Antiikaja teater (3)

                   Tallinna Õismäe Humanitaargümnaasium
                  Antiikaja teater
                                                                   Referaat
                                                                                                                       ******* ******* 
                                                                                                                                                              10.a
                                                                                                                                Juhendaja : **** *****
 
                                                          
                                                          Tallinn 2009
                                          Sisukord
      Sisukord...............................................................................................................................................2
1.   Sissejuhatus..........................................................................................................................................3
2.   Teater Kreekas   
    2.1 Teatri teke........................................................................................................................................
    2.2 Tragöödia  ja  komöödia ...................................................................................................................
    2.3 Lava................................................................................................................................................
    2.4 Näitlejad  ja  kostüümid ...................................................................................................................
    2.5 Pealtvaatajad..................................................................................................................................
3.  Teater Roomas...................................................................................................................................9
     Kokkuvõte..........................................................................................................................................
     Kasutatud kirjandus..........................................................................................................................
                                                                 
 
                                           
                                                1. Sissejuhatus
Mis on teater?
Teater on mitmetähenduslik sõna.

Teater   (kreeka   keelest    theatron    "vaatemängupaik")   on   sõna-,    muusika -,   tantsulavastusi    esitav
kunstiasutus, kus etendatakse näidendeid, oopereid,  operette  ja ballette. 

Teater on koht teatrietenduste  andmiseks  - teatrihoone ,  kultuurimaja , tänav (tänavateater). 

Teater on kunstiliik  ( lavakunst ,  teatrikunst ). 

Teater on  teesklus , tembutus; vaatamisväärne sündmus. Näiteks:  Teeskles  - Ära mängi teatrit!
Lollitas - Laps tegi niisama teatrit jne. 

Teatrietendus  sünnib näitekirjaniku, näitlejate,  lavastaja  ning kujundaja (teatrikunstniku) koostöös.
Neil on rohkesti abilisi:  valgustajad , helitehnikud, rätsepad, riietajad, jumestajad ehk grimeerijad
ja lavatöölised.( Vikipeedia: Teater)
Näitekunsti sugemeid leidus juba loodusrahvaste tavades: näiteks enne  jahile  minekut korraldati maagilisi
mänge, millega paluti jumalailt head saaki.  Mänguõnn  pidi  tooma  õnne ka  tegelikku  ellu. Aastatuhandete
jooksul   arenes    sellistest    kombetalitustest    näitekunst .   Eri   rahvail   on   see   isesugune.   Teater   kui
meelelahutusasutus tekkis Vana-Kreekas. Etendused toimusid  amfiteatris . On teada, et 534 eKr korraldati
esimene   tragöödiate    võistlus .   Etendati   ka   komöödiaid.   Kreeklasi   jäljendasid    roomlased :   ka   nemad
hakkasid   etendama   näidendeid,   sealhulgas   palju   kreeka   omi.   Roomas   etendati   areenil   ka   veriseid
vaatemänge, trikke  loomadega  jms, millest on hiljem arenenud  tsirkus . Teatri  algusaeg  jääb kaugesse
minevikku  ning on seotud usutseremooniatega.(Vikipeedia: Teater)
                                                        Tragöödia ja komöödia  maskid
                                                   2.
 Teater Kreekas
                                                       2.1 Teatri teke
Teatri  algeod   sisaldusid  juba   rahvaloomingus ,  kus oli  palju   mängu  ja  dialoogi   elemente.  Üldlevinud
arvamuse kohaselt on teater tekkinud jumalate  kultusest  ja sellega kaasnenud rituaalsetest toimingutest.
Peaaegu iga rahva kommetes on olnud tähtsal kohal miimilist  laadi  laulud ning tähenduslikud tantsud,
mida esitasid  preestrid  ja teised kultuseteenrid. Praegu võib selliseid tseremooniaid näha loodusrahvastel;
mõni   muistsetest   pidustustest   pärit    rituaal    on   tänini   säilinud   ka   Lääne-Euroopa   karnevalikommetes.
(Nahkur,A.2005, lk27 )
   Teater  tänapäevases  mõttes vajab näitlejaid, kes etendavad konflikti sisaldavat ja dialoogina edasiantvat
tegevust, ning  vaatajaid , kes tegevuses ei osale, kuid on emotsionaalselt haaratud. Ilma selle kõigeta võib
toimuda küll religioosne vm  tseremoonia , mitte aga teatrietendus.(Nahkur,A.2005, lk 27)
        Nüüdisaegne  teater ongi alguse saanud  atika  ajajärgu  Kreekast . Just siis  astusid  esmakordselt rahva
ette näitlejad, et esitada vaatajatele tragöödiaid ja komöödiaid, ning etenduste jaoks rajati erilised ehitised-
amfiteatrid . Nende  teatrite  varemeid on mitmel pool säilinud tänapäevani.(Nahkur,A.2005, lk 27)
Teatri sünd Kreekas ja näitekirjanduse kujunemine iseseisvaks kirjandusliigiks on seotud  viljakusjumal
Dionysose kultusega tema auks korraldaud riitustega, mille rongkäigud sisaldasid juba näidendi elemente.
Dionysos    ( Bakchos )   on   looduse   loovate   jõudude   jumal.   (pildil)   Tema   kehastuseks   loeti   taimi:   puid,
viinapuuvääti,     või   loomi:   härga,   hobust   või   sokku.   Dionysose    sümboliks    oli    fallos .   Rongkäikudes
osalesid  Dionysose mütoloogilisi  kaaslasi  saatüreid  -  soku  pea ja   sabaga  inimesekujulisi  metsavaime
kehastavad mehed, kes käitusid ülemeelikult ja laulsid  jumalale  ülistuslaule – ditürambe. (Nahkur,A.2005,
lk 27)
Neist sokulauludest on nime saanud  tragöödia  (kr  traigoidia:  tragos  –   kits ,  sokk  +  o(i)de –  laul). See
arenes välja tavapärases jumalate  austamises. Selles on oluline  koht 5. sajandil, mil koorile lisandus
näitleja , kes astus kooriga dialoogi. Oletatakse, et kõige varasemad  teatrietendused  olid seotud jumalate
meeleheaks sokuohvri  toomisega  või siis soku kui võitnud koorile ettenähtud autasuga. Läänepärase teatri
kodu on Antiik-Kreekas. Seal korraldati 2500 aastat tagasi viljakuse ja veinijumala auks pidustusi, mille
kõrgpunkt  oli 50-mehelise koori esitatud  hümn  Dionysosele.(KAA 1999,lk 24)
    Kultuslikest stseenidest täiemõõdulise kreeka tragöödiani jõudmine võttis muidugi aega. Algul piirduti
Dionysose austamise ja tema elu kujutamisega,  hiljem   lisandusid  lood pooljumalatest ehk heerostest,
kreeklaste legendaarsetest esivanematest. Dramaatilise pinge ning konflikti allikaks said nende head ja
halvad teod,  perekonnasuhted  ning oma vanemate pattude pärast kannatanud laste saatus. Enamiku kreeka
näidendite   sündmustik  oli vaatajatele tuttav, sest süžeed rajanesid rahva usundi-ja  kultuuripärandil , neist
osa  tunti  Homerose  aegadest . Seoses Dionysose kultusega arenes, kui üks tema koostusosi, atika  draama
oma  kolmes  harus: tragöödia, komöödia ja  saatüridraama .(Nahkur,A.2005, lk 28)
   Tragöödia lähted kajastasid Dionysose usundi “kannatuslikku” külge tema kõlbelises ümbermõtestuses,
komöödia oli seotud karnevalipärase küljega. Oma arenenud kujul eemaldusid need mõlemad zhanrid
kaugele rituaalse mängu vahetuist  vormidest . Mis  puutub  saatüridraamasse ( saatürid  – metsadeemonid,
sarvede ja sabaga olendid, Dionysose kaaslased), siis see ei etendanud  iseseisvat  osa ja oli vaid lisandiks
tragöödia etendusele.(Lill,A.2004, lk 77)
     Jumalateenistuse teatriks muutumise algatas 6. sajandil eKr  poeet   Thespis , kes olevat rännanud koos
kooriga oma kodupaigast Ikariast  Ateena  poole suurel kraamivankril, millest sai teha improviseeritud
lava. Teel liikus ta  ühelt  peolt teisele, kuni jõudis Ateenasse, kus võitis suurtel  dionüüsiatel   auhinna .
Thespise tähtis uuendus oli see, et ta astus jumala kehastajana kooriga dialoogi, deklaameerides värsse.
Seega oli ta esimene näitejuht kui ka esimene näitleja. Ning ühtlasi esimene, kes  julges  jumalat mängida.
(Nahkur,A.2005, lk 29)
           Suured    dionüüsiad ,  mis  leidsid  aset märtsis- aprillis , olid pidustused, mille käigus lavastati kolme
päeva jooksul näidendeid kogu linnarahvale. Etendused toimusid võistlusena,  võistlema  lubati ainult uusi
näidendeid. Omavahel võistlesid kolm  autorit , igaüks kolme tragöödia ja ühe koomilise saatürdraamaga.
(Nahkur,A.2005, lk 29)
        Sellistest tetraloogiates oli jantliku saatürdraama ülesanne leevendada tragöödiate ängistavat mõju.
Komöödiavõistlusel nõuti  igalt  autorilt üht näidendit. Näidendeid  hindas   liisuga  valitud žürii, kes määras
I, II ja III võitja. Seejärel loositi igale  luuletajale
 esinäitleja ja  patroon  – jõukas kodanik, kes pidi kandma
kõik lavastamiskulud. Peale teksti kirjutas autor etendusele ka  muusika  ja tantsulise osa, oli näitejuht ja
näitleja ning harjutas kooriga. Hiljem võtsid asjatundjad töö üle.(Nahkur,A.2005, lk 29)  
     
                                           
                                            2.2  Tragöödia ja komöödia 
Tragöödia  on lepitamatu  konflikti  ja traagilise  lahendusega  ülivõimas  kurbmäng,  mis olemise  kõige
tähtsamaid    küsimusi    nagu   inimesesuhe   jumala(te)sse,    vabadusse ,    saatusesse ,   süüsse,   vastutusse.
Ajalooliselt  võttes  on kreeka tragöödia  tähtsus laiem  kui  lihtsalt  esteetilise  elamuse  pakkumine:  seal
antakse pilt sotsiaalsetest, eetilistest ja psühholoogilistest reaalidest, hõlmates kogu seda vaimumaailma ja
materiaalset  ümbrust, mis  tragöödiate  loomise   ajaga   kaasas käis.  Seetõttu  on ka loomulik,  et  kreeka
tragöödia on üks enim uuritud kirjandusžanre, mille olemuse otsimisega tegeletakse pidevalt ja mille
temaatika  on jätkuvalt  aktuaalne .(Lill,A.2004, lk 9)
Klassikalised kreeka  tragöödiad koosnevad järgmistest osadest:
1)  proloog  ehk situatsiooni selgitav  dialoog  .
2)  parodos  ehk kooride  ilmumine . 
3)  episoodid ,  dialoogid , mis kirjutatud jambilises trimeetris ja asetatud kahe koorilaulu vahele; vastavad
uusaegse tragöödia aktidele.
4)  stasimonid , episoode  eraldavad   koorilaulud .
5)   eksodos, viimane  episood  ja koori  lahkumine .
Tragöödia elementide hulka kuulus ka tava taga toimuvast  teatamine , sest kõiki sündmusi, sh veriseid
stseene, vaatajatele  ei etendatud.  Vanakreeka  tragöödia  oli sõnalis-muusikalis-tantsuline  teos, sarnane
tänapäeva   ooperiga.   Varane   tragöödia   käsitles   aega   ja   paika   kaunis   vabalt,   hiljem    kulges    tragöödia
sündmustik ühel kohal ega ületanud kestuselt ühte päeva. Tragöödias esitatakse elust ja inimesest  käsitlus ,
mis   erineb   tunduvalt   igapäevasest   tegelikkusest.   Hästi   loodud   ja   esitatud   tragöödia   vaatamine   on
hingeliselt  vapustav  kogemus, seal kujutatud kannatused ja kired loovad igapäevaelukõrvale teistsuguse
maailma, kus tegevused ja mõtted erinevad oma haardelt, ulatuselt ja intensiivsuselt sellest, mida tavaelus
kogetakse. Tragöödiaparadoks seisneb selles, et seda, mida elavad läbi tragöödiate kangelased, ei tahaks
ilmselt keegi ise vabatahtlikult kogeda. (Nahkur,A.2005, lk 31)
         Silmapaistvamad tragöödiakirjanikud osutasid aga, et nõõdukus ei tarvitse veel õnne ega heaolu
tagada, sest jumalaist seatu on palju keerulisem. Atika ajajärgu  draamaloomingust  on  meieni  jõudnud
kolme suure tragöödiakirjaniku – Aischylose (u. a. 525-456 eKr),  Sophoklese  (u. a. 496-406 eKr) ja
Euripidese  (u. a. 480-406 eKr) teoseid või nende osi. (Lill.A.2004,lk 13)
      Roomas, hoolimata näitekirjanike püüetest, piirdusid teatrietendused peamiselt rahva naerutamise ja
lõbustamisega ega käsitlenud kreeka draama  kombel  olulisi maailmavaatelisi ja kõlbelisi probleeme. Et
sellised  näitemängud  haritumat ja nõudlikumat publikut ei rahuldanud, hakkas osa  autoreid  kirjutama
näidendeid ainult lugemiseks.( Lill.A.2000, lk 245)
Komöödia  on naljamäng, mis naeruvääristab inimlikke nõrkusi ja pahesid, paljastab argielu pahupoolt,
pakub   huumori   ja    satiiri    kaudu   meelelahutust.   Inimese   kujutamisel   kasutatakse   koomilisi   liialdusi,
rõhutatakse tegelaskuju tüüpilisi jooni. Komöödias lahenevad konfliktid enamasti õnnelikult, erinevalt
tragöödiast. (Nahkur,A.2005, lk 38)
           Kreeka   komöödia   sai   alguse   Dionysose   rongkäikude   falloselauludest,   väikestest   pilkelistest
stseenidest ning  nalja  ja sõimulauludest, mida esitasid lustlikud talumeeste salgad (komöödia:  komos –
nokastanud   meeste   jõuk   +  o(i)de  -     laul).   Pidutsejad   liikusid   rongkäigus   mööda   tänavat   ja   pilkasid
vastutulijaid.  Keelepruuk  oli vaba, rõvetsemine ja  erootilised   naljad  kuulusid asja juurde. Erilise  pilke  alla
langesid  võimukandjad. Nii sai alguse poliitiline  satiir , eriti Atika  demokraatlikus  õukkonnas. Spartas
seevastu arenes rohkem argieluaineline komöödia ehk koomiline   jant .(Nahkur,A.2005, lk 38)
                                                                  Komöödia  stseen
Mõlemad komöödia peasuunad - poliitiline satiir ja koomiline jant - kohtusid Ateenas ja  liitusid  siin
Vana-Attika komöödiaks, mida tema peamise  huviala  järgi nimetatakse üldiselt poliitiliseks komöödiaks,
kuigi   kõrvalharuna   esineb   harvemini   ka   muinasjutuline   komöödia,   mis   lõbustab   meid   oma   naljaka
fantastilisusega. Kahe eriilmelise suuna liitumine Vana-Attika komöödias  kajastub  küllalt selgesti ka tema
kompositsioonis. Poliitiline satiir, mis hilisemas väljakujunenud komöödias võtab enda alla esimese ning
kaalukama   osa   komöödiast,   vastavalt   oma   tekkimisloole   vajas   koori,    koguni    kahte   koori   ja   kahte
korüfaiost, kes algatasid vaidluse, mis  vaheldus  koorilauludega. Hilisemal ajal süüdistatavad isikud toodi
lavale kahe näitleja näol, kes võtsid vaidluse ja vastastikuse sõneluse korüfaiostelt endi peale,  kusjuures
harilikult üks koor oma  juhiga  toetas üht, teine teist poolt. Nii tekib poliitilise komöödia tsentraalosa -
koomiline  agoon , vastavalt traagilisele agoonile Euripidese  draamades . (Nahkur,A.2005, lk 38)
         Komöödiavõistlus toimus esimest korda aastal 488 eKr. Komöödiate teemad võeti oma kaasajast,
enamjaolt  kajastati  ühiskonna elu aktuaalseid probleeme. Karaktereid ei individualiseeritud,  sündmustikku
kandsid karikatuursed  tegelastüübid : kiitlev  sõdur , muiduleivasööja, armunud  noormees ,  hetäär  - haritud
ja sotsiaalselt tunnustatud prostituut-,  veiderdaja ,  purjus  vanaeit jne. Komöödia süžee võis olla  fantastiline
-  tegelikkuse seisukohalt võimatu sündmuste areng andis erilise koomilise efekti.
Vana- attika komöödia struktuur kujuneb seega üdiselt järgmiseks: 
1)   proloog ; 
2)   parodos ; 
3)   agoon ehk peategelaste   sõnasõda  
4)    parabaas , ürgselt komöödia lõpposa, milles kooriliikmed heidavad oma seljast koomilise kostüümi ja
korüfaios  pöördub poeedi nimel  publiku  poole,  esitades  autori vaateid mitmesuguste küsimuste kohta,
kriipsutades alla tema teeneid ja kaitstes teda kallaletungide eest. Pärast parabaasi algab komöödia teine
peaosa , milles kajastub tema kujunemine komöödia teisest peajuurest - koomilisest jandist. See teine
peaosa sisaldab seega 
5)   rea episoode, üpris elavaid ning naljakaid, sageli üsna lühikesi ja üksteisega sümmeetrilisi stseene,
mis tragöödia episoodide sarnaselt on lahutatud aeg- ajalt koorilauludega. Komöödia lõpeb
6)   eksodosega, näitlejate ja koori lahkumisega laulu ja tantsu saatel. 
Vana- attika komöödia peaesindajad on Kratinos (u. a. 520-422 eKr), Eupolis (u. a. 446-411 eKr)   ja
Aristophanes  (u. a. 450- 438 eKr) . 
*Saatüridraama oli  lõbus   näitemäng , mille peategelased olid Dionysose saatjaskonda kuuluvad saatürid.
Näitlejad olid  endile  ette  pannud   paksud  kõhud ja külge riputanud hobusesabad ning Ateenas ka fallosed.
Saatürite käitumist ja  tegusid  juhtisid söögiisu, janu ja himurus. Saatüridraama pärines Peloponnesoselt.
Kui   tekkis   oht,   et   tragöödia   ja   komöödia   õitseng   tõrjub   saatüridraama   unustusse,   seostas   Pratinas,
tragöödiakirjanik   Peloponnesoselt,   saatüridraamade   tegevustiku   kontrastipõhimõttel   oma   tragöödiate
ainega.   Ta    laskis    saatüridraamas   traagilisi    kangelasi ,   eriti   Heraklest,   paista   koomilisena.   Ta   uuendas
saatüridraama ja tõi selle ~ 515 Ateenasse. Tema 50 kaotsiläinud draamateosest (neist 32 saatüridraamat)
on säilinud üks  katkend . Pratinase mõjul hakati saatüridraamat hilisemail  aegadel  tragöödiavõistlustel
esitama tragöödiatriloogia järel  neljanda  draamana. Ainus täielikult säilinud saatüridraama on Euripidese
“ Kükloop ”,    pikki    lõike   on   säilinud   Aischylose   “Kalameestest”   ja   Sophoklese   “Otsijatest”.
Saatüridraamade  stseenid  olid vaasimaalijate meelisaineid.(Lill.A. 2004, lk 248)
                                                               
 
                                                          2.3 Lava
Antiikteater  (pildil) koosnes järgmistest osadest:
1) theatron,   publiku    asupaik .    Kaljusse    raiutud   istmed   kerkisid    ülestikku    vähehaaval   laienevate
kontsentriliste poolringide näol. Rõhtsate, veidi avaramate läbikäikude kaudu  istmete  vahel publiku
vaateruum jagunes  ridadeks , püstloodsete kaudu, mis  hajusid  kodarjalt alt üles, - kiiljaiks  löövideks ;
esimesed istmeread olid määratud valitsejaile ja muile tähtsamaile isikuile. Alguses olid seal ainult
astmed , hiljem puupingid, veelgi hiljem kivist või marmorist istmed.
2)  orchestra ,   koori   asupaik   keskel    asetseva    Dionysose   ohvrialtariga;   orchestrasse   viis   paremalt   ja
vasemalt poolt, publiku vaateruumi ja  skene   vahelt , kaks sissekäiku ehk parodost. 
3) skene (stseen, lava), tagaplaanile asetsev ehitis, mis  piiras  seda ruumala, mida me nüüd  nimetame
lavaks  ja mida  antiikajal  täpsemalt nimetati proskenioniks ehk lavaesiseks. Proskenion täitis algul
nähtavasti ainult dekoratiivset ülesannet, olles näitlejaile  sobivaks  taustaks, kes esinesid esialgu selle
ees, orchestras asetseva kooriga samal tasemel. Hiljem, kui koor kaotas oma tähtsuse, proskenion
avardati ja nii muutus ta juba tõeliseks “näitelevaks” selle sõna meieaegses mõttes.
Proskenioni   tagapõhi   kujutas   tragöödias   tavaliselt   lossi,   vasemal   pool   vaatlejaist   oli   välismaalaste,
paremal pool orjade elamu. Skene taga oli näitlejate ja kooriliikmete rõivastumisruum. Kulisside aset
täitsid   kolmetahulised    prismad ,   mis   pöörlesid   püstloodseil    telgedel    ja   mille   tahud   olid   maalitud
dekoratsioonidega.(Lill,A.2004, lk 276)
       Tehnilistest seadistest olgu nimetatud ekkyklema, mille abil publikule näidati seda, mis toimus maja
sisemuses ( selle aparaadi  konstruktsioon  on meile lähemalt tundmatu )ja kõige  keerukam  lavamasin oli
tõsteseadeldis,  mille  abil  võis jumala  taevast  maale  laskuda, et aidata  näidendi tegelasi  ja lahendada
väljapääsmatu   situatsioone   ( Rooma    ajast   alates   tuntakse   seda   seadeldist   ladinakeelse   nim.   Deus    ex
machina   -  ,,jumal   masinast”).  Peale  selle   kasutati  ratastega  poodiumit,  millel   asusid   heliseadmed ,  nt
kõuemürina imiteerimiseks. (Lill,A.2004, lk 82)
     Etendused   toimusid   lahtise   taeva   all,   selleks   ehitatud   hiigelsuurtes   teatrites,   mis   mahutasid
mitukümmend  tuhat   vaatajat .  Eesriiet  kreeka teatris ei olnud, nii et lava oli kogu mängu ajal lahti; sellest
siis antiikse tragöödia kolm  kuulsat  üksuse nõuet: 1) koha üksus, kogu sündmustik toimugu võimalikult
ühes ja samas kohas; 2) aja üksus, kogu sündmustik kujuteldagu toimuvat maksimaalselt ühe ööpäeva
jooksul;   3)   tegevuse   üksus,   kogu   sündmustik   arenegu    samast    põhiideest   ja   tegelaste   samast
põhikarakterist. Muidugi ei täida kõik meile säilinud tragöödiad täielikult neid nõudeid, kuid ideaalidena
on neil olnud kehtivus ja püsi koguni uusima  ajani  (vrd. Näit. Goethe  “ Iphigenie ”).(Lill,A.2004, lk 276)
                                                        Dionysose teatri rekonstruktioon
                                           
                                         2.4 Näitlejad ja kostüümid
Naisosad täideti meesnäitlejate poolt.  Komöödia koor koosnes 24 liikmest, näitlejaid oil 3, peale nende
muidugi mitmesugused tummtegelased ja saatjaskonnad, kelle arv polnud piiratud. Koorilauludes, milles
esineb   osalt    dooria    dialekti   vorme,   vastavad   üksteisele   stroofid   ja   antistroofid,   mis   sageli   lõpevad
epoodiga. Peale nende esineb pateetilisemais stseenes veel lüürilisi  dialooge  koori ja näitlejate vahel, mida
nimetatakse kommosteks.(Lill,A.2004, lk 187)
        Koor koosnes Aischylose ajal 12- st, Sophoklesest peale 15- st liikmest, kellest üks (korüfaios ehk
koorijuht ) juhatas koori esinemise ajal ja teatavail juhtudel rääkis koori nimel.(Lill,A.2004, lk 146)
      Nii näitlejad kui ka koor kandsid uhkeid ja eredavärvilisi rõivaid; nende kasvu suurendati koturnide
ehk paksude taldadega ja kõrgete kandadega jalanõude ja kõrgete parukate abil, hiljem kasutati ka kõrgeid
peakatteid.   Koturnide   leiutus    omistatakse    Aischylosele.   Suures   vabaõhuteatris   oli   näitlejate   pikkuse
lisamine hädavajalik, et neid näeksid hästi viimases ridades istujad. Komöödia näitlejate välimus oli pikka
aega   enam-vähem   ühesugune.   Tavaliselt   kuulusid   tema   kostüümi   koomiline    mask ,    pehmed     sussid ,
trikootaolised   ihuvärvi    püksid ,   lühike   groteskselt   polsterdatud   tuunika   ning   Aristophanese- aegsetest
komöödiastest   ka   suur   punane   tehisfallos.   Kreeka   tragöödiaetenduste   kostüüme   saame   teada
teatriteemaliselt vaasimaalidel.(Lill,A.2004, lk 148-149)
     Kostüüme   täiendasid   maskid,   mis   võeti   kasutusele   juba   Thespise   ajal.   Näole   asetati   mask
häälekõvendaja taolise suuavausega. Maskid  kujutasid  teatavaid  kindlaid  tüüpe, sest  miimika , mida nüüd
nii hinnatakse, polnud  rakendatav  antiikses teatris lava suure kauguse tõttu publikust. Need  võimaldasid
ühel näitlejal mängida mitut rolli ning kehastada ka naisi. Peale selle sai maski abi edasi anda tegelase
vanust , ühiskondliku positsiooni, olulisi isiksuseomadusi, aga ka tema  põhimeeleolu : viha, hirmu, või
meeleheidet.   Kuna   näitleja   nägu   oli   maski    varjus    ja   lopsakas    kostüüm    piiras   ka   liigutusi,   jäi   tema
peamiseks  relvaks  hääl. (Lill,A.2004, lk 165-166)
                                                
                                                  2.5 Pealtvaatajad
Vaatajaskond koosnes Ateena kõikide ühiskonnakihtide liikmetest.Pealtvaatajate kohad asetsesid tõusvalt
poolringis ümber  orkestra .  Vaatajad  jõid veini,  hüüdsid  näitlejatele vahele, loopisid näitlejaid, kelle mäng
ei meeldinud, pähklitega. Suurte dionüüsiate ajal  nägid  pealtvaatajad nelja päeva jooksul mitte vähem kui
15 teatritükki,  nende  vahel  olid ainult   lühikesed    pausid .  Muretseti  endale  süüa  ja juua  ega lahkutud
teatrist .(KAA 1999. lk 25)
                                                                  (pildil: teatripiletid)
Alguses olid etendused pealtvaatajatele tasuta, kuid pisut hiljem( 5.saj eKr) tuli nende eest maksta kaks
obooli — vaestele andis raha riik etenduste fondist.(Lill,A.2004, lk 210)
       Tragöödiaetendus   Kreekas   oli   koos    massiüritus ,   korraga   nii   sotsiaalne   kui   ka   kunstiline   nähtus.
Teatrisse tuli kokku tavaliselt üle 10 tuhande vaataja, järelikult pidi esitatav kaasa  haarama  suurt hulka
inimesi ja olema neile huvitav. (Lill,A.2004, lk 210)
        Teatrid  olid tohutu suured – näiteks Ateena teater mahutas 17 000, Megalopolise oma 44 000  
vaatajat. Ateena riik andis teatri rendile  eraisikule , kes pidi hoolitsema  remondi  eest.(Lill,A.2004, lk 276)
                                                3. Teater Roomas
Teater ei saavutanud Roomas sellist populaarsust ja taset nagu Kreekas. Kaua aega ei olnud Roomas
ühtegi teatrihoonet. Etendusi korraldati foorumil,  näidendid  tõlgiti kreeka keelest ja kohandati Rooma
oludele. Rooma teatrid  erinesid  kreeka  omadest : nad ehitati mitte mäeküljele, vaid lauskmaale ja olid
piiratud  kõrge,  kaunilt  kujundatud kivimüüriga.  Koori kadumisega orkestrat enam ei  vajatud . Rooma
teatrimaja  keskseks   kohaks  kõrge lava, mille ees pingiread, taga oli aga väljaehitatud keerukas lavasein.
Meie ajaarvamise 1 sajanditeks oli rooma  teatreid   kõikjal  Itaalias, Hispaanias, Prantsusmaal. Publiku
jaoks   ehitati   varikatused.   Teatrid   olid   ilusad   tühjad    kestad ,   vaatajatele   pakuti   surevat   kunsti.   Ei   saa
võrrelda varasemate aegadega. Teatrites mängiti enamasti koomilisi nilbeid ja roppe miime ning  farsse ,
sisuks  purjutamine,  ahnus ,  abielurikkumine . Kreekas olid  näitlejateks hea mainega kodanikud, Roomas ei
peetud neist enam lugu. Erinevalt kreeka teatrist pruugiti eesriiet, kuid ei kasutatud maske. Seega said
vaatajad hästi jälgida näitlejate näoilmet. (Lill,A.2004, lk 210)
                 Kreeka komöödia levis Itaaliasse, kus tegi läbi märkimisväärsed muutused ja inspireeris rooma
komöödia kaht peamist autorit Plautust (u. a 254–184 eKr),  ning Terentiust (u. a. 190-159 eKr). Sealt
võtsid   nad   oma   süzeed   ja   mitmed   põhitegelased,   nagu   äkkvihaga    vanamehed ,   noored   liiderdajad.
(Lill,A.2004, lk 210)
            Plautuselt on säilinud 20 näidendit, põhiliselt ta tõlkis ja mugandas. Kirjutas komöödiaid nüüdseks
kaduma läinud kreeka originaalide järgi,  kandes  tegevuse üle Rooma ja sobitades selle Rooma elu ja
kommetega.   Tegelased   olid   aredad   tüübid:   nende   hulgas   olid   hooplev   sõdur,   ihnur,    parasiit .   Tema
näidendid mõjuvad paremini  mängides  kui  lugedes .(Lill,A.2004, lk 210)
            Originaalsem ja tugevam kirjanik oli Aafrikast pärit vabaks ostetud ori  Terentius . Tal oli parem
haridus . Säilinud on  6  komöödiat , mis sisaldavad vähem vihjeid kohalikele oludele. Süžeed ja dialoog on
universaalsemad.(Lill,A.2004, lk 210)
                                                     Kokkuvõte
Kreeka ühiskonna õitseajastul (st juba VI.s.) kuulus teatrietendus koostusosana Dionysose kultusesse ja
toimus eranditult pidustuste ajal, mis olid pühendatud sellele jumalale. Teater moodustas terviku koos
templi   ja   suure    vabaõhu    altariga,   mis   oli   pühendatud   Dionysosele.   Algupäraselt   nimetati   kallakut
theatroniks   (“nägemise   paik”,   “theastai”   –   “vaatama”).   Lagedat   ala   kallakust   madalamal   kasutati
orchestra-na (“tantsimise koht”, “orcheisthai” – “tantsima või miimilisi liigutusi tegema”). On säilinud
Ateena   Dionysose   teatri   varemed.   Ateena   teatri   vanim   orkestra   kujutas   endast   ümmargust   tasaseks
tambitud   24-meetrise   läbimõõduga   väljakut   kahe   külgsissekäiguga   (“parodoi”):    nendest    läksid   läbi
vaatlejad , seejärel tuli sisse koor ja näitlejad. Kui keegi astus lavale (orkestrale)  paremast  sissekäigust,
tähendas   see,  et  tegelane  tuleb   linnast  või  sadamast,  kui  ta  tuli   vasakust, siis  oli  tegelane  saabumas
kaugemalt    maalt.   Keset   orkestrat   asetses   Dionysose    altar .   Mitmesugustes   osades   esineva   näitleja
sissetoomisega tekkis vajadus ümberriietumisruumi järele. See ruum – nn  skeene  (“ telk ”) oli ajutist laadi
ja  asetses  algul  väljaspool  publiku  vaatevälja;  varsti  hakati  teda  ehitama   orkestra  taha  ja  kunstiliselt
kujundama dekoratiivseks taustaks mängu jaoks. Skeene kujutas nüüd hoone, kõige sagedamini lossi või
templi fassaadi, mille seinte ees arenes tegevus (kreeka  draamas  ei toimu tegevus iial  majas ). Tema ette
ehitati    sammastik    ( proskeenion );   sammaste   vahele   pandi   maalitud   laudu,   mis   olid   nagu
leppedekoratsioonideks: nendel kujutati midagi, mis meenutas näidendi miljööd. Pärastpoole muutusid
skeene ja proskeenionid kiviehitisteks, küljepealsete juurdeehitistega – paraskeenionidega.   Kuid draama
õitseajal  võttis koor otseselt osa tegevusest  ja näitlejatel  tuli näidendi käigus sageli  suhelda kooriga.
Seetõttu võib arvata, et V sajandil mängisid näitlejad orkestral proskeenioni ees, kooriga ühisel  tasapinnal
või õige vähe kõrgemal. 
Osalised esinesid maskides, mis katsid nägu ja pead. Maski abil – värvusega, lauba ja  kulmude   ilmega ,
juuste kuju ja värvusega – sai ära märkida  kujutatava  isiku soo, vanuse, ühiskondliku asendi, kõlbelised
omadused, hingelise seisundi. Tänu maskile võis näitleja ühe näidendi  kestel  hõlpsasti esineda mitmes
osas. Mask tegi näo  liikumatuks  ja välistas miimika, mida kauguse tõttu poleks suurem osa  pealtvaatajaid
saanudki   jälgida.   Miimika   puudumist   kompenseerisid   näitleja    mitmekesised    ning   väljendusrikkad
liigutused ja teksti esitamise oskus. Näitlejate riietus oli draama eri zhanrides erinev. Tragöödias esineti
pikas    pidulikus   rüüs,   kõrge    peakattega    ja   kõrgete   taldadega   jalatseis,   nn    koturnides .   Komöödias   ja
saatüridraamas pidid näitlejate ülikonnad ja maskid publikud lõbustama ja  naerma   ajama  ja olid seetõttu
eriti  veidrad  ning kohmakad. Näitlejaiks võisid olla ainult vabad kodanikud ja mehed.  Sissepääs  teatrisse
oli maksuline. 
Kasutatud kirjandus
KAA 1999.  Klassikalise aja Ateena. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.
Lill,A.2004. Tragöödia  leksikon . Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus
Nahkur,A.2005. Antiigist  renessansin. Gümnaasiumiõpik. Tallinn: Koolibri
Teater- http://et.wikipedia.org/wiki/Teater
Pildid
http://www.google.ee/

Document Outline

• Tallinna Õismäe Humanitaargümnaasium
  
  
  
  • Antiikaja teater