· Kothornid-platvormtaldadega jalatsid · Mask-avas tegelaskujude olemuse ,soo,ea,sotsiaalse ja majandusliku seisundi Tragöödia · Kreeka tragöödia nim, tekkekoha järgi Atika tagöödiaks-see saavutas täituse 5.saj, eKr Atika maakonnad ateenas · ,,Sokulaul" (kr tragose ode) ohvri toomine või autasu Thesepis(6saj, 30 aastat eKr) · Poeet, näitleja,lavastaja kes tuli ome sünnikaohast vankriga ,millest sai improviseeritud lava :ateenas võitis auhindu dionüüsiatel · Thespise kunst- näilemine · Thespise rüü-teatrikostüüm · Thespise uuendus-dialoogid Sokhokles (u 496-406eKr)-meieni · Jõudnud 7 tragöödiat,kokku kirjutas 90 näidentit · Kuningas oidiopus_ainestki seotud teeba linnaga seotud müütidega · ,,antigone" oidipuse tütrest
3 elementi Kreeka kultuurist meie kultuuris: 1. Tänapäeva teater sai alguse just Kreekast. Esialgu toimusid etendused kevadistel dionüüsiatel, mis olid veinijumal Dionysose auks peetavad mängud. Kui tänapäeval toimuvad siiski enamus etendused siseruumides, toimusid Kreekas etendused lageda taeva all. Esalgu oli näidend koori ja ühe näitleja vaheline dialoog, hiljem lisandus näitlejaid, kuid koorjäi mängima keskset osa. Peale dionüüsiate toimusid Ateenas ka pantenaiad, millega tähistati uue aasta algust. Ka tänapäeval on levinud uue aasta saabumise tähistamine suursuguste pidustustega
dialoogilised osad näitleja(te)lt ja koorilt. Etenduse lõpetas viimane episood e. eksood- ja koori lahkumine. Atika ajajärgu perioodil on juhtivaks kirjandusliigiks draama. See arenes välja dionüüsiatest e. Dionysosele pühendatud pidustustest, kus korrladati suuri rongkäike, joodi veini ja lõbutseti. Rongkäigus esines ka saatüreid, kes käitusid ülemeelikult ja laulsid ditürambe e. ühislaule jumalale. Atika komöödia sai alguse pilkelauludest, mida esitasid dionüüsiatel saatürid ja lõbusad meestesalgad. Atika komöödia üks tähtsaim oli: Aristophanes pilkas poliitikuid ja kirjanikke. Kasutatud kirjandus: http://et.wikipedia.org/wiki/Vanakreeka_kirjandus www.oesel.ee/27a/6ppe/kirj11.doc Samuti leidsin lühikokkuvõtte raamatu ,,Kirjandus antiigist renessansini" kohta.
· Mask avas tegelaskujude olemuse, soo, ea,sotsiaalse ja majandusliku seisundi Tragöödia · Kreeka tragöödiat nimet. tekkekoha järgi Atika tragöödiaks - see saavutas täiuse 5. saj. eKr Atika maakonnas Ateenas · "sokulaul" (kr. tragos ode) ohvri toomine või autasu Thespis (6.saj. 30.aastad eKr) · Poeet, näitleja, lavastaja kes tuli oma sünnikohast vankriga, millest sai improviseeritud lava: Ateenas võitis auhindu dionüüsiatel · Thespise kunst näitlemine · Thespise rüü teatrikostüüm · Thespise uuendus - dialoogid Kuulsamad tragöödiate autorid · AISHYLOS (525-456 eKr) 7 tragöödiat Kreeka- Pärsia sõdade ajal usk maailma harmoonilisusesse, mida traagilised konfliktid kohati rikuvad. Ülev ja pidulik stiil. · Omalaadne tragöödia "Pärslased" Salamise lahingust · "Oresteia"- Mükeene valitseja veresüüst · "Aheldatud Prometheus"- titaanist, kes varastas
diturambilise koori juhti Thespist, kelle nimi sai näitlemise sünonüümiks - Thespise kunst -, samuti nagu Thespise rüü tähendab teatrikostüümi. Thespis olevat tulnud koos kooriga oma sünnikohast Ikarjast kraamivankril, mille põhja- ja äärelaudadest sai moodustadaimproviseeritud lava. Rännakuil ühelt peolt teisele jõudis ta lõpuks Ateenasse, kus ta loomulikult võitisauhinna äsja algadatud draamafestivalil - suurtel dionüüsiatel. Amfiteater on tõusvate istmeridadega poolringi- või ringikujuline vabaõhuteater. Antiikajal etendati Kreekas veinijumala Dionysose auks koorilaule ja näitemänge. Algul toimusid need lihtsalt vabas õhus või agoraal, peagi aga rajati selleks teatrid. Tragöödia ehk kurbmäng on traagilise lõpplahendusega, traagilisel konfliktil põhinev näidend, üks dramaatika zanre (teised on komöödia ja draamaga). 7. Mida tead Sophoklese tragöödiast ,,Kuningas Oidipus"
Edasi levis kultuur ka mandri-Kreekasse, kus hakati ehitama losse ja võeti kasutusele ka kiri. Vana-Kreeka kultuuris võib edaspidi mainida mitut erinevat ajajärku,millest hellenismiperiood 338-30 eKr lõpetab Vanakreeka ajastu. Vanakreeka kultuur on selget mõju avaldanud ka paljudele Euroopa riikide kultuuridele. Mida kõike teame me siis Vanakreeka kultuurist ja mis on säilinud ka tänapäevani? Tänapäeva teater sai alguse just Kreekast. Esialgu toimusid etendused kevadistel dionüüsiatel, mis olid veinijumal Dionysose auks peetavad mängud. Kui tänapäeval toimuvad siiski enamus etendused siseruumides, toimusid Kreekas etendused lageda taeva all ja pealtvaatajaid oli vahel koguni üle kümne tuhande. Peale dionüüsiate toimusid Ateenas ka pantenaiad, millega tähistati uue aasta algust. Ka tänapäeval on levinud uue aasta saabumise tähistamine suursuguste pidustustega. Vana-Kreekast said alguse ka tänapäeval tuntud teatrizanrid Tragöödia ja Komöödia.
tragöödiates aga päris otse, kui vaatleme sündmusi olümposlikult distantsilt. Kuigi tragöödia juured jäävad varjatuks, on laialdaselt tunnustatud Aristotelese arvamus, mis seob tragöödia arengu jumal Dionysosega. Nende vahelist seost peeti probleemiks juba antiikajal. Arvatakse, et tollal üldlevinud ütlus "mitte midagi Dionysosest" kritiseeris algselt tragöödia liigset kaugenemist jumala tõelisest austamisest suurtel dionüüsiatel, mis olid tragöödiate ettekandmise peamiseks kohaks. See, et Dionysose kultus lähtus pigem rahvalikust traditsioonist, soodustas ilmselt tragöödia arengut. Aristotelese järgi on tragöödia arengus oma osa ka saatürite, kes olid loomaliku olemuse, nilbete zestidega ja piiritu seksuaalsusega veinijumala saatjad, tantsudel. Dionüüsiate draamakonkurssidel osalevatele autoritele oli kohustuslik esitada lisaks kolmele tragöödiale ka üks kergema iseloomuga draama saatüritest.
· Dekoratsioonid maaliti kangale ja riputati skeene külge · Seal mängisid näitlejad Theatron · Ala, kus istusid pealtvaatajad · Nad olid paigutatud poolkaares/hobusera uakujuliselt ümber näitemänguplatsi · Pingid olid kivist ning ebamugavad Dionüüsia · See on Dionysose auks toimunud teatrietendus · Dionysose kultus lubab paradiisi nüüd ja kohe · Dionüüsiate ajal heideti kõrvale normatiidid · Peeti loomulikuks, et dionüüsiatel osalevad kõik Ateena kodanikud Dionysos Tragöödia · Tõsise sisuga näidendid pärineesid kangelasmüütidest · Tegelaste kannatusi püüti võimalikult kaasahaaravalt kujutada · Tihti oli õnnetu või traagilise lõpuga · Olid kirjutatud värsi vormis ja piduliku keelega Tragöödia struktuur 1) proloog, koori ilmumisele eelnev osa; 2) parodos, ilmuva koori esimene laul; 3) episoodid, dialoogid, mis kirjutatud
kuluseteenrid. Teatri sünd Kreekas ja näitekirjanduse kujunemise iseiseisvaks kirjandusliigiks on seotud viljakusjumal Dionysose kultusega, tema auks korraldatud riitustega, mille rongkäigud sisaldasid juba näidendi elemente. Jumalateenistuse teatriks muutumine algatas 6. saj eKr poeet Thespis, kes rändas koos kooriga oma kodulinnast Ateena poole. Tema vankri, millega ta peolt peole sõitis, võis muuta lavaks ning Ateenas võitis ta dionüüsiatel auhinna. Thespis oli esimene näitejuht ja näitleja, samuti ka esimene ,kes julges jumalat mängida. Samuti olid dionüüsiate ajal suured nö näitevõistlused, mida etendati linna jaoks. Omavahel võistlesid 3 autorit kolme tragöödia ja ühe satüürkomöödiaga. žanrid: Dionüüsiate rongkäikudel osalesid ka saatüred, e soku pea ja sabaga metsavaime kehastavad mehed, kes laulisd jumalale ülistuslaule. Nendest sokulauludest on nime saanud tragöödia (kr keeles).
kuluseteenrid. Teatri sünd Kreekas ja näitekirjanduse kujunemise iseiseisvaks kirjandusliigiks on seotud viljakusjumal Dionysose kultusega, tema auks korraldatud riitustega, mille rongkäigud sisaldasid juba näidendi elemente. Jumalateenistuse teatriks muutumine algatas 6. saj eKr poeet Thespis, kes rändas koos kooriga oma kodulinnast Ateena poole. Tema vankri, millega ta peolt peole sõitis, võis muuta lavaks ning Ateenas võitis ta dionüüsiatel auhinna. Thespis oli esimene näitejuht ja näitleja, samuti ka esimene ,kes julges jumalat mängida. Samuti olid dionüüsiate ajal suured nö näitevõistlused, mida etendati linna jaoks. Omavahel võistlesid 3 autorit kolme tragöödia ja ühe satüürkomöödiaga. žanrid: Dionüüsiate rongkäikudel osalesid ka saatüred, e soku pea ja sabaga metsavaime kehastavad mehed, kes laulisd jumalale ülistuslaule. Nendest sokulauludest on nime saanud tragöödia (kr keeles).
Kreeklased uskusid, et Dionysos innustas suuri näitekirjanikke ja oli kinkinud inimestele veini) auks peetud pidustuste raames, mida kutsuti dionüüsiateks. Dionysose kultus oli rahvaenamusele, polnud suletud. Kultus pärineb Väike- Aasiast. See kultus lubab paradiisi nüüd ja kohe! Heideti kõrvale mõistuse kammitsad - oldi alkoholi mõju all. Dionysos on kaose jumal. Dionüüsiate ajal heideti normatiivid kõrvale, aga see oli siiski rangelt piiritletud. Peeti loomulikuks, et dionüüsiatel osalevad kõik Ateena kodanikud. Näidendid kanti ette selleks spetsiaalselt ehitatud teatrites, mis mahutasid kuni 15 000 pealtvaatajat. Toonastest näidendeist on tervikuna säilinud vähesed, kuid neid, mida teatakse, mängitakse ka tänapäeval. Tõsise sisuga näidendite ainestik pärines kangelasmüütidest ning neid nimetati tragöödiateks. Müüdid olid üldtuntud ning sisu seega vaatajatele ette teada. See-eest püüti võimalikult kaasakiskuvalt kujutada tegelaste kannatusi
viievõistlus ning hobukaarikute võidusõit. • Spordivõistluste ja ohvritalituste kõrval võisteldi ka pillimängus ning kanti ette luulet. Sport ja olümpiamängud • Tagamaks sportlaste ja pealvaatajate takistusteta kohaletulekut kuulutati mängude ajaks välja olümpiarahu. Keelatud oli ka mängudele relvade kaasa võtmine. Teater • Draamakunst sai alguse veinijumal Dionysosele pühendatud koorilauludest. Ateenas toimunud talvistel Dionysose pidustustel- dionüüsiatel toodi jumala kuju rongkäiguga akropoli jalamil asuvasse Dionysose teatrisse.Teater oli hobuserauakujulise põhiplaaniga avatud ehitis, mille keskmes asus näiteplats mille taga taustaks olid puust dekoratsioonid Teater • Etendati nii tõsise sisu ja enamasti kurva lõpuga müüdisüžeedel põhinevaid tragöödiaid kui ka lõbusa sisuga ning igapäevaelu ja poliitikat käsitlevaid komöödiaid. Kui algselt kasutati laval ainult ühte näitlejat ja
· Apollon hoidis lüürat käes. Paiaan on kultuslaul, koor kannab ette (kitara saatel). Püütia mängud (kunstide alased) koos OM-dega. 9 muusat e jumalannat saatsid teda. Need on Kleio, Urania, Melpomene, Thaleia, Terpsichore, Kalliope, Erato ja Polyhymnia, Euterpe. · Dionysus saatürid (kitsinimesed) saatsid teda. Kultuslaul ditüramb => areneb tragöödia. Koos aulose e salmeiga. Alati lauldi Dionysose altari juures. Dionüüsiatel (varakevadised pidustused) mängiti -> amfiteater. Komöödia kasvas välja saatüridest. Sokud ohverdusteks. Tragöödiad ei lõppenud kunagi halvasti. · Athena valmistas, leiutas flöödi (kultuslaulu pole). Ta ei saanud kunagi flööti mängida, sest see teeks ta näo koledaks, seega ta viskas selle minema. Selle leidis Marseyas. · Marseyas kutsus Apolloni või(s)tlustele früügia saatür.
Draama kujunemine iseseisvaks zanriks on seotud jumal Dionysose kultusega teatrietendused. Draama oli seotud võistluse ja auhindamisega. Tõsine näidend, vapustav elusündmus. Tragöödia oli rituaalse rahvapeo osa, mille lõpp ei pruukinud õnnetu olla. Kurbmäng, lepitamatu konflikti ja traagilise lahendusega. Komöödia naljamäng, lõbus näidend, naeruvääristab huumori abil inimlikke nõrkusi ja pahesid. Lõpp alati õnnelik. 9. Mis toimus kreeklaste dionüüsiatel? Kelle auks neid peeti? Dionüüsiaid peeti Dionysose (viinamarjade, veini- ja viljakusejumal) auks, kui kevadeti peeti 5- päevaseid karnevali tüüpi pidustusi, millest kolmel viimasel päeval toimusid teatrietendused. 10. Millises kolmes suunas arenes antiikaja jutukirjandus (klassikalise ajastu proosa)? Kolm suunda: ajalooproosa vajadus kirjas jäädvustada suurenevate teadmiste hulka kaugemate maade
IV sajandi keskpaiku avaldas Aristoteles need arhiivimaterjalid. Pärast tema teose ilmumist hakati märkima kivile iga pidustuse võitude koondregistrit ja võitjate nimestikke, ja meieni on säilinud rida nende raidkirjade fragmente. Väga rikas miimiliste elementide poolest oli ka Dionysose kultus, ja draama kujunemine iseseisvaks kirjanduszanriks on seotud just Dionysose kultusega. Näidendite etendamine Kreekas toimus V ja IV sajandil eKr ainult Dionysose pidustustel, eriti Suurtel Dionüüsiatel märtsis-aprillis ja lenaiadel jaanuaris-veebruaris, ning moodustas osa selle jumala kultust. Dionysos (Bakchos) on looduse loovate jõudude jumal. Tema kehastuseks loeti taimi: puid, viinapuuvääti, - või loomi: härga, hobust või sokku. Dionysose sümboliks oli fallos. Kõige primitiivsemad Dionysose kultuse vormid säilisid Traakias: jumala austajad, sagedamini naised, täitsid kollektiivseid öiseid riitusi tõrvikute valgusel, flöötide ja timpanite helide saatel
All sõõris asub ümmargune väljak, mida nimetatakse orkestraks. Seal asuvad etenduse ajal koor ja näitlejad. Skeene on väike telk orkestra taga, kus näitlejad oma etteasteid harjutasid ja esinemiseks valmistusid. Esimesed teatrietendused toimusid Dionysose auks peetud pidustuste raames. Vaasidel kujuatati Dionysost (algselt viljakuse-, hiljem veinijumal) pikajuukselise noorukina, käes viinamarjad või veinikarikas. Peeti loomulikuks, et dionüüsiatel, kevadistel pidustustel Dionysose auks, osalevad kõik Ateena elanikud. Ateenas korraldati kaks korda aastas näitekirjanikele võistlusi, mille peaainestik pärines kangelasmüütidest ning neid nimetati tragöödiateks. Sageli käsitleti tragöödiates jumalatele kuuletumise ja aruka valitsemise teemat. Komöödiates aga kujutati tuntud kodanikke ebatavalistes ja naljakates olukordades ning tihti pilgati jumalaid. Komöödia üheks tegelaseks oli tihti sõnakuulmatu või põgenenud ori
sarvede ja sabaga olendid, Dionysose kaaslased), siis see ei etendanud iseseisvat osa ja oli vaid lisandiks tragöödia etendusele.(Lill,A.2004, lk 77) Jumalateenistuse teatriks muutumise algatas 6. sajandil eKr poeet Thespis, kes olevat rännanud koos kooriga oma kodupaigast Ikariast Ateena poole suurel kraamivankril, millest sai teha improviseeritud lava. Teel liikus ta ühelt peolt teisele, kuni jõudis Ateenasse, kus võitis suurtel dionüüsiatel auhinna. Thespise tähtis uuendus oli see, et ta astus jumala kehastajana kooriga dialoogi, deklaameerides värsse. Seega oli ta esimene näitejuht kui ka esimene näitleja. Ning ühtlasi esimene, kes julges jumalat mängida. (Nahkur,A.2005, lk 29) Suured dionüüsiad, mis leidsid aset märtsis-aprillis, olid pidustused, mille käigus lavastati kolme päeva jooksul näidendeid kogu linnarahvale. Etendused toimusid võistlusena, võistlema lubati ainult uusi näidendeid
Teatritest on kuulsaim Epidaurose teater (3.saj e Kr.), Epidaurose teater on kasutusel tänapäevalgi. Teatri lavalt kostavad helid selgesti ka kõige kaugematesse ridadesse. All sõõris asub ümmargune väljak, mida nimetatakse orkestraks. Seal asuvad etenduse ajal koor ja näitlejad. Skeene on väike telk orkestra taga, kus näitlejad oma etteasteid harjutasid ja esinemiseks valmistusid. Esimesed teatrietendused toimusid Dionysose auks peetud pidustuste raames. Peeti loomulikuks, et dionüüsiatel, kevadistel pidustustel Dionysose auks, osalevad kõik Ateena elanikud. Sageli käsitleti tragöödiates jumalatele kuuletumise ja aruka valitsemise teemat. Komöödiates aga kujutati tuntud kodanikke ebatavalistes ja naljakates olukordades ning tihti pilgati jumalaid. Teater oli avatud ka naistele. Näitlejad kandsid laval maske ja olid alati mehed. Vahetades rolli, vahetas ka näitleja maski. Maskid väljendasid täpseid näoilmeid ja pidid aitama publikul mõista, mida tegelane tunneb
Spordivõistluste ja ohvritalituste kõrval võisteldi ka pillimängus ning kanti ette luulet. Tagamaks sportlaste ja pealvaatajate takistusteta kohaletulekut kuulutati mängude ajaks välja olümpiarahu. Keelatud oli ka mängudele relvade kaasa võtmine. 3.7. Teater: Draamakunst (kr k drama tegevus) sai alguse veinijumal Dionysosele pühendatud koorilauludest. Ateenas toimunud talvistel Dionysose pidustustel- dionüüsiatel toodi jumala kuju rongkäiguga akropoli jalamil asuvasse Dionysose teatrisse (kr k theatron vaatamise koht). Teater oli hobuserauakujulise põhiplaaniga avatud ehitis, mille keskmes asus näiteplats (kr k orkestra tantsuplats), mille taga taustaks olid puust dekoratsioonid (kr k skenee telk). Etendati nii tõsise sisu ja enamasti kurva lõpuga müüdisüzeedel põhinevaid tragöödiaid kui ka lõbusa sisuga ning igapäevaelu ja
Spordivõistluste ja ohvritalituste kõrval võisteldi ka pillimängus ning kanti ette luulet. Tagamaks sportlaste ja pealvaatajate takistusteta kohaletulekut kuulutati mängude ajaks välja olümpiarahu. Keelatud oli ka mängudele relvade kaasa võtmine. 3.7. Teater: Draamakunst (kr k drama tegevus) sai alguse veinijumal Dionysosele pühendatud koorilauludest. Ateenas toimunud talvistel Dionysose pidustustel- dionüüsiatel toodi jumala kuju rongkäiguga akropoli jalamil asuvasse Dionysose teatrisse (kr k theatron vaatamise koht). Teater oli hobuserauakujulise põhiplaaniga avatud ehitis, mille keskmes asus näiteplats (kr k orkestra tantsuplats), mille taga taustaks olid puust dekoratsioonid (kr k skenee telk). Etendati nii tõsise sisu ja enamasti kurva lõpuga müüdisüzeedel põhinevaid tragöödiaid kui ka lõbusa sisuga ning igapäevaelu ja
(saatürid – metsadeemonid, sarvede ja sabaga olendid, Dionysose kaaslased), siis see ei etendanud iseseisvat osa ja oli vaid lisandiks tragöödia etendusele.(Lill, A.2004, lk 77) Jumalateenistuse teatriks muutmise algatas 6. sajandil eKr poeet Thespis, kes olevat rännanud koos kooriga oma kodupaigast Ikariast Ateena poole suurel kraami vankril, millest sai teha improviseeritud lava. Teel liikus ta ühelt poolt teisele, kuni jõudis Ateenasse, kus võitis suurtel dionüüsiatel auhinna. Thespise tähtis uuendus oli see, et ta astus jumala kehastajana kooriga dialoogi, deklaameerides värsse. Seega oli ta esimene näitejuht kui ka esimene näitleja. Ning ühtlasi esimene, kes julges jumalat mängida.(Nahkur, A.2005, lk 29) Suured dionüüsiad, mis leidsid aset märtsis-aprillis, olid pidustused, mille käigus lavastati kolme päeva jooksul näidendeid kogu linnarahvale. Etendused toimusid võistlusena, võistlema lubati ainult uusi näidendeid
Koreeg ehk teatrietenduse ,,produtsent", peafinantseerija, valiti rikaste kodanike hulgast. Koor (algselt 12, siis 15 meest, koori osatähtsus järjest kahanes) ja näitlejad [algselt 1, seejärel 2, siis 3]. Maskid ja kostüümid. Kõiki rolle mängisid mehed. Üks näitleja mängis mitut tegelast (maskide vahetus). Muusika (aulose saade: oluline, aga meile tundmatu) ja tants. Hindas kohtunike kogu. Deus ex machina kasutamine. Publik: vabad kodanikud ja metoigid (sissesõitnud), dionüüsiatel ka külalised mujalt Kreekast, lenaiadel mitte, orjad vaid isandate saatjatena, naised (arvatavasti) ei olnud publikus. 50. Iseloomusta kreeka tragöödia ühiskondlikku rolli ja tähtsust. Ühiskondlik ,,kõlakast" (sh koor kui ,,sisemine publik", kes ei sure kunagi ega ole ka füüsiliselt ohus) Mütoloogiline temaatika = turvaruum (ka vägivalla puhul: kauge minevik, teised paigad) Üldistamine, ühiskonna valupunktide käsitlemine fiktiivses kontekstis
inimesele mõistetav, temaga peab saama samastuda, et ärkaks kaastunne ja, kui vaja, ka hirm. Traagilise käsitlus saavutab eesmärgi, kui ta vapustab tekib katarsis. Näitekunstis näeb Aristoteles elu jäljendamist mimesis. Jäljendamise abil tekitavadki näitlejad hirmu ja kaastunde elamuse, katarsise (puhastus, lahendus, teeb meele lahedaks) . KOMÖÖDIA leidis tunnustuse tunduvalt hiljem kui tragöödia (viimane 534 eKr). Komöödiavõistlusi hakati suurtel dionüüsiatel korraldama u. 488-486. a eKr, iga autor pidi esitama ühe teose. Kuidas zanr täpselt tekkis, pole teada, kuid Aristotelese andmeil sai asi alguse Dionysose auks korraldatavaist rongkäikudest pidutsejad liikusid tänavail maskeeritud või määritud nägudega, pilkasid vastutulijaid, etendasid väikesi pilkelisi stseene, laulsid nalja- ja sõimulaule. Niisiis on algus sarnane jambiga. Komöödia `koomose laul'; komos purjus meeste jõuk, mis pärast joomingut tänaval
NÄIDEND teatris esitamiseks mõeldud dialoogiline tekst. Kõik näidendid kokku moodustavad näitekirjanduse e dramaatika. DRAAMA tähistab peamiselt zanrit (tragöödia, komöödia, draama), vahel ka põhiliiki (lüürika, eepika, dramaatika e draama) TRAGÖÖDIA mõiste pärineb Vana-Kreeka viljakus- ja veinijumala Dionysose surma ja ülestõusmist kujutavatest rituaalidest. Sõna tuleneb kreeka keelest (tragoidia ´kits´, ´sokk´ + oide ´laul´) ja tähendab ´sokulaul´. Dionüüsiatel ohverdati sokk. Hiljem sai keskseks teemaks inimelu üldistav käsitlemine. Tuntumad autorid Sophokles, Euripides, Shakespeare, Racine, Corneille. Klassikalist tragöödiat iseloomustavad: · kangelane, eriline inimene, enamasti jumal või ülik · kangelase eetilisus · traagiline situatsioon, õnnetus, kuhu tegelane satub mingi juhusliku eksimuse tõttu ja mis põhjustab talle kannatusi · positiivse lahenduseta olukord · õnnetu lõpp · värsskõne
Koorilaulu pidulikest ja ülevatest elementidest kujunes aja jooksul välja tragöödia, naljalugudest aga komöödia. Need kaks ongi atika ajajärgu kirjanduse põhizanrid. Ditüramb - Ditüramb oli esialgu kultuslik koorilaul Dionysose auks ning muutus kirjandusliku koorilüürika vormiks alles Arioni ajal (7. saj). Ditürambe esitati suurte (kuni 50 lauljat) kooridega ning Atika füülid võistlesid nende ettekandmises omavahel. Suurtel dionüüsiatel peeti kõrvu draamavõistlustega ditürambivõistlusi. Tragöödia - Tragöödia oli nii sisult kui ideestikult uus zanr, mis käsitles inimliku käitumise probleeme mütoloogiliste kangelaste saatuse põhjal. See tekkis ajal, mil kasvas üksikisiku ühiskondlik tähtsus polise elus.Tragöödia lõpp ei pruukinud olla õnnetu, antiiktragöödia on eelkõige lugu, mis räägib kannatustest.
Tekke poolest olid mõlemad kultuslikud rituaalsed ja seotud viljakuspidustustega (vana surm ja uue sünd, noore võit vana üle) ja võisid muutuda üsna ohjeldamatuteks. Nende muistsete pidustustega on ilmselt seotud Lääne-Euroopa karnevalitraditsioon. Draama kujunemine iseseisvaks kirjanduszanriks on seotud jumal Dionysose kultusega. Näidendite etendamine Kreekas toimus 5. ja 4. sajandil ainult Dionysose pidustustel, eriti suurtel dionüüsiatel märtsis- aprillis ja lenaiadel jaanuaris-veebruaris ja moodustas osa selle jumala kultusest. · Kreeka tragöödiat nimetatakse tekkekoha järgi tavaliselt atika tragöödiaks, see saavutas täiuse 5. sajandil eKr Atika maakonna keskuses Ateenas ning 4. sajandil levis juba üle kogu Kreeka. * Tragöödia tekkimise allikate suhtes aga on tänapäeval võimalikud üksnes oletused. Sõna ennast
Polnud preesterkonda kui omaette seisust. Preestrid olid ühel või teisel moel kogukonna eestseisjad, ametisse määratud riigiametnikena. Riik delegeeris kõigi nimel jumalate austamist korraldada. Kreeka mütoloogia tõlgendamine oli teatud piirini vaba. Hesiodose Theogonia (jumalate põlvnemine) esitab populaarseks saanud versiooni maailma loomisest: Chaos Uranos Kronos Zeus Poeedid unifitseerisid mütoloogiat. Jumalate arvel võis nalja teha isegi rituaalsetel pidustustel (dionüüsiatel) jm sobivas kontekstis. Kreeklaste jumalate austamisel oli oluline käitumine, mitte rääkimine. Käitumine võis olla kahel tasemel. Jumalad käitusid eetilisi norme. Eetika oli väga selgelt siinpoolne. Kättemaks tuli elus, mitte pärast surma. Võis tulla ka järglastele või tervele kogukonnale. Surmajärgsusele pöörati vähe tähelepanu. Siiski kujunes arusaam Hadesest ja Elysioni väljadest või Õndsate saartest, kuhu pääsesid teatud inimesed. Sinna ei pääsenud hea
minevik, teised paigad) Ajaloolised tragöödiad: Aischylose Pärslased (472, positiivne eeskuju) vs Phrynichose Mileetose vallutamine (negatiivne eeskuju) Üldistamine, ühiskonna valupunktide käsitlemine fiktiivses kontekstis Sageli keskendumine ühele võtmeteemale (õiglus, võim, seadus vs tava jm) Tragöödia publik Vabad kodanikud (mehed) ja metoigid (sissesõitnud, ei olnud täisväärtuslikud kodanikud) Dionüüsiatel ka külalised mujalt Kreekast, lenaiadel mitte Orjad vaid isandate saatjatena Naised (arvatavasti) ei olnud publikus või vaatasid tagaridadest 51. Kas ja kuidas saaks tragöödiat seostada klassikalise Ateena demokraatiaga? Tragöödia oli omane demokraatlikule Kreekale, enne klassikalist aega tragöödiat ei teatud. 52. Miks kohtab kreeka tragöödiate seas vähe ajaloolise temaatikaga näidendeid? Mitu sellist teost on säilinud?
Hiljem lisandusid maisemad teemad: heeroste (pooljumalate) teod, sõjad, vaenutsemised, abielurikkumised, laste ja vanemate konfliktid jm. Näidendite sündmustik oli vaatajatele enamasti hästi teada, sest see oli osa üldisest kultuuripärandist. Teatrisse tuldi eelkõige vaatama, kuidas kirjanik teemat tõlgendab ja näitlejad seda esitavad. Erinevalt hilisematest tragöödiatest ei lõppenud antiiktragöödiad tingimata peategelas(t)e surmaga. Suurtel dionüüsiatel esines tavaliselt kolm poeeti, igaüks kandis ette kolm tragöödiat ja ühe lõbusasisulise saatürdraama. Saatü rid olid poolinimesed-poolsokud, kes moodustasid Dionysose saatjaskonna. Nende veidrustest ja jämedatest naljadest arenes hiljem (5.-4. saj eKr) välja lõbusasisuline näidend - komöödia. Etendused toimusid lahtise taeva all, selleks ehitatud hiigelsuurtes teatrites, mis mahutasid mitukümmend tuhat vaatajat.
Hiljem lisandusid maisemad teemad: heeroste (pooljumalate) teod, sõjad, vaenutsemised, abielurikkumised, laste ja vanemate konfliktid jm. Näidendite sündmustik oli vaatajatele enamasti hästi teada, sest see oli osa üldisest kultuuripärandist. Teatrisse tuldi eelkõige vaatama, kuidas kirjanik teemat tõlgendab ja näitlejad seda esitavad. Erinevalt hi- lisematest tragöödiatest ei lõppenud antiiktragöödiad tingimata peategelas(t)e surmaga. Suurtel dionüüsiatel esines tavaliselt kolm poeeti, igaüks kandis ette kolm tragöödiat ja ühe lõbusasisulise saatürdraama. Saatürid olid poolinimesed-poolsokud, kes moodustasid Dionysose saatjaskonna. Nende veidrustest ja jämedatest naljadest arenes hiljem (5.-4. saj eKr) välja lõbusasisuline näidend - komöödia. Etendused toimusid lahtise taeva all, selleks ehitatud hiigelsuurtes teatrites, mis mahutasid mitukümmend tuhat vaatajat. Teatrilava peaosa oli ümmargune orkestra, kus laulis koor
tragöödiate draamatsükli, jutustusetsükli "Kadunud Ivan Petrovits Belkini jutustused", poeemi "Majake Kolomnas" ning rohkesti luuletusi ja kirjanduskriitilisi artikleid. 2.1. Antiikteaterteke, lavastus, korralduslik külg. Sophokles ,,Kuningas Oidipus" Näitekirjanduse alged on juba vanades rituaalsetes lauludes ( pulma ja leinalaulud). Dionysose auks korrald. Pidustustel dionüüsiatel hakati etendama miimilisi mänge koos maskeerimisega, Dionüüsiatest on välja arenenud karnevalid. Ateena lähendal tekkis kultuslik draama ainult väljavalitutele salajased jumalateenistused, kus etendati jumalanna Demeteri röövimist allmaa poolt. Aristoteles on väitnud, et tragöödia on tekkinud ditürambidest (jumala aux lauldav kiidulaul) koorist eraldub eeslaulja, kes deklameerib (eeslauljakoori
J. Peterson, F. R. Kreutzwald, L. Koidula), samuti valitud peatükid maailmakirjandusest (nt Molière, R. Rolland, G. Brandes jt). Suitsu elutööde hulka kuuluvad mitmed antoloogiad jpm., tema tööde loetelu sisaldab üle tuhande nimetuse. Antiikteaterteke, lavastus, korralduslik külg. Sophokles ,,Kuningas Oidipus" Näitekirjanduse alged on juba vanades rituaalsetes lauludes ( pulma ja leinalaulud). Dionysose auks korrald. Pidustustel dionüüsiatel hakati etendama miimilisi mänge koos maskeerimisega, Dionüüsiatest on välja arenenud karnevalid. Ateena lähendal tekkis kultuslik draama ainult väljavalitutele salajased jumalateenistused, kus etendati jumalanna Demeteri röövimist allmaa poolt. Aristoteles on väitnud, et tragöödia on tekkinud ditürambidest (jumala aux lauldav kiidulaul)à koorist eraldub eeslaulja, kes deklameerib (eeslauljakoori kordamööda laulminealgeline dialoog)
lavatehnika puudus. Näitlejad tehti suuremaks koturnide ehk meie mõistes platvormjalatsitega. Peened kostüümid puudusid, maskid olid ilmekad. Koor oli kogu aeg laval, palju tüüptegelasi. Näidendeis osalesid ainult kodanikud, kes makse ei maksnud, ainult mehed samuti. Autor ise lavastas, pani paika tantsud ja oli alguses ka näitleja. Näitekirjanduse alged on juba vanades rituaalsetes lauludes ( pulma- ja leinalaulud). Dionysose auks korrald. Pidustustel - dionüüsiatel hakati etendama miimilisi mänge koos maskeerimisega, Dionüüsiatest on välja arenenud karnevalid. Ateena lähendal tekkis kultuslik draama - ainult väljavalitutele salajased jumalateenistused, kus etendati jumalanna Demeteri röövimist allmaa poolt. Aristoteles on väitnud, et tragöödia on tekkinud ditürambidest (jumala aux lauldav kiidulaul) koorist eraldub eeslaulja, kes deklameerib (eeslaulja-koori kordamööda laulminealgeline dialoog). Etendati jumala sündi, kannatusi,
Näitlejad tehti suuremaks koturnide ehk meie mõistes platvormjalatsitega. Peened kostüümid puudusid, maskid olid ilmekad. Koor oli kogu aeg laval, palju tüüptegelasi. Näidendeis osalesid ainult kodanikud, kes makse ei maksnud, ainult mehed samuti. Autor ise lavastas, pani paika tantsud ja oli alguses ka näitleja. Näitekirjanduse alged on juba vanades rituaalsetes lauludes ( pulma- ja leinalaulud). Dionysose auks korraldatud. Pidustustel - dionüüsiatel hakati etendama miimilisi mänge koos maskeerimisega, Dionüüsiatest on välja arenenud karnevalid. Ateena lähendal tekkis kultuslik draama - ainult väljavalitutele salajased jumalateenistused, kus etendati jumalanna Demeteri röövimist allmaa poolt. Aristoteles on väitnud, et tragöödia on tekkinud ditürambidest (jumala auks lauldav kiidulaul) koorist eraldub eeslaulja, kes deklameerib (eeslaulja-koori kordamööda laulmine/algeline dialoog)
annaabi.ee 
