Euroopa Liit (0)

OLUSTVERE TEENINDUS- JA MAAMAJANDUSKOOL
Põllumajandus
Euroopa Liit
REFERAAT
Koostaja: Sander Rau
Juhendaja Endla Pesti
OLUSTVERE 2013

Sisu

Sisu 2
Sissejuhatus 3
Euroopa Liidu ajalugu 4
Euroopa Liidu laienemisprotsess 6
Euroopa Liidu juhtimine 8
Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Ülemkogu 8
Euroopa Parlament 9
Euroopa Komisjon 10
Euroopa Keskpank 11
Majandus- ja rahaliit (EMU) 11
Euroopa Kohus 12
Regionaalpoliitika 12
Kodanike Euroopa 13
Euroopa Liit ja maailm 13
Euroopa Liidu kaart 15
Kokkuvõte 16
Kasutatud kirjandus: 17

Sissejuhatus

Selle referaadi eesmärk on saada kokkuvõtlik ülevaade Euroopa Liidust ja kõigest sellega seonduvast. Tahaksin teada saada, et miks Euroopa Liitu üldse vaja on ja millised on Euroopa Liidu ülesanded.

Euroopa Liidu ajalugu

1945–1958
9. mail 1950 pani Robert Schuman aluse Euroopa Liidule esitades solidaarsusel põhineva Euroopa ühendamise idee, mis nägi ette Teise maailmasõja järgse Euroopa ühinemist. Schumani deklaratsiooniga tehti ettepanek luua Euroopa Söe- ja Teraseühendus (ESTÜ), mis sai tegelikkuseks 18. aprillil 1951. aastal sõlmitud Pariisi lepinguga. Seega Euroopa lõimumisprotsessi alguseks võibki lugeda 1951. aastat, mil sõlmiti Euroopa Söe- ja Teraseühenduse (ESTÜ) asutamisleping (leping jõustus 1952). Rahu nimel ühinesid kuus Euroopa riiki: Belgia, Holland , Luksemburg , Itaalia, Prantsusmaa ja Saksamaa. Selle sammuga allutati söe- ja terasetootmine ühisele organile, et muuta sõjapidamine nimetatud riikide vahel praktiliselt võimatuks. Eesmärk oli kindlustada rahu võitjate ja võidetute vahel Teise maailmasõja järgses Euroopas ning ühendada nad võrdsete partneritena, kes teevad koostööd ühistes institutsioonides.
Koostöö erinevates valdkondades laienes veelgi, kui 25. märtsil 1957 allkirjastati Roomas Euroopa Majandusühenduse (EMÜ) ja Euroopa Aatomienergiaühenduse ( EURATOM ) asutamislepingud. EMÜ tähendas ulatuslikumat ühist turgu, hõlmates suurel arvul kaupu ja teenuseid. Tollimaksud kaotati täielikult 1. juulil 1968 ja samal kümnendil töötati välja ühine poliitika, eelkõige kaubandus-, põllumajanduspoliitika. ESTÜ, EMÜ ja EURATOM olid eri organisatsioonid . Et aga neisse kuulusid samad riigid ja neil olid ühised juhtorganid, kutsuti neid Euroopa Ühendusteks.
1958–1973
Ettevõtmine oli sedavõrd edukas, et Taani, Iirimaa ja Ühendkuningriik otsustasid ühendusega liituda. Esimene laienemine, mis kasvatas liikmete arvu kuuelt üheksale, toimus 1973. aastal. Samal ajal hakati rakendama uut sotsiaal- ja regionaalpoliitikat ning 1975. aastal asutati Euroopa Regionaalarengu Fond (ERDF).
1973–1993
1979. aasta juuni tähendas Euroopa Ühendusele olulist edasiminekut – toimusid esimesed otsesed ja üldised Euroopa Parlamendi valimised. Valimisi korraldatakse iga viie aasta järel.
1981. aastal liitus ühendusega Kreeka, 1986. aastal järgnesid Hispaania ja Portugal. Sellega suurenes ühenduse kohalolek Lõuna-Euroopas ja muutus pakiliseks vajadus laiendada piirkondliku abi programmide ulatust.
1980ndate alguse ülemaailmne majanduslangus tõi kaasa europessimismi laine. Uus lootus tärkas, kui Jacques Delors’i juhitud Euroopa Komisjon avaldas 1985. aastal valge raamatu, mis seadis paika ajakava ühisturu kujundamise lõpuleviimiseks 1. jaanuariks 1993. Ühendus kinnitas selle auahne eesmärgi ühtses Euroopa aktis , mis allkirjastati 1986. aasta veebruaris ning mis jõustus 1. juulil 1987. Berliini müüri langemine 1989. aastal muutis jõuliselt Euroopa poliitilist kujunemist. See päädis Saksamaa taasühinemisega 3. oktoobril 1990 ning Kesk- ja Ida-Euroopa riikide vabanemisega Nõukogude Liidu kontrolli alt. NSV Liit lagunes 1991. aasta detsembris.
Samal ajal pidasid liikmesriigid läbirääkimisi uue Euroopa Liidu lepingu üle, mille Euroopa Ülemkogu (koosneb liikmesriikide presidentidest ja/või peaministritest) võttis vastu 1991. aasta detsembris Maastrichtis. Leping jõustus 1. novembril 1993. Lepinguga lisati senisesse süsteemi uusi valitsustevahelise koostöö vorme ning loodi Euroopa Liit (EL).
Maastrichti leping lõi tol ajal eksisteeriva "kolmesambalise" Euroopa Liidu:
Esimese samba moodustavad Euroopa Ühendused. Sinna kuuluvad ühisturg, majandus- ja rahaliidu nõuded, samuti liidu lisapädevused teatud valdkondades nagu liidu kodakondsus , keskkond, teadustöö, haridus ja koolitus.
Liidu teine sammas võimaldab teha koostööd ühise välis- ja julgeolekupoliitika vallas.
Kolmandas sambas on liidu justiits- ja siseküsimuste poliitika, mille alla omakorda kuuluvad varjupaiga- ja immigratsiooniküsimused, juriidiline koostöö tsiviil- ja kriminaalasjades ning tolli- ja politseikoostöö terrorismi, narkokaubanduse ja pettuse vastu võitlemisel
1993–
1. jaanuaril 1995 viis Euroopa uudne dünaamilisus ja geopoliitilised muutused veel kolm riiki – Austria, Rootsi ja Soome liitumisele. Selleks ajaks oli Euroopa Liit seadnud uue sihi – luua ühisraha. 1999. aastal võeti euro kasutusele sularahata tehingutes ning kolm aastat hiljem tuli euro paberraha ja müntidena käibele 12 Euroopa Liidu riigis (eurotsoonis). Nüüdseks on euro USA dollari kõrval üks maailma juhtivaid valuutasid, mida kasutatakse maksete tegemisel ja reservide loomisel.
Praegu tuleb eurooplastel lahendada üleilmastumisega seotud probleeme. Uued tehnoloogiad ja Interneti plahvatuslik areng muudavad maailma majandust, kuid toovad kaasa ka sotsiaalseid ja kultuurilisi pingeid. 2000. aasta märtsis võttis Euroopa Liit vastu Lissaboni strateegia, mis peab tagama Euroopa majanduse ajakohastamise ja liidu eduka konkureerimise maailmaturul selliste oluliste tegijatega nagu USA ja uued tööstusriigid. Lissaboni strateegia hõlmab innovatsiooni ja investeeringute edendamist ning Euroopa haridussüsteemide ajakohastamist, et viia need vastavusse infoühiskonna vajadustega. Samal ajal avaldavad tööpuudus ja pensionikulude kasv survet liikmesriikide majandusele, mis teeb reformimise vajaduse veelgi ilmsemaks. Valijad nõuavad üha sagedamini, et valitsus leiaks nendele muredele praktilise lahenduse.
Vaevalt oli Euroopa Liidu liikmete arv suurenenud viieteistkümneni, kui algasid ettevalmistused uueks enneolematu ulatusega laienemiseks. 1990ndate keskel koputasid Euroopa Liidu uksele endised nõukogude bloki liikmed ( Bulgaaria , Poola, Rumeenia ja Slovakkia , Tšehhi Vabariik, Ungari), kolm Balti riiki, kes olid olnud NSV Liidu poolt okupeeritud (Eesti, Läti ja Leedu), lisaks üks endine Jugoslaavia Vabariigi maa ( Sloveenia ) ning kaks Vahemere riiki (Küpros ja Malta).
Euroopa Liit tervitas võimalust aidata kaasa Euroopa stabiliseerimisele ning lubada ka nendel uutel demokraatlikel riikidel saada kasu Euroopa lõimimisest. Ühinemisläbirääkimised kandidaatriikidega algasid 1997. aasta detsembris. Euroopa Liidu laienemine 25 liikmesriigini toimus 1. mail 2004. aastal, kui liiduga ühines kümme kandidaati kaheteistkümnest. Bulgaaria ja Rumeenia liitusid 1. jaanuaril 2007. aastal.
Lissaboni strateegiat asendab tänapäeval Euroopa Liidu uus strateegia „Euroopa 2020. aastal”. Antud strateegia on loodud jätkusuutliku majanduskasvu saavutamiseks ning töökohtade loomiseks ning selleks, et aidata Euroopal taastuda majanduskriisist, mis on maailma tabanud alates 1930. aastatest .
„Euroopa 2020. aastal” eesmärk on saavutada:

• arukas majanduskasv (hariduse, teadmiste ja innovatsiooni kaudu);
  
• jätkusuutlik majanduskasv (ressursitõhusam, loodussäästlikum ja konkurentsivõimelisem majandus);
  
• kaasav majanduskasv (kõrge tööhõivemäär ning majanduslik, sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus).
  

Kõnealune 21. sajandi Euroopa sotsiaalse turumajanduse visioon põhineb Euroopa Komisjoni ja liikmesriikide vahelisel partnerlusel. Kui liikmesriigid seavad riiklikke eesmärke, määratlevad takistusi majanduskasvu saavutamisel ning kehtestavad poliitika probleemide lahendamiseks, siis komisjon hindab nende edusamme, esitab poliitikat käsitlevaid ettepanekuid ning töötab välja algatusi jätkusuutliku majanduskasvu saavutamiseks ning töökohtade loomiseks ELi tasandil.

Euroopa Liidu laienemisprotsess

• 1957. aastal allkirjastasid Rooma lepingu kuus Euroopa riiki: Belgia, Holland, Luksemburg, Itaalia, Saksamaa LV ja Prantsusmaa.
  

• 1973. aastal toimus ühenduse põhjasuunaline laienemine, millega Euroopa Majandusühenduse liikmeteks said Iirimaa ja endised EFTA riigid Suurbritannia ja Taani. Koos Taaniga liitus EMÜga Gröönimaa. Viimane astus aga aastal 1985 EMÜ-st välja. Sellekohane referendum toimus 1982. aastal.
  

• 1981. aastal liitus Kreeka.
  

• 1986. aastal liitusid Hispaania ja Portugal.
  

• 1990. aastal laienes EMÜ endise Saksa DV aladele.
  

• 1995. aastal liitusid Euroopa Liiduga Austria, Soome ja Rootsi.
  

• 2004. aastal liitusid Eesti, Läti, Leedu, Poola, Ungari, Tšehhi, Slovakkia, Sloveenia, Malta ja Küpros.
  

• 2007. aastal liitusid Euroopa Liiduga Rumeenia ja Bulgaaria.
  

• Euroopa Liidu kandidaatriikideks on Türgi, Makedoonia , Horvaatia, Island ja Montenegro. Euroopa Liiduga liitumine on aktuaalne ka Gruusias, Ukrainas, Serbias, Albaanias, Bosnia ja Hertsegoviinas ja Kosovos .
  

Euroopa Liidu juhtimine

Euroopa Liit on juriidilise isiku staatusega institutsioon . Tema poliitiline süsteem on ajalooliselt ainulaadne ja see on enam kui 50 aasta jooksul pidevalt edasi arenenud. Aluslepingud (esmased õigusaktid) on aluseks suurele kogumile teisestele õigusaktidele, mis mõjutavad otseselt Euroopa Liidu kodanike igapäevaelu. Teiseste õigusaktide hulka kuuluvad põhiliselt ELi institutsioonide määrused, direktiivid ja soovitused.
Lissaboni lepinguga muudeti Euroopa Liidu institutsioonilist raamistikku, mille sätete eesmärk on suurendada institutsioonide tegevuse demokraatlikku legitiimsust ja läbipaistvust ning muuta institutsioonid tõhusamaks ja nende tegevus sidusamaks.
Euroopa Liidu kolm põhiinstitutsiooni on Euroopa Liidu Nõukogu (esindab liikmesriike), Euroopa Parlamendi (esindab kodanikke) ja Euroopa Komisjoni (liikmesriikide valitsuste esindajatest moodustatud sõltumatu organ, kes seisab Euroopa ühishuvide eest).

Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Ülemkogu

Euroopa Liidu Nõukogu (mida on nimetatud ka ministrite nõukoguks) on liidu peamine otsusetegija. Igal nõukogu istungil osaleb üks minister igast liikmesriigist. See, milline minister osaleb, oleneb istungi päevakorras olevast valdkonnast: välispoliitika, põllumajandus, tööstus, transport, keskkond jne. Nõukogul on seadusandlik võim, mida ta jagab Euroopa Parlamendiga vastavalt kaasotsustamismenetlusele. Lisaks vastutavad nõukogu ja parlament võrdselt Euroopa Liidu eelarve vastuvõtmise eest. Nõukogu sõlmib ka rahvusvahelised lepingud , mille üle komisjon on läbirääkimisi pidanud.
Nõukogu senine praktika, mille kohaselt oli iga liikmesriik rotatsiooni põhimõttel 6 kuu jooksul nõukogu eesistujaks, on asendatud meeskonna eesistumisega, mille puhul 3 liikmesriigist koosnev grupp on nõukogus (välja arvatud välisasjade nõukogu) ja selle töögruppides 18 kuu jooksul eesistujaks.
Euroopa Ülemkogu saab Euroopa Liidu institutsiooni staatuse 2,5 aastaks valitava eesistuja ning (piiratud) õiguse kehtestada õigusakte.

Euroopa Parlament

Parlamendi plenaaristung toimub tavapäraselt Strasbourgis ning lisaistungid Brüsselis. Parlamendil on 20 komiteed, mis valmistavad ette plenaaristungeid, ning mitu fraktsiooni, mis kogunevad harilikult Brüsselis. Parlamendi peasekretariaat asub Luxembourgis ja Brüsselis.
Euroopa Parlamendi liikmete arv on 736, lisaks Euroopa Parlamendi presidendi koht. Seejuures on määratud kindlaks nii ühest liikmesriigist valitud saadikute maksimumarv (96) kui ka miinimumarv (6).
Parlament osaleb Euroopa Liidu seadusandlikus tegevuses mitmel tasandil:

• Koostöömenetlus võeti kasutusele ühtse Euroopa aktiga 1986. aastal. Selle menetluse puhul esitab parlament oma arvamuse Euroopa Komisjoni poolt ette valmistatud direktiivide ja määruste eelnõude kohta, misjärel võib komisjon neid parlamendi ettepanekuid arvestades muuta.
  
• Nõusolekumenetlus kehtib aastast 1987. Selle menetluse puhul on vajalik, et parlament annab nõusoleku Euroopa Komisjoni poolt läbi räägitud rahvusvaheliste lepingute sõlmimisele, samuti Euroopa Liidu laiendamise ettepanekule.
  
• Kaasotsustusmenetlus võeti kasutusele Maastrichti lepinguga 1992. aastal. See annab Euroopa Parlamendile Euroopa Liidu Nõukoguga võrdsed seadusandlikud õigused mitmes olulises valdkonnas, nagu tööjõu vaba liikumine, siseturg, haridus, teadusuuringud, keskkond, üleeuroopalised võrgud, tervishoid, kultuur ja tarbijakaitse. Parlamendil on õigus nendes valdkondades tehtavad seadusemuudatused tagasi lükata, kui saadikute absoluutne enamus hääletab Euroopa Liidu Nõukogu ühise seisukoha vastu. Sel juhul võib asi asutamislepingu kohaselt liikuda edasi lepituskomiteesse.
  

Parlament ja nõukogu on võrdselt vastutavad ka Euroopa Liidu eelarve vastuvõtmise eest. Parlament võib pakutud eelarve tagasi lükata, mida ta on ka mitu korda teinud. Sel juhul tuleb kogu eelarvemenetlust uuesti alustada. Euroopa Komisjon esitab eelarveprojekti, mida seejärel arutavad Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu. Parlament on täiel määral kasutanud oma eelarve menetluse õigust liidu poliitika mõjutamiseks.
Parlamendi ülesanne on teostada demokraatlikku järelevalvet Euroopa Liidu üle. Tal on õigus Euroopa Komisjon umbusaldusavaldusega ametist vabastada. Selleks on vaja kahte kolmandikku häältest. Parlament jälgib ELi tegevuspõhimõtete igapäevast elluviimist, esitades suulisi või kirjalikke küsimusi Euroopa Komisjonile ja nõukogule. Ametisolev Euroopa Liidu Nõukogu eesistuja annab parlamendile aru olulisematest nõukogu langetatud otsustest.

Euroopa Komisjon

Euroopa Komisjon juhib Euroopa Liitu. Komisjoni liikmed määratakse liikmesriikide kokkuleppel ja parlamendi heakskiidul ametisse viieks aastaks. Komisjon on vastutav parlamendi ees ning parlamendi umbusaldusavalduse korral peab terve komisjon tagasi astuma . Alates 2004. aastast kuulub komisjoni üks volinik igast liikmesriigist.
Komisjon on oma tegevuses üsnagi sõltumatu. Tema ülesanne on seista Euroopa Liidu ühishuvide eest ja ta ei tohi kuuletuda ühegi liikmesriigi valitsusele. Olles nö lepingute valvur, peab ta hoolitsema nõukogu ja parlamendi määruste ja direktiivide elluviimise eest liikmesriikides. Vastasel juhul võib komisjon, selleks et kohustada rikkujat järgima ühenduse õigustikku, esitada kaebuse Euroopa Kohtule.
Euroopa Liidu täidesaatva asutusena viib komisjon ellu nõukogu otsuseid, näiteks ühise põllumajanduspoliitika valdkonnas. Komisjon on suuresti vastutav Euroopa Liidu ühise poliitika, näiteks teadusuuringute, arenguabi , regionaalpoliitika jne eest. Ta haldab ka nende valdkondade eelarvet . Komisjoni teenistuses on 36 peadirektoraadi ja talituse ametnikud, kes asuvad põhiliselt Brüsselis ja Luxembourgis.

Euroopa Keskpank

Euroopa Keskpank on Euroopa Liidu institutsioon, mis vastutab euroala rahapoliitika eest 17 Euroopa Liidu liikmesriigis, kes on võtnud kasutusele ühisvaluuta euro (Austria, Belgia, Eesti, Hispaania, Holland, Iirimaa, Itaalia, Kreeka, Küpros, Luksemburg, Malta, Portugal, Prantsusmaa, Saksamaa, Slovakkia, Sloveenia ja Soome).
Pank asub Saksamaal Maini -äärses Frankfurdis.
Euroopa Keskpanga mandaat on tagada euroala hinnastabiilsus, keskpanga inflatsioonisiht on "alla 2 protsendi, kuid ligi 2 protsenti keskpikal perioodil". Keskpikk periood on määratlemata, kuid seda on mõistetud kui kahte kuni kolme aastat, nii et ajutiselt võib inflatsioon 2 protsenti ületada. Inflatsioonisiht puudutab euroala keskmist inflatsiooni. Hinnastabiilsuse tagamiseks määrab Euroopa Keskpank kord kuus euro baasintressimääru: refinantseerimisoperatsioonide pakkumisintressi alammäära, laenamise püsivõimaluse intressimäära ning hoiustamise püsivõimaluse intressimäära.
Euroopa Keskpanga esimene president aastail 1998–2003 oli varasem Hollandi keskpanga president Wim Duisenberg. 2003–2011 oli Euroopa Keskpanga president Jean- Claude Trichet. Alates 1. novembrist 2011 on Euroopa Keskpanga president Mario Draghi.
Euroopa Keskpanga juhatusse kuulub Euroopa Keskpanga president, asepresident (alates juunist 2010 Vítor Constâncio) ja lisaks neli liiget.
Euroopa Keskpanga nõukogu koosneb 23 liikmest, sellesse kuuluvad kuus juhatuse liiget ja lisaks 17 euroala riigi keskpankade presidendid.
Euroopa Keskpank on üks seitsmest Euroopa Liidu institutsioonist.

Majandus- ja rahaliit (EMU)

Esimene etapp, mis algas 1. juulil 1990. aastal, hõlmas:

• kapitali vaba liikumist Euroopa Liidus (valuutakontrolli kaotamine);
  
• Euroopa piirkondade vahelise ebavõrdsuse kõrvaldamiseks eraldatud rahasummade suurendamist (tõukefondid);
  
• majanduslikku lähenemist liikmesriikide majanduspoliitika mitmepoolse järelevalve kaudu.
  

Teine etapp algas 1. jaanuaril 1994. aastal. Selles etapis nähti ette:

• Euroopa Rahainstituudi (EMI) loomine Frankfurdis; EMI koosseisu kuulusid ELi liikmesriikide keskpankade juhid;
  
• liikmesriikide keskpankade sõltumatuse tagamine;
  
• riikide eelarvepuudujäägi vähendamise eeskirjade kehtestamine.
  

Kolmandas etapis, 1. jaanuaril 1999. aastal võeti 11 riigis kasutusele euro, millest sai Austria, Belgia, Hispaania, Iirimaa, Itaalia, Luksemburgi, Madalmaade, Prantsusmaa, Portugali, Saksamaa ja Soome ühisraha. (Kreeka ühines 1. jaanuaril 2001. aastal).
Sellest hetkest alates võttis Euroopa Keskpank üle EMI kohustused ja hakkas vastutama rahapoliitika eest, mida määratletakse ja rakendatakse eurodes.
1. jaanuaril 2002. aastal tulid nimetatud kaheteistkümnes riigis käibele euro paberraha ja mündid. Riiklikud vääringud kõrvaldati käibelt kaks kuud hiljem. Sellest ajast alates on eurotsooni riikides, kus elab enam kui kaks kolmandikku ELi elanikest, sularahatehingute ja pangaülekannete tegemisel ainsaks seaduslikuks maksevahendiks euro.

Euroopa Kohus

Euroopa Kohus ehk Euroopa Ühenduste Kohus on Euroopa Liidu kõrgeim kohtuvõim, mis tagab seaduste järgimise lepingute kohaldamisel ja tõlgendamisel. Euroopa Kohus koosneb 27 kohtunikust ja kaheksast kohtujuristist. Kohtunikud ja kohtujuristid nimetatakse ametisse liikmesriikide valitsuste ühisel kokkuleppel pärast konsulteerimist komiteega, mille ülesanne on anda arvamus nende ülesannete täitmiseks esitatud kandidaatide sobivuse kohta. Nende ametiaeg on kuus aastat, võimalusega seda pikendada. Nad valitakse isikute hulgast, kelle sõltumatus on väljaspool kahtlust ning kellel on oma riigi kõrgeimatesse kohtunikuametitesse nimetamiseks nõutav kvalifikatsioon või kes on tunnustatud ja pädevad juristid . Euroopa Kohus asub Luksemburgis.
Euroopa Kohut ei tohi segi ajada Haagi Rahvusvahelise Kohtuga, mis on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni institutsioon, ega Euroopa Inimõiguste Kohtuga Strasbourg 'is, mis kuulub Euroopa Nõukogu juurde.
Euroopa Kohus on üks seitsmest Euroopa Liidu institutsioonist.

Regionaalpoliitika

Vastavalt Eesti regionaalarengu strateegiale on regionaalpoliitika ehk regionaalarengu poliitika riigivõimu sihipärane tegevus regioonide arengueelduste parandamiseks ja riigi regionaalarengu suunamiseks. See hõlmab nii teadlikku harupoliitikate regionaalse mõju suunamist kui ka täiendavaid regioonide arendamisele suunatud tegevusi.

Kodanike Euroopa

Euroopa kodaniku õigus on reisida , elada ja töötada kõikjal Euroopa Liidus. See õigus on sätestatud Maastrichti lepingu kodakondsust käsitlevas peatükis. EL on vastu võtnud direktiivi, millega kehtestati kõrgharidust tõendavate dokumentide vastastikuse tunnustamise süsteem. Kõnealust direktiivi kohaldatakse üle kolme aasta kestvate ülikoolikursuste suhtes ja see põhineb riikide haridussüsteemide kvaliteedi vastastikuse usaldamise põhimõttel.
Kõik ELi liikmesriikide kodanikud võivad töötada tervishoiu, hariduse ja muude avalike teenuste valdkonnas kõikjal Euroopa Liidus, välja arvatud kutsealadel, mis kuuluvad ametivõimude pädevusse (politsei, relvajõud, välispoliitika jne).
Alates 2004. aastast saavad ELis reisivad Euroopa kodanikud taotleda oma riigi vastavast ametiasutusest Euroopa haigekassakaarti, mis aitab katta ravikulud, kui nad haigestuvad teises liikmesriigis.

Euroopa Liit ja maailm

EL on aastakümnete jooksul välja töötanud ühed rangeimad keskkonnanõuded maailmas. Praegu on peamisteks prioriteetideks võitlus kliimamuutuste vastu, bioloogilise mitmekesisuse säilitamine, reostusest tulenevate terviseprobleemide vähendamine ja loodusvarade vastutustundlikum kasutamine. Need eesmärgid on suunatud keskkonna kaitsmisele, kuid samas toetavad need ka majanduskasvu, soodustades innovatsiooni ja ettevõtlust.
Kliimamuutused
EL töötab selle nimel, et saavutada ülemaailmne kokkulepe kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks ning on ise julgete meetmete võtmisega teistele eeskujuks. 2008. aasta detsembris vastuvõetud põhjapaneva otsusega kiitsid ELi juhid heaks põhjaliku meetmete paketi heitkoguste vähendamiseks. Kava eesmärk on vähendada 2020. aastaks kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähemalt 20 % (võrreldes 1990. aasta tasemega), suurendada taastuvate energiaallikate turuosa 20%-ni ning vähendada kogu energiatarbimist 20% (võrreldes prognoositavate suundumustega). Taastuvate energiaallikate osakaalu suurendamise osas lepiti kokku, et 10% transpordis kasutavatest kütustest peaks põhinema biokütustel, elektril või vesinikul.
Heitkogustega kauplemine
ELi heitkogustega kauplemise süsteem soosib ettevõtteid, kes vähendavad oma süsinikdioksiidi heitkoguseid, ning trahvib neid, kes piirmäärasid ületavad. 2005. aastal kasutusele võetud süsteem hõlmab umbes 12 000 vabrikut ja tehast, mis kokku tekitavad umbes poole ELi süsinikdioksiidi heitkogustest. Süsinikdioksiid on peamine globaalset soojenemist põhjustav gaas.
Süsteemi raames kehtestavad ELi valitsused piirmäärad energiamahukate tööstusharude, nagu elektrienergia ja tsemendi tootmine, poolt tekitatavatele süsinikdioksiidi heitkogustele. Kui asjaomased ettevõtted plaanivad neile eraldatud süsinikdioksiidi kvooti ületada, siis peavad nad ostma saastelube tõhusamatelt ettevõtetelt.
Tulevikus võetakse kvoodid kasutusele muudegi tööstusharude, sealhulgas lennu- ja naftakeemiaettevõtete puhul. Samuti võivad ELi liikmesriigid kompenseerida oma heitkoguseid, ostes saasteühikuid ELi mittekuuluvates riikides süsinikdioksiidi vähendamiseks teostatavate projektide raames.
Bioloogiline mitmekesisus
EL on võtnud kohustuse peatada ohustatud liikide ja elupaikade vähenemine ELis aastaks 2010. EL soovib laiendada Natura 2000 võrgustikku, mis hõlmab alasid, kus taime- ja loomaliikidele ning nende elupaikadele on tagatud kaitse. See hõlmab juba 26 000 ala kõikjal ELis.
Keskkond ja tervis
ELi ulatuslike keskkonnaalaste õigusaktide valdkonda kuuluvad müra, suplusvesi, haruldased liigid ja reageerimine hädaolukorras. Vastavalt õigusaktidele, mille peamine eesmärk on luua saasteainetele tervisepõhised standardid, peavad ELi liikmesriigid teostama paljude eri saasteainete seiret ning võtma meetmeid ohutute piirmäärade ületamise korral.
2008. aastal võeti ELis kasutusele siduvad piirmäärad peente osakeste (PM2,5) heitkogustele. Need sõidu- ja veoautode tekitatavad mikroskoopilised osakesed võivad põhjustada hingamisteede haigusi. 2011. aastal jõustuva direktiivi kohaselt peavad ELi liikmesriigid vähendama linnapiirkondades kokkupuudet peente osakestega aastaks 2020 keskmiselt 20 % (võrreldes 2010. aasta tasemega).
Jätkusuutlik areng
Jätkusuutlik areng on olnud pikka aega üks ELi poliitika üldisi eesmärke. ELi juhid käivitasid ELi esimese säästva arengu strateegia 2001. aastal ning ajakohastasid seda 2006. aastal, et kõrvaldada selle puudujäägid ning võtta arvesse uusi väljakutseid. Läbivaadatud kava, mis on tihedalt seotud kliimuutuste ja energeetikaalase poliitikaga, rõhutab hariduse, teadusuuringute ja riikliku rahastamise tähtsust jätkusuutliku tootmise ja tarbimisharjumuste saavutamisel.

Euroopa Liidu kaart

Kokkuvõte

Oma töö käigus sain teada miks on Euroopa Liit vajalik ja mis on selle ülesanded. Ma usun, et Euroopa Liit on väga vajalik asi, sest iga väike riik ei suudaks lihtsalt enda eest seista, kui selleks on vajadust. Ma usun, et Euroopa Liit peab säilima ja pidevalt edasi arenema, et riigid muutuksid keskkonnasäästlikumaks ja hakkaksid rohkem tagajärgedele mõtlema.

Kasutatud kirjandus:

http://et.wikipedia.org/wiki/Euroopa_Liit
http://circa.europa.eu/irc/opoce/fact_sheets/info/data/citizen/article_7327_et.ht m
http://www.siseministeerium.ee/5368/
http://et.wikipedia.org/wiki/Euroopa_Keskpank
17