gootikat paremini, kui ükski teine linn ning on seetõttu rahvusvahelise tähtsusega kunstimälestis. Piltidel ja kujudel oli keskaegses kultuuris teistsugune roll kui tänapäeval. Põhiliselt valmistati neid selleks, et jagada inimestele usu- ja moraaliõpetust. Siiski oleks vale arvata, et kujutavat kunsti loodi ja tarbiti keskajal vaid seoses religiooniga. Kujutava kunsti tähendus oli mitmekesine, sealhulgas ka esteetiline. 12. sajandi teoloog Honorius Autunist kirjutas, et maalimisel oli kolm põhjust: esiteks on see kirjandus kirjaoskamatutele, teiseks kaunistus majadele ja kolmandas meenutus neist, kes varem elanud. Keskajal kuulusid kunstnikud käsitööliste hulka ning nad ei pidanud oluliseks oma autorluse jäädvustamist, ja on seega ka enamasti anonüümseks jäänud. Käsitöölised olid keskajal rändurid ning rändasid riigist riiki, täites tellimusi ka kaugel asuvatele tellijatele. Tähtis osa
Lihtrahvalikus usuelus oli piltide ja kujude pühakspidamine siiski ka Läänes võimalik. Tihti kujutati fantaasiaküllaselt mitmesuguseid kurje jõude ja märke, millele omistati maagilist tähendust. Siiski oleks vale arvata, et kujutavat kunsti loodi ja tarbiti keskajal ainult seoses religiooniga. Kujutava kunsti tähendus oli mitmekesine, sealhulgas ka esteetiline. Näiteks kirjutas üks 12.saj. teoloog, Honorius Autunist, et maalimisel on kolm põhjust: esiteks on see kirjandus kirjaoskamatutele, teiseks kaunistus majale ja kolmandaks meenutus neist, kes varem elanud. Teistsugune kui tänapäeval oli piltide ja kujude loojate ühiskondlik seisund. Neid ei peetud "vabade kunstide" harrastajateks, vaid nad kuulusid käsitööliste hulka. Keskaegsed kunstnikud ei pidanud oluliseks oma autorluse jäädvustamist ning nad on enamasti jäänud anonüümseks. Kiviraidurid, maalijad ja kullassepad olid tsunftide liikmed
Lihtrahvalikus usuelus oli piltide ja kujude pühakspidamine siiski ka Läänes võimalik. Tihti kujutati fantaasiaküllaselt mitmesuguseid kurje jõude ja märke, millele omistati maagilist tähendust. Siiski oleks vale arvata, et kujutavat kunsti loodi ja tarbiti keskajal ainult seoses religiooniga. Kujutava kunsti tähendus oli mitmekesine, sealhulgas ka esteetiline. Näiteks kirjutas üks 12.saj. teoloog, Honorius Autunist, et maalimisel on kolm põhjust: esiteks on see kirjandus kirjaoskamatutele, teiseks kaunistus majale ja kolmandaks meenutus neist, kes varem elanud. Teistsugune kui tänapäeval oli piltide ja kujude loojate ühiskondlik seisund. Neid ei peetud "vabade kunstide" harrastajateks, vaid nad kuulusid käsitööliste hulka. Keskaegsed kunstnikud ei pidanud oluliseks oma autorluse jäädvustamist ning nad on enamasti jäänud anonüümseks. Kiviraidurid, maalijad ja kullassepad olid tsunftide liikmed
annaabi.ee 
