Euroopa Liit (0)

OLUSTVERE TEENINDUS JA –MAAMAJANDUSKOOL
PK1
Birgit Väljas
Euroopa Liit
Referaat
Juhendaja : Endla Pesti
Olustvere 2013

Sisukord

Sisukord 2
Minu Arvamus 3
Ajalugu 5
Euroopa Liidu laienemine 8
Kuidas EL toimib? 21
Euroopa Liidu kaart 23
EL nõukogu 23
Euroopa Parlament 28
Euroopa Komisjon 32
Euroopa Keskpank 35
Euroopa Majandus ja rahaliit 38
Euroopa Kohus 41
Euroopa Liidu regionaalpoliitika 42
Euroopa kodanik 44
EL ja Maailm 49
Allikad 59

Minu Arvamus

Mina arvan et Euroopa Liitu kuuluvad päris paljud riigid sellega ka Eesti kus meie elame.
Euroopa Liidus on palju ilusaid linnasid ja riike kuhu tahaks kindlasti kunagi minna.Euroopas on põhimõtteliselt igas riigis euro kasutusele võetud aga mõnes üksikus riigis seda veel ei ole kasutusele võetud. Euroopa liit toetab riikisid mis sellese kuuluvad kui neil on pankrott nagu oli mingi aasta Kreekas. Euroopa Liidu kohta rohkem infot saate edasi lugedes .

Ajalugu

1945–1958
9. mail 1950 pani Robert Schuman aluse Euroopa Liidule esitades solidaarsusel põhineva Euroopa ühendamise idee, mis nägi ette Teise maailmasõja järgse Euroopa ühinemist. Schumani deklaratsiooniga tehti ettepanek luua Euroopa Söe- ja Teraseühendus ,mis sai tegelikkuseks 18. aprillil 1951. aastal sõlmitud Pariisi lepinguga. Seega Euroopa lõimumisprotsessi alguseks võibki lugeda 1951. aastat, mil sõlmiti Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamisleping (leping jõustus 1952). Rahu nimel ühinesid kuus Euroopa riiki: Belgia, Holland , Luksemburg , Itaalia, Prantsusmaa ja Saksamaa. Selle sammuga allutati söe- ja terasetootmine ühisele organile, et muuta sõjapidamine nimetatud riikide vahel praktiliselt võimatuks. Eesmärk oli kindlustada rahu võitjate ja võidetute vahel Teise maailmasõja järgses Euroopas ning ühendada nad võrdsete partneritena, kes teevad koostööd ühistes institutsioonides.
1958–1973
Ettevõtmine oli sedavõrd edukas, et Taani, Iirimaa ja Ühendkuningriik otsustasid ühendusega liituda. Esimene laienemine, mis kasvatas liikmete arvu kuuelt üheksale, toimus 1973. aastal. Samal ajal hakati rakendama uut sotsiaal- ja regionaalpoliitikat ning 1975. aastal asutati Euroopa Regionaalarengu Fond.
1973–1993
1979. aasta juuni tähendas Euroopa Ühendusele olulist edasiminekut – toimusid esimesed otsesed ja üldised Euroopa Parlamendi valimised. Valimisi korraldatakse iga viie aasta järel.
1981. aastal liitus ühendusega Kreeka, 1986. aastal järgnesid Hispaania ja Portugal . Sellega suurenes ühenduse kohalolek Lõuna-Euroopas ja muutus pakiliseks vajadus laiendada piirkondliku abi programmide ulatust.
1980ndate alguse ülemaailmne majanduslangus tõi kaasa europessimismi laine. Uus lootus tärkas, kui Jacques Delors’i juhitud Euroopa Komisjon avaldas 1985. aastal valge raamatu, mis seadis paika ajakava ühisturu kujundamise lõpuleviimiseks 1. jaanuariks 1993. Ühendus kinnitas selle auahne eesmärgi ühtses Euroopa aktis , mis allkirjastati 1986. aasta veebruaris ning mis jõustus 1. juulil 1987. Berliini müüri langemine 1989. aastal muutis jõuliselt Euroopa poliitilist kujunemist. See päädis Saksamaa taasühinemisega 3. oktoobril 1990 ning Kesk- ja Ida-Euroopa riikide vabanemisega Nõukogude Liidu kontrolli alt. NSV Liit lagunes 1991. aasta detsembris.
Samal ajal pidasid liikmesriigid läbirääkimisi uue Euroopa Liidu lepingu üle, mille Euroopa Ülemkogu (koosneb liikmesriikide presidentidest ja/või peaministritest) võttis vastu 1991. aasta detsembris Maastrichtis. Leping jõustus 1. novembril 1993. Lepinguga lisati senisesse süsteemi uusi valitsustevahelise koostöö vorme ning loodi Euroopa Liit (EL).
1993–
1. jaanuaril 1995 viis Euroopa uudne dünaamilisus ja geopoliitilised muutused veel kolm riiki – Austria, Rootsi ja Soome liitumisele. Selleks ajaks oli Euroopa Liit seadnud uue sihi – luua ühisraha. 1999. aastal võeti euro kasutusele sularahata tehingutes ning kolm aastat hiljem tuli euro paberraha ja müntidena käibele 12 Euroopa Liidu riigis (eurotsoonis). Nüüdseks on euro USA dollari kõrval üks maailma juhtivaid valuutasid, mida kasutatakse maksete tegemisel ja reservide loomisel.Praegu tuleb eurooplastel lahendada üleilmastumisega seotud probleeme. Uued tehnoloogiad ja Interneti plahvatuslik areng muudavad maailma majandust, kuid toovad kaasa ka sotsiaalseid ja kultuurilisi pingeid. 2000. aasta märtsis võttis Euroopa Liit vastu Lissaboni strateegia, mis peab tagama Euroopa majanduse ajakohastamise ja liidu eduka konkureerimise maailmaturul selliste oluliste tegijatega nagu USA ja uued tööstusriigid. Lissaboni strateegia hõlmab innovatsiooni ja investeeringute edendamist ning Euroopa haridussüsteemide ajakohastamist, et viia need vastavusse infoühiskonna vajadustega. Samal ajal avaldavad tööpuudus ja pensionikulude kasv survet liikmesriikide majandusele, mis teeb reformimise vajaduse veelgi ilmsemaks. Valijad nõuavad üha sagedamini, et valitsus leiaks nendele muredele praktilise lahenduse. Vaevalt oli Euroopa Liidu liikmete arv suurenenud viieteistkümneni, kui algasid ettevalmistused uueks enneolematu ulatusega laienemiseks. 1990ndate keskel koputasid Euroopa Liidu uksele endised nõukogude bloki liikmed ( Bulgaaria , Poola, Rumeenia ja Slovakkia , Tšehhi Vabariik, Ungari), kolm Balti riiki, kes olid olnud NSV Liidu poolt okupeeritud (Eesti, Läti ja Leedu), lisaks üks endine Jugoslaavia Vabariigi maa ( Sloveenia ) ning kaks Vahemere riiki (Küpros ja Malta).
Euroopa Liit tervitas võimalust aidata kaasa Euroopa stabiliseerimisele ning lubada ka nendel uutel demokraatlikel riikidel saada kasu Euroopa lõimimisest. Ühinemisläbirääkimised kandidaatriikidega algasid 1997. aasta detsembris. Euroopa Liidu laienemine 25 liikmesriigini toimus 1. mail 2004. aastal, kui liiduga ühines kümme kandidaati kaheteistkümnest. Bulgaaria ja Rumeenia liitusid 1. jaanuaril 2007. aastal.
Lissaboni strateegiat asendab tänapäeval Euroopa Liidu uus strateegia „Euroopa 2020. aastal”. Antud strateegia on loodud jätkusuutliku majanduskasvu saavutamiseks ning töökohtade loomiseks ning selleks, et aidata Euroopal taastuda majanduskriisist, mis on maailma tabanud alates 1930. aastatest .
Kõnealune 21. sajandi Euroopa sotsiaalse turumajanduse visioon põhineb Euroopa Komisjoni ja liikmesriikide vahelisel partnerlusel.Kui liikmesriigid seavad riiklikke eesmärke, määratlevad takistusi majanduskasvu saavutamisel ning kehtestavad poliitika probleemide lahendamiseks, siis komisjon hindab nende edusamme , esitab poliitikat käsitlevaid ettepanekuid ning töötab välja algatusi jätkusuutliku majanduskasvu saavutamiseks ning töökohtade loomiseks ELi tasandil.

Euroopa Liidu laienemine

Alates Euroopa Ühenduse loomisest on siiani toimunud kuus laienemisvooru. Viimane nendest leidis aset 1. jaanuaril 2007, kui ELiga ühinesid Rumeenia ja Bulgaaria. ELi liikmeks saamise võimalus jääb siiski avatuks, eelkõige Lääne-Balkani riikidele.
A.Õiguslik raamistik
1. Ühinemise tingimused
Vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklile 49 võib iga Euroopa riik, kes austab lepingu artikli 6 lõikes 1 sätestatud põhimõtteid, esitada Euroopa Liitu astumise avalduse. Artikli 6 lõikes 1 kirjeldatakse neid põhimõtteid kui vabaduse, demokraatia, inimõiguste ja põhivabaduste austamise ning õigusriigi põhimõtteid, mis on liikmesriikidele ühised. Viiendat laienemisvooru silmas pidades sätestas Euroopa Ülemkogu 1993. aasta juunis Kopenhaagenis laienemise põhikriteeriumid, mida tulevased liikmed peavad täitma lisaks asutamislepingus nimetatud tingimustele:
– demokraatia, õigusriigi põhimõtete, inimõiguste ning rahvusvähemuste austamist ja kaitset tagavate institutsioonide stabiilsus,
– toimiv turumajandus ning suutlikkus tulla toime konkurentsisurve ja turujõududega Euroopa Liidus,
– suutlikkus võtta liikmesusest tulenevaid kohustusi, sealhulgas poliitilise, majandus- ja rahaliidu eesmärkide täitmine ning ELi õiguse (acquis communautaire) ühtsete eeskirjade, normide ja poliitika vastuvõtmine.
2. Otsustusprotsess
Kandidaatriik esitab avalduse nõukogule, kes teeb ühehäälse otsuse pärast komisjoniga konsulteerimist ja heakskiidu saamist Euroopa Parlamendilt, kes otsustab liikmete absoluutse häälteenamuse alusel. Ühinemistingimused ja ühinemisega kaasnevad muudatused asutamislepingutes on sätestatud ühinemislepingus, mille peavad ratifitseerima läbirääkijariik ja kõik liikmesriigid (Euroopa Liidu lepingu artikkel 49).
Tegelikkuses koostab ja võtab vastu arvamuse liitu astumise avalduse kohta Euroopa Komisjon, hinnates iga riigi olukorda ühinemiskriteeriumidest lähtuvalt. Komisjon võtab arvesse kandidaatriikide endi esitatud teavet, liikmesriikide hinnanguid, Euroopa Parlamendi raporteid ja resolutsioone, muude rahvusvaheliste organisatsioonide ja finantsasutuste tööd ning ühinemis- ja muude lepingute täitmisel tehtud edusamme. Komisjoni arvamus põhineb tavaliselt analüüsil riigi eeldatavate edusammude kohta tulevikus. Selle hinnangu põhjal teeb Euroopa Komisjon soovituse ühinemisläbirääkimiste alustamise kohta.
Kui nõukogu otsustab ühehäälselt anda läbirääkimisteks mandaadi, võib kandidaatriigi ja kõikide liikmesriikide vahel läbirääkimised avada. Iga kandidaatriigi jaoks koostatakse raamistik, milles määratakse kindlaks ühinemisläbirääkimiste üldsuunised. Enne kui tegelikud läbirääkimised algavad, määratlevad komisjon ja kandidaatriik koos nn sõelumise teel, kui hästi on kandidaatriik ühinemiseks valmis. Iga kandidaatriik koostab võetavate meetmete tegevuskava selle kohta, kuidas ja millal ta viib riigi- ja õigusasutused ELiga ühinemiseks vajalikule tasemele . EL määrab ühinemispartnerluse või Euroopa partnerluse vahendi abil kindlaks reformid ja kohandused, mille kandidaatriik peab ühinemiseks teostama . Läbirääkimised toimuvad ministrite ja suursaadikute tasandil. Need keskenduvad sellele, millistel tingimustel ja millal võtab kandidaatriik vastu kõik kehtivad ELi õigusaktid (tuntakse ka acquis’ nime all, mis tähendab prantsuse keeles „miski, mille suhtes on kokkuleppele jõutud” ja mille üle läbirääkimisi ei peeta) ning rakendab ja kohaldab neid. Ühinemisläbirääkimisi silmas pidades on ELi õigusaktid jaotatud teemade järgi 35 peatükki. Kogu protsessi vältel hoiab komisjon korrapäraste aruanneteja strateegiadokumentide abil nõukogu ja Euroopa Parlamenti kursis kandidaatriikide ettevalmistustega. Euroopa Komisjon jälgib ka võrdlusnäitajatega seotud tingimustele vastavust ja kandidaatriigi edusamme ELi õigusaktide kohaldamisel ja asjaomaste kohustuste täitmisel.
Kui läbirääkimised kõigi peatükkide üle on lõppenud mõlemaid pooli rahuldavalt, lisatakse üksikasjalikud tingimused ühinemislepingu eelnõusse, kus on esitatud kõik üleminekumeetmed ja tähtajad, finantskorralduste üksikasjad ja kaitseklauslid.
B.Varasemad laienemised
Kuue asutajaliikmega ühinesid:
– 1973. aastal Taani, Iiri Vabariik ja Ühendkuningriik;
– 1981. aastal Kreeka;
– 1986. aastal Hispaania ja Portugal;
– 1995. aastal Austria, Soome ja Rootsi.
C.Viies laienemine
ELi viies laienemine on olnud Euroopa Parlamendi arvates ainulaadne, enneolematu poliitilise ja ajaloolise mõõtmega ülesanne, mis annab võimaluse kontinendi edasiseks rahumeelseks integratsiooniks. Euroopa Parlament on asunud seisukohale, et kõikidel taotlejariikidel on õigus saada luba liiduga ühineda. Parlament on siiski väljendanud mitmel korral muret ELi institutsioonilise raamistiku puudulikkuse ja laienenud liidu rahastamiseks vajalike lisaressursside pärast. Samuti on parlament läbirääkimiste käigus rõhutanud vajadust hinnata kandidaatriike lähtuvalt nende headest ja halbadest külgedest ning iga riiki eraldi vaadeldes.
1. Ühinemistaotlused
Küpros (juuli 1990) ja Malta (juuli 1990, uuendatud 1998), Ungari ja Poola (märts ja aprill 1994), Rumeenia ja Slovakkia (juuni 1995), Läti ja Eesti (oktoober ja november 1995), Bulgaaria ja Leedu (detsember 1995), Tšehhi Vabariik ja Sloveenia (jaanuar ja juuni 1996). (Türgi esitas taotluse juba 1987. aastal.)
2. Ühinemisprotsess
1997. aasta detsembris Luxembourgis kogunenud Euroopa Ülemkogu kinnitas komisjoni arvamust liikmeks astumise taotluste kohta ning otsustas alustada laienemisprotsessi ja läbirääkimisi algselt kuue taotlejariigiga: Ungari, Poola, Eesti, Tšehhi Vabariigi, Sloveenia ja Küprosega. Samuti lepiti kokku tõhustatud ühinemiseelses strateegias . Euroopa Ülemkogul Helsingis 1999. aasta detsembris otsustati alustada läbirääkimisi Rumeenia, Slovaki Vabariigi, Läti, Leedu, Bulgaaria ja Maltaga ning tunnustada Türgit kandidaatriigina.
Läbirääkimiste puhul on kehtinud kaks peamist põhimõtet:
– üks läbirääkimisraamistik,
– eraldi läbirääkimised iga riigiga, mis algavad sobival ajal vastavalt taotleja ettevalmistusastmele ning kulgevad oma tempos .
3. Ühinemiseelne strateegia – vahendid
1994. aastal määratleti Essenis Euroopa Ülemkogul Kesk- ja Ida-Euroopa kandidaatriikide ELiga ühinemise ettevalmistamise ühinemiseelne strateegia, mis põhines Euroopa lepingutel ja PHARE finantsabi programmi rakendamisel ning „struktureeritud dialoogil”, mis tõi kokku kõik liikmesriigid ja kandidaatriigid aruteludeks ühist huvi pakkuvates küsimustes. 1997. aasta detsembris tegi Luxembourgis kogunenud Euroopa Ülemkogu otsuse kümne Kesk- ja Ida-Euroopa riigi tõhustatud ühinemiseelse strateegia kohta. Strateegia hõlmas kaht vahendit:
– ühinemispartnerlused, mis ühendavad kõik ELi abi vormid ühte raamistikku eesmärgiga rakendada riiklikke programme, et kandidaatriike ühinemiseks ette valmistada. Programmid hõlmavad lühikese ja keskmise tähtajaga prioriteete, mida tuleb acquis’ ülevõtmisel silmas pidada, ning koondavad selleks eesmärgiks eraldatud rahalisi vahendeid;
– ühenduse abi: Euroopa Ülemkogul 1999. aasta märtsis Berliinis otsustati oluliselt suurendada ühinemiseelset abi ning luua kaks erivahendit – ISPA (transport ja keskkond) ja Sapard (põllumajandus ja maaelu arendamine) – täienduseks PHARE programmile, mis sealtpeale keskendus haldus- ja kohtusüsteemi tugevdamisele ning ühenduse õigustiku ülevõtmisele suunatud investeeringute toetamisele. Seoses haldus-, kohtu- ja institutsioonilise suutlikkuse tugevdamise tegevuskavade vastuvõtmisega 2002. aastal ning Euroopa Ülemkogu poolt 2002. aasta oktoobris kinnitatud institutsioonide väljaarendamise üleminekuperioodi erivahendiga suurendati abi veelgi.
Küpros ja Malta said ühinemiseelset abi nõukogu erimääruse alusel aastatel 2000–2004. Abi on olnud suunatud ühtlustamisele ning Küprose puhul kahe kogukonna lähendamisele, mis võiks kaasa aidata poliitilise kokkulepe saavutamisele . Euroopa Ülemkogul 1999. aasta detsembris Helsingis otsustati, et Türgi saab kasutada ühinemiseelset strateegiat oma reformide toetamiseks samamoodi nagu kõik kandidaatriigid.
4. Kümne uue liikmesriigi ajalooline ühinemine 2004. aastal
Ühinemine 1. mail 2004
Euroopa Ülemkogul Kopenhaagenis (12. ja 13. detsember 2002) lõpetati ühinemisläbirääkimised kümne riigiga (Küpros, Tšehhi Vabariik, Eesti, Ungari, Läti, Leedu, Malta, Poola, Slovaki Vabariik ja Sloveenia).
Ajaloolisel hääletusel 9. aprillil 2003 võttis Euroopa Parlament vastu resolutsiooni laienemisläbirääkimiste lõpetamise kohta Kopenhaagenis ning andis ametlikult nõusoleku läbirääkimised lõpetanud kümne riigi liikmeks saamise taotlusele, millega avanes võimalus sõlmida ühinemisleping. Seejärel, alates 1. maist 2003 said ühinevate riikide parlamentide liikmed osaleda vaatlejatena Euroopa Parlamendi töös.
Kümne uue liikmesriigiga kirjutati alla üks ühinemisleping 16. aprillil 2003 Ateenas. Kõikides ühinejariikides, välja arvatud Küpros, oli Euroopa Liiduga ühinemise küsimuses korraldatud rahvahääletus ning kõigi tulemus oli positiivne.
Uued liikmesriigid ühinesid ELiga 1. mail 2004.
Ühinemisjärgne järelevalve
Euroopa Komisjoni järelevalve uute liikmesriikide kohustuste täitmise üle on mõeldud selleks, et suunata ühinejariike nende pingutustes liikmesusest tulenevate kohustuste täitmisel ning anda kindlustunnet olemasolevatele liikmesriikidele. Lisaks üldisele majanduslikule kaitseklauslile lisati ühinemislepingusse ka siseturu toimimist ning justiits- ja siseasju käsitlevad erikaitseklauslid ettenägematute arengute puhuks, mis ühinemisjärgse esimese kolme aasta jooksul võivad ilmneda.
Rohkem kui aasta pärast ühinemist ei ole ilmnenud suuri probleeme integreerumisel. Selline edu on tingitud suures osas ELi rõhuasetusest, mille kohaselt ühinejariigid peavad ühinemiseks põhjalikult valmistuma ning neid abistab ja toetab Euroopa Komisjon. Ühinemiseelse ettevalmistuse käigus oli võimalik kindlaks teha peamised puudujäägid ja need kõrvaldada, tänu millele kaitseklausleid ei ole olnud tarvis kohaldada .
5. Bulgaaria ja Rumeenia
Ühinemisläbirääkimised Bulgaaria ja Rumeeniaga lõpetati 2004. aasta detsembris, nähes ette nende riikide ühinemise 1. jaanuaril 2007. Kokkulepitud ühinemistingimused olid sarnased 1. mail 2004 ühinenud kümne uue liikmesriigi ühinemistingimustega. Kõnealust ühinemist loeti poliitiliselt sama „viienda laienemise” alla kuuluvaks. Euroopa Parlament andis nõusoleku Bulgaaria ja Rumeenia ELi vastuvõtmiseks 13. aprillil 2005. 25. aprillil 2005 kirjutati alla üks ühinemisleping, mis seejärel ratifitseeriti. Pidades silmas 2007. aasta algul toimuvat ühinemist, osales Euroopa Parlamendis alates 26. septembrist 2005 vaatlejana 35 Rumeenia ja 18 Bulgaaria parlamendiliiget.
Ühinemisläbirääkimiste lõpetamise ja ühinemise vahele jääv ajavahemik oli pikem, kuna Bulgaarial ja Rumeenial tuli veel teha märkimisväärseid pingutusi . Erilist rõhku pandi seetõttu veel täitmata kohustuste tõhustatud järelevalvele, et tagada mõlema riigi täielik valmisolek ühinemiseks ettenähtud tähtajal. Kui pingutustest ja ELi abist hoolimata esines mõlemal riigil enne ühinemist veel ikka tõsiseid raskusi, nähti ette, et komisjon võib kasutada mitut kaitseklauslit, sealhulgas võimalust lükata ühinemine aasta võrra edasi. Seda klauslit kümne uue liikmesriigi puhul ei olnud. Kaks riiki ühinesid ELiga viimaks 1. jaanuaril 2007.
D.Liidu kohandamine ( institutsiooniline korraldus)
Et tulla toime ühinemisest tingitud väljakutsetega, tagades samal ajal, et ühinemine ei ohusta juba saavutatud integratsiooni taset ning selle jätkumist, pidi EL ka oma institutsioonilist korraldust kohandama . Amsterdami lepingu protokollis institutsioonide kohta sätestati selliste kohanduste üldjooned ja kord.
Nice’i lepingus (*1.1.4.) (alla kirjutatud 26. veebruaril 2001 ning jõustunud 1. veebruaril 2003), selle protokollis laienemise kohta ja deklaratsioonides sätestati Euroopa Parlamendi kohtade arvu ja jaotuse määramise põhimõtted ja meetodid, häälte arv nõukogus ning komisjoni kvalifitseeritud häälteenamuse künnis ja komisjoni koosseis. Ühtlasi määrati ka, et Euroopa Parlamendi liikmete maksimaalne arv on 27 liikmesriigi puhul 732 (eeldades juba Rumeenia ja Bulgaaria ühinemist 5. laienemise osana ), kusjuures liikmete arvu suurendatakse järk-järgult vastavalt kandidaatriikide tegelikule ühinemiskuupäevale. Bulgaaria ja Rumeenia puhul põhines nende kahe riigi ühinemisleping (aprill 2005) juba 1. novembril 2006. aastal jõustuma pidanud põhiseaduse lepingu õigusraamistikul. Raskuste ilmnemisel põhiseaduse lepingu ratifitseerimisel, mis tekkisid näiteks seoses sellega, et Prantsusmaa ja Madalmaad ütlesid „ei” vastavalt 2005. aasta mais ja juunis peetud referendumitel lepingu heakskiitmise kohta, oli ühinemislepingus sätestatud siiski võimalus, et uued liikmesriigid ühinevad „vana” liiduga.
Lissabonis 19. oktoobril 2007 leppisid Euroopa Liidu liikmesriigid kokku Euroopa Liidu lepingu ja Euroopa Ühenduse asutamislepingu muutmise lepingu eelnõu (edaspidi tuntud kui Lissaboni leping) tekstis. Uuele Lissaboni lepingule kirjutasid riigipead ja valitsusjuhid ametlikult alla 13. detsembri 2007. aasta Euroopa Ülemkogul. See on viimane samm seoses Euroopa Liidu institutsioonide reformimise käimasolevate jõupingutustega, mis algatati 2002. aasta veebruaris Euroopa Tulevikukonvendiga ja mis jätkusid ebaõnnest saadetud põhiseaduse lepinguga. Lissaboni leping peaks jõustuma 1. jaanuaril 2009 pärast seda, kui lepingu on ratifitseerinud kõik 27 liikmesriiki. Siiski ei ole lepingu ratifitseerimine veel kindel Iirimaa öeldud „ei” tõttu 2008. aasta juuni referendumil. On ebatõenäoline, et 1. jaanuari tähtajast kinni peetakse.
Kuigi Euroopa Liidu lepingu põhilisi artikleid (artikkel 49 ja artikli 6 lõige 1) laienemistingimuste kohta ei ole oluliselt muudetud, sisaldab Lissaboni leping põhiseaduse lepingu peamisi välispoliitikaalaseid uuendusi. Muu hulgas nähakse ette välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ametikoha loomine, kes on nii välisasjade nõukogu eesistuja kui ka Euroopa Komisjoni asepresident ning keda abistab Euroopa välisteenistus.
E.Liidu laienemine tulevikus
1. Türgi
Türgi esitas ELi liikmeks saamise taotluse 1987. aastal. 1999. aasta detsembris Helsingis kogunenud Euroopa Ülemkogu tunnistas Türgi ametlikult kandidaatriigiks võrdsetel alustel teiste kandidaatriikidega. Sellest sai alguse Türgi ühinemiseelne strateegia, mis töötati välja selleks, et tõhustada ja toetada reformiprotsessi finantsabi ja muude koostöövormidega. 2004. aasta detsembris kogunenud Euroopa Ülemkogu otsustas alustada Türgiga ühinemisläbirääkimisi 3. oktoobril 2005. Otsus põhines komisjoni 2004. aasta oktoobri soovitusel, milles soovitati alustada ühinemisläbirääkimisi tingimusel, et Türgi rakendab kohtusüsteemis teatavaid olulisi õigusnorme. Pärast intensiivseid arutelusid nõukogus ja Euroopa Parlamendis ning liikmesriikides alustati ühinemisläbirääkimisi Türgiga 3. oktoobril 2005. Euroopa Parlament andis toetuse Türgiga ühinemisläbirääkimiste pidamiseks 28. septembril 2005. Parlament väljendas siiski oma rahulolematust , et Türgi valitsus ei tunnusta ametlikult Küprose valitsust, ning lükkas edasi hääletuse ELi-Türgi tolliliidu laiendamise küsimuses kümnele uuele liikmesriigile. Euroopa Parlament kutsus ka Türgit üles tunnistama Armeenia genotsiidi.
Kuigi Türgi on teinud õigusloome ja õigusaktide praktilise rakendamise osas edusamme, saab reformiprotsessi jätkusuutlikkus ja pöördumatus kinnituse alles pika aja jooksul. Euroopa Parlament märkis 15. detsembri 2004. aasta resolutsioonis, et läbirääkimisprotsess Türgiga on oma iseloomult „lahtine protsess ning ei saa tagada, et see viib „a priori” automaatselt ühinemiseni […]”.
Euroopa Parlamendi viimases, 21. mai 2008. aasta resolutsioonis komisjoni aruande kohta, milles käsitletakse Türgi edusamme 2007. aastal, korratakse, et ühinemisläbirääkimised on oma iseloomult lahtise tulemusega protsess, ning rõhutatakse, et ajakohastamine on eelkõige Türgi enda huvides. Lisaks märgitakse, et edasine viivitamine reformikavadega kahjustaks tõsiselt läbirääkimiste kulgu. Parlamendiliikmed lisavad, et uus põhiseadus on ainus viis, millega valitsus saab tagada riigi ja religiooni eraldatuse, ning et kõnealusesse protsessi tuleb kaasata kõik kodanikuühiskonna esindajad. Uue põhiseadusega tuleks ka tagada sooline võrdõiguslikkus ja uuesti kinnitada naiste inimõigusi kui üksikisiku õigusi.
Seoses sõnavabadusega on Euroopa Parlament arvamusel, et parim lahendus oleks Türgi põhiseaduse artikli 301 ja teiste rahvusvahelise õigusega tagatud sõnavabadust ebaseaduslikult kitsendavate seadusesätete tühistamine.
Raportis kutsutakse lisaks relvajõude üles tunnustama tsiviilkontrolli täielikult ja ühemõtteliselt.
Euroopa Parlament nõuab tungivalt , et Türgi valitsus teeks poliitilise algatuse kurdi küsimuse lõplikuks lahendamiseks, sealhulgas koostaks kõikehõlmava üldkava, et edendada Türgi kaguosa sotsiaal-majanduslikku ja kultuurilist arengut. Lisaks nõudis Euroopa Parlament Türgilt tungivalt, et ta ei osaleks üheski ebaproportsionaalses sõjalises operatsioonis, mis on seotud Iraagi territooriumile tungimisega.
2. Horvaatia
Horvaatia esitas Euroopa Liidu liikmeks saamise taotluse 2003. aasta veebruaris. Pärast Euroopa Komisjoni 2004. aasta aprilli positiivset arvamust ja soovitust tegi Euroopa Ülemkogu 2004. aasta juunis otsuse Horvaatia kandidaatriigiks arvamise kohta. Euroopa Ülemkogu otsustas 2004. aasta detsembris, et ühinemisläbirääkimisi alustatakse 17. märtsil 2005, tingimusel et Horvaatia teeb täielikku koostööd Haagis asuva ÜRO endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtuga (EJRK). Kuid nõukogu otsustas 2005. aasta märtsis, nii nagu oli leidnud ka Haagi kohtu peaprokurör, et Horvaatia ei tee EJRKga täielikku koostööd. Horvaatia jaoks olulise ja positiivse märgina võttis EL siiski vastu läbirääkimisraamistiku. Seega tuli Horvaatial enne läbirääkimiste alustamist kõrvaldada ainus järelejäänud takistus ja võtta tõhustatud meetmeid kohtuga täieliku koostöö tagamiseks. Kuna hiljem leiti, et see viimane takistus on kõrvaldatud, avati ühinemisläbirääkimised Horvaatiaga ametlikult 3. oktoobril 2005. Nõukogu kinnitas oma järeldustes siiski, et kui koostöö EJRKga osutub mingil ajahetkel vähem kui täielikuks koostööks, siis võib see viia läbirääkimiste peatamiseni.
Euroopa Parlamendi viimases, 10. aprilli 2008. aasta resolutsioonis komisjoni Horvaatiat käsitleva 2007. aasta eduaruande kohta tuletatakse meelde, et „kõikide Lääne-Balkani piirkonna riikide tulevik” on „reaalselt Euroopa Liidus”, ning öeldakse, et „Horvaatia on liikumas kindlalt Euroopa Liidu täisliikmesuse poole”, eeldusel et ta jätkab vajalike tingimuste täitmist. Euroopa Parlament õnnitleb Horvaatiat seoses siiani saavutatud positiivsete tulemustega läbirääkimispeatükkide avamisel, uute peatükkide avamiseks vajalike kriteeriumide täitmisel ja Horvaatia õigusaktide vastavusse viimisel ELi standarditega. Kuid resolutsioonis rõhutatakse ka teatavat muret seoses kohtureformi, haldussuutlikkuse ja korruptsiooniga ning endiselt lahendamata piiriküsimustega naabritega, eriti Sloveenia ning Bosnia ja Hertsegoviinaga. Euroopa Parlament „jagab komisjoni seisukohta, et Horvaatia suurenenud jõupingutuste ja ELi institutsioonide pideva toe abil tuleks ühinemisläbirääkimised igal juhul 2009. aastal lõpetada”.
3. Teised Lääne-Balkani riigid
Endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik esitas liidu liikmeks saamise taotluse 2004. aasta märtsis. Euroopa Komisjon võttis taotlust käsitleva arvamuse vastu 9. novembril 2005, märkides riigi olulisi edusamme. Pärast komisjoni soovitust tegi Euroopa Ülemkogu 17. detsembril 2005 otsuse riigi kandidaatriigiks arvamise kohta. Komisjon ega nõukogu ei ole veel välja pakkunud ega märkinud ühinemisläbirääkimiste alguskuupäeva. Euroopa partnerluse (mille nõukogu võttis vastu 30. jaanuaril 2006) raames on määratud kindlaks poliitiliste, õigusaktide, institutsiooniliste ja majanduslike reformide prioriteedid .
Ühinemisläbirääkimised ei alga enne, kui riik on saavutanud piisava taseme ühinemiskriteeriumidele vastamisel. Kõnealust taset hindas komisjon uuesti oma 2006. aasta lõpus koostatud eduaruandes.
Euroopa Parlamendi viimases, 10. aprilli 2008. aasta resolutsioonis komisjoni aruande kohta, milles käsitletakse endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi edu 2007. aastal, korratakse, et endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi kahepoolne nimevaidlus Kreekaga ei tohiks takistada endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi ühinemisprotsessi.Raportis tervitatakse valitsuse saavutusi „Ohridi raamlepingu rakendamisel”, milles käsitletakse riigi rahvustevaheliste suhete poliitilisi aspekte , juhtides samal ajal tähelepanu „romide kogukonna jätkuvale diskrimineerimisele”. Euroopa Parlament tunnustab valitsust ka majandusvaldkonnas tehtud edusammude ning mitmesuguste oluliste prokuratuuriseaduste vastuvõtmise eest.
Parlamendiliikmed avaldavad kahetsust, et endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik allkirjastas kahepoolse puutumatusleppe Ameerika Ühendriikidega, mis jätab selle riigi kodanikud erandkorras välja Haagi rahvusvahelise kriminaalkohtu jurisdiktsioonist, mis „on vastuolus ELi standardite ja poliitikaga”.
Seoses riigi jätkuva probleemiga kahepoolse nimevaidluse osas Kreekaga tervitatakse raportis suurenenud kahepoolset koostööd ning inimestevahelisi suhteid endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi ja Kreeka vahel.
Raportis märgitakse rahuloluga, et piirkonnas on peetud kahepoolseid läbirääkimisi ÜRO ja erisaadiku Matthew Nimitzi juhtimisel, et leida mõlemale poolele vastuvõetav lahendus riigi nimest tulenevatele erimeelsustele. Euroopa Parlament kutsub mõlemaid pooli kasutama võimalust, et leida kompromisslahendus, et kõnealune küsimus ei takistaks jätkuvalt endisel Jugoslaavia Makedoonia Vabariigil ühineda rahvusvaheliste organisatsioonidega, nagu on ette nähtud siiani kehtiva 1995. aasta vahelepinguga.
Ka teistel Lääne-Balkani riikidel ( Albaania , Bosnia ja Hertsegoviina, Serbia ja Kosovo (ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni nr 1244/1999 alusel) ning Montenegro ) on väljavaated saada ELi liikmeks. Seda tunnustati 2000. aastal Euroopa Ülemkogul Feiras ning kinnitati hiljem toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumistel. Need riigid suunduvad ELi poole sõltuvalt sellest, kuivõrd igaüks neist täidab ELi liikmesuse 1993. aasta Kopenhaageni kriteeriume ning stabiliseerimis- ja assotsieerimisprotsessi erikriteeriume. ELiga ühinemise suunas liikumisel jääb eeltingimuseks täielik koostöö ÜRO endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtuga. Stabiliseerimis- ja assotsieerimisprotsess, mida täiendati 2003. aasta Thessaloníki Euroopa Ülemkogul, jääb ELi poliitika raamistikuks selle piirkonna puhul kuni ELi liikmeks saamiseni.

Kuidas EL toimib?

EL on unikaalne majanduslik ja poliitiline partnerlus 27 Euroopa riigi vahel, kes üheskoos hõlmavad suurema osa sellest maailmajaost.
EL loodi varsti pärast Teist maailmasõda. Esimese sammuna hõlbustati majanduskoostööd, mille taga oli idee, et omavahel kaubandussuhetes olevad riigid muutuvad üksteisest majanduslikult sõltuvaks ning tõenäoliselt püüavad seega konflikte vältida. Tulemuseks oli 1958. aastal loodud Euroopa Majandusühendus (EMÜ), mille raames tegid esialgu majandusalast koostööd kuus riiki – Belgia, Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Luksemburg ja Madalmaad. Aja jooksul on loodud tohutusuur ühtne turg , mis areneb edasi, et saavutada oma täielik potentsiaal.
Üksnes majandusliidust alguse saanud ühendus on muutunud ühtlasi organisatsiooniks, mis hõlmab kõiki poliitikavaldkondi arenguabist keskkonnapoliitikani. Seda muutust kajastab EMÜ ümbernimetamine Euroopa Liiduks (EL) 1993. aastal.
EL on poole sajandi jooksul taganud rahu, stabiilsuse ja heaolu, aidanud kaasa elutaseme tõusule ning võtnud kasutusele ühtse Euroopa valuuta . Tänu piirikontrolli kaotamisele ELi liikmesriikide vahel saavad inimesed vabalt reisida enamusel Euroopa territooriumil. Samuti on teistes riikides elamine ja töötamine muutunud Euroopas palju lihtsamaks.
EL tugineb õigusriigi põhimõttele. See tähendab, et kogu oma tegevuses lähtub ta lepingutest, mille on kõik liikmesriigid sõlminud vabatahtlikult ja demokraatlikult. Sellised siduvad lepingud määravad ELi eesmärgid paljudes tegevusvaldkondades.
ELi üks peamisi eesmärke on edendada inimõigusi nii organisatsiooni sees kui ka rahvusvahelisel areenil. Inimväärikus, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste austamine on ELi põhiväärtused. Alates Lissaboni lepingu allkirjastamisest 2009. aastal on kõik need mõisted koondatud ühtsesse dokumenti - ELi põhiõiguste hartasse. ELi institutsioonid on õiguslikult kohustatud seda järgima. Sama kehtib ka liikmesriikide valitsuste kohta alati, kui nad rakendavad ELi õigust.
Ühtne turg on ELi peamine majanduslik eestvedaja , mis võimaldab enamuse kaupade, teenuste, kapitali ja inimeste vaba liikumist. Oluline on arendada seda tohutut ressurssi niimoodi , et eurooplased saaksid sellest maksimaalset kasu.
Jätkuva laienemise tingimustes keskendub EL oma haldusinstitutsioonide muutmisele läbipaistvamaks ja demokraatlikumaks. Otsevalitavale Euroopa Parlamendile on antud rohkem volitusi ning liikmesriikide parlamentidele on antud rohkem ülesandeid koostöös Euroopa institutsioonidega. Euroopa kodanikel on omakorda varasemast rohkem võimalusi osaleda poliitika kujundamises.

Euroopa Liidu kaart

EL nõukogu

ELi Nõukogu on institutsioon , kus kõigi ELi liikmesriigikide ministrid kogunevad õigusaktide vastuvõtmiseks ning poliitika kooskõlastamiseks.
Seda organit ei tohi ajada segamini :
Euroopa Ülemkoguga, mis on veel üks ELi institutsioon, kus ELi juhid kohtuvad umbes 4 korda aastas, et arutada ELi poliitilisi prioriteete
Euroopa Nõukoguga, mis ei olegi ELi organ.
Nõukogu tegevus
ELi õigusaktide menetlemine.
ELi liikmesriikide üldise majanduspoliitika koordineerimine .
Rahvusvaheliste lepingute allkirjastamine ELi ja kolmandate riikide vahel.
ELi aastaeelarve heakskiitmine.
ELi välis- ja julgeolekupoliitika kujundamine.
Liikmesriikide kohtute ja politseijõudude koostöö koordineerimine.
1. ELi õigusaktide menetlemine
Komisjoni esitatud ELi õigusaktide ettepanekute suhtes on lõpliku otsustamise õigus nii nõukogul kui Euroopa Parlamendil.
2. Majanduspoliitika koordineerimine
ELi liikmesriigid on otsustanud Euroopa ühise majanduspoliitika kasuks, mida koordineerivad liikmesriikide majandus- ja rahandusministrid.
Täiendav eesmärk on luua töökohti ning parandada haridus -, tervishoiu- ja sotsiaalsüsteeme. Kuigi iga riik vastutab oma poliitika eest ise, võivad nad seada ühised eesmärgid ning õppida teineteise kogemustest.
3. Rahvusvaheliste kokkulepete allkirjastamine
Nõukogu kirjutab ELi nimel alla lepingutele väga erinevates valdkondades – näiteks keskkonna, kaubanduse, arenguabi , tekstiilitööstuse, kalanduse, teaduse, tehnoloogia ja transpordi valdkondades.
4. ELi eelarve heakskiitmine
ELi aastaeelarve üle otsustavad koos nõukogu ja Euroopa Parlament.
5. Välis- ja kaitsepoliitika
Nendes poliitikavaldkondades on liikmesriikide valitsused sõltumatud, kuid nad teevad koostööd ühise välis- ja kaitsepoliitika (ühise välis- ja julgeolekupoliitika) väljatöötamiseks. Nõukogu ongi sellise koostöö peamiseks foorumiks.
ELil ei ole oma sõjaväge. Et olla paremini valmis kiireks reageerimiseks rahvusvaheliste konfliktide ja loodusõnnetuste korral, eraldavad mõned ELi liikmesriigid oma sõjajõude kiirreageerimisrühma tarbeks, kelle ülesanded piirnevad humanitaartöö, päästeoperatsioonide ja rahuvalvamisega.
6. Õigus
ELi kodanikel peaks olema võrdne juurdepääs õiguskaitsele kõikjal ELis. Nõukogus tegutsevad justiitsministrid selle nimel, et ühes ELi liikmesriigis tehtud kohtuotsused (näiteks lahutuse kohta) oleksid tunnustatud kõigis ELi liikmesriikides.
Justiits- ja siseministrid koordineerivad ELi välispiiride valvet ning võitlust terrorismi ja rahvusvahelise organiseeritud kuritegevusega.
Nõukogu liikmed
Kinnitatud liikmeid nõukogul ei ole. Igaks nõukogu istungiks saadab iga liikmesriik asjaomase poliitikavaldkonna ministri (näiteks keskkonnaministri, kui arutusel on keskkonnaküsimused). Seda nimetatakse siis nn keskkonnanõukoguks.
Istungite juhtimine
Välisministrite nõukogul on alaline eesistuja – ELi välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja .
Kõiki muid nõukogu istungeid juhivad asjaomased ministrid riigist, mis on sel hetkel roteeruvalt ELi eesistuja.
Näiteks keskkonnanõukogu istungit ajavahemikul, mil Eesti on ELi eesistujariik, juhatab Eesti keskkonnaminister.
Eesistujariigid 2011-2020
Ungari jaanuar–juuni 2011
Poola juuli–detsember 2011
Taani jaanuar–juuni 2012
Küpros juuli–detsember 2012
Iirimaa jaanuar–juuni 2013
Leedu juuli–detsember 2013
Kreeka jaanuar–juuni 2014
Itaalia juuli–detsember 2014
Läti jaanuar–juuni 2015
Luksemburg juuli–detsember 2015
Madalmaad jaanuar–juuni 2016
Slovakkia juuli–detsember 2016
Malta jaanuar–juuni 2017
Ühendkuningriik juuli–detsember 2017
Eesti jaanuar–juuni 2018
Bulgaaria juuli–detsember 2018
Austria jaanuar–juuni 2019
Rumeenia juuli–detsember 2019
Soome jaanuar–juuni 2020
Hääletamine
Üldjuhul võetakse ELi nõukogu otsused vastu kvalifitseeritud häälteenamusega. Mida suurem on liikmesriigi rahvaarv, seda rohkem hääli tal on, kuid vastav arvutus on tehtud väiksema rahvaarvuga riikide kasuks.
Saksamaa , Prantsusmaa, Itaalia ja Ühendkuningriik 29 häält
Hispaania ja Poola 27
Rumeenia 14
Madalmaad 13
Belgia, Tšehhi Vabariik, Kreeka, Ungari ja Portugal 12
Austria, Bulgaaria ja Rootsi 10
Taani, Iirimaa, Leedu, Slovakkia ja Soome 7
Küpros, Eesti, Läti, Luksemburg ja Sloveenia 4
Malta 3
KOKKU 345
Nõukogu hääletusel kasutatakse kvalifitseeritud häälteenamust. Kvalifitseeritud häälteenamus in saavutatud, kui:
otsuse poolt on enamus (osadel juhtudel kaks kolmandikku) 27 liikmesriigist
hääletamisel osales vähemalt 255 häält võimalikust 345st
Liikmesriik võib lasta kontrollida, kas enamus esindab vähemalt 62% liidu kogurahvastikust. Kui see nii ei ole, siis otsust vastu võtta ei saa.
Tundlikel teemadel, nagu julgeolek, välisasjad ja maksustamine, peavad nõukogu otsused olema ühehäälsed. See tähendab, et üksainus riik võib blokeerida otsuse vastuvõtmise.
Alates 2014. aastast hakatakse kasutama nn topeltenamusel põhinevat hääletussüsteemi.
Ettepaneku vastuvõtmiseks on siis vaja kahesugust enamust : enamust riikidest (vähemalt 15) ning enamust ELi rahvaarvust (poolt hääletavate riikide rahvaarv peab olema vähemalt 65% ELi rahvaarvust).

Euroopa Parlament

Iga 5 aasta järel ELi kodanike poolt otse valitavad Euroopa Parlamendi liikmed esindavad rahvast. Parlament on Euroopa Liidu Nõukogu (nõukogu) kõrval ELi peamine seadusandlik institutsioon.
Euroopa Parlamendil on kolm põhilist ülesannet:
arutada ja võtta koos nõukoguga vastu Euroopa õigusakte;
jälgida teiste ELi institutsioonide (konkreetselt komisjoni) tegevust ning teostada demokraatlikku järelevalvet;
arutada ELi eelarvet ja võtta see koos nõukoguga vastu.
Aasta ajakava
ELi õigusaktide menetlemine
Parlament teeb ELi õigusaktide sisu kujundamiseks ja vastuvõtmiseks mitmes valdkonnas (näiteks tarbijakaitse ja keskkond) koostööd liikmesriikide valitsusi esindava nõukoguga. Seda nimetatakse seadusandlikuks tavamenetluseks (varasem kaasotsustamismenetlus).
Vastavalt Lissaboni lepingule suureneb selliste poliitikavaldkondade hulk, mille puhul rakendatakse seadusandlikku tavamenetlust. See annab parlamendile rohkem mõjuvõimu õigusaktide sisu määramisel valdkondades, mis käsitlevad põllumajandust, energeetikat, sisserännet ja ELi rahalisi vahendeid.
Parlament peab andma oma nõusoleku ka muude oluliste otsuste puhul, nagu uute liikmete ühinemine ELiga.
Demokraatlik järelevalve
Parlament rakendab oma mõju teiste Euroopa institutsioonde üle mitmel moel.
Enne komisjoni uue koosseisu – üks volinik igast ELi 27 liikmesriigist – ametisse määramist peab parlament andma nende suhtes oma nõusoleku. Kui Euroopa Parlamendi liikmed lükkavad mõne volinikukandidaadi tagasi, võivad nad sellega tagasi lükata kogu komisjoni koosseisu.
Parlament võib nõuda komisjoni tagasiastumist ka selle ametiaja jooksul. Siis tehakse umbusalduse avaldamise ettepanek.
Parlament jälgib Euroopa Komisjoni tegevust, uurides selle aruandeid ning kuulates volinikke. Selles töös on oluline roll parlamendi komisjonidel.
Parlamendiliikmed vaatavad läbi kodanike pöördumisi ning moodustavad uurimiskomisjone.
Parlament esitab oma arvamuse Euroopa Ülemkogu istungite päevakorra küsimustes.
Eelarve järelevalve
Parlament arutab ELi iga-aastast eelarvet ja võtab selle vastu koos Euroopa Liidu Nõukoguga.
Asjaomane parlamendikomisjon jälgib eelarve täitmist ning esitab igal aastal oma hinnangu komisjoni tegevusele eelmise aasta eelarve täitmisel.
Koosseis
Iga liikmesriigi parlamendisaadikute arv on vastavuses selle riigi rahvaarvuga. Vastavalt Lissaboni lepingule ei saa ühelgi riigil olla vähem kui 6 või rohkem kui 96 parlamendisaadikut.
Praegune kohtade jaotus Euroopa Parlamendis on määratud kindlaks siiski enne Lissaaboni lepingu jõustumist. Kohtade arv muutub Euroopa Parlamendi järgmise koosseisu tööleasumisel. Näiteks väheneb siis Saksamaalt valitud Euroopa Parlamendi liikmete arv 99-lt 96-le, samas Malta puhul kasvab see viielt kuuele.
Parlamendiliikmed on rühmitunud poliitilise kuuluvuse, mitte kodakondsuse alusel.
Otsige oma liikmesriigi parlamendisaadikuid
Asukoht
Euroopa Parlament tegutseb kolmes asukohas: Brüsselis, Luxembourgis ja Strabourgis.Parlamendi haldusüksus (peasekretariaat) asub Luxembourgis.
Parlamendi täiskogu istungjärgud toimuvad Strasbourgis ja Brüsselis. Komisjonide istungid toimuvad Brüsselis.

Euroopa Komisjon

Euroopa Komisjon on üks Euroopa Liidu peamistest institutsioonidest. Ta esindab ja kaitseb ELi kui terviku huve. Komisjon koostab Euroopa uute õigusaktide eelnõusid. Tema igapäevaseks tööks on ELi poliitika rakendamine ja ELi rahaliste vahendite kasutamise haldamine .
Koosseis
Komisjoni poliitilise juhtimise eest vastutavad oma viieaastase ametiaja jooksul 27 volinikku, s.t üks igast liikmesriigist. Komisjoni president määrab igale volinikule konkreetse poliitikavaldkonna, mille eest volinik vastutab.
Praegu on Euroopa Komisjoni presidendiks José Manuel Barroso, kelle ametiaeg algas 2010. aasta veebruaris.
Presidendi määrab ametisse Euroopa Ülemkogu. Euroopa Ülemkogu määrab kokkuleppel komisjoni presidendiga ka kõik volinikud.
Kõigi volinike ja presidendi määramise peab kiitma heaks Euroopa Parlament. Komisjon on vastutav Euroopa Parlamendi ees, kellel on ka õigus komisjon laiali saata.
Komisjon igapäevast tööd teevad komisjoni töötajad – ametnikud, juristid , majandusspetsialistid, tõlkijad, tõlgid, sekretärid jne. Nad töötavad osakondades, mida nimetatakse peadirektoraatideks.
Sõna „komisjon” võib kasutada, kui peetakse silmas 27 volinikku, alalisi ametnikke või institutsiooni tervikuna .
Ülesanded
Komisjon esindab ja kaitseb ELi kui terviku huve. Ta juhib ja rakendab ELi poliitikat järgmiselt:
teeb õigusaktide ettepanekuid Euroopa Parlamendile ja nõukogule
haldab ELi eelarvet ja eraldab rahalisi vahendeid
teostab ELi õigusaktide täitmise järelevalvet (koos Euroopa Kohtuga)
esindab ELi rahvusvaheliselt, näiteks pidades läbirääkimisi ELi ja kolmandate riikide vaheliste kokkulepete üle.
1. Õigusaktide ettepanekute tegemine
Komisjonil on algatusõigus, s.t ta võib teha uute õigusaktide ettepanekuid ELi ja selle kodanike huvide kaitseks. Komisjon teeb ettepanekuid ainult küsimustes, mida ei saa lahendada tõhusalt liikmesriigi, piirkondlikul või kohalikul tasandil (subsidiaarsuse põhimõte).
Komisjon püüab õigusaktide ettepanekuid tehes arvestada võimalikult laiaulatuslike huvidega. Tehniliste üksikasjade täpsustamiseks konsulteerib komisjon erinevate komiteede ja rühmadega. Ta korraldab ka avalikke konsultatsioone.
Komisjoni osakonnad koostavad uue õigusakti ettepaneku eelnõu. Kui 27st volinikust vähemalt 14 kiidavad eelnõu heaks, saadetakse see nõukogule ja Euroopa Parlamendile. Pärast eelnõu arutelu ja muudatusi otsustatakse selle vastuvõtmine õigusaktina.
2. ELi eelarve haldamine ja rahaliste vahendite eraldamine
Komisjon kehtestab koos nõukogu ja parlamendiga ELi finantsraamistikus ELi üldised pikaajalised kuluprioriteedid. Ta koostab ka iga-aastase eelarve, mille kinnitavad parlament ja nõukogu. Ta jälgib ka, kuidas näiteks ametid ning riiklikud ja piirkondlikud asutused ELi vahendeid kasutavad. Komisjoni eelarve täitmise järelevalvet teostab kontrollikoda.
Komisjon eraldab rahalisi vahendeid ELi poliitikavaldkondadele (näiteks põllumajandus ja maaelu areng) ning programmidele (näiteks üliõpilasvahetusprogramm „Erasmus”).
3. Euroopa õigusaktide täitmine
Komisjon jälgib nn asutamislepingute valvurina, et kõik liikmesriigid kohaldaksid ELi õigusakte nõuetekohaselt.
Kui komisjon leiab, et mõni ELi liikmesriik ei rakenda ELi õigust, saadab ta ametliku kirja palvega olukord lahendada. Viimase sammuna saab komisjon pöörduda juhtumiga Euroopa Kohtusse. Kohus võib määrata trahve. Kohtu otsused on ELi liikmesriikidele ja institutsioonidele siduvad.
4. ELi esindamine rahvusvahelistes suhetes
Komisjon esindab rahvusvahelistes organisatsioonides (näiteks Maailma Kaubandusorganisatsioon) kõiki oma liikmesriike.
Ta peab ka läbirääkimisi ELi rahvusvaheliste lepingute sõlmimiseks - näiteks seoses Cotonou lepinguga, s.o ELi ning Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide vaheline abi- ja kaubandusleping .
Asukoht
Komisjon asub Brüsselis ja Luxembourgis ning tal on esindused kõikides ELi liikmesriikides ja delegatsioonid maailma riikide pealinnades.

Euroopa Keskpank

Euroopa Keskpank, mis asub Saksamaal Frankfurdis, haldab ELi ühisraha eurot ja kaitseb hinnastabiilsust ELis.
EKP vastutab ka ELi majandus- ja rahapoliitika kujundamise ja rakendamise eest.
Eesmärk
Euroopa Keskpank (EKP) on üks ELi institutsioonidest. Selle põhieesmärkideks on:
hoida hinnad stabiilsena (hoida inflatsiooni kontrolli all), konkreetselt euro kasutusele võtnud riikides.
hoida finantssüsteem stabiilsena tagades, et finantsturgude ja -institutsioonide üle teostatakse nõuetekohast järelevalvet.
Euroopa Keskpank teeb koostööd 27 ELi liikmesriigi keskpangaga. Koos moodustavad nad Euroopa Keskpankade Süsteemi (EKPS).
Samuti juhib Euroopa Keskpank koostööd 17 euro kasutusele võtnud ELi liikmesriigi ehk euroala (mida kutsutakse ka eurotsooniks) keskpankade vahel. Koostööd sellise tihedamalt seotud väikese grupi pankade vahel kutsutakse eurosüsteemiks.
Ülesanded
EKP rollide hulka kuulub:
põhiliste intressimäärade kehtestamine euroalal ja raha pakkumise kontrollimine
euroala välisvaluuta reservide haldamine ning valuuta ostmine või müümine vastavalt vajadusele, et hoida vahetuskursid tasakaalus
aidata tagada, et siseriiklikud ametivõimud teostaksid nõuetekohast finantsturgude ja -institutsioonide järelevalvet ning, et maksesüsteemid toimiksid tõrgeteta
euroala keskpankade volitamine emiteerima euro pangatähti
hinnasuundumuste jälgimine ja nende suundumuste ohu hindamine hinnastabiilsusele euroalal.
EKP ülesannete täielik nimekiri
Struktuur
Euroopa Keskpangal on järgmised otsusi tegevad organid:
EKP juhatus teostab igapäevast juhtimist. Juhatusse kuulub 6 liiget (1 president, 1 asepresident ja 4 muud liiget), kes nimetatakse ametisse euroala riikide juhtide poolt 8 aastaks.
EKP nõukogu määrab euroala rahapoliitika ja fikseerib intressimäärad, millega kommertspangad saavad keskpangalt raha laenata. Nõukogu koosneb juhatusest ja 17 euroala riigi keskpankade juhtidest.
EKP üldnõukogu aitab kaasa EKP nõuandvale ja koordineerivale tegevusele ning aitab ette valmistada uute riikide ühinemist euroalaga. See nõukogu koosneb EKP presidendist ja asepresidendist ning kõigi 27 ELi liikmesriigi keskpankade juhtidest.
EKP on täielikult sõltumatu. EKP, eurosüsteemi kuuluvad liikmesriikide keskpangad ega ükski nende otsustusorganite liige ei tohi küsida ega järgida ühegi teise asutuse juhtnööre. Kõik ELi institutsioonid ja valitsused peavad austama seda põhimõtet.

Euroopa Majandus ja rahaliit

Majandus- ja rahaliit (EMU) on suur samm edasi ELi riikide majanduse lõimimisel. See tähendab liikmesriikide majandus- ja rahanduspoliitika koordineerimist, ühtset rahanduspoliitikat ja ühisraha euro kasutuselevõttu. Kuigi majandusliitu kuulub 27 ELi liikmesriiki, on mõned riigid läinud lõimumisel kaugemale ja võtnud kasutusele ühisraha. Need riigid moodustavad üheskoos euroala.
Euroopa Ülemkogu võttis majandus- ja rahaliidu loomise otsuse vastu 1991. aasta detsembris Hollandi linnas Maastrichtis ning hiljem sai sellest Euroopa Liidu lepingu ( Maastrichti lepingu) osa. Majandus- ja rahaliit on samm edasi ELi majanduse lõimimise protsessis, mis algas 1957. aastal liidu loomisega .
Majanduslik lõimumine toob suuremat kasu ELi majandusele tervikuna ja ka üksikute liikmesriikide majandusele, muutes need tõhusamaks ja tugevamaks. See omakorda muudab majanduse stabiilsemaks, soodustab majanduskasvu ja tööhõivet – tulemused, millest saavad otsest kasu ELi kodanikud.
Praktilisest küljest tähendab EMU:
liikmesriikide majanduspoliitika koordineerimist,
rahanduspoliitika koordineerimist, eelkõige riigivõla ja eelarvepuudujäägi piirangute kaudu,
Euroopa Keskpanga juhitavat sõltumatut rahanduspoliitikat,
ühisraha ja euroala.
Majanduse juhtimine majandus- ja rahaliidus
Majandus- ja rahaliidus ei vastuta majanduspoliitika eest üks asutus. Vastutus on jagatud liikmesriikide ja ELi institutsioonide vahel. Majandus- ja rahaliidu peamised osalised on:
Euroopa Ülemkogu – määratleb peamised poliitikasuunad
Euroopa Liidu Nõukogu (nõukogu) – koordineerib majanduspoliitiliste otsuste vastuvõtmist ja otsustab, kas liikmesriik võib euro kasutusele võtta
Eurorühm – koordineerib euroalasse kuuluvatele liikmesriikidele ühist huvi pakkuvat tegevust
Liikmesriigid – koostavad riiklikud eelarved kokkulepitud puudujäägi ja riigivõla piirides ning määravad kindlaks oma struktuuripoliitika , mis on seotud tööjõu, pensionite ja kapitaliturgudega
Euroopa Komisjon – kontrollib õigusaktide järgimist
Euroopa Keskpank – sätestab rahanduspoliitika, mille peamine eesmärk on hindade stabiilsus
Euroopa Parlament - tegeleb õigusloomega koostöös nõukoguga ja teostab majanduse juhtimise üle demokraatlikku kontrolli eelkõige uue majandusdialoogi raames.
Mida tähendab „majanduslik lõimumine”?
Üldiselt on majandus- ja rahaliit samm edasi majanduslikus lõimumises. Majandusliku lõimumise võib jagada kuueks etapiks:
Sooduskaubanduspiirkond (teatud riigid vähendavad omavahelisi tollitariife)
Vabakaubanduspiirkond (sellesse kuuluvate riikide vahelises kaubanduses ei kohaldata mõnede või kõikide kaupade suhtes sisetariife)
Tolliliit (kolmandate riikide suhtes rakendatakse ühesuguseid tollitariife ja ühtset kaubanduspoliitikat)
Ühtne turg (ühtsed tooteid käsitlevad eeskirjad ja kaupade, tööjõu ning teenuste vaba liikumine)
Majandus- ja rahaliit (ühtne turg, ühisraha ja ühine rahanduspoliitika)
Täielik majanduslik lõimumine (kõik eelnev ja lisaks veel ühtlustatud maksu- ja muu majanduspoliitika).
Kui Euroopa Liit 1958. aastal Euroopa Majandusühendusena loodi, oli eesmärk luua tolliliit ja põllumajandustoodete ühisturg. Seejärel laiendati ühe valdkonnaga piiratud ühisturg ka ühtse turu kaupadele ja teenustele ning see viidi suures osas lõpule 1993. aastal. Praegu on Euroopa Liit jõudnud eelloetletud viiendasse etappi . Järkjärguline majanduslik lõimumine ei saanud alguse euro loomise otsusest: see on pikk protsess, osa ELi ajaloost ja üks liidu suuremaid saavutusi.

Euroopa Kohus

Euroopa Kohus ehk Euroopa Ühenduste Kohus on Euroopa Liidu kõrgeim kohtuvõim, mis tagab seaduste järgimise lepingute kohaldamisel ja tõlgendamisel.
Euroopa Kohus koosneb 27 kohtunikust ja kaheksast kohtujuristist. Kohtunikud ja kohtujuristid nimetatakse ametisse liikmesriikide valitsuste ühisel kokkuleppel pärast konsulteerimist komiteega, mille ülesanne on anda arvamus nende ülesannete täitmiseks esitatud kandidaatide sobivuse kohta. Nende ametiaeg on kuus aastat, võimalusega seda pikendada. Nad valitakse isikute hulgast, kelle sõltumatus on väljaspool kahtlust ning kellel on oma riigi kõrgeimatesse kohtunikuametitesse nimetamiseks nõutav kvalifikatsioon või kes on tunnustatud ja pädevad juristid. Euroopa Kohus asub Luksemburgis.
Euroopa Kohut ei tohi segi ajada Haagi Rahvusvahelise Kohtuga, mis on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni institutsioon, ega Euroopa Inimõiguste Kohtuga Strasbourg 'is, mis kuulub Euroopa Nõukogu juurde.
Euroopa Kohus on üks seitsmest Euroopa Liidu institutsioonist.

Euroopa Liidu regionaalpoliitika

Euroopa Liidu toetus Eesti regionaalsele arengule.
1997. aasta suvel käivitus Majandusministeeriumis Euroopa Liidu Phare projekt: “EUROOPA LIIDU TOETUS EESTI REGIONAALSELE ARENGULE” (“EU Support for regional development ”=EURDE ) Projekti idee sai alguse 1995. aasta sügisel Majandus-, Sise- ja Põllumajandusministeeriumist, lähtudes vajadusest anda täiendavaid impulsse Eesti tasakaalustatud regionaalsele arengule ning tõhusa regionaalpoliitika kujundamiseks, kasutades selleks Euroopa Liidu rahalist abi, teadmisi ja kogemusi. Projekti lähteülesanne lülitati 1995. aastal ettepanekuna Euroopa Liidu Phare rahvuslikku programmi ning 1996. aasta märtsis sai projekt ametliku kinnituse Euroopa Liidu Nõukogult. konkursi tulemusel valiti 1997. aasta alguses 7 pakkumise hulgast projekti läbiviijaks Hollandi Majandusinstituut ( Netherlands Economic Institute), samuti komplekteeriti sel ajal
projekti meeskond . Reaalne tegevus käivitus augustis 1997.
Euroopa Majandus-ja Sotsiaalkomitee
Euroopa Majandus-ja Sotsiaalkomitee (MSK) on Euroopa tasandi konsultatiivorgan, mis nõustab Euroopa Parlamenti, Euroopa Nõukogu ja Euroopa Komisjoni sotsiaal-ja majandusküsimustes. MSK-s on 222 liiget, kes esindavad tööandjate-, töötajate-, põllumeeste-, väikese- ja keskmise suurusega ettevõtete jt kodanikeühenduste esindajate huve.
Põhilised liikmesriikide poolsed hirmud seonduvalt EL laienemisega on:
tööjõu sissevool kandidaatriikidest,
kahtlus regionaalpoliitika, põllumajanduspoliitika edukaks läbiviimiseks,
korruptsiooni võimalus,
kahtlus turumajanduse eduka funktsioneerimise suhtes,
ebaausa konkurentsi suurenemine,
kuritegude kasv.
Hirmud kandidaatriikide poolt vaadatuna:
hirm kaotada rahvuslik, keeleline identiteet .
Kuid EL-i integratsioonil on veel üks väga oluline aspekt – Eesti identiteedi mõjutamine. Eesti jaoks, kus taasiseseisvuse aega on olnud väga napilt (võrreldes teiste EL-iga liituda soovivate riikidega), on selles aspektis tekkinud teatud vastuolu – suveräänsusest, mida pole suudetud veel täiel määral kogeda ega realiseerida, tuleb osa juba loovutada. Poliitikute tasandil räägitakse tavaliselt liitumise plussidest. Mida toob aga kaasa osast suveräänsusest loobumine rahvusliku identiteedi jaoks? Kas see toob kaasa rahvusliku identiteedi tagaplaanile jäämise ning uue nn euro-identiteedi järjest olulisemaks muutumise?
Arvamus Euroopa Liidust
Avaliku arvamuse küsitlused on näidanud, et Eesti elanike arvamused Euroopa Liiduga liitumisest ei ole liiga optimistlikud, vaid pigem kaalutlevad ja vaoshoitud. Üheksakümnendate aastate alguses oli umbes kolmandikul inimestest positiivne visioon Euroopa Liidust, negatiivne arvamus oli samal ajal vaid kuni 5%-l inimestest. Järgnevat aega võib nimetada neutraalsuse säilitamise perioodiks .
Euroopa Liidu vastast kriitilist hoiakut väljendatakse väga ettevaatlikult. Kõige rohkem on neid inimesi, kellel on Euroopa Liidust neutraalne ettekujutus.

Euroopa kodanik

I. Reisimine , elamine ja töötamine Euroopas
Euroopa kodaniku esimene õigus on reisida, elada ja töötada kõikjal Euroopa Liidus. See õigus on sätestatud Maastrichti lepingu kodakondsust käsitlevas peatükis.
EL on vastu võtnud direktiivi, millega kehtestati kõrgharidust tõendavate dokumentide vastastikuse tunnustamise süsteem. Kõnealust direktiivi kohaldatakse üle kolme aasta kestvate ülikoolikursuste suhtes ja see põhineb riikide haridussüsteemide kvaliteedi vastastikuse usaldamise põhimõttel.
Kõik ELi liikmesriikide kodanikud võivad töötada tervishoiu, hariduse ja muude avalike teenuste valdkonnas kõikjal Euroopa Liidus, välja arvatud kutsealadel, mis kuuluvad ametivõimude pädevusse (politsei, relvajõud, välispoliitika jne). Tõepoolest, mis olekski loomulikum, kui võtta mõni Suurbritannia õpetaja tööle inglise keele õpetajana Roomas või julgustada Belgia ülikooli noort vilistlast konkureerima riigiteenistuja ametikohale Prantsusmaal?
Alates 2004. aastast saavad ELis reisivad Euroopa kodanikud taotleda oma riigi vastavast ametiasutusest Euroopa haigekassakaarti, mis aitab katta ravikulud, kui nad haigestuvad teises liikmesriigis.
II. Kuidas kodanikud saavad teostada oma õigusi
Eurooplased ei ole pelgalt tarbijad või majandus- ja ühiskondlikus elus osalejad. Nad on ka Euroopa Liidu kodanikud ja seega on neil konkreetsed poliitilised õigused. Maastrichti lepingu kohaselt on igal Euroopa Liidu kodanikul kodakondsusest olenemata õigus hääletada ja kandideerida oma elukohariigis korraldatavatel kohalikel valimistel ja Euroopa Parlamendi valimistel .
See toob Euroopa Liidu kodanikele lähemale. Euroopa Liidu kodakondsus on sätestatud Maastrichti lepingus, mis sätestab: „Iga isik, kellel on mõne liikmesriigi kodakondsus, on liidu kodanik. Liidu kodakondsus täiendab, kuid ei asenda liikmesriigi kodakondsust”.
III. Põhiõigused
1999. aastal jõustunud Amsterdami lepinguga tugevdati põhiõiguste mõistet. Võeti kasutusele hagi algatamise menetlus kodanike põhiõigusi rikkunud ELi liikmesriigi vastu. Samuti laiendati mittediskrimineerimise põhimõtet, nii et see hõlmab mitte ainult kodakondsust, vaid ka sugu, rassi, usulisi tõekspidamisi, vanust ja seksuaalset sättumust.
Amsterdami lepinguga täiustati ELi läbipaistvuspoliitikat ja parandati kodanike juurdepääsu Euroopa institutsioonide ametlikele dokumentidele.
Euroopa Liidu pühendumist kodanike õiguste kaitsele kinnitati Nice’s 2000. aasta detsembris Euroopa Liidu põhiõiguste harta piduliku väljakuulutamisega. Harta koostas liikmesriikide parlamentide esindajatest, Euroopa Parlamendi liikmetest, liikmesriikide valitsuste esindajatest ja Euroopa Komisjoni liikmest koosnev konvent . Kuue jaotise (väärikus, vabadused , võrdsus, solidaarsus , kodanike õigused, õigusemõistmine) 54 artiklis on sätestatud Euroopa Liidu põhiõigused ja ELi kodanike kodaniku-, poliitilised, majanduslikud ja sotsiaalsed õigused.
Avaartiklid käsitlevad inimväärikust, õigust elule, isikupuutumatusele ning sõna- ja südametunnistuse vabadusele. Solidaarsust käsitlevas jaotises on uuenduslikult ühendatud sotsiaalsed ja majanduslikud õigused, näiteks:
õigus streikida;
töötajate õigus olla informeeritud ja ära kuulatud;
perekonna- ja tööelu kokkusobitamise õigus;
õigus tervishoiule, sotsiaalkindlustusele ja sotsiaalabile kogu Euroopa Liidus.
Hartas propageeritakse ka meeste ja naiste vahelist võrdõiguslikkust ning käsitletakse muid õigusi, näiteks isikuandmete kaitset, eugeeniliste toimingute ja inimese reproduktiivse kloonimise keeldu, laste ja eakate õigusi ning õigust heale haldusele .
IV. Euroopa tähendab haridust ja kultuuri
Ühtekuuluvuse ja ühise saatuse jagamise tunnet ei saa kunstlikult luua. See saab tekkida ainult kultuuride vastastikuse tunnistamise läbi ja seetõttu ei pea Euroopa pöörama nüüd tähelepanu mitte ainult majandusele, vaid ka haridusele, kodakondsusele ja kultuurile.
Üheks tähelepanu objektiks on ELi haridus- ja koolitusprogrammid. Need toetavad vahetusprogramme, mille raames õpilased/üliõpilased saavad minna välismaale õppima, osaleda riikidevahelises õppetegevuses ning õppida uusi keeli jne. Kooli- ja hariduskorralduse ning õppekava üle otsustatakse siiski veel riiklikul või kohalikul tasandil.
5% Euroopa Liidu kooliõpilastest osalevad ühises haridustegevuses.
Kolm miljonit üliõpilast saavad õppida välisülikoolides.
Igal aastal saab 80 000 inimest minna praktikale teise Euroopa Liidu liikmesriigi ettevõttesse või koolituskeskusesse.
Igal aastal saab 7 000 inimest end täiendada välismaal.
Euroopa integratsiooni alaste teadusuuringute ja sellealase õppe toetamine
ELi elukestva õppe programmid: hinnangulised andmed programmiperioodiks 2007-2013.
Kultuuri valdkonnas toetavad ELi programmid „Kultuur” ja „Meedia” eri riikide telesaadete tegijate, tootjate, ringhäälinguorganisatsioonide ja esinejate vahelist koostööd. See aitab toota rohkem Euroopa telesaateid ja filme, hoides nii tasakaalus Euroopa ja Ameerika toodangut.
V. Ombudsman ja õigus esitada petitsioone
Et tuua Euroopa Liit oma kodanikele lähemale, loodi Euroopa Liidu lepinguga ombudsmani ametikoht. Euroopa Parlament nimetab ombudsmani, kes on ametis parlamendi volituste kehtivuse ajal. Ombudsman uurib ELi institutsioonide ja asutuste vastu esitatud kaebusi. Kaebuse võib esitada ELi kodanik ja iga muu isik, kes elab ELis või organisatsioon , mis asub ELi liikmesriigis. Ombudsman püüab leida kaebuse esitajat ning asjaomast institutsiooni või asutust rahuldava lahenduse.
Kodanikke ja ELi institutsioone seob ka iga liikmesriigis elava isiku õigus esitada petitsioone Euroopa Parlamendile.
VI. Kodanike kaasamine
Euroopa kodaniku idee on väga uus. Mõned ühtset Euroopat esindavad sümbolid on juba olemas, näiteks Euroopa pass (kasutusel alates 1985. aastast), Euroopa hümn (Beethoveni „Ood rõõmule“) ja Euroopa lipp (kaheteistkümnest kuldsest tähekesest moodustatud ring sinisel taustal). ELi juhilubasid väljastatakse kõikides liikmesriikides alates 1996. aastast. ELil on oma juhtlause : „Ühinenud mitmekesisuses” ja 9. mai on kuulutatud Euroopa päevaks.
Alates 1979. aastast valitakse Euroopa Parlamenti otsestel ja üldistel valimistel. See suurendab Euroopa integratsiooniprotsessi demokraatlikku õiguspärasust, sidudes selle otse inimeste tahtega. Euroopa võiks olla veelgi demokraatlikum, andes parlamendile suuremad volitused , luues tõelised Euroopa erakonnad ning andes tavakodanikele valitsusväliste organisatsioonide ja muude vabatahtlike ühenduste kaudu suurema sõnaõiguse ELi poliitika kujundamisel.
Euro paberraha ja müntide kasutuselevõtmisel 2002. aastal oli oluline psühholoogiline mõju. Enam kui kaks kolmandikku ELi kodanikest teevad nüüd isikliku eelarve ja säästud eurodes. Kaupade ja teenuste hindade määramine eurodes tähendab, et tarbijad saavad otseselt võrrelda eri riikide hindu. Enamiku ELi liikmesriikide vaheline piirikontroll on kaotatud Schengeni lepinguga (millega peaksid lõpuks ühinema kõik liikmesriigid) ja see annab kodanikele võimaluse tunda, et nad kuuluvad ühte ühendatud geograafilisse piirkonda.
„Me ei ühenda mitte riike, vaid inimesi,“ ütles Jean Monnet 1952. aastal. Avalikkuse teadlikkuse suurendamine EList ja kodanike kaasamine liidu tegevusse on praegu ELi institutsioonide olulisemaid ülesandeid.

EL ja Maailm

Euroopa Ühendusel on ainupädevus kaubanduse valdkonnas, mistõttu ta osaleb maailmakaubanduses, arendades nii omaenda kaubandustegevust kui ka osaledes aktiivselt struktuurides, mille eesmärk on hõlbustada maailmakaubandust – GATTis ja alates 1995. aastast Maailma Kaubandusorganisatsioonis.
A. Otsustuspädevus
1. Ühenduse ainupädevuse põhimõte
Arvestades asjaolu, et Rooma lepingust tulenevalt moodustab EÜ tolliliidu (see valmis lõplikult üleminekuperioodi lõpuks 1970. aastal), on ühendusel määratluse kohaselt väliskaubanduspoliitikas ainupädevus. Ühise kaubanduspoliitika eesmärgid on:
– ühise tollitariifistiku kehtestamine ja muutmine;
– tolli- ja kaubanduslepingute sõlmimine kolmandate riikidega;
– ekspordipoliitika rakendamine;
– kaubanduse kaitsemeetmete kehtestamine (näiteks dumpingu korral).
2. Otsustuste tegemine
Ühepoolsed meetmed (tollitariifid, dumpinguvastased meetmed):
– esitab komisjon;
– võtab vastu nõukogu kvalifitseeritud häälteenamusega (artiklid 133 ja 301).
Kolmandate riikidega sõlmitavad lepingud:
– arutatakse läbi komisjonis nõukogu direktiivide alusel (võetakse vastu kvalifitseeritud häälteenamusega);
– sõlmib nõukogu, üldiselt kvalifitseeritud häälteenamusega (artiklid 133 ja 300).
Euroopa Parlament ei osale isegi nõuandvas rollis (välja arvatud assotsiatsioonilepingud, milleks on vaja parlamendi nõusolekut, *1.4.1. ja *1.3.2.).
3. Lissaboni lepinguga ette nähtud muudatused
Kaubanduspoliitikas on Lissaboni lepingu artikliga 188c üle võetud Nice’i lepingus sisalduvad EÜ asutamislepingu artikli 133 sätted ja neid muudetud. Peamised muudatused puudutavad:
– liidu ainupädevuse laiendamist kõikidele kaubanduslepingutele;
– Euroopa Parlamendi rolli tugevdamist.
Lepingus on nähtud ka ette:
– seadusandliku tavamenetluse (kaasotsustamismenetlus) edaspidine kohaldamine kõikide kaubanduspoliitika autonoomsete vahendite (kaubanduse kaitsemeetmete, üldise tariifsete soodustuste süsteemi (GSP), dumpinguvastased, päritolureeglite jne alusmääruste) suhtes (vt artikli 188c lõige 2);
– kõikide kaubanduskokkulepete esitamine Euroopa Parlamendile nõusoleku saamiseks (artikli 188n lõige 6 ELi ja kolmandate riikide või rahvusvaheliste organisatsioonide vaheliste rahvusvaheliste kokkulepete läbirääkimise ja sõlmimise kohta), mille tulemusel teavitatakse parlamenti korrapäraselt läbirääkimiste edenemisest (artikkel 188n, 110), mida varasemates aluslepingutes ei olnud ette nähtud.
Kaasotsustamismenetluse laiendamine peaks samuti tugevdama Euroopa Liidu kaubanduspoliitikat käsitlevate õigusaktide demokraatlikku õiguspärasust.
B. Taust
1. GATT
Kui 1958. aasta alguses loodi Euroopa Majandusühendus, olid selle kuus liikmesriiki ka üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe (GATT) liikmed; 1948. aastal jõustunud kokkuleppe eesmärk oli tagada rahvusvahelise kaubanduse areng ühiste reeglite abil.
Sellest alates on ühendus etendanud aktiivset rolli GATTi töös kaubanduse liberaliseerimisel, mille raames on toimunud kaheksa kõnelustevooru. Ühendus on toetanud GATTi põhimõtteid ülemaailmse kaubanduse järkjärgulise liberaliseerimise hõlbustamiseks:
– esiteks, mittediskrimineerimise põhimõte, mida rakendatakse enamsoodustusrežiimi klausli alusel;
– teiseks, koguseliste piirangute tühistamine, eksporditoetuste keelustamine, põhimõte, et tollimaksud on ainus kaitsevahend , ning riiklike kaubandusseaduste läbipaistvus;
– lõpuks, arengumaade soodsam kohtlemine.
Ühendus oli eriti aktiivne Uruguay voorus, mis algas 1986. aasta septembris ning osutus GATTi ajaloos kõige märkimisväärsemaks vooruks järgmistel põhjustel:
– tollimaksude ja mittetariifsete tõkete vähendamise olulisus;
– liberaliseerimise laiendamine põllumajandusele ja uutele sektoritele, mida varasematel rahvusvahelistel läbirääkimistel ei olnud käsitletud, näiteks intellektuaalomand , avalikud hanked , teenused ja investeeringud ;
– kaubanduse kaitsemeetmetele, eriti dumpingu- ja subsiidiumivastastele meetmetele osutatud järjekindel tähelepanu.
2. WTO loomine
Uruguay vooru tulemuseks oli uue organisatsiooni – WTO loomine Marrakechi lepingutega 15. aprillil 1994. aastal. EÜ osales väga aktiivselt kõnelustel nende lepingute üle, millega kehtestati uus kogum rahvusvahelisi kaubanduseeskirju, samuti mehhanism nende rakendamiseks ja uute eeskirjade vastuvõtmiseks. Ühendus ühines organisatsiooniga kohe (lepingud jõustusid 1. jaanuaril 1995). Sellega nõustus EÜ tegema suuri järeleandmisi oma kaubanduspoliitikas, eelkõige asendades põllumajandusmaksud oma välispiiridel (mehhanism, millega tagati oma põllumajandusele väga kõrgel tasemel kaitse) tollimaksudega ning vähendades eksporditoetusi (mis oli teine oluline vahend Euroopa põllumajandustootjatele eelistingimuste tagamiseks). Siiski kavatseb EÜ teiste mooduste abil säilitada Euroopa sotsiaalset ja maaelu mudelit ning toetab sel põhjusel multifunktsionaalset põllumajandust.
C. ELi osalemine WTO tegevuse peamistes etappides
1. 1996 ja 1997
Singapuris 1996. aasta detsembris toimunud WTO ministrite konverentsi järel etendas EL olulist osa kogu 1997. aasta vältel.
EL andis märkimisväärse tõuke kolme olulise lepingu sõlmimiseks:
– infotehnoloogia valdkonnas (26. märtsil): EL nõustus tollimakse vähendama ja koguni peatama teatavate ühise tollitariifistiku kohaste maksude kogumise;
– põhiliste telekommunikatsiooniteenuste valdkonnas (15. veebruaril);
– finantsteenuste valdkonnas (12. detsembril).
EL andis tõuke vähimarenenud maadele suunatud algatuste konverentsiks. Nende riikide integreerimine ülemaailmsesse kaubandussüsteemi on üks ELi prioriteetidest. Konverentsil otsustati rakendada kõikide vähimarenenud maade suhtes lühemas perspektiivis Lomé konventsiooni (*6.5.4.) sätteid ning anda pikemas perspektiivis juurdepääs turule ilma tollideta.
2. 1998 ja 1999
Pärast 1998. aastal Genfis peetud ministrite konverentsi etendas EL WTO peanõukogus olulist osa 1999. aasta Seattle ’i konverentsi ettevalmistamisel. Selle eesmärgid olid:
– eri valdkondade (investeeringud, konkurents , avalikud hanked) liberaliseerimist käsitlevate reeglite kehtestamine;
– keskkonnamõõtme lisamine;
– dialoog sotsiaalsete standardite teemal;
– vähimarenenud maade huvide arvestamine .
Kuna konverents , mis toimus 1999. aasta novembris-detsembris, kukkus täielikult läbi, tegi EL ettepaneku uueks kõnelustevooruks. (Üksikasjalise teabe saamiseks liidu üldise lähenemisviisi kohta vt komisjoni teatist KOM(1999) 331 ja nõukogu 21. juuni, 27. septembri ning 15. novembri järeldusi.)
3. 2000–2001
2000. aasta jooksul püüdis EL usaldust taastada ning saavutas konsensuse uue kõnelustevooru alustamiseks mitte ainult kaubanduse jätkuva liberaliseerimise teemal, vaid ka kindlama õigusliku raamistiku loomiseks, säästva arengu edendamiseks ja arengumaade abistamiseks. Liit etendas aktiivset osa WTO töörühmades, eriti tehniliste kaubandustõkete komitees, aidates viimase raames kaasa rahvusvahelisele standardimisele ja märgistamisele. EL toetas Hiina liitumist organisatsiooniga, mis toimus 2001. aastal koos Taiwani liitumisega.
EL tervitas 2001. aasta novembris Dohas toimunud ministrite konverentsi otsust alustada uut kolmeaastast kaubanduskõneluste vooru. Konverentsil väljendati lootust edendada kasvu nii edasise liberaliseerimise kui ka süsteemi põhjalikuma õigusliku reguleerimise abil investeeringuid, konkurentsi ja avalikke hankeid käsitlevate kokkulepetega, ning toetades arengumaid, kelle mõju nimetatud konverentsil suurenes.
4. 2002–2003
Doha konverentsi järel haaras EL initsiatiivi, et tagada 2001. aastal alustatud uue kõnelustevooru edu. Püüeldes jätkuva liberaliseerimise, konkreetsemate reeglite ja säästva arengu edendamise poole, keskendus liit eriti arengumaadele uute reeglite rakendamiseks ja mitmepoolses kaubandussüsteemis osalemiseks antavale tehnilisele abile (vt komisjoni 2002. aasta septembri teatist „Kaubandus ja areng: abi arengumaadele kaubanduse ärakasutamiseks“).
2003. aastal Cancúnis toimunud ministrite konverents osutus aga täiesti ebaedukaks, eelkõige põllumajanduse probleemide tõttu. Tekkis Põhja-Lõuna vastasseis, eriti Ameerika Ühendriikide ja Euroopa Liidu koalitsiooni (mis oli just enne konverentsi vastu võtnud ühise seisukoha põllumajanduse küsimustes) ning Hiina, Brasiilia ja India juhitud riikide rühma (nn G21) vahel, kelle peamine eesmärk oli lõpetada Lääne kahe suurima ühenduse põllumajanduse subsideerimine.
5. 2004–2006
31. juulil 2004. aastal kiitsid WTO liikmed heaks raamlepingu. Lepingus keskendutakse põllumajandusele, mittepõllumajandustoodete turulepääsule ( NAMA ), arenguteenustele ja kaubanduse hõlbustamisele. Lepingu lõplik variant käsitleb ka kaubandust ja keskkonda, vaidluste lahendamist, geograafilisi tähiseid ja dumpinguvastaseid reegleid.
2005. aasta detsembris leppisid WTO liikmed Hongkongis kokku kõikide põllumajandustoodete eksporditoetuste kaotamises aastaks 2013.
6. 2007–2008
Alates 23. juulist 2006 ametlikult peatatud Doha vooru läbirääkimised algasid uuesti 2007. aasta veebruaris pärast Davosi tippkohtumist. Kuid lahknevused peamistel aruteluteemadel jätkuvad siiani. Kõige tundlikumad küsimused, nagu põllumajandus- ja tööstustoodete turulepääs ning teenuste turu liberaliseerimine, ei ole sugugi edenenud. Euroopa Liit soovib säilitada oma põllumajandustoodetele teatavat hinnatariifikaitset, sellal kui Ameerika Ühendriigid on vastu oma põllumajandusettevõtjatele antavate toetuste märkimisväärsele vähendamisele. Uues Ameerika põllumajanduse raamseaduses („ Farm Bill ”), mille kongress 2008. aasta juunis heaks kiitis, on nähtud ette põllumajandustoetuste oluline suurendamine umbes 290 miljoni dollari võrra viie aasta jooksul. Tärkava majandusega maad, eriti Brasiilia ja India, nõuavad nendes punktides suuremaid edusamme, aga ei ole eriti nõus vastukaaluks langetama tollimakse, mida nad tööstuskaupade suhtes kohaldavad.
7. Läbirääkimiste ebaõnnestumine (Genfi kohtumine , 21.–29. juuli 2008)
a. WTO peadirektori kompromissprojekt
Lootuses päästa venima jäänud läbirääkimisi ja lõpetada kogu Doha voor enne 2008. aasta lõppu, kutsus WTO peadirektor Pascal Lamy 21. juulil 2008 Genfis kokku 153 WTO liikmesriigi ministrite kohtumise, kus ta pakkus välja kompromissprojekti seoses põhiliste läbirääkimispunktidega.
Kompromissprojektis nähti ette järgmist.
– Sisetoetuste osas vähendavad Ameerika Ühendriigid oma põllumajandustoetusi 70% võrra ehk 14,5 miljardile dollarile (9,3 miljardile eurole ) ja Euroopa Liit vähendab oma põllumajandustoetusi 80% võrra ehk 24 miljardile eurole. Põllumajandustoetused väheneksid viie aasta jooksul järgmiselt: Euroopa Liidus 80%, Ameerika Ühendriikides ja Jaapanis 70% ning teistes arenenud riikides 50–60%.
– Turulepääsuga seonduvalt vähendab EL oma kõige kõrgemaid põllumajandustoodete tollimakse 70% võrra ning arengumaad 36%. Vähimarenenud maad ei peaks põllumajandustoodete tollimakse vähendama.
– Kompromissprojektis oli nähtud ette erandeid – tollimaksude vähendamisest tulenevate mõjude leevendamiseks võivad arenenud riigid jätta teatavatel tingimustel 4% ja arengumaad 5,3% oma „tundlikest” toodetest sellisest maksude vähendamisest välja. Lisaks saavad arengumaad piirata tollimaksude vähendamist 12%-l kõikidest toodetest, millest 5% oleksid igasugusest maksude vähendamisest vabastatud. „ Eriliseks kaitsemehhanismiks” nimetatud mehhanism võimaldaks neil riikidel kaitsta ka teatavaid tooteid impordimahu suure kasvu puhul.
– Tööstuskaupade puhul oleksid tollimaksud 11% kuni 12% Indias ja Brasiilias ning 3% arenenud riikides. Tärkava majandusega riigid saaksid kaitsta kuni 14% oma „tundlikest“ toodetest. Nn koondumisvastase mehhanismi kehtestamise abil takistatakse siiski terve tegevusvaldkonna kaitsmist riigis. Arenenud riikidel oleks nende meetmete rakendamiseks viis aastat, tärkava majandusega riikidel kümme aastat ning Hiinal WTO uue liikmena kolmteist kuni neliteist aastat.
b. Läbirääkimiste ebaõnnestumine
Pärast üheksat päeva pingelisi läbirääkimisi kukkusid need läbi – peamiselt Ameerika Ühendriikide, Hiina ja India vaheliste eriarvamuste pärast põllumajandustoodete importimise osas. Eriarvamused puudutasid põllumajandustoodete importimise kaitseklausli mehhanismi, st lävendi määramist, millest alates oleks importivatel riikidel õigus suurendada kaupade tollitariife, et tulla toime impordimahu äkilise kasvu või liigse hinnalangusega. India ja Hiina soovisid , et lävend oleks võimalikult madal, et kaitsta oma põllumajandust, kuid Ameerika Ühendriigid olid arvamusel, et tegemist on ohtliku süsteemiga, mida saab kasutada protektsionistlikel eesmärkidel.
Läbirääkimised ebaõnnestusid ka muude lahkarvamuste tõttu.
– Hiina taganes oma kohustustest, keeldudes vähendamast kolme peamise põllumajandustoote ( puuvill , riis ja suhkur) tollimakse ning võtmast osa sektoripõhistest kokkulepetest seoses tööstuskaupade hinnatariifide alandamisega. Selline kannapööre tekitas suuri probleeme arengumaadele, kes sõltuvad piiratud hulgast eksportkaubast, – Taile (riis), Aafrika riikidele ja Indiale (puuvill) ning Brasiiliale (suhkur).
– Probleem puuvillasektoris vastandab Aafrika tootjad ( Benin , Burkina Faso , Mali, Tšaad) ja Hiina Ameerika Ühendriikidele, esimesed nõuavad 82% suurust tootmistoetuse vähendamist Ameerikas.
– Probleem banaanisektoris: Ladina-Ameerika tootjad heidavad ELile ette, et see kehtestab nende banaanidele tõkestavaid makse. EL teatas, et on valmis 2016. aastal vähendama maksu 176 eurolt tonni eest 144 eurole tonni eest. Kinnitati põhimõtteline kokkulepe. Siiski ähvardasid AKV riigid, millest pärit banaanide suhtes on kehtestatud Euroopa turule eelisjuurdepääs, blokeerida rahalise hüvitise puudumise korral igasuguse üldise kokkuleppe.
– Lõpuks olid Lõuna-Aafrika Vabariik, Argentina ja Hiina jätkuvalt vastu oma tööstusturgude avamisele.
Doha läbirääkimisvooru ebaõnnestumine näitab, kui raske on viia ellu tugevat, reeglitel põhinevat mitmepoolset kaubandussüsteemi. Praegu on raske öelda, millal läbirääkimised võiksid uuesti alata. Vahepeal ähvardab see ebaõnnestumine soodustada kahepoolsete lepingute arvu mitmekordistumist, mille tõttu võivad kannatada kõige vaesemad riigid.
D. Vaidluste lahendamises osalemine
WTO üks suuremaid läbimurdeid võrreldes GATTi süsteemiga on riikidevaheliste kaubandusvaidluste lahendamise siduva mehhanismi loomine; selleks on moodustatud alaline organ (vaidluste lahendamise organ, VLO), millel on oma pädevus ja mis tegeleb talle saadetud küsimustega, moodustades spetsiaalseid kolleegiume.
EL on sageli pöördunud mainitud organi poole ning liit on seotud umbes kolmandiku kolleegiumide moodustamisega alates süsteemi kasutuselevõtust. EL on võitnud enamiku vaidlustest, millest suurem osa on olnud USAga. Kõige suurem edu oli võidu saavutamine vaidluses USA teraseimpordi kaitsemeetmete üle. Vaidluste lahendamise organ mõistis need meetmed hukka ning andis koguni ELile õiguse kehtestada vastumeetmed (mis ulatusid 4000 miljoni USA dollarini); USA tühistas lõpuks oma kaitsemeetmed 2003. aasta detsembris.

Allikad

http://et.wikipedia.org/wiki/Euroopa_Liit
http://circa.europa.eu/irc/opoce/fact_sheets/info/data/relations/framework/article_7237_et.ht m
http://europa.eu/about-eu/index_et.ht m
http://www.europarl.europa.eu/resources/library/images/20110207PHT13251/20110207PHT13251_original.jpg?epbox
http://europa.eu/about-eu/institutions-bodies/council-eu/index_et.ht m
http://europa.eu/about-eu/institutions-bodies/european-parliament/index_et.ht m
http://europa.eu/about-eu/institutions-bodies/european-commission/index_et.ht m
http://europa.eu/about-eu/institutions-bodies/ecb/index_et.ht m
http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/euroopa_liidu_regionaalpoliitika.ht m