kreeklaste legendaarsetest esivanematest. Dramaatilise pinge ning konflikti allikaks said nende head ja halvad teod, perekonnasuhted ning oma vanemate pattude pärast kannatanud laste saatus. Enamiku kreeka näidendite sündmustik oli vaatajatele tuttav, sest süzeed rajanesid rahva usundi-ja kultuuripärandil, neist osa tunti Homerose aegadest. Seoses Dionysose kultusega arenes, kui üks tema koostusosi, atika draama oma kolmes harus: tragöödia, komöödia ja saatüridraama.(Nahkur,A.2005, lk 28) Tragöödia lähted kajastasid Dionysose usundi "kannatuslikku" külge tema kõlbelises ümbermõtestuses, komöödia oli seotud karnevalipärase küljega. Oma arenenud kujul eemaldusid need mõlemad zhanrid kaugele rituaalse mängu vahetuist vormidest. Mis puutub saatüridraamasse (saatürid metsadeemonid, sarvede ja sabaga olendid, Dionysose kaaslased), siis see ei etendanud iseseisvat osa ja oli vaid lisandiks tragöödia etendusele.(Lill,A.2004, lk 77)
antesteeria veebruaris-märtsis ja Suured dionüüsiad), aga uusi draamasid kanti ette ainult "suurte dionüüsiate" ja lenajade ajal. Detsembris esitati vanemaid lavastusi, parimaid komöödiaid valiti jaanuaris ja uute tragöödiate võistlus toimus S. dionüüsial. Umbes aastal 501-500 suurte dionüüsiate jaoks määratud kord nägi tragöödiavõistlusel ette kolm autorit, kelledest igaüks esitas kolm tragöödiat ja saatüridraama (tetraloogia). Komöödiavõistlustel nõuti igalt kirjanikult ainult ühte näidendit. Kirjanik koostas mitte ainult teksti, vaid ka draama muusikalise ja balletiosa, tema ise oli ka näitejuhiks, tantsmeistriks ja sageli, eriti varasemal ajajärgul, näitlejaks. Kirjaniku vastuvõtmine võistlusele olenes arhondist (valitsuse liikmest), kes juhatas pidustust. Iga kirjaniku draama ettekandmise kulud pani riik mõne jõuka kodaniku peale, kes määrati
See teine peaosa sisaldab seega 5. rea episoode, üpris elavaid ning naljakaid, sageli üsna lühikesi ja üksteisega sümmeetrilisi stseene, mis tragöödia episoodide sarnaselt on lahutatud aeg- ajalt koorilauludega. Komöödia lõpeb; 6. eksodosega, näitlejate ja koori lahkumisega laulu ja tantsu saatel. Vana- attika komöödia peaesindajad on Kratinos (u. a. 520-422 eKr), Eupolis (u. a. 446-411 eKr) ja Aristophanes (u. a. 450- 438 eKr) . *Saatüridraama oli lõbus näitemäng, mille peategelased olid Dionysose saatjaskonda kuuluvad saatürid. Näitlejad olid endale ette pannud paksud kõhud ja külge riputanud hobusesabad ning 9 Ateenas ka fallosed. Saatürite käitumist ja tegusid juhtisid söögiisu, janu ja himurus. Saatüridraama pärines Peloponnesoselt. Kui tekib oht, et tragöödia ja komöödia õitseng tõrjub saatüridraama
Parthenoni friisil. Selles osalesid etenduse kostüüme kandvad, kuid ilma maskita näitlejad. Järgmised kolm päeva pühendati tragöödiaile ja neljas komöödiaile, kuid hiljem mängiti komöödiaid õhtuti pärast tragöödiaid, millega alustati juba koidikul. Iga tragöödiaautor pidi esitama kolm näidendit, kas siis triloogia ühel teemal või kolm eri näidendit omavahel seotud teemadel, neile lisaks veel saatüridraama, millest on vähe teada. Viimane oli ilmselt nilbe koomiline komentaar tragöödiate peateemale ja seda säilitati kui varasema Dionysose-kultuse kajastust. Iga komöödiakirjanik võis esitada vaid üheainsa näidendi. Auhind anti parimale tragöödiale ja komöödiale, parimale teostusele (mistõttu oli tähtis saada heldekäeline koreeg) ja hiljem parimale tragöödinäitlejale, kes ei pidanud tingimata mängima võitnud näidendis. Panatenaiad
) poolringikujuliselt mäenõlvale ja koosnesid neljast traditsioonilisest osast: 1 )teatron( mäenõlval asuvad istmed ), 2 ) orkestra (ümmargune mänguplats) ,3) skenee (garderoobiruumis näitlejatele ja koori liikmetele) 4)proskeenioon ( eeslava, kus on näitlejad ). Vanim Vana-Kreeka seni kasutusel olev teatrirajatis on on Peloponnesose poolsaarel asuv amfiteater. Vana-Kreeka teateri zanrid olid: 1) tragöödiad, 2) komöödiad, 3) saatüridraamad. Saatüridraama on lõbus näitemäng, mille peategelased olid Dionysose saatjaskonda kuuluvad saatürid. Tuntuim Vana-Kreeka komöödiate autor oli Aristophanes. Tragöödiate kirjutajatest võib nimetada kolme kuulsat nime: Aischylos, Sophokles ja Euripides. Aischylose tragöödiatest eristatakse tänapäeval enim ,,Aheldatud Prometheus". Sophoklese näidenditest "Kuningas Oidipus". Vana-Kreeka teatriga võrreldes Vana-Rooma teater oma arengult palju kehvem ja
seetõttu hukkus naisarmuke tules ning sündimata lapse kandis Zeus oma reide õmmelduna tulest välja. Dionysos oli lapsepõlves viidud Nysa mäele, kus vastsündinu kasvatamisega tegelesid nümfid. Siin sai tema koduks viinapuuväätidesse kasvanud koobas, millest ka varajane huvi just selle taime ja tema marjade vastu. Et nümfide meelistegevus oli tants ja trall, jäi see komme ka Dionysosele igaveseks külge. Tänu Bakchosele (Dionysose teine nimi) kasvas välja draamakunst nn saatüridraama ning tema auks peetud pidustus ehk dionüüsia. Zeusi armusuhtest Alkmenega Teebas maapaos viibiva Amphitryoni abikaasaga sündis kreeklastele kõige kuulsam kangelane Herakles. Kui Herakles oli veel imikueas, saatis Hera kaks madu last surmama, aga väikemees kägistas maod. Suureks sirgunud võttis ta naiseks Teeba kuninga tütre Megara. Nende kooselust sündis mitu last, kuid Hera põhjustatud meeltesagedushoos tappis Herakles oma naise ja lapsed. Hera tahtel pidi kangelane
Teeba kuningas Oidipusest ja tema tütar Antigonest, kuigi tegelikult kuulus igaüks algselt erinevasse tetraloogiasse, mille ülejäänud osad pole säilinud. -Euripides (umbes 480 eKr Salamis 406 eKr Pella) oli vanakreeka tragöödiakirjanik. Ta oli kolmest tragöödiaklassikust noorim. Antiikajal arvati, et ta kirjutas 95 näidendit, kuid vähemalt nelja talle omistatud tragöödia autor oli tõenäoliselt Kritias. Tervikuna on säilinud 17 tema tragöödiat ja saatüridraama "Kükloop". Lisaks on veel tragöödia "Rhesos". Euripides kirjutas oma teoseid vanakreeka mütoloogia põhjal, aga tema näidendid kajastasid tema kaasaja probleeme. Kuigi nende sisu pärineb müütidest, on tema tegelaskujud, sealhulgas lihtinimesed, naised ja orjad loodud psühholoogilise meisterlikkusega ja elutruud. Äärmuslikesse olukordadesse sattununa kujundavad nad oma saatust täie vastutustundega ja oma iseloomule vastavalt.
Näitekirjanikud püüdsid inimestele enamasti tuttavatest tragöödiatest välja tuua moraalse iva. Kreeka teatris kehtis kolme ühtsuse reegel: aja-, koha- ja tegevusühtsus. Kuulsaimad tragöödiakirjanikud olid Aischylos (,,Oresteia") ja Sophokles (,,Kuningas Oidipus") Kreeka teater on alus kogu Maailma teatrile. ( Miksike 2006) Umbes aastal 501-500 suurte dionüüsiate jaoks määratud kord nägi tragöödiavõistlusel ette kolm autorit, kelledest igaüks esitas kolm tragöödiat ja saatüridraama (tetraloogia). Komöödiavõistlustel nõuti igalt kirjanikult ainult ühte näidendit. Kirjanik koostas mitte ainult teksti, vaid ka draama muusikalise ja balletiosa, tema ise oli ka näitejuhiks, tantsmeistriks ja sageli, eriti varasemal ajajärgul, näitlejaks. Kirjaniku vastuvõtmine võistlusele olenes arhondist (valitsuse liikmest), kes juhatas pidustust. Iga kirjaniku draama ettekandmise kulud pani riik mõne jõuka kodaniku peale,
„Telegoneia“ – Odysseuse reis Thesprotiasse. Järg „Odüsseia“ sündmustele. Penelope kosilaste matus, Odüsseuse ohverdused nümfidele, reis Eleiasse, kus ta saab Polyxenoselt karika, mis kujutab Trophonius lugu, abiellubThesprotia kuninganna Kallidikega, sõda Brygoi’ga, Kallidike sureb, Odysseuse poeg Polypoetes päästab kuningriigi, Odysseus naaseb Ithacale. „Kükloop“ – Euripides, saatüridraama, kus kükloop Polyphemos on saatürid orjastanud. Nende juurde saabub Odüsseus kaaslastega ning saatürid vahetavad nendega toitu veini vastu. Kükloop, saanud teada vahetuskaubast, ähvardab sissetungijad ära süüa. Odüsseuse plaan kükloop täis joota ning tema silm välja lüüa õnnestub ning saatürid saavad vabadusse. Antiikaeg: Rooma „Troojalannad“ Seneca – Hekuba tütar Andromache üritab varjata oma poega
annaabi.ee 
