TAASTOOTMISE ÜLDISED PÕHIMÕTTED (0)

TAASTOOTMISE ÜLDISED
PÕHIMÕTTED
Triin Engmann KP41
1. Programmi õiguslik tagapõhi
1.1 Eesti Vabariigi seadused ja eeskirjad
· Kalapüügiseadus*
· Looduskaitseseadus*
· Kaitstavate loodusobjektide seadus*
· Säästva arengu seadus *
· Eesti keskkonnategevuskava 20042006 ja
keskkonnastrateegia 2010*
· Eesti bioloogilise mitmekesisuse kaitse
strateegia ja tegevuskava*
· Eesti punane raamat *
1.2. Eesti jaoks siduvad rahvusvahelised
konventsioonid
· Bioloogilise mitmekesisuse kaitse
konventsioon, Rio de Janeiro, 1992*
· FAO kohuseteadliku kalanduse koodeks*
· IBSFC Salmon Action Plan 1997­2010
(Rahvusvahelise Läänemere
Kalanduskomisjoni Lõhekava)*
· Berni konventsioon*
· Euroopa Liidu (EL) loodusdirektiiv*
2. Programmi tegevus
1. Kalade ning nende elukeskkonna
kaitset reguleerivate seaduaktide
täiendamine ja muutmine.
2. Kahjustatud keskkonna (elupaikade,
kudekohtade jne.) renoveerimine ja
korrastamine.
3. Kalakasvatuslik taastootmine
2.1. Kalade ning nende elukeskkonna kaitset
reguleerivate seaduaktide täiendamine ja
muutmine.
· Eestis rakendatavad ohustatud kalaliikide kaitse ja
taastamise seadusandlikud meetmed ei ole
ohustatud liikide kaitse ja varude säästliku
majandamise kindlustamiseks praegu piisavad.
· Kõige tõhusamaks ja odavamaks meetmeks
kalavarude taastumisvõime ja veekogu tootlikkuse
säilitamiseks ning ebasoovitavate muutuste
vältimiseks ökosüsteemis (juhul kui kalade
sigimistingimused on normaalsed) on kalapüügi
säästlik korraldamine.
· Püügieeskiri on vaja hoida vastavuses varude
seisuga.
Vajalikud on seadusandlikud
muudatused!
Näiteks ....
1. Veekogude saastamise, tõkestamise või veekasutuse
eest laekuvast rahast tuleb osa suunata otse nende
veekogude kalavarudele tekitatud kahju heastamiseks.
2. Ranna ja kalda kaitse seaduse alusel on
vooluveekogude veekaitsevööndi laius 10 m seal on
puittaimestiku raiumine keelatud. Lõheliste elupaikade
kaitseks peaks kaitsevöönd ole ma laiem, soovitavalt
100 m või üle selle.
3. Lubade andmisel veekogu seisundit ajutiselt
halvendavateks töödeks tuleb arvestada koelmute kaitse
vajadustega ja lubada töid läbi viia vastavalt aastaajale.
4. Ehituslubade andmisel uute paisude ehituseks või
vanade ennistamiseks peab ühe
keskkonnanõudena olema fikseeritud kohustus
kaladele rändevõimaluste tagamiseks. Vajalik
oleks seetõttu ka paisude register, mis sisaldaks
andmeid olemasolevate paisude, nende
seisundi, kalade kudemistingimustele
avaldatava mõju kohta ja mida täiendatakse
pidevalt vastavalt tingimuste muutumisele.
5. Asustamise teel loodud populatsioonides tuleb
nende stabiliseerumiseni kindlustada
kudeaegne rahu.
6. Vaja on looduskaitsealuste II ja III
kategooria liikide
(tuur,säga,tõugjas,harjus) täielik
püügikeeld asendada korraga, mis
võimaldaks nende taastootmist,
asustamist, asustamisega loodud
asurkondade piiratud tasulist püüki ning
laekuva raha suunamist samade liikide
kaitse korraldamiseks.
2.2. Kahjustatud keskkonna(elupaikade,
kudekohtade jne.) renoveerimine ja korrastamine.
1. Koelmute
taastamine(kunstkoelmud,koelmute
puhastamine
2. Kalade rändeteede avamine ( kalatrepid,
käigud)
2001. alustati Eesti Loodushoiukeskuse
poolt lõheliste jõgede registri koostamist,
mis sisaldab kaardistatult koelmukohti,
asurkonna seisundi hindamist, vajalike
meetmete loetelu jms.
2.3. Kalakasvatuslik taastootmine
Taastootmise kavandamine peab olema lahendatud
kompleksselt arvestades veekogu iseärasusi ja
tegevuse majanduslikku efektiivsust.
Projekti koostamise põhietapid.
1. Taastootmise vajaduse kindlakstegemine.
2. Kalade arvukust määravate faktorite väljaselgitamine.
3. Keskkonnamõjude ja riskide hindamine.**
4. Sobivate asustusmeetodite ja asustusmaterjali allikate
kindlaksmääramine.
5. Asustamise läbiviimine kalade käsitlemise nõudeid (nii
kalade vajadusi kui seadusesätteid) järgides.
6. Asustamise tulemuste hindamine.
Milleks asutatakse?
1. Kompensatoorne
asutamine(kompenseerida
inimtegevusega tekitatud kahju)
2. Asutamine varude säilitamiseks
3. Asutamine kalavarude suurendamiseks
4. Liigi säilitamiseks
5. Liigi(populatsiooni) taastamiseks
6. Uue populatsiooni loomiseks ehk liigi
leviala laiendamiseks.
Taastootmise meetodid
· Sõltuvalt taastootmise projekti eesmärgist
valitakse asustamismeetod ja
asustusmaterjal.
Asustatavad vanuserühmad:
1. Vastsete asustamine
2. Järelkasvatatud maimude ja samasuviste
kalade asustamine.
3. Siirdekalade laskujate asustamine.
4. Suure asustusmaterjali (mitmeaastased
isendid) asustamine.
5. Suguküpsete isendite asustamine.
Kalade käitlemine asutamisel
· Tuleb arvestada asustatavate kalaliikide iseärasusi ja
järgida nende jaoks väljatöötatud metoodikat
(kohandades seda Eesti oludele).
· Asustamised tuleb läbi viia, kindlustades kalade
maksimaalse ellujäämise.
· Asustamine peab toimuma võimalikult stressivabalt.
· Asustamise eel kalu ei söödeta, transpordil tuleb
kindlustada optimaalne asustustihedus,
hapnikureziim ja veetemperatuur, soovitav on kalade
vedusid teha jaheda vee perioodil.
· Tingimata tuleb vältida järske temperatuurikõikumisi.
· Kalad tuleb veekogusse lasta hajutatult ja neile
sobivasse biotoopi.
· Peab valima koha ja aja, mil röövloomade ja lindude
poolt põhjustatav kahju on väikseim, samuti
kindlustama järelevalve, et kalu kohe välja ei püütaks.
Tulemuslikkuse hindamine
· Asustamise tulemusi hinnatakse märgistatud
kalade taaspüükide, püügistatistika,
seirepüükide ja küsitluste käigus saadud
andmete analüüsi alusel.
· Lõhelaste (meriforell, merisiig)
märgistamiseks on kasutatud rasvauime
äralõikamist.
· Alates 1997 on Põlula
Kalakasvatuskeskusest asustatud lõhesid
regulaarselt märgistatud Carlini märgistega ja
registreeritud nende tagasipüüke
Märgistamise meetodid
· IndividuaalmärgisedCarlini märgised,
ninakõhresse süstitava koodiga
traadilõigud, kiip
· Grupimärgisedrasvauime lõikamine,
värvi süstimine kala nahasse, kala
töötlemine kemikaalidega
· Kaudsed meetodidsoomused, kulunud
uimed, molekulaargeneetilised
meetodid.
Taastootmise kogemused
· Kalavastseid kasvatati ja lasti veekogudesse
kalavarude suurendamise eesmärgil juba tsaariajal.
· Eesti vabariigis kavandati ja ehitati osaliselt välja
mereäärsete ja sisemaiste haudemajade süsteem
(Pidula, Sindi, KeilaJoa, Narva, Äksi, Alatskivi).
· Hinnangut taastootmise efektiivsusele ei antud,
lähtuti heast usust, et see tegevus aitab kaasa
kalavarude suurendamisele.
· Loodusliku mitmekesisuse säilitamise osas olid
teadmised primitiivsed.
· Tänapäeval on kalakasvatusettevõtete huvi
koondunud intensiivsele kaubakala tootmisele,
milleks on saadud toetusi EL tõukefondidest.Seetõttu
on ka kalakasvatajate huvi asustusmaterjali tootmise
vastu vähenenud.
3. Kalakasvatusliku taastootmise
keskkonnariskide vältimine
Kalavarude taastootmise ökoloogilised
põhimõtted
Geneetilise mitmekesisuse säilitamine
Haiguste leviku vältimine (kalatervishoiu
nõuded)
3.1. Kalavarude taastootmise ökoloogilised
põhimõtted.
Kalavarude taastootmist ja asustamisi ei tohi
käsitleda isoleerituna kogu ökosüsteemi
funktsioneerimisest
Konkreetsete eesmärkide saavutamiseks tuleb
kaaluda erinevate abinõude kasutamise
võimalusi ning hinnata nende koosmõju,
arvestades veekogu looduslikku kandevõimet,
asustamise mõju teistele liikidele ja järgides
geneetilise mitmekesisuse kaitse printsiipe **.
3.2. Geneetilise mitmekesisuse säilitamine
Ohustatud liikide taastootmisel ja nende
asurkondade taastamisel tuleb jälgida
geneetilise mitmekesisuse säilitamise
põhimõtteid!
Peamisteks nõueteks oleks..
Taastootmise tagajärjel ei tohi tekkida järske
muutusi populatsiooni struktuuris
Ei tohi väheneda selle geneetiline mitmekesisus,
sest see ohustaks populatsiooni püsimajäämist
pikemas perspektiivis.(asustamiseks ei või
kasutada geneetiliselt kaugetest liinidest
pärinevat materjali )
Hoida ära liikide või liigisiseste eristunud vormide
ristamist ja nendevaheliste hübriidide asustamist.
Nõuded asustusmaterjali päritolule ja paljundamise viisile
olenevad asustamise eesmärkidest...
1. Asustamised kalapopulatsioonide
kaitse eesmärgil*
2. Asustamised kalapopulatsioonide
taastamiseks*
3. Asustamised kalavarude
suurendamiseks *
Inbriidingu (sugulusristluse) vältimiseks tuleb järgida
alltoodud printsiipe:
· vältida lähisugulusristamist, kasutades eri vanusega
sugukalu;
· kasutada järglaste saamiseks võimalikult suurt arvu
sugukalu (minimaalselt 50, võimaluse korral 150­300,
pikaajalise kaitseprogrammi puhul 500);
· kasutada võimalusel võrdset arvu emas ja
isassugukalu;
· ühe emaskala mari jagada 2 või enamaks osaks ja iga
osa viljastada eri isaskala niisaga; vältida erinevate
isaskalade niiskade segamist;
· viljastatud portsjonid inkubeerida eraldi ja ka
kasvatada võimaluse korral eraldi, et tagada kõigi
vanempaaride võimalikult võrdne esindatus järgmise
sugukalade põlvkonna moodustamisel.
3.3. Haiguste leviku vältimine
· Asustusmaterjali võib tuua vaid tervetest (st
haigusvabadest) kalakasvandustest.
· Ei ole soovitav kasutada asustusmaterjali tootmiseks
kalakasvandusi, kus on esinenud ohtlikke viirus ja
bakteriaalhaigusi (VHS, furunkuloos).
· Kalamarja desinfitseerimine enne üleviimist teise
kalakasvandusse.
· Soovitav kalade profülaktiline töötlemine.
· Soovitatakse profülaktilise karantiini rakendamist
välismaalt sisse toodud asustusmaterjali suhtes.
· Ei ole soovitav tuua kalu mereveelistest
kasvandustest sisevetesse, kuna Läänemere
kalakasvandustes esineb ohtlikke haigusi (VHS,
BKD, furunkuloos)
· Kalade üleviimisel ühest looduslikust
veekogust teise tuleb eelnevalt kontrollida nii
asustatava veekogu kui asustusmaterjali
kogumise veekogu ihtüopatoloogilist
olukorda.
· Vähi asustamist mandrilt Saaremaale (jt
saartele) ei tohi lubada mitte mingil
tingimusel!
· Kalade transpordil tuleb vältida kalade stressi,
mille tagajärjeks võib olla haiguspuhang.
4. Eesti lõhelaste elusgeenipankade
arengukava.
Põlula Kalakasvatuskeskuse tegevuse
üheks eesmärgiks on säilitada ja
paljundada Eesti lõhelaste algupärast
genofondi.
See kava annab soovitusi peamiste
geenipanga pidamisega seotud
küsimuste lahendamiseks.
Arengukava annab vastuse järgmistele
küsimustele ja teemadele...
1. Milliste jõgede sugukarjad luua eraldi, kas on lubatav
mitme jõe karjade segunemine?
2. Kui suur peab olema iga eraldi peetav sugukari
kokku, sh aastakäikude kaupa kui palju peab olema
aastakäike ja kui palju kalu igas aastakäigus või
mitme aastakäigu segus, kas tohib segada
aastakäike?
3. Geenipanga loomine ja säilitamine.
4. Sugukalade märgistamine ja boniteerimine
(hindamine).
5. Ristamisskeemi kasutamine geenipanga
paljundamisel.
6. Kuhu asustada millistest geenipanga karjadest tohib
millistesse jõgedesse asutada?
7. Vajalikud uuringud.
5. Programmi finantseerimine , juhtimine ja
edukuse hindamine.
RAHASTAMINE:
· Praegu finantseeritakse Eestis taastootmist
peamiselt püügiõiguse tasust laekuvast rahast.
· Varem toimus see Kalakapitali kaudu.
· Väikeses mahus ja ebaregulaarselt on
asustamisi toetatud ka eravahenditest
(kalastajad, sponsorettevõtted).
· Riigieelarvest on finantseeritud vaid osa Põlula
Kalakasvatuskeskuse tegevusest.
JUHTIMINE:
· Programmi täitmise eest vastutab
Keskkonnaministeerium (kalavarude
osakond).
EDUKUSE HINDAMINE:
· Aruannete põhjal kui palju programmist
täidetud ja palju on veel vaja täita või
milliseid uusi ülesandeid on püstidada
vaja.
Kasutatud kirjandus
"Kalakasvatusliku taastootmise programm
20022010" Lk 29 49
Tänan kuulamast!
KÜSIMUSED?
JÄRGMINE
ESINEJA.....