Eesti Ärkamisaja Luuletajad (0)

Villem Grünthal- Ridala  (30. mai 1885 Kuivastu – 16. jaanuar 1942 Helsingi) oli eesti luuletaja, tõlkija ning keele- ja folklooriuurija.

Elu

Villem Grünthal-Ridala sündis  Muhumaal , kõrtsmiku perekonnas.
Alustas haridusteed Hellamaa kihelkonnakoolis, seejärel jätkas õpinguid Eisenschmidti erakoolis ning Kuressaare gümnaasiumis. 1905. aastal astus Ridala Helsingi ülikooli, kus õppis soom keelt ja kirjandust.
Ridala töötas eesti keele õpetajana Tartus ( 1910 –1919) Alates 1923. aastast kuni oma surmani oli ta Helsingi ülikooli eesti keele ja kirjanduse lektor .
Villem Grünthal-Ridala suri 1942. aasta jaanuaris Helsingis.

Looming

Ridala luulestiilile on iseloomulik pooltoonide kujutus, kus puuduvad valguse ja varju teravad piirjooned, päeva-öö üleminekud on autorile meelepärasemad kui päevane täisvalgus.
Ridala kiindumus kaugetesse asjadesse väljendus tema regivärsilises loomingus, samuti ulatuslikes kompositsioonides, mis ta algupäraste regivärsiliste laulude liitmisel lõi, näiteks eeposemahuline  lugulaul "Toomas ja Mai" ning ballaadide kogu "Sinine kari ".
Ridala esindab üksildast endamisi vaatlejat ja kirjeldajat, tema looming rikastas XX sajandi esikümnendite luulet uudses impressionistlikusstiilis saaremaastike ja rannapiltidega. Tema sõna oli ilmekas ja täpne ning virgutas ka teisi autoreid uutele vormikatsetustele.

Teosed

• "Villem Grünthali laulud" (1908)
  
• " Kauged rannad " (1914)
  
• " Ungru krahv ehk Näckmansgrund" (1915)
  
• "Merineitsit" (1918)
  
• "Saarnak" (1918)
  
• "Toomas ja Mai" (1924)
  
• "Tuules ja tormis " (1927)
  
• "Sinine kari" (1930)
  
• "Meretäht" (1935)
  
• "Laulud ja kauged rannad" (1938)
  
• "Väike luuleraamat " (1969)
  

Gustav Suits (30. november 1883 – 23. mai 1956) oli eesti luuletaja ja kirjandusteadlane .

Elulugu

Gustav Suits sündis Tartumaal , Kastre-Võnnu vallas, koolmeistri perekonnas. Kooliteed alustas kohalikus külakoolis, millele järgnes Tartu kroonugümnaasium (Tartu Aleksandri Gümnaasium). Juba gümnaasiumipäevil viibis Gustav Suits suviti Soomes, kus õpetas koduõpetajana prantsuse ja saksa keelt. Gümnaasiumi lõpetas Gustav Suits  1904 . aastal kuldmedaliga. Pärast seda astus ta Tartu ülikooli, kus õppis keeleteadust. Aastal 1905 jätkas õpinguid Helsingi Ülikoolis, kus õppis kaasaegset kirjandust ja esteetikat. Selle lõpetas ta 1910. aastal.
Gustav Suits oli Noor-Eesti liikumise üks kesksemaid ja mõjukamaid juhte.
Aastatel 1917–1919 oli Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei (esseeride liikmena tegev poliitikas. Teda peetakse Eesti iseseisvuse idee üheks autoriks [ viide ?]. Suits valiti ESRP keskkomitee liikmeks ja seati kandidaa­ diks eelolevail Venemaa Asutava Kogu valimistel.
1921–1944 töötas Tartu Ülikooli eesti ja üldise kirjandusloo õppejõuna ( professor alates 1931 . aastast), olles õpilaste seas väga populaarne . 1924. aastal asutas Gustav Suits Akadeemilise Kirjandusühingu, mille esimeheks jäi kuni 1941. aastani. 1935. aastast Uppsala ülikooli audoktor.
Aastal 1944 põgenes Gustav Suits Soome kaudu Rootsi, kus töötas Nobeli Instituudi raamatukogus. 12. jaanuaril 1953 nimetati ta Eesti haridusministriks eksiilis, kuid ei võtnud seda kohta vastu. Esimene luuletus " Vesiroosid " ilmus aastal 1899 ajakirjas "Uus Aeg". Kirjandusellu astus Gustav Suits Tartu kooliõpilaste kirjandusringi vihikute "Kiired" I – III (1901– 1902 ) toimetajana . Suits oli rühmituse Noor-Eesti vaimseid juhte, nende omanimeliste almanahhide (I-V, 1905--1915) ja ajakirja (1910/11) toimetaja . Noor-Eesti esimese almanahhi sissejuhatusest pärineb ka Suitsu paljutsiteeritud üleskutse: Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!.
Hoogsast luulest koosnev esikkogu "Elu tuli" (1905) väljendab sajandi alguse revolutsioonimeeleolu. 1913. aastal ilmunud kogus " Tuulemaa " kujutab Gustav Suits sellele järgnenud pettumust ja uusi unistusi . I maailmasõja ning 1917. aasta revolutsiooni sõlmküsimusi kajastab 1922. aastal ilmunud kogu "Kõik on kokku unenägu". Kirjaniku hilisluulet on ilmunud kogus "Tuli ja tuul" (1950).
Lisaks luulele on ta avaldanud kaks esseekogu: "Sihid ja vaated" (1906) ja "Noor-Eesti nõlvakult" (1931) ning uurimusi eesti kirjandusloost (eeskätt  Friedrich Reinhold Kreutzwaldist). Suitsu tööde loetelu sisaldab üle tuhande nimetuse.
Marie Under (kodanikunimi aastast 1904 Hacker, aastast 1924  Adson ; 27. märts 1883 Tallinn –25. september 1980  Stockholm ) oli eesti luuletaja.
Under kuulus kirjandusrühmitustesse "Siuru" ja "Tarapita".
Marie vanemad olid kooliõpetaja Friedrich ( Priidu ) Under (1843-1930) ja Leena Under (sündinud Kerner) (1854-1934). Neil oli 5 last - Evangeline (1880-1932?), Gottried (1881-1882), Marie (1883-1980), Berta (1885-1974) ja Christfried (1887-1934). Nad olid hiidlased, aga vahetult enne Marie sündi kolisid Tallinna. Marie õppis 4-aastaselt isa juhendamisel soravalt lugema ning hakkas 14-aastaselt luuletama . Ajavahemikul 4-9 eluaastani õppis Marie väikelastekoolis, mis asus Väike-Roosikrantsi tänaval. Seal õpetati lastele lugemist ja kirjutamist, rehkendamist, laulmist ja käsitööd. Õpetamine oli tasuline , mille eest sai ka päevas korra süüa. Kaua ta seal käia ei saanud, kuna vanematel ei olnud selle tasumiseks raha. Aastatel 1893– 1898 õppis ta Cornelia Niclaseni tütarlaste eraalgkoolis. Kool oli nelja-, vahel ka viieklassilises, saksa keelne. Lõputunnistus jäi saamata arvatavasti raha puudusel, kuigi Marie on hiljem öelnud, et teda kui väga andekat tütarlast arvati ikkagi lõpetajate hulka. Pärast õpingute lõpetamist läbis ta lasteaednike kursused ja töötas Risti mõisas lastepreilina. Lühikest aega töötas ta Viru tänava paberikaupade poes kassapreilina. Vabal ajal kirjutas ta saksa keeles luuletusi Aastal 1902 abiellus Marie Under Carl Eduard Friedrich Hackeriga (1878-1948) ning noorpaar kolis Kutšinosse Moskva äärelinna. Neil oli kaks last – Dagmar (1902-1994) ja Hedda (1905-1988). Hedda ristiisaks[1] oli maalikunstnik Ants Laikmaa . Marie Under kinkis Ants Laikmaale enda kirjutatud saksakeelsed luuletused. Laikmaa veenis poetessi, et ta kirjutaks eesti keeles. 2. augustil 1904 avaldas ajaleht " Postimees " Marie Underi esimese luuletuse "Kuidas juhtus...". Luuletaja kasutas pseudonüümi Mutti . Aastal 1906 pöördus Marie koos perega tagasi Tallinna. 1913. aastal kohtus ta Artur Adsoniga, kes hakkas tema kirjatoimetajaks. Adson kogus Marie luulematerjali kokku, et avaldada esimene luulekogu . Aastal 1924 lahutas Marie Carl Hackerist ning abiellus Adsoniga.
Aastal 1917 ilmus tema esikkogu "Sonetid". Underi tähtsaimad kogud on ühiskondlikke vahekordi eritlev "Hääl varjust" (1927) ja looduslüürikat sisaldav "Rõõm ühest ilusast päevast" (1928). Tema kõrgetasemeline ballaadilooming on kogutud raamatusse "Õnnevarjutus" 1929. Tema loomingut kokku võttev valikkogu "Mu süda laulab " ilmus postuumselt 1981. aastal.
Underi luulet on tõlgitud paljudesse keeltesse.
1929 - ÕNNEVARJUTUS. Ballaadid 1927-1929
Ernst Enno  (8. juuni 1875 – 7. märts 1934) oli eesti luuletaja ja lastekirjanik.
Enno sündis 8. juunil 1875. aastal Tartumaal Valgutas,  Rannu kihelkonnas. Ernst Enno koolid olid Treffner ja Tartu reaalkool , sealt edasi valis ta asjaolude sunnil Riia Polütehnikumi, Tartu ülikooli ei olnud Ennol võimalik astuda, kuna teda takistasid nõrgad tulemused matemaatikas. Riias õppis Enno 1896. aastast 1904. aastani, töötades vahepeal , kui raha otsa lõppes, Tartus „Postimehe“ toimetuses. Jaan Tõnissoni kutsel toimetas ta aastatel 1904-1905 ajakirja „ Linda “ ja 1906. aastal mõnda aega ajalehte „Isamaa“
Riias tutvus Enno kirjandusega, milles segunesid india budistlik filosoofia ja läänemaised müstilised õpetused. Tema tõekspidamiste kujunemisele oli sel oluline mõju ning samalaadset filosoofilist kirjandust harrastas luuletaja elu lõpuni.
Peale õpingute kuulus suur osa Enno ajast maailmavaatelistele otsingutele, millesse ta suhtus täie tõsidusega. Tema tol perioodil enamloetud autoritest võiks nimetada V.Korolenkot, P. Roseggeri, K. Tetmajerit, R. M. Rilket, M. Maeterlincki.
Enno luulet hoiab koos ühtne arusaam maailmast, elust ja surmast, mis lähtub teosoofiast. See on lihtsustatult kõneldes kujutelm mateeriasse vangistatud surematust hingest, mis on igavesti määratud püüdlema valguse ja ümbersünni poole. Ennot on aina kannustanud igatsus absoluudi järele, mille sümboliteks on valgus ja päike. Inimene, Enno isegi, on igavene rändur, N. „Rändaja õhtulaul“ alatiseks määratud otsima oma kadunud kodu. Oma paremates luuletustes saavutab ta lummava sugestiivsuse, mis võib viia lugeja katarsiseni. Ta ise arvas alati, et missugune on inimene ise, tema hing ja vaim, seesugune on ka ta luule. Enno loomingut võib iseloomustada kui igatsevat ja lüürilist, tema lemmiksümbolid on tee („Rändaja õhtulaul“, „Igatsuse laul“, „Sind jumalaga jätsin sääl“) ja kodu(reaalne isakodu, lapse- ja noorpõlvest armas Soosaare, hingekodu, püüdluste lõppeesmärk, panteistlik kõiksusega ühtesulamine, jätkuv vaimne uuenemine). N. „Rändaja õhtulaul“, „Igatsuse laul“, „Sind jumalaga jätsin sääl“, „Kojuigatsus“, „Neil õhtutundidel“, „Kodu luule“, isegi terve luulekogu „Kadunud kodu“. Enno ballaadilooming on samuti filosoofilis -lüüriline – tundmuslik , ja oma ajas uuenduslik alge, mis ei rõhutanud enam eepilisust ja dramatismi nagu J. Bergmanni ja J. Tamme looming. N. „Võiks otsast alata “, „Kolm eite“ , „Vanaisa surm“ Enno luuletustes oli ka loodusel tähtis koht. Maastikupildid on mahedates toonides ja suubuvad tihti tundeavaldustesse või filosoofilistesse mõtisklustesse. Tema kirjeldused ei ole täpsed N. „Kevad“, „Tartu valgel ööl“, „Öö valge on õnn...“
Võrreldes Noor-Eesti luuletajatega jäi Enno oma ajas ülekohtuselt tagaplaanile. Tema idamaiselt meditatiivne luule on populaarsust kogunud hiljem. "Valge öö" (1920) "Valitud värsid" (1937)
Juhan Liiv (Johannes Liiv) (30. aprill 1864 Alatskivi – 1. detsember 1913  Kavastu -Koosa) oli eesti luuletaja ja proosakirjanik .
Töötas " Virulase ", "Sakala" ja " Oleviku " toimetuses (pseudonüüm §§). "Olevikus" kujunesid Liivi kirjanduslikud arusaamad selgemini välja. Liivi ande suurus avaldub eriti haigusperioodil loodud lüürikas. Ilmusid kogud "Õied ja okkad" ja "Luuletused". Muretseb oma luules kõige enam isamaa pärast. Tema isamaa ei ole romantilistes kaugustes, vaid reaalselt olemasolev Eestimaa. (Nt. "Eile nägin ma Eestimaad !", "Ta lendab mesipuu poole", "Sinuga ja sinuta", "Mitte igaühele"). Autobiograafiliste eleegiatena peegeldab luuletaja enda traagikat (Nt. "Helin"). Loodusluules kirjeldab Eestile iseloomulikke maastikke.
Elu lõpus kannatas tagakiusamismaania all ja rändas ringi.
Juhan Liivi vend oli Jakob Liiv.

• Kümme lugu" (1893)
  
• "Vari" (1894)
  
• "Luuletused" (1909, 1910, 1919, 1926)
  
• "Kogutud teosed" I-VIII (1921-1935)
  
• "Valitud luuletused" (1949)
  
• "Teosed" (1954, 1956)
  
• "Rukkivihud rehe all" (1964)
  
• "Kui tume veel kauaks ka sinu maa" (1964)
  
• "Väike luuleraamat" (1969)
  
• "Sinuga ja sinuta" (1989)
  
• "Tuulehoog lõi vetesse"(2007) koost .J. Talvet
  
• "Meel paremat ei kannata. The Mind Would Bear No Better"(TÜ,2007)koost.J.Talvet
  
• "Ööl on üheksa poega "(1996)
  
• "Mu kallis Liisi"(2000)
  

Juhan Sütiste (kodanikunimega Johannes Schütz; 28. detsember 1899 Tähtvere vald – 10. veebruar 1945 Tallinn) oli eesti luuletaja.
Õppis aastatel 1923–1931 Tartu Ülikoolis filosoofia- ja õigusteaduskonnas. Oli Tartus vabakutseline kirjanik ning aastatel 1938–1941Tallinnas Eesti Draamateatri  dramaturg. Alustas luuletajana aastal 1921, osales koguteostes " Sang " ja "Bumerang" (mõlemad 1925) ning kirjanduse elulähedust nõudvas liikumises (1929–1930 ajalehe Kirjanduslik Orbiit toimetaja). Teemadest eelistas ühiskondlikku ebavõrdsust, loodus- ja reisimuljeid, sõjaolustikku. Kirjutanud ka saksavastase vabadusvõitluse teemalisi näidendeid ja viljelnud ka teatrikriitikat.
Teosed Luulekogud:" Rahutus " (1928)"Peipsist mereni" (1930)"Maha rahu" (1932)Kaks leeri" (1933)"Südasuvi" (1934)"Päikese ootel " (1935) "Sadamad ja saared" (1936)"Ringkäik" (1937)"Valgus ja varjud " (1939) Poeemide tsükkel: "Kahe sõja vahel" (1937 - 1941)
Siuru oli eesti kirjandusrühmitus, mis loodi 1917. aastal. Sinna kuulusid August Gailit , kes oli ka selle rühmituse asutaja , Marie Under, Johannes Semper , Friedebert Tuglas , Artur Adson, Henrik Visnapuu. Siurulaste motoks oli „Loomise rõõm – see olgu meie ainus tõukejõud“ – Tuglas.
Aastail 1917–1919 ilmus Siuru ühisväljaannetena kolm albumit.
1919. aastal tekkis siurulaste vahel konflikt, mille tulemusena lahkusid avalikult Marie Under ja Artur Adson. Konflikti tekitas August Gailiti 1919. aasta sügisel läbi mitme Postimehe numbri ilmunud pamflett " Sinises tualetis daam . Paradoksid luulest ja Marie Underist", kus autor pilkas poetessi peenutsevat ja ilutsevat armastusluulet, kasutades teravaid isiklikke väljendeid. Sellisest pilkavast kirjutisest oleks kergemini üle saadud, kui see oleks tulnud väljastpoolt. Kuid kuna rünnati seestpoolt, siis rikuti sellega rühma distsipliini , vaimu ja hävitati ühingu olemasolu mõte. Seejärel lahkusid August Gailit ja Henrik Visnapuu. Et viga parandada, leiti vahendaja kaudu lahendus - välja astusid Gailit ja Visnapuu ning seejärel tulid ühingusse tagasi Under ja Adson. Nii jäi rühma neli liiget - Under, Semper, Tuglas ja Adson. Järgnes ühingu taastamine kuuele liikmele - allesjäänutega liitusid August Alle ja Johannes Barbarus. Ent see ei päästnud ühingut - lapitud ja paigatud, ei võtnud ta enam hinge sisse. Siuru kui ühing, koguteoste väljaandja ja kirjastus läks hingusele. Aeg oli muutunud, puhkenud Eesti Vabadussõda[1].
Siuru rühmituse teeneks peetakse seda, et nad muutsid kirjanduse populaarseks ja tõmbasid sellele üldsuse tähelepanu. Siuru oli jätkanud Noor-Eesti traditsioone, liikudes sümbolismi suunas. Loomingus oli eelistatud lüürika ja novellid .
Siurulased tähtsustasid armastusluulet ja viisid selle uuele stiilitasandile.
"Noor-Eesti" oli kirjanduslik rühmitus Eestis. Esindab 20. sajandi alguse kultuurimurrangut ja tekkis noore haritlaskonna eneseotsingu tulemusena.
Rühmitus "Noor-Eesti" sai alguse 20. sajandi alguses loodud salajastest õpilasringidest. 1903. aastal loodi Tartu õpilaste kirjanduslik-poliitiline ring "Eesti Ühisus", mille nimi muudeti "Kiirte" neljanda albumi "Noor-Eesti" väljaandmisel.
Aastal 1905 ilmus koguteos "Noor-Eesti" ning selle ümber kogunenud inimesi hakati nimetama nooreestlasteks. Tähtsamatest ja tuntumatest kuulusid sellesse rühmitusse Gustav Suits, Friedebert Tuglas, Johannes Aavik, Bernhard Linde ja Villem Grünthal-Ridala. Vähemal määral on sellega seotud olnud ka Anton Hansen Tammsaare . Kaastöid tegid kunstnikud Nikolai Triik, Kristjan Raud ja Konrad Mägi, kelle kujundused illustreerivad väljaandeid.
Noor-Eesti jaguneb kolme ajajärku:
Kujunemisperiood (2 esimest albumit, looming seotud rahvusromantika ja realismiga )
Esteetiline kõrgperiood (süvenemine kunsti, filosoofiasse, looming kaldub impressionismi, sümbolismi)
Hilisperiood (loomingus avaldub modernism )
Noor-Eesti rühmitus taunis vene ja saksa kirjanduse mõju. Soome, rootsi ja norra kirjandusest võttis üle uusi jooni.
Nooreestlased tõid unustuse hõlmast välja Kristjan Jaak Petersoni luule ja hoolitsesid majanduslikult haiglase luuletaja ja proosakirjaniku Juhan Liivi eest.
Rühmituse "Noor-Eesti" tegevus vaibus kantult Esimese maailmasõja tunnetest, edasi tegutses vaid kirjastus "Noor-Eesti"
Tähtsus
"Noor-Eesti" elavdas 1905.–1919. aasta kultuurielu Tõstis kirjanduse vormi- ja stiilikultuuri Viis kirjanduskriitika paremale tasemele Tõstis raamatukujunduse taste Elavdas kunstielu Arendas eesti keelt ja rikastas sõnavara Tutvustas Eesti lugejaskonnale maailma filosoofilisi suundi. Sellest kasvas välja rühmitus Siuru Rühmituse ridades alustas oma keeleuuendaja tööd Johannes Aavik. Nooreestlased hoolitsesid Juhan Liivi eest.