Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

Keelekümblus kui kasvatusfilosoofiline probleem (0)

1 Hindamata
Punktid

Esitatud küsimused

  • Mis motiveeris meid võtta sellise teema ?
  • Mida EI peaks lapsevanem tegema ?
  • Millist osa etendab siin haridus ?
  • Kes seda teeb ja millal teeb ?
  • Kuidas õpetatakse keelekümblusklassis keelt ?
 
Säutsu twitteris
TALLINNA ÜLIKOOL
Kasvatusteaduste teaduskod
Kasvatusteaduste osakond


KOOPERATIIVNE PROJEKT


KEELEKÜMBLUS KUI KASVATUSFILOSOOFILINE PROBLEEM



KOOSTAJAD:
JUHENDAJA : ENE- SILVIA SARV

TALLINN 2008
Sissejuhatus.
Meie grupi poolt valitud teema on väga aktuaalne tänapäeval, sest keelekümbluse programm on praegu viidud paljudes koolides . On huvitav teada, mis see termin, nagu „keelekümblus” üldse tähendab, selle plussid ja miinused ja milliste probleemidega selle programmi järgi õpivad lapsed kohtuvad.
Meie leidsime selle raamatu, nagu „Keelekümbluse käsiraamat”, kust võtsime palju huvitavaid fakte ja mõtteid. See raamat aitas meid koostada kooperatiivse projekti, kust saab leida erinevaid vastuseid tekkinud küsimustele.
Mis motiveeris meid võtta sellise teema? Nagu on teada, et paljudes vene koolides Eestis on madal eesti keele õppimise tase, lapsed õpivad eesti keelt, et sooritada eksamit , teist perspektiivi nad ei näe, võime tuua sellise näidise, nagu koolid Ida-Virumaal, seal õpitakse eesti keelt ainult eksami sooritamiseks. Aga õpilased vajavad ka kommunikatiivset õpet, on märgatav, et enamik eesti keele õppijatest ei suuda väljendada oma mõtteid, selle põhjus on nende teadmatus ja kartus.
Keelekümbluse programm see on nagu „Samm tulevikku”, see aitab õpilastel tunda end enesekondlamat ja kindlustada nende teadmisi. See ei ole ainult eesti keele õpimine nagu sellist, aga täiesti õppimine riigi keeles. On olemas nii varajane kui ka hiline keelekümbluse õppimine, mõlemad juhtumid on head.
Muidugi vene õpilastel on algselt väga raske eesti keeles õpida, aga ajaga harjuvad nad. Selle programmi plussiks on, et lapsed valdavad juba lapsepõlvest kaht keel, vene ja eesti keel.
Õpetajal on ka raske, sest temal on nagu kaheosaline töö, tema kohustus on, et õpilased said tunni teemast aru ja suutsid selle eesti keeles väljendada.
Meie projektis esile toodud näited kindlustavad selle programmi positiivseid küljed.
Kui vaadelda selle teema filosoofilisest vaatenurgast, võib öelda, et siin esinevad mõned raskused, see on eriti õpilaste käitumine, nende suhtumine õpetajasse ja eriti koolisse, kus nad õpivad. Projektist, Te teate, mis raskused on olemas ja kuidas neid likvideerida .




1. Teise keele keelekümblusprogrammid


Keelekümblusprogrammid on sellised õppeprogrammid, mille puhul kasutatakse koolihariduseandmiseks kahte (või enamat ) keelt. Üks neist on õpilaste kodune keel (K1) ning teine on teine keel ehk võõrkeel (K2). Vähemalt 50% õppekavast omandatakse teise keele ehk võõrkeele vahendusel kas siis ühe või mitme aasta jooksul. Täieliku varase keele-kümbluse tüüpprogrammi kohaselt antakse alates lasteaiast kuni teise klassi lõpuni 100% kooliharidusest teises keeles; esimest keelt kasutatakse alates kolmandast klassist ca 45–60 minutit iga päev ning seejärel suurendatakse selle osatähtsust järk-järgult, kuni õppetöö toimub umbes 50% ulatuses esimeses keeles ja koolipäeva teine pool võõrkeeles (vt joonis 1). Mitmesugustest keelekümblusmudelitest tuleb juttu edaspidi. Tavaliselt räägivad keelekümblusprogrammides osalevad õpilased üht ja sedasama esimest keelt; neil ei pruugi olla mingeid eelnevaid kokkupuuteid teise keelega väljaspool kooli või neid on olnud väga vähe. Keelekümblusprogrammid said alguse 1965.a Kanadas Montrealis, kui Quebeci ingliskeelsetele õpilastele loodi programmid , võimaldamaks neil ära õppida mõlemad Kanada ametlikud keeled – inglise ja prantsuse keel. Quebecis on inglise keelt kõnelevaid inimesi vähe, ainult 15% protsenti kogu provintsi elanikkonnast. Pärast 1965. a on välja töötatud ka teiste keelte kümblusprogramme, nt heebrea -inglise, havai -inglise, mohoki (ühe indiani keele)-inglise, jaapani-inglise, baski - hispaania , soome-rootsi ja neid kasutatakse erinevatel põhjustel ( Johnson & Swain, 1997) – vt tabel 1. Eesti keele kümblusprogramm vene keelt kõnelevatele õpilastele sarnaneb oma eesmärkide poolest nii Kanada prantsuse keele kui ka teiste keelte kümblusprogrammidega (punkt 1 tabelis 1), mille sihiks on integreerida vähemuskeele rääkijad enamuskeelsesse ühiskonda (punkt 5).
Tabel 1. Keelekümblusprogrammide üldeesmärgid
1. Ametlike rahvuskeelte oskuse arendamine (nt prantsuse keele-kümblus Kanadas).
2. Üldine hariduslik, keeleline ja kultuuriline rikastamine (nt prantsuse keelekümblus Ameerika Ühendriikides).
3. Kultuuripärandi ja kultuurkeelte säilitamine (nt baski keelekümblus Hispaanias; ladiini keelekümblus Itaalias).
4. Tähtsate piirkondlike keelte õppimine (nt saksa või prantsuse keel Euroopas).
5. Kultuurivähemuste lõimimine enamuskeelsesse ühiskonda (nt slovakkia keelekümblus seal elavatele ungarlastele).
6. Põliskeelte oskuse säilitamine ja edasiarendamine (nt mohoki keele-kümblus Quebecis; havai keelekümblus Ameerika Ühendriikides).
7. Maailmakeelte oskuse arendamine (nt inglise keelekümblus Jaapanis ; jaapani keelekümblus Ameerika Ühendriikides).
1.2. Programmi eesmärk ja põhimõtted
Haridusalasteks eesmärkideks on:
1. vanusele vastav esimese keele lugemis-, kirjutamis -, rääkimis- ja kuulamisoskuse omandamine;
2. teise keele hea lugemis-, kirjutamis-, rääkimis- ja kuulmise järgi arusaamisoskuse omandamine;
3. vastavas klassis nõutavate üldhariduslike oskuste omandamine teistes ainetes, nagu matemaatika ja looduslugu;
4. nii koduse keele kõnelejate kui ka sihtkeele kõnelejate kultuuri mõistmine ja hindamine.
Seega on keelekümblusprogrammis kakskeelne haridus lisaväärtus, kuna eesmärgiks on mõlema keele (K1 ja K2) funktsionaalse oskuse oman - damine ning mõningatel juhtudel ka kolmanda keele valdamine (vt Genesee, 1998, nt). Kõige iseloomulikum joon keelekümblusprogrammis ongi asjaolu, et teises keeles õpetatakse tavalisi üldhariduslikke õppe-aineid, nagu matemaatika ja looduslugu. Keelekümblusõpilastelt oodatakse nendes õppeainetes samu tulemusi kui oma emakeeles õppivatelt lastelt , lisaks omandavad keelekümblusõpilased teise keele kõnelemisoskuse. Keelekümblusprogrammide kontseptsioon põhineb esimese keele omandamise vallas tehtud uuringutel. Kõik lapsed - väheste eranditega - omandavad vähemalt ühe keele ilma otsese ametliku õpetuseta. Lapsed saavad esimese keele oskuse loomulikul teel ja suhteliselt kergesti kätte, sest ümbritsevatele inimestele on see keel ühtseks ja mõtestatud suhtlusvahendiks. Keelekümblusprogrammid üritavad luua koolides samasuguse sotsiaalse keskkonna ja tingimused, mis on esimese keele omandamise puhul tavapärased, nii et inimene tahab õppida teist keelt suhtlemaks paljude teistega mõtestatult ja mõistetavalt (Genesee, 1983; 1996). Selline teise keele omandamisviis ei lange kokku traditsiooniliste õpetamisviisidega, kui teist keelt õpetatakse lühikeste ajavahemike kaupa ja adekvaatseks mõtestatud suhtlemiseks selles keeles jääb vähem võimalusi.
Keelekümblusprogrammide raames õpetatakse üldhariduslikke õppe-aineid teises keeles ja keelekümblusõpetajad räägivad õpetades ainult teist keelt kas siis terve koolipäeva või vähemalt poole sellest. Sellises keskkonnas õpivad lapsed teise keele kasutamist induktiivselt, kuivõrd see on vajalik suhtlemiseks ja aine materjalist arusaamiseks. Samas õpivad nad kasutama igapäevaseks õpetajate ja teiste õpilastega suhtle -miseks vajalikku sõnavara. Teiste sõnadega – õpilased õpivad teist keelt igapäevase suhtlemise ja teiste ainete õppimise käigus.
Ainetundides aitavad keelekümblusõpetajad lapsi mitmel viisil teist keelt paremini mõista (vt tabel 2). Suheldes žestikuleerivad nad palju, kasutavad näitlikustamist ning õpetavad vahetu ja praktilise tegevuse kaudu. Võrreldes emakeelt kõnelevate klassidega on siin kõne aeglasem , rohkem kontekstiga seotud ja grammatiliselt lihtsam. Õpetajad aitavad keeleõppele mitmel viisil kaasa: (a) kasutavad keelt korrektselt, (b) sõnastavad ümber, (c) laiendavad õpilaste ebatäpseid, lõpetamata või ebakohaseid ütlusi või (d) asendavad need õigete ja asjakohaste ütlustega. Nad seovad teise keele kasutuse igapäevase suhtlusrutiiniga koolis – üleriiete panekul riietehoidu, vaheajale või lõunatunnile minekul, kojuminekuks valmistumisel. Nad kordavad olulist sõnavara ja tähtsamaid fraase igapäevase õppetöö käigus või koolipäeva algus-toimingute ajal ja enne kojuminekut, kui õpilased räägivad ilmast , aastaaegadest ja hetkel väljas toimuvast. Õpetajad peavad kindlasti saama vastavat erialast koolitust keeleoskuse omandamise üldiste aluste, eriti aga teise keele õppimise eripära mõistmiseks, et osata kohandada oma keelekasutust vastavalt teises keeles õppivate laste vajadustele.
Otsene teise keele õpetus toimub keeletundides iga päev, kui keelekümblusõpetajad õpetavad uut sõnavara, grammatikat, lugemist ja kirjutamist enam-vähem sama metoodika järgi kui emakeeles õppivatele lastele. Samas õpetatakse üldainete, näiteks matemaatika ja loodusloo tundides vajaminevaid oskusi. Tihti annavad õpetajad, märganud, et õpilased ei saa mõnest asjast hästi aru, keelealaseid lühiseletusi ka teistes tundides (nn minitundides).
Keelekümbluse põhimõtted sarnanevad muude tänapäevaste teise keele õppimise alustega, millest kõneldakse sageli kui integreeritud, sisu-põhisest, kommunikatiivsest või funktsionaalsest keeleõppest. Need uued põhimõtted erinevad traditsioonilistest meetoditest, mille korral teise keele õpetamine piirdus sõnavara, grammatika ja vestlusteemade harjutamisega ning kui iga tehtud viga parandati. 1960-ndate aastate keskel Montrealis alguse saanud programm oli keelekümbluse eelkäijaks ja üleüldse esimene programm, milles rõhutati teise keele kui aine sisu edasiandmise vahendi tähtsust ja mitte keele kui niisuguse õppimist ning kus teine keel omandati eelkõige üldhariduse kõrvalsaadusena.
2. Keelekümblusmudelid
Keelekümbluses on kolm järgnevalt kirjeldatavat mudelit: varane, keskmine ja hiline keelekümblus.
2.1. Varane keelekümblus
Varase keelekümbluse programmidega alustatakse lasteaias või esimeses klassis, kui õpilased on umbes viieaastased. Varases täieliku keelekümblusprogrammi korral toimub kogu õpetus esimesest kolmanda või neljanda klassini teises keeles. Mõnes koolis hakatakse juba teisest klassist peale järk-järgult ka esimeses keeles õpetama, mõnes aga alles neljandast klassist peale või isegi hiljem. Esimese keele õpetus algab keeletundidega vastavalt õppekavale. Järgmistes klassides õpitakse esimeses keeles ka teisi aineid, alustades matemaatika ja looduslooga. Ühe kooliaasta jooksul ei õpetata ühtki ainet mõlemas keeles. Keelekümblusprogrammi viimastes klassides (viiendas ja kuuendas klassis) varieerub esimeses keeles õppimine eri koolides, moodustades 20% kuni 60-70% kogu õppeajast. Kus vähegi võimalik, on mõlema keele jaoks eri õpetajad ja need, kes õpetavad teises keeles, oskavad seda emakeelena või sama hästi kui emakeelt. Üsna tihti esinevad õpetajad ainult ühe keele oskajatena, sundimaks lapsi võimalikult palju teises keeles rääkima.
Varase keelekümbluse õpilastele pakutakse keskkoolis võimalust võtta teises keeles valikulisi ainekursusi, mida annavad eri väljaõppe saanud õpetajad. See faas on programmi seisukohalt selles mõttes oluline, et annab õpilastele võimaluse säilitada ja edasi arendada teise keele oskust. Need keskkooli tasemel valikulised kursused on sisupõhised – ajalugu või geograafia – ja keelepõhised, näiteks kirjandus, näitekunst jne.
Varase osalise keelekümblusprogrammi korral toimub umbes pool algkooli õppetööst kõigis algkooli klassides teises keeles ja pool esimeses keeles. Juba alguses jaotatakse õppeained mõlema keele vahel nii, et ühe kooliaasta jooksul ei õpetata ühtki ainet mõlemas keeles. Õpetajad ei tõlgi mitte kunagi (või peaaegu mitte kunagi) teises keeles esitatud informatsiooni esimesse keelde, et aidata õpilastel paremini aru saada. Kui nad seda teeksid, siis hakkaksid õpilased õppetöö käigus rohkem tõlke peale lootma ja teise keele rääkimise ajal lülitaksid nad end välja. Erandiks ühe keele/ühe õppeaine reeglist on õigekeeletunnid, kus õppetöö toimub mõlemas keeles (võimaluse korral eri õpetajatega). Keskkoolis pakutakse teises keeles valikuliselt kas keelepõhiseid või sisupõhiseid kursusi. Selliste kursuste arv ja liik on koolides erinev, olenedes kvalifitseeritud õpetajate olemasolust.
2.2. Keskmine keelekümblus
Nende programmide alusel saavad õpilased alates lasteaiast kuni neljanda- viienda klassini haridust esimeses keeles. Valmistudes keelekümbluseks, saavad õpilased sel etapil teises keeles 30 – 60 minutit otsest õpetust päevas. Õppeaineid hakatakse teises keeles õpetama alles algkooli keskmistes klassides, tavaliselt neljandas klassis (kui õpilased on umbes üheksa- või kümneaastased). Neljandast kuuenda klassini - toimub keskmiselt pool õppetööst teises keeles ja pool esimeses keeles. Proportsioonid on koolides ja piirkonniti erinevad. Keskkoolis toimub osa õppetööst esimeses keeles ja osa teises keeles, proportsioonid on jällegi eri koolides ja piirkondades erinevad.
2.3. Hiline keelekümblus
Quebecis (Kanada) algavad hilise keelekümbluse programmid tavaliselt keskkooli esimesel aastal, kui õpilased on umbes 12aastased (Genesee, 1983). Õpilastel on selleks ajaks mõningane teises keeles õppimise kogemus; enamasti on neil alates esimesest klassist olnud iga päev 45 – 60 minutit õppetööd teises keeles, kuid see võib piirkonniti varieeruda. Eelnev kokkupuude teise keelega on vajalik selleks, et õpilased suudaksid keskkoolis edukalt üle minna selles keeles õppimisele. Keskkoolis õpetavad teist keelt emakeelena kõnelevad või seda emakeelega võrdsel tasemel valdavad õpetajad ja kogu õppetöö toimub üks või kaks aastat teises keeles, välja arvatud esimese keele õigekirja- ja kirjandustunnid. Sel ajal läbivõetav õppekava on põhiliselt sama mis tavalistes esimese keelega töötavates koolides, ainukeseks erinevuseks ongi asjaolu, et kõiki aineid õpetatakse teises keeles. Järgmistes klassides (alates üheksandast kuni üheteistkümnendani, millega lõpeb keskkool Quebecis) õpetatakse teises keeles valikulisi aineid, näiteks ajalugu, geograafiat ja matemaatikat. Quebecis on teises keeles läbitavatel kursustel sama maht kui neil kursustel, mille on kinnitanud Le Ministère de l’Éducation du Québec tavakoolides prantsuse keeles õppivate õpilaste jaoks. Seega suudavad emakeelena inglise keelt rääkivad Kanada õpilased hilise keelekümbluse programmi alusel õppida prantsuse keeles samu aineid, mis on ette nähtud prantsuse keelt emakeelena rääkivatele õpilastele.
3. Keelekümblus Eestis
Ühe kolmandiku Eesti elanikkonnast moodustavad mitte-eestlased, kellest suur enamik ei valda eesti keelt ega ole Eesti sotsiaalses, poliitilises ja kultuurielus täielikult lõimunud. Samas peetakse enamasti just riigikeele ladusat valdamist Eestis elavate mitte-eestlaste poliitilise, majandusliku, sotsiaalse ning kultuurilise lõimumise esmaseks tingimuseks . Senise õppe abil ei ole eesti keele kui teise keele õpetamisel soovitud tulemusteni jõutud ning enamiku venekeelse keskkooli lõpetanute eesti keele oskus ei ole piisav selleks, et konkureerida tööturul või jätkata õpinguid kõrgkoolis. Seepärast otsib üha rohkem venekeelse taustaga
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
Keelekümblus kui kasvatusfilosoofiline probleem #1 Keelekümblus kui kasvatusfilosoofiline probleem #2 Keelekümblus kui kasvatusfilosoofiline probleem #3 Keelekümblus kui kasvatusfilosoofiline probleem #4 Keelekümblus kui kasvatusfilosoofiline probleem #5 Keelekümblus kui kasvatusfilosoofiline probleem #6 Keelekümblus kui kasvatusfilosoofiline probleem #7 Keelekümblus kui kasvatusfilosoofiline probleem #8 Keelekümblus kui kasvatusfilosoofiline probleem #9 Keelekümblus kui kasvatusfilosoofiline probleem #10 Keelekümblus kui kasvatusfilosoofiline probleem #11 Keelekümblus kui kasvatusfilosoofiline probleem #12 Keelekümblus kui kasvatusfilosoofiline probleem #13 Keelekümblus kui kasvatusfilosoofiline probleem #14 Keelekümblus kui kasvatusfilosoofiline probleem #15 Keelekümblus kui kasvatusfilosoofiline probleem #16 Keelekümblus kui kasvatusfilosoofiline probleem #17 Keelekümblus kui kasvatusfilosoofiline probleem #18 Keelekümblus kui kasvatusfilosoofiline probleem #19 Keelekümblus kui kasvatusfilosoofiline probleem #20 Keelekümblus kui kasvatusfilosoofiline probleem #21 Keelekümblus kui kasvatusfilosoofiline probleem #22 Keelekümblus kui kasvatusfilosoofiline probleem #23 Keelekümblus kui kasvatusfilosoofiline probleem #24 Keelekümblus kui kasvatusfilosoofiline probleem #25 Keelekümblus kui kasvatusfilosoofiline probleem #26 Keelekümblus kui kasvatusfilosoofiline probleem #27 Keelekümblus kui kasvatusfilosoofiline probleem #28 Keelekümblus kui kasvatusfilosoofiline probleem #29 Keelekümblus kui kasvatusfilosoofiline probleem #30 Keelekümblus kui kasvatusfilosoofiline probleem #31 Keelekümblus kui kasvatusfilosoofiline probleem #32 Keelekümblus kui kasvatusfilosoofiline probleem #33 Keelekümblus kui kasvatusfilosoofiline probleem #34
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 34 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2009-05-19 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 96 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor Jelena Demjantsuk Demjantsuk Õppematerjali autor

Lisainfo

kooperatiivne projekt
filosoofia , kasvatus , keelekümblus , problemaatika

Mõisted


Meedia

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


Sarnased materjalid

352
pdf
Andekusest ja andekatest lastest
161
pdf
Juhtimise alused
1072
pdf
Logistika õpik
990
pdf
Maailmataju ehk maailmapilt 2015
343
pdf
Maailmataju uusversioon
477
pdf
Maailmataju
194
pdf
Käitumine klassiruumis-Bill Rogers
18
doc
Kakskeelne laps ja tema õpetamine





Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun