Siuru (3)

Sisukord
Sisukord.......................................................................................................2
Sissejuhatus..................................................................................................3
Kirjanduslik rühmitus „Siuru”.....................................................................4
Siuru liikmed................................................................................................5
Kokkuvõte....................................................................................................9
Kasutatud kirjandus....................................................................................10
Sissejuhatus
Siuru on kirjanduslik rühmitus, mis loodi aastal 1917. Sinna kuulusid tuntud Eesti kirjanikud nagu A. Gailit , M. Under, J. Semper , F. Tuglas , A. Adson ja H. Visnapuu. Rühmituse eesmärk oli muuta kirjandus populaarseks ja tõmmata sellele tähelepanu. 1919. aastal tekkisid siurulaste vahel konfliktid, mis viisid August Gailiti ja Henrik Visnapuu lahkumiseni rühmitusest. Nende asemele tulid mõneks ajaks August Alle ja Johannes Barbarus , ent see ei päästnud Siurut kokkuvarisemisest.
Kirjanduslik rühmitus „Siuru”
Siuru oli eesti kirjandusrühmitus, mis loodi 1917. aastal. Sinna kuulusid August Gailit, kes oli ka selle rühmituse asutaja , Marie Under, Johannes Semper, Friedebert Tuglas, Artur Adson, Henrik Visnapuu, hiljem ka August Alle ja Johannes Barbarus. Siurulaste motoks oli „Loomise rõõm – see olgu meie ainus tõukejõud“ – Tuglas. Siuru eesmärgiks oli muuta kirjandus populaarseks ja tõmmata sellele üldsuse tähelepanu. Siuru oli jätkanud Noor-Eesti traditsioone, liikudes sümbolismi suunas. Edendati seltskonna- ja kohvikukultuuri. (1) Loomingus oli eelistatud lüürika ja novellid . Siurulased tähtsustasid armastusluulet ja viisid selle uuele stiilitasandile. 1919. aastal tekkisid siurulaste vahel konfliktid, mis viisid August Gailiti ja Henrik Visnapuu lahkumiseni rühmitusest. Nende asemele tulid mõneks ajaks August Alle ja Johannes Barbarus, ent see ei päästnud Siurut kokkuvarisemisest.
Siuru rühmituse teeneks peetakse seda, et nad muutsid kirjanduse populaarseks ja tõmbasid sellele üldsuse tähelepanu.
„Siuru”, 1917  Ülemises reas seisavad vasakult: kunstnikud 1) Peet Aren, 2) Otto Krusten 
Alumises reas istuvad vasakult: 1) Friedebert Tuglas, 2) Arthur Adson, 3) Marie Under, 4) August Gailit, 5) Johannes Semper ja 6) Henrik Visnapuu
Siuru liikmed
August Gailit sündis Valgamaal Sangaste mõisa läheduses Kuiksillal. Üles kasvas ta Laatre
mõisas. Alates 1899. aastast õppis ta Valgas läti kihelkonna- ja linnakoolis, aastatel 1905–1907 Tartu linnakoolis. Aastatel 1911–1914 töötas ta ajakirjanikuna Lätis, 1916–1918 Eestis.
Ta võttis osa Vabadussõjast sõjaväeametnikuna ja sõjakirjasaatjana. Gailit kuulus kirjanike rühmitusse "Siuru". Aastatel 1922–1924 elas ta Saksamaal, Prantsusmaal ja Itaalias ning seejärel kutselise kirjanikuna Tartus, hiljem Tallinnas. Aastatel 1932–1934 oli ta "Vanemuise" direktor. Gailit oli alates aastast 1932 abielus operetinäitlejanna Elvi Vaher -Nanderiga ( 1898 -1981). Ainsa lapsena sündis 1933 tütar Aili . Aastal 1944 põgenes Gailit koos perekonnaga Rootsi. Teosed: „Toomas Nipernaadi ” 1928, „ Karge meri” 1938, „Klounid ja faunid ” 1919.(2)
Marie Under oli eesti luuletaja. Marie vanemad olid kooliõpetajad Friedrich Under ja Leena Under. Nad olid hiidlased, aga vahetult enne Marie sündi kolisid Tallinna. Marie õppis nelja-aastaselt lugema ning hakkas 13-aastaselt luuletama . Under käis aastatel 1893–1898 Cornelia Niclaseni nelja-, hiljem viieklassilises saksa tütarlaste erakoolis. Pärast õpingute lõpetamist töötas ta raamatukaupluses müüjana. Vabal ajal kirjutas ta luuletusi saksa keeles. Aastal 1902 abiellus ta eesti raamatupidaja Carl Eduard Friedrich Hackeriga ning noorpaar kolis Kutišnosse Moskva äärelinna. Neil oli 2 last. 1904. aastal armus Marie eesti maalikunstnikku Ants Laikmaasse. Laikmaa veenis Mariet, et ta oma luuletused tõlgiks eesti keelde, et hiljem need avaldada kohalikus ajalehes . Aastal 1906 pöördus Under tagasi Tallinna. 1913. aastal kohtus ta Artur Adsoniga, kes hakkas tema kirjatoimetajaks. Adson kogus Marie luulematerjali kokku, et avaldada esimene luulekogu . Aastal 1924 lahutas Marie Carl Hackerist ning abiellus Adsoniga. Marie Under kuulus isiklikku tundeluulet viljelevasse rühmitusse „Siuru” ja saavutas luuletajamaine esikkoguga „Sonetid”, mis ilmus 1917. aastal. Under on eesti suurimaid lüürikuid. Tema sisendav ja tundeid täis looming kujutab elujanuselt armastust ja loodust. Hilisem, mõtisklevam luule juurdleb elu valguse- ja varjupoole üle. 1944. aastal põgenes Under Rootsi. Seal kirjutatud värssides võib tunda koduigatsust. Underi luulet on tõlgitud paljudesse keeltesse.(2)
Johannes Semper (1892-1970) oli luuletaja, prosaist, kriitik ja tõlkija, silmapaistev esseist ja prantsuse vaimu vahendaja eesti kirjanduses. Õppis Pärnu gümnaasiumis (1905- 1910 ), jätkas õpinguid Peterburi ülikoolis romaani-germaani filoloogia alal (1910-1914), Riia Polütehnilises Instituudis arhitektuuri alal (1915-1916), Moskva sõjakoolis (1916-1917) ja Berliini ülikoolis (1921-1925), elas Pariisis (1926-1927). Lõpetas 1928. a. Tartu ülikooli mag. philos. kraadiga. 1930. aastatel töötas J. Semper Tartu ülikoolis üldesteetika ja stilistika õppejõuna, oli „Loomingu” toimetajaks (1930-1940) ja Eesti PEN-klubi esimeheks (1928-1940). J. Semper debüteeris eesti kirjanduse ülevaatega läti ajakirjas „Kahwi” (1910), esimesed värsid avaldati „Noor-Eesti” väljaandeis (1911). Kuulus „Siuru” rühmitusse, osales aktiivselt „Tarapita” tegevuses. Semper valdas algusest peale luule vormikeelt, kogu tema varasem looming oli artistlik ja maailma kirjandusega arvestav . Esimene novellikogu „Hiina kett” (1918) käsitleb peamiselt noorte haritlaste elu. Novellikogudes „Ellinor” ja „Sillatalad” (mõlemad 1927), mis vallandas kriitikas kirjanduslike mõjutuste alase ägeda sõnasõja, avaldus autori huvi psühhoanalüüsi vastu. See arendatakse hiljem välja romaanis „ Armukadedus ” (1933). Tõlketöö suursaavutusteks peetakse Dante „Uus elu” (1924) ja V. Hugo „ Jumalaema kirik Pariisis” (1924) jpm.(3)
Friedebert Tuglas oli eesti kirjanik, kriitik ja kirjandusteadlane. Friedebert oli pärit Ahjalt. Ta õppis Prangli kihelkonnakoolis ( venekeelne haridus ) ja Uderna ministeeriumikoolis. 1901 suundus Tartu linnakooli; seal õppimise ajal ilmus lastejutt „ Siil ”. Haridusteed jätkas Hugo Treffneri gümnaasiumis. Friedebert Tuglas võttis osa 1905. aasta revolutsioonist ; ta arreteeriti detsembris ja veetis 2 kuud Toompea vanglas (seal kirjutas proosaluuletuse „Meri”). 1906-1917 elas pagulasena peamiselt Soomes ja Pariisis. 1918 abiellus ta Eloga. Friedebert Tuglas kuulus kirjanike rühmitusse „Noor-Eesti” ja „Siuru”.
Tuglas on maetud Tallina Metsakalmistule.(2)
Artur Adson oli eesti luuletaja, näitekirjanik, teatrikriitik ja memuarist.
Tema kujunemisele luuletajaks andis suuna tutvumine Marie Underiga 1913. aastal, kelle elukaaslaseks ja truuks saatjaks jäi Adson elu lõpuni. Oluline kujunemisel oli ühinemine rühmitusega Siuru (1917). Varasemal loominguperioodil kinnistunud hüüdnimed Sänna Trubaduur ja Paaž tabavad nii tema loomingu kui isiksuse tuuma. Adson on olnud eesti kirjanduse kõige järjekindlam murdeluuletaja, võrumurdelisi tekste sisaldavad eranditult kõik tema luulekogud. Murdekeele tõttu arhailise värvinguga värssides peegelduvad eesti luule arengulugu ja üldtendentsid. 1920. aastatel oli Adsonil vanema põlvkonna kirjanikuna oluline osa täita mitmes keskses kirjandusinstitutsioonis kirjanduselu organiseerijana, samal ajal tegutses ta aktiivselt ka teatri- ja kirjanduskriitikuna, jäädes sageli printsipiaalselt konservatiivseks.(2;3)
Henrik Visnapuu oli eesti luuletaja, dramaturg ja kirjanduskriitik. Ta õppis Reola vallakoolis ja Rokka ministeeriumikoolis. Aastal 1907 läbis ta Narva Gümnaasiumi juures algkooliõpetaja kutseeksami ja hakkas vallakooli õpetajaks. Aastal 1912 suundus ta Tartusse , kus esialgu õpetas tütarlaste gümnaasiumis eesti keelt ja kirjandust. Tartu ülikoolis tudeeris klassikalist filosoofiat . Henrik Visnapuu oli Korp ! Sakala liige. 1917. aastal kandideeris Visnapuu Tallinnas ilmuva ajalehe " Teataja " toimetaja kohale. Sellega said alguse Visnapuu aastad ajakirjanikuna. Luuletusi hakati avaldama ajakirjanduses alates aastast 1908. Osales kirjanduslikes koguteostes „Moment Esimene” (1913), „Roheline Moment” (1914) ja „Looming” I (1920), äratas tähelepanu futuristlike ja ekspressionistlike esinemistega. Visnapuu oli M. Underi kõrval rühmituse „Siuru” kesksemaid luuletajaid . Armastus- ja looduslaulude kogu „Amores” (1917) musikaalsus ja käibetõdede eitamine viis eesti luule uuele tasemele . Peale selle ilmumist kujunes eesti esipoeediks. Aastal 1944 põgenes Saksamaale ja sealt 1949. aastal USA-sse.(2;3;4)
August Alle (1890-1952) luuletaja, följetonist ja publitsist . Alustas kirjanduslikku tegevust uusromantiliste värssidega perioodikas (1911), sealhulgas „Noor-Eesti” väljaannetes, kuulus „Siuru” ringkonda. Esikkogu „Üksinduse saartele” (1918) allusioonid näitavad head antiikmütoloogia ja ajalootundmist. 1920. aastate alguseks oli Alle oma teravate kirjalike ja suuliste väljaastumisetga tuntuks saanud kui sõjakas ja skandaalilembene kirjandustegelane, kellel oli oma aja noortele suur mõju. Ta võttis aktiivselt osa radikaalsete ajakirjade „Murrang” ja „Tarapita” väljaandmisest.
Johannes Barbarus (Johannes Vares ) (1889-1946) luuletaja, literaat , günekoloog ja poliitik . Üks vähestest kirjanikest , kes hea arstipraksise tõttu Pärnus ei sõltunud kirjanikele antavatest toetustest ja võis lubada endale teravaid ühiskonnakriitilisi väljaastumisi. 1920. aastatel oli Barbarus tuntud kui viljakas ja ekspansiivne luuletaja ning frankomaan. Tuli kirjandusse uusromantiliste luuletustega ajakirjas „Noor-Eesti” (1910). Kuulus „Siuru” lähikonda, tema esimesed värsikogud „Fata-Morgana” (1918), „Inimene ja sfinks ” (1919) ja „Katastroofid” (1920). Varese luuletused ilmusid sageli tema hea sõbra Johannes Semperi toimetatud ajakirjas „Looming”. Koos Eduard Vildega kirjutasid nad ka ühiskonnakriitilise ning natsionaalsotsialismivastase koguteose „Vastutusrikkal ajal” (1933). 1941 juulis põgenes ta Eestist Venemaale, kus organiseeris tagalas eestlastele suunatud kommunistlikku propagandat. Ta paigutati Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe ametikohale, kuhu ta jäi kuni surmani.(2;3)
Kokkuvõte
Siuru oli eesti kirjandusrühmitus, mis loodi 1917. aastal. Sinna kuulusid August Gailit, kes oli ka selle rühmituse asutaja, Marie Under, Johannes Semper, Friedebert Tuglas, Artur Adson, Henrik Visnapuu, hiljem ka August Alle ja Johannes Barbarus. Siuru eesmärgiks oli muuta kirjandus populaarseks ja tõmmata sellele üldsuse tähelepanu. Loomingus oli eelistatud lüürika ja novellid. 1919. aastal tekkisid siurulaste vahel konfliktid, mis viisid August Gailiti ja Henrik Visnapuu lahkumiseni rühmitusest. Siuru rühmituse teeneks peetakse seda, et nad muutsid kirjanduse populaarseks ja tõmbasid sellele üldsuse tähelepanu.
Kasutatud kirjandus

1995, Eesti Entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Ensüklopeediakirjastus

http://et.wikipedia.org/wik i

http://www.kirmus.ee/erni/autor

http://www.hot.ee/elmakunnapas/visnalugu.ht m

Anne Nahkur ja Maie Sokk, 2003, „Sõna lugu” kirjanduse õpik 9. klass. Tallinn: Koolibri
9