Kakskeelne laps ja tema õpetamine (0)

TALLINNA ÜLIKOOL
Kasvatusteaduste Instituut
Algõpetuse osakond
Kairi Press
KAKSKEELNE LAPS JA TEMA ÕPETAMINE
Referaat
Tallinn 2012
Sisukord
Sissejuhatus 3
Eelised ja puudused kakskeelse lapsega 4
LASTEAED 6
Mida toob kaasa kakskeelne rühm õpetajale? 6
KOOL 8
Kakskeelne kool? 8
Kakskeelne hariduse koolitüübid 8
ÕPETAJA KAKSKEELSES KOOLIS 11
Õpetaja töövõtteid õpilaste ettevalmistamisel kakskeelseks õppetööks 11
Meetodid kaht keelt kasutatavas õppetöös 11
Individuaalne töö 11
Paaris- ja rühmatöö 12
Vestlus õpetaja ja õpilaste vahel 12
Metoodiline lähenemisviis kakskeelses koolis 12
Kommunikatiivne keeleõpe 12
Ülesandepõhine keeleõpe 13
Aktiivõpe 13
10 tehnikat , mida kasutavad keelekümbluse õpetajad: 14
Kakskeelse lapse õiglane hindamine 15
Lisatoetused kakskeelsele lapsele 16
Kokkuvõte 17
Kasutatud kirjandus 18

Sissejuhatus

Igas lapses on midagi omamoodi erilist. Ka kakskeelsus on üks omadus, mis teeb lapsi omavahel erinevaks ehk teistesilmis eriliseks. Kakskeelsus on nähtus, kus inimene omandab emakeelena kaks keelt ning on valmis ennast ühelt keelelt ümber lülitama teisele. Kakskeelsus on õppimise ja õpetamise tulemus.
Lastel on kaasasündinud võimalus saada kakskeelseks. Keele mõte on suhtlemine . Kakskeelse lapse kasvatamise puhul on oluline muuta tema keeleline areng võimalikult positiivseks ja nauditavaks kogemuseks. Lapsed peavad väärtustama mõlemat keelt ja kultuuri. ( Baker , 2005, 71.)
Kakskeelsus ei piirdu pelgalt oskusega kahes keeles suhelda. Kakskeelseks võib last lugeda alles siis, kui laps on võimeline kakskeelselt suhtlema , kirjutama ning ka mõtlema. Kakskeelsusel on tohutult palju erinevaid positiivseid külgi, samas on ka mõni üksik negatiivne külg. Igal juhul kalduvad positiivsed omadused negatiivsetest üle, seega ei ole mõtet karta kakskeelse lapse kasvatamist.

Eelised ja puudused kakskeelse lapsega

Vanemad peavad hoolega läbi mõtlema, kas kakskeelse lapse kasvatamine on ikka oluline. See mõjutab suuresti nii lapse kui ka nende enda elu. Kakskeelse lapse kasvatamine on midagi enamat kui lihtsalt kahe keele omandamine. Eelised lapse kakskeelseks kasvatamisel:

• Suhtlemise eelisteks loetakse ulatuslikku suhtlemist eri rahvustega(sugulased, kogukond ), samuti ka kirjaoskuse omandamist kahes keeles.
  
• Kultuurilised eeldused on laialdasem kultuuritundmine, suureneb tolerantsus ja väheneb kalduvus rassismile.
  
• Kognitiivsed eelised on loovus , avatus suhtlemisel, samuti mõtlemine kahes keeles.
  
• Tavaliselt on kakskeelsetel lastel oodatust kõrgem enesehinnang ning stabiilsem identiteet .
  
• Õppetöös jõuavad nad paremini edasi ning on paremal stardipositsioonil kolmanda keele õppimisel.
  
• Majanduslikeks eelisteks on kindlasti tööalased plussid, kuna tal on rohkem võimalusi töö leidmiseks.
  

Kui vanemad räägivad erinevaid keeli, on lapsel võimalus mõlema vanemaga rääkida nende eelistatud keeles. Samuti on võimalus, et laps räägib vanematega ühes, kuid sõpradega teises keeles. Kakskeelne laps suudab suhelda rohkemate erinevate inimestega. Reisides on tal paremad eelised, kui ükskeelsel lapsel. Kakskeelsus aitab inimestel luua silla erinevate kultuuride vahele. Suhtlemise teine eelis on oskus end kirjalikult väljendada. Neil on ligipääs erinevatele kirjandustele, võimaldab tutvuda erinevate kultuuride mõtlemis- ja tegutsemisviisidega.
Kakskeelse lapse eelisteks loetakse ka kogemusmaailma olemasolu. Iga keelega kaasnevad omad traditsioonid, millega lapsed paratamatult kokku puutuvad. Kaks keelt toovad kaasa suurema tolerantsuse erinevate inimeste suhtes ning kindlasti on vähem rassilist hoiakut. Ka ükskeelne laps võib kogeda erinevaid kultuure suheldes naabrite ja tuttavatega, kuid lähedasemateks suheteks on vajaliks kultuurile omast keelt.
Uurimused on näidanud, et kakskeelsetel lastel tuleb ette spetsiifilisi eeliseid mõtlemises. Neil on olemas vähemalt kaks sõna iga objekti ja mõiste kohta. Seega on ka seos objekti ja selle tähenduse vahel lõdvem. Kuna iga sõnaga seostuvad erinevad assotsiatsioonid, võib kakskeelne olla võimeline mõtlema ladusamalt, paindlikumalt ja loovamalt. Neil on oskus orienteeruda kahe keele vahel ning seejuures tabada peenemaid suhtlusnüansse. Inimesi, kes nende keelt vabalt ei mõista, kuulavad kakskeelsed lapsed paremini kui üksmeelsed, nad on kannatlikumad kuulajad.
Kakskeelsus toob kaasa ka majanduslikke eeliseid, kuna neidl on tulevikus võimalik valida enamate töökohtade vahel. Järjest enamatest töökohtades vajatakse kakskeelseid töötajaid, nt rahvusvahelises kaubanduses, turismis, avalike suhete alal, panganduses jne.
Üks põhilisi erinevusi inimese ja looma vahel on keele olemasolu. Selle vahendusel jagatakse talle hellust ja hoolitsust, tehakse tuttavaks teatud kultuuriga . Üheks rahvaste barjääriks on samuti keel ning see kujutab raskusi erinevate inimestega suhtlemisel ja sõprussidemete loomisel. Inimesed, kes räägivad ühte keelt, näitavad erinevust inimese ja looma vahel, kuid inimesed, kes räägivad kahte keelt on sildade loojad erineva nahavärvi, usutunnistuse , kultuuri ja keelega inimeste vahel. (Baker, 2005, 33-38.)
Ei ole olemas sellist nähtust nagu probleemitu laps. Samuti ei ole ka kakskeelse lapse kasvatamine meelakkumine ja tuleb hetki, mil vanemad võivad muret tunda oma lapse keelelise arengu pärast. Miinused, mis kaasnevad lapse kakskeelseks saamisega :

• Vanemate jõupingutus, nad peavad kakskeelse lapse arengu hoolikalt ja loovalt ette valmistama.
  
• Lapse identideedikriis. Kui laps räägib vabalt mitmes keeles, siis, kes ta on? (samas, 126.)
  

LASTEAED

Enne kakskeelse lapse lasteaeda panekut tuleb hoolega läbi mõelda kõikvõimalikud eelised ning puudused. Kui laps räägib kodus vähemuskeeles, tuleb ka laps panna vähemuskeelega lasteaeda, kuna enamuskeele saab ta nagunii igalt poolt mujalt kätte, nt mänguväljakud, meedia jne. Kui vähemuskeelset haridust anda ei ole võimalik, on riskantne laps lasteaeda panna. Kui laps vähemuskeelega puutub kokku vaid kodus, ei näe ta olulisust seda säilitada. Kaaluda võiks pigem lapse hilisemat lasteaeda minekut.
Teistsugune olukord on sel juhul, kui enamuskeelt kõnelev ema tahab oma lapsele teist keelt selgeks õpetada. Osaledes koos teiste lastega mängudes ja muudes tegevustest, suudavad lapsed edukalt ja kerge vaevaga omandada teise keele põhiteadmised. Mida rohkem on laps sellisel keelekeskkonnas, seda rohkem õpib ta teist keelt. Esialgu saab lapse keelest vaid aru, kuid üsnapea järgneb sellele ka teise keele ladus rääkimine.
Lasteaed annab lapsele teisest keelest arusaamisoskuse, mis on hindamatu baas keele arenemiseks. Kui lasteaed annab lapsele oskuse keelt mõista, muudab põhikool selle üsna kiiresti aktiivseks rääkimiseks. Teise keele omandamine hästiorganiseeritud keskkonnas toimub enamasti probleemitult ja pakub lapsele lõbu. Loob lapse kakskeelsusele korraliku vundamendi. (Baker, 2005, 129.)

Mida toob kaasa kakskeelne rühm õpetajale?

Kakskeelne laps rühmas toob õpetajale kaasa suurema töökoormuse ja teatud mõttes ka suurema vastutuse. Õpetaja tajub end kandvat mitut rolli ning seetõttu tunneb õpetaja lisakohustust:

• rohkem selgitamist, kontrollimist, jälgimist, analüüsimist;
  
• mõistete, sõnavara selgitust;
  
• kehakeele abil õpetamine;
  
• vastandtähenduste abil õpetamine;
  
• töölehtede ja pildimaterjali leidmine;
  

Kakskeelse lapsega suheldes on koolitatud õpetajal tavaliselt välja kujunenud teatud põhimõtted:

• aeglasem kõne;
  
• lihtsamate sõnade kasutamine;
  
• küsimuste ja selgituste kordamine;
  
• näitlemine, kehakeele kasutamine;
  
• täiendavate selgituste andmine.
  

Õpetajad peavad oskama oma tööd analüüsida ning kõikide tegevuste juures peavad olema keelelised eesmärgid. Laste kõne arendades on õpetaja eesmärk:

• puhas hääldamine,
  
• väljenduse selgus,
  

Kuna väikesel lapsel puudub veel teadlik motivatsioon õppida teist keelt, on oluline, et õpetaja keskenduks sellele, kuidas lapsi motiveerida. Väga tähtis on, et lastele meeldiks kõik, mida nad õpivad, sealhulgas ka teine keel.
Rutiintegevustega omandatakse tähtis sõnavara. Päeval on oluline teha rohkem rutiintegevusi ja nendega rohkem keelt seostada , see tagab lastele kindlustunde. Nad teavad täpselt, mis järgneb millele ja see on nende jaoks turvaline. Õpetaja ülesanne on toetada ja tuge pakkuda, aga siiski jääma nõudlikuks. Leisson. (2011). Kakskeelne laps rühmas. [2012, 23. aprill].
www.tartu.ee/tahtvere/KAKSKEELSUS.doc

KOOL

Kakskeelne kool?

Kui lapsevanemal on võimalus lapsele kool valida, tuleks selle leidmisel arvesse võtta terve hulk asjaolusid. Kakskeelsus on küll otsustav tegur, kuid keel ei tohi olla ainuke argument. Jälgida tuleb kooli vaimu, õpetajate pühendumust, edukust kirjutamis- ja arvutamisoskuse õpetamisel, loovust kunstis ja on veel palju teisi komponente, mis teevad ühe kooli suurepäraseks ja õpilasele ideaalseks.
Kooli keelepoliitika seisukohalt on väga oluline välja uurida, mis on kooli keelelised eesmärgid. Mis keeles toimub õppetegevus ning suhtlus väljaspool kooli ning kuidas keeli tegelikult õppetöös kasutatakse. Kuidas toimub kakskeelsuse integreerimine . Heal kakskeelsel koolil on olemas detailsed juhtnöörid, kuidas lapses ühte või teist keelt arendatakse.
Teine oluline punkt on keeleline tasakaal. Osa õppekeelest ja puhkusest on laste endi verbaalne suhtlemine, seega tuleb oluliselt tähelepanu pöörata ka klassis kasutatavale suhtlemiskeelele.
Paljude vanemate arvates on loomulik, et lapsed saavad põhikoolis kakskeelse hariduse, kuna õppetöö on lapsekeskne. Kuid gümnaasiumi osapoolelt on nende arvamus teistsugune, kuna keskkool on tõsine keskendumine õppimisele ning edukale eksamite tegemisele ja tööelu aluseks. Oluline põhjus kakskeelse hariduse jätkamiseks keskkoolis on keele hariduslik järjepidevus. (Baker, 2005, 194-197.)

Kakskeelne hariduse koolitüübid

Leidub paljusid erinevaid kahe õppekeelega koole . Kahe õppekeelega koole võib järjest rohkem leida ning nende kirjeldamiseks kasutatakse terve rida erinevaid termineid: kahe õppekeelega koolid, kahesuunaline keelekümblus, kahesuunaline kakskeelne haridus , arendav kakskeelne haridus ja kakskeelne haridus.
Kahe õppekeelega koolides on enamuskeelsete ja vähemuskeelsete laste hulk enamvähem tasakaalus, tegemist on segaklassidega. Kahte keelt kasutatakse koolides võrdselt, et võimaldada lastele kahe keele omandamist keeles ja kirjas. Kui kahte keelt ei oleks võrdselt, võidakse hakata kasutama rohkem ühte keelt, jättes teine keel teisejärguliseks. Kahe õppekeelega kooli eesmärk on midagi enamat kui kakskeelsete ja kakskeelse kirjaoskusega laste väljaõpetamine. Õppekavas tuleb edukalt läbida kõik osad, kooli ja kogukonna lapsed peavad sotsiaalselt integreerima, iga laps tuleb suunata positiivse minapildini ning kõikidele õpilastele püütakse rajada võrdsed tingimused. Peaeesmärk on siiski üles kasvatada kakskeelseid, kakskeelse kirjaoskuse ja multikultuursusega lapsi. Kahe õppekeelega koolide põhimõte on keelte lahushoidmine ja eristamine, igas õpisituatsioonis kasutatakse ainult ühte keelt.
Rahvusvahelised koolid õpetavad enamuskeele vahendusel(tavaliseks on selleks inglise keel) ja võivad lülitada õppekavasse sisse ka mõne kohaliku keele. Tavaliseltt on selle kooli eesmärgiks kakskeelsus ja kakskultuursus. Rahvusvahelised koolid on valdavalt mõeldud jõukamatele peredele , kus lapsevanemad maksavad maksavad õppimise eest õppemaksu. Sellistes koolides kasutatakse õpetamiskeelena tavaliselt inglise keelt, enamuskeel tuleb üldiselt sisse vaid ühe õppetunnina.
Vähemuskeelsete laste jaoks on olemas põliskeelsed koolid. Antud kool püüab õpetada suurema osa õppekavast lapse vähemuskeeles sõltumata sellest, kas tegemist on kohaliku või „sisserännanud“ keelega. Pärast kooli põhikooliastme lõpetamist valdavad lapsed enamasti nii põliskeelt kui enamuskeelt kõnes ja kirjas. Kooli keelelise eelistuse eesmärgiks on kaitsta põliskeelt väljasuremise eest.
Põliskeelt arendavates koolides on paljud klassid komplekteeritud erineva vähemuskeelse ja enamuskeelse taustaga lastest. Vähemuskeelse õpilase kodukeelt kasutatakse umbes pool aega õppetöö kogukestusest. Põliskeelsed koolid on enamast algkoolid, kuid mõndades kohtades on neid ka gümnaasiumi lõpunil.
Keelekümbluskoolid on need koolid, kus vähemuskeelt rääkivate õpilaste õppetöö viiakse läbi enamuskeeles. Sellises koolis käiv laps juba valdab ühte prestiižset keelt ja omandab ka koolis teise kõrge staatusega keele. Õpilased omandavad tavaliselt kakskeelsuse nii kõnes kui ka kirjas ilma, et seetõttu kannataks nende edasijõudmine õppetöös. Varajase keelekümbluse(lasteaia) õpilased on suutelised lugema, kirjutama ja aru saama inglise keelest sama hästi kui nende eakaaslased, kes on õppinud mõnes tavakoolis, kus õppekeeleks on inglise keel. Keelekümblus lähtub üldiselt põhimõttest, et mida varem alustada, seda parem. (Baker, 2005, 212-242.)
Selleks, et tagada vähemus õppekeelega kutsekoolide õppijatele enamuskeelsetega võrdsed võima­lused tööturul konkureerimiseks, on vaja pööra­ta suuremat tähelepanu keeleõppe ja ainesisu integreerimisele. Eesti üldhariduskoolides rakendatakse keeleoskuse ja aineteadmiste omandamiseks kakskeelse hariduse erinevaid vorme. Peamiselt on siiski kasutusel keelekümblus.
Varajane täielik keelekümblus on kõiki­de ainete õpetamine teises keeles (tavaliselt lasteaias või 1. klassis), mille järel järk-järgult suureneb emakeeles õpetamise maht, ula­tudes 20% teise või kolmanda aasta lõpuks ning jõudes umbes 50% põhikooli kolman­das kooliastmes.
Keelekümblusele on omased teatud põhimõtted, mis on kokkuvõtlikult järgmised:
1. Õpetus toimub teises keeles, mis tähen­dab, et õpetuskeeleks on teine keel, ja kui mingit õppeainet õpetatakse selles keeles, siis õppijate emakeelt tunnis ei kasutata.
2. Keelekümbluse õppekava kattub emakeel­se õppekavaga.
3. Kool toetab emakeele arengut, mis tähen­dab, et emakeeleõpetus on õppekavas.
4. Õppijatel kujuneb rikastatud kakskeel­sus. See tähendab, et oma keelelises, aga ka sotsiaalses arengus nad mitte ei kaota, vaid võidavad, kuna omandavad teise kee­le justkui lisaväärtusena.
5. Teise keele kasutamine piirdub suuresti tunniga. See tähendab, et õppijatele ei suruta peale, mis keeles nad tunniväliselt suhtlema peavad ning tavaliselt suheldak­segi oma emakeeles.
6. Õppijatel on programmiga liitudes sarna­ne piiratud teise keele oskus või puudub see üldse.
7. Kõik keelekümblusõpetajad on kakskeel­sed, kuid põhimõtteks on, et nad esinevad ühekeelsetena. Õppijad võivad õpetaja poole ka oma emakeeles pöörduda, kuid õpetaja vastab alati õpitavas keeles.
8. Õpikeskkonnas luuakse tingimused, mis sarnanevad esimese keele omandamise oludega, mil keelt omandatakse loomu­likul moel. See tähendab, et keelele kui süsteemile ei pöörata aineõppes eraldi tähelepanu, eesmärgiks on teadmiste omandamine. (Kikerpill & Sõrmus, 2008, 19-22.)
Eelpool mainitud koolid esindavad tavaliselt kakskeelsuse hariduse „tugevaid“ vorme. Neis koolides taotletakse kahe või enama keele edendamist ja ühtlasi kakskeelsust ja kakskultuursust. Kahekeelelise hariduse eesmärgiks on lapse rikastamine, eriti keelelises mõttes. (Baker, 2005, 212-242.)

ÕPETAJA KAKSKEELSES KOOLIS

Õpetaja töövõtteid õpilaste ettevalmistamisel kakskeelseks õppetööks

Kutsekoolides kakskeelse õppe korraldus sõltub õpilaste varasematest kogemustest ja nende motivatsioonist.
Oluline on, et nad kuuleksid enne võõrkeelseid lauseid, alles seejärel saab neilt nõuda eneseväljendust sihtkeeles. Õpetaja peaks alustama lihtsamate märksõnadega. See annab õpilastele aega järele mõelda, ei tekita paanikat ega vastuseisu . Õpilane on kohe uhke selle üle, et õpetaja peab teda võimeliseks teksti mõistma. Kui õpetaja sõnad on kiitvad ja tunnustavad, on õpilane motiveeritud ja avaldab ka hiljem kakskeelses õppetöös mõju. Õpilased üritavad õpetajat jäljendada ja neile endale märkamata tekib kakskeelne suhtlus. Oluline on, et õpilane saaks korraldustest aru ja oleks võimeline neid jälgima.
Õpilasi peaks suunama esialgu neid sõnu mõistma, mis on ka tema kodukeeles üpris sarnased. See aitab neil märgata, et keeled on vahel üpris sarnased. Õpilasi võib panna lugema teksti, mis sisaldab palju rahvusvahelisi sõnu ja lasta tal proovida arvata, millest tekst räägib.
Valikküsimused, millele tuleb vastata „jah“ või „ei“, samuti võib esitada küsimusi, millele vastamiseks peab õpilane käe tõstma.
Kakskeelse õpetuse alguses on väga tähtis vähendada õpilaste kohmetust ja lasta neil jõuda äratundmisele, et see tasub end tõepoolest ära ja võõrkeelne õppimine ei olegi nii raske. Õpilastele tuleb esialgu pakkuda eduelamusi ja äratundmist. Samas on oluline ka mõista, et edu ei ole enesestmõistetav, ka ebaõnnestumine kuulub elu juurde. (Eistert, Fünffinger, Lanbein, Ueberschaar, Szabone Virag, 2010, 15-18.)

Meetodid kaht keelt kasutatavas õppetöös

Individuaalne töö

Individuaalse tööga soodustatakse ja arendatakse õpilase enesemääratluspädevust. Õpilane on võimeline iseennast motiveerima. Õpilane suudab ise ja vastutustundlikult endale eesmärke seada, mis nõuavad küll pingutust, kuid on võimetekohased. Õpilane jääb kannatlikuks ka siis, kui mõni ülesanne kohe ei lahendu. Areneb oskus näha ka väiksemaid edusamme ning nende üle rõõmustada. Peamiselt kasutatakse antud meetodit vaid testifaasis, sest see aitab õpetajal arusaamiseni jõuda, mis kellelegi on selge ning mida on vaja veel üle vaadata. (Eistert jt, 2010, 21-23.)

Paaris- ja rühmatöö

Paaris- ja rühmatööd võib rakendada õppetöö kõikides faasides . Antud meetod arendab eelkõige sotsiaalseid oskusi. Õpilased peavad üksteisele asju selgeks tegema ning suutma ennast keeleliselt väljendada, ilma kedagi teist piiramata ja solvamata. Samuti arendab see kannatlikkust, kuna tuleb arvestada ka pikaldasemalt mõtlejatega. Rühmatöö üks olulisemaid punkte on kuulata ka teiste arvamused ära ning neid aktsepteerida ja proovida mõista. Samuti annab see võimaluse üldiseks suhtlemiseks, oma arvamuse avaldamiseks ning ka selle kaitsmiseks.
Rühmade moodustamine nõuab ääretut hoolikust, tuleb lähtuda õpilaste isikuomadustest kui ka teadmistest. Samuti peab olema kindel, et õpilane on võimeline rühmatöös osalema ning seal ka kaasa töötama. Võõrkeelsesse rühma sattunud õpetaja peab olema äärmiselt julge, ta peab olema valmis, et teised hakkavad tema vigu parandama. Teistelt rühmaliikmetelt nõuab see hoolivust ja mõistmist. Kui rühmatöö toimib, on mõlemad osapooled väga tubli sammu edasi astunud. Ka oskus kritiseerida ja vigu parandada on äärmiselt vajalik oskus. (Eistert jt, 2010, 23-31.)

Vestlus õpetaja ja õpilaste vahel

Kui kogu grupp töötab ühe teema kallal on õppetöö elav, kuid on siiski õpetaja juhitav. Eriti hea on võtta lahtiste küsimuste voor , kus ühelgi küsimusel ei ole vaid ühte ja ainsat kindlat vastust. Õpetaja esitab küsimusi ja ärgitab õpilasi erinevaid vastuseid leidma ning neid põhjendama. Õpetaja toetab ja julgustab kõiki õpilasi, olenemata nende vastustest, kuid siiski seejuures ise parandades keelelisi vigu. Meetodi mõte seisneb selles, et õpilane tahab öelda midagi, mille sõnavara tal puudub. Seega aitabki see õpilaste sõnasta oma mõtet nende sõnadega, mis tema teada on. (Eistert jt, 2010, 42-46.)

Metoodiline lähenemisviis kakskeelses koolis

Kommunikatiivne keeleõpe

Kommunikatiivne keeleõpe ei ole tüüpiline meetod, millele on omased teatud kindlad põhimõtted, vaid see on segu mitmetest meetoditest , mistõttu seda nimetataksegi pigem lähenemisviisiks kui meetodiks .
Kommunikatiivset keeleõpet on iseloo­mustatud viie põhilise tunnuse abil
1. Rõhuasetus on interaktiivsel õppimisel ja õpitava keele kasutamisel .
2. Õpetuses kasutatakse autentseid tekste
3. Õppija tähelepanu juhitakse mitte ainult keelele, vaid ka õppimisele kui protsessi­le.
4. Keeleõppe rikastamiseks kasutatakse õppija isiklikku kogemust.
5. Õpitut püütakse seostada keele kasutami­sega väljaspool keeletundi.

Ülesandepõhine keeleõpe

Ülesandepõhine keeleõpe on kommunikatiivse keeleõppe põhimõtete üks rakendusi, milles kesksel kohal nähakse ülesannet. Keeleõppe põhimõtted:
1. Keeletunnid ja õppematerjalid peaksid õppimist igati toetama ning õppijalt ei saa oodata midagi, mida pole kas otseselt või kaudselt õpetatud.
2. Keeletunnis peaksid ülesanded olema üks­teisega seotud, nii et iga ülesanne kasvaks välja eelmisest tegevusest ja valmistaks õppijat omakorda järgmiseks ülesan­deks ette.
3. Õpitut võib olla vaja uuesti selgitada, kui esimesel kokkupuutel uue keelenähtusega ei suutnud õppijad seda täielikult mõista või kui uus kontekst seda nõuab. See soodustab keele omandamist ja annab õppijale teadmi­se, et kõigest ei pruugigi kohe aru saada.
4. Keeletunnis peaks andma õppijatele rohkelt võimalusi eri tüüpi ülesandeid sooritada ning vältida tuleks õpetajakeskse töö do­mineerimist tunnis.
5. Õpetama peaks vormi, funktsiooni ja tähenduse omavahelisi seoseid keeles.
6. Keeletunni ülesanded peaksid liikuma harjutavatelt ja jäljendavatelt tegevustelt loovatele tegevustele.
7. Õppijaile peaks andma võimalusi näha, mida nad on õppinud ning kuidas nad on oma õpingutes edenenud.

Aktiivõpe

Aktiivõppe all mõeldakse õppetöö korralda­mist viisil, mis võimalikult erinevate inter ­aktiivsete tegevuste kaudu aktiveerib õppi­jaid ja annab neile oskused saadud teadmisi praktikas rakendada. Üldiselt vastandatakse aktiivõpet traditsioonilisele akadeemilisele teadmiste edastamise viisile, mille puhul õpe­ taja peab loengut ja õppija teeb kuuldu kohta märkmeid. (Kikerpill & Sõrmus, 2008, 22-31.)

10 tehnikat, mida kasutavad keelekümbluse õpetajad:

• Pakuvad kasutatavale keelele rohkelt kontekstitoetust, sh kehakeel – hulgaliselt žeste, näoilmeid ja tegevust.
  
• Annavad keelekümbluse õpilastele teadlikult rohkem klassitöid ja organitoorseid nõuandeid.
  
• Õpetaja peab mõistma, kuhu laps on jõudnud, et seostada tuttav tundmatuga ning teadaolev mitteteadaolevaga. Uus teadmine seostatakse sellega, mis lapsel enne teada on.
  
• Kasutavad usatuslikult visuaalseid materjale – pilte, audiovisuaalseid abivahendeid, pakuvad lapsele käelist tegevust, meelte kaasamiseks hariduslikku kogemusse.
  
• Taotlevad pidevat tagasisidet, et mõista, mille laps on juba selgeks saanud.
  
• Kasutavad rohkelt kordamist ja ümbersõnastamist, et kindlustada lapse arusaamine õpetaja korraldustest.
  
• On õpilastele keelelise jäljendamise eeskujuks.
  
• Korrigeerivad vigu pigem kaudsel teel kui nendele pidevalt otse tähelepanu juhtides.
  
• Kasutavad nii üldiste õppeülesannete kui keeleõppe rohket varieerumist.
  
• Püüavad pidevalt välja selgitada lapse arusaamise taset. (Baker, 2005, 245-246.)
  

Kakskeelse lapse õiglane hindamine

Kakskeelsetel esinevaid ajutise iseloomuga probleeme tuleb eristada püsivatest probleemdest, mis takistavad igapäevast toimetulekut ja õppimist. Probleemi selgitamisel tuleks vältida lihtsamatest testidest , pigem tuleks kasutada paljusid erinevaid hindamine ja vaatlemise meetodeid . Lahendus peaks hõlmama pikemat perioodi ja vältima hetkeotsuseid. Lapse jälgimine annab keelest ja kogu käitumisest ülevaatlikuma pildi.
Hindajate valik mõjutab hindamistulemusi. See, kuidas laps ise tajub hindajat ja tema olekut, mõjutab tema reaktsiooni ja ka hindamise tulemusi. Lapsi tuleks hinnata kakskeelselt, st tema mõlemas keeles. Testis ja hindamisvahendid peaksid olema lapse tugevamas keeles, samuti ka suhtlemine. Testide läbiviimine nõrgemas keeles, jätab vale mulje lapse tegelikest võimetest. Tuleb jälgida, et testis kasutatav keel oleks asjakohane ja üheselt arusaadav. Kui lapsele ei ole võimalust pakkuda testi tugevamas keeles, on vajalik tõlgi kohalolek , kes suudab muuta hindamise õiglasemaks ja täpsemaks.
Hindamises peitub oht, et see võib tuua jaluleaitamise abil mahasurumise. Kui hindamine hakkab lapsi eristama, võib sellel olla lapsele halvav mõju. See võib viia laste liigitamisele, mis omakorda paneb lapsi ennast kõrvaletõrjuvana tundma. Hindamine peaks teenima lapse huve, innustama meid töötama lapse huvides, mitte tema vastu. (Baker, 2005, 282-287.)

Lisatoetused kakskeelsele lapsele

Vähemusrahvustest õpilastel esineb koolis algperioodil sageli kohanemisprobleeme, mis toe saamise korral ületatakse. Lapse esimeseks toeks peavad olema tema vanemad. Kodu ja kooli koostöö on vähemusrahvustest õpilaste võtmeküsimus. Vanemate kaasatus kooliellu mõjutab positiivselt lapse enesekindlust, motivatsiooni. Varik. (2008). Kakskeelsus. [2012, 1. mai].
http://www.annaabi.com/download.php?matid=12227
Järeleaitamis-, tasandusõppe, ülemineku-, kohanemistunnis või ükskõik millise muu nime all neid tunde tuntakse, pakuvad lapsele keelelist tuge üleminekul koduse keele kasutamiselt kooli keelele. Täiendav abi on lapsele väärtuslik ja vajalik, see annab talle kindlustunde keetulises keelelises olukorras toimetulekuks.
Võib ilmneda ka negatiivseid efekte, millel pole tegemist keelega. Sellistes tundides osalevad lapsed tunnevad end vahel häbimärgistatuna, välja tõrjutuna, justkui neil oleks mõni keeleline puue. Suhete loomine eakaaslastega võib olla raskendatud. Tänu sellele on hakatud keeleabi pakkuma lastele ka klassisiseselt, mis on leebem, vähem silmatorkav ja paindlikum. Esmatähtis on laste integreerimine, abi pakkumine tavaklassi raamides ja positiivsel moel. (Baker, 2005, 247-248.)

Kokkuvõte

Kuna kakskeelsetel lastel on hästi arenenud kaks keelt, on ka nende IQ enamasti kõrgem kui ükskeelsetel lastel. Nad oskavad paremini vastata avatud lõpuga küsimustele, nende fantaasia ja loovus on kõrgemalt arenenud, nende ajus toimub abstraktne mõtlemine. Kuna kakskeelsetel lastel on igale objektile ja mõistele vähemalt kaks sõna, on nende mõtlemine elastsem . (Baker, 2005, 93.)
Kakskeelse lapse kasvatamine ei ole küll meelakkumine, kuid üheltki lapselt ei tohiks võtta võimalust kasvada mitmekeelseks ja multikultuurseks. Vanemad peavad hoolega läbi mõtlema, missugune kool ja millised võimalused on tema lapsele kõige paremad. Laps peab nautima seda, mida ta teeb, talle ei tohi midagi peale sundida . Kui kogu koolitegevus on hoolega läbimõeldud ja armastusega korraldatud, on lapsel väga head eelised elus edukalt hakkama saada.
Kakskeelsust ei ole mõtet hakata kartma, seda tuleb võtta kui võimalust ennast erilisena tunda ja proovile panna!

Kasutatud kirjandus

Baker, C. (2005). Kakskeelne laps. Tartu : Haridus- ja Teadusministeerium.
Eistert, U., Fünffinger, M., Lanbein, A., Ueberschaar, R. & Szabone Virag, K. (2010). Kakskeelne õppetöö kutsekoolides : valitud meetodid. Tallinn : Argo .
Kikerpill, T. & Sõrmus, E. (2008). Erialaõppe ja keeleõppe lõimimisest. Käsiraamat vene õppekeelega kutseõppeasutustele. Tallinn : Integratsiooni Sihtasutus .
Varik. (2008). Kakskeelsus. [2012, 1. mai].
http://www.annaabi.com/download.php?matid=12227
Leisson. (2011). Kakskeelne laps rühmas. [2012, 23. aprill].
www.tartu.ee/tahtvere/KAKSKEELSUS.doc