II MAAILMASÕDA (1939-1945) (22)

II MAAILMASÕDA (1939-1945)
1938
13. märts 1938
Austria ühendamine Saksamaaga (anschluß).
29. september 1938
Müncheni konverents . Suurbritannia , Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia nõudsid, et Tšehhoslovakkia loovutaks Saksamaale sudeedisakslastega asustatud alad.
15. oktoober 1938
Saksa väed okupeerisid Sudeedisaksamaa.
1939
15. märts 1939
Saksa väed marssisid Prahasse, Tšehhimaa jagati Böömi ja Määri protektoraadiks Saksamaa kaitse all. Slovakkiast sai vormiliselt iseseisev, kuid tegelikkuses Saksamaast sõltuv riik.
21. märts 1939
Saksamaa nõudis Poolalt Danzigi (Gdansk) vabalinna ühendamist Saksamaale ja Poola koridori likvideerimist.
22. märts 1939
Leedu loovutas Saksamaale Klaipeda (saksa k. Memel) piirkonna.
23. märts 1939
Saksa üksused marssisid Memelisse. Soomuslaeva "Deutschland" pardal saabus sinna ka Hitler , kes pidas vaimustunud rahvahulgale paariminutilise kõne, milles õnnitles neid Suur-Saksamaa alamateks saamise puhul.
7. aprill 1939
Itaalia vallutab Albaania .
aprill-august 1939
Suurbritannia, Prantsusmaa ja NSV Liidu kolmepoolsed läbirääkimised Saksamaa-vastase liidu loomiseks, mis NSV Liidu ülemääraste nõudmiste ja soovimatuse tõttu liitu sõlmida läbi kukkusid. Aprillis tegi ka Hitler Stalinile ettepaneku koostööks.
22. mai 1939
Teraspakt Saksamaa ja Itaalia vahel.
23. august 1939
Saksamaa välisminister J. von Ribbentrop ja NSV Liidu välisasjade rahvakomissar V. Molotov sõlmisid Saksa-Nõukogude mittekallaletungipakti. Paktiga kaasnes ka salajane lisaprotokoll, millega Saksamaa ja NSV Liit jagasid omavahel Ida-Euroopa. Saksamaa sai vabad käed sõjategevuse alustamiseks Lääne-Euroopas.
1.september 1939 Saksamaa alustas II maailmasõda Poolale kallaletungiga.
3. september 1939
Suurbritannia ja Prantsusmaa kuulutavad Saksamaale sõja. Algab nn "Kummaline sõda".
8. september 1939
Saksa sõjajõud piirasid ümber Varssavi.
17. september 1939
Poola valitsus lahkus erilennukiga Suurbritanniasse.
Punaarmee ületas Poola piiri, algas Nõukogude-Poola sõda.
27. september 1939
Varssavi kapituleerus. Sõda Poolas oli lõppenud.
28. september 1939
Saksamaa ja NSV Liit sõlmisid piiri- ja sõpruslepingu, mille salajase lisaprotokolliga muudeti osaliselt NSV Liidu ja Saksamaa huvisfääride piire . NSV Liit sai Leedu, Saksamaa Varssavi piirkonna, mis esialgu oleks pidanud minema NSV Liidule.
Moskvas sõlmiti NSV Liidu-Eesti vastastikuse abistamise leping, millega Eesti territooriumile paigutati 25000 punaarmeelast, kes võisid jääda sinna maksimaalselt 15. aastaks.
5. oktoober 1939
Moskvas sõlmiti NSV Liidu-Läti vastastikuse abistamise leping, millega Läti territooriumile paigutati 25000 punaarmeelast, kes võisid jääda sinna maksimaalselt 15. aastaks.
10. oktoober 1939
Moskvas sõlmiti NSV Liidu-Leedu vastastikuse abistamise leping, millega Leedu territooriumile paigutati 20000 punaarmeelast, kes võisid jääda sinna maksimaalselt 15. aastaks.
30. november 1939
Kuna Soome keeldus NSV Liiduga vastastikuse abistamise lepingut sõlmimast ja punaarmeelasi oma territooriumile lubamast, tungis Punaarmee üle Soome piiri ning vallutas Terijoe asula. Algas Soome Talvesõda.
1940 12. märts 1940
Moskvas kirjutati alla rahuleping Soome Vabariigi ja NSV Liidu vahel, millega lõppes Talvesõda. Soome loovutas NSV Liidule Karjala Kannase (~12% territooriumist), kuid säilitas iseseisvuse. Lisaks pidi NSV Liit saama sõjaväebaasi Hanko poolsaarel.
14. detsember 1939
NSV Liit heideti välja Rahvasteliidust.
9. aprill 1940
Saksa väed tungisid Taani ja Norrasse. Taani kapituleerus, norrakad alustasid vastupanu, mis kestis juuni keskpaigani.
10. mai 1940
Saksa väed alustasid Läänerindel pealetungi Prantsuse ja Suurbritannia vägedele.
Luxemburgi okupeerimine.
Winston Churchill sai Suurbritannia peaministriks.
15. mai 1940
Holland kapituleerus Saksamaale.
28. mai 1940
Belgia kapituleerus Saksamaale
10. juuni 1940
Itaalia kuulutas sõja Prantsusmaale.
Prantsuse valitsus pages Pariisist
12. juuni 1940
Prantsuse rinne varises kokku. Vastupanu osutasid veel ainult hajutatud ja keskse juhtimiseta väeosad.
14. juuni 1940
Saksa armee sisenes Pariisi.
NSV Liit esitas ultimaatumi Leedule, nõudes valitsuse vahetamist ning Punaarmee täiendavate väeosade lubamist Leedu Vabariigi territooriumile.
NSV Liidu õhujõud tulistasid alla Soome lennukompanii " AERO " reisilennuki, mis suundus Tallinnast Helsingisse, Punalipuline Balti laevastik blokeeris sissepääsud Eesti sadamatesse.
15. juuni 1940
Punaarmee okupeeris Leedu Vabariigi
16. juuni 1940
NSV Liit esitas ultimaatumi Eestile ja Lätile, nõudes valitsuse vahetamist ning Punaarmee täiendavate väeosade lubamist nende riikide territooriumile.
17. juuni 1940
Punaarmee okupeeris Eesti Vabariigi.
Leedus toimus Punaarmee toetusel kommunistlik riigipööre.
20. juuni 1940
Lätis toimus Punaarmee toetusel kommunistlik riigipööre.
21. juuni 1940
Algasid Saksa-Prantsuse läbirääkimised Prantsusmaa kapituleerumise üle.
Eestis toimus Punaarmee toetusel kommunistlik riigipööre.
22. juuni 1940
Prantsusmaa ja Saksamaa vahel kirjutatakse alla vaherahulepingule.
24. juuni 1940
Lõppes lahingutegevus Prantsusmaa pinnal.
21. juuli 1940
Hitler andis käsu välja töötada "Barbarossa plaan", kallaletungiplaan NSV Liidule.
3. august 1940
NSV Liit annekteeris Leedu Vabariigi.
5. august 1940
NSV Liit annekteeris Läti Vabariigi.
6. august 1940
NSV Liit annekteeris Eesti Vabariigi.
15. august 1940
Sakslased alustasid Suurbritannia lauspommitamist. Esimesest reidist võttis osa 800 pommitajat ja üle 1000 hävitaja.
27. september 1940
Saksamaa, Itaalia ja Jaapan kirjutasid Berliinis alla Kolmikpaktile.
28. oktoober 1940
Itaalia tungib kallale Kreekale .
18. detsember 1940
Hitler allkirjastas "Barbarossa plaani".
1941
6. aprill 1941
Saksamaa tungis kallale Jugoslaaviale ja Kreekale.
18. aprill 1941
Jugoslaavia lõplikult okkupeeritud.
29. aprill 1941
Mandri-Kreeka lõplikult okupeeritud.
22. juuni 1941
Saksamaa tungis kallale NSV Liidule, ennetades nii Nõukogude vägede kallaletungi Saksamaale.
6. detsember 1941
Punaarmee alustas Moskva all vastupealetungi, vallutades 1942. a. kevadeks sakslastelt tagasi 150 000 km2. Moskva all sai Wehrmacht esimese kaotuse II maailmasõjas. Punaarmeed aitasid erakordselt külm talv ( Kindral Külm; novembri lõpust alates küündis õhutemperatuur Moskva ümbruses 40o ning rohkemgi alla nulli) ja talveriiete puudus sakslastel .
7. detsember 1941
Jaapani lennuvägi pommitas USA laevastikubaasi Pearl Harboris Havail. USA kisti II maailmasõtta. Rünnaku mõjul muutus USA avalik arvamus, mis siiani oli selgelt sõtta sekkumise vastane selgelt sõjakaks. On arvatud, et USA president F. D. Roosevelt oli rünnakust teadlik, kuid lasi sel meelega toimuda, et saavutada meeleolumuutust. Lisaks Pearl Harborile pommitasid jaapanlased veel Filipiine , Guami ja Wake saart, Malaisiat, Taid, Shanghaid ja Midway atolli.
8. detsember 1941
USA ja Suurbritannia kuulutasid Jaapanile sõja. Kuna NSV Liidu ja Jaapani vahel oli 1941. a. kevadest kehtiv neutraliteedileping, siis nende riikide vahel sõjategevust ei toimunud.
9. detsember 1941
Hiina kuulutas Jaapanile sõja.
11. detsember 1941
Saksamaa ja Itaalia kuulutasid USA-le sõja.
25. detsember 1941
Hongkong kapituleerus jaapanlastele .
2. jaanuar 1942
Filipiinide pealinn Manila kapituleerus jaapanlastele
10. jaanuar 1942
Malaisia pealinn Kuala Lumpur kapituleerus jaapanlastele.
16. jaanuar 1942
Jaapanlased alustasid pealetungi Birmas.
31. jaanuar 1942
Briti väed lahkusid Malaka poolsaarelt.
15. veebruar 1942
Suurbritannia olulisim sõjalaevastikubaas ning tugipunkt Kagu-Aasias - Singapur - kapituleerus jaapanlastele.
16. veebruar 1942
Jaapanlaste dessant maabus Sumatra saarel.
1. märts 1942
Jaapanlaste dessant maabus Jaava saarel.
3. märts 1942
Hollandi väed Borneol kapituleerusid jaapanlastele.
8. märts 1942
Jaapani väed maabusid Uus-Guineal.
9. märts 1942
Hollandi väed Jaaval ning Birma pealinn Ranguun kapituleerusid jaapanlastele.
Teine maailmasõda (1. september 1939 – 2. september 1945) oli ohvriterohkeim sõda, mis seni Maal toimunud on.
Venemaal on Saksa-Nõukogude sõda (1941–1945) tuntud ka Suure Isamaasõja nime all.

Põhjused

On vaidlusi selle kohta, kas Teist maailmasõda pidada esimese jätkuks või mitte, aga sõja algatajate Nõukogude Liidu ja Saksamaa olukorda ning sealseid hoiakuid mõjutas see kindlasti määravalt. Enamik keisririigile järgnenud Weimari vabariigi ajast (1919-1933) olid Saksamaal majandusliku kriisi aastad, hõlmates hüperinflatsiooni 1920-ndate algul ja 1929. aastal Ühendriikide börsikrahhist alguse saanud ülemaailmse suure majanduskriisi.
Saksamaal olid kõik poliitilised parteid seisukohal, mille järgi tuli Versaille's sätestatud piire muuta. Levinud oli n-ö ' nuga selga ' teooria, mille kohaselt Saksamaa kaotas sõja just nimelt kodurindel - reeturite tõttu. Keisririik oli veel täies relvis ning vaenlase territooriumil. Seetõttu kannatas sotsiaaldemokraatide väljakuulutatud Weimari vabariigi legitiimsus, kuigi vaherahulepingule 1918. aasta novembris olid alla kirjutanud sõjaväelased. Esimese maailmasõja lõpuks oli Saksamaal tänu blokaadile toiduainete puudus, erinevalt tema vastastest. Hitler võttis sellest õppust ning ei kehtestanud Teise maailmasõja ajal Saksamaal kordagi sõjamajandust ning 1941. aastal valmistus isegi minema tagasi rahumajanduse põhimõtetele.
Natsionaalsotsialistliku partei (NSDAP) populaarsuse ning valimisvõidud tagas selle loosungite radikaalsus, erinevalt teiste parteide ettevaatlikkusest ning uudsus, ehkki 1933. aasta valimistel hääli juba kaotati. Reparatsioonide osas olid Suurbritannia ja Prantsusmaa 1930-ndatel valmis järele andma Hitleri nõuetele ja nende osas läbi rääkima. Reparatsioonide teemal lasti majanduskriisi alates vaikselt unustusse vajuda. NSDAP populaarsust suurendas asjaolu, et Saksamaa võidud (Saarland'i, Sudetenland'i liidendamine, Anschluss ) saavutati just rahumeelsel teel.
Suurbritannia ei tahtnud sõda. Briti maavägi oli jäetud vaeslapse seisusse, kuigi oldi investeeritud sõjalaevastikku ning lennuväkke (strateegilise pommitamise kontseptsioon ja hävitajad ' Spitfire '). Sõda tuli samuti vältida, kuna sõjaaegse esimese peaministri Chamberlaini arvates pidi tulevane sõda igal juhul taandama Suurbritannia teisejärguliseks võimuks. Chamberlain oli veendunud, et Hitler on 'mees, kellega saab asju ajada'.
Teise maailmasõja eel ei olnud Prantsusmaa valmis midagi ette võtma ilma Suurbritanniata. Sellisele olukorrale võis kaasa aidata Prantsusmaa ebastabiilne sisepoliitiline olukord 1930-ndatel aastatel.
Kollektiivse julgeoleku organisatsioon Rahvasteliit , mis sõltus selle liikmete tahtest teiste kaitseks jõudu kasutada, ei osutunud elujõuliseks tänu Ameerika Ühendriikide kõrvalejäämisele. Ühendriikide Kongress ei ratifitseerinud lepingut, mis oleks taganud riigi osalemise Rahvasteliidus. Rahvasteliidu nõrkus ilmnes juba Etioopia ja Mandžuuria kriiside ajal. 1933. aastal astusid sealt desarmeerimisalaste läbirääkimiste nurjumise ettekäändel välja Saksamaa ning samuti Jaapan. NSV Liit heideti välja sõja alustamise pärast Soome vastu 30. novembril, 1939, vastavalt Molotov-Ribbentropi paktile. Vastavalt leninlikule kontseptsioonile pidid kapitalistid tulevases sõjas iseennast hävitama. Teise maailmasõja eelprooviks peetakse mõnikord Hispaania kodusõda 1936-1939, mille võitis kindral Franco juhtimisel konservatiivne -natsionalistlik leer .
Mõnede ajaloolaste arvates ei tahtnud Hitler suurt sõda, vaid pooldas väiksemaid sõdu diplomaatiliselt isoleeritud oponentide vastu. Sellepärast apelleeriski talle niivõrd 'Blitzkrieg'i' idee ning Hitler ei kaotanud sõja esimestel aastatel pikka aega lootust sõlmida Inglismaaga kokkulepe maailma jaotamise suhtes - idee, mille Churchill resoluutselt tagasi lükkas.
Erinevalt Sudetenland'i liitmisest Saksamaaga München'i lepingu (1938) kohaselt, millele võis tahtmise korral kleepida peale teatud legitiimsuse sildi (rahvuslik enesemääramine), oli Tšehhi alade liitmine 1939. a. märtsis Suur-Saksamaaga puhas agressioon , ning sellisena seda Suurbritannias ka nähti. Saksamaa liitis Tšehhi alad, tuues ettekäändes sealse sisemise ebastabiilsuse. Slovakkia jäi Jozef Tiso juhtimisel sisuliselt Saksa protektoraadi staatusesse kuni 1945. aastani.
Suurbritannia välispoliitikas toimus täispööre, seni ka rahva seas populaarsest 'appeasement'ist' loobuti - anti garantiid Poolale ning alustati läbirääkimisi NSV Liiduga...

Rahvusvaheline olukord maailmasõja eel

Bolševistlik Nõukogude Liit

Nõukogude Liidu eesmärgiks oli algusest peale maailma vallutamine . Lenin oli kirjutanud: Ühes riigis võidu saavutanud sotsialism ei välista veel kõiki sõdu. Vastupidi, ta eeldab neid. Lenin oli juba 1914. aastal vastu võtnud programmi Euroopa Ühendriikide loomisest teise imperialistliku sõja tulemusel. Bresti rahu kommenteeris Kominterni esimees Grigori Zinovjev : Kui Venemaa sõlmib rahu, jääb see rahu ainult vaherahuks. Sotsialistlik revolutsioon võidab Venemaal vaid siis, kui teda ümbritsevad sotsialistlikud sõsarvabariigid. Rahu, mis on sõlmitud imperialistliku Saksamaaga, on ajutine. See annab aega hingetõmbeks, mille järel puhkeb jälle sõda! Tõeline ettevalmistumine Teiseks maailmasõjaks algas Stalini võimuletulekul. 1927. aastal kuulutas Stalin , et teine imperialistlik sõda on täiesti vältimatu ja sama vältimatu on Nõukogude Liidu astumine sellesse sõtta. Kuid Stalin ei soovinud alustada ise sõda, nagu kinnitab tema lause: Me astume sõtta, kuid astume viimastena, et heita kaalukausile viht, mis suudab üles kaaluda kõik. Stalin algatas industrialiseerimise, mille peaeesmärgiks oli sõjatööstuse viimine sellisele tasemele, mis suudaks käigus hoida tohutut armeed , mis on võimeline vallutama kogu Euroopa. Kogu Nõukogude Liidu majandus töötas sõjatööstuse võimsuse suurendamise heaks. Kui 1923. aastal oli Punaarmees 550 000 meest, siis 19. augustil 1939 oli neid 2 miljonit ja 21. juunil 1939 6 miljonit. 1941. aastal oli Nõukogude Liit ainus riik, kes tootis rasketanke. 1940. aasta juunist 1941. aasta juunini formeeris Nõukogude Liit 61 uut tankidiviisi, igaühes 375 tanki . Võrdluseks astus Saksamaa 1939. aasta septembris sõtta vaid 6 tankidiviisiga. 1939. aasta septembrist 1941. aasta juunini formeeris Nõukogude Liit 295 uut laskurdiviisi. 1940. aastast 1941. aasta juunini moodustati Nõukogude Liidus 79 uut lennukidiviisi, 30 uut motoriseeritud diviisi ja 756 suurtükipolku. 19. augustil 1939 võttis Poliitbüroo vastu otsuse "Euroopa vabastamisest". Juhinduti põhimõttest: tõmmata Euroopa sõtta, jäädes ise neutraalseks, seejärel aga, kui vastased on verest tühjaks jooksnud, paisata lahingusse kogu Punaarmee võimsus. Stalin oli seda ideed kandnud 1927. aastast, tänu oma võimutäiuse kasvule intensiivsemalt aga 1934. aastast. 19. augustil 1939 teatas Stalin Hitlerile, et kui viimane tungib Poolasse, ei jää Nõukogude Liit mitte ainult neutraalseks, vaid ka abistab Saksamaad. Diplomaatilises kitsikuses viibiv Hitler neelaski konksu alla. Ribbentrop tuli Moskvasse ja 23. augustil kirjutas ta koos Vjatšeslav Molotoviga alla Poola vallutamise paktile.

Suur-Saksamaa loomine

Hitleri eesmärgiks oli Suur-Saksamaa loomine ning sellega tegi ta algust 1938, okupeerides Austria. Austerlased vastupanu ei osutanud ning riigist sai Saksamaa osa (Austria liitumist nimetatakse ka anšlussiks). Hitleri positsioon tugevnes ; teda toetas Mussolini, Suurbritannia lootis järeleandmisega sakslaste indu jahutada ning Prantsusmaa ei julgenud üksinda sõtta astuda. Kuna austerlaste hulgas oli tollal märkimisväärne hulk Saksa-meelseid, ei paistnud ühendamine vägivaldsena.Tegelikult polnud Esimese Maailmasõja kapralil aimugi,mis jandi ta Stalin`i õpilasena kui nukuke kokku seab.........Värk sai välja öeldud Kõrgemate Sõjakoolide lõpuaktusel,,,,17.september 1939:.............me võitleme vaenlase territtooriumil,,,,selleks ,... olge valmis.

Müncheni kokkulepe (1938)

1938 nõudis Hitler Tšehhoslovakkialt sakslastega asustatud alade loovutamist; selle tõttu muutus olukord väga teravaks - Tšehhoslovakkia, Prantsusmaa, Suurbritannia ja Saksamaa hakkasid valmistuma sõjaks.
Lahenduse leidis Suurbritannia peaminister Neville Chamberlain, kes pakkus välja kokkuleppe, mis takistas kogu Tšehhoslovakkia minekut Saksamaa võimu alla. 29. septembril 1938 sõlmitigi Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa ning Itaalia vahel Müncheni kokkulepe, millega Saksamaa sai loa okupeerida Sudeedimaa ning poolakate ja ungarlastega asustatud alad läksid Poolale ja Ungarile.
1939 vallutasid sakslased terve Tšehhoslovakkia, väites, et riik on lagunemas; Tšehhimaa kuulutati Saksa riigi kaitse ja kontrolli all olevaks, Slovakkias aga moodustati Saksamaast sõltuv vasallriik. Suurbritannia ega Prantsusmaa ei teinud midagi ning kokkulepe osutus Tšehhoslovakkia reetmiseks, sellal kui Hitler esines "rahu kaitsjana " ning saavutas Saksamaa eesmärgid sõjalise jõuta. Sama aasta kevadel nõudis Saksamaa aga Poolalt Gdański (Danzigi) ning Leedult Klaipėda (Memeli) loovutamist, mis olid mõlemad enamjaolt saksakeelse asutustusega. Euroopat ootas ees uus sõda.

Saksamaa - oht Poolale

Pärast Tšehhoslovakkiat mõisteti, et järeleandmised ei rahusta Saksamaad ning sellest poliitikast loobuti; Poolale lubati osutada igakülgset abi Saksamaa rünnaku korral. Sakslased üritasid aga Poolalt saada mitte ainult Gdański, vaid ka neid piirkondi, kus elasid sakslased. Olukorra muutis keeruliseks ka Nõukogude Liidu surve Poolale. Jossif Stalin lubas Poolale kaitset, nõudes vastutasuks luba viia Punaarmee Poola aladele . Poolakad ei tahtnud aga kummalegi alluda, vaid säilitada iseseisvust ning tänu Saksamaa ja Nõukogude Liidu vaenutsemisele oli see ka võimalik. Kuid kõik muutus ootamatult. 30. augustil 1939 tegi Adolf Hitler Poolale viimase pakkumise, korraldada "Poola koridoris " järgmise 24 kuu jooksul rahvusvahelise kontrolli all rahvahääletus. Poola ei vastanud sellele ja kuulutas välja üldmobilisatsiooni. Nii muutus sõda möödapääsmatuks.

Molotovi-Ribbentropi pakt

1939 hakkasid kahe suurriigi omavahelised suhted ootamatult soojenema ning 23. augustil 1939 kirjutasid kahe riigi välisministrid Vjatšeslav Molotov ja Joachim von Ribbentrop Moskvas alla mittekallaletungilepingule, mida tuntakse Molotovi-Ribbentropi pakti nime all. Sellega kohustusid nad säilitama erapooletuse, kui teine lepingupool mõne kolmanda riigiga sõtta astub . Lepingul oli ka salajane protokoll, millega NSV Liidu mõjusfääri läksid Soome, Eesti, Läti, Poola idaosa (Lääne- Ukraina ja Lääne-Valgevene) ning Rumeeniale kuulunud Bessaraabia ja Põhja- Bukoviina . Saksamaale jäid Poola lääneosa ja Leedu.
Paktiga olid loodud eeldused uue maailmasõja puhkemiseks.

• Saksamaa kavatses rünnata Poolat, arvestades, et sõtta võivad sekkuda ka Prantsusmaa ja Suurbritannia, kes olid lubanud Poolat rünnaku korral aidata. Mittekallaletungileping andis kindla tagala ning puudus oht, et sakslased peavad sõdima kahel rindel.
  
• Nõukogude Liidule oli samuti kokkulepe tähtis, kuna ta plaanis NSV Liidu laiendamist läände, milleks ka pakt võimalus andis. Kuid ka Nõukogude Liit pidi arvestama Suurbritanniaga ning seega ka sõjaga, milles Saksamaa erapooletus oleks ainult kasuks tulnud.
  

Hitler ja Stalin võisid teineteist segamata vallutusi jätkata, kuid see ei tähendanud Saksamaa ja Nõukogude Liidu sõprust, kuna vastuolud kahe ideoloogia vahel säilisid.

Teise maailmasõja algus (1939-1942)

Teine maailmasõda algas 1. septembril 1939, kui Saksamaa tungis kallale Poolale. Hitler lootis, et lääneriigid ei sekku, kuid kaks päeva hiljem kuulutasid nii Suurbritannia kui Prantsusmaa Saksamaale sõja. Sellele vaatamata ei alanud sõjategevus kohe ning Poola vallutamist ei suudetud ära hoida. Nende eesmärk ei olnudki niivõrd Poola kaitsmine, kui Saksamaa purustamine, mida tõendas nende tegevusetus kummagi Poola ründaja vastu.
17. septembril sisenes Poolasse ka Punaarmee, kes vallutas riigi idaosa. Septembri lõpuks andsid poolakad alla. NSV Liidu ja Saksamaa vahel sõlmiti sõprusleping, millega Poola kui riik kaotati, alad jagati kahe riigi vahel ning Leedu läks NSV Liidu mõjusfääri.

Sõjategevuse laienemine
1939. aasta 30. novembril alustas Nõukogude Liit sõda Soome vastu, mida nimetatakse Talvesõjaks. Soomel õnnestus küll säilitada iseseisvus , kuid ta pidi vastavalt 12. märtsil allkirjastatud rahulepingule loobuma maa- aladest Karjala kannasel, Laadoga Karjalas ja Viena Karjalas, kokku umbes 10% kogu Soome territooriumist. 1940 okupeeris Punaarmee Balti riigid ning võttis Rumeenialt ära Bessaraabia ja Põhja-Bukoviina.

1940. aasta 9. aprillil alustas Saksamaa operatsiooni "Weserübung" Norra ja Taani vallutamiseks. Taani alistus mõne tunniga, lahingud Norras kestsid 10. juunini ning Norra kuningas ja valitsus jätkasid võitlust Saksamaa vastu eksiilis. 10. mail alustas Saksamaa operatsiooniga " Fall Gelb", mille eesmärk oli purustada Prantsusmaa löögiga läbi Hollandi, Belgia ja Luksemburgi. Pealöögi suund oli suunatud läbi Ardennide metsade Calais' suunal. Hollandi valitsus alistus 14. mail, kuid Hollandi kuninganna Wilhelmina moodustas Suurbritannias eksiilvalitsuse ning Hollandi kolooniad jätkasid vastupanu. Kuna Prantsusmaa väejuhtus uskus, et sakslased kasutavad Maginot' liinist möödumiseks sama taktikat, mida Esimeses maailmasõjas, ja grupeeris oma paremad väeüksused Belgia piiri äärde. Madalmaadega oli enne sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt Prantsusmaa väed sisenevad Saksamaa rünnaku korral Hollandi ja Belgia territooriumile, et ühiselt pealetung seisma panna. Selle tulemusena jäid sakslaste pealöögi suunale vaid teisejärgulised Prantsuse väeosad ning 20. mail jõudsid Saksa esimesed väeüksused Noyelles'i juures mereni, lõigates sellega ära Belgias ja Põhja-Prantsusmaal opereerivad liitlasväed. Britid algatasid 26. mail operatsiooni "Dynamo" mille käigus evakueeriti Dunkerque'ist ja selle randadelt 338 226 piiramisrõngasse jäänud liitlasarmee sõdurit.
Belgia alistus 28. mail ja 10. juunil lahkus Prantsuse valitsus Pariisist, kuulutades selle avatud linnaks. Itaalia kuulutas Prantsusmaale sõja 10. juunil. Prantsusmaa alistus 22. juunil 1940, sõlmides kokkuleppe Compiegne 'i metsas, kohas, kus 1918 Saksamaa oli pidanud Antandile alistuma. Kaks kolmandikku riigist sattus Saksa okupatsioonitsooni, ülejäänud osas tegutses Saksa-sõbralik valitsus. Charles de Gaulle rajas Suurbritannias vastupanuliikumise Vaba Prantsusmaa.
Suurbritannia jäi mõneks ajaks ainsaks Saksamaa ja Itaalia vastu võitlejaks ning keeldus alistumast. Hitler valmistas Suurbritannia alistamiseks ette meredessanti koodnimega "Seelöwe", mis aga jäeti ära, kuna ei suudetud saavutada ülekaalu õhus Suurbritannia kohal (Lahing Inglismaa pärast). Samal toimusid lahingud Põhja-Aafrikas, kus Itaalia ja Saksa väed üritasid vallutada Briti asumaid.
Hitler valmistas ette plaane kallaletungiks Nõukogude Liidule, tugevdades sidemeid Itaalia ja Jaapaniga ning 1940 sügisel sõlmiti kolme riigi vahel nn Kolmikpakt , millega tõotati üksteist igati toetada. Samal aastal tungis Itaalia kallale Kreekale, kuid kreeklaste ägeda vastupanu tõttu sattusid itaallased hätta ning appi kutsuti Saksamaa. Saksa väed tungisid Kreekasse ja Jugoslaaviasse ning varsti olid riigid alistatud.
1941. aasta suveks oli Saksamaa ja Itaalia käes 12 Euroopa riiki, kus oli kehtestatud range okupatsioonirežiim. Neil aladel hakati teostama juutide hävitamise kava, mille tagajärjel tapeti miljoneid juute kogu Euroopas. Neid hirmsaid tapatalgusid hakati nimetama holokaustiks. Vaatamata vallutajate hirmuvalitsustele, tekkis paljudes riikides ka vastupanuliikumisi.(Kuna Adolf Schikclenburger oli saanud oma lapsepõlves kogemata -arsti tõttu viga(nii füüsilises-kui-ka vaimses mõttes),siis ta alateadlikult pidas kõikides maailma-hädades süüdlasteks juute.))

Saksamaa kallaletung NSV Liidule

MRP-ga lubasid Saksamaa ja Nõukogude Liit teineteist mitte rünnata, kuid kumbki ei kavatsenud tegelikkuses seda sätet täita. Algul puudutas see eelkõige Nõukogude Liitu, kes plaanis oodata ära, mil Saksamaa ja Suurbritannia on omavahelistes lahingutes ehk nõrgestanud ja sekkuda Saksamaa vastu sõtta suure propagandakäraga "Euroopa vabastajana". Kui Nõukogude Liit okupeeris 1940. aasta kevadsuvel aga Bukoviina, mis asus Rumeenias asuvatest Saksamaa naftavarudest vaid paarisaja kilomeetri kaugusel, avas see Saksamaa silmad. Selle tulemusena hakkas Saksamaa aduma Nõukogude poolt lähtuvat ohtu ning hakkas senini Inglismaa vastu kavandatud sõja plaanimise asemel kavandama sõda Nõukogude Liiduga.
Nii tekkis 1940. aasta kevadsuvel plaan Barbarossa - Saksamaa poolne ennetav rünnakuplaan Nõukogude Liidu vastu, et hoida ära Nõukogude Liidu poolt kavandatav esmarünnak Saksamaa vastu. Nii see läkski - 22. juunil 1941 tungis Saksamaa ootamatult kallale Nõukogude Liidule, ennetades arvatavat Nõukogude Liidu rünnakut Saksamaa vastu umbes kahe nädala võrra. Nõukogude Liidus hakati seda sõda nimetada Suureks Isamaasõjaks, vaikides samas targu maha selle rünnaku tegelikud põhjused ja endapoolsed Saksamaa suunalised ründekavatsused koos sellega kaasnenud grandioossete ettevalmistustega.
Kuna ei Nõukogude Liit ega ka Saksamaa ei olnud kumbki valmistunud kaitseks, vaid ainult ründeks, sai tohutu eelise 1941. aasta suvel see, kes ründas esimesena. Seepärast hõivas Saksamaa suure osa NSV Liidu Euroopa osast, sealhulgas ka Baltimaad . Saksamaa rünnakutempo rauges alles 1941. aasta lõpul talve saabudes, mil neil ei õnnestunud vallutada ei Moskvat ega ka Leningradi . 1941. aasta lõpus toimus Moskva all esimene murdelahing, millega Punaarmee sundis sakslased pealinna alt taganema. Umbes samal ajal algasid USA ja Suurbritannia regulaarsed suuremahulised abisaadetised Nõukogude Liidule (nn. lend-lease), mis andsid suure panuse Nõukogude sõjalise võimsuse tugevdamisele ning Nõukogude Liidu edasisele edule sõjas.

Jaapan ründab USA-d

Maailma tähelepanu oli koondunud Euroopale ning Jaapan kasutas seda ära, et kehtestada oma ülemvõim Ida-Aasias. Nende plaanide vastu oli aga USA ning 7. detsembril 1941 ründas Jaapan ootamatult Hawaii saarestikus asuvat Pearl Harbori mereväebaasi. Sellega oli ameeriklastele kuulutatud sõda ning ka Saksamaa ja Itaalia teatasid oma vastuseisust USA-le. Poole aastaga hõivasid jaapanlased kõik liitlaste tähtsamad tugipunktid, kuid 1942 juunis toimunud Midway lahing oli jaapanlastele hävituslik.

Hitleri-vastane koalitsioon

Nõukogude Liit sattus Hitleri-vastasesse leeri, kui Saksamaa tungis kallale NL-ile ning Briti peaminister Churchill hakkas Stalinis vaenlase asemel nägema liitlast. 1941 juulis sõlmiti Nõukogude Liidu ja Suurbritannia vahel ühise sõjategevuse kokkulepe ning USA president Roosevelt pakkus Stalinile sõjavarustust.
Tihenes ka USA ja Suubritannia vaheline koostöö ning 1941 augustis kirjutasid Roosevelt ja Churchill alla Atlandi hartale, milles sõnastati sõja eesmärgid ning sõjajärgne maailmakorraldus. Riigid teatasid, et ei otsi omakasu ning lubasid taastada kõigi sõjas sõltumatuse kaotanud riikide iseseisvuse.
1942 alguses kirjutasid 26 Kolmikpaktiga sõdivat riiki Washingtonis alla deklaratsioonile, millega kohustusid kasutama oma jõudu vaenlasriikide vastu. Neid riike ja ka deklaratsiooniga hiljem liitunuid hakati nimetama Ühinenud Rahvasteks.

Teine maailmasõda (1942–1945)

Murrang sõjas

1942 sügisel alustasid Briti väed vastupealetungi Egiptuses ning koos appi tulnud ameeriklastega sunniti Saksa-Itaalia väed Põhja-Aafrikas alistuma. Idarindel oli sakslaste suurim ebaõnnestumine Stalingradi lahing 1942 lõpul ja 1943 algul. Umbes 300 000 Saksa sõdurit sattus venelaste piiramisrõngasse ning verised lahingud lõppesid sakslaste lüüasaamisega; 90 000 meest langes vangi.1943 suvel tegi Saksa juhtkond viimase katse asuda pealetungile Punaarmee vastu. Kurski lahingus üritasid sakslased vene väed ümber piirata, kuid venelastel õnnestus pealetung peatada ning asuda vastupealetungile. Mõne kuuga vallutas Punaarmee tagasi kaks kolmandikku okupeeritud NL-i alasid.
Kurski lahingu ajal maabusid USA ja Briti väed Sitsiilias. Itaalia kuningas tagandas Mussolini ning uus valitsus sõlmis vaherahu . 1943 sügisel jõudsid liitlasväed ka Itaalia lõunapiirkondadesse. Saksa jõud hõivasid vastukaaluks Põhja- ja Kesk-Itaalia, moodustades seal Mussoliniga eesotsa fašistliku vabariigi; Itaalia kuningriik aga kuulutas Saksamaale sõja.

Teherani konverents

1943 lõpul toimus Iraani pealinnas Teheranis konverents, kus kohtusid esmakordselt Stalin, Roosevelt ja Churchill. Konverentsil otsustati Prantsusmaal teise rinde avamine ning pealetungi alustamine sakslaste vastu Normandias, Nõukogude sõjavägi pidi liitlasi toetama pealetungiga idast. NSV Liit võttis ka kohustuse kuulutada pärast Saksamaa purustamist Jaapanile sõda. Liidrid jõudsid kokkuleppele Saksamaa jaotamise ja Poola tulevaste piiride suhtes ning USA ja Suurbritannia tunnustasid NSV Liitu 1941. aasta piirides. Sellega sattusid Baltimaad taas nõukogude võimu alla.

Sõjategevus 1944

1944 alguses alustas Punaarmee pealetungi piki Nõukogude–Saksamaa rindejoont. Pealetungi käigus murti 27. jaanuaril Leningradi blokaad , mille tagajärjel oli hukkunud 650 000 linnaelanikku. Lääneliitlased aga tungisid edukalt edasi Itaalias ja vallutasid Rooma . 6. juunil 1944 maabusid USA, Suurbritannia, Kanda ja Poola sõjajõud Normandias. Liitlasvägede saabumine muutis Saksamaa lüüasaamise paratamatuks ning nende kaitse hakkas lagunema . Lääneliitlased alustasid liikumist Saksamaa poole; lääneriikide ja Punaarmee edu aitas kaasa vastupanuliikumise elavnemisele Saksamaa poolt okupeeritud riikides.
1944 teisel poolel vabastasid liitlased Prantsusmaa ning jõudsid Saksamaa piirile. Punaarmee pealetung oli sama võimas; pealöök anti Valgevenes ning sügiseks jõuti Ida– Preisimaa piirini . Põhja pool taganesid Soome väed Karjalast ning septembris sõlmitud rahulepinguga lõppes ka Jätkusõda. Septembris– oktoobris vallutati ka Mandri-Eesti ja Ida-Läti ning 1945 Poola pealinn Varssavi.

Saksamaa purustamine

1945 veebruaris toimus Jaltas konverents, millest võtsid jällegi osa Stalin, Roosevelt ja Churchill. Seal kooskõlastati Saksamaa purustamine ning sõjajärgne maailmakorraldus. Määrati kindlaks ka Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni asutamiskonverentsi aeg ja koht, milleks sai 1945 aprillis San Francisco . Konverentsi viimasel päeval kirjutasid osalejad alla ÜRO põhikirjale, mis jõustus 24. oktoobril 1945.
Sama aasta kevadtalvel alustati Saksamaa lõplikku purustamist. Selleks ajaks oli riik jäänud ilma liitlastest ning võimsad õhurünnakud purustasid Saksa linnu. Aprillis alistusid Itaalias viimased Saksa üksused. Samal kuul kohtusid Nõukogude Liidu ja lääneliitlaste väed Jalta konverentsil määratud joonel – Elbe jõel.
7. – 8. mail 1945 kirjutasid Saksa ülemjuhatuse esindajad (Hitler oli selleks ajaks enesetapu teinud) alla Saksamaa tingimusteta kapituleerumise aktile. Järgnevatel päevadel purustas Punaarmee viimased Saksa üksused Tšehhis. Sõda Euroopas oli lõppenud.
Saksamaa jagati Suurbritannia, Prantsusmaa, USA ja Nõukogude Liidu vahel okupatsioonitsoonideks ning Berliin neljaks sektoriks. 1945 juulis toimunud Potsdami konverentsil arutasid neli riiki Saksamaa sõjajärgse haldamise küsimusi.

Jaapani purustamine

Pärast Saksamaa alistumist muutus peamiseks sõjatandriks Kaug–Ida. USA jätkas vastaste hõivatud alade tagasivallutamist. Ehkki Jaapani olukord oli lootusetu, ei nõustunud ta kapituleerumisega. Seepeale otsustas USA kasutada tuumapommi, mis heideti kahele Jaapani linnale – Hiroshimale ja Nagasakile. 260 000 inimest sai surma ning jaapanlaste vastupanu oli murtud . Nõukogude väed tungisid Mandžuuriasse ja Koreasse, purustades Jaapani miljonilise armee. Pärast seda olid juhid nõus tingimusteta alla andma ning 2. septembril 1945 allkirjastasid Jaapani ning USA esindajad Ameerika sõjalaeva Missouri pardal Jaapani kapitulatsiooniakti . Teine maailmasõda oli ametlikul lõppenud.

Kohtumõistmine sõjakurjategijate üle

Pärast sõja lõppu korraldati Saksamaal Nürnbergis kohus sõjasüüdlaste üle; seda tehti vastavalt Potsdami konverentsi otsusele. 24 natslikku sõjaroimarit astusid Rahvusvahelise Sõjatribunali ette. Neid süüdistati vallutussõdade pidamises, sõjaroimades ning kõige rängemates inimsusevastastes kuritegudes. 12 natsliku Saksamaa kõrget riigiametnikku mõisteti surma, teised said pikaajalisi vanglakaristusi.
Nürnbergi protsessiga algas Euroopa puhastamine natsismist ja fašismist. Sõjakurjategijad ja nende abilised astusid kohtu ette ka Prantsusmaal, Belgias ja Hollandis. Nõukogude Liidus peeti kohut vaenlasega koostööd teinute üle, kuid umbusaldati ka neid, kes olid saatuse tahtel jäänud Saksa okupatsiooni alla. Eriti puudutas see Ida-Euroopa neid alasid, mis NSV Liit oli Teise maailmasõja ajal vallutanud. Rahvusvahelise sõjakohtu alla anti ka hulk Jaapani riigijuhte, keda süüdistati vallutussõdade ettevalmistamises ja pidamises.
Nürnbergi protsessi käigus karistati Saksamaa poolseid sõjakurjategijaid, kuid Nõukogude Liidu poolsed sõjakurjategijad jäid tollal täiesti karistamata. Nürnbergis süüdistavate arglikud katsed avalikustada protsessi käigus Nõukogude Liidu tegelikud plaanid ja näidata ka Nõukogude Liidu süüd sõja vallapäästmises jäid tollal praktiliselt ilma tähelepanuta. Nii leviski maailmas väärteave Teise Maailmasõja põhjuste ja vallapäästjate üle, mis on paljuski levinud kuni tänapäevani. Vaid Nõukogude Liidu kokkuvarisemine 1991. aastal on seda olukorda mingil määral muutnud, kuigi mitte olulisel määral.
Nii on senini peetud kohut vaid ühe poole - Saksamaa - sõjakurjategijate üle. Nürnbergi- laadne kohtuprotsess Nõukogude Liidu liidrite üle seoses nendepoolsete sõjakuritegudega Teise Maailmssõjas on senini pidamata. Kõige innukamad nn "Teise Nürnbegi" kokkukutsumise pooldajad on olnud balti rahvad - eestlased, lätlased ja leedukad -, kes kaotasid Teises Maailmas oma iseseisvuse ning langesid ligi viieks aastakümneks nõukogude okupatsiooni alla.
Eesti Teises Maailmasõjas
 
 
 
Riigi häving
Teine maailmasõda algas Eesti tähtsaima regionaalse liitlase - Poola - ootamatult kiire ja totaalse hävitamisega Saksa - N.Liidu ühisoperatsiooni käigus . Poola kokkuvarisemine koos täieliku välispoliitilise isolatsiooniga põhjustas Eesti poliitilises juhtkonnas moraalse shoki . 24.septembril 1939 nõudis Moskva Eestilt baaside loovutamist punaarmeele ja Eesti valitsus võttis ultimaatumi vastu , kirjutades 28.septembril alla sellekohasele lepingule . Ametlikult toodi selle lepingu alusel 18.oktoobril Eesti territooriumile 25.000 punaväelast . Tegelikult kaotas Eesti pool kontrolli punaväe tugevuse ja tegevuse üle baaside territooriumil .1940.a.aprillis oli baasides juba kindlasti üle 30.000 sõjaväelase ning 10.000 nn.tööpati meest ja juurdevool jätkus .
14.juunil 1940 marrsis Wehrmacht Pariisi . Lääneliitlased kaotasid igasuguse kontrolli Euroopa mandril ja 16.juunil esitas Moskva Eestile ultimaatumi , nõudes valitsuse vahetamist ja kogu maa okupeerimise õigust . 17.juunil võttis Eesti ultimaatumi vastu ja Eesti riiklus lakkas de facto olemast . Eesti ühiskonnas ei ole üksmeelt küsimuses , kas toonane juhtkond talitas õigesti või ei . Eesti kaitseväge kasvatatakse selles vaimus , et kapitulatsioon oli viga ja igal juhul tulnuks relvastatult vastu panna . Allakirjutanu jagab seda seisukohta . On muide huvitav , et Nõukogude väejuhatus pelgas ka veel 1940.a.Eesti (ja Läti-Leedu ) sõjaväe väljaastumist vaatamata poliitilise juhtkonna alistumisele . Balti riikide okupeerimine viidi läbi korrapärase sõjalise operatsioonina ( selle kava alusel, mida oleks kasutatud sõja korral pealetungiks ) . Sissetungiks Eestisse oli koondatud 160.000 meest 600 tanki toetusel . Kogu Balti õhuruumi sulges operatsiooni ajaks Eesti,Läti ja Leedu vastu 5 lennuväediviisi 1150 lennukiga ja merelt eristas operatsiooniteatri Balti laevastik . NKVD sai enne sissetungi käsu , olla valmis vastu võtma 58.000 sõjavangi . Vahetult pärast maa okupeerimist juunis 1940 oli Eesti alal 130.000 N.Liidu sõjaväelast , julgeolekutöötajat ja nn. spetsialisti , keda rakendati uue haldusaparaadi loomiseks .
SÕJA PUUDUTUS
Kuigi Eesti maa ja rahvas ei võtnud 1941.a.suveni sõjast osa , puudutas sõda otseselt ka Eestit ja eestlasi . Kui puhkes Talvesõda , startisid ka Eesti baasidest Vene lennukid Soomet pommitama . Oli ekslikke õhurünnakuid Eesti objektide vastu . Eesti poolelt anti salaja raadioteel hoiatusi soomlastele Vene lennukite startidest . Eestist siirdus Soome teadmata arv mehi vabatahtlikult võitlema venelaste vastu . Ametlikult oli rahvusvahelises SISU brigaadis 58 eestlast , kuid tegelik arv oli mitu korda suurem . 10.detsembril 1939 uputas Vene laevastik Hiiumaa juures Eesti auriku " Kassari " . Kuni juulini 1940 , mil Eesti laevad sõitsid veel oma lipu all , hukkus sõjategevuses Põhja-,Lääne-ja Norra merel ning Atlandil 18 Eesti kaubalaeva (kokku 30.000 BRT ) koos 100 meremehega . 13 laeva (15.000 BRT ) kaaperdati . 45.000 BRT tähendas veerandi laevaruumi kaotust . Kui Eesti kuulutati liiduvabariigiks , keeldusid 42 välisvetes oleva Eesti laeva meeskonnad kodumaale naasmast ( 40 % meie sõjaeelsest kaubalaevaruumist ) . Need laevad rekvireeriti Briti võimude poolt ja rakendati Atlandi konvoides . Nii teenis sõjaväestatud Briti kaubalaevastikus sõja ajal umbes 1000 eesti meremeest , neist 200 laevaohvitseridena . Vähesel arvul eestlasi oli ka Kuninglikes Õhujõududes ja maaväes ning USA sõjaväes , kuid kokku mitte üle paari saja .
OKUPATSIOONI OHVRID
Eesti esimeseks kaotuseks oli rahvussakslaste ( 12.400 inimest ) lahkumine päritolumaale . Nõukogude okupatsioonivõimud arreteerisid aasta kestel enne Saksa vägede saabumist olemasolevail andmeil ca 8000 inimest ja 14.juuni massküüditamisega 1941 viidi asumisele üle 10.000 . Umbes 2200 inimest mõrvati kohapeal . Küüditatutest pääses hiljem eluga kodumaale tagasi umbes pool , arreteerituist veelgi vähem .
Kui puhkes sõda , viidi Venemaale üle 33.000 mehe sundmobiliseeritutena ja 2000 tööülesannete ettekäändel. Mobiliseerituist suri nn.tööpatis nälga ja haigustesse 10.700 ning langes rindel 8000. Ainult Velikie Lukis kaotas "8.Eesti laskurkorpus " 27.000 mehest surnute ja haavatutena 13.000.See arv sisaldab aga mitte-eestlasi ja venemaa-eestlasi , keda korpuse koosseisus oli ligi pool. Üle tuhande inimese jäi 1940/41 kaduma . Aastane kogukaotus küünib seega 60.000 inimeseni , lisaks 25.000 , kes 1941 ise Venemaale põgenesid .Neist 60.000 hukkus enne sõja lõppu vähemalt pool . Soome kaotas Talvesõjas 23.000 inimest surnute ja kadunutena .
Okupatsiooni ohvriks langes ka Eesti sõjavägi ja eriti ohvitserkorpus , kel ei lastud täita oma vannet . Enne sõja puhkemist mõrvati ja arreteeriti ning valdavalt suretati vangilaagreis 800 Eesti kaadriohvitseri ehk umbes pooled . Eesti sõjavägi , kus 1940.a.juunis oli 16.800 meest , muudeti "22.territoriaal-laskurkorpuseks" , mis sõja alguseks täiesti venestati ( jäi 9000 endist Eesti sõjaväelast 20.000 venelase vastu ) . Tuhanded mehed põgenesid korpusest , kui see sõja puhkedes Venemaale viidi . Esimeste lahingute ajal oli korpuses 5500 eesti sõjameest . Neist 4500 tuli üle Saksa poole . Korpuse likvideerimisel septembris 1941 oli selles 500 endist Eesti sõjaväelast . Mingi hulk oli ka haavatuna evakueeritud ja langenud . Vene poole jäi endisi Eesti sõjaväelasi maksimaalselt 900 ( E.Laasi arvutused ) .
4.SUVESÕDA 1941
22.juunil 1941 algas viimaks igatsetud Saksa pealetung idas.26.juunil astus Soome Saksamaa kõrvale . 2.juulil olid sakslased Riias ja algas okupantide ning nende käsilaste põgenemine Eestist . 3.juulil pidas Stalin raadiokõne , kuulutades välja põletatud maa taktika . Ka Eestis loodi selleks peamiselt põhjakihist hävituspataljonid ( ametlikel andmeil 8.juuliks 1941 13 pataljoni 2600 mehega ).
Baltikumis tungis peale Saksa armeegrupi "Nord" (kindralfeldmarssal Wilhelm Ritter von Leeb ) kokku 20 jalaväe - , 3 moto - ja 3 soomusdiviisi .
Punaväel oli okupeeritud Baltikumis Balti grupp ( marssal Kliment Voroshilov ) kokku 19 jalaväe- ning 7-ratsadiviisi ja 5 soomusbrigaadi.
Pärast Riia vallutamist liikus "Nordi" 18.armee ( kindraloberst Georg von Küchler ) kiiresti edasi ja ületas 7.-9.juulini laia rindena Eesti lõunapiiri . Lätis põhjalikult purustatud Vene 8.armee ( kindralmajor Ljubovtsev ) taandus vaid 2 Saksa armeekorpuse ees paaniliselt Pärnu jõe - Emajõe joone taha , mille sakslased saavutasid 12.juuliks .
Nüüd sakslased peatasid edasimarsi , oodates järele Peipsist idas liikuvaid osi . Ideeks oli mereni jõuda enne Narva jõest idapool , et ajada " kotti " kogu punaväe grupeering Eestis . Paljud eesti autorid on seda suurt strateegilist otsust interpreteerinud piiratult ja vääralt kui mingit eestivaenulikku akti. Saksa plaan õnnestus täielikult . Punaväe juhatus grupeeris väed Tallinna merebaasi kaitsele . Sakslased tõid ühe korpuse juurde ja Omedu juures ristuvate löökidega Emajõe joonelt põhja ja kirdesse , piirasid 31.juuliks sisse Emajõe joont kaitsnud Vene korpuse . 10.000 venelast tapeti või vangistati .
Otse põhja suunatud rünnakukiil katkestas 4.augustil Tapa vallutamisega raudtee Tallinn - Narva ja saavutas 6.augustil Kunda juures merekalda . Vene 8.armee oli pooleks raiutud . Üks Saksa korpus pöördus nüüd itta ja vabastas 17.augustil Narva , võttes operatsiooni käigus 6000 vangi . Teine korpus koos Pärnu poolt läheneva korpusega ahistasid piiramisrõngast Tallinna ümber . Kuna 8.armee oli hävinud , allutati selle Tallinna ruumi jäänud korpus Balti laevastiku juhatajale admiral Tributsile . Koos mereväelastega oli Tallinna kaitsmas 70.000 venelast . Umbes 50.000 tallinlase sunnitööga rajati linna ümber kolm kaitsevööndit . Lisaks välisuurtükiväele kasutati merekindluste ja sadamas seisvate sõjalaevade suurtükke. Kõik kokku oli kaitsjail 224 suurtükki ja 195 õhutõrjesuurtükki .
Sakslased eraldasid Tallinna vallutamiseks kolmediviisilise XLII korpuse (kindralleitnant vabahärra Raitz von Frentz ).
20.-25.augustini peetud lahinguis murdsid sakslased vastase kaitse . Venelased kaotasid 7500 meest . 28.augustil 1941 tungis esimesena Tallinna Saksa 505 . rügemendi III pataljon , mille ülem oberstleitnant Gottfried Weber sai selle eest esimesena Eesti lahingutes rüütliristi . Tallinnas võeti vangi 11.500 venelast , saagiks üle 90 soomusmasina , ligi 300 suurtükki ja miinipildujat.
Venelased põgenesid Tallinnast laevadel Leningradi suunas , kuid sattusid Juminda nina juures miinitõkkele . Algas ajaloo suurimaid konvoilahinguid, kus sakslased uputasid 200 teele läinud laevast umbes 60 kokku 16.000 inimesega . Saksa miinilaevastiku juht korvetikapten Friedrich Brill sai võidu eest teisena Eesti lahingutes rüütliristi.
14.septembrist - 21.oktoobrini puhastati Eesti saared , kus võeti vangi üle 15.000 venelase ja saagiks ligi 300 suurtükki ja miinipildujat .
Suureks abiks Saksa armeele oli eesti metsavendade tegevus . Kasutades vastase peataolekut , vabastasid metsavennad Lõuna-Eesti enam-vähem omal jõul . Täpseid andmeid metsavendade arvust mõistagi pole. Üldiselt arvestatakse 25.000 - 35.000 metsavennaga , kellest 12.000 olid enam-vähem relvastatud ja võitlesid aktiivselt . Vabastatud aladel loodi metsavendade baasil Omakaitse , kus 1.augustiks oli üle 14.000 ja 1.septembriks ligi 25.000 meest . Samuti loodi esimesed improviseeritud väeosad ( suuremateks major Hirvelaane pataljon 300 mehega , kapten Talpaku pataljon 300 mehega ja Soomest saabunud luureüksuse ERNA baasil loodud ERNA pataljon 400 mehega ) . Eestlaste osa kasvas sõjategevuses pidevalt . Eriti oluline oli üle 40.000 meheliseks kasvanud Omakaitse roll metsade puhastamisel sinna jäänud punaväelastest 1941.a.sügistalvel . Kummatigi oli eestlastel sõjategevuses abistav osa , mida pahatihti on romantiliselt ületähtsustatud . Lahingutegevuses suutsid metsavennad ja OK hävitada umbes 3000 punaväelast ja tuhatkond NKVDisti ja miilitsat ning hävituspataljonlast ( täiesti kindlalt 2428 ). Metsavennad ja OK võtsid üle 25.000 vangi .
Eesti poole kaotuste kohta on andmed samuti ebatäpsed . Metsavennana langes . tapeti vangistatuna ja kadus ca 800 meest , omakaitselasena langes lahingutes ja kammimisoperatsioonides kuni 600 meest .
5.RAHVUSVÄEOSAD 1941-1944
Kohe pärast Saksa vägede saabumist algas eesti rahvusväeosade loomine Saksa armees . Esialgu loodi mitmesuguste nimetustega üksikpataljone ( julgestus - , ida - , kaitse - ja politseipataljonid ) ja ka üksikkompaniisid . Need teenisid algul peamiselt "Nordi" tagalajulgestuses , võideldes partisanidega . Märtsiks 1942 oli Venemaal 16 eesti pataljoni ja kompaniid 10.000 mehega ja kodumaal varuüksustes 1500 meest . Üldse formeeriti eestlastest 54 pataljoni , neist korraga toimis kuni 24 pataljoni ja 10 kompaniid kokku maksimaalselt 15.000 mehega. Enamik neist võitles 1942.aastast juba eesliinil.
28.augustil 1942 teatasid saksa võimud Eesti SS-leegioni loomise lubamisest relva-SS koosseisus . Leegioni ülemaks määrati Oberführer Franz Augsberger . 1942.a.lõpuni siirdus Debicas , Poolas olevasse õppelaagrisse (nn.Heidelager ) 1280 vabatahtlikku , kellest loodi SS-soomusgrenaderide pataljon "Narva" , mis toimis 5.SS-soomusdiviisi "Wiking" koosseisus juulist 1943 kuni märtsini 1944.
Märtsis 1943 pandi Eestis toime osaline mobilisatsioon , millega võeti teenima 12.100 meest . Neist 5300 suunati leegionisse , teised muudesse väeosadesse . 5.mail 1943 formeeriti leegionis nüüd 3.eesti SS-vabathtlike brigaad . See saadeti rindele Neveli alla .
Rinde lähenedes Eestile , mobiliseeriti 1943.a.sügisel ja talvel veel üle 5000 mehe . 24.jaanuaril 1944 otsustati eesti brigaad muuta 20.eesti SS-vabatahtlike diviisiks . Kuna rinne jõudis veebruari algul Narva jõele , toodi diviis Narva alla . 1.veebruari üldmobilisatsiooniga võeti täiendavalt teenima 45.000 meest . Neist umbes 20.000 suunati vastloodud 6 piirikaitserügementi ja 10.000 nende tagavararügementi . Kodumaale koondati ka kõik üksikpataljonid , millistest osa liideti diviisiga .
1944.a.veebruaris teenis rahvusväeosades kokku ca 60.000 meest . Eesti diviisis oli neist umbes 10.000 . Kõrgema juhtimisorganina ( kuid mitte operatiivalal ) loodi nüüd Eesti vägede kindralinspektuur , mille ülemaks sai Oberführer Johannes Soodla (staabiülem Obersturmbannführer Alfred Luts).Sisekaitsel toimivasse Omakaitsesse ( kolonel Arnold Sinka ) jäi meeste rindele siirdudes 37.000 mehe ringis . Otsustavate lahingute ajal sügisel 1944 moodustati omakaitselastest lahingupataljonid kokku 10.000 mehega . Eesti diviisi koosseis kasvas septembris üle 15.000 mehe . 3000 noorukit mobiliseeriti õhutõrjesse (lennuväe abiteenistus ). Juba 1942.a.oli asutud looma eesti lennuüksusi . 1944.aastaks loodi ööpommitajate ja mereluure grupid ning lennukool . Lennuväes oli kokku ca 1000 eestlast , neist 140 lendurid , kasutades ligi 100 lennukit . 300 eestlast teenis Saksa mereväes .
Kui saabus kriitiline hetk Eesti saatuses , pöördus kodumaale tagasi ka ca 2000 meest neist 3400 , kes olid Soome siirdunud . Soome mereväes teenis 400 eestlast , enamikust moodustati aga 8.veebruaril 1944 jalaväerügement 200 . Augustis tuli rügement Soome-Saksa kokkuleppe alusel kodumaale ja lülitati Eesti diviisi . 1944.a. sügisel oli kodumaa kaitsel seega sama suur eestlaste vägi kui Vabadussõja ajal - suurusjärgus 100.000 meest .
6.KODUMAA KAITSEL
1.veebruaril 1944 jõudis punavägi oma 14.jaanuaril alanud suurpealetungi käigus Eesti piirile . Raskelt kannatanud "Nordi" ülemaks määrati kindraloberst Walter Model . Tema 18.armeel oli 14 surmväsinud pataljoni Nõukogude 2.löögiarmee 4 armeekorpuse vastu.Venelased tulid üle jõe ja lõid mitu sillapead . Merikülas maabus dessant . 11.veebruaril algas 3000 suurtüki ja miinipilduja rajutule toel otsustav rünnak . 13.veebruaril paisati Auverre improviseeritud eesti rügement "Tallinn" (major Richard Rubach).Üks eesti pataljon hävitas dessandi (525 mehest tapeti 514 ) ja ülejäänud rügement lõi puruks Narva-Tallinn raudteeni jõudnud rünnakukiilu. Olukord päästeti . Venelased tõid juurde terve korpuse , kuid vahepeal olid sakslased koondanud olulisi tugevdusi.Narva alla saabus ka Eesti diviis . Olles teel , purustas üks diviisi pataljon (I/45 Hastuf Harald Riipalu ) 14.-16.veebruarini Meerapalu juures üle Lämmijärve tulnud vene dessandi . Hävitati 2000 venelast , saadi ohtralt saaki .
24.veebruaril (!) algas Eesti diviisi vasturünnak venelaste sillapeade sisselitsumiseks . Riigiküla sillapea hävitas Hastuf Rudolf Bruusi pataljon (II/46.) . Suurema Vaasa -Siivertsi-Vepsküla sillapea likvideerimisel oli otsustav Ostubaf Ain- Ervin Mere pataljon (I/46.) , kus noor Uscha Harald Nugiseks sai esimese eesti sõdurina rüütliristi .6.märtsiks oli ülesanne täidetud.
Raevunud punaväe juhatus koondas Narva alla 9 korpust , millele sakslastel oli vastu panna 7 diviisi ja üks brigaad . 1.märtsil algas uus jõuline kallaletung Auvere suunas. Rünnakukiilu peatasid esimese eestlasest rüütliristi kandja major Alfons Rebase 658.ja kapten Georg Soodeni 659.idapataljon , võideldes Putki-Sirgala ruumis ka sissepiiratuna kuni Saksa vastulöögini.Lakkamatud rünnakud jätkusid . Vaheldusid vaid rõhuasetused.17.märtsil ründasid venelased pealöögi suunas 20 diviisi jõududega 3 kaitsjate diviisi , kuid kaitset ei õnnestunud ka laipade massiga üle ujutada . Märtsi lõpuks oli venelaste jõud otsas : nad olid kaotanud 70.000 meest langenutena (Saksa poolel 20.000 langenut ) . 7.aprillil andis punaväe juhatus käsu üle minna kaitsele.
Veel enne seda korraldust algas aga Saksa uus vastulöök . Auvere sillapeal olevad vene jõud hävitati ja riismed paisati Krivasoo sohu. Aprilli lahingutes kaotasid venelased 50.000 meest Saksa poole 20.000 vastu. Kogu kolm kuud kestnud hiigellahing , üks suuremaid maailma (!) sõjaajaloos , maksis venelastele 120.000 langenut ja Saksa poolele 40.000.Eesti väeosade osa ei saanud selles gigantses heitluses olla otsustav , kuid eesti sõdur näitas end maailma parimate vabatahtlike (saksa,vallooni , skandinaavia ) väärilisena .
Lüüasaamisest metsistunud venelased korraldasid märtsis rea massiivseid terroripommitamisi Eesti linnade vastu , sh.9.märtsi Tallinna pommitamine.
Seoses strateegiliste probleemidega mujal , jäi Narva rindele juuniks 1944 5 Saksa alakoosseisulist diviisi ja Eesti diviis , kokku 27.000 meest. Kahe Vene armee vastu 205.000 mehega. Venelaste ülekaal tulejõus oli 8-lennuväes 9-kordne ja tankides 3-kordne.24.juulil läksid venelased Auvere suunas rünnakule, et ajada Narva väegrupp (III germaani SS-soomuskorpus Obergruppenführer Felix Steiner ) kotti. Vastase kiilu panid seisma 45.(Riipalu) rügemendi I pataljon (Stubaf Paul Maitla ) ja füsiljeed (end."Narva") Hastuf Hando Ruusi juhtimisel (Ruus sai ainsa eestlasena Saksa Risti kullas).
Narva evakueeriti organiseeritult ja asuti "Tannenbergi" liinile Sinimägedes.Siin toimusid ajavahemikus 26.juuli - 10.august ettekujutamatult rängad lahingud , kus sõlmeks oli Grenaderide kõrgustik,mida kaitses Riipalu rügement.29.juulil kõrgustik kaotati, kuid üle mõistuse suure ülekaalu vastu rünnates võtsid eestlased järgmisel päeval kõrgustiku tagasi. Iga meie pataljoni vastas oli siin venelaste diviis , kuid vaenlane põrmustati.109.armeekorpusest jäi ellu 255 meest.Puruks lasti 120 Vene tanki. Riipalu ja Maitla said rüütliristid. 10.augustil pani punaväe juhatus rünnakud seisma,olles kaotanud 11 diviisi ja 2 brigaadi.Venelaste endi andmeil jäi Sinimägedesse 12.000 laipa .
Kui läbimurre Sinimägedes luhtus, kanti raskuspunkt Peipsist lõunapoole,kus 11.augustil võeti Petseri ja 13.augustil Võru . Peamiselt eestlastest piirikaitserügemente ja pataljone laiali lüües lähenesid Vene tankid Sangastele . Et vältida Narva grupi äralõikamist,tõid sakslased kiiruga kohale kardetud krahv von Strachwitzi soomusgrupi.16.augustil alanud vastulöögiga hävitasid Saksa tankid 3 Vene diviisi ja päästsid olukorra.Tartu all peatasid vastase Narva alt saadetud võitlusgrupid meie Ostubafide Rebase ja Paul Venti juhtimisel ning Ostubaf Leon Degrelle'I valloonid .Tartu ruumis jõudsid lahingusse ka "soomepoisid" kes nüüd 46.eesti SS-rügemendi III pataljonina (Hastuf Voldemar Pärlin) andsid augusti lõpupäevil venelastele hävitava hoobi Pupastvere-Õvi all.Pataljon kaotas 34 meest langenutena ja 136 haavatuina ning sai korraga 44 Raudristi See olevat kõigi aegade rekord.
Rinne jooksis nüüd Sinimägedes,piki Emajõge Võrtsjärveni ja sealt Väike-Emajõge mööda lõunasse.Kuna Soome lahkus 4.septembril 1944 venelastega sõlmitud relvarahu läbi sõjast , muutus Eesti tugiala kaitse võimatuks ja Saksa väejuhatus otsustas Eesti evakueerida.Sakslaste aspektist õnnestus manööver hiilgavalt . Eestist lahkus ka 43.000 eesti sõdurit ja 24.000 tsiviilisikut Saksamaale . Osa üksusi tegi aga katset omal käel vastu panna . Poliitiliselt andis see võimaluse Eesti Vabariigi sümboolseks taastamiseks 20/21.septembriks 1944 Tallinnas . Sõjaliselt oli kogu idee aga naiivne ja äpardus ohvriterikkalt.
Eesti saared panid vastu 23.novembrini 1944,mil evakueeriti Sõrve.Eesti territooriumi vallutamine maksis venelastele nende endi andmeil 126.000 langenut , Saksa andmeil sai surma 170.000 venelast.Saksa poolel langes Saksa andmeil 30.000 meest , mis on aga ilmselt alla hinnatud,realistlikum oleks 45.000.
Kodumaalt lahkunud sõjamehed koondati kõik Eesti diviisi,mis sai aunime grenaderide.Diviis võitles Oppelni all,Schönau rindel ja lõpuks Hirschbergi ruumis. Viimaseks diviisiülemaks oli Staf Rebane ,kes sõja lõpus sai ainsa eestlasena tammelehise rüütliristi juurde.
7.KAOTUSED
Idavaenlase vastu võideldes langes Teises maailmasõjas Saksa ja Soome vormis 14.600 meest ( 6666 on nimeliselt selgitatud ). Eestlasi langes punaväe kätte vangi erinevail andmeil 6000 - 12.000 , seejuures 1944.a.sügislahingutes kodumaal 3000 - 4000 ( Eesti diviisist langes vangi 2749 meest,neist 500 Tshehhis ) . Vangilaagris suri ilmselt puudulikel andmeil 1200 - 1500 meest . 1945.a.mais mõrvasid tsehhi bandiidid lisaks 1300 eesti sõjavangi enne punaväe saabumist .
1944.a.põgenes meritsi kodumaalt 80.000 inimest , neist vähemalt 5000 hukkus merel , kui venelased uputasid põgenikelaevu . Kaduma jäi veel 5000 , kellest osa ilmselt jäi Saksamaal idatsooni .Rootsi jõudis 25.000 ja Saksamaale 42.000 eestlast . Sõja ajal oli Rootsi asunud ka 8000 eestirootslast ja nende eestlasist pereliiget . Kokku lahkus kodumaalt ja jõudis Läände 75.000 inimest.
Saksa okupatsiooni ajal hukati Eestis 6600 EV kodanikku , sh.929 juuti ja 243 mustlast .
8.SÕDA PÄRAST LÕPPU
Pärast sakslaste taandumist oli Eesti metsades varjul vähemalt 30.000 sõjameest , kes alustasid ulatuslikku partisanisõda .Veel 1949.a.võitles metsavendade vastu 27.650 N.Liidu relvakandjat . Alles 1949.a. massküüditamine (ära viidi 21.000 inimest ) murdis metsavendluse baasi ja 1956.a.Ungari ülestõusu nurjumine ( veel metsa jäänud 700 mehe ) moraalse vastupanujõu . Nõukogude andmeil "tehti kahjutuks "1953.aastani 20.351 metsavenda. Neist 1510 langes lahingus . Metsavennad tapsid samal ajal 1728 punaväelast , NKVDisti ja miilitsat . Kui arvestada , et 1947.a.novembrini andis ise alla 6600 metsavenda , on arv 30.000 metsavenda isegi tagasihoidlik .
Pärast Saksamaa alistumist muutus peamiseks sõjatandriks Kaug–Ida. USA jätkas vastaste hõivatud alade tagasivallutamist. Ehkki Jaapani olukord oli lootusetu, ei nõustunud ta kapituleerumisega. Seepeale otsustas USA kasutada tuumapommi, mis heideti kahele Jaapani linnale – Hiroshimale ja Nagasakile. 260 000 inimest sai surma ning jaapanlaste vastupanu oli murtud.Pärast Saksamaa alistumist muutus peamiseks sõjatandriks Kaug–Ida. USA jätkas vastaste hõivatud alade tagasivallutamist. Ehkki Jaapani olukord oli lootusetu, ei nõustunud ta kapituleerumisega. Seepeale otsustas USA kasutada tuumapommi, mis heideti kahele Jaapani linnale – Hiroshimale ja Nagasakile. 260 000 inimest sai surma ning jaapanlaste vastupanu oli murtud.Pärast Saksamaa alistumist muutus peamiseks sõjatandriks Kaug–Ida. USA jätkas vastaste hõivatud alade tagasivallutamist. Ehkki Jaapani olukord oli lootusetu, ei nõustunud ta kapituleerumisega. Seepeale otsustas USA kasutada tuumapommi, mis heideti kahele Jaapani linnale – Hiroshimale ja Nagasakile. 260 000 inimest sai surma ning jaapanlaste vastupanu oli murtud.Pärast Saksamaa alistumist muutus peamiseks sõjatandriks Kaug–Ida. USA jätkas vastaste hõivatud alade tagasivallutamist. Ehkki Jaapani olukord oli lootusetu, ei nõustunud ta kapituleerumisega. Seepeale otsustas USA kasutada tuumapommi, mis heideti kahele Jaapani linnale – Hiroshimale ja Nagasakile. 260 000 inimest sai surma ning jaapanlaste vastupanu oli murtud.Pärast Saksamaa alistumist muutus peamiseks sõjatandriks Kaug–Ida. USA jätkas vastaste hõivatud alade tagasivallutamist. Ehkki Jaapani olukord oli lootusetu, ei nõustunud ta kapituleerumisega. Seepeale otsustas USA kasutada tuumapommi, mis heideti kahele Jaapani linnale – Hiroshimale ja Nagasakile. 260 000 inimest sai surma ning jaapanlaste vastupanu oli murtud.Vormi algus
Vormi lõpp
Vormi algus
Vormi lõpp