raamat" 1374 tinglikult tõepäraseid Michel de Montaigne Essais". sündmusi, olukordi ja tegelasi. Luulevormis RÜÜTLIROMAAN - olukorrad, Luuletajaid poeeemid. Esikohal renessansi enim tegelastüübid. Seda kutsuti jutustav element. viljeldud romaaniliik. üheplaanilisust on truväärideks. Autorid: Luigi Pulci Kangelased on parodeerinud Pikapeale muutus ,,Morgante" 1483 rüütellikud, füüsiliselt Cervantes oma rüütliromaan
Tänu Verdile 19 sajandi II poolel see muutus; ta müüs oma teoseid kirjastajale ning teatrid maksid talle kindlaid summasid. Missugused maad olid juhtpositsioonil? Mis iseloomustab itaalia ooperit? Nimeta loojaid? Itaalia, Prantsusmaa, Saksamaa, Venemaa. Bel canto- kauni meloodiaga virtuoosne laulmisstiil. Ooper koosneb lõpetatud osadest ehk numbritest (aaria, duett, koor jms). libreto aluseks võeti kirjandusteoseid, draamasid ja Shakespeare lavateoseid. Tegelastüübid: õrn peategelane, süütult kannatav neiu (sopran); kujund keskklassist; eluheidikud. Kastraatide aeg sai läbi. Tekkis tenori kultus. Heliloojad: Rossini, Verdi, Donizeti.
hukkamõistuta. "Sinimandria" (1927) on üks omapärasemaid komöödiad Eesti kirjanduses, sisult on see fantasiline. "Mikumärdi" (1929) kuulub lavaklassika hulka. Selle näidendiga taasavastas Raudsepp Eesti küla. Tegevus toimub kaasajal, viidatakse päevapoliitilistele seikadele, Raudsepa pilkenooled tabavad poliitikute kemplemist, haritlaste üleküllust, moodsate linnadaamide eluviise. Teose väärtuseks on säravalt koomiliselt tegelastüübid ning tervmeelne ja rahvakeelne dialoog. Intriig hakkab hargnema popsiseaduse pinnalt. Peremees Jaak Jooran ei tunnista ühtki võimu enese üle. Koolitatude popsipoeg Juhan oskab inimestega manipuleerida, kavaldab peremehe üle nii, et too viimaks lausab kingib popsile maalapi. Ühtaegu oskab Juhan võita peretütar Mareti südame ja koos sellega ka talu. "Mikuimärdi" raskuspunkt on omandiiha naeruvääristamisel.
3.NOVELLI TUNNUSED lühike proosajutustus, väheste tegelastega, üks keskne teema, pandiga lõpp 4.SONETI TUNNUSED 14 värsirida, keskaegsest itaalia kirjandusest põlvnev luulevorm, sai klassikalise kuju renessanssi ajal, itaalia sonett (Petrarca) 4+4+3+3, inglise sonett (Shakespeare) 4+4+4+2 5. RÜÜTLIROMAANI TUNNUSED KELMIROMAANI TUNNUSED *korduvad olukorrad *peategelasteks kindlad *väljakujunenud tegelastüübid prototüübid- pisipetised, *seikluslikkus valemängijad, sulid *rüütellikud kangelased kehastasid *juhtis tähelepanu sotsiaalsetele leidliku, harmoonilise inimese väärnähtustele ideaali *kasutati groteski *fantaasiaküllus *eluline konkreetsus, biograafilisus, pihtimuslikkus 6. INGLISE RENESSANSITEATER
6. Commedia del Arte (sõna-sõnalt kunstikomöödia rõhutas teatri kutselisust ja professionaalsust) Commedia dell 'arte' Itaalia renessansis XVI sajandi keskpaigas tekkinud omalaadne ja algupärane rahvalik teater. näitetrupp koosnes elukutselistest näitlejatest. Näidendi valmistekst puudus olid vaid stsenaariumid. Kogu tekst improviseeriti näidendi käigus Tegevuskoomika kõrval oli tähtis kõnekoomika Tegelastüübid pärinesid Itaalia erinevatest osadest, mistõttu oli commedia del'arte'l lai üldrahvalik alus. Tegelastüübi päritolu rõhutades kasutasid näitlejad Itaalia eripiirkondade dialekte. PANTALONE Veneetsia kaupmeeskonda esindav himur sarvekandja DOTTORE Bolognast pärit pedantlik ja tarbetult askeldav õpetlane CAPITANO ärplev tüüpkuju, mis lähtus tollases Itaalias seiklevatest hispaania sõjameestest. Dzannid (teenrid ) suurimad publiku naerutajad:
Claudius Hamleti onu, kes tappis kuninga ja sai sel viisil võimule; kaval ja sihikindel, hea poliitik Gertrud Hamleti ema, leinas oma meest, kuid lõpuks abiellus mehe vennaga; kuulelik naine Polonius Laertes Ophelia Horatio Fortinbras Rosencrantz ja Guildenstren 9. Renessanssi romaan, liigid, iseloomustused Renessanssiajal oli kõige levinum romaaniliik rüütliromaan. Eriti suure populaarsuse saavutas see Hispaanias. Teostest teostesse korduvad olukorrad ja tegelastüübid ning teatud kindlad kunstilised võtted. See peegeldas ajastule iseloomulikku seiklusjanu ja selle rüütellikud kangelased kehtestasid energilise, leidliku, võidutahtelise ja harmoonilise inimese ideaali. Teiseks levis pastoraalromaan. See vastas eeskätt aristokraatliku vähemuse maitsele. Kangelaste suhted olid idealiseeritud, osutusid sageli traagilisekski. Peene vaimuga ja ülitundelised karjused kohtusid kauni looduse rüpes, nende eesmärk oli aus abielu.
14. Roterdami Erasmus, olulisus, looming (1466-1536) oli varauusaja tähtsaim humanistik õpetlane ja teoloogia doktor. Ta jäi ise katoliiklaseks, kuid toetas kohati ka Martin Lutherit. 15. Commedia dell' arte (aeg, olulisus, võrdlus tänapäevaga) Tekkis 16. sajandil, avaldas suurt mõju Euroopa draamale, seal olid professionaalsed näitlejad, tekst improviseeriti näidendi käigus, olid kindlad tegelastüübid, tänapäevaga üsna erinev. 16. Niccolo Macchiavelli, olulisus, looming Töötas poliitilistel ametikohtadel, rõhutas inimese reaalseid omadusi ehk kirgi ja puudutusi, tuntud teos “Valitseja”, elas 1469-1527 aastal. 17. William Shakespeare, olulisus, looming Euroopa renessansi näitekirjanik, elas 1546-1616, tuntuimad teosed on “Romeo ja Julia“ ning „Hamlet“. 18. Kes olid humanistid tolle aja mõistes
I. Sissejuhatus ,,Carmen" romantikast ning seiklustest pakatav raamat. ,,Carmen" annab aimu mustlaste elust ning vastupandamatust armastusest, õpetab inimestes kahtlema ja neid usaldama, räägib, kuidas käituda ja kuidas mitte. Järgnevas analüüsis püüan selgitada välja erinevad tegelastüübid, analüüsida autori seisukohta ning uurida süzee eripärasid. II. Teose ajalooline skeem Raamatus on põhiliseks jutustajaks mina-tegelane, kes mingi aja möödudes annab jutujärje üle järgmisele kõnelejale. Sündmustik toimub 19. sajandil, lõppedes 1830. aastaga. Ühe kirja järgi, mis Merimee kirjutas Montijo krahvinnale, oli ,,Carmen" inspireeritud ühest loost, mille naine rääkis talle, kui Merimee Hispaanias käis
Kõrgseltskonna suhtes kriitiline. Kuhjab vaenlasi. Kuningas vabastab uuest vanglaminekust. Tervis läheb kehvaks. ,,Ebahaige" mängib seal, kirjutas. Peategelane kujutab haigusi ette. Etenduse ajal tabab teda haigushoog, paar tundi pärast etendust sureb. · Looming. Alustab kirjanikuteed: Commedia dell'arte Itaalia rahvakomöödia. Välja kujunenud karnevalipidustustest. Oli olemas sõna, muusika, tants. Kasutatakse antonüümi. Kindlad tegelastüübid: kaks armastajapaari, koomiline vanamees, teenijaskond. (,,Armastus kolme apelsini vastu" vanameheks Pantalone). Esimesed näidendid tagasihoidlikumad. Tunnustus näidendiga ,,Naeruväärsed eputised" pilkab kõrgseltskonnaeputamist, peenutsemist, korjab palju vaenlasi. Sellele järgnevad ,,Meestekool" ja ,,Naistekool" lahkavad armastusvabadust. Sisukamad ,,Tartuffe" lugu petisest kirikumehest, kes
Vabanedes rändab ta rändgrupiga ringi. Võidab sellega kuninga tähelepanu ja saab õiguse õukonnas mängida. Ta on autoe, lavastaja ja näitleja. Kuhjab palju vaenlasi. Tervis läheb kehvaks. ,,Ebahaige" kujutab haiguse ette ja paar tundi parast etendust ta sureb. Tal olid pikad juuksed. ,,Commedia dell' arte"(Itaalia rahvakomöödia" Välja kujunenud Karnvali pidustustest. Muusika, sõna, tants. Kasutatakse pantoniini. Kindlad tegelastüübid: 2 armastavat paari ja koomiline vanamees ja teenijaskond. (Pantolane: ,,Armastus kolme apelsini vastu") Näidendid: ,,Naeruväärsed eputised" pilgates kõrgseltskonna eputust ja peenutsust. Kodub vaenlasi ,,Meeste kool ja naiste kool" armastsprobleemid, õeldes sellega, et naistel on õigus armastusvabadusele. ,,Tartuffe" on sisukamaid. Lugu petisest kirkiku mehest, kes vagaduse maski all püüab ära petta. Kiriku all. Laste ahistamis probleemid. ,,Don Juan" pettus armastuse tasemel
hakati teda Hispaanias parimaks novellistiks pidama. Tema tuntuim poeem on "Teekond Parnassile". Elu lõpus elas Cervantes Madridis ning suri 23. aprill 1616 (samal päeval suri ka Shakespeare). Commedia dell'arte on rahvalik teater, mis tekkis XVI sajandi keskel. Esinejad olid elukutselised näitlejad, nimi rõhutas teatri professionaalsust. Valmistekst näidendile puudus, oli vaid stsenaarium. Eriti tugeval ja tähtsal kohal oli kõnekoomika, mille allikaks olid kindlad tegelastüübid, kes kordusid näidendist näidendisse. Kasutati erinevate piirkondade dialekte. Mõned näitlejad: Vana himur Pantalone, tarbetult askeldav õpetlane Dottore, ärplev Capitano,. Suurimad naerutajad olid teenrid e. dzannid. NT: veiderdav juhmard Arleccino, intriigitsevad Brighella, Pearolino, Pulcinella jt. Teenijatüdrukutest oli tuntuim Colombina. Tavaliselt seisnes tegevus armastusintriigis. William Shakespeare (1564-1616) sündis jõukas peres Strafford-Uppon-Avoni linnakeses Euroopas. Ta
näitetrupid, kuid inkvisitsiooni (kiriklik kohtu vormi) tõttu ei saanud teater Itaalias kuigi edukat areneda. 16.sajandi keskel tekkis omalaadne ja algupärane rahvalik teater-commedia dell`arte (tõlkes ``kunstikomöödia``), mis avaldas suurt mõju järgnevale Euroopa draamale.Commedia dell`arte näitlejad olid elukutselised. Peamine eripäev oli selles, et valmistekst puudus, olid vaid stsenaariumid.Kogu tekst improviseeriti näidendi käigus.Kujunesid välja tegelastüübid, kes kordusid näidedist näidendisse ja pärinesid Itaalia eri osadest (nt: Veneetsia kaupmehi esindas vana himur sarvekandja Pantalone, Euroopa vanimast ülikoolilinnast Bologanst oli pärit pedantlik ja tarbetult askeldav õpetlane Dottore, suurimas publik naerutajad olid teenerid: nt Aröecchino (siit üldnimi arlekiin),lõbus koketeeriv toaneitsi Colombina (kolombiin). Nende eeskuju tekkisid mujalgi rahvaslikud koomikutüübid:prantsuse Pierrot, inglise Clown jt).Pealne
samal aastal. Teosed: ,,Don Quijote", ,,Õpetlikud novellid", draamad, luuletused ja poeemid. Cervantese peateos on ,,Don Quijote". Don Quijote elukäik sümboliseerib lakkamatut vastuolu ideaalide ja tegelikkuse vahel. 14. Draama. - Itaalia algupärast rahvalikku teatrit nimetatakse commedia dell'arteks. Näitetrupp koosnes elukutselistest näitlejatest. Koomika peamisteks allikateks olid kindlad tegelastüübid, kes kordusid näidendist näidendisse. Tegelased: Pantalone (vana himur sarvekandja, kes esindas Veneetsia kaupmeeskonda), Dottore (pedantlik ja tarbetult askeldav õpetalne, kes oli pärit Euroopa vanimast ülikoolilinnast Bolognast), Capitano (ärplev, tüüpkuju lähtus tollases Itaalias seiklevatest hispaania sõjameestest), dzannid (teenrid, suurimad publiku naerutajad), Arlecchino (veiderdav juhmard ja narr ühes
vanemat rahvakirjanikku, muidu oleks plats hoopis lagedaks jäänud. Kirjaniku viimaseks trükitud uudisteoseks jäi 1945. aastal ilmunud ,,Jüri Pügal", mis sai ideoloogilise hukkamõistu osaliseks. 1948. aastal oli Lutsul tõsine soov jätkata mälestuste kirjutamist 1917. aastast, ent ideoloogilise atmosfääri pingestudes ei olnud sellel määratud teoks saada. Elutee lõpp O.Luts on meie väheseid rahvakirjanikke selle sõna ehedas tähenduses. Valides aine ja tegelastüübid rahva hulgast, on ta neid väärtustanud rahvaliku keele ja huumoriga. Lutsu jutustamislaad ja teoste mälestuslik tagapõhi on avanud tema loomingule tee lugejate südameisse. Lutsu kirjanduslikku tegevust hinnati kõrgelt. Esimese eesti kirjanikuna määrati talle 1941. personaalpension ja anti 1945. aastal Eesti NSV rahvakirjaniku aunimetus, 1946. aastal autasustati teda Tööpunalipu ordeniga. Oskar Luts suri 23. märtsil 1953. aastal. Kirjanik maeti Tartu Tamme kalmistule, saatmas
Eestis Kristjan-Jaak Peterson pani aluse luulele Klassitsismi sugemed ka Fehlmani loomingus. Moliere Pariisist, käsitöölase poeg, keskklass, keskendub kirjandusele, asutab oma teatri nimega Kuulus teater, mis mõne aja pärast läheb pankrotti ja Moliere satub võlavanglasse. Zanr Comedia dell' arte rahvakomöödia, mis alguse saanud Itaalia karnevali pidustustest. Seob omavahel sõna, tantsu, muusikat ja pantomiimi. Värvikirevad ja uhked riided. Zanr, kus on teatud tegelastüübid. Alati 2 armastajapaari, vastandatud rikkad ja vaesed tegelased, olemas koomilised vanamehed (,,Armastus kolme apelsini vastu"). Kõik tegelased peale armastajapaari kannavad maske, peategelastele alati vastandatud teenjaskond. (Buratino: Perrot kurb kloun) Mõne aja pärast hakkab kirjutama värsskomöödiaid.Väitis, et kirjandus peab näitama ühiskonna pahesid. Tähtis on elutruudus. Eelkõige ironiseerib ahnuse ja rumaluse üle. Tegi ka näitlejana kaasa, tunnustatud näitleja
4 põhilist liigitamise kriteeriumit · Liik kui teaduslik konseptsioon (rajaneb loodusteaduslikule mõtlemisele, lähtutakse liigist kui ideaaltüübist, kriteeriumiteks stiil, struktuur, teema, fn) · Liik kui püsiv vorm (kui muutub pärimuse ajaloolis-kultuuriline taust, jäävad pärimusvormid ikkagi samaks (nagu kirjandusteos)) · Liik kui muutuv vorm (arenevad välja ühest nn ürgvormist) · Liik kui sõnaliselt avalduv vorm (tekstide erinev alus väljendusviisis sõnavara, tegelastüübid, sümbolid) Folkloorizanr suhteliselt püsiv, esituses korduv vorm, mis erineb teistest kunstilise väljenduslaadi, funktsiooni ja tähendusliku sisu poolest. Eesti folkloori põhizanrid, mida on rohkesti talletatud ja uuritud: Rahvalaulud: regivärsiline e regilaul ja uuem ehk riimiline rahvalaul Itkud: surnu-, mõrsja- ja nekruti-itk Rahvajutud: muinasjutt, muistend, naljand, anekdoot, pajatus (tõsieluline lugu) Lühivormid: vanasõna, mõistatus, kõnekäänd
sajandi algul tekkisid esimesed elukutselised näitetrupid, kuid inkvisitsiooni tõttu ei saanud teater Itaalias kuigi edukalt areneda. 16. sajandi keskel tekkis omalaadne ja algupärane rahvalik teater commedia dell'arte (tõlkes `kunstkomöödia'), mis avaldas suurt mõju järgnevale Euroopa draamale. Commedia dell'arte näitlejad olid elukutselised. Peamine eripära oli selles, et valmistekst puudus, olid vaid stsenaariumid. Kogu tekst improviseeriti näidendi käigus. Kujunesid välja tegelastüübid, kes kordusid näidendist näidendisse ja pärinesid Itaalia eri osadest (nt Veneetsia kaupmehi esindas vana himur sarvekandja Pantalone, Euroopa vanimast ülikoolilinnast Bolognast oli pärit pedantlik ja tarbetult askeldav õpetlane Dottore, suurimad publiku naerutajad olid teenrid: nt Arlecchino (siit üldnimi arlekiin), lõbus koketeeriv toaneitsi Colombina (kolombiin). Nende eeskujul tekkisid mujalgi rahvuslikud koomikutüübid: prantsuse Pierrot, inglise Clown jt). Peale armastajapaari
näitetrupid, kuid inkvisitsiooni tõttu ei saanud teater Itaalias kuigi edukalt areneda. 16. sajandi keskel tekkis omalaadne ja algupärane rahvalik teater – commedia dell’arte (tõlkes ‘kunstkomöödia’), mis avaldas suurt mõju järgnevale Euroopa draamale. Commedia dell’arte näitlejad olid elukutselised. Peamine eripära oli selles, et valmistekst puudus, olid vaid stsenaariumid. Kogu tekst improviseeriti näidendi käigus. Kujunesid välja tegelastüübid, kes kordusid näidendist näidendisse ja pärinesid Itaalia eri osadest (nt Veneetsia kaupmehi esindas vana himur sarvekandja Pantalone, Euroopa vanimast ülikoolilinnast Bolognast oli pärit pedantlik ja tarbetult askeldav õpetlane Dottore, suurimad publiku naerutajad olid teenrid: nt Arlecchino (siit üldnimi arlekiin), lõbus koketeeriv toaneitsi Colombina (kolombiin). Nende eeskujul tekkisid mujalgi rahvuslikud koomikutüübid: prantsuse Pierrot, inglise Clown jt). Peale armastajapaari
Ja seda kõike pimeda armastuse pärast naise vastu, kes tema hädades suuresti süüdi oli. 2. kokkuvõte I. Sissejuhatus ,,Carmen" romantikast ning seiklustest pakatav raamat. ,,Carmen" annab aimu mustlaste elust ning vastupandamatust armastusest, õpetab inimestes kahtlema ja neid usaldama, räägib, kuidas käituda ja kuidas mitte. Järgnevas analüüsis püüan selgitada välja erinevad tegelastüübid, analüüsida autori seisukohta ning uurida süzee eripärasid. II. Teose ajalooline skeem Raamatus on põhiliseks jutustajaks mina-tegelane, kes mingi aja möödudes annab jutujärje üle järgmisele kõnelejale. Sündmustik toimub 19. sajandil, lõppedes 1830. aastaga. Ühe kirja järgi, mis Merimee kirjutas Montijo krahvinnale, oli ,,Carmen" inspireeritud ühest loost, mille naine rääkis talle, kui Merimee Hispaanias käis
Näidendi peategelaste sõnasõda. Vaidlus keerleb alati mõne aktuaalse või ühiskondliku teema ümber, kusjuures koor harilikult kiidab üht poolt ja taunib teist. Järgneb paradosele. Epicharmos 6.-5. saj) Pärit Sitsiiliast, jäänud ükskikuid fragmente ja teoste pealkirju. Ta on esimene, kes hakkas looma koomilisi näidendeid tervikliku ja lõpuleviidud tegevustikuga. Komöödi süzeed kahte liiki. Olustikulised ja mütoloogilised. Koor puudub. Olustikulises on tähtsad tegelastüübid, et oleks naljakam. Klassikalised tüübid: parasiit, rikas isa, õnnetult armunud noor tütarlaps, sangarlik noormees. (nt Tartuffe parasiit). Mütoloogilised komöödiad: autor on nii julge, et pilkab jumalaid, kangelasi. Müütide paroodiad. Vana- atika komöödia võtab sitsiilia komöödialt parodeeriva elemendi. Sitsiilia komöödia ei tegele reaalsete inimestega, v-atika komöödia tegeleb, fookuses nüüdisaja ühiskond. "Ahharnlased", "Linnud". Aristophanes 5. saj keskpaik 4
harilikult üks koor oma juhiga toetas üht, teine teist poolt. Nii tekib poliitilise komöödia tsentraalosa - koomiline agoon, vastavalt traagilisele agoonile Euripidese draamades. (Nahkur,A.2005, lk 38) Komöödiavõistlus toimus esimest korda aastal 488 eKr. Komöödiate teemad võeti oma kaasajast, enamjaolt kajastati ühiskonna elu aktuaalseid probleeme. Karaktereid ei individualiseeritud, sündmustikku kandsid karikatuursed tegelastüübid: kiitlev sõdur, muiduleivasööja, armunud noormees, hetäär - haritud ja sotsiaalselt tunnustatud prostituut-, veiderdaja, purjus vanaeit jne. Komöödia süzee võis olla fantastiline - tegelikkuse seisukohalt võimatu sündmuste areng andis erilise koomilise efekti. Vana- attika komöödia struktuur kujuneb seega üdiselt järgmiseks: 1) proloog ; 2) parodos ; 3) agoon ehk peategelaste sõnasõda
korüfaiostelt endi peale, kusjuures harilikult üks koor oma juhiga toetas üht, teine teist poolt. Nii tekib poliitilise komöödia tsentraalosa - koomiline agoon, vastavalt traagilisele agoonile Euripidese draamades. (Nahkur, A.2005, lk 38) Komöödiavõistlus toimus esimest korda aastal 488 eKr. Komöödiate teemad võeti oma kaasajast, enamjaolt kajastati ühiskonna elu aktuaalseid probleeme. Karaktereid ei individualiseeritud, sündmustikku kandsid karikatuursed tegelastüübid: kiitlev sõdur, muiduleivasööja, armunud noormees, hetäär - haritud ja sotsiaalselt tunnustatud prostituut-, veiderdaja, purjus vanaeit jne. Komöödia süžee võis olla fantastiline - tegelikkuse seisukohalt võimatu sündmuste areng andis erilise koomilise efekti. Vana- attika komöödia struktuur kujuneb seega üldiselt järgmiseks: 1. proloog; 2. parodos; 3. agoon ehk peategelaste sõnasõda; 4
· ajaühtsus - tegevustik olgu surutud kokku maks 24 tunnile · kohaühtsus - välditagu tegevuskoha vaheldumist (Kohaühtsust Aristoteles ei maini, seda tegi esimesena itaallane Castervetro 1576 oma Aristotelese kommentaaris) · tegevustiku ühtsus (keskendub ühele tegevusliinile) 45.Mis on commedia dell´arte? Improviseeritud teksti ning kindlate tegelastüüpide ja maskidega rahvakomöödia. Tekkis 16.sajand Itaalias. Esineti nii lavadel kui ka vabas õhus. Tegelastüübid on näiteks rikas ja ihne kaupmees ning edutu naistekütt (Pantalone), naiivne ja ühtaegu saamatu Arlekiin, nutikas Pulcinella, koomiline unistaja Pierrot, koketne teenijanna Colombina jne. Valmis teksti siin ei ole, stsenaarium määrab vaid üldiselt ära tegevuskäigu. 46.Milline on dramaatika zanriline liigitus? Tragöödia, komöödia, draama. 47.Mille poolest erineb tragöödia komöödiast ning draama omakorda neist mõlemast?
· Itaalias matkiti antiiktratrit. Pmst mõned komöödiad olid (Ariosto ja Machiavelli omad), üksikuid tragöödia katsetusi kaa. Commedia dell'arte · Itaalias 16 saj keskel, omalaadne ja algupärane rahvalik teater. · Võrreldes keskaegse teatriga ELUKUTSELISED näitlejad · Sarnane mõne antiikse komöödia liigiga ja hiliskeskaegse farsiga · Valmistekst näidenditel puudus, olid vaid stsenaariumid. Kogu tekst improviseeriti. · Tähtis kõnekoomika. Tegelastüübid kindlad, kandsid rahvale tuttavaid maske (v.a. armastajapaar). · Tegelastüübid pärinesid erinevaist Itaalia osadest, seega oli sel teatril üldrahvuslik alus. · Tegevus seisnes enamasti armastusintriigis, kus isad või hooldajad armastajate kohtumisi takistada püüdsid. · Nähtus hääbus 18 saj. Alguses aga mõjutas tugevasti Euroopa teatrit, eriti karakterkomöödiat (Moliere, Shakespeare) Inglise rahvusdraama · Mõjukamaid nähtusi Euroopa renessansis
kolm põhilist võtet on kõne-, tegelas- ja situatsioonikoomika. Komöödiad põhinevad huumoril ja satiiril ning lõpevad enamasti õnnelikult. Komöödia arenes põhijoontes välja 5.- 4. sajandil e.Kr antiikses Kreekas Dionysose pidustuste lõbusamast osast. Komöödial on mitu alaliiki: tragikomöödias vahelduvad traagilised ja koomilised sündmused; janti iseloomustav algeline ja juhuslik sündmustik ning väljaarenemata tegelastüübid. Vanimad säilinud komöödiad on pärit Aristophanese (u 446 - 385 e.Kr) sulest. 16 -17. sajandil, mil komöödia sai uuesti populaarseks, arendasid seda edasi inglane William Shakespeare (1564 -1616) ja prantslane Moliere (1622 -1673). Eesti kirjanduses on kunstiküpseid komöödiaid kirjutanud Eduard Vilde (1865 -1033) "Pisuhänd", Hugo Raudsepp (1883 -1952) "Mikumärdi", Enn Vetemaa "Püha Susanna ehk Meistrite kool" jt. 22
kolm põhilist võtet on kõne-, tegelas- ja situatsioonikoomika. Komöödiad põhinevad huumoril ja satiiril ning lõpevad enamasti õnnelikult. Komöödia arenes põhijoontes välja 5.- 4. sajandil e.Kr antiikses Kreekas Dionysose pidustuste lõbusamast osast. Komöödial on mitu alaliiki: tragikomöödias vahelduvad traagilised ja koomilised sündmused; janti iseloomustav algeline ja juhuslik sündmustik ning väljaarenemata tegelastüübid. Vanimad säilinud komöödiad on pärit Aristophanese (u 446 - 385 e.Kr) sulest. 16 -17. sajandil, mil komöödia sai uuesti populaarseks, arendasid seda edasi inglane William Shakespeare (1564 -1616) ja prantslane Moliere (1622 -1673). Eesti kirjanduses on kunstiküpseid komöödiaid kirjutanud Eduard Vilde (1865 -1033) "Pisuhänd", Hugo Raudsepp (1883 -1952) "Mikumärdi", Enn Vetemaa "Püha Susanna ehk Meistrite kool" jt. 22
Intelligent võõrdunud noor inimene suhestub ühiskonnaga, seksuaalse eneseleidmise lood. Reed Morn (Frida Johanna Drewerk) Noor naisprosaist. Uusi proosadebüüte tuli 1920ndate lõpus järjest, mis soodustas proosa esiletõusu. Tuli naisi proosasse 1920ndate lõpus ja 1930ndate alguses, tuues uut vaatenurka ja uuttüüpi naise kirjandusse. Reed Morni kaks esimest romaani olid väga võimsate pealkirjadega ,,Andekas parasiit" (1927) ja ,,Kastreerit elu" (1929). Tegelastüübid, kes mõjusid tollases kirjanduses uudselt. Üldnimetusena läheb käibele andekas parasiit keerulised siseeluga tegelased, kellel on raske kohanduda ühiskonnaga, kes kuidagi vaataks läbi takistuse ümbritsevat maailma, palju tegemist isikliku psühholoogiaga toimetuluks. Uutmoodi naise tüüp, naisetüüpi hakkab toetama ka Beti Alveri teoste tegelased. Uue ajajärgi naine nähtavale. * Ajaloolise proosa laine (1934) Metsanurk, Hindrey, Kippel jt K. A
lähtutakse liigist kui ideaaltüübist, kriteeriumiteks stiil, struktuur, teema, fn) · Liik kui püsiv vorm (kui muutub pärimuse ajaloolis-kultuuriline taust, jäävad pärimusvormid ikkagi samaks (nagu kirjandusteos)) · Liik kui muutuv vorm (arenevad välja ühest nn ürgvormist) · Liik kui sõnaliselt avalduv vorm (tekstide erinev alus väljendusviisis sõnavara, tegelastüübid, sümbolid) Folkloorizanr suhteliselt püsiv, esituses korduv vorm, mis erineb teistest kunstilise väljenduslaadi, funktsiooni ja tähendusliku sisu poolest. Eesti folkloori põhizanrid, mida on rohkesti talletatud ja uuritud on: Rahvalaulud: regivärsiline e regilaul ja uuem ehk riimiline rahvalaul Itkud: surnu-, mõrsja- ja nekruti-itk Rahvajutud: muinasjutt, muistend, naljand, anekdoot, pajatus (tõsieluline lugu) Lühivormid: vanasõna, mõistatus, kõnekäänd
kuid saavutamata endist taset. 18. Raudsepa Fenomen? 19. ,,Mikumärdi" lähivaatlus 1929 lavaklassika südamlik komöödia. Taasavastatud eesti küla teatrile, näidates üllatavalt head maaelu ja maatüüpide tundmist. Lugu kulgeb selle aja kaasajas ja on läbi tikitud viidetega päevapoliitilistele seikadele. Raudsepa pilkenooled tabavad poliitikute kemplemist, haritlaste üleküllust, moodsate linnadaamide eluviise jne. peamisteks väärtusteks on säravalt koomilised tegelastüübid ning teravameelne ja rahvakeelne dialoog. Intriig hakkab sellest arenema et peremees Jaak Jooram ei taha midagi kuulda uuest popside seadusest ja nende õigusest maalapile. Ta ei tunnista enese üle ei jumala ega riigi võimu. Popsi poeg on koolitatud ja tark Juhan, oskab inimestega manipuleerida, kavaldab peremehe nii üle et see löpuks kingib popsile maatüki. Samal ajal vöidab ta endale peretütar mareti südame, sellega kindlustab endale talu. Pikemalt rohelises lk 180
Mängiti linnaväljakutel ja laadaplatsidel. Kujuneb välja simultaanlava – kolmest küljest korraga sai jälgida, laval oli kolm tegevuspaika: maa, taevas ja põrgu. Tegevus toimus igas küljes kogu aeg. Olulisem esindaja Pierre Gringoire. IV. Renessansi teater – 16-17. sajand. Paneb aluse tänapäeva teatrile. Kujuneb välja žanr commedia del arte – rahvalik komöödia, - kus segunevad sõnad, muusika ja tants. Tekivad kindlad tegelastüübid, mis jagunevad kolme gruppi: 1) kaks armastajapaari, 2) koomilised vanamehed ja 3) teenijaskond. Olulisemad esindajad on Shakespeare ja Lope de Vega. V. Klassitsistlik teater – 17. sajand. Alguse sai Prantsusmaalt, eeskujuks oli antiikteater. Omane on rangus ja lihtsus, kehtib kolme ühtsuse nõue: aja-, koha- ja tegevusühtsus – tegevus toimub lühikese aja jooksul, vähe tegevuskohti ja vähe tegevusliine. Olulisemad esindajad olid Moliere, Racine ja Corneille. VI
grupile kirjanikele ja nende loomingule on omased mingid ühised tunnused. Komöödia - koomilise sisuga näidend, milles naeruvääristatakse inimeste pahesid või ühiskonnas levinud negatiivseid jooni. Komöödia arenes põhijoontes välja 5.- 4. sajandil e.Kr antiikses Kreekas Dionysose pidustuste lõbusamast osast. Komöödial on mitu alaliiki: tragikomöödias vahelduvad traagilised ja koomilised sündmused; janti iseloomustav algeline ja juhuslik sündmustik ning väljaarenemata tegelastüübid. Vanimad säilinud komöödiad on pärit Aristophanese (u 446 - 385 e.Kr) sulest. 16 -17. sajandil, mil komöödia sai uuesti populaarseks, arendasid seda edasi inglane William Shakespeare (1564 -1616) ja prantslane Moliere (1622 -1673). Eesti kirjanduses on kunstiküpseid komöödiaid kirjutanud Eduard Vilde (1865 -1033) "Pisuhänd", Hugo Raudsepp (1883 -1952) "Mikumärdi", Enn Vetemaa "Püha Susanna ehk Meistrite kool" jt.
16. sajandi keskel tekkis omalaadne ja algupärane rahvalik teater commedia dell'arte (tõlkes `kunstkomöödia'), mis avaldas suurt mõju järgnevale Euroopa draamale. Commedia dell'arte näitlejad olid elukutselised. Peamine eripära oli selles, et valmistekst puudus, olid vaid stsenaariumid. Kogu tekst improviseeriti näidendi käigus. Kujunesid välja 20 tegelastüübid, kes kordusid näidendist näidendisse ja pärinesid Itaalia eri osadest (nt Veneetsia kaupmehi esindas vana himur sarvekandja Pantalone, Euroopa vanimast ülikoolilinnast Bolognast oli pärit pedantlik ja tarbetult askeldav õpetlane Dottore, suurimad publiku naerutajad olid teenrid: nt Arlecchino (siit üldnimi arlekiin), lõbus koketeeriv toaneitsi Colombina (kolombiin). Nende eeskujul tekkisid mujalgi rahvuslikud koomikutüübid: prantsuse Pierrot, inglise Clown jt)
teoreerilised lähtekohad) pärimustekstide liigituse alused: · liik kui teaduslik kontseptsioon nähtustele on omased tunnused, mille põhjal nad üksteisest erinevad. · liik kui püsiv vorm vorm sama, täidetakse uue sisuga. · liik kui muutuv vorm · liik kui sõnaliselt avalduv vorm (tekstide erinev alus väljendusviisis sõnavara, tegelastüübid, sümbolid Rahvaluule kirjanduslikud liigid Lüüriline Eepiline Dramaatiline Lüüriline laul: sh mängulaulud Rahvajutud Tavand: kalendrikombestik lüroeepika: sh mängulaulud. mängud. Rahvadraama eeldab esitaja ja rahvavahelise piiri
ülimaks pidasid. Ühtisid ka mitmed probleemid, nagu positsioonist tulenev uhkus, ebavõrdne seisuste vahe ja armastuseta abielu. Jane Austenil oli kirjutades oma stiil, ta oskas peenelt ironiseerida ja delikaatselt ühiskondlikke probleeme kritiseerida - naerda välja, kuid samas traditsioone austada. Uurimisprotsessi käigus veendusin oma varasemates hinnangutes, et Jane Austenil on omad kindlad tegelastüübid ja kindel põhisõnum, mis tema kõigist romaanidest läbi jookseb. Lisaks arendasin uurimistööd tehes vormistamis- ja analüüsimisoskust. Suurimad raskused esinesid ingliskeelsetele seletustele õige eestikeelse vaste leidmisega. Ma tänan oma uurimistöö juhendajat, kes teema paremaks mõistmiseks ka ise Jane Austeni “Uhkuse ja eelarvamuse” ja “Veenmise” läbi luges. 26 SUMMARY
alandlikkus ja õiglus alati võidavad. Ühelt poolt oli valgustustekstid eesmärk olla ajaviide, teiselt poolt aga ajaviitest kaugenemine, moraali esitamine. Valgustusteksti tuum on moraal – didaktiline kirjavara. Valgustustekstid olid vormilt jutud, leidus ka mõistukõnesid ja valme. Tegelased on lihtsalt ja naiivsed, kes ei kehastanud mitte konkreetseid karaktereid, vaid pigem märke (sõnakuulelik laps, kõrtsmik, joodik – tegelastüübid, kes olid igas külas olemas) või eeskujusid. Kirikuõpetajad kasutasid dialooge, mille kaudu lisati tegelasele ehedust ja realistlikkust, muutes kogu teksti elavaks. Sentimentaalsus avaldub näiteks õiglustunde ja aususega, kuid võib olla ka õnnetu ja halemeelne, sest on kaotanud lähedase – nt von Luce tekstis Jüri tahab Miina surnud ema mälestada õuna temale jagamisega. Euroopa sentimentaalsus on tunduvalt sügavam, eestikeelses
Isegi juba žanri nimetus ise rõhutab professionaalsust. Kogu commedia dell'arte'i tekst improviseeriti näidendi käigus. Ühtegi valmisteksti ei kasutatud. Sellepärast oligi vaja professionaalseid ja sõnaosavaid näitlejaid. Selle žanri puhul said oluliseks nii kõne- kui ka tegevuskoomika. Koomilisust loodi tüüptegelastega, kes kordusid näidendist näidendisse ja kandsid alati maske. Ainult armastajapaar ei kandnud kunagi maske. Žanri tegelastüübid pärinesid sageli eri Itaalia osadest, mistõttu taheti tegelase päritolu rõhutades kasutada eri Itaalia dialekte. Üks tüüptegelane oli näiteks Pantalone, kes esindas Veneetsia kaupmeeskonda. Kõige rohkem meeldisid publikule teenrid ehk džannid, kes veiderdasid ning kelles igaüks kandis mingit erijoont. Näiteks oli teenrite seas Arlecchino – veiderdav juhmard ja narr. Commedia dell'arte hääbus XVIII
arenguloogika. Näiteks alustab teost tagajärgede kirjeldamisest ning alles seejärel esitab nende põhjused. fantastika ebatõeline, mõttekujutuslik. Kirjanduses fantaasiaga seotud kujutlused, mõtted, tegelaskujud. Näiteks Friedebert Tuglase (18861971) fantastilis-sümbolistlikke novelle sisaldav kogu "Saatus" (1917). farss komöödia liik, jämekoomiline olustikulise sisuga lühinäidend, millel oli suur menu 14. ja 15. sajandi Prantsusmaal. Farsse iseloomustavad kindlad tegelastüübid, nagu patune munk, hooplev palgasõdur, truudusetu abielunaine jt. Tuntuim prantsuse farss on anonüümne "Isand Pathelin". Hiljem taandus farss jämekoomiliseks jandiks. Faust ka Doktor Faust; saksa õpetlane, kes legendi järgi müüs oma hinge kuradile, et saavutada võim inimeste ja looduse üle. Faust kehastab inimese püsivat elu- ja teadmisjanu. Fausti kuju on kasutanud oma värsstragöödia Johann Wolfgang von Goethe (17491832).
Tasso "Vabastades Jeruusalemma" (1575), "Aminta" (16.saj II poolel, 1576), mis on samuti bäankvärsis. 16.sajandi Itaaliast on tulnud ka tuntud teatrinähtus commedia dell'arte. Ei levinud 18.sajandist edasi. "Kunstikomöödia". Erinevus keskaegsetest näidenditest elukutselised näitlejad (varem olid asjaarmastajad; Hiliskeskajal olid sellid ja käsitöölised). Valmistekste pole, on ainult skeemid ja stsenaariumid, peamiselt on improviseeritud tekst. Tegelastüübid armastajate paar on igas näidendis, kes ei kanna maske (teised kõik kannavad), on pärit erinevatest itaalia osadest (ihnsad vanamehed, cologna õpetlik vanamees, kapten, teenrid sellest kujunenud veiderdaja, narr). Elav rahvalik teater. 16.sajandi teine pool on juba renessansi loojumise aeg. Draama ja teater nõuavad kunsti ja küpsemist. Renessansi lõpus kujuneb alus rahvusteatriks, kus on esindatud kõiksugu zanrid, ning seda ainult Inglismaal ja Hispaanias. Erakordsed draama ja
seda mõista andnud, tagastab viimsegi kui jupi. Otsustab, et kui need on juba meres, siis võib uuesti otsima tulla. Tegelaste eluvaate ja käitumise määrab seotus merega. Põhiline on saavutada elamise rahu. Rannatriloogia: ülesehituselt lihtsad, sündmustik suures osas etteaimatav, keel rahvapärane, sageli kasutatud murret, positiivne, igal inimesel on koht päikese all, oma hea sadam. 1935 "Õitsev meri" rannaküla traditsiooniline maailm ja põhilised tegelastüübid kõige ilmekamad 1937 "Taeva palge all" Tuisu kustas ei tea, mida elus teha, kuid kui vend Tui sureb, abiellub ta venna naise Tooniga 1842 " Hea sadam" mina-vormis, Juuljus ja koht elus, saab alevale, kuid viimasel hetkel jääb kodukülla. Kipri Taavi 3 5. August Kitzberg (1855-1927) Sündis Pärnumaal Halliste kihelkonnas sauniku pojana. Kasvas üles kooliõpetajast venna juures Karksi vallas, kellelt sai haridust, hiljem iseõppija.
Naised lähevad kirikusse, kuhu munk peab enne teisi jõudma. Nicia ja Lucrezia paluvad Callimacot poja vaderiks. Commedia dell'arte tekkis Itaalias 16.saj keskel omalaadne ja algupärane rahvalik teater. Võrreldes keskaegse teatriga olid seal elukutselised näitlejad. Valmistekst puudus, olid vaid stsenaariumid. Kogu tekst ise oma varjundirikkuses improviseeriti näidendi ajal. Tegevuskoomikast tähtsam oli kõnekoomika. Kindlad tegelastüübid, kes kandsid tuttavaid maske, v.a armastajad. Tegelased pärinesid Itaalia eri osadest, seega oli commedia dell'arte'il üldrahvalik alus. Rahva seas armastatuimad tegelased olid dzannid ehk teenrid, nt arlekiin kolombiin. Hääbus 18.saj, kuid mõjutas Euroopat teatrit, eriti karakterkomöödiat (Shakespeare, Moliere). Hiina printsess Turandot (Gozzi) Siin on üdini hea ja halva tegelase vastandus: Turandot vs Kalaf. Turandot leebub Kalafi armastuse ja headuse mõjul.
Koomilise saavutamise kolm põhilist võtet on kõne-, tegelas- ja situatsioonikoomika. Komöödiad põhinevad huumoril ja satiiril ning lõpevad enamasti õnnelikult. Komöödia arenes põhijoontes välja 5.- 4. sajandil e.Kr antiikses Kreekas Dionysose pidustuste lõbusamast osast. Komöödial on mitu alaliiki: tragikomöödias vahelduvad traagilised ja koomilised sündmused; janti iseloomustav algeline ja juhuslik sündmustik ning väljaarenemata tegelastüübid. Vanimad säilinud komöödiad on pärit Aristophanese (u 446 - 385 e.Kr) sulest. 16 -17. sajandil, mil komöödia sai uuesti populaarseks, arendasid seda edasi inglane William Shakespeare (1564 -1616) ja prantslane Moliere (1622 -1673). Eesti kirjanduses on kunstiküpseid komöödiaid kirjutanud Eduard Vilde (1865 -1033) “Pisuhänd”, Hugo Raudsepp (1883 -1952) “Mikumärdi”, Enn Vetemaa “Püha Susanna ehk Meistrite kool” jt.
annaabi.ee 
