Euroopa Liit (1)

Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskool
Taavi Tali
Euroopa Liit
Referaat
Koostaja : Taavi Tali
Juhendaja : Endla Pesti
Olustvere 2013

Sisukord

Sissejuhatus 3
Euroopa Liidu ajalugu 4
Euroopa Liidu laienemine 6
Euroopa komisjon 7
Euroopa Liidu Parlament 8
Euroopa Keskpank 9
Majandus- ja rahaliit 10
Regionaalpoliitika 11
Euroopa Liit ja maailm 12
Lisad 13
Kasutatud kirjandus: 16

Sissejuhatus

Selles referaadis on juttu Euroopa Liidu ajaloost, mis ajahetkel mingi asi juhtus ja kes liitus euroopa liiduga.Leiab infot Euroopa Liidu rajajate kohta, El-i laienemisest, komisjonist ja parlamendist. Lisaks on juttu ka Euroopa keskpangast, regionaalpoliitikast ning Euroopa Liidust ja maailmast.

Euroopa Liidu ajalugu

1945 - 1959
Euroopa Liit loodi eesmärgiga lõpetada naabritevahelised sagedased ja verised sõjad, mis tipnesid Teise maailmasõjaga. 1950. aastal algas Euroopa Söe- ja Teraseühenduse loomisega Euroopa riikide majanduslik ja poliitiline lõimimine, et tagada kestev rahu. Ühenduse asutajaliikmed olid Belgia, Madalmaad, Itaalia, Luksemburg , Prantsusmaa ja Saksamaa. 1950. aastaid iseloomustas külm sõda Ida ja Lääne vahel. 1956 surusid nõukogude tankid maha meeleavaldused Ungaris ning järgmisel aastal (1957) saavutas Nõukogude Liit – saates orbiidile esimese tehissatelliidi Sputnik 1 – juhtpositsiooni kosmosevõidujooksus. Samuti sõlmiti 1957. aastal Rooma leping, millega loodi Euroopa Majandusühendus (EMÜ) ehk ühisturg.
1960 – 1969
1960. aastatel tekkis nn noortekultuur – The Beatles ´i taolised ansamblid meelitasid iga esinemisega kokku tohutuid teismeliste hulki hoogustades kultuurirevolutsiooni ja suurendades põlvkondadevahelist lõhet. Majandusele oli see aga hea aeg, osalt seetõttu, et kaotati tollid ELi riikide vahelises kaubanduses. Lepiti kokku ka toiduainetetootmise ühises korraldamises – seetõttu on praegu kõigil piisavalt süüa ning põllumajandust kummitab ületoodangu oht. 1968. aasta mai sai kuulsaks seoses Pariisi üliõpilasrahutustega ning mitmeid muutusi ühiskonnas ja käitumises hakati seostama nn 68. aasta põlvkonnaga.
1970 - 1979
Taani, Iirimaa ja Ühendkuningriigi ühinemine Euroopa Liiduga 1. jaanuaril 1973 tõstis liikmesriikide arvu üheksale. Lühike, kuid jõhker Araabia -Iisraeli sõda oktoobris 1973 tõi Euroopale kaasa energiakriisi ja majandusprobleemid. Viimased Euroopa parempoolsed diktaatorlikud režiimid leidsid oma lõpu, kui Portugalis kukutati 1974. aastal Salazari režiim ja Hispaanias suri 1975 kindral Franco . ELi regionaalpoliitika raames asuti eraldama suuri summasid, et luua vaestes piirkondades töökohti ja arendada infrastruktuuri. Euroopa Parlament suurendas oma mõju liidu poliitikale ning 1979. aastal said kõik kodanikud selle liikmeid esmakordselt otse valida.
1980 - 1989
Poola ametühing Solidarność ning selle juht Lech Walesa said pärast 1980. aasta suvel toimunud streike Gdanski dokkides üldiselt tuntuks nii Euroopas kui ka maailmas. 1981 võeti Kreeka kümnenda riigina ELi liikmeks ning viis aastat hiljem järgnesid Hispaania ja Portugal . 1986 allkirjastati ühtne Euroopa akt. See leping oli vundamendiks suurejoonelisele kuue aasta pikkusele programmile, mille raames kaotati ELi sisepiiridel kaubandustõkked ning loodi „ühtne turg “. Suur poliitiline murrang toimus 9. novembril 1989, mil lõhuti Berliini müür, Ida- ja Lääne-Saksamaa vaheline piir avati esimest korda pärast 28 aastat ning kaks Saksamaad ühinesid varsti üheks riigiks.
1990 – 1999
Kommunismi kokkuvarisemise järel kogu Kesk- ja Ida-Euroopas tihenesid eurooplaste suhted. 1993 jõuti lõpule ühtse turu projektiga, mis hõlmab nelja vabadust: kaupade, teenuste, inimeste ja raha vaba liikumine. 1990ndatel sõlmiti ka kaks lepingut: 1993. aastal Maastrichti ehk Euroopa Liidu leping ning 1999. aastal Amsterdami leping. Inimesed olid mures, kuidas kaitsta keskkonda ning arendada koostööd julgeoleku- ja kaitseküsimustes. 1995 ühines ELiga kolm uut liiget: Austria, Soome ja Rootsi. Schengeni lepingud, mis võimaldasid inimestel edaspidi ilma passikontrollita piire ületada, said oma nime väikese Luksemburgi linna järgi. Miljonid noored läksid ELi toel õppima teistesse riikidesse. Ühendusepidamine muutus lihtsamaks, sest üha rohkem inimesi hakkas kasutama mobiiltelefone ja internetti.
Liidu rajajad
Konrad Adenauer, Alcide de Gasperi, Sir Winston Churchill, Walter Hallstein, Jean Monnet,
Robert Schuman, Paul Henri Spaak ja Altiero Spinelli .

Euroopa Liidu laienemine

1957. aastal allkirjastasid Rooma lepingu kuus Euroopa riiki: Belgia, Holland, Luksemburg, Itaalia, Saksamaa LV ja Prantsusmaa. 1973. aastal toimus ühenduse põhjasuunaline laienemine, millega Euroopa Majandusühenduse liikmeteks said Iirimaa ja endised EFTA riigid Suurbritannia ja Taani. Koos Taaniga liitus EMÜga Gröönimaa. Viimane astus aga aastal 1985 EMÜ-st välja. Sellekohane referendum toimus 1982. aastal. 1981. aastal liitus Kreeka. 1986. aastal liitusid Hispaania ja Portugal. 1990. aastal laienes EMÜ endise Saksa DV aladele . 1995. aastal liitusid Euroopa Liiduga Austria, Soome ja Rootsi. 2004. aastal liitusid Eesti, Läti, Leedu, Poola, Ungari, Tšehhi, Slovakkia , Sloveenia, Malta ja Küpros. 2007. aastal liitusid Euroopa Liiduga Rumeenia ja Bulgaaria . Euroopa Liidu kandidaatriikideks on Türgi, Makedoonia , Horvaatia, Island ja Montenegro. Euroopa Liiduga liitumine on aktuaalne ka Gruusias, Ukrainas, Serbias, Albaanias, Bosnia ja Hertsegoviinas ja Kosovos .

Euroopa komisjon

Euroopa Komisjon juhib Euroopa Liitu. Komisjoni liikmed määratakse liikmesriikide kokkuleppel ja parlamendi heakskiidul ametisse viieks aastaks. Komisjon on vastutav parlamendi ees ning parlamendi umbusaldusavalduse korral peab terve komisjon tagasi astuma . Alates 2004. aastast kuulub komisjoni üks volinik igast liikmesriigist.
Komisjon on oma tegevuses üsnagi sõltumatu. Tema ülesanne on seista Euroopa Liidu ühishuvide eest ja ta ei tohi kuuletuda ühegi liikmesriigi valitsusele. Olles nö lepingute valvur, peab ta hoolitsema nõukogu ja parlamendi määruste ja direktiivide elluviimise eest liikmesriikides. Vastasel juhul võib komisjon, selleks et kohustada rikkujat järgima ühenduse õigustikku, esitada kaebuse Euroopa Kohtule.
Euroopa Liidu täidesaatva asutusena viib komisjon ellu nõukogu otsuseid, näiteks ühise põllumajanduspoliitika valdkonnas. Komisjon on suuresti vastutav Euroopa Liidu ühise poliitika, näiteks teadusuuringute, arenguabi , regionaalpoliitika jne eest. Ta haldab ka nende valdkondade eelarvet . Komisjoni teenistuses on 36 peadirektoraadi ja talituse ametnikud, kes asuvad põhiliselt Brüsselis ja Luxembourgis.

Euroopa Liidu Parlament

Parlament osaleb Euroopa Liidu seadusandlikus tegevuses mitmel tasandil:
Koostöömenetlus võeti kasutusele ühtse Euroopa aktiga 1986. aastal. Selle menetluse puhul esitab parlament oma arvamuse Euroopa Komisjoni poolt ette valmistatud direktiivide ja määruste eelnõude kohta, misjärel võib komisjon neid parlamendi ettepanekuid arvestades muuta.
Nõusolekumenetlus kehtib aastast 1987. Selle menetluse puhul on vajalik, et parlament annab nõusoleku Euroopa Komisjoni poolt läbi räägitud rahvusvaheliste lepingute sõlmimisele, samuti Euroopa Liidu laiendamise ettepanekule.
Kaasotsustusmenetlus võeti kasutusele Maastrichti lepinguga 1992. aastal. See annab Euroopa Parlamendile Euroopa Liidu Nõukoguga võrdsed seadusandlikud õigused mitmes olulises valdkonnas, nagu tööjõu vaba liikumine, siseturg, haridus , teadusuuringud, keskkond, üleeuroopalised võrgud, tervishoid, kultuur ja tarbijakaitse. Parlamendil on õigus nendes valdkondades tehtavad seadusemuudatused tagasi lükata, kui saadikute absoluutne enamus hääletab Euroopa Liidu Nõukogu ühise seisukoha vastu. Sel juhul võib asi asutamislepingu kohaselt liikuda edasi lepituskomiteesse.
Parlament ja nõukogu on võrdselt vastutavad ka Euroopa Liidu eelarve vastuvõtmise eest. Parlament võib pakutud eelarve tagasi lükata, mida ta on ka mitu korda teinud. Sel juhul tuleb kogu eelarvemenetlust uuesti alustada. Euroopa Komisjon esitab eelarveprojekti, mida seejärel arutavad Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu. Parlament on täiel määral kasutanud oma eelarve menetluse õigust liidu poliitika mõjutamiseks.
Parlamendi ülesanne on teostada demokraatlikku järelevalvet Euroopa Liidu üle. Tal on õigus Euroopa Komisjon umbusaldusavaldusega ametist vabastada. Selleks on vaja kahte kolmandikku häältest. Parlament jälgib ELi tegevuspõhimõtete igapäevast elluviimist, esitades suulisi või kirjalikke küsimusi Euroopa Komisjonile ja nõukogule. Ametisolev Euroopa Liidu Nõukogu eesistuja annab parlamendile aru olulisematest nõukogu langetatud otsustest.

Euroopa Keskpank

Euroopa Keskpank, mis asub Saksamaal Frankfurdis, haldab ELi ühisraha eurot ja kaitseb hinnastabiilsust ELis.EKP vastutab ka ELi majandus- ja rahapoliitika kujundamise ja rakendamise eest.
Eesmärk
Euroopa Keskpank (EKP) on üks ELi institutsioonidest. Selle põhieesmärkideks on:

• hoida hinnad stabiilsena (hoida inflatsiooni kontrolli all), konkreetselt euro kasutusele võtnud riikides.
  
• hoida finantssüsteem stabiilsena tagades, et finantsturgude ja -institutsioonide üle teostatakse nõuetekohast järelevalvet.
  

Euroopa Keskpank teeb koostööd 27 ELi liikmesriigi keskpangaga. Koos moodustavad nad Euroopa Keskpankade Süsteemi (EKPS).
Samuti juhib Euroopa Keskpank koostööd 17 euro kasutusele võtnud ELi liikmesriigi ehk euroala (mida kutsutakse ka eurotsooniks) keskpankade vahel. Koostööd sellise tihedamalt seotud väikese grupi pankade vahel kutsutakse eurosüsteemiks.
Ülesanded
EKP rollide hulka kuulub:

• Põhiliste intressimäärade kehtestamine euroalal ja raha pakkumise kontrollimine.
  
• Euroala välisvaluuta reservide haldamine ning valuuta ostmine või müümine vastavalt vajadusele, et hoida vahetuskursid tasakaalus.
  
• Aidata tagada, et siseriiklikud ametivõimud teostaksid nõuetekohast finantsturgude ja -institutsioonide järelevalvet ning, et maksesüsteemid toimiksid tõrgeteta.
  
• euroala keskpankade volitamine emiteerima euro pangatähti
  
• hinnasuundumuste jälgimine ja nende suundumuste ohu hindamine hinnastabiilsusele euroalal.
  

Majandus- ja rahaliit

1988. aasta juunis kinnitas Euroopa Ülemkogu eesmärgi viia järk-järgult ellu majandus- ja rahaliit (EMU). Ülemkogu tegi tollase Euroopa Komisjoni presidendi Jacques Delors’i juhitavale komiteele ülesandeks uurida ja kavandada konkreetseid samme , mis viiksid rahaliidu moodustamiseni.
Komiteesse kuulusid Euroopa Ühenduse riikide keskpankade presidendid, Rahvusvaheliste Arvelduste Panga tollane peadirektor Alexandre Lamfalussy, Taani majandusprofessor Niels Thygesen ja Banco Exterior de España tollane president Miguel Boyer.
Komitee töö tagajärjel sündinud Delors’i aruandes tehti ettepanek, et majandus- ja rahaliit loodaks kolme eraldiseisva järjestikuse etapina .

• EMU esimene etapp
  
• EMU teine etapp
  
• EMU kolmas etapp
  

Regionaalpoliitika

Täna on Regional policy (regionaalpoliitika) osa Cohesion policy (ühtekuuluvuspoliitikast), mis keskendub kultuuri-, ühiskonna- ja keskkonnaküsimustele.
Alates 1998. aastast on EL investeerinud 480 miljardit vähemarenenud regioonidesse. Aastatel 2007-2013 kulub ühtekuuluvuspoliitikale 308 miljardit, mis on 36% EL eelarvest. Seda raha kasutatakse põhiliselt selleks, et viia ellu Lissaboni strateegia eesmärke – majanduskasvu ja tööhõive suurendamist. 80% kulub uute liikmesriikide integreerimisele, samas kui 16% Struktuurifondidest kasutatakse innovatsiooniks, jätkusuutlikkusele ja koolitusprojektidele nimetuse all Regionaalne Konkurentsivõime ja Tööhõive. Pisut üle 2% paigutatakse riikidevahelisse ja regionaalsesse koostöösse Euroopa Territoriaalne Koostöö nime all. Loodetakse, et investeering stimuleerib majanduskasvu liidu vaesemates piirkondades ning loob 2,5 miljonit uut töökohta.
Ühtekuuluvuspoliitika 2007-2013 erineb poliitikast aastatel 2000-2006 mitmel viisil:
■suurem rõhk majanduskasvul ja tööhõivel ning vastutuse detsentraliseerimine
■eesmärkide ja määruste lihtsustamine ; abikõlblikkuse reeglite voolujoonelisus; finantseerimine ainuallikast ja paindlik finantsjuhtimine
■ELi, riikliku ja kohaliku tasandi algatused koondatakse üle ühte dokumenti, mis kannab nime Community Strategic Guidelines (Ühenduse strateegilised suunised)
Enne 2004. aastat olid ühtekuuluvuspoliitika toetuse põhilised saajad läänepoolsed Euroopa riigid: Kreeka, Portugal, Iirimaa, Ida-Saksamaa, Itaalia ja Hispaania. 2004. aastal kümne Ida-Euroopa riigi liitumise järel kandus enamus toetustest üle itta.

Euroopa Liit ja maailm

Euroopa Ühendusel on ainupädevus kaubanduse valdkonnas, mistõttu ta osaleb maailmakaubanduses, arendades nii omaenda kaubandustegevust kui ka osaledes aktiivselt struktuurides, mille eesmärk on hõlbustada maailmakaubandust.
EESMÄRGID
Euroopa Liit on üks tähtsamaid kaubanduspiirkondi kogu maailmas ning tal on alati olnud võtmeroll maailmakaubanduse hõlbustamisega tegelevates struktuurides: üldises tolli- ja kaubanduskokkuleppes (GATT) ning seejärel WTOs. ELi eesmärgid selles valdkonnas on:
– kauba- ja teenustevahetuse ning investeeringute liberaliseerimine, et tagada kaubanduse kasv ja seeläbi majanduslik heaolu;
– Euroopa huvide kaitsmine, eriti teatavates tööstus-, põllumajandus-, avalike teenuste ja kultuurisektorites;
– liberaliseerimise jaoks raamistiku loomine eekirjade abil, mis kaitsevad keskkonda ja töötajaid ning tagavad vähemarenenud riikidele õiglase osa.

Lisad

Joonis 1 Euroopa lipp

Kasutatud kirjandus:

http://europa.eu/about-eu/eu-history/index_et.ht m
http://et.wikipedia.org/wiki/Euroopa_Liit
http://www.ecb.int/ecb/history/emu/html/index.et.html
http://www.eu4journalists.eu/index.php/dossiers/estonian/C46