.
6.9 Riigid peaksid tagama, et kalanduse huvid, kaasa arvatud ressursi kaitse vajadus, oleks võetud arvesse rannavööndi kasutamisel, rannavööndi integreeritud korraldamisel, kavandamisel ja väljaarendamisel.
6.10 Riigid peaksid oma kompetentsi piires ja vastavuses rahvusvahelise õigusega regionaalsete ja subregionaalsete kalanduse kaitse- ja korraldamisorganisatsioonide ja -ühenduste abil tagama kaitse- ja korraldamisabinõude järgimise ning looma efektiivsed seire - ja kontrollimehhanismid kalapüügilaevade ja -abilaevade üle.
6.11 Väljastades kalapüügilaevadele ja -abilaevadele liputunnistused, peaksid riigid neid laevu korrapäraselt kontrollima, tagamaks käesoleva koodeksi nõuetekohase rakendamise . Riigid peaksid tagama, et laevade tegevus ei kahjustaks rahvusvahelise õigusega vastavuses rakendatud ja riigi, piirkonna, alapiirkonna ja maailma tasemel vastu võetud kaitse- ja korraldamisnõudeid. Riigid peaksid tagama, et nende lipu all sõitvad laevad koguksid ja esitaksid vajalikud kalapüügiandmed.
6.12 Riigid peaksid oma kompetentsi piires ja vastavuses rahvusvahelise õigusega tegema (sub)regionaalsel ja ülemaailmsel tasemel kalandusorganisatsioonide ja muude rahvusvaheliste kokkulepete või ettevõtmiste kaudu koostööd, et kaitsta kalavarusid ja korraldada kalandust, tagades kohuseteadliku kalapüügi ja vee elusressursside efektiivse kaitse kogu leviala ulatuses, kasutades seejuures sobivaid kaitsemeetmeid nii riikide jurisdiktsioonis kui ka väljaspool seda asuvaid piirkondi.
6.13 Riigid peaksid tagama, et riikliku õigusloomega lubatud ulatuses vastuvõetud otsused oleksid selged ja arusaadavad, samuti seda, et kiireloomulised küsimused saaksid lahendatud õigeaegselt. Riigid peaksid kaasama kalanduse korraldamisse ja arendamisse välislaene ning -abi ja õigusloome väljatöötamisse keskkonna-, tööstuse-, kalandustöötajad ja teised asjaomased organisatsioonid .
6.14 Kala- ja kalatoodete väliskaubanduses tuleks juhinduda WTO lepingu ja teiste vastavate riikide vaheliste lepetega kehtestatud põhimõtetest, õigustest ja kohustustest. Riiklik kala- ja kalatoodete kaubanduse poliitika, programmid ja praktika ei tohi seda pärssida, kahjustada keskkonda ega põhjustada negatiivset toimet ühiskonnale, seal hulgas inimese toitumisele.
6.15 Riigid peaksid tegema koostööd ning hoiduma konfliktidest. Kõik vaidlused tuleb lahendada õigeaegselt, rahumeelselt ja koostöövaimus vastavuses rahvusvaheliste lepetega või poolte vahel kokku lepitud viisil. Lahendamata vaidluse korral peaksid riigid jõudma esialgse praktilise leppeni, mis ei mõjuks negatiivselt vaidluse lahendamise lõpptulemusele.
6.16 Kuna on oluline, et kalurid ja kalakasvatajad mõistaksid kalavarude mõistliku kaitse ja korraldamise vajadust, peaksid riigid kujundama kohuseteadlikku kalandust hariduse leviku ja väljaõppe kaudu; samuti kaasama kalurid ja kalakasvatajad kalanduspoliitika kujundamisse ja elluviimisse, tõhustades nii käesoleva koodeksi rakendamist.
6.17 Riigid peaksid tagama, et kalapüügivahendid, - varustus , kalapüük ja sellega seotud tegevus võimaldaks ohutuid, tervislikke ja korralikke töö- ja elutingimusi ning vastaks rahvusvahelistele standarditele.
6.18 Tunnustades rannapüügi tähtsust, tagamaks inimesi töö, sissetuleku ja toiduga, peaksid riigid kaitsma kalurite ja kalanduses töötavate (eriti nende, kes püüavad kala elatuse hankimiseks) õigusi kindlale välja teenitud elatisele, võimaldades neile eelistatud juurdepääsu traditsioonilistele püügikohtadele ja -varudele riikliku jurisdiktsiooni alla jäävates vetes.
6.19 Riigid peaksid arvestama kalakasvatusega, sh kalakasvatusel põhineva kalandusega kui täiendava võimalusega suurendada sissetulekut ja mitmekesistada toitu. Selliselt toimides peaksid riigid tagama ressursside kohusetundliku kasutamise ja keskkonnale ning kohalikele kooslustele kahjulike mõjude miinimiseerimise.
10. FAO Kohuseteadliku Kalanduse Koodeksi eesmärgid ja üldpõhimõtted (L1-1 , 36-37, L1-2, 1-5, L1-3,1-3)
Koodeksi eesmärk on:
a) kehtestada rahvusvaheliste normidega kooskõlas olevad kohuseteadliku kalapüügi ja kalandusalase tegevuse põhimõtted, võttes arvesse kõiki sellega kaasnevaid bioloogilisi, tehnoloogilisi, majandus-, sotsiaalseid, kaubanduslikke ja keskkonnaaspekte;
b) kehtestada kalavarude kaitset ja kalanduse korraldamist ning arengut käsitleva riikliku poliitika väljatöötamise ning rakendamise põhimõtted ja kriteeriumid;
c) teavitada ja abistada riike kohuseteadliku kalanduse korraldamisel selleks vajaliku seadusloome ja institutsionaalsete raamide kehtestamisel või täiustamisel;
d) juhendada nii siduvate kui ka vabatahtlike rahvusvaheliste kokkulepete ja muude õigusaktide formuleerimist ja rakendamist;
e) aidata kalandusressursside kaitsel ja kalanduse korraldamisel ning arendamisel kaasa tehnika-, finants -ja muud laadi koostööle;
f) aidata kaasa, kindlustamaks inimesi toiduga ja parandamaks toidu kvaliteeti, lähtudes elanike toiduvajadusest;
g) aidata kaitsta vee elusressursse ja neid ümbritsevat keskkonda ning rannavööndit;
h) aidata vastavuses rahvusvaheliste eeskirjadega kaasa kala- ja kalatoodete kaubandusele , tekitamast nimetatud kaubandusele varjatud tõkkeid;
i) aidata kaasa teadusuuringutele, samuti kalandusega assotsieeruvate ökosüsteemide ja keskkonnafaktorite uuringutele;
j) tagada standardid kõigile kalanduses hõivatud isikutele.
11. FAO kohuseteadliku Kalanduse Koodeksi täideviimine , monitooring ja kaasajastamine (L 1-1 , 39-40)
TÄIDEVIIMINE, MONITOORING JA KAASAJASTAMINE
4.1 Kõik FAO liikmed ja mitteliikmed, kalapüügiüksused ja vastavad (sub)regionaalsed, ning ülemaailmsed nii valitsus- kui ka valitsusvälised organisatsioonid, samuti kõik kalandusressursside kaitse, korraldamise ja kasutamise ning kala- ja kalatoodete kaubandusega tegelevad isikud peaksid tegema koostööd käesoleva koodeksi põhimõtete ja eesmärkide järgimisel ja ellurakendamisel.
4.2 Vastavalt oma rollile ÜRO-s, kontrollib FAO käesoleva koodeksi järgimist ja rakendamist, jälgib selle toimet ning annab oma sekretariaadi kaudu aru kalanduskomiteele (COFI). Kõik riigid, nii FAO liikmed kui ka mitteliikmed, samuti vastavad rahvusvahelised valitsus- ja valitsusvälised organisatsioonid peaksid eelpool nimetatud toimingutes tegema aktiivset koostööd FAO-ga.
4.3 FAO võib selleks volitatud asutuste abil koodeksit täiustada, võttes arvesse kalanduses toimuvat arengut ja COFI aruandeid käesoleva koodeksi ellurakendamise kohta.
4.4 Riigid ja valitsus- ning valitsusvälised rahvusvahelised organisatsioonid peaksid tegema käesoleva koodeksi arusaadavaks kõigile kalanduses hõivatuile ning kus võimalik, tutvustama käesoleva koodeksi vabatahtliku aktsepteerimise ja kasutamise võimalusi.
7.7 Täideviimine
7.7.1 Riigid peaksid tagama, et nii kohalikul kui ka riiklikul tasandil oleks sätestatud kalaressursi kaitse ja kalanduse korraldamise seadustik ning toimiks kalandusasutus.
7.7.2 Riigid peaksid kehtestama õigusaktid, mis lubavad kehtivate kaitse- ja korraldamisnõuete eiramisel kalapüügiõiguse andmisest keelduda, seda ära võtta või peatada.
7.7.3 Riigid peaksid vastavuses riiklike seadustega jõustama kalanduse seire, kontrolli ja järelevalve seadused ning vajadusel kasutama välisvaatlejaid, inspekteerimist ja laevade seiresüsteeme. Kus võimalik, peavad (sub)regionaalsete kalandusorganisatsioonid ja -ühendused vastavalt kokku lepitud protseduuridega seda praktiseerima.
7.7.4 Riigid ja (sub)regionaalsed kalandusorganisatsioonid ja -ühendused peaksid kokku leppima nimetatud organisatsioonide finantseerimises, pidades silmas ka kalapüügist saadavat tulu ja riikide võimalusi finants- ja muudeks toetusteks. Kus kohane ja võimalik, peaksid organisatsioonid ja ühendused seadma eesmärgiks tulla toime kalanduse kaitseks, korraldamiseks ja teadusuuringuteks tehtavate kulutustega.
7.7.5 Riigid, kes on liikmesmaadeks või osalisteks (sub)regionaalsetes kalandusorganisatsioonides ja -ühendustes, peaksid rakendama rahvusvaheliselt kokku lepitud ja nimetatud organisatsioonides või ühendustes vastu võetud kaitse- ja korraldusmeetmeid ning vastavalt rahvusvahelisele õigusele vältima nende mitteliikmesmaade või mitteosaliste lipu all sõitvate laevade tegevust, mis kahjustab nende organisatsioonide või ühenduste kehtestatud kalaressursside kaitset ja korraldamist.
12. Mõiste „kalapüügi korraldamine” seletus FAO Kohuseteadliku Kalanduse Koodeksi printsiipidest lähtuvalt ,näited (L1-4)
7.1 Üldalused
7.1.1 Riigid ja kõik, kes on hõivatud kalanduse korraldamisega, peaksid asjakohast poliitikat, õigusloomet ja institutsionaalset raamistikku arvestades kasutama kalaressursse säästlikult. Pikaajaliseks kaitseks kohalikul, rahvuslikul, subregionaalsel ja regionaalsel tasandil vastu võetud kaitse- ja korraldamisabinõud peavad tuginema parimale kättesaadavale teadusmaterjalile ja tagama kalaressursside pikaajalise jätkuvõimelisuse, kalaressursside optimaalsele kasutamise ja kättesaadavuse nii praegustele kui ka tulevastele põlvkondadele. Neid eesmärke ei tohi kahjustada lühiajalised käsitlusviisid.
7.1.2 Riikliku jurisdiktsiooni alla jäävates piirkondades peaksid riigid määrama kalaressursside kasutamisest ja korraldamisest huvitatud kodumaised osapooled, nõustama neid ja kaasama nad koostööle kohuseteadlikusse kalandusse.
7.1.3 Piirialadel olevate, siirdekalade ja avamere kalavarude puhul seal, kus neid varusid kasutavad kaks või enam riiki, peaksid huvitatud riigid ning vajadusel ka kaldariigid tegema kalaressursside efektiivseks kaitseks ja korraldamiseks koostööd.
7.1.4 (Sub)regionaalses kalandusorganisatsioonis või -ühenduses peaksid olema esindatud riigid, kelle jurisdiktsiooni all leidub ressursse, samuti riigid, kellel on huvi kalapüügi või -ressursside vastu väljaspool rahvuslikku jurisdiktsiooni. Kui alapiirkonna või piirkonna kalapüüki reguleeriv organisatsioon või ühendus on pädev kehtestama kaitse- ja korraldamisabinõud, peaksid riigid, saades organisatsiooni liikmeks või osaliseks , tegema omavahelist koostööd ja aktiivselt osalema nende tegevuses.
7.1.5 Riik, kes ei ole alapiirkonna või piirkonna kalandusorganisatsiooni, -ühenduse liige või selles osaline, peaks sellegipoolest kooskõlas riikide vaheliste lepete ja õigusega tegema kalaressursside kaitsel ja korraldamisel koostööd, jõustades organisatsioonis või ühenduses vastu võetud kaitse- või korraldusmeetmeid.
7.1.6 Kalapüügist huvitatud valitsus- või valitsusväliste organisatsioonide esindajatel peaks olema võimalus osaleda (sub)regionaalsete kalandusorganisatsioonide ja -ühenduste koosolekutel vaatlejatena või mingil muul viisil, mis on vastavuses organisatsiooni protseduurireeglitega. Nimetatud esindajatele peaks olema võimalik juurde pääseda koosolekute protokollidele ja ülevaadetele, arvestades sealjuures dokumentidele juurdepääsu eeskirjadega.
7.1.7 Riigid peaksid omae volituste ja võimaluste piires tagama efektiivse seire, järelevalve ja kontrolli, et täita nii endi kui ka (sub)regionaalsete organisatsioonide või ühenduste poolt vastu võetud kaitse- ja korraldamismeetmeid.
7.1.8 Riigid peaksid kalavarude kaitse ja korraldamise efektiivsuse tagamisel rakendama liigse püügivõimsuse vältimise või kõrvaldamise meetmeid ja tagama kalaressursside säästlikku kasutamist arvestava püügikoormuse.
7.1.9 Riigid ja (sub)regionaalsed kalandusorganisatsioonid ja -ühendused peaksid tagama kalapüügi korraldamise mehhanismide ja sellega seotud otsustamisprotsessi läbipaistvuse.
7.1.10 Riigid ja (sub)regionaalsed kalandusorganisatsioonid ja -ühendused peaksid avalikustama kaitse- ja korraldamisabinõud ja tagama vajalike seaduste, eeskirjade ja muude ettekirjutuste kättesaadavuse. Tõhustamaks rakendatavate abinõude täideviimist ja saavutamaks nendele laialdasemat toetust, peaks põhjendused ja eesmärgid olema ressursi kasutajatele mõistetavad.
7.2 Korraldamise eesmärgid
7.2.1 Et kalaressursside kaitse ja korraldamise peamine eesmärk on ressursi pikaajaline säästlik kasutamine, peaksid riigid ja (sub)regionaalsed kalapüügiorganisatsioonid ja -ühendused rakendama asjakohaseid, parimale kättesaadavale teaduslikule tõendusmaterjalile tuginevaid meetmeid varude säilitamiseks või taastamiseks, mis võimaldab maksimaalset säästlikku kasutamist, mille puhul on arvestatud keskkonna- ja majandusfaktoritega, sealhulgas ka arengumaade erinõuetega.
7.2.2 Sellised meetmed peaksid muu hulgas tagama, et:
b) ülemäärane püügivõimsus oleks välditud ja varude ekspluateerimine majanduslikult õigustatud;
c) kalapüügi ettevõtlust raamistavad majanduslikud tingimused soodustaksid kohuseteadlikku kalapüüki;
d) oleks võetud arvesse kalurite huvid, sealhulgas ka nende kalurite huvid, kes püüavad kala elatise teenimiseks;
e) säilitatud oleks vee elukeskkonna ja ökosüsteemide mitmekesisus ja kaitstud ohustatud liigid;
f) kurnatud varud saaksid taastuda või seal, kus otstarbekas, tuleks neid aktiivselt taastada;
g) inimtegevuse ebasoodus mõju ressursside keskkonnale oleks kindlaks määratud ja kus otstarbekohane, korrigeeritud;
h) reostus, jäätmed, tagasiheitmine, püük kaotsiläinud või mahajäetud püünistega, soovimatute liikide, nii kala kui ka teiste vee liikide püük ja toime kaasnevatele ja sõltuvatele liikidele oleks viidud miinimumini, arendades välja ja võttes kasutusse selektiivseid, keskkonnahoidlikke ja ökonoomseid püügivahendeid ja -viise.
7.2.3 Riigid peaksid hindama keskkonnafaktorite toimet püügiobjekti varudele ja samasse ökosüsteemi kuuluvatele liikidele või nendega kaasnevatele või neist sõltuvatele liikidele ning peaksid välja selgitama ökosüsteemi populatsioonidevahelised suhted.
7.3 Korraldamisala ja -menetlus
7.3.1 Efektiivse kalapüügi korraldamine peaks keskenduma püügiobjekti varule tervikuna kogu levila ulatuses ja võtma arvesse piirkonnas kehtestatud väljapüügi kogust ja bioloogilist ühtsust, samuti muid kalavaru bioloogilisi omadusi, määratlemaks muu hulgas kalavaru levikuala ja piirkonda, milles kulgeb selle migreerumisteekond elutsükli vältel.
7.3.2 Et kaitsta ja korraldada piirialade vahelduva paiknevusega, kaugele migreeruvaid ning avamere kalavarusid kogu leviala ulatuses, peaksid riikide ja (sub)regionaalsete kalandusorganisatsioonide ning -ühenduste kehtestatud kaitse- ja korraldamismeetmed olema omavahel kooskõlas, ühtlasi järgides asjaosaliste riikide õigusi, volitusi ja huve.
7.3.3 Kaugele ulatuvad kalapüügi korraldamise eesmärgid peavad kajastuma tegelikus korralduses, formuleerituna kalapüügi korralduskavadeks või teisteks korraldamistoiminguteks.
7.3.4 Riigid ja (sub)regionaalsed kalandusorganisatsioonid ja -ühendused peaksid edendama riikidevahelist koostööd kõigis kalapüügiküsimustes, samuti koguma ja vahetama infot ning tegema kalandusuuringuid.
7.3.5 Kui riigid kavandavad kalapüügiga mittetegeleva organisatsiooni tegevust, mis võib mõjutada kompetentse (sub)regionaalse kalandusorganisatsiooni või -ühenduse kaitse- ja korraldamiskavu, peaksid nad viimasega konsulteerima ja võimalusel tema seisukohti arvestama.
13.Läänemere rajoneerimine ICES´i (Rahvusvahelise Mereuurimise Nõukogu)poolt,milleks seda vaja on , kasutamine kalapüügi korraldamisel läänemeres (L1 68,L5 14) .
14. Kalapüüniste ja kalapüügi selektiivsus , definitsioonid ,näited (L2 3-4)
Püünise selektiivsus on: saagis olevate kalade arv jagatud püünisega kontaktis olnud (püünisesse sattunud) kalade arvuga pikkusrühmiti ja liigiti.
Seda suhet iseloomustab mingi funktsioon, mida on võimalik graafiliselt kujutada.
Tavaliselt loetakse püünis külladaselt selektiivseks, kui peamisele püügiobjektile kehtestaud alammõõduga L min võrdse pikkusrühma saaki jäämise tõenäosus on kuni 25 %, seda tähistatkse:
L25% Kilu on 1 varu ühik, turska 2 varuühikut Eestis.
Kalasaak sõltub püügitsoonis olevast kalahulgast, kala “tabatavusest” (praktiliselt sama, mis differentseeritud püügivõime), püünise selektiivsusest ja püügivõimest ja rakendatud püügikoormusest (püügivõimsusest).
Üldjuhul kujutab kalasaak endast mingit valimit ( väljavõtet) mingil teatud alal (püügitsoon) teatud ajavahemikus (püügiaeg) esinenud kalapopulatsioonist (kalakogumist).
Kuid see valim ei vasta ei absoluutväärtustelt ega ka kompositsioonilt (pikkuselis/ liigiliselt struktuurilt) tegelikele väärtustele püütavas populatsioonis.
Erinevus tekib eelkõige tingituna kahest püünise
omadusest: differentseeritud püügivõimest qφ ja selektiivsusest c.
Oma mõju avaladavad siin ka püütavas kalapopulatsioonis esinevate kalaliikide bioloogilised isärasused ja keskkonnatingimused.
Ehk: iga kala ei oma võrdset võimalust sattuda saaki.
Kalapüük on diskrimineeriv liigiti ja pikkusrühmiti!
15. Nakkevõrkude selektiivsus ja selle määramine ,kala nakkevõrku kinnijäämist mõjutavad tegurid (L2 5-15 ; 15-32 ja 40-47)
Kalasaak sõltub püügitsoonis olevast kalahulgast, kala “tabatavusest” (praktiliselt sama, mis differentseeritud püügivõime), püünise selektiivsusest ja püügivõimest ja rakendatud püügikoormusest (püügivõimsusest). Kala võib olla nakkunud, mässinud,kiilunud,takerdunud.
Püüniste selektiivsuse määramiseks kasutatakse tavaliselt kaht eri klassi meetodeid , lähtudes sellest, kas püütava kalakarja pikkuseline struktuur on teada või mitte.
Otsesed meetodid: nende meetodite kasutamise eelduseks on, et püütava kalakarja pikkuseline struktuur on eelnevalt teada (või on otseselt määratav uuringute käigus): Nl on teada.
Kaudsed meetodid: nende puhul ei ole püütava kalakarja pikkuselise struktuuri teadmine vajalik: Nl ei ole määratletud.
Valdavalt on siiski tegemist just teise situatsiooniga, s.t. Nl ei ole teada ja seetõttu on püüniste selektiivsuse uuringutes enam levinud kaudsete meetodite kasutamine. Sel juhul määratakse püünise selektiivsuskõver(ad), mis baseeruvad vastavatel selektiivsusvõrranditel.
Millest sõltub selektiivsus, millistest keskkonnatingimustest sõltub?
Kalapüügi selektiivsus – kalapüük on diskrimineerimine , kõikidel pole ühesugust võimalust sattuda püünisesse. Kalad on meres või veekogus jaotunud mitte ühesuguselt (sõltub liigist, astaajast jne) .
16. Traalnootade selektiivsus , ja selle määramise meetodid, selektiivsuskõverad (L3 2-7, 7-9 ,10-17, 17-18)
Mida kujutab endast traalnoot ? Järelveetav püünis. Sõltub väga palju traalimiskiirus. Silmused venivad välja. Mida suurem on traalimiskiirus seda rohkem on lappes. Kala välub tagumisest osast. Selektiivsust saab määrata kattekoti metodiga. Kus siis traalnooda pärale pannakse peale katte kott peene silmaga.. kaks korda suurem. Et ta ei läheks traalipära vastu.
Teine paralleelsed traalimised. Püünis ühed , laiused ühed ,laevad ühed. Sisse ja välja lastakse ühel ajal. Erinevus. Ühel peenesilmaline traalipära , teisel suure silmaline traalipära.
Võib kasutada ka kahepäraga meetodit.
Kahe traalnooda meetod.
Laeva järel veetakse kahte traalnoota korraga. Ühel neist on uuritava silmasuurusega pära, teisel peenesilmaline.
Meetodit kasutatakse siiski suht vähe, sest püütavad kalakogumid võivad olla üpris erinevad. Hajutatud kalakogumite püügil on tulemused adekvaatsemad.
Kahe päraga traalnooda meetod
Ühel traalnoodal on korraga kaks pära. Üks neist on uuritava, teine peenesilmaline. Puuduseks on, et traalnoodas tekkivate hüdrodünaamiliste ja optiliste väljade tõttu võib kala hoiduda rohkem ühele poole ja seetõttu võivad traalnooda pärade saagid üksteisest tunduvalt erineda. Seda ka pikkuselise koosseisu osas.
Paralleelsetel kurssidel traalimine.
Sel juhul mõjub kalade erinev ruumiline jaotus veelgi rohkem. Saab siiski kasutada juhtudel, kui kala on horisontaaltasapinnale projekteeritult jaotunud suhteliselt ühtlaselt küllalt laialdasel merealal. Vajalik traalida täpselt paralleelsetel kurssidel, traalnoodad ise peavad olema ühesugused, v.a. silmasuurus päras. Traalimise aeg peks olema suhteliselt pikk. Saagid tuleb statistiliselt töödelda ja vaadata, kas suuremate isendite osas on saagid statistiliselt homogeensed.
17.Kalapüüniste selektiivsus vs kalavaru jätkusuutlik kasutamine ,seletktiivsuse tõstmise efektiivsus jätkusuutliku kalapüügi tagamisel sõltuvalt püügiobjektist ( Loengud 2 ja 3)
Instituudis uuriti silmasuurust 20 a. Enamvähem leiti õige suurus . Ja siis hakati uurima et see kala mis väljub traalipärast hukkub suures ulatuses. Kui sai kontroll siis leiti et 99 % isenditest hukkub . Mehhaanilised vigastused. (soomuste kahjustamine , kui 8-10 % on soomust kadunud siis enam pikka aega ei ela , stress ( piimhappe suurenemine maksas ). Ja see pole taastuv. See sõltub liigist,kala suurusest jne. Tursa isendite suremus on väike, kes väljuvad traalipärast.
Selektiivsustarindid on kaasajal tehtud. Mitmete konstruktsioonidega. Restid . mida kasutatakse teatud nurga all ,kasvõi järjestikku mitu tk. Bakoma selektiivsus aken tursapüügil. Ruutu rakendatud noodalina ,traalnooda lõpu poole.
Passiivsete püüniste puhul võib tekkida moment kus kala jääb nakkesse.
18. Kalapüügi reguleerimine „tehniliste meetmete“ abil, näited. L4a..slaid kuni 29
Püüniste parameetrid , püünise ava, traaalimiskiirus, reguleeritakse püüniste asutustihedust.. seisevnoodad 600 m külgsuunas. Õngpüünistel on konksmõõt, püünistel silmasuurused. Passiivsete puhul õngejada pikkus, mitu võrku tohib olla. Veonootadel silmasuurus jällegi. Reglementeeriti õngejada pikkust. Mitu õngejada võib olla. Selektiivsusrestid, Keeluajad ja kohad.
19. Kalapüügi reguleerimine „keeluaegade ja - kohtade “ meetodil, plussid ja miinused, näited
Keelualad kus ei tohi üldse kala püüda, ei tohi püüda mite mingisuguse püüdmisega, või ei tohi püüda mingit kalapüüki (nt lesta keelupüüdiaeg- veebuar kuni juuni) kehtsetatud nii et keelatud kudeajal püüda ja keelukohad ka tihti seotud sellega et tagada kalade kudemiskohad. Nt. Vooluveekogude suudmete lähedal meres on igasuguste kalapüük keelatud 500 m raadiuses+ ajutised rakendatakse siiski kui on mingi kalaliigi varu saab kannatada, tavaliselt toimub teadlaste ettepanekul. Selleks et siirdekalad saaksid üles jõkke ja alla jõkke. Põhjatraalnooda keeld Liivilahes. Ajutiste keeluaegade ja keelukohtade üle otsustab keskkonnaministeerium .
Nt. Läänemerel on keelatud triivpüük. Parimad meetmed kalapüüki reguleerida on keeluaegade ja kohtade kehtestamine.
Miinus : keht midagi keeluala-keelukohal mitte adekvaatsel andmetel, pole uuringuid . Püsikeeluala-kohad ei arvesta reaalselt ilmastiku olukorda. Rannapüügil on eriti paljude liikide püük, mingi liiigi kaitsmine toob kaasa, et ei saa ka teisi kalalliike püüda, kaluritel pole mida püüda, sotsiaalne probleem seega..tööus jne.
Räime keel 1 aprill-19 mai .Ei saa päeva pealt kehtestada. Ja mingi liigi kaitsmine võib teitada olukorra ,kui ei saa ka vajalikke kalu püüda ja see tekitab sotsiaalseid probleeme.
Plussid: Kuna Eesti neid on võimalik keht küllatki operatiivselt, paljudel juhtudel arvestatakse ilmastiku olusi. Keskkonnaministri poolt kehtstatud, siis päris hea.(nad arvestavad keskkonnatingimusi. Ning kui ministri poolt on see kehtestatud siis on see suuresti operatiivne.
20. Kalapüügikompleks, selle püügivõimsus, määramise meetodid (DEA meetod), eelised ja puudused (L5)
Euroopa Liidu kalanduses laialt kasutatav teoreetiline materjal: “FAO FISHERIES TECHNICAL PAPER 445, Measuring Capacity in Fisheries” (Pascoe & Greboval 2003) toonitab, et nii püügivõimsust kui selle kasutamist saab analüüsida vaid lühikeses ajaperioodis vaadelduna. Selle põhjuseks on asjaolu, et mingi kindlate tehniliste näitajatega laevastiku (väljendatuna näiteks laevade arvus, summaarses võimsuses ja mahutavuses) püügivõimsus muutub paratamatult juhul kui muutub oluliselt kalavaru seisund. Lisaks muutuvad ka püügilaevade tehniline tase ja meeskonna kompetentsus.
Kalandus on majandusharu . Seega ka siin on keskseks sellised mõisted nagu kapital ja selle kasutamise tulusus . Seetõttu tihti majandusteadlaste poolt püügivõimsuse majanduslikku seletust. Laevastiku suurust mõõdetakse selle hinnaga, e. akumuleeritud kapitalina (capital stock ). Euroopa Liidu kalandusandmete kogumise programm (Data Collection Regulation 1543 /2000) ja selle allaktid mõisteid investeeritud kapital (ingl. invested capital). Ehk, rööbiti mõiste “püügivõimsus” kasutamisele on sellega võimalik rääkida ka mõistest “kapitali kasutamine” (capital utilization). Taoline kontseptuaalne lähenemine võimaldab opereerida sellise püügiettevõtte jaoks olulise näitajaga nagu kapitali miinimutulusus ja intress ( interest ). Viimane tähendab seda, et kui näiteks panka deponeeritud raha toodab kindlat intressi, siis peaks laevastikku investeeritud raha seda samuti tootma ja miite vähem. Näiteks, kui laevastikku investeeritud raha tulusus on 2,5% aastas, aga pangas on võimalik saada 3,5%, siis on mõistlik laevad müüa ja raha panka panna. Kuigi seejuures ei võeta arvesse paljusid teisi asjaolusid (kala, kui inimtoidu vajadus jne.), rakendatakse laevastiku tasuvuse arvutamise juures siiski sellist loogikat, et laevastiku kasumi (net profit ) arvutamisel lahutatakse tuludest ka intress (imputed interest), lisaks otseselt püügiga seotud kuludele.
Püügivõimsust tuleb vaadelda ajavahemikus (tavaliselt 1 a). Kalapüügikompleks on : püünis,laev,meeksond jne. Püügivõimsust määratakse tehniliselt potensiaalse vee hulgaga . Mitte alati ei määra peamasine võimsus ära millist traalnoota laev kasutab.
Nagu just rõhutasime, tuleb püügivõimsust vaadelda mingis konkreetses ajavahemikus. Tavaliselt võetakse selleks ajavahemikuks üks aasta. S.t., et kui näiteks Eesti Läänemere kalalaevastiku püügivõimsus on määratletud näiteks 2005 aasta jaoks ja see on 60 000 tonni (räim + kilu), siis me ei tohi seda suurust automaatselt kanda üle 2006 aastaks. Põhjuseks on eelkõige varu võimalik muutus.
Oletame, et 2005.a. püüdsid meie laevad välja aga kõigest 54 000 tonni, e. kasutasid oma püügivõimsusest 90 %. 2006.a. aga oli kogusaak vaid 48 000 tonni. Kas nüüd kasutasid laevad oma püügivõimsusest ainult 80 %? Tegelikult nii me apriori väita ei saa, sest varu võis väheneda, muutuda võis ka laevastik ise, näiteks, mitu suuremat laeva olid pikka aega remondis või müüdi hoopiski maha.
Püügivõimsust võib määratelda mitut moodi. EL is on rohek levinud püügivõimsuse mõiste, mis väljendab mingi laevastiku peamasina võimsust. Teine näitaja on tehniline, kus püügivõimsus määratakse konkreetselt läbikumatava veehulgaga (m3)- selle eelis: mitte alati peamasina võimsus ei määra ära kui suurt traalnoota kasutatakse.Püügivõimsus potesiaalnevõimsus.
Eeelnevalt oleme (õppeainetes “kalanduspoliitika ja –õigus”, “kalapüügitehnika”) ilmselt saanud selgeks, et igasuguse kalapüügi puhul kehtivad mitmesugused püügipiirangud: ajalised, ruumilised jne. Paljude püüniste puhul on kehtestatud ka nn. tehnilisi meetmeid: püüniste asetustiheduse, silmasuuruse jne. limiteerimine. Kõik see mõjutab omakorda ka tegelikult rakendatud püügivõimsust. Piirangud võivad pealegi olla aastati erinevad.
Püügivõimsuse arvutamise üheks sisendiks on ajaühik. Kui räägime näiteks aastast, siis ei ole õige arvutuste tegemisel eeldada, et laevad võiksid püüda 365 päeva aastas. On selge, et kõik laevad peavad teatud aja kulutama jooksvaks remondiks ja hoolduseks. Rääkimata klassitaastusremondist. Lisaks on ülevaatused ja muud tehnilised toimingud .
Samuti on Läänemerel palju püügiks sobimatud tormipäevi. Näiteks MRTK Baltika tüüpi traalerid ei saa (tohi) püüda tuulega üle 14 m/s. Väiksematel traaleritel on see piir veelgi madalamal. Eriti tuulised kuud on oktoober-detsember.
Teiseks looduslikuks mõjuteguriks, mis piirab kalapüüki Läänemerel on jää. Eesti majandusvööndi piires on igal talvel meri kas osaliselt või täielikult kaetud jääga. Rüsijääs ja püsijääkatte korral on traalpüük võimatu.
Kolmas looduslikuk mõjutegur on seotud püütavate kalaliikude (kilu ja räime) sesoonsete bioloogilste iseärasustega. Esiteks on kalade jaotumine seotud nende füsioloogilise seisundiga ja näiteks II kvartalis on räim suures osas traalpüügipiirkondadest lahkunud – rannikumerre kudema. Traalpüük võib muutuda ebaefektiivseks. Suvel, kõrgetel veetemperatuuridel on aga nii räim kui kilu aktiivselt toituvad ja nende seedeorganid on väga kergelt riknevad juba püügi ajal, rääkimata pe´ale saagi pardale võtmist. Seetõttu võib suvel sageli juhtuda, et räime ja kilu traalpüük tuleb peatada puht tehnoloogilistel kaalutlustel , sest püütava kala kvaliteet ei luba teda kasutada inimtoiduks töötlemiseks.
Tehnilisest seisukohast on optimaalne püügivõimsus selline minimaalne laevastiku suurus, mis (arvestades taas ka bioloogilist varu, püügiregulatsioone jne) on võimeline välja püüdma kogu soovitud kalakoguse. Nagu eelnevas ülevaates juba analüüsitud, ei saa ka seda käsitleda pikas ajaperspektiivis, sest varieeruvad sisendressursid (bioloogiline varu, regulatsioonid, tehnoloogia tase) mõjutavad optimaalse laevastiku suurust. Samuti on selge, et laevastikku tuleks hoida minimaalsest võimalikust pisut suuremana, sest ootamatult suurenenud püügivõimalusele ei ole reeglina võimalik reageerida uute laevade kiiresti kasutusele võtmisega.
Majanduslikus mõttes peetakse optimaalseks sellist fikseeritud kapitali kogust (laevastikku), mis on vajalik, et välja püüda soovitud kalakogus minimaalse hinnaga ja arvestades ka varieeruva kapitali (kütus, inimtööjõud jne.) hulka (Greboval 2003). Kui olemasoleva kapitali hulk on suurem kui optimaalne soovitud väljundi (näiteks TAC) tootmiseks, siis on tegemist liigse püügivõimsusega majanduslikus mõttes. Sellisest laevastikus kõneldakse kui ülekapitaliseerunust (ingl. overcapitalization).
Ülemäärase püügivõimsuse mõiste on üldiselt puhtmajanduslik – see ei arvesta mitte mingeid muid prioriteete. Samas on Euroopa Liidus aastaid olnud kombeks maaeluviisi (põllumajandus ja kalandus) toetada. Mitmed poliitikad (struktuurabi) töötavad tegelikult optimaalse püügivõimsuse saavutamisele vastu. Viimasel aastal on küll vähendatud otsest ja kaudset rahavoolusi (toetusi) kalandusse ning asutud senisest jõudsamalt laevastikku vähendama läbi laevade utiliseerimise toetamise.
21. Eesti Läänemere traallaevastiku püügivõimsus (kuidas hinnati), selle reguleerimine ja mõiste „optimaalne püügivõimsus“ seletus (m. Vetemaa uuringu tulemused) (L5 16-36 ja 39-42)
Optimaalne püügivõimsus ja ülemäärane püügivõimsus (M. Vetemaa, 2006)
Tehnilisest seisukohast on optimaalne püügivõimsus selline minimaalne laevastiku suurus, mis (arvestades taas ka bioloogilist varu, püügiregulatsioone jne) on võimeline välja püüdma kogu soovitud kalakoguse. Nagu eelnevas ülevaates juba analüüsitud, ei saa ka seda käsitleda pikas ajaperspektiivis, sest varieeruvad sisendressursid (bioloogiline varu, regulatsioonid, tehnoloogia tase) mõjutavad optimaalse laevastiku suurust. Samuti on selge, et laevastikku tuleks hoida minimaalsest võimalikust pisut suuremana, sest ootamatult suurenenud püügivõimalusele ei ole reeglina võimalik reageerida uute laevade kiiresti kasutusele võtmisega.
Majanduslikus mõttes peetakse optimaalseks sellist fikseeritud kapitali kogust (laevastikku), mis on vajalik, et välja püüda soovitud kalakogus minimaalse hinnaga ja arvestades ka varieeruva kapitali (kütus, inimtööjõud jne.) hulka (Greboval 2003). Kui olemasoleva kapitali hulk on suurem kui optimaalne soovitud väljundi (näiteks TAC) tootmiseks, siis on tegemist liigse püügivõimsusega majanduslikus mõttes. Sellisest laevastikus kõneldakse kui ülekapitaliseerunust (ingl. overcapitalization).
Ülemäärase püügivõimsuse mõiste on üldiselt puhtmajanduslik – see ei arvesta mitte mingeid muid prioriteete. Samas on Euroopa Liidus aastaid olnud kombeks maaeluviisi (põllumajandus ja kalandus) toetada. Mitmed poliitikad (struktuurabi) töötavad tegelikult optimaalse püügivõimsuse saavutamisele vastu. Viimasel aastal on küll vähendatud otsest ja kaudset rahavoolusi (toetusi) kalandusse ning asutud senisest jõudsamalt laevastikku vähendama läbi laevade utiliseerimise toetamise.
Suurte kalalaevade püügivõimsuse kasutamise analüüsi on mõneti raskem läbi viia kui MSTB’de ja väiketraalide puhul, sest lisaks räimele ja kilule püüavad need laevad märkimisväärselt ka turska. Asja komplitseerib veelgi tõsiasi, et lisaks traallaevadele on olemas ka võrkudega püüdvaid aluseid ning püügirajoone on märkimisväärselt enam. DEA analüüs omab sisulist mõtet ühte ja sama püünisetüüpi kasutavate laevade puhul. Seetõttu ei kaasatud allpool toodud analüüsi ainult võrkudega püüdvaid laevu.
Suurte traallaevade tegelik saak aastal 2004 (saagi indeksid: tursa kogused korrutatud teguriga 10, teised jäetud samaks), olemasoleva laevastiku maksimaalne saak ja tehniliselt efektiivse laevastiku maksimaalne võimalik saak.
Püügivõime analüüsi jaoks kasutatakse sisendina mootorivõimsust ja püügipäevi ning väljundiks on summaarsed saagid. Samas ei ole räime, kilu ja tursa saakide lihtsal kokkuliitmisel mõtet, sest tursk on märksa kallim kala, kelle puhul mingi kindla koguse püüdmine on üldiselt keerukam . Samas on kõrgema hinna tõttu iga kaaluühiku tursa püüdmine märksa tulusam kui sama kaaluühiku räime või kilu püüdmine. Seetõttu anti läbiviidud analüüsis tursa kogustele kümme korda suurem osakaal, mis vastab ligilähedaselt esmakokkuostuhindade erinevusele.
Aasta 2004 püügitulemustega läbi viidud analüüs näitas (kaasati lisas 2 nimetatud laevad), et Eesti Läänemere suurte traallaevade laevastik (s.t. kõik välja arvatud väiketraalid, MSTBd ja võrgulaevad) kasutavad oma püügivõimest 69,9%. Teiste sõnadega, olemasoleva laevastiku maksimaalne võimalik saak oleks 43% kõrgem. Sisuliselt tähendaks see, et olemasoleva laevastiku tehniline efektiivsus jääks samaks, ent kõik laevad kasutaks ära kogu võimaliku püügiaja. Juhul kui kõikide laevade tehniline efektiivsus oleks lisaks veel võrdne praeguste parimate laevadega, siis võiks saak praegusest olla 2,53 korda suurem. Kujundlikult on olukord ära toodud joonisel 3. Efektiivsuse võrdlev informatsioon on ära toodud lisas 5.
Aasta 2005 püügitulemustega läbi viidud analüüs (kaasati lisas 2 nimetatud laevad) andis ligilähedaselt sama tulemuse. Kui tegelikult saadud saagid võrdsustada 100 protsendiga, siis oleks olemasolev laevastik võinud püüda umbes 1,6 korda rohkem. Kui laevastiku summaarne võimsus ja mahutavus oleks sama, ent laevade tehniline efektiivsus võrduks parimate tegelikult töötanud laevadega, siis oleks riiklik kogusaak võinud olla isegi peaaegu 2,6 korda kõrgem (joonis 4.). Mitteaktiivseid laevu (registris olevad kuid tegelikult püügis mitte osalenud) DEA analüüsi ei kaasatud, ent sellised laevad liigituvad loomulikult kasutamata püügivõimsuse alla. Aktiivsed laevad aastatel 2004 – 2005 on ära toodud lisas 2. Efektiivsuse võrdlev informatsioon on ära toodud lisas 6.
PüüSeisevnootade nõudmiste arvgikoormus on raken. Püügivõimsus. Tavaliselt võetakse püügikoormust laevade arvuga v krevetipüügi puhul on selle püügirajoonis lubatud püügipäevade arv., mõrdade nõudmiste arv.
Sisendid : laevade arv, püüniste arv mingi püügirajoonis, laevapäevade arv mingi püügipirkonnas, püüniste arv mingi ajas, võrgu nõudmiste arv, agavb ka laevastiku peamasinate koguvõimsus. Seotud püügikompleksiga- vahendid alused.
Väjundid: Peamien on saak. Total allowable catch - selle alusel antakse kvoodid. Eestis on individuaalne kovootide süsteem.- iga kalapüügikompleks teab aasta alguses kui palju ontalle jagatud kvooti. Krevteipüügil on väljundiks kui palju oli laeval seal püügipiirkonnas püügipäevi.
Mite alati sisend ei ei taga seda et väjund või teisel aastal oleks tingimata sama . Peab olema väjundikontroll, kuna kui on aiult sinedi kontroll ei saa taada et ei tekiks ülepüüki.
Tekivad vead- kui kõik kalurid ei pea kinni reeglitest, osa saaki müüakse mustalt v heidetakse merre tagasi. O vaja väga head kontrolli klanduse üle ja tuleb tõsta kalurite teadlikkut, et mida rohekm nad jätavad saaki märkimata, seda enam võib tekkida võimalus et neil pole paari aasta pärastmidagi püüda.
10kond tagasi oli meil 200 kalalaeva, nüüdseks on vähendatud 75le. Eesti laeval Läänemerel on optimaalse suurusega- enam vähedada ei tohiks. Euroopa kalandusfond toetab ka praegu.
22. Püügikoormus, sisend. Ja väljundnäitajad, nende olemus ja kontrollimine (L6 46.68)
Sisendnäitajad: laevade arv. Püüniste arv. Päevade arv mingis piirkonnas, lasevastike peamasina võimsus.
Väljund: saak, kvoodid, Et ei püütaks üle kvoodi. Eestile antakse kvoot , ning see jaotatakse kaluritele. Kõik kalurid ei pea kvoodis kinni ja püüavad üle ja lasevad kala merre tagasi.
23. Püügikoormuse reguleerimisel tekkivad probleemid, näited (L6, 73-82;L6)
Müüakse kala mustalt. Pannakse rohkem püüniseid. Kümmekond aastat tagasi oli eestil 200 kalalaeva ,nüüd vaid 75 ringis .Koodeksis tuleb kinni pidada.
24. Lubatavate saakide (TAC) meetodi kasutamine kalapüügi
4.2 Püügivõimsuse vähendamine
Vähendamise tõhususe püügikoormust.
Püügikeeluajad sageli vaadelda kui tehnilisi kaitsemeetmeid ning neid käsitletakse üksikasjalikult 3. peatükk. Kuid neid võib vaadelda, kuidas piirata pingutama, kui nende motivatsioon on vähendada kalastamise ajal, mitte mõjutada valikut, kaitstes kala aegu, kui teatud suurused on eriti haavatavad. Sama otsus sulgeda valdkonnas kalapüügiga võib pidada de facto sisestamise kontroll, kui see oli ajendatud soovist piirata laeva tõhususe. Sellist panust piirata sulgemine oleks valdkondades kõrge püügimäärade pigem kus tundlikud vanuses kala ei leitud. On selge, et sellised otsused võivad olla motiveeritud nii soovi parandada valik (tehnilised kaitsemeetmed) ning vähendades kalad eemaldada (otsese kaitse) ja vahel piiri nende kahe lähenemisviisi võib saada pigem fuzzy selles punktis. Sellised meetmed, et piirata tõhusust on selgelt pigem vähendada kasumlikkust ja säilitada või suurendada tööhõivet, võimaldades suuremal arvul laevadel püüda kala varu. Sellised süsteemid on sageli vastu nende liikmed Euroopa Ühenduse ja Vahemere piirkonna seaboards kus sotsiaalsed eesmärgid kipuvad domineerima.
25.kalandusteaduse osa kalapüügi reguleerimisel, bioloogilised ja tehnilised aspektid.
Tegelikult peavad olema korralikult algandmed . Muidu lõpptulemus võib vale olla. Tuleb kindlaks teha varuühikud, varuühikute piirid. KUS võimalik tuleks kasutada mudelarvutusi- lubavate saakide prognoosimine jne.
Tehniliste meetmete rakend . Puhul nt. Tükk aega arvati et röim kilu püügil on võimalik reguleerida silmasuurusega, aga tegelikult see nii pole, sest enamus püünisest väljunud kalad surevad. PALJUDE TEISTE KALALIIKIDE PUHUL SEE MEETOD TOIMUB. EESTIS tegeleb kalandusega mereinstiuut, siseveekogude uurimiskeskused jne.
26. Kalapüügi järelvalve kontroll EL-s ja Eestis , milleks ja kuidas.
Äärmiselt tähtis, kuna kalurid rikuvad eeskirju ja püügiandmeid ei ole täielikud, kalurid ei täida püügipäevikuid konkreetsemalt jne. El-s on sateliitjälgimissüsteem- iga hetkel saav reaalajas jälgda kus laev on,mis kurss jne. Krevetilaevadel vaatlejad.
Eestis on keskkonnainspektsiooni kalakaitseosakond, kes kalakaitsega tegeleb. Allosakonnad erinevates maakondades. Krevetilaeval on vaatlejad peal, kes teevad analüüse ja jälgivad ei püüaks seal kus ei tohi jne.
27. majandamiskavade koostamine ja juurutamine kalanduses, põhietapid
Koodeksid, printsiipe tuleb arvestada. Majandiskavad tuleb koostade, et mis seis üldse on, see on esimene etapp. Swot alanüüs, küsitluslehti kasutada, jagada kaluritele. Praegune olukord kindlaks teha. Mida soovime , mis olukoda, riiklikke huve, euroopaliidu huvid. Kolmandal etapil, et kuidas tuleb neid eesmäerke saavutada, raharessursid, inimressurid, uuringud. Viimane etapp et kuidas majandamiskava juurutada-ellu viia. Et kui see riiklik, et kes seda siis kinnitab...Pika panna vatutav institutsioon ja koostada põhigrupp, tuleb tööül paika panna.
V etapp: järalvalve ja kontroll..analüüsimine et miks ei tulnud jne
1)määrata kus me oleme (swot analüüs),präägune olukord
2)Mida me soovime (kalurite soovid,riiklikud huvid)
3)kuidas neid eesmärke saavutada (uurigud, inimressurss ,raha)
4)kuidas majanduskava ellu viia.( meeskond ,põhivedajad)
28. Kalapüügi mõju mereökosüsteemile, negatiivsed mõjud ja nende vähendamise võimalused, näited
Põhjatraal-kummituspüük, kaaspüük-mitte ainult kalade puhul-ka mereimetajate, merelindude , et kuidas neid vähendada- valged lindid pannakse lindude peletamiseks. Dümneemovõrgu kasutamine-hüljeste kasuks.
Kaudsed mõjd- altandi heeringa varu hävitati.. jääke ja saake visati merre..see hakkas mädanema, palju lämmastiku, vähe hapniku mõjub kogu ökosüsteemile. Triivvõrgud. Grunttropp lõhub meretaimestiku.
9