Kakskeelne laps (2)

TALLINNA ÜLIKOOL
Kasvatusteaduste Instituut
Eri- ja sotsiaalpedagoogika osakond
KAKSKEELSUS
Referaat
Juhendaja : Ene Varik
Tallinn 2008
Sissejuhatus
Kõnetegevus on üks inimtegevuse liike, mille vahendiks on keel ja viisiks kõne, seda juhib ja reguleerib psühhofüsioloogiline mehhanism – kõne funktsionaalsüsteem. Kõnetegevust analüüsides vaadeldakse kõneloomet ja kõnetaju, keele omandamist ja kasutamist, suulist ja kirjalikku kõnet ning sisekõnet. Seega on kõnetegevus verbaalne suhtlemine ja verbaalsete tunnetusprotsesside kulgemine , st need suhtlemisaktid ja psüühilised operatsioonid , mille vahendiks on keel.
Kakskeelne on isik, kes kasutab kahte keelt. Kakskeelse isiku jaoks ei ole kumbki keeltest võõrkeel. Kakskeelse lapse keelekäsitlus on ükskeelse lapse omast erinev. Kuna keel ja mõtlemine on tihedalt seotud, mõjutab mitmekeelsus otseselt lapse mõtlemisprotsesse. Kakskeelne laps omistab sõna tähendusele rohkemtähtsust kui selle kõlale ja see suurendab tema võimet mõista abstraktseid konstruktsioone ja ideid. Kakskeelse lapse mõtlemine on paindlikum ja keelealane loovus suurem. Kuna kakskeelne laps jälgib suhteliselt sageli, kellega millist keelt kasutada, on tema suhtlemisoskused hästi arenenud.
Psühholoogias on pea igal nähtusel ja probleemil kaks poolt, nii ka kakskeelsusel. Kahe keele samaaegse kasutamise tulemusena võib tekkida ebakindlus abstraktsete mõistete tundmisel ja nendega opereerimisel. Situatsioonis, kus inimese teadvuses eksisteerivad mitu keelt kõrvuti, on loomulik, et iga mõte ja mõiste on seostatud nii mitme väljendiga, kui mitut keelt inimene valdab. Võõrkeelte õppimise varases lapseeas takistab selget ja puhast mõtete ja mõistete sidumist emakeeles ning võib olla takistuseks ka üldise intelligentsuse arengule.
Maailmas suureneb pidevalt nende laste arv, kes ei õpi selles keeles, mida nad kodus räägivad. Kas ka need lapsed on erivajadusega? Vähemusrahvuste laste puhul peab õpetaja teadma, kuidas kultuurierinevused mõjutavad õpilase õpistiili ja käitumist.
Laps ja kakskeelsus
Inimesel on võime kasutada tinglikke sümboleid – tähiseid, millel on kindel sisu ja mõte. See võime eraldab inimest loomast ning on teinud võimalikuks inimese kui liigi intellektuaalse arengu. Inimese sümboliseerimisvõime kõige suurejoonelisemaks avalduseks on loomulik inimkeel, mis on keerukam kui mis tahes kunstlikult loodud märgisüsteem ja universaalne kui kõik eriotstarbelised märgisüsteemid kokku. M. Leiwo arvates on kõne üks kõrgema närvisüsteemi funktsioone, mis on omane ainult inimesele. Kõne normaalseks arenguks on vaja järgmisi tingimusi:

• eale vastav kehaline ja vaimne areng;
  
• õigesti arenenud meeleorganid kuulmis -, nägemis- ja kinesteetiliste aistingute vastuvõtuks;
  
• korras tsentraalne ja perifeerne kõneaparaat;
  
• terve kõnekeskkond.
  

Suur osa maailma rahvastikust kasutab igapäevaelus mitut keelt – kaks- ja mitmekeelsus on maailmas pigem reegel kui erand . Samas sureb maailmas pea igal aastal välja ligi nelikümmend keelt, seega ka sama palju rahvusi ja kultuure. Järelikult on iga keele alalhoidmine ka austus oma esivanemate ja nende kultuuri vastu.
Kahe keele oskus aitab inimesel edaspidi ka kolmandat ja neljandat keelt omandada. Kakskeelne laps mõistab juba varakult, et mõtete väljendamiseks on erinevaid viise ja et keelte struktuurid on erinevad. Järgmist keelt õppima hakates ei arutle laps, miks uus keel erineb nendest , mida ta juba oskab, vaid võtab erinevused omaks. Lapsega suheldes tuleb järgida põhimõtet „üks keel – üks inimene, üks keskkond – üks olukord“, see tähendab, et kindlas olukorras või kindlate vestluskaaslastega räägitakse kindlat keelt. Mingil juhul ei ole kasulik sellise strateegia kasutamine, kus arusaadavuse eesmärgil asendatakse omakeelses jutus mõned sõnad teisekeelsetega.
Kakskeelse lapse areng ei erine palju ükskeelse lapse omast. Siiski – mõningaid lahknevusi põhjustab kahe keele vastastikune mõju. Näiteks võib kakskeelse lapse kõnesse ilmuda mõni keeleelement oluliselt varem ja mõni hoopis hiljem. Kindlasti kuulub kakskeelse lapse keelelise arengu juurde ühe keele elementide teise keelde ülekandmine. Kakskeelse lapse mõnede keeleliste oskuste aeglasemat arengut ei tohi pidada veel kõnepuudeks või alaarenguks.
Kakskeelsuse eelised:

• paindlikum mõtlemine ja suurem loovus;
  
• oskus pöörata tähelepanu keelte ja ka kultuuride (rahvuste) erinevustele, millest saab alguse tolerantsem suhtumine;
  
• enda rahvuslike juurte ja kultuuri selgem tunnetus ning austus;
  
• laiem hääldusbaas;
  
• paindlikum ja kiiremini omandatav grammatika;
  
• algul küll väiksem, aga hiljem tunduvalt suurem sõnavara ja mõistete maht;
  
• keskmisest arenenum suhtlemisoskus ;
  
• kirjaoskus kahes keeles;
  
• kõrgenenud enesehinnang;
  
• stabiilsem identiteet;
  
• parem edasijõudmine õppetöös;
  
• parem stardipositsioon kolmanda keele omandamiseks;
  
• majanduslikud ja tööalased plussid.
  

Kakskeelsuse juures on tähtis mõiste interferents . Selle all mõistetakse ühe keele mõju teisele. Kui lapse kodus räägitakse kaht või kolme erinevat keelt, siis on parem, kui nt. Ema räägib järjekindlalt üht, isa teist ja vanaema kolmandat keelt, vahetades seda vastavalt isikule. Nii kuuleb laps iga keele õiget kõla ja hääldamist, mis on keeleõppimise seisukohast väga tähtis. Lapse kakskeelseks kujunemine on keerukas protsess, mis sõltuvalt lapse individuaalsusest võib areneda väga erinevalt. Keele omandamiseks on oluline, et laps viibiks keskkonnas, kus teist keelt räägitakse, see tähendab, et ta kuuleb õiget keelt, selle kõla ja intonatsiooni. Keeleõpe on eluaegne protsess ning ükski keel, ka mitte emakeel, ei saa kellelegi kunagi lõpuni selgeks.
Ülle Rannut rõhutab, et kakskeelse õpetuse eesmärk on lapse identiteeti säilitav mitmekultuursus . Emakeele ja sellele vastava kultuuri normidele ning väärtustele lisatakse teise keele kultuuri normid ja väärtused, mille tulemusena saavutatakse sotsiolingvistiline pädevus mõlemas keeles ja kultuuris. Identiteedi areng on protsess, mille käigus laps kujuneb ühiskonna, kooli ja perekonna väärtushinnangute ning normide mõjul. Identiteedi kujunemisel on tähtsaks teguriks keel. Sõnadega saab väljendada oma tundeid, teadmisi, vajadusi ja soove. Kõne abil antakse põlvest põlve edasi inimkonna kogemust, mis on tihedalt seotud rahvuse ja kultuuriga. Õppides keelt, hakkab inimene järjest rohkem osa saama teisest kultuurist ning õpib end identifitseerima oma emakeelest erineva keelega ühiskonna täisväärtusliku liikmena.
Sageli kardetakse, et kakskeelsus võib pidurdada lapse arengut, vähendada tema sõnavara ja selle all kannatab tema kooliküpsus – seda teeb hoopis poolkeelsus. Poolkeelsus on kahe keele mõjuväljas kasvanud inimese võimetus väljendada end selgelt kummaski keeles. Poolkeelne indiviid ei tunneta vaimsete seoste peensusi, kuna need on talletunud keeles ja neid väljendatakse kõne kaudu; ta kasutab halvasti abstraktseid mõisteid ja ei suuda nähtusi teoreetiliselt mõtestada; või ei oska ta ennast väljendada ega vestluskaaslastele arusaadavaks teha. Väljenduseks on sõnade takistatud valik, kogelemine, mitte keelestruktuuri kohaselt koostatud laused , mis on tingitud oskamatusest opereerida mõistetega ja suutmatusest hõlmata keele struktuurset süsteemi ühtne struktuur.
Poolkeelsus avaldub M. Hindi järgi kolmel tasandil:

• mõistemoodustamisvõime vaegareng koos abstraktse mõtlemise puudulikkusega ;
  
• grammatiliste seoste analüüsi ja kasutamise ebakindlus;
  
• kõneorganite kordinatsiooni puudulikkus.
  

Natuke kõnehäiretest ja nende põhjustest

Rääkimine on paljude inimeste jaoks nii loomulik, et sellele mõeldakse vaid harva. Paraku esinevad kõne ja keele häired aga keskmiselt ühel lapsel 20-st, s.o viiel protsendil. Need häired esinevad peaaegu sõltumata perekonnast, rassist, kognitiivse arengu astmest või muudest näitajatest. Kõnehäiretel on potensiaalne laastav mõju nii personaalses, sotsiaalses kui ka akadeemilises plaanis. See fakt teeb kõneprobleemide vältimise ja korrektsiooni üheks hariduse tähtsamaks väljakutseks. Kõige levinumad kõnehäired on afaasia , kogelus , ebaselge rääkimine, düsartria, düslaalia, häälehäired ja äärmise vaikimise vorm mutism .
Afaasia tähendab võimetust rääkida või kõnest aru saada, kuigi kuulmine , nägemine, tajumine ja kõnemoodustuseks tarvilikud lihased ning närvid on korras. Häire võib hõlmata nii kõne moodustamist kui ka kõnest arusaamist, sensoorset kõnet. Afaasia sümptomid on väga erinevad, sest ainult harva on tegemist ainuüksi kõne moodustamise häirega. Patsient võib tunda end viibivat justkui võõrkeelses keskkonnas, kus ta teab, et inimesed räägivad, kuid ei suuda end neile arusaadavaks teha ega ise nendest aru saada. Afaasiaga kaasneb sageli ka lugemis- ja kirjutamistaskusi. Muudeks afaasiale kaasavateks häireteks on kalduvus kirjutada olematuid sõnu või kasutada õigeid sõnu valedes seosetes. Kõnes võib esineda ka väljendusi, mis meenutavad küll sõnu, kuid millel ei ole tähendust. Kergemal juhul asendatakse häälikuid või lihtsustatakse neid, raskematel juhtudel aga ei moodusta kõne grammatilist ega mõistetavat tervikut. Patsient kordab kuuldud või öeldud fraase , mida nimetatakse perseveratsiooniks. Afaasia raviks kasutatakse kõneteraapiat.
Muukeelse lapse toimetulekuraskused
Muukeelne laps on nagu erivajadustega laps. Ta võib olla eriti andekas, kuid võib ikkagi sattuda oma puuduliku keeleoskuse tõttu riskirühma. Kui teist keelt kõnelev laos ei saa kõigest aru, tunneb ta end kaaslastega võrreldes keeleliselt ebavõrdsena. Laps kaotab julguse omi mõtteid väljendada, ehkki need võivad olla sisukamad kui kaaslastel.
Ohud, mis kaasnevad teise keele õppimisega liiga varajases eas

• Laps ei saa kõnest aru ja sellest tulenevalt ei oska reageerida. Kõne mittemõistmine võib kaasa tuua suuri arusaamis- ja toimetulekuraskusi.
  
• Teises keeles õppiv laps võib jääda teadmisteta, kuna ei saa õpetaja kõnest aru.
  
• Teises keeles õppiv laps väsib kiiremini ja vajab tihedamini pause.
  
• Teises keeles rääkival lapsel võivad tekkida väljendusraskused. Tal ei jätku sõnu enda verbaalseks väljendamiseks.
  
• Muud keelt kõneleval lapsel võib tekkida ka madal enesehinnang, kuna ta ei suuda end väljendada.
  
• Väga raske on täielikult omandada keelelist etiketti ja stiilierinevusi.
  

Suur probleem tekib muukelsete lastega töötamisel ka Õpetajal endal. Püüdes muukeelsele lapsele selgitada eesti keeles näiteks töö käiku, püüab õpetaja lõpuks teha seda lapse emakeeles, mida jälle tema ise ei valda. Siin tekib kakskeelsel lapsel uus probleem – eesti keeles ei saa aru ja tuttav emakeel, mida ta ju ka alles õpib, ei ole samuti arusaadav. Keelelises arengus mahajäänud lapsi ohustavad õpiraskused ning sotsiaalsed-emotsionaalsed probleemid ning sellepärast on väga oluline laose keele varane teadlik arendamine. Suuremat tähelepanu tuleks pöörata lastele, kellel on eelkoolieas probleem, kuigi erivajadust pole diagnoositud. Need lapsed vajavad preventatiivset tööd juba lasteaias, et kooli minnes ei tekiks õpiprobleeme.
Abiks kakseelse lapse kasvatamisel,õpetamisel
Eesti haridussüsteemi arengu kontseptsioon näeb ette, et alustaseme õppe eesmärk on toetada lapse terviklikku, võimete- ja huvidekohast arengut; äratada õpihuvi, kujundada kujutlusmaailma ja koostööoskust, luua eeldused kõnelemis-, arvutamis- ja kirjutamisoskuste omandamiseks.
Abiks lapsevanemale , et avardada kakskeelse lapse keelekasutusvõimalusi

• Julgusta teist keelt kasutavaid sõpru ja sugulasi lapsega seda rääkima.
  
• Kuula koos lapsega nii tihti kui võimalik teises keeles välja antud plaate ja kassette muinasjuttude, lugude ja lauludega.
  
• Vaata koos lapsega teises keeles televisioonisaateis ja tõlgi-seleta talle arusaamatuid väljendusi.
  
• Kirjaoskaja lapse puhul on juba hea õppemeetod teises keeles kirjutatud ja lapsele eakohaseid ristsõnu lahendada – see on huvitav ja paneb vastavaid sõnu sõnaraamatutest otsima .
  

Õpetaja-kasvataja ülesanded:

• julgustada ja motiveerida;
  
• toetada ja aidata;
  
• pakkuda tuge, aga olla nõudlik;
  
• algatada ja juhtida vestlust – uue aine ja kodutöö arutelu;
  
• planeerida tegevust;
  
• algatada ja juhtida ringiarutelu;
  
• õpetada ja informeerida;
  
• jagada materjale, selgitada nende sisu;
  
• rääkida palju, et laps kuuleks hääle ja keele kõla;
  
• anda võtmesõnu;
  
• olla nn kõndiv sõnaraamat.
  

Põhimõtted, mida järgida:

• üks inimene – üks keel, õpetaja räägib ainult sihtkeelt;
  
• õpetaja emakeel on sihtkeel või sama pädevus;
  
• keelt omadatakse loomulikes olukordades , ei piirduta vaid rühmaruumiga;
  
• et tagada turvalisust, last mitte ei sunnita, vaid innustatakse keelt rääkima;
  
• sõnumi sisu on tähtsam kui vorm, kui lapsele ei tohi meelde jääda vale keelekasutus;
  
• ümbrust kasutatakse tõhusalt ära keele õppimiseks; visuaalsus , ekskursioonid, külalised, kes räägivad sihtkeelt.
  

Õpetamise didaktika:

• keel ei ole mitte õpetamise eesmärk, vaid õpetamise vahend;
  
• kui õpilaste keeleline taust ei ole homogeenne , selgitab õpetaja välja lapse teise keele taseme ja kordab rühmaga mängitud mängudes kasutatud sõnavara individuaalses tegevuses;
  
• lasteaias luuakse rutiinsete tegevuste abil turvaline õhkkond;
  
• ilmed, zestid, kehakeel on tähtsad;
  
• keel on nähtav nii rühmaruumis kui ka terves lasteaias.
  

Õppekava
Vähemuslaste hariduses peetakse eelistatud variandiks multikultuurilist õppekava. Laius, Valdmaa, Läänemets märgivad aga et multikultuurilisuse idee pole meie riiklikus õppekavas piisavalt avatud. Vähemuste puhul rakendatakse mitmes riigis aktiivselt individuaalset õppekava, mis Eesti oludes ei ole praegu veel arvestatav praktika. Suureks probleemiks on ka sobivate õppematerjalide ja -vahendite puudus. Eriti keeruline on olukord väikse elanike arvuga riikides ja väiksearvuliste vähemuste puhul, sest vähemuslaste väljatöötatud õpikute jm materjalide omahind käib riigile üle jõu. Eestis on koostatud uusi materjale keelekümblusklassidele, kuid eestikeelses koolis pole muust rahvusest õpilaste vajadusele üldse mõeldud. Samas on täiesti reaalne, et varsti õpib eesti koolis väga erinevatest keelerühmadest pärit üksikuid õpilasi. Kuidas nad toime tulevad? Probleemi teravdab asjaolu, et muukeelsed lapsed ei moodusta ühesuguste vajadustega rühma: nende keeleoskus, võimed, motivatsioon, kohanemine jm on väga erinevad. Praegu on ainus lahendus kohandada õppetekste keeleliselt iga õpilase jaoks. Kahjuks puudub õpetajatel selleks aeg ja (sageli) ka oskus.
Õpetajad
Üks probleem on et õpetajad suhtuvad vähemusrahvustest õpilastesse eelarvamusega ja ootavad neilt vähem, kui lapsed tegelikult suudavad. See mõjutab omakorda laste õpimotivatsiooni. Paljud õpetajad peavad lahenduseks lapsele riigikeele selgeks õpetamist – sellega nende arvates mured lõpevad. Tegelikult peavad õpetajad olema vägagi kultuuritundlikud, teadlikud õpilaste kultuurierinevustest ja sellest, kuidas need mõjutavad õpistiile, käitumismudeleidjm.
Eelöeldu nõuab muudatusi ka õpetajakoolituse kontseptsioonis ja õppekavades. Eestis on multikultuurilise hariduse käsitlusi õpetajakoolitusse toodud vähemalt valikainete raames. Õpetajatele pakutakse täienduskoolituse pakette. Õpetaja roll klassis oleneb mitmest tegurist: nt mitu õpilast on muukeelsest kodust, kuidas toetab kool õpetajat materiaalselt ja professionaalselt, milline on õpetaja motivatsioon tööks nende lastega, kuidas oskab õpetaja kohandada õpetamismetoodikat, keelekasutust, luua koolis multikultuurilist atmosfääri jne.
Tugisüsteemid
Vähemusrahvustest õpilastel esineb koolis algperioodil sageli kohanemisprobleeme, mis toe saamise korral ületatakse. Lapse esimeseks toeks peavad olema tema vanemad. Kodu ja kooli koostöö on vähemusrahvustest õpilaste võtmeküsimus. Vanemate kaasatus kooliellu mõjutab positiivselt lapse enesekindlust, motivatsiooni.
Eestis on praegu kõneravi kõrval õpiabi võimalused parandusõpe, tugiõpe, individuaalne õppekava. Vähemuslapsed vajavad eelkõige eesti keele tugiõpet ja individuaalset õppekava. Parandusõppes peab pöörama tähelepanu eelkõige eesti suulise kõne kasutusele ja arendamisele. Eesti keele oskuse arendamine tuleb lõimida ainealaste teadmiste kujundamisega. Eesmärk peab olema toetada last kogu õppetöös.
Kokkuvõtteks
Iga vähemusrahvusest laps on eestikeelses koolis oma probleemidega. Neid ei tohi, ja ka üha raskem on neid eirata kuna oleme Euroopa Liidus ja liitunud Shengeni viisa ruumiga on maailmale uksed avatud. Meie ülesanne on inimesed vastu võtta ning pakkuda vähemusele samasid võimalusi mis enamusele, elame siiski õiglusriigis. Kindlaks tuleb teha, millist abi konkreetne laps vajab ning seda võimalikult täiuslikult pakkuda. Vähene eesti keele oskus pole erivajadus, samas vajab muukeelne laps lisamaterjale, teistest rohkem selgitusi, ainetundidevälist toetust. Õpetajalt oodatakse õppetöös paindlikust, kannatlikust ning abivalmidust probleemide ületamisteks. Koostöö suudab vähemusrahvusest lapsel muuta elu täisväärtuslikuks, sotsiaalselt aktiivseks ning ühiskonda kaasatuks.
Kasutatud kirjandus:
Colin Baher (2005) Kakskeelne laps. Tartumaa: Soinaste.
Toivo Niiberg, Hille Karu, Margit Malva, Reet Rajamäe, Ene Vaher (2007) Kakskeelsuse karid elus ja mängus. Tartumaa: Atlex.
Mati Hint (1988) Ausalt ja avameelselt kahe-või kakskeelsusest, keeledemokraatiast, keeleoskusest. Tallinn: Ühiselu.
Merit Hallap Vähemusrahvustest õpilased eripedagoogikas. Haridus 8/2005