Eesti siseveekogude seisund (1)

Sisukord

Sissejuhatus 2
Suurjärv Võrtsjärv 3
Veerežiim 3
Elustik 4
Ökosüsteemi seisund 4
Väikejärved 5
Kujunemine 5
Suurus ja sügavus 6
Veerežiim ja vee kvaliteet 6
Vee koostis 7
Ökosüsteemi seisund 8
Eesti järvede tüübid (1995 a) 9
Jõed 10
Levik ja tihedus 10
Veerežiim 10
Kokkuvõte 12
Kirjandus 13

Sissejuhatus

Referaadi teemaks valisin „Eesti siseveekogude seisund,“ selle pärast, et Eestis on väga palju siseveekogusid - rohkem kui 1200 järve ja paisjärve, ligikaudu 1750 jõge, oja ja magistraalkraavi, vähemalt 3000 suuremat allikat, lisaks teadmata arv mitmesuguseid alalisi ja ajutisi väikeveekogusid. Veekogud mõjutavad meid väga palju, sealt saame me enda joogi- ja pesuvee, käime ujumas, suvitamas või sõidame niisama mööda. Lisaks on meie siseveekogudel oluline tähtsus kalanduse, veevarustuse ja paiguti ka liikluse seisukohalt, samuti looduse ilmestamisel ja kohaliku kliima kujundamisel.
Inimtegevuse mõju veekogudele suureneb järjest. Käesoleval ajal kulgeb Eesti siseveekogudes kaks ebasobivat üldist protsessi: kiire toitainetega rikastumine ja reostuse suurenemine. Tulemuseks on järvede ja jõgede vee omaduste halvenemine, elustiku muutumine ja paigutine häving, veekogude vananemine , nende kalandusliku, veemajandusliku ja puhkeotstarbelise väärtuse vähendamine.
Käesolevas referaadis vaatlen lähemalt meie Võrtsjärve, väikejärvi ning jõgesid, et paremini mõista nende seisundit . Oma teksti sisus toitun eelkõige raamatule „Eesti loodus“, mille on koostanud Anto Raukas ja välja andnud kirjastus „Valgus“ 1995 aastal. Samuti raamatule „Eesti jõgede ja järvede seisund ning kaitse“ Teaduste akadeemia kirjastuselt 1994 ja keskkonnaministeeriumi koduleheküljele (www.envir.ee).

Suurjärv Võrtsjärv

Veerežiim

Võrtsjärv paikneb madalas lamedas nõos Tartu, Viljandi ja Valga maakonna piiril . Võrtsjärv on läbivoolujärv, mille vesi vahetub ligikaudu ühe aasta jooksul. Sissevool toimub 3380 km2 suuruselt valgalalt 18 tähtsama vooluveekogu kaudu. Väljavooluks on kirdenurgast algav ja 101 km pikkust vooluteed Peipsisse suubuv Emajõgi. Võrtsjärve pindala on 270 km2 pikkus 34,8 km ja suurim laius 14,8 km. Võrtsjärv on kuni 6 m sügav, keskmine sügavus 2,8 m. Aastane veetaseme kõikumine võib ulatuda kuni 2 m. Praegusele tasemerežiimile on iseloomulik selle sõltuvus sademetest. 1
Püsivat hoovust pole Võrtsjärvel tähendatud, domineerivad tuultest tingitud hoovused . Suure pindala ning väikese sügavuse tõttu seguneb Võrtsjärve vesi jäävabal perioodil hästi, mistõttu arvestatavat temperatuuri- ja keemilistkihistust sel ajal pole. Kihistus kujuneb välja jää all või kevadel vaiksetel päikesepaistelistel päevadel. Järve madalaveelisus tingib ka tema veemassi väikese termilise inertsi, mille tõttu vee temperatuur jälgib suurel määral õhutemperatuuri kõikumisi ja oleneb päikesekiirguse hulgast.
Võrtsjärve vesi on vegetatsiooniperioodil rohke sestoni tõttu kollakasrohelise värvusega, talvel ja kevadise suurvee ajal kollane või isegi pruun. Vee läbipaistvus on tavaliselt suvel alla ühe, talvel pisut üle ühe meetri. Oluliselt vähendavad läbipaistvust tugeva lainetusega järve põhjast üles uhutavad savi- ja liivaosakesed, mis takistavad ka miksoskoopiliste veeorganismide, eriti aktiivsete filtraatorite elutegevust.
Harilikult on Võrtsjärve vesi aastaringselt leeliselise reaktsiooniga (pH 7,1–8,9) ja suhteliselt rikas mineraalaintetest (üldaluselisus 170–250 mg/l). Orgaanilisi aineid on keskmisel hulgal või üle selle (tavaliselt dikromaatne oksüdeeritavus 23-43 mg O2/l). Biogeensete ainete kontsentratsioon Võrtsjärve vees vastab tugevalt eutroofsele tasemele , olles ajuti ka hüpereutroofsel tasemel. Võrtsjärve vees on aastaringselt arvestataval hulgal hapniku (küllastumus üle 50%), vaid järve lõunaosas on talvel aegajalt hapnikupuudus , mis tingib nõidlikumate kalade liikumise talveks järve põhjaossa. Järve lõunaosa vees on talvel rohkesti ka süsihappegaasi ja jää all isegi metaani. Erakordsetel aastatel on järves kalu massiliselt surnud. 2

Elustik

Vaatamata elupaikade vähesele mitmekesisusele on Võrtsjärve elustik üsna liigirikas . 1995 aastal oli leitud juba 600 taime- ja 900 loomaliiki. Liigirikas on ka Võrtsjärve linnustik , leitud on 92 linnuliiki. Vee hea segunemise tõttu on füto- ja zooplankton levinud ühtlaselt. Toitesoolade rikkus tingib bakter - ja fütoplanktoni rohkuse. Avavees on keskmiselt 5,1–7,4 mln. bakterirakku ja fütoplanktoni suvine biomass on harilikult üle 20 mg/l. Vee rahuldavale sanitaarsele seisundile viitab küllalt hea kolitiiter – avavees 103, kaldavöötmes 51.2
Võrtsjärve suubuvate jõgede looduslikust suurem reostuskoormus on tingitud kahest peamisest põhjusest: 1) puhastamata või puudulikult puhastatud heiteveest, mis rikastab järve eelkõige fosforiühenditega 2) põllumajandusreostusest, milles alati ja kõikjal pole võimalik eristada haju- ja punktreostust.1 Oluliselt halvemad on reostust näitavad parameetrid sisevooludes, eriti Tarvastu ja Tänassilma jões, mis annavad praegu olulise osa järve reostuskoormusest.2
Fütoplanktonis domineerivad sinivetikad. Vee õitsemine algab tavaliselt mais ja kestab septembri või oktoobrini, kuid võib toimuda ka kevadel jää all. Fütoplanktoni primaarproduktsiooni arv-väärtuste alusel kuulub Võrtsjärv hüpereutroofsete järvede hulka ja biogeensed ühendid ei piira vetikate kasvu ka südasuvel. Zooblanktonite eluiga on lühike ning zooblanktoni biomass madal. Tähtsal kohal on zooblanktonis keriloomad ja väikesed koorikloomad. Kadunud on mitmed varem esinenud vähetoitelisi veekogusid eelistavad zooblankterid. Tagasihoidlik on ka zoobentose hulk.
Võrtsjärv on fütoplanktoni järv kus suurtaimestliku osatätsus primaarses produktsioonis on tühine. Suurtaimed katavad ligikaudu 15% järve pindalast ja üldse on sealt leitud kuni 81 liiki järve- ja sootaimi. Kõige rohkem suurtaimi on järve lõunaosas ja tuulevarjulistes lahtedes. Levinuim kaldaveetaim on pilliroog. Veesisesed taimed on laialt levinud, neist tähtsaimad on kaelus -penikeel ja tähkjas vesikuusk.
Võrtsjärve kalastik on aegade vältel ouliselt muutunud. Nagu näitavad Kolga-Jaani kivisaarelt, ühelt Suur-Võrtsjärve saarelt, kiviaegsest asulast ja matusepaigast leitud kalaluud, püüti järvest peale ahvena ja säga isegi lõhet. Tõenäoliselt oli sel ajal järves rohkesti ka siiglasi jt hapnikunõudlikke kalu.

Ökosüsteemi seisund

Võrtsjärv kuulub kihistumata veekogude eutroofsete järvede hulka, millel esineb mõningaid argillotroofseid jooni (saviosakeste ja muu mineraalse sestoni rohkus veel), mis ei lase täielikult ära kasutada järve suurt biogeensete ühendite varu. Võrtsjärv on oma ajaloo jooksul läbinud oligo - ja mesotroofse taseme, olnud vahepeal isegi alkalitroofne (lubjatoiteline) ning jõudnud nüüd tugevalt eutroofse ja hüpereutroofse järve piirile. Troofsusastme tõus on viimasel ajal olnud üsna suur, mida näitab ka paljude tundlike bioindikaatorite kadumine. Järve hüpereutroofeerumisi pidurdab vee tugevast segunemisest tingitud hea gaasirežiim ja vee suur puhverdusvõime.
Võrtsjärve tüpoloogilistest iseärasustest tingitult on omalaadne järve aine- ja energiaringlus. Nagu väidab H. Haberman , kulgeb energiavoog primaarsest produktsioonist kaladeni mitte niipalju zooplanktoni kui zoobentose kaudu. Võrtsjärve ligikaudu 7600 kJ/m2 suurusest fütoplanktoni primaarproduktsioonist jõuab planktontoiduliste kaladeni 0,4 röövkaladeni 0,4 ja bentostoiduliste kaladeni 7 kJ/m2. Vetikate produktsioonist jääb ilmselt väga oluline osa otseses toiduahelas kasutamata ja jõuab uuesti ringlusesse alles muda, bakterite ja põhjaloomade kaudu. Seda tingib eriti sinivetikate rohkus mis sageli on ökoloogiliseks tupikuks.
Võrtsjärve ökosüsteemi stabiilsust ja seisundit parandaks järve veetaseme reguleerimine, mis väldiks suviseid ja talviseid vee madalseise ning sellest tekkivaid äärmuslikke olusid.2 Reguleeritud tasemerežiim jälgib looduslikku veeseisu, kuid kõrgemal tasemel ja reeglipärasemalt. See võimaldaks ka paremini kasutada Võrtsjärve vett veevarustuseks. Väga täpset ja paindlikku reguleerimisskeemi pole Võrtsjärve puhul siiski võimalik kasutada Suure Emajõe piiratud läbilaske tõttu.1

Väikejärved

Kujunemine

Enamik järvi on mandrijäätekkelised. Nende hulka kuuluvad künkliku moreenmaastiku liigestunud kaldjoonega saarerohked järved (Pühajärv, Pangodi ), piklikud voorejärved (Saadjärv, Kuremaa, Raigastvere jt.), vallseljakute ja otamoreenide glatsiokarstilised järved (Aegviidu, Jussi , Kurtna , Neeruti ja Paunküla järvestikud) ning paljud orujärved (Viljandi järv, Uhtjärv); rohkesti leidub ka kloriididerikka veega rannajärvi, mis on tekkinud või tekkimas neotektooniliselt tõusval mererannal ja kannavad enamasti lahe, laisi või mere nime. Jõelookeist on moodustunud lammi- ehk soodjärved (näiteks Emajõe rohked vanajõed). Pandivere kõrgustikul, aga ka mujal pealavamaal leidub karstiveest toituvaid ajutisi järvi (Võhmetu ja Lemküla järv). Ainulaadne Euroopas on Saaremaal asuv meteoriiditekkeline Kaali järv. Lähiminevikus rajatud suuremad tehisjärved on Narva, Paunküla ja Soodla veedoidla ning Karksi järv.
Järvede levik on ebaühtlane: nende arv on suurim ligestatud pinnamoega maastikes, paiguti ka Lääne-Eesti rannikul, väikseim aga tasandikel.2 . Territooriumi iga 40–50 km2 kohta tuleb keskmiselt 1 järv. Eestis on ligikaudu 1200 väikejärve ja veehoidlat, mille pindala on suurem kui 1 ha.3 Meie kõige järverikkaim paik on Kirde-Eestis, kus Kurtna mõhnastikus leiame 30 km2 suurusel alal ligikaudu 40 järve. Enam kui 30 järve 100 km2 kohta on Haanja kõrgustikul. Kõrvemaa põhjaosas, Otepää kõrgustikul ja Karula kuplistikus on 100 km2 suurusel alal 25–30 järve. Rohkesti järvi leiame veel Saaremaa loodeosas Tagamõisa poolsaarel.Samas on Kesk- ja Lääne-Eestis suuri alasid looduslike järvedeta. Sealsetele jõgedele on rajatud hulgaliselt paisjärvi, lisaks neile leidub veel turba-, liiva-, pae- jt karjäärides olevaid tehisjärvi. Keskmiselt tuleb Eestis 100 km2 kohta 3 järve.2
Eesti jaguneb seitsmeks limnoloogiliseks valdkonnaks:

• Kagu-Eesti oligo- ja düstroofsed järved,
  
• Kirde-Eesti oligo- ja düstroofsed järved,
  
• kõrgustike eutroofsed järved,
  
• Pandivere alkalitroofsed järved,
  
• Vahe-Eesti düstroofsed järved,
  
• Madal-Eesti düseutroofsed järved,
  
• Lääne-Eesti halotroofsed järved.
  

Kalanduse ja puhkemajanduse seisukohalt väärtuslikumad järved paiknevad Otepää ja Sakala kõrgustikul ning Vooremaal . Teised piirkonnad on rikkamad taim- ja loomharulduste poolest.3

Suurus ja sügavus

Eesti väikejärvedest on umbes 50% kuni 3 ha suurused ja ligikaudu 30% 3–10 ha suurused, 10–100 ha suuruseid järvi on alla 20%, üle 100 ha 3,6%.Eesti järved on valdavalt madalad. Umbes 75% järvedest oli sügavus alla 10 m. 15 m või sügavamaid järvi on teada ainult 46. Kõige sügavamad järved paiknevad künkliku pinnamoega Kõrg-Eesti alal, eriti sügavad on orujärved ja moreenmaastiku glatsiokarstilised järved.
Eesti järvede suurima ja keskmise sügavuse vahel on tugev positiivne korrelatsioon . Samas on aga suurimate järvede keskmised ja maksimaalsed sügavused väiksemad kui väiksema pindalaga järvedel. Suure valgealaga järves kuhjuvad setted intensiivsemalt sügavamatesse kohtadesse ja sügavused ühtlustavad kiiremini. Mudastumise ja kinnikasvamise tagajärjel jäävad järved järjest madalamaks ja väiksemaks. Järvede kinnikasvamist soodustavad ka veetaseme alandamine ja maakoore kerkimine. Kinnikasvamine on järve arengu algstaadiumis väga aeglane, kuid kiireneb oma lõppjärgus.

Veerežiim ja vee kvaliteet

Järvevee kvaliteet ja kihistus sõltuvad järve valgala suurusest ja iseloomust ning vee mahust, sõltudes seega ka järve veevahetuskiirusest. Järvede valgalad on tavaliselt väikesed, mistõttu ka järvede veevahetus aeglane. 88% järvedest oli valgala pindala alla 50 km2, 32% kuni 2 km2. Ligikaudu 63% järvedest vahetub vesi kuni 4 korda, neist 37% 0,8–2 korda aastas. Kõige väiksema veevahetusega on suhteliselt sügavad umbjärved või allikalised lähtejärved, kus vesi vahetub 1 kord 3–5 aasta jooksul (Uljaste, Saadjärv, Hino, Tilsi, Kõrbjärv jt). Paljudes madalates järvedes, eriti oru- ja rannajärvedes vahetub vesi aasta jooksul kümneid kordi .
Valgala suurusest ja veevahetuse intensiivsusest sõltub vees olevate mineraal - ja biogeensete ainete kontsentratsioon, olles seda suurem, mida tugevam on veevahetus. Planktoni hulk tugeva läbivoolu korral on aga väiksem. Veerikkail aastal on keskmine äravool järvedest 15 l/s km2, tavaliselt 10 l/s km2 ja veevaestel 5 l/s km2. Seega voolab veevaestel aastatel järvedesse 2 korda vähem vett kui keskmistel. Järvede veetase kõigub aastas harilikult 1–2 m piires.
Järvevee kõige märkimisväärsemad temperatuurimuutused toimuvad mais kiire soojenemise ja oktoobris kiire jahtumise ajal. Madalates (alla 5 m sügavustes) ja suuremates (üle 100 ha) tuultele avatud järvedes on veesamba temperatuur jäävabal perioodil suhteliselt ühtlane: pinna ja põhjalähedase vee temperatuur on ainult mõni kraad .Hoopis tugevam temperatuuri kihistus (stratifikatsioon) esineb sügavamates ja väiksemates järvedes, eriti metsajärvedes ning vähese läbipaistvusega järvedes. Neis võib pinna- ja põhjalähedase vee temperatuuride vahe suvel olla üle 20. Eriti järsk (üle 5) on see nn hüppekihis, mis tavaliselt asub vee läbipaistvuse piirist pisut sügavamal.
Pinnavee temperatuur on Eesti väikejärvedes juulis-augustis 19–20C, kuid võib ulatuda 27–29C. Põhjalähedase veekihi tempertatuur sügavates kihistunud järvedes on sageli 4C piires. Järvedes seguneb kogu vesi täielikult 2 korda aastas (aprillis-mais ja oktoobris-novembris), mil kogu veesamba temperatuur on ligikaudu 4C. Eestis on avastatud ka täielikult segunemate veega ehk meromiktseid järvi, kus sügavamates veekihtides täielikku segunemist ei toimu. Sellised on näiteks Rõuge Kaussjärv ja Kooraste Linajärv.
Püsiv jääkate tekib Eesi väikejärvedel harilikult novembris, suurematel detsembris. Jääkate sulab aprillis. Jää on kõige paksem märtsis (30–50 cm, harva enam). Vee värvus varieerub rohekassinisest kuni punakaspruuni ja tumepruunini. Enamiku järvede vesi on kollakasroheline või rohekaskollane. Suvel on vesi rohekama tooniga, ülejäänud aastaaegadel valdavad kollased ja pruunid toonid.
Järvede vesi on tavaliselt väikese läbipaistvusega, seda eriti suvel vetikate vohamise kõrgperioodil. Ligi 50% uuritud järvedest on vee suvine läbipaistvus alla 1,5 m. Kõige väiksem (0,2–0,3 m) on see Harku, Peta - ja Pappjärves. 37% on vee läbipaistvus suvel 1,5–3,0 m, 3% üle 4,5 m. Järvevee värvus koos fütoplanktoni hulgaga määrab olulisel määral vee temperatuuri- ja hapnikukihistuse.

Vee koostis

Vee keemiliselt koostiselt on valdav osa järvi magedaveelised. Arvestataval hulgal kloriide ja teisi merveele iseloomulikke sooli leidub merest hiljuti eraldunud või tugeva ühenduse säilitanud rannajärvedes. Kloriidide hulk on suurenenud ka reostunud järvedes. Põhiline osa Lõuna- ja Põhja-Eesti järvedest on kaltsiumvesinikkarbonaatsed. Vaid rabajärvedes on valdaval kohal sulfaatioon. Järvede vee mineraalainete kontsentratsioon on väga varieeruv . Nii kõigub üldaluselisus (HCO3–) uuritud järvede vees 0–366 mg/l vahel. Kõige madalama üldaluselisusega on raba - ja liivikute järved, kõige kõrgema üldaluselisusega Pandivere kõrgustiku allikalise toitumisega järved. Väga kõrge üldaluselisus on ka Narva soojuselektrijaamade tuhaheiteveest kujunenud Rohelistel järvedel. Üldreeglina on järvede vee üldaluselisus sügavkihtides kõrgem kui pinnavees, seda eriti tugevasti kihistunud sügavates järvedes.
Järgmine tähtsaim vees olev mineraalaine on kaltsium , mille sisaldus jääb 0,4–70 mg/l piiridesse. Kõige kaltsiumivaesemad on raba- ja liivikute järved (Loosalu ja Nohipalu Valgjärv) kõige kaltsiumirikkamad tugeva läbivooluga moreenmaastiku järved (Liinijärv, Kariste jt). Palju kaltsiumi on ka endistes merelahtedes. Kaltsiumkarbonaadid omavad olulist osa veekogu keemilises puhversüsteemis, stabiliseerides vee aktiivset reaktsiooni ja sidudes vette sattuvaid fosforiühendeid. See protsess pidurdab järvede eutrofeerumist, sest osa fosforit viiakse aineringlusest välja.
Väga varieeruv on ka järvede vee orgaaniliste ainete sisaldus. Kõige madalama orgaaniliste ainete sisaldusega on heledaveelised nõmmjärved (Nohipalu Valgjärv), kõige kõrgemaga aga rabajärved ja pruuniveelised järved Põlvamaal. Suurim orgaaniliste ainete sisaldus on kindlaks tehtud Rummu ja Viroste järvedes.Kihistunud veega järvedes on orgaaniliste ainete sisaldus tavaliselt suurem ülemistes veekihtides. Järvevees sisalduv orgaaniline aine võib olla tekkinud kohapeal või sisse kantud . Järves tekkinud orgaanilised ühendid on moodustunud eelkõige järve enda elustiku arvel, seda eriti tugevasti eutrofeerunud järvedes. Orgaaniliste ühendite sissekanne on iseloomulik soo- ja rabajärvedele.
Eesti järvede vees on kõrge ka biogeenide sisaldus, mida tõendab vetikate ja suurtaimede vohamine paljudes väikejärvedes. Biogeenide hulk allub kindlale aastaringsele dünaamikale, olles suurim talve lõpul ja kevadel. Näiteks on Ülemiste järves üldlämmastikku ja üldfosforit suvel 2–3 korda vähem kui kevadel. Põhilise osa üldlämmastikust moodustavad nitraadid , mille hulk meie järvevees kõigub analüütiliselt nullist kuni 4 mg/l-ni. Tunduvalt vähem on Eesti väikejärvedes fosforit, mistõttu sealne bioproduktsioon on limiteeritud. On teada, et kui N:P suhe ületab 16, on lämmastikku liiaga ning fütoplanktoni ja makrofloora arengut määrab fosfor . Eesti üks fosforivaesemaid järvi on Nohipalu Valgjärv, kus lahustunud fosforit on 0–0,011 mg/l. Kõige fosforirikkamad Papp-, Kooraste Lina-, Väike Kodi -, Kriimani ja Pikajärv.
Vee reaktsioon väikejärvedes on pH 4,0–9,6 piires, Narva Rohelistes järvedes on pH 12. Eestis on ülekaalus aluselise veega järved. Kõige happelisem on vesi Loosalu järves (pH 4,0–4,3), kõige aluselisem (pH üle 9,2) Harku järves, Metsküla järves , Peta - ja Pikajärves. Viimased on hüpereutroofsed veekogud, kus tugevat aluselisust põhjustab intensiivne suvine fotosüntees, mis oluliselt vähendab süsihappegaasi ja suurendab hapniku hulka vees.
Sügavamates veekihtides on pH tavaliselt väiksem, kui ülemistes, seda eriti vegetatsiooniperioodil. Vee pH omab suurt tähtsust keemiliste protsesside mõjutajana. On teada, et kui väävelvesinikku on palju ning hapnik puudub või on seda vähe (O2 alla 1,5 mg/l) hakkab tekkinud kaltsiumfosfaat lahustuma ja põhjasetetest tuleb uuesti ringlusesse fosfor. Sellega algab järve enesereostumine. See protsess toimub juba praegu peaaegu kõikides kihistunud veega Eesti väikejärvedes. Rohke ammooniumlämmastiku korral moodustub leeliselises keskkonnas ammoniaak , mis on kaladele äärmiselt mürgine.

Ökosüsteemi seisund

Järve ökosüsteemi hindamisel on oluline ka selle gaasi-, eriti hapnikurežiim. Ideaalsel juhul on aastaringselt küllastumusele lähedane hapnikusisaldus terves veesambas. Paraku sellist olukorda Eesti järvedes ei esine. Suhteliselt hea hapnikurežiim on Nohipalu Valgjärves, kus hapnikuvaesed on vaid põhjalähedased veekihid ja hapniku üleküllastus ülemistes kihtides on minimaalne. Hea gaasirežiimiga on veel Piigandi, Uiakatsi, Koorküla Valgejärv, Udsu jt toitesoolade vaesed järved, kus hapnik puudub vaid süvikute piirkonna põhjalähedastes veekihtides. Enamikus Eesti sügavamates kihistunud veega väikejärvedes on hapnikku suvel rohkesti hüppekihist üleval pool, sellest allpool hapnik puudub.
Bakterite üldarv vees peegeldab küllaltki adekvaatselt järvede troofsustaset. Kõige kõrgem on bakterplanktoni arvukus kihistunud hüpereutroofsetes järvedes. Neis järvedes on talvisel ja suvisel stagnatsiooniperioodil hüppekihist sügavamal väga mitmekesine , anaeroobsele tsoonile iseloomulik mikrofloora, kus esinevad fototroofsed rauabakterid, värvitud väävlibakterid, prokarüoodid jt.
Fütoplanktoni hulk ja koosseis Eesti väikejärvedes on väga varieeruv. Meil väga sagedasti esinevates eutroofsetes järvedes on fütoplanktoni biomass tavaliselt 5–15 g/m3, vee õitsemise ajal kuni 40 g/m3 Ligikaudsete hinnangute kohaselt on meil fütoplanktonirikkaid, tugeva veeõitsemisega järvi üle 25%, kogupindalaga 5544 ha. Fütoplanktoni liigiline koosseis on vaene vähetoitelistes järvedes, kus proovis on tavaliselt 10–15 liiki. Seal domineerivad väikeserakulised rohe- ja sinivetikad, sageli ka koldvetikad, harvem ikkesvetikad. Järvede režiimi halvenemise, eriti eutrofeerumisega kaasneb oligo- ja mesotroofsetele vete iseloomulike liikide ning koorikloomade osatähtsuse vähenemine ja eutroofsete liikide ning keriloomade osatähtsuse tõus.2
Eesti järved olid 1970-ndatel ja 1980-ndatel aastatel tugevalt mõjutatud väetistest ja farmireovetest, mis põhjustas kiiret eutrofeerumist. Kolhoosikorra lagunemisega soikus põllumajanduslik tootmine ja 1990-ndate aastate algul hakkas järvede, eriti väikejärvede, seisund paranema. Eutrofeerumine aeglustus, lämmastikusisaldus järvevees vähenes. Majandusolukorra paranemisega on lähitulevikus oodata eutrofeerumise taastõusu.3

Eesti järvede tüübid (1995 a)

• 8% vähetoitelisi ehk oligotroofseid järvi. Mineraal-, toit- ja humiinainete poolest vaesed. Selgeveelised unikaalse elustikuga järved.
  
• 5,8% uuritud järvedest on poolhuumustoidulised ehk semidüstroofsed ehk mineraal- ja toitainete vaesed, keskmise humiinainetesisaldusega.
  
• 9% on huumustoitelised ehk düstroofsed. Mineraal- ja toitainete vaesed, kuid humiinaineterikkad.
  
• 36,4% uuritud järvedest olid rohketoitelised ehk eutroofsed, mis omakorda jagunevad pehmeveelisteks ja kalgiveelisteks. Enamik eutroofseid järvi on kalgiveelised, toitainerikkad ja humiinainevaesed.
  
• 36,6% uuritud järvedest osutusid segatoitelisteks ehk düseutroofseteks, mis on toit- ja humiinaineterikkad.
  
• Lisaks esineb lubjatoitelisi, soolatoitelisi ja rauatoitelisi järvi, kuid nende osatähtsus on väike.2
  

Humiinained on komplekssed amorfsed orgaanilised ühendid (polümeerid), mis on tekkinud enamikus taime-, vähemikus loomajäänuste humifitseerumisel mullas ja setetes .4

Jõed

Levik ja tihedus

Soome laht, Läänemeri, Peipsi järv ja Haanja kõrgustik loovad Eestis soodsad tingimused tervikliku vooluvetevõrgustiku kujunemiseks. Pinnamoe iseärasused tingivad siinsete jõgede jagunemise erinevate vesikondade vahel.2
Veelahkmed jagavad Eesti jõed nelja looduslikku vesikonda:

• Narva-Peipsi vesikond ,
  
• Soome lahe vesikond,
  
• Liivi lahe vesikond ja
  
• Saarte veekogud.
  

Kolme vesikonna – Narva-Peipsi, Soome lahe ja Liivi lahe vesikonna jõed saavad alguse Pandivere kõrgustiku laialdase karstiala nõlvadelt.
Eesti jõed on lühikesed, väikese valgalaga, seetõttu ka suhteliselt veevaesed. Jõestik on tihe. Äravool moodustub põhiliselt riigi territooriumil. Veevarude killustatus väikesteks veekogudeks ja ebaühtlane jaotumine piirab nende kasutusvõimalusi. Madalveeperioodi suhteliselt väikesed, tihti ka nullilähedased miinimumvooluhulgad mõjutavad jõe kasutamist asulate veega varustamisel, hüdroenergia tootmisel, vihmutusvee võtmisel ja heitvee eesvooluna. Veevarude killustatuse kõrval on pinnaveele omane ka ebaühtlane levik. Suhteliselt veevaesem on Põhja-Eesti. Samas on tööstus koondunud just sinna.3

Veerežiim

Eesti territooriumil on üle 7000 vooluveekogu. Väikese territoorimi tõttu on enamik neist lühikesed, kuni 10 km pikkused (90% üldarvust)2 Üle 100 km pikkusi jõgesid on 10. Pikim on Võhandu jõgi – 162 km, veidi lühem on Pärnu jõgi – 144 km. Järgnevad Põltsamaa, Pedja , Kasari, Keila ja Jägala jõgi. Ka maa-ala, kust jõed oma vee ammutavad, on erineva suurusega. 15 jõe valgala on suurem kui 1000 km2. Peaaegu tervikuna Eestis paikneva Emajõe valgala moodustab riigi pindalast 22%.3
Üks võimalus jõgedevõrgu paiknemise iseloomustamiseks on jõgedevõrgu keskmise tiheduse arvutamine2 Üle 10 km pikkuste jõgede võrgu keskmine tihedus on 0,23 km/km2, seejuures Liivi lahe vesikonnas 0,27 km/km2, Soome lahe vesikonnas 0,22 km/km2, Narva-Peipsi vesikonnas 0,23 km/km2 ja saartel 0,11 km/km2. Kõige hõredam – 0,05 km/km2 – on vetevõrk Pandivere kõrgustikul, sest pinnas on karsti tõttu väga hea läbilaskevõimega ega soodusta vooluvetevõrgu kujunemist. Pandivere kõrgustiku võlvil puudub vooluvesi 1375 km2 suurusel maa-alal.
Eesti suurima langusega jõgi on Piusa , mille lähte ja suudme absoluutse kõrguse vahe on 208 m. Suurim keskmine lang on Soome lahte suubuval Mustojal 3,5 m/km, väikseim Emajõel 0,04 m/km, kus langus 100 km kohta on kõigest 3,7 m.
Eesti looduse omapäraks on karstinähtuste (salajõed, kurisud jms) esinemine Põhja-Eestis ja saartel. Karsti tõttu voolab osa jõgesid kohati maa all (Jõelähtme, Tuhala, Kuivajõgi jt). Pandivere piirkonnale on iseloomulik maapealsete ja maa-aluste valgala piiride erinevus.
Keskmine äravoolumoodul on 8,2 l/s 1 km2. Veerikkaid jõgesid on Eestis vähe. Ainult 13 jõel on aasta keskmine veehulk üle 10 m3/s. Veerohkuselt on esikohal Narva jõgi. Eesti jõgede äravoolust voolab 23% Soome lahte, 43,6% Liivi lahte, 33% Peipsi järve ja Narva jõkke ning 0,3% Venemaale ja Lätisse.3
Iseloomulik on vooluhulga sesoonne muutumine. Nii aastases kui ka mitmeaastases vooluhulga režiimis tõuseb järsult esile maksimaalse vooluhulgaga periood aprilli lõpul. Minimaalsed vooluhulgad on juunis-juulis ja talvel veebruaris .
Eesti jõgede voolukiirus suurvee perioodil on umbes 0,5–1,0 m/s, Põhja-Eesti jõgede alamjooksul kohati 2–4 m/s. Madalvee perioodil on voolukiirus tavaliselt 0,1–0,3 m/s. Läbivoolu aeg on jõgedes 4–8 päeva, suurvee ajal poole lühem. Veetaseme kõikumise amplituud on 1,5–5,5 m.2
Eesti veekogusid mõjutavad elukondlikust, toiduaine- ja kergetööstusest ning põllumajandusest pärinevast hajureostusest tulevad toitained . Põhja- ja Kirde-Eestis lisandub suurtööstuse heitvee mõju, mis ohustab tõsiselt rannikumerd. Veekogude seisund sõltub otseselt reovee puhastamise tõhususest ja põllumajanduses rakendatavatest kaitsemeetmetest. Viimasel aastakümnel on Eestis toimunud olulised muutused. Majanduse langus, muutused tööstuse korraldamisel ja olmes tarbitava vee osas on kaasa toonud veekeskkonnale avalduva surve vähenemise. See on soodsalt mõjunud nii jõgedele, järvedele kui ka merele .3

Kokkuvõte

Siseveekogude uurimisega on Eestis tegeletud juba ligi 160 aastat. Järveuuringud on Eestis olnud piisavalt heal tasemel, kuid Eesti jõgesid on uuritud suhteliselt vähe. Keskkonnaministeeriumi järgi on Eesti jõgede ja järvede vee kvaliteet rahuldav, kuid sellest hoolimata pole seisund kiita. Meie riik on piisavalt väike, et kanda hoolt kõigi meie siseveekogude eest, olenemata nende suuruset.
Kahjuks on enamus andmeid eelmise sajandi lõpust ja uuemaid raamatuid on vähe. Vesi on väga tugevalt mõjutatav ja olukord võib muutuda väga kiiresti, kuna vesi on meile elulise tähtsusega peaksime selle puhtuse ja kvaliteedi eest hoolt kandma nii palju kui võimalik.

Kirjandus

„Eesti jõgede ja järvede seisund ning kaitse“ Teaduste akadeemia kirjastuselt 1994
„Eesti loodus“ Anto Raukas „Valgus“ 1995
keskkonnaministeeriumi kodulehekülg (www.envir.ee)
Vikipeedia (et.wikipedia.org/wiki/Humiinaine)
1 „Eesti jõgede ja järvede seisund ning kaitse“ Teaduste akadeemia kirjastus 1994
2 „Eesti loodus“ Anto Raukas „Valgus“ 1995
3 Keskkonnaministeerium www.envir.ee/1131
4 Vikipeedia et.wikipedia.org/wiki/Humiinaine
13