Ehitusmaterjalide eksami materjal 2014 (0)

Ehitusmaterjalide füüsikalised omadused­-

• Erimass on materjali mahuühiku mass tihedas olekus (poore mitte arvestades)

• Tihedus on materjali mahuühiku mass looduslikus olekus (koos pooridega).

• Poorsus näitab kui suure % materjali kogumahust moodustavad poorid, mis võivad olla avatud või suletud. Suletud poorid kujutavad endast materjalis olevaid kinnisi mulle; avatud poorid aga korrapäratuid üksteisega ühendatud tühemeid. Poorid on täidetud õhuga, veega või veeauruga. Materjali poorsust saab leida erimassi ja tiheduse kaudu.

• Veeimavus on materjali võime imeda endasse vett, kui ta on vahetus kokkupuutes veega. Materjali veeimavust võib väljendada kaalu või mahu järgi. Kaaluline veeimavus näitab mitu % kuiv materjal muutub raskemaks, kui ta end vett täis imeb; mahuline veeimavus aga, mitu % moodustab sisseimetud vesi materjali kogumahust.

• Hügroskoopsus on materjali omadus imeda endasse niiskust õhust. Hügroskoopsuse vastandmõiste on kuivavus. Materjal niiskub siis kui auru rõhk õhus on suurem aururõhust materjali pinnal. Vastupidisel juhul materjal kuivab. Aururõhk õhus sõltud õhu niiskusest, rõhust ja temperatuurist, aururõhk materjali pinnal aga tema niiskusest ja temperatuurist. Hügroskoopsete materjalide niiskuse sisaldus kõigub, vastavalt ümbritseva keskkonna muutumisele. Kui aga materjal seisab kaua püsivas keskkonnas, siis saavutab ta nn. tasakaaluniiskuse.

• Veeläbilaskvus on materjali omadus vett läbi lasta (vastandmõiste – veetihedus). Veeläbilaskvus sõltub materjali poorsusest ja pooride kujust (kas avatud või suletud poorid). Veetihedaid materjale nimetatakse hüdroisolatsioonimaterjalideks ja neid kasutatakse mitmesuguste vettpidavate kihtide loomiseks.

• Gaasitihedus on materjali omadus endast gaasi läbi lasta. Gaasitiheduse mõõtühikuks on gaasi läbilaskvuse koefitsient, mis väljendab gaasi (õhu) hulka (l), mis läbib materjali kuupi, servapikkusega 1m, 1t jooksul, kui gaasi rõhkude vahe kuubi vastaskülgedel on 1 Pa (vana mõõtühiku puhul 1 mm/Hg).

• Aurutiheduse mõiste on sarnane gaasitihedusele, ainult auru hulka mõõdetakse grammides ja rõhkude vahet Pa-des (või veesamba mm-tes).

Ehitusmaterjalide termilised omadused-

• Külmakindlus on materjali omadus veega küllastatud olekus taluda paljukordset vahelduvat külmumist ja ülessulatamist vees ilma nähtavate murenemistunnusteta ja ilma tugevuse tunduva kaotuseta.

• Soojajuhtivus on materjalide omadus juhtida soojust läbi enda. Soojajuhtivuse mõõtühikuks on soojaerijuhtivus  (W/mK), mis näitab soojusenergia hulka, mis voolab läbi materjali kuubi, serva pikkusega 1m, 1t jooksul, kui temperatuuride vahe kuubi vastaspindadel on 10C. Materjali soojajuhtivus sõltub peamiselt tema poorsusest.

• Soojamahtuvus on materjali omadus soojenemisel salvestada endasse soojusenergiat. Jahtumisel annab ta selle ümbritsevale keskkonnale tagasi. Soojamahtuvuse ühikuks on soojaerimahtuvus c (kJ/0C kg või kJ/K kg) ja ta näitab soojusenergia hulka, mis kulub 1 kg materjali soojendamiseks 1 0C võrra. Väga suure soojamahtuvusega on vedelikud. Seepärast niiskumisel materjali soojamahtuvus suureneb.

• Põlevus Materjalide põlevust iseloomustatakse süttivusega. Eesti normides jaotatakse materjalid süttivuse seisukohalt põlevateks ja mittepõlevateks.

• On levinud ka klassifikatsioon, mille järgi materjalid liigitatakse 3 kategooriasse:

1. Mittepõlevad- ei sütti, ei põle, ei söestu ega hõõgu iseseisvalt (looduslikud ja tehiskivi, mineraalsed kivimaterjalid ning metallid). Osa neist jääb pärast tulekahju praktiliselt kasutuskõlblikeks osa aga muutuvad kasutuskõlbmatuks.

2. Raskelt põlevad- süttivad raskesti ja hõõguvad nind söestuvad ainult tulekolde juuresolekul. (TEP-fibroliit; õlg- ja roogmatt, mis on saviga segatud tihedus 900kg/m3) või immutatud antipüreeniga.

3. Põlevad on kõik orgaanilised materjalid kui nad pole immutatud antipüreeniga. Süttivad ja põlevad. Hõõguvad iseseisvalt ka pärast tulekolde eemaldamist.

• Tulekindlus on materjali võime taluda väga kõrgeid temperatuure pika aja kestel ilma sulamise, pragunemise ja tugevuse tunduva kaotuseta.

Ehitusmaterjalide mehaanilised omadused

• Tugevus on materjalide võime taluda mitmesuguseid väliskoormisi. Ehitusmaterjalide tugevust kontrollitakse kõige sagedamini survele, tõmbele ja paindele.

• Survetugevust kontrollitakse enamasti kuubi või silindrikujuliste proovikehadega, mis surutakse mingi jõuseadme abil puruks. Seade fikseerib purustava jõu suuruse, mille tähiseks on P või F ja mõõtühikuks N või kg.

• Tõmbele kontrollitakse suuri deformatsioone omavaid materjale (metallid). Proovikeha on varda kujuline ja ta rebitakse pooleks.

• Paindetugevuse määramisel on proovikeha talakujuline ja ta murtakse pooleks vastava seadme abil.

• Kõvadus on materjali võime vastu panna teise materjali kriimustustele või sissetungimisele. Kõvadusest sõltub materjali töödeldavus. Homogeensete kivimaterjalide kõvadust hinnatakse 10pallise skaala järgi (Mohsi skaala), mille aluseks on 10 erikõvadusega mineraali. Skaala alusmineraalid on järgmised: 1- talk, 2- kivisool, 3- kaltsiit, 4- sulapagu, 5- apatiit, 6-ortoklaas, 7- kvarts, 8- topaas, 9- korund, 10- teemant.

• Hõõrduvus on materjali mahu ja massi vähenemine hõõrde toimel. Materjali hõõrdekindlust kontrollitakse standardse katsega, mis seisneb selles, et korrapärase kujuga proovikeha surutakse vastu pöörlevat ketast ja hõõrutakse ettenähtud aja jooksul. Proovikeha kaalutakse enne ja pärast hõõrumist. Hõõrdekindluse näitajaks on materjali massikadu hõõrdepinna ühiku kohta. Hõõrdekindlus omab erilist tähtsust treppide ja põrandate puhul.
  
• 
  
• Kuluvus on materjali massikadu hõõrde ja löökide koosmõjul. Kulumiskindlust kontrollitakse pöörlevas trumlis kuhu asetatakse uuritava materjali tükid (näiteks killustik ). Trumlis materjali tükid hõõrduvad ja annavad üksteisele lööke. Katse tulemusena leitakse materjali massikadu %des mahakulutatud tolmu näol. Kulumiskindlus on eriti tähtis teekattematerjalide puhul.
  
• 
  
• Löögitugevus iseloomustab materjali vastupidavust dünaamilistele koormistele. Löögitugevust kontrollitakse sel teel, et standardne proovikeha purustatakse löögiga ja leitakse selleks kulutatud töö hulk. Kivimaterjalide puhul on proovikeha silindri või kuubi kujuline, mis purustatakse langeva lööknuia all. Metallide proovikeha on väikese tala kujuline, mis lüüakse pooleks vastava pendelseadme abil.
  
• Elastsus on materjali omadus koormise mõjul deformeeruda ilma pragunemiseta ja peale koormise kõrvaldamist võtta tagasi oma esialgne kuju. Elastsuspiiri ületamisel tekkivad juba jääv- deformatsioonid . Suure elastsusega on kumm, paljud plastmassid , puit jne.
  
• Plastsus on materjali omadus koormise mõjul deformeeruda ilma pragunemiseta ja peale koormise kõrvaldamist säilitada deformeerunud kuju. Plastsed materjalid on hästi vormitavad. Ehitusmaterjalide plastsus võib olla lühiajaline või püsiv. Lühiajalise plastsusega on kõik ehitussegud (savi, mört, pahtelsegu jne). Kuivamise või kivistumise järel nad kaotavad oma plastsuse. Püsiva plastsusega on mitmed metallid (vask, alumiinium jne).
  

Puidu omadused- niiskus, erinevad määratavad tugevuse liigid, tekstuur

• Puidu peamised positiivsed omadused on:

• Positiivsete omaduste kõrval on puidul ka rida olulisi puudusi. Tähtsamad neist on:

• Niiskust on puidus alati, kuna Maa atmosfäär sisaldab veeauru. Puidus olev niiskus jaguneb vabaniiskuseks ja hügroskoopseks niiskuseks. Vabaniiskus asub puu soontes ja rakuõõntes, hügroskoopne niiskus aga rakuseintes (sageli üksikute vee molekulidena). Kuivamisel eraldub vabaniiskus kiiremini. Niiskus eraldab puurakke üksteisest ja nõrgestab nendevahelist sidet. Seetõttu on niiske puit alati nõrgem.

Niiskuse järgi jagatakse puitu järgmiselt:

• toores puit (niiskust üle 30 % kaalust),

• poolkuiv puit (niiskust 23…30 %),

• õhukuiv puit (niiskust 15…20 %),

• ruumikuiv puit (niiskust 8…12 %).

• Tugevus on puidul erisuundades erinev. Puidu tugevust kontrollitakse järgmistele koormisliikidele:

• surve pikikiudu,

• surve ristikiudu radiaalsuunas,

• surve ristikiudu tangensiaalsuunas,

• tõmme pikikudu,

• paine,

• nihe pikikiudu.

• Puidu tugevust kontrollitakse oksteta tervest puidust tehtud proovikehadega. Kõige rohkem kahjustavad oksad tõmbe- ja paindetugevust, survetugevust kahjustavad nad vähem ja nihketugevust oksad suurendavad.

• Kuna puidu tugevus sõltub palju tema niiskusest, siis antakse puidu tugevusnäitajad 12% niiskuse juures ja nad on järgmistes piirides:

• tõmbetugevus 110...130 N/mm2,

• paindetugevus 70…100 N/mm2,

• survetugevus pikikiudu 30…55 N/mm2 ( 300…550 kg/cm2 ),

• survetugevus ristikiudu 5…10 N/mm2,

• nihketugevus 5…10 N/mm2.

• Tekstuur (muster) tuleneb sellest, et kevadpuit ja sügispuit on erivärvi. Suure osa puidu mustrist kujundavad ka oksad. Okaspuud on enamasti lihtsama mustriga kui lehtpuud. Värvus ja tekstuur on peamised puiduliikide eraldamise tunnused. Puidu muster sõltub sellest, millises suunas on puitu lõigatud. Peamised puidu lõikesuunad on rist-, radiaal- ja tangensiaallõige.

Puidu vead- lõhed, oksad , mädanemine, kasvuvead

• Puidu vigadeks loetakse kõiki nähtusi, mis kahjustavad tema tugevust, rikuvad struktuuri javälimust või raskendavad töötlemist.
  

• Lõhed ( praod ) puidus jagunevad välimisteks ja sisemisteks. Välislõhed on radiaalsed, siselõhed võivad olla säsi- (radiaalsed) või ringlõhed.

• Välislõhed on kõige levinuim lõhede tüüp ja nad tekivad peamiselt puidu ebaühtlasel kuivamisel. Saetud materjal lõheneb kuivamisel vähem kui ümarmaterjal.

• Siselõhed on harvem esinevad ja nad võivad tekkida kasvavates puudes tormi tagajärjel (ringlõhed) või märja puidu külmumisel. Arvatakse, et need võivad tekkida ka puu langetamisel. Siselõhed rikuvad puidu terviklikkust ja alandavad kvaliteeti.

• Oksad. Kõik oksad arenevad ja kasvavad välja puu säsist. Kasvaval oksaharul moodustuvad iseseisvad aastarõngad, mis ühinevad puutüve vastavate aastarõngastega. Puu vananedes alumised oksaharud kuivavad, varisevad ja nende poolt tekitatud tüvearmid kasvavad elusate puidukihtidega üle, moodustades nn. umboksi. Lahtiseletatult tekib tüvele okste murdekohal haav. Puidu edasisel kasvamisel toodab puu kahte liiki kudesid : üht, mis katab haava, ja teist, mis toodab uut kambriumi. Oksad rikuvad puidu struktuuri, raskendavad töötlemist ja nõrgestavad teda.
  

Oksad jagunevad järgmistesse tüüpidesse:

• terve oks on kasvanud muu puiduga tihedalt kokku ja kahjustab puitu vähem;
  
• surnud oks võib olla puidus kinni või lahti;
  
• sarvoks on muust puidu osast märksa tihedam, tumedam ja kõvem;
  
• väljalangev oks on puus koos koorega ja õhematest laudadest kukub kuivamisel välja;
  
• tubakoks on pehme ja kõdunenud ning pudeneb puidust tükkhaaval välja.
  

• Mädanemine on puidu riknemine temas arenevate seente tegevuse toimel. Seente kahjustav toime seisneb selles, et nad toituvad mõnest puidu osast (tselluloosist, ligniinist, rakkude sisust jne). Seente arenguks vajalik puidu niiskus on üle 18%. Seetõttu kuivas puidus seened ei arene. Sobivaim temperatuur seente arenguks on 20…350C. Alla 00C seente areng peatub, üle 600C juures enamik seeni hävineb. Seened vajavad oma elutegevuseks ka õhuhapnikku. Seetõttu vees seened ei arene.

Mädanikku põhjustavad seened jagunevad 3 rühma:

• metsaseened esinevad peamiselt kasvavatel puudel,

• laoseened kahjustavad puitu tema kuivamise perioodil kui puit ei ole veel täielikult

kaotanud oma mahlu. Laoseentest levinuimad on siniseen ja hallitusseened. Puidu

tugevust nad oluliselt ei kahjusta, kuna nad toituvad rakkude sisust ja raku seinad

jäävad enamvähem terveks, küll aga rikuvad nad puidu välimust,

• majaseened on kõige ohtlikumad, kuna nad lõhuvad rakuseinu ja puit võib muutuda

täiesti pudedaks massiks.

Majaseened jagunevad veel alaliikidesse: päris majaseen,valge majaseen, kilejas majaseen.

• Kasvuvead rikuvad puidu siseehitust. Enamlevinud kasvuvead on keerdkasv, salmilisus (puukiud on segi), sissekasv (tekib puu koore vigastuse puhul), kaksiktüvi (kaks puutüve on kokku kasvanud), ekstsentriline südamik (aastarõngad ühel pool paksemad), ebanormaalne koonilisus (tüvi peeneneb liig järsku), külmalõhed, kõverkasv, voldiline tüvi jne. Need ebakorrapärasused kahjustavad rohkem saetud materjale, vähem ümarmaterjale.

• Külmalõhed- välised radiaallõhed, mis tekivad kasvava puu tüvel talvel madalate temperatuuride mõjul. Sagedamini paikneb tüve tüükaosal, sügavuti ulatub säsini. Välispinnal kaasneb lõhega puidu ja koore kasvamisest tingitud iseloomulike vallikeste ja harjade moodustamine tüvel. Külmalõhed tekivad sagedamini kõvade lehtpuude (vaher, pöök, tamm, saar), kuid ka pehmete lehtpuude (haab, pärn) jämedatel tüvedel. Okaspuudel esineb külmalõhesid tunduvalt harvem. Külmalõhe tekkimise põhjuseks arvatakse tunduvat erinevust puidu surves madalate temperatuuride toimel tangensiaal- ja radiaalsuunas, mis põhjustab kriitiliste pingete tekkimise ja kudede rebenemise. Seda soodustab ka mõningal määral vee paisumine külmumisel tüve keskkohas. Külmalõhe rikub puidu terviklikkust ja muudab tüve kuju, põhjustab puidumädanikku.

• Keerdkasv (kaldkiulisus)- tekkimise põhjuste kohta ei ole päris kindlat teooriat. Arvatakse, et see tekib seoses kambriumi arengu ja noorte rakkude tekkimisega. Nähtavasti on põhiline osa rikke tekkimisel siiski geneetilistel teguritel. Samuti võivad avaldada mõju kasvukohatingimused ja puu kasvu iseärasused. Ebasoodsad mullastikutingimused (kuivus ja kivisus) suurendavad kaldkiulisust.

• Salmilisus- puidukiudude looklev või segipaisatud asetus. Ilmneb ümarmaterjalidel koore ehituses või puidu lainelises mustris, saematerjalidel ja vineeril aastaringide looklevas asetuses. Esineb kõikidel puuliikidel, sagedamini lehtpuudel, peamiselt tüükaosas. Salmilisus nõrgestab puidu tõmbe-, surve- ja paindetugevust, suurendab lõhastamistugevust. Raskendab puidu hööveldamist ja tahumist. Lainelist salmilisust iseloomustab puidukiudude enamvähem korrapärane laineline asetus. Esineb peamiselt tüve alumises osas. Levinud haaval, vahtral, saarel ja kasel.

• Kaksiksäsi- kahe või enam säsi olemasolu sortimendis. Esineb sortimentidel, mis on saetud kaheladvalise puu hargnemiskoha lähedalt. Kaksiksäsile on iseloomulik tüve paikne jämenemine ja elliptiline ristlõige. Kaksiksäsi raskendab töötlemist ja suurendab jäätmete kogust. Kaksiksäsi sortimendid lõhenevad kergesti.

kaitse mädanemise eest- erinevad vahendid ja võtted

• Puidu kaitsmiseks mädanemise eest on põhimõtteliselt kahesuguseid võimalusikonstruktiivsed võtted ja keemilised võtted.

• Konstruktiivsete võtete eesmärgiks on luua seente arenguks ebasobivad füüsikalised tingimused. Selleks tuleb puitkonstruktsioone kaitsta niiskumise eest ja teha konstruktsioonid nö tuulutatavad.

• Keemiliste võtete puhul töödeldakse puitu seente suhtes mürgiste ainetega (antiseptikutega).

• Ideaalne antiseptik peaks rahuldama järgmisi nõudeid:

• peab olema mürgine seente ja putukate suhtes,

• ei tohi kahjustada puitu ega metallosi,

• peab hästi imbuma puitu,

• vesi ei tohiks teda kergelt puidust välja uhtuda,

• ei tohiks olla ohtlik inimestele,

• ei tohiks olla ebameeldiva lõhnaga,

• mürgisus peaks säilima võimalikult kaua,

• ei tohiks puitu tugevalt määrida.

• Antiseptikut, mis kõiki neid nõudeid rahuldaks, pole olemas. Antiseptikuid võib jagada 4 rühma:

• veeslahustuvad antiseptikud,

• õliantiseptikud,

• antiseptilised pastad,

• antiseptilised värvid.

• Veeslahustuvad antiseptikud on enamuses pulbrikujulised ained:

• naatriumfluoriid (NaF),

• naatriumsilikofluoriid (Na2SiF6),

• naatriumdinitrofenolaat C6H3(NO2)2ONa.

• Pulbritest tehakse 3-5% vesilahus ja sellega töödeldakse puitu. Pulberantiseptikud on küllalt mürgised, imbuvad hästi puitu ega määri teda. Puuduseks on nende väljauhutavus niiskuse toimel. NaF kaotab oma mürgisuse leeliste (lubi) toimel.

• Õliantiseptikud (antratseenõli, kresootõli, põlevkiviõli, tõrv jne) on tumedad venivad vedelikud. Vesi neid puidust välja ei uhu, kuid nad määrivad puitu ja on enamasti terava lõhnaga. Eestis on pikka aega toodetud põlevkiviõlist antiseptikut “Ligno”. Omaette grupi moodustavad nn impregneerõlid, mis valmistatakse linaõli (värnitsa) baasil ja sisaldavad mingit fungitsiidi (mürkainet). Nad on mõeldud puidu immutamiseks.

• Antiseptilised pastad koosnevad mingist antiseptikust (enamasti pulberantiseptik), mineraalsest täiteainest, sideainest ja veest. Pasta määrib puitu väga tugevalt. Kasutatakse neid peamiselt pinnasega kokkupuutuva puidu puhul.

• Antiseptiline värv kujutab endast värvi või lakki, millele on lisatud mingit mürkainet. Eestis toodetakse antiseptilist värvi – “Pinotex”.

• Antiseptimise meetoditest enamkasutatavad on võõpamine, pritsimine, immutamine vannis, surve all immutamine, difusioonimmutamine jne. Võõpamise ja pritsimise puhul antiseptik kuigi sügavale puitu ei imbu.

• Vannis immutamise puhul asetatakse puit algul kuuma antiseptikusse (temp. 90…950C). Seal puidu poorid vee aurustumise tulemusena tühjenevad. Seejärel asetatakse ta jahedasse antiseptikusse (15…200C). Jahtumisel rõhk puidu poorides langeb ja antiseptik imetakse sügavale puitu. Rõhu all immutamisel asetatakse puit autoklaavi (rõhukambrisse) ja antiseptik surutakse puitu rõhu all. Puidu niiskussisaldus peab selle meetodi puhul olema alla 20%.

• Difusioonimmutamise puhul laotakse puit tihedasse riita. Iga puidu kiht kastetakse märjaks ja puistatakse üle pulberantiseptikuga. Virn kaetakse kinni aurutiheda kihiga (kile, ruberoid) ja jäetakse 20-40 päevaks seisma. Antiseptik lahustub ja imbub puitu. Hiljem puit kuivatatakse.

• Antiseptimine suurendab puitkonstruktsioonide iga märgatavalt.

Puidu kuivatamine - erinevad meetodid

• Enne kasutamist tuleb puitu kuivatada vajaliku niiskuseni. Puit kuivab seni, kuni auru rõhk puidu pinnal muutub võrdseks aururõhuga ümbritsevas õhus. Saavutatud puidu niiskust nimetatakse tasakaaluniiskuseks.

• Peamised puidu kuivatamise meetodid on järgmised:

• Õhkkuivatamine toimub tavalises välisõhus. Puitmaterjal laotakse hõredasse virna ja kaetakse pealt mingi sademekaitsega. Virn peab asuma maapinnast 250…400mm kõrgusel. Puitu lastakse seista, kuni ta on muutunud õhukuivaks (15…20%).

• Õhkkuivatamise eelised:

• ei vaja mingeid tehnilisi seadmeid,

• kõige odavam kuivatusviis.

• Õhkkuivatamise puudused:

• pikk kuivatamise aeg (keskmise paksusega laudadel 20…40p),

• kuivamine sõltub aastaajast,

• niiskusesisaldust ei saa viia alla 15%,

• suured puiduvarud seisavad (majanduslikult kahjulik).

• Kamberkuivatamine toimub spetsiaalses ruumis 80…1000C juures. Kuivatis peab olema tõhus õhuvahetus, et eraldunud veeauru eemaldada.

• Kamberkuivatamise eelised:

• kuivatamine on tunduvalt kiirem kui õhkkuivatamine(5…10p),

• puitu saab kuivatada vajaliku niiskuseni (tavaliselt 5…10%),

• kuum õhk hävitab kõik putukad ja seente eosed.

• Kamberkuivatamise puudused:

• kuivati on küllalt kallis ehitis,

• kütuse kulu on üsna suur.

• Elektriline kuivatamine seisneb selles, et puit asetatakse kahe plaat- või võrkelektroodi vahele, milledesse juhitakse kõrgsageduslik vahelduvvool. Voolutakistuse tõttu puit kuumeneb ja niiskus puidus aurustub. Kuivamine toimub väga ühtlaselt ja puidu pragunemise oht on seetõttu väike. Kuivatamine kestab ainult 10…12t.

Elektrilise kuivatamise puuduseks on tema kõrge hind suure energiakulu näol.

Puidust saematerjalid ja pooltooted -

• Saematerjalid saadakse palkide pikisaagimisel. Tähtsamad saematerjalid:

• poolpalgid (ümarpalk lõhki saetud),

• servatud palgid (kahest küljest saetud);

• servamata lauad, paksus 13…100 mm;

• servatud lauad (neljast küljest saetud), paksus 13…100 mm, laiuse ja paksuse suhe on prussid, neljast küljest saetud, laiuse ja paksuse suhe on alla 2, paksus üle 100 mm;

• latid, erinevad prussist sellega, et paksus on alla 100 mm;

• liiprid igasugustele rööbasteedele.

• Pooltoodete valmistamisel on neid peale saagimise veel töödeldud (hööveldatud, freesitud jne).

• Peamised puidust pooltooted on järgmised:

• hööveldatud lauad;

• põrandalauad, paksus 22…37 mm (kuuluvad sulundlaudade hulka);

• voodrilauad , paksus 12…22 mm (kuuluvad kas täis- või poolsulund-laudade hulka);

• piirlauad ja liistud ;

• sindlid kujutavad endast pakkudest välja saetud katusekattematerjale, pikkus 0,5…0,7 m;

• katuselaastud on pakkudest välja lõigatud katusematerjalid, pikkus ca 0,5 m;

• kattevineer (spoon) on puidust välja lõigatud või saetud 0,5…1,5 mm paksune leht;

• ristvineer saadakse mitme spooni risti üksteise peale liimimisel, kõige levinum on 3 kihiline kasevineer;

• parketiliistud tehakse kõige sagedamini tammest või saarest, pikkus 150…400 mm.

Puidust ehitusmaterjalid- puitkiudplaadid , OSB- plaadid , termotöödeldud puit-

• Puitkiudplaadid valmistatakse peenestatud puitvillast, mis pressitakse kokku ja kuivatatakse kuumalt. Sideaineks on puidus endas olevad looduslikud vaigud - ligniinid. Plaatide tihedus sõltub pressimise survest .
  
• Puitlaastplaadid (OSB-plaat) valmistatakse puidulaastudest, mis segatakse tehisvaiguga ja pressitakse kuumalt kokku. Kasutatakse vaheseinte, põrandate ehitamiseks. Plaadid on ühevõi mitmekihilised. Mitmekihiliste plaatide pindmised kihid on kvaliteetsematest laastudest. Puitlaastplaadid võivad olla ka lamineeritud.
  
• Termotöödeldud puitu tuntakse ka nn. suitsutatud või kuumtöödeldud puiduna. Termotöötlemine toimub auruga temperatuuridel 185 kuni 2300C. Selline käitlemine modifitseerib puitu. Materjaliks sobivad peaaegu kõik puiduliigid, ja töödeldav puit võib olla toores või eelkuivatatud.
  
• Termotöödeldud puidu tootmine valmistusprotsessis sisaldab endas kolme etappi:
  

Malmid- tootmine, eriliigid, kasutamine-

• Malme toodetakse kõrgahjudes ja tema tooraineteks on rauamaak, koks ja räbustaja.

• Valumalmi nimetatakse ka hallmalmiks. Tema murdepind on hall, mis on tingitud sellest, et kogu süsinik ei ole rauaga keemiliselt ühinenud vaid osa temast on vabas olekus väikeste grafiidihelbekestena rauaosade vahel. Valumalmist tooted saadakse valamise teel.

• Toormalmi kasutatakse peamiselt terase tootmiseks. Ta on heleda murdepinnaga ja nimetatakse teda seetõttu ka valgeks malmiks. Hele värvus on tingitud sellest, et kogu malmis olev süsinik on rauaga keemiliselt ühinenud. Ta on veel hapram.
  
• Erimalmid ( ferrosulamid ) on väga mitmesuguste omadustega ja leiavad ehitustehnikas vähe kasutamist.
  

Ehitusterased- tootmine erinevatel meetoditel , legeerterased -

• Terase tootmisel on lähtematerjalideks toormalm või vanaraud. Terase tootmise põhimõte seisneb selles, et süsiniku sisaldust metallis vähendatakse tunduvalt ja kahjulikud lisandid kõrvaldatakse võimalikult täielikult. Sulametallis olev süsinik seotakse hapnikuga (põletatakse välja). Peamised terase tootmise meetodid on martään-, konverter-, bessemer- ja elektersulatuse meetod.

• Konverter - ja bessemermeetodi puhul valatakse kõrgahjust saadud sulamalm konverterisse (spetsiaalne anum valuterase tootmiseks) ja metallist puhutakse õhku läbi. Süsinik eraldub kiirelt (15…30 min). Tootlikkus on selle meetodi puhul kõrge, kuid protsess on raskelt reguleeritav. Konverter- ja bessermeetodid on väliselt sarnased. Erinev on räbu tekitamise keemiline protsess.

• Martäänmeetodi puhul võib terase toormaterjal olla nii sulas kui ka tahkes olekus. Süsiniku “väljapõletamine” toimub metalli pealispinnalt. Protsess on märksa aeglasem (4…8t), kuid paremini reguleeritav.

• Elektersulatusmeetodi puhul toimub metalli sulatamine kaarleekahjus. Protsess on hästi reguleeritav ja saadakse kõrge kvaliteediga teras.

• Legeerterased sisaldavad peale raua ja süsiniku veel legeerivaid (vääristavaid) lisandeid, mis parandavad mitmeid terase omadusi. Enamkasutatavad legeerivad lisandid on:

• nikkel suurendab terase tugevust, sitkust ja vastupanu korrosioonile, samuti soodustab terase karastamist;

• kroom suurendab tugevust sitkust alandamata, suurendab kulumiskindlust ja vastupanu korrosioonile, halvendab aga karastamist;

• mangaan mõjutab terast umbes samuti kui nikkel (suureneb tugevus, vastupanu korrosioonile); vähendab väävli kahjulikku toimet- haprust;

• räni suurendab tugevust, säilitades küllaldase sitkuse, suurendab vetruvust ja soodustab karastamist;

• vask suurendab terase korrosioonikindlust;

• volfram annab väga kõva terase.

Legeerivate lisandite sisalduse järgi jagatakse terased:

• süsinikterased sisaldavad süsinikku 0,2….0,6% ja legeerivaid lisandeid ei sisalda üldse;

• madallegeerterased sisaldavad legeerivaid lisandeid alla 2,5%;

• kesklegeerterased, legeerivaid lisandeid 2,5…10%;

• kõrglegeerterased, lisandeid üle 10%.

• Süsinikku sisaldavad legeerterased vähem kui süsinikterased.

Ehitusterastena kasutatakse peamiselt süsinikteraseid ja madallegeerteraseid.

Metallide omaduste määramine- tõmbetugevus, kõvadus, löögisitkus-

• Terase omadused määratakse katselisel teel. Tähtsamad katsed on: tõmbekatse, paindekatse, kõvaduse ja löögitugevuse määramine.

• Tõmbekatse seisneb selles, et pulgakujuline proovikeha rebitakse vastava tõmbeseadme abil pooleks.

• Tõmbekatsega määratakse 3 tähtsat terase omadust: voolavuspiir, tõmbetugevus ja suhteline pikenemine. Teraspulga venitamisel on tema deformatsioon (venivus) algul proportsionaalne jõu suurenemisele, siis tekib jõudu suurendamata järsk venivus. Seda nimetatakse terase voolavuseks ja pinget sel momendil voolavuspiiriks. Peale deformeerumist hakkab pulk uuesti jõudu peale võtma ja puruneb tunduvalt suurema jõu juures. Voolavuspiiri ja tõmbetugevuse mõõtühikuteks on N/mm2, kg/cm2 või kg/mm2. Suhteline pikenemine näitab, mitu protsenti teraspulk venib pikemaks enne katkemist. Mida tugevam on teras, seda vähem ta venib. Terase tugevus on survele ja tõmbele enamvähem võrdne.

• Terase (ja ka teiste metallide) kõvadust hinnatakse sel teel, et metalli pinda surutakse teatud jõuga kõvasulamist kuuli (Brinelli meetod). Kuuli poolt tekitatud jäljendi suuruse järgi leitakse kõvadus järgmise valemiga: kus P- kuulile mõjuv jõud ja A- jäljendi sfääri pind.

Metallidest ehitusmaterjalid- valtsmetalltooted, sarrusterased, metallpeenmaterjalid-

• Valtsmetalltooted moodustavad suurema osa ehitusel kasutatavatest metallmaterjalidest.

• Tähtsamad neist on järgmised:

• ümarteras (d ≥ 5 mm);

• ruut-teras;

• latt-teras;

• leht-teras (paksus ≥ 4 mm);

• plekk (paksus

• torud võivad olla õmbluseta (peenemad), valtsõmblusega või keevisõmblusega

(jämedad), mustad või tsingitud;

• võrdkülgne nurkteras;

• erikülgne nurkteras;

• karpteras;

• topelt T-teras (I-teras);

• rööpad;

• mitmesugused eriprofiilid.

Valtsitud tooted valmistatakse peamiselt terasest, vähemal määral ka alumiiniumi ja vase sulameist. Keerukama ristlõikega valtsteraseid nimetatakse profiilterasteks.

• Sarrusteraseks nimetatakse terasvardaid, võrke või karkasse, mis betooni valamisel asetatakse tema sisse. Nii saadud materjal on raudbetoon . Sarruse põhiülesandeks on vastu võtta tõmbejõude ja sellega kõrvaldatakse üks betooni peamine puudus- haprus. Sarrustena kasutatakse kas sileda- või reljeefse pinnaga ümarterast. Reljeefse pinnaga sarruse külge nakkub betoon tunduvalt paremini. Peale kuumalt valtsitud sarruse kasutatakse ka külmalt muljutud reljeefset sarrust. Peenem sarrus (Ø≤ 14 mm) turustatakse rulli kerituna (kerateras), jämedam aga sirgete varrastena.

• Metallpeen- materjalidest tähtsamad on:

• naelad tehakse madala süsinikusisaldusega traadist, naelad võivad olla ümmargused või kandilised, eritüübilistest naeltest tähtsamad on laiapealised papinaelad, peened sindlinaelad, vintnaelad, püstolinaelad jne;

• puidukruvid on kumer-, lame- või kantpeaga, kruvid võivad olla kattekihita, kroomitud, tsingitud või fosfaaditud;

• eriotstarbelised kruvid : kipsplaadi kruvid (peenemad, suurema peaga ja suurema keerme sammuga); puurkruvid on puurotsikuga ja nad puurivad ise endale augu ette (näiteks katusepleki kinnitamisel); piidakruvid võimaldavad piita nihutada mõlemas suunas;

• poldid ;

• needid tehakse pehmest terasest, vasest või alumiiniumist, nad võivad olla kumer- või lamepeaga;

• riisad (klambrid) on mõeldud jämedamate puitdetailide ühendamiseks;

• peentooted (ukse- ja aknahinged, lukud, riivid, haagid, käepidemed, kremoonid jne).

Metallide korrosioon (liigid leviku ja tekkimise järgi) ja korrosioonikaitse ­-

• Korrosiooniks nimetatakse metalli riknemist või hävinemist ümbritseva keskkonna mõjul.

• Korrosioon võib olla keemiline või elektrokeemiline.

• Keemilise korrosiooni puhul metall ühineb mõne teise keemilise elemendiga, kõige sagedamini hapnikuga. Tekib metalli oksüüd, mis on sageli täiesti pude materjal (rauarooste).

• Elektrokeemiline korrosioon tekib metalli kokkupuutel mingi vedelikuga, mis toimib elektrolüüdina. Metall laguneb ioonideks ja ioonid lähevad elektrolüüti. Kuidas metall toimib elektrolüüdis, sõltub tema elektrokeemilisest potensiaalist, mis määratakse vesiniku suhtes.

• Algpõhjuste järgi liigitatakse korrosiooni järgmiselt:

• ilmastikuline korrosioon tekib ilmastiku mõjust metallile,

• veealune korrosioon kujutab endast vees oleva metalli elektrokeemilist lagunemist,

• maa-alust korrosiooni tekitab pinnase toime metallile,

• korrosioon uitvoolude toimel tekib siis kui metall on elektrivoolu mõjuväljas.

• Levikulaadi järgi eristatakse järgmisi korrosiooniliike:

• pindkorrosioon levib enamvähem ühtlase õhukese kihina üle suure pinna, ei nõrgesta metalli esialgu eriti palju, paistab kohe välja ja saab õigeaegselt vastuabinõusid rakendada;

• kohalik korrosioon esineb üksikute laikudena ja tungib sügavamale metalli sisse, väliselt pole nii nähtav ja seetõttu tunduvalt ohtlikum;

• kristallidevaheline korrosioon tekib metalli sisemuses kristallide pinnal, raskesti avastatav ja seetõttu väga ohtlik.

• Korrorsioonikaitseks kasutatakse kõige sagedamini järgmisi võtteid:

• legeerimise puhul lisatakse metalli koostisse korrosioonikindlust suurendavaid aineid, terasele võib lisada niklit, kroomi või vaske;

• oksüdeerimise puhul tekitatakse metalli pinnale sama metalli oksüüdi kiht;

• fosfaatimise puhul tekitatakse metalli pinnale fosforhappesoolade kiht (must kiht);

• kuumkatmise puhul kaetakse metall mõne teise sulametalliga;

• galvaniseerimisel sadestatakse metalli pinnale galvaaniliselt mõne teise korrosioonikindlama metalli kiht;

• plakeerimise puhul valtsitakse kuumale metallile õhuke kaitsemetalli leht, duralumiiniumit plakeeritakse sageli puhta alumiiniumilehega;

• lakkimine ja värvimine on kõige lihtsam, odavam ja ehitusel kõige enam kasutatav;

• konserveerimise puhul kaetakse metalli pind mingi õli või rasvataolise kihiga.

Tardkivimid - tekkimine, eriliigid, kasutuskohad -

• Tekkinud on tardkivimid vedela magma hangumisel.

• Intrusiivsed ehk süvakivimid on tekkinud sügaval Maa koore all suure rõhu juures. Nad on jahtunud aeglaselt ja ühtlaselt. Seepärast on nad tihedad, tugevad ja raskelt töödeldavad.

• Efusiivsed ehk purskekivimid on tekkinud maapinna lähedale voolanud magma kiiremal ja ebaühtlasemal jahtumisel, seetõttu on nad ka ebaühtlasemate omadustega.

• Sõmerad tardkivimid on tekkinud vulkaanipursete juures gaaside poolt pihustatud magmast. Nad on teralise või poorse ehitusega ja kerged.

• Tsementeerunud tardkivimid on tekkinud sõmeratest lademetest aja jooksul nende kokkukleepumise tagajärjel.

• Graniit on kristalliline kivim, kristallide läbimõõduga 1…30 mm. Ta on peamine Eestis esinev tardkivim. Graniitaluspõhi on Eestis võrdlemisi sügaval ja sealt kivimit kaevandatud ei ole. Maapinnal leidub rohkesti mannerjää liikumisega meile kantud graniitrahne ja neid kasutatakse ehitusmaterjalide tootmiseks.

• Peamised graniidist valmistatud ehitusmaterjalid on :

• killustik, mis on väga tugev, kulumiskindel ja ilmastikukindel;

• sillutuskivid (klombitud, kiviparketina või munakividena);

• äärekivid (väga vastupidavad);

• välistrepiastmed;

• plaadid põrandateks või seinte vooderduseks;

• skulptuursed detailid jne.

Settekivimid - tekkimine, eriliigid, kasutuskohad-

• Tekkinud on settekivimid mineraalainete settimise teel mitmesugustes tingimustes.

• Sõmerad setted on tekkinud tardkivimite murenemisel ilmastiku toimel. Murenemise saadus on jäänud kas murenemise kohale või kantud veega sealt eemale. Nii on tekkinud liivad, kruusad ja savid. Vesi lihvib terad siledaks ja sorteerib neid jämeduse järgi.

• Tsementeerunud setted on tekkinud sõmeratest setetest nende kokkukleepumise toimel. On tekkinud uuesti massiivne kivim (nt. liivast on saanud liivakivi).

• Keemilised setted on tekkinud nendest mineraalidest ja sooladest, mis on vees lahustunud ja hiljem uuesti lahusest välja kristalliseerunud.

• Orgaanilised setted on tekkinud mitmesuguste elusorganismide jäänuste (skeletid ja kestad) sadenemisel veekogude põhja. Nii on tekkinud meie lubjakivid.

• Paljud settekivimid on kihilise ehitusega, mis on tingitud sadenemise ebaühtlusest.

• Koostis. Paljud settekivimid koosnevad ühest põhimineraalist ja teised esinevad ainult lisandina.

• Tähtsamaid settekivimeid moodustavad mineraalide rühmad on järgmised.

• Kvarts on liivade ja liivakivide peamine koostisosa.

• Kaoliniit on savide peamine koostisosa. Samuti esineb teda liiva- ning lubjakivides.

• Kaltsiit on lubjakivide põhikomponent. Lisandina esineb teda savides.

• Magnesiit on samanimelise kivimi koostisosa. Lisandina esineb teda ka lubjakivides.

• Dolomiit on dolomiitkivimi peamine koostisosa.

• Kips on väga pehme mineraal.

Looduslikust kivist ehitusmaterjalid- murtud ja korrapärased kivimaterjalid -

• Murtud kivimaterjalid saadakse karjäärist kaevandatud toorme purustamisel kivipurustis või kiiludega murdmisel väiksemateks tükkideks. Nad kujutavad endast korrapäratuid kivitükke.

• Killustikku tehakse Eestis peamiselt lubjakivist, dolomiidist ja graniidist.

• Tehisliiv tehakse peamiselt graniidist (Ø 3…8mm). Samuti kasutatakse ka graniit või paekillustiku sõelmeid (Ø 0…5mm). Kasutatakse terrasiit-krohvis, betoonides, asfaltbetoonides.

• Müürikivid tehakse Eestis peamiselt lubjakivist või dolomiidist, harva ka graniidist ja nad kujutavad endast 20…50kg raskusi kivitükke. Lubjakivi kihilise ehituse tõttu ei ole nad päris korrapäratud, vaid on enamvähem ühtlase paksusega (60…240mm).

• Korrapärasteks loetakse materjale, milledel vähemalt üks külg on enamvähem korrapärane.

• Soklikivid on mõeldud hoone soklite ja seinte katteks. Nad võivad olla klombitud, tahutud, saetud või lihvitud. Töödeldud on neil ainult väliskülg. Soklikive tehakse dolomiidist ja lubjakivist, harva ka graniidist.

• Vooderdusplaadid on mõeldud peamiselt välis- ja harvem siseseinte katteks. Valmistatakse nad enamasti dolomiidist, graniidist või marmorist. Õhukesed plaadid (7…20mm) liimitakse seintele, paksud (20…60mm) aga kinnitatakse metallklambritega. Peale siledate plaatide tehakse veel murtud- või klompfaktuuriga vooderdusplaate.

• Põrandaplaate tehakse dolomiidist, lubjakivist, graniidist, marmorist jne. Plaatide pealispind lihvitakse või poleeritakse. Peale täiskiviplaatide tehakse veel mosaiikplaate.

• Mosaiikplaadid (terratsoplaadid) tehakse 3…20mm jämedusest killustikust ja tsementmördist. Segu pressitakse metallvormidesse ja peale tsemendi kivistumist plaatide pealispinnalt lihvitakse kiht maha. Tsemendi ja killustiku erineva värvuse tõttu saadakse kirju plaat. Kivist põrandaplaate kasutatakse koridorides, vestibüülides, trepikodades, terrassidel ja mujal, kus põrandalt nõutakse veekindlust ja suurt kulumiskindlust.

• Trepiastmed tehakse lubjakivist või dolomiidist, välisastmed enamasti graniidist.

• Sisetrepiastmed tehakse etteulatuva esiservaga, välisastmed ilma selleta. Puhtalt on töödeldud astmete pealispind ja esipind ning otsad vajaduse järgi. Tehakse veel plaatastmeid raudbetoontreppide katmiseks. Valmistatakse neid dolomiidist, graniidist, marmorist jne.

• Äärekivid valmistatakse enamasti graniidist. Äärekivi peab olema väga tugev, kulumiskindel ja külmakindel. Äärekividel on töödeldud pealispind ja esipind. Odavamaid äärekive tehakse betoonist.

• Sillutuskivid valmistatakse kõige sagedamini graniidist. Nad jagunevad parkett-, klomp-, mosaiik- ja munakivideks.

• Parkettkivid on jämedalt tahutud (konaruste sügavus kuni 10mm) ja alt kitsenevad.

• Klompkivid on ebatäpsemad, kuid siiski enam-vähem täisnurksed. Mõõdud on neil enam-vähem samad, mis parkett-kividel.

• Mosaiikkivid on eelmistest tunduvalt väiksemad.

• Munakivid on ovaalsed veeriskivid (soovitatavalt pealt laiemad).

Keraamika tootmine- kirjelda tootmise etappe ja eriliike-

• Keraamiliste materjalide tootmine toimub poolkuiva-, plastse- või lobrimeetodi järgi. Kogu tootmistsükkel koosneb järgmistest etappidest: savi ettevalmistus, toote vormimine, kuivatamine ja põletamine, mõnel juhul lisandub veel glasuurimine.

• Savi ettevalmistus seisneb selles, et kaevandatud savi laagerdatakse, peenestatakse, eraldatakse kivid ja segatakse ta ühtlaseks massiks.

• Toodete vormimine toimub kõige sagedamini plastse meetodi järgi lintpressi abil. Pressi suudmest surutakse välja tellise mõõtmetele vastav savipruss, mis lõigatakse tellise pikkusteks lõikudeks. Toortellised (plonnid) tehakse 5…10% suuremad, kuna kuivatamisel ja põletamisel nad kahanevad.

• Toodete kuivatamine on vajalik seepärast, et märja toote põletamisel eralduks niiskus liiga kiirelt ja toode võib praguneda. Märjad ja plastsed tooted võivad ka deformeeruda. Kuivatamine toimub enamasti kamber- või tunnelkuivatis, temperatuuril 80…900C.Kuivatisse lähevad tooted vagonetile laotult. Kuivatamise kestvus sõltub toote mõõtmetest. Näiteks telliseid kuivatatakse 1…3 päeva. Kuivatite kütmiseks kasutatakse harilikult põletusahjude jääksoojust.

• Toodete põletamine toimub enamal juhul tunnelahjus, mille pikkus on 60…120m. Ahju suunatakse tooted kas vagonetil või konveieril. Tooted läbivad ahjus 3 temperatuuritsooni: eelkuumendus-, põletus- ja jahutustsoon. Toodete temperatuur ahjus ei tohi muutuda järsult (toodetesse jäävad sisse temperatuuripinged ja võivad praguneda).

• Toodete glasuurimine võib toimuda enne või pärast toote põletamist. Glasuurisegu koosneb mingist jahvatatud mineraalainest (põldpagu, pegmatiit, kriit jne), mõne metalli ühendist (tina, kroom, vask jne) värvainest ja veest. Valge glasuuri saamiseks värvainet pole vaja. Segu kantakse toote pinnale ja põletatakse teistkordselt. Glasuur sulab ja katab toote pinna tiheda klaasja kihiga. Glasuuri sulamistemperatuur peab olema madalam kui tootel endal. Tehakse peaaegu igat värvi glasuuri, sh. ka kirjut, mitmevärvilist ja karestatud pinnaga. Kareda glasuuri saamiseks lisatakse segule kõrgema sulamistäpiga sõmerat mineraalainet.

Savitellised - täistellis, auktellis , viimistlustellis, šamott- tellis , porotherm kärgplokid-

• Telliste põhisuurused on 250x120x65mm ja 250x120x88mm. Tellised peavad olema põletatud ühtlaselt. Ülepõletatud tellis on osaliselt paakunud ja tumedam, alapõletatud tellis on kahvatu värvusega.

• Täistellis on ilma õõneteta kompaktne risttahukas , mõõtudega 250x120x65mm. Tellised tähistusega VTT, FTT. Kasutuskohad peamiselt viimistluskivina kandvates ja mittekandvates lisaviimistlemiseta väärikpinnaga siseseintes; küttekollete (kaminad, ahjud, pliidid) seinte, lõõride, olmekorstnate jalgade jt. elementide ehitamiseks. Kasutustemperatuur kuni 700°C. Ainult sisetöödeks.

• Tellis tähistusega PTT. Peamiselt küttekollete elementide siseseinte ehitamiseks. Olmekorstnate sise- ja välisseinte ladumiseks köetavas ruumis. Nähtavad pinnad soovitav lisaviimistleda. Kasutustemperatuur kuni 700°C. Ainult sisetöödeks.

• Auktellis (õõnestellis, kärgtellis) on paljude läbiulatuvate õõnsustega. Tähistused FAT ja VAT. Mõõdud 250x120x65 või 250x85x65mm.

• VAT kasutuskohad- viimistluskivina kandvate ja mittekandvate lisaviimistlemiseta välis- või siseseinte ehitamiseks. Olmekorstnate sise- ja välisseinte, sh ka külmas osas, ladumiseks. Arhitektuursete kujundusehitiste rajamiseks. Sisekujunduselementide ladumiseks.

• FAT kasutuskohad- Viimistluskivina kandvate ja mittekandvate lisaviimistlemiseta välis- või siseseinte ehitamiseks. Olmekorstnate külma osa ladumiseks. Arhitektuursete kujundusehitiste rajamiseks. Sisekujunduselementide ladumiseks. Ahjude, kaminate välisvoodri ehitamiseks.

• Viimistlustellis on kujult ja mõõtmetelt täpsem ning ilmastikukindlam. Mõõdud 250x120x65 või 250x120x88mm. Viimistlustellis võib olla kas täis- või auktellis. Viimistlustelliste külgpind võib olla kas sile, sooneline, ruuduline (nn vahvlimustriga) või harjaspind (harjadega kriimustatud). Viimistlustelliseid kasutatakse puhasvuukmüüritise ladumisel.

• Šamott-tellis valmistatakse suure tulekindlusega savist, millele on liiva asemel juurde lisatud põletatud ja seejärel jahvatatud savi. Enam levinud šamott-telliste mõõdud on 250x123x65 ja 230x113x65mm. Tellised on tavalistest veidi laiemad, kuna šamottmüüritis laotakse väga õhukese vuugiga (4mm). Kuumakindlus ≥15500C. Värvilt on nad heledad (kollakad). Šamott-tellist kasutatakse kohtades, kus esinevad väga kõrged temperatuurid (küttekollete sisevooder, tööstuslikud põletusahjud jne).

• Porotherm kärgplokid toodetakse parima kvaliteediga savist. Võimaldab paljukorruseliste ja konstruktsiooniliselt keerukate majade ehitamist. Kärgplokkidest maja konstruktsioon on tulekindel kuni 4 tundi. Punn-soon ühendusega püstvuuk teeb ehitamise lihtsaks, kiireks ja ökonoomseks.

• Kärgplokid laiusega 18,8; 25 ja 30cm kasutatakse lisasoojustamist vajavate välisseinte või kandvate siseseinte ehitamiseks. Plokkide kõrgus on 238mm, pikkus ja laius erinevad.

• Porotherm kärgplokid laiusega 38, 44 ja 50cm kasutatakse lisasoojustust mittevajavate kandvate välisseinte ehitamiseks madalama soojustusvajadusega hoonete ja hoone osade (nt keldriseinte) või erinevate soojustusnormidega paikades.

• Porotherm 50P+S kasutatakse ühekihiliste lisasoojustuseta seinte ehitamiseks.

Keraamilised plaadid- põranda-, seina- ja mosaiikplaadid-

• Põrandaplaadid vormitakse poolkuiva meetodiga ja põletatakse 1050-11000C juures. Plaadid on enamasti sileda pealispinnaga, harvem ka reljeefse pinnaga (põranda libeduse vältimiseks). Plaadi alumine pind tehakse alati reljeefne, et ta nakkuks paremini plaatimisseguga. Põrandaplaadid võivad olla glasuuritud või glasuurimata. Plaatide värvus sõltub savist ja on kõige sagedamini kollane, punane, pruun või valge. Glasuuriga võib plaatidele anda väga erinevaid värvitoone. Plaatide mõõdud võivad olla väga erinevad (100…300mm, isegi kuni 600mm), paksus 5…10mm; nad võivad olla ruudu, ristküliku või kuusnurkse kujuga.

Põrandaplaatide hulka kuuluvad ka täismassplaadid, mis on põletatud 12000C juures. Nad on väga ilmastikukindlad ja sobivad kasutamiseks ka välistöödel (välistreppide katteks). Libeduse vältimiseks on nad enamasti reljeefse pinnaga. Keraamilised põrandad on veekindlad, kulumiskindlad, kergelt pestavad ega vaja mingit lisaviimistlust. Puudusteks on nende suur soojajuhtivus (põrand on külm) ja jäikus (ei summuta müra).

• Siseseinaplaadid tehakse enamasti valgest savist (fajanssplaat), harvem ka tavalisest savist. Esikülg kaetakse glasuuriga. Esikülg on enamasti sile, harvem reljeefne, tagakülg on alati reljeefne (kleepuvuse parandamiseks). Plaatide mõõdud on samuti väga erinevad. Fajanssplaatide paksus on 3…5mm, tavalisest savist plaatidel 5…7mm. Glasuuriga võib anda plaatidele igasuguse värvuse. Keraamiliste plaatidega kaetud sein on veekindel, kergelt pestav ega vaja mingit viimistlust.

• Mosaiikplaadid on väga väikesed, serva pikkusega 20…50mm. Nad on glasuuritud või glasuurimata. Plaadid liimitakse alumise küljega mingile võrgule. Mosaiikplaate turustatakse enamasti ca 1m² suuruste vaipadena (vaipkeraamika). Kasutatakse neid põrandate ja välisseina paneelide katteks. Põrandale paigaldatakse nad tervete vaipadena. Seinapaneelide puhul laotakse vaibad vormi põhja ja betoon valatakse neile peale.

Kergkruus -tootmine, omadused, kasutus-

• Kergkruus on sõmer materjal, mis saadakse savi paisumisel 1150ºC temperatuuril pöördahjus. Kergkruusa toodetakse EVS - EN 13055 standardi järgi ja see omab CE märgistust.

Savist kergkruusaks:

• eriliste omadustega savi segatakse ühtlaseks massiks

• mass kuivatatakse ja töödeldakse pöördahjus

• savi paisub temperatuuri tõustes põletustsoonis 1150ºC-ni

• tekivad poorse struktuuri ja tugeva koorikuga graanulida

• Kergkruusa kasutatakse:

• kergekaalulise isolatsiooni-, täite- ja dreenmaterjalina

• lamekatuste soojustamisel ja kallete andmisel

• vundamentide rajamissügavuse vähendamisel ja soojustamisel

• kergbetooni ja Fibo kergplokkide valmistamisel

• teede mullete raskuse tasakaalustaja ja külmaisolatsioonina

• põrandate ja (vahe)lagede isoleerimisel, täitmisel ja tasandamisel

• pinnase isoleerimisel

• Kergkruus on keraamiline, tulekindel looduslik toode, mis hakkab pehmenema umbes 950ºC juures ja mille sulamistemperatuur on ca 1150ºC. Kergkruus on keemiliselt lähedane neutraalsele- pH on ligikaudu 8–9.

Lubisideained- tootmine (lähtematerjal, tootmise etapid), kasutuskohad-

• Toorained Lubjakivid, kriit, lubituffid jms. CaCO3 sisaldavad kivimid. Teoreetiliselt CaCO3 sisaldab 56% CaO ja 44% CO2. Tavaliselt looduslikud lubjakivid sisaldavad rea lisandeid: dolomiite, savi, kvartsi. Savi ei tohi tooraine sisaldada üle 6%.

• Tootmistehnoloogia (põletamine) Tootmistehnoloogia valik oleneb lähtematerjalist. Tavaliselt põletatakse šahtahjudes, põletustemperatuur 900...11500C. Tooraine läbib ahjus 3 temperatuuritsooni: eelkuumendus-, põletus- ja jahutustsooni. Põletamisel eraldub kaltsiidist CO2, mis lendub koos küttegaasidega CaCO3 = CaO + CO2 Tooraines leiduvad lisandid põhjustavad põletustemperatuuri langust. Lubi peab olema põletatud ühtlaselt. Lupja kahjustab nii üle- kui ka alapõletamine, kuna need osad kustuvad väga aeglaselt.

• Lubja kasutamine

• Müürimördid- efektiivsem lubimördist antud juhul on segamört

• Krohvimördid segus kipsiga

• Kuivsegud

• Lubi-liiv tooted (silikaatkivid, silikaatbetoonid, silikaltsiit)

• Lubivärvid

• Lubi kui lisand teiste sideainete valmistamisel või nendest saadud toodete omaduste muutmiseks

• Kasutamine teistes tootmisharudes (paberi-, tekstiili-, puidu jne.)

Kipssideained- tootmine (lähtematerjal, tootmise viisid), kasutuskohad-

• Kipssideaineteks nimetatakse peeneks jahvatatud tehislikust või looduslikust kaltsiumsulfaati sisaldavast toorainest põletatud produkte, mis veega segamisel kivinevad õhus. Põletamisel erinevate temperatuuride juures saadakse erinevate omadustega sideained.

• Toorained

• Looduslik kips CaSO4·2H2O. Kvaliteetse kipssideaine saamiseks looduslikust kipsist piiratakse lisandite hulka tooraines. Lisanditena looduslikus kipsis võivad esineda dolomiit, paekivi ja savikad lisandid. Maksimaalselt võib lisandeid olla 2...5% kuni 10...15% (madalamate nõudmiste korral saadava kipsi kvaliteedile). Looduslik anhüdriit CaSO4

• Kõrgtemperatuursed kipssideained põletust0 =600...10000C. Neile on omane aeglane kivinemine. Sideained: kõrgpõletatud kips- vajavad kivinemiseks aktivaatoreid (põlevkivituhad, kõrgahjuräbud, leelised).

Toorained

• Looduslik kips CaSO4·2H2O. Kvaliteetse kipssideaine saamiseks looduslikust kipsist piiratakse lisandite hulka tooraines. Lisanditena looduslikus kipsis võivad esineda dolomiit, paekivi ja savikad lisandid. Maksimaalselt võib lisandeid olla 2...5% kuni 10...15% (madalamate nõudmiste korral saadava kipsi kvaliteedile).

• • Looduslik anhüdriit CaSO4

Kipssideainete tootmine

Madalatemperatuursed

• Kõrgtugev kips saadakse kahel põhimõtteliselt erineval viisil, kuid mõlemal juhul on oluline, et vesi eralduks veena mitte auruna: *kuumutamisel autoklaavis, *keetmisel soolalahustes.

Autoklaavis, mis kujutab endast hermeetiliselt suletavat reservuaari, antakse sisselaadimisluugi kaudu tooraine, mida kuumutatakse ca 5 tunni vältel rõhul 0,13MPa ja temperatuuril 1240C. Kuumutamisagendiks on aur. Protsessi lõppemisel kuivatatakse produkt kuumade suitsugaaside t0=120...1400C läbijuhtimisega ca 3...5 tunni vältel. Autoklaavist laaditakse kips väljalaadimisluukide kaudu välja. Kipsi jahvatatakse seejärel kuulveskites. Keetmisel soolalauhustes kasutatakse seadmena lahtist mahutit ja soolalahusteks on MgCl2; NaCl lahused. Soolalahuste omaduseks on see, et muutub vee keemise temperatuur. Keetmise kestus 45...90min. Seejärel valmisprodukt tsentrifuugitakse, pestakse ja kuivatatakse 70...800C juures ning jahvatatakse.

• Ehituskips saadakse 100...1600C juures kui keskkond ei ole küllastatud veeauruga. Levinenumaks tootmisseadmeks on nn. kipsikeedukatel.

• Vormikipsiks nimetatud kipssideaine erineb kõrgtugevast ja ehituskipsist suurema jahvatuspeensuse poolest.

• Kõrgtemperatuursed

Kõrgtemperatuursed kipssideained on anhüdriidid. Nende valmistamiseks kasutatakse toorainena looduslikku kipsikivi või anhüdriiti.

• Madalatemperatuursete kipssideainete tardumine ja kivinemine

Kipssideainete segamisel veega moodustub plastne segu (taigen), mis temas toimuvate füüsikaliste ja keemiliste protsesside tõttu kivineb.

Protsess jaguneb etappideks:

• Voolavuse periood

• Tardumine, kus kaob voolavus, kuid kujus materjal on plastselt deformeeritav välisjõuga kuni tardumise lõppemiseni- tardumise aeg

• Tardumise lõppedes on moodustunud kivitaoline tehiskivi, mis tema tugevust ületava välisjõu toimel puruneb.

• Kivistumisel kips paisub 0,5...0,8%. Seepärast kips täidab täpselt vormid ja tiheneb.

• Kipsi omadused.

Mehaaniliste omaduste ja jahvatuspeensuse järgi jagatakse ehituskipsid tugevusklassidesse. Kui kõrgtugevad kipsid kaasa arvata, siis kipssideainete tugevusklassid võivad olla 2…25.

• Madalatemperatuursete kipssideainete kasutamine

• Kipsplaatide, seinapaneelide, ventilatsioonišahtide elementide valmistamine

• Vormikipsi kasutatakse keraamika, portselani tööstuses vormide valmistamiseks

• Ehituskipsi, mis on keskmise või aeglase kivinemisega kasutatakse krohvides

• Meditsiinis kasutatakse kiire kivinemisega ehituskipsi sorte

• Arhitektuursete elementide valmistamiseks

Kipsi puudusteks on tema suhteliselt väike tugevus ja nõrk veekindlus; seetõttu ei saa teda kasutada kandekonstruktsioonides ja niisketes kohtades. Oma kiire tardumise tõttu on ta siiski paljudes kohtades asendamatu sideaine . Kipsi transporditakse ja hoitakse paber- või kilekottides kaitstuna niiskumise eest. Pikemaajalisemal seismisel kipsi aktiivsus langeb.

Portlandtsemendi toormaterjal ja tootmine (tootmisetapid, erinevad tootmismeetodid)

• Tsemendi toormaterjal peab andma talle vajaliku keemilise koostise. Tsement sisaldab järgmisi lihtsamaid ühendeid: kaltsiumoksiid (CaO), ränioksiid (SiO2), alumiiniumoksiid (Al2O3) ja raudoksiid (Fe2O3). Nendest lihtsatest ühenditest moodustub rida keerukamaid ühendeid. Looduses leidub sobiva koostisega lubimerglit, mis annab tsemendile kõik vajalikud koostisosad. Enamal juhul kasutatakse tsemendi valmistamisel kahte toorainet.

• Üheks on mingi kaltsiitkivim ( lubjakivi , kriit, marmor ), mida võetakse 75…78% ja teiseks on harilikult savi, seda võetakse 22…25%. Kunda tsemenditehases on tooraineteks kohalik lubjakivi ja savi.

• Tsementi toodetakse kuiva- või märja menetluse järgi. Kuiva menetlust kasutatakse peamiselt siis kui tooraineks on lubimergel, märga aga kahe tooraine puhul.

• Tsemendi tootmine toimub põhimõtteliselt alljärgneva skeemi kohaselt:

• tooraine kaevandamine→ segu ettevalmistamine (purustamine, jahvatamine, kuivatamine, homogeniseerimine)→ toorsegu põletamine klinkri saamiseks→ klinkri ja kipsi koosjahvatamine portlandtsemendi saamiseks→ tsemendi ladustamine ja pakkimine.

• Toormaterjali ettevalmistus märja menetluse puhul toimub järgmiselt. Lubjakivi purustatakse killustikuks, segatakse savi ja veega ja jahvatatakse kuulveskis pastataoliseks massiks- lobriks. Kuulveski kujutab endast horisontaalset pöörlevat terassilindrit, milles on ümmargused malmkuulid ja need kuulid üksteise vastu kukkudes ja hõõrdudes peenestavadki materjali. Lobri suunatakse lobribasseini, kus tema koostist võib veel korrigeerida. Basseinis moodustub lobri varu, et tsemendipõletusahi saaks katkestamatult töötada. Lobri settimise vältimiseks pöörleb basseinis tiivikmehanism.

• Kuiva menetluse puhul lubimergel lihtsalt purustatakse sobiva suurusega tükkideks.

• Meetodite erinevused:

Märg meetod

• Toorainete kaevandamine→ toorainete purustamine→ toorainete doseerimine ja märjalt jahvatamine→ lobri põletamine klinkri saamiseks→ klinkri jahvatamine koos kipsilisandiga→ tsemendi ladustamine ja pakkimine.

Kuiv meetod

• Toorainete kaevandamine (savi ja lubjakivi karjäärides)→toorainete purustamine→ toorainete kuivatamine→ toorainete jahvatamine→ homogeniseerimine→ toorsegu korrigeerimine→ toorsegu kuivatamine ja põletamine→ klikri jahvatamine ja kipsi lisamine→ tsemendi ladustamine ja pakkimine.

• Peale nimetatud meetodite kasutatakse ka kombineeritud menetlust. Meetodite valik sõltub tooraine omadustest, kütusest jne.

• Tsemendi põletamine

Protsess viiakse tavaliselt läbi pöördahjudes temperatuuridel ~14000C. Kunda tehases kasutatakse kütuseks jahvatatud põlevkivi. Alternatiivkütusena kasutatakse ka väiksel määral purustatud prügi.

• Põletamise protsessis on järgmised etapid:

Toorsegu kuivatamine ja soojendamine→ dehüdratatsiooniprotsessid, vabade oksiidide tekkimine→ vedelfaasi tekkimine→ uute ühendite moodustumine→ jahutamisprotsess.

• Klinkri jahvatamine

Jahutatud klinker ladustatakse ja jahvatatakse seejärel peenjahvatusseadmetes. Tavaliselt on nendeks mitmekambrilised kuul- või toruveskid, mis on varustatud separaatorite ja tolmupüüdmisseadmetega. Jahvatusprotsessis doseeritakse tsemendiklinkrile ca 3...4% kipsi (Kundas Hispaania kipsi), jahvatusprotsessis võib tsemendile lisada ka muid koostisosi ja lisandeid. Jahvatusprotsess on tsemendi tootmisel põletuse kõrval kõige energiamahukam protsess. Tsement jahvatatakse eripinnani 300...500m2/kg. Sealjuures on oluline teada, et mida peenemaks neis piirides on jahvatatud tsement, seda suurem on tema tugevus. Teisalt aga suurendab peenem jahvatus energiakulu jahvatusel. Veskist saadud tsement on väga peenike pulber, keskmise tera jämedusega 15…20 mikromeetrit.

• Tsemendi koostis

• Tsemendi põhimineraalid on aliit 3CaO.SiO2; beliit 2CaO.SiO2; trikaltsiumaluminaat 3CaO.Al2O3; tseliit 4CaO.Al2O3.Fe2O3. Normaalses tsemendis on aliiti 45...60%, beliiti 15...35%, trikaltsiumaluminaate 4...14% ja tseliiti 10...18%. Tsemendi klinker sisaldab veel kipsi CaSO4 .2H2O 2-5%, vaba lupja CaO mitte üle 2% (kui on üle 2% loetakse klinkrit praagiks) ning tuhka mitte üle 1%. Kõrge aluminaatide sisaldus põhjustab tsemendi korrosiooni merevees, seetõttu on sulfaadikindlad tsemendid normeeritud aluminaatide sisaldusega. Suure aliidi sisaldusega tsemendid on tugevad ja kiiresti kivinevad. Suure beliidi sisaldusega aeglaselt kivinevad.

• Portlandtsemendi koostises on ebasoovitavateks magneesiumoksiid , leelismetallide ja kroomi oksiidid, kloori sisaldus. Lubi on kahjulik lisand , kuna ta on tugevalt üle põletatud ja kustub seetõttu väga aeglaselt, halvendades sellega tsemendi mahupüsivust.

Tsemendi omaduste määramine- standardkonsistents, mahu muutumise ühtlus, tugevus-

• Standardkonsistents on vee vajadus protsentides tsemendi massist, mis on vajalik kindla töödeldavusega taigna saamiseks. Tavalisel portlandtsemendil on see 24…27% tsemendi massist. Standardkonsistentsi määramiseks kasutatakse Vica aparaadi nõela vajumist. Mida madalam on tsemendi veevajadus, seda tihedama struktuuriga kivi saadakse. Peensus suurendab tsemendi veevajadust.

• Mahu muutumise ühtlus Kõik tsemendid kahanevad veega segamisele järgneval üleliigse vee väljaauramisel. See mahumuutus peab aga olema ühtlane. Ühtluse mõõduks on paisumine. Katsetamiseks valmistatakse normaalkonsistentsest taignast silindrid (h=3cm, ø 3cm), mida hoitakse niiskes 24 tundi, keedetakse ja mille paisumist mõõdetakse nn. Le Chatelier seadme abil.

• Tsemendi tugevusklass on tähtsaim tsemendi kvaliteedi näitaja. Määratakse vastavalt standardile EVS-EN 196-1. Tugevusklass näitab tsemendist, liivast ja veest valmistatud standardsete proovikehade keskmist survetugevust (N/mm2) peale 28 päevast kivistumist normaaltingimustes. Peale survetugevuse kontrollitakse ka tsemendi paindetugevust.

• Tsemendi tugevusklassi kontrollimiseks tehakse tsemendist, liivast ja veest 3 proovikeha, mõõtudega 40x40x160mm. Tsemendi ja liiva kaaluline vahekord on 1:3. Vett võetakse 50% tsemendi massist. Proovikehad tihendatakse vibreerimisega ja kivistatakse normaaltingimustes (temp. +20ºC ja õhu relatiivne niiskus 90…100%) ja nendega määratakse painde- ja survetugevus. Survetugevust võib määrate tervete või paindel pooleks murtud proovikehadega.

Tsemendi eriliigid- valge portlandtsement , portland -põlevkivitsement, räbutsement, aluminaattsement -

• Valge portlandtsement valmistatakse puhtast kaltsiitkivist ja valgest savist . Toorained ei tohi sisaldada raua- ega mangaaniühendeid. Tsemendi põletamisel ei tohi klinkrisse sattuda kütuse tuhka. Jahvatamisel kasutatakse kuulveskis malmkuulide asemel kivi- või keraamilisi kuule, et vältida raua tolmu sattumist tsementi. Muus osas on ta sarnane tavalise portlandtsemendiga. Valgele tsemendile võib juurde jahvatada pigmente; saame värvilise tsemendi. Valge tsemendiga saab valmistada valget betooni ja mörti.

• Portland-põlevkivitsement (CEM II) on väiksema veevajadusega võrreldes portlandtsemendiga CEM I. Lisandina kasutatakse põletataud põlevkivi lendtuhki (lühendina T). Portlandtsemendiga (CEM I) võrreldes annab ta plastsema segu, tugevuse kasv kivistumise algul on kiirem ja mahupüsivus on tal parem. Põlevkivitsement on eriti sobiv aurutamisega kivistatava betooni valmistamiseks, kuna kõrgem temperatuur ei kahjusta tema lõpptugevust. Samuti sobib ta hästi suurte konstruktsioonide valmistamisel (pragusid tekib temasse vähem).

• Räbutsement (CEM III) saadakse portlandtsemendiklinkri jahvatamisel koos kõrgahjuräbuga. Räbu võetakse 30…70% klinkri massist. 50% räbu sisalduse puhul selle tsemendi omadused langevad. Paremad tulemused on neil tulnud suurema või väiksema räbu sisalduse puhul. Mida suurem räbu sisaldus, seda väiksem survetugevus. Räbutsement tardub aeglasemalt, moodustunud tsemendikivi tihedam võrreldes portlantsemendiga.

• Aluminaattsement ehk kaltsiumaluminaattsement valmistatakse Al2O3 rikkast toorainestboksiidid ja alumiiniumitööstuse jäägid. Toodetakse antud tsementi Prantsusmaal, Hispaanias, Itaalias.

• Aluminaattsement on vees kiiresti kivistuv, kõrge tugevusega sideaine, mida saadakse alumiiniumoksiidi sisaldava tooraine põletamisel koos lubja või lubjakiviga ning sellele järgneva peenjahvatusega. Suure eksotermiaga, madala leelisekindlusega, tundlik kivinemistingimuste suhtes. Eeldab keskkonna temperatuuri hoidmist 1550 kg/m3 (hea betooniliiva tühiklikkus 1500kg/m³. Madalate tiheduste puhul on segu peaaegu isetasanduv ja kõrgematel veidi jäigem, võimaldades anda pindadele vajalikku tasasust ja kaldeid. Vahtbetooni kasutamisel tuleb arvestada sellega, et madal tugevus eeldab enne kasutuselevõttu suhteliselt pikka kivinemisaega. Survetugevus peaks olema ca 0,2MPa, see saavutatakse sõltuvalt kivinemistingimustest 18-24tunniga. Välistingimustes ei ole soovitav vahtbetooni paigaldada, kui esineb sademeid, mis põhjustavad valupinna ebatasasusi.

• Vahtbetooni omadused ja eelised:

• hea töödeldavus, kerge paigaldada

• kergesti pumbatav üldkasutatavate betoonipumpadega

• tulekindlam kui tavabetoon

• paremate soojus- ja heliisolatsiooni omadustega kui tavabetoon

• sarnaneb isetasanduvale betoonile

• võimalik om valada õhukesi katendeid (paksus al.1cm).

Vahtbetooni kasutusalad:

• Konstruktsioonides, kus on nõutud väike kaal: katuste tasanduskihid, põrandad.

• Teedeehituses vanade kommunikatsioonitrasside (sidekanalid, torustikud jne.) täitmisel.

• Tagasitäidetel teedeehitusel, trasside ehitamisel , sadamakaide, tugimüüride tagasitäidetel, kus on oluline püsivus ja kaal. Võimalik on vähendada tagasitäitest tingitud horisontaalseid koormusi, mis mõjuvad tugimüüridele vms. konstruktsioonidele.

• Vahtbetooniga saab täitmist teostada ühe korraga ja lisaks ilma vibratsiooni ja mürata (killustiku või iivaga täites on vajalik mitmekihiline täitmine ja tihendamine).

• Tagasitäidete puhul on olulisim vahtbetooni mahupüsivus. Vahtbetooni puhul puudub oht, et tagasitäidetud tee või konstruktsioonialune pinnas vajub, põhjustades pealeehitatud konstruktsiooni purunemise.

• Kasutades madala survetugevusega (0,6-1,2Mpa) vahtbetooni on vajadusel võimalik hõlpsasti (näit.labidaga) täidet uuesti eemaldada.

• Kergbetooni väikest kaalu võib edukalt kasutada halva kandvusega aluspinnasele teede, vundamentide ehitamisel.

Betooni keemilised lisandid- plastifikaatorid, õhku manustav lisand, kiirendajad-

• Plastifikaatorid on betooni lisandid, mis betoonisegusse segatuna parandavad selle töödeldavust ilma vee hulka segus suurendamata või mis võimaldavad vähendada vee hulka betoonisegus, ilma et muutuks töödeldavus. Plastifikaatori kasutamine võimaldab vee hulka betoonisegus vähendada umbes 5-10%, vahel isegi kuni 15% ehk keskmiselt 10-20 (30) liitrit 1m3 betooni kohta, kusjuures betoonisegu töödeldavus ei muutu. Plastifikaatori doseering on tavaliselt 0,2-0,5% tsemendi massist. Lisandi efektiivsus sõltub ka betoonisegu koostisse viimise hetkest. (See kehtib kõigi lisandite, eriti aga veevajadust vähendavate lisandite kohta). Praktika on näidanud, et plastifikaatori lisamine segamisaja lõppfaasis tõstab tema mõjusust nii plastifikaatori kui veevajadust vähendava lisandina.

Plastifikaatoreid võib kasutada kolmel otstarbel :

1. Betoonisegu töödeldavuse parandamiseks. Seejuures betooni koostises muudatusi ei tehta.

2. Betooni tugevuse ja püsivuse tõstmiseks. Selle saavutamiseks vähendatakse vee hulka segus sama töödeldavuse juures. Väheneb vesitsementsuhe ja paraneb betooni tugevus ning püsivus.

3. Tsemendi kokkuhoiuks. Vähendatakse samaaegselt vee ja tsemendi sisaldust betoonisegus.

• Õhku manustavad lisandid põhjustavad betoonisegus selle segamisel üliväikeste, ühtlaselt jagunenud õhumullide teket, mis jäävad sinna ka peale kivinemist. Õhu sisseviimise põhieesmärk on kivinenud betooni külmakindluse tõstmine. Külmakindluse paranemise kõrval väheneb betooni vee-imavus ja veeläbilaskvus ning paraneb jääsulatussoolade vastane püsivus. Kõrvalmõjuna toimub betoonisegu töödeldavuse paranemine ning väheneb tema veeeraldus ja kihistumine. Õhu täiendava sisseviimise tõttu tõuseb aga betooni poorsus, mille tulemuseks on betooni tugevuse paratamatu vähenemine. Seda võimaldab kompenseerida betooni koostise reguleerimine ja vesitsementsuhte vähendamine. See võib toimuda betooni paranenud töödeldavuse arvel või selle mittepiisavusel lisatava plastifitseeriva või superplastifitseeriva lisandi abil. Mikroõhumullide sisseviimine betoonisegusse õhku kaasavate lisandite abil on kõige efektiivsem viis betoonide külmakindluse tagamiseks.

• Kiirendajad on lisandid, mida kasutatakse mörtide ja betoonide tardumise või kivinemise kiirendamiseks. Kiirendajaid kasutatakse betoneerimisel jahedal ajal, kui kivinemisprotsessid on madala temperatuuri tõttu aeglustunud või siis kiireloomuliste tööde puhul, kus nõutakse suurt kivinemise kiirust.

Eristatakse:

• Tardumise kiirendajaid

• Kivinemise kiirendajaid.

Tardumise kiirendajad lühendavad aega betoonisegu valmistamisest kuni tardumise alguseni, st. ajani, mil betoonisegu läheb plastsest olekust üle jäigaks.

Kivinemise kiirendajad aitavad kaasa betooni tugevuse kasvule kivinemise algstaadiumis . Kivinemise kiirendajate kasutamise eesmärk on tööde tempo kiirendamine: lahtiraketamine, pingestuse rakendamine, koormamine jne. Kiirendajad võivad kasulikud olla nii 200C kui ka 50C juures. Madalatel temperatuuridel on kivinemise kiirenemine suhteliselt suurem kui kõrgematel temperatuuridel.

Tähelepanu tuleb pöörata järgmisele asjaolule: kivinemisprotsesside kiirendamine kivinemise algperioodil toob kaasa tavaliselt mõningase hilisema tugevuse languse. Kaasneda võib ka püsivuse langus, eriti kui on kasutatud lisandite kõrgeid doseeringuid.

Kiirendajate kasutamisest võib saada tulu mitmeti:

• Varasema lahtiraketamise võimalus

• Vormide ringluse kiirenemine

• Lühem betooni hooldeperiood külmal ajal läbikülmumist lubava kriitilise tugevuse saavutamiseni

• Madalast temperatuurist tingitud tugevuse kasvu kiiruse kompenseerimine

• Pinnaviimistluse varasema alustamise võimalus.

Betooni keskkonnaklassid -

• Keskkonnaklasside kirjeldused on ära toodud standardis EVS-EN 206-1. Keskkonnklassi valik sõltub betooni kasutamiskohas kehtivatest eeskirjadest.
  

Raudbetooni olemus, monoliitne ja monteeritav r/b enda omadustega-

• Raudbetoon on liitmaterjal (komposiit-materjal), mis koosneb betoonist ja terasest. Betoon võtab vastu peamiselt survejõude ja teras tõmbejõude. Betooni ja terase kooskasutamist soodustavad järgmised asjaolud:

• betoon töötab hästi survele ja teras tõmbele,

• betoon nakkub küllalt hästi terase külge,

• betoonil ja terasel on peaaegu võrdsed joonpaisumise tegurid,

• betoon kaitseb terast küllalt tõhusalt korrosiooni eest,

• tulekahju korral kaitseb betoon terast mõningal määral ülekuumenemise eest.

Valmistamise viisi järgi jaguneb raudbetoon monoliitseks ja monteeritavateks. Monoliitneraudbetoon valatakse ehitusel sinna, kuhu ta lõplikult jääb. Selleks valmistatakse vastav raketis, mis peale betooni kivistumist lammutatakse.

Monteeritav raudbetoon valatakse ja kivistatakse kusagil mujal (tehases) ja alles peale betooni kivistumist monteeritakse kohale.

Raudbetoonkonstruktsioone võib sarrustada üksikvarrastega, tasapinnaliste võrkudega või ruumiliste karkassidega. Võrgud ja karkassid on kokku keevitatud või traadiga seotud.

• Raudbetooni omadused

• Raudbetoon koosneb 80-90% ulatuses lihtsatest ja suhteliselt odavatest materjalidest (liiv, killustik, vesi).

• Raudbetoon ei põle, ei kõdune ega korrodeeru. Seetõttu on ta võrdlemisi püsiv materjal.

• Raudbetoonist on võimalik valmistada väga erineva kuju ja mõõtmetega konstruktsioone.

• Raudbetoonkonstruktsioonid on tugevad, ületades puit- ja kivikonstruktsioonide tugevust.

• Raudbetooni puudusteks on tema suur kaal ja suhteline haprus (puidu ja metalliga

võrreldes).

Monteeritaval raudbetoonil on monoliitse ees järgmised eelised:

• ehituskestvus lüheneb betooni kivistumise aja arvelt,

• tööde kvaliteet tehases on enamasti kõrgem kui ehitusplatsil,

• materjali kulu raketiste tegemiseks väheneb (tehases kasutatakse korduvkasutatavaid vorme),

• monteeritavatele detilidele saab anda ökonoomsemat kuju (õõnespaneel, ribipaneel jne),

• talvetingimused segavad ehitamist vähem, kuna betoneerimine ehitusplatsil jääb ära,

• on võimalik kasutada efektiivsemaid sarruse liike (pingesarrus, kimpsarrus jne). Monteeritava raudbetooni puudusteks on: • monteeritavad elemendid piiravad võimalusi projekteerimisel,

• monteeritavate detailide omavaheline ühendamine on mõnevõrra tülikas (ühendamine toimub monoliitimisega või keevitamisega),

• esineb ühendusosade korrosiooni oht,

• terase kulu on suurem tariraudade ja ühendusosade võrra.

Raudbetoondetailide valmistamise meetodid- nimeta ja kirjelda-

• Raudbetoontooteid valmistatakse tehastes. Kogu tootmisprotsess koosneb järgmistest põhitöödest:

• toormaterjalide (tsement, liiv, killustik, sarrus) vastuvõtt ja ladustamine,

• sarruse valmistamine,

• betoonisegu valmistamine,

• toodete vormimine,

• toodete kivistamine,

• toodete vormist vabastamine,

• tehniline kontroll ja toodete markeerimine,

• valmistoodangu ladustamine.

Tähtsamad raudbetoontoodete valmistamise moodused on järgmised:

• Agregaat-voolumeetodi puhul tõstetakse valmistatav toode (koos vormiga) ühelt opertsioonikohalt teisele kraana abil. Igas kohas peatub toode nii kaua, kui vastava töö sooritamiseks aega kulub. Peamisteks tehnoloogilisteks operatsioonideks agregaat-voolumeetodi puhul on:

• vormi ettevalmistamine,

• toote vormimine,

• toote kivistamine,

• toote vormist vabastamine,

• toote ladustamine.

Agregaat-voolumeetod on väga paindlik tootmisviis. Samas tehases saab toota erinevaid detaile, vahetades ainult vormi. Seetõttu on see meetod ka üks enamkasutatav.

• Stendimeetod leiab kasutamist väga suurte ja raskete toodete valmistamisel (sageli lahtistel platsidel). Vorm asub alaliselt ühel kohal. Vajalikud seadmed liiguvad vormi kohal. Ka toote kivistamine toimub samas. Selleks asetatakse tootele peale aurutuskate, mille alla juhitakse aur. Pärast kivistumist tõstetakse toode vormist välja. Nii on vaja toodet tõsta ainult üks kord.

• Kassettmeetod leiab kasutamist peamiselt plaadikujuliste õõnteta detailide valmistamisel. Tooted valatakse serviti asendis, mitu tükki kõrvuti. Kassettvormi külge on monteeritud vibraatorid, millede töötamisel betoon tiheneb. Vormide ümber on aurukarp, kuhu juhitakse aur. Kassettvorm asub ühel kohal.

• Ekstruuder-meetodi puhul surutakse betoon välja detaili ristlõikele vastava kujuga avast. Ekstruuder (tigupress) ise taganeb ja laotab väljasurutud betooni pikale metallplaadile kuni 200m pikkuse ribana. Plaat on alt soojendatav ja vormitud tootele tõmmatakse peale soojust isoleeriv kate. Peale betooni kivistumist saetakse toode vajaliku pikkusega juppideks. Eestis toodetakse selle meetodiga vahelae-õõnespaneele.

Raudbetoondetailide põhitüübid- vundamendiplokid , seinaplokid, seinapaneelid, vahelaepaneelid, talad -

• Vundamendiplokid tehakse raskebetoonist. Lintvundamendid koosnevad kahest peamisest plokitüübist: taldmikuplokid ja keldriseinaplokid. Postvundamendid on kas astmelised või püramiidikujulised ja nendel on süvend samba otsa jaoks. Taldmikuplokid on harilikult sarrusega, keldriseinaplokid sarruseta.

• Seinaplokid jagunevad suur- ja väikeplokkideks. Suurplokid tõstetakse kohale kraanaga, väikeplokid käsitsi (liigituvad põletamata tehiskivide alla). Seinte suurplokid tehakse mingist kergbetoonist (Eestis on neid tehtud kõige sagedamini mullsilikaltsiidist), tihedusega kuni 1200kg/m³ ja survetugevusega 2,5…10N/mm² (sillusplokid on märksa tugevamad). Suurplokkide paksus vastab seina paksusele; teised mõõdud on väga erinevad, sõltuvalt ploki tüübist.

• Seinapaneelid moodustavad enamal juhul terve ruumi seina. Välisseinapaneelid tehakse kas ühe- või mitmekihilised. Eestis ehitatud paneelmajade välisseinad on enamuses kolmekihilistest paneelidest, kus kahe raudbetoonikihi vahel on soojaisolatsioonimaterjal. Ühekihilised välisseinapaneelid tehakse kergbetoonist või mullbetoonist. Sisemised kandeseinad tehakse ühekihilised raudbetoonist, paksusega 80…120mm. Mittekandvaid vaheseinu tehakse ka kipsbetoonpaneelidest.

• Vahelaepaneelid on kas ribakujulised või tervet ruumi katvad suurpaneelid. Ribakujulised paneelid toetuvad ainult otstest seintele või taladele. Kuju järgi jagunevad nad õõnes- ja ribipaneelideks. Õõnespaneele kasutatakse peamiselt elu- ja ühiskondlikes hoonetes, ribipaneele aga tööstushoonetes. Suurpaneelid katavad tavaliselt tervet ruumi ja neid kasutatakse peamiselt paneelhoonetes. Nad võivad olla õõntega või ilma.

• Talad võivad olla mitmesuguse ristlõikega. Talad on kas tavalisest raudbetoonist või pingebetoonist. Raudbetoontalade ristlõige võib olla mitmesugune. Talad on varustatud tariraudadega, millede abil nad keevitatakse sammaste külge.

Müürimördid- olemus, erinevad liigid-

• Müürimört peab olema küllalt tugev, kuna ta moodustab koos tellistega kandva seina, samba või muu kandekonstruktsiooni.

• Tsementmört koosneb tsemendist, liivast ja veest. Ta on hea tugevusega, kuid plastsus ja veehoidvus on tal halb. Plastsust võib suurendada plastifikaatorite lisamisega. Tsementmörte võib kasutada igasuguste niiskustingimuste juures. Niisketes kohtades saab kasutada ainult tsementmörte.

• Lubimört (lubi, liiv ja vesi) on suhteliselt nõrk ( survetugevus ca 1,0 N/mm²), kuid väga plastne ja vett hoidev. Kasutada saab teda kuivades ja vähem koormatud kohtades.

• Savimört leiab kasutamist peamiselt pottsepatöödel. Savimördi peamiseks puuduseks on see, et ta ei kivistu (ainult kuivab tahkeks). Seepärast saab teda kasutada ainult kuivades kohtades. Savimördi positiivseteks omadusteks on kõrge kuumakindlus ning hea plastsus ja veehoidvus.

• Segamörtidest leiavad müüritöödel kasutamist peamiselt tsement-lubimört ja vähem tsementsavimört. Tsement annab neile mörtidele hea tugevuse ja lubi või savi hea plastsuse ja veehoidvuse. Seetõttu kasutatakse sageli segamörte. Lubi või savi segatakse mörti vedela taignana. Nii seguneb ta kergemini.

Krohvimördid- olemus, erinevad liigid-

• Krohvimört peab olema hästi töödeldav (plastne) ja küllaldase veehoidvusega, et kuiv aluspind mördist liialt vett välja ei imeks. Krohvitakse 2…3 kihis. Esimene kiht (sisseviskekiht) tehakse vedelama mördiga, et ta tungiks pinnakonaruste vahele ja nakkuks hästi aluspinnaga. Teise kihiga (põhikiht) tehakse krohvitav pind tasaseks. See kiht on ebaühtlase paksusega ja tuleb teha jäigema seguga.

• Viimistluskihi mört peab olema tehtud peene liivaga, et saada siledamat pinda. Vajaliku plastsuse ja veehoidvuse saavutamiseks peab krohvimördi sideaine sisaldus olema suurem kui müürimördil. Krohvilt ei nõuta harilikult nii suurt tugevust kui müürimördilt. Seepärast on krohvimörtide valmistamisel otstarbekas kasutada madalama tugevusklassiga (odavamaid) sideaineid.

• Lubimörti kasutatakse kuivemates kohtades. Lubimört on hästi töödeldav ja rahuldava tugevusega. Lubikrohviga kaetud seinad annavad hästi niiskust välja.

• Lubi-kipsmört leiab kasutamist peamiselt lagede ja puitpindade krohvimisel. Lae krohvimisel on tähtis, et mört kiiremini tarduks, ega vajuks laest lahti. Puidu külge nakkub kips teistest sideainetest paremini. Lubi-kipsmört saadakse lubimördist sel teel, et vahetult enne pinnale kandmist lisatakse talle 0,2…1 osa kipsi 1 osa lubja kohta.

• Tsement-lubimörte kasutatakse niiskemates kohtades ja seal, kus krohvilt nõutakse suuremat tugevust.

• Tsementmörte kasutatakse peamiselt hüdroisolatsioonikihtide aluse tasandamiseks ja juhul kui krohvikiht hiljem asub vees.

Mördi plastuse ja tugevuse määramine-

• Plastsus iseloomustab mördi töödeldavust (paigaldatavust ja silutavust). Eriti tähtis on plastsus krohvimörtide puhul. Mördi plastsust kontrollitakse standardse koonuse mörti vajumise sügavuse järgi (cm-tes).

Mördi plastsus oleneb peamiselt vee hulgast, sideaine hulgast ja plastifikaatorite sisaldusest. Plastifikaatoriteks nimetatakse orgaanilisi pindaktiivseid aineid, mis parandavad mördi töödeldavust.

Kuna mördis puudub jämetäitematerjal, siis on täitematerjali terade üldpind suurem kui betooni puhul ja sideainet kulub selle katmiseks rohkem ja mört vajab sideainet rohkem kui betoon. Mörte võib valmistada märksa madalama tugevusklassiga sideainest.

• Tugevus on müürimörtide puhul üks tähtsamaid omadusi. Tugevuse järgi jagatakse mördid, sarnaselt betoonidega, tugevusklassidesse (M1…M15). Tugevusklass näitab proovikuupide survetugevust (N/mm²), peale 28 päevast kivistumist. Mördi liigist sõltuvalt valitakse proovikehade hoidmise keskkond. Täpsem katsekehade valmistamise ja katsetamise kirjeldus on toodud standardis EVS-EN 1015-11 Müürimörtide katsemeetodid Osa 11: Kivistunud mördi painde- ja survetugevuse määramine. Mördi tugevus oleneb samadest teguritest kui betooni puhulgi.

Kuivsegud , pesukrohv, tehismarmor-

• Kuivsegudeks nimetatakse valmis ehitussegusid, milledes puudub ainult vesi. Kuivsegusid turustatakse paberpakendis. Pakendil on antud segamisõpetus ja vajalik vee hulk. Kuivsegud koosnevad sideainest (sideainetest), täitematerjalist (täitematerjalidest) ja lisanditest (plastifikaatorid, tardumise aeglustajad jne).

Tähtsamad kuivsegude alaliigid on:

• müürimördid,

• krohvimördid,

• pahtelsegud (viimistlussegud),

• plaatimissegud,

• vuugitäited,

• peenteralised betoonid jne.

Kuivsegusid segatakse silindrilises anumas mikser-tüüpi käsiseguriga. Kuivsegude kasutamisel saab segusid teha väikeste koguste kaupa ja segu tardumise oht seetõttu praktiliselt puudub. Puudub ka vajadus ehitusplatsi segusõlme järele.

• Terrasiitkrohv (pesubetoon) tehakse tsemendist, veest ja kivipurust (dolomiit, graniit, antratsiit, marmor jne). Ca 50% kivipurust asendab liiva (jämedus 0,15…2,5 mm) ja 50 % on peenkillustik (5…10mm). Aluspind tasandatakse tavalise krohviga ja sellele kantakse terrasiitsegust kattekiht. Enne tsemendi tardumise lõppemist pestakse krohvi pinda veega või nõrga soolhappe lahusega. Sel teel uhutakse kivikildude pealispindadelt tsement maha. Terrasiitkrohvi kasutatakse välistöödel. Ta on ilmastikukindel ega vaja värvimist. Soovitud värvitooni saamiseks segatakse mitut kivipuru kokku. Heledamaid krohve saab teha ainult valge tsemendiga.

• Tehismarmor kujutab endast lihvitud ja poleeritud krohvi. See tehakse mingi tugeva sideaine taignast (kõrgtugev kips, valge tsement), millele segatakse juurde pigmenti. Taigen segatakse nii, et ta jääks kirju. Segu kantakse pinnale ja peale kivistumist lihvitakse üle. Saadakse pind, mis meenutab poleeritud marmorit. Tehismarmorit kasutatakse sisetöödel.

Silikaattellise tootmine, olulised ehituslikud näitajad, kasutuskohad-

• Silikaattellise tootmisel esinevad järgmised põhioperatsioonid:

• liiva kaevandamine, toimetamine tehasesse ja sõelumine;

• lubja jahvatamine;

• segu valmistamine koos lubja kustutamisega (pöörlevas trumlis auru rõhu all või silos märja segu laagerdamisega);

• segu täiendav segamine ja vee lisamine vajaduse korral (valmis segu niiskuse sisaldus peab olema 8…10%); • telliste vormimine metallvormides pressimise teel 15…20 MPa rõhu all;

• toortelliste ladumine vagonettidele;

• telliste kivistamine autoklaavis 0,8…0,9 MPa aururõhu all.

• olulised ehituslikud näitajad ja kasutuskohad

Silikaattellis võib olla massiivne või õõnes. Kujult ja mõõtmetelt on nad täpsemad. Mõõtmed samad. Silikaattelliseid kasutatakse nn. puhasvuukmüüritiste ladumiseks (fassaaditellis).

Lõhestatud tellist kasutatakse fassaadi kattematerjalina.

Õõnesplokk 250x240x192mm. Ploki kaal 16kg. Plokki sobib kasutada nii kandvate, kui ka vaheseinte ladumiseks.

Autoklaavitud poorbetoontooted- tootmine, kasutamine-

Tootmisprotsess . Põhimaterjalide ja vee segusse lisatakse reaktsioonitekitajana alumiiniumpulbrit, mille tulemusel segu kerkimise ja tardumisega samaaegselt moodustub vesinikugaaside eraldumise käigus materjali suletud pooridega struktuur. Vormid valatakse täis ca 60% ulatuses. Seejärel lähevad tooted eelaurutusele. Segu paisub ja tardub. Pärast tardumist lõigatakse umbes plastiliini tugevuse saavutanud segumassiiv lõikemasinal traatidega õigete mõõtudega toodeteks. Lõpliku tugevuse saavutavad tooted autoklaavides nende termilisel töötlemisel auruga kõrge temperatuuri ja rõhu režiimil. Autoklaavimisprotsessi käigus tekib lähteainetest uus homogeenne mineraal- tobermoriit, mis koos poorse struktuuriga annabki materjalile üheaegselt tema tugevuse ning kerguse. Poorbetoonil jääb toodetesse tootmisprotsessi käigus teatud hulk niiskust, mis on 30-35 % massi järgi.

Kipstooted ja eterniit-

Tooted:

• Paberiga kaetud heli-isolatsiooni kipsplaadid

• Suuremõõtmelised vaheseinad

• Vaheseinaplaadid

• Viimistlusmaterjalid (kipsplaadid, näit firmadest Gyproc, Knauf jt)

• Konstruktsioonimaterjalid – seinapaneelid, suuremõõtmelised detailid jms

• Lubi-kips kuivsegud

• Asbestivabad kiudtsement-laineplaadid on mõeldud kaldkatuste (kaldega kuni 7°) ning seinte katmiseks. Laineplaadid on valmistatud mittesüttivast materjalist ning kuuluvad liigituselt mittepõlevate materjalide hulka (klass K1 vastavalt EV ST 620-9). Asbestivabade kiudtsement-laineplaatide valmistamiseks kasutatakse tsementi, vett, täiteainet (opooka või lubajakivijahu) ning armeerivat naturaalset kiudainet. Pressitud laineplaadid soojendatakse, mille järel hõõrutakse plaadi pinnale esimene värvikiht. Teine kiht värvkatet pihustatakse eeltöödeldud laineplaadile. Laineplaate toodetakse erinevates mõõtudes: 875x920; 1150x1130 1750x1130; 1250x1120; 1875x1120; 2500x1120.

Betoonkivid- kõnniteeplaadid, betoontellised , väikeplokid-

• Betoonkivide all mõistetakse üldiselt

• teede, tänavate, väljakute ja õuede katteks kasutatavaid betoonist väikesemõõdulisi kive või ka plaate, nn UNI-kivid

• mitmesuguseid betoonist katusekive

• seinamaterjali, nn Columbia-kivi: fassaadi-, silluse-, sarruseplokid, mitmesugused murtud kivid jne.

Betoonkivides üldiselt sarrust ei kasutata. Betoonkatusekivid valmistatakse väga täpselt koostatud tsement-peentäitematerjal- värvaine väga väikese niiskusega segu kokkusurumise teel. Kivinemine toimub kõrgendatud temperatuuril.

• Kõnniteeplaadid

valmistatakse paksusega peeneteralisest betoonist, mille tugevusklass on vähemalt C25/30 ja külmakindlus vähemalt 150 tsüklit. Plaadid on paksustega 60±3mm ja 80±3mm. Esimesed sobivad põhiliselt kõnniteede sillutamiseks, teised sõiduteedele.

• Betoontellised (Columbia-kivid) valmistatakse peenteralisest betoonist, millele võib olla lisatud pigmente. Nii võib saada mitmes värvitoonis kive. Kasutatakse Columbia-kive peamiselt hoonete välisvooderduseks. Nad on kas sileda või murtud pinnaga. Kivide paksus on 57 või 90mm, teised mõõdud mitmesugused. Kivide külmakindlus peab vastama viimistlustellistele kehtestatud nõuetele.

• Väikeplokke tehakse raskebetoonist, mullbetoonist või poorse täiteainega kergbetoonist (keramsiitbetoonist). Väikeplokid võivad olla õõntega või ilma. Mõõdud võivad olla mitmesugused. Väikeplokke laotakse seina käsitsi, nagu suuri telliseid. Väikeplokke kasutatakse peamiselt 1…2 korruseliste hoonete ehitamisel.

Bituumenite olemus, emulsioonid, kasutamine-

Bituumenmaterjalid on kolloidsed süsi-vesinikühendid. Hea kleepuvuse tõttu nimetatakse neid ka orgaanilisteks sideaineteks. Erinevalt mineraalsetest sideainetest, nad ei kivistu, vaid seovad ainult oma kleepuvusega. Bituumenmaterjalid on veetihedad ja vees praktiliselt lahustumatud. Seepärast kasutatakse neid laialdaselt hüdroisolatsioonimaterjalide tootmisel. Bituumenmaterjalid on hea keemilise püsivusega (taluvad enamikke happeid). Lahustuvad nad naftasaadustes ja mitmetes orgaanilistes lahustajates. Värvilt on nad mustad või tumepruunid. Toatemperatuuri juures on nad tahked, sitked või vedelad ained. Temperatuuri tõusuga nad sujuvalt vedelduvad (ilma järsu üleminekuta tahkest olekust vedelasse). Bituumenmaterjalide rühma loetakse ka tõrvad.

Emulsioonid:

Bituumeneid ja tõrvasid kasutatakse tavaliselt sulatatud olekus. Kuuma bituumenit (tõrva) saab kasutada ainult kuiva ilmaga ja kuivade materjalidega töötamisel. Bituumeni sulatamine nõuab energiat ja on mõnevõrra tuleohtlik. Kuuma bituumeniga töötamine on ka ohtlik (põletusoht). Seepärast kasutatakse bituumenit ja tõrva sageli emulsioonina, mis on ka jahedas olekus vedel. Emulsioon kujutab endast bituumeni (tõrva) ja vee pihustatud segu, mis sisaldab veel emulgaatorit. Emulgaator on pindaktiivne aine (seep, õlid, liim, tärklis jne), mis ümbritseb bituumeni (tõrva) piisku õhukese kelmega ja takistab nende kokkukleepumist. Emulsioon sisaldab emulgaatorit kuni 5%. Emulsioonid jagunevad otsesteks ja pöördemulsioonideks. Otseses emulsioonis on dispersiooni keskkonnaks vesi, milles hõljuvad väikesed emulgaatoriga kaetud bituumeni (tõrva) piisakesed. Pöördemulsioonis on dispersiooni keskkonnaks bituumen (tõrv) ja selles hõljuvad veepiisad. Otsest emulsiooni saab veega lahjendada, pöördemulsiooni mitte. Piisakeste läbimõõt emulsioonis on 0,001…0,1 mm. Emulsioone kasutatakse külmade asfaltsegude valmistamiseks, võõpisolatsiooniks jne. Emulsioone saab kasutada ka niiske ja jaheda ilmaga.

Bituumeni kasutusalad:

• Kleepmastiksid

• Katusekatte materjalid

• Keevisruberoidile

• Plaatruberoid

• Bituumen laineplaadid

• Mastikskatted

Bituumenist katusekattematerjalid- keevisruberoid, plaatruberoid, laineplaadid, mastikskatted-

• Keevisruberoidile on kleepekiht peale kantud juba tema valmistamisel. Et ruberoid rullis kokku ei kleepuks, on kleepekiht kaetud õhukese polüetüleenkilega. Kleepekiht sulatatakse üles rulli lahti kerimisel (katusel) kuumaõhupuhuriga. Polüetüleenkilet ei eemaldata, see sulab koos kleepekihiga.

• Keevisruberoidid võivad olla:

• lauskleepega (liimikiht on kogu papi pinnal),

• ribakleepega (liim on ribade kaupa),

• punktkleepega (liim on üksikute laikudena).

• Plaatruberoid (ruberoidsindlid) kujutab endast paksemat ruberoidi, mis on tükeldatud mitmesuguse kujuga plaatideks. Plaatide pikkus on kõige sagedamini 1000mm. Plaatruberoidi kasutatakse tiheda laudroovitusega kaldkatuste katmiseks. Plaadid naelutatakse roovitusele. Järgmise rea ülekate kleepub alumise rea plaatidele. Plaadid on alt kaetud külmalt liimuva kihiga, mis on kaetud veel kilega. Enne plaatide paigaldamist tuleb kile eemaldada.

Ruberoidplaadid valmistatakse harilikult kummibituumeni baasil. Puistekihiks on mitmesuguseid värvilised kivipurud.

• Bituumen laineplaadid. Materjali koostises on ligi 50% tselluloosi, 5% värvainet ja mineraalseid lisandeid ning 45% bituumenit. Tselluloosi- ja polüesterkiud segatakse vedelaks pulbiks. Pulber pressitakse lainelisse vormi, vorm suunatakse ahju. Pikad kiud armeerivad materjali ning see jääb elastseks. Edasi läheb materjal värvimisse. Värv tungib sügavale kiudude vahele, alles seejärel immutatakse bituumeniga. Materjali toodetakse mõõtudes 2000x940, 2000x1220mm. Materjali paksus on 3,2mm. Kinnitatakse papinaeltega. Bituumeni omadustest tingituna ei ole soovitatud paigaldada temperatuuril alla -10C.

• Mastikskatted kujutavad endast vedelat segu, mis kantakse katuse pinnale valamisega, pihustamisega, võõpamisega, rulliga jne. Segu tardub ja moodustab liitekohtadeta katusekatte või muu hüdroisolatsioonikihi, paksusega 1…3mm. Katte võib peale kanda ühes või mitmes kihis. Mastiksi koostis võib olla mitmesugune. Neist enamkasutatavad on kummi ja bituumeni segud.

Bituumenite katsetamine- pehmumistäpp, viskoossus, murdumistäpp, penetratsioon-

• Pehmumistäpi määramine toimub kuuli ja rõnga meetodil. Klaasile asetatud standardne metallrõngas valatakse bituumenit täis. Bituumeni peale asetatakse metallkuul ja need koos klaaspurgis olevasse +5ºC-ni jahutatud vette. Vett hakatakse soojendama, bituumen pehmeneb ja kuul koos bituumeniga vajub rõngast läbi. Bituumeni pehmumistäpp on vee temperatuur sel hetkel kui bituumeni “tilk” puudutab alumist riiulit.

• Viskoossuse määramine toimub harilikult +60ºC juures. Viskosimeeter kujutab endast suuremas vee anumas olevat väiksemat bituumeni anumat, mille põhjas on kuulklapiga suletav standardne ava (10mm või 5mm). Mõõdetakse mitme sekundiga voolab läbi selle ava 50 cm³ bituumenit.

• Murdumistäpi määramine. Painduv plekist plaat 0,5mm paks kaetakse bituumenikihiga ja painutatakse seda seadmes, mis on paigutatud kliimakambrisse kindla temperatuuri juurde. See temperatuur, mille juures bituumenikiht murdub, määrab bituumeni ilmastikukindluse. Murdumistäpp on madalaim temperatuur, mille juures bituumeni kiht praguneb.

• Penetratsiooni määramine toimu harilikult +25ºC juures. Standardses anumas asuv bituumen asetatakse penetromeetri nõela alla ja jälgitakse kui sügavale vajub nõel 5 sek jooksul. Nõela vajumist mõõdetakse 1/10mm- tes.

Plastmasside koostis, omadused (eelised, puudused, keemiline püsivus, tugevus)-

• Plastmasside koostisse võivad kuuluda polümeer (vaik), täiteaine, värvaine, plastifikaator, stabilisaator jne. Koostise järgi jagatakse plastmassid liht- ja liitplastmassideks. Lihtplastmass koosneb peamiselt polümeerist ja täiteainet ei sisalda. Liitplastmassi puhul on polümeer sideaineks ja suure osa moodustab mingi täiteaine (40...80 %). Täiteaine võib olla pulbrikujuline (talk, puidujahu, grafiit, kriit jne), kiuline (tsellulooskiud, klaaskiud jne) või kihiline (paber, riie, klaaskiudriie jne). Täiteaine muudab plastmassi enamasti odavamaks ja parandab tema mehaanilisi omadusi. Kiuline ja kihiline täiteaine toimib sarrusena. Vahtplastid sisaldavad suurel hulgal õhu või mõne muu gaasi mulle. Plastifikaator on lisand, mis muudab plastmassi elastsemaks ja kergendab tema töötlemist. Plastifikaatoriks on mingi kõrge keemistemperatuuriga vedelik, mis tungib makromolekulide vahele ja nõrgestab nendevahelist sidet. Värvainega antakse plastmass-toodetele vajalik värvus ja enamal juhul nad mingit lisaviimistlust ei vaja. Stabilisaatori ülesandeks on muuta plastmassi omadused püsivaks. Nad pidurdavad plastmassi vananemist. Stabilisaatoreid lisatakse mõni protsent sideaine hulgast.

• Plastmasside omadused

• Puhtaid polümeere (ilma täiteaineteta ja lisanditeta) kasutatakse ehituses harva: *haprad,

• *suhteliselt madal tugevus, *kõrge omahind

• Plastide põhilised EELISED:

• võimalik saada väga mitmekesiste omadustega tooteid (madal tihedus, kõrge tugevus, keemiline püsivus, korrosioonikindlus jne)

• toormaterjalide kättesaadavus

• on kergelt töödeldavad ehitustoodeteks (madal töömahukus)

• tootmine on hästi automatiseeritav

• tootmis- ja töötlemisettevõtted on suhteliselt odavad ja tasuvusaeg lühike

• Spetsiifilised PUUDUSED:

• suur roomavus (eriti termoplastsetest polümeeridest plastidel ja võib järsult suureneda juba väikesel temperatuuri tõusul)

• kõrge temperatuuripaisumise koefitsient (kuni 10 korda kõrgem kui ehitusterasel)

• suhteliselt madal termiline püsivus (kuumakindlus), tavaliselt vahemikus 60…200 0C, erandlikult 300…350 0C

• suhteliselt madal tugevus vahelduval koormamisel

• suhteliselt kiire vananemine s.o madal pikaealisus. Valguse, temperatuuri ja gaaside mõjul materjalide omadused halvenevad; materjal on vana kui tugevus või elastsus on vähenenud 15…30%

• põlevus (peaaegu kõik plastid lagunevad 300…400 0C juures)

• toksilisus võib avalduda valmistamise käigus kui ka tootes ning põletamisel.

• Keemiline püsivus on plastmassidel väga hea. Korrosiooni ja kõdunemise oht neil praktiliselt puudub. Seetõttu on plastmassid väga kestvad materjalid. See omadus on mõnes mõttes ka negatiivne; plastmassi jäätmed looduses ei hävine. Plastmassid aja jooksul vananevad, mis seisneb suurte molekulide lagunemises väiksemateks (polümeer muutub monomeeriks).

• Tugevus on plastmassidel väga erinev ja sõltub suurel määral täitematerjalist. Kiulise ja kihilise täiteainega plastmassid on väga tugevad (ületavad puidu tugevust). Kõiga sagedamini kontrollitakse plastmassidel paindetugevust.

Plastmasside töötlemine- erinevad vormimise viisid-

• Pressimine leiab kasutamist termoaktiivsete ja jäikade termoplastsete vaikude puhul. Lähtematerjaliks on presspulber, mis koosneb peenestatud vaigust, pulbrilisest täiteainest ja pigmendist. Kuum presspulber surutakse metallvormis suure rõhu all kokku ja lastakse rõhu all jahtuda. Vaik sulab ja liidab täiteaine terakesed kokku.

• Surve all valamist kasutatakse peamiselt termoplastsete vaikude puhul. Vedel kuum mass surutakse mööda valukanaleid kinnisesse vormi. Vormi jahutatakse ja sula mass hangub kiirelt. See meetod on suure tootlikkusega, protsess kestab 5…40 sekundit.

• Ekstruudermeetodi puhul surutakse poolpehmeks kuumutatud plastmass välja soovitud detaili ristlõikele vastava kujuga avast. Nii toodetakse torusid, liistmaterjale ja teisi pikki ühtlase ristlõikega materjale.

• Valtsimisega toodetakse ühtlase paksusega õhukesi materjale (põranda- ja seinakattematerjalid, kiled jne). Pehmeks kuumutatud toorainete segu valtsitakse ühtlase paksusega kihiks. Sageli valtsitakse mitu õhukest materjali kokku, kusjuures üheks kihiks võib olla riie, paber jne.

• Keevitatavad on termoplastsed vaigud. Keevitatakse kuuma õhujoaga (temp. 150...3500C). Keevitamine sarnaneb mõnevõrra metallide gaasikeevitusega, leegi asemel väljub düüsist kuum õhu juga. Termoplastseid vaike saab ühendada ka kontaktkeevitusega (kilesid).

Plastmassidest rullmaterjalid-

• Rullmaterjale kasutatakse põrandate, seinte, katuste jne katteks ning auru- ja hüdroisolatsiooniks. Rullmaterjalidest põrandakatete üldnimetusena kasutatakse sageli kas PVC-põrandakate või linoleum (mis on plastide materjali puhul vale kasutus).

• Katusekattematerjalid kujutavad endast sünteetilisi rullmaterjale paksusega 1…2mm. Nad valmistatakse mingist elastsest vaigust, täitematerjalist ja plastifikaatorist (vajaduse korral ka pigment). PVC-katet paigaldatakse spetsiaalsete puhuritega ning paigaldamisel ei kasutata lahtist tuld. Katusekatte liitekohad keevitatakse kokku. Sageli kasutatakse neid materjale kohtades, kus katusel tuleb kõndida. Libeduse vältimiseks tehakse materjali pealispind sageli reljeefne.

• Geomembraanid (geotekstiilid, geosünteedid) kujutavad endast mingi materjali (enamasti polümeerse materjali) kihti, mis asetatakse mitmesugustel põhjustel maa sisse. Peamised geomembraani materjalid on järgmised:

• polümeer- või klaaskiust kangad,

• mitmesugused sünteetilised kiled,

• tasapinnalised võrgud (võrgu silm 20x20 ... 40x40mm),

• kärgmatid (mesilase kärge meenutav),

• drenaažimatid (polüamiid-traadist punutis),

• “kupulised” õhukesed plastikplaadid.

• Peamised geomembraanide kasutusalad on järgmised:

• pinnase tugevdamine ja rõhu tasandamine,

• horisontaal- ja vertikaaldrenaaž,

• nõlvade kindlustamine,

• erosiooni tõkestamine,

• erinevate pinnasekihtide eraldamine,

• pinnasevee tõkestamine,

• mürgiste heitmete isoleerimine.

Hermeetikud - liigid, kasutamine (milline hermeetiku liik, millisele materjalile?)-

• Hermeetikud Hermeetik on aine, mis kantakse vuuki ja mis seda erinevate pindade külge kleepudes tihendab. Hermeetikud võivad olla paisuvad või mittepaisuvad. Hermeetikud turustatakse väikestes balloonides.

• Hermeetikut kasutatakse:

• konstruktsioonielementide vahelise liikumise kompenseerimiseks;

• kaitseks niiskuse, tõmbetuule ja müra eest;

• optilise/esteetilise välimuse parandamiseks.

Hermeetikuid liigitatakse nende kuivamisprotsessi järgi keemiliselt kõvenevad ning füüsikaliselt kuivavad. Keemiliselt kõvenevatel kõvenemise põhjustab keemiline ristsidestumine. Füüsikaliselt kuivavatel põhjustab kõvenemise lahusti aurustumine.

• Akrüülhermeetikud

• Silikoonhermeetikud

• PU- hermeetikud: Ehitushermeetik professionaalseks kasutamiseks

• Bituumenhermeetikud :Spetsiaalsilikoon katuste jaoks

• Neutraalseid silikoone soovitatakse kasutada peamiselt: leeliseliste materjalidega (betoon, tellis...), tundlike metallidega (teras, vask, plii...), klaasimiseks.

• Akrüülhermeetikuid soovitatakse kasutada peamiselt: ülevärvitavates vuukides, krohvi või tellismüüri pragudes, ukse- ja aknaraamide jms ning teiste ehitiste osade vahelistes ühendusvuukides.

• Spetsiaalsilikoone soovitatakse kasutada peamiselt: kokkupuutel joogiveega või toiduga, peeglitega kokkupuutel/ liimimisel, akvaariumide juures, kõrge temperatuurikindluse saavutamiseks (kuni 3150C), loodusliku kiviga.

• PU-hermeetikuid soovitatakse kasutada peamiselt: paisumisvuukides (fassaadid, ehitised), pinnasevuukides käidavatel pindadel (hõõrdekindlus), kemikaalikindluse saavutamiseks (näiteks õli ja bensiin).

• Lahustipõhiseid spetsiaalsilikoone soovitatakse kasutada peamiselt: kokkupuutel bituumeniga (näiteks bituumenkatus), märgade materjalide tihendamiseks (näiteks katus)

Plastidest soojaisolatsioonimaterjalid- EPS, XPS, PUR-

• Kõige enam levinud mullpolüstüreen EPS (expanded polystyrene). Värvus valge. Valmistatakse pentaani sisaldavatest polüstüreengraanulitest. Kasutatakse vormitud tooteid: plaate jms. Vormis paisutatud EPS tihedus 10-35kg/m3, survetugevus suureneb koos tihedusega. λ=0,035…0,040W/mK. Veearupidavuskoefitsent μ=20-100. Survepinge 10% deformatsioonil 30-500kPa. Kasutuspiirkond +70…+1000C.

• Ekstruudermullpolüstüreeni (XPS). Värvus sinine. Tugevam, tihedam, väiksem veeimavus. Tihedus- 25…45 kg/m3, λ=0,035…0,045W/mK. Veearupidavuskoefitsent μ=80-200. Survepinge 10% deformatsioonil 150-700kPa. Kasutatakse seal, kus on tegemist koormuse all töötavates ehitise osades. Kasutatavus kuni 750C.

• Mullpolüuretaan (PUR): kasutatakse erineva tiheduse ja jäikusega plaatide, samuti aga vedela massina (vahuna). Kõva mullpolüuretaan on hea soojusisolatsioonimaterjal oma suletud pooride tõttu. Kasutamise temperatuur kuni 200…2500C. Väike veeimavus. Keemiliselt ja bioloogiliselt püsiv. Põlev, süttivuse vähendamiseks kasutatakse spetsiaalseid lisandeid. Soojajuhtivus λ=0,02…0,03W/mK. Kasutatakse soojustusena paneelides, tihendusvahuna aga ka niiskusisolatsioonina. Hea nake teiste materjalidega.

Orgaanilise päritoluga soojaisolatsioonimaterjalid- rooplaat, tselluvill , mullpolüuretaan-

• Pillirooplaat e. rooplaat e. roliit: Pillirooplaat on soojust ja heli isoleeriv jäik ehitusplaat, mida valmistatakse naturaalsest pilliroost. Rookõrred pressitakse paralleelselt kokku ja õmmeldakse tugevaks plaadiks tsinktraadiga. Toote kvaliteeti jälgib ja kontrollib tootja (pilliroog hinnatakse ja sorteeritakse enne plaadiks pressimist, samuti kontrollitakse valmistoodang, kust praak kõrvaldatakse enne ladustamist).

Rooplaadid on sobilikud kasutamiseks krohvi alusmaterjalina nii siseruumis (seinad, laed), kui ka väljas (seinad), omades väga head soojus-ja heliisoleerimisvõimet. Neid võib kasutada tasasel või konarlikul massiivseinal, tahutud või tahumata palkseinal, samuti karkass-seinal või taladel vooderdusena. Rooplaadiga saab kujundada ja vooderdada ka kumeramaid pindu.

Rooplaat on tõhus alternatiiv kipsplaadile. Rooplaat on olnud ehituses kasutusel juba sajandeid ja on materjalina tervise- ja keskkonnasõbralik. Rooplaat on eriti sobilik alusmaterjaliks savi- ja lubikrohvi kasutamisel nii renoveerimistöödel kui uusehitustel. Soovi ja sobivuse korral võib jätta rooplaadid ka krohvimata ning eksponeerida neid iseseisvalt nö. dekoratiivse elemendina. Tihedus 225kg/m3, soojaerijuhtivus λ=0,055W/mK.Lühiajaline kokkupuude niiskusega ei põhjusta roo kvaliteedi langust. Roog kahjustub pikaajalisel kokkupuutel veega või kui rooplaati kasutatakse viimistlematult märjas/niiskes keskkonnas. Rooplaat on mahupüsiv, kui kasutatakse normaalsetes tingimustes nn.“hingava” seinakonstruktsiooni osana.

• Tselluvilla toormeks on makulatuur ja peamiselt puhas ajalehepaber. Tselluvilla tootmises kasutatakse süttimisvastaste kemikaalidena boorimineraale. Kiustamise protsessis lisatakse paberimassile tavaliselt 12% boorhapet ja 7% booraksit. Tselluvilla ei klassifitseerita mittepõlevaks isolatsioonimaterjaliks, kuid see peab tulekoormustele paremini vastu kui mittepõlevad mineraalvillad. Tselluvilla niiskus, nii kiudude poolt seotud vesi, kui ka boori keemiline ja kristallvesi aeglustavad temperatuuri tõusu konstruktsioonis. Söestunud, kuid sulamata tselluvill takistab pikalt ka tule levikut kontstruktsioonides.

Boori tähtsaks lisamõjuks on tõhus hallituse, mädandavate seente ja putukate tõrjevõime. Kui niiskus tõuseb puitkonstruktsioonidele ohtlikule tasemele, takistab tselluvill hallituse, mädanemise ja kahjurputukatõukude ilmumist.

• Mullpolüuretaani (PUR) kasutatakse erineva tiheduse ja jäikusega plaatide, samuti aga vedela massina (vahuna). Kõva mullpolüuretaan on hea soojusisolatsioonimaterjal oma suletud pooride tõttu. Kasutamise temperatuur kuni 200…2500C. Väike veeimavus. Keemiliselt ja bioloogiliselt püsiv. Põlev, süttivuse vähendamiseks kasutatakse spetsiaalseid lisandeid. Soojajuhtivus λ=0,02…0,03W/mK. Kasutatakse soojustusena paneelides, tihendusvahuna aga ka niiskusisolatsioonina. Hea nake teiste materjalidega.

Mineraalsed soojaisolatsioonimaterjalid- tootmine, klaasvill , kivivill , akustilised plaadid-

• Mineraalvill saadakse mingi mineraalaine sulatamisel ja sulamassi kiududeks pihustamisel. Mineraalvilla tooraineteks võivad olla looduslikud kivimid, räbud, klaas jne. Tooraine sulatatakse 1400…18000C juures. Saadud sulamass on veniv vedelik, mis pihustatakse kiududeks suruõhu- või aurujoas või tsentrifuugpihustis. Tekkinud kiud langevad korrapäratult üksteise peale, moodustades villa meenutava massi. Kiudude jämedus on 0,005…0,008 mm ja pikkus kuni 60 mm. Mineraalkiududele pihustatakse juurde mõnd kleepuvat sideainet ja villa kiht suunatakse valtside vahelt läbi. Nii muudetakse vill kompaktseks materjaliks. Sõltuvalt pressimise survest, võib mineraalvillast saada rullikeritavaid matte, pehmeid plaate või kõvu koormust-taluvaid plaate. Sageli kaetakse plaadid või matid mingi kattekihiga (klaaskiudriie, alumiiniumpaber jne). Mineraalvill ei põle, ei kõdune, on väikese hügroskoopsusega ja suure soojapidavusega materjal.

• Klaasvilla peamiseks tooraineks on klaasimurd, millele lisatakse veel soodat ja lubjakivi. Klaasvill ise on valge, kuid sideaine muudab ta kollakaks. Klaasvill on väga elastne. Pakkimisel pressitakse teda kokku 40…80%, mis tunduvalt lihtsustab tema transportimist ja ladustamist. Oma elastsuse tõttu täidab ta hästi isoleerivat ruumi. Klaasvilla tihedus 10-130kg/m3, λ≈0,030...0,040W/mK, survepinge10% deformatsioonil 50-500kPa. Tuntum tootja Saint-Gobain Isover. Toodete tähistusel KL- plaatvill, KT- rullis vill.

• Kivivill valmistatakse looduslikust kivimist (nt basaldist). Ta on kõige kuumakindlam mineraalvilla liik. Orgaaniline liimaine hakkab aurustuma 200…2500C juures, kuid kivivill ise hakkab klompuma alles ca 11000C juures. Seetõttu saab kivivilla kasutada väga kõrgete tulekaitsenõuetega kohtades. Tihedus 27-149kg/m3, λ=0,035-0,040W/mK, survepinge10% deformatsioonil 50-500kPa. Tuntuimad tootjad Rockwool ning Paroc AS. Kasutatakse seinte, katuste, põrandate, samuti torustiku isoleerimiseks. Koormusttaluvaid, jäikasid plaate kasutatakse põrandate, lamekatuste, betoonivalu jms soojustamiseks. Puhurvilla kasutatakse ehitiste mitmesugustes osades, kus juurdepääs on raskendatud.

• Akustilised plaadid kujutavad endast jäiku mineraalvillast plaate, mis on ühelt poolt kaetud viimistluskihiga. Akustilistest plaatidest tehakse peamiselt ripplagesid. Plaadid on hea helineelavusega. Näiteks: “Ecophon” ripplaeplaadid tehakse “Isover-klaasvillast”. Nad on kerged, lihtsalt paigaldatavad, mittepõlevad, vajaduse korral saab katta ka kõverpindu. Mittekandvate vaheseinte heliisolatsiooniks kasutatakse tänapäeval peamiselt mineraalvilla.

Värvid- koostiskomponendid, sideaine kõvastumisprotsesside liigitus-

• Värvi koostiskomponentideks on: lahusti, pigment, täitematerjal, sideaine.

• Sideaine kõvastumise protsessid jagatakse:

• Füüsikalisteks. Kelme moodustub ilma keemiliste reaktsioonideta ainult lahusti lendumise ja sideaine osakeste lähenemise tõttu. Sellise kelme moodustumine toimub ka alla 0C juures. Lahusti lisamisel värv pehmeneb uuesti. Sellised värvid on näiteks nitrovärvid.

• Keemilisteks. Selline kelme ei lahustu lahusti lisamisel ega pehmene temperatuuri tõusmisel. Keemilise kõvastumise üheks võimaluseks on oksüdeerumine (st. Otsene keemiline reaktsioon). Näiteks õli- ja alküüdvärvid. Värvis olev lahusti lendub ja seejärel õhuhapnik oksüdeerib sideaine, moodustades kelme, mis kõveneb pinnal.

• Kelme moodustub monomolekulide polümerisatsioonil. Keemiliselt kõvastuvad kahekomponentsed epoksüvärvid, kus kõvastumine toimub kõvendaja sissesegamisel. Sellised värvid koosnevad nn kahesest pakist ja värv on kasutatav vaid teatud aja jooksul peale kõvendaja ja sideaine kokkusegamist.

• Värve nimetatakse sideaine nimetuse põhjal.

Vesivedeldajaga mineraalvärvid- lubivärv, tsemendibaasilised värvid, silikaatvärvid-

• Lubivärv. Valmistatakse kõrgekvaliteedilisest kustutatud lubjast. Kasutatakse kivist välisseinte värvimiseks eriti seal, kus on kasutatud lubimörte ja – krohve ning lubivärve. Võib kasutada nii betooni kui kergbetooni pindadele, samuti krohvipinnale. Parim omadus on poorsus, kuid mehhaaniline tugevus on madal. Ka väävlioksiide sisaldava tööstuspiirkondade õhu suhtes madal püsivus. Heledad värvitoonid. Värvida tuleb tihti.

• Tsemendibaasilised värvid. Sideaine- portlandtsemendi või lubja-tsemendi segu. Betooni värvimiseks nii sise- kui välisvärvid. Alus peab olema märg, et tsement saaks kivineda. Rasked töötingimused, mistõttu ei kasutata palju. Niisketes tingimustes püsivad, näiteks pesuruumides. Kasutatakse tsementvärvide vääristamist epoksüvaikude ja lateksiga.Välisvärvid

• Silikaatvärvid. Kivipindadele, ka mineraalsed krohvid ja betoon. On kõrge ilmastikukindlusega värvid, vastupidavad õhusaastele. Samas võimaldavad veeauru ja CO2 difusiooni. Sideaineks kaaliumvesiklaas.

Alküüdvärvid, lateksvärvid-

• Sideaine alküüdvaik – sünteetiline. Mida enam õli on vaigus, seda elastsem ja ilmastikukindlam on värv. Kui õli hulka vähendada, siis on värv habras ja kõva pinnaga. Kivineb oksüdeerudes, kuid kiiremini kui õlivärv. Kasutatakse lahustit, et vedeldada.

• Alküüdvärvi omadused :

• hea elastsusega

• kõva pinnaga

• püsiv mineraalsetes õlides ja ilmastikukindel

• piiratud alkoholi ja kemikaalide kindlus

• hea nake puu ja metalli pindadega

• hea hõõrdetugevu

• Lateksvärvid:

• Veega vedeldatavad ehitusvärvid, millel on kõige suurem osatähtsus kaasajal. Sideaineks on vette dispergeeritud polümeer (polüvinüülatsetaat PVAC, polüakrülaat PMMA ja stüreenakrülaatkopolümeer). Seega koosneb lateksvärv tilgakujulistest polümeeripallidest (1mm). Kui vesi aurustub lähenevad need üksteisele ja moodustavad kelme, mis vees enam ei lahustu. Kuna lateksvärv ei sisalda peale vee muid orgaanilisi lahusteid, on ta eriti tervislik. Kelme on painduv ja kuivab kiiresti, kuid lõplikud omadused kujunevad välja alles 2 nädala pärast. Sise- ja välisvärvid. Sees – betooni, krohvi, pahtli ja plaatide pinnad. Värvitud pind ei talu kulutamist. Välislateksit kasutatakse nii puu kui kivi pindade värvimiseks. Hingamist võimaldav pind. Väikesed veekogused ei kahjusta. Kui niiskus pääseb värvist läbi, siis värv irdub. Välisvärvides kasutatakse seente, hallituse ja pehkimise vältimiseks lisandeid.

Tapeedid - pabertapeedid, vinüültapeedid, tekstiiltapeedid-

• Pabertapeedi muster kas trükitakse või pressitakse sisse krunditud või kruntimata aluspaberisse.

• Pabertapeete eristatakse:

• tapeedid, mis on ette nähtud kuivadesse siseruumidesse – paberalusel, värske liim on kergesti ära pühitav, mittepestavad;

• pestavad pabertapeedid, mis on kaetud spetsiaalsete värvidega ja kiletatud või kaetud plastmassi dispersiooniga. Pestavad veega ja pesuainetega.

• värvitavad tapeedid – paberalusel, kas kareda või reljeefse pinnaga ja vajavad värviga katmist.

• Vinüültapeedid:

• • paberalusel valmistatud ja polüvinüülkloriidiga (PVC) kaetud suure kulumiskindlusega ja pestavad tapeedid, mida kasutatakse niisketes ruumides (WC ja köögid).

• klaasriidel vinüültapeedid (PVC), mida saab kasutada ka märgades ruumides nagu vannitubades.

• Tekstiiltapeedid on kuivadesse ruumidesse ette nähtud tapeedid, mis koosnevad paberalusele lamineeritud riidest.

Klaasi lähtematerjalid ja tootmine, klaaspaketid, selektiivklaasid, klaasplokid-

• Klaas on keraamiline materjal, mida kuumutatakse sulamistemperatuurini ja seejärel jahutatakse, takistades samal ajal kristallisatsiooniprotsessi vastavate ainete lisamisega. Pärast jahtumist on klaas tahke amorfne aine. Klaas on homogeenne ja isotroopne aine, milles pole võimalik üksikuid mineraale eraldada. Tal ei ole korrapärast ehitust. Kui klaas kristallub, kaovad klaasile kui materjalile omased omadused. Klaas ei tähista mitte ainult materjali – ta on oleku vorm.

• Peamised klaasi toormaterjalid on liiv (57%), sooda (19%), lubjakivi 14% (kriit, dolomiit), klaasimurd ja lisandid värvuse, läike, kõvaduse, termilise paisumise koefitsiendi muutmiseks jm omaduste andmiseks klaasile.

• Põhilised klaasivalmistamise viisid:

• Klaasimassi valmistamine, sulatamine (15000C)

• Klaasile kuju andmine

- klaasi puhumine (inimene või masin)

- lehtklaasi väljatõmbamine sulast klaasimassist

- klaasimassi valamine sulatina kihile nn floatklaas (10000C)

- lõikamine

• Tooriku lihvimine ja poleerimine

• Klaaside katmine kilega või kelmega, paketi koostamine

• Tänapäeval on lisandunud klaasi töötlemise viise:

• Lehtklaasi valtsimine, armeeritud klaasi valmistamine valtsimisel,

• Pressimine ja stantsimine – klaasplokk ja läätsed

• Ekstrusioon, puhumine ja tõmbamine – klaaskiu valmistamisel.

• Klaaspaketid ja isoleerivad klaasid . Klaaspakett valmistatakse 2-st või enamast klaaslehest, mille vahe suletakse õhukindlalt. Vahel on gaas või kuiv õhk. Liimitakse ümbrisesse. Klaaslehed võidakse hermetiseerida ja ühendada metallprofiili sisse. Heliisolatsioon 20- 40dB. Valguse läbivus 69- 81% olenevalt klaaside arvust.

• Selektiivsed ehk valikuliselt valgust peegeldavad klaasid. Selektiivklaas peegeldab pikalainepikkusega soojuskiirgust tagasi (metalloksiidi kiht pinnal). See kiht laseb läbi päikese- ja soojuskiirguse, mis on lühikese lainepikkusega. Soojaisolatsiooni omadustelt selektiivklaas vastab kolmekordsele aknale, aga on halvemate heliisolatsiooni omadustega. Metallioksiidid annavad klaasile värvi. Valguse läbivus 56-65%.

• Klaasplokid tehakse kahest kausikujulisest poolest, millised vormitakse eraldi ja pressitakse poolsulas olekus kokku. Saadakse seest õõnsad plokid suurusega 194x194x98 või 294x294x118mm. Ploki külgede sisepinnad on reljeefsed. Seetõttu lasevad nad läbi ainult hajutatud valgust. Plokkide valguse läbilaskvus on 6…75%, survetugevus vähemalt 4N/mm2 ja soojaerijuhtivus ca 0,4W/mK. Klaasplokkidest laotakse valgust läbilaskvaid seinu.

Lehtklaasi tooted- floatklaas, karastatud klaas ( termiline , keemiline karastamine), jääklaas-

• Floatklaas (Pilkingtoni meetod) Lameklaasi valmistamine – sula klaasimass tõmmatakse vannist otse veega jahutatavatele valtsidele, kus ta mõnevõrra jahtub, seejärel läheb klaasimass sulatina pinnale, kus ta ebatasasused välja vajuvad. Saadakse mõlemalt poolt sile klaaslint, mis hiljem lõigatakse või ka lihvitakse ja poleeritakse (peegelklaasi valmistamisel).

• Karastatud klaas

• Termiline karastamine Valmislõigatud lehtklaasi lehed kuumutatakse 6500C-ni ja jahutatakse kiiresti suruõhuga. Klaasi pindmised kihid jahtuvad kiiremini ja sisemised aeglaselt, seetõttu tekivad pindmises kihis surve- ja seesmises tõmbepinged. On püsivam temperatuurimuutuste suhtes, kõrgem tulepüsivus. On püsivam temperatuurile, säilitab mehaanilised omadused 3000C juures. Purunedes puruneb peenteks kildudeks. On samuti kriimustatav kui tavaline klaas. Lõigata ei saa.

• Keemiline karastamine Klaas asetatakse kindla koostisega vedelikku, kus toimub ioonvahetus vedeliku ja klaasi vahel, mille tulemusena tõuseb klaasi tugevus 3-4 korda. Keemiliselt karastatud klaasi saab lõigata. Karastatud klaasi kasutatakse seal, kus tavalise klaasi kasutamine on ohtlik.

• Jääklaasi valmistatakse paksemast aknaklaasist. Klaasi üks külg muudetakse liivapritsi abil karedaks ja kaetakse vedela liimikihiga. Seejärel suunatakse klaasitahvlid kuivatisse. Liim kuivab, praguneb ja koorub klaasi küljest lahti. Liim rebib klaasi pinnast välja poollahtisi osi ja tekib jäätunud klaasi meenutav veidi kare pind. Jääklaas laseb läbi hajutatud valgust ja kasutatakse teda peamiselt uste ja vaheseinte klaasimisel.